anna kannatust

Üks sõbranna sai ühte kohta tööle

Omg, ma olen nii imelik

Nii salapärane pealkiri, eks. 😀 Okei-okei, pealkiri on selle pärast selline, et tegu on ühe kuulsaima Eesti (enam mitte nii idu-) idufirmaga, kuhu minagi omal ajal tööle kandideerisin, aga ei saanud. Ja see kogemus oli lihtsalt nii naljakas, et tahtsin seda nüüd jagada. Olgu ette ära öeldud, et nemad ei teinud midagi valesti, lihtsalt kehv asjade kokkulangemine ja teiseks see, et ma ise olen veits opakas (mida nad väidetavalt otsivadki, sest kogu nende spiel on see, kui väga nad just erilisi inimesi tahavad, aga no ilmselgelt ei mõelnud nad päris vaimuhaigeid siis). Ja jah, kõik, kes kas või otsapidi IT-s, said juba selle kirjelduse põhjal aru, mis firmast jutt käib, aga see selleks, nimesid ma siiski ei nimetanud, tahtsin lihtsalt jagada oma absoluutselt kõige hullemat intervjuukogemust. 😀

Nimelt otsustasin ma sinna minna lühikese, aga siiski igati viisaka kleidiga. Peaaegu põlveni oli. Ja siis selgus, et … Väga hipis ja noortepärases start-upis ei istuta laua taga, vaid istutakse intervjuu ajal põrandal patjadel. Mille vastu mul muidu poleks midagi, aga nüüd olin ma seal oma lühikese seelikuga ja nägin vaeva (mitte eriti edukalt), et mitte neile oma aluspesu välgutada – ja istudes tundus see kleidike ikka VÄGA ebasündsalt lühike. No ja siis küsisid nad minu käest, kui imelik ja freaky jne ma skaalal null kuni kümme olen, sest nemad teatavasti tahavad endale ainult erilisi, sest omg, we are all so weird here. Ma vastasin, et seitse, nad küsisid muidugi näiteid ja … Käsi südamel, mulle tulid järjest pähe ainult lood, kus oli kesksel kohal mingi seaduserikkumine. Ja no isegi mina saan aru, et ükskõik kui hip mingi firma oma jutu järgi on, kui nad tegelevad raha liigutamisega, siis nad TEGELIKULT ei taha kuulda, kuidas sa Poolas politsei eest ära joostes üle aia pidid ronima või kuidas su tollane kallim varastas Saksamaal sekspoes avalikult pina colada maitselise libestuskreemi, sest see oli suure dildo kujulises pudelis ja tol hetkel tundus mõte sellest, kuidas naismüüja seda ta taskust ära tuleb võtma, ülinaljakas (juhul kui seda nüüd lugesid potentsiaalsed tööandjad, siis esiteks oli see rohkem kui 15 aastat tagasi, teiseks rabas müüja selle muidugi kohe ära ja kolmandaks olin mina tehniliselt süütu (kuigi kõkutav) kõrvalseisja). Igatahes on mul nüüd eks, kes saab öelda, et on kurja saksa tädi käest dildoga vastu pead saanud, mitte igaühel pole selliseid lugusid rääkida.

No aga seal mina seisin lolli naeratusega, taipasin, et need pole päris need lood, mida jagada, ja ÜHTKI teist lugu ei tulnud pähe. Nagu mitte ühtki. Ja ma olin tollal inimene, kes näiteks igal aastal oli korra kaine rool, kes tuttavaid punkareid välismaale punkfestivalile vedas. Ja olin just hiljuti käinud sõbrannaga välismaal hääletamas kokkuleppega, et kui pakutakse midagi huvitavat, ütleme alati jah, nii et me jõudsime selle tulemusel näiteks katoliiklikusse noortelaagrisse Prantsusmaa pärapõrgus. Miks ma ei oleks võinud sellest rääkida??? Keegi ei tea, mina küll ei tea. Igatahes kohmasin ma lihtsalt, et muudame selle viie peale ära ja ütleme, et ma olen üks keskpärane inimene. 😀 Ja nii see intekas lõppeski, ei saanud ma sinna tööle. Mis on väga hea, sest kohas, kuhu ma tööle sain, oli mulle sobivam töö ja sobisin kohe seltskonda nagu valatult.

Ahjaa, mul on sama firma HR-töötajaga ka kogemus, kus ta küsis, miks nad peaksid just minu kasuks otsustama, ja mina ütlesin, et ei peagi, tema töö on aru saada, kes neile sobib ja kes mitte. Aga see polnud see sama intekas, vaid mitu aastat hiljem, ja seda ma ei kahetse ka – see on minu meelest maailma kõige debiilsem küsimus, mis näitab mulle hetkega, et ilmselt ma tõesti ei sobi teie kollektiivi, sest mu arvamus teist langes just keldrisse, nii et ma enamasti ei viitsi isegi väga viisakat nägu teha selle peale. Ma nii loll ei ole, et ma niimoodi vastates arvaksin, et nad mulle nüüd tööpakkumise teevad. Ärge saage valesti aru, kui küsitakse näiteks, milliste isikuomaduste või oskuste poolest just mina sellele tööle hästi sobiksin, võin ma vastata küll ja see on igati normaalne. Aga tihtipeale on see küsimus sõnastatud või esitatud nii, et tugevalt kumab läbi “kui hästi sa läbi rõnga hüpata oskad ja kui innukalt sa pugeda viitsid?” Ja noh, ei ole minu valdkonnas töö Eestis otsa saamas, nii et vastus on, et ega eriti ei viitsi. 😀 Kui meil on parajasti turusituatsioon, kus tööotsijal on valikut küll ja veel, on narr öelda talle, et “noh, hakka müüma end nüüd”, see võiks ikka selline kahesuunaline protsess olla, kus me mõlemad üritame endast head muljet jätta. Ja muide, firma üks asutajatest on Äripäevas kirjeldanud, milliseid küsimusi TEMA esitab, ja no need on kõik igati asjalikud küsimused – millega jõutakse tegelikult täpselt sama tuumani, aga tunduvalt mõistlikumal moel. Nii et ma arvan, et see üks HR-inimene oli lihtsalt mingi kummaline erand, mitte ei näita midagi firmasisese kultuuri kohta. Aga minu senine kogemus näitab üldse, et paljudes kohtades on esimene ring mingite kummaliste HR-inimestega, kes hindavad HOOPIS teistsuguseid asju, kui need päris inimesed, kellega sa järgmises ringis vestled. No et esimeses ringis vaadatakse, kas sul on juuksed kammitud ja diplom taskus, ja teises ringis ei huvita sellised asjad mitte kedagi, kui sa oskad näidata, et sul on vajalikud oskused olemas ja ehk veel huumorimeel pealekauba.

Ma ei tea, miks ma sellest kirjutan, mul tegelikult pole plaanis enne järgmist sügist tööle minna ja ma ei näe tegelikult mingit põhjust tööd vahetada. Sõbranna toredad uudised tõid lihtsalt nii palju mälestusi pinnale kummalistest kandideerimiskogemustest. Ehk siis taevale tänu ilmselt, et ma juba tööl olen, sest elu on näidanud, et ma pole võimeline isegi ühe intervjuu jagu viisakust teesklema. Mis samas muidugi on selles mõttes hästi toiminud, et ma olen päriselt töötanud ainult kohtades, kus mu töökaaslased mulle päriselt meeldinud on, mis teeb selle töötamise osa tunduvalt meeldivamaks. 😀

16 kommentaari “Üks sõbranna sai ühte kohta tööle

  1. Häh, mina ei oskaks ka midagi öelda, kui küsitaks, mis veidraid asju ma teinud olen.
    Sest … ega ma meelega imelik ole, ma olen kogemata, ja mul ei jää ajju, et
    ma kirjutan ametiisikutele, nagu nad oleksid mulle head tuttavad
    ma teen võõrastele komplimente, vahel ka sügavamaid kui “väga hea värvikombinatsioon” vms
    ma ei mäleta, millal ma viimati noa ja kahvliga sõin. Üldiselt ma kasutan ühte söögiriista ja näppe
    ma tantsin üksinda
    ma tantsin ka teiste juuresolekul üksinda – olukorras, kus keegi teine ei tantsi ja pole üldse selline hetk ega keskkond, aga muusika mängib
    ma ronisin tabureti abil üle aia,teine taburett kaasas, kleidivöö ta jala külge seotud (et tagasi tõmmata, kui tagasi olen roninud). et naabrite õunu varastada. Nad ei korjanud neid puu otsast ära ja meie aias oli õunaaeg läbi ja nad muudkui rippusid seal ja tuletasid igal väljaminekul end meelde
    aga
    aga
    aga
    ma ei tea, ma OMAST ARUST olen suhteliselt normaalne – kergete kiiksudega.
    Lihtsalt väline tagasiside on olnud “ewwwwwwwwwwwwwwww, kuidas sa üldse julged selline olla?! Või kui ka julged, vähemalt ära tunnista seda, jumal küll, avalikult, jumal küll!”

  2. Ridade vahelt aiman ettevõtet. Mind üllatas HR-inimene küsimustega:
    * mis Sa teeksid kui kontori vallutaksid zombi’d?
    * kui saad valida, milline puu- või juurvili oleksid ja miks?
    * millises ajastus tahaksid elada ja miks?
    Saan aru, et sellega testitakse, kandidaadi kiikse – sobivust ettevõttega. Pakutaval töökohal ja tööülesannetes puudus igasugune koht fantaasial, rääkimata ulme valdkonda puutuvast loomingulisusest. Loominguline lähenemine sel töökohal tooks kaasa ettevõtte kiire lõppmängu. Intervjuu sööbis mällu. Kui ajakirjandus kajastab regulatsioonidega mittevastavust, tulevad meelde zombi küsimused.

    1. Jah, see sõbranna, kes praegu tööle sai, on imeline ja sobib oma kohale kindlasti väga hästi, aga tollal said minu tuttavatest tööle ka sellised kroonilised hilinejad, ülelaskjad jne, sest nad olid hea jutuga ja see oli oluline. Mäletan, et üks neist oli üllatunud, sest tal tuli veits jama, sest ta armastas klientidele öelda, et ta kindlasti vastab neile meili teel veel sama päeva jooksul, kuigi tegelikult vastas tihti järgmisel või ülejärgmisel päeval – sest no kes oleks osanud arvata, et inimesed nii sõna-sõnalt võtavad kõike! Aga kindlasti oli tal hea vastus puu- või juurvilja küsimusele. 😀

      Mina olen aja jooksul õppinud, et ma eelistan töökohti, kus inimesed saavad omavahel hästi läbi, aga ei ole liigselt selle “me oleme üks suur pere” teema kurkutoppimist, sest sellistes kohtades eeldataksegi, et käite õhtuti koos saunas ja pidudel jne. Ma tahan rahulikult omaette trennis käia ja koju ära minna, mitte igal õhtul töökaaslastega hängida, aga neile seal on kambavaim oluline (või oli vähemalt tollal), nii et selge see, et üritakse sobivaid välja peilida.

  3. Maailm on nii meeldivalt mitmekesine.
    Paraku tulevad selliseid lugusid kohates meelde tehased, kus täiskohaga, st 12-16 tundi päevas, 7 päeva nädalas töötav tööline saab 80USD kuupalka, umbes nii. Te kõik olete osa samast maailmast.

    1. Mul paluti enne viimasele tööintekale tulekut üks veebitest ära teha. Kahjuks oli see tehniliselt täiesti katki, pildus vigu, esimesed pool tundi nägin vaeva esimese küsimuse vastuse ära saatmisega.

        1. Mahlane vandenõuteooria läks metsa praegu. Sa sellele ikka mõtlesid, et äkki e-valimistega tehakse samamoodi, aga inimene selle protsessi manipuleeritud lõppu e takerdumist ei näe, ja et see on kindlasti seotud tema parteiliste eelistustega?

  4. Tausta ja meelsust uuritakse ka ja kui midagi ei leita, siis helistab pühapäeva hommikul Norstat, kes tahab teada mis vaated sul on ja kas on aega.
    Tahetakse sellist inimest kes on aus, naiivne ja usuks tööandjat nagu jumalat kõiges, ja kes tööandjat pikalt ei saadaks, kui see ei täida oma kohustusi.

  5. Sa oled ikka kursis, et e-hääletamise esimese riskianalüüsi kirjutasime meie koos paari sõbraga? (Ei saanud kuigi hea töö, olime kõik natuke kogenematud selle jaoks). Aga valimiste ja hääletamiste murede üle olen ma mõelnud väga ohtralt 🙂 Tõsi, seda suht ammu.

  6. Mult töövestlusel ekstra kiiksude kohta pole päritud, aga on olnud küll seda olukorda, kus ma vestluse suuna vastupidiseks pööran ja tööpakkuja ennast müüma panen. Kõigil kordadel on tööpakkuja üllatunud ja kokutama võtnud, ju polda harjutud, et kandideerija kah valiv ja nõudlik on.
    Aga imelikkusega/veidrusega on imelik lugu, mingi osa inimesi kleebib seda silti endale ise, kuigi mulle kõrvalt tunduvad nad täitsa normaalselt keskmised: paar spontaansemat ettevõtmist ei tee sind veel imelikuks. Imeliku sildi saavad sulle panna ikkagi ennekõike teised, kes võrdlevad sinu käitumist (mida ise pead normaalseks) muu fooniga. Nii et ses mõttes on imelik, et tööandja küsib su käest, kas ja kuidas sa oled imelik, mulle ju tundub mu käitumine normaalne.

  7. Mu lemmik on olnud ka palgaküsimus intervjuudel, kus ükskord ütlesin lihtsalt tuimalt vastu, et: “Aga mis te pakute? Et me võime siin ju mängida seda, et mina ütlen mingi numbri ja siis te ütlete, et jah, see on umbes seal vahemikus või midagi sarnast, aga tegelikult on ju teil ka mingi number mõttes.”

    Ma ei saanud seda tööd ja ega poleks tahtnud ka (mingi tõlkeprojektide projektijuht kuskil Tammsaare ärikeskuse kontoris, ettevõtte nime ei mäleta). Igatahes oleme sarnased, üldse ei oska imeliku intervjuu juures head nägu teha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.