konnapoeg

Koolist ja koroonast ja kõigest muust

Kui alguses tundus, et tal on minu silmad, siis nüüd läheb järjest rohkem värv isa omaks

Oh jah, algus oli paljutõotav — ööl enne esimest “päris” koosolekut otsustas titt vahelduseks 45 minuti kaupa magada, nii et olin täiesti zombie. Ja ärge tulge ütlema, et “tundis, et ema on närvis”, sest ma olin suht hästi ettevalmistunud ja no enda arust tõesti ei põdenud üldse (ega pidanud isegi vara üles ärkama, koosolek oli kell kolm päeval). Vähemalt teema on seekord tõesti hulga huvitavam, kui eelmine kord. Kaalusin üht ja teist ning otsustasin uurida raseduse katkemise/nurisünnituse kajastamist sotsiaalmeedias. Asja teeb natuke raskemaks see, et ma unustasin, et ma hakkan nüüd sellistest asjadest lugedes nutma — kuni selleni välja, et kui Sandmanis oli maailma kõige leebemalt näidatud hällisurm, kus Surm hoolivalt beebil teispoolsusesse liikuda aitas, ilma et seda päris surmahetke näidatudki oleks, hakkasid ikka pisarad voolama. Loodan selle peale, et põhirõhk saab olema sellel, kuidas neid postitusi masinõppe vahenditega uurida, nii et ehk ikka ei pea kaitsmisel uluma.

Nagu ma ütlesin, siis lapse hoidjale saatmisele pani Sirru põhimõtteliselt veto ja siiani on tõesti teda ise rohkem hoidnud, et ma saaksin kooliasju ka teha. Leppis ülemusega kokku, et töötab teatud päevadel õhtuti kauem (sest hommikul on laps paremas tujus + nii on ta rohkem aega ülemusega samas ajavööndis), ja siiani toimib kenasti. Ma tegelikult olen nõus, et kui ikka hädavajadust ei ole, siis ei ole mõtet ju last võõraste juurde saata, seda enam, et ta ei oska veel rääkidagi. Kardan lihtsalt, et äkki oleme selle tulemusel mõlemad ühel hetkel ületöötanud ja hullumas. Aga hetkel toimib ja sunnib mind ka oma aega paremini planeerima (sest kui kähku asjad esmaspäeval ja kolmapäeval ära teen, saan reedel hoopis massaaži minna vms), nii et no vaatame, kuidas läheb. Vähemalt saab titt tänu issile mõnda aega kauem kodust elu nautida.

Ahjaa, ma vist polegi rääkinud, et mu eriala läks vahepeal tasuliseks. Mind see muidugi ei puuduta, sest mul juba ained läbitud, aga kuna lõpetajate arv oli liiga väike, otsustati, et edaspidi võetakse ainult neid, kes tahavad seda nii palju õppida, et on valmis maksma. Ma ei tea, kas see on salavits, sest “probleem” on ju selles, et eriala on suunatud täiskasvanutele. Täiskasvanud inimene üldiselt ei lähe diplomi järele (eriti sel erialal, sest neid tal juba on — eriala on suunatud inimestele, kel on juba mingi haridus olemas ja nad tahavad nö täiendõpet, et oma haaret laiendada), vaid konkreetseid teadmisi omandama. Kui ta avastab, et neid teadmisi ta õppekavast siiski ei saa, läheb ta lihtsalt minema. Kui saab, aga lõputöö oleks ainult formaalsus, mis teadmiste seisukohast midagi juurde ei anna, läheb ta taas minema. Minagi olen ju seda lõputööd kirjutamas eelkõige selle pärast, et ma usun, et mulle oleks diplomist päriselt kasu ja selle lõputöö loomise käigus ma päriselt õpiksin kasulikke oskusi (no ja mulle ei meeldi asju pooleli jätta, taldrik tuleb tühjaks süüa ja õppekava läbida jne). Aga need doktorikraadiga inimesed, kes tulid IT-d õppima ainult selleks, et oskaks paremini andmeanalüüsi teha … Kui see selge ja need ained läbitud, siis nad ütlevadki südamerahus tšau-pakaa. Nii et ma pole päris kindel, kellele see eriala NÜÜD suunatud on – täiskasvanud inimestele, kes tahaksid silmaringi arendada ja diplomit ka ning oleksid valmis selle eest maksma? Ehk siis inimesed, kes olid nagu mina esimesel aastal, kui ma kohe tasuta kohale ei saanud, aga töökoht oli valmis õpingud koolituskulude raames kinni maksma.

Ka selles mõttes emasse, et hoolimata käesolevast tegevusest tuleb tihti väikseid näksimispause teha

Muidu on elu selles mõttes lill, et laps hakkab vist suureks kasvama. Käputada enam eriti ei viitsi, tahab kuskilt servast kinni hoides ringi liikuda. Püsti ajab end juba ka niisama ja ronimine on kõige toredam asi üldse. Eeldusel, et saab ronida suvalistes ohtlikes kohtades, kui ema ostab kalli Pikleri kolmnurga, siis see jäetakse kassile mängimiseks. Lisaks oleme ühe nädala jooksul saanud käia nii restoranis kui ka LP kontserdil. Restoranis mängis vaikselt omaette, kuni arve juba makstud oli, siis tegi korraks jorr — aga selle aja peale olid asjad juba nii kaugel, et sai ta lihtsalt välja veeretada. Ja kontserdiga oli tegelikult nii, et pakkusin sõbrannale pileteid, öeldes, et ei õnnestunud hoidjat leida ja lisaks on laps selline kleepekas, et poolvõõraga ei taha jätta ka. Sõbranna selle peale ütles, et ta tuleb ja hoiab hoopis heal meelel ise. Tegelikult ei olnud keegi meist vist selles mõttes selleks veel valmis, et mees küsis iga kümne minuti tagant, kas peaksime ikka hoidjale helistama, ja mina hoidsin beebimonitoril silma peal, et näha, kas ta magab ka (ta oleks ideaalis pidanud veel ühe uinaku tegema enne ööund). Kuna monitor und ei näidanud, sest titt magas hoidja süles, aga ühel hetkel püüdis teisest toast kriiskamise kinni, läksime natuke varem koju ära. Selle aja peale oli laps küll maha rahunenud, aga mind nähes pani huilgama nagu udupasun ja siis nuuksus mu süles nii südantlõhestavalt, et Sirru ütles kohe, et me ei lähe enam KUNAGI õhtul välja ja et me oleme kohutavad vanemad, et me talle midagi sellist üldse tegime.

Ei lähe vist tõesti, sest konkreetselt järgmisel hommikul oli mul köha, nina tilgub, pea on paks ja üldse kõik jutud, nii et teadsin juba enne testi tegemist, et ju ma sealt kaks triipu saan. Sain ka. Õnneks algas mehel täna puhkus, nii et eks ta saab seda mind põetades nautida. Üritasin lapsega maskiga suhelda, aga see üritus kestis ehk 15 minutit, sest ta hakkas lihtsalt röökima ja üritas maski mul eest ära rebida. 😀 Nii et eks ta siis mängib ka seda mängu veidi kõrgemate panustega.

Kindlasti on midagi muud, mis nüüd kirja panemata ununes, aga no annate ehk andeks. Olge terved jms soovid!