konnapoeg

Taju avardumine

Olen juba mitu päeva tahtnud kirjutada, aga tal on nüüd nii vähe uinakuid, et iga kord tuleb valida, kas tahan süüa, joogat teha või internetis passida (ja ma olen selline maias notsu, et süüa tahan ma suisa mitu korda päevas). Eelmine postitus läks mulle niigi kalliks maksma, sain seetõttu planeeritud joogast täpselt viis päikesetervitust tehtud, sest ülejäänud aeg kulus kirjutamise peale ära ja siis ärkas printsess juba üles. Nii et ei ole lihtsalt aega siin raisata. Aga samas on nii huvitav näha, kuidas titt saab järjest rohkem aru, mis tema ümber toimub, et tahaks seda teistegagi jagada. Siin oli hiljuti just esimest korda üle hulga aja taas selgelt äratuntav arenguhüpe, kus tõesti üleöö paljud liigutused sujuvamaks muutusid, uni läks taas paremaks ja maailm muutus selgemaks. Kas või see, et kuigi ta varem on toitu sõrmedega enda poole rookinud ja loomulikult söönud asju, mida ta peos hoiab, hakkas ta nüüd järsku üleöö sõrmi limpsima. Varem ta seda ei teinud, mis oli selles mõttes veidi naljakas, et MINU sõrmi limpsis ta küll, kui need pudrused olid, aga enda omi mitte. No ja lisaks on hulk uusi asju, mis pole kõik arenguhüppega seotud, aga ma kirjeldan siiski kõike, mis meeles on, sest äkki on kunagi huvitav lugeda.

Näiteks avastasin ma hiljuti, et ta oskab nüüd teisi peeglist jälgida. Kassile nimelt ei meeldi, kui teda avalikult jõllitatakse, nii et kui kass söögiaja lähenedes end meie külje alla hakkab nihutama, siis titt jõllitab teda alguses peeglist, mitte otse. Mulle on ta suht kogu aeg peeglist naeratanud, aga ma ju ei tea, kas ta teadlikult naeratas MULLE või “sellele tädile peeglis”. Nii et mul pole õrna aimugi, kaua ta seda teha on osanud, sest kass on alles hiljuti tema suhtes sõbralikumaks muutunud. Varem ta karjus näljast hoolimata oma toidukausi juures, nüüd tuleb isegi end tite vastu hõõruma, kui kõht ikka tühjaks läheb. Mina arvan, et siin on teatav seos sellega, et tite söögilaualt ülejääv lihapüree jõuab vahel tema kaussi, Sirru arvab, et laps on lihtsalt nii palju suurem, et pole kassile enam igav kriuksuv pamp (ja-jah, nüüd on teda mööda elamist tagaajav pamp, see on kindlasti meeldivam).

Teiseks olen ma varemgi märkinud, et IT-inimese jaoks näeb lapse õppimisprotsess välja nagu tehisintellekti kombel ümbritseva kaardistamine. Hetkel torkab see eriti silma seoses sellega, et ta lööb end meelega ära. Eeldan, et ta õpib sellega nii minu käitumist (sest ma üritan tihti kätt vahele panna ja muul moel pehmendada, kui näen, millega ta jälle tegeleb), kui ka ohutult kõrguselt/kauguselt igasugu servade ja nurkadega tutvumist. Näiteks paari päeva eest käisin nagu idioot mööda elutuba ja lükkasin diivanilauda muudkui eest ära, et ta sinna alla ei roomaks ja oma pead selle vastu ära ei lööks. Eile andsin alla ja mõtlesin, et las õpib siis kogemusest. Kogemus tuli muidugi valju kisaga, sest kes oleks osanud oodata, et kui sa sinna laua alla minekuks pead pead langetama, siis ei mahu sa seal laua all ka istuma tõusma. Enamasti läheb isegi ilma kisata, lihtsalt vaatab mõtlikult ahjutruupi, peeglit, lauajalga vms ja siis kopsab aeglaselt ja kontrollitult oma pea sinna vastu, et näha, mis tunne on.

Kolmandaks teeb ta nüüd asja, mis tuletab mulle meelde seda, kui ma mõnes adventure-mängus kinni olen jäänud ja no ühtki head mõtet enam ei ole. Need on siis mängud, kus su tegelane kõnnib mööda piiratud maailma ringi ja üritab mingit mõistatust lahendada, kasutades selleks leitud asju õiges kohas. Ja kui sul enam ühtki mõtet ei ole, siis sa lõpuks meeleheitlikult üritad kõiki asju omavahel kasutada ja kaisukaru kaminasse toppida jne, sest äkki MISKI toimib. Tite kasuks tuleb öelda, et enamasti on tulemuseks vähemalt huvitav heli, sest kui sa ikka klotsi vastu isa kitarri taod, siis tema häält teeb. Ostsin lapsele isegi tema oma ukulele, et ta elektrikitarride peale ei ilastaks, aga nagu arvata võib, ei huvita see teda sugugi nii väga, sest see on talle ju lubatud. Üldse kasutab ta parema meelega kõike trummina, kuigi varem tundis kitarrikeelte tinistamise vastu ka huvi. Ju siis tüdines ära.

Neljandaks on järsku kohal arusaamine, et asjad on mitmetahulised – no et põrandavaipa ja joogamatti saab mitme nurga alt uurida. Ja et mõni kast, mille otsas ta aeleb, käib ootamatult lahti ja seal sees on hoopis värvilised sokid.

Viiendaks tahab ta nüüd kõike ise teha ja on valmis korralikult pingutama, et eesmärgini jõuda. No näiteks võib ta end voodipeatsi najal püsti sikutada ja siis sellest kinni hoides voodi keskele jalutada, sest siis ulatab ta ühe käega peatsi taga aknalaual olevat õhuniisutajat rabama (mida saab siis kolinal vastu seda sama peatsit taguda, sest plastik vastu puud, mmmm). Kui nii edasi läheb, hakkab ta varsti kõndima, sest ta laseb vahepeal laua najal seistes juba mõlemat kätt lahti, et mingit mänguasja maha ajada — mis igasugu füsioterapeutide sõnul on pigem halb asi, sest nii võib käputamisperiood lühikeseks jääda, aga käputamine (just see liigutus, kus käivad koos vastaskäsi ja vastasjalg) olevat aju arengu seisukohast väga oluline. Samas sõprade pealt näen, et paljud lapsed teevad seda jupp aega paralleelselt, nii et ehk pole väga hullu. Sest ühelt poolt on küll see, et kui uus asi selge, ei taha vanast enam midagi kuulda (no näiteks raske on teda istuma panna, sest ta tahaks kogu aeg seista, kuigi ei oska veel toeta), aga samas kui need asjad ikka piisavalt erinevad on, leitakse kõigi jaoks aega. Aga see isetegemine käib kuni selleni välja, et näiteks see, kui mina tal ettevaatlikult, õrnalt ja armastavalt nägu pesen, on VÄGA halb. See, kui tema ise istub maas ja waterboard’ib end dušiotsikuga nii, et iga 10 sekundi tagant jälle korraks hing kinni ja tuleb vett välja köhida, on suurepärane meelelahutus ja puhas lõbu (get it? sest puhas 😀 ). Mitte et mul midagi selle vastu oleks, tänu sellele ja tema vett pritsivale vannivaalale (näitasin kunagi instas ka, aga sihuke asi) uhub ta vähemalt suurema osa pudrust pärast sööki jälle kenasti omal ninast välja.

Ahjaa, kui beebiga oli vahel raske leida aega pesus käimiseks, siis sellest ajast saadik, kui ta normaalselt istuma hakkas, enam seda muret pole. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin siia kolides siin ka, et meil on selline naljakas duširuum, et vann ja dušš on kõrvuti, ilma mingi vaheseinata. Tollal ma mõtlesin, et nii imelik, miks peaks keegi nii tegema — aga lapsega tähendab see seda, et ma saan ta duši all puhtaks loputada, vanni sisse pesukaussi mängima tõsta (sest pesukausil on servad, eks ole, nii et ta saab soovi korral kuskile vastu toetada ja servast kinni hoida) ning ennast rahulikult seal kõrval puhtaks pesta. Peab muidugi olema valmis vajadusel ligi hüppama, sest see mõne aja eest mainitud “entusiastlikult suitsiidne” on jätkuvalt jõus. Näiteks avastas ta, et kui end ühes servas püsti tõmmata, siis kauss korraks kaldub, aga ümber ei lähe, nii et ta otsustas selle peale testida, mis siis saab, kui selle ääre najal hüppama ja kiikumisliigutusi tegema hakata. Aga see vann on tõesti meil nii dušinurga kõrval, et ma saan lihtsalt jala pesukausi teise serva peale panna ja rahus oma asju edasi ajada. 😀

Ehk siis on küll elu raskem suurema lapsega, aga ikka tunduvalt huvitavam ka. Ei ole kogu aeg ainult söömine ja mähkmevahetus enam.

12 kommentaari “Taju avardumine

  1. Lapse eluõppimisprotsessi jälgimine/pealtnägemine on lapsepidamise nauditavaim osa. Mina sain selle käigus ise targemaks ja paremaks, ausalt.
    💖

  2. Kass saab alati meeter või paar kõrgemale, nii et laps ei ole talle tegelikult probleem, eks?

    Hea väikelaste muusikariist on ksülofon.

  3. “mis igasugu füsioterapeutide sõnul on pigem halb asi, sest nii võib käputamisperiood lühikeseks jääda, aga käputamine (just see liigutus, kus käivad koos vastaskäsi ja vastasjalg) olevat aju arengu seisukohast väga oluline”

    jajah, mul olevatki see vahele jäänud (mul olevat olnud selle asemel mingi iseäralik istudes jalaga tõukamise liikumisviis) ja vaadake, milline ma nüüd olen!

    (kuigi pagan teab, järsku mu kerge skolioos sealt alguse saigi.)

        1. See kadus koos suurema osa minu keskkooliajaga mälu seest ajaloo prygikasti, aga ilmselt oli see sarnane nõukogude lastekasvatuse dogmadega.

  4. See kadus koos suurema osa minu keskkooliajaga mälu seest ajaloo prygikasti, aga ilmselt oli see sarnane nõukogude lastekasvatuse dogmaga. Ma jälestan ja vihkan seda sydamest.

    1. Jep, Hea uus ilm: puulusika asemel võib alati kerget elektrilööki kasutada – lilled ja raamatud? ei näpi!
      Suurematele lastele oli ka üht-teist.
      Kusjuures mulle endale näib, et poodide piimakapid on minu koolitamiseks programmeeritud kergeid elektrilööke jagama, kergeks liigitub see, mis ei tapa (ühel korral olen end keset poodi põrandal istumas leidnud)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.