Ma olen siin hullumas olnud, sest mu laps, kes muidu küll öösiti tihti üles ärkab, on kogu aeg vähemalt ilusasti magama läinud – aga nüüd on meil juba üle nädala seis, kus ta päeval magab igati kenasti, aga õhtuti lihtsalt keeldub minemast* ja nii me tihti passimegi keskööni või isegi ühe-kaheni üleval. Positiivne on see, et selle aja peale on ta ise ka nii väsinud, et magab korralikult kolm-neli tundi korraga, aga väga negatiivne on see, et ükskõik, kui väsinud MEIE oleme, kass hakkab ikka hommikul kell 8 karjuma, sest tal on kõht tühi (ükskõik, kui hilja me talle ta õhtusöögi ette anname). Nii et ostsime talle … robotsöötja või kuidas iganes seda asja eesti keeles nimetatakse. Tegelikult on robotist asi kaugel, lihtsalt lihtne kahe taimeriga karp, 24 tunni ulatuses saab talle ette öelda, millal kass söögi kallale lasta. Kartsin küll, et meie tumbal läheb kolm päeva aega, enne kui ta aru saab, et pole vaja karjuda, söök on juba serveeritud, aga ei – kohe esimesel hommikul sain rahus kümneni magada. Jumalime, ma ei tahagi täna kellelegi rusikaga näkku lüüa!
Positiivse poole pealt juhtus meil täna veel näiteks esimest korda selline asi, et tegin mina süüa, lapsel hakkas põrandal mängides igav, pistis üürgama ja … ei tulnud minu juurde, vaid läks isa juurde seltsi otsima. Ja kui päeval tuleb uni peale, tuleb ta ise minu juurde, jänes kaenlas ja sõrm suus, et ma saaksin aru, et on aeg ta voodisse ära panna. Lihtsalt mul on kuri kahtlus, et ta on oma vanematesse, sest me oleme ka mõlemad pigem ööinimesed. Tema on ka selline, et hommikul kell 10, kui meil üldiselt ärkamiseaeg on, keerab ta ennast teki sees sinna ja tänna ning mõtleb pikalt, kas ikka tahab üldse üles tulla, kuni lõpuks unise näoga end jalgele ajab. Õhtul pole midagi mõeldagi, nüüd alles see õige pidu algab ja uni on nõrkadele.
Ahjaa, päevakajalist ka. Meil oli täna hommikul elekter ära, olime üks neist kümnest tuhandest majapidamisest. Muidu ei oleks midagi, aga ma elan narkomaaniga, kes ilma kohvita roomab aeglaselt ja pahura näoga kontaktivõimetuna ühest toast teise. Internet juba irises minu kallal, et miks mul ometi priimust pole – unustades, et ka seda ei tohi tegelikult ju siseruumides kasutada. Päris väljas vee keetmise ilm ka ei ole, nii et … Mõtlesin kohe, et hea, et see “Yellowjacketsi” sari, mida me vaatame, on lennuõnnetuses loodusesse sattunud teismelistest (osaliselt, paralleelselt on ka ellujäänute tänapäevast 25 aastat hiljem) – oleks see meievanustest, siis kolmandik inimestest laseks end lihtsalt maha, et mitte kohvita elada, mitte ei hakkaks mõtlema, kuidas küll ellu jääda. Mina oleksin kohe üksi, sest Sirru uputaks end, kui avastaks, et valikus on kas surm või elu nikotiini ja kofeiinita.
Aga noh, Eestis on elu hea, sain 5G peal isegi oma hommikuse koosoleku ära teha, slaidid ära näidatud jne. See osa ei olnud tegelikult üldse hea, sest hetkel tundub küll seda moodi, et kolm kuud tööd ja saime teada, et oleme nüüd mitme erineva mudeliga põhjalikult tõestanud, et minu hüpotees oli vale. 😀 Jooksutan ühe mudeli veel ja vaatan, kas see ütleb seda sama, aga no ma ei kirjuta ju lõputööd sellest, et “arvasin, et äkki on nii, but, boy, was I wrong …” Artiklit saab veel vähem sellisest materjalist, kuigi tehtud töö iseenesest on huvitav. Nii et tuleb veits vaatenurka või skoopi muuta vist, kui see nädal midagi väga põnevat ei näita.
Aga nüüd mu nunnu ärkas, nii et eks ma lähen ja kallistan teda ja küsin, kas ta putru tahab.
* Elus ei oleks tohtinud guugeldada seda, internet väidab, et see on tavapärane 11 kuu uneregressioon, mis tingitud lihtsalt sellest, et elu on magamiseks liiga põnev, ja kestab üldiselt kolm kuni kuus nädalat. Selle aja peale olen ma hullumajas. Olen sada korda öelnud, aga ütlen taas, ma ei saa aru inimestest, kes suudavad sellist asja viis korda kannatada – päevad on üleelatavad, aga just need magamata ööd ajavad mind hauda.
Pärdikute päevaraamat 