Jätsime teisipäeval allergiarohu ja kreemi ära, pidime neljapäeval (eile) esimese lisatoidu juurde panema ja … Neljapäeval juba nahk punane — enne, kui üldse selle toidu lisamiseni jõudsime. Ehk siis ta kas reageerib millelegi muule kui toidule või millelegi, mis meil enda arust puhtalt toitudes menüüs oli. Temal oli seal ainult keedukartul, bataat, porgand, riis ja liha, minul samad asjad + rukkileib, hummus. sink ja sibul, nii et eks ma jätan siis hummuse ja sibula ära ning kaks nädalat algab taas. Äärmiselt tüütu on niimoodi elada, ei taha minna mitte kuskile, kus süüa pakutakse, sest siis ma istun seal ja naeratan porgandit närides, sel ajal, kui teised häid asju söövad. Kolmandal peaks sõbraga restorani minema, tühistan vist ja ütlen, et tulge parem külla, pakun teile saiakest ja joon ise vett. 😀
Nii et võtan juba suures meeleheites Marianne Tobro võõrutamise kursust ja avastasin üllatusega, et ta soovitab esmalt öisest söötmisest võõrutada, arvasin miskipärast, et tavaliselt tehakse teisipidi. Aga no ega ma ei taha tegelikult teda nii vara võõrutada, aga tundub juba vaikselt, et see oleks lihtsam kui proovida vältida kõiki minust tulenevaid aineid, sest no kust ma tean, äkki tal on nüüd allergiline reaktsioon, sest ma joon pakiteed või sest ma jõin nädala eest ühe Coke Zero. See ei saa lihtne olema ka, sest ta mõtleb, et meil on siin nagu 24/7 Rootsi laud, et igati normaalne on iga 30 minuti tagant möödaminnes väike lonks küsida ja siis oma elu edasi elada, nii et esmalt peab hakkama vähemalt hajutama neid toitmisi ja yadda-yadda, pole sellist variantigi, et ta vähem kui kuuga päriselt piimavabaks saaks, sest ma ei taha päevapealt ka lihtsalt rinda ära panna. Oh jah.
P.S. Rõõmsama poole pealt tahaks öelda, et pole isegi reede õhtu veel ja ma sain juba tehtud kõik, mis mul sel nädalal lõputöö jaoks oli vaja teha. Mu kood töötab, manual magic on ka tehtud, kõik on imeline. Saan minna nädalavahetusel ronima ja esmaspäevahommikul Meritiga ujuma.
Need olid need puhkuse viimased päevad, kui laps oli juba heas tujus ja elu oli lill
Ma ei pea teile, kallid sõbrad, ometi ütlema, et pealkirjas polnud näpuviga, vaid see viitab mu praegusele enesetundele? Kui on üks asi, mis mind emaduse juures kõige rohkem närvi ajab, on see see, et mida hullem on, seda raskem on abi küsida. Ja mitte vaimselt vms, vaid puhtpraktiliselt — kui elu on natuke raske, kutsud kellegi last hoidma, teed oma asjad ära ja kõik on lill. Aga see PÄRIS raske on pea alati lapsest endast tingitud, mis tähendab, et TEMAL on ka raske, mis omakorda tähendab, et ta tahab oma ema ja karjub kõigi teiste (sh oma isa) süles. Ja siis oled sa default parent 24/7, sest rahunetakse ometi rind suus ja ta on võimeline öö otsa järjest selle otsas rippuma.
Ehk siis kui kedagi huvitab, siis tal tuli 11 päevaga vähemalt viis uut hammast (kuna kaks keskmist all ja kaks keskmist üleval olid juba olemas ning uutest tuli vähemalt neli üles, siis pole enam kaugemale hästi näha, kas on seal veel midagi või mitte). Eile oli täiesti imeline päev, enam ei ilastanud, enam ei jorisenud, enam ei üritanud kogu aeg hammustada, nii et mõtlesin, et lõpuks ometi ühel pool. Ei, täna ärkas jälle palaviku ja jorinaga (tal iga hamba lõikumine tuleb väikese palavikuga), nii et ilmselt pole ta ikka veel lõpetanud. Loogiline ka, tavaliselt käivad need paaris, nii et ilmselt tuleb alla ka veel üks juurde ja ongi kümnenda kuu sünnaks kümme hammast suus. Lihtsalt tunne on juba selline, nagu ta kavatseks kõik 16 järjest välja paugutada.
Asja teeb hullemaks see, et kuna tal mõne aja eest tekkisid nahale punased laigud, käisime pärast puhkust kohe nahaarsti juures. Ja no lühidalt öeldes maksin 80 eurot selle eest, et mind dieedile pandaks. St nahaarst ütles küll, et ta on ju kohe kümnekuune, võõrutage ära, on endal lihtsam, aga ma ei hakka ju teda päevapealt võõrutama, eriti praegu, kui tal niigi raske on. Üldse ei tahaks vastu talve võõrutada, plaanisin seda teha siis, kui kevad käes ja viirushaiguste hooaeg möödas. Nii et sain selle kalli raha eest teada, et tema (ja mina) ei tohi süüa järgmisi asju: muna, piim, nisu, kala, tomat, tsitruselised, mango, paprika, hapukapsas, šokolaad, pähklid, viinamarjad, banaanid, melon, sai, õun, pirn, oad, herned. No ja lisaks on muidugi hulk asju, mida ma pole nüüd kümme päeva söönud või talle andnud, sest ma unustasin nende kohta eraldi küsida (nagu avokaado, spinat, pastinaak, petersell, porru, brokoli, sibul, küüslauk, pohl, ploom), nii et mõtlesin, et teisipäeval nagunii arstiaeg, siis küsin.
Ütleme nii, et ega mul varemgi raseduskaalu kaotamisega probleeme polnud, aga nüüd ma küll tunnen, et ma kuhtun, sest ma ei jaksa lihtsalt süüa tatart/riisi ja kana nii palju, kui täis kõhuks vaja oleks. Hommikuti teen riisimannast putru, see on täitsa ok (vaarikamoosiga, sest vaarikad on lubatud). Võiks kaerahelbeid teha, aga kaerapuder kaerapiimaga oleks nagu natuke imelik. Ja kui selle kõige lõpuks peaks selguma, et ta on tegelikult allergiline hoopis kassile (kolm korda olen nüüdseks märganud, et ta läheb kassi kaisutama ja aevastab selle käigus), hakkan ma laamendama, sest tavaliselt elan ma rasked ajad üle nii, et vohmin end ühe käega kooki või šokolaadi täis (sest kas või võileiba ju ühe käega ei tee, vähemalt mitte enam siis, kui laps on nii suur, et hakkab kõigi nende ihaldusväärsete asjade poole viskuma), aga nüüd ei ole enam seda varianti ka. Eile panime porgandi tagasi menüüsse — ma arvan, et arst ei tahtnud sellest üldse loobuda, sest see tekitab nii harva allergiat, aga kuna ma ütlesin, et kõrvits teeb tal suunurgad punaseks, siis ütles, et ärge nädal aega porgandit ka tarbige. Sest muidu ei oleks kuidagi loogiline see, et ta on alles nädal aega allergiarohtu saanud ja nüüd hakatakse juba asju lisama, tavaliselt tuleb ikka esmalt vähemalt 2-3 nädalat puhtalt elada. Igatahes järgmisest laupäevast võib hakata jälle ühekaupa asju menüüsse juurde panema, aga arvata on, et nisujahu, piim ja munad kui kõige tõenäolisemad süüdlased jäävad kõige viimaseks. Nii et hetkel ootan ma ainult seda, et tomati sinna tagasi saaks panna, siis saaks Sirru mulle vähemalt Iraani toitu teha (mu lemmik neist toitudest on tegelikult rosinatega, aga kui viinamarjad on keelatud, on rosinad raudselt ka, ja mu perearst on selline viinamarjadevastane, et neid vaevalt niipea jälle sööma tohib hakata).
No ja tegelikult on muidugi nii, et rinnapiima jõuab minu söödust väike osa, nii et tegelikult peaks isegi siis, kui tema šokolaadi ei tohi süüa, olema ok, kui mina seda väikeses koguses söön, aga ma ei taha hakata seda testima enne seda, kui meie mõlema toidulaud jälle tiba laiemaks on saanud. Kuigi ma tegelikult arvan miskipärast, et ju see nisujahu on, mis talle ei istu, sest punased laigud tekkisid kaheksanda kuu kandis ja selle aja suurim muudatus oli see, et hakkasin andma talle ka pastatooteid sisaldavaid püreesid. Samas sai ta varem ka näiteks neljaviljaputru jms, kus nisujahu sees on, nii et ega ma ka ei tea. Kes meist ikka siin ennustaja on.
Oh well, loodetavasti tohin vähemalt jõululauas jälle hapukapsast süüa. 😀
P.S. Kulla stalker, kui sa jälle oma firma meiliaadressilt pooletoobise kommentaari jätad, kirjutan su emmele ja küsin, miks teie firma esindaja muudkui firma meililt ähvardab mu last ära võtta jms.
Notsu mainis siin artiklit selle kohta, et kui oleks võimalik kaks ajupoolkera ühendada, vormuks kohe uus ühisteadvus, mis poleks tagasi eraldumisest sugugi huvitatud. Naljakas juhus, sest ma hakkasin just vaatama sellist sarja nagu “Severance”, mis keskendub veidi sarnasele teemale, aga vastupidises suunas – Mark elab ühiskonnas, kus teatud eriti salajastes osakondades saab töötada ainult siis, kui läbid esmalt eraldamisprotsessi. Eraldamisprotsess jagab su isiksuse kaheks, nii et sinu tööväline mina ei mäleta mitte midagi oma tööajast ja vastupidi. Mis tundub selles mõttes väga õõvastav, et jah, sinu päev on selline, et sa ärkad hommikul, sõidad tööle, astud lifti, astud liftist välja, sõidad koju, naudid elu, lähed magama ja ärkad uuesti hommikul, aga kuskil on inimene (sinu teine pool), kelle KOGU ELU on see, et ta astub liftist välja, teeb tööd, astub lifti, astub liftist välja. Ja kui me räägime tavalistest ületöötajatest (meie elus on ka olnud aeg, kus pea kaks kuud järjest terve dev-ops tiim pool ajast magas töö juures ja seejärel töötas edasi, sest no oli vaja projekt valmis saada), siis nad vähemalt teavad, et nad magasid ja et nad on söönud jne. Vähemalt siin sarjas seda tunnet pole, inimesel, kes töölt lahkub, ongi järgmine teadvuse hetk siis, kui ta sinna tagasi astub (mis tähendab, et esimene hetk uues töökohas on ERITI huvitav, sest sa ei mäleta mitte midagi oma elust, oma nime jne, ja inimesed arvavad, et nad on röövitud või kloonitud või mida iganes).
See muidugi tekitab palju igasugu huvitavaid võimalusi. Mina muidugi esimese asjana mõtlesin sellele, et mõtle, kui su kontorimina leiab tööl suure armastuse, jääb rasedaks jne — ja su üksi elav või lesbist eraelumina avastab üllatusega, et ta on rase. Või noh, muidugi ka hulga hirmsamad asjad, kui sind näiteks tööl väärkoheldakse, ei tea sellest keegi midagi, sest sa ju ei mäleta. Või lihtsamalt, töötaja võib ju viis korda lahkumisavalduse esitada, kui eraelu elaja seda teha ei taha, on ikka tööl tagasi. Kuigi tahaks eeldada, et lastakse kohustuslikus korras lahti, kui töötaja ikka kontoris märatseb vms. Mis muidugi tekitab küsimuse, et töötaja seisukohast tähendaks see siis lihtsalt tema eksistentsi lõppu. St kui sa tead, et see viimane liftiastumine on nüüd tõesti see viimane teadvusehetk sinu elus, siis see peaks suht enesetaputundega olema ju. Ja kui me nüüd eeldame, et töömina ja eraelumina on veidi erinevad (sest tööminal pole eraeluminu kogemusi-mälestusi), siis kas ma tahaksin, et töömina hakkaks nüüd seda minu seisukohast päris mind kuidagi muutma (või vastupidi). Ilmselt ainult siis, kui oleks oht, et muidu on kogu mu eksistents ühel pool (ehk siis ilmselt on see töömina seisukohast ahvatlevam pakkumine).
Igatahes olen ma ainult ühe osa ära vaadanud, nii et ma ei tea veel sellest sarjast mitte midagi, aga esimene osa oli hea. Muuhulgas puudutati ka seda, et ühiskonnas on kogu see lõhestamisprotsess väga tundlik teema, sest no põhimõtteliselt on osa sinust nagu ori, kes iial elu nautida ei saa. Iseasi muidugi, et kõigil inimestel on selle jaoks omad põhjused, ka peategelasel on oma põhjus, miks ta ilmselt arvas, et see on temast kena, kui vähemalt osa temast ei pea kaheksa tundi päevas oma muud elu mäletama. Aga vaadake ja avaldage arvamust. (Nagu pildilt näha, siis see on Apple tv, aga noh, teate küll, leiab ka mujalt.)
tuleb ainult see nädal veel üle elada ja järgmine on raudselt parem.
Tal on viie päeva jooksul tulnud kolm hammast. Statistika ütleb, et need käivad kahekaupa, nii et eks näis, kas tuleb nädalaga neli. (Ja selgitab, miks reis viril oli, sest lisaks hammastele tuli ka arenguhüpe sel ajal. Muuhulgas tegi oma esimesed sammud – minust EEMALE.)
Send thoughts and prayers and Paracetamol suppositories.
Lausus mu sõbranna algklassilaps, kui sõbranna palus tal toru hargile panna. Mis toru? Mis hargile? Ei ole siin ju mingeid torusid ega harke. No vot, kallid sõbrad, tegelikult on nii, et alguses oli ikka toru, mille sa kõrva äärde tõstsid ja siis hiljem hargile panid ja …
“Kas need on jälle need eelmise sajandi jutud?”
EELMISE. SAJANDI. JUTUD. Ma kandsin sind üheksa kuud ja nii pussitad sa mind otse südamesse?
Eestis on ikka kombeks tiisikushaigeid vahepeal sanatooriumisse saata ja kuna lisaks oli me lapsukesel esimene oluline tähtpäev (40 nädalat ja 4 päeva, ehk siis ta on nüüd ametlikult veetnud välismaailmas rohkem aega kui kõhus), otsustasime, et aeg on küps tema esimeseks puhkuseks. Huhh, olin varem kuulnud, et puhkus imikuga pole puhkus, aga samas on mu Insta täis pilte inimestest, kes rõõmuga kahe alla kahesega ringi lasevad, nii et mõtlesime, et prooviks siis oma ühe alla ühesega.
Selles mõttes oleks meil pidanud olema üsna stressivaba üritus, et võtsime esimest korda elus lihtsalt kõik-ühes Kreeta rannahotelli puhkuse. Ehk siis sööd, vedeled basseini ääres, sööd jälle (kui pole imetav ema, naudid tasuta kokteile, kui oled, siis tasuta jäätist) ja nii need päevad läevad. Minu puhul muidugi ka lootus, et vanemad + mees tegelevad järeltulijaga ja mina saan veidi lõputööga tegeleda. Südames küll oli väike torge neid ümbritsevaid mägesid nähes. Ütlesin isegi Sirrule bussis, et äkki järgmisel aastal saame juba normaalsele puhkusele tulla. Ta ütles vastu, et this is the new normal, just accept it. Nagu this man has no chill. Aga mingeid eesmärke peale veidikese koolitöö ja ehk Knossose lossi külastamise meil polnud.
Igatahes. Lend Kreetale läks üllatavalt meeldivalt ja rahulikult. St teised lapsed karjusid küll, aga kui varem see häiris mind, siis nüüd mõtlen iga kord ainult, et taevale tänu, et minu oma mulle parajasti näkku ei röögi (ja veits kardan, et varsti tuleb minu kord). Meie oma veits üritas, aga õnneks on ta poolameeriklane, nii et põhimõtteliselt söötsime talle kolm ja pool tundi järjest snäkke ning see hoidis kõige hullema ära. Okei, tegelikult ta vahepeal 45 minutit magas (taevale tänu, et mul oli meeles ta kaisujänes kaasa võtta, mis on tema jaoks signaaliks, et on aeg külg maha keerata) ja alguses ronis tunnikese huviga ühelt istmelt teisele, aga ta ei ole mitte kunagi nii palju snäkke korraga saanud. Mingid beebide spetssnäkid ja väidetavalt väga ökod, aga siiski.
Minu enda jaoks oli akvaariumis tegelikult kõige huvitavam prügi osa – kui kaua mädaneb mähe, kui kaua koni jne (kuigi üllatav oli seda seal näha, sest üldiselt tunduvad kreeklased loodushoiust hulga vähem hoolivat kui meie)
Selle õnne pidime aga hiljem kinni maksma, sest esiteks ärkas ta öösel karjudes iga 1-2 tunni tagant ja teiseks ärkas hommikul kell 7 paanikas karjudes ja keeldus rahunemast, nii et eks me siis ärkasime kõik üles. “Me” nagu mina ja Sirru ja meie naabrid ja minu vanemad teises majas jne. Pakun, et ta ei saanud aru, kus ta on. Igatahes võttis veidi jalutamist ja rahustamist ja ühe korraliku uinaku (taas, ära iial mine oma lapsega puhkusele ilma ta kaisukata!), et ta natuke rõõmsamaks saaks. Ilmselt oli ta eelmisest päevast väsinud ka, sest lennupäeval oli ta tavalise kolme tunni ajal seitse tundi järjest üleval. No ja loomulikult kõhuhädad, sest ta oli terve paki snäkke ju korraga ära söönud (kusjuures need kestsid mitu päeva, nii et kui oskad, ole targem kui mina). Selle kõige taustal mõtlesin hirmuga meie viimasele puhkusele Leonidios, kus vahepeal oli nädal aega seina taga kahe lapsega paarike, kelle noorem laps lihtsalt karjuski terve selle nädala, mis nad seal olid. Või sellele sõbrannale, kes rääkis, kuidas tema laps oli veel pooleteiseaastaselt puhkusel igal õhtul nii väsinud, et üritas pead vastu seina taguda.
Nii et esimene päev oli üsna raske. Lisaks kõigele muule ma ka haisesin terve päeva, sest ei saanud ju teda maha karjuma panna, et pesema minna. Lisage siia, et ma polnud öösel maganud, sest isegi kui tema tukastas, ei mahtunud ma seal kaheinimesevoodis normaalselt keerama end (meil tegelikult oli peresviit, nii et järgmisel õhtul olime targemad, tõstsime veel ühe voodi enda oma kõrvale ja sealt edasi olid ööd juba hulga mugavamad). Aga ütlen ausalt, esimesed 2-3 õhtut olid kindlasti sellised, et istusin kõndisin laps süles ringi (sest kui istusin, hakkas ta karjuma) ja mõtlesin, et miks ma siia üldse tulin.
Õnneks päevad ei ole vennad ja ööd ei ole õed, nii et ta ka kohanes, liikus kahelt uinakult kolmele tagasi ja oli sel moel jälle võimeline ärkvel olles täitsa rõõmsameelne olema, nii et päevad olid üsna kohe okeid. Alles neljandal päeval oli ta terve päeva kuni ööuneni välja täitsa chill. Aga päevad olid kogu aeg toredad (v.a. need kaks kohutavat kõhukinnisusepäeva), sai mänguväljakul käia ja akvaariumis jne. Isegi Knossose palees käisime ära, kuigi käruga oli seal liikumine muidugi mõnevõrra raskendatud.
Selle kohta ütleks oma Kreetal giidina töötanud sõbranna sõnadega, et Kreeta peamised vaatamisväärsused (Knossose palee, Zeusi koobas, pidalitõbiste saar) on giidiga väga lahedad, aga giidita üsna mõttetud – vaatad neid suvalisi varemeid või kive ja ei saa midagi aru. Meie jaoks oli ajastus lihtsalt kehv, sest olime ju minu vanematega koos. Ehk siis variant oleks olnud võtta eestikeelne giid, millest Sirru midagi aru ei saa (ja mis maksis 90 eurot inimese kohta, nagu sorry, not sorry, ma pigem vaatan kodus youtube’ist infot), või ingliskeelne giid, kelle puhul jälle minu vanematel kindlasti üht-teist kõrvust mööda läheb. Mina ise poleks saanud kumbagi nautida, sest põhitähelepanu on sellel, et titt rahul oleks. Oleks me mehega kahekesi ja titt juba jookseks, mitte ei peaks vankris liikuma, oleks kindlasti ingliskeelse giidi võtnud, aga hetkel jääb see tulevikumuusikaks — eeldusel, et me kunagi Kreetale tagasi tuleme, milles ma sugugi kindel ei ole. Ma ei saaks öelda, et see mulle muust Kreekast rohkem meeldiks, pigem vastupidi, Leonidio ja Kalymnos/Kos on minu jaoks ilusamad olnud. Minu ideaalne puhkus oleks üldse selline, et läheks teiste lapsevanematest ronijatega kuskile, kus saab kas lapsega seina äärde (ntks Sitsiilia või Tenerife) või teeks nii, et üks päev hoian mina lapsi ja nemad ronivad ning teisel päeval vastupidi. Sitsiilias meeldis mulle toit ka megalt, lisaks sellele, et seal nii ilus on. No ja Türgi ning Horvaatia on meil veel täitsa testimata, seal tahaks ka kindlasti käia. Nii et ma arvan, et tegelikult jääb see meie ainsaks Kreetareisiks.
Ahjaa, kõige toredam siin oli ilmselt vann. Jah, me tulime veekeskuse ja kolme basseiniga hotelli puhkusele ja kõige rohkem nautisime vanni. 😁 Nimelt polnud basseinides soojendust, nii et seal vesi üle 21-22 kraadi ei läinud, mis mulle on imeline, aga oma imikut ma seal ei ujuta. Aga elamises oli meil pisike vannike, selline väike, et olen varem selles suuruses ainult istevanne näinud. Ja kodus Merit ju suures vannis ei käi, sest kardan, et kukub ümber, käib suurde vanni pandud suures kandilises pesukausis, et oleks rohkem möllamisruumi kui beebivannis. Nii et see oli tema jaoks samm edasi ja ta ikka suure rõõmuga möllas seal igal õhtul.
Keeleminutid. Kodus mul pole keeltega mingit probleemi, Sirruga inglise keeles ja lapsega eesti keeles. Siin läheb kogu aeg sassi, räägin vanematega inglise keeles ja Sirruga eesti keeles. Kõik saavad õnneks enamvähem aru. Kallil abikaasal oli uhke hetk, kui mu isa küsis, miks beeps nii pahur on, ja mu mees, kes oskab öelda, et nina on kinni, vastas eesti keeles:”Perse on kinni.” 🤣 Loogika oli õige, eks ole. Kõik õpime siin midagi.
Aga ok, ma lähen teen nüüd veel ühe sulpsu (basseinis, mitte vannis) ja tee palvetage, et meil kojulend ka viperusteta sujuks.
P.S. Kui tahad lapsega reisile minna, siis ole targem kui mina ja käi enne prooviks näiteks nädalavahetusel spaas vms. Sest need kaks esimest päeva olid tõsiselt sellised, et me arutasime, et kas peaks üritama lende varasemaks ümber vahetada. Samas olen täiesti kindel, et sellistel inimestel nagu Merje, kes algusest peale lapsega igal pool käivad, pole ilmselt mingit probleemi. Meie oleme ju sellised inimesed, et meil ei olnud eriti muid hobisid peale ronimise + pandeemia + lapsel esimesed kolm kuud koolikud, nii et esimesed kolm kuud ei käinud me kuskil ja pärast seda pole ka kordagi ööseks kodust ära olnud.
P.P.S. Hakkasin alles praegu mõtlema, et mina olen ju nüüd ka osa sellest petuskeemist – ka minu instapiltidelt jääb mulje, et imikuga puhkamine on üks lust ja lillepidu. 🤣
Ühe päeva jooksul on see laps (igati sõbralikult) jõudnud voodis rahmeldades 1) astuda mulle kõrile, 2) astuda mulle nibule ja 3) ühe sujuva liigutusega tõmmata mult prillid eest, rammida sanga mulle NINNA ja suruda jala sinna otsa. Ma lähen haiglasse nii varsti.
Vat üks asi on küll täpselt selline, nagu ma esimesest koroonakorrast mäletasin — see, et kui tehniliselt on sümptomid enamvähem kadunud, võtab maad metsik jõuetus ja keskendumisvõimetus. Juhendajat muidugi ei huvita, juhendajaid vist kunagi ei huvita sellised asjad, nii et viimasel koosolekul kokutasin lihtsalt, sest ei suutnud üheski keeles koherentseid lauseid moodustada. Last ka ei huvita, sest lapsi kunagi ei huvita sellised asjad, tema tahab ikka, et ma teda seljas hoides ringi jookseksin ja hobuse häält teeksin, mis sellest, et ise suremas olen. Nii et ta on siin viimastel päevadel palju karjuda saanud, sest kuna ma teatavasti olen see minestaja, siis mingist piirist tuleb lapsele juba ohutuse huvides EI öelda. Lisaks on tal mingi faas, kus ta nutab õnnetult, kui ma ei luba end näpistada ega juustest kiskuda … Vastuseks neile, kes küsivad, kus lapse isa on, et ma ei julge neil eriti suhelda lasta ja sunnin teda ühes toas viibides maski kandma, sest tal on siiani kõik testid negatiivsed, aga nädal pärast meid sai ta tuumanohu (meil oli siis kaks päeva palavikku ja seejärel väike nohu), nii et ma kardan, et tal on mõni uus lahe viirus.
Ahjaa, kuna mehel on nohu, lõin ta teise tuppa magama. Ja mis selgus … Minu laps, kes muidu ärkab öösel söömiseks iga kolme tunni tagant, magas esimesel ööl KAHEKSA ja teisel KUUS tundi järjest. Ma isegi ei mäletanud sellist õnne enam! Kas tõesti saan ma kõigest abielu hinnaga taas normaalset elu nautida?
Aga tegelikult tulin täna kirjutama sellest, et mis puudutab kõrgharidust, on meil siin Eestis kaks plaati. Üks on see, et elukestev õpe on väga oluline ja me peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et seda edendada. Ja teine on see, et me peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et need ahned värdjad jumala eest liiga palju tasuta haridust ei saaks. Aga samas on elukestev õpe väga oluline ja me oleme väga huvitatud sellest, et kõik end ikka lõputult edasi arendaksid! Lihtsalt, noh, nagu oma raha eest või äkki daamidele mingi tasuta tikkimiskoolitus või midagi?
P.S. Ma mäletan küll, mis ma ütlesin, aga ma hakkasin ikkagi lohesarja vaatama ja … mulle meeldib see. Matt Smithiga harjusin kenasti ära jne. Ainus asi, mis mulle siiani ei meeldi, on Rhaenyra uus näitleja. Või noh, mulle tundub, et noorem ja vanem näitleja ei sobi hästi kokku, sest noorem (Milly Alcock) on absoluutselt igas liigutuses kuidagi väga seksapiilne ja vanem (Emma D’Arcy) lihtsalt ei ole. Me oleme näinud sada osa juba sellest, kuidas Daemoni ja Rhaenyra vahel kirg täiega lõõmab ning esiteks seda vanema näitlejannaga lihtsalt ei paista ja teiseks suudeti isegi hilisem käepalumisstseen teha selline “abielu oleks nagu kasulik mõte” asi, kuigi väidetavalt on kogu aeg suur armastus olnud. Rääkimata sellest, et tehniliselt oleks pärast ajahüpet Rhaenyra pidanud olema 24, aga näeb nüüd välja nagu 30+ Ja noh, see hakkab ka mulle natuke vastu, et võetakse George urrrrrr Martini allikmaterjal, mis juba niigi on rõõmuga laste seksistseene täis topitud, ja otsustatakse, et “ah originaalis oli Alicent 18 ja kuningas polnud veel isegi 30 täis? no võtame Alicentil mõned aastad maha ja paneme kuningale paarkümmend juurde”. Et iga hinna eest peab ikka šokeeriv olema, kuigi otseselt vajadust pole. Ja kuidas mõnda asja on jällegi muudetud minu meelest ainult selleks, et teatud valjuhäälsele seltskonnale meele järele olla (noh, et mõni inimene ei tohi surra, kuigi raamatus sureb).
Pärdikute päevaraamat 