Notsu mainis siin artiklit selle kohta, et kui oleks võimalik kaks ajupoolkera ühendada, vormuks kohe uus ühisteadvus, mis poleks tagasi eraldumisest sugugi huvitatud. Naljakas juhus, sest ma hakkasin just vaatama sellist sarja nagu “Severance”, mis keskendub veidi sarnasele teemale, aga vastupidises suunas – Mark elab ühiskonnas, kus teatud eriti salajastes osakondades saab töötada ainult siis, kui läbid esmalt eraldamisprotsessi. Eraldamisprotsess jagab su isiksuse kaheks, nii et sinu tööväline mina ei mäleta mitte midagi oma tööajast ja vastupidi. Mis tundub selles mõttes väga õõvastav, et jah, sinu päev on selline, et sa ärkad hommikul, sõidad tööle, astud lifti, astud liftist välja, sõidad koju, naudid elu, lähed magama ja ärkad uuesti hommikul, aga kuskil on inimene (sinu teine pool), kelle KOGU ELU on see, et ta astub liftist välja, teeb tööd, astub lifti, astub liftist välja. Ja kui me räägime tavalistest ületöötajatest (meie elus on ka olnud aeg, kus pea kaks kuud järjest terve dev-ops tiim pool ajast magas töö juures ja seejärel töötas edasi, sest no oli vaja projekt valmis saada), siis nad vähemalt teavad, et nad magasid ja et nad on söönud jne. Vähemalt siin sarjas seda tunnet pole, inimesel, kes töölt lahkub, ongi järgmine teadvuse hetk siis, kui ta sinna tagasi astub (mis tähendab, et esimene hetk uues töökohas on ERITI huvitav, sest sa ei mäleta mitte midagi oma elust, oma nime jne, ja inimesed arvavad, et nad on röövitud või kloonitud või mida iganes).
See muidugi tekitab palju igasugu huvitavaid võimalusi. Mina muidugi esimese asjana mõtlesin sellele, et mõtle, kui su kontorimina leiab tööl suure armastuse, jääb rasedaks jne — ja su üksi elav või lesbist eraelumina avastab üllatusega, et ta on rase. Või noh, muidugi ka hulga hirmsamad asjad, kui sind näiteks tööl väärkoheldakse, ei tea sellest keegi midagi, sest sa ju ei mäleta. Või lihtsamalt, töötaja võib ju viis korda lahkumisavalduse esitada, kui eraelu elaja seda teha ei taha, on ikka tööl tagasi. Kuigi tahaks eeldada, et lastakse kohustuslikus korras lahti, kui töötaja ikka kontoris märatseb vms. Mis muidugi tekitab küsimuse, et töötaja seisukohast tähendaks see siis lihtsalt tema eksistentsi lõppu. St kui sa tead, et see viimane liftiastumine on nüüd tõesti see viimane teadvusehetk sinu elus, siis see peaks suht enesetaputundega olema ju. Ja kui me nüüd eeldame, et töömina ja eraelumina on veidi erinevad (sest tööminal pole eraeluminu kogemusi-mälestusi), siis kas ma tahaksin, et töömina hakkaks nüüd seda minu seisukohast päris mind kuidagi muutma (või vastupidi). Ilmselt ainult siis, kui oleks oht, et muidu on kogu mu eksistents ühel pool (ehk siis ilmselt on see töömina seisukohast ahvatlevam pakkumine).
Igatahes olen ma ainult ühe osa ära vaadanud, nii et ma ei tea veel sellest sarjast mitte midagi, aga esimene osa oli hea. Muuhulgas puudutati ka seda, et ühiskonnas on kogu see lõhestamisprotsess väga tundlik teema, sest no põhimõtteliselt on osa sinust nagu ori, kes iial elu nautida ei saa. Iseasi muidugi, et kõigil inimestel on selle jaoks omad põhjused, ka peategelasel on oma põhjus, miks ta ilmselt arvas, et see on temast kena, kui vähemalt osa temast ei pea kaheksa tundi päevas oma muud elu mäletama. Aga vaadake ja avaldage arvamust. (Nagu pildilt näha, siis see on Apple tv, aga noh, teate küll, leiab ka mujalt.)
Pärdikute päevaraamat 