Ma ei tea, miks, aga teate, kuidas Insta näitab teile muuhulgas asju, mille kohta ta arvab, et need võiksid teile peale minna? Minu Insta arvab, et mind huvitab megalt rahumeelne vanemlus. Brändinimena ei tähenda see siis mitte ainult seda, et sa oled normaalne inimene, kes ei karju kogu aeg oma laste peale ja ei peksa neid puuhaluga, vaid et lapsele pole vaja KUNAGI piire kehtestada, sest esiteks sa lood keskkonna, kus ta lihtsalt ei jõua nende piirideni, ja teiseks laps, kes saab piisavalt armastust, ei tahagi ühtki piiri ületada (see on tugevalt seotud sellega, et kui midagi on valesti, on see naise süü – su laps peksab teist last jalaga? viimane aeg teda õigemini armastama hakata!). Muuhulgas on see õvede peksmine hea näide, sest kui minu lihtne loogika nõustub rohkem sellega, et esimese hooga peaks ohvrile appi jooksma, mitte üldse peksjale keskenduma, siis eelmisel nädalal nägin just postitust selle kohta, et tegelikult tuleks ründaja selle peale teise tuppa viia ja temaga seal koos mängida, sest järelikult vajab ta rohkem vanema jäägitut tähelepanu – ja sellest teisest lapsest, kes milleski süüdi ei olnud ja nüüd üksi elutuppa jäi, on vist savi, I guess. Selline huvitav lähenemine. Sama lähenemine on ülemisel pildil – “õige” lahendus on minna selle lapsega tema tuppa kaasa ja teda seal üksinduses kallistada. Savi see, et see noorem laps üksi kööki jäi, las õpib iseseisvust ja teeb ise need küpsised valmis või midagi. Et kas ma olen ainus, kellele see kummaline tundub v?
Asi, mis mind ERITI häirib, on see, et alati kasutatakse näiteid, millest mul on täiesti ükskõik. Näiteks loomulikest tagajärgedest jutlustades räägitakse sellest, et ära kasuta enda kehtestatud “tagajärgi” (“kui sa mänguasja vastu maad taod, võtan selle ära”), vaid tuleta talle meelde loomulikke (“kui sa mänguasja vastu maad taod, läheb see katki ja siis ei saa sa ju sellega enam mängida”). Mul on üsna ükskõik, kas ta taob midagi vastu maad või mitte, kuni ta sellega endale viga ei tee, lasku aga käia – ja ma olen üsna kindel, et tal oleks ka ükskõik, kas miski läheb katki või mitte, küll vanavanemad vajadusel uue toovad. Aga kõigist sellistest asjadest rääkides ignotakse seda, et on teatud asju, millega EI SAA lasta neid loomulikke tagajärgi avastada – mul ei ole raha, et kord nädalas uut telekat osta, lisaks on telekalauale ronides reaalne oht, et sa tõmbad selle endale kaela. Ja jah, selle peale on kohe soovitus, et järelikult peab teler olema kuidagi nii paigutatud, et laps sellele ligi ei saa. Mis teleri kohta on muidugi õige, aga elus ei saa kõiki konflikte vältida – ja kas üldse peakski või on siiski lapsele kasulik, kui mõned piirid varakult selgeks tehakse? Sest selle loogika kohaselt peaksin ma lapse turvalise ja piiritu kasvukeskkonna nimel:
- andma ära meie kassi
- ajama end kiilaks
- võtma ära kõrvarõngad ja tegema silmadele laseroperatsiooni, et ta prille rabada ei saaks
- sundima meest kiiremini suitsetamist maha jätma (e-sigaret on väga huvitav)
- saatma mehe tagasi linnakontorisse (töölaud on väga huvitav)
- panema ära kõik laua- ja öölambid (pirnid on huvitavad)
- käima naabrite juures vetsus ja meie enda vetsuukse kinni müürima
- jne jne
Et noh, olen ilmselgelt buumer, aga minu meelest on okei lihtsalt öelda, et ei, prille ei tohi ära võtta, sest mul on neid vaja. Või et kassile ei tohi sada korda peale astuda, sest muidu ta saab haiget (ja sa tead, et kui tema saab haiget, siis saad sina rohkem haiget). Vahel tüdinen ja seda viimast ei ütle, kass on väga hea loomulike tagajärgede õpetaja, oleks ainult innukaid õppijaid. 😀
Pärdikute päevaraamat 