Feminist vastab Brit Kerbole

Me oleme täiskasvanud inimesed, kes tegelevad tõsiste asjadega. Eile näiteks oli meil internetitüli. Ühe naisega, kes on tunduvalt parem kui teised naised, ilusam ja targem ja väärikam ja enesekindlam. Aga õnneks on ta heasüdamlik ja valmis rõõmuga suguõdedele nõu andma, kuidas end normaalselt üleval pidada. Tema blogi võib lugeda siit ja postitus, mis feministides pahameelt tekitas, asub siin. Täna on ta feministide grupis toimunud arutelule vastanud nii absurdse pöördumisega, et ma kohe ei saa muidu, kui pean seda kommenteerima.

Tänan ohtrate kommentaaride eest internetiavaruses, väga hea lugemine. Nüüd ma tean, et ma olen tegelikult mõttetu beib, kes tõenäoliselt kunagi mehele ei saa (oh wait, ma olen abielus). :)

Vaatame mööda sellest, et keegi teda beibeks ei nimetanud, ja rõhutagem, et feministid päris kindlasti EI arva, et naise väärtus sõltub sellest, kas ta “saab mehele”. Me nimelt oleme sellisel originaalsel seisukohal, et naine on ka inimene.

Jah, klubikultuur pole üldse minu jaoks (ei Kuku ega ka Vabank (pole käinudki) ega miski muu) ja võimalik, et ma läksin selle olustiku kirjeldamisega üle piiri, inimestel on ju tegutsemisvabadus ja mina ei pea ronima sinna, kus mul vastik on. Aga vaatepilt ei olnud ka midagi kaunist ‒ trepimademel seisid onud, kes taaruvate naiste hulgast omale partnerit välja valisid. Ei olnud kena. Kui ma seda vaatasin, tuli mul meelde miski brošüür nimega „Bang Estonia“ ja mul oli korraga nii kahju, et me pakume ju ise selle materjali, millest sellist kirjasaasta toota saab. 

Taas kord, vähemalt mina (= feminist) usun siiralt, et naised on ka inimesed ja -> ka naised on võimelised seksuaalset iha tundma. Kui keegi läheb (soost olenemata) baari, et sealt endale üheks õhtuks seksuaalpartnerit leida, siis ei näe ma selles midagi halba. Küll julgen aga vastu vaielda sellele, et mehed valivad – puhtloogilisest seisukohast lähtudes on naised need, kes lõpliku valiku langetavad (otsustavad, kellele “annavad” ja kellele mitte), sest neil on kergem skoorida ja vale valiku puhul rohkem kaotada.

Eelmise loo selgituseks ‒ ma väga, väga, väga tahaksin, et naistel oleks kõrgem enesehinnang, et jah, sa ei luba enda peale häält tõsta, sa ei luba ennast lüüa, sa ei ole mõeldud kodumasinaks või mehe teenijaks, sa ei ole mõeldud madala palga ja ainult administratiivsete ametikohtade jaoks ‒ a la meie ajame siin tähtsate onude asja, sa oma kõrgharidusega keeda kohvi.

Ma tõesti ei taipa, kuidas see tema eelmisest postitusest järeldub, aga olgu peale. Kuigi mina leian, et feministid ei peaks seisma ainult kõige tugevama grupi eest (mida valged karjeristid igatahes on), vaid kaitsma ka neid, kes tahavad olla koduperenaised, sekretärid, raamatukoguhoidjad jne.

Vahepealse eraelulise jutu jätan vahele, sest pole minu asi kellegi raske lapsepõlve kallal ilkuda ja selge see, et kui sa sellise asja oled üle elanud, oled sa ilmselt harjunud kogu aeg rusikaid püsti hoidma.

Kaks meeskolleegi on minu peale avalikus kohas häält tõstnud. Rohkem nad seda enam ei tee. Vabandust palusid ka. Vaatad ükskord sellest mööda, hakataksegi sinuga nagu kaltsuga käituma. Mind on mitmes kodanikualgatuses püütud suruda adminrolli. Käigu kuu peale need konkreetsed mehed oma suhtumisega.

Täiesti nõus.

Olen neile põhimõtteliselt ära tõestanud, et kui naiste töökus ja usinus algatusest välja tõmmata, siis on mehed sageli üsna tühised kindralid, kes kaugele ei purjeta. Olen sellest varemgi kirjutanud. Igal ühel on oma vajalik roll meeskonnas, aga see mitte kuidagi ei tähenda, et „mees juht, naine sekretär“. 

“Naiste töökus ja usinus” on täpselt samasugused üldistused nagu “mees juht, naine sekretär”. Mina näiteks pean igapäevaselt väga palju vaeva nägema, et oma loomuomast laiskust alla suruda, samas kui mõni tuttav mees lihtsalt ei oska tegevusetult olla.

Mu 10-aastane poeg kipub jätma asju vedelema ja ma väga kannatlikult seletan talle, et naise roll ei ole käia mehe järel ja tema sokke või musti nõusid kokku korjata, et igaüks tehku seda ikka ise. Loodan, et suudan olla oma pojale heaks eeskujuks ja kasvatada ta naisi austavaks meesterahvaks.

Mitte ei mõista, miks see siin oluline on, et just NAINE neid sokke kellegi tagant koristama peaks? Poiss on laisk, ma olin ka lapsena laisk, pole vahet, kas need sokid korjab üles vanaema, isa või naabrimees, kuni keegi seda teeb, pole lapsel põhjust jalgu tagumiku alt välja tõmmata. Kümneaastane päris kindlasti ei ürita oma suhtumisega kogu naissugu alla suruda, ta on lihtsalt lohe.

Ma saan aru, et emotsioonid ja puha ja “alati on nii olnud”, aga siin on segamini nii palju erinevaid asju (kasvõi see, et enese eest tuleb seista, aga “korralik naine” järgib oma seksuaalkäitumises väga selgeid reegleid, mis seesama patriarhaalne ühiskond ette on kirjutanud), et mul on raske midagi üldistavalt öelda. Nii et daamid ja härrad, bitches and pimps, olete oodatud arutlema, aga üritagem vestluses viisakaks ja ratsionaalselt argumenteerituks jääda.

Äärmiselt oluline küsimus

Tuginen senistele positiivsetele kogemustele (näiteks jopelukk on parajasti vahetuses) ja küsin taas nõu, aga seekord on keerulisem küsimus.

Mul on köisredelit vaja. Kaheksameetrist. Vastupidavat, sest seitsme meetri pealt alla potsatada oleks veidi ebameeldiv. Kust saab?

Pilt on siit.

Kas täiskasvanud inimesi on raske ujuma õpetada?

Mina sellele küsimusele vastust ei teadnud, aga kahe tuttavaga baaris juttu ajades selgus, et kumbki neist (vanust siis vastavalt 20 ja 23) ei oska ujuda*. Kuna nad on toredad poisid ja mina olin juba parajalt veidi võtnud, lubasin suure suuga, et viin nad mõlemad Aurasse ja õpetan ujuma. Noorem märkis küll kahtlevalt, et tegelikult on paar sõpra teda varem ka õpetada üritanud, aga ma ei lasknud end sellest segada.

Mina:”Vahepeal lähebki natuke aega, enne kui külge kulub. Kui mina rattaga sõitma õppisin, pidin ma enne sada korda kukkuma, kukkuma ja kukkuma, kui ükskord püsti jäin.”

Tema (kahtlevalt):”Kas see tähendab, et ma pean sada korda uppuma, uppuma ja uppuma, enne kui ükskord ujuma õpin?”

Aga pika veenmise peale sain ma nad siiski nõusse. Pärast seda, kui olin lubanud, et ei sunni neid kätiseid kandma. Mis on minu arvates nagunii totrus, kätised on laiskadele vanematele**, et nad saaksid oma tited rahus solberdama jätta – reaalset efekti neil ei ole ja ujuma õppimist teevad hoopis raskemaks, sest tasakaalukese on vales kohas ja laps ei õpi end õiges asendis hoidma. Nii et lubasin seda rahuliku südamega ja vaatasin isegi enne minekut netist vastavaid õppevideosid ja meenutasin, kuidas mu isa mu väikevenda õpetas. Noorem poiss oli öelnud, et ta oleks väiksena korra peaaegu ära uppunud, nii et olin vaimselt valmis selleks, et ta kardab pead vee alla panna ja pean esmalt tükk aega teda veega harjutama.

Tegelikkuses ainult tema lõpuks Aurasse jõudiski, nii et sai täitsa eratunni. Kuna ta pole kolmeaastane ja mulle ei meeldi katsuda inimesi, kes siseringist välja jäävad, ma teda kätel hõljutama ei hakanud, vaid tegime esmalt tükk aega igasuguseid hõljumis- ja pööramisharjutusi, et ta harjuks oma tasakaalukeset tunnetama ja ringi liigutama, soovitatavalt nii, et ta selle käigus põhja ei lähe. Ja vastus on ei, vastupidi, täiskasvanud inimest on isegi üsna lihtne ujuma õpetada. Vähemalt teda, kuigi ta oli muidugi väga püüdlik õpilane ka. Eriti üllatav oli minu jaoks see, et tunni lõpuks ujus ta üsna hästi vee ALL. Vee peal ujumine (vähemalt kõhuli) oli tema jaoks üsna keeruline – ja ka vee all ujudes kippus tal rütm paigast minema, kui ta tuli pinnale õhku hingama. Samas ei saagi ühe tunniga ilmselt nullist ujuma õppida, ühe korra kohta sai ta tunni lõpuks tõesti väga kenasti hakkama. Ise oli ta vist natuke õnnetu, sest ta tahtis õppida kroolima, aga esiteks pole minu tehnika selles sugugi nii suurepärane, et ma seda üldse õpetada tahaksin, ja teiseks peaks ta selleks esmalt siiski enamvähem normaalselt pinnal püsima. Praegu ei tahtnud ta sugugi käsi veest välja tõsta, mis teeb kroolimise üsna võimatuks. Aga küll ta varsti õpib, ma usun temasse. Natuke pahurat nägu tegi küll, kui tema harjutas lihtsaid liigutusi ja viieaastased kõrval ujusid ja jalgade-kättega palli lõid, ilma kordagi jalgu põhja panemata, aga eks ta saab aru ka, et meil on natuke teised tavad siin.

Igatahes üllatas mind seoses sellega taas see, kui lihtne on poistele ükskõik mida füüsilist õpetada. Näiteks. See poiss ei oska ujuda, aga ta oli kohe valmis ka peakat hüppama jms tegema***. Küsis, kas ma tõmban ta välja, kui ta uppuma hakkab, ja jaatavast vastusest tema jaoks täiesti piisas. Ja üldse, sa saad talle mingeid harjutusi ette näidata ja ta teeb seda ilma igasuguse viginata. Kui keerulisem tundub, palub korra veel ette näidata, mitte ei kuku ohkima. Ainult üks ülesanne oli, mille kohta ta pärast paari proovimist teatas, et see tal välja ei tule – ja ka selle juurde pöördusime hiljem tagasi, kui ta tunnetus juba tiba parem oli, ja ta proovis seda nurisemata uuesti. Ja vat see on minu meelest küll suures osas ka kasvatuse küsimus. Ma mäletan, kuidas nii mu isa kui mu esimene treener mõlemad rõhutasid seda, et ei tohi öelda “ma ei saa”, vaid äärmisel juhul võib öelda “ma ei oska”, aga see viimane peaks pigem olema “aita mul see selgeks saada” (või eestlaste puhul “ma VEEL ei oska, aga küll ma varsti teile kõigile näitan”).

Ma olen väga rahul nüüd. Tore on, kui sa kedagi õpetad ja näed, et sellest on ka reaalselt kasu.

* Ilmselgelt on see sarjast “Rents mehkeldab jälle noorte välismaalastega”, neil ei ole sellist rannakultuuri nagu meil.

** Ei mõista hukka, igaühe oma asi, kas ta tahab, et laps ujuma õpiks või et tal oleks alguses niisama mõnus solberdada.

*** Üritasin tunni võimalikult lõbusa hoida, et ta näeks, et vees on tore solberdada ja et vesi ei lähe päris nii kergesti ninna, ükskõik, mis asendis sa oled, nii et tegime igasugu tsirkust seal.

This Is the End (2013)

Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen muude asjade kõrvalt vahepeal telekat ka vaadanud. Uskumatu, ma tean. Nii et olgu öeldud, et Walking Dead on täpselt samasugune emop… Ma ropendan nüüd vähem, oodake, ma mõtlen kohe, kuidas selle kohta öelda.

Walking Deadis on jätkuvalt oi kui palju kisa, aga see-eest oi kui vähe villa. Sarjas domineerib pigem tegelaste ülikeeruline tundeelu kui reaalne sündmustik. Seejuures jääb suur osa emotsioonidest vaatajale arusaamatuks, draamat tehakse lihtsalt draama enese pärast. Seega vaatasin täna öösel raamatu lugemise kõrvale seitse osa reast ära. Üks osa kestab 45 minutit, mul läks seitsme osa peale midagi kolme tunni kanti, sest ma igavamate kohtade peal kerin edasi. Kes viitsib, see arvutab, eks.

Aga Daryl … Tema on jätkuvalt nii armas, nii armas, iga kord mul süda ikka liigutab, kui ta kedagi nülib või pussitab või niisama natuke torgib.

Indrekuga vaatasime eelmisel nädalal filmi maailmalõpust, mis väga ebamugavalt just kuulsuste aastavahetusepidu segama tuleb. See on ametlikult komöödia ja ma ei tahaks öelda, et see naljakas oli, sest see oleks vale. See ei olnud naljakas. Aga see oli nii imelik, et mingil hetkel muutus see huvitavaks. Ja see oli omamoodi meelelahutuslik. Mitte et ma julgeks seda soovitada. Aga maha ka ei tee.

Küll aga soovitan ma sellist sarja nagu Top of the Lake. Uus-Meremaal on üks rase 12aastane tüdruk, kes kaduma läheb. Ja siis on detektiiv ja siis on igasugused kahtlased tegelased. Ja need tegelased on üsna ägedad. Kuigi hetkel olen ma poole sarja peal ja kohati on see ikka väga veniv. St vahel tundub, et just tegelased veavad sarja edasi, mitte süžee. Aga vähemalt hetkel veab veel välja.

Vot. Muud ei olnud mul midagi öelda.

Minu karjäärivalikud

Mulle tegelikult meeldib mu praegune töö, aga päris mitmel erineval põhjusel olen aru saanud, et varsti on aeg seda vahetada. Esiteks. Kuidas seda nüüd öelda nii, et ma ise nutma ei hakkaks. Ühel hetkel tuleb meie kõigi elus aeg, kus me taipame, et “iluuni” ei ole nali ja me reaalselt VAJAME seda. Minu elus on see aeg nüüd käes, nii et öised vahetused enam väga ei tõmba. Teiseks. Ma ei valeta, kui ütlen, et olen tudengitega manipuleerimises väga osav. Tunnen, et oleks aeg uuteks väljakutseteks, kus omandatud oskusi rakendada – näiteks prooviksin hea meelega lõvitaltsutaja ametit. Kui tudengid ikka vilistamise peale kohale tulevad ja täis peaga ise enda tagant läbu kenasti ära koristavad, võib julgelt öelda, et ma olen selleks valmis. Kolmandaks. Ma olen üsna hea suhtleja, aga ma olen tegelikult üsna valiv. Nii et see on üsna nõme, kui 95% inimestest, kellega sa suhtled, on üsna tüütud (nagu ilmselt kõigi jaoks), aga igal semestril tekib paar tükki, kes on täitsa toredad ja kellega võib täitsa nalja teha – ja siis lähevad nad jälle minema ja sa tead, et nad võivad alguses Facebookis paar korda nädalas juttu ajada, aga kauaks seda nalja ei ole. Neljandaks. Tegelikult tahaks teha mingit tööd, mis natuke rohkem ajusid kasutama sunniks, et ma täiesti ära ei manduks seal tudengite omavahelisi tülisid lahendades.

Nii et vaatan paar korda nädalas töökuulutusi ja mõtlen iga kord selle tulemusel, et peaks ikka kunstrinnad ostma, ropendamise maha jätma ja trofeenaiseks hakkama (kui keegi tahab roppu B-korviga naist, et näiteks karusid hirmutada, siis pakkumised saatke meilile). Või noh, tööl ma muidugi ei vannu, aga kui kellegagi lähedaseks saan, läheb ka keelekasutus automaatselt vabamaks ja siis on inimesed üllatunud, sest tundus ju ometi nii armas lilleke olevat … Kuni suu lahti tegi. Igatahes. Tartus otsitakse näiteks ettekandjaid, ettekandjaid, ettekandjaid, müüjaid, erootilise massaaži tegijaid ja programmeerijaid. Ma oleksin konkurentsivõimeline ehk ainult selle massaaži osas, aga see ei ole vist päris see, mida ma elult ootan, sest ma olen eestlane ja mulle ei meeldi võõraid inimesi katsuda.

Nii et mõtlesin siin sobivate karjäärivalikute peale. Kas otse Europarlamenti kuidagi otse ei saaks v? Peab ikka midagi muud tegema enne? Tõlkida iseenesest võiks, aga viimasel ajal tahetakse, et need FIE-d oleksid, keegi ei taha töölepingut teha. Tartu töökuulutusi vaadates tundub, et tahes-tahtmata tuleb haaret laiendada. Ja kuna Tallinn mind ei tõmba, tähendaks see ilmselt üsna ulatuslikku laiendamist.

Edgar, sul on praegu kõik nõunikukohad täidetud? Ma sobiksin sinna suurepäraselt ju. Ja noh, ma usun, et selle nimel oleksin ma valmis su kaunisse kodulinna ARMUMA. Helista!

Ei tea, kas raske oleks lesbiks hakata?

Mitte et mind nüüd väga naised tõmbaks, aga kui ma näiteks selle artikli kommentaare loen, siis tundub, et nii vaimse kui füüsilise tervise huvides peaks peenisekandjatest vist eemale hoidma.

P.S. Tõlge – normaalsed mehed, palun öelge, et TEGELIKULT siiski väga väike osa meestest mõtleb nii haiglaselt, võrdsustab seksi prügi väljaviimisega, räägib naistest, kes peavad kohust täitma jne.

Pane tagi sinna, kus on nagi

Kuna motivatsiooni- ja distsipliiniteemad on viimasel ajal minu jaoks taas IN, olen sel teemal igasuguseid artikleid lugenud. Minu jaoks kõige imelikumad on need, kus räägitakse sellest, et no muidugi sulle ei meeldi jõusaalis käia, aga tuleb ju minna. Võtad end kokku ja lähed. Ma ei saa aru, miks üldse lähtutakse eeldusest, et inimene, kes (antud jõusaali näites siis) tahab saada tervemat/ilusamat keha, peab tegema hambad ristis asja, mis talle ei meeldi. Ta võiks ju valida midagi, mis talle reaalselt meeldib, kuhu ta tahaks minna, mis oleks ehk rahulikumas tempos ja annaks aeglasemaid tulemusi, aga kuhu ta iga kord rõõmuga läheks. Ei v? Sest väita, et no kellelegi ei meeldi, on sama hea, kui öelda, et no KEEGI ju ei taha kooli minna, ikka sunnitakse. Mõni meist valib meeldiva eriala ja käib seal rõõmuga ja keegi ei sunni. St distsipliin ja motivatsioon on olulised, aga alustaks ehk samm kaugemalt ja võtaks eesmärkideni jõudmiseks sellised meetodid, mis ei aja oksele? Mulle minu trenn meeldib ja teades, et selle trenni huvides oleks vaja korra nädalas jõukaris ka käia, on selle jaoks tunduvalt lihtsam motivatsiooni leida ja end sinna kohale vedada. Just saying.

Mis muidu? Ma ikka ei oska seda kuldset keskteed leida ega isegi seda enam enese jaoks paeluvaks mõelda. Paar kuud tagasi muudkui ihalesin seda, aga nüüd mõtlen, et milleks. Absoluutselt iga asjaga kaldun äärmusest äärmusesse. Vahel ei loe pool aastat ühtki juturaamatut ja siis kukun ilukirjandust neelama. Vahel ei viitsi pea üldse väljas käia ja siis käin paar nädalat üle päeva, kuni homo sapiensi paaritumisrituaalide jälgimisest ära tüdinen ja jälle pool aastat õhtusel ajal kuskile ei tõmba. Nüüd olen ma juba umbes nädala mingil eriti vaiksel lainel, kuulan ainult klassikalist muusikat, sunnin tudengeid ja sõpru endaga malet mängima (mis ei ole neile ilmselt eriti nauditav, arvestades seda, et mul puudub igasugune oskus paar sammugi ette mõelda, aga ma loodan, et see ikka veidigi areneb, kui ma rohkem mängin), pühendun trennile erilise innuga ja üldse olen selline rahulik ja keskendunud. Lähema aja kõige erutavam leid on porgandikoogi retsept. Selline elu. Ma ei tea, kas see päriselt ka nii on, aga mul on tunne, et sellest suhtumisest on kasu, et rohkem tehtud saada. Mul on nimelt järgmised poolteist kuud veel väga töörohked, nii et otsustasin selleks ajaks sotsiaalse elu rohkemal või vähemal määral välja lülitada. Töö ja trenn ja töö ja vahepeal tööd ettevalmistav trenn. Ja eriti tubli olemise eest siis vahepeal preemiaks midagi toredat. Ja laisklemise eest iga ebaõnnestumise korral ühiskassasse kaks eurot (sest me teeme Indrekuga hoogtööpakti, et mõlemad oma asjad tehtud saaks). Selline plaan. Hoidke pöialt mulle.

P.S. Ma tegelikult ei nõustu selle pildil oleva motoga. Kui sul on eesmärgid (näiteks dieeti pidada) ja sa feilid (näiteks sööd šokolaadi), siis enamasti ei taha sa seda tegelikult teha, sa lihtsalt tahad tähelepanu milleltki ebameeldivalt (näiteks töö raskuselt või ebaõnnestumise hirmult) eemale juhtida ja hiljem kahetsed nii või teisiti. Mina leian, et all work and no play makes Jack a dull boy, aga oluline on nende vahel tasakaal leida, et sa saaksid rõõmuga mängida, teades, et vajalik on tehtud. Vot. Iseasi, kuidas selle rakendamisega on.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 91 other followers