Kuidas mul õnnestuvad need täiesti mõttetult draamatsevad pealkirjad? Tegelikult ta muidugi ütles mulle, et ta teab, et mul on viimasel ajal raske olnud, ja annab mulle lisaks ametlikule kingile ka pisut vaba aega. On tõesti, no ausalt on. Aga kuna ma ei oska vaba ajaga muud peale hakata, sõitsin muidugi trenni. Mis oli päris lahe, tegin ära ühe projekti, mis veel eelmises trennis nii raske tundus, sest kui ikka kuu aega ühtki kerelihaseharjutust ei tee, ongi alguses raske:
Aga me oleme viimasel ajal järjest rohkem õues ja nüüd juba nädal aega veedame seal põhimõtteliselt kogu tite ärkvelolekuaja. Ma ei saa öelda, et see otseselt MINU teadlik valik oleks, lihtsalt ta viimasel ajal tahab kogu aeg välja minna (ronib ise kärru ja teeb seal “õue-õue-õue-õue-ÕUEEEEEEEEEE!”). Ma pole näinud põhjust keelata ka, seda enam, et haiguse ja lõputöö viimase jutiga hakkas talle telekas natuke liiga palju meeldima, nii et see on hulga tervislikum variant. Kuigi üleeile olin küll juba megaväsinud, sest andsin talle hommikul süüa, seejärel hakkasin endale võileiba tegema ja … Enne, kui ma sööma jõudsin hakata, ta juba röökis verandal, sest (ilmselgelt) üksi ei saanud välja. Kui keegi välja ei teinud, siis tuli ja röökis köögis edasi. Lõpuks ta isa oligi temaga väljas, kuni mul hommikusöök söödud sai.
Üldse on viimasel ajal väga palju röökimist iga väikese asja peale, ikka nii, et asjad lendavad ja vahel on ise ka pikali maas suurest vihast. Ning see pole selline manipuleeriv nutt (mida on muidugi ka vahel), vaid ikka selline, et näost enamvähem sinine, sest maailm on nii ebaõiglane. Ja kuigi vahepeal vihastab ta tõesti selle peale, et ma keelan midagi (no näiteks ei luba ma ronida pisikesele toolile, kui Freddy juba seal ees on, ja päris kindlasti ei luba ma kassi sabast sikutada, kui ta parajasti liivakastis oma asju ajab, jms koledate piirangute näited), aga pool ajast on need näiteks sellised asjad, et ta tuleb mulle sülle ronima, ma lolli peaga aitan, aga siis selgub, et ta tahtis just praegu ISE teha seda. Või tahab klotse panna õigest august sisse, aga õiget auku on raske leida. Või ta otsustab, et ta tahab endale ise särki selga panna, aga ebaõnnestub, sest ta ei oska ju veel. Midagi pole teha ka, röögib ühtviisi, kui ma üritan särki ära võtta ja siis, kui ma lasen tal pusida. Vahel õnnestub õigel hetkel millegi muuga eemale meelitada, aga no ei ole see vedamise tõenäosus väga kõrge seal. Pluss tegelikult ma arvan, et ebaõnnestumine on normaalne osa elust, nii et selles mõttes on sellega toimetuleku õppimine ka vajalik, lihtsalt … ma tahaks ise kas kuskil kaugemal või kurt olla sel ajal. 😀 Ja no tema iganädalases trennis tundub küll veits, et teised lapsed on natuke koostööaltimad ja rohkem nõus seda harjutust tegema, mida treener parajasti käsib – kuigi ma ilmselt sinna trenni pärast maikuud rohkem ei lähe, sest ma saan aru, et rahulikuma iseloomuga või aeglasema arenguga lastele on need ilmselt kasulikud harjutused, aga laps, kes pool päeva mänguväljakul saja erineva nurga alt kuskile ronib, ei tee seal mitte ühtki uut liigutust. Ainult sõnakuulelikkuse õpetamiseks teda ka kuskile vedada ei viitsi.
Aga niisama õues käin ma temaga rõõmuga, sest sel ajal ta vähemalt ei karju. Ainult et kui päevas viis tundi väljas olla, siis saavad kõik ümbruskonna mänguväljakud läbi käidud, kuigi mul on neid vähem kui kümne minuti kaugusel kokku vist suisa viis tükki (kasutuskõlblikud neli, sest ühes tahab ta suurte laste atraktsioonile ronida ja saab jälle röökimist kuulata). Käisime juba Tondiraba pargis, kuigi seal enamik atraktsioone natuke suurematele mõeldud – tegelikult oli tal ka ikka väga lõbus, sest seal on väikestele ka ukerdamist küll. Ja ikka megauhke on see, ma muidu mõtlesin, et meil on siin vedanud, ühel mänguväljakul on isegi batuut jne (meil veavad kohalikud ise oma lastest ülejäänud asju mänguväljakutele kokku, ühele tekkis paari päeva eest igati korras tüdrukute ratas näiteks, teisele nukuvanker sildiga, et viige julgelt koju), aga sellega muidugi ei anna võrrelda. Väga lahe park oli. Eriti hea oleks seal muidugi käia nii, et isakaru ka kaasas, siis ma saaksin nemad ees mänguväljakule saata ja ise alustuseks kohe parkla juures välijõukaris oma lõuatõmbeseeriad ära teha. Aga noh, need on juba unistused.
Igatahes. Kuna ma tüdinen samas kohas käimisest kiiresti ära, olen avatud igasugu soovitustele, just selliseid, mis allakahestele ka lõbu võiksid pakkuda. Järgmisel nädalal läheme kindlasti loomaaeda jälle. Botaanikaaed on talle ilmselt igav, aga no sinna tahaks ma ise minna. Väidetavalt Vormsi tänava mänguväljak on ka tore. Mis te arvate, kas teletorn on 16kuusele lihtsalt meh? Tahaks kuskile, kus temavanused ka turnida saavad, sest vaadake, kui tubli ta mul on:
Ahjaa, oma elu esimese karniisi ronis ta ka juba ära – viimasel hetkel jõudsin jooksuga powerspottima, kui ta otsustas maast söögitooli ronida. Ja mitte tagantpoolt, kust oleks lihtsam, vaid eestpoolt, nii et tuli üle karniisi (loe: kandiku) ronida. Ütleme nii, et muljetavaldav, kuigi minu toestava julgestuseta oleks ta muidugi alla sadanud. Ma muidugi üldiselt ei luba poole pealt enam lahti lasta, vaid kui on juba alustatud, siis teen “Mine-mine!”, nii et ta on harjunud sellega, et tuleb ikka lõpuni välja punnitada.
Ja meie “minu laps enne teist eluaastat küll magusat ei söö” on juba vett vedama läinud. Täna üllatas Sirru mind sünna puhul pannkookide (mille sees olid šokolaadikastmes banaanid) ja croisssarvesaiadega, nii et muidugi sel ajal, kui ma oma pannkooke kaitsesin, varastati juba üks mu sarvesai. Vanavanemate käest saab nagunii juba alati, mis ta tahab, ja ega mina ka ei viitsi iga kord salaja serveriruumis jäätist süüa. Nii et see rong on läinud. Aga jah, sünnipäevahommik oli väga kena. Mees on ilmselt natuke pettunud minus kui inimeses, sest ta tegi mulle nii emadepäevaks kui sünnipäevaks üllatuse, ja mõlemal juhul läks mul ca tund, enne kui ma seda üldse märkasin. 😀 No andke andeks, mul on pea kogu aeg mõtteid täis, täna oli veel eriti selline päev, kus hommikul pidin tormama last vaktsineerima ja siis temaga võimlema jne.
P.S. Ma ei tea, kas mäletate, aga vingusin veebruaris, et ostsin talle kõige väiksemad saadaolevad vihmariided ja need on nii suured, et hea, kui sügisekski parajaks saavad, kevadel ja suvel igatahes ei saa kanda. Noh … Pean vist oma sõnu sööma, sügiseks on vist uusi vaja, sest kui need siin juba lühikesed on (käised on tglt ok, ainult pükstega jama), vaevalt Didriksonsi soojad asjadki sügisel enam lähevad:
Pärdikute päevaraamat 
Kui üle kolme … mõttepaus … või nelja aasta esimest korda seinale minna valutavad kaks järgmist päeva terve kere mitte ainult käevarte lihased. Miks küll teiste ronimine isegi täis negatiivses rippes nii lihtne paistab?
Lastega sai omal ajal kõvasti mänguväljakutel käidud. Tulemuseks see, et nad olid igati osavad ronijad ja tegid poole vanematele poistele turnimises silmad ette! Alla kümnestena ronisid maja ja suvila ümber enamuse puid läbi, mis küll takkajärgi mõeldes eriti ohutu ettevõtmine polnud.
Pagan, tulin kohtade asjus Miiamillamandat soovitama https://www.linnamuuseum.ee/lastemuuseum-miiamilla/, aga see on hoopiski suletud :(. Kui kunagi avatakse, siis seal on nii sees kui väljas just sellistele paari- kuni viieaastastele mõnusalt toimetamist. Ega ma ausalt öeldes kodulehelt nüüd aru ei saanudki, kas muuseumi esine mänguväljak on kah kinni või mis – kui Kadriorgu peaksite sattuma, siis minge vaadake üle.
Ma võin Kadrioru mänguväljaku üle vaadata (selle vana tenniseväljakute suplusbasseni asemel tehtu).
Lasnamäel on neid parke veel – Pae, Kivila.
Kaugemale minnes on Stroomi rannas igasugu laste-rajatisi.
Vaata.
Mänguväljak on “lahti” ja hoogsas kasutuses.
Ja kohvik on ka lahti!
Kohvikusse tahaks rohkemgi. 🤣
Tule ja kutsu mind ka!!! 🙂
Kohviku õuel on Kadrioru rändrahn (Noortepargi kivi), boulderdatav!!!
Männi park, Löwenruh park.
Minu pesamuna lasi mänguväljakutelt kohe jalga; läks majade vahele maailma avastama:) Temaga õues käimine tähendas kilomeetrite kaupa tal kannul sörkimist:D
Mulle jalutamine meeldib, kuigi ta viimasel ajal käitub vahel nii, et tekib tahtmine ta rihma otsa panna.
Pole üldse paha mõte. Vanem plika oli meil ostukeskustes rihma otsas, paraku mitte kauaks, IKEA “lapsekindla” rihma mehhanismi nuputas natukese ajaga lahti, pidin poodi tagasi viima, rihma muidugi😜
ma olen viimasel ajal neid “traksidega” lapsi päris palju näinud ja tundub mõistlik lahendus. Ühest küljest ei kao ta nii kergesti ära, teisest küljest on tal endal natuke autonoomsem tunne kui käe otsas või kärus.
Ma olen vist mingi veic imelik, aga minumeelest on ebanormaalne lapsi rihma otsas hoida nagu koeri. Psühholoogiliselt just. Mulle tundub see nagu mingi karistus räigelt antisotsiaalsele psyhhopaatlikule lapsele, keda ei tohiks isegi supilusikale ligi lasta. Võimalik, et reageerin üle, lihtsalt minu jaoks ülimalt võõras kontsept.
Mul õnneks teiste täiskaavanute psühholoogilisest reaktsioonist on ükskõik ja lapsi endid ju ei huvita.