Siga oled sa, mitte kägu

Mina, sest elu on raske

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kas sa tead seda tunnet, kui sa maksad ajalehe eest raha ainult selle pärast, et sulle meeldib hommikukohvi kõrvale sudokusid teha, aga ühel päeval enam sudokut polegi? Või kui blogija, keda sa miskipärast järjekindlalt loed, ei kirjutagi ühel päeval enam just sellest, mis sind huvitab, kuigi sa ju … eee … klikkisid, jah, sa ju faking NÄGID VAEVA ja tegid selle kuradima kliki ja nüüd see tõbras ikka kirjutab mingitest oma asjadest, mitte üldse sellest, mida sina näha tahaksid! Tänamatu mõrd, ausõna, ise peesitab sinu tähelepanus, aga jagab ikka oma koera pilte, mitte ei kirjuta näiteks, et Mallukas on lits või et blogija X on raudselt viljatu.

Nimelt algas mu hommik sellega, et sõbranna kirjutas mulle, et Perekoolis olevat keegi mind kritiseerinud, sest Rents oskavat kirjutada küll, aga “viimased kuud on ta ju ainult sellest kirjutanud, kuidas ta ronimas käib”.

67f33ae09c3cb0c7286301819616732b-kiss-you-lol-so-true

First of all, bitch. Tuletan sulle lahkelt meelde, et napilt kuukese eest sõimas kogu internet mind mõrraks ja tagakiusajaks, sest ma mainisin nimesid nimetamata, et uut meest ei peaks kuu pärast lahutust lastega kohe kokku kolima, vaid võiks ehk esialgu eraldi korterites elada, sest laste heaolu ja turvalisus on ehk rahast tiba olulisem (hahahaha, loomulikult keegi internetis ei nõustunud, mis heaolu, lapsi on vaja varakult Eesti kärgperendusega harjutada). Teiste käest kuulsin, et too inimene usub siiralt, et mina keeran inimesi tema vastu üles ja et Ebapärlikarp, kes just mehega romantilisel puhkusel käis, olevat lahutuse pärast kibestunud ja selle pärast ütles halvasti. Muu hulgas mainis Mallu Karjun-Hüsteeriliselt-Välikohvikus-Suitsetaja-Peale-Kuigi-Seal-On-Suitsetamine-Täiesti-Lubatud ja Mõnitan-Internetis-Inimesi-Kuni-Mind-Kohtusse-Kaevatakse Mallukas (okei, too eit, kes ta kohtusse kaebas, oli selle suht ära teeninud ka) mulle holier than thou toonil, et TEMA küll nii madalale ei laskuks, et kedagi teist elama õpetama hakata. Lisaks kirjutasime seksuaalsest ahistamisest, mustlastest, haigetest eestlastest jne. Ehk siis lühidalt – ma olen sulle tsirkust teinud, lits, täie raha eest. Ära igise, vaid võta, mis sulle antakse.

Teiseks. Ma olin puhkusel, kulla inimene. Ma ei tea, kuidas sinuga, aga ma ei kirjuta puhkusel olles süvaanalüüsi Hiina välispoliitikast ja sellest, mida mina isiklikult arvan sellest, et Saudi-Araabia oma kodanikke igalt poolt koju kutsub. Üllatuslikult keskendun ma sel ajal hoopis elu nautimisele ja lõbutsemisele ning ei loegi eriti uudiseid. Veedangi kallimaga aega ja söön head toitu jne. Ja sellest tulenevalt kirjutan ka parajasti neist asjadest, millega ma tegelen, mitte kriisist Lähis-Idas. Meie seksivideosid oleksin pidanud jagama sinuga v? Ma hoian neid lastelastele näitamiseks, muidu nad ei usu, et vanaisal olid kunagi juuksed ka. Nii et anna aega atra seada, ega päike imesid ei tee, küll mu sisemine mõrd kohe varsti jälle end pinnale kaevab.

Jah, pettunud olen. Sest just sinust, SINUST, kallis Perekooli kommenteerija oleksin ma ometigi enamat oodanud. Ema võib hüljata, mees võib maha jätta, aga ma arvasin, et Perekool ikka hoolib …

Nuuks.

P.S. Kes tahab kihla vedada, et nüüd olen ma jälle labane?

Advertisements

Kas meil siin haritud joodikuid ka on?

muselet-image03

Kui mul on sihuke klassikaline šampapudel, millel on kork, mille otsas on veel muselett (see traatpuur, noh), siis kuidas te eesti keeles nimetaksite seda, mida prantslased nimetavad ceinture du muselet ehk siis museleti vööks/rihmaks? Tegu on siis seda traatpuuri ümbritseva traadiga, mille otsi keeratakse, et muselett korralikult kinnitada – ja hiljem lahti keeratakse, et seda eemaldada. Lisasin kohe pildi ja puha, vasakul on näha kenasti, kuidas selle “vöö” otsi keerata saab.

Minu koer on nagunii rohkem väärt kui sinu ema

Vinguma tulin ma siia. Täitsa lõpp, ma vaatan vahepeal teisi koeraomanikke ja mõtlen, et nad ei ole normaalsed inimesed. Nimekirja võib jätkata sõnadega “teisi eestlasi, inimesi, valgenahalisi, tõlkijaid”, st tegu on ühega neist postitustest, kus ma ütlen, et küll kõik teised on alles lollid. Mitte kõik koeraomanikud muidugi, ainult need, kes minuga ei nõustu.

Postimehes nimelt on uudis mehest, kes tahtis naabrit kohtusse kaevata, kui see lasi ta koerad maha, sest NEED MURDSID PARAJASTI AKTIIVSELT TEMA (lambaid omava ja koeri mitte omava naabri siis) LAMBAID. Koeraomanik oli korduvalt seadust rikkunud (tunnistas ka ise, et koerad saidki vahepeal välja, mis inimeste keeles tähendab, et ega keegi eriti selle pärast ei muretsenud), aga no temast võib selles mõttes veel aru saada, et tema on nende koerte omanik, eks oma lojus on ikka südamele lähedal jne. Aga kuidas Heiki Valner saab võtta seisukoha, et kahe koera elu on rohkem väärt kui kasvõi saja lamba oma, ma lihtsalt EI SAA aru – tulistamise hetkel oli juba kolm lammast surnud ja neli vigastatud. See “mu ema kartis, et koer tuleb talle kallale,” oli ilmselt ülepakutud, aga seda meie ei tea, äkki tõesti tahtsidki juba hoos olevad koerad pensionärile ka kallale minna.

Kui me siin nii räiged loomakaitsjad oleme, mille alusel me siis ütleme, et üks loom on rohkem väärt kui teine loom? Et koera elu on rohkem väärt kui lamba elu. Või kust siin see vahekord tuleb ja mis see olla võiks? Et üks koer on väärt kolm lammast? Või neli? Ja kui mitu looma ma peaksin laskma viisakalt naeratades naabri koertel maha murda, enne kui ise tegutsema hakkan? Sest mulle tundub siin küll väga lihtne matemaatika olevat. Nii minu tegevuse kui tegevusetuse korral keegi sureb – tegevuse korral on see võõras loom (täpsemalt kaks), tegevusetuse korral surevad minu enda omad (tunduvalt rohkem kui kaks).

Ja kes siis süüdi on? Koeraomanik muidugi. Kui sinu hooletuse tõttu koer aiast välja pääseb, oled sina süüdi, kui ta jääb auto alla või hundid ta maha murravad või keegi ta oma vara kaitseks maha laseb. Kui keegi teda lõbu pärast tulistama kukuks, siis jah võiks rääkida ka tulistaja moraalse palge puhtusest, aga sinu süüd oma lemmiku kehval kaitsmisel see ei vähenda.

P.S. Muuhulgas olgu ära öeldud, et ma võtsin kogu selle puhkusega ainult 400 grammi juurde, mida võib näha ka normaalse kõikumisena, nii et jee.

Kokkuvõte

Dryads, 6b, our last day of #sportclimbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Eile oli viimane ronimispäev ja kokkuvõtteks võib öelda, et hetkel on mu väljas liidimise tase selline, et keskmise 6b suudan ära flashida, aga 6c flash on käeulatusest natuke väljas. Ülaltjulgestuses võib veel tulla või projektides, aga esimese katsega ei saa. Eile mõtlesin, et saan ühegi korralikult kätte, aga ebaõnnestusin 28meetrise raja eeleelviimases poldis ja lõugasin seal vihast, nagu oleksin suremas. Noh, eks see jääb siis jãrgmiseks korraks. Aga naljakas, kui erinev sportronimine minu jaoks boulderdamisest on – boulderdamises olen ma peiksist (kes on hulga vähem alaga tegelenud) nii plastikul kui ka päris kivil veits ees, aga väljas liidides (mida me oleme sama palju teinud) ronib ta vahel ära lihtsamad rajad, kus mina midagi ei ulata, ja erinevus paistab pigem tehnilisemate kohtade peal (kasvõi see, et 6c peal ma tavaliselt projektides jõuan ikka lõppu, temal juhtub seda hetkel veel harvem). Nii et väljas köies ronides on asi hulga võrdsem, sees, kui on vaja end konkreetsesse asendisse väänata (valikuvõimalusi vähem), olen ma veel osavam. Pakun, et asi on selles ka, et tal on köies rohkem julgust kukkuda (sees ei karda mina sugugi näoli matti maanduda), mul võtab viimasest ekspressist kõrgemal keerulist liigutust tehes ikka jala veel veits värisema. Nii et selles mõttes ei saa ma üldse aru ühest tuttavast, kes küsis, miks ma ometi 7a ära ei roni, kui Ronimisministeeriumis nii toredasti läheb – boulderdamine ja sportronimine on küll mõlemad väga ägedad, aga ikkagi täiesti erinevad. Viimased kaks nädalat olid raudselt mu mitme viimase aasta parim puhkus, aga kuradi hea meel on ka kohe varsti juba jälle plastikut patsutada. 😀

It's called a travel selfie, look it up.

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja ma saan aru, et teid ei pruugi see üldse huvitada, aga minul on hea vaadata siit, kui juhtun aasta või kahe pärast uuesti minema, kuidas eelmine kord seis oli. Hetkel oleme hoopis Maltas ja pool reisi on veel ees, sest keeruliste olude sunnil tuleme koju rämeda ringiga. Mul on täiega hea meel sinna saada igatahes, ootan innukalt oma jooganädalat, sest sõrmeotsad ja varbad lihtsalt valutavad juba kogu aeg, ka niisama istudes. KURNAAAATUUUD.

Kiire prilliküsimus

Teab keegi, kas Tallinnas kuskil parajasti häid raami- või klaasisoodukaid on? Bf suutis eile oma prillidele peale istuda, nii et koju jõudes on prillipood suht esimene peatus. 😀

Kalymnose eripärad

Turismihooaeg on ilmselgelt läbi – eelmisel nädalal oli kõikides populaarsemates cragides tunglemine, inimesed olid järjekorras, tänavatel olid hommikul suured ronijatekambad jne, nüüd aga olime esmaspäeval terve päeva sektoris täiesti üksi, tänavatel on mõned üksikud ronijad, poode pannakse talveks kinni, joogaga on selleks aastaks ühel pool jne. Õnneks on eestlaste jaoks jätkuvalt soe, 19 ja 20 kraadi, kui liiga tuuline pole, kannatab olla küll, kuigi varjus läheb jahedaks.

Olen veidi mõelnud, mis mulle siin kõige kummastavam tundub. Esikohal on kindlasti restoranikultuur. Söömas käies TULEB tellida mingi eelroog, sest muidu hakkab neil sinust kahju ja nad toovad sulle tasuta küüslauguleibu vms – aga minu põhjendus eelroa vahele jätmiseks pole mitte niivõrd kokkuhoiuga seotud, vaid mulle lihtsalt ei meeldi toitu raisata. Ma saaksin nende eelroast põhimõtteliselt juba kõhu täis ja pearoad on HIIGLASLIKUD. Eile näiteks tellisin frititud tomateid eelroaks ja bf võttis hummust sinna kõrvale, sest me eeldasime, et see on pisike hummusetörts, hind oli ka vastav. Tegelikult tuli hummus pitaga ja minu frititud tomatid tähendasid hiiglaslikke pallikesi, kus oli muuhulgas ka tomatit. Nii et minul oli pearoa ajaks kõht üsna täis, suutsin pool oma pastast ära süüa – ja siis nad viivad mu pooliku pastataldriku ära ja toovad meile maja kulul magustoiduks kodutehtud jäätist mingite taignapallidega. Jäätise jaoks teen ma muidugi kõhus alati ruumi ja see oli imeline, aga minus tekitab see külalislahkus pigem kerget ebamugavust, sest kui ma loodan näiteks tunnikesega söömas ära käia, läheb tegelikult alati kaks (kontrollifriik minus on ammu käed üles tõstnud ja alla andnud, sest isegi ametlikud toidupoed jms avatakse siin näiteks “umbes kell kaheksa, no hiljemalt kell 9” ja suletakse sama loogikaga siis, kui omanik leiab, et oleks aeg), ja teiseks ei jaksa ma lihtsalt nii palju süüa ja kogu see raiskuminev toit tekitab minus ebamugavust. Paksu keret mööda seina 30 m vedada jaksaks aga veel vähem, nii et tuleb valikuid teha.

#kittie was caught red-handed

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teine asi, mis minu eestlaslikku peakesse ei mahu, on nende suhtumine kassidesse. Nad on IGAL POOL. Üldiselt on nad vähemalt pooleldi metsikud, st nad tulevad restoranis vaatama, kas sinu taldrikust annab midagi varastada, aga katsuda end ei lase. Ja kogu maailm suhtub neisse lihtsalt leebe ükskõiksusega. See tähendab, et ükski kelner ei aja neid näiteks restoranist minema (ka siis, kui kassil nina taldrikus käib, nagu pildil, kuigi siin polnud nagunii tegu klientide toiduga), vaadatakse lihtsalt, et talle peale ei astutaks ja ilmselt mingil hetkel neile restoranide köökidest ikka midagi pudeneb, muidu nad seal aega ei veedaks, aga no näiteks pikemas perspektiivis tänavakasside arvukuse piiramine või mõnele neist kodu otsimine vms on nende jaoks pigem naljakas mõte. Ma olen kindel, et mõni sisserännanud eurooplane tegeleb sellega, aga kreeklastel endil on ka selle koha pealt selline leebe minnalaskmise suhtumine, et küllap üks iseseisev kass teab ise, mida tema teha ja kus tema elada tahab. Samas ei tundu kasse siin ka NII palju olevat, nii et tundub, et miski nende arvukust siiski piirab – guugeldades sain teada, et valitsus probleemiga ei tegele, paljudes kohtades pole üldse varjupaiku, steriliseerimist ja kastreerimist peetakse ebaloomulikuks, küll aga on ette tulnud seda, et neid mürgitatakse nii, nagu me Eestis rotte mürgitame (näiteks olevat seda tehtud enne Ateena olümpiamänge). Eesti on selles mõttes ikkagi juba üsna arenenud maa, nii et see vaatepilt on üsna kole, sest pidevalt näeb ju ka kaklustes retsitud või mingi haigusega kasse.

This #cat is trying very hard to adopt us

A post shared by Rents (@rrrents) on

Eile näiteks läksime peiksiga ronima. Uskuge või mitte, aga tegelikult meil kaljusein kohe ukse all ei ole, sinnajõudmiseks tuleb enne tunnike ikka matkata (st approachida). Eile oli selline “45 minutit mööda maanteed ja siis 20 minutit kaljude vahel” approach ja selle tee ääres jalutamise osa lõpus määris end meile kaasa üks üliarmas kassipoeg, kes ei tahtnud meist enam sammukestki maha jääda ja lõuates meiega koos kivide vahel kargas. Ühel hetkel jäi ta siiski kuskile maha, nii et mõtlesime, et ju ta läks minema – aga ei, kuue tunni pärast tagasi tulles kuulsime haledat kisa, nii et tõime ta ikka kivide vahelt alla ja ta hakkas innukalt meiega koos linna tulema. Ega me ka midagi muud teha ei oska siis ju, linnas on tal suuremad ellujäämisvõimalused kui inimtühjal parkimisplatsil, seda enam, et meie kõrval on kohe üks neist kassisõbralikest restodest. Nii et söötsime tal kõhu tuunikala täis, andsime talle kvaliteetset magevett (huvitav fakt – kassid suudavad probleemideta ka merevett juua) ja jätsime ta ukse taha. Tundub tema enda seisukohast ka parim lahendus, sest paar nädalat on ta veel pisike ja armas ning nii inimlembene sell korjatakse ehk üles. Peiks on mul väga kassilembene ja selle koha pealt pehme loomuga, guugeldas juba õhtu otsa, kas ja kuidas kassi Eestisse saada. Mina pole sugugi kindel, kas Eesti korterielu (me elame sellises kohas, kus kassi väljalaskmine oleks väga vastutustundetu) oleks ikka ilmtingimata mõnusam kui Kreeka tänavaelu, arvestades seda, et siin alla 10 kraadi nagunii eriti ei lähe ja varjualuse leidmisega probleeme pole. Täna hommikuks oli ta igatahes kadunud, nii et loodetavasti leidis ta järgmised abivalmis inimesed, loodetavasti kohalikud. 😦

Nädala kokkuvõte

#sunset

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mõtlesin, et teen esimese nädala lõpus väikese vahekokkuvõtte. Sel nädalal me liiga hulluks ei läinud, projektisime vähe ja põhiliselt harjusime 30-meetriste radadega, seega eelkõige tegime viiekatel sooja ja siis ronisime 6a radu. Sinna hulka ka mõni 6b flash. Täna projektisime ühte 6c rada ka ja saime suure vaevaga tehtud, aga puhtalt ronimisest oli asi seal ikka väga kaugel, lendasin ca miljon korda vist. Tuleval nädalal tahakski rohkem ca sellel tasemel rabeleda, et end vähe rohkem proovile panna.

Lisaks oli mul sel nädalal suisa kolm puhkepäeva, nii et tegin ka joogat, šoppasin (leidsin ronimisasjade outleti, kus hunnik E9 asju parajasti -50% oli ja põhimõtteliselt kogu kaup -30, st kvaliteetsed riided sellise hinnaga, mis enam ei karju ja vastu ei põtki, kui üritad raha rahakotist välja võtta) ning käisin massaažis. Proovisin kusjuures esimest korda elus kuumade kividega tehtavat massaaži ja see oli megamõnus. See oli vist ka esimene kord, kus kogu keha tähendas tõesti kogu keha – st muidugi mitte intiimpiirkondi, aga ka nägu ja peanahka.

Ahjaa. Annika, kellega me koos mustlastel külas käime, on asjaga nii kaugele jõudnud, et Eesti mustlasi ehk romasid tutvustav fotoraamat (kus suur osa piltidest on mustlaslaste endi tehtud!) hakkab juba varsti ilmuma. Suur osa rahastust on erinevate taotluste abil juba koos, nüüd on veel ainult natuke trükikulude katmiseks abi vaja, et raamat ka päriselt ilmuda saaks, paneme õla alla! Loe Hooandjast täpsemalt, milles kühvel.

  • Kategooriad