Ei ole siin jutuks tulnud, aga kuna lapsehoidja oli nagunii puhkusel, käisime titega vanavanematel külas ja ta isa sai kodus vahelduseks normaalset ööund ja isiklikku aega nautida. Sirru jäi nimelt haigeks, nii et mõtlesime, et põgeneme selle eest – aga esimese hooga olid Tartu inimesed ka haiged, nii et ootasime, kuni nemad terveks said. Ja kui ükskord minema hakkasime, olid Tartu inimesed terved, aga lapsel selle aja peale ikkagi nina tatine. Tema esimene PÄRIS nohu, sest isegi siis, kui kõik koroonas olime, oli tal kaks päeva nina tatine. Täna on päev kuus ja siiani kõige koledam päev vist. Ma lootsin siin, et nädalakesega saab kõik mööda, aga ei tundu, et nii lihtsalt pääseme. Aga see-eest oli isa vahepeal terveks saanud ja meile vaatas koju jõudes vastu nii puhas elamine, et pole vist 14 kuud nii puhast kodu näinud. Ei teagi, kas mul on lihtsalt hea mees või oli vaja stripparitega pidutsemise jäljed ära peita (or why not both). Mis kestis muidugi 15 minutit, sest näljane laps sai muuti pihku ja siis suurest rõõmust vehkis sellega koridoris, nii et mees hakkas ohates seinu pesema. 😀
Aga Tartu on ikka … teistsugune. Ja kui ma ütlen teistsugune, siis ma sisimas mõtlen ikka natuke parem. Ma olen rääkinud sellest, kuidas Tallinnas suunda ei näidata, ja olen enda jaoks aru saanud, et Tartus on lihtsalt liikluskultuur üks neist paljudest kohtadest, kus on näha, et inimesed arvestavad üksteisega. Selle teine (minu jaoks pisut tüütu) serv on see, et Tallinnas sa saad aru, kui keegi tahab teed ületada, sest ta ASTUB TEELE. Või vähemalt tee servale. Tartus siiberdab ta häbeliku näoga meetri kaugusel ülekäigurajast ja sa pead mõistatama, kas ta niisama ootab sõpra või on siin taas see loogika, et “tahaks küll üle tee, aga ei taha tüli teha, vaata ise, kas pead kinni”. Kaks korda peatusin nii, et selgus, et inimene tõesti ei tahtnudki teed ületada, ja kaks korda sõitsin mööda, enne kui aru sain, et inimene tahtis vist üle tee. 😁 Paar korda peatusin ikka asja pärast ka.
Aga teine asi, mis mulle tartlaste juures meeldib, on see, et nad on heas mõttes aeglased. Kui teevad midagi, siis läbimõeldult ja korralikult. Mina ei ole selles mõttes tartlane, ma sahmin ja rahmin ning teen seda, mis parajasti pähe tuleb. Kui pihta hakkan projektiga, tekib hüperfookus, kui ADHD-klubi termineid kasutada, nii et võin kolm päeva sama asja kallal rabeleda, aga kui see ära kaob, siis jälle ei suuda kaks nädalat keskenduda. Nii et ütleme nii, et ma oskan väga hinnata seda, et mul on võimalus nende “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” inimeste töö vilju nautida.
Kuna mul muid huvisid ei ole, siis eelkõige räägin ma siin muidugi ronimisest. Ma ei saa öelda, et ma kahetseksin Tallinnasse kolimist, siin on täitsa tore elu, aga minu jaoks on Tartus raudselt Eesti parim ronihall. No näis, mis sellest mais avatavast uuest Ronimisministeeriumist saab, aga hetkel ütlen ma küll, et Ronimistehases on lihtsalt kuidagi kõige mõnusam vibe. Selgelt on näha, et asjade paigutus on põhjalikult läbi mõeldud, seejuures on oma (megaäge) nurgake ka lastele. Mul oli tõsine plaan Merru sinna lastenurka vaatama viia, aga no ei hakka nohust last ju teisi nakatama vedama, nii et taas kord jäi see ära. (Nüüd on muidugi Tallinnas ainult lastele mõeldud ronihall ka, eks ma viin ta mõni päev sinna, kui ta enam tatine ei ole.)
Aga kui peaks hakkama järjest põhjendama, siis … Esiteks on seal isegi minusuguse pühapäevaronija jaoks silmatorkav, et seal on Eesti hallidest kindlasti parim nukivalik. No ei näe lihtsalt nii eriilmelisi nukke teistes Eesti hallides. Teiseks on juba seinaplaan nii hea, et mulle meeldib see rohkem kui Kivi oma (praegusest Ronminnist ei saa muidugi üldse rääkida, seal tehti lihtsalt olemasolevaga seda, mis võimalik, aga ega väga palju teha ei saanud) – erinevaid kaldenurki, väga head koopad (kaks tükki), imeline (elektrooniline) moonboard jne. Muu mant muidugi ka, kõik vajalik soojenduseks ja venitamiseks, lisaks saun. Nn lastetoas saab teed teha, mis ronijale endile pole ilmselt oluline, aga enne lapse haigeks jäämist tahtsin teda niimoodi kaasa võtta, et mina ronin ja mu isa mängib temaga lastetoas – sel juhul oleks lapse saatjale ju idekas see, et ta saab endale ka tassi kohvi teha (ja minule oleks see olnud idekas lahendus, sest pilet peab olema ronijatel, ehk siis mul ja seal aktiivselt lastenurgas ukerdaval titel, saatjad/pealtvaatajad saavad tasuta sisse).
Neljanda panen eraldi, sest see on nii subjektiivne, aga minu meelest on seal alati ka megahuvitavad rajad. Praegu tähendas see küll seda, et ma ei saanud naiste võistlusradadest suurt midagi tehtud, sest ka lihtsamad olid ikka kõik mingi kiiksu või trikiga, aga minu isiklikku saamatust kõrvale jättes on need arengu seisukohast megakasulikud. Pole ime, et tartlastel võistlustel alati hästi läheb. Mittevõistlusradadel läks küll üsna kenasti, eks need olid lihtsamatele inimestele tehtud. Aga üldine vorm on praegu väga ok. Arvestades seda, kui vähe ma trenni teen, oleks patt kurta.
P.S. Minu ainus etteheide on see, et kui ma ütlesin, et fläshisin oma esimese lapsesaamisjärgse V5 (see lilla), ütles Rees, et nad pole jõudnud seda veel downgrade’ida, rajakeerajad olid lihtsalt väsinud selle hindamise ajal. Ma kavatsen ignoreerida seda, et ta ei tee kunagi nalja, ja pimesi uskuda, et ta TEGI nalja. 🤬 Sel ajal, kui mina selle ära tegin, oli seal V5 silt!
Pärdikute päevaraamat 