Kuu: veebruar 2023

faith · konnapoeg

Saabki see veebruar mööda

Rents2 kommentaari
Suurus 74, täpselt paras, saab isegi kummardada

Mitte et see väga hirmus oleks olnud, päikesepaistelisi ilmasid on olnud päris palju. Mind vähemalt külm ei häiri, kuni päike paistab. Ainult see häirib, et kõik jäävad järjest haigeks. Pidin Tartusse minema, aga tahtsin seal külastada kahte peret, mõlemas on inimesed haiged. Jäin siis koju ja … Sirru jäi haigeks. Täna ärkasin ise üles sellise sureva hobuse tunde ja valutavate liigestega, et karta on, et olen ise ka seal veere peal, kuigi muidugi võib asi ka selles olla, et kirjutasin eile öösel kella kaheni lõputööd.

Aga tuli siin hiljuti jutuks see, et raske on last sobivalt riidesse panna, et poleks ei kubujuss ega poolalasti. Nii et sellega seoses tahtsin ära mainida, et see pole veel midagi, ma teen üldiselt ostud netist ja paraja suurusnumbri valimiseks kasutan teelehti ja kristallkuuli. Toariietega näiteks on nii, et hetkel on mu lapsele parajad H&Mi riided suuruses 86 (v.a. püksid, need 80) ning Lindexi ja P.oP. riided suuruses 80. Moega on veel kehvemini, sest kuna meil on toas üsna soe, aga Lindex näiteks parajasti lühikeste käistega bodisid üldse ei müü, olen ma neid kasutatult tellinud, nii et ta kannabki pool ajast mingeid rannakarpide ja liivavormide jms suvemotiividega asju, kui muumiriided jms pesus on.

Vihmakobe 74, siia võiks teise lapse veel sisse panna

No ja õueriided tehakse varuga, eks, aga see ei tähenda, et neid oleks lihtne valida. Kõige ülemisel pildil olev Lenne talvekombekas suuruses 74 on täpselt nibin-nabin paras. Ostsin selle kasutatult Marketplace’ist, sest olin 90% kindel, et see on nagunii talve keskpaigaks juba väike ja miks raha raisata, aga tegelikult on saanud terve talve sellega läbi. 😀 No ja need kollased vihmariided suuruses 74 on TÄIEGA lohvakad – suisa nii lohvakad, et kui ülemise osa ka talle selga panen, pean käised tagasi keerama, kuigi neil on igal pool kirjas, et seda ei tohi teha, sest muidu riided kuluvad voltimiskohast ära ja pole enam sealt veekindlad. Tänu taevale, et need vähemalt musta reede alega ostetud said, sest praegu tundub küll nii, et kõige kehvemal juhul on praegu suured ja sügiseks väikesed. Samas eelmine kord läks mul Reima toakombekaga nii, et ostsin enda arust õige suuruse ja juba üheksa kuu pärast sai tõesti selga panna. Nüüd ta ju kasvab aeglasemalt ka.

Didrikson suurus 70

Kusjuures ma ei tea, kuidas, aga teised inimesed müüvad neid lasteasju nii, et need tõesti näevad täiesti puhtad ja ilusad välja. Siin oli üks porine nädal, mil ma pidin seda kõige ülemist valget asja kolm korda pesema, ja sellest piisas mulle, et sooja fliisiga vihmakombekas tellida, mida annab lihtsalt lapiga puhtaks pühkida, aga laps ei külmeta. Mis toob meid kohe taas suuruse juurde. Kaks erinevat sõbrannat ütlesid, et kui tahad sooja JA lihtsasti puhastatavat, siis Didrikson Boardman. Okei, eks ma kuulan targemaid. Seda oli isegi saada absoluutselt kõikides värvides, aga … alates suurusest 80. Ma kartsin juba ette, et kui 74 on talle ühel firmal täpselt paras ja teisel suur, siis 80 pole õige valik. Nii et kammisin kõik netipoed läbi, kuni leidsin selle ühe poe, kus oli veel alles üks viimane kombekas suuruses 70 (miks 70, mitte 68 või 74? kurat seda teab). No ja kartsin täiega, et kui 74 on muidu paras, siis 70 võib ju väike olla – ja need on ka hästi natuke suured. 🤣 Õnneks püksid tõesti nii natuke, et kannatab kanda küll, sest kui on juba nulli kanti, on need vaieldamatult kõige mõnusamad asjad üldse. Ja eriti meeldib mulle see, et lukk algab pükstel alles vöökoha juurest, nii et isegi kui ta loigus istuks, oleks nii puhas, kuiv ja muretu tunne, kui üldse saab olla kellelgi, kel on kombeks end vahepeal täis sittuda. Selle ainsa saadaoleva värvivalikuga läks vist ka õnneks, minu arust vähemalt on üsna ilus. Aga käised tuleb ikkagi nii palju tagasi keerata, et raske uskuda, et see ülemine osa väga mugav on enam niimoodi.

Varsti oleme ühtekad

Nii et jah, kui keegi arvab, et lasteriiete ostmine kerge on, siis arvake uuesti. Mitte ainult kihtide arvu pole vaja timmida, vaid ka suurust. Ja siis tulevad vanavanemad külla ja ütlevad, et see on ju poiste värv. Praegu lõin käega ja tellisin talle Marketplace’ist vesti, eks hakkame siis koos veste kandma, nagu kaks bemmimimmu. Pole lapse süü, et ta ema lühikesed käed on pärinud, nii pole vähemalt vaja liiga pikkade käiste pärast muretseda.

P.S. Selle nädala ajaga, mil ma teile kirjutanud pole, pole ma mitte ainult kodus pihku nutnud, vaid olen sellele lisaks (jätkuvalt kodus) valmis kirjutanud: teoreetilise tausta esimese osa mustandi ja teise osa eriti musta mustandi (mis tähendab põhimõtteliselt, et kõik viited, mida ma tahan kasutada, on sinna kokku kuhjatud), dataseti peatüki (teoreetiliselt mustandi, aga no ütleme nii, et üsna hea mustandi), esimest research question’it (edaspidi RQ) puudutava metodoloogia peatüki mustandi ja esimese RQ analüüsi ja mudelite hindamise peatüki. Tahaks tegelikult täna mõned asjad siin ilusamaks saada + sissejuhatuse esimest RQ-d puudutava osa ka valmis kribada, aga asi edeneb. Vaatasin just, et kuidagi täitsa märkamatult juba 28 lk kokku saanud (no koos bibliograafia jms-ga, aga ikkagi) – iseasi, et mul hetkel reavahe 1,5 ja pean kõik Overleafi üle kantima (seal on meie osakonna lõputöö template) ning vaatasin just, et seal on ühene, kuigi lõputööde koostamise juhend lubab mõlemat. Ehk siis ütleme 24 lk, aga no ikkagi, taustatöö oli küll varem ära tehtud (artiklite lugemine ja olulisemate viidete väljaotsimine, suurem osa mudelite jooksutamisest jne), aga need 24 lk on põhimõtteliselt vähem kui kahe nädalaga nüüd kokku saanud. Ja kui eelmise lõputööga nägin vaeva, et allikaid leida, siis seekord on kasutatud kirjanduse loetelu ka kuidagi pingutamata juba üsna muljetavaldavaks veninud. Nii et kui jumal ja eetikakomitee lubavad, siis see töö vist ikka kaitstud saab. Või vähemalt kaitsmisele. 😀

anna kannatust

Mis jäi eile ütlemata

Rents5 kommentaari

Jätkame depressiivsel lainel – ma saan ise ka aru, et see kõik siin tuleb tegelikult ilmast. Ma olen üks neist, kes kergelt hooajalise depressiooni all kannatavad ning paar päikeselist päeva, millele järgneb kohe täielik jälkus, toovad alati madala meeleolu ka kaasa. Aga sellest hoolimata on üks teema, mis mind viimasel ajal väga häirib.

Ei ole vist väga saladus, et ma olen nii mõneski mõttes ära hellitatud. Või äkki hoopis niipidi, et ma oskan hinnata väikeseid asju? Et mind ei häiri see, et mul pole oma jahti ja kokka ja minu majas elavat lapsehoidjat, aga ma reaalselt rõõmustangi selle üle, et kui mul on näiteks lapsele uusi jalatseid vaja, siis ma ei pea ilmtingimata kõige odavamaid ostma või kasutatuid otsima, vaid saan valida midagi ergonoomilist. See teema on mulle muidugi hingelähedane ka, sest nagu ma kindlasti olen kirjutanud (ma ei mäleta enam, millest ma olen kirjutanud), kannatasin ma ise teismelisena pikalt jalaprobleemidest tingitud jala- ja seljavalude käes – mulle määrati isegi spetsiifilised tallatoed, mis oleks pidanud jalad normaalsemaks tegema või vähemalt valu vältima. Aga reaalsus oli see, et kuna need tallad oleksid pidanud käima IGASSE jalatsipaari, ei saanud mu vanemad neid lihtsalt lubada, ühed tallad sain ja selle aja peale, kui neist välja kasvasin, oli teema juba unustatud ja enam seda ei mainitud, kuigi kasvueas oli ka päevi, mil ma seljavalu tõttu pikali olin, ja pikemaid matku ei saanud jalavalu tõttu eriti teha. Huvitaval kombel kasvasin sellest välja, st jalad on muidugi imelikud, aga miski enam ei valuta, matkata saan vabalt jne. Sarnaseid lugusid on mul tutvusringkonnast veelgi – ühel sõbral näiteks oli selline tervisehäda, kus ei pidanud isegi midagi ostma, aga oleks pidanud igapäevaselt spetsiifilist massaaži tegema. Mida kahel kohal töötav üksikema jaksas teha ühe kuu ja siis see ununes, sest … ta oli kahel kohal töötav üksikema. Sõber valutab tänaseni. Mitte et see kõik oluline oleks, lihtsalt põhjenduseks, miks see on üks teema, kus ma ise ei taha teatud asjadelt kokku hoida, kui ma ei pea seda tegema – ja miks ma oskan VÄGA hinnata seda, et ma ei pea siin ilmtingimata kokku hoidma.

Igatahes ma siin hiljuti istusin ja mõtlesin, kas maksta rohkem kui 50 eurot rohkem turvatooli eest, mis oli täpselt see sama tool, mis ma tahtsin, aga teist värvi (asja tegi raskemaks see, et Sirrule meeldis see odavam värv). Ja no poole mõtlemise pealt toimus see maavärin, nii et ma ostsin odavama tooli ja annetasin hoopis maavärinaohvrite väljakaevamisega tegelevale organisatsioonile. Aga samal ajal on sees selline ebameeldiv näriv tunne … Mind on viimasel ajal kuidagi väga häirima hakanud, et ükskõik, mida meie teeme või ei tee, kuskil on väga rikkad inimesed, kes teenivad teiste inimeste kannatuste pealt nii või teisiti. No näiteks Hispaanias, kus kinnisvaraärikad alustasid meelega tulekahjusid (mille käigus majad hävisid ja inimesed hukkusid), et siis odav kinnisvara kokku osta ja uusarendused peale lükata. Südamega inimesed annetavad, et kodu kaotanud inimesed päris nälga ei jääks, ja samal ajal keegi hõõrub rõõmsalt käsi kokku ja ehitab uue ärihoone. Hispaania vasakpoolsed üritasid isegi läbi suruda seadust, et 30 aastat pärast selliseid tulekahjusid ei tohiks seal arendustegevusega tegeleda, just selleks, et selliseid “ärimehi” ohjes hoida. Ma ei tea, kas see läbi ka läks, Sirgi ehk teab? Ei leidnud guugeldades esimese hooga infot.

No ja Türgis ju nüüd sama teema. Seal oli selline lugu, et kui sinu ehitis ei vasta nõuetele, siis sa võid kas altkäemaksu anda või lihtsalt hiljem trahvi maksta ja kõik on ok. Kuni on maavärin. Nüüd on hinnanguliselt 42 tuhat inimest surnud (kolm tuhat neist Süürias), aga no realistlikult on see pigem 50 tuhande piirimail. VÄHEMALT 50 tuhande. Ja miskipärast olen ma hetkel sellises seisus, kus mul on väga raske toime tulla mõttega, et meil on mingid inimesed, kes esmalt rikastusid nende ehitistega, mille kehva kvaliteedi tõttu nii paljud surnud on, nüüd ilmselt varastavad osa annetustest, sest Türgi on nii korrumpeerunud, ja kui see asi läbi, alustavad need samad inimesed uuesti arendustööga ja teenivad VEEL rohkem. Kindlasti saavad oma osa ka ÜRO abipakettidest jne. Praegu on arreteeritud 12 pisikala, samas kui avaldatakse artikleid sellest, kuidas riigi president teadlikult nõuetesse üsna pehmelt suhtus, sest ometi hea võimalus teenimiseks.

Ja ma saan aru, et maailm ongi selline. Et ongi mingi seltskond, kes teenib sinu pealt, ükskõik, kas sul on parajasti rõõmud või mured. Et noh, sa võid olla abivalmis lammas või ahne lammas, talunik sööb ikka lõpuks praadi ja pügatud saad sa nii või teisiti. Aga just selliste suurte katastroofide taustal on see kuidagi eriti õõvastav ja sellega on kuidagi raske leppida. No et mingi prints, kes on lasknud mingi ajakirjaniku ära tappa, ohkabki tüdinult ja ütleb, et issand, te IKKA VEEL räägite sellest v? Sest on suur hulk inimesi, kelle jaoks me ei ole inimesed. Mitte et mul oleks vaja, et MINA inimene oleksin sellise jaoks (mis mul sellest, mida elevant minust mõtleb), mulle lihtsalt meeldiks, kui mind ja minusuguseid ei oleks okei tuhandetes tappa mingi äritehingu raames. See on see osa, mis mind häirib, et tavainimese surm ongi selliste inimeste jaoks lihtsalt äririsk.

Ma ei tea, ma ei oska end väljendada. Kustutan ilmselt hiljem ära selle, sest see on lihtsalt üks mõttetu lalin. Aga tahtsin täna oma emotsioonid kirja panna.

anna kannatust

Tahaks ainult vinguda

Rents27 kommentaari
Aga see naeratus tõesti teeb iga kord tuju kohe natukene paremaks

Mul on nii kehv nädal olnud, et ma olen vaimselt täiesti nullis. Okei, teisipäeval oli tegelikult maailma parim trenn, kui ma üritan paaniliselt midagi toredat siit leida, aga see-eest oli lapsel esimene tõsisem kukkumine. Nii tõsine, et ma kutsusin kiirabi, sest tundus, et ta ei rahunegi maha – ja kui rahunes, istus ainult minu süles, aga iga väikese liigutuse peale hakkas uuesti hüsteeriliselt nutma, mis üldiselt on tõsise peapõrutuse tunnus. Noh, nagu ma olen maininud, armastab ta väga autosid, nii et kohe, kui vilkuritega kiirabiauto akna taga oli, oli nutt otsas. Kiirabitöötajad küsisid põhimõtteliselt, et miks te kutsusite meid. 😀 Teiseks on lõputööga jama. St mitte otseselt lõputööga, vaid inimesed ei suuda kuidagi kokkuleppele jõuda, kas me vajame eetikakomitee luba või mitte – peamine põhjendus siis see, et see, et inimesed postitavad midagi avalikult internetti, ei tähenda veel sugugi, et need inimesed aru saaksid, et keegi võib seda infot hiljem teadustöös kasutada. Tuletan meelde, et ma ei kirjuta isegi tööd, kus ma avaldaksin mingeid tsitaate vms, vaid ma jooksutaksin kogu andmekogu peal erinevaid mudeleid ja avaldaksin igasuguseid teemaanalüüsi tulemusi, sõnapilvesid jms. No näiteks selline sõnapilv on mul, ei tundu mulle nagu miski, mis kellegi anonüümsust ohustaks:

Ühesõnaga ma olen hetkel veidi heitunud, sest kui tõsiselt nüüd pidurit tõmmatakse sellise asja pärast, siis mul lihtsalt ei ole jaksu, et veel kolmandat korda uue teemaga pihta hakata. Nii et ma olen sel nädalal mõrus tujus. See omakorda rikub kõik muu ära, tänane trenn oli suht selline:

Ei ole vaja öelda, et beeta oli vale ja ei oleks pidanud mõlemat kätt kokku viima – proovisin enne ka otse minna, aga täna oli konkreetselt selline päev, et vaim oli nõrk ja keha seetõttu ei tulnud kaasa. Olen täiesti kindel, et see oleks heal päeval mulle fläshitav rada olnud. Ja kirjutan ma teile üldse ainult selle pärast, et vältida selle lõputööga tegelemist, kuigi lubasin esmaspäevaks esimese peatüki dräfti – sest tunne on, et miks ma peaks pingutama, kui võib juhtuda, et tuleb jälle kõik prügikasti visata. Vaene mina. 😦

Ah, räägime parem poliitreklaamist. NB! Mitte poliitikast, sest siis võiks jääda ekslik mulje, et mulle meeldib neist keegi, vaid poliitreklaamist. Ma siin lubasin suure suuga, et valin selle, kellel kõige seksikam reklaam on, aga eile märkasin, et see Stefan, kelle nägu mulle Lasnamäe kanalis trenni sõites iga kord vastu vahib, ei ole mitte poliitik, vaid hoopis muusik. Ups, jälle alguspunktis tagasi. Ja no teiste puhul on raske seksikust hinnata, sest näiteks keskerakondlased on kõik piltidel kümme aastat nooremaks tuunitud. Ei tea, kuidas sel aastal on, varem on üks mu tuttav pildistanud neid enne valimisi, aga ma ei julge küsima minna, kas see Kardashianide tuuningu lisamine oli tema enda mõte või tellimustöö.

Ahjaa, üks EKRE liige (nime ei mäleta, ei olnud üks kuulsustest) oli pildil suisa päikeseprillidega! Vat sellest ma tõesti ei saa aru, kas tõesti keegi ei öelnud, et kui sa midagi müüa tahad, PEAVAD inimesed su “ausat silmavaadet” nägema. Päikeseprillid poliitreklaamil on selline iseendale jalga tulistamine, et piinlik. Üldse on mul tunne, et EKRE on mingid sabotöörid fotograafiks/stilistiks palganud, sest ma mõtlesin Eeva Helme pilti nähes tõsiselt, et kust nad nüüd selle pensionäri välja võlusid, Helmed paljunevad pooldumise teel v – sest ma olen Martini naist telerist korduvalt näinud ja ma TEADSIN, et ta nimi on Eeva, aga ma ÜLDSE ei ühendanud ära, et see on sama inimene. Teleris ja siiani ajakirjanduses nähtud piltidel on ta välja näinud nagu ilus ja hoolitsetud 43aastane naine, nüüd neil reklaamidel tundub nagu vanainimene. Ja ärge saage valesti aru, ma ei dissi üldse Eeva Helmet siin, kui ta näeb teleriekraanil liigutades igati ok välja, siis ta ilmselgelt näebki ok välja. Ma dissin ainult seda fotograafi ja/või stilisti, kes temast reklaami jaoks penskari tegid. Tahtsin kohe pilti otsida, aga ei leidnud.

Ja kui tundub, et teiste kohta ma ei ütle mitte midagi, siis mitte selle pärast, et ma arvaks, et Reformierakonnal on näiteks imeline reklaam, vaid selle pärast, et teiste reklaamid on lihtsalt igavad. Ei, rohelistel oli mingi täiesti debiilne video. Eesti 200 võttis korraks naerma, aga no mitte neid valima. Reformarid on igavad ja mitte ühtegi sotside reklaami pole mulle huvitaval kombel ette sattunud. Isamaad nagu nägin kuskil, vaatasin veel, et Seedril on sama imeliku nimega vend. Aga ei tule isegi meelde enam, mis nimi vms. Igavad reklaamid ühesõnaga.

climbing

Need tüütud ligitikkujad

Rents3 kommentaari

Keegi just kirjutas (tglt ma muidugi tean, kes), et nii raske on jõusaalis käia, muudkui tullakse juttu alustama. Well, kallid lugejad … Mina olen see, kes tuleb jõusaalis juttu alustama. 😀 Tegelikult jõusaalis muidugi mitte, seal tehakse tõsist trenni. Aga mul pole isegi natukene häbi kellelegi ronimishallis ligi astuda ja küsida, kas nad ei tahaks üheks päevaks mu sõbrad olla, sest üksi on igav ronida. Eriti kui parajasti mõni projekt käsil on, siis on hulga lõbusam teistega kordamööda proovida ja üksteisele nippe anda. Vahepeal. Mul on Kivis näiteks hetkel selline projekt, et ma arvasin, et ma pean teise jalaga minema, aga siis nägin, kuidas üks tüdruk selle minu esialgse beetaga ära tegi, mis tähendab, et mitte beeta ei olnud halb, vaid mina ise olen nõrk. See ei olnud lõbus. Aga see selleks.

Ma saan ise ka aru, et see on natuke kahtlane, kui mingi võõras tädi sulle külje alla ujub, nii et ma igaks juhuks mainin alati oma meest ja/või last esimese kümne minuti jooksul, seda enam, et üldiselt saavad päeval ronida ainult teised lapsevanemad või noored tudengid. Ma suudaksin elada teadmisega, et mehed arvavad, et ma trennis lantimas käin, aga ma ei taha, et mingid 20aastased lapsukesed tõsimeeli arvaksid, et ma mingi cougar olen, kus siis selle häbi ots. Eelmine kord just tegin terve trenni koos kahe noormehega ja minu meelest oli meil tõesti tore. Täna ajasin ühe (minuga võrreldes) noore Tartu poisiga juttu ja taas oli tore. Ja noh, ma ei taha nüüd iseennast dissida või midagi, aga ütleme nii, et nende 20aastastega ronides ma ei pea kartma, et keegi neist hiljem mulle DMidesse üritaks slaidida, nad naeraksid end ilmselt puruks juba ainuüksi selle mõtte peale.

Nii et tasuta nipp kõigile naissoost trennihaidele – kui muidu on hirm, et mehed ligi ajavad, siis ümbritse end kohe varakult selliste meestega, kelle jaoks sa mis iganes parameetrite tõttu iial midagi homie‘st enamat ei saaks olla. Nemad ise sulle ligi ei aja, aga samas testosteroonilõhn hoiab nende konkurendid eemal.

P.S. Teid kindlasti huvitab, et nüüd, kui ma öösiti magada saan, suudan ma taas ka Kivis nii mõnegi 6c fläshida. Kohe hea tugev tunne oli.

konnapoeg

Noh, kuidas selle öise võõrutamisega ühes voodis magades on?

Rents1 kommentaar
Kurtsin just sõbrannale, et keha on imelik. Hommikuti on ilma naljata kõhulihased näha – aga õhtuti või ette kummardades on selline pilt

Olen öise võõrutamise vajadusest juba nii palju rääkinud, et ise ka ei viitsinud enam kuulata, nii et otsustasin asja ära teha. No umbes nii, nagu Mark Twain otsustas suitsetamist maha jätta, kohe mitu korda otsustasin, aga ikka tuli midagi vahele. Ainult selle vahega, et Mark Twain ikka alustas ja taasalustas, mina ainult munesin, aga tegudeni ei jõudnudki. Kuni lõpuks teatasin Sirrule ühel reedesel päeval, et ta võib teises voodis magada, sest TÄNA algab uus elu. Mõte oli juba varasemalt olemas, et just reedel, et siis saaks nädalavahetusel isa rohkem aidata, aga see, et titt suvatses ööl vastu seda reedet mitu korda näiteks 20 minuti tagant ärgata, ainult kinnitas, et aeg on küps, enne kui ma hulluks lähen.

Plaan oli siis selline, et kui metsik kisa pole, proovin kuus söögivaba tundi teha, kui on, siis neli (ja edasi ametlike soovituste kohaselt, ehk siis iga kahe nädala tagant või nii jälle üks unetsükkel juurde – see soovitus on ema tervisest lähtuvalt ka, et rinnad põletikku ei läheks). Konks siis see, et ta teeb esimese jupikese (tavaliselt 1-2 tundi) oma voodis ja siis kolib minu voodisse üle, nii et pärast seda plaanisin ikka toita, sest no sel hetkel olen ma nagunii üleval. Ja sealt edasi siis toitmisvaba aeg. Varuplaan oli, et kui kolme ööga märgatavalt parem ei saa, võtan ca kuuks aja täiesti maha ja siis 15 kuu kandis teen lihtsalt ühe ropsuga täieliku võõrutamise. See siis selle mõttega, et kui ikka võõrutamiskogemus talle nii ebameeldiv on, ei ole mõtet seda 100 korda teha, teeme kord ja valmis, sest niimoodi elamine on jällegi mulle äärmiselt ebameeldiv kogemus.

Miskipärast olin juba ette kindel, et feilin, aga selle pooleteise kuuga hakkab ta ise paremini magama. Või noh, ma tglt tean, miks – sest ta on selline, et teeb üldiselt asju oma tempos, aga kui pihta hakkab, siis nii on. Kõndimisega oli nii, et lihtsalt tõusis püsti ja hakkas käima, ei teinud käputamisega vaheldumisi. Lusikaga söömisega (mäletate, arst ütles, et aastane peaks lusikaga sööma) oli ka nii, et ta ühel päeval lihtsalt otsustas, et nüüd hakkab ise putru suhu tõstma. Ja nüüd tõstabki, mitte ideaalselt, aga tõstab. Nii et sisetunne ütles, et esimene katsetus läheb aia taha, aga ehk lükkab see ikka mingid asjad liikvele.

Tegelikkus oli see, et esimene öö läks oodatust TUNDUVALT paremini. Päris kisa oli ainult alguses natuke, aga ta üritas end otsekohe ise magama panna. Mitte eriti edukalt, sest ilmselt tühi kõht segas, aga peamiselt ta nurises vaikselt ja püherdas sõrm suus ringi. Ja ma ei osanud arvestada sellega, et kui ta muidu ärkab tunni-kahe tagant, siis näljasena saab sellest 30 minutit. Nii et kuna ta ärkas 2 tunni pärast ja ma olin juba otaustanud, et 4 tundi on ta kindlasti söömata, pidin teda suht poolteist tundi magama tagasi silitama – aga selle aja peale oli ta ise ka nii väsinud, et vajus korralikult ära ja lasi kolm tundi järjest. Ehk siis esimese öö skoor oli 6 h ja 45 minutit söömata, nii et selle põhjal otsustasin edasi vähemalt kuue tunni reeglit hoida.

Teisel õhtul kartsin megalt, et mis nüüd ees ootab, aga reaalsus oli see, et esiteks magas ta juba oma voodis kauem (3,5 tundi tavalise 1-2 asemel), siis sõi minu voodisse tulles ja seejärel magas suurema nurinata kuus tundi – korraks hakkas küll natuke läbi une virisema, aga isegi ei üritanud karjuda või mind rabada vms. Täitsa tõsiselt, ma polnud ammu nii hästi magada saanud. Nii et nädalavahetuse suurim mure oli see, et ta tahtis päeval mind KOGU AEG kaisutada ja oli nagu puuk küljes, aga ööd läksid hulga paremini, kui ma kartsin. Ilmselt asi selles ka, et ta ju tegelikult oli juba harjunud iseseisvalt uinuma, lihtsalt mitte öösiti – nii et selles mõttes ei pidanud ta midagi täitsa uut tegema hakkama, selle võrra kergem.

Tahtsin postituse avaldamisega nädal aega oodata, et näeksin, kaua ta päeval puugib ja kas öösel hakkab tagasilööke tulema või mitte – st selge see, et kui ta peaks haigeks jääma või uusi hambaid kasvatama vms, siis muidugi hakkab, aga mõtlesin just niisama, tavalisel ajal. Aga noh, juubeldasin juba sisimas, sest NII kergesti käis. Aga siis saabus kolmas öö ja ta oli otsustanud vastu hakata. Õnneks mitte päris röökimisega, nii et taas, ma ei saa otseselt kurta, aga kolmas öö oli raudselt raskem kui esimene, ringi püherdas pikemalt, ärkas tihedamini jne. Saime need 6 h ja 45 minutit kätte, aga raske oli, olin seejärel hommikusel koosolekul nagu täielik zombie.

Aga üldises plaanis ei saa siiski kurta, sealt edasi on ühtlaselt suhteliselt hea seis olnud. Ta ärkab küll öösiti, aga jääb üsna kohe ise uuesti magama. Vahepeal tahab veidi patsutamist, vahepeal mitte. Ja tegelikult ärkab ta JUBA vähem kui varem, no ütleme iga kolme tunni tagant varasema 1-2 asemel (ja eile sai alles üks nädal täis, nii et üsna kähku käis see areng). Päeval täielik puuk olemine kestis ka ainult kolm-neli päeva, sealt edasi hakkas olukord normaliseeruma.

Kelk täna kasutamist ei leidnudki, sest miks istuda, kui saab astuda – ja ära väsides sülle nõuda

Ahjaa, on mitu asja, mida ma ei osanud üldse oodata. Esiteks on see parandanud tema enda öist unekvaliteeti nii palju, et ta on pea püsivalt liikunud kahe päevaune pealt ühe peale (st vähemalt neli päeva nädalas, loodetavasti saab sellest varsti seitse). See omakorda parandab minu elukvaliteeti, sest ma saan teda natu-natukene kauemaks hoidja juurde jätta, et kooliasju teha või trennis käia – ta on hoius küll ainult kaks korda nädalas, aga ikkagi. Nii et see on tervitatav muutus.

Teiseks teeb see parem unekvaliteet ööune kogukestuse ka natukene lühemaks, kuigi see pole väga märgatav erinevus (varem oli ca 10-11 tundi, nüüd 9-10 + ärgates ca 20 minutit vaheldumisi tissi otsas mõnulemist ja niisama kaisutamist). Ja sellega tihedalt seotud väga oluline muutus on see, et ta magab nüüd oma voodis kauem. Vat seda ma ei osanud küll ÜLDSE oodata, sest sealt migreerudes saab ta ju jätkuvalt rinda. Aga kui muidu magas ta oma voodis 1-2 tundi, nagu ma postituse alguses mainisin, siis nüüd teeb ta seal tihti 4 tundi järjest. St ärkab vahepeal korraks, aga keerab külge ja teeb ühe unetsükli veel. Loodan seda veel natuke nihutada, kui õnnestub, sest seal ei ole ju mingit patsutamist vaja ega midagi – minu osalus ongi seal ainult nii suur, et nii kaua, kui päris ei röögi, ma ennast püsti ei aja. Kui ikka karjuma hakkab, siis toon ta endale kaissu. Ehk siis plaanis oli teda ainult öisest toitmisest võõrutada, aga täitsa kogemata sai teda ka rohkem oma voodisse magama harjutatud, mis pikas perspektiivis on ainult pluss. Ma nimelt jätkuvalt loodan, et ühel ilusal päeval saab see naabrite maja siiski valmis ning tema saab oma tuppa ümber kolida, ilma et keegi ketassaega laseks akna taga hommikul kell üheksa.

Aga see, et ta on pikemalt oma voodis, tähendab muidugi seda, et mu kuue tunni reeglit ei õnnestu rakendada, sest kui ta magab neli tundi oma voodis ja siis saab minu voodis süüa, ärkab ta tihti viie tunni pärast juba üles ja on valmis päeva alustama. Mul on kuri kahtlus, et asi on ka selles, et mul pole enam nii palju piima, nii et tal on kõht päriselt tühi. Nimelt vanasti sõi ta hommikul kõhu täis ja siis sai päris hommikusööki ca poolteist tundi hiljem. Nüüd võib ta 20 minutit mul rinnal mõnuleda, aga on ikkagi valmis viis minutit pärast seda putru sööma, kõht pole punnis ka ega midagi. Ja no ka juhtudel, kus mu rinnad seitse tundi järjest puhata saavad, pole mingit piimapaisu tunnet vms, mille eest hoiatati. Aga see selleks, tahtsin lihtsalt öelda, et heade harjumuste juurutamise mõttes oleks väga kasulik, kui õnnestuks ikkagi veenda ta seal oma voodis need kuus tundi ära tegema. Iseasi, et see on minule siiski veidi väsitav, sest miskipärast olen ma siis kogu aeg valvel ja ärkan iga kord, kui ta korraks kiuks teeb – kui ta minu kõrval magab, siis ma küll panen tähele, kui ta niheleb ja uuesti edasi magab, aga see ei aja mind nagu PÄRIS üles.

P.S. See ehituse asi on nii rändom. Ma nimelt arvasin, et nad tegelevad juba siseviimistlusega (kuigi aknast on näha, et näiteks esimese ja teise korruse vahel treppi veel ei ole), põrandad jms on valatud jne. Aga nüüd tuli neile suur hunnik liiva. Mida nad teevad selle liivaga, kui kõik ladumist ja valamist vajavad asjad juba tehtud on? Või kas ikka on? Olen nii uudishimulik, et mine või oma kehvas vene keeles purssima sinna.

TLDR: Ärge laske end heidutada sellest, kui keegi ütleb, et öist võõrutamist pole võimalik teha, kui laps veel oma voodis ei maga. Minu kogemus on siiani küll positiivne. Ainus negatiivne osa ongi see, et tuleb tugev olla ka neil päevadel, mil tegelikult pole jaksu tugev olemiseks, aga iga päevaga läheb asi paremaks. Ehk siis lootust on.

anna kannatust

Kas teie mehed hoiavad puhtust?

Rents11 kommentaari

Ma tean, et pealkiri kõlab nagu koerast räägiks, aga ma ei oska seda teisiti sõnastada, jutt ei käi koristamisest, vaid just olemasoleva korra säilitamisest. Koristamisega pole meil kunagi probleemi olnud (või noh, temal äkki on, sest ta on innukam koristaja 😀 ), puhtuse pidamisega ka nii väga mitte, kuigi mina olen üks neist inimestest, kellel kipub tekkima SEE tool. No teate küll, see tool, mille peal on asjad, mis on pesumasina jaoks liiga puhtad, aga kappi ka nagu ei taha panna, sest käisid juba korra seljas.

Igatahes seoses lapse perre lisandumisega läks puhtuse hoidmisega asi mõneks ajaks veits käest ära, kuigi minu meelest on nüüd juba jälle suht ok. Näiteks näeme koos vaeva, et kõik nõud samal päeval ära saaksid pestud jne. Aga mul on tunne, et tema meelest ei ole ok, sest viimased paar nädalat on aju kuidagi overdrive’is tal selle koha pealt. No näiteks. Meil on kraanikausi juures väike korvike, kus on nõudepesulapp, pudelihari ja veel mingi lapike. Ma olen sinna üritanud sokutada ka ühte pisikest harjakest, mis originaalis oli kohvimasina piimavahustaja puhastamiseks, aga nüüd on meil eraldi (kergemini puhastatav) vahustaja – aga ma viimasel ajal kasutan seda harjakest IGA PÄEV, sest Merrul on selline joogipudel, mille tihendit on sellega hea pesta. Ja iga jumala päev sokutan ma selle harja sinna korvi (mitte laua alla vedelema või isegi tööpinnale vedelema, vaid konkreetselt korvi, kus on teised puhastusvahendid), ja iga jumala päev avastan ma, et ta on selle ühel hetkel kappi ära pannud.

Okei, sellest saan ma veel tegelikult aru, igal asjal oma koht jne. Aga näide 2. Teen mina hommikul kaerahelbeputru. Panen vee/piima keema, võtan kaerahelbepaki kapist välja, lähen titel mähet vahetama, tulen tagasi … ja avastan, et kaerahelbepakk on juba tagasi kappi rännanud. No ja kõige rohkem ajas närvi näide 3. (Kõik need näited on viimase nädala või max kahe jooksul). Taustainfoks siis, et meil on selline kompostikastike toas, millel on korralikult kinnikäiv kaas, et see siin ei haiseks – mis tähendab, et selle kaane eemaldamiseks on kahte kätt vaja. Nii et võtan mina sellel kaane pealt ära, et kohvimasina käppa sinna tühjendada (sest teine variant oleks võtta see räpane käpp, panna see kuskile vastu ootama ja siis avada seda kasti), pööran ümber, võtan käpa, pööran tagasi – ja ta on jõudnud selle KÜMNE SEKUNDIGA sinna kaane peale tagasi panna. Nagu anna kannatust!

Olgu öeldud, et see sama asi tuleb positiivse poolega ka, näiteks täna, kui ma kohvimasina juurde jõudsin, oli ta juba seal, oli mulle kohvi ära jahvatanud ja käpa juba ära täitnud. Nii et see “issand jumal, räägi oma mehega” ei päde siin, ei hakka ma teda noomima, kui ta mul ikka nii armas ka on. Teile kurdan lihtsalt.

P.S. Meil tavaliselt ei ole keelebarjääri, aga eile näiteks juhtus selline asi, et tema vaatas “White Lotust” ja mina ajasin oma asju, sest see on nii igav sari, et ma ei suuda seda vaadata (ta ütles ka, et annab alla, et üle kahe osa ei kannata). Küsisin, et millesse ühe tüübi isa suri siis.

Tema: “Of AIDS.”

Mina: “Mis mõttes, kuidas nad ei teadnud seda siis?”

Tema: “No sellega kaasneb teatud stigma, ju häbeneti öelda.”

Mina täiesti segaduses: “What stigma? You mean like age discrimination?” Selle aja peale vahtis ta mind sellise näoga, nagu ta ei saaks aru, kas ma teen mingit nalja oma arust või mis kurat siin toimub. Ja siis jõudis mulle kohale, et ta ütles AIDS, mitte age, nagu old age. 😀 Ja jah, ma saan aru, et need häälduvad erinevalt, aga miskipärast klammerdus mu aju kohe selle teise variandi külge, ilma seda esimest hetkekski kaalumata. Mine võta kinni.

beebi · konnapoeg

Miks ma nii pussy-whipped olen?

Rents4 kommentaari

Baby-whipped on parem sõna vist, sest ma ikka ainult ühe daami suhtes olen nii järeleandlik, et ennast ajab ka närvi. Nii kui ta kiuks teeb, on mul süda hale ja beeps mul süles. Kusjuures mitte iga asjaga, kui ta oma ringirööveldamistega kukub, siis kui tal just pea vastu maad ei käi, mul enamasti ei tõuse enam kulm ka, eks ta loodetavasti õpib oma kogemustest. Või kui ta nutab, sest ta lihtsalt nõuab midagi – praegu ta näiteks annab mulle 200 korda päevas oma nuku, et ma saaksin sellele mütsi pähe panna, ja kui ma seda ei tee, hakkab nutma. Kui panen, siis muidugi tõmbab selle mütsi peast ja annab Pauli mulle ootusärevalt tagasi. See selleks, kui ära tüdinen, tassin ta (tite, mitte Pauli) lihtsalt mujale ja ei lase sellest kisast end häirida. Või kui ta tahab vahepeal vetsu kaasa tulla – mind ei huvita, ma tahan rahus üksi vetsus käia. Kahjuks käib meil vetsutuli koridorist põlema ja titt ulatab seda nüüd ise, nii et selle rahuga on nii, nagu ta on.

Aga just imetamisega on see, et tal on nüüd tekkinud komme päevas seitse korda küsida seda ja siis tegelikult mitte süüa. Teha 10 sekundit nägu, et ta nagu sööb, ja siis minema jalutada lihtsalt. Ja ma IKKA annan kaheksandal korral ka, sest kuidas ma ei anna, ja vahel ta ikka sööb. No igatahes. Juba ammu otsustasin, et eile õhtul alustan vaikselt öise võõrutamisega – just eile selle pärast, et teisipäeva hommikul oli juhendajaga koosolek, tahtsin selle jaoks enamvähem puhanud olla. Ta magab öösel nii, et esmalt läheb niisama oma voodisse, siis esimese ärkamisega tuleb meie voodisse, kus ta magama söödetakse, ja siis ärkab iga paari tunni tagant ja tahab uuesti rinda. Plaan oli, et teen nii, et tema voodist meie voodisse tuues ikka annan rinda, aga järgmise korra jätan ära. Kõik läks metsa juba enne seda, kui ma pihtagi sain hakata, sest selgus, et selle esimese ärkamise ajal tuli röökiv laps hoopis kohustuslikus korras pessu viia, kuigi ta ise oleks tahtnud otsekohe edasi magada. Nii et ta röökis terve pesu ja mähkmevahetuse aja nagu ratta peal, Sirru tuli vaatama, kas ma pillasin ta maha või midagi, ning seejärel läks tal ca 45 minutit, et uuesti magama jääda – kusjuures ma ei pannud teda magama, ta TAHTIS magada, nii et mina lihtsalt andsin talle süüa ja siis pikutasin ta kõrval, kuni ta vähkres ja pöörles ja üritas magama jääda.

Ühesõnaga, sellise raske alguse peale mul nüüd muidugi ei olnud südant, et talle järgmise ärkamise ajal öelda, et kle, nüüd küll piima ei saa, keera külge. Nii et kuna hästi palju soovitatakse seda, et anna ikka iga kord rinda, aga kui ta tavaliselt sööb kümme minutit, siis nüüd anna alguses kaheksa, paari päeva pärast kuus jne, mõtlesin, et teen seda. St ma muidugi kella pealt täpselt ei vaadanud, sest ma küll ei tea, kas ta tavaliselt sööb kuus või kaheksa, aga no andsin mõned minutid süüa. Mis toimis täitsa okeilt, kuni kell oli kümme, meil oli aeg ärgata, aga tema oli otsustanud, et ta kavatseb veel magada, nii et esmalt sõi kümme minutit ühest rinnast, siis 20 minutit teisest ja pistis iga kord röökima, kui ma üritasin seda ära võtta. Ja no tehke või tina, SELLE koha pealt ma ei suuda lihtsalt kannatada seda, miski mu ajus teeb klõps ja läheb kohe rind suhu tagasi.

Kus on mu selgroog ja kuidas ma selle tagasi külge saan installitud? Kas ma tõesti imetan nüüd, kuni ta viieselt ise loobub, sest lasteaias teised hakkasid narrima?

P.S. Ahjaa, need faking unerutiinid! Tehke enne und rahulikke asju, lugege raamatuid jne. Mu laps ARMASTAB raamatuid lugeda. Aga kui juba uneaeg hakkab tulema, siis ta tahab sealt näiteks lehti või klappe välja rebida (klappe siis selles mõttes, et tal on palju raamatuid, kus osad asjad on klappidega kaetud, et laps saaks ise neid liigutada ja sinna alla piiluda jne). Vingerdab end mul sülest ära ja toob mulle saapad, et ma need talle jalga paneksin. Kui ma järele annan, siis läheb ja üritab võidukalt saapaga kassile pähe astuda. Kui ei pane, siis karjub, vingerdab minema ja viib saapad isale. Isa peksab teda imetamispadjaga. Okei, peksab on vist vale sõna, kui laps ise vaimustusest huilgab selle ajal, padjasõda oleks õige sõna. Igatahes uneajal tuleb tal tuju AINULT selliseid asju teha. Isegi vanniga on nii, et kuna ta on juba suur ja osav, siis enne uneaega vanni minnes, tahab ta vanniservale ronida ja seal balansseerida (meil seal mitte ainult vanniserv, vaid ehitatud veits plaatidest midagi). Kui saun on soe, on tal muidugi vaja samuti sauna nõuda ja siis mitte leppida alumisel istmel olemisega, sest kuidas siis nii, kui kõik lõbus on kõrgemal. Ja kui te ütlete, et järelikult on ta üleväsinud, siis vabalt võib olla, aga kui ma lasen tal nii möllata ning seejärel ta voodisse tõstan, jääb ta 20 minutiga ise magama. Kui panen ta voodisse ENNE seda, kui ta sellises tujus on, siis ta ei jäägi magama, võib tund aega ka laulda seal omaette (erinevalt siis päevaunedest, eks, mil ma panen ta voodisse ja ta keerab end kahe minutiga ise magama).