Uncategorized

Oh häda (ei oska ma elada)

Sain eile Hortese juures parkimistrahvi. Muidu poleks midagi, lihtsalt ma olen siiani veits vihane, sest see olukord on nii debiilne. Vaadake, parkimine on seal tasuta, parkimiskellaga. Ja ma ei UNUSTANUD seda parkimiskella panna, ma vaatasin, et parkla on inimtühi ja mõtlesin, et laupäev, kes see ikka kontrollima tuleb. Selle asemel, et kulutada need kümme sekundit ja see kell välja panna. Asja teeb hullemaks see, et mina olen muidu see inimene, kes nagu närvihaige koer kõrvalistmelt alati teistele parkimiskella meelde tuletab ja ütleb asju nagu “raske on sul see üks liigutus teha v?” 😀 Nii et väga piinlik. Trahv oli õnneks ainult 15 eurot, selline paras tasu lolluse eest.

Muidu on tegelikult elu lill olnud, kuigi muidugi selgus, et hädad ei käi ühekaupa, hambaid tuli korraga suisa kaks ja alumises reas on läbi igeme veel kaks tükki kumamas (iseasi, et see ei tähenda muidugi, et need niipea välja murda kavatseks, olen täheldanud, et vahel kumavad nad mitu kuud, enne kui on valmis päriselt kapist välja astuma).

Midagi tahtsin veel kirjutada, aga ei mäleta. Aa, käisin potentsiaalse lapsehoidjaga kohtumas. Tundub imeline inimene, enamvähem kõrvaltänavas ja seal poleks kunagi korraga üle 3-4 lapse (koos minu omaga siis). Ma nimelt mängin jätkuvalt mõttega, et leiaks lõputööle uue teema ja juhendaja (sest ma ei tee nalja, ma pean täiesti nullist alustama selle asjaga) ning jätaks lapse paar korda nädalas mõneks tunniks hoida, et saaks rahus kirjutama hakata. Ainus probleem, et kõigi ülikooli poolt pakutavate teemade juures on kirjas tekst stiilis “kui oled valmis korralikult vaeva nägema, nii et veri ninast väljas, siis võta ühendust”, aga ma tahaks sellist “kui tahad võimalikult vähese vaevaga diplomit kätte saada, et ükskord see asi kaelast ära oleks”.

Ma mõtlesin, et ma ei julge andmeanalüüsi ukse taha enam kraapima minnagi, sest ma olen seda õppejõudu seal nii palju üle lasknud (okei, ma lasin ta üle, sest mul suri vanaema ära ja siis ma sain lapse, mis on nagu mõlemad üsna tõsiseltvõetavad põhjused, aga see ei muuda asja, et tema seisukohast olen ma siiski teda kaks aastat järjest üle lasknud), aga siis avastasin rõõmuga, et ta pole enam sel positsioonil. Selgus, et krt, ta on jätkuvalt Tartu Ülikoolis, lihtsalt ametikõrgendust saanud, aga ikka data science. 😀 Ja nad tegelevad nüüd TÄIEGA huvitavate asjadega, kuigi tundub, et pigem doktorantidele ja post doc’ile suunatud, nii et no ma NII tahaksin ka midagi sellist teha oma lõputöö jaoks. Fake news ja eelarvamustega AI ja trollimine on täpselt sellised teemad, mida oleks megahuvitav andmeanalüüsi ja masinõppega uurida. Aga pange nüüd siia see, et ma pole jälle aasta aega üldse IT-ga tegelenud, ei mäleta ilmselt pythonistki midagi, masinõppest rääkimata, ja teiseks ei saaks sellele pühendada 40 või isegi 20 tundi nädalas, vaid “ma siin lapse kõrvalt kirjutan lõputööd” … Kümme tundi nädalas ehk saaksin panna sinna. No ma ise ka ei võtaks jutulegi ennast, nii et ma siiralt ei julge minna. Kardan, et saan rejectitud … Andke nõu mulle, mis ma teen, et ma ei oleks elus täielik läbikukkuja oma näkase 2,87 magistriga.

P.S. Mul on kuri kahtlus, et paljud inimesed internetis arvavad, et mitte ainult mina, vaid ka mu mees oleme mõlemad debiilikud, sest ma unustan kogu aeg ära, et kui mu blogis inimesed teavad, et ma teen nalja (ja kui poolt usud, oled ikkagi poolega petta saanud), siis Twitteris näiteks satuvad tviite alati lugema ka võhivõõrad, kes mõtlevadki, et ma sunnin oma meest näiteks suvalise nalja peale diivanil magama või et need tema lollakad naljad, mida ma vahendan, on laustõsiselt öeldud (ma ise siiani naeran selle üle, kui ta ütles meie lapsele kakskeelsest raamatust parti nähes, et “so this is what you’d look like if your mum were to have an affair with a mallard“, sest pildil oli part duck). Nii et kõigile teadmiseks, et mu mees magab diivanil ainult siis, kui ta haige on või kogemata sinna magama jääb. Teoreetiliselt on meil ka kokkulepe, et kui ta peaks purjus olema, magaks ta samuti diivanil, ohutust silmas pidades, sest päeval on titt minu külge kleebitud, aga öösel tahab ta vahel miskipärast end just issile külje alla ajada, nii et ei taha riskida sellega, et ta lapikuks litsutakse — aga praktikas polegi seda ette tulnud, sest ta ei laaberda eriti. Nii et ärge kartke, mu meest ei väärkohelda. Ainus, keda siin majas väärkoheldakse, olen mina, pidevalt hambajälgi täis ja rinnad veriseks kratsitud, aga kahjuks ei saa titele politseid kutsuda, nad ainult naeravad ja viskavad toru hargile. Krt, ma pean jälle ütlema, et see oli NALI, ma tegelikult ei ürita oma präänikule politseid kutsuda, ma lihtsalt ei oska tõsiselt rääkida. See veriseks kratsimine ei ole nali, ma pean nahaarstile aja panema, sest muuhulgas on ta mul ühe sünnimärgi küljest kratsinud (iseasi, et see ei olnud tegelikult sünnimärk, vaid tekkis raseduse käigus, nii et tehniliselt taastas ta raseduseelse olukorra, aga arstile peaks vist näitama ikkagi).

10 kommentaari “Oh häda (ei oska ma elada)

  1. 1) Ehk alustada tasapisi 10 tunniga ja nihverdada see 20ks niipea kui võimalik?
    Kui lapsehoidja on tore ja muud lapsed ka ümberringi, võib see imikule ju lausa tore ja kasulik olla?
    2) Näkased 2,87 magistrit? Eee… pardon? Mul on LAUSA kaks magistrit, mõlematel ei ole mu praeguse tööga vähimatki pistmist, ja tunnen end kui Maailma Naba 😉 Professionaalses mõttes siis (vaid, paraku).
    Kahtlemata on sest sabast hea üle hüpata, aga ikka ilma naba paigast tõmbamata. Seda oma maailma naba.
    3) Abikaasal on parem, ma loodan ? Selgus majas?

    1. See oli selline keel põses ikka (nagu ma ütlesin, ma ei oska tõsiselt). Abikaasal oli ilmselt tsütomegaloviirus, mis 90% täiskasvanutest ei teeks midagi, aga kuna tal oli nõrgem immuunsüsteem, võttis pikali maha. Nüüdseks kõik ok.

  2. Enne kui vvn mu tühistab ( nali !!!), Siis tegelikult on praegu hea aeg. Kui laps juba suhtleb ja liigub on keerulisem. Järgmine võimaluse aken tekib, siis, kui ta on teises klassis.( Nali,). Ok.Lasteaias on ta ka ca 10 tundi.
    Seega, mina soovitan leida hea lapsehoidja ja teha oma soov teoks.
    Kui juba mina sain hakkama, saad sina igatahes.

    1. Selles ma ei kahtlegi, et praegu on hea aeg (või noh, vähem kehv kui näiteks aasta pärast), ma ei tea lihtsalt, mis jutuga juhendaja juurde minna. Seda enam, et ma pole üle aasta niisamagi progenud, seega need vähesedki oskused on kadunud.

      1. Oma kogemuste põhjal (teistelt elualadelt): täpselt nii juhendajale ütlegi, et ei tea, mis jutuga ta juurde tulla, aga tulla sa tahad. Jutt, olgu see sul milline tahes, juhendaja meelt ilmselt ei kalluta – ta kas tahab sind võtta või ei. (See on täitsa tõsine nõu antud, pole nali.) 🙂

        1. Sekundeerin.
          Nii mullegi mu juhataja ütles.
          Aga tahtmata veekord postitust üle lugeda, et kontrollida, kas ikka õigesti pihta sain, … need viimased 13 protsenti, ehk siis lõputöö, tahad ikka hea töö kirjutada või sellise (no ilmselt oli jälle naljakoht, mis mulle palavusega kohale ei jõua 😉 siva-valmis-kellad-kas-huvitav-kasulik-suurepäraselt-veedetud-aeg?
          Minu aju oli esimese lapse puhul kohe koostöövalmis, sest imik mind ei närinud ega lutsinud, ja võtsin lihtsalt vanaema pakkumise vastu ja asusin paari kuu pärast mõningaid tööülesandeid täitma.
          No teisega samuti.
          (Ma ei oska olla selline ürgema, pole lihtsalt antud).
          Selle pika jutu mõte on, et lapse hoidu andmine ja sel ajal millelegi muule pühendumine nõuab teatavat kompartimentalisatsiooni. Et igaks asjaks oma sahtel ja ei tunne end süüdlasena, kui lapse juures ei ole samal ajal kui püüad töölainel olla.
          Sinna ju ka kohe ei saa, ja võiks ju püsida 🙂
          Minu jaoks oli just see zhongleerimine kõige keerulisem.
          Ja õpetlikum!

        2. Täitsa tõsiselt tahaks lihtsalt midagi tehtud saada. See, kui see huvitav ka oleks, oleks pluss, aga mitte hädavajalik.

        3. Noogutan maja seest kaasa, et räägi jutt ausalt ära. Kui juhendajakandidaat ise ei ole nõus aega investeerima, siis on ehk mõni doktorant tal soovitada. Lõpuks ma arvaks, et sa oled pigem iseseisvate tudengite hulka kuuluv, kelle juhendamine kõiki juukseid halliks ei aja õppejõul ja saad tehtud selle 3ndagi.

    2. Jah, ma ka täiega hääletan selle poolt, et laps vara väikesesse kodulähedasse hoiu-rühma panna, sellest on absoluutselt kõigil rõõmu – teil, lapsehoidjal, lapsel, teie sõpradel.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.