Kas te suudate uskuda, et see lapsuke on juba aastane? Täiesti ulme, kuidas aeg lendab, kui sa ei maga. 😀 Sirru tegi siin ise confetti cake’i talle sünnipäevaks, kuigi see muidugi ei andnud päris sellist tulemust nagu peaks. Õige confetti cake näeb siis seestpoolt ka selline välja:
Nii et ta pingutas väga, et leida õiged terakesed, mis laiali ei sulaks ja ikka ilusad oleks. Leidiski! Aga siis selgus, et lollid ülemõtlevad eurooplased ei luba seda õiget jahu kasutada. Nimelt valgendatakse meil Euroopas jahu päikese käes, aga USA-s valgendatakse seda valgendajaga (kloriid, peroksiid, bromaadid), sest no nagunii aurustub ära ju, mis siin muretseda. Mis vähk, smähk, eluaeg nii söödud. Ah USA on 125st riigist toidu ohutuses 123. kohal? Ei oska arvatagi, miks see küll nii võiks olla. Igatahes oli ta sunnitud tavalist jahu kasutama, nii et seestpoolt kook täpiline ei olnud. Lapsel oli savi, sõrmega maitses korraks, aga tema jaoks oli see liiga magus nagunii, nii et palju ma ei lubanud talle anda – mitte et ma oleks pidanud eriline Hitler olema, tal polnud huvigi selle vastu, ainult küünalt oleks tahtnud närida.
Küünlanärimine või pigem küünlanärimissoov on loodetavasti eakohane, mis seal ikka. Meil oli siin vahepeal ühe aasta ülevaatus, sain teada, mis kõik nõuetele ei vasta. Nimelt peaks aastane ütlema neli sõna, aga tema ütleb kolm (tegelikult ütles vahepeal oma isale dada ka, aga miskipärast jättis järele – kui see ka sisse lugeda, siis on tõesti neli). Hetkel ütleb emme, dedi (Freddy) ja ei. Ja noh, kui süüa tahab, ütleb tegelikult mämm, mida arst loeb ka sõnaks. Kusjuures mul pole õrna aimugi, miks ta seda ütleb, sest mina seda sõna ei kasuta ja ma pole ka märganud, et mu vanemad seda kasutaksid, ta on omal algatusel kuidagi otsustanud, et söök on mämm. Ma muidugi viisaka inimesena reageerin sellele ja annan talle siis süüa, kui ta küsib, nii et eks see kinnistab, aga last nälga ka ei jäta ometi.
No ja teiseks sain teada, et aastane peaks ise lusikaga sööma. St algusest lõpuni, ise lusika kaussi panema, täitma, suhu panema ja uuesti kaussi viima. Minu oma eeltäidetud lusikaid tühjendab küll kenasti, aga kui kauss käeulatuses on, läheb sinna sisse kas käsi või terve näolapp, lusikaga seal küll sonkima ei hakata. Ma ausalt öeldes ei näe ka väga probleemi, ta on nüüd väga hiljuti (äkki nädala või kahe eest) hakanud lõpuks tegema seda, et ta mitte ainult ei tiri mul prille eest või klotse mängumajakesest välja, vaid üritab neid ka tagasi panna, nii et küll see hakkab vaikselt tulema. Ja pai teha oskab nüüd väga kenasti, vähemalt oma mammutile. Kassiga läheb ikka natuke liiga hoogu.
Aga see-eest on ta muidugi füüsiliselt väga tubli, jookseb ringi, ronib igale poole jne. Peenmotoorika ehk kannatab oodata, kuni ta ise natuke rohkem huvi üles näitama hakkab. Sest näiteks joonistamist ma olen üritanud talle tutvustada, ta hetkel veel ei saanud üldse aru, et jooned tekivad paberile jne. Või üks huvitav näide. Kes jälgib mu instat, teab, et ta suudab juba ammu ise oma voodisse ronida ja sealt jalad ees alla tulla (olgu öeldud, et ta tuleb kenasti kõhuli alla tavaliselt, ma ei tea, miks ta videos näoga kaamera poole oli, aga seda teeb ta ainult siis, kui saab kuskilt ohutult kinni hoida) – aga samas ta ei tundu aru saavat, kas voodil on pulgad eest ära võetud või mitte. Või siis on ta minust nii palju kavalam, et saab aru, et kui ta hakkab end jõuga vastu pulki rammima, küll mina siis need sealt eest ära võtan. 😀 Aga ma kahtlustan pigem seda esimest varianti. Targad raamatud ütlevad, et lapsed hakkavad alles ca 18kuuselt aru saama värvide ja kujundite jms kontseptsioonist (kuigi nimetama õpivad värve ja kujundeid veel hiljem), aga huvitav ikkagi vaadata arenemas seda väikest inimest, kes ei tundu eelmise aastaga võrreldes enam üldse nii väike.
Piima sööb jätkuvalt. Mul kosmeetik iga kord küsib, kas IKKA pole võõrutatud, ja räägib, kuidas tema võõrutas mõlemad lapsed nende esimesel sünnipäeval. See tundub küll kuidagi karm. “Palju õnne, tissiga on nüüd ühel pool!” 😀
Muidu olid jõulud, ma ei tea, kas te märkasite. Need läksid meil väga kenasti. Me pole siiani oma autot kätte saanud (see on nüüd konkreetselt kuu aega paranduses istunud ja juppi oodanud), nii et saime mu vennaga Tartusse ja rongiga koju. Tõelise jõuluimena käitus titt igati nunnusti. Ja kui muidu talle ei meeldi, kui on palju rahvast, siis miskipärast sinna sugulaste majja (kus ta oli esimest korda elus) läks ta nagu oma koju. Viis minutit vahtis diivanil niisama ringi, siis hakkas üksi mööda maja ringi jalutama. Või noh, mis üksi, eks sugulased ikka hängisid temaga, aga ei tahtnud üldse mul põllepaeltest kinni hoida. Mängis koeraga, mängis kassiga, vaatas teisi lapsi jne. Ja kui muidu on tõsi see, et selles vanuses lapsed mängivad kõrvuti, mitte omavahel, siis temavanuse sugulase kohta käis see küll, aga paar aastat vanema sugulasega mängis ta küll suure rõõmuga. Näha oli kohe, et nii tore on tal teiste lastega koos olla, et hakka või mõtlema, et … No mitte teise lapse saamise peale, aga et peaks tihedamini teiste lastevanematega läbi käima või midagi.
Teise lapsega on nii, et tädi küsis mu käest siin üleeile, kas ma ikka ei tahaks teist. Sest jõulud ja iga sugulane peab seda vähemalt korra küsima, muidu võetakse vist sugulasekaart ära või midagi. Igatahes otsekohe sekkus Slava käsi või vähemalt saatuse sõrm. Nagu konkreetselt sel hetkel hakkas karjuma tema 11kuune, kes oli pea laua all vastu tooli ära löönud. Jooksin sinna teda välja sikutama, samal ajal hakkas vaikselt inisema Merru, kes oli laua peale roninud, aga sealt ära tulles laua ja diivani vahele kinni jäänud. Jooksin tema juurde, samal ajal läks 11kuune laua alla tagasi ja lõi UUESTI oma pea ära. 😀 Nagu see on see elu, mida sa mulle reklaamida üritad, kulla inimene. Kusjuures selle 11kuuse isa on mulle vist (nende kahe lapse kohta) kolm korda öelnud, et “ühel hetkel saab nii palju lihtsam, sest nad mängivad koos … st meil ei ole veel tulnud seda hetke, aga ÜHEL päeval”. Soovmõtlemine on selle nimi. Või nagu ameeriklased ütlevad, inimene suitsetab hopiumi.
Mul ei ole olnud mitut last, küll aga on mul olnud vend, ja me saime omavahel päriselt sõpradeks vist siis, kui me täisealised olime. 😀 Muidu mängisime me koos siis, kui ema karjus ja käskis mängida. Okei-okei, päris nii hull ei olnud, aga praegu oleme kindlasti suuremad sõbrad kui lapsepõlves. Üks mu sõbrannadest on öelnud, et ta mäletab oma lapsepõlvest, kuidas ta õde teda kägistas (palun nüüd vabandust, sest tean, et see õde loeb mu blogi, sorry, kui end ära tundsid 😀 ), lisaks olid nad kõik täiesti erinevate huvidega. Nii et see “õved on raudselt parimad sõbrad” minu jaoks küll mingi müügiargument ei ole, liiga palju näinud, kuidas see on täiesti vedamise küsimus. Ja ehk on selle esimesega veel liiga raske, aga praegu on küll selline tunne, et kui üldse teist tahaks, peaks see esimene vähemalt neljane olema vms – aga selle aja peale olen ma juba pea 40, nii et siis peaks tõsiselt mõtlema, kas ma tahaks ikka penskarina oma lapse ülikooliaktusele minna. Hetkel pakun, et pigem mitte. (Ja enne, kui keegi ütleb, et saage ikka väikese vahega, paar aastat on raske, aga see on seda väärt – yeah, mul on just parajasti kaks erinevat peret tutvusringkonnas lahutamas, sest LIIGA raskeks osutus, nad ütleksid küll kahtlemata samuti, et muidugi on lapsed kõike väärt, aga mulle, kellel see teine laps hetkel ainult teoreetiline on, on oma terve mõistus ja õnnelik abielu iga kell suuremad prioriteedid).
Aga jah, jõuludest oli jutt. Jõulud olid imelised, laps on jätkuvalt ärahellitatud, mänguasjade jaoks peab vist varsti eraldi kuuri ehitama.
Ahjaa, mul tekkis küsimus kõige kannatlikumatele ja järjekindlamatele – sest ainult sellised ometi jõudsid mammutpostituse viimase lõiguni. Mul endal pole seda kogemust, sest meie suguvõsas on kombeks, et kingitusi tehakse ainult lastele + siis ilmselt partnerid omavahel teevad ka, meie vähemalt teeme. Nii et ma ei saa ega oota kelleltki peale oma mehe kingitust ja pean seda igati mõistlikuks lähenemiseks, sest no nii saavad kõik seda, mida nad ilmselt tõesti tahavad ka ja ei pea keegi mõtlema, milliseid sokke kinkida vanaonule, kellega pole kunagi eriti juttugi ajanud. Aga ma internetist loen muudkui neid lugusid, et kui inimesed saavad lapse, siis mehele kingitakse edasi asju, mis on seotud tema hobidega, või mis on vähemalt just talle (nt alkohol), aga emale hakatakse kinkima asju, mis on kas tegelikult lapsele või vähemalt lapsega seotud (näiteks lapsele bodi ja emale sama mustriga särk või emale särk kirjaga “parim emme” vms). Mul mees ei tuleks vist kunagi sellise asja pealegi, aga ka Redditist jääb mulje, et selliseid asju teevad pigem teised sugulased, ja et tihti tehakse seda ka suisa sünnipäevadeks jne (taas, mul pole seda probleemi küll olnud). Kuidas teile tundub, kas kauge Ameerika mure või tehakse Eestis ka nii?
Pärdikute päevaraamat 