Kuna titt pole terve detsembri öösiti normaalselt maganud, mõtlesin, et kui ma nagunii magada ei saa, olgu sellest vähemalt midagigi kasu, ja tõstsin laupäeval ta voodi tema tuppa ära, otsusega, et ideaalis hakkab öösiti nüüd ainult oma voodis magama. Selles mõttes oli terve nädal selles suunas liikunud, et kui ta muidu magas ainult esimese sutsaka oma voodis, siis eelmisel nädalal pidin mitu korda teda ka keset ööd sinna tõstma, sest meie voodis ta magamise asemel lihtsalt vähkres. Olin seda kaua plaaninud, aga kogu aeg liiga väsinud olnud, aga nüüd oli kaks ajendit korraga – esiteks kolisid naabrite ehitajad lõpuks ometi majja SISSE (nad isegi selle tormiga ehitasid jätkuvalt väljas), nii et lärmi oli tunduvalt vähem, ja teiseks sai mul täiesti kõrini sellest, et ma soovitasin iga päev mehel teises toas magada, ta ütles, et ei, ta tahab ikka meiega koos oma toas olla, ja siis nägi päeval välja nagu täielik zombie. Nii et lootsin, et vähemalt tema saab magada.
Mõtlesin, et kolin esimeseks nädalaks samuti tite tuppa, eks siis vaatab edasi. Esimese hooga oli see küll eelkõige MULLE raske, mulle meeldib temaga kaisutada. Ta just nädalakese eest jõudis sinna, kus ta tahab üldse päriselt kaisutada, varem sõi kõhu täis ja keeras ennast minust eemale magama, nüüd ikka vahepeal tuleb päriselt kaissu. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis see parandas mu und metsikult, sest jah, titt ärkas jätkuvalt, aga ma sain vähemalt otsekohe uuesti magama jääda, sest kellegi norskamine ei seganud. 😀 Aga noh, siis tuli esmaspäev ja esmalt ärkasin mina sae kiunumise peale, sest töömehed on ilmselgelt otsustanud, et ilm soosib taas välitöid, ja seejärel jäi tema esimene lõunak kümneminutiliseks, sest saag ehmatas ta üles. Nii et mis mul üle jäi, tassisin ta voodi jälle magamistuppa tagasi ja eks nii see elu siis läheb nüüd, kuni see maja ükskord valmis on. Arvestades seda, et see pidi esialgu kolm kuud võtma ja üheksa sellest on juba möödas, siis peaks see ometi iga hetk juhtuma. Olen valmis kihla vedama, et kui nad ka välitöödega valmis saavad, jäävad nad sisetööde materjali ikka väljas lõikama. Nii et ma kibestunud täna.
Aga positiivse poole pealt – naljaka kokkusattumusena ootab mul hetkel lugemist kaks veealust maailma puudutavat raamatut, eestikeelne (Meelis Krafti “Veealused“) ja ingliskeelne (Rivers Solomoni “The Deep“). Eks näis, kas päriselt lugemiseni ka kunagi jõuan, käed niigi tööd täis.
Pärdikute päevaraamat 