Oli meil siin üks just, üsna täpselt 15 kuu peal. Tahtsin kirja panna, sest kui muidu on nagu mingilgi määral raamatu järgi käinud, siis seekord üldse mitte. St raamat ütleb küll, et selles vanuses peaks arenguhüpe olema, aga selle kohaselt peaks ta hakkama nüüd näiteks kõrgemaid torne ehitama ja rohkem kui kahe tükiga puslesid kokku panema – mille peale minu ainus emotsioon oli, et oot, teie omad siiani ehitasid (madalaid) torne ja panid (kahe tükiga) piltmõistatusi kokku v? Tema lammutab siiani minu torne (kaks korda on pannud kolm klotsi üksteise otsa, aga need olid täiesti suvalised hetked ja mõlemad nüüdseks juba mitme kuu eest) ning kisub kahe tükiga pilte laiali. Ehk siis ei, ei ehita ta siin mingeid torne ega pane pilte kokku.
See-eest ta ronib kõige otsas, mille otsas vähegi ronida annab, hüppab joogapallil üles-alla (minu kätest kinni hoides muidugi), kõnnib tagurpidi (seda pidi hiljuti beebivõimlemises tegema ja hakkas vist meeldima), laseb ise titekate liumäest alla (ja ronib sealt teisipidi üles, sest trepist käimine on nõrkadele) ning teeb muud sihukest füüsilist. Ja ei saa öelda, et oleks ainult nurture, mitte nature, sest kuigi ma muidugi abistan teda, kui ta ukerdada tahab, mitte ei keela (Sirru ütles hiljuti, et “you are beta spraying to a literal baby,” sest ma õpetasin teda ronides täistalla peale astuma, et stabiilsemat asendit saavutada), aga me tegelikult mängime hästi palju klotside jms asjadega ka. St mina mängin klotsidega ja tema lööb neid minu käest minema.
Aga muutused siiski on. Esiteks hakkas ta üleöö hulga innukamalt “rääkima”. Kogu aeg jutustab midagi oma keeles ja üritab nii meie öeldud asju järele öelda kui ka kuuldud laulukesi järele laulda (eriline hitt on Daria multika algus, kus ongi lapsele sobiv la la la la la). Nii et keele areng on intensiivistunud.
Teiseks käib ta nüüd hommikuti potil. Ei, mitte nagu päriselt ja teadlikult – ma tean ühte temavanust tüdrukut, kes tõesti käibki potil, kui ükskõik kumb häda on. Isegi ühte kümnekuust tean, kes käib ise pissil. Muuhulgas pannakse teda iga päev kolm korda 10-15 minutiks potile, mis tekitab küsimuse, et kas sa lööd teda haamriga põlvedesse või kuidas ta sul paigal püsb? Aga see selleks. Minu oma ei käi NIIMOODI potil, aga ta käib hommikuti potil. Ehk siis mulle ei tundu, et ta otseselt aru saaks, et tema nüüd istub ja pissib, aga ta hiljuti sai aru, et ta nukk joob ja seejärel läheb potile pissile. Nii et igal hommikul panen nuku ühele potile ja tema teisele potile (sest kuidagi on meile siia kaks potti sattunud, miks neid siis mitte kasutada) ning selle käigus saavad mõlemad hommikuse häda tehtud. Enamasti isegi mõlemad potti, mitte selle kõrvale. Taas, ei tundu, et see väga teadlik oleks, ta tundub pigem iga kord pisut üllatunud, kui see juhtub, aga ta on nüüd piisavalt kannatlik, et vannitoas passida, kuniks see juhtub. Aga selle esimese maha istumise ja “psss” tegemise ajal ei tule üldiselt midagi, tuleb natuke hiljem, kui ta juba Paulaga mängima hakkab.
Ilmselt sellega väga tugevalt seotud on see, et ta tunneb viimasel ajal keskmisest rohkem oma keha vastu huvi. See on vist tsükliline ka, sest kunagi ammu-ammu oli mingi aeg, kus ta uuris ennastunustavalt oma varbaid. Nüüd avastasin ta üks päev oma naba vaatamast. Ja nuku puhul muidugi uurib seda ka, kuidas need igasugused protseduurid üldse käivad, nii et arvata on, et ühel hetkel varsti avastab ta, et tema ja nuku vahel on teatud anatoomilised erinevused (kuigi nabad on sarnased). Ja mind täiega hirmutab see, et kui varem ta suht ignoreeris kogu mähkmevahetusprotsessi, siis nüüd vaatab ta sellise huviga, et ma tõsiselt kardan, et hakkab varsti kakast mähet rabama. Igaks juhuks üritan selle alati kähku käeulatusest välja saada, sest ma olen mitmelt tuttavalt kuulnud, et nende lastel oli faas, kus nad üritasid 💩 süüa.
Kolmandaks võib vist tuua peenmotoorika arengu. Näiteks üritab ta nüüd tihti klotse aukudesse toppida ja saab isegi hakkama, kui õige auk ette satub – aga värvikontseptsiooni ei tundu veel olevat, ei teki seda mõtet, et äkki kollase klotsi paneks kollasesse kollase värviga ümbritsetud auku (seda pole väidetavalt mõtet enne 18 kuud oodata ka). Aga näiteks sellele samale nukule saab lutipudeli kenasti suhu ja üldse saab hakkama selliste täpsust nõudvate asjadega, mis teda natukenegi huvitavad.
Neljandaks on ta hakanud huviga joonistama. Või noh, kritseldama, eks see on see esimene samm. Kui varem tegi vahel harva mõne kriipsu, siis nüüd võib mitu minutit järjest innukalt kritseldada.
Viiendaks … Ma ei tea, kuidas seda nüüd viisakalt öelda, et ei kõlaks, nagu ma ei salliks oma last. 😀 Ma armastan teda ikka väga ja mul on temaga koos tore, aga varem olid teatud tegevused, mille käigus sai koos lõõgastuda. No näiteks raamatuid vaadates või teda vannitades. Nüüd ta avastab erinevaid süsteeme (see on küll otse raamatust) ning näiteks vannis testib gravitatsiooni ja minu reaktsiooni sellega, et viskab otse minu näo ees kõigest jõust šampoonipudelit vette, et mind täis pritsida. Või karjub, kui ei saa kraaniga mängida, nii et ma pean kogu aeg valvel olema, et ta liiga kuuma vett ei laseks. Või raamatut vaadates tahab kõiki klappe küljest kiskuda. Või konkreetselt testib suvaliste asjadega, et näha, mille peale ma EI hakkan ütlema – no näiteks leiab rulli vetsupaberit, hakkab sealt tükke küljest rebima, endal ootusärev nägu peas. Ja kui ma selle peale midagi ei ütle, siis hakkab seda paberit suhu toppima, sest selle peale ma ometi keelama tulen, sest kõik teavad, et ma ei luba ju mitte midagi head süüa. Plastiliini maitset ta vihkab ise ka, aga ikka topib suhu (ja siis krimpsutab nägu), ainult selleks, et mind närvi ajada. Ma arvasin, et kaheselt tuleb see – mis see tähendab, et läheb veel hullemaks v?
P.S. See on ikka huvitav, kui erinevalt lapsed arenevad. Jagasin instas, et minu oma on juba ca neli kuud osanud laelampe põlema panna ja ära kustutada (st siis, kui hakkas kõndima, hakkas kohe ka seda tegema, varem ta ei ulatanud lülititeni), aga selle kastis paistva lülititega mänguasjaga hakkas alles nüüd mängima, sest varem polnud selle jaoks peenmotoorikat. Praegu ka oskab ta sellel lüliteid klõpsida ja vahel veab ka selle ülemise rea keskmise nupu keeramisega, aga võtit ise ei keera ja seda juhet ise sisse-välja liigutada ei oska. Ja keegi kommenteeris, et neil just vastupidi, sama vana titt juba ammu mängib pisikeste lülititega, aga suuri hakkas nüüd kasutama.
Pärdikute päevaraamat 
Mänguasjad ja riided – sõpradele ja sugulastele, kel veidi väiksemad lapsed. Ja no eks me saime neilt vastu ka.
Mõtlen tagasi ammuse aja peale aga tee või tina, mitte ei mäleta millised oskused ja millal tulid. Õnneks omal ajal sai vanematele kirju ja emaile saata nii, et soovi korral saan detailse ülevaate laste “treeningupäevikust”. Uudishimu ei tohi summutada mugavusest kõigi asjade keelamisega, päris ohtlikest asjadest ma muidugi ei räägi. On jah endal vahepeal tüütu, aga nii säilib lapsel õhin uusi asju avastada, mis meie plikadel seni alles.
Oskad öelda, kust see lülititega mänguasi pärit on?
Amazonist, otsisime tollal activity boarde ja olime väga üllatunud, kui nii pisike saabus, sest eeldasime, et see on sama suur, kui need tavalised lükatavad asjad. 😁
Täiendus: leidsin konkreetse lingi ka, aga kui amazon.de-s activity board sisse panna, siis on valik väga suur, nii et ma vaataks niipidi, äkki teile meeldib mõni teine rohkem.
Tellisime sarnase, täna jõudis kohale. Laps mängis vist tunni järjest sellega, väga vaimustuses on.
Oh, super, oli mu blogist 1 kord kasu ka ❤️