Aa, see on ishias

Hea uudis on see, et mul ikka on üht-teist kurta, kui ma kahe nädala pärast arstile lähen. See on ju hea, eks? Ei lähe ilmaasjata arstionu aega kulutama.

Nimelt proovisin eile siis üle hulga aja taas jooksmas käia. Põlvesidemega, sest siin mitmed kiidavad nagu ühest suust, et nii hästi aitab ja siis üldse põlv ei valuta. Ei hakanudki pärast kümmet minutit valutama, kannatas viisteist välja. Aga selles mõttes oli kasu, et kui vanasti läks valu kiiresti hullemaks, siis seekord kannatasin 50 minutit ikka ära joosta – ainult pöid hakkas valutama, sest ilmselt üritasin ma valida mingit asendit, mis põlvele vähem haiget teeks. Või siis on mul ishias, mis põlvest labajalga jookseb ja varsti ootamatult (või vähem ootamatult) pähe lööb. Igatahes ei tahtnud ma varem pooleli jätta ka, sest esiteks ei tahaks oma keha harjutada sellega, et me nüüd mingeid 15minutilisi otsi teeme, ja teiseks olen ma täiesti teadlik sellest, et ma olen üks igavene polkovniku lesk, nii et ma tahtsin olla päris kindel, et see pole psühhosomaatiline “vist ikka natuke tuikab” asi. Ei olnud, kui miski ikka NII valutab, on see päris. Ma loodan, sest inimestel on ju isegi psühhosomaatilist rasedust olnud ja mida kõike veel, aga ehk ma siiski nii hull veel ei ole.

Aga põlvesidemest oli kasu küll, sest kui varem on mul põlv järgmisel päeval ka valutanud, siis täna oli hommikul korraks imelik, aga muidu on igati normaalne olnud. Nii et see on üks ütlemata hea leiutis, soovitan soojalt kõigile, kes oma tervist lõhkuda tahavad ja tulevikust ei hooli. Ei maksa ka palju, üks oli 4.50.

Loo moraal: jooksmine on neile, kes pärast viietunnist und bussi peale peavad jõudma, et jälle tehasesse minna. Kui vähegi võimalik, patseerige koeraga mõõdukal sammul ja aeroobset trenni tehke mõnes spas ujudes.

Feministlik filmianalüüs

Tutvustasin siin Ühele hiljuti Bechdeli testi põhimõtteid. Tegu on siis testiga ükskõik millise narratiivi (raamatu, filmi, koomiksi, multika jne) sugude kujutamise hindamiseks. Põhimõte on väga lihtne: film (või miski muu) on testi läbinud  siis, kui selles on kujutatud vähemalt kahte nimelist naist*, kes omavahel vestlevad JA selle vestluse teemaks ei tohi olla mõni mees. Tundub pisut totter, eks? Seda totram tundub see, et umbes pooled filmidest seda testi ei läbi. Ja näiteks selle aasta Oskarite parima filmi nimel võistelnud kaheksast filmist ainult kaks läbisid selle testi ja mitte üheski neist filmidest polnud naispeategelast (kuigi kriitikud lootsid seal päris mitut filmi näha, kuulsaimad neist on ilmselt “Still Alice” ja “Wild“).

Tema leidis alguses, et natuke naljakas test, selles mõttes, et kui peategelane PUHTJUHUSLIKULT on mees, siis millest need kõrvaltegelased ometi rääkima peaksid, kui mitte temast? Mis on muidugi naljakas küsimus, sest kui vaadata, millest meessoost kõrvaltegelased räägivad, siis neil kuidagi jätkub muudel teemadel ka juttu.

Igatahes hakkasime me siis “John Wicki” vaatama. Ühe mehe naine on väga haige ja sureb. Mees läheb koju ja avastab, et naine on talle viimseks kingituseks ja lohutuseks kutsika organiseerinud. Tundub, et sellest tulem draama sellest, kuidas mees leinaga toime tuleb. Tegelikult pole see sugugi nii. Tegelikult tuli sellest igavesti palju paugutamist ja terve filmi oli tunne, nagu vaataks hoopis üksteise otsa lükitud arvutimängu vaheklippe. Mis ei ole ka halb, see film oli päris meelelahutuslik ja koera eest saab minu käest alati lisapunkti.

Igatahes, ilmselgelt oli see vestlus midagi liikuma pannud, sest vaatasime meie siis seda filmi ja polnud veel viit minutitki möödas (st arvasime alles mõlemad, et vaatame draamat), kui mu vestluskaaslane leidis, et huvitav, tuleb tunnistada, et kui selle filmi peategelaseks oleks naine, oleks tal imelik seda vaadata. Mis on tõesti huvitav – naistel ei teki võõristusefekti, kui nad vaatavad, kuidas mees leinaga toime tuleb, aga meestel (või vähemalt sellel ühel eksemplaril) tekib, kui ta naise sügavaid emotsioone näeb. Sest täpselt nii nagu suurtes keeltes öeldakse man ja homme, öeldakse tegelikult ju ka eesti keeles mees, mõeldes inimest (“ega nimi meest riku”), aga see “inimene” ei hõlma ikka veel sugugi mitte alati naist, vaid seda võrdust teisipidi pöörates üritataksegi inimese vastena teleekraanile ilmtingimata meest peegeldada. St eeldusel, et me räägime nüüd INIMESTELE (st kõigile) suunatud filmidest, mitte neist, kus ainult meestele (porno) või naistele (romantilised komöödiad) suunatuse tõttu naised peategelasteks on. Me elame meeste maailmas ja ilmselgelt kogu maailmale mõeldud filmides näidatakse nende mure ja valu. Kui naised siia maailma mängima olulist rolli mängima pannakse, peavad nad väljuma stereotüüpsest rollist ja olema tavapärasest tunduvalt karmimad või hullumeelsemad (“Hard Candy“, “Kill Bill“, aga ka näiteks “Girl Interruptedist” on inimestele Angelina meelde jäänud, mitte Winona).

Ma muidugi osaliselt valetasin. Tegelikult on küll ka Hollywoodist tulnud selliseid filme, kus naised on mitte ainult naised, vaid ka inimesed. “Thelma & Louise” ja “Juno” näiteks. “Gravity” vist ka, ma seda pole jõudnud vaadata. Välismaalastelt “Julia silmad” näiteks (kui te õudukaid kardate, siis seda vaadake ainult koos kellegi suurema ja tugevamaga, kelle sülle pea koledate kohtade ajal ära peita saab), mille peategelane on nii naine, kui üldse olla saab, aga samas ikkagi inimene ka. Ei teki sellist tunnetki, et üks peaks teist välistama. Lihtsalt kui natukenegi jälgima hakata selle pilguga, torkab kogu aeg järjest teravamalt silma, kui vähe on filmides naisi, kes on midagi enamat, kui ilusad jalad. Aga hispaania ja itaalia maades on selliseid filme päris palju, üllatavalt palju arvestades seda, et oleme harjunud neid kultuure macholiku mõtlemisega seostamisega. USAs aga on pooled kinopiletite ostjatest naised ja statistika näitab, et inimestele (seekord siis sugutunnustest hoolimata) tunduvad naispeategelased meeldivat, sest need vähesed naispeategelastega filmid toovad väidetavalt rohkem raha sisse (see matemaatika tundub pisut kahtlane olevat). Mis muidugi ei tähenda, et see toimiks sama moodi ka siis, kui neid filme rohkem oleks, praegu võib seda raha kohale vedata vabalt ka suhtumine “oh, naispeategelasega filmi polegi tükk aega näinud”.

“John Wicki” juurde tagasi tulles – vaesest Alfie Allenist oli mul küll kahju. Üheski filmis/sarjas tal ei vea, ikka saab talle osaks põlgus ja rõvedused.

* St karakterit, kes on piisavalt olulised, et nime kanda, mitte näiteks kahte naiskassapidajat, kes taustaks lobisevad, kui peategelane suitsu ostmas käib. Kumbki ei pea peasosas olema ega midagi, seda oleks ka palju tahetud, sest hetkel on ainult ca 15 protsenti filmide peategelastest naised.

P.S. Sattusin täiesti juhuslikult täna, pea aasta hiljem, seda “Õhtuõpiku” arvustust lugema ja tahtsin omalt poolt öelda, et mina küll ei nõustu sellega. Pigem jääb mulje, et 83aastasele pedagoogile on raamat kätte antud ja ta loeb nüüd seda nii, nagu peaks kirjatehnika eest hinnet panema, ilma et üldse aru saaks, millega tegu on. Seda raamatut reklaamiti algusest peale kui lisa tavapärasele programmile, et teooriast paremini aru saada. LISA. Mitte midagi, millest piisab, et kõigest aru saada, või mis peaks õpetajat asendama. Mina ostsin endale ka eksemplari ja minu meelest on 15 eurot pea 500 lehekülje eest uskumatult odav hind – kui keegi leiab, et see kallis on, võib ta selle ju tasuta alla laadida, ka see võimalus on täiesti olemas. Lihtsalt arvestades seda, et just ostsin ühe poole õhema keeleõpiku 20 euro eest, ei näe ma küll põhjust “Õhtuõpiku” kallal nuriseda.

Oh isver

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma treenin venelastega, selles, et ma õpin Mari-Liisiga vene keelt või hakkan ma lihtsalt vanaks jääma, aga viimasel ajal olen ma märganud, et:

a) КИНО playlisti mängitamine tundub mulle täiesti normaalse ideena, kohati isegi hea mõttena, ja

b) ma saan suure osa ajast sõnadest aru.

Kusjuures vähemalt esimest neist ei saa ei Mari-Liisi ega venelaste kaela ajada, sest minu meelest ei ole me trennis (ja kindlasti mitte tunnis) seda bändi kunagi kuulanud. Ja ma mäletan selgelt, kuidas ma teismelisena mõtlesin, et täitsa lõpp, kuidas need vananevad peerud saavad sellist asja armastada, ise arvavad, et on ilged metalimehed. Ainus vene bänd, mis üldse kuskile kõlbas, oli Король и Шут. Ja nüüd mängitan ise kodus õhtuti “peerulemmikut”. Hirmus. :S

P.S. Ja pildil olevast kirjast ma tegelikult aru ei saa, sest mul pole õrna aimugi, mida ostatsja tähendab.

aeg lendab

Mul on viimasel ajal teile kirjutamisega üsna nirusti, sest piirasin internetis ringi hullamiseks mõeldud aega (nii kestuse kui toimumisaja osas), aga tahaks öelda, et see on tegelikult täiega mõnus. St raske on, aga mõnus on ka. Varem oli nii, et näiteks tõlkisin ja selle kõrvalt kippusin ikka vahepeal kuskile meelt lahutama või facebooki kellegagi juttu ajama ja tegelikult jäi meel lahutamata, aga töösse oli raske süveneda. Niipidi ma tõesti naudin seda lubatud meelelahutust rohkem ja tööd tehes tunnen, kui ükskord hoo kätte saan, et ma lähen rohkem süvitsi. Muide, kui aju ükskord alla annab ja end ümber lülitab, hakkab sealt isegi tulemusi tulema. Ei vahi enam päris niisama klaasistunud pilguga mingit faili, mõeldes, et tahaks juba Facebooki sõbrannale seda nalja rääkima, mida ma eile kuulsin, enne kui teine sõbranna ette jõuab, vaid saab aru, et kui seda Facebooki nagunii tulemas ei ole, võib sama hästi tööd teha. Nii et soovitan soojalt. Ainult alguses tuli minu ajul küll täielik paanikatunne, kui ta aru sai, et 9gag ei tule enam lahti ja facebook ei tule enam lahti ja et internett ütleb talle etteheitvalt „kuule, sul on tööaeg praegu“. No nagu jonniv laps, kui uusi reegleid kehtestatakse ja öeldakse, et 15aastasel enam hästi ei kõlba seelikut üle pea tõmmata. Õnneks sai üsna kiiresti aru, et kui nii, siis nii, ja ei hakanud IE-d lahti kiskuma, et reeglitest mööda hiilida.

Tegelikult on muidugi hea, et see võimalus olemas on, sest täna tuli alles siis meelde, kui asjad juba blokitud olid, et tegelikult pidin ma ju hommiku alustuseks ühe meili ka saatma ja et sellega ei kannata kuidagi kaks tundi oodata. Seejärel mõtlesin lõputööga seoses ühe asja välja, aga pidin targematelt küsima, kas see tundub loogiline. Siis pidin tükk aega vaidlema ühe ennasttäiss mõrraga, kes enda meelest alati kõike paremini teab (siinkohal tervitaks Ivikat!), et selgitada, miks mul ikka õigus on, mitte tal. Lõpuks selgus, et tal oli õigus. Aga see ei muuda fakti, et normaalne naine on tagasihoidlik ja leebe ja ei väljenda oma mõtteid nii kindlas kõneviisis – ja see, et sa oled teatris töötanud ja selle vastu huvi tunned, ei tähenda, et sa minust paremini terminoloogiaga kursis oleksid. Joppas sul täna lihtsalt.

Kuigi kui nüüd hetkeks tõsiselt rääkida, siis on tore, et minu ümber on nii palju tarku inimesi, kes oma ebamaist valgust minugi peale paista lasevad. Teeb kohe südame alt soojaks. Teeks suisa seestki, aga seda ümbritsevat igikeltsa pole teab mis lihtne sulatada.

Aga hea uudis on see, et mu kõhulihased on juba peeglist näha, mitte ainult pingutades tunda. Peaksin vist Jillianile lillekimbu saatma.

Kaitstud: EM7 I’m bad in this thing

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

Mul on nagu natuke uus lemmikbänd vist

kongos

Siit tuleb terve pleilist järjest:

Midagi ilusat hingele

Ma olen täiesti armunud sellesse. Siin on kõik nii suurepärane. Kujundus, muusika ja see tants. Sergei kontroll oma keha üle on täiesti imeline. Mitte et ma ootaks midagi muud mehelt, kes oli Briti kuningliku balletiteatri esitantsija (kui ma ei eksi, siis pole keegi teine nii noorelt selle au osaliseks saanud, nii et seda survet arvestades pole üllatav, et ta vahepeal balletist üldse loobuda plaanis), aga ikkagi. MULJETAVALDAV.

Ahjaa, ühe põhjusena, miks ta Inglismaalt ära tuli, tõi ta välja selle, et talle ei meeldi proovi teha, sest see tapab kunsti ja temas peituva kunstniku. Liiga andekate inimeste mured, ei taha tuimalt tampida, tahaks kunsti teha, ja ei saa aru, miks neil teistel kogu aeg sammud sassi lähevad. Ja teiseks muidugi arusaadav hirm, et kui sa oled terve elu teinud seda, mida su emme käskis, kas see on siis ikka see, mida sa ISE teha tahaksid. See, milleks sa mõeldud oled.

P.S. Hozieril on veel häid laule, näiteks “Angel of Small Death & The Codeine Scene” meeldib mulle ka:

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 97 other followers