anna kannatust

Ma ei oska eesti keelt vol2

See on üks asi, mille lapsevanemlus KOGU aeg välja toob. Või noh, üks asi, mida ma märkan, sest ma olen ju sellele keskendunud. Tahaks lapsega ikka normaalses keeles rääkida, eks. Aga vähe sellest, et mul lähevad lambist meelest ära sõnad nagu lepatriinu (mõni päev mäletan, mõni päev ketran peas ladybird, coccinelle, chinita … ja õige vasteni ei jõuagi), lisaks ei tule mul meelde täiesti elementaarsed igapäevasõnad. No näiteks sai laps Prantsusmaa sugulastelt kingiks boîte à musique’i. Ja mina ütlesin lapsele, et see on … eee … eee … Isa ütles kõrvalt: “Music box!” Ja mina istusin ja käiasin oma peas potentsiaalseid vasteid. Korra tahtsin grammofon pakkuda, sest juhe oli nii koos. 😀 Lõpuks mõtlesin välja, et kui on tubakatoos, on ka muusikatoos! Ja täna ärkasin järsku teadmisega, et krt, mängutoos on see, lammas.

No ja see muidugi ka, et ma teen poole lause pealt pausi, sest ei mäleta, kas kaamli või kaameli. Või suudan välja mõelda, et tundlate ainsus on tunnal, aga mitte, mis on selle osastav. Või topin ilmaasjata lausesse vahele sõnu see ja seal, mis on ilmne inglise keele mõju. Või mul pole kunagi sassi läinud sõnad üksteist ja teineteist, nüüd teen hetkeks pausi, enne kui kasutan. Aa, eile panin mängukrabi käest, sest kui isa sellega mängib, siis on krabil big claws, aga mis tal eesti keeles on? Ei ole ju küünised ega kombitsad. Näpitsad? 😀 Kuhu me välja jõuame, kui keeletoimetajagi oma lapsega ilusas emakeeles rääkida ei oska?

Või mis emakeeles, viimasel ajal lähevad kõik keeled sassi. Näiteks hiljuti vaatasin sellist pilti telerist (don’t get me started teemal KUI ebaloogiline see hooaeg oli, ma olen siiani solvunud, et Hemsworthi tegelane nii alakasutatud oli ning lisaks oli kogu Maeve’i storyline selles hooajas TÄIESTI kasutu, kuigi tema ümber nii palju tsirkust tehti) ja jäin hetkeks tõsiselt mõtlema, kas viimase episoodi nimi on prantsuse või hispaania keeles. Muidugi sain kohe aru, aga see, et mu aju üldse hakib niimoodi, on täiega hirmutav.

Muidu on külm. Te ilmselt olete isegi märganud. Piisavalt külm, et panna mõtlema, et äkki peaks ikka puhkust planeerima. Nagunii tundub, et kontsert jääb mul külastamata, sest siin on õhtud jätkuvalt nii virilad, et mu süda ei luba jätta teda ilmselt kellegi teisega. Üks õhtu läksin poodi talle pidžaamasid ostma (sest külm on) ja jätsin ta mehega koju, mis tavaliselt tähendab, et ta paar minutit joriseb ja siis mängib temaga rahulikult need paar tundi. Seekord jõudsin koju tagasi ja kuulsin ÕUE, kuidas ta toas röögib. 😦 Ma ei tea, kuidas ma ta niimoodi lapsehoidja juurde peaksin viima, seda enam, et Sirru täiega kardab seda ka ja räägib, et äkki ikka enne aastaseks saamist pole mõtet jne. Samas kui juhendaja juba ütles, et teeks siis koosoleku ja arutaks, kuidas me teineteisele kasulikud võiksime olla (ma siiralt ei tea, kuidas ma praegu kellelegi kasulik võiksin olla, kui ma ei suuda oma emakeeleski lauseid moodustada, aga no tore, et inimene mõtleb positiivselt). Ei tea mina, mis sellest asjast saab.