Pea 11kuune suur inimene on siin viimasel ajal taas üllatanud pideva öise ärkamisega, lõputöö on üllatanud raske olemisega (kes oleks osanud seda arvata?) ja november on üllatanud pime olemisega (taas, tuli mulle täieliku üllatusena). Nii et vaevu oleme novembri keskpaigas ja juba on mul üks suur “tahan kevadet” ulg. Selle talve seal vahepeal võite omale jätta.
Muuhulgas olen üritanud tutvusringkonnast leida lapsele kaks korda nädalas hoidjat, kes teda meie juures kodus 2-3 tundi korraga hoiaks, sest Sirru ei luba teda ju veel hoidja juurde. Pakkusin 25 eurot kord, ise mõtlesin, et see on ju igati ok pakkumine, aga on selgunud, et selle eest ei leia absoluutselt mitte kedagi. Hoidja kõrvaltänavas võtab muide rohkem kui kaks korda väiksemat tunnihinda, nii et ma kergelt kibestunud juba, aga no eks ma saan aru, et tglt on mehel õigus ja nii väikesele lapsele on oma kodus hoidjaga hängimine ikka tunduvalt vähem stressitekitav. Lihtsalt praeguseks on väga selge, et kolm korda nädalas paar tundi tööd tehes ei analüüsi ma elus midagi selle magistritöö jaoks.
Okei, suuresti on siin ka muidugi suhtumise küsimus, mul on vaimselt väga raske diilida sellega, et ma igal nädalal saan targemaks -> saan aru, mida ma eelmisel nädalal valesti tegin -> peaksin kas raiskama aega (mida pole) selle paremaks tegemisele enne sinna uue kraami otsa ehitamist või uut kraami kohandama ja paremini tegema (mida ma ka veel ei oska). Nii et siis tulevad mul metsikud keskendumisraskused ja vältimiskäitumine. Selle asemel, et võtta praeguse elu loomuliku osana seda, et jah me peamegi igal nädalal uusi asju õppima, seda tehnilise magistritöö kirjutamine tähendabki, hakka nüüd kähku peale ja saad targemaks. Ehk siis mõistusega saan aru, aga väike puue lööb välja.
Ja selle kõige kõrvalt mõtlen (doktorandist) sõbrannale, kes mulle kevadel vihaselt räntis, et täitsa lõpp, kujutad ette, et inimesed rõõmustavad sotsiaalmeedias avalikult selle üle, et nad tegid magistri ära, nagu kamoon, Simmo, igaühel on ju magistrikraad. Ma saan aru, et ma olen teine äärmus, sest minu meelest on igati okei avalikult rõõmustada ja uhkust tunda ka selle üle, et hommikul praemuna ilusasti välja tuli, aga no tõsiselt, mul siiani tiksub kuklas nüüd see, et ma näen lapse kõrvalt sajaga vaeva ja kui ma hakkama saan, leiab siis pool mu tutvusringkonda, et ma ei tohiks isegi avalikult rõõmustada, sest see on ju lihtsalt mingi sitane magister. Ei tea, kas praegu üldse kurta tohin? Ilmselt on see ka väga nõme, sest ma ju isegi ei tea, mis raskused tähendavad, mina oma näkase magistriga, mida miljonid inimesed igal kevadel kaitsevad. Siin samas blogiski mulle öeldud, et minusugune ei tohiks kurta. Või siis öeldud, et “aga miks sa siis ei tee rohkem” vms, mida normaalse ajuga inimesed öelda armastavad, kui sa oled just kirjutanud pika postituse sellest, et sinu aju ei tööta nii.
Oeh, hakkasin juba vinguma, vahetame parem teemat. Pildil olev naine on vist meie kauge sugulane, igatahes mu laps sööb viimasel ajal piima ainult selles asendis:
Muidu poleks nagu hullu, ainult et see jalg ei püsi ju seal ja asend on veidi ebastabiilne, nii et ühel hetkel kukub see jalg alati räntsti mulle kõhtu. Millest pole ka hullu, ta tõstab selle lihtsalt uuesti üles ja lõuna saab jätkuda. Ütleme nii, et mul on juba üsna tugevad kõhulihased selle tulemusel.
P.S. Meenus, et mul on häid uudiseid ka. Tegime siin titega veits teste (päris hulluks ei saanud minna, sest üks komponent maksab kümpsi + mida rohkem komponente, seda rohkem kuluks verd) ja selgus, et ametlikult peaks nisu, muna, piim, porgand ja kartul kõik täiesti ohutud olema. Kassi- ja tolmuallergia pärast ei pea ka muretsema. Veretestidel on valenegatiivsete tõenäosus ca viis protsenti, nii et tutvustan neid ikkagi menüüsse igaks juhuks ühekaupa, aga vaimselt on see ikka MEGASUUR kergendus ja julgen neid asju nüüd hulga varem menüüsse tagasi tuua. Ainult natuke veel ja ma saan restorani carbonarat sööma minna. 😀 Sibula tulemust ootame, sest see tehakse Saksamaal – mulle endale tundub see hetkel kõige rohkem sus, sest üritasin seda hiljuti tagasi lisada jälle pärast kahte nädalat ilmaolekut, ja ta hakkas otsekohe uuesti rohkem kratsima. Nii et isegi kui selle tulemus peaks mingi ime läbi negatiivne tulema, ootan ilmselt igaks juhuks natuke, enne kui isegi üritan seda tagasi lisada.
Pärdikute päevaraamat 