Naljakas, olen nüüd lõputöö tõttu palju sõltuvuseteemalisi artikleid lugenud ja ühes neist öeldi harjumustest ja sõltuvustest rääkides midagi stiilis “pea igaühel on mõni harjumus, mis areneb edasi sõltuvuseks”. No stiilis, et veab sul, kui see on ainult pornosõltuvus, mis hävitab su abielu, mitte kasiinosõltuvus, mille tulemusel sul enam võid ka leiva peale ei õnnestu panna. Ja samal ajal istun siin mina ja võitlen olude sunnil oma internetisõltuvusega, mis küll ei ole päris nii kaugel, et hävitaks pereelu või mõjutaks suhet lapsega (peamiselt olen arvuti taga või telefonis ainult siis, kui ta magab), aga on otseselt hakanud mõjutama mu unetundide arvu, sest õhtuti lükkan kooliasjade tegemist edasi, sest tahaks ju natukene “elu ka nautida” vms banaalset. Tegelikult ma muidugi ei naudi mingit Instas skrollimist või Redditis teiste (tihti väljamõeldud) lugude lugemist, aga kui on tunne, et kogu aeg on ainult kohustused, siis tahaks natukene ka seda kohustustevaba aega. Mis hetkel ei mõju mu tervisele sugugi hästi, näiteks ranne on taas tunda andma hakanud, kuigi mine võta kinni, kas see on sellest, et laps ärkab öösel 200 korda (ja ma pean teda siis tõstma) või telefoni/arvuti kasutamisest või sellest, et saan stabiilselt kaks korda nädalas trennis käia. Ilmselt nende kõigi koosmõju, sest need asjad ju kuhjuvad (ja keha ei taastu nii hästi, kui normaalselt magada ei saa), nii et tuleb järeleandmisi teha sealt, kus see kõige mõistlikum on. Endal oleks ilmselt mõnusam olla ka, kui selle internetis tühja passitud aja kas või ilukirjanduse või jooga vms-ga asendaksin.
Aga täitsa lõpp, kui raske on sellist huiamist lõpetada, kui see juba harjumuseks on saanud. Üritan minna seda teed, et keskendun mõnda aega rohkem ronimisidentiteedile, mitte väsinud ema identiteedile, aga see on raske, kui 99% ajast oled väsinud ema. 😀 (Seoses sellega, lugesin siin ühte artiklit, kus oli Facebooki kohta nii kenasti öeldud, et seal on inimesed tavaliselt oma “füüsilise identiteediga” – mitte “päris identiteediga” vms, sest kes meist ikka teab, mis rohkem või vähem päris on, aga no selle ametlikuga.) Aga mul on üks eraldi trennipostitus ka valmimas, eks ma seal kirjutan pikemalt, kuidas sellega läheb, saavad need, keda trenn ei huvita, selle rahulikult vahele jätta.
Elu on muidu tore, laps käib nüüd korra nädalas hoius. Okei, siit jääb ekslik mulje, nagu ta veedaks terve päeva seal, tegelikult pole ta veel kordagi üle 90 minuti olnud, sest lihtsalt on kuidagi juhtunud nii. Ma nimelt tahan teda pärast esimest uinakut viia sinna, mis tavaliselt on 12 paiku, aga ta on mitu korda suutnud teha sellise erakordselt hilise uinaku, et jõuab alles kolmeks sinna. Tööpäev lõppeb hoidjal ikka ühel ajal, ükskõik, mis kell see minu oma saabuda suvatseb. Aga sellest kõigest pole midagi, sest hea lähedale on viia ja ega mul pole plaanigi teda hetkel üle kolme tunni jätta. Siiani on tal olnud täiesti ükskõik sellest, kui ma lahkun, ja kui ma järele jõuan, on ainus mure see, et ma ei luba sealseid mänguasju koju kaasa vedada. Muidu tundub tal seal tõsiselt lõbus olevat. Hästi palju öeldakse, et selles vanuses lapsed ei mängi üksteisega, nad mängivad üksteise kõrval, mis on tehniliselt kahtlemata tõsi (kuigi neile konkreetsetele siin meeldib teineteise kõrvu ja silmi näppida), aga no näha on, et teise lapse nägemine on mõlema jaoks väga huvitav (seal ainult üks teine laps ongi, temast kuukese vanem). Eelmine kord läksin järele ja siis nad istusid sõna otseses mõttes seljad vastamisi ja mängisid mõlemad rõõmsalt (hoidja sõnul olevat enne köögis alumised sahtlid koos ära sorteerinud – seal nimelt ongi need alumised sahtlid lastele lubatud asju täis). Kuigi alati peab ikka üks kiusaja olema – kuna teine laps on hästi viisakas, siis algas nende esimene kohtumine kohe sellega, et minu oma, kes ise lutilaps pole, läks huvitatult teiselt lutti suust kiskuma. Eelmine kord võttis poisilt banaani käest ja hakkas ise seda sööma. Kus on selle häbi ots.
Ahjaa, seda tahtsin ka rääkida, et mind on tõsiselt üllatanud, kui huvitatud on lapsed ise uute oskuste harjutamisest, isegi kui ebameeldiv on. Selles mõttes, et see tundub mulle loogiline, et Merru on harjutanud näiteks käputamist ja kõndimist, sest ta ju ise tahab edasi saada. Aga ta harjutab ka asju, mis talle esimese hooga üldse huvi ei paku, kui näeb, et ma tahan, et ta neid harjutaks. Näiteks kes mind Instas jälgib, nägi, et titt sai esimesed saapad. Keeldus nendega käimast, viskus maha, nagu kass esimest korda elus trakse kandes. Nii et ostsin talle siis pisikesed armsad kingakesed (roosad ja liblikatega!), et saaks alustuseks kergemate jalavarjudega harjutada. Sama lugu, selle vahega, et nendega oli ta nõus seisma, aga mitte kõndima. No ja vahepeal tuli lumi jälle maha, nii et ma mõtlesin, et mis seal ikka, eks ma paari nädala pärast proovin jälle, ja jätsin (mulle omaselt) need kingad diivanilauale vedelema. Eile tõi laps need mulle, et ma need talle uuesti jalga paneksin, ja hakkas ettevaatlikult diivanilaua servast kinni hoides nendega käimist harjutama. Paar korda kukkus ka, aga täna tõi hommikul uuesti need esimese asjana mulle kätte ja juba kõnnib normaalselt. Nii et varsti julgen ehk uuesti saapaid ka proovida.
Panen hunniku väikeseid pudinaid ka kirja, hiljem kunagi äkki imelik lugeda. Ma kurtsin täna kahele teisele emale, et mu lapsel on vist midagi viga, sest ta on hakanud … pead vastu seina lööma. Mitte nagu kõvasti ega närvi minnes vms, vaid ta vahepeal nagu testib suvalistel hetkedel mängides, kas selline liigutus on valus ka. Mõtlesin, et see PEAB imelik olema, veits kartsin isegi rääkida sellest – ja tuli välja, et nende aastased teevad täpselt seda sama (kusjuures mõlemad ütlesid, et oma esimeste lastega nad seda ei mäleta, nii et siit saaks mingi vandenõu teemal “koroonat põdenud või selle vastu vaktsineeritud vanemate lapsed taovad pead vastu seina”). Ma olin sellest guugeldades lugenud küll, aga ainult selle nurga all, et osad teevad seda endast välja minnes, aga meie omad kõik lihtsalt testivad, mis on valus ja mis mitte. Nii et kui sa seda loed ja sinu aastane sihukest nalja teeb, siis ära muretse, kõik on normaalne. No ja teiseks on ta lõpuks ometi hakanud veits üritama erineva kujuga klotse mitte ainult välja kallata, vaid ka konteinerisse tagasi panna. Mitte veel edukalt, aga siiski, see loodetavasti tähendab, et varsti ta enam ei lükka iga minu ehitatud torni ka ümber. No ja vist hakkame kahe uinaku pealt ühele liikuma, paar korda nädalas juba juhtub, et on kahe asemel üks, kuigi esialgu veel nii imelikult, et enne uinakut on ta sellistel päevadel üleval kaks-kolm tundi ja seejärel seitse-kaheksa, ilma et mingeid väsimusemärke näitaks. 😀
Aa ja mälu on tal juba tiba pikem kui paar päeva, aga üks päev, kui siin päriselt päike paistis, vaatas ta seda ikka tõelise üllatusega. No umbes nii, et mis kuradi asi see nüüd on ja miks ta niimoodi särab, kas midagi läks põlema v. Nii haruldane asi, et seda polnud vist detsembri keskpaigast või vähemalt lõpust juhtunud, nii et tundub, et ta ei mäletanudki enam, et päikesepaiste ka olemas on.
No näete, saingi terve ühe uinaku jälle ära kulutatud siin. Aga blogipostituse kirjutamine tundub vähemalt natukenegi asjalikum kui niisama internetis hullamine.
P.S. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin teile juba, et mu isa teatas siin üks päev, et looduse vastu ikka ei saa ja soorollid on kaasa sündinud, sest mu lapsele nii meeldis see nukk, mille ta esimese aasta sünnipäevaks sai. Mis on huvitav seisukoht, ma tahaks teada, mis ta ütleks siis, kui Merru asemel oleks Martin, sest kui me nüüd emotsioonitult fakte vaatame, siis mu laps kasutab nukku näiteks selleks, et talle pähe astuda, et ulataks voodi peale ronima, ja tema kõige esimene mänguasjadega seotud sõna oli auto. Teine oli mõmmi. Nuku kohta pole ta siiani midagi öelnud, sest nukust ta lihtsalt ei räägi. Autost, mille ta sai samuti esimeseks sünnipäevaks, räägib ta suure õhinaga mitu korda päevas. Võime tema toas mängida ja ta tõuseb püsti ning ütleb mulle “auto tuut-tuut”, et teada anda, et nüüd me peame koos elutuppa auto juurde minema, et ma saaksin teda sellega mööda maja ringi lükata. (Kusjuures wonder weeks’i raamat ütleb, et selles eas peaks lapsi hakkama huvitama nukkude eest hoolitsemine, aga see osa teda üldse ei huvita. Ta vaatab neid sama pilguga, nagu teisi lapsi, st tahab katsuda silmi, suud, kõrvu. Ja kuna nad vaatasid isaga lõvikuninga multikat, siis vahepeal ta riputab seda üle diivaniserva ja ta isa teeskleb, et karjub hirmunult, ning minu bioloogiliste soorollide vastu mittesaav üliarenenud emainstinktiga järeltulija naerab rõõmsalt, enne kui nuku sügavikku kukutab.
Pärdikute päevaraamat 
😂 oh kui nunnu!
Noh, mul on poisid autofännid olnud küll, aga ma vist läksin ise ka kergema vastupanu teed ja ise ei ostnud eriti mänguasju (raha ka polnud) vaid leppisin sellega, mida kingiti. Autod ja pehmed karvased loomad. Lasteaias olevat vanem laps küll nukkude ja mänguköögiga mänginud. Noorem paraku viskas nuku mängukärust välja ja pani sinna kallurauto.
Aga see kuulus peakoksimine. Jajah, seda muuhulgas seostatakse ka autismiga… ma ei mäleta, kas mu oma lapsed on seda teinud v mitte, ent kindlasti esines seda ka varasemates põlvkondades. No eks mingeid vaktsiine on nendegi vanemad saanud…
Mina olen lugenud, et seostatakse autismiga, kui nad samal ajal end maailmast välja lülitavad või endast väljas on vms, aga meil ühelgi ei ole nii, vaid kõigil lapsed lihtsalt mängu käigus möödaminnes proovivad paari kõksu ka.
Oleks pidanud vist ka ikka enne kassi võtma ja alles siis lapse saama, oleks ehk kassiga paremini hakkama saanud – see saabaste ja kassitrakside võrdlus siis. Meil oli ka algul õudne sõda saabastega, aga no ma ei otsustanud, et fain, ei meeldi saapad, egas midagi, käib eluaeg paljajalu siis. Samas kass heitis ka traksidega pikali maha ega suvatsenud kuhugi liikuda ja ma otsustasin kohe, et ei sest asja saa…Teine üllatus oli mul siis, kui avastasin, et kassi saab potitada analoogselt lapsega, algul ma niisama tulutult ootasin, et ta enne autosõitu kassivetsus ära käiks, kuni tulin mõttele, et tõstan ta sinna ja üllatus-üllatus! tegigi niimoodi häda ära.
See mängude teema, ma pole oma plikade juures kunagi märganud, et nad mängiks mingeid matkimise mänge – ema, poodi, kooli vms. Mingeid oma fantaasiamänge küll. Ise ehitasin ka nukuköögi kappidesse loomadele kortermaja jms.
Minu otsus oli suuresti sellest tingitud, et väljas läks jälle külmemaks ja igasugu isejalutamise üritusi tahan ma seal nagunii ainult plusskraadidega teha. Nii et võib natuke aega meil toas ja puhtal poepõrandal enne kingadega harjutada.
Ehee.. 🙂 mul oli kass see, kes pidevalt peaga vastu seina jooksis. Laps tegi muud tsirkust.
Aga selle emarolli kohta kirjutas primatoloog raamatus ” Different”:
…on aeg lõpetada pidada stereotüübiks tüdrukute kirge beebide ja nukkude vastu. Inimeste ja paljude imetajate käitumist ei saa selgitada eelarvamuste ja soole seatud ootustega. Bioloogia on küll sellega seotud, aga teisel ja olulisemal põhjusel. Emaks olemist peab õppima, see ei ole looduse poolt kaasa antud. Veelgi enam, inimeste puhul pole ka imetamine instinktiivne ja mugav, vaid nagu kõik emad teavad- selle õnnestumiseks peavad nii ema kui ka beebi natuke vaeva nägema.
Kuna need oskused on liiga komplekssed, et jätta need instinktide hooleks, on evolutsioon kindlustanud, et sugupool, kes vajab neid rohkem, on ka aldis neid rohkem treenima. See tendents, mis on funktsionaalselt seotud igivana paljunemisviisiga, ei ole stereotüüpne, vaid arhetüüpne. Võtmeks on motivatsioon ja matkimine ning treening pisikesest peast peale.
Seega, kui tahad, et laps nukuga mängiks, tuleb seda ka ise teha 🙂
Ma hetkel jälestan neid nukke, sest autoga mängimine on draamavaba. Kaisukarude ja koerte jms-ga mängimine on ka draamavaba, mängib, kuni ära tüdineb. Aga nukkudega ajab pidevalt mingi asi närvi ja siis peab jälle mind tüütama või karjuma. Näiteks ühel nukul tuleb pidevalt müts peast ära ja mina pean seda siis tagasi panema, sest miskipärast on ülioluline, et see ka toas peas oleks.
Ahjaa, tahtsin bioloogia kohta öelda, et lugesin just, et inimesed olevat ainsad loomad, kellest osad on otsustanud, et las laps võõrutab end ise – kõik teised ütlevad ühel hetkel, et mis asja, kõtt mu tissist eemale, suur laps juba.
Ja sama vist kehtib ka päris toidu jagamisel, millalgi hakatakse kutsikatele või noorloomadele hambaid näitama, ei tule siin midagi minu saaki närima!!!
Aa, seda ma juba teen – minu jäätis on minu jäätis, hoia eemale ja tüüta oma isa.