Uue aasta puhul peaks vist tegelikult lubadustest alustama? Mul on esimest korda sel õppeaastal täiesti koolivabanädal, sest mu lõputöö jooksis nii ummikusse, et võtame korraks aja maha ja proovime uue teha. Loodetavasti sellise, kus ma vähem suitsidaalseid pajatusi pean analüüsima. Seksisõltuvus näiteks on läbi käinud. Mulle meeldib see, kui detached from normality mu kolleegid on. Ma ütlesin, et mul ongi enesetapulugudest kõrini, mille peale üks ütles, et nojaa, aga need lood on ka problemaatilised, sest seal võib palju igasugu rõvedusi olla. Ma mõtlesin, et härrasmehed muretsevad minu hingekese pärast, aga enne, kui ma reageeridagi jõudsin, ütles teine, et tõsi, eetikakomiteel võib ütlemist tulla. 😀 Ja nad mõtlevadki igast asjast niimoodi tehniliselt, akadeemiliste piirangute raames, mingi emotsionaalne pool ei tule sissegi. Näiteks sünnitusjärgse depressiooni teema langes kohe ära, kui nad kuulsid minu käest, et seal on ajaline mõõde oluline – kuus esimest nädalat võid iga päev nutta ja see on normaalne baby blues, pärast seda hakatakse alles PPD-st rääkima, mis tähendab, et me saaksime kaasata ainult postitusi, kus iga kord selgelt tite vanus ära mainitakse. Igatahes on mul selle väikese ummiku tõttu rohkem aega blogimiseks ja muuks selliseks, nii et mõtlesin, et kirjutan oma uuskuulubadustest. Või uusnädalalubadustest.
Nimelt ei ole mul hetkel selliseid eesmärke, et tasuks uusaastalubadusi teha, küll aga olen ma märganud, et olen viimasel ajal elanud nagu orav rattas, kes ei oska teadlikult aega maha võtta, et analüüsida, kuidas enesetunne on, sest kogu aeg põleb midagi. Või isegi kui ei põle, lasen väsimusest ja mõtlemata sisseharjunud rutiinis. Näiteks hakkas selg valutama, sest ma ei teinud kogu detsembri mingit trenni peale mõne üksiku lõuatõmbe, sest kogu aeg mõtlesin, et küll ma saan kohe ronima. Nii et minu esimene uusnädalalubadus on nädal aega iga päev oma selga natuke venitada. Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis minu uusaastalubadus on järelikult vähemalt kord nädalas võtta viis minutit, et teadlikult mõelda, kas peaksin tegema oma igapäevaelus ajutiselt mõne väikese muudatuse, et end vaimselt ja/või füüsiliselt paremini tunda.
Muidu on mul ilmselgelt aega üle, sest olen siin mõelnud, et peaks ikka rohkem prantsuse keelega tegelema, et see mul päris meelest ära ei läheks. Näitasin näiteks Meritile seda multikat, sest see on armas, ja kuigi sain kõigest aru, tundsin kuidagi eriti teravalt, kui vähe ma ise seda hetkel rääkida oskaksin. Nimelt on prantsuse keeles nii, et üldiselt s sõna lõpus ei hääldu, välja arvatud teatud erandites, nagu fils ja ours, kus see on, noh, s. Susisevam ehk veidi kui meil. Aga see tegelikult on vist ainult Pariisis nii, sest lõuna pool hääldavad nad julgelt pooltele kaashäälikuga lõppevatele sõnadele ö lõppu, nii et isegi bonjour ei kõla nagu bonžuur, vaid bonžuurö. Ja no vot, kui te vaatate selle multika päris algust, kus selle nime lauldakse, siis siin on ka petiit uursö bran, sest no suupärasem lihtsalt on sinna vokaal vahele pista, kui järgmine sõna ka kaashäälikuga algab. Seda siis igal pool, nii on kergem rääkida, lihtsalt mina olen juba nii kaua ainult lugenud seda keelt, et mitte mingit tunnetust pole enam, kus on normaalne midagi juurde või välja hääldada. Näiteks see, et on petiiT uursö, on liaison – teatud juhtudel hääldatakse t või s sõna lõpus välja, kui järgmine sõna täishäälikuga algab. Ja teatud sõnade puhul seda EI tohi teha. Ja kui see tundus liiga lihtne, siis on ka teatud sõnad, kus seda tehniliselt tohib teha, aga pole kohustuslik, AGA … Kui sa otsustad selles kontekstis seda kasutada ja näiteks väljendis un grand enfant d välja hääldada, siis nüüd peaksid sa üleüldse formaalsemat stiili kasutama ja hääldama selle d põhimõtteliselt t-ks (no et kirjapilt oleks nende mõistes umbes grantenfant). No ja s/x läheb rohkem z-iks jne. Aga mina küll iial ei mäleta, kas see on nüüd kohustuslik liaison või lubatud liaison. Mitte et see üldse mu suurim hääldusprobleem oleks muidugi, aga tuli selle laulukesega meelde.
Nüüd jõuame küsimuse kohani. Seda, mis on liaison, ma mäletasin. Äkki mõni targem (Notsu näiteks) mäletab, mis selle ö tähe kahe kaashääliku vahele pistmise korrektne nimetus on?
Ja teine asi, mida ma tahtsin öelda, on see, et ma olen ikka väga kriitiliseks muutunud. Varem olen mõelnud, et kui on üks asi, mida mina kunagi ei kritiseeri, on see, kui mõni inimene sugusid ei mäleta, sest mina ise räägin prantsuse keelt võõrkeelena ja ma pean ikka iga kord endale meelde tuletama, et näiteks un croissant ja siis kõik arvavad, et ma olen debiilik, kui viltu läheb (Paul Tayloril on naljakas stand-up selle kohta). No ja just nägin mingit tviiti, kus keegi ütles oma emakeeles “un fois,” ja minu esimene mõte oli, et täitsa lõpp, kas selle inimese vanemad teda tõesti ÜLDSE ei armastanud ja lapsele õhtuti raamatuid ei lugenud. Iga muinasjutt algab neil ometi lausega il était une fois, no kuidas sa teed SELLIST viga. Ühesõnaga kuidagi väga kriitiline olen ma inimese kohta, kes laste multifilmi keelest rabatud on.
Minu oma laps läheb muidu Mowglieks kätte ära. Näiteks kui talle mõni snäkk kätte anda, paneb ta selle põrandale ja siis sööb seda nagu loom. Eeldan, et ühelt oranžilt paksmaolt õpitakse neid halbu kombeid. 😀 Sai jõuludeks lauakese ja toolid, mõtlesin, et hakkab ehk selle ääres istudes nüüd joonistama. Aga ta avastas kohe, et laua saab lükata päris vastu seina ja siis saab ronida põrandalt toolile, toolilt lauale ja laualt aknalauale. Kahju kohe, et enam seda laste ninjatrenni ei ole, mis veel mõni aasta tagasi tegutses, sest mul on tunne, et tal oleks seal täiega lõbus. Isegi ujumas on nii, et kui ma panen ta basseiniservale, et sealt sukeldumist teha, hüppab ta kohe püsti ja tahab hoopis kuskile ronima minna, nii et talle oleks mingit ukerdamistrenni vaja. Vello Vaher teeb pühapäeviti tsirkusetrenni lastele, aga see pole nagu päris see.
Ahjaa, matemaatika. Ma ei mäleta, kas eelmises teemas ka mainiti (nagu vist mainiti), aga nüüdseks olen ma sada korda erinevatelt inimestelt kuulnud seda, et tasub saada vähemalt 2 last ja seda 2-3aastase vahega, sest siis nad mängivad omavahel ja sinu elu on kergem. Kui inimesed NAGUNII lapsi plaanivad, siis võib ilmselt nõustuda, et väikese vahega on parem, aga mõtlesin siin sellele “ühest küll piisaks, aga teeme ikka ühe veel, et tulevikus kergem oleks” loogikale. Et te tõsiselt tahate öelda mulle, et kui mul on variant A, et ma ei saa 2-3 aastat normaalselt magada ja jooksen kogu aeg jalad rakku, või variant B, et ma ei saa 4-6 aastat normaalselt magada ja jooksen kogu aeg jalad rakku, siis see teine variant on tegelikult kergem, sest nüüd nad mängivad koos ja mul on hulga vähem tööd. Mkm, ainult matemaatiliselt see investeering minu jaoks küll seda väärt pole. 😀 Selles mõttes, et kuue aasta pärast oleks see ainus laps ju täpselt sama moodi kuuene ja enam ei elaks kogu aeg vanematel seljas, sest nüüd oleks juba oma sõbrad ja trennid ka, ainult et vahepeal on õnnestunud veidi ka normaalselt magada. Ja kui neid on nüüd 2-3, siis võivad nad koos mängida küll, aga nad käivad ju erinevates trennides, erinevatel sünnipäevadel, avastavad erinevatel päevadel õhtul kell 10, et homseks on vaja kooli jänesekostüümi, jne. Nii et selle aja, mis sa hoiad kokku selle arvelt, et nad koos aega veedavad, kulutad sa lihtsalt kellegi kuskile vedamise peale ära. Ja sellest ma siin üldse ei räägigi, et raudselt ei taheta noorimat pool ajast mängu võtta jne.
Vat koerte puhul ma olen nõus, et kaks on lihtsam kui üks, seda enam, et seal on see miinuspool väga lühike, võtad kahekuuse kutsika ja neljakuune jaksab juba öö otsa põit kinni hoida ning edaspidi saad nad alati koos parki mängima viia.Aga lastega kulutad kuus aastat selle peale, et kolm väänikut kaela kandma kasvatada, ja noorem on sul nüüd ikka kahene ja kaks vanemat keelduvad teda mängu võtmast. Ja siis ei õnnestu neid samasse lasteaeda panna ja … Ehk siis kõlab täpselt selline asi, nagu miski, mida inimesed ütlevad, et oma valikuid õigustada. Ma ei tea muidugi, miks, võib ju lihtsalt öelda, et “mulle meeldivad lapsed”, see on jätkuvalt igati ok seisukoht. Ja saab öelda “mulle hirmsasti meeldivad puudlid,” ilma sinna lisamata “nii et sa peaksid kindlasti ka ühe võtma.” Mulle näiteks hirmsasti meeldis see, kuidas Kaamos ütles, et ta tahtiski viit last. Tahtsin ja tegin, mis siin teistel enam vinguda ja midagi enamat polegi vaja selgitada.
Aga seda peab küll ütlema, et isegi mina, kes ma olen blogis korduvalt öelnud, et inimeste ootused ei lõppe kunagi, ei olnud valmis selleks, kui kiiresti see “millal te ükskord lapse saate?” inin läks lihtsalt üle “millal siis teine laps tuleb?” ininaks, ilma et seal vahel üldse mingit hingetõmbeperioodi oleks olnud. Ma tõesti naiivselt arvasin, et vähemalt paar aastat on nüüd selle koha pealt vaikus majas. Kõige huvitavamas seisukohas on ilmselt kolme lapse vanemad, sest neilt küsib pool suguvõsa, millal neljas tuleb, ja teine pool, mis neil viga on, et nad nii palju lapsi said. Või mis suguvõsa, laste arv on miskipärast selline asi, mida kommenteerib ka poolvõõras mölakas kooli kokkutulekul. See vist oligi mu eelmise postituse ajend, mind nagu otseselt ei häiri üldse need jutud, mind lihtsalt siiralt üllatas see, et laps on vaevu aastane ja juba hakkab seda uksest ja aknast tulema, nii kui nina välja pistad.
Teie kohta ei ütle ma midagi, teie olete kõik imelised. St eriti imelised on muidugi need, kes viitsivad ka kõik mu keeleteemalised jutud läbi lugeda, väga toredad kaks inimest olete. Aga teised ka.
Pärdikute päevaraamat 
Siiamaani hoidsin suu kinni, aga nüüd enam ei suuda. Mul on 3 last – 11, 3 ja 1. Ma ütlen kohe ära, et ma tahtsin kindlasti vähemalt 2 last juba algusest peale. Endal on ka õed ja vend ning just selline komplekt, kus oma kahe õega ei ole ma üldse lähedane (läbi ikka käime), aga vend on ikka väga lähedane. Seega ma tahaks, et mu lapsel oleks kunagi, kui mind enam ei ole, lähisugulased siiski olemas, kes kasvõi veresideme põhjal oleks kohustatud teda tundma.
See tegelikult ei olnud kommenteerimise põhjus, vaid tahtsin hoopis seda matemaatikat kommenteerida. Ma sain õppetunni (kui ma olin juba väga mõnusalt ja isekalt magama ja sotsiaalset elu hakanud elama), et ikka väga raske on uuesti selle beebiargipäeva piiratuse ja magamatusega harjuda (rääkimata karjäärialasest tagasilöögist!). Samas kuna kolmas tuli kohe otsa, siis kuidagi lihtsalt läheb sama hooga edasi ja valgus paistab juba tunneli lõpus ning rohkem enam mitte kunagi. Seega, kui mõttes teine laps on, siis pigem kohe kui hiljem (IMHO). Kui ei ole teist last mõttes, siis polegi ju midagi arutada!
See vist nii subjektiivne, ma võdistan praegu tuttavate titeuudiseid kuulates õlgu ja mõtlen, et ma NII tahaks juba magada ja tööle jne, äkki kunagi hiljem võiks uuesti kodus passida. Tite pärast selles mõttes ei muretse, et väga lähedal elaval vennal on õnneks kohe enda putukas sündimas, nii et üks sobivalt väikese vanusevahega pisike lähikondlane saab siin olema.
Minu kahe lapse soovi arvestuslik osa oli pigem selles, et täiskasvanuna on neil teineteist tuge ja kunagi päris lõpus ei peaks üks laps üksinda oma vanade vanematega diilima. Olen ise pidanud seda tegema. Ei soovita kellelgi.
Teiseks sain aru, et ma saan kas kaks last järjest või mul ongi üks laps, sest teist korda koju jääma ma nõus ei ole.
Kolmandaks selgus tööde käigus, et teisel lapsel polnud une ega muuga mingeid probleeme ja arenedes võttis ta nii kiiresti vennale järgi, et mul olid tunnetuslikult enam-vähem sama vanad lapsed.
Lisaks oli vanem vend väga hooliv ja empaatiline oma väikese õe osas ja mängida said nad juba siis kui väiksem jalad alla võttis.
Lasteaiad üldiselt arvestavad sellega, et õed-vennad samasse aeda saaks. Mul läks tüdruk pärast magamist venna rühma ja sain mõlemad lapsed lausa ühest kohast kätte.
See ei olnud propaganda. Üks laps on täiesti OK. Üldse mitte lapsi saada on samuti OK
Ah, vat see argument, et siis on kunagi 20 aasta pärast neil koos tore(dam), jäi mul kahe silma vahele. Sellega olen tegelikult 100% nõus. Aga jah, mul praegu see, et oleks tema rõõmuga nõus homsest täiskohaga aeda jääma, ma oleksin homsest tööl vist, sest see praegune “puhkusenädal” on vaimselt nii hull olnud – tavaliselt tähendab koolinädal, et Sirru tegeleb 3×3 tundi nädala sees ise temaga, et ma õppida saaks, sel nädalal pole ju vaja. Nii et veedan täispäevad temaga ja tunnen, et suren siin vaimselt.
See vaimne suremine on laste saamise juures kõige hullem. Mul muidugi ei olnud mingit tugisüsteemi ka. Magamine on tegelikult tipid-täpid. Teise lapsega ollakse juba ka palju rahulikum ja ei viitsi /jaksa iga pisiasja pärast muretseda.
Mul oli täpselt sama põhjus: et lastel oleks täiskasvanuna üksteisest tuge. Kui lapsed olid väikesed, mõtlesin, et nii tore kui neil oleksid onude-tädide pered, kus sama vanad lapsed – natuke laiendatud perekond. Ok, selle osa suutsin sõprade peredega tookord ise tekitada, aga praegu pean üksi oma vanemaid toetama ja seda vastutust pole kellegagi kahjuks jagada. Mehel sama. Keeruline värk.
Laste endi koha pealt: lapsena kaklesid palju, praegu tütred on suured sõbrad, poeg hoiab rohkem omaette. Teine laps oli ülirahulik kuldmagaja, kolmas mitte, aga siis mu närvikava oli juba karastunud.
Aga jah, üks laps on evolutsioonibioloogia seletust mööda lapsele endale parim lahendus: maksimaalne vanemate tähelepanu ja ressursse ei pea kellegagi jagama.
Ei nojah, sellest ma saan aru, et mõni tahabki kahte või kolme jne, see on eelistuste küsimus, ma lihtsalt ütlen, et see matemaatika, millega üritatakse müüa väidet “ja kui juba tahad kolme, saa nad kõik väikeste vahedega, siis sul on pikas perspektiivis lihtsam” (KÕIGIL ja universaalse väitena) ei päde minu jaoks. Sõbranna mul näiteks on kahe lapsega üksikema ja ütleb, et taevale tänu, et suur vahe, saab vähemalt väiksema ohutult suuremaga jätta, kui on vaja kiiresti poodi lipata või koeraga väike tiir teha vms, muidu peaks hakkama mõlemaid jälle riidesse toppima jne. Ja see, kas lihtsam on unetud ööd näiteks retsi koormusega viie aasta peale kokku suruda või teha 3 x 2 vahede ja madalama koormusega, on juba selgelt inimeses ja tema võimekuses kinni. Mina ütlen ausalt, et mulle meeldib teoorias teise lapse idee, aga nii nõrk olengi, et hetkel ei kannataks vaimselt välja.
Kuna lapsed on nüüd täiskasvanud, 24 ja 26, siis võin öelda, et see üksteise toetamine on neil väga tugev
Prantsuse keele osas jätan kommenteerimata. Vaatasin multikat, teadmised on mattunud paksu uduga, pean mitu korda kuulama, enne kui pärale jõuab. Praktika puudus, mis muud. Eks keeletargad aitavad.
Lastest: valikute küsimus. Soovisin 4 last, sain 2 ja alla 2 aastase vahega. Garantiid ei anna keegi, kuidas läheb, looduse vingerpussid. Kui esimesega sain kõik, mida teistkorda kogeda ei tahaks (gaasid, magamata ööd esimesel eluaastal), siis teine oli ingel (magas, ei nutnud, asjatas omaette). Kasvasid ja mängisid koos, nagu Paula eelpool kirjeldas, olid kui kaksikud ja lahutamatud. Kestab siiani. Samas, on lähiringkonnas erinevaid kogemusi, kuid ühendavaks märksõnaks on samasoolised lapsed ja pikem vanuse vahe, kolm aastat.
Lõputöö ummikusse jooksmine – sama seis…tuleb ka otsast alustada ja aega kipub väheseks jääma.
Lõputööga tunnen kaasa, väga nõme on see “kas üldse jõuab nüüd” tunne, kui nii palju rabeletud.
Tõenäoliselt loll küsimus/kommentaar, aga miks uuesti alata. Kas nagu “hüpetees ei leidnud tõestust” ei ole töö? Ma nagu mäletan, et mõlemat pidi sobis – tõestasid et nii on või ole.
Juhendaja tahab artiklit ja “hüpotees ei leidnud tõestust” oleks igav artikkel.
Minul kolme kuu pärast teine laps sündimas ehk vanusevaheks tuleb aasta ja neli kuud. Me ka kindlasti soovisime üle ühe lapse ja ei tundunud kuidagi loogiline hakata mul tagasi tööle minema, last lasteaeda harjutama ja siis sinna järgi uut planeerima, vaid ikka kohe jarjest, nii et saan pikalt kodus olla. Ma veidi kohanud pigem ehmunud reaktsioone, et nii väike vahe ja et raske saab olema, aga ma üldse ei karda. Nullist lapsest ühele lapsele pidi palju ootamatum muutus olema kui ühelt kahele. Ja minu loogika järgi on suht kindel, et jah, mingi aasta vms on mul natuke keerulisem elu, aga peale seda mängivadki koos ja lõbustavad üksteist, mitte mina pole see lapse lõbustaja. Ja see minu jaoks tugev argument.
Ma tõesti ei agiteeri, nagu üldseüldseüldse, aga lihtsalt inimeste mass, kes ütlevad, et väike vanusevahe jee, olgu lastel väike vanusevahe, nii on kõikse parem, on nii suur, et tunnen: on VAJA, et oleks ka keegi (s.t. mina), kes ütleks, et no ei, neverever.
Sest minu jaoks on absoluutselt ja kindlalt juurdunud teadmine, et lapse loomulik õigus on olla vähemalt kolm aastat pisike nunnu, kelle ümber kõik tiirleb ja kelle vajadused rahuldatakse. Ei, ei rahuldata kõiki uide, aga laias laastus on tema A ja O.
Ja no kui siis tekib mingi piseb õde või vend, saab täiega väikesest lapsest korraga suur õde või vend, kelle vanemad ei ole korraga enam üldse ainult temale keskendunud, kes peab korraga saama ise hakkama, sest TITA JU ja korraga on ta Suur, kuigi tegelt täiega väike ju.
Ja ei. Mulle on üsna arusaamatu, kuidas väikest vanusevahet agiteerivad kodanikud inimesed selle aspekti täiesti tähelepanuta jätavad.
Muidugi, mina vaatan omaenda nätta otsast ja seda, kui palju on minu arust normaalne lapsele keskenduda, oleks kohutav teha mitmega korraga. Ma vist surnuks lihtsalt välja, kui seda üritanuks. (Ja ma mõtlen kaksikute vanematele harda õudusega, Nad teevad minu mõistes võimatut.) Ja samas ei saa ma üldse aru, mis vaimse mandumise värk – raamatud ja arvuti on ju kättesaadav? Mida VEEL vaja?
Nii et ilmselt ei ole mu pilk mingi “sedasi väikeste laste vanem olemine tundubki”. Mu pilk on lihtsalt minu pilk.
Oleks rahaliselt saanud, ma poleks kunagi üritanudki tööle või kõrgkooli minna, ma olin kodusena täiega õnnelik.
Mhmh, minu sisetunne kattub ka suuresti sinu selle ja eelmise kommentaariga. Muidugi selle erinevusega, et mina ei oleks kodusena sugugi õnnelik, mul on väga vaja muid hobisid. Aga vastus vaimse mandumise küsimusele, et mida VEEL vaja – AEGA, et neid raamatuid ja/või arvutit kasutada. Eile näiteks oli mul “oma aega” täpselt tite kahe uinaku jagu, ühe ajal rookisin lund, tassisin ahjupuid ja panin pesu pesema. Teise ajal panin pesu kuivama, ahju päriselt kütte jne. Sellist aega, et istuks maha ja loeks oma lõbuks raamatut, lihtsalt ei ole kehvemal nädalal.
Aga ma ei ütle kellelegi, et NII ON ÕIGE, minu jaoks on pigem imelik, kui paljud esitavad oma seisukohti kui 100% tõdesid. Ja see on ka imelik, kui paljud on oma plaanides täiesti paindumatud (no stiilis “plaanisin nelja last, nii et neli ma sain, mis sellest, et juba pärast esimest tulid enesetapumõtted ja nutsin end iga päev magama, aga no oli otsustatud, nii et hambad ristis kannatasin järgmised kümme aastat, oli küll väga raske, aga vähemalt sai järjest ära tehtud, kui oleksin vahe sisse teinud, siis äkki poleks enam tahtnud”). Minu loogika ütleb, et kui enam ei taha, siis järelikult pole enam vaja. Ma tahtsin teismelisena Euroopas ringi hääletada ja telgis magada, nüüd enam ei taha, nii et lähen hotelli, mitte ei roni hambad ristis võõrastesse autodesse, sest sai ju 20 aasta eest öeldud, et just nii ma elu lõpuni reisingi.
Minu kolmel lapsel on vanusevahe 3,5 a ja neljas on kolmandast pea 6 aastat noorem. Seetõttu on õnnestunud säilitada ka tööalane karjäär ja edenemine. Suuremaks saades pole see 3-4 aastat ka nii suur vahe, et omavahel mänge ei leiaks, ja muidugi pisikese kasvatamisel on nüüd abilisi (kuigi ma ei eelda, et vennad-õed peaksid olema lapsehoidjad, kui nad ei taha seda ise). Nii et ma suuremate vanusevahede parteis. Aga endal on mul kaksikõde ja veel noorem õde 1,5 a vahega ja oli loomulikult äge kasvada pundis üles.
Karjääri mõttes on mu meelest head kas suured vahed (4 või isegi 5+aastat) või siis tõesti kaks üksteise järgi ehk a la 3a järjest töölt paus. Selline 1-2a tööle sisse-välja sipsimine tekitab endas (lasteaeda harjutamine, haigused jm keskendumisraskused) ja tööandjale (väiksed lapsed tihti haiged, siis jälle varsti vaja asendajat otsima hakata) paratamatult stressi ja ebamugavusi.
Isiklikult ma vaatan oma 2a ja kui ma praegu peaks teise lapse peale mõtlema hakkama, siis selle rübliku ja terrible two hoogude tõttu ta jääks ainsaks lapseks 😀 Praegu jäi vahe sutsu üle 1,5a, mis mu jaoks on okei. Nagu keegi eelnevalt kommenteeris, valgus lõpus juba paistab :)) Pikema vahe plussiks on jälle, et esimese lapsega saab rohkem 1-1 aega elus veedetud 🙂 Samas, teine ei saa seda kunagi eks. Nii, et igaühele oma.
Aga trenni osas soovitan Babysporti omasid, seal saab juhendatult ja vabalt ukerdada 🙂 Ülemistesse ei ole ka pikk maa. Ma samast kandist kui sina ja olen ka Kotkas käinud oma lapsega, päeval saab ka sinna kiiresti. Kui tite uneaegadega muidugi trenni ajad klapivad.
Mul on kaks last, vanusevahe 2 aastat. Tahtsingi kahte (tegelt kolme, aga kahega sai limiit täis 😀 ). Kui pikema vahe oleks jätnud, oleks ilmselt teine olemata – ei oleks suutnud uuesti otsast peale hakata titendusega.
AGA meil oli küll väga-väga-väga raske ja kui keegi minult küsib, siis ma tõesti ei soovita. Nii et ma ka ei saa aru, mis värk sellega on, et inimesed kangesti väikese vanusevahega lapsi reklaamivad. Jah, nüüd kui nad on 4 ja 6, on tõesti tore, et nad kahekesi on… Aga esimene ja ka teine aasta kahe lapsega, õõõõõhhhhh. Ei olnud lihtne.
Ma loen su postitusi ja reaalselt nagu ufo planeet, saan su jutust aru küll, kuid samas kõik kõlab uskumatult. Kuidas saavad pm samade lähteandmetega kogemused nii erinevad olla?
Inimesed on erinevad, nende tutvusringkonnad on erinevad, nende tõlgendused on erinevad? Mul ilmselt ka keskmisest suurem tundlikkus selle suhtes, kui natukenegi on tunne, et keegi üritab elama õpetada. No selline “plaanisin nõusid pesta, aga nüüd ei saa, sest mees ütles, et nõud on pesemata”. 😁
Minu meelest peaks lapsi ükskõik mis vanusevahega saama põhjusel, et sa tahad omale neid lapsi. Igasugused etteplaneerimised, et siis nad hakkavad koos mängima (aga äkki on natuurilt täiesti erinevad ja üks tahab rahulikult malet mängida ja teine hullunult mängupüssiga ringi joosta) või suurena üksteist toetama (aga äkki on nad ka suurena täiesti erinevad inimesed, kes poleks isegi sõbrad, kui poleks ühest perest), on nagunii liivale rajatud. See on umbes nagu koera võtab vanem endale, mitte lapsele, sest ükskõik kui palju laps lubab tema eest hoolitseda, vastutav on ikka täiskasvanu.
Ma ei taha sellega öelda, et peab alati kõoge mustemast stsenaariumist lähtuma, vaid lihtsalt seda, et hüpoteetiliste laste hüpoteetilisi suhteid ei saa ette planeerida.
Imehästi öeldud ja täiega nõus.
täiesti lastetu inimesena imetlen ometi minagi juba teist Külalise lasteteemalist kommentaari (üks teine oli see) ja tahan ka kiita.
Ma olen nüüd kohe kohmetu, aitäh!
Ma loen neid argumente (lapsele kaaslane, abi, tugi jne) kah imestusega. Nagu inimese lähedased ainult lähisugulastest koosnekski. Aga sõbrad?
Iga kord, kui keegi ütleb, et äkki Notsu mäletab või teab, on mu esimene tunne, et nagunii ei tea, miks te arvate, et ma tean?
Põige 1990te aastate lõppu: istusin raamatukogu kohvikus, mu lauda istus mingi imelik mees ja hakkas mingit poolesoteerilist imelikku külgelöömisjuttu ajama.
Kirjeldan pärast sõbrannale, et vat tuli selline imelik mees ja ajas vat sellist imelikku juttu, kas sa tead, kes?
Sõbranna esimese hingetõmbega: “Miks mina peaks neid teadma?” Teise hingetõmbega: “See on Estradiool.”
Niisiis, see täishäälik peaks minuteada olema švaa (pikemalt švaavokaal). Põhjus, miks praeguses eesti keeles on põder, puder ja koorem, mitte põtr, putr ja koorm.
Huvitav 🙂 Ma siin just kuulan kikkiskõrvu, kuidas hääldatakse selgelt välja mõlemad kaashäälikud nimedes “GZira” ja “MDina” ja “MGarr” ja olen mõelnud, et igas normaalses keeles oleks gaziira, nagu gazeebo.
🤣