faith

Rääkige oma võõrutamiskogemustest

Olen üritanud netist otsida ja sõbrannadelt küsida, aga vastused on kõik sellised “ah, ta nagunii sõi veel ainult 1-2 korda ööpäevas” või “ma läksin närvi ja jätsin päevapealt imetamise järele”, mis pole päris see, mida ma otsin. St ma tahaks kuidagi järk-järgult selle kombe maha jätta, sest mul on tunne, et suur osa minu kannatustest on tingitud sellest, et ma ei saa öösiti piisavalt magada. Ja asja teeb raskemaks see, et kui igas kuus on üks väga hea nädal, kus ta ärkab iga kolme-nelja tunni tagant (eelmisel kuul lasi ühe korra kuus tundi järjest!), siis vähemalt sama tihti on ka nädal, kus ta vahepeal magab ainult 45 minutit, siis poolteist tundi jne, nii et kaks tundi järjest tundub juba imeline. Ja no kui ta magab 45 minutit, siis ta üldiselt on nõus väikese patsutamise peale uuesti magama jääma, aga kui 90, siis tahab juba jälle rinda. (Mille tulemusel ma olen umbes sellises meeleolus ja sellise töövõimega, nagu eilsest postitusest näha.) No ja kui suurem osa võõrutamissoovitusi ütlevad, et hakka ühekaupa ära jätma öiseid imetamiskordi, siis mul on tunne, et see põhineb eeldusel, et need korrad on kogu aeg samal kellaajal – no et näiteks laps on harjunud sööma kell 10, kell 12 ja kell 2. Kui minu oma sööb vahel kell 12 ja kell 4 ja kell 8, aga vahel kell 11 ja 12 ja 1 jne jne.

Võtsin siin kuu või kahe eest isegi Marianne Tobro võõrutamiskoolitust ja algus läks küll kenasti. Nimelt ma plaanisin end ainult harida, ei tahtnudki otsekohe midagi muutma hakata, aga seal oli samm üks magama toitmise lõpetamine. Meil nimelt ka oli elu siin selline, et päeval ta küll ei söönud enne uinakuid, aga õhtuti sõi end magama, nii et mõtlesin, et vähemalt selle nalja peaks varsti ära lõpetama. Noh, sellega läks kenasti, sest sel ajal, kui mina omaette mõtlesin, et jah, varsti peaks, mõtles titt omaette, et magamine on nõrkadele, ja hakkas igal õhtul pärast söömist iseteadlikult suurest voodist minekut tegema. Alguses ei saanud ma üldse aru, mis toimub, aga ca nädalaga jõudsime tema algatusel sellise süsteemini, et sööb, siis mängib veel 15-30 minutit (need unerutiinid ja asjad on kenad küll, aga minu oma keeldub õhtuti rahulikult raamatuid vaatamast vms, vaid tahab näiteks ümber laua kassiga ringe joosta jms) ning siis läheb oma voodisse magama. Nii et tehniliselt võib vist öelda, et esimese sammu saime me kenasti tehtud ja kolis isegi sama hooga ööune esimeseks jupiks oma voodisse. Ja nagu ma ütlesin, vahel kestab see esimene jupp isegi neli tundi, kuigi tihedamini kuskile 1,5-2 kanti. Kui ärkab, siis tõstan ta suurde voodisse edasi (ja kui seal sööb, aga mingil põhjusel otsustab, et kuigi kell on nüüd üks öösel, tahaks ta edasi mängida, tõstan ta lihtsalt teisipidi tema oma voodisse tagasi, kus ta pahurdab viis minutit, aga siis jääb uuesti magama – aga seda juhtub harva, sest kui ta saab aru, et valik on kas uni meie vahel või uni omas voodis, siis ta ikka pigem magab meie vahel).

Päevaga tahaks kasutada lähenemist, et pakun ainult siis, kui ta ise küsib, ja kannan korralikult särki, et rinnad tal kogu aeg näos ei oleks, aga on teil veel soovitusi? Mis te öödega teeksite? Ja ausalt, “jäta lihtsalt päevapealt järele” on ka ok soovitus, kui ikka kõik seda ütlevad, eks ma siis võtan teadmiseks, et eksperdid on rääkinud. Ma lihtsalt tahaksin magada. 😦

Hiljem lisatud pärast väikest mõtlemist: kui tõenäoline teie meelest üldse on, et öine võõrutamine õnnestub, kuni ta minu voodis magab, või peaks sama hooga ta kohe oma voodisse (ja ilmselt selle voodiga tema oma tuppa?) magama panema, et üldse mingit lootust oleks?

Aa, kuna juba küsimiseks läks – kui vanalt teie lastel tekkis piisav põhjuse-tagajärje seos, et aru saada, et kassi ei tasu juba enese heaolu pärast torkida? Ta näeb mul välja, nagu ta oleks sõjas käinud, aga ikka on vaja kassi nurka ajada või sabast sikutada või lihtsalt talle närvidele käia. Ja no ma üritan silma peal hoida ja takistada, aga ikka juhtub pidevalt. (Ja kassil ON kohti, kuhu peitu minna, aga talle jällegi meeldib magada näiteks just diivanil või toolil, sest no tema seisukohast on kõik ok, võib ja vajadusel sahmaka ära panna ja siis on jälle 15 minutit rahu majas.)

37 kommentaari “Rääkige oma võõrutamiskogemustest

  1. Mu oma küll rinda ei saanud, aga omalajal arvasin, et kui öösel enam ei söö, siis hakkame öö läbi magama – wroongg. Siis arvasin, et kui lutist võõrutan (ehk ei pea aitama tal seda otsida öösel) hakkame öö läbi magama – wrong. Nüüd magan lihtsalt pool ööd kättpidi ta voodis, sest “anna paiii!” Niiet enda kogemusest võin öelda, et elu lihtsalt ongi forever pe**** lapsega.

    Grete, 1a9k poja ema.

  2. Mis kassi torkimisse puutub siis 9-aastasel veel jätkuvalt vahel juhtub kassiga põhjendamatuid kunstilisi erimeelsusi…

  3. Aa muidu kassi õppis paitama mingi 1a2k. Siis muidugi käis kass juuksuris nii, et sabaotsa jäeti tutt mille peale poeg teatas rõõmsalt “lamp!” ja käis teda jälle sakutamas hoogsalt. Nüüdseks teeb jälle mega õrnalt lihtsalt pai. Ega muud polnudki kui lihtsalt 400x päevas öelda, et teeme pai (kui taguma või tirima kippus).

    1. Ja neid asju, mida tuleb 400 korda päevas öelda, tuleb uusi ja huvitavaid kogu aeg peale, sest nii see laste kasvatamine käib.
      Minu isa käratas mulle ükskord meeleheites: “Ma ei saa aru, kuidas sa aru ei saa!” ja see ongi parool, refrään ning moraal.

  4. Võõrutamine tõesti ei pruugi anda seda tulemust, et laps pikemalt magab. Ärkab ikka samamoodi, kui ta juba on selline. Minu oma oli hull rinnasõltlane ja ma ise läksin selle peale juba närvi, aga ei hakanud päevapealt ära ka jätma. Läbi öö magamine võõrutamisega käsikäes igatahes ei käinud, see tuli alles hiljem.

    Esimesena jätsingi öised ära, aga varahommikune jäi veel pikalt alles. Egas muud olnudki kui et olenevalt enda ja tema kannatusest patsutasin ja kiigutasin või siis murdusin ja sai oma rinna kätte. Mitte midagi järjekindlat seal kahjuks ei olnud, kuigi mõnikord olime mõlemad juba hullumise äärel, aga ma jäin siiski endale kindlaks, sest noh, sai juba alustatud seda jama. Midagi kerget selles ei olnud, kuigi laps oli juba suur (sai kokku rinda pea 2 a). Kui olin otsustanud, siis hakkasin talle iga päev kalendrit näitama: siin lähme vanaemale külla, siin saab emme piim otsa, siin lähme teatrisse… et see poleks mingi hull dramaatiline üllatus. Koos tõmbasime päevi muudkui maha, kuniks see päev kohale jõudis.

    Ise hakkasin nutma muidugi ja laps ehmus sellest ka, aga kokkuvõttes läks päris lõpp kergesti, kuna ettevalmistavat paska oli pikalt (sh ikka väga raskeid öid ja päevi). Ma olen ennegi mõelnud – nii palju kui sa kirjutanud oled -, et ka sinu laps võib olla ülitundlikku tüüpi, nagu minu oma (highly sensitive). Sellega on omad keerulised asjad, sh ei meeldi neile üldse üleminekud ja muutused, eks ka sp oli võõrutamine keeruline. Aga tehtud ta sai.

    Päeval hakkasin edasi lükkama, teisi tegevusi leidma, sh toppisin kogu aeg süüa. Aga ei söönud ta ka midagi erilist, kuniks rinda sai.

  5. Põhjuse-tagajärje suhte taipamise peale ma väga ei loodaks, kui kassi käppimine tundub lihtsalt nii lahe, et tasuks kriimud ära kannatada. Mõtlen selle peale, kui ma olin eelteismelisele kohaselt halva impulsikontrolliga eelteismeline ja väikevend sai mu käest tihti sakutada, kui ta mulle pinda käis, aga suure õega koos olla oli nähtavasti ikkagi nii suur prioriteet, et tagajärjed ei lugenud.

    1. Jaa, põhjuse-tagajärje seos hakkabki umbes teismeeaks paika loksuma, näiteks, et ema saab kurjaks, kui sa oma tuba ära ei korista, järelikult võiks ikka natuke koristada, aga siis tulevad hormoonid ja pesahülgamissoov ja see seos digimuutub hoopis “ema saab kurjaks, kui sa oma tuba ei korista – ema esitab ahistavaid nõudmisi – ema keelab mulle iseseisvust – ema on nõme ” seoseks.

      Siis ma mõtlen Seton-Thompsoni hõberebaste loole, kus sigimisikka jõudnud pojuke ühel hetkel enam emaga üldse läbi ei saanud ja nad vastastikkuse hambanäitamise saatel oma territooriumid eraldasid. Seal oli evolutsiooniline põhjendus ka.

  6. Ma imetasin mõlemat last vabapidamisel kuni ca 1a5k ja siis jätsin päevapealt järele. Esimesel juhul läksin reisile 2 ööks ja mees võttis löögi enda peale (laps oli enne temaga koos ilma minu rinnata magama läinud küll, kui mind kodus polnud, polnud rinnapiimast asja). Tagasitulles ütlesin, et piim sai osta ja kandsin paar nädalat nibudel plaastreid. Laps küsis ikka näha. Aga mingit nuttu polnud. Magama hakkas minu otsas ja ärkas ikka öösiti kuni 3 sai. Vahele mahtus ka halbade unede faas. Teisega sama strateegia ja kuna ta leebema iseloomuga, siis leppis veel kergemini. Ei küsinud kuu aega, et kas ikka pole. Ja magama hakkas taaskord minu otsas ja praegu 2,5 ega maga läbi öö. Ärkab 1-2 korda ja tahab siis füüsilist kontakti, et edasi magada.
    Ühesõnaga, paugupealt järelejätmine on minu meelest mõnes mõttes isegi loogilisem kui laps ise loobuda ei taha, sest kuidas siis kord ema annab ja teinekord mitte. See hoopis segasem ju. Kui otsas siis otsas. Aga sellise meetodiga kaasnes mul piimapais ja viimane kord ka rinnapõletik, sest ma ei tühjendanud rindu piisavalt sagedasti. Seda pidi ju salaja tegema.

  7. Ma olen ka noor ja loll olnud ja lõpetanud imetamise liiga vara. Esimene oli aasta ja 8 kuud (siis mul oli väline põhjus, hakkasin kangeid antibiootikume võtma ja phmt nädalaga “iga kord kui tahtis” pealt nulli) ja teisega siis kahe aasta sünnipäevaks.
    Ja kuna ma teadsin ette, et 2 aastasena enam ei anna, ma siis tasapisi vähendasin seda.
    Ma alustasin alati öödest – et öösel enam rinda ei saanud. Aga ausalt, ma ei mäleta, mismoodi ma tegin. Ma ei võtnud eraldi voodeid, see on meeles, et lastega sai koos ka siis magatud, kui nad enam rinnalapsed polnud, ja kandsin öösel rinnahoidjat. Aga kas kui väga küsis, ma andsin muud süüa või lihtsalt keerasin selja ja magasin edasi? Ei mäleta. Loogiline oleks, et keerasin selja ja magasin edasi, sest ma olin väga “ei tasu sisse harjutada asju, mida ma ei taha sisse harjuvat” ja igatahes ei harjunud öist tõusmist sisse.
    Ja päevaste ärajätmine (teisel ja tasapisi, esimesel oli raske – tal oli väga järsk see vähendamine) oli lihtne – lihtsalt anda muud süüa “praegu on muu söögi kord”. Ise enda jaoks teadsin, millal annan rinda, millal ei anna, mul omaenda otsuste järgimisega ei ole üldiselt probleemi.
    Aga jah – sa küsid eeskätt ööde kohta ja nende kohta ma ei mäleta muud kui et ootamatult kerge oli. Ootasin suuremat jama.
    Kuigi minu omad olid ka vanemad. Ma aastast pean ikka täitsa titaks veel.

    1. Seda ma mäletan küll, et ma alustasin ka öödega “üks kord ära, teised saab ja “teine kord ka ära” jne, kuigi ka minu lastel polnud mingit kellaajalist süsteemi. Aga ma täpselt sedasi jätsingi “kordi ära” et kui ta mind esimest korda äratas, ei andnud, lasin seljale ronida ja nõuda jne, aga kui ta siis uuesti magama jäi ja teist korda küsis, andsin. Ja siis edasi ka. Ja kui hakkasin teist korda ära jätma, siis meetodil “korra ei anna, siis annan, siis jälle ei anna”.
      Töötas küll.

    2. Ja aastane (11kuune tglt, aga ma ka ei kiirusta selle asjaga) on tita küll, aga ma olen nii magamata, et ma tunnen, et mul ei ole päeval kannatust, ja see, et ma tema peale pidevalt vihastan, on nagu natuke hullem, kui see, kui ta öösiti enam piima ei saa. Kui ta ka ei hakka oluliselt paremini magama, siis võõrutamine tähendab vähemalt seda, et ma saan hakata vajadusel mehega öid jagama eriti hullul ajal või nädalavahetusel öö tema kanda jätta vms.

      1. No kui talle päevane rind alles jääb, ütleks, et probleem on pisitilluke =) Kui sa päris ära võõrutaksid, ma käiks natuke peale küsimata infoga: “Soovitatakse rinda anda ka peale teist eluaastat, et Eestis pole kombeks, on MEIE kultuuriline aps, loodusrahvad imetavad palju kauem, loomulik inimesele kui imetajale, arvestades lapseea kestust …” jne, aga isegi siis leiaksin, et sinu otsus, sina tead, mis teie perele kõige paremini sobib.
        Aga öise imetamise lõpp ei ole mu arust üldse väga asi, mille üle kobiseda =)

        1. “Sina tead, mis teie perele kõige paremini sobib” = raudselt tead paremini kui mina =P

  8. Mu teine on paar päeva noorem kui Sinu peep. Päeval toidukordade juurde ma lihtsalt enam rinnapiima ei anna, sööb korralikult kõhu muud täis ja pole probleemi, öösel õnneks laseb ca 2,5h järjest magada.
    Esimene magas mul öösiti ainult 45 minutilisi juppe ja olin ka hullumas. Lõpuks töötas see, et ärkamise peale võtsin sülle ja kiigutasin magama, ükskõik kui kaua see võttis ja nii paar kolm ööd järjest. Jube raske oli (isaga ei leppinud, hakkas hüsteeriliselt nutma), aga pärast seda läks lihtsamaks. Siis jäi ainult üks öine toidukord ca 4 ajal hommikul. Päris lõplikult sai võõrutatud kui mõiste “otsas” lapsel selge oli (1a7k). Kolisin nädalaks teise tuppa ja isa öösiti seletas, et piim on otsas, läks suhteliselt valutult. Muidugi öised ärkamised jäid, parematel öödel 30 minutit, halvematel 2h. Praegu on esimene 4 ja ikka on vaja mõnikord öösiti kätt hoidmas käia.

  9. Meil töötas öösel see, et nädal aega pani isa magama ja mina magasin teises toas. Ôhtul enne magamapanekut läksin ka kodust ära. Nädala möödudes magasin lapsega suures voodis edasi ja rinda ei nôudnud. Päevaseid hakkasin vähendama.

  10. Ma üritan keele hammaste taga hoida ja mitte kommenteerida eelmine vastaja arvanust, et 2a imetamist vähe on. Pole hetkel tähtis.
    Anyhow. Minul kaks last, võõrutamist alustasin mõlemaga nende ja enda soovidest lähtuvalt. Öösel, kui läks toitmine ebamõistlikult tihedaks, ma leppisin mehega kokku, et kordamööda rahustame. Kõige raskem on endale kindlaks jääda. Kui praegu sööb kord tunnis, tee endale sihtmärk kord 2h tagant toita. Kui ärkab, paku vett või paitad/laulad voodis. Voodist välja võtad ainult hüsteeria korral. Alguses laiskus käsib rinda anda aga tõenäolisel läheb juba paari päevaga olukord paremaks. Lapsel ka halb ja öö magamata kui nii tihti ärkab, sööb. Teed talle ja endale teene! Jõudu!

  11. Mul ärkas ka iga öö 1-2h tagant 1a10k vanuseni kuskil. Ja kui öise imetamise lõpetasin siis magas juba ülejärgmine kord terve öö ja magab siiani kaisus, nii et see võib toimida küll 😀 Tal on perioode, kus vahepeal ikka ärkab, eriti kui haige ja avastab, et mind pole kõrval, aga sellest piisab kui tajub, et ma olen jälle olemas ja magab edasi. Aga nii 90% öödest ikka terve öö. Mul oli ka unenõustaja abiks. Aga sai tehtud nii, et kõigepealt lõpetasin uinutamise rinna otsas. Ma isegi ei uskunud, et see võimalik on ja oligi raske, vahepeal läks mitu tundi ja ikka nutuga. Nii vast tegin nädala enne kui julgesin järgmist sammu ette võtta. Üritasime nii, et kui esimest korda ärkab, siis üritan muudmoodi magama saada, aga nii et sülle ei võta ja siis järjest liikuda. Aga ma ei näinud selles erilist arengut. See muidugi oli rõõmustav ja ma üldse ei uskunud, et see on võimalik, et ta ikkagi jääb lõpuks magama kui lihtsalt kõrval patsutan, aga see ei vähendanud ärkamisi. Nii et üks öö lihtsalt otsustasin, et enam ei anna ja üritasin lihtsalt kõrval olles ja silitades, patsutades magama saada terve öö. Mingi vahe hommiku poole ta rahunes ja ägestus iga 5min tagant, aga paistis, et oli ikkagi nö poolunes terve selle aja. Järgmine öö ärkas äkki korra ja ülejärgmine öö magas terve öö. Vaid paar kuud pikendasin enda hommikust und sellega, et lasin rinnal olla 😀 Aga siis jäi see ka ära mingi hetk. Igatahes ma poleks uskunud, et see nii läheb enne kui ette võtsin 😀

  12. Kui ma nüüd meenutada suudan, siis ma üleüldse alustasin sellest, et panin beebit tema oma voodisse magama juba siis, kui ma veel öösel rinda andsin, õnnestus see lõplikult umbes vast poole aasta vanuses. Ma olin üsna raske unega ja kartsin koledasti last ära magada, mul oli lihtsam öösiti teise voodi juurde komberdada, tal kõht täis sööda ja ta siis ettevaatlikult voodisse tagasi sokutada. Sealt edasi oli natuke alla aastavanusena öise imetamise täiesti ära jätmine väga lihtne, alguses kaks korda öö jooksul, siis üks, siis üldse mitte. Aga see, et minul oli see lihtne mõlema lapsega, ei tähenda, et teistel on sama teema. Ning tõesti, on ka lapsi, kes ei maga öösiti ka pärast võõrutamist, kusjuures see ei sõltu vanematest – tean ema, kelle esimene tütar magas öösiti igati eeskujulikult ja teisega pidi öö otsa teda süles hoides ringi jalutama.

    1. Ma ei saa aru neist, kes ütlevad, et tal on oma voodis ju rohkem ruumi – meil laiutab ta suure voodi keskel sellisel lahmakal, et oma voodis oleks tal rohkem ruumi ainult juhul, kui ma talle nüüd tavalise kaheinimesevoodi ostaksin. 😀 Mingeid äramagamishirme mul ka ei ole, sest ma olen (pärast lapsesaamist) nii õrna unega, et ärkan öösel üles näiteks selle peale, et kass kõnnib ühest toast teise. Ja no nii paks see kass ka ei ole, et elevandi kombel müttaks.

      1. Ei, mina pole öelnud, et tal on oma voodis rohkem ruumi. Ma võtsin seda asja rohkem nii, et oma voodis on laps nagu väikeses ohutusekapslis.
        Mul on vist kergekujuline narkolepsia, ma olin näiteks võimeline lapsena keemia ja matemaatika tundides magama jääma, pastakas peos ja poole kirjutamise pealt. Autoroolis on see kalduvus päris ohtlik, mistõttu ma püüan alati enne rooli istumist ennast kuidagi üles ergutada ja nende peatusepesade üle suurte tee äärtes olen ma äärmiselt tänulik. Ikka olen seal ringe ümber auto jooksnud… Viimati jäin Zoomi tunnis ekraani taga istudes magama ja see ei olnud passiivse kuulamise tund, ei, ikka kõik pidid sõna võtma.
        See kõik kokku ei välista kahjuks spontaanseid unehäireid nüüd vanemas eas.

      2. Beebina magamise teemadel – mul on kaksikõde (mitteidentne) ja imikueas olla nii olnud, et mina olin see kuldmagaja, aga õde kippus rohkem tähelepanu nõudma ja tihti juhtus, et just tema nutmine ajas minu ka üles. Sa võid tänulik olla, et sul kaksikuid pole…

  13. Ma olen ilmselgelt peole hiljaks jäänud, aga. Kõige parem nipp võõrutamiseks (ehk isiklikult kaks korda toiminud) on imetaja saata paariks ööks spaasse (laps 1, aastane) või teise Euroopa otsa 10päevasele keelekursusele (laps 2, ka aastane).

    Ja imetaja saab ennast vahepeal välja magada, puhas boonus.

    Idee on siis see, et ta jumala eest su tisse ei näeks/haistaks/aimaks kusagil lähedal olevat. Teine tuba või korrus ei toimi, sest sul on ju ometi lihtne lahendus omastkäest (omast särgist) võtta.

    1. Ei ole üldse hiljaks jäänud, hetkel ma alles kogun nippe ja mõtlen, kas pean enne tite tema oma voodisse magama harjutama või ei. Rõõm kuulda siin lugudest, et tehniliselt ei pea.

      Olgu öeldud, et kõige rohkem rabas mind VVNi lugu teemal “edaspidi panin rinnahoidja selga” – nagu sa olid imeva lapse seltskonnas rinnahoidjata v??? Mul on seda paar korda juhtunud, kui laps näiteks otse sööma sööstab, kui ma pesust tulen, ja see tähendab, et kas muudkui vahetatakse tissi, sest äkki teises on parem kraam, või süüakse ühest ja samal ajal näpitakse jõuliselt teist.

      1. Ega ma suur rinnahoidja sõber pole eal olnud.
        Imetamise ajal kandsin ka kodust väljas käies, kodus mitte eriti =) Ja voodis eriti-eriti mitte.

        1. Imetamise perioodil oli tõesti vaja, ilma poleks jaksanud neid lähkreid kaasas kanda!

          On ka neid, kes vahetavad põhitoidu järk järgult välja ja rinnapiim jääb veel paariks aastaks lohutuseks. Ka see on variant.

  14. Mul 2 last ja mõlemad võõrutasin rinnast ca 1-aastaselt. Lapsed mõlemad selles eas kippusid hammustama ning pluusi rebima igal pool, seega läks kiireks lõppmänguks. Mõlemad said juba igasugu lisatoitu, niiet tundus õige aeg.
    Mõlemal korral oli sama taktika – mees saatis mu paariks ööks kodust ära teise linna sõbrannadega aega veetma, tagasi tulles oli piim otsa saamas ja lapsele polnud midgi jagada. Mõlemad leppisid (esialgu nutu ja protestiga, aga kompenseerisin kallistuste ja musidega).

  15. Ma ei jõua praegu teiste kommentaare veel lugeda, aga mul on täna day 13 teise lapse lõplikust võõrutamisest, nii et teema kõnetas 🙂

    Öödest… meie mõlemad lapsed pole mingid allaandjad esiteks. Ei olnud nii nagu sõbrantsidel, et endal kadus huvi ära. Mis meie puhul toimis mõlemal korral oli, et kuskil 14-kuuselt magasin nädalakese teises toas. Panime paika reeglid, et kuni südaööni võib saada piima ja uuesti pärast kella kuut hommikul. Esimestel päevadel oli kaasal luba ühe korra vahepeal ka mind segada. Kõlab karmilt ja päris esimesel katsel andsime alla, aga tegelikult toimis. Teine laps oli ka selline, kes sõi öösiti kaks korda vms – iga kord neli tundi. Nii me naersime vähemalt, sest teine variant oli nutta. Tegime temaga enam-vähem sama ja ta protesteeris ikka väga vähe. Mingi 15 minutit ehk nuttis ja ka mitte hüsteeriliselt. Paar päeva hiljem olin sunnitud juba ise teda magama panema ja ta leppiski sellega, et nüüd on tuduaeg, mitte söögiaeg. Samas kuskil viiest-kuuest hommikul enam miski muu ei sobinud.

    Päevasel ajal said nad edasi rinda siis, kui rinnad käeulatuses olid ja sooviti. Samas kui olin kontoris tööl, polnud ka midagi hullu. Esimesega lõpetasime päeva pealt ära 20-kuusena, sest tal oli hästi lõbus päev ja mina olin uuesti rase, millega seoses imetamine hakkas haiget tegema. Juurde käis jutt, et piim on otsas, aga sina oled nüüd suur ja oskad tassist juua. Öösel pakkusime ka vett, aga ega ta väga ei tahtnudki. Nüüd tegime täpselt samamoodi teisega ka, aga ta on 18-kuune. Minu keha kannatab seda ja mu üllatuseks pole olnud isegi varahommikust draamat. Vaid mõned korrad olen pidanud meelde tuletama, et piim on otsas ja käsi ajab ta ikka pluusi sisse, aga selle võitluse jätan teiseks korraks.

    Kui esimese ja öödega võtsin üle kaasa suured T-särgid magamiseks, et ligipääsu blokeerida, siis seekord ka veel paljalt ei maga, sest ise võin unesegasena autopiloodile minna, aga täna julgesin juba koos paljalt vannis käia ja ei läinudki ahistamiseks. Paar päeva olen tundnud end Pammyna, aga tänaseks on mul oma keha tagasi üle pea viie aasta ja kokteiliplaanid.

    Edu!

  16. Ma siis viskan ka oma “2 senti potti.”
    Mina alustasin sellega, et hakkasin õhtuti putru andma lapsele. See hoidis tal kõhu kauem täis kui piim. Ja samamoodi lõpetasin ära magama toitmise.
    See õhtune puder oli hämmastavalt toimiv, tõi kohe pikemad uned. Unerutiin ka paika (ja sealjuures ei ole vahet, kas see on kassiga ümber laua jooksmine või raamat või midagi muud – peaasi, et see on järjepidev).

    Öise söötmise lõpetasin siis kui sain aru, et see on harjumus, mitte söögivajadus. Mingi….11-12 kuud oli äkki siis vanust? Siis oli mees abiks, et tegeles öösel, kui laps ärkas (ehk siis piimabaari ei toodud üldse nähtavale). Harjus üsna kiirelt, et enam ei saa, kuigi natuke ikka mõned ööd jauramist oli.
    Ja umbes samas vanuses kui sinu oma on, viskasime ta ka eraldi tuppa magama. Sest oli üsna selgelt tajutav, et samas toas olles me selleks ajaks hakkasime üksteist segama ja sellest ka osaliselt pidevad ärkamised. Kui ka ärkas vahepeal, siis vedasime ennast jõuga teise tuppa. Kuigi esimene instinkt öösel on muidugi “ah, pekki, võtan kaissu, saab kiiremini edasi magada” – aga lihtsalt hambad ristis teadvustasin, et see on investeering tulevikku. Tasus ära. Kui kadus see variant, et üles ärgates saab piima ja tähelepanu ja kaissu (saab ainult minimaalse tähelepanu ja oma voodisse tagasi tõstmise), siis polnud enam motti öösel jaurata 😀

    Sealt edasi jäid hommikune ja lõunane piimakord, mis siis vaikselt ise kadusid (tüüp ise vahepeal unustas, et võiks midagi nõuda ja kui ta ei küsinud, siis ka ei pakkunud). Lõplikult piimalt maha sai umbes 15-16 kuu vanuselt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.