faith · feminismus

Muidugi on “Väike merineitsi” woke

Nägin seda teemat ja tahtsin kohe kaasa rääkida, sest see on lihtsalt hea lugu, aga pakun, et enamik ei tea seda. Minagi sain alles hiljuti teada. Nimelt on “Väikse merineitsi” taustalugu ise juba nii woke (eriti kui me paneme selle ajaloolisse konteksti, see kõik toimus 19. sajandil, eks ole), et oleks USA konservatiivid sellega kursis, poleks nad oma lastel ilmselt ka originaali vaadata lubanud. Hans Christian Andersen oli lihtsalt nii ulmeline tegelane, et kuigi temast jäid maha põhjalikud päevikud, ei tea me temast kindlalt väga palju, sest ta oli lihtsalt nii ebausaldusväärne jutustaja. Nii näiteks ei ole uurijad siiani päris kindlad, kas ta oli biseksuaal või panseksuaal, suure tõenäosusega lisaks ka aseksuaal. Selge on igatahes see, et ta armus sügavalt, armus tihti ja … sageli ei saanud need armumise objektid ise arugi, et Hansu meelest neil romaan käimas on, või vähemalt ei vastanud ta tunnetele.

Väikse merineitsi lugu oli üks neist. Hans armus ühte Edvarsisse, kes elas tema isa majas. Edvars, naiivne heteroseksuaal, arvas, et Hans on tema hea sõber, kellele lihtsalt meeldib kallistada ja kellele vahel tuleb öelda, et kle, ära aele mu voodis (imelikud kunstiinimesed, ämairait). Vähemalt mõned arvavad nii, enamik on seisukohal, et ta lihtsalt otsusekindlalt ignoreeris neid tundepuhanguid, mis tundub hulga usutavam lähenemine, kui vaadata, milliseid armastuskirju Hans talle saatis (seda enam, et Edvard kirjutas oma biograafias, et see, et ta ei suutnud Hansu armastusele samaga vastata, põhjustas viimasele sügavaid kannatusi). Igatahes kuulis Hans ühel päeval, et Edvard on otsustanud mingi naisega abielluda, ja oli sellest nii rabatud, et kirjutas esmalt sellele naisele kirja selle kohta, et tollel pole õigust tema kallimat röövida ja nende armastusse sekkuda — ja kui sellest kasu polnud, kirjutas “Väikese merineitsi”. Nagu ehk mäletate, originaalis jäi merineitsi keelest ilma, iga samm maismaal tekitas talle põrgupiina ja lõpuks ta suri ning muutus merevahuks, kõik ühe printsi nimel, kes poliitilistel põhjustel teisega abiellus – hiljem muutis Andersen küll lõpu ära, nii et merineitsi ei surnud, vaid muutus õhuhaldjaks. Igatahes Hans kirjutas selle traagilise loo ja saatis ühe eksemplari Edvardile märkusega, et just nii on viimane temagi tapnud.

No vot, can’t get much more woke than that, can it? Kuigi tema kohta on veel palju naljakaid lugusid, nagu näiteks see, kuidas ta saatis Charles Dickensile nii kaua pealetükkivaid kirju, kuni see, üritades temast lahti saada, ütles põhimõtteliselt, et tal pole aega rohkem kirjutada, aga astugu Hans läbi, kui Inglismaale satub. Mille peale Hans muidugi sattus kohe Inglismaale ja jäi esialgu lubatud kahe nädala asemel viieks nädalaks Dickensi majja elama. See oli niisamagi äärmiselt kehv ajastus, sest Dickensi noor armuke oli rase ja Dickens kaalus parajasti oma naise tema pärast maha jätmist, aga lisaks käitus Hans seal muidugi talle omaselt väga kummaliselt. No näiteks nõudis, et perepoeg tal iga päev isiklikult habet ajaks, väites, et Taanis kohtlevad kõik oma külalisi niimoodi. 😀 Või kui Dickens ühele naiskülalisele käsivarre ulatas, hüppas Hans püsti, rabas ise sellest kinni ja asus temaga koos patseerima. Igatahes mõjus see kõik Dickensile niimoodi, et kui ta lahkus, kirjutas Dickens külalistetoa peeglile “Hans Andersen slept in this room for five weeks – which seemed to the family AGES!”

Eks Hans sai ise ka aru, et ta vähe imelik on, “Inetu pardipoegki” oli inspireeritud sellest, et ta tundis, et ei sobi kuskile (ta nägi ennast selle pardipojana), aga kui see kellegi tuju parandab, siis tegelikult suri ta väga palavalt armastatud kirjanikuna ja tal oli väga palju sõpru. Ning väidetavalt siiski ka mõni kahepoolne armumine. Aga jah, väga huvitav inimene, seda päris kindlasti.