Ma ei tee nalja, see tõbi, mis meil on, on konkreetselt iga päev erinev. Mul on siin kogu aeg olnud tunne, et ma olen terve, aga iga päev pisikese erineva konksuga. Alguses olin terve, ainult nina oli natuke vesine. Siis olin terve, aga vahel harva köhatasin. Siis olin täiesti terve, aga just öösel köhisin. Nüüd eile tekkis pärast trenni okas kurku ja öösel pidin istudes magama. Tänaseks on okas kadunud, aga nina on natuke kinni – see sama nina, millega mitu päeva enam ühtki probleemi pole olnud. Nagu kaua võib? Ja kas lihased valutavad nüüd trennist (tõesti oli kõige korralikum trenn üle hulga aja) või on ka lihasvalu selle haiguse sümptom?
Titel on nohu kaheksas päev, nii et ta on õppinud ninapühkimist teesklema – pühib paberiga tatti ära ja siis üritab seda paberit ära süüa. Aga tal tõesti võib öelda, et iga päev nüüd on juba nagu natukene parem. Nüüd näiteks saab juba piima süüa, ilma et mu rind tatiseks saaks. Ja nohiseb küll, aga ei pea söömise ajal nii palju hingetõmbepause tegema. Nii et loodan, et paari päeva pärast on tema vähemalt jälle terve, kahju on temast. Kuigi ega ma ei tea, kas ta on viril nohu pärast või selle pärast, et arenguhüpe tulemas (raamatu järgi peaks praegu just kõige virilam aeg olema) või hambad, mis siin ka mitu nädalat tunda andsid, aga ükski välja ei ilmunud, või mõni neist sajast muust asjast, mis ühele lapsele närvidele võib käia. Või äkki see kõik kokku.
P.S. Head naistepäeva! Sellel naisel tglt on objektiivselt võttes hea päev, sest lõpuks ometi kirjutas eetikakomitee, et ei ole kooskõlastust vaja. Prindin selle meili välja, raamin ära ja panen peldiku seinale. Olen selle üle nii rõõmus, et isegi see ei häiri eriti, et kirjas olnud küsimusele jätsid nad ikka vastamata. 😀
Pärdikute päevaraamat 