anna kannatust

Mina olengi see “võsapetsi jätkulugude” inimene

Isegi piinlik ei ole, kellele me valetame siin, ma ei ole kunagi kõige suurem puhtusearmastaja olnud. No mitte päris Mallula kõige hullemad päevad, aga kuskil seal keskel. Ehk siis nagu te ehk lugesite, kirjutas Merje oma kodust ja sellest, kui sassis tal kõik on. Käsi südamel, pildid on sellised, nagu minul PÄRAST koristamist. Ei saa isegi last vabanduseks tuua, kogu elu olen olnud selline, et mul tekivad hunnikud. No näiteks olen inimene, kellel on tool, kuhu lähevad riided, mis täna selga ei lähe, aga on pesumasina jaoks veel liiga puhtad (nt korra jalas olnud teksad vms). Või inimene, kes paneb midagi kuskile ja sinna see jääb. Selle postituse kirjutamisega paralleelselt nüüd veidi koristasin kohe suures häbis ja panin näiteks ära aknalaudadel olnud küünlad. Küünlad olid seal, sest talvel ma neid ometigi põletan. Jah, ma tean, et august on, mis siis?

Minu diivan näiteks näeb enamuse ajast välja selline, nagu ülemisel pildil. Kassi esikäppade alt kusjuures paistab üks lapse pikkade käistega bodi — miks see seal on, kui kaks kuud pole pikkade käiste ilma olnud? Keegi ei tea, mina küll ei tea. St ma tean, et see ilmus sinna eile, mitte pole seal kaks kuud vedelenud, aga MIKS see sinna ilmus, kui väljas soe on? Ei tea. Paremal esiplaanil on särk, mille ma panen selga, kui mõni kuller või ehitaja või naaber ukse taha ilmub, sest seda ca kord päevas ikka juhtub. Tavaliselt on see (või mõni teine sama eesmärki kandev riideese) diivani seljatoel, aga see sama kass teeb mööda diivanit jooksutuure, nii et on selle sealt maha ajanud.

Paremal tagaplaanil on kott asjadega, mille tulevast asukohta ma pole veel otsustanud. Nimelt tõid mu sugulased eile mulle kingiks kotitäie riideid, mis minu ema mulle omal ajal ise õmbles. Teatavasti suri mu ema, kui ma olin kahene, nii et need riided ei pruugi ehk kõige moodsamad olla, aga need on sellest hoolimata väga ägedad (kahest kleidist näitan ehk mingi hetk pilte ka, sest need tõesti on lahedad ja nö oma ajastu mõttes märgilised, kuigi ei saa lubada, et need täna titele selga panen). Nii et ei taha neid kuskile panipaiganurka visata, aga siia diivani peale ilmselt ka neid jätta ei saa. (Hilisem täiendus: leidsingi neile juba nurgakese siin majas.)

Lisaks sellele on elutoas diivanilaual hunnik tatilappe (nagu lapse ila pühkimise lappe, mitte nina nuuskamise lappe, kuigi ilmselt oleksid need multifunktsionaalsed) — ja kui see hunnik ümber juhtub minema, siis jumal temaga, siis järgmised kolm päeva see kummuli on. Osad mänguasjad on samuti alati laua peal, sest diivanilaud on täpselt selle kõrgusega, et laps saab selle servast kinni hoides end püsti tõmmata ja siis ta arendab oma tasakaalu sellega, et hoiab ühe käega kinni ja teisega mängib (ning vahepeal täiendab elukogemuste pagasit, kui otsustab millegagi kahe käega mängima hakata). Seetõttu on diivanilaua juures maas ka üks suur padi, mida saab vajadusel jalaga kiiresti kukkujale alla lükata (te ei usu, kui osav ma selles juba olen). Samuti on elutoas pesukuivatusrest. Ma nimelt ei kuivata pesu õues, sest selle naabrite ehitusega (mis pidi juuli lõpus teatavasti lõppema, aga nad pole isegi välisfassaadi ega katust veel tegema hakanud, nii et Jumal teab, millal see ükskord valmis saab) tuleb pidevalt igasugu kivilõikamistolmu ja soojustusmaterjali lõikamise tolmu jms, mida ma oma pesu peale ei taha. Pesumasin töötab keskmiselt ülepäeviti, nii et üldiselt läheb eelmine pesu kappi siis, kui uus masinast peale tahab tulla. Vahel ei lähe üldse kappi, vaid lähebki sealt otse selga/jalga, sest laps magab samas toas, kus mu riidekapp on, aga tihti oleks ju vaja vaikselt ja teda häirimata riideid vahetada. Või kuna mul on täpselt kaks veekindlat madratsikatet, siis tihti läheb üks pesumasinasse ja teine restilt otse titevoodisse, sest tavatoidu menüüsse lisandumisega on kaasnenud mõned plahvatused. Nüüd pole neid õnneks mitu nädalat ette tulnud, ehk on jälle (selle koha pealt) rahu majas.

Nii, köök. Keset köögilauda on rätik, millel on tite toidunõud ja nõud, mida kasutatakse beebitoidu soojendamiseks. Need ei käigi kappi, sest milleks, kui mul neid kolm korda päevas vaja on (läksin eile just kolmele korrale üle, et saaks sellega mingi rutiini moodi asja paika). Selle “mul on üks kauss kraanikausis” jutuga suhestun, ainult mul on neid 14. See on see üks koht, mis varem polnud problemaatiline, aga nüüd on. Nimelt oli mul kolm kuud selline laps, keda kõik teised kadestasid, sest ta mängis maas omaette ja mina sel ajal käisin ringi, pesin nõusid, tegin süüa jne. Või näiteks oli laps minu jalgade juures maas ja mina tegin arvutis veidi tõlketööd. Magama läks nii, et kui nägin, et ta on unine, võtsin ta sülle, jätsin voodisse ja keeras end magama. Noh, see hea elu on meil nüüd läbi. Tuli see separation anxiety ja nüüd on seis selline, et hommikuti on ta jah nõus omaette mängima (heal päeval), aga see aeg kulub ära selle peale, et talle hommikusööki valmistada. Siis läheb ta uinakut tegema, sest pärast ärkamist on ta korraga üleval ainult ca tunnikese, sealt edasi tulevad juba mitmetunnised ärkvelolekud ning viimane on üldiselt ca kolm-neli tundi, kuni ta minuga koos kell 10-11 voodisse läheb (vastavalt sellele, millal ta väsinud nägu tegema hakkab). Igatahes on mul nüüd hommikul selle esimese uinaku ajal ca 45 minutit, et tema tool puhtaks teha (sest me seal koolkonnas, et laps õpib läbi sensoorse mängu, nii et ta võib mäkerdada, palju tahab), endale süüa teha, süüa ja ideaalis veidi nõusid pesta.

Kui talle toit väga maitseb, muutub ta kannatamatuks, sest lusikas on aeglane, ja läheb nina ees sööma või hakkab peoga võtma

Panin pildi ekstra selle pärast, et siit on tausta näha. See on jälle see, mille kohta korralikud inimesed ütlevad, et kõik on segamini, aga minu jaoks on see normaalne lapse mänguala. Ma varem ei viitsinud iga päev mänguasjugi kokku korjata, kui just järgmine päev tolmuimemise päev polnud, sest nagunii mängime homme edasi. Nüüd korjan pigem selle pärast, et lapsele meeldib neid omakorda karbist jälle välja tõsta. Taustal vedeleb kõhukott, sest seal on hea mugav last sellest välja tõsta, nii et ta ronib sealt sellele pisikesele vesipadjale (sensoorne mänguasi taas) ja pole ohtu kuskile edasi kukkuda. Miks see sinna vedelema jäi? Ma küll ei tea, siis on hiljem hea võtta I guess? Eks ma ei viitsinud sellega tegeleda. Imetamispadi on seal selle pärast, et kaadrist väljas on suur mänguasi, millega ta vahel külili käib, nii et kui ta sellega üksi mängib, on padi strateegiliselt lähemale lükatud (ja oi kui mitu peapõrutust see on ära hoidnud). Pildile ei ole mahtunud joogapall, mis on ka alati seal, sest me tõesti kasutame seda igapäevaselt, sest titele meeldib selle otsas turnida (mis arendab süvalihaseid, nii et mul on ainult hea meel). Ehk siis lisaks sellele, et mul on kombeks hunnikuid luua ja asju vedelema jätta, on mul ka üleüldse liiga palju träni. Aga kuhu me jäime, jõudsime lõunani?

Üldiselt on ta ärgates sellises tujus, et nüüd tahab ta mängida nii, et mina istun temaga maas ja elan ta mängule kaasa. Kui tahan kuskile minna, tuleb ta kaasa. Ja ma ei räägi siin Saku Suurhalli külastamisest, vaid näiteks prügi väljaviimisest. Muuhulgas on täiega probleemne olnud veejoomine, sest kui ma vett joon, tahab ta ka osa saada (ja kallab end täis, sest ta oskab tassist juua, st saab sealt vee kätte, aga see kuivaksjäämise osa ei tundu teda huvitavat), nii et tihti ma lihtsalt ei joonudki, sest muidu hakkas ta tassi käest rebima. Nüüd on mul oma lutipudel valmis kapi peal. 😀 Õnneks saan vetsus käia nii, et panen ta vetsu ukse ette maha — ilma naljata õnneks, sest mul on sõbrannasid, kelle laps käibki kõhukotiga nendega vetsus kaasas. Aga kui ma loen teiste inimeste lugusid sellest, kuidas nad laps kõhukotis nõusid pesevad, siis ma ei saa aru, kas mul on liiga suur laps või imelik kraanikauss või milles asi, aga no ei ole võimalik. Juba siis polnud võimalik, kui ta tõesti beebi oli. Pestud asju saan ära panna ja veidi koristada jne, aga nõusid pesta küll mitte. Ja no üldiselt kasutan ma kõhukotti ainult siis, kui ta tõesti pole nõus ka minuga koos maas mängima, sest ma ei taha ta liikumisvabadust liigselt piirata. Koristada saab alati ka homme, mängida on tal tore täna. Igatahes heal juhul saab järgmiseks uinakuks ta ka veel niisama voodisse panna, kehvemal juhul läheb selle peale hüsteeriasse, tuleb rahustada, tissi otsas magama panna — ja eriti kehval juhul magabki ta seejärel 45 minutit tissi otsas, kuigi seda juhtub õnneks harva. Enamasti läheb magama ja see 45 minutit on mul “enda aeg”. Vahel veab ja tuleb suisa 90. Sel ajal ma blogin või teen joogat või väikese uinaku vms. Lõuna mahub ka siia sisse. Laske või maha, aga ma ei hakka sel ajal koristama, ma olen ka inimene.

Magamistoas ei võeta kardinaid kunagi eest (jaanipäeva paiku olid pimendavad kardinad suisa akna külge kinni teibitud, lootuses, et ta magab siis paremini) ja voodi on alati tegemata, sest päeva jooksul saab titt ca 8 korda rinda ning ta saab seda alati pimedas ja teki all, sest nii on suurem tõenäosus, et ta ei hakka rind suus kuskile minema (ja sellest hoolimata sööb ta viimasel ajal enamasti allavaatava koera asendis, mis mind ei häiri, sest ma olen siin küll eelkõige nagu ema, aga võin vabalt olla ka joogapartner). Lisaks on meil voodi kõrval alati vähemalt üks paks tekk maas, sest ühe korra on titt suutnud täiesti ootamatult üle ääre kimada, nii et järgmine kord on vähemalt potentsiaalselt pehmem. Kuigi ta vähemalt diivani peal on ära õppinud, et alla minnakse jalad ees (ja just täna hommikul tahtis kassile vastu minna, pani käe üle diivaniserva ning SAI ISE ARU, ET NII EI LÄHE MITTE, JA KEERAS END ÜMBER – te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin).

Vana pilt, aga tahtsin näidata seda õnnetut vaipa, mis on nüüdseks näinud nii okset kui ka seebivett

Lapse enda tuppa oli kogunenud hunnik pappkaste, sest me ei käi kuskil, nii et kõik lapse riided ja absoluutselt kõik muu, mida meil vaja on, tuleb kulleriga. Aga see on see üks asi siit nimekirjast, mis polnud minu süü, vaid meil ei tühjendata papikonteinerit normaalselt. Olin terve selle aja iga kord lapsega jalutades kontrollinud ja see oli alati kaaneni täis. Eile oli lõpuks ometi tühi, nii et viisin need kohe ära. Nii et nüüd on minu silmale kõik vinks-vonks. Normaalse inimese silmale muidugi pole, sest meil on lisaks pehmele vaibale põrandale strateegiliselt tekk ja padi paigutatud, nendesse kohtadesse, kus ta kõige tõenäolisemalt kukkuda võiks. Teiseks on diivanvoodi alati lahti, sest ma vähemalt paar korda nädalas teen seal uinakut,, nii et kui mul on selle jaoks ainult 40-45 minutit, ei taha ma sellest osa ära kulutada voodi avamisele, kattemadratsi ja voodipesu toomisele jne. Sirru vahel paneb seda kokku, kui külalised tulevad, mul on savi. Aa, see ka veel, et tahtsin lapsele eile näidata seebimullide puhumist, mis talle väga meeldis, aga muidugi ajasin pool seebiveest vaibale. Suudan täitsa ise segadust tekitada. No ja vahepeal olid veel aknal paberkotid reas, sest sorteerisin beebiriideid sõbrale, sõbrannale ja kogumiskasti. Nüüd kasvab ta aeglasemalt, nii et osad asjad lähevad kogumiskasti ja osad otse prügisse.

Vannituba. Noh, noore tite ema ilmselt kujutab ette, et mähkmevahetus käib nii, et sa asetad oma beebi mähkmevahetusalusele, avad mähkme, teed lapse lapiga puhtaks ja seejärel pesed kraani all ära (või kui oled loodust säästev inimene, siis ei kasuta neid puhastuslappe, vaid paned otse kraani alla), paned ta tagasi alusele või natukeseks potile (kui sul on selline laps, kes kipub 30 sekundit pärast pesu alati pissima), jutustad temaga, kuni ta nahk veidi hingata saab, ja paned seejärel uue mähkme. Must mähe prügikasti, alus kiiresti puhtaks, kui vaja, ja lapp ka prügikasti. Kõik kaunis. Mul tulevad pisarad silma sellele mõeldes.

Tegelikult, kulla inimene, käib mähkmevahetus nii. Sa paned lapse alusele ja üritad krõpse lahti saada / mähet küljelt katki rebida, enne kui ta jõuab sealt kraanikaussi ronida. Ei õnnestunud. Tõstad lapse tagasi alusele, ta keeldub sinna istumast, veel vähem pikali viskamast (kõhuli panna ei saa, sest siis teeb ta otse üle ääre minekut). Nii et sa paned ta sinna seisma, käed ümber sinu kaela (või viskad ta selle aluse kohal osaliselt üle õla), ja hakkad mähet eemaldama (palvetades, et kaka ei oleks eespool ja ei läheks nüüd vastu sind, kui sa selle mähkme ära saad). Üritad sättida noort daami nii, et mähe kukuks tema jalgade vahele alusele ja sa saaksid lapse otse kraanikaussi tõsta. Kui sa oled olnud piisavalt loll, et sinna servale midagi jätta (või oli seda sinu mees), pole see asi enam seal serval, vaid põrandal. Või miks mitte kraanikausis, sitase vee sees. Kui sa viid ta hoopis duši alla, üritab ta mööda su käsivart üles ronida nagu ahv, et sina ka ikka korralikult märjaks saaksid. Kui sa paned ta duširuumi põrandale maha, et sa saaksid ise mähkme kokku rullida ja prügikasti visata, pöörad sa ümber ja avastad, et su laps … lakub äravoolu. Või on kätte saanud hambaharja, mille topsi su abikaasa ettenägelikult kraanikausi juurest põrandale tõstis, ja see on tal suus (pärast seda, kui sa kuus kuud oled vältinud tema suule musitamist või sama lusika kasutamist, sest kaaries). Nii et üsna peatselt jõuad sa olukorda, kus sa enam ei pane seda last maha, üritad ta esmalt ühe käega räti sisse mähkida (tema omalt poolt üritab mitte sinna sisse mähitud saada) ning seejärel ühe käega mähkme natukenegi kokku rullida ja viskad selle prügikasti. Kui see ei kuku mitte prügikasti, vaid selle kõrvale, on sul sellest nii sügavalt savi, et see jääb sinna kuni lapse järgmise uinakuni, sest teine variant oleks panna paljas laps käest maha, kust ta kohe stardiks kuskile, kuhu ta ei peaks startima, või tema oma voodisse, kus ta röögiks, sest noh, ta röögib alati, kui ta veest välja võetakse. Tõenäoliselt ta juba röögib, sest ta ei saanud duši alt vanni, vaid pandi otse rätikusse, nii et sind huvitab, et see heli lõppeks, mitte see, et sitt ilmtingimata silma alt ära oleks (ja kelle silma alt? sa lähed ju teise tuppa, kassi häirib v?). Nii et täna öösel kell viis jäigi üks mähe sinna hommikut ootama, sest pidin erandkorras öösel mähet vahetama (ilmselt selle kolmanda toidukorra pärast) ja laps oli õnnetu – ning kui mu laps nuttes “emme, emme, EMMEEEE” teeb, siis ma ei mõtle ka mingile maha kukkunud mähkmele, vaid kallistan oma last. Mähe sai hommikul prügikasti.

No ja siis tuleb õhtu, mees tuleb koju, ta on ka väsinud ja tahaks puhata. Mina tahaks last talle kaela visata, aga laps on ka väsinud ja on minu küljes kinni nagu kleepekas. Nii et mul on nüüd kas variandid, et annan vinguva lapse mehele, et saaksin natuke koristada, või ütlen sellele mehele, kes just töölt tuli ja diivanile istus, et kle, ole meheks, pese nõud ära. Ma seda viimast üritan üldiselt vältida, sest ta on ka inimene (kuigi ta teeb seda tihti omal algatusel). Esimene vahel isegi töötab, eeldusel, et titt mind ei näe ega kuule. Vanus on veel selline, et mis silmist, see südamest, aga no kauaks sedagi, näen juba ette, et see ei tööta igavesti. Ehk siis õhtul saan ma ca 10-15 minutit kiiresti peamised koristamisasjad ära teha. Kui ei vea ja beeps isaga ei lepi, siis ühe käega. Nimelt jõuab titt mingil hetkel seisu, kus ta ei taha maas olla ei üksi ega koos meiega, tahab olla ainult süles ja ideaalis võiks see süleshoidja ringi jalutada (ja ei, see ei tähenda, et ta oleks valmis kohe ööunne minema). Nii et köögilaualt titeasju kappi ei pane ma pärast tema kolmandat toidukorda juba selle pärast, et kunagi ei saa kindel olla, et ma neid siis hommikul sama moodi ühe käega ei pea välja õngitsema, kõik igapäevaselt kasutatav jääb minu enda elu lihtsamaks tegemise nimel käeulatusse.

Õnneks minu mees ei tee ainult meestetöid, aga ta on kolm päeva nädalas kontoris. Ja neil kahel päeval, kus ta kodust töötab, üritan ma elu nii ajastada, et käin tema lõunapausi + lapse uneajast trennis või massaažis või kosmeetiku juures või muul sellisel moel endale elamas (eriti reedeti, mil neil on tavainimestest erinev graafik, realistlikult ei õnnestu mu oma aja võtmine pea kunagi tihedamini kui kord nädalas). Käsi südamel, see on mulle olulisem kui puhas kodu.

Aga on tegelikult üks asi, mis mind ühel hetkel päriselt häirima hakkab — tolmused või muul moel räpased pinnad. Asjad saavad ikka vahepeal kokku korjatud, nõud pestud jne, aga just pindade puhastamiseks on üliraske aega leida. No näiteks, et see sama vann või äravool vms korralikult puhtaks teha, akendepesust ma isegi ei unista (olen pursui ja ostan teenust korra aastas sisse ning ülejäänud aasta mind ei huvita — ongi hea, kui liigselt välja ei näe, ei näe need ehitajad ehk ka sisse, kui ma aluspesus ringi vantsin). Minu taluvuspiir on muidugi hoopis teise koha peal kui Merjel ja see häirimine tuleb tunduvalt hiljem kui nädala pärast. Praegu mõtlen vist esimest korda lapse elu jooksul, et peaks peegleid pesema, ja seda ka seetõttu, et talle meeldib neid musitada, nii et oleks tiba hügieenilisem. Ideaalis võiks meil robot kaks korda nädalas põrandaid koristada, aga see eeldab alati mänguasjade kokkukorjamist, pesuresti ärapanekut, toolide eest ära võtmist jms, mis on nii palju tööd, et realistlikult teeme me seda kord nädalas ja muul ajal jooksen ma vahepeal varstolmukaga ringi, et suuremad tolmurullid ära võtta. Ja no ei näe ma seda olukorda muutumas ka. Tahaks, et mees oma kassi tihedamini kammiks või vähemalt puhastaks neid toole, mille peal see kass lesib, aga realistlikult ei näe ma ka seda olukorda muutumas. 😀 Ma ei saa liigselt vinguda ka, sest tema on meist selgelt see korralikum inimene, see poleks isegi paja ja katla variant, vaid kui mina olen pada, siis tema on üks küllaltki puhas teekannuke. Nii et kutsun külla ainult kassisõpru ja elan edasi. Ja kammin ise vahel kassi. Kuigi minu koju ei astu keegi ootamatult sisse, isegi oma vanemad lepivad inimeste kombel aja kokku, nii et alati on aega enne veidi kasida (ja tulemus on peaaegu sama hea kui Merje “päev enne koristamist” piltidel 😀 ). Meie saving grace ongi see, et Sirru on sotsiaalne inimene, kellel vähemalt korra nädalas keegi külla kutsutud on – ja enne külaliste tulekut me alati koristame koos. Nii et tänu sellele, et mul on sotsiaalne mees, püsib meie elamine normaalse koduja tsunaami vahelisel joonel ikka enamvähem 2/3 peal, päris tsunaamiks ei lähe. Ja noh, nagu juba eile lugesite, mul on plaanis homme vannitoas pindu puhastada. 😄

P.S. Loodan, et siit tuleb selgelt välja, et need pinnad on puhastamata mu oma valikute tulemusel ja midagi pole tegelikult “hullem” kui varem. Varem lihtsalt jäi äravool puhastamata, sest ma olin Soomes ronimas, nüüd selle pärast, et vahepeal tahaks puhata ja mängida ka. Olukord on ikka sama, ühel hetkel tüdinen ja võtan lapi — või helistan koristusfirmasse. Eile ja täna näiteks Merjest motiveerituna isegi koristasin täitsa ise! Ühe ülestulnud piima pleki näiteks pesin põrandalt ära, mis oli seal kaks päeva olnud, sest ma lihtsalt iga kord toast väljudes unustasin ära, et see olemas on.

P.P.S. Üks asi, mis ajab mind hellalt närvi, on selle söötmistooli istmekatted. Ma ostsin need kasutatuna ja need olid TÄIESTI puhtad. Mitte üht plekki! Ma ei tea, mis imelaps sellel müüjal oli või kuidas ta nende eest hoolitses, sest mul keeldus juba esimesel nädalal kõrvitsapüree sealt maha tulemast. Ma pesen neid lapiga igapäevaselt ja 2-3 korda nädalas masinas ja no need näevad välja, nagu mingi kodutu kasutaks neid peldikuna. Mõtlen juba, et viskan lihtsalt minema ja saab see laps ka ilma nendeta oma elu elatud, sest uuena maksavad need istmepehmendused 50 eurot ja no tulge mõistusele.

19 kommentaari “Mina olengi see “võsapetsi jätkulugude” inimene

  1. Sa oled täiega puhastatud ja korrastatud kodus elaja ja korralik puhastaja-korrastaja.
    Mitte mingit irooniat vms – TÄIEGA.

  2. Mina ka ei saa söögitooli katet puhtaks, kuigi pesen seda vist pea igapäevaselt pesumasinas. Teatud asjad, näiteks arbuus, lihtsalt ei tule maha (riiete pealt ka). Ilmselgelt on katte disaininud lastetu inimene, sest muidu ei oleks see valge. Ja miks ma ise selle valge ostsin? Novot, olin kah tol hetkel lastetu (aga juba rase).

    Mul on see kõige tavalisem IKEA tool ja õnneks on kate ainult sel pehmel osal, mis väiksema beebi puhul toestuseks sisse käib, varsti saan ära võtta ja siis võib seda plastmassist tooli kasvõi aiavoolikuga puhastada.

    1. Kui mul kunagi veel kunagi lapsi peaks tulema, ostan ma kindlasti ühes tükis plasttooli, mida saab duši all ära pesta. Ei tea, mis mul viga oli, et neid pehmendusi toppisin ja pesin 😀

      1. Ma olen muidu oma tooliga superrahul (see Stokke Tripp Trapp, mida kõik kiidavad), eriti arvestades seda, et parajasti oli poes -30% + mul oli väga korralik kinkekaart, sain selle põhimõtteliselt kingituseks. Aga iga lisavidin maksab hingehinda, alguses kaalusin veel beebiistme ostmist ka, taevale tänu, et mõistus pähe tuli ja seda ei teinud. 😀

        1. Meil oli selle tripp-trapi eesti analoog, ainult et veel parem ja palju odavam. Täiesti super tool. Kannatas ära kolm last. Kannatas ka täiskasvanul sees istuda – ilma naljata, see oli meil pikalt “kiitsakamate külaliste tool”. . Ja seda ilma erilise amortiseerumiseta. Täiesti pommikindel, nägi köögis hea välja, mitte ei karjunud “olen beebimööbel”. Ei vajanud pesemist – nahast pehmed osad sai lihtsalt lapiga puhtaks teha.

          Hetkel käib umbes kuuendat ringi paljulapseliste sõprade peres.

          Perekoolis kiideti seda ja sarnaseid taevani. Ainult et kusagilt ei saa selliseid.

          Näh, olen sellest toolist kirjutanud aastal 2008. Sõprade köögis nägin sedasama meie tooli viimati sel kevadel ja ilmselt teenib ta neid veel aastaid – neil on tõesti palju lapsi.

          http://iiida.blogspot.com/2008/02/lapsed-ja-kodumasinad.html

        2. Huvitav harjutus tuli – leia üles tooli pilt! Panen hiljem enda blogisse üles. Mul on miljon pilti läbi aastate, kus see tool on eri korteries nii, et keegi istub või seisab selle peal, või on see taustal ja fookusest väljas, vms.

          Pmst on see geniaalselt lihtne – Z-täht, ümaramate vormidega kui trip-trap, isteplaati ja söögiplaati ja jalatuge saab eri asenditesse liigutada või eemaldada, tugev. Sobis lapsele päris titest kuni koolilapseni, sest nii paindlikult muudetav.

  3. Ega elada võib steriilselt, aga nagu peale vihma tuleb päike nii ka peale koristamist segadus. Tavaliselt koristatakse suurem segadus silmealt ära kui külalised tulevad, et see elu ei segaks olemist ja tekitaks piinlikke küsimusi ja olukordi. Võta üks suurem pesukast ja topi kõik sinna ja ongi asi lahendatud. 🙂

    1. Nagu ma ütlesin, mul pole mingit muret, pole häbi ega midagi. Ainult siis häirib, kui nõusid pole kuskile panna või kui põrand on liiga must (sest laps käputab seal) – no ja siis ma võtan kätte ja teen midagi. Isegi see vannituba sai siin vahepeal pestud. 😀

  4. Meil kipuvad kah asjad kuhjuma, koristamiseks annavad põhjust külalised. Kuhjumist vähendab ka see, kui mõni kuhi väga närvidele hakkab käima, siis teeme/soetame riiuli juurde, kuhu kuhi ümber tõsta. Samas on reegel, et paar pinda peavad alati puhtad olema, köögilaud ja töölaud. Mujal on kord nii kord naa.

    1. See uute kappide hankimine on probleemi lükkamine tulevikku.

      “Kelder / pööning – koht, kuhu panna asjad, mille sa muidu ära viskaksid.”

    2. Meil kolm last ja kodu kaoses, sest ei leia paljudele asjadele kohta ja kui mõttes leiangi, siis enne vajab see potentsiaalne uus koht koristamist ja nii need kuhjad tekivad. Tore näha, et PS-i järgi tuleb ikka PPS, sest olen näinud inimesi kasutamas ka PSPS jne.

  5. Kui yhe katuse all elavatel inimestel on korrast ja hygieenist väga erinev arusaam, siis võidab entroopia. Teatud puhtus on majapidamises eluvajalik, aga ma tahan teada, kas terve päev elamist koristav inimene millegi muuga yldse tegeleb? Kysimus tekkis mingisse plogisse sattudes, et kas su elu mõte ongi ainult tube kraamida ja vähemkraamijaid halvustada mh, ah? Äkki õpiks taolise kritiseerimise asemel nt postmarke koguma või midagi?

      1. Ma pidasin silmas ätituudi “ja need teised on ilged sead”. See ei ole mõnel isegi ridade vahele peidetud, vaid korduvalt ja yhemõtteliselt hyvale lugejale teadmiseks antud.

  6. Ma naersin lausa valjult su mähkmevahetuskirjeldust lugedes. Seda ei juhtu just tihti. Õnneks Kõhutantsija on selle koha pealt nii chill, et ma saan ta jätkuvalt jätta oma selja taha mähkimislauale kuni kakamähet roogin. Jah, ma tean, et ma ei tohiks, aga ta lebotabki seal mõnuga, jalad õhus, ja sorib oma kosmeetikakarbis pea kuueteistkuusena.

    Koristamise osas aga oli täielik äratundmine. Alguses ma ei tahtnud koristajatki, sest see ju tähendab, et peab ise enne asjad ära koristama ja see ju ongi see tüütum osa, aga nüüd olen nii rahul, et üle nädala vähemalt sanitaarruumid korralikult koristatud saavad. Põris halb on, kui just sel reedel on mingi püha ja siis jääb kuu või rõhkem vahele. Hunnikud aga on elu osad. Samuti, osadel asjadel polegi veel head kohta või ma olen juba ära unustanud, mis süsteemi kasuks ma varem otsustasin. Alati tekib ka mingi kummut või riiulipealne, mis on täis igasugust mudru, mis tuli kuskile käest ära panna. Hetkel on meie pika kummuti peal neli orhideed, mis elavadki seal. Ülejäänud tasapind on aga kaetud kodutute asjadega alates laenatud lihvimismasinast ja ootel kingitustest sõbrannale ning lõpetades mu juukseharjaga. Ma olen liiga laisk, et praegu püsti tõusta ja lähemalt vaadata, mis kõik seal veel on.

    Diivanil on hetkel koos minuga abikaasa, kaks kassi, hunnik patju ja tekke, pesukorv ja millegipärast minu jope. Väga viisakas seis veel. Tihti on siin ka riidest mähkmete pesust tulnud hunnik nt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.