Kolm head asja

Täna oli jälle mingi nõrkus peal, nii et kogu trenn oli selline üsna asjatu seina mööda nühkimine. Aga et iseend motiveerida, olgu kirja pandud kolm head asja tänasest trennist:

  1. Kaneelirullid. Te ehk ei tea, aga kaneelirullid sisaldavad kõiki eluks vajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Peaaegu. Ja noh, need olid kodutehtud.
  2. Mul on hetkel ainult üks projekt ja see on lihtsalt lõbutsemine. Kes mu instat jälgib, siis see sama sinine rada, millest ma pildi panin. Igatahes saan ma nüüd hüppega vajaliku nuki ära katsutud, nii et küll ma sinna varsti ka kinni hüppan. Ainult aja küsimus.
  3. Plahvatuslik jõud oli täiesti nullis, aga tavaline jõud on mul vist alati olemas. Mõtlesin, et teen täna ainult kolm seeriat lõuatõmbeid, sest jõudu nagunii ei ole, aga tegin kõik ettenähtud üheksa kenasti ära. Sa vahi. Ise olin ka üllatunud.

Muuhulgas nägin kodu teel Mülleri maja ees (noorematele selgituseks, et see on silla poolt tulles Kroonuaia tänaval suht kohe enne Herne risti, seal elas vanasti Aleksander Müller) kahte välismaalast, kes uurisid, kus siin see Zavood on. Mina hakkasin tõelise pensionärina muidugi rääkima, et vat vanasti, VANASTI sai siit samast mäest majade vahelt üles ukerdada, kehvemal õhtul, kui juba natuke joodud, võis küll ka alla tagasi veereda, aga kogu aeg oli lõbus. Nad natuke kuulasid viisakalt, siis küsisid, kas see tähendab, et nad peavad ringiga minema. Ütlesin, et jah, järgmisest tänavast üles, siis keerate tagasi ja jalutate, kuni näete räpaseid koledaid purjus inimesi – mille peale üks poistest ütles täiesti siira rõõmuga:”JAA! Just seda kohta me mõtlemegi!” Vähemalt hindavad nad oma seltskonda realistlikult.😀

On see tõesti võimalik?

Minu lempar ja Reeda lempar on koos laulu teinud. Selline armas ja romantiline ka (point siis selles, et üks osapool tahaks küll andeks anda, aga ei anna, sest “vaata, kuidas sa mind kannatama panid”):

koolikirjand teemal “Rentsi haiguspäev”

sokid

Seda puhkepäeva oli mulle tõesti vaja, ma tunnen ennast nagu teine (hulga parema tervise juures olev) inimene. Energiat on nii palju, et karga või rõõmust üles-alla. Tundsin end õhtupoole nii hästi, et mõtlesin juba, et tahaks trenni, aga isegi mina ei ole päris nii ullike, et terveks saades otsekohe trenni minna. Käisin hoopis linnas jalutamas ja Atuga patseerimas ja tegin natuke joogat. Üldse jõuab igasuguseid asju teha, kui parajasti tööl ei ole. Näiteks koristasin. Isegi vetsu pesin puhtaks, vanaema oleks uhke minu üle. See tõestab taas kord, et naised on loodud koristama ja kodu hoidma – anna neile vaba aega ja küll nad kuskilt lapi leiavad. Kaktust kastsin! Kui mõtlema hakata, siis esimest korda sellest ajast saadik, kui ma ta varastasin päästsin, tookord läks meelest ära. Ühele jakile õmblesin ka puuduva nööbi tagasi ette. Minu perenaiseoskused ja hoolitsuskirg on muljetavaldavad. Pange tähele, niidi sain ka selleks täitsa ise nõela taha.

Muide, kui te mõtlete, miks ma panin teile siia pildi oma peaaegu katki kulunud sokkidest, siis asi pole mitte sokkides, vaid selles asendis – varemgi on nii olnud, et just siis, kui kergelt haige oled, tulevad kõige paremad tulemused. Minu isiklik teooria on, et jooga puhul on nii, et mida vähem mõtled, seda parem, sest seda paremini saad selle õige “jooksu” peale, kus kõik lihtsalt sujub. Peaaegu neli kuud olen ma vaeva näinud ja lõpuks ometi miski, mida annab juba tinglikult lootoseasendiks nimetada. Ja alumisel pildil kujutatud asendis sain ma lõpuks ometi ka parema käega selja tagant varbad kätte. Tulge veel ütlema, et täiskasvanueas enam painduvust ei arenda, kaks läbimurret ühe päeva jooksul – I’m enlightened as hell!

Ardha Baddha Padma Paschimottanasna

Lisaks. Hakkasin hiljuti hobi korras ühte programmeerimiskursust võtma – esimest korda viie nädala jooksul hakkasin varakult pihta ja tegin midagi juba nädala esimeses pooles ära. No kes see jõuaks kiita nii tubli inimest nagu mina.

Muuhulgas jätsin Marimelli blogisse kommi, et tehku feminismiblogide kategooria ja ma paneks kohe kirja ennast. Seejärel ütles keegi mulle, et minusugune peaks juba vanuriblogi kategoorais olema. Käisin ekstra vaatamas, seda ka ei ole. Jälle olen ma diskrimineeritud!!! Mari-Leen, ole inimene, olgu olla auhind parimale pensionärblogile.

P.S. Tegin endale hiljuti Instagrammi konto, eelkõige selleks, et jälgida teatud inimesi, keda ma tahan jälgida. Näiteks Jason Momoat, sest … talle meeldib ka ronimine ja see on väga inspireeriv. Jah, just. Selle pärast. No ja miljonit päris ronijat ja mõnda joogainimest. Aga nüüd vaatasin, et hulk inimesi jälgib mind, mis sellest, et ma panen üles pilte kividest ja pelmeenidest ja nüüd siis ka oma päev kantud ja peaaegu katki kulunud sokkidest. Vaevalt, et mu pildid nüüd kõigile neile tõesti väga huvitavad on, sest olgem ausad, ei ole seal suurt kunsti, ainult mingid asjad, mis mulle naljakad tunduvad või huvitavad on. Et kas on mingi netikett, mis ütleb, et oma sõbra instakat pead sina jälgima, ka siis, kui ta paneb üles ainult pilte oma toidust või oma hobist, mis sind absull ei koti? St kas ma peaksin neid kõiki nüüd viisakusest vastu jälgima või muidu riskin sellega, et nad räägivad kõigile, et õu emm džii, kelleks see Rents ennast peab? Ei taha oma ronijaid ja kondiväänajaid kellegi toidu- ja kassipiltide vahelt otsida, neid näen ma ju Facebookis ka. Mingid kavalerikandidaadid ka jälgivad, kui ma neid vastu jälgin nüüd, mõtlevad ju, et hakkame abielluma varsti, teate küll, kuidas tänapäeval asjad käivad. #tõsinemure

Miks Rents joogapilte ei postita

Sest ma ei ole veel nii kaugele arenenud, kui ultraspirituaalne guru. See ei ole nii, et klõps ja valmis, selle nimel tuleb vaeva näha:

Mingi haiguseuss

Istusin nädalavahetusel kodus, soojas toas, ja tegelesin ühe tõlkega, aga ikka suutsin endale kuidagi liiga teha. Pühapäeval oli köha ja nohu, mis läks järgmiseks päevaks üle, aga eile oli oi-oi kui kehv olla. Kogu aeg külm, pea käis ringi, nii et tööl eriti trepist käia ei tahtnud jne. Päeva lõpuks oli liiga palav ja ebameeldiv. Mõtlesin, et lähen koju ja teen natuke joogat, selle peale hakkab alati parem – ja oleksin juba päikesetervituse ajal konkreetselt külili kukkunud, nii et otsustasin kähku, et parem siiski mitte. Kuna meil on üks teine töötaja ka parajasti haiguslehel, öeldi põhimõtteliselt, et väemalt kolmapäevani pean välja vedama, homsest võin paariks päevaks koju jääda. Jee.

Reet ütleb alati, et ta ei saa aru, kuidas ma ei saa aru, kas ma olen haige või üleväsinud – mul algavad mõlemad alati pearingluse ja külmatundega, ei saa tõesti. Kui tõesti magada ka ei saa (praegu olen kaks ööd ringi vähernud lihtsalt), lisandub varsti sügavamõttelisus ja paranoia. Nii istub mul üks postitusemustand, sest mul on tunne, et tervena ma tegelikult ei tahaks avaldada postitust sellest, et see on kohutav, et me oleme kõigest oma bioloogia ohvrid, aga samas sellest kogu aeg nii teadlikud. Seda enam, et kui ma ringi vaatan, siis osa on sellest bioloogiast ikka üle ja teine suur osa ei saa aru, et loodus neid siia-sinna loobib. Mina olen siia joone peale jäänud kuidagi. Paranoiast olen ma varem vist seoses öiste vahetustega rääkinud, kus vahepeal ei julge hommikul enam mingeid asju teha – täna pidin vareseparvest mööduma ja märkasin esimest korda elus, et neil on nii hirmsad suured nokad. Veetsin liiga pikalt mõeldes, et ega neil eriti kaua ei läheks vist, et soovi korral mu prilliklaasid puruks lüüa ja silmade kallale pääseda. Nii et nüüd võib küll öelda, et ilmselgelt peaks natuke puhkama, pole päris see seis, millega tööd teha.

Ahjaa, vahelepõikena üks keelemärkus – nägin siin pikalt vaeva, et aru saada, mis rolli prantsuskeelne väljend au titre de täpselt kannab. Minu lauses näiteks ei tähendanud see tegelikult mitte midagi, lause ei oleks üldse muutunud, kui selle asemel oleks lihtsalt pour olnud, aga prantslased armastavad suuri sõnu ja pikki lauseid. Leidsin selle kohta isegi foorumiteema, kus põhimõtteliselt öeldi, et nojah, administratiivkeel, harjuge ära. Seda, kas see siis vahepeal midagi tähendab ka, ma ei saanudki teada. Elu on ikka seiklus.

P.S. Muidugi oli “Troonide mängu” avaosa hea.

äkki olen ma stereotüüpne mees?

men-women-differences-comic-bright-side-23__700

St kui seda pilti uskuda. Ma olen rääkinud sada korda, kuidas ma enda arvates olen põhimõtteliselt ideaalkaalus (no kilo või kaks võiks alati suveks maha võtta, aga no ei ole vaja rasvaimuks aega panna ja jaksan end mööda seina üles vedada küll), aga saan pidevalt igalt poolt soovitusi ja näpunäiteid allavõtmiseks, nagu see eelmise nädala soovitus liiga süsivesikurohked viinamarjad õunaga asendada.

Noh, käisin täna poes jäätist ostmas, sest “Troonide mäng”. Jaa, seda ei saa ju ilma jäätiseta vaadata. Peale minu oli Hernekas ainult väga õbluke müüjanna ja üks väike laps oma emaga oli parajasti lahkumas.

Laps uksel emale:”Ema, kuidas ta nii suureks on saanud?”

Ema:”Ma ei tea, kullake, ju ta kasvas.”

Ma ei tea, kellest nad rääkisid, aga nad EI rääkinud minust.

Meil on ju sõnavabadus!

sarv

Juba mitmendat päeva käib internetis andmine, sest tuntud seksiguru Tõnn Sarv, kes elab Tais ainult selle pärast, et talle meeldib sealne kaunis loodus ja soe päike, on välja andnud e-raamatu seksi armastamisest. Kui keegi ei tea, kes on Tõnn Sarv, siis ta on varemgi kirjutanud igasugu kaheldava väärtusega asju, näiteks seda, et Tais ei ole naised sellised nagu siin, seal võivad nad armastada ka koledat vanameest, kui sel on hea süda, sest neil on väärtused paigas (ja arvatakse, et naised on naiivsed). Ma alati tahaks küsida sellist juttu lugedes, et millal neil meestel väärtused paika lähevad ja nad ise neid omavanuseid hea südamega tailannasid vaatama hakkavad. Seda päeva jäämegi ilmselt ootama – aga nii teoreetiliselt, kui inimestel pole toiduraha, siis kõndiv rahakott loomulikult tundub seksikas, eriti kui ta ei peksa. Nimeta seda siis “paigas väärtusteks”, ma nimetaksin meeleheiteks. Inimene ise võib isegi õnnelik olla, sest tal läheb paremini kui teistel, see ei tähenda, et ta poleks oma olude ohver. Mäletate, kuidas 90ndatel eestlannad Soome abiellusid? Kõigil oli väga hea meel siit minema saada ja kõik läksid ju väidetavalt suure armastuse pärast, aga nüüd, kui elatustasemed enam nii erinevad ei ole, kõlbab ka siin olla (või koos Eesti mehega sinna minna).

Aga selle raamatu juurde. Lisaks muudele asjadele, mille tõe pähe levitamise eest tuleks kinni panna (näiteks tervistohustav väide, et ka prostituudiga seksides pole kondoomi vaja, kui end korralikult pärast seksi pesta, seda kinnitavat omast kogemusest mees, kes seksib nädalas nelja-viie erineva naisega – pealegi takistab kondoom tõelist vaimset ühekssaamist, mida see eelmainit mees ilmselt iga prostituudiga tunneb), kirjutab ta muuhulgas oma suhtumisest pedofiiliasse. Õigemini “pedofiiliasse”, ta vist ei kasutagi seda väljendit ilma jutumärkideta – lühikokkuvõtteks võib öelda, et kui mõni 13aastane on lihtsalt rohkem arenenud kui mõni 20aastane, siis ei saa parata, et täiskasvanud mehel tekib temaga hingeline side (nagu juba kondoomipeatükis selgus, on see hingeline side huvitaval kombel tihti seksiga seotud). Ja tegelikult on ainult hea, kui keegi noorele inimesele kogemusi jagab. Ja et vanemad ju karistavad ja õpetavad oma lapsi, miks nad ei võiks siis ka seksi osas juhiseid jagada. See peatükk on  põhimõtteliselt toimetatud versioon tema kunagisest blogipostitusest, kus ta ütles näiteks:

Tahan ytelda vaid seda, et „pedofiilia” võib paljudel juhtudel olla hoopis kasulik, nii kasvatuslikult kui arengulooliselt.

Veidi kahju isegi, et ise oma õrnemas eas sellist sõpra ei kohanud. Ehkki, minust vanemad sõbrad, õpetajad ja kasvatajad, nuh, muidugi juba minu 20-ndates eluaastates, aitasid mind siiski ja väga suuresti.

Ehk siis tegu on räige pedofiilia mahendamise ja põhjendamisega. Parim tsitaat samast blogist:

Muidugi, olen näinud ka tõesti selliseid pilte ja videosid, kus lapsi või alaealisi reaalselt tõesti vägistatakse ja nii edasi. See on nagu teine asi. Ja siuxt asja keelaksin kuidagi vist isegi.

Näete – kuidagi vist isegi keelaks ära videod reaalsest vägistamisest, vähemalt siis, kui ohvrid on lapsed või alaealised. Vist. Isegi.

Raamatu pealkirjaks on “Kuidas seksist rõõmu tunda” ja see äratas esmalt Virginia Woolfi grupi feministide tähelepanu sellega, et raamatukaanele oli pandud lapse pilt, kes tundub pisikesel raamatukaanel esmapilgul alasti olevat ja on veidras salatsemisele viitavas poosis. Arvestades seda, millised pärlid seal kaante vahel peituvad, pole ime, et inimesed leili läksid. Ma leian ka, et sellistele asjadele tulebki tähelepanu juhtida – ma ei arva, et mingi pervo mõtisklused tuleks ilmtingimata ära keelata, las ta siis targutab (kuigi mõistan täiesti kirjastusi, kes seda müüa ei soovi, mina ei sooviks), aga kuna tegu on sõna otseses mõttes pedofiilia ratsionaliseerimisega, tuleks sellest rääkida, sest see on oluline teema. Parafraseerides kellegi hiljutist lauset Kaur Kenderi kohta – ma kaitsen õigust ka selliseid raamatuid avaldada, aga arvan siiski, et selliseid raamatuid ei peaks kirjutama. Seda enam, et autor ütleb, et on lollus uskuda, et mingid kogemused võiksid elu ära rikkuda, see olevat inimese enda otsus, kas ta laseb millelgi oma elu rikkuda või mitte (säilenõtkus on selle asja nimi, Sarv, guugelda, seda pole kõigile võrdselt antud).

jevgeni

Mina arvasin oma lolli peaga, et sellest tuleb meediaskandaal, sest kogu see lugu on lihtsalt nii rõve. Noh, mõnes mõttes oli mul õigus – skandaal tekkis sellest, et vastasleer leiab, et feministid jälle hüsteeritsevad tühja asja pärast. Nii näiteks on aktiivselt võtnud sõna sõnavabaduse eest võitleja ja poliitik Jevgeni Krištafovitš, kes võrdleb raamatut Kaur Kenderi omaga (ei päde, mulle ei meeldi Kender, aga tema teos on ilukirjandus, mitte seksiõpik) ja “Lolitaga” (olge nüüd, Nabokovi raamatust tuleb selgelt välja, et see laps on ohver ja vaimuhaige mees lihtsalt näeb teda võrgutajana) ning leidis, et igal inimesel on õigus end väljendada. Küll ei ole aga femmaritel õigust raamatut kritiseerida ja Sarve pedofiiliks nimetada, sest see on räige süüdistus ja see ometi enam sõnavabaduse alla ei mahu. Oma seinale ei lubanud Krištafovitš raamatu kuvatõmmiseid üles panna, viidates autoriõigustele – ja kui juhiti tähelepanu sellele, et härra Sarv on kaanepildi ometi internetist varastanud, polnud autoriõigused järsku enam olulised. See ei huvitanud enam kedagi. Esikaant nimetati lihtsalt “ebaõnnestunud pildivalikuks” (mis on teoreetiliselt muidugi tõsi, ka pussitamist võiks nimetada “ebaõnnestunud noakasutuseks”), kuigi juba paar kuud tagasi küsiti Sarve Facebooki lehelt, et miks ometi selline pilt, ja siis leidis autor, et kui keegi pildist midagi välja loeb, näitab see ainult tema enda mõttemaailma.

Raamatu sisu ei huvitanud muidugi kedagi, kogu arutelu keskenduski kaanepildile. Kui alguses arvati, et see pärineb pornosaidilt, siis selgus, et tegelikult on see pärit kodulehelt, kus neiu on kenasti riides, ja kõik on ometi korrektne (Jevgenikene, kuidas siis nüüd nii, et korrektne? mis autoriõiguste olulisusest sai?). Noh, vaatamine on omal riisikol, kui te olete nõrganärviline, siis ärge vajutage, aga tegu on selle kodulehega – pildid räigelt seksualiseeritud alaealisest, seelikualused, bikiinides püherdamine jms. Armas tervituslause “Nastia Mouse welcomes you and your mouse!” – kas pole nunnu ja vallatu sõnademäng? (Tõlkes siis, et hiir Nastja tervitab nii sind kui sinu hiirt.) Kui mul oleks tütar ja ma avastaksin, et mu mees sellisel saidil aega veedab, ei julgeks ma neid iial enam kahekesi koju jätta. Ja ma ei tea, kas Jevgenil on kehvasti inglise keelega või loogikaga, igatahes käis ta igal pool kinnitamas, et kõik on ju hästi, sest tüdruk on täisealine – mis sellest, et kodulehel on mustvalgelt kirjas, et kuna tüdruk on alaealine, on ta kõigil piltidel riietatud. See, kui vana ta täna on või ei ole, ei ole ju oluline, kui valitud on pilt, kus ta ilmselgelt näeb välja nagu 13 (nüüd näeb ta välja selline, nii et ikka märgatavalt vanem kui neil piltidel) ja kui leheküljel väidetakse, et ta on piltidel alaealine (st müüakse teadlikult võrgutavates poosides alaealisi).

Mulle väga meeldib see, et alles mõne aja eest kisasid kõik, et homode ja eriti kooseluseaduse toetamise järgmine loogiline samm on pedofiilia seadustamine – ja nüüd arutavad tõelised Eesti mehed siiralt isekeskis, et no siin pole ju midagi hullu, mees lihtsalt teoretiseerib ja üksteist need 13aastased ju nagunii katsuvad ja … Keegi küsis, et mis pedofiilia ja homoseksuaalsuse vahe üldse on (mis on muidugi hea näide male gaze‘ist ehk sellest, et igasugune arutelu toimub läbi mehe silmade – oluline on ainult peenise torkaja vaatenurk, sellest seisukohast pole muidugi väga vahet, kas sa torkad oma peenise hobusesse, toimuvaga teadlikult nõustuvasse täiskasvanusse või nelja-aastasesse, ainult väike tiheduserinevus).

Aga see on see üks kord elus, kus ma tõesti tahaks kuulda, et #notallmen! – muidu on igas teemas alati vähemalt paar meest rõhutamas, et kõik mehed ei ole vägistajad ja kõik mehed ei ole naisepeksjad (mis on loogiline, ma jätkuvalt usun, et üldiselt ümbritsevad mind siiski head inimesed), aga selles teemas oli järsku täielik vaikus, mitte ükski mees ei öelnud seal kõva häälega välja, et meesinimõiguslane Krištafovitš ei esinda tegelikult keskmist inimest ja et tegelikult normaalsed mehed siiski leiavad ka, et see pilt on tülgastav ja see jutt on tülgastav ja et see veebileht on eriti tülgastav, mis sellest, et see sama neiu veel praegugi “süütu ringivähkremisega” rõõmsalt raha teenib. Loodetavasti ainult selle pärast, et Eesti mees on vaikne ja ei viitsi vaielda.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 111 other followers