movies

Tahaks ka neid uusi sarju kiruda

Nagu paljudel teistel internetis, pole ka mul mitte mingit tahtmist vaadata ei Troonide mängu eellugu ega LOTRi uut sarja. Aga mitte selle pärast, et need liiga woke oleks või mis need põhjused on, mida ma kogu aeg Twitterist ja Instast näen, vaid … Ma juba Wheels of Time’i juures mõtlesin, et issand, kuidas inimesed IKKA VEEL muudkui viitsivad neid pseudokeskaja asju vahtida/lugeda. Iga asi suht sama, lihtsalt väikese lisavindiga.

No ja teiseks on mul vist mingi puue, sest ma EI SUUDA vaadata Matt Smithi ja näha midagi muud peale doktori. Kõigi lühikeste videode puhul, mis on silma jäänud, tundub mulle, et doktor mängib Daemonit. 😀 Kuigi kõik kinnitavad, et ta näitlejatöö on siin sarjas täiesti imeline (mida ma usun, ta ongi täiesti imeline näitleja). Lihtsalt ta jättis mulle Doctor Who’s nii sügava mulje, et see pitser on nüüd paigas ja seda ei nihuta.

Nii et tahtsin kohe ära öelda, et kui te mind kuskil näete (haha, nagu ma käiksin kuskil) ja ma moodsate sarjade teemal kaasa ei oska rääkida, siis ei ole asi selles, et mind häiriks see, et kõik tegelased pole valged või et naised oskavad ka rääkida. Ma lihtsalt tahaks rohkem head sci-fid ja vähem fantaasiat.

39 kommentaari “Tahaks ka neid uusi sarju kiruda

  1. Ma vaatasin HOTD esimese episoodi ära ja otsustasin, et sellest mulle piisab. Ei olnud woke, vähemasti minu mõõdupuu järgi polnud, küll aga tundus GOTi tugevalt lahjendatud variandina. KÕIK oli lahja, alates kostüümidest lõpetades näitlejatevalikuga. TÜÜPE polnud, karakrereid, sarnaseid, mis mind GOTis lummasid nii oleku kui välimusega. Sõnaga, ebaõnnestunud casting mu meelest. Ja kuigi mulle Matt Smith muidu vägagi istub, ei sobi ta mu arvates Daemoni rolli sugugi, kasvõi juba hääletämbri tõttu. Ja mingit imelist näitlejatööd ma tema puhul (nähtud episoodis) kah esile ei tooks.

    P.S. GOTis rääkisid naised nii, et vähe polnud. Ses osas pole HOTD küll mingit jalgratast leiutanud.

      1. Ja julgevad seda lausa valju häälega öelda, et sellepärast vihkavad?
        (Kui minu arvamust küstaks, siis mustanahalised näevad valgete parukatega palju ägedamad välja kui valgenahalised.)

        1. Ma just lugesin täiesti lambist mingi uue igava filmi (see langustitega) eesti kommentaare ja seal oli kenasti “vähemalt polnud musta nahka kusagil näha”. Inimestel on igasugused arvamused, jah.

        2. Nad peidavad seda selle taha, et “aga aluseks on viikingite mütoloogia (Tolkienil) / raamatus polnud mustanahalisi mainitud (Martinil), nii et pole raamatutruu”. Miskipärast ei tee keegi sama kisa, kui keegi on sarjas vasakukäeline, kuigi raamatus seda ekstra mainitud pole. 😁

        3. kusjuures keegi (peale minu v veel paari tuttava) ei vingunud ka siis, kui Jacksoni sõrmuste isandas nägid Gondori kangelased välja tüüpiliste anglosaksi v muidu germaani nägudega ja kuidagi kahtlaselt heledat verd ka, mitte vahemere tüüpi brünetid, nagu nad raamatus olid.

        4. “Keegi ei vingunud, kui mingi asi oli sõrmuste isanda filmis teisiti kui raamatus”

          — kõik need “keegid” pole LOTR-i raamatuna lugenud lihtsalt. Või siis olid raamat sihuke tellis, et selle lugemise käigus hajusid kõik detailid ära.

          No näiteks oli Tolkienil sihuke rahvakild nagu “black numenoreans”. Ma mängisin ühte aastaid (MUME-s, millalgi tekkisid need sinna kui mängitav rass). Mitte iialgi ei mõelnud ma, kas “black” käib ka välimuse kohta või on ainult mingi… ajalooline taak. BN-id olid mängus üldse rohkem nagu läbipaistvad 🙂 (kes ei tea, siis MUME oli tekstipõhine Keskmaa-põhine interneti rollimäng, “Multi-Users in Middle-earth”, hirmus popp omal ajal.)

        5. Mina ei vingunud tegelaste välimuse üle LOTRis, sest mul oli liiga palju muud vingumist.
          Ei, valetan! Vingusin küll! Kui Legolas välja arvata, polnud enamik meeshaldjaid üldse piisavalt ilusad. Nt Theodred nägi oluliselt parem välja. (Kahe Kantsi EE-versioonis näeb teda.)
          Olin päris nörinud hunniku filmiHaldiri fännfiktsioonide pihta, sest kammaaan, kui juba kirjutada romantilisi sekslugusid, võiks vähemalt ILUSATEST tegelastest kirjutada!

        6. black numenoreans olid pigem nagu black riders. Kui neil mustanahalistega midagi pistmist oli, siis sedapidi, et nad läksid neid orjastama ja koloniseerima, kurjad, nagu nad olid.

        7. Samuti: notsul on loomulikult õigus.
          Black ei viita selles kontekstis mitte kuidagi nahavärvile, vaid halbadele tegudele, mõtetele, käitumisele.

        8. a kui te tahate hästi põhjalikku Jacksoni filmide rappimist lugeda, siis:
          https://multiversemonitor.neocities.org/Oddlots/arthedain/index.html

          Ta on kohati karmim, kui mina oleks, aga tema elaan ja intellektuaalne haare on nauditav (ühtlasi ma loodan, et see kirjutaja on ikka elus, sest viimased tema kirjutised on nullindate alguses ja tal jäi üks ülimassiivne väga tugev fanfic pooleli, parem lugemine kui paljud avaldatud raamatud, mis ma lugenud olen.)

        9. Ma olin varem die hard allikatruuduse pooldaja, kui asi raamatuile põhinevaid filme puudutas, aga tänaseks olen meelt muutnud. Mõlema, nii filmi kui raamatu puhul on ju tegemist KUNSTIGA. Täna ma ütleks lausa, et näpuga tekstis järje ajamine on kitsarinnaline, ja filmitegijail on täielik õigus interpretatsioonideks, olgu kasvõi tegemist James Bondi mustanahaliseks muutmisega. (Mul muide on tuline kahju, et Idris Elba Bondina nägemata jäi.)
          Kusjuures mu tänane “lõtvunud” seisukoht ei puuduta üksnes näitlejavalikut, vaid kogu muud mudru kah, tegevuskohti, ajaliine, ja nii edasi. Pealegi, raamat on peaaegu ALATI parem kui sellest treitud film, nii et vaatajail pole mõtet ootusi kõrgele kruvidagi. Kes pettuda ei taha, jätku igaks juhuks filmivariant üleüldse vaatamata. 🙂

        10. … tuleb meelde, et ma OLIN häiritud sellest, et Boromir oli blond ja Faramir helepruunide juustega, aga Sean Bean oli nii tore, et ma andsin selle andeks.

        11. … ja teisest küljest oli seda karakterimõrva, mis Jackson Faramiri kallal toime pani, palju raskem andeks anda. See mu viidatud arvustaja vist mainiski, et Jackson ei suuda uskuda, et keegi võiks päriselt üllas olla.

        12. Jah… noh… aga kuhu me sedaviisi välja jõuame, kui süüdistame üht fiktsiooni (film) teise fiktsiooni (ilukirjandus) mitte-tõetruus taasesitamises? Ah? Hm? 🙂

          Ja Jacksonit sel moel rappida, nagu viidatud lingil tehakse, on mu meelest ikka VÄGA ebaõiglane. Ta sai mu meelest LOTRi näol monumentaalse tööga maha, kui filmikunsti mätta otsast vaadata. (Ma ise pole kummagi, ei raamatu ega filmide fänn.)

      2. Muide, Marveli universumi kohta lugesin, et Nick Fury oli koomiksites valge, aga kui Samuel L. Jackson tuli prooviesinemisele, siis oli ta teistest nii palju üle, et kellelgi polnud kahtlustki, et temast peab filmi-Fury saama.

      3. Nagu ma ütlesin, ma ka ise nii karm ei oleks. Teisest küljest tundub see arvustaja olevat suurem filmigurmaan kui mina ka, nii et vaevalt asi on ainult “pole täpselt nagu raamatus”. Mulle tundub, et pigem kahetseb ta taga kaotsiläinud kinematograafilist potentsiaali.

        Mu enda seisukoht on, et mul on hea meel, et need filmid on olemas ja seal on palju head, aga nad ei kuulu kõige paremate filmide hulka, mida ma elus näinud olen. Ma ütleks, et isegi mitte kõige paremate ekraniseeringute, kuigi fantaasiažanrile tegid nad küll suure teene ja tõstsid selle hoobilt tõsiseltvõetava peavoolu-filmikunsti hulka (ja Jacksoni enda N-kategooria õudukate tegijast tõsiseltvõetavate režisööride hulka).

        Ma ise armastan neid filme piisavalt, et ikka ja jälle üle vaadata, aga ma pole kindel, kas nad oleks minu jaoks eraldiseisva linateosena sama nauditavad kui mulle armsa teose ekraniseeringuga. Pmst tarvitan ma neid filme nagu suhteliselt head fanfictionit.

        No ja kui teose nautimise oluline argument on armastus teose vastu, mida ta adapteerib, siis arusaadavalt neid võrreldakse omavahel, ja seda tüüpi nautijaid on kindlasti omajagu. Tegelikult ka Jackson tegi need filmid Tolkieni fännina, ses mõttes on sedasorti kriitika fännide omavaheline vaidlus: mis aspektid on kelle jaoks olulised. Jacksoni loomuomadus on see, et “Jackson ain’t do subtle” ja siis sõltub juba vaatajast, kui palju see teda häirib ja kas üldse.

        Huvitav oleks näha, mismoodi läheneks asjale mõni teine režissöör, aga kuna intellektuaalomandi õigusega on meie maailmas nii, nagu on, siis paraku tähendab Jacksoni filmide sünd ühtlasi ka seda, et keegi teine tükk aega samast ainesest filmi teha ei saa. Mis põhjendab kriitilisust – kui Jacksoni LOTRi olemasolu (õigemini tema filmimisõiguse olemasolu) tähendab ühtlasi kõikvõimalike muude versioonide blokeerimist, siis muidugi võib keegi nördinud olla, et see muu ainult potentsiaaliks, ja võrrelda seda potentsiaalset filmi olemasolevaga. Aga ses mõttes ebaõiglane, et ega Jackson seda intellektuaalomandi süsteemi pole loonud.

        1. Asine arutlus, nodsu. Noogutan enam-vähem kõigele kaasa.
          Seda ka veel, repliigi korras, et mu mees vaatab kah LOTRe ikka ja jälle, no lausa paar korda aastas, ma ütleks. Mulle tundub, et samal põhjusel, kui sina – talle armsa kirjandusteose ekraniseering.

        2. ma toon nüüd näite kahest ekraniseeringust, mis on mulle just filmina sügava mulje jätnud, ja millest ühe tegevus on juhtumisi (hilis-)keskajas ja teises on jälle muinasjutukoletisi.

          Üks on Pasolini “Dekameron”, teine Garrone “Lugude lugu”. Kumbki ei ürita kaugeltki kogu lähteteost (mõlemad on sellised lõdvalt seotud või üldse sidumata ka) ära mahutada, vaid teevad valiku. Ja millised filmid on tulemuseks!!!! Niidavad jalad alt.

          Neil, just nagu Shakespeare’igi ekraniseeringutel on muidugi ka see hea külg, et niipea, kui keegi leiab, et võiks paremini, võib ta ise teha ja mingi õigustik ei takista.

        3. Gilliami film don Quijotest filmi tegemisest on muidugi ka. Film võimetusest raamatu ainetel filmi teha, mis hakkab ometi raamatuga paralleele looma, mida edasi, seda ilmsemaid.

  2. Mis värk nende instagrammi võtmesõnadega on, et neid ühe varastatud filmikaadri alla nii mitu tükki tuleb laduda? Saab mingit preemiat nende eest?

  3. Ma mõtlen aga David Tennantile, ta oli ühest küljest vaata et doktorim Doktor kui Matt Smith, aga see ei takistanud tal uusi sama ikoonilisi rolle teha, millest võiks samuti iga teise kohta mõelda, et nüüd ei suuda temast küll enam teisiti mõelda kui [sisesta rolli nimi]-st.

    1. Jah, nõus! Ja ma ei tea, miks see nii on, aga olen igati nõus, et Tennant on hiljemgi megalahedaid rolle teinud (näiteks suurepärane pahalane Jessica Jonesis ja suurepärane “pahalane” Good Omensis).

    2. Võib-olla Matt Smith on ühtlasi liiga Matt Smith, sest mina jälle näen temas HotDi vaadates täiega The Crowni prints Philipit.

      Ja ma ei suuda otsustada, kas mõned näitlejad suudavad oma identiteeti rollides “peita” seetõttu, et nad on nii head näitlejad, või et neil on piisavalt head grimmikunstnikud, või et nad on õnnistatud piisavalt “tavalise” välimusega, või valivad nad piisavalt hästi rolle. Näiteks Gary Oldman on teinud rolle, mis on väga head, ja kus ma pole teda esiti üldse äragi tundnud. Samas Leonardo DiCaprio tunnen ma ALATI ära, olenemata sellest, kas ta püherdab karudega või lööb kuskil kõrgklassis kokteiliklaase kokku, ja ma võin isegi samal ajal teadvustada, et näitlejatöö on ju iseenesest hea.

  4. Ma vaatan HOTD, sest just mina olengi see inimene, kes sünnist surmani sisuliselt ainult pseudokeskaja asju vaatab ja loeb (ma muud ei oska), aga ma suht olen Epuga nõus, et üsna igav sari on 😀

    Õnneks ma Doctor Who’d pole näinud, seega see mind ei sega ka.

  5. Mul on (alati olnud) tunne, et sellised filmid tekivad sihukese arutelu käigus:
    “meil on siin ühe seebika süžee.”
    “tundub suht loll?”
    “jah, aga me paneme ta liba-keskaega ja lisame kollid ja nõidused, siis ei paista välja, et on loll.”
    “oh super, nii juhtugu.”

    Ja siis on osad vaatajad, kes näevad, et keskaeg ja kollid ja nõidused, ja on nagu aww.
    Ja siis on teised vaatajad, kes näevad, et loll seebikas (missest et keskajal) ja on nagu, et kui lolliks te meid peate.

    Ja hollywoodi kogemus ütleb, et neid esimesi aww-tüüpe on palju rohkem kui neid teisi. Ja et raha saab neilt ka paremini kätte.

    Nii et ärge lootkegi. Halba ulmet / fantasyt / kostüümidraamat saame nüüd ja edaspidi.

  6. Epp, minu arust on kunstnikku rappida pea alati õiglane. Kunstnik teeb valiku, mida ja kuidas kujutada, millisele sihtgrupile meeldida. Viskab oma töö avalikkuse ette ja mõnikord küsib raha ka veel. Kuid kunstil ongi mõte ainult siis, kui selle üle arutada. Kui kõik võtaks klaaspurgis sita või lotri ekraanivariandi tuimalt sisse, siis miks neid üldse teha? Emotsiooni ju ei teki.

    Mul näiteks on “sõrmuste isanda” asjus täiesti suva, see oli seep raamatuna (ehkki väga ägedas maailmas), olgu siis seep ka filmis. “Kääbik” jälle on lasteraamat, millest filmitegijad proovivad samuti seepiooperit vormida. Kas nad tohivad? Jah. Kas ma arvan neist seetõttu suht sitasti? Jah. Kas neid huviab? Ei, sest miljonid vaatajad on nõus neile maksma ja minu arvamus ei puutu kellessegi.

    Ehk – kunsti üle vaidlemine on ok.
    Kohatine ebaõiglus käib sellega kaasas ja ka see on ok.

    1. “Kääbiku” filmide üks kurbloolus on see, et nende tegemine halvendas objektiivselt Uus-Meremaa näitlejate töötingimusi ka edaspidiseks. Ehk siis suur raha ostis endale tööturunorme.

      1. Ma siinkohal kehitan õlgu (ja soovitan teil sama teha). Tunda kaasa iga majandusharu sisemistele probleemidele ei ole jätkusuutlik viis elamiseks.

        Küll aga võib “omade” peale mõelda. Eesti filmitööstus lobistab usinalt mingi filmilinnaku loomist. Kas selle mõju saab olema sarnane?

        1. ma ei ole isegi kindel, kas see mõju piirdus majandusharuga või mõjutas üldse kogu tööturgu. Mina nägin selles olukorras rohkem seda, et suurfirmal on väikese riigi üle nii palju mõjuvõimu, et ostab riigi sisuliselt ära. “Kapsastes ja kuningates” kirjeldati nii banaanikompanii ja banaanivabariigi suhteid (“See leping on meie valitsusele vastuvõetamatu!” “Siis teeme uue,” vastas firma esindaja, täpsustamata, kas mõtleb lepingut või valitsust), aga nagu näha, võib nii minna ka n.ö pärisriigiga.

        2. Aha, siis ma jagan muret või vähemalt ebamugavustunnet. See käib muidugi kogu USA kultuuri ekspordi üle, mis on ülejäänud maailma pmst enda alla painutanud. Alates rokkmuusika keelest kuni autori “kaitse” paradigmadeni.

  7. Facebooki Filmivaatluse grupis algavad sageli arvustused just sellest, kas film/sari oli woke/pc või ei olnud. Sest karakterite rass/sugu on ometi teose taseme põhinäitaja. Need keskealised valged mehed on ikka nii helbekesed.

    1. Mulle tuleb seepeale meelde, kuidas mingi ulmehüsteerik läks Banksi “Mängurit” lugedes täiesti endast välja, kui raamatu lõpuosas selgus, et peategelane on tumedanahaline. “Mul on raamat juba peaaegu läbi, kogu aeg olen kujutlenud teda valgenahalisena ja nüüd!” Mis viga, peegel läks rikki selle peale või? Nii et seda nahalisust pannakse pahaks mitte ainult interpretatsioonidele vaid ka lausa algmaterjalile.
      Antud juhul ei olnud tegu wokega vaid tegevus toimus kauges tulevikus, kus tsiviliseeritud ühiskonnas polnud ei inimese nahavärv ega ammugi mitte sugu kuigi tähtis, nii nt kirjeldati ses raamatus võimalust oma sugu muuta viiruslikult tahtlikult nakatatava geneetilise materjali abiga – see oli muudetav igas suunas ja seda sai samamoodi ka tagasi muuta.

      Sõrmuste saaga on tegelikult täitsa põnev, mis sest et kohati natuke lapsiku dramaatikaga ja võibolla on mõned kostüümid ka veits tobedad, see haldjate turvis näiteks. See on meelelahutus. Lahutab küll.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.