Ma igaks juhuks ütlen, et ma ei räägi nüüd üldse inimesest, nii et ei ole vaja hakata kritiseerima, kui see inimene konkreetselt ei meeldi, sest ma räägin just käitumisest ja kehakeelest. Ma pole mitte kunagi näinud, et keegi nii kuulus tunduks intervjuud andes nii haavatav ja nii … aus? Jahmatamapanevalt aus, sest mina ise küll ei suudaks kaamerate ees nii rahulikuks jääda, vajadusel lihtsalt paremate sõnade leidmiseks natuke mõelda ja nii otsekoheselt end maailma ees “alasti” võtta. Sisu sisuks, ma olen üks neist, kel on näiteks Hugh Hefneri suhtes tugev eelarvamus (juba selle põhjal, et mitu inimest on seal majas ära surnud, väidetavalt üledoosi tõttu, nii et ma olen ühes paadis nendega, kes usuvad, et tugev inimkaubanduse mekk oli sellel asjal man), nii et raske kuulata, kuidas keegi ütleb, et seal oli nii palju intellektuaalseid inimesi koos (eriti koosluses “intellektuaalseid inimesi ja ilusaid naisi”, et naised ja inimesed, eks) … Aga see, kuidas ta räägib, on küll selline, et tekitab kohe tahtmise ta raamatut osta. 😀
P.S. Lugesin just hiljuti kuskilt, et kolme punkti kasutavad ainult need, kel vanust rohkem kui 35 … Minge te ka …
Teate, see uus lõputöö teema on tõesti nii palju põnevam kui eelmine. Nende lugude lugemine pakub hulga rohkem mõtteainet. Tahaks kohe paarist asjast rääkida, mis silma torkas. Taustainfoks olgu öeldud, et seksisõltuvus on selline asi, mida inimene diagnoosib endal küsimustikule vastates ise. Ja see läheb nüüd veidi Tavainimese postitusega samasse teemasse, aga no väga torkas silma, et ainult naised lugesid küsimusi stiilis “kas sinu seksuaalkäitumine mõjutab negatiivselt sinu suhteid lähedastega?”, et teha postitusi stiilis “Palun aidake abi leida, olen vist seksisõltlane. Nimelt on lugu selline, et mina (N32) tahaksin seksida suisa igal nädalal, mis häirib väga minu abikaasat (M45), kelle meelest on normaalne kord kuus. Kuidas saaksin oma ebanormaalseid ihasid alla suruda?” Mitte ükski mees ei mõtle nii. Mees läheb selle peale hoopis /r/deadbedroomsi subredditisse ja kurdab, et naine on frigiidne, mitte ei mõtle, et äkki tema kaks korda nädalas on ikka täiega üle võlli.
Teiseks lähedusevajadus. Kui mehed räägivad lähedusevajadusest, mõtlevad nad üldiselt kallistamist jms. Kui naine kirjutab, et ta on “seksi- ja suhtesõltlane”, siis mõtleb ta seda, et tal on kaassõltuvusele kalduv iseloom, mitte seda, et tahaks kedagi kallistada. Samas kirjutas üks mees täiesti tõsimeeli, et tal on väga raske, sest tal on nii seksisõltuvus kui ka söömishäire ning tal kulub rämpstoidu ja õgimishoogude peale nii palju raha, et olukord on juba nii hulluks läinud, et ta ei saa endale enam oma lemmikprostituuti lubada. Ja lisas juurde, et hetkel ta isegi ei taha, sest ta on kaalus nii palju juurde võtnud, et teab, et ei naudiks füüsilist poolt nii palju kui eelmine kord. Ehk siis mõte paremast füüsilisest sooritusest oma lemmikprostituudiga oli tema jaoks see salarelv, millega ta üritas oma toitumishäiret tagasi ortoreksia poole nihutada (tal nimelt varem oli aastaid ortoreksia, mis teda ennast ei tundunud häirivat, sest too ei seganud eriti elukvaliteeti). Ja (mõned) mehed ütlevadki täiesti siiralt, et nad pigem käivad ilusate noorte prostituutide juures, sest nad saavad realistlikult aru, et nende välimuse/vanuse/rahakotiga ei leia sellist välistele kriteeriumitele vastavat kallimat, nagu nad tahaksid. Et nad pigem on siis vallalised, aga saavad vahepeal ilusaid kinnimakstud naisi katsuda. Mitte ühtki sellist postitust ma naiste sulest ei lugenud.
Ja teine asi, mida minul oli natuke kurb näha, sest no see on nii naiste tüüpkäitumine, oli see, et on hulgim postitusi, kus naine kirjutab, et “mees pettis, sest ta on seksisõltlane, nüüd ma loen raamatuid X, Y ja Z, et teda paremini toetada.” Ärge saage valesti aru, toetus kulub ikka ära, aga see nagu pole üldse jutuks, et mida see mees ise teeb või mis raamatuid tema loeb või kuidas ta oma tegude eest vastutab. Ja vastupidiseid lugusid, kus mees punnitaks, et seksisõltlasest naist toetada, lihtsalt pole. Küll aga on lugusid, kus seksisõltlasest mees kirjutab tõsimeeli petmise foorumis, et ta on äärmiselt nördinud, sest ta naine kutsus teda silmakirjalikuks ja keeldus telefonis asukohta jagamast, sest mees on ju see, kes on korduvalt petmisega vahele jäänud – kuidas see naine on küll nii hoolimatu, et ei saa aru, et tema on oma kogemuste tõttu nii õrnake ja teab, kui lihtne on petta ja naine riivab TEMA tundeid! Ehk siis end seksisõltlasteks tituleerivad mehed on tihti nii egoistlikud, et kerge tülgastus tuleb peale, samas kui naistel on liikumapanevaks jõuks tihti hoopis pidev püüe ikka rohkem ja rohkem meele järele olla.
Ühtlasi sain siit kinnitust, et ela, kuidas sa oskad, lõpuks oled ikka sina süüdi, et su laps imelik on. Üks mees näiteks ütles, et ta arvab, et ta on sõltlane, sest ema näitas oma armastust kallistamisega ja teda kallistati palju. Ei olnud mingit seksuaalset alatooni, isegi musitamist ei olnud, aga näete, elu on rikutud, sest ema kallistas! Ei taha mõeldagi, mis minu lapsest saab, sest tunnistan ausalt, et ma suisa musitan teda igapäevaselt JA teen suuga kõhul põristamishäält. Sellest viimasest ta saab kindlasti veel psühholoogile rääkida. Aga jah, kui ma suudaks välja mõelda, kuidas neid meeste-naiste silmatorkavaid erinevusi puudutavaid küsimusi sõnastada, oleks ainuüksi seda huvitav uurida.
Minu teooria on, et oleks pidanud minema sellele väikesele nukile hoopis vasaku jalaga ja esmalt paremaga kaugemale välja astuma ja siis vasaku üles tooma – iseasi, kas selle lähenemisega suudaks selle underclingi ära hoida. Eks järgmisel nädalal proovime.
Või noh, plaanis oli küll, aga pean ikkagi ütlema teile, et sain nii palju häid mõtlemapanevaid küsimusi seksisõltuvuse kohta. Ei hakka nimeliselt kedagi välja tooma siin (lähete veel uhkeks ära), aga mõned olid ikka VÄGA head. Kuna pean just manuaalselt leibeldama hunnikut (läheb kuidagi liiga kahemõtteliseks ära, kui ütlen ilusas eesti keeles, et pean seoses seksisõltuvusega veidi käsitööd tegema), siis vaatan selle pilguga ka, millistele neist küsimustest annaks nende tekstide põhjal vastata ja millistele mitte.
Aga ilma naljata, pole ammu ühtki trennipostitust teinud. Ma olen nimelt viimasel ajal otsustavalt suisa kaks korda nädalas ronimas käinud, nii et tunnen end kohe teise inimesena. Näiteks on mul projektid! Mis tähendab, et on kohe ka rohkem motivatsiooni kodus lõuatõmbeid ja kerelihaseharjutusi teha. Venitama peaks ka, üks rada seisab konkreetselt jalgade painduvuse taga. See sama punane siin üleval oleks lihtsam, kui puusad rohkem lahti oleks jne.
No ja olgem ausad, kohati on tunne, et kaal ka veidi segab, kuigi ma pole julgenud kaaluda. Ma ei ütle, et ma olen päris vaal, aga mäletate, et ma ütlesin, et oo, esimest korda läksid need rohelised püksid jalga, kauaks seda lõbu ilmselt ei ole. No ütleme nii, et detsembris tuli nisujahu menüüsse tagasi ja täna juba trenni nende pükstega minna ei taha, sest vähe liiga pingul on. 😀
Aga see-eest on tunda, et jõud tuleb tagasi, aeglasemalt küll, kui eeldasin, aga tuleb. Kerelihased ja ülakeha lähevad märgatavalt tugevamaks. Nende videode põhjal ehk ei tundu nii, aga tuletan meelde, et ma filmin ju ainult neid asju, mis päriselt huvitavad on, mitte neid, mille ma esimese korraga ära fläshin. Kivis näiteks oli eile negatiivi all väga tore uus roosade nukkidega rada, mille ma kohe ära fläshisin, aga mõtlesin, et mis ma ikka neid negatiivi all olevate redelite ronimise videosid teen kogu aeg. Selle jutu peale panen ühe ebaõnnestunud redelivideo:
Kuidagi tihti lõpetan ma niimoodi nukralt selili maas
Ahjaa, üks asi, mis mulle silma jääb, on see, et hästi tihti öeldakse, et “tee kas või natukene ja juba tunned end paremini!” Ja ma ei tea, kas kõigil teistel on paremad kehad kui mul, aga mul küll nii ei käi need asjad. Kui ainult natuke teha, hakkab miski valutama, ja on vaja midagi muud veel teha, et ei valutaks. 😀 Kui ma juba hakkan ronimas käima, siis ma PEAN ka venitama, sest muidu tunnen painduvust vajavatel radadel, et mõni lihas hakkab kärisema. Ja praegu näiteks olen kuu aega trenni teinud ja juba tunnen taas, et ma PEAN vähemalt korra päevas alaseljaharjutusi tegema, et selg ei valutaks (sest ronimine on eelkõige ülaselga kaasav, kui ülaselg on pinges, saab pihta alaselg, nii et tuleb veidi lihastasakaalu nimel pingutada). Sellest rääkimata, et ma ei viitsi ju kogu aeg mingitel lihtsatel radadel tiksuda, nii et paratamatult peab siis tegema ka lõuatõmbeid ja kerelihaseharjutusi. Lõuatõmbeid teen hetkel küll ainult ronimispäevadel, et mitte küünarnukkidele liiga suurt koormust panna, aga olen juba jõudnud kolmestelt seeriatelt kuuesteni, nii et areng on märgatav. Kerelihaseid teen rohkem, aga päev enne ronimist proovin mitte midagi peale jooga teha, et lihased võimalikult koostööaltid oleksid ja lõbutseda saaks. Kuigi pool ajast on ikka tunne, et plahvatuslikku jõudu on null, sest no kui sa öösiti ei maga ja mingi puuk pooled so toitainetest endale rabab, siis kust see plahvatuslik jõud ikka tuleb. Aga staatilise jõu puudumise üle hetkel küll kurta ei saa.
Keegi palus, et kirjutaksin sarjast veel, kui olen seda rohkem vaadanud, nii et olen üht-teist kõrva taha pannud, mis silma on jäänud. Näiteks on siiani minu meelest kõige naljakam olnud see, et meil on siin apokalüptiline keskkond eks ole, seltskond, kes rändas elama raskesti ligipääsetavasse kohta jne. Ja üks neist teatas sõbrale, et tal on vaja kedagi millestki informeerida (me siin ei spoili, eks), nii et ta … Paneb iga päev kaks korda pudeliposti teele, kuniks pudeleid jätkub. Sest … Sest ilmselgelt oli ta sinna raskesti ligipääsetavasse kohta kuidagi kaasa vedanud koormatäie plastpudeleid? Sest tal oli põõsa taga peidus pudelivabrik? Ma saan aru, et siin-seal võib pudeleid veel leiduda, aga kuidas tal neid nii palju olla sai, et viska või kaks korda päevas vette? Teisi selliseid näiteid on ka, kus mis tahes suvaline asi on lihtsalt süžee teenistuses (no kuni selleni välja, et mõne tegelase iseloom muutub vastavalt sellele, milliseid iseloomuomadusi parajasti soovitud süžeeliini lükkamiseks vaja on, või et inimesi taga ajavad koerad on viisakalt kümme minutit vait ja kadunud, kui inimestel on aeg seisma jääda ja üks emotsionaalne vestlus maha pidada), aga see jäi kõige eredamalt ja totramalt silma.
Ei, krt, kui mõtlema hakkan, on see raske valik. Neil oli selline hetk ka, kus nad külastasid katastroofieelset korterit. Ja kuigi keegi ütles, et möödas on “kuus põlvkonda”, on läbi käinud ka “viissada aastat”, nii et mine võta kinni siis, kas möödas on 150 aastat või 500, aga no ikkagi, vähemalt 150. Ja kõik seal korteris oli säilinud – padjad, padjapüürid, üldse kaunis voodipesu, paberfotod jne. Rääkimata sellest, et nende majad on natuke lagunenud, mitte täiesti kokku vajunud, kuigi sellega sõltub vist kliimavöötmest palju, kui kiiresti loodus üle võtab.
Muidu on naljakas see, et Momoa on ilmselgelt mitte lihtsalt kangelane, vaid IDEAALNE kangelane. No selline, et esiteks on ta megaosav ehitaja, kes oma kätega kõik võib valmis teha. Teiseks on ta armastav abikaasa ja isa. Kolmandaks hea juht. Neljandaks on ta ka suurepärane võitleja, aga kuna ta on armastav abikaasa ja hea isa, siis ta tegelikult ei taha võidelda ja on väga õnnetu, kui ta peab seda tegema, sest ta ometi tahtis seda elu maha jätta ja uut lehte pöörata! Aga kui vaja, siis on ta kohe mõõka keerutamas, nagu treeniks iga päev. Mis ma oskan öelda, mõni lihtsalt on selline andekas. Ega mul midagi selle vastu ei olnud, eriti tore oli näha vahelduseks telerist kedagi õigesti ja hea tehnikaga ronimas näiteks, aga esimese hooaja põhjal jäi küll mulje, et kõik muu oli taustalugu, et näidata, kui äge Momoa on, sest ainus püsiv emotsioon oli, et pime Baba Voss on ikkagi iga kell ja igal alal parem ükskõik millisest nägijast.
Aga samas näiteks see, et üks lastest on debiilik, mind üldse ei häirinud, kuigi teised internetis selle üle kurdavad. Selles mõttes, et selles vanuses ongi inimesed liiga lollid ja liiga enesekindlad, mina küll olin. Ja kui ei ole, siis võivad nad ju targad ja arukad olla, aga samas pole piisavalt enesekindlad, et see arukus vaidluses selle enesekindla lolliga peale jääks (õvede teine pool siis) – või siis saab tark lihtsalt aru, et lolliga pole mõtet vaielda. Nii et mulle tundub see siin üsna usutav.
Ja üldises plaanis nautisin ma esimest hooaega ikkagi täiega. Nüüd teine hooaeg läheb ja alguses oli huvitav, aga läks väga suvaseebikaks ära, kus inimeste käitumine pole enam ei loogiline ega kooskõlas nende varem näidatud iseloomuga. Siiani veel vaatan, sest vähemalt on ilus ja mõned detailid on väga huvitavad. Näiteks kuidas pimedate ühiskonnas pole puhtus enam üldse nii oluline (ka lossides on koridoripõrandal seinte ääres rämps vedelemas), aga see, et kõik hästi lõhnaks, muutub hulga tähtsamaks (või nagu üks tegelane ütles, nothing better than the smell of sex and sound of birds singing). Või kuidas pulma organiseerida, kui abiellujate rõivastusega tähelepanu ei saa püüda. Sellised asjad on detailideni läbi mõeldud. Aga kui teise hooaja lõpp tagasi normaalsemaks ei tõmba, siis ei tea, kas viitsin ainult selle pärast kolmandat vaadata. Täna juba kerisin ühes osas igavat intsesti muudkui edasi.
P.S. Ahjaa, seda halba nalja tahaks ka ikka teha, et absent black dad’i troop sai selle sarjaga küll täiesti uuele tasemele viidud.
Eks me kõik teadsime, et see hetk tuleb – täna on see päev, kus olen sunnitud oma kallitelt blogilugejatelt seksiasjus nõu küsima. Peaaegu et isa soovitusel, st juhendaja ütles, et küsi sõpradelt-tuttavatelt ideid, aga no mis sõpru minusugusel. Nii et küsin teilt. Mõelge kaasa vahelduseks, eriti teie, kes te muidu ainult sapiseid kommentaare jätate, olgu teist üks kord elus ka midagi kasu.
Naljakas, olen nüüd lõputöö tõttu palju sõltuvuseteemalisi artikleid lugenud ja ühes neist öeldi harjumustest ja sõltuvustest rääkides midagi stiilis “pea igaühel on mõni harjumus, mis areneb edasi sõltuvuseks”. No stiilis, et veab sul, kui see on ainult pornosõltuvus, mis hävitab su abielu, mitte kasiinosõltuvus, mille tulemusel sul enam võid ka leiva peale ei õnnestu panna. Ja samal ajal istun siin mina ja võitlen olude sunnil oma internetisõltuvusega, mis küll ei ole päris nii kaugel, et hävitaks pereelu või mõjutaks suhet lapsega (peamiselt olen arvuti taga või telefonis ainult siis, kui ta magab), aga on otseselt hakanud mõjutama mu unetundide arvu, sest õhtuti lükkan kooliasjade tegemist edasi, sest tahaks ju natukene “elu ka nautida” vms banaalset. Tegelikult ma muidugi ei naudi mingit Instas skrollimist või Redditis teiste (tihti väljamõeldud) lugude lugemist, aga kui on tunne, et kogu aeg on ainult kohustused, siis tahaks natukene ka seda kohustustevaba aega. Mis hetkel ei mõju mu tervisele sugugi hästi, näiteks ranne on taas tunda andma hakanud, kuigi mine võta kinni, kas see on sellest, et laps ärkab öösel 200 korda (ja ma pean teda siis tõstma) või telefoni/arvuti kasutamisest või sellest, et saan stabiilselt kaks korda nädalas trennis käia. Ilmselt nende kõigi koosmõju, sest need asjad ju kuhjuvad (ja keha ei taastu nii hästi, kui normaalselt magada ei saa), nii et tuleb järeleandmisi teha sealt, kus see kõige mõistlikum on. Endal oleks ilmselt mõnusam olla ka, kui selle internetis tühja passitud aja kas või ilukirjanduse või jooga vms-ga asendaksin.
Aga täitsa lõpp, kui raske on sellist huiamist lõpetada, kui see juba harjumuseks on saanud. Üritan minna seda teed, et keskendun mõnda aega rohkem ronimisidentiteedile, mitte väsinud ema identiteedile, aga see on raske, kui 99% ajast oled väsinud ema. 😀 (Seoses sellega, lugesin siin ühte artiklit, kus oli Facebooki kohta nii kenasti öeldud, et seal on inimesed tavaliselt oma “füüsilise identiteediga” – mitte “päris identiteediga” vms, sest kes meist ikka teab, mis rohkem või vähem päris on, aga no selle ametlikuga.) Aga mul on üks eraldi trennipostitus ka valmimas, eks ma seal kirjutan pikemalt, kuidas sellega läheb, saavad need, keda trenn ei huvita, selle rahulikult vahele jätta.
Elu on muidu tore, laps käib nüüd korra nädalas hoius. Okei, siit jääb ekslik mulje, nagu ta veedaks terve päeva seal, tegelikult pole ta veel kordagi üle 90 minuti olnud, sest lihtsalt on kuidagi juhtunud nii. Ma nimelt tahan teda pärast esimest uinakut viia sinna, mis tavaliselt on 12 paiku, aga ta on mitu korda suutnud teha sellise erakordselt hilise uinaku, et jõuab alles kolmeks sinna. Tööpäev lõppeb hoidjal ikka ühel ajal, ükskõik, mis kell see minu oma saabuda suvatseb. Aga sellest kõigest pole midagi, sest hea lähedale on viia ja ega mul pole plaanigi teda hetkel üle kolme tunni jätta. Siiani on tal olnud täiesti ükskõik sellest, kui ma lahkun, ja kui ma järele jõuan, on ainus mure see, et ma ei luba sealseid mänguasju koju kaasa vedada. Muidu tundub tal seal tõsiselt lõbus olevat. Hästi palju öeldakse, et selles vanuses lapsed ei mängi üksteisega, nad mängivad üksteise kõrval, mis on tehniliselt kahtlemata tõsi (kuigi neile konkreetsetele siin meeldib teineteise kõrvu ja silmi näppida), aga no näha on, et teise lapse nägemine on mõlema jaoks väga huvitav (seal ainult üks teine laps ongi, temast kuukese vanem). Eelmine kord läksin järele ja siis nad istusid sõna otseses mõttes seljad vastamisi ja mängisid mõlemad rõõmsalt (hoidja sõnul olevat enne köögis alumised sahtlid koos ära sorteerinud – seal nimelt ongi need alumised sahtlid lastele lubatud asju täis). Kuigi alati peab ikka üks kiusaja olema – kuna teine laps on hästi viisakas, siis algas nende esimene kohtumine kohe sellega, et minu oma, kes ise lutilaps pole, läks huvitatult teiselt lutti suust kiskuma. Eelmine kord võttis poisilt banaani käest ja hakkas ise seda sööma. Kus on selle häbi ots.
Praeguseks on ta nõus seisma ja kükitama neis, aga liigub ainult nii palju, et jookseb mulle sülle, kui ma piisavalt lähedal olen
Ahjaa, seda tahtsin ka rääkida, et mind on tõsiselt üllatanud, kui huvitatud on lapsed ise uute oskuste harjutamisest, isegi kui ebameeldiv on. Selles mõttes, et see tundub mulle loogiline, et Merru on harjutanud näiteks käputamist ja kõndimist, sest ta ju ise tahab edasi saada. Aga ta harjutab ka asju, mis talle esimese hooga üldse huvi ei paku, kui näeb, et ma tahan, et ta neid harjutaks. Näiteks kes mind Instas jälgib, nägi, et titt sai esimesed saapad. Keeldus nendega käimast, viskus maha, nagu kass esimest korda elus trakse kandes. Nii et ostsin talle siis pisikesed armsad kingakesed (roosad ja liblikatega!), et saaks alustuseks kergemate jalavarjudega harjutada. Sama lugu, selle vahega, et nendega oli ta nõus seisma, aga mitte kõndima. No ja vahepeal tuli lumi jälle maha, nii et ma mõtlesin, et mis seal ikka, eks ma paari nädala pärast proovin jälle, ja jätsin (mulle omaselt) need kingad diivanilauale vedelema. Eile tõi laps need mulle, et ma need talle uuesti jalga paneksin, ja hakkas ettevaatlikult diivanilaua servast kinni hoides nendega käimist harjutama. Paar korda kukkus ka, aga täna tõi hommikul uuesti need esimese asjana mulle kätte ja juba kõnnib normaalselt. Nii et varsti julgen ehk uuesti saapaid ka proovida.
Panen hunniku väikeseid pudinaid ka kirja, hiljem kunagi äkki imelik lugeda. Ma kurtsin täna kahele teisele emale, et mu lapsel on vist midagi viga, sest ta on hakanud … pead vastu seina lööma. Mitte nagu kõvasti ega närvi minnes vms, vaid ta vahepeal nagu testib suvalistel hetkedel mängides, kas selline liigutus on valus ka. Mõtlesin, et see PEAB imelik olema, veits kartsin isegi rääkida sellest – ja tuli välja, et nende aastased teevad täpselt seda sama (kusjuures mõlemad ütlesid, et oma esimeste lastega nad seda ei mäleta, nii et siit saaks mingi vandenõu teemal “koroonat põdenud või selle vastu vaktsineeritud vanemate lapsed taovad pead vastu seina”). Ma olin sellest guugeldades lugenud küll, aga ainult selle nurga all, et osad teevad seda endast välja minnes, aga meie omad kõik lihtsalt testivad, mis on valus ja mis mitte. Nii et kui sa seda loed ja sinu aastane sihukest nalja teeb, siis ära muretse, kõik on normaalne. No ja teiseks on ta lõpuks ometi hakanud veits üritama erineva kujuga klotse mitte ainult välja kallata, vaid ka konteinerisse tagasi panna. Mitte veel edukalt, aga siiski, see loodetavasti tähendab, et varsti ta enam ei lükka iga minu ehitatud torni ka ümber. No ja vist hakkame kahe uinaku pealt ühele liikuma, paar korda nädalas juba juhtub, et on kahe asemel üks, kuigi esialgu veel nii imelikult, et enne uinakut on ta sellistel päevadel üleval kaks-kolm tundi ja seejärel seitse-kaheksa, ilma et mingeid väsimusemärke näitaks. 😀
Aa ja mälu on tal juba tiba pikem kui paar päeva, aga üks päev, kui siin päriselt päike paistis, vaatas ta seda ikka tõelise üllatusega. No umbes nii, et mis kuradi asi see nüüd on ja miks ta niimoodi särab, kas midagi läks põlema v. Nii haruldane asi, et seda polnud vist detsembri keskpaigast või vähemalt lõpust juhtunud, nii et tundub, et ta ei mäletanudki enam, et päikesepaiste ka olemas on.
No näete, saingi terve ühe uinaku jälle ära kulutatud siin. Aga blogipostituse kirjutamine tundub vähemalt natukenegi asjalikum kui niisama internetis hullamine.
P.S. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin teile juba, et mu isa teatas siin üks päev, et looduse vastu ikka ei saa ja soorollid on kaasa sündinud, sest mu lapsele nii meeldis see nukk, mille ta esimese aasta sünnipäevaks sai. Mis on huvitav seisukoht, ma tahaks teada, mis ta ütleks siis, kui Merru asemel oleks Martin, sest kui me nüüd emotsioonitult fakte vaatame, siis mu laps kasutab nukku näiteks selleks, et talle pähe astuda, et ulataks voodi peale ronima, ja tema kõige esimene mänguasjadega seotud sõna oli auto. Teine oli mõmmi. Nuku kohta pole ta siiani midagi öelnud, sest nukust ta lihtsalt ei räägi. Autost, mille ta sai samuti esimeseks sünnipäevaks, räägib ta suure õhinaga mitu korda päevas. Võime tema toas mängida ja ta tõuseb püsti ning ütleb mulle “auto tuut-tuut”, et teada anda, et nüüd me peame koos elutuppa auto juurde minema, et ma saaksin teda sellega mööda maja ringi lükata. (Kusjuures wonder weeks’i raamat ütleb, et selles eas peaks lapsi hakkama huvitama nukkude eest hoolitsemine, aga see osa teda üldse ei huvita. Ta vaatab neid sama pilguga, nagu teisi lapsi, st tahab katsuda silmi, suud, kõrvu. Ja kuna nad vaatasid isaga lõvikuninga multikat, siis vahepeal ta riputab seda üle diivaniserva ja ta isa teeskleb, et karjub hirmunult, ning minu bioloogiliste soorollide vastu mittesaav üliarenenud emainstinktiga järeltulija naerab rõõmsalt, enne kui nuku sügavikku kukutab.
Kas te teate, kes on Key ja Peele? Need kaks naljakat koomikut, kes said üle maailma kuulsaks vist siis, kui nad Obamade suhtetõlkide sketši tegid, aga kelle populaarsemaid sketše näeb näiteks siit. No see pole tegelikult üldse oluline, tänane postitus on sellest, et Jordan Peele on vahepeal ka režissööriks (ja stsenaristiks jne jne) hakanud. Võiks öelda, et Get Out oli tema esimene käeharjutus, aga see vist ei ole päris õige väljend, kui võtta arvesse, et see sai Oscari (Best Original Screenplay) ja neli Academy Awardi.
Get Out on horror/thriller ja see tõesti on nii õudne, õõvastav kui ka naljakas. Muidu tunduvad õudukad mulle ainult totrad, aga see oli tõesti õudne. Ja näitlejatööd olid täiesti imelised (eriti Betty Gabriel, tema nägemine võttis mind konkreetselt värisema). Ma kardan teetasse nüüd vist mõnda aega.
Ja kuna ma siin juba olen, ütlen ka seda, et vaatasin esimest korda elus Wall.E multika ära. Ma ei olnud seda kunagi näinud, sest ma olin vist 22, kui see välja tuli, ja tundus nagu täiesti suvakas robotiasi reklaami põhjal. Tegelikult oli täiega armas – ja uskumatu, kui palju nii väheste sõnadega öelda saab. Tundub, et mul on viimasel ajal õnne olnud, olen ainult häid asju tarbima sattunud. 😀 Või siis olen ma miskipärast eriti mellow ja madalate standarditega, nii et hea lihtne lõbustada. Nüüd on siis Andor ainus, millest ma kirjutanud ei ole, aga ma ei tea, kas ma viitsingi, sest see meeldib nagunii kõigile.
Lähtudes sellest, et ma muud ei teegi, kui kurdan, siis olen kindlasti kurtnud, et meie verandakatus laseb läbi. Eelmisel kevadel pidi üks tuttav ehitaja selle ära parandama, aga lubas ja lubas, et kohe jõuab ja kohe tuleb hinnapakkumine jne jne jne – kuni kevadest sai suvi, suvest sügis, tema käis vahepeal suisa kõrvalmajas objektil, aga meie juurde ei jõudnudki. St jõudis, aga hinnapakkumist ei tulnud. Kuna kõrvalmaja omanik ausalt öeldes väga rahule ei jäänud, siis ma selles mõttes ei kurvasta ka, aga see ei muuda seda, et olen siin mitu päeva iga kahe tunni tagant suurt ämbrit tühjendanud, sest vett muudkui tuleb ja tuleb. Täna õnneks on rahulikum juba. Aga see-eest on mul vahelduseks kodubassein, mitte sugugi igaüks ei saa sellist luksust endale lubada, eriti verandal. Kahjuks on basseinist kõige rohkem huvitatud muidugi mu järeltulija, kes üritab end iga hinna eest sinna pressida, kui ma ämbrit tühjendama lähen. Nii et mõtlesin, et viskan seekord varakult õnge … ei mitte verandale, vaid teie hulka, ja küsin, kas siin on keegi, kes oskab ise mul selle katuse korda teha või soovitada kedagi, kes tõesti teeks oma hinnapakkumise varsti ära ja ideaalis juba kevadel katuse ka korda. Selles mõttes, et ärge saage valesti aru, mul ei ole vaja, et keegi praeguse ilmaga seda isegi vaatama tuleks, hinnapakkumine võib ka vabalt märtsis-aprillis tulla, kui ilm normaalne, ma lihtsalt tahan teada, et see inimene päriselt ka kokkulepitud ajal kohale ilmuks, sest eelmisel aastal sai ikka väga selgeks, et kes aprillis meistrimeest otsima hakkab, on juba lootusetult hiljaks jäänud. Selline kummaline olukord, kus ühelt poolt on ehitusmaterjal nii palju kallimaks läinud, et mõtled, kas raatsid üldse midagi teha, aga samas on kõigil spetsialistidel käed nii tööd täis, et ilmselgelt teised küll raatsivad. 😀
Muidu on hea elu olnud, juba kaks nädalat olen kaks korda nädalas trenni saanud. Tulevast nädalast hakkab Merru korra nädalas kolm tundi ühe omavanuse poisiga koos hoius ka käima, nii et teoreetiliselt saaks isegi mehega liiditrenni minna (praktikas ei tundu ta viimasel ajal üldse ronimisest huvitatud, isegi sõpradega baari pean teda sundima, et ta mul ainult kodus ei istuks). Aga üle hulga aja on mul isegi projekt, st päris projekt, mitte selline, mida kaks trenni projektid ja ongi tehtud. Tahaks selle kollase raja ära teha, aga esialgu ei suuda ma seal üldse midagi peale algasendi teha. 😀 Algab siis sellest asendist, mis pildil näha, järgmine liigutus oleks parem käsi viia vasaku käe kohal olevasse kollasesse nukki ja keerata keha ümber, nii et jalad tuleks kaamera poole. Probleem on siis see, et ma olen nõrk ja mul pole kerelihaseid, on ainult suured unistused. Aga rada on megalahe.
P.S. Ma arvasin alati, et sellised videod on naljaga tehtud, aga see viimaste nädalate venitamine on näidanud, et ei, kui üritada lapse ärkveloleku ajal joogat teha, siis just nii lähebki. Mul on veel double trouble, sest kui teen seda lapse uneajal, on kohe kass kohal, et ise mulle kõhu alla pugeda. 😀
Just selle postituse jaoks guugeldasin ja sain teada, et eesti keeles on mängudel pealkirjad, mitte nimed. Nii et näiteks “Alias” jutumärkides, aga samas on igati korrektne öelda jutumärkideta Aliase mäng, sest siin võime lähtuda tootenime reeglist. See osa on nüüd selge, liigume edasi.
Haha, välimuse järgi võiks vabalt meie kass olla, aga meie oma tuleb vahepeal näugumise peale kohale küll, aga saab aru, et telekas pole päris
Ehk siis postitus on sellest, et oleme siin uuel aastal vaadanud sarja nimega See ja mänginud mängu pealkirjaga “Stray”. Sirru on mänginud, mina olen vaadanud, sest ma tean, et seda tüüpi mängus ma annaksin kohe alla ja oleksin praeguseks neli korda piilunud juba internetist, kas olen midagi kahe silma vahele jätnud, aga tema mängu vaadates keskendun ainult süžeele ja see on huvitav. Nimelt jõuab üks hulkurkass kogemata linna, mida kutsutakse surnud linnaks, ja üks robot aitab tal sealt väljapääsu leida. Ainsad bioloogilised eluvormid on (vähemalt senini) väikesed … poolpõrsad/poolrobotid vist? Igatahes on nad võimelised KÕIKE sööma, sealhulgas roboteid, nii et kõik kardavad neid. Kassid maitsevad neile ka väga. Ja väljapääsu otsimise käigus saab vaikselt teada, kuhu inimesed on kadunud jne. Ma ei tea, kas see on hea mäng, minu maitse jaoks natuke liiga lineaarne, aga kui võtta seda, kui interaktiivset raamatut, on päris nunnu. Siiani vähemalt on mul väga huvitav vaadata, ja me pole isegi linna kõige madalamalt tasandilt väljas (seal on mingi traditsiooniline sci-fi teema, kus sealt ei näe tähti, näeb ainult lampe, sest vaesed inimesed on enamvähem keldrikorrusele pandud). Nüüd tahaks kohe teada, mis siis sai, sest mu armas robotkaaslane on vigase mäluga ja oli väga pikalt välja lülitatud, nii et tema fragmenteerunud mälu taastub jupikaupa ja vaevaliselt.
Aga kui selles mängus vaesed inimesed ei näe tähti, siis sarjas ei näe üldse keegi üldse midagi. Postapokalüptiline ühiskond, oli mingi hirmus haigus, kõik, kes selle üle elasid, jäid pimedaks – ja pimedatena sündisid ka nende lapsed, nii et nüüdseks on üldse nägemisest rääkiminegi pühaduseteotus. No ja nüüd järsku saab üks naine nägijatest kaksikud ja oi, mis nüüd siis kõik saama hakkab. Olin veidi skeptiline, sest siin on Jason Momoa, kes on tavaliselt selline Kalevipoeg (ilus, tugev, aga mitte ilmtingimata taibukas ega moraalne), aga tegelikult on algus väga hea olnud. Mõni tegelane on suisa väga huvitav, loodud fantaasiamaailm on huvitav (vähemalt tundub, et natuke on tõesti ka üleloomulikku elementi sees, aga ma hetkel pole päris kindel) ja tahaks kohe teada, mis edasi saab. Kuninganna näiteks on huvitav karakter. Loogika siin siis veits selline, et kuna juba mitu põlvkonda (kui õigesti aru saan, siis kuus) pole nägemismeelest kasu olnud, on ühiskonnas kõrgemale tõusnud need, kel muud meeled väga tundlikud, sh igasugu “nõiad” jms, kes suudavad teistest paremini inimeste emotsioone lugeda või väikeseid märke tähele panna. Kohe päris esimeses osas oli keegi, kes “luges” teise inimese emotsioone suhteliselt pika maa tagant, aga no ega seda me ju ei tea, kas ta seda ka õigesti tegi või mitte, nii et eks me seda veel saame alles teada, kas siin on tõesti igasugused selgeltnägijad või lihtsalt inimesed, kes usuvad, et nad on selgeltnägijad.
P.S. Miks ma teen praegu sarja- ja mängupostitusi, mitte ei kirjuta oma lõputööd? Oy vey, kust ma alustan … Varem töötasin ma Redditipostitustega, mis olid mul juba Pushshifti abil alla laetud. Nüüd vahetasin teemat ja selgus, et Pushshift migreerus detsembri alguses – aga kinnitati, et sellest kõigest pole midagi, sest ka vanemad postitused jõuavad hiljemalt 19. detsembriks uutesse serveritesse. Noh, täna on üheksas jaanuar, aga kõige vanemad postitused, millele niimoodi ligi pääseb, on neljandast novembrist. Redditi enda API töötab, aga neil pole juba mitu aastat isegi kuupäeva järgi otsimise või before/after filtreerimise võimalust ja nende ametlik vastus küsimustele selle kohta, et kuidas andmetele ligi saaks, on … et kasutage Pushshifti. 😀 Ehk siis sealt kaudu sain 972 postitust ja see on hetkel ka kõik (neil on piir ees ca tuhande kandis, lootsin sellest mingi loop-variandiga mööda saada, aga hetkel vähemalt ei näe selleks ühtki varianti). Nii et nüüd ma siin istun ja mõtlen, mida teha, küsisin juba ühe inimese käest, kas on võimalik terve subredditi datadumpi saada, eks näis, kas ja mis mulle vastatakse.
Väga hariv konto on see, eelkõige küll prantsuse keelele pühendunud, aga muuhulgas sain siit teada, et hispaania keeles esposas = käerauad (esposa = siis naissoost abikaasa, eks ole, nii et teatav konnotatsioon on siin)
Ei saa ma sel nädalal keeleteemadest üle ega ümber. Ma ei tea, miks, aga tuli Sirruga jutuks see, et vahel on reaktsioon mingile väljendile mingis keeles täiesti ebaloogiline. Minu näide siis, et ma ei saa sinna midagi parata, hispaanlaste aqui tiene tundub mulle kuidagi rohmakas ja tahumatu, mis sellest, et ma saan aru, et see on tõlkes ju enamvähem sama, mis here you go või voilà. Ja hispaania keel on mu lemmikkeel, aga mul on tunne, et ma olen sisimas selle konkreetse väljendi suhtes natuke traumeeritud, sest kui ma ise Disneylandis töötasin, olid hispaanlastest kliendid selles mõttes kõige hullemad, et nad küsisid ALATI leiba (saia) juurde ja pool sellest saiast oli ALATI hiljem laua all, ka siis, kui seltskonnas lapsi polnud (ei ole vaja mulle rääkima hakata, et neil on lihtsalt kombeks jumalatele ka väike suutäis annetada, kui mina pean neid annetusi koristama).
Igatahes Sirru ütles mu jutu peale, et huvitav kriitika inimeselt, kelle rahvuskaaslased ütlevad toitu serveerides, et ära ainult vingu.
Mina: ???
Tema: “Well how else are you supposed to take it when someone gives you food and asks you to be kind?”
Tõsi ta on, see meie “ole lahke” on selles mõttes naljakas väljend küll.
P.S. Ma teadsin küll, et lastel paindub kõik paremini, aga nägin täna, kuidas mu titt lauale ronides VÄIKEST VARVAST nö pöidlana kasutas, et küljelt suruda. Nagu mida kuradit, ma läksin nii kadedaks. 😀
Pärdikute päevaraamat 