climbing

Ainult trennipostitus

Minu teooria on, et oleks pidanud minema sellele väikesele nukile hoopis vasaku jalaga ja esmalt paremaga kaugemale välja astuma ja siis vasaku üles tooma – iseasi, kas selle lähenemisega suudaks selle underclingi ära hoida. Eks järgmisel nädalal proovime.

Või noh, plaanis oli küll, aga pean ikkagi ütlema teile, et sain nii palju häid mõtlemapanevaid küsimusi seksisõltuvuse kohta. Ei hakka nimeliselt kedagi välja tooma siin (lähete veel uhkeks ära), aga mõned olid ikka VÄGA head. Kuna pean just manuaalselt leibeldama hunnikut (läheb kuidagi liiga kahemõtteliseks ära, kui ütlen ilusas eesti keeles, et pean seoses seksisõltuvusega veidi käsitööd tegema), siis vaatan selle pilguga ka, millistele neist küsimustest annaks nende tekstide põhjal vastata ja millistele mitte.

Aga ilma naljata, pole ammu ühtki trennipostitust teinud. Ma olen nimelt viimasel ajal otsustavalt suisa kaks korda nädalas ronimas käinud, nii et tunnen end kohe teise inimesena. Näiteks on mul projektid! Mis tähendab, et on kohe ka rohkem motivatsiooni kodus lõuatõmbeid ja kerelihaseharjutusi teha. Venitama peaks ka, üks rada seisab konkreetselt jalgade painduvuse taga. See sama punane siin üleval oleks lihtsam, kui puusad rohkem lahti oleks jne.

No ja olgem ausad, kohati on tunne, et kaal ka veidi segab, kuigi ma pole julgenud kaaluda. Ma ei ütle, et ma olen päris vaal, aga mäletate, et ma ütlesin, et oo, esimest korda läksid need rohelised püksid jalga, kauaks seda lõbu ilmselt ei ole. No ütleme nii, et detsembris tuli nisujahu menüüsse tagasi ja täna juba trenni nende pükstega minna ei taha, sest vähe liiga pingul on. 😀

Aga see-eest on tunda, et jõud tuleb tagasi, aeglasemalt küll, kui eeldasin, aga tuleb. Kerelihased ja ülakeha lähevad märgatavalt tugevamaks. Nende videode põhjal ehk ei tundu nii, aga tuletan meelde, et ma filmin ju ainult neid asju, mis päriselt huvitavad on, mitte neid, mille ma esimese korraga ära fläshin. Kivis näiteks oli eile negatiivi all väga tore uus roosade nukkidega rada, mille ma kohe ära fläshisin, aga mõtlesin, et mis ma ikka neid negatiivi all olevate redelite ronimise videosid teen kogu aeg. Selle jutu peale panen ühe ebaõnnestunud redelivideo:

Kuidagi tihti lõpetan ma niimoodi nukralt selili maas

Ahjaa, üks asi, mis mulle silma jääb, on see, et hästi tihti öeldakse, et “tee kas või natukene ja juba tunned end paremini!” Ja ma ei tea, kas kõigil teistel on paremad kehad kui mul, aga mul küll nii ei käi need asjad. Kui ainult natuke teha, hakkab miski valutama, ja on vaja midagi muud veel teha, et ei valutaks. 😀 Kui ma juba hakkan ronimas käima, siis ma PEAN ka venitama, sest muidu tunnen painduvust vajavatel radadel, et mõni lihas hakkab kärisema. Ja praegu näiteks olen kuu aega trenni teinud ja juba tunnen taas, et ma PEAN vähemalt korra päevas alaseljaharjutusi tegema, et selg ei valutaks (sest ronimine on eelkõige ülaselga kaasav, kui ülaselg on pinges, saab pihta alaselg, nii et tuleb veidi lihastasakaalu nimel pingutada). Sellest rääkimata, et ma ei viitsi ju kogu aeg mingitel lihtsatel radadel tiksuda, nii et paratamatult peab siis tegema ka lõuatõmbeid ja kerelihaseharjutusi. Lõuatõmbeid teen hetkel küll ainult ronimispäevadel, et mitte küünarnukkidele liiga suurt koormust panna, aga olen juba jõudnud kolmestelt seeriatelt kuuesteni, nii et areng on märgatav. Kerelihaseid teen rohkem, aga päev enne ronimist proovin mitte midagi peale jooga teha, et lihased võimalikult koostööaltid oleksid ja lõbutseda saaks. Kuigi pool ajast on ikka tunne, et plahvatuslikku jõudu on null, sest no kui sa öösiti ei maga ja mingi puuk pooled so toitainetest endale rabab, siis kust see plahvatuslik jõud ikka tuleb. Aga staatilise jõu puudumise üle hetkel küll kurta ei saa.

35 kommentaari “Ainult trennipostitus

  1. Äkki see “tee kas või natukene” on mõeldud neile, kes muidu ka 500 meetrit autoga sõidavad, ja siis kui nad selle maa otsustavalt hoopis maha käivad, ongi neil kohe parem olla. Mitte neile, kes teevad juba niigi ja poolkogemata natukene või rohkemgi ja kellel millegi ekstra tegemine tähendaks juba lisapingutust.

    1. Nojah, ma lihtsalt mõtlen, et kui ma tahaks näiteks 30 minutiks jooksma minna, siis mul poleks selle jaoks aega, sest enne peaks ju 10 minutit sooja tegema ja hiljem 15 minutit venitama ja pesema võiks ka minna ja … See “tee 30 minutit” pole kunagi ainult 30 minutit. Kui ehk jah siis, kui bussi asemel jalgsi lähed.

        1. Mina kui natukese jutlustaja ütlen, et see soojendus on PALJU trenni. 10 minutit? See on SUUR ASI, SUUR TEGEMINE; see nõuab pühendumist! 15 min venitamist? Ma venitan 43 sekundit ja leian, et jee, väga hästi, naine =D

        2. Nojah, trennijärgne venitamine on osalt selleks, et ei hakkaks öösiti lihased krampi minema, aga vähemalt sama palju selle pärast, et paremat jalgade ja puusade painduvust oleks ju vaja.

        3. vvn, saa vanemaks 🙂 Üldine soovitus on, et trenni eelne soojendus peaks olema vanus / 2 minutit. Kui ma basseini ujuma lähen, siis ma ka võimlen u 15 minutit ette.

          Sõbrad ütlevad, et sportimisega seotud liigesehädad (mis ei ole otseselt traumad) tulevad sellest, et keegi ei viitsi pärast trenni venitada.

        4. no ma ei tee ka trenni tähenduses “üle kümne minuti” ja ma ei viitsi selleks ei soojendada ega venitada. Ma venitan vahel juhtumisi “selg on kange, venitan” või “midagi muud ei viitsi teha, aga reie semiste lihaste venitamisega saan ikka toime”. Oma seeria või maksimum kaks järjest harjutusi ma teen ära igasuguse mureta liigesehädade osas =D

        5. Ohkrt … kas venitamine aitab öiste lihasekrampide vastu? Vbla peaks seda sagedamini tegema – just reitele. Ja säärtele – millal ma viimati sääri venitasin? Sellest on AASTAID.

        6. Mul reied pole kunagi krambitanud, aga lähevad vastikuteks pakkudeks vahepeal. Reielihasevenitusi sa nagunii tead, seal pole suurt valikut, aga just krampide vältimiseks on minu lemmik säärelihasevenitus selline, et olen selili voodis, üks jalg on sirgelt maas (või noh, voodis) ja teine nii kõrgele üles tõstetud, kui võimalik, ja siis vaheldumisi sirutan varbaid ja tõmban jälle enda poole ning hoian kumbagi poosi iga kord paar sekundit.

        7. Tähh!
          Ma tegin enamasti neid lihtsaid trepiastmel, kus lasen kanna alla vajuda ning kallutan end ettepoole samas =)

        8. niipalju, kui ma olen viitsinud venitamisteooriasse süveneda, öeldakse ka, et nn aktiivne venitus (oma lihaste jõuga) on ohutum kui passiivne (keharaskuse või muu raskusega), sest väiksem risk üle venitada ja midagi ära tõmmata.

          Mina aga, olles vanuses, kus ma olen ärgates kerest kange, olen hakanud ärkamisprotsessi osana beebi moodi voodis aelema, et võtan oma varbad pihku ja masseerin. Esiteks venitab natuke säärelihaseid, teiseks on see jalatalla massaaž tõesti ärkamiseks hea, mul on muidu ärgates tunne, et ei oska üldse oma keha kasutada, sh käia.

        9. Vanainimene teatab nyyd, et niimoodi uahh, raksuga venitamine pole hea, vaid ka venitamine tahab natuke soojendamist ja meelitamist. Ja siis lõdvestamist.
          Jah, 30 min trenni EI OLE 30 min trenni, vaid soojendus, trenn, venitus, ja LÕDVESTUS.
          Vanainimene käis kunagi karates ja jõusaalis, praegu aitab see teadmine kangelaslikult omal jalal liikuda. 😀

  2. Käisin just juuksuris, jalgrattaga, 10 min ühes suunas ja 10 min teises suunas. KOHE on parem olla, sest on tunne , et olen natuke liigutanud. Ja kui teha ära sinu mõttes “soojendus” ehk siis 10-15 min võimlemist, on ka parem olla.

    Nii et minu jaoks on kindlasti nii, et mistahes liigutamine, ükskõik kui lühike, annab pärast mõnusa enesetunde.

    Sa ise oled overachiever, eks?, nii et sa proovid siin kokku panna “lühike trenn” ja “aga proovin ikkagi iseendast maksimumi välja panna / uut ja keerukat rada teha”. Enamik inimesi ja enamik trenne EI ole sellised. Inimene sörgib ja ei proovi selle käigus uut isiklikku 100 m rekordit teha. Ja nii edasi.

    Ronimine on vist ses mõttes veidi spetsiifiline ala, et seal sa tõesti proovid iga kord veidi parem olla kui eelmine. Ronid sama rada kiiremini või targemin, ronid uut rada, jne. Enamik liikumisharrastusi ei ole sellisele lakkamatule uuele ületusele või tulemusele suunatud.

    1. Eelmisest trennist/mängust veidi parem sooritus on miinimumprogramm nt pilli õppimisel. Ronimine aga on minu jaoks hoopis intellektuaalne tegevus, mitte sport, sest on tehniliselt keerukas ja nõuab ajutegevust, millist nt jooksjal iial vaja pole. 😀

      1. samas kui on totaalne energiavaegus, on plaan “kasvõi natukene täna harjutada” ikkagi parem kui üldse mitte harjutada.

        Kui suutäis paistab algusest peale kole suur – mitte just lootusetult suur, aga “nõuab õudset pingutust ja ma olen juba praegugi väsinud” -, siis tuleb jube kergesti hoopis käegalöömistunne. Ah, mis ma üldse pingutan, kui nagunii ei jõua nii, nagu vaja.

        1. nt kui vahepeal koroona pärast kõik grupitrennid ära jäid, siis õnnestus mul tantsu harjutada peaasjalikult plaaniga “ma teen selle tantsu soojenduse ära, seegi asjaks”. Ja tihti päädis asi sellega, et ma ikkagig ka tantsisin sinna soojenduse otsa. Oleks kohe alguses võtnud otsuse “alla tunni pole mingit mõtet”, poleks üldse tegema jõudnud, sest tervelt tund aega, appi, õudne, ma pean täna ju veel pesu pesema ja töö pole ka valmis ja millal ma siis veel õues jalutan ja kas mitte täna polnud see päev, kus peaks varem magama minema?

        2. Vanemaks saades kaob paremaks saamise võimekus ära. Ma ei jookse iial maratoni nii kiiresti nagu 10 aastat tagasi. Ega suusata ega sõida rattaga. Aga suusatamas käin ma ikka, sest mulle MEELDIB.

          Samas võib muidugi mõne uue ala võtta ja sellel arened ikka, sest alustad nullist. Ma täna sõitsin elus esimest korda staadioniringi (400 meetrit) uiskudega tagurpidi, selg ees.

          Aga üldiselt on enamik täiskasvanu “trenne” ikka liikumise või tegemise mõnu, mitte arenemise pärast.

      2. See esimene lause on küll väga kõrge standard. Nii mõnigi meist on andetu ja õpib oma lõbuks ja peab vahepeal nädalaid midagi harjutama, enne kui jälle parem saab.

        1. Ma teen põmst kõike oma lõbuks ja TAHAN iga kord midagigi paremini v rohkem teha kui eelmine kord. Sinna alla mahub ka see, et kui mul on halb olla, siis ma teen iga hinna eest ära kasvõi miinimumprogrammi, ja uskuge, mul on päris tihti päris halb olla. Või tänase teadmise juures hyperaktiivse ATH-isikuna on minu jaoks verine pingutus nt pilli peal TERVE lugu otsast lõpuni korrektselt, ilma jämmimata ja punkimata lõpuni mängida, või ettelõigatud puuvirn lõpuni ära lõhkuda. Seega ma olengi harjunud kogu elu ennast yletama ja sundima, ilma selleta elaksin vist puukuuris. Aga saavutusvajadus on sujuvalt igasse elu osasse imbunud 😀

      3. Minu arust on see lause absoluutselt saatanast ja selle parim tulemus on sitaks väsinud lihased ja endavihkamine: “ma ei suuda enam paremini, mis mul viga on”. Sest PUHKUS on sama oluline kui trenn jne. Iga kord rohkem ja paremini – millal ma peaks siis üldse tugevamaks saama? Mingit tasapisi-t see süsteem ei tunnista =P
        Või pillimänguna – krt, ma peaksin aastaga oma kesktasemelt maailma parimaks saama, umbes, kui ma harjutan nt iga päev ja pean iga kord parem olema kui eile!
        Tõenäolisem on muidugi mitte midagi teha, sest alustades sa juba paned endale meeletut pingutust nõuda väljakutse ette ja ma ei taha ju nii rasket asja teha!

        1. Sina ei taha, mõni teine jälle tahab ja vajab. Ma toon siis ka isikliku näite. Kui ma kunagi ammu jooksmas käisin, siis mina kippusin iga kord mingil hetkel maksimumi välja panema. Nii et vere maik on suus. Kuid sõbrad, enamuses, ei tahtnud midagi taolist, isegi sellest kuulda oli neile vastik. “Ma ei taha endale liiga teha.”

          Sõprade seisukoht oli muidugi mõistlik nii meditsiini mõttes (arstid ei luba üldse pulssi üles ajade) kui üldise trenni mõttes (kui on aeroobse trenni kord, siis ongi aeroobne!). Aga mulle see vere maik suus MEELDIS.

        2. Mul on raske seda mõista.
          Et intelletuaalselt saan aru ja usun, aga emotsionaalselt jääb arusaamatuks.

      4. Nooh, ma ei tea, omast kogemusest ütleks, et “eelmisest trennist/mängust veidi parem sooritus” kehtib ükskõik mis ala kohta (sh pillimäng), milles oledki algaja ja arenguruum on suur ja lai. Teisest küljest, minul tekkis ka pillimänguga mingil hetkel selge “platoo”, või õigemini hetked, kus mõnikord olin korralikult harjutanud, aga ette mängimisel koperdasin nagu algaja, samas kui teinekord puusalt tulistades töötasid sõrmed kui kulda. Eks muidugi, pikas perspektiivis harjutamine teeb paremaks ja pillimängus tekib tugev lihsamälu, aga minul suutis aju/närvikava kohati ka korralikult vastutööd teha, sh panna lihaseid endas kahtlema.

        Jooksmisega alustades oli samuti eduelamus nii tore, et mitte öelda sõltuvust tekitav, aga kui sai selgeks, et sama palju panustades enam tulemused nii suurte sammudega ei parane, siis muutsin jõuga mõtteviisi, et peaasi on ikkagi teatav pingutus ja sellest tulenev hea enesetunne, ning et endale viga ei teeks.

        Ja viimane teema ajab mind kohutavalt närvi laulmise puhul. Ma tunnen, et mu hääleaparaat on õrn, ja ma tahaks osata seda paremini hoida, ja treenida ka väljaspool kooriproovi, aga ma ei oska ja ka ei julge seda iseseisvalt teha. Vot seal tundub hääle soojendamine ja samas veel õigetele nootidele pihta saamine (mis siis, kui ma ei saa arugi, et ma mööda harjutan!) tõeline peen teadus. Jajah, terve ilm on täis hääleseadjaid jm spetsialiste, aga no miks peab teatud lihaste treenimine nii keeruline olema, arumaisaa.

  3. _Hah 😀 Ma ei tee sooja enne jooksmist. Ma mõtlesin, et sörkimine ongi soojendus. Ja ega ma ei venita ka. Lõvi ka ei venita ja vaata kui palju antiloope kätte saab.

    1. Sörkimine on minu arust ka soojendus. Enne ronimist ikka sörgiti – Künnapi trennides siis matkasaabastega ja piki Astangu klibuseid nõlvu, Lasnamäel 250m ovaalil.

      Aga jooksmine on teine asi. Kui tahad 400m täistempoga joosta, siis võiks soojendada ehk küll? Mingid tuttavad sportlased on öelnud, et sprint on pallimängude kõrval kõige vigastuste-ohtlikum ala. Passid passid passid JOOKSED passid passid passid JOOKSED.

  4. Mis üldse tänapäeval on teaduslik seisukoht venitamise osas? Ma olen lugenud väga veenvaid artikleid, kuidas tegelikult venitamine midagi ei anna, vigastusi ära ei hoia ja põhimõtteliselt öeldakse, et no eks sa siis venita, kui nii väga meeldib, aga mingit mõtet ei ole.

      1. … ja isegi ennetavalt! tunnen, et kramp ähvardab ja kähku venitan natuke. Ja siis mõni teine kord ei saa piisavalt ruttu jaole ja tulebki kramp.

  5. Ma palun hoopis ronimisalast soovitust. Käisin mõned aastad tagasi Ronminis trennis. Nüüd tahaks uuesti alustada. Kivi on lähemal ja kuuldavasti veidi suurem, aga Ronmin tundub inimeste mõttes omasem. On sul isiklikku eelistust? Kuidas võrdleksid?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.