Nii salapärane pealkiri, eks. 😀 Okei-okei, pealkiri on selle pärast selline, et tegu on ühe kuulsaima Eesti (enam mitte nii idu-) idufirmaga, kuhu minagi omal ajal tööle kandideerisin, aga ei saanud. Ja see kogemus oli lihtsalt nii naljakas, et tahtsin seda nüüd jagada. Olgu ette ära öeldud, et nemad ei teinud midagi valesti, lihtsalt kehv asjade kokkulangemine ja teiseks see, et ma ise olen veits opakas (mida nad väidetavalt otsivadki, sest kogu nende spiel on see, kui väga nad just erilisi inimesi tahavad, aga no ilmselgelt ei mõelnud nad päris vaimuhaigeid siis). Ja jah, kõik, kes kas või otsapidi IT-s, said juba selle kirjelduse põhjal aru, mis firmast jutt käib, aga see selleks, nimesid ma siiski ei nimetanud, tahtsin lihtsalt jagada oma absoluutselt kõige hullemat intervjuukogemust. 😀
Nimelt otsustasin ma sinna minna lühikese, aga siiski igati viisaka kleidiga. Peaaegu põlveni oli. Ja siis selgus, et … Väga hipis ja noortepärases start-upis ei istuta laua taga, vaid istutakse intervjuu ajal põrandal patjadel. Mille vastu mul muidu poleks midagi, aga nüüd olin ma seal oma lühikese seelikuga ja nägin vaeva (mitte eriti edukalt), et mitte neile oma aluspesu välgutada – ja istudes tundus see kleidike ikka VÄGA ebasündsalt lühike. No ja siis küsisid nad minu käest, kui imelik ja freaky jne ma skaalal null kuni kümme olen, sest nemad teatavasti tahavad endale ainult erilisi, sest omg, we are all so weird here. Ma vastasin, et seitse, nad küsisid muidugi näiteid ja … Käsi südamel, mulle tulid järjest pähe ainult lood, kus oli kesksel kohal mingi seaduserikkumine. Ja no isegi mina saan aru, et ükskõik kui hip mingi firma oma jutu järgi on, kui nad tegelevad raha liigutamisega, siis nad TEGELIKULT ei taha kuulda, kuidas sa Poolas politsei eest ära joostes üle aia pidid ronima või kuidas su tollane kallim varastas Saksamaal sekspoes avalikult pina colada maitselise libestuskreemi, sest see oli suure dildo kujulises pudelis ja tol hetkel tundus mõte sellest, kuidas naismüüja seda ta taskust ära tuleb võtma, ülinaljakas (juhul kui seda nüüd lugesid potentsiaalsed tööandjad, siis esiteks oli see rohkem kui 15 aastat tagasi, teiseks rabas müüja selle muidugi kohe ära ja kolmandaks olin mina tehniliselt süütu (kuigi kõkutav) kõrvalseisja). Igatahes on mul nüüd eks, kes saab öelda, et on kurja saksa tädi käest dildoga vastu pead saanud, mitte igaühel pole selliseid lugusid rääkida.
No aga seal mina seisin lolli naeratusega, taipasin, et need pole päris need lood, mida jagada, ja ÜHTKI teist lugu ei tulnud pähe. Nagu mitte ühtki. Ja ma olin tollal inimene, kes näiteks igal aastal oli korra kaine rool, kes tuttavaid punkareid välismaale punkfestivalile vedas. Ja olin just hiljuti käinud sõbrannaga välismaal hääletamas kokkuleppega, et kui pakutakse midagi huvitavat, ütleme alati jah, nii et me jõudsime selle tulemusel näiteks katoliiklikusse noortelaagrisse Prantsusmaa pärapõrgus. Miks ma ei oleks võinud sellest rääkida??? Keegi ei tea, mina küll ei tea. Igatahes kohmasin ma lihtsalt, et muudame selle viie peale ära ja ütleme, et ma olen üks keskpärane inimene. 😀 Ja nii see intekas lõppeski, ei saanud ma sinna tööle. Mis on väga hea, sest kohas, kuhu ma tööle sain, oli mulle sobivam töö ja sobisin kohe seltskonda nagu valatult.
Ahjaa, mul on sama firma HR-töötajaga ka kogemus, kus ta küsis, miks nad peaksid just minu kasuks otsustama, ja mina ütlesin, et ei peagi, tema töö on aru saada, kes neile sobib ja kes mitte. Aga see polnud see sama intekas, vaid mitu aastat hiljem, ja seda ma ei kahetse ka – see on minu meelest maailma kõige debiilsem küsimus, mis näitab mulle hetkega, et ilmselt ma tõesti ei sobi teie kollektiivi, sest mu arvamus teist langes just keldrisse, nii et ma enamasti ei viitsi isegi väga viisakat nägu teha selle peale. Ma nii loll ei ole, et ma niimoodi vastates arvaksin, et nad mulle nüüd tööpakkumise teevad. Ärge saage valesti aru, kui küsitakse näiteks, milliste isikuomaduste või oskuste poolest just mina sellele tööle hästi sobiksin, võin ma vastata küll ja see on igati normaalne. Aga tihtipeale on see küsimus sõnastatud või esitatud nii, et tugevalt kumab läbi “kui hästi sa läbi rõnga hüpata oskad ja kui innukalt sa pugeda viitsid?” Ja noh, ei ole minu valdkonnas töö Eestis otsa saamas, nii et vastus on, et ega eriti ei viitsi. 😀 Kui meil on parajasti turusituatsioon, kus tööotsijal on valikut küll ja veel, on narr öelda talle, et “noh, hakka müüma end nüüd”, see võiks ikka selline kahesuunaline protsess olla, kus me mõlemad üritame endast head muljet jätta. Ja muide, firma üks asutajatest on Äripäevas kirjeldanud, milliseid küsimusi TEMA esitab, ja no need on kõik igati asjalikud küsimused – millega jõutakse tegelikult täpselt sama tuumani, aga tunduvalt mõistlikumal moel. Nii et ma arvan, et see üks HR-inimene oli lihtsalt mingi kummaline erand, mitte ei näita midagi firmasisese kultuuri kohta. Aga minu senine kogemus näitab üldse, et paljudes kohtades on esimene ring mingite kummaliste HR-inimestega, kes hindavad HOOPIS teistsuguseid asju, kui need päris inimesed, kellega sa järgmises ringis vestled. No et esimeses ringis vaadatakse, kas sul on juuksed kammitud ja diplom taskus, ja teises ringis ei huvita sellised asjad mitte kedagi, kui sa oskad näidata, et sul on vajalikud oskused olemas ja ehk veel huumorimeel pealekauba.
Ma ei tea, miks ma sellest kirjutan, mul tegelikult pole plaanis enne järgmist sügist tööle minna ja ma ei näe tegelikult mingit põhjust tööd vahetada. Sõbranna toredad uudised tõid lihtsalt nii palju mälestusi pinnale kummalistest kandideerimiskogemustest. Ehk siis taevale tänu ilmselt, et ma juba tööl olen, sest elu on näidanud, et ma pole võimeline isegi ühe intervjuu jagu viisakust teesklema. Mis samas muidugi on selles mõttes hästi toiminud, et ma olen päriselt töötanud ainult kohtades, kus mu töökaaslased mulle päriselt meeldinud on, mis teeb selle töötamise osa tunduvalt meeldivamaks. 😀
Pärdikute päevaraamat 