Uue aasta puhul peaks vist tegelikult lubadustest alustama? Mul on esimest korda sel õppeaastal täiesti koolivabanädal, sest mu lõputöö jooksis nii ummikusse, et võtame korraks aja maha ja proovime uue teha. Loodetavasti sellise, kus ma vähem suitsidaalseid pajatusi pean analüüsima. Seksisõltuvus näiteks on läbi käinud. Mulle meeldib see, kui detached from normality mu kolleegid on. Ma ütlesin, et mul ongi enesetapulugudest kõrini, mille peale üks ütles, et nojaa, aga need lood on ka problemaatilised, sest seal võib palju igasugu rõvedusi olla. Ma mõtlesin, et härrasmehed muretsevad minu hingekese pärast, aga enne, kui ma reageeridagi jõudsin, ütles teine, et tõsi, eetikakomiteel võib ütlemist tulla. 😀 Ja nad mõtlevadki igast asjast niimoodi tehniliselt, akadeemiliste piirangute raames, mingi emotsionaalne pool ei tule sissegi. Näiteks sünnitusjärgse depressiooni teema langes kohe ära, kui nad kuulsid minu käest, et seal on ajaline mõõde oluline – kuus esimest nädalat võid iga päev nutta ja see on normaalne baby blues, pärast seda hakatakse alles PPD-st rääkima, mis tähendab, et me saaksime kaasata ainult postitusi, kus iga kord selgelt tite vanus ära mainitakse. Igatahes on mul selle väikese ummiku tõttu rohkem aega blogimiseks ja muuks selliseks, nii et mõtlesin, et kirjutan oma uuskuulubadustest. Või uusnädalalubadustest.
Nimelt ei ole mul hetkel selliseid eesmärke, et tasuks uusaastalubadusi teha, küll aga olen ma märganud, et olen viimasel ajal elanud nagu orav rattas, kes ei oska teadlikult aega maha võtta, et analüüsida, kuidas enesetunne on, sest kogu aeg põleb midagi. Või isegi kui ei põle, lasen väsimusest ja mõtlemata sisseharjunud rutiinis. Näiteks hakkas selg valutama, sest ma ei teinud kogu detsembri mingit trenni peale mõne üksiku lõuatõmbe, sest kogu aeg mõtlesin, et küll ma saan kohe ronima. Nii et minu esimene uusnädalalubadus on nädal aega iga päev oma selga natuke venitada. Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis minu uusaastalubadus on järelikult vähemalt kord nädalas võtta viis minutit, et teadlikult mõelda, kas peaksin tegema oma igapäevaelus ajutiselt mõne väikese muudatuse, et end vaimselt ja/või füüsiliselt paremini tunda.
Muidu on mul ilmselgelt aega üle, sest olen siin mõelnud, et peaks ikka rohkem prantsuse keelega tegelema, et see mul päris meelest ära ei läheks. Näitasin näiteks Meritile seda multikat, sest see on armas, ja kuigi sain kõigest aru, tundsin kuidagi eriti teravalt, kui vähe ma ise seda hetkel rääkida oskaksin. Nimelt on prantsuse keeles nii, et üldiselt s sõna lõpus ei hääldu, välja arvatud teatud erandites, nagu fils ja ours, kus see on, noh, s. Susisevam ehk veidi kui meil. Aga see tegelikult on vist ainult Pariisis nii, sest lõuna pool hääldavad nad julgelt pooltele kaashäälikuga lõppevatele sõnadele ö lõppu, nii et isegi bonjour ei kõla nagu bonžuur, vaid bonžuurö. Ja no vot, kui te vaatate selle multika päris algust, kus selle nime lauldakse, siis siin on ka petiit uursö bran, sest no suupärasem lihtsalt on sinna vokaal vahele pista, kui järgmine sõna ka kaashäälikuga algab. Seda siis igal pool, nii on kergem rääkida, lihtsalt mina olen juba nii kaua ainult lugenud seda keelt, et mitte mingit tunnetust pole enam, kus on normaalne midagi juurde või välja hääldada. Näiteks see, et on petiiT uursö, on liaison – teatud juhtudel hääldatakse t või s sõna lõpus välja, kui järgmine sõna täishäälikuga algab. Ja teatud sõnade puhul seda EI tohi teha. Ja kui see tundus liiga lihtne, siis on ka teatud sõnad, kus seda tehniliselt tohib teha, aga pole kohustuslik, AGA … Kui sa otsustad selles kontekstis seda kasutada ja näiteks väljendis un grand enfant d välja hääldada, siis nüüd peaksid sa üleüldse formaalsemat stiili kasutama ja hääldama selle d põhimõtteliselt t-ks (no et kirjapilt oleks nende mõistes umbes grantenfant). No ja s/x läheb rohkem z-iks jne. Aga mina küll iial ei mäleta, kas see on nüüd kohustuslik liaison või lubatud liaison. Mitte et see üldse mu suurim hääldusprobleem oleks muidugi, aga tuli selle laulukesega meelde.
Nüüd jõuame küsimuse kohani. Seda, mis on liaison, ma mäletasin. Äkki mõni targem (Notsu näiteks) mäletab, mis selle ö tähe kahe kaashääliku vahele pistmise korrektne nimetus on?
Ja teine asi, mida ma tahtsin öelda, on see, et ma olen ikka väga kriitiliseks muutunud. Varem olen mõelnud, et kui on üks asi, mida mina kunagi ei kritiseeri, on see, kui mõni inimene sugusid ei mäleta, sest mina ise räägin prantsuse keelt võõrkeelena ja ma pean ikka iga kord endale meelde tuletama, et näiteks un croissant ja siis kõik arvavad, et ma olen debiilik, kui viltu läheb (Paul Tayloril on naljakas stand-up selle kohta). No ja just nägin mingit tviiti, kus keegi ütles oma emakeeles “un fois,” ja minu esimene mõte oli, et täitsa lõpp, kas selle inimese vanemad teda tõesti ÜLDSE ei armastanud ja lapsele õhtuti raamatuid ei lugenud. Iga muinasjutt algab neil ometi lausega il était une fois, no kuidas sa teed SELLIST viga. Ühesõnaga kuidagi väga kriitiline olen ma inimese kohta, kes laste multifilmi keelest rabatud on.
Minu oma laps läheb muidu Mowglieks kätte ära. Näiteks kui talle mõni snäkk kätte anda, paneb ta selle põrandale ja siis sööb seda nagu loom. Eeldan, et ühelt oranžilt paksmaolt õpitakse neid halbu kombeid. 😀 Sai jõuludeks lauakese ja toolid, mõtlesin, et hakkab ehk selle ääres istudes nüüd joonistama. Aga ta avastas kohe, et laua saab lükata päris vastu seina ja siis saab ronida põrandalt toolile, toolilt lauale ja laualt aknalauale. Kahju kohe, et enam seda laste ninjatrenni ei ole, mis veel mõni aasta tagasi tegutses, sest mul on tunne, et tal oleks seal täiega lõbus. Isegi ujumas on nii, et kui ma panen ta basseiniservale, et sealt sukeldumist teha, hüppab ta kohe püsti ja tahab hoopis kuskile ronima minna, nii et talle oleks mingit ukerdamistrenni vaja. Vello Vaher teeb pühapäeviti tsirkusetrenni lastele, aga see pole nagu päris see.
Ahjaa, matemaatika. Ma ei mäleta, kas eelmises teemas ka mainiti (nagu vist mainiti), aga nüüdseks olen ma sada korda erinevatelt inimestelt kuulnud seda, et tasub saada vähemalt 2 last ja seda 2-3aastase vahega, sest siis nad mängivad omavahel ja sinu elu on kergem. Kui inimesed NAGUNII lapsi plaanivad, siis võib ilmselt nõustuda, et väikese vahega on parem, aga mõtlesin siin sellele “ühest küll piisaks, aga teeme ikka ühe veel, et tulevikus kergem oleks” loogikale. Et te tõsiselt tahate öelda mulle, et kui mul on variant A, et ma ei saa 2-3 aastat normaalselt magada ja jooksen kogu aeg jalad rakku, või variant B, et ma ei saa 4-6 aastat normaalselt magada ja jooksen kogu aeg jalad rakku, siis see teine variant on tegelikult kergem, sest nüüd nad mängivad koos ja mul on hulga vähem tööd. Mkm, ainult matemaatiliselt see investeering minu jaoks küll seda väärt pole. 😀 Selles mõttes, et kuue aasta pärast oleks see ainus laps ju täpselt sama moodi kuuene ja enam ei elaks kogu aeg vanematel seljas, sest nüüd oleks juba oma sõbrad ja trennid ka, ainult et vahepeal on õnnestunud veidi ka normaalselt magada. Ja kui neid on nüüd 2-3, siis võivad nad koos mängida küll, aga nad käivad ju erinevates trennides, erinevatel sünnipäevadel, avastavad erinevatel päevadel õhtul kell 10, et homseks on vaja kooli jänesekostüümi, jne. Nii et selle aja, mis sa hoiad kokku selle arvelt, et nad koos aega veedavad, kulutad sa lihtsalt kellegi kuskile vedamise peale ära. Ja sellest ma siin üldse ei räägigi, et raudselt ei taheta noorimat pool ajast mängu võtta jne.
Vat koerte puhul ma olen nõus, et kaks on lihtsam kui üks, seda enam, et seal on see miinuspool väga lühike, võtad kahekuuse kutsika ja neljakuune jaksab juba öö otsa põit kinni hoida ning edaspidi saad nad alati koos parki mängima viia.Aga lastega kulutad kuus aastat selle peale, et kolm väänikut kaela kandma kasvatada, ja noorem on sul nüüd ikka kahene ja kaks vanemat keelduvad teda mängu võtmast. Ja siis ei õnnestu neid samasse lasteaeda panna ja … Ehk siis kõlab täpselt selline asi, nagu miski, mida inimesed ütlevad, et oma valikuid õigustada. Ma ei tea muidugi, miks, võib ju lihtsalt öelda, et “mulle meeldivad lapsed”, see on jätkuvalt igati ok seisukoht. Ja saab öelda “mulle hirmsasti meeldivad puudlid,” ilma sinna lisamata “nii et sa peaksid kindlasti ka ühe võtma.” Mulle näiteks hirmsasti meeldis see, kuidas Kaamos ütles, et ta tahtiski viit last. Tahtsin ja tegin, mis siin teistel enam vinguda ja midagi enamat polegi vaja selgitada.
Aga seda peab küll ütlema, et isegi mina, kes ma olen blogis korduvalt öelnud, et inimeste ootused ei lõppe kunagi, ei olnud valmis selleks, kui kiiresti see “millal te ükskord lapse saate?” inin läks lihtsalt üle “millal siis teine laps tuleb?” ininaks, ilma et seal vahel üldse mingit hingetõmbeperioodi oleks olnud. Ma tõesti naiivselt arvasin, et vähemalt paar aastat on nüüd selle koha pealt vaikus majas. Kõige huvitavamas seisukohas on ilmselt kolme lapse vanemad, sest neilt küsib pool suguvõsa, millal neljas tuleb, ja teine pool, mis neil viga on, et nad nii palju lapsi said. Või mis suguvõsa, laste arv on miskipärast selline asi, mida kommenteerib ka poolvõõras mölakas kooli kokkutulekul. See vist oligi mu eelmise postituse ajend, mind nagu otseselt ei häiri üldse need jutud, mind lihtsalt siiralt üllatas see, et laps on vaevu aastane ja juba hakkab seda uksest ja aknast tulema, nii kui nina välja pistad.
Teie kohta ei ütle ma midagi, teie olete kõik imelised. St eriti imelised on muidugi need, kes viitsivad ka kõik mu keeleteemalised jutud läbi lugeda, väga toredad kaks inimest olete. Aga teised ka.
Pärdikute päevaraamat 