Ma ei tea, miks, aga teate, kuidas Insta näitab teile muuhulgas asju, mille kohta ta arvab, et need võiksid teile peale minna? Minu Insta arvab, et mind huvitab megalt rahumeelne vanemlus. Brändinimena ei tähenda see siis mitte ainult seda, et sa oled normaalne inimene, kes ei karju kogu aeg oma laste peale ja ei peksa neid puuhaluga, vaid et lapsele pole vaja KUNAGI piire kehtestada, sest esiteks sa lood keskkonna, kus ta lihtsalt ei jõua nende piirideni, ja teiseks laps, kes saab piisavalt armastust, ei tahagi ühtki piiri ületada (see on tugevalt seotud sellega, et kui midagi on valesti, on see naise süü – su laps peksab teist last jalaga? viimane aeg teda õigemini armastama hakata!). Muuhulgas on see õvede peksmine hea näide, sest kui minu lihtne loogika nõustub rohkem sellega, et esimese hooga peaks ohvrile appi jooksma, mitte üldse peksjale keskenduma, siis eelmisel nädalal nägin just postitust selle kohta, et tegelikult tuleks ründaja selle peale teise tuppa viia ja temaga seal koos mängida, sest järelikult vajab ta rohkem vanema jäägitut tähelepanu – ja sellest teisest lapsest, kes milleski süüdi ei olnud ja nüüd üksi elutuppa jäi, on vist savi, I guess. Selline huvitav lähenemine. Sama lähenemine on ülemisel pildil – “õige” lahendus on minna selle lapsega tema tuppa kaasa ja teda seal üksinduses kallistada. Savi see, et see noorem laps üksi kööki jäi, las õpib iseseisvust ja teeb ise need küpsised valmis või midagi. Et kas ma olen ainus, kellele see kummaline tundub v?
Asi, mis mind ERITI häirib, on see, et alati kasutatakse näiteid, millest mul on täiesti ükskõik. Näiteks loomulikest tagajärgedest jutlustades räägitakse sellest, et ära kasuta enda kehtestatud “tagajärgi” (“kui sa mänguasja vastu maad taod, võtan selle ära”), vaid tuleta talle meelde loomulikke (“kui sa mänguasja vastu maad taod, läheb see katki ja siis ei saa sa ju sellega enam mängida”). Mul on üsna ükskõik, kas ta taob midagi vastu maad või mitte, kuni ta sellega endale viga ei tee, lasku aga käia – ja ma olen üsna kindel, et tal oleks ka ükskõik, kas miski läheb katki või mitte, küll vanavanemad vajadusel uue toovad. Aga kõigist sellistest asjadest rääkides ignotakse seda, et on teatud asju, millega EI SAA lasta neid loomulikke tagajärgi avastada – mul ei ole raha, et kord nädalas uut telekat osta, lisaks on telekalauale ronides reaalne oht, et sa tõmbad selle endale kaela. Ja jah, selle peale on kohe soovitus, et järelikult peab teler olema kuidagi nii paigutatud, et laps sellele ligi ei saa. Mis teleri kohta on muidugi õige, aga elus ei saa kõiki konflikte vältida – ja kas üldse peakski või on siiski lapsele kasulik, kui mõned piirid varakult selgeks tehakse? Sest selle loogika kohaselt peaksin ma lapse turvalise ja piiritu kasvukeskkonna nimel:
andma ära meie kassi
ajama end kiilaks
võtma ära kõrvarõngad ja tegema silmadele laseroperatsiooni, et ta prille rabada ei saaks
sundima meest kiiremini suitsetamist maha jätma (e-sigaret on väga huvitav)
saatma mehe tagasi linnakontorisse (töölaud on väga huvitav)
panema ära kõik laua- ja öölambid (pirnid on huvitavad)
käima naabrite juures vetsus ja meie enda vetsuukse kinni müürima
Et noh, olen ilmselgelt buumer, aga minu meelest on okei lihtsalt öelda, et ei, prille ei tohi ära võtta, sest mul on neid vaja. Või et kassile ei tohi sada korda peale astuda, sest muidu ta saab haiget (ja sa tead, et kui tema saab haiget, siis saad sina rohkem haiget). Vahel tüdinen ja seda viimast ei ütle, kass on väga hea loomulike tagajärgede õpetaja, oleks ainult innukaid õppijaid. 😀
Kas te suudate uskuda, et see lapsuke on juba aastane? Täiesti ulme, kuidas aeg lendab, kui sa ei maga. 😀 Sirru tegi siin ise confetti cake’i talle sünnipäevaks, kuigi see muidugi ei andnud päris sellist tulemust nagu peaks. Õige confetti cake näeb siis seestpoolt ka selline välja:
Nii et ta pingutas väga, et leida õiged terakesed, mis laiali ei sulaks ja ikka ilusad oleks. Leidiski! Aga siis selgus, et lollid ülemõtlevad eurooplased ei luba seda õiget jahu kasutada. Nimelt valgendatakse meil Euroopas jahu päikese käes, aga USA-s valgendatakse seda valgendajaga (kloriid, peroksiid, bromaadid), sest no nagunii aurustub ära ju, mis siin muretseda. Mis vähk, smähk, eluaeg nii söödud. Ah USA on 125st riigist toidu ohutuses 123. kohal? Ei oska arvatagi, miks see küll nii võiks olla. Igatahes oli ta sunnitud tavalist jahu kasutama, nii et seestpoolt kook täpiline ei olnud. Lapsel oli savi, sõrmega maitses korraks, aga tema jaoks oli see liiga magus nagunii, nii et palju ma ei lubanud talle anda – mitte et ma oleks pidanud eriline Hitler olema, tal polnud huvigi selle vastu, ainult küünalt oleks tahtnud närida.
Küünlanärimine või pigem küünlanärimissoov on loodetavasti eakohane, mis seal ikka. Meil oli siin vahepeal ühe aasta ülevaatus, sain teada, mis kõik nõuetele ei vasta. Nimelt peaks aastane ütlema neli sõna, aga tema ütleb kolm (tegelikult ütles vahepeal oma isale dada ka, aga miskipärast jättis järele – kui see ka sisse lugeda, siis on tõesti neli). Hetkel ütleb emme, dedi (Freddy) ja ei. Ja noh, kui süüa tahab, ütleb tegelikult mämm, mida arst loeb ka sõnaks. Kusjuures mul pole õrna aimugi, miks ta seda ütleb, sest mina seda sõna ei kasuta ja ma pole ka märganud, et mu vanemad seda kasutaksid, ta on omal algatusel kuidagi otsustanud, et söök on mämm. Ma muidugi viisaka inimesena reageerin sellele ja annan talle siis süüa, kui ta küsib, nii et eks see kinnistab, aga last nälga ka ei jäta ometi.
No ja teiseks sain teada, et aastane peaks ise lusikaga sööma. St algusest lõpuni, ise lusika kaussi panema, täitma, suhu panema ja uuesti kaussi viima. Minu oma eeltäidetud lusikaid tühjendab küll kenasti, aga kui kauss käeulatuses on, läheb sinna sisse kas käsi või terve näolapp, lusikaga seal küll sonkima ei hakata. Ma ausalt öeldes ei näe ka väga probleemi, ta on nüüd väga hiljuti (äkki nädala või kahe eest) hakanud lõpuks tegema seda, et ta mitte ainult ei tiri mul prille eest või klotse mängumajakesest välja, vaid üritab neid ka tagasi panna, nii et küll see hakkab vaikselt tulema. Ja pai teha oskab nüüd väga kenasti, vähemalt oma mammutile. Kassiga läheb ikka natuke liiga hoogu.
Aga see-eest on ta muidugi füüsiliselt väga tubli, jookseb ringi, ronib igale poole jne. Peenmotoorika ehk kannatab oodata, kuni ta ise natuke rohkem huvi üles näitama hakkab. Sest näiteks joonistamist ma olen üritanud talle tutvustada, ta hetkel veel ei saanud üldse aru, et jooned tekivad paberile jne. Või üks huvitav näide. Kes jälgib mu instat, teab, et ta suudab juba ammu ise oma voodisse ronida ja sealt jalad ees alla tulla (olgu öeldud, et ta tuleb kenasti kõhuli alla tavaliselt, ma ei tea, miks ta videos näoga kaamera poole oli, aga seda teeb ta ainult siis, kui saab kuskilt ohutult kinni hoida) – aga samas ta ei tundu aru saavat, kas voodil on pulgad eest ära võetud või mitte. Või siis on ta minust nii palju kavalam, et saab aru, et kui ta hakkab end jõuga vastu pulki rammima, küll mina siis need sealt eest ära võtan. 😀 Aga ma kahtlustan pigem seda esimest varianti. Targad raamatud ütlevad, et lapsed hakkavad alles ca 18kuuselt aru saama värvide ja kujundite jms kontseptsioonist (kuigi nimetama õpivad värve ja kujundeid veel hiljem), aga huvitav ikkagi vaadata arenemas seda väikest inimest, kes ei tundu eelmise aastaga võrreldes enam üldse nii väike.
Piima sööb jätkuvalt. Mul kosmeetik iga kord küsib, kas IKKA pole võõrutatud, ja räägib, kuidas tema võõrutas mõlemad lapsed nende esimesel sünnipäeval. See tundub küll kuidagi karm. “Palju õnne, tissiga on nüüd ühel pool!” 😀
Klassika on see, et just enne üritusi suudab ta end siniseks kukkuda, et inimesed ikka arvaksid, et ma lapsepeksja olen – pildilt õnneks ei paista, aga tal tegelikult neid sel hetkel suisa kaks
Muidu olid jõulud, ma ei tea, kas te märkasite. Need läksid meil väga kenasti. Me pole siiani oma autot kätte saanud (see on nüüd konkreetselt kuu aega paranduses istunud ja juppi oodanud), nii et saime mu vennaga Tartusse ja rongiga koju. Tõelise jõuluimena käitus titt igati nunnusti. Ja kui muidu talle ei meeldi, kui on palju rahvast, siis miskipärast sinna sugulaste majja (kus ta oli esimest korda elus) läks ta nagu oma koju. Viis minutit vahtis diivanil niisama ringi, siis hakkas üksi mööda maja ringi jalutama. Või noh, mis üksi, eks sugulased ikka hängisid temaga, aga ei tahtnud üldse mul põllepaeltest kinni hoida. Mängis koeraga, mängis kassiga, vaatas teisi lapsi jne. Ja kui muidu on tõsi see, et selles vanuses lapsed mängivad kõrvuti, mitte omavahel, siis temavanuse sugulase kohta käis see küll, aga paar aastat vanema sugulasega mängis ta küll suure rõõmuga. Näha oli kohe, et nii tore on tal teiste lastega koos olla, et hakka või mõtlema, et … No mitte teise lapse saamise peale, aga et peaks tihedamini teiste lastevanematega läbi käima või midagi.
Teise lapsega on nii, et tädi küsis mu käest siin üleeile, kas ma ikka ei tahaks teist. Sest jõulud ja iga sugulane peab seda vähemalt korra küsima, muidu võetakse vist sugulasekaart ära või midagi. Igatahes otsekohe sekkus Slava käsi või vähemalt saatuse sõrm. Nagu konkreetselt sel hetkel hakkas karjuma tema 11kuune, kes oli pea laua all vastu tooli ära löönud. Jooksin sinna teda välja sikutama, samal ajal hakkas vaikselt inisema Merru, kes oli laua peale roninud, aga sealt ära tulles laua ja diivani vahele kinni jäänud. Jooksin tema juurde, samal ajal läks 11kuune laua alla tagasi ja lõi UUESTI oma pea ära. 😀 Nagu see on see elu, mida sa mulle reklaamida üritad, kulla inimene. Kusjuures selle 11kuuse isa on mulle vist (nende kahe lapse kohta) kolm korda öelnud, et “ühel hetkel saab nii palju lihtsam, sest nad mängivad koos … st meil ei ole veel tulnud seda hetke, aga ÜHEL päeval”. Soovmõtlemine on selle nimi. Või nagu ameeriklased ütlevad, inimene suitsetab hopiumi.
Mul ei ole olnud mitut last, küll aga on mul olnud vend, ja me saime omavahel päriselt sõpradeks vist siis, kui me täisealised olime. 😀 Muidu mängisime me koos siis, kui ema karjus ja käskis mängida. Okei-okei, päris nii hull ei olnud, aga praegu oleme kindlasti suuremad sõbrad kui lapsepõlves. Üks mu sõbrannadest on öelnud, et ta mäletab oma lapsepõlvest, kuidas ta õde teda kägistas (palun nüüd vabandust, sest tean, et see õde loeb mu blogi, sorry, kui end ära tundsid 😀 ), lisaks olid nad kõik täiesti erinevate huvidega. Nii et see “õved on raudselt parimad sõbrad” minu jaoks küll mingi müügiargument ei ole, liiga palju näinud, kuidas see on täiesti vedamise küsimus. Ja ehk on selle esimesega veel liiga raske, aga praegu on küll selline tunne, et kui üldse teist tahaks, peaks see esimene vähemalt neljane olema vms – aga selle aja peale olen ma juba pea 40, nii et siis peaks tõsiselt mõtlema, kas ma tahaks ikka penskarina oma lapse ülikooliaktusele minna. Hetkel pakun, et pigem mitte. (Ja enne, kui keegi ütleb, et saage ikka väikese vahega, paar aastat on raske, aga see on seda väärt – yeah, mul on just parajasti kaks erinevat peret tutvusringkonnas lahutamas, sest LIIGA raskeks osutus, nad ütleksid küll kahtlemata samuti, et muidugi on lapsed kõike väärt, aga mulle, kellel see teine laps hetkel ainult teoreetiline on, on oma terve mõistus ja õnnelik abielu iga kell suuremad prioriteedid).
Aga jah, jõuludest oli jutt. Jõulud olid imelised, laps on jätkuvalt ärahellitatud, mänguasjade jaoks peab vist varsti eraldi kuuri ehitama.
Ahjaa, mul tekkis küsimus kõige kannatlikumatele ja järjekindlamatele – sest ainult sellised ometi jõudsid mammutpostituse viimase lõiguni. Mul endal pole seda kogemust, sest meie suguvõsas on kombeks, et kingitusi tehakse ainult lastele + siis ilmselt partnerid omavahel teevad ka, meie vähemalt teeme. Nii et ma ei saa ega oota kelleltki peale oma mehe kingitust ja pean seda igati mõistlikuks lähenemiseks, sest no nii saavad kõik seda, mida nad ilmselt tõesti tahavad ka ja ei pea keegi mõtlema, milliseid sokke kinkida vanaonule, kellega pole kunagi eriti juttugi ajanud. Aga ma internetist loen muudkui neid lugusid, et kui inimesed saavad lapse, siis mehele kingitakse edasi asju, mis on seotud tema hobidega, või mis on vähemalt just talle (nt alkohol), aga emale hakatakse kinkima asju, mis on kas tegelikult lapsele või vähemalt lapsega seotud (näiteks lapsele bodi ja emale sama mustriga särk või emale särk kirjaga “parim emme” vms). Mul mees ei tuleks vist kunagi sellise asja pealegi, aga ka Redditist jääb mulje, et selliseid asju teevad pigem teised sugulased, ja et tihti tehakse seda ka suisa sünnipäevadeks jne (taas, mul pole seda probleemi küll olnud). Kuidas teile tundub, kas kauge Ameerika mure või tehakse Eestis ka nii?
Isegi ei tee nalja praegu, proovisin guugeldada ja feilisin. 😀 Inglise keeles leidsin küll kohe, nii et saan teile näidata, mida ma silmas pean. Nimelt siis, kui ma veel väike olin, teadsin ma peast sadat erinevat luuletust, mille saatel erinevaid plaksutamismänge mängiti, aga hetkel ei mäleta ühtki. Õigemini ühte vist mäletan – kas “Inglismaa oli lukku pandud …” käis ka plaksumängu saateks? Ehk siis küsimus on lihtne, kas te teate, kust ma saan lugeda neid riime, mille saatel selliseid plaksumänge mängitakse? Või kui te ei tea, kas te teate ehk mõnda neist riimidest? Mu laps on lõpuks ometi plaksutama õppinud, nii et viimane aeg alustada.
Kuna titt pole terve detsembri öösiti normaalselt maganud, mõtlesin, et kui ma nagunii magada ei saa, olgu sellest vähemalt midagigi kasu, ja tõstsin laupäeval ta voodi tema tuppa ära, otsusega, et ideaalis hakkab öösiti nüüd ainult oma voodis magama. Selles mõttes oli terve nädal selles suunas liikunud, et kui ta muidu magas ainult esimese sutsaka oma voodis, siis eelmisel nädalal pidin mitu korda teda ka keset ööd sinna tõstma, sest meie voodis ta magamise asemel lihtsalt vähkres. Olin seda kaua plaaninud, aga kogu aeg liiga väsinud olnud, aga nüüd oli kaks ajendit korraga – esiteks kolisid naabrite ehitajad lõpuks ometi majja SISSE (nad isegi selle tormiga ehitasid jätkuvalt väljas), nii et lärmi oli tunduvalt vähem, ja teiseks sai mul täiesti kõrini sellest, et ma soovitasin iga päev mehel teises toas magada, ta ütles, et ei, ta tahab ikka meiega koos oma toas olla, ja siis nägi päeval välja nagu täielik zombie. Nii et lootsin, et vähemalt tema saab magada.
Mõtlesin, et kolin esimeseks nädalaks samuti tite tuppa, eks siis vaatab edasi. Esimese hooga oli see küll eelkõige MULLE raske, mulle meeldib temaga kaisutada. Ta just nädalakese eest jõudis sinna, kus ta tahab üldse päriselt kaisutada, varem sõi kõhu täis ja keeras ennast minust eemale magama, nüüd ikka vahepeal tuleb päriselt kaissu. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis see parandas mu und metsikult, sest jah, titt ärkas jätkuvalt, aga ma sain vähemalt otsekohe uuesti magama jääda, sest kellegi norskamine ei seganud. 😀 Aga noh, siis tuli esmaspäev ja esmalt ärkasin mina sae kiunumise peale, sest töömehed on ilmselgelt otsustanud, et ilm soosib taas välitöid, ja seejärel jäi tema esimene lõunak kümneminutiliseks, sest saag ehmatas ta üles. Nii et mis mul üle jäi, tassisin ta voodi jälle magamistuppa tagasi ja eks nii see elu siis läheb nüüd, kuni see maja ükskord valmis on. Arvestades seda, et see pidi esialgu kolm kuud võtma ja üheksa sellest on juba möödas, siis peaks see ometi iga hetk juhtuma. Olen valmis kihla vedama, et kui nad ka välitöödega valmis saavad, jäävad nad sisetööde materjali ikka väljas lõikama. Nii et ma kibestunud täna.
Aga positiivse poole pealt – naljaka kokkusattumusena ootab mul hetkel lugemist kaks veealust maailma puudutavat raamatut, eestikeelne (Meelis Krafti “Veealused“) ja ingliskeelne (Rivers Solomoni “The Deep“). Eks näis, kas päriselt lugemiseni ka kunagi jõuan, käed niigi tööd täis.
Tunnistan ausalt, et seekord võtsin raamatu ikka väga pika hambaga kätte, sest olen viimasel ajal sellises meeleolus, et tahaks lugeda/vaadata õnneliku lõpuga asju, ja Manfred Kalmsteni kohta võib paljutki öelda, aga vat seda muljet pole mulle temast siiani veel jäänud, et sealt õnnelikke lõppe loota oleks. Kiire ka detsembris jne, ehk siis esimest korda võtsin raamatu kätte mõttega “no vähemalt on see lühike” (sest see on sihuke ca sajaleheküljeline pisike jutuke), nii et kartsin, et see kõik mõjutab ka lugemiskogemust.
Tegelikkuses läks aga nii, et kui juba raamatu lahti tegin, ei suutnud seda enam tagasi panna. Taevale tänu tõesti, et see nii õhuke on, muidu oleks mu laps jätkuvalt kuskil unarusse jäetuna näljas. Läheksin suisa nii kaugele, et ütleksin, et struktuuriliselt on see minu jaoks kindlasti tema parim lugu, ülesehitus oli hästi paigas, nii et lugu jooksis äärmiselt sujuvalt. Et mitte midagi liigselt reeta, ütleme siis lihtsalt, et saagale ootuspäraselt jälgime jumalate omavahelist madinat, kuhu inimesed vastu tahtmist kaasatud on. Natukene häiris see, et osasid asju mainiti väga põgusalt, aga ma ei tea, kas selle kallal sobib iriseda, kui inimene ütleb kohe alguses, et ta nüüd kirjutab meile ühe skandinaavlaste stiilis saaga – see vist ongi saagade stiil? No et kirjeldatakse midagi ja siis öeldakse “ja kurat, kes oli laua all seda kõike pealt kuulnud, läks käsi kokku hõõrudes minema”. Ja mina olen nagu “omg, mida tema seal tegi? kuidas ta teadis sinna laua alla minna? omg, omg, omg”. (Ei, tegelikult ei ole loomulikult kuradit selles raamatus). Kui see oleks olnud 300-leheküljeline teos, oleks ilmselt häirima hakanud, aga sellises lühikeses följetonis oli täitsa ok.
Ma ei tea, mul on tunne, et peaks midagi negatiivset ka ütlema, sest eelmine kord ka mina gushisin, sest mulle tõesti meeldis, ja siis lugesin internetist, kuidas keegi teine noris asjade kallal, mille peale ma poleks tulnudki. Aga no kui ma ei oska norida, siis ju ei oska, siis ütlengi, et hea lihtne lugemine oli. 😀 Aa, mõlemad vennad tundusid sellised veits poolikud, isegi teistega võrreldes vähe sügavuti mindud, nii et jätsid lihtsakoelise mulje. Aga no ehk nad olidki lihtsalt kahe sõjardi sõjarditest lapsed, keegi polnud öelnud, et nende vanemad mingid geeniused olid. Ainus minu jaoks tõesti uskumatu koht oli vist see, kus teismeline naissõjard kõva häälega pröökama ei pannud, kui tal oli tunne, et talle ülekohut tehakse. Mitte et see pröökamine midagi muutnud oleks, aga see oleks ootuspärane olnud.
Aga muidu mulle tõesti meeldis. Isegi õnnelikku lõppu hakkasin natuke nagu lootma, sest kohe üsna alguses mainiti, et vahel õnnestub isegi inimestel saatuse sepistatud sõlmi ümber väänata või lahti harutada ja ümber sõlmida. Aga no kuidas sellega läks … Noh, eks selle teada saamiseks peate ise lugema.
Meil on lihtsakoelisem masin ja rahulikum kass, nii et loodetavasti ei lähe selliseks olelusvõitluseks
Ma olen siin hullumas olnud, sest mu laps, kes muidu küll öösiti tihti üles ärkab, on kogu aeg vähemalt ilusasti magama läinud – aga nüüd on meil juba üle nädala seis, kus ta päeval magab igati kenasti, aga õhtuti lihtsalt keeldub minemast* ja nii me tihti passimegi keskööni või isegi ühe-kaheni üleval. Positiivne on see, et selle aja peale on ta ise ka nii väsinud, et magab korralikult kolm-neli tundi korraga, aga väga negatiivne on see, et ükskõik, kui väsinud MEIE oleme, kass hakkab ikka hommikul kell 8 karjuma, sest tal on kõht tühi (ükskõik, kui hilja me talle ta õhtusöögi ette anname). Nii et ostsime talle … robotsöötja või kuidas iganes seda asja eesti keeles nimetatakse. Tegelikult on robotist asi kaugel, lihtsalt lihtne kahe taimeriga karp, 24 tunni ulatuses saab talle ette öelda, millal kass söögi kallale lasta. Kartsin küll, et meie tumbal läheb kolm päeva aega, enne kui ta aru saab, et pole vaja karjuda, söök on juba serveeritud, aga ei – kohe esimesel hommikul sain rahus kümneni magada. Jumalime, ma ei tahagi täna kellelegi rusikaga näkku lüüa!
Positiivse poole pealt juhtus meil täna veel näiteks esimest korda selline asi, et tegin mina süüa, lapsel hakkas põrandal mängides igav, pistis üürgama ja … ei tulnud minu juurde, vaid läks isa juurde seltsi otsima. Ja kui päeval tuleb uni peale, tuleb ta ise minu juurde, jänes kaenlas ja sõrm suus, et ma saaksin aru, et on aeg ta voodisse ära panna. Lihtsalt mul on kuri kahtlus, et ta on oma vanematesse, sest me oleme ka mõlemad pigem ööinimesed. Tema on ka selline, et hommikul kell 10, kui meil üldiselt ärkamiseaeg on, keerab ta ennast teki sees sinna ja tänna ning mõtleb pikalt, kas ikka tahab üldse üles tulla, kuni lõpuks unise näoga end jalgele ajab. Õhtul pole midagi mõeldagi, nüüd alles see õige pidu algab ja uni on nõrkadele.
Ahjaa, päevakajalist ka. Meil oli täna hommikul elekter ära, olime üks neist kümnest tuhandest majapidamisest. Muidu ei oleks midagi, aga ma elan narkomaaniga, kes ilma kohvita roomab aeglaselt ja pahura näoga kontaktivõimetuna ühest toast teise. Internet juba irises minu kallal, et miks mul ometi priimust pole – unustades, et ka seda ei tohi tegelikult ju siseruumides kasutada. Päris väljas vee keetmise ilm ka ei ole, nii et … Mõtlesin kohe, et hea, et see “Yellowjacketsi” sari, mida me vaatame, on lennuõnnetuses loodusesse sattunud teismelistest (osaliselt, paralleelselt on ka ellujäänute tänapäevast 25 aastat hiljem) – oleks see meievanustest, siis kolmandik inimestest laseks end lihtsalt maha, et mitte kohvita elada, mitte ei hakkaks mõtlema, kuidas küll ellu jääda. Mina oleksin kohe üksi, sest Sirru uputaks end, kui avastaks, et valikus on kas surm või elu nikotiini ja kofeiinita.
Aga noh, Eestis on elu hea, sain 5G peal isegi oma hommikuse koosoleku ära teha, slaidid ära näidatud jne. See osa ei olnud tegelikult üldse hea, sest hetkel tundub küll seda moodi, et kolm kuud tööd ja saime teada, et oleme nüüd mitme erineva mudeliga põhjalikult tõestanud, et minu hüpotees oli vale. 😀 Jooksutan ühe mudeli veel ja vaatan, kas see ütleb seda sama, aga no ma ei kirjuta ju lõputööd sellest, et “arvasin, et äkki on nii, but, boy, was I wrong …” Artiklit saab veel vähem sellisest materjalist, kuigi tehtud töö iseenesest on huvitav. Nii et tuleb veits vaatenurka või skoopi muuta vist, kui see nädal midagi väga põnevat ei näita.
Aga nüüd mu nunnu ärkas, nii et eks ma lähen ja kallistan teda ja küsin, kas ta putru tahab.
* Elus ei oleks tohtinud guugeldada seda, internet väidab, et see on tavapärane 11 kuu uneregressioon, mis tingitud lihtsalt sellest, et elu on magamiseks liiga põnev, ja kestab üldiselt kolm kuni kuus nädalat. Selle aja peale olen ma hullumajas. Olen sada korda öelnud, aga ütlen taas, ma ei saa aru inimestest, kes suudavad sellist asja viis korda kannatada – päevad on üleelatavad, aga just need magamata ööd ajavad mind hauda.
Olen siin viimasel ajal igasugu asju vaadanud, igasugu huvitavatel kaalutlustel. Näiteks “Last Night in Soho” sai vaadatud, sest keegi ütles, et siin mängib see tüdruk, kes Game of Thronesis Aryat mängib, nii et ma mõtlesin, et oh, pole teda Doctor Whost saadik näinud. Pool filmi ootasin, et millal ta siis tuleb, aga selgus, et teda polnudki. 😀 Film oli sellest hoolimata päris hea, kuigi … Ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga see oli klišeesid täis ja sellest hoolimata täiega huvitav. Ainult see jäi päriselt häirima, et peategelasel nagu ei olekski oma iseloomu, ta kogu aeg kanaldab kedagi teist, aga ehk on see osa teismeliste eneseotsingutest vms. Point siis see, et maatüdruk läheb Londonisse ja hakkab seal nägema kümnete aastate eest toimunud sündmusi. Need on üsna hirmutavad ja nägemusi ei saa usaldada ja yadda-yadda.
Olen üritanud netist otsida ja sõbrannadelt küsida, aga vastused on kõik sellised “ah, ta nagunii sõi veel ainult 1-2 korda ööpäevas” või “ma läksin närvi ja jätsin päevapealt imetamise järele”, mis pole päris see, mida ma otsin. St ma tahaks kuidagi järk-järgult selle kombe maha jätta, sest mul on tunne, et suur osa minu kannatustest on tingitud sellest, et ma ei saa öösiti piisavalt magada. Ja asja teeb raskemaks see, et kui igas kuus on üks väga hea nädal, kus ta ärkab iga kolme-nelja tunni tagant (eelmisel kuul lasi ühe korra kuus tundi järjest!), siis vähemalt sama tihti on ka nädal, kus ta vahepeal magab ainult 45 minutit, siis poolteist tundi jne, nii et kaks tundi järjest tundub juba imeline. Ja no kui ta magab 45 minutit, siis ta üldiselt on nõus väikese patsutamise peale uuesti magama jääma, aga kui 90, siis tahab juba jälle rinda. (Mille tulemusel ma olen umbes sellises meeleolus ja sellise töövõimega, nagu eilsest postitusest näha.) No ja kui suurem osa võõrutamissoovitusi ütlevad, et hakka ühekaupa ära jätma öiseid imetamiskordi, siis mul on tunne, et see põhineb eeldusel, et need korrad on kogu aeg samal kellaajal – no et näiteks laps on harjunud sööma kell 10, kell 12 ja kell 2. Kui minu oma sööb vahel kell 12 ja kell 4 ja kell 8, aga vahel kell 11 ja 12 ja 1 jne jne.
Võtsin siin kuu või kahe eest isegi Marianne Tobro võõrutamiskoolitust ja algus läks küll kenasti. Nimelt ma plaanisin end ainult harida, ei tahtnudki otsekohe midagi muutma hakata, aga seal oli samm üks magama toitmise lõpetamine. Meil nimelt ka oli elu siin selline, et päeval ta küll ei söönud enne uinakuid, aga õhtuti sõi end magama, nii et mõtlesin, et vähemalt selle nalja peaks varsti ära lõpetama. Noh, sellega läks kenasti, sest sel ajal, kui mina omaette mõtlesin, et jah, varsti peaks, mõtles titt omaette, et magamine on nõrkadele, ja hakkas igal õhtul pärast söömist iseteadlikult suurest voodist minekut tegema. Alguses ei saanud ma üldse aru, mis toimub, aga ca nädalaga jõudsime tema algatusel sellise süsteemini, et sööb, siis mängib veel 15-30 minutit (need unerutiinid ja asjad on kenad küll, aga minu oma keeldub õhtuti rahulikult raamatuid vaatamast vms, vaid tahab näiteks ümber laua kassiga ringe joosta jms) ning siis läheb oma voodisse magama. Nii et tehniliselt võib vist öelda, et esimese sammu saime me kenasti tehtud ja kolis isegi sama hooga ööune esimeseks jupiks oma voodisse. Ja nagu ma ütlesin, vahel kestab see esimene jupp isegi neli tundi, kuigi tihedamini kuskile 1,5-2 kanti. Kui ärkab, siis tõstan ta suurde voodisse edasi (ja kui seal sööb, aga mingil põhjusel otsustab, et kuigi kell on nüüd üks öösel, tahaks ta edasi mängida, tõstan ta lihtsalt teisipidi tema oma voodisse tagasi, kus ta pahurdab viis minutit, aga siis jääb uuesti magama – aga seda juhtub harva, sest kui ta saab aru, et valik on kas uni meie vahel või uni omas voodis, siis ta ikka pigem magab meie vahel).
Päevaga tahaks kasutada lähenemist, et pakun ainult siis, kui ta ise küsib, ja kannan korralikult särki, et rinnad tal kogu aeg näos ei oleks, aga on teil veel soovitusi? Mis te öödega teeksite? Ja ausalt, “jäta lihtsalt päevapealt järele” on ka ok soovitus, kui ikka kõik seda ütlevad, eks ma siis võtan teadmiseks, et eksperdid on rääkinud. Ma lihtsalt tahaksin magada. 😦
Hiljem lisatud pärast väikest mõtlemist: kui tõenäoline teie meelest üldse on, et öine võõrutamine õnnestub, kuni ta minu voodis magab, või peaks sama hooga ta kohe oma voodisse (ja ilmselt selle voodiga tema oma tuppa?) magama panema, et üldse mingit lootust oleks?
Aa, kuna juba küsimiseks läks – kui vanalt teie lastel tekkis piisav põhjuse-tagajärje seos, et aru saada, et kassi ei tasu juba enese heaolu pärast torkida? Ta näeb mul välja, nagu ta oleks sõjas käinud, aga ikka on vaja kassi nurka ajada või sabast sikutada või lihtsalt talle närvidele käia. Ja no ma üritan silma peal hoida ja takistada, aga ikka juhtub pidevalt. (Ja kassil ON kohti, kuhu peitu minna, aga talle jällegi meeldib magada näiteks just diivanil või toolil, sest no tema seisukohast on kõik ok, võib ja vajadusel sahmaka ära panna ja siis on jälle 15 minutit rahu majas.)
Või noh, tean küll, ilmselt neil on rohkem mõttetegevust ja nad on nagu … arenemisvõimelised või midagi. 😀 Sest mina olen 36 ja ma tunnen, et ma ei viitsi pool ajast blogidagi, sest ma ketran kogu aeg aastast aastasse, kuust kuusse sama katkist plaati, mitte midagi uut ei ole. Praegu näiteks on jälle see sama vana laul, et mida raskem on ülesanne, seda kauem ma prokrastineerin ja seda vähem mul ülesande jaoks aega on ja seda vähem ma seda tehes lõpuks õpin (ja seda kehvema tulemuse saan) ja … Ma ei viitsi isegi rääkida enam, suur inimene, hakka normaalseks, mul on endal ka kõrini sellest lihtsalt. Mind ei huvita eriti teiste arvamus, aga iseenda ees on vahel häbi. Ja noh, ERITI häbi on siis, kui mees annab oma parima, et ma saaks kooliasjadega tegeleda, ja siis ma loen nagu debiilik artikli iga lauset kolm korda, sest mu aju lihtsalt lülitab end poole lause pealt välja, sest raske on ja matemaatiline valem oli sees.
Ahjaa, see praegune blogidraama on nii naljakas – inimene, kes küsib teistelt oma blogi lugemise eest raha, leiab, et see on naeruväärne, et teine blogija küsib raha asjade eest, mida ka mujalt osta saaks. Kui nad välismaalased oleksid, arvaksin ma siiralt, et see on koostöö, sest nüüd saab “kiusaja” rohkem klikke ja mõni ehk suisa maksab kiusu lugemise eest, samas kui ka kiusatav saab tähelepanu ja ehk oma asjad müüdud. Aga kuna nad ei ole välismaalased ja on ilmselt mõlemad selles kõiges täiesti siirad, siis ma lihtsalt ütlen, et noh, sama loogika kehtib minu arust tasulisele blogile – selle raha eest saaks ju kvaliteetset ilukirjandust osta või Kroonika tellida, miks keegi peaks maksma selle eest, et lugeda, mida üks konnatiigi blogija teisest konnatiigi blogijast arvab. Mul on mõlemaga neist erimeelsusi olnud (ütleme nii, et mul on mõlemaga neist teatud maailmavaatelised erinevused), aga no selge see, et see äride teema on Merjele nagu hobi ja no las inimene nikerdab siis. Keskmine inimene ei viitsiks jamada lastele aktsiate ostmisega või veebipoe rajamisega vms, aga need on täpselt sellised asjad, et sel teemal mõtlemine ja käe proovimine on tunduvalt kasulikum harrastus kui mõni teine. Kunagi ei tea, millal need oskused kasuks võivad tulla. Ja noh, nagu elu mulle meelde tuletab iga kord, kui ma vaatan, kuidas Eestis üritatakse kasutatud lasteriideid netis sama hinnaga müüa, mille eest e-smaspäeviti uue saaks, siis loll pole see, kes küsib, loll on see, kes maksab. Teisipidi ka, ise müün hetkel talverehve, sest auto müüsin suvel maha, aga rehvid läksid meelest. Need on väga vähekasutatud, sest detsembris olin ma liiga paks ja aasta alguses ei saanud vastsündinuga kuskile, aga panin poole hinnaga müüki, mõtlesin, et saan kähku lahti (hiljaks jäin selle asjaga, tean-tean) – ja ikka kirjutas keegi ja ütles, et võtab ära, kui komplekti pealt veel 50 eurot alla saab. 😀 Ma juba põhimõtte pärast ei tahaks anda, las istuvad mul siin kuuris siis, ega nad halvaks ei lähe ja ma ise näljas ei ole.
P.S. Aitäh neile, kes lapsele jalatseid soovitanud. Ma ei ostnud talle (veel) midagi, aga sain ENDALE väga ilusad sooja voodriga kummikud. 😀
Pärdikute päevaraamat 