Mul on vist muhkkatk

sussid

Õppige minu vigadest ja ärge te iial loodusesse minge. Terve eelmine nädal oli kohutavalt stressirohke ja mahub sõnade alla nagu töö, töö, töö, ebatervislik rasvane kiirtoit, töö, liiga palju suhkrut, veel tööd. Kohe hea meel oli, kui see kõik läbi sai. Nii et laupäeval mõtlesime, et viiks külalised vennasvabariigist päris kivi peale, sest kui ilm just kardinaalselt ei muutu, siis ega sel aastal sinna ilmselt rohkem ei saa.

Esiteks oli minu jaoks ikkagi selgelt liiga külm, nii et no ei tõmmanud väga ronima (kui ma end normaalselt soojana ei tunne, ei taha ma üldse midagi teha, sest vastik kohmakas tunne on), ja teiseks oli seal MEGALT pisikesi vastikuid sääski. Tõmbasin oma kapuutsi pähe kinni nagu Kenny ja üritasin kuidagi elada, sest no ega midagi hullu ei olnud, nad olid nii pisikesed ja hammustused polnud tegelikult üldse valusad, tüütu pigem lihtsalt. Noh, eilseks oli see “tüütu lihtsalt” sügelema hakanud ja tänaseks on mul suured sügelevad villid nii tervel otsaesisel, kui ka juuste all. Mul on kuri kahtlus, et ma olen läbi une neid kratsinud ka, igatahes esiteks ei ole üldse mõnus olla ja teiseks näen ma selline välja, et töökaaslased küsisid toetavalt, kas ma ei ole mõelnud iial endale tukka lõigata. Selle asemel, et näiteks öelda, et, ma ei teagi, ära üldse muretse, neid pole märgatagi vms.

Niisama on ka külm. Hea kohe, et oktoobrist kütma hakatakse, aga no jube mõelda, et nüüd tulebki sellist ilma kuus kuud kannatada. Okei, märtsis on ehk väike põgenemine siit, aga nii üldises plaanis. Tahaks sooja.

Eile käisin muu hulgas ka elus esimest korda discgolfi mängimas. Käisime Vooremaal, seal on mõnusalt künklik rada, kokku ca kuus km. Ilma hoidis ka, nii et väga mõnus oli.

Ja lisaks olen ma teel tõelise naise ja priimabaleriini staatuseni jõudnud nii kaugele, et eile õhtul istusin ja õmblesin oma uneajast veel tantsususside kumme kinni. Täna panin jalga oma trendikad säärised ja tantsusussid ning läksin kohale. Ja … Kõik teised nägid välja nagu viisakad inimesed, mina nägin välja, nagu elevant, kes miskipärast sääriseid kannab. Vaatad peale ja saad aru, et see on siin küll vales kohas. Aga see-eest tunne oli juba natuke kindlam ja see trenn on ikka päris äge, mulle meeldib.

P.S. Väljas käimisest oli nii palju kasu, et sain ilma oma hirmust ilma seinata/abiliseta kätelseisu harjutamise ees. Nii et laupäeval oli esimene katse, mis läks üsna nirusti, eile proovisin teist korda. See on juba nagu natuke parem, kas pole? Arvestades seda, kui vähe ma seda harjutanud olen, olen ise ikka üsna rahul. Mul on TYSKis üks endisest tippsportlasest sõber ka, kellel on endal parajasti taastumisperiood, sest kuue kuu eest oli õlaopp, nii et ta teeb jätkuvalt trenni väga ettevaatlikult (ja penskaritel ei käi see taastumine päris nii kiiresti), temaga arutasin eile hommikul istest kätelseisu surumist – ta ainult naeris ja ütles, et tema ei suutnud seda isegi siis teha, kui ta tipptasemel võistles. Mina:”No ega ma ei taha seda homme teha, seadsin eesmärgiks ühe aasta jooksul ära teha selle.” Tema:”Aasta? No see ehk on võimalik, kui sa vähemalt kolm korda nädalas harjutad ja väga tugev oled.” VÄGA skeptiliselt. Aga väga tugev ma juba olen, nii et ma leian, et ainult natuke veel minna, tasub harjutada ikka.

Mul oli täna siis esimene kord

Või teisisõnu, astusin sammu oma tavaolekust graatsilise luige poole, kes minust veel selle semestri lõpuks kindlasti saab. Nimelt oli täna minu esimene tantsutund. Surusin vaevu-vaevu H&M-is maha iha endale trukkidega bodi osta ja läksin sinna (kõigi teiste inimeste silmanägemise õnneks) siiski tavaliste retuusidega. Ainult tantsusussid ostsin, sest ma olen ju nüüd ometi põhimõtteliselt uut karjääri alustamas, ega ma seda kalossidega teha ei saa. Kusjuures õpetaja vaatas täna mu susse, õpetas, kuidas kumme ise kinni õmmelda ja rääkis, et tegelikult panevad osad hoopis siidipaelad. Ma hakkasin kohe mõtlema, kas tõesti võiksin ka mina hoopis SIIDIPAELTEGA susse kanda, nagu stiilsed inimesed, ja kas selle kohta ka juutuubis videosid on. Ma ei viitsi hetkel ise guugeldada, aga raudselt on videosid teemal “pimbi mu sussi”. Säärised pean nagunii tellima, sest täna juba oli nii külm, et ma ei saanud saalis korralikult soojaks.

Igatahes. Trennist enesest. Sõbranna oli ette lohutanud, et tema võttis ükskord sama kursust ja natuke liiga lihtne oli, nii et see natuke vähendas mu hirmu. Noh. Ta kas valetas või arvas, et kuna tema on osav, siis on kõik sellised. Tegelikult oli KOHUTAV. Ma ei teinud nalja, kui ma ütlesin, et mul ei ole koordinatsiooni. Tegu on siis trenniga, kus õpitakse klassikalise balleti lihtsamaid elemente. Ainus viis, kuidas mina neid õppida suudaksin, on nii, et ma loeksin esmalt nende kohta raamatust, siis vaataksin viit videot (kaasa teha proovides), siis loeksin veel natuke raamatut ja siis prooviksin ise üksi teha. Trennis tegime me nii, et meile ei selgitatud eriti põhjalikult, vaid õpetaja näitas ette ja selle käigus ütles, et “see on siis nüüd positsioon 1, 2, 3, 4, 5, tehke nüüd teie”. Alguses veel näoga meie poole olles, nii et mul läksid kohe käed ja jalad sassi ja ma koperdasin ühe jalaga teise otsa. Selle kõige käigus ta vahepeal vabandas, et me alguses nii algeliste asjadega tegeleme – sel ajal, kui ma nägin vaeva, et mitte pikali kukkuda ja sain näiteks teada, et selle reelingu ääres on ka võimalik vale jalaga seista. Ma isegi ei teadnud, et selleks õige ja vale jalg on.

Ühel hetkel olin ma nii segaduses, et jäin lihtsalt seisma. Lihtsalt. Jäin seisma ja ei liigutanud rohkem, sest MA EI SAANUD ENAM MITTE MIDAGI ARU. Õnneks ei olnud ma ainus, häbi leevendas natuke see, et kõik teised tundusid täpselt sama moodi hädas olevat. Nii et ilmselt ei eksinud ma väga palju, kui ütlesin, et maksin selle eest, et terve semester järjest esmaspäeviti piinlikkust tunda. Aga samas oli see ikka paras väljakutse ja sellisena väga põnev – ning olgem ausad, siit saab ainult edasi areneda, tagasilangust ma siit enam eriti ette ei kujuta. Ja no trenn on kord nädalas, vahepeal saab ise üksi kodus interneti põhjal harjutada. Mulle on nädalavahetusel just Läti karvik külla tulemas, ma kujutan ette, mis nägu ta teeb, kui ma talle õlle kätte annan ja ise hakkan keset tuba plié‘d harjutama. Järjekindlus viib sihile.

P.S. Kes ütleb, et joogast pole kasu? Mina sain eile jala kaela taha, kui see ei tõsta elukvaliteeti, siis ma ei tea, mis meil siin üldse midagi tõstab.

Olgu õnnistatud hajameelsus

Mul olid siin näpud juba parajalt põhjas, nagu viimased paar kuud ikka olema kipub, nii et tegin lisatööd ja nukrutsesin – kui sain ootamatult meili, mille sisuks oli põhimõtteliselt “avastasime, et sa pole meilt ammu raha küsinud, nii et olime sulle võlgu ja maksime nüüd ära”. Me ei räägi siin küll tuhandetest eurodest, aga kümnetest ka mitte, nii et ikka väga hea uudis.😀

Halb uudis on see, et elu maksab kätte neile, kes koolis tähele ei pane. Nagu kõik teised inimesedki, mõtlesin ka mina, et kellel seda keskkoolikeemiat ikka vaja läheb. Nüüd guugeldan juba mitu päeva, mis on signaalpeptiid, mis peptiid, mis kovalentne side jne. Jah, tunnistan häbiga, et ma ei teadnud isegi seda, mis on kovalentne side, aga no kamoon, nad võiksid seda lihtsalt aatomsidemeks kutsuda ju, mida me ajame asju keeruliseks. Vähemalt targemaks olen saanud. Raudselt suudan jälle ära unustada.

Tantsutrennist pole helistatud. Kes teab, kas esmaspäeval on tantsutund? Mina igatahes mitte.

Mina küll aru ei saa, mida need naised tahavad

Vähemalt see üks mu elus, kellega ma igapäevaselt arvestama pean. Tavaliselt on kõik väga lihtne. Ta tuleb ja teeb ÕIGES KOHAS sellist nägu, et kohe on selge, et Timmy on kuskil auku kukkunud. Aga jooksuka ajal on ta hulga emotsionaalsem, käib niisama kallistusi küsimas ja on üldse imelik. Nii et eile õhtul käisin temaga igaks juhuks kaks korda väljas, sest ei saanud mina aru, mis ta tahtis. Lõpuks tuli välja, et vaene koer tahtis juua lihtsalt, mitte minuga keset ööd ümber maja jalutada. Kurat, mine siis kööki ja kiunu oma kausi ääres, nagu tavaliselt, mitte ära ulu umbmääraselt mööda korterit ringi.

Muidu oli meil teisipäeval demotreening. Suht ulmeline, kui kiiresti ronimise populaarsus Eestis kasvab. Kui suudaksime laste trennid ka korralikult käima lükata, oleksime ehk ka ühel hetkel sama edukad kui lätlased.

Üks sõbranna käib pinda, et ma Flirticut ka prooviksin ja võrdleva analüüsi kirjutaksin, aga ma vist ei viitsi. Ma olen selle kohta nii palju rõvedusi kuulnud. Näiteks üks mu sõbranna sai seal ühelt tüübilt kusel käimise eest bloki. Ilma naljata. Oli nagu tore vestlus kahe inimese vahel, tema läks vetsu – ja kui ta tagasi jõudis, oli tüüp talle kirjutanud, et “ah, ei kõlba vastata mulle v?” ja ta ära blokkinud. Ma ei julgenud küsida ka, kui suur tal see põis oli siis ja kaua ta vetsus veetis. Teine sõbranna kurdab, kuidas ta saab sealt abielumeestelt sõimu, sest ei ole huvitatud nendega salasuhetes olemisest, ja kuidas temast kümme aastat nooremad lõpetamata keskharidusega mehed kirjutavad talle kirju teemal “aga mis sul viga on, et sa mind ei taha?” (aga ilmselt vigases eesti keeles). Tinderis ma vähemalt ise valisin, kes mulle kirjutada saavad, ja kuigi seal on paar inimest, kellega on üsna huvitav juttu ajada, ei ole mu huvi kellegagi kokku saada just laes. St inimene ütleb, et võiks ja minu esimene mõte on, et kas tõesti pean ma uute inimestega tutvumise nimel trenni ära jätma??? Üks õnneks pakkus ise kohe rattaga sõitmise välja. Aga natuke liiga palju röövib aega see, trenni tagasi minnes kustutan ikka ära jälle. Ilmselgelt ei ole ma piisavalt meeleheitel.😀 See on see jama, kui sul on korterikaaslased ja palju sõpru – kui ma tahan kellegagi bitchida, võin ma lihtsalt naabriga tüli üles tõmmata. Muude asjadega sama lugu, kõike saab outsource‘ida, ei pea kedagi selleks püsivalt oma korteris hoidma, et oleks, kellega vahepeal telekat vaadata. Huvitav, kas “mulle meeldib omaette elada ja liiga tiheda kontakti puhul ajavad pea kõik inimesed mind kiiresti närvi” läheb ka nende kurikuulsate liiga kõrgete standardite alla?

Kes tahab staarblogijaga staartantsida?

Mulle helistati täna ja öeldi, et tantsukursuse algus lükkub nädala võrra edasi, sest koos minuga on registreerunud ainult kolm inimest. Nii et kui nad kursuse inimeste leige huvi tõttu täitsa ära jätavad, oleks küll väga kurb. Ma ostsin juba tantsusussid selle jaoks! Tulge ka trenni, muidu ma jään ju ilma. Algajatele mõeldud, oleksime kõik seal ühtviisi saamatud.

Kuidas ma Tinderit testisin

Mõtlesin siin, et kui me juba proovime kõiki neid asju, mille jaoks muidu aega ei ole, olgu siis see ka proovitud. See on kohutav. Ma pühendun karjetele ja sisekaemusele ning hakkan karjeristiks. Esiteks. Mulle tundub loogiline, et kuna tegu on kohaga, kus sa end nagunii nö müüd, siis sa mõtled natuke selle üle, mis su sihtgrupp on ja milliste inimestega sa tutvuda tahad. Nii et teoreetiliselt sa näitad oma piltidega, mis sind elus huvitab, eks? Või noh, kui on muud huvid, paned näiteks pildi, kus sa poolalasti voodil aeled, küll kõik saavad aru. Nii et minu pildid olid loomulikult värvilised ja sportlikud ja üks sisaldas koera. Selle pea alaspidi pildi panin ka, et kõik saaksid kohe aru, et ma imelik olen, et me konventsionaalsete inimestega üksteise aega ei raiskaks.

Nii. Mis te arvate, kas mehed, kel on kokku kolm pilti ja kahel neist on ta alkoholiga, lähtuvad samadest eeldustest? Et siis pole hiljem mingit virisemist, kui ma teleka olen pandimajja viinud, sest mida nägid, seda said? Meeste puhul, kes on kohe esimesel pildil kalli auto ees, käekell kaadrisse lükatud, on raudselt tegu läbimõeldud lähenemisega – nemad otsivad kullakaevureid ja küllap nad neid ka leiavad. Need mehed, kel on kõik pildid sarjast “mina põõsa ees seismas” reklaamivad siis ilmselt oma lähedast sidet loodusega? Ja need, kes on teinud kolm ülilähedalt enekat oma lõualotist, otsivad siis ilmselt pekifetišiga naisi, ma ei oska seda muud moodi seletada.

Kui me muidugi, noh, ei eelda, et keskmine inimene on mõtlemisvõimetu ajudeta amööb, kes üldse ei taha mõelda, mis mulje ta endast teistele jätab (keskkonnas, kus esmamulje on AINUS asi, mis loeb), ja lükkabki mingid suvalised grillipildid järjest üles. Pärlitega nagu “tahan tutvuda vastas sooga”, sest a) ega me keegi muidu sellest ise aru poleks saanud ja b) olgem ausad, selle lühikese lausega selekteerid sa TÕESTI välja just need naised, kes sulle sobiksid.

Tõsiselt, et su profiil võiks ju näidata midagi muud sinu kohta peale selle, et sinu lemmikvärvid on hall ja porikarva, nagu kõigil teistel eestlastel. Kui ma ei saa su piltidelt aru, milline inimene sa oled, siis ma ei tõmba paremale, mis sellest, et sul on kõhulihased. Nutan, aga ei tõmba, sest põhimõtted peavad ka olema. Minu kolumbialasest sõber on näiteks selline tüüpiline programmeerijast tainas, kes suudab korraga keskenduda ainult ühele asjale, aga Tinderi konto näeb tal selline välja, et ma alustaks ise juttu, sest inimene suudab seal endast huvitava mulje jätta (mis tõestab ainult seda, et kõik pole kuld, mis hiilgab, aga vähemalt suudab inimene näidata, et ta pole tainapea).

Teiseks. Mul on tunne, et kui ma just ei ole umbes kümme korda atraktiivsem, kui ma senini arvanud olen (mis oleks ääretult meelitav mõte, aga vaevalt, et minu puhul see, et “pilt on, aga häält ei ole” NII hea tulemuse annaks), vastab tõele see, et mehed vist tõmbavad kõike paremale, mis vähegi emaslooma moodi välja näeb. Muuga ei oska ma seletada seda, et ma enda meelest panin 95% EI, aga ikka oli match‘e rohkem kui väidetavalt seeni pärast vihma. Selgitab ühest küljest, miks mehed kirjutavad neid artikleid sellest, kuidas keskmine naine võiks latti alla lasta – sest nad ei saagi tõesti aru sellest, et sa tahad suhet inimesega, kes sulle MEELDIB, sest nemad alustavad seda sellega, kes juhtub kätte andma. Kui mitu tükki üheaegselt valmis on, võetakse see, kellel on kõige suuremad rinnad. Lihtne ja loogiline, ühed ja nullid. Mis viib minu seisukohast järgmise probleemini, mis ilmselt küll ülejäänud naissoole nii omane ei ole – ma olen proaktiivne inimene, ma alustaksin sellises olukorras ISE hea meelega vestlust inimestega. Aga kuna mul on nüüd ootamatult kümme match‘i, alustavad kuus aktiivsemat neist innukat vestlust, mina vastan, mõnega hakkab päriselt jutt jooksma ja hiljem isegi ei ole meeles, et tegelikult tundus äkki mõni konto huvitavam, aga talle oleks pidanud ise kirjutama. Nii et lõpuks vestled sa kõige aktiivsematega, mitte kõige huvitavamatega, kui see huvitav just VÄGA huvitav ei ole. (Ja siis see huvitav raudselt ei vasta, sest ta ei saa su imelikust huumorimeelest aru. Sa ei meeldinud mulle nagunii ja mu vanaema arvaks ka, et sa oled douche.)

Kolmandaks on mul tunne, et see keskkond mõjub pikas perspektiivis halvasti nii meestele kui ka naistele. Punapillid ütlevad selle kohta abundance mentality, arusaam, et meres on alati kalu hulgim ja ei ole mõtet liiga ühe inimese külge klammerduda. Nende loogika on siis, et klammerduv mees mõjub meeleheitlikuna ja keegi ei taha teda. Mis on ilmselt tõsi, ma olen isegi ühe tüübi maha jätnud, sest ta hakkas kahe kuu pärast lastest rääkima (ma alguses mõtlesin, et see ongi raudselt lihtsalt kaval taktika, sest tüüp ei taha ise lahkumineku algatamisega käsi määrida, aga kuna ta ikka aastaid mulle täis peaga vahel helistas, siis vist pigem mitte). Aga kui inimesel on kogu aeg võrgud mitmes kohas sees, on paratamatu ka see, et ta tõmbab ligi ainult teatud sorti inimesi. Pea kõik naised, keda mina tunnen, ei hakka mingi mehe pärast võimlema, kui nad aru saavad, et see kolme naisega veel suhtleb, kehitavad õlgu ja astuvad ise sellest mängust välja. Ja lõpuks need mehed, kes on harjunud sellega, et valik on nii suur (sest kasvõi baka lõpetanud mehel ongi seal valik suur, ütleme nii, et hariduslõhe torkab seal ikka väga teravalt silma ka siis, kui kooli kirjas ei ole, olen-olen elitaarne, aga no palju on seal seda suvaliste piltide jagamist ja “vastas soo” otsimist), et nad muudkui istuvad ja valivad ja proovivad siit ja proovivad sealt ja siis lõpuks ikka vinguvad, et ei tea, kus kõik normaalsed naised on. Ma ei tea, mida sa normaalsena defineerid, aga selgrooga naised liikusid päev pärast tutvumist edasi, sest nad said aru, et su tähelepanu on hajutatud ja ta tegelikult ei huvita sind piisavalt, et see seda võimlemist ära tasuks. Sest inimesed üldiselt tahavad end erilisena tunda, mitte suhelda kellegagi, kes temaga lõunal olles teistele ka kirjutab. Nii et naistele loob Tinder eksliku mulje, et nad on hindamatud printsessid (sest kõik muudkui match‘ivad, mis sellest, et tegelikult tõmmataks paremale ka seelikus sea peale, kelle intellektuaalsed huvid on umbes nagu ühest keskmisest seelikus seast oodata võiks), meestele aga mulje, et valikut ju tegelikult nagu on (kuigi need pinnapealsed mõrrad ei kirjuta miskipärast tagasi, kui ma talle “hei” kirjutan, ei teagi kohe, miks, mul on ju kaks peopilti, peaks näha olema, et mul on palju sõpru ja üldse olen lahe tüüp).

Ja neljandaks ei saa ma aru, kust inimesed selle aja leiavad. Kas teil hobisid ei ole? Ma mõtlesin eile, et no vaatan seda 15 minutit, enne kui arugi sain, oli kaks tundi täis. Kui ma tahan lisaks trennis käimisele midagi asjalikku ka teha, näiteks natuke raha teenida või oma rahateenimisvõimet arendada, ei jää lihtsalt aega, et vaadata, kas keegi on kirjutanud midagi asjalikumat kui “ma eesti keel tglt kehvasti reegib, aga kohtuda ikka võib? ma ka sport väga, jäähoki, aga kahju kohe halb.*” Selleks, et sealt sõkalde hulgast endale sobivaid terasid eraldada, läheks hulga rohkem aega, kui mina meelelahutusse olen valmis investeerima. Ja ma ei võta enam tõsiselt mitte ühtki Tinderit kasutavat tuttavat, kes mulle tõsise näoga räägib, et tahaks küll näiteks lõputööd valmis kirjutada, aga no kuidagi ei leia aega.

* Kusjuures tundus muidu nagu täiega tore tüüp, lihtsalt ma ei saa aru, miks Jevgeni minu peale aega raiskab, kui meil ilmselgelt suhtlemisest keelebarjääri tõttu midagi välja ei tule. Nii et kui keegi tahab tutvuda 33aastase jäähokihuvilisest Jevgeniga, siis ma soovitan. Aga sportlik pead olema.

Lennult püütud

20160910_145005

Ma olen rääkinud, kui äge on möödaminnes suvalisi lausekatkeid kuulda. Sel nädalal nägin näiteks jalutades seda, kuidas üks ema ütles ca 10aastasele tütrele, et tal oleks ehk kooli crocse vaja, mille peale laps vaatas teda, nagu ta oleks kolmeaastane, ja ütleks hästi kannatlikult ja rahuliku selgitava häälega:”Jah, ema, aga crocsid on liiga kallid.”

Eile tahtsin Atuga minna poodi tomatit ostma, aga ilm oli nii ilus, et sattusime hoopis 90minutilisele jalutuskäigule Ihastesse ja sealt jõe äärde ja sealt tagasi. Nii kaugel on jõe ääres isegi need piknikualad üsna korras (mõtlesin ma oma tühja kõhuga, sest tomat oli ju hommikusöögi juurde mõeldud), aga üksi ei ole piknik üldse see. Kui ma veel väike olin, käisime ükskord vennaga aia taga piknikku pidamas (see oli juba suur asi, mõtelge, oma aiast väljas ikkagi), aga ma kardan, et kui ma talle praegu helistaksin ja ütleksin, et “Imps, ma tahan, et sa jalutaksid minuga Ihastesse ja sealt jõe äärde tomatisaia sööma,” mõtleks ta lihtsalt, et ma olen lolliks läinud. Nii et jalutasin üksi ja süüa sain alles kodus (aga tomat läks asja ette, nagu pildilt näha, üritan tagasi tervisliku toitumise lainele saada), aga selle jalutamise käigus möödusin kolmest põlvkonnast: titt vankris, tema ema + ema ema. Sellised hoolitsetud välimusega naised (vankrielaniku kohta ei tea). Ja kuulsin, kuidas vanaema ütles:

Ja kui ma seda ultrahelipilti Facebookis nägin, sain ma aru, et nad ei ole päris normaalsed inimesed.

Preach it, lady! Mul pole õrna aimugi, kellest jutt käib, aga ma olen JUBA sinuga nõus!

Ahjaa, reedel sekkusin väga jõuliselt võõraste laste kasvatamisse. Tegin mina nimelt TÜASKis omaette nurgas joogat. Ja samal ajal oli seal laste trenn. Lapsi oli palju ja lisaks tegeles treener poiste ja tüdrukutega eraldi, nii et andis ühele grupile harjutused kätte ja siis juhendas teist gruppi jne. Nii et ta ei jõudnud neil korralikult silma peal hoida. Ja tüdrukud, kes pidid varbseina all tegema seljalihaseharjutusi, hakkasid selle sama seina peal jalgu venitama. Ja vähe sellest, et üks suurem tüdruk teatas vähem painduvale ja vähem trennis käinud tüdrukule (olgem ausad, jõupositsioonilt), et “Ma olen nii palju pikem, järelikult kui minu jalg ulatub siia redelipulgale, oleks NORMAALNE, kui sinu jalg ulatuks SIIA redelipulgale. Sinu oma on veel pulk allpool ja IKKA ei lähe jalg sirgeks,” hakkas ta käega põlve peale vajutama, et seda jalga jõuga sirgeks suruda. Ja kui ma käratasin, et seda me nüüd päris kindlasti ei tee, jättis ta surumise järele, aga ei näidanud kuidagi, et ta oleks üldse teadvustanud mu juttu. Nii et ma küsisin (üsna provokatiivselt, nagu ma teen, kui ma närvi lähen), kas ta saab aru, et ta võib oma trennikaaslase lihase niimoodi ära rebestada ja siis see tüdruk ei tule enam trenni. Ja tema vastas lihtsalt selle eelteismelise silmade pööritamisega, et “FAIN, ma ju enam ei suru!” Väike tüdruk oli nutu äärel, mitte valust, vaid vihast selle pärast, et ta ei paindu, nii et õnneks hakkas see suurem teda vähemalt lohutama, asi seegi. Ma oleks nii tahtnud sellele väiksemale tüdrukule selgitada, et tema normaalsus ei ole kuidagi seotud teiste inimeste normaalsusega, ei vaimses ega füüsilises plaanis. Kellegi teise painduvuse põhjal ei saa järeldada, milline tema painduvus olema peaks (me räägime siin trennist, mis eeldab ja arendab painduvust, kus teine tüdruk juba mõnda aega käinud on). Ma vihkasin selliseid tüdrukuid, kui ma ise põhikoolis olin, ja tundub, et ei ole siiani üle läinud.😀 Aga kuna ma sain mõistusega aru, et kui ma hakkaksin talle seal samas seda juttu ajama, see ainult marginaliseeriks teda ja raskendaks teistega läbisaamist, ei öelnud ma rohkem midagi, piirdusin sellega, et ei lasknud talle füüsiliselt haiget teha. Aga kui teie lapsed käivad rühmatrennis, kus rühmad on suured nagu lehmakarjad, siis tasub nendega ehk kodus natuke rääkida sellest, kuidas trenn on üles ehitatud, mis on okei ja mis ei ole jne, et kõik ikka tervislik oleks. Sest kui treener neid rahulikult ja aeglaselt surub, on kõik okei, aga kui seda näeb pealt 13aastane innukas idioot, kes selle tulemusel tahab hakata väiksemat last hooga suruma, on see potentsiaalselt väga ohtlik olukord.

  • Rubriigid