anna kannatust · blogs

Kõige hullem on möödas

Sain vahepeal teada, et lisaks minule oli veel kogu blogijate koorekiht samuti LP kontserdil, mõni suisa esireas. Mina, vana pursui, ei teadnud sellest oma laua taga muidugi midagi. Me nimelt läksime kallimaga sinna nagu kohtingule – ja lisaks mõtlesime oma aruga, et boonusena väldime kontakte (restoranialale on eraldi sissepääs ja teiste inimestega põhimõtteliselt kokku ei puutu, ühe teenindajaga pidime rääkima, aga toit tuli Rootsi lauast jne). Tagantjärele mõeldes muidugi hea, et ma ei teadnud, et teised seal on, oleksin kogemata Eesti blogimise raudvara (või oli see Eesti blogimise kirstunaela?) koroonaga nakatanud ja kus siis selle häbi ots.

Nakatumisest rääkides, vat seekord ma tõesti ei oska arvata ka, kust ma selle sain. Minul algasid sümptomid reedel – kas on üldse realistlik, et õhtul käin kontserdil ja hommikul olen haige? Nii kähku ei käi ju, üldiselt paar päeva ikka peiteaeg. Titt köhis paar päeva enne minu haigestumist, kas tal oli juba koroona ja tal lihtsalt juhtus palavik hiljem tulema, või oli alguses lihtsalt köha ja tuli koroona otsa? Pole õrna aimugi. Muidu ütleks, et raudselt tuli tite ujumistunnist, aga meil jäi viimasesse tundi just minemata, nii et no tõesti ei oska arvata, kust see meile jõudis. Oht varitseb igal pool!

Igatahes võib nüüd vist öelda, et oleme enamvähem terved, palavik on kadunud ja nii minul kui ka titel alles ainult nohu (Sirru pääses seekord ja ei jäänudki haigeks, eks ta oli üsna hiljuti vaktsineeritud ka). Nohu on muidugi problemaatiline, sest teeb titel magamise ja söömise raskeks. Nii et andke nüüd nõu, kuidas seda elu kergemaks teha tal – kas sauna tohib minna või pigem vältida? Ostsin aurumasina (inhalaatori, noh), kust ma tean, kui kaua järjest talle auru näkku lasta? Nosibuu peale ta hakkab karjuma – kas sellega saaks üldse midagi välja imeda, kui tatti parajasti ei tilgu, lihtsalt hingab “raskelt”, nii et on aru saada, et seal seespool sügavamal kuskil on midagi? Või on see ainult selle tati jaoks, miks on ninasõõrmetes? Kas jalutama tasub minna nohuse lapsega, et ta värsket õhku saaks, või hoida toas vati sees nagu pühademuna? Osad ütlevad internetis, et peab jalutama, teised, et ainult siis tohib, kui õnnestub enne nina tühjaks imeda, sest muidu saab kõrvapõletiku … Ma nüüd ei teagi, mis õige on. Tean ainult, et olen megaväsinud, sest titt on täpselt nii “haige”, et isaga käitub nagu normaalne laps, aga mind nähes tahab AINULT süles olla ja seda ainult nii, et ma olen temaga püsti, ideaalis jalutan. Kui küllalt saab ja isale viskan, siis järsku temal kõlbab süles ka istuda. Selline tüüpiline ühesõnaga. Natuke kehv on olla, emps võiks nunnutada.

P.S . Muidu käis selles mõttes sama jalga nagu mu eelmine koroonakogemus, et sümptomid tulid ühekaupa. Esmalt palavik, siis paar päeva hiljem köha, siis nohu. Kuskil seal vahel oli pisut peavalu ka. Järeltulijal tundub sama teema olevat.

anna kannatust

Ainult valed

Ärkasin hommikul üles ja mõtlesin, et mul on hulga parem olla, peaks isegi pesemas käima ja muid selliseid lahedaid asju tegema. Jalutama tahtsin minna, et natuke värsket õhku saada jne. Kahjuks kestis hea enesetunne ainult nii kaua, kuni ma püsti tõusin, enam ei ole hea. Konkreetselt KÕIK valutab. Lihased, liigesed, kõrvad, kurk, pea … Külmavärinad on õnneks taandunud (kuigi õhtud on üldiselt hullemad kui hommikud). Ja samas peab ikkagi ütlema, et parem kui eelmine kord, sest eelmine kord, kui koroonas olin, läksin vetsu seina najale toetudes, hetkel saan ise kõnnitud.

Muuhulgas olen umbes sada korda kaalunud lapse päevapealt rinnast võõrutamist, sest ta on jälle hammustama hakanud. Arvata on, et tal on ka koroona, sest ta on natuke soe ja köhib, nii et ju tal kõrvad valutavad ja on mõnus nätsutada, aga no kujutage ise ette, et sul on niigi külmavärinad, kõik on ülitundlik, su naha katsumine on räigelt ebameeldiv ja siis hakkab keegi veel hammustama ka. Ma juba sada aastat üritan seda kommet tal küljest juurutada, aga parimal juhul on paar nädalat rahu ja juba ta proovib jälle.

Lisaks lootsin, et tal läheb koroonaga kergemini, aga täna pärastlõunal tõusis tal ka palavik üle 38 ja muudkui magab. Mis ühelt poolt tähendab, et ta ei hammusta, aga teisalt on tal nii kehv olla, et mul on nii kahju temast.

Oh well, Sandmani sain vaadatud. Hea oli. Mõtlen täitsa tõsiselt, et äkki peaks lohesarja ka proovima.

P.S. Jäin netis neid kostüümidraamade videosid vaadates mõtlema, et kui igal daamil oli vaja kolme abilist, et hommikul riidesse ja õhtul riidest lahti saada, aga samas oli igaühel ka armuke või paar, siis … Kuidas see nagu praktilise poole pealt käis? Riietega aeti asju v? Nodsu raudselt teab.

P.P.S. Teine asi, mis mind on siin painanud, on see, et tavaliselt me ei mõtle oma mõtlemisele, eks. Kui ma tahan külge keerata, siis ma keeran külge. Aga viimased paar päeva on mul aju nii aeglaselt töötanud, et ühel hetkel märkasin tõsiselt, et kui tahtsin külge keerata, eelnes sellele mõttes visuaal, mis üritas keha koostööd tegema saada. Ja see pole mingi uhke värviline animatsioon, vaid põhimõtteliselt kriipsujuku, mis tulutult end seljalt küljele ajada üritas. 😁

konnapoeg

Koolist ja koroonast ja kõigest muust

Kui alguses tundus, et tal on minu silmad, siis nüüd läheb järjest rohkem värv isa omaks

Oh jah, algus oli paljutõotav — ööl enne esimest “päris” koosolekut otsustas titt vahelduseks 45 minuti kaupa magada, nii et olin täiesti zombie. Ja ärge tulge ütlema, et “tundis, et ema on närvis”, sest ma olin suht hästi ettevalmistunud ja no enda arust tõesti ei põdenud üldse (ega pidanud isegi vara üles ärkama, koosolek oli kell kolm päeval). Vähemalt teema on seekord tõesti hulga huvitavam, kui eelmine kord. Kaalusin üht ja teist ning otsustasin uurida raseduse katkemise/nurisünnituse kajastamist sotsiaalmeedias. Asja teeb natuke raskemaks see, et ma unustasin, et ma hakkan nüüd sellistest asjadest lugedes nutma — kuni selleni välja, et kui Sandmanis oli maailma kõige leebemalt näidatud hällisurm, kus Surm hoolivalt beebil teispoolsusesse liikuda aitas, ilma et seda päris surmahetke näidatudki oleks, hakkasid ikka pisarad voolama. Loodan selle peale, et põhirõhk saab olema sellel, kuidas neid postitusi masinõppe vahenditega uurida, nii et ehk ikka ei pea kaitsmisel uluma.

Nagu ma ütlesin, siis lapse hoidjale saatmisele pani Sirru põhimõtteliselt veto ja siiani on tõesti teda ise rohkem hoidnud, et ma saaksin kooliasju ka teha. Leppis ülemusega kokku, et töötab teatud päevadel õhtuti kauem (sest hommikul on laps paremas tujus + nii on ta rohkem aega ülemusega samas ajavööndis), ja siiani toimib kenasti. Ma tegelikult olen nõus, et kui ikka hädavajadust ei ole, siis ei ole mõtet ju last võõraste juurde saata, seda enam, et ta ei oska veel rääkidagi. Kardan lihtsalt, et äkki oleme selle tulemusel mõlemad ühel hetkel ületöötanud ja hullumas. Aga hetkel toimib ja sunnib mind ka oma aega paremini planeerima (sest kui kähku asjad esmaspäeval ja kolmapäeval ära teen, saan reedel hoopis massaaži minna vms), nii et no vaatame, kuidas läheb. Vähemalt saab titt tänu issile mõnda aega kauem kodust elu nautida.

Ahjaa, ma vist polegi rääkinud, et mu eriala läks vahepeal tasuliseks. Mind see muidugi ei puuduta, sest mul juba ained läbitud, aga kuna lõpetajate arv oli liiga väike, otsustati, et edaspidi võetakse ainult neid, kes tahavad seda nii palju õppida, et on valmis maksma. Ma ei tea, kas see on salavits, sest “probleem” on ju selles, et eriala on suunatud täiskasvanutele. Täiskasvanud inimene üldiselt ei lähe diplomi järele (eriti sel erialal, sest neid tal juba on — eriala on suunatud inimestele, kel on juba mingi haridus olemas ja nad tahavad nö täiendõpet, et oma haaret laiendada), vaid konkreetseid teadmisi omandama. Kui ta avastab, et neid teadmisi ta õppekavast siiski ei saa, läheb ta lihtsalt minema. Kui saab, aga lõputöö oleks ainult formaalsus, mis teadmiste seisukohast midagi juurde ei anna, läheb ta taas minema. Minagi olen ju seda lõputööd kirjutamas eelkõige selle pärast, et ma usun, et mulle oleks diplomist päriselt kasu ja selle lõputöö loomise käigus ma päriselt õpiksin kasulikke oskusi (no ja mulle ei meeldi asju pooleli jätta, taldrik tuleb tühjaks süüa ja õppekava läbida jne). Aga need doktorikraadiga inimesed, kes tulid IT-d õppima ainult selleks, et oskaks paremini andmeanalüüsi teha … Kui see selge ja need ained läbitud, siis nad ütlevadki südamerahus tšau-pakaa. Nii et ma pole päris kindel, kellele see eriala NÜÜD suunatud on – täiskasvanud inimestele, kes tahaksid silmaringi arendada ja diplomit ka ning oleksid valmis selle eest maksma? Ehk siis inimesed, kes olid nagu mina esimesel aastal, kui ma kohe tasuta kohale ei saanud, aga töökoht oli valmis õpingud koolituskulude raames kinni maksma.

Ka selles mõttes emasse, et hoolimata käesolevast tegevusest tuleb tihti väikseid näksimispause teha

Muidu on elu selles mõttes lill, et laps hakkab vist suureks kasvama. Käputada enam eriti ei viitsi, tahab kuskilt servast kinni hoides ringi liikuda. Püsti ajab end juba ka niisama ja ronimine on kõige toredam asi üldse. Eeldusel, et saab ronida suvalistes ohtlikes kohtades, kui ema ostab kalli Pikleri kolmnurga, siis see jäetakse kassile mängimiseks. Lisaks oleme ühe nädala jooksul saanud käia nii restoranis kui ka LP kontserdil. Restoranis mängis vaikselt omaette, kuni arve juba makstud oli, siis tegi korraks jorr — aga selle aja peale olid asjad juba nii kaugel, et sai ta lihtsalt välja veeretada. Ja kontserdiga oli tegelikult nii, et pakkusin sõbrannale pileteid, öeldes, et ei õnnestunud hoidjat leida ja lisaks on laps selline kleepekas, et poolvõõraga ei taha jätta ka. Sõbranna selle peale ütles, et ta tuleb ja hoiab hoopis heal meelel ise. Tegelikult ei olnud keegi meist vist selles mõttes selleks veel valmis, et mees küsis iga kümne minuti tagant, kas peaksime ikka hoidjale helistama, ja mina hoidsin beebimonitoril silma peal, et näha, kas ta magab ka (ta oleks ideaalis pidanud veel ühe uinaku tegema enne ööund). Kuna monitor und ei näidanud, sest titt magas hoidja süles, aga ühel hetkel püüdis teisest toast kriiskamise kinni, läksime natuke varem koju ära. Selle aja peale oli laps küll maha rahunenud, aga mind nähes pani huilgama nagu udupasun ja siis nuuksus mu süles nii südantlõhestavalt, et Sirru ütles kohe, et me ei lähe enam KUNAGI õhtul välja ja et me oleme kohutavad vanemad, et me talle midagi sellist üldse tegime.

Ei lähe vist tõesti, sest konkreetselt järgmisel hommikul oli mul köha, nina tilgub, pea on paks ja üldse kõik jutud, nii et teadsin juba enne testi tegemist, et ju ma sealt kaks triipu saan. Sain ka. Õnneks algas mehel täna puhkus, nii et eks ta saab seda mind põetades nautida. Üritasin lapsega maskiga suhelda, aga see üritus kestis ehk 15 minutit, sest ta hakkas lihtsalt röökima ja üritas maski mul eest ära rebida. 😀 Nii et eks ta siis mängib ka seda mängu veidi kõrgemate panustega.

Kindlasti on midagi muud, mis nüüd kirja panemata ununes, aga no annate ehk andeks. Olge terved jms soovid!

faith · feminismus

Muidugi on “Väike merineitsi” woke

Nägin seda teemat ja tahtsin kohe kaasa rääkida, sest see on lihtsalt hea lugu, aga pakun, et enamik ei tea seda. Minagi sain alles hiljuti teada. Nimelt on “Väikse merineitsi” taustalugu ise juba nii woke (eriti kui me paneme selle ajaloolisse konteksti, see kõik toimus 19. sajandil, eks ole), et oleks USA konservatiivid sellega kursis, poleks nad oma lastel ilmselt ka originaali vaadata lubanud. Hans Christian Andersen oli lihtsalt nii ulmeline tegelane, et kuigi temast jäid maha põhjalikud päevikud, ei tea me temast kindlalt väga palju, sest ta oli lihtsalt nii ebausaldusväärne jutustaja. Nii näiteks ei ole uurijad siiani päris kindlad, kas ta oli biseksuaal või panseksuaal, suure tõenäosusega lisaks ka aseksuaal. Selge on igatahes see, et ta armus sügavalt, armus tihti ja … sageli ei saanud need armumise objektid ise arugi, et Hansu meelest neil romaan käimas on, või vähemalt ei vastanud ta tunnetele.

Väikse merineitsi lugu oli üks neist. Hans armus ühte Edvarsisse, kes elas tema isa majas. Edvars, naiivne heteroseksuaal, arvas, et Hans on tema hea sõber, kellele lihtsalt meeldib kallistada ja kellele vahel tuleb öelda, et kle, ära aele mu voodis (imelikud kunstiinimesed, ämairait). Vähemalt mõned arvavad nii, enamik on seisukohal, et ta lihtsalt otsusekindlalt ignoreeris neid tundepuhanguid, mis tundub hulga usutavam lähenemine, kui vaadata, milliseid armastuskirju Hans talle saatis (seda enam, et Edvard kirjutas oma biograafias, et see, et ta ei suutnud Hansu armastusele samaga vastata, põhjustas viimasele sügavaid kannatusi). Igatahes kuulis Hans ühel päeval, et Edvard on otsustanud mingi naisega abielluda, ja oli sellest nii rabatud, et kirjutas esmalt sellele naisele kirja selle kohta, et tollel pole õigust tema kallimat röövida ja nende armastusse sekkuda — ja kui sellest kasu polnud, kirjutas “Väikese merineitsi”. Nagu ehk mäletate, originaalis jäi merineitsi keelest ilma, iga samm maismaal tekitas talle põrgupiina ja lõpuks ta suri ning muutus merevahuks, kõik ühe printsi nimel, kes poliitilistel põhjustel teisega abiellus – hiljem muutis Andersen küll lõpu ära, nii et merineitsi ei surnud, vaid muutus õhuhaldjaks. Igatahes Hans kirjutas selle traagilise loo ja saatis ühe eksemplari Edvardile märkusega, et just nii on viimane temagi tapnud.

No vot, can’t get much more woke than that, can it? Kuigi tema kohta on veel palju naljakaid lugusid, nagu näiteks see, kuidas ta saatis Charles Dickensile nii kaua pealetükkivaid kirju, kuni see, üritades temast lahti saada, ütles põhimõtteliselt, et tal pole aega rohkem kirjutada, aga astugu Hans läbi, kui Inglismaale satub. Mille peale Hans muidugi sattus kohe Inglismaale ja jäi esialgu lubatud kahe nädala asemel viieks nädalaks Dickensi majja elama. See oli niisamagi äärmiselt kehv ajastus, sest Dickensi noor armuke oli rase ja Dickens kaalus parajasti oma naise tema pärast maha jätmist, aga lisaks käitus Hans seal muidugi talle omaselt väga kummaliselt. No näiteks nõudis, et perepoeg tal iga päev isiklikult habet ajaks, väites, et Taanis kohtlevad kõik oma külalisi niimoodi. 😀 Või kui Dickens ühele naiskülalisele käsivarre ulatas, hüppas Hans püsti, rabas ise sellest kinni ja asus temaga koos patseerima. Igatahes mõjus see kõik Dickensile niimoodi, et kui ta lahkus, kirjutas Dickens külalistetoa peeglile “Hans Andersen slept in this room for five weeks – which seemed to the family AGES!”

Eks Hans sai ise ka aru, et ta vähe imelik on, “Inetu pardipoegki” oli inspireeritud sellest, et ta tundis, et ei sobi kuskile (ta nägi ennast selle pardipojana), aga kui see kellegi tuju parandab, siis tegelikult suri ta väga palavalt armastatud kirjanikuna ja tal oli väga palju sõpru. Ning väidetavalt siiski ka mõni kahepoolne armumine. Aga jah, väga huvitav inimene, seda päris kindlasti.

konnapoeg

No kas pole armas

Ma ei ole tahtnud tegelikult eriti kirjutada, sest mul on tunne, et kõigil mu tuttavatel on parajasti sügav depressioon ja/või eriti raske elu, nii et on tundunud nagu kohatu kirjutada, et meil suht lill siin. Järeltulija vahel küll ärkab iga kahe tunni tagant, aga suuremas osas ei saa kurta, selline rahulik (kuigi töörohke) olemine. Eks varsti hakkan jälle prokrastineerimisest kirjutama. Aga täna kirjutan niisama, et elu on tore. Titt testib jätkuvalt kõike gravitatsiooniga seonduvat. Näiteks nägin Instat mingit postitust, kus laps oli söögitoolis turvarihmades ja keegi kommenteeris üleolevalt, et see pole normaalne, nii ei saa last kiiresti välja, kui ta lämbub, ostku parem normaalne tool, nagu Stokke Tripp Trapp, ja pole seda muret. No mul on see tool ja igati hea tool on, aga söömise ajal hoian ma igaks juhuks titel ühest jalast kinni, sest ta suudab kahe sekundiga püsti hüpata ja sellele kandikule ronida, mille peal tema mitte ronima ei peaks ja mis ilmselt pole mõeldud ka kümmet kilo hoidma. Ja igal aastal saab tunduvalt rohkem lapsi viga söögitoolist kukkudes kui sealt lämbudes, nii et ilmselgelt pole minu oma ainus akrobaat. Täna söötsin viimase poole hommikusöögist nii, et ta seisis istmel püsti ja ühe käega toetasin teda, sest ta tegelikult ei oska seista. 😀 Pildil olev turnimisvärk on sõprade juures, ostsin meile ka Pikleri kolmnurga, aga selle vastu ta veel erilist huvi üles ei näita, sest milleks, kui on võimalik ronida mööblil ja ema närvidel.

Riietest lubasin ka kirjutada, aga selgus, et ma valetasin. Nimelt mäletasin, et mu ema tegi need ise, aga tegelikult on kleidid poest ostetud, ise tegi ta ainult ühed püksid, mis pildile ei saanud. Aga tundub, et lastemood käib ringiratast, sest samal ajal näen Instas selliseid asju:

Kindlasti oli midagi veel, aga ma peaksin nüüd kibekähku mingeid artikleid ka vaatama, kuni titt magab, sest homme on juhendajaga koosolek ja võiks nagu midagigi jagada seal. See postitus oli rohkem selleks, et öelda, et ma olen elus ja terve, aga ilmselt hakkan tiba vähem kirjutama, kui õnnestub end korralikult tööle saada.

movies

Tahaks ka neid uusi sarju kiruda

Nagu paljudel teistel internetis, pole ka mul mitte mingit tahtmist vaadata ei Troonide mängu eellugu ega LOTRi uut sarja. Aga mitte selle pärast, et need liiga woke oleks või mis need põhjused on, mida ma kogu aeg Twitterist ja Instast näen, vaid … Ma juba Wheels of Time’i juures mõtlesin, et issand, kuidas inimesed IKKA VEEL muudkui viitsivad neid pseudokeskaja asju vahtida/lugeda. Iga asi suht sama, lihtsalt väikese lisavindiga.

No ja teiseks on mul vist mingi puue, sest ma EI SUUDA vaadata Matt Smithi ja näha midagi muud peale doktori. Kõigi lühikeste videode puhul, mis on silma jäänud, tundub mulle, et doktor mängib Daemonit. 😀 Kuigi kõik kinnitavad, et ta näitlejatöö on siin sarjas täiesti imeline (mida ma usun, ta ongi täiesti imeline näitleja). Lihtsalt ta jättis mulle Doctor Who’s nii sügava mulje, et see pitser on nüüd paigas ja seda ei nihuta.

Nii et tahtsin kohe ära öelda, et kui te mind kuskil näete (haha, nagu ma käiksin kuskil) ja ma moodsate sarjade teemal kaasa ei oska rääkida, siis ei ole asi selles, et mind häiriks see, et kõik tegelased pole valged või et naised oskavad ka rääkida. Ma lihtsalt tahaks rohkem head sci-fid ja vähem fantaasiat.

faith · konnapoeg

Uus tuba

Mitte et mul oleks midagi olulist öelda, aga vaatan, et inimestele meeldib minu postituste all omavahel juttu ajada, nii et eks oleks viisakas vahepeal uus ja puhas ruum ette anda. Mis mul siis uut? See täielik vinguperiood sai laksust mööda, nagu konkreetselt üleöö. See on päris meeldiv, saan vahepeal jälle peaaegu et elada. Ja täna oli esimene kord tema noore elu jooksul, kui see kass, kes iga päev visalt vaeva näeb, et enneaegselt topiseks saada, meid kõiki hommikul üles ajas, aga laps ütles, et mkm, tahaks edasi magada. See on märgiline, ma arvan.

Muidu naersin siin, sest Redditis oli selline “a kus minu küla on?” teema. Mõte siis selles, et öeldakse, et it takes a village to raise a child, aga mina, vaeseke, mul pole mitte kedagi. No umbes nagu mõned mehed arvavad, et neil PEAB olema naine, andke nüüd üks ette, nii arvavad mõned inimesed, et neil PEAVAD olema lapsekasvatusel abilised, tooge bussiga kohale. Kurtjaid ja nõustujaid oli mitu, kuni keegi küsis, et a mis sa muidu teinud oled, et seda küla luua või olemasolevasse külla kuuluda.

… ….

Vaikus. 😀 Sest noh, ega minul ka siin külaga väga kiita ei ole, aga selge see, et lääne ühiskonnas on see suuresti meie oma valikute tulemus. Kolitakse sugulastelt eemale jne. Mul veel selline elu ka, et kõik sõbrad on samuti läbipõlemise äärel overachiever’id, vähemalt enamik neist. Redditis käib muidugi igal teisel inimesel lisaks söögi alla ja söögi peale läbi lause teemal “mul on õigus piire seada”, mis on väga okei. Eriti kui jutt käib sellest, et keegi ei tohi su last peksta või et pandeemia ajal saavad külla ainult need, kes on gripi vastu vaktsineeritud, aga siis tuleb arvestada ka sellega, et osasid inimesi ei huvita sinu laps nii palju, et selle nimel oma põhimõtteid kompromiteerida. Mida rohkem neid reegleid on, seda vähem on inimesi, kes viitsivad nendega arvestada. Rääkimata sellest, et on teatud inimesed, kelle puhul sa TEAD, et nad võivad noogutada, aga kui sa nad lapsega üksi jätaksid, teeksid nad ikka seda, mida nad ise tahavad, nii et eks sellega tuleb ka arvestada. Mul on üldiselt väga vähe reegleid, sugulastelt ootan ainult seda, et laps elus ja peksmata oleks, kui ma tagasi tulen (kuigi mu vanemad nunnutavad teda rohkemgi kui ma ise, mu ema vaatas meid nagu mõrtsukaid, kui ma naerdes rääkisin, kuidas Sirru kogemata titte hammustas, kui see talle hirsipulkade suhutoppimisele vahelduseks ootamatult talle oma sõrme suhu torkas). Aga no seda küla tuleks aktiivselt ise ehitada ja ise teiste lapsi hoida ja vanaemasid aidata jne. Kellel selleks lääne ühiskonnas ikka nii väga aega on.

Juhendajaga sain ka täna jutule. Iseenesest läks päris kenasti, kuigi mind ajas nii naerma see, kui palju asjad ikka muutunud on. Mäletan, et kahe aasta eest oli igal pool eeldus, et kui sa koosolekule kaameraga sisse ei logi, oled sa laisk ja lohakas ja ilmselt istud räpases pidžaamas arvuti taga (mis võib tõsi olla, aga võib ka mitte olla, mis see teie asi on). Täna logis juhendaja sisse ja küsis etteheitvalt, miks mul kaamera sees on. 😀 Aga näen juba ette süngeid pilvi selles lõputöötaevas, sest teema, millest me rääkisime, oli LGBTQ+ inimeste vaimse tervise probleemide uurimine NLP tehnikatega. Muidu poleks midagi, aga juhendaja arvas, et data set võiks olla eestikeelne, ja ma küll kardan, et eesti keeles saab väga raske olema piisavalt suure andmekogu leidmine. Pean teisi sarnaseid NLP töid sirvima ja vaatama, kui suured kogud seal taga on — need on olnud üldiselt ingliskeelse Redditi või Twitteri põhjal, seal muidugi materjali lõputult, ainult võta ja kogu. Aga teema ise oleks jällegi väga huvitav … Nii et jah, pean mõtlema veits.

P.S. Ma viin hulga korduvkasutatavaid mähkmeid kogumiskasti, sest oma mimm kasvas neist välja — nii et kui keegi hoopis omale tahaks, andke teada, saadan pakiga. Mõni neist pole mu oma lapsele kordagi jalga saanud, aga kõik on teise ringi omad ja mulle tundub, et mõnel sisu ka tiba kare (miks nad minu titele jalga ei saanud). Paarile mähkmele olen ise uue sisu ostnud, mis kaasa tuleb. Nii et kes esimesena kommentaari jätab, et tahaks, saab omale. Kui keegi ei jäta, eks ma siis viin konteinerisse, kardan lihtsalt, et seal keerutatakse neid üht- ja teisipidi, ei mõeldagi välja, mis need on, ja visatakse minema. 😀

anna kannatust

Ma ei oska eesti keelt vol2

See on üks asi, mille lapsevanemlus KOGU aeg välja toob. Või noh, üks asi, mida ma märkan, sest ma olen ju sellele keskendunud. Tahaks lapsega ikka normaalses keeles rääkida, eks. Aga vähe sellest, et mul lähevad lambist meelest ära sõnad nagu lepatriinu (mõni päev mäletan, mõni päev ketran peas ladybird, coccinelle, chinita … ja õige vasteni ei jõuagi), lisaks ei tule mul meelde täiesti elementaarsed igapäevasõnad. No näiteks sai laps Prantsusmaa sugulastelt kingiks boîte à musique’i. Ja mina ütlesin lapsele, et see on … eee … eee … Isa ütles kõrvalt: “Music box!” Ja mina istusin ja käiasin oma peas potentsiaalseid vasteid. Korra tahtsin grammofon pakkuda, sest juhe oli nii koos. 😀 Lõpuks mõtlesin välja, et kui on tubakatoos, on ka muusikatoos! Ja täna ärkasin järsku teadmisega, et krt, mängutoos on see, lammas.

No ja see muidugi ka, et ma teen poole lause pealt pausi, sest ei mäleta, kas kaamli või kaameli. Või suudan välja mõelda, et tundlate ainsus on tunnal, aga mitte, mis on selle osastav. Või topin ilmaasjata lausesse vahele sõnu see ja seal, mis on ilmne inglise keele mõju. Või mul pole kunagi sassi läinud sõnad üksteist ja teineteist, nüüd teen hetkeks pausi, enne kui kasutan. Aa, eile panin mängukrabi käest, sest kui isa sellega mängib, siis on krabil big claws, aga mis tal eesti keeles on? Ei ole ju küünised ega kombitsad. Näpitsad? 😀 Kuhu me välja jõuame, kui keeletoimetajagi oma lapsega ilusas emakeeles rääkida ei oska?

Või mis emakeeles, viimasel ajal lähevad kõik keeled sassi. Näiteks hiljuti vaatasin sellist pilti telerist (don’t get me started teemal KUI ebaloogiline see hooaeg oli, ma olen siiani solvunud, et Hemsworthi tegelane nii alakasutatud oli ning lisaks oli kogu Maeve’i storyline selles hooajas TÄIESTI kasutu, kuigi tema ümber nii palju tsirkust tehti) ja jäin hetkeks tõsiselt mõtlema, kas viimase episoodi nimi on prantsuse või hispaania keeles. Muidugi sain kohe aru, aga see, et mu aju üldse hakib niimoodi, on täiega hirmutav.

Muidu on külm. Te ilmselt olete isegi märganud. Piisavalt külm, et panna mõtlema, et äkki peaks ikka puhkust planeerima. Nagunii tundub, et kontsert jääb mul külastamata, sest siin on õhtud jätkuvalt nii virilad, et mu süda ei luba jätta teda ilmselt kellegi teisega. Üks õhtu läksin poodi talle pidžaamasid ostma (sest külm on) ja jätsin ta mehega koju, mis tavaliselt tähendab, et ta paar minutit joriseb ja siis mängib temaga rahulikult need paar tundi. Seekord jõudsin koju tagasi ja kuulsin ÕUE, kuidas ta toas röögib. 😦 Ma ei tea, kuidas ma ta niimoodi lapsehoidja juurde peaksin viima, seda enam, et Sirru täiega kardab seda ka ja räägib, et äkki ikka enne aastaseks saamist pole mõtet jne. Samas kui juhendaja juba ütles, et teeks siis koosoleku ja arutaks, kuidas me teineteisele kasulikud võiksime olla (ma siiralt ei tea, kuidas ma praegu kellelegi kasulik võiksin olla, kui ma ei suuda oma emakeeleski lauseid moodustada, aga no tore, et inimene mõtleb positiivselt). Ei tea mina, mis sellest asjast saab.