Või noh, plaanis oli küll, aga pean ikkagi ütlema teile, et sain nii palju häid mõtlemapanevaid küsimusi seksisõltuvuse kohta. Ei hakka nimeliselt kedagi välja tooma siin (lähete veel uhkeks ära), aga mõned olid ikka VÄGA head. Kuna pean just manuaalselt leibeldama hunnikut (läheb kuidagi liiga kahemõtteliseks ära, kui ütlen ilusas eesti keeles, et pean seoses seksisõltuvusega veidi käsitööd tegema), siis vaatan selle pilguga ka, millistele neist küsimustest annaks nende tekstide põhjal vastata ja millistele mitte.
Aga ilma naljata, pole ammu ühtki trennipostitust teinud. Ma olen nimelt viimasel ajal otsustavalt suisa kaks korda nädalas ronimas käinud, nii et tunnen end kohe teise inimesena. Näiteks on mul projektid! Mis tähendab, et on kohe ka rohkem motivatsiooni kodus lõuatõmbeid ja kerelihaseharjutusi teha. Venitama peaks ka, üks rada seisab konkreetselt jalgade painduvuse taga. See sama punane siin üleval oleks lihtsam, kui puusad rohkem lahti oleks jne.
No ja olgem ausad, kohati on tunne, et kaal ka veidi segab, kuigi ma pole julgenud kaaluda. Ma ei ütle, et ma olen päris vaal, aga mäletate, et ma ütlesin, et oo, esimest korda läksid need rohelised püksid jalga, kauaks seda lõbu ilmselt ei ole. No ütleme nii, et detsembris tuli nisujahu menüüsse tagasi ja täna juba trenni nende pükstega minna ei taha, sest vähe liiga pingul on. 😀
Aga see-eest on tunda, et jõud tuleb tagasi, aeglasemalt küll, kui eeldasin, aga tuleb. Kerelihased ja ülakeha lähevad märgatavalt tugevamaks. Nende videode põhjal ehk ei tundu nii, aga tuletan meelde, et ma filmin ju ainult neid asju, mis päriselt huvitavad on, mitte neid, mille ma esimese korraga ära fläshin. Kivis näiteks oli eile negatiivi all väga tore uus roosade nukkidega rada, mille ma kohe ära fläshisin, aga mõtlesin, et mis ma ikka neid negatiivi all olevate redelite ronimise videosid teen kogu aeg. Selle jutu peale panen ühe ebaõnnestunud redelivideo:
Ahjaa, üks asi, mis mulle silma jääb, on see, et hästi tihti öeldakse, et “tee kas või natukene ja juba tunned end paremini!” Ja ma ei tea, kas kõigil teistel on paremad kehad kui mul, aga mul küll nii ei käi need asjad. Kui ainult natuke teha, hakkab miski valutama, ja on vaja midagi muud veel teha, et ei valutaks. 😀 Kui ma juba hakkan ronimas käima, siis ma PEAN ka venitama, sest muidu tunnen painduvust vajavatel radadel, et mõni lihas hakkab kärisema. Ja praegu näiteks olen kuu aega trenni teinud ja juba tunnen taas, et ma PEAN vähemalt korra päevas alaseljaharjutusi tegema, et selg ei valutaks (sest ronimine on eelkõige ülaselga kaasav, kui ülaselg on pinges, saab pihta alaselg, nii et tuleb veidi lihastasakaalu nimel pingutada). Sellest rääkimata, et ma ei viitsi ju kogu aeg mingitel lihtsatel radadel tiksuda, nii et paratamatult peab siis tegema ka lõuatõmbeid ja kerelihaseharjutusi. Lõuatõmbeid teen hetkel küll ainult ronimispäevadel, et mitte küünarnukkidele liiga suurt koormust panna, aga olen juba jõudnud kolmestelt seeriatelt kuuesteni, nii et areng on märgatav. Kerelihaseid teen rohkem, aga päev enne ronimist proovin mitte midagi peale jooga teha, et lihased võimalikult koostööaltid oleksid ja lõbutseda saaks. Kuigi pool ajast on ikka tunne, et plahvatuslikku jõudu on null, sest no kui sa öösiti ei maga ja mingi puuk pooled so toitainetest endale rabab, siis kust see plahvatuslik jõud ikka tuleb. Aga staatilise jõu puudumise üle hetkel küll kurta ei saa.
Pärdikute päevaraamat 