Eestis on ikka kombeks tiisikushaigeid vahepeal sanatooriumisse saata ja kuna lisaks oli me lapsukesel esimene oluline tähtpäev (40 nädalat ja 4 päeva, ehk siis ta on nüüd ametlikult veetnud välismaailmas rohkem aega kui kõhus), otsustasime, et aeg on küps tema esimeseks puhkuseks. Huhh, olin varem kuulnud, et puhkus imikuga pole puhkus, aga samas on mu Insta täis pilte inimestest, kes rõõmuga kahe alla kahesega ringi lasevad, nii et mõtlesime, et prooviks siis oma ühe alla ühesega.
Selles mõttes oleks meil pidanud olema üsna stressivaba üritus, et võtsime esimest korda elus lihtsalt kõik-ühes Kreeta rannahotelli puhkuse. Ehk siis sööd, vedeled basseini ääres, sööd jälle (kui pole imetav ema, naudid tasuta kokteile, kui oled, siis tasuta jäätist) ja nii need päevad läevad. Minu puhul muidugi ka lootus, et vanemad + mees tegelevad järeltulijaga ja mina saan veidi lõputööga tegeleda. Südames küll oli väike torge neid ümbritsevaid mägesid nähes. Ütlesin isegi Sirrule bussis, et äkki järgmisel aastal saame juba normaalsele puhkusele tulla. Ta ütles vastu, et this is the new normal, just accept it. Nagu this man has no chill. Aga mingeid eesmärke peale veidikese koolitöö ja ehk Knossose lossi külastamise meil polnud.
Igatahes. Lend Kreetale läks üllatavalt meeldivalt ja rahulikult. St teised lapsed karjusid küll, aga kui varem see häiris mind, siis nüüd mõtlen iga kord ainult, et taevale tänu, et minu oma mulle parajasti näkku ei röögi (ja veits kardan, et varsti tuleb minu kord). Meie oma veits üritas, aga õnneks on ta poolameeriklane, nii et põhimõtteliselt söötsime talle kolm ja pool tundi järjest snäkke ning see hoidis kõige hullema ära. Okei, tegelikult ta vahepeal 45 minutit magas (taevale tänu, et mul oli meeles ta kaisujänes kaasa võtta, mis on tema jaoks signaaliks, et on aeg külg maha keerata) ja alguses ronis tunnikese huviga ühelt istmelt teisele, aga ta ei ole mitte kunagi nii palju snäkke korraga saanud. Mingid beebide spetssnäkid ja väidetavalt väga ökod, aga siiski.
Selle õnne pidime aga hiljem kinni maksma, sest esiteks ärkas ta öösel karjudes iga 1-2 tunni tagant ja teiseks ärkas hommikul kell 7 paanikas karjudes ja keeldus rahunemast, nii et eks me siis ärkasime kõik üles. “Me” nagu mina ja Sirru ja meie naabrid ja minu vanemad teises majas jne. Pakun, et ta ei saanud aru, kus ta on. Igatahes võttis veidi jalutamist ja rahustamist ja ühe korraliku uinaku (taas, ära iial mine oma lapsega puhkusele ilma ta kaisukata!), et ta natuke rõõmsamaks saaks. Ilmselt oli ta eelmisest päevast väsinud ka, sest lennupäeval oli ta tavalise kolme tunni ajal seitse tundi järjest üleval. No ja loomulikult kõhuhädad, sest ta oli terve paki snäkke ju korraga ära söönud (kusjuures need kestsid mitu päeva, nii et kui oskad, ole targem kui mina). Selle kõige taustal mõtlesin hirmuga meie viimasele puhkusele Leonidios, kus vahepeal oli nädal aega seina taga kahe lapsega paarike, kelle noorem laps lihtsalt karjuski terve selle nädala, mis nad seal olid. Või sellele sõbrannale, kes rääkis, kuidas tema laps oli veel pooleteiseaastaselt puhkusel igal õhtul nii väsinud, et üritas pead vastu seina taguda.
Nii et esimene päev oli üsna raske. Lisaks kõigele muule ma ka haisesin terve päeva, sest ei saanud ju teda maha karjuma panna, et pesema minna. Lisage siia, et ma polnud öösel maganud, sest isegi kui tema tukastas, ei mahtunud ma seal kaheinimesevoodis normaalselt keerama end (meil tegelikult oli peresviit, nii et järgmisel õhtul olime targemad, tõstsime veel ühe voodi enda oma kõrvale ja sealt edasi olid ööd juba hulga mugavamad). Aga ütlen ausalt, esimesed 2-3 õhtut olid kindlasti sellised, et istusin kõndisin laps süles ringi (sest kui istusin, hakkas ta karjuma) ja mõtlesin, et miks ma siia üldse tulin.
Õnneks päevad ei ole vennad ja ööd ei ole õed, nii et ta ka kohanes, liikus kahelt uinakult kolmele tagasi ja oli sel moel jälle võimeline ärkvel olles täitsa rõõmsameelne olema, nii et päevad olid üsna kohe okeid. Alles neljandal päeval oli ta terve päeva kuni ööuneni välja täitsa chill. Aga päevad olid kogu aeg toredad (v.a. need kaks kohutavat kõhukinnisusepäeva), sai mänguväljakul käia ja akvaariumis jne. Isegi Knossose palees käisime ära, kuigi käruga oli seal liikumine muidugi mõnevõrra raskendatud.
Selle kohta ütleks oma Kreetal giidina töötanud sõbranna sõnadega, et Kreeta peamised vaatamisväärsused (Knossose palee, Zeusi koobas, pidalitõbiste saar) on giidiga väga lahedad, aga giidita üsna mõttetud – vaatad neid suvalisi varemeid või kive ja ei saa midagi aru. Meie jaoks oli ajastus lihtsalt kehv, sest olime ju minu vanematega koos. Ehk siis variant oleks olnud võtta eestikeelne giid, millest Sirru midagi aru ei saa (ja mis maksis 90 eurot inimese kohta, nagu sorry, not sorry, ma pigem vaatan kodus youtube’ist infot), või ingliskeelne giid, kelle puhul jälle minu vanematel kindlasti üht-teist kõrvust mööda läheb. Mina ise poleks saanud kumbagi nautida, sest põhitähelepanu on sellel, et titt rahul oleks. Oleks me mehega kahekesi ja titt juba jookseks, mitte ei peaks vankris liikuma, oleks kindlasti ingliskeelse giidi võtnud, aga hetkel jääb see tulevikumuusikaks — eeldusel, et me kunagi Kreetale tagasi tuleme, milles ma sugugi kindel ei ole. Ma ei saaks öelda, et see mulle muust Kreekast rohkem meeldiks, pigem vastupidi, Leonidio ja Kalymnos/Kos on minu jaoks ilusamad olnud. Minu ideaalne puhkus oleks üldse selline, et läheks teiste lapsevanematest ronijatega kuskile, kus saab kas lapsega seina äärde (ntks Sitsiilia või Tenerife) või teeks nii, et üks päev hoian mina lapsi ja nemad ronivad ning teisel päeval vastupidi. Sitsiilias meeldis mulle toit ka megalt, lisaks sellele, et seal nii ilus on. No ja Türgi ning Horvaatia on meil veel täitsa testimata, seal tahaks ka kindlasti käia. Nii et ma arvan, et tegelikult jääb see meie ainsaks Kreetareisiks.
Ahjaa, kõige toredam siin oli ilmselt vann. Jah, me tulime veekeskuse ja kolme basseiniga hotelli puhkusele ja kõige rohkem nautisime vanni. 😁 Nimelt polnud basseinides soojendust, nii et seal vesi üle 21-22 kraadi ei läinud, mis mulle on imeline, aga oma imikut ma seal ei ujuta. Aga elamises oli meil pisike vannike, selline väike, et olen varem selles suuruses ainult istevanne näinud. Ja kodus Merit ju suures vannis ei käi, sest kardan, et kukub ümber, käib suurde vanni pandud suures kandilises pesukausis, et oleks rohkem möllamisruumi kui beebivannis. Nii et see oli tema jaoks samm edasi ja ta ikka suure rõõmuga möllas seal igal õhtul.
Keeleminutid. Kodus mul pole keeltega mingit probleemi, Sirruga inglise keeles ja lapsega eesti keeles. Siin läheb kogu aeg sassi, räägin vanematega inglise keeles ja Sirruga eesti keeles. Kõik saavad õnneks enamvähem aru. Kallil abikaasal oli uhke hetk, kui mu isa küsis, miks beeps nii pahur on, ja mu mees, kes oskab öelda, et nina on kinni, vastas eesti keeles:”Perse on kinni.” 🤣 Loogika oli õige, eks ole. Kõik õpime siin midagi.
Aga ok, ma lähen teen nüüd veel ühe sulpsu (basseinis, mitte vannis) ja tee palvetage, et meil kojulend ka viperusteta sujuks.
P.S. Kui tahad lapsega reisile minna, siis ole targem kui mina ja käi enne prooviks näiteks nädalavahetusel spaas vms. Sest need kaks esimest päeva olid tõsiselt sellised, et me arutasime, et kas peaks üritama lende varasemaks ümber vahetada. Samas olen täiesti kindel, et sellistel inimestel nagu Merje, kes algusest peale lapsega igal pool käivad, pole ilmselt mingit probleemi. Meie oleme ju sellised inimesed, et meil ei olnud eriti muid hobisid peale ronimise + pandeemia + lapsel esimesed kolm kuud koolikud, nii et esimesed kolm kuud ei käinud me kuskil ja pärast seda pole ka kordagi ööseks kodust ära olnud.
P.P.S. Hakkasin alles praegu mõtlema, et mina olen ju nüüd ka osa sellest petuskeemist – ka minu instapiltidelt jääb mulje, et imikuga puhkamine on üks lust ja lillepidu. 🤣
Pärdikute päevaraamat 
Lapse tudulooma käepärast olek igal momendil on absoluutselt obligatoorne. Ma üleookeanilennul suskasin kord lollist peast kohvrisse, laps küsis seda kui lennuk hakkas õhkutõusmiseks valmistuma. Mu vastuse peale, et all kohvris tõmbas kopsud õhku täis ja pani jeeriko pasunad üürgama. Lennuki mootorimüra õhkutõusmisel igatahes kuulda polnud 😀
Me reisudel kunagi vankrit ei kasutanud (muidu ka suht vähe). Oluliselt lihtsam liikuda laps kõhu või seljakotis sõltuvalt tite suurusest. Lastele üldiselt meeldis, kõrgelt ju palju parem vaade. No ja üle kahene silkab juba omal jalal, siis on tüüp vaja rihma otsa panna (rakmed mitte kaelarihm ;), et plehku ei paneks.
Minu oma miskipärast ei taha enam kotis olla. Olen mõelnud, et peaks ehk proovima, kas mõni teine on mugavam talle, aga pole jõudnud.
Jaa, rakmed! Ma soovin, et minu lastel oleks need ka olnud! Ma arvan, mul oleks selg veidi tervem siis.
Meie õnn ja leiutis reisidel oli kokkupandav reisivoodi. See oligi laste voodi ka kodus kuni mingi vanuseni. Lennukisse seda ei võta, aga igale poole mujale küll. Lapse oma turvakodu kustahes Eesti nurgas.