Teine nädal

Üks nädal on möödas, nii et oleks vist paras aeg väike vajekokkuvõte teha. Olen vahepeal ära õppinud, kuidas erinevatest rohkem käidavatest kohtadest ise koju saada (kuigi mind ajab siiani närvi, et kui ma tahan näiteks Vabaduse väljakult Õismäele sõita, siis Vabaduse väljaku peatuses peatub neli erinevat bussi, mis kõik sõidavad ühes suunas, aga otse loomulikult ei peatu need samas peatuses, vaid üks peatub näiteks ühel pool teed ja teine sõidab sellest peatusest mööda ja peatub kohe teisel pool ristmiku teises peatuses, sest miks ka mitte) ja tean, et kui uksest välja astuda ning suvalises suunas astuma hakata, pole näljasurma karta, sest kohe varsti põrkad sa mõne Maxima vastu. Avokaadosid küll ei saa, aga eluks tarvilikud asjad saab kätte.

Kursusega on nii, et kui ma alguses kurtsin, et natuke liiga palju räägitakse hobustest ja lumeinglitest jms, siis tegelikult oleme me nüüdseks juba üsna keeruliste asjade jaoks jõudnud. Anekdoote ja muud juttu räägitakse ikka vahele, mis ilmselt on taotluslik, et inimeste ajule puhkust anda (ja tundub, et paljudele istub ka, nii et ma väga valjuhäälselt ei kritiseeri, lihtsalt selline stiil), aga mulle isiklikult ei sobi üldse, sest selle tulemus on see, et ta alustab mingi koodi kirjutamist ja selgitamist, siis räägib sinna 10 minutit midagi vahele, minu tähelepanu hajub sel ajal, vahin lakke, puhun nätsumulli, õpin selgeks žongleerimise – ja siis avastan järsku, et viimased kaks minutit on asjalik jutt olnud, ülesanne sai valmis ja pandi juba kinni ära. Või olen midagi maha maganud ja ei saa enam aru, mis toimub. Õnneks koduseid töid ei ole, nii et tõmbasin lihtsalt enda isiklikku arvutisse vajalikud programmid ja saan nüüd ise mingeid asju harjutada. Ja tegelikult oli reede hommikul tagasiside andmise aeg, kus paljud sama asja kurtsid, nii et nüüd teeme nii, et iga harjutuse lõpus kordame üle ja selgitame, mis toimus, miks ja kuidas. Nii et reedene päev oli juba väga asjalik, mina ise olin kohati natuke rongilt maas.

Mis sealt edasi sai, pole mul kahjuks õrna aimugi, sest pühapäeval ärkasin ma ootamatult palavikuga, mis esmaspäeval juba 39 peale tõusis, nii et kooli ma ei jõudnud. Kui hiljem juhendajaga ühendust võtsin, tuli välja, et 21 inimesest olid terved ainult neli, peale minu oli üks veel kodus haige, ülejäänud olid end siiski kohale vedanud ja köhisid seal, nii et täna saab ehk videoülekandega loengut jälgida vms. Aga suht karm tundub see gripp olevat, mis praegu ringi käib, väga paljud on pikali maas.

Nii algas

20170109_192405Olen end siin nüüd üsna kenasti sisse seadnud. Ma ei ole sedasorti inimene, kes internetis rääkimas käiks, mille eest ta täpselt tänulik on, aga kui ma OLEKSIN sedasorti inimene, siis see mõnus tugitool läheks küll sinna nimekirja. Ja see mõnus laud, mis siin kohe kõrval on, nii et hästi mõnus on sinna peale asju panna. Hmm, neile inimestele, kes mulle provaidivad seda tugitooli ja lauda, peaks vist ka tänulik olema, aga no kuskil peab selle tänutunde piir ka olema.

Mis mulle veel meeldib? Mulle väga meeldib Tallinnas trennis käia. Palju tegemist + tore treeningpartner, kes nügib õigel moel õiges suunas. Meil on üsna sarnane arusaam sellest, millele keskenduma peaks, aga ta on suht põhjalik ja süstemaatiline. Viimati tegime isegi kerelihaseharjutusi koos, mida ma kodus iial nii palju ja mitmekesiselt ei viitsi teha. Nii võib veel tugevaks saada.

Kursusest ei oska ma veel suurt midagi rääkida, sest täna oli esimene sissejuhatav päev, kus põhiaur läks tutvumisele. Sain teada, et kandideerijaid oli nii palju, et lõpuks oli 11 inimest kohale, mis on tõesti päris karm. Mis mind aga üllatas, oli see, et tundus, et kogu meie 20 inimesest koosnevas grupis pole ühtki venelast ega muud mitte-eestlast (ühel inimesel oli selline nimi, et ehk on ta lihtsalt eestlaslike näojoontega väga hästi eesti keelt rääkiv muulane). Kahtlustan, et see võib olla kuidagi seotud info liikumisega, sest muidu on puhtstatistiliselt üsna ebatõenäoline, et riigis, kus muulased moodustavad ühe kolmandiku, ükski neist rühma ei satu. Sooline jaotus on üsna võrdne (meie rühmas 9 meest, 11 naist, teises rühmas paar meest rohkem), päris mitmel inimesel ka varasem kokkupuude programmeerimisega olemas. Nii palju saime teada, et meie hakkame õppima Javat, paigaldasime täna selleks vajalikud programmid, aga päris õppetöö algab homme. Tundub, et koduseid töid meile ei jäeta, sest õppetöö toimub nende lauaarvutitega – mis minu seisukohast on päris hea, sest nii saan ma ehk õhtuti toiduraha teenida ja ei suregi nälga. Jutt eestlaste suurest kohmetusest ei pea ka sugugi paika, lõuna ajal vadistasid kõik juba üksteisega. Nii et esmamulje oli kena.

Ahjaa, tegin just kodust Kodu:

20170109_210040

Kas ma kirjutasin just terve postituse teemal “nii tore, nii tore, nii tore”? Kirjutasin vist jah. Anna või iseendale vastu kõrvu.

vali mind!

Hilja juba, kõik on valitud. Ehk siis mulle tuli meelde, et ma ei ole suurtest lubadustest hoolimata kirjutanud, MIKS ma Tallinnasse lähen. Vastus on väga lihtne. Igavene üliõpilane läheb taas end harima. Nimelt avastasin hiljuti, et olemas on selline programm nagu vali-IT, kus võetakse inimesed, kel on juba vähemalt üks kõrgharidus, ja õpetatakse neile 14 nädala jooksul kõike tarkvaraarendusega seonduvat. Kuus nädalat teoreetilisemat haridust (kuigi selle lõpuks peaks igal paaril valmima toimiv veebileht), kaheksa nädalat päris praktikat mõnes ettevõttes.

Nägin novembris kuulutust, kandideerisin kohe ja selgus, et õigesti tegin, sest nad said väga lühikese ajaga üle 400 avalduse. Nende hulgast valiti välja 40, neist üks Rents. Nii et olen suht sillas, olen juba mõnda aega tahtnud midagi uut ja huvitavat teha. Kahju on küll senisest kohast lahkuda, ma olin mõne inimesega seal väga heaks sõbraks saanud ja firma kassi JUBA igatsen, aga no eks uutes kohtades on ju uued kassid, kuigi vaevalt et nii ägedad projektijuhid.

Igatahes istun esmaspäevast alates juba usina õppurina klassis ja asun tarkust pähe ajama. Ja seda muidugi ka siin kajastama. Pilootprojektis osalemine on alati selline kahe otsaga asi, et ühelt poolt esimene ja uudne ja äge, aga teisalt oleme meie need, kellega tehtud vigadest hiljem õpitakse. Kogemused on näidanud, et jooksvat tagasisidet ei arvestata pea kunagi, tagantjärele otsustatakse, mis toimis ja mis mitte, et siis järgmise grupiga teisiti teha. See pidi selles mõttes huvitav olema, et juba üsna alguses jagatakse inimesed paaridesse, nii et pean esimesel päeval vist kohe kokteilidega sisse astuma vms, et endale sobiv kaaslane leida. See, kas klapid paarilisega või mitte, kipub sellises olukorras megaoluline olema. Nii et eks ma mõtlen midagi välja, et endale sobivad terad sõkaldest eristada. 😀

Aga jah, mina olen juba NII PÕNEVIL, kui üldse olla saab. Ainult paar päeva veel.

P.S. Hiljuti kuulsin aga, et internetis kurdetakse, et töötukassa ei reklaaminud seda koolitust ÜLDSE. Seda ka mitte kõrgharitud inimestele, kes olid neile ekstra öelnud, et on igasugustest IT-alastest koolitustest väga huvitatud. Kui see tõesti nii on, mitte lihtsalt ühe töötukassa klienditeenindaja kehv töö, on küll väga imelik. Oleks ju loogiline, et just need inimesed, kes hetkel aktiivselt tööturul ei osale, on sellest koolitusest enim huvitatud. Mina ise nägin kuulutust Facebookis, ei mäletagi, kas nad ise reklaamisid või mõni tuttav jagas.

Emotsionaalne agiilsus

20161217_182717

Loen sellist Susan Davidi raamatut. Mõte on siis selles, kuidas mitte sisseharjunud mustritesse langeda, mis on varem mingis olukorras kasulikud olnud, aga enam ei ole. Teie loete sellest selle pärast, et mul ei ole ju mälu, nii et pean kirja panema endale mõned asjad, et hiljem mäletaksin, millest jutt käis. Raamat on muidu väga ladusalt kirjutatud, selline ameerikalik, hea lihtne lugemine, tuletab meelde, et arengu eelduseks on courage over comfort ehk maakeeli “kes ei riski, see šampust ei joo”.

Jätka lugemist

Uusaastalubadused v?

Raske hommik on. Lasin näiteks just endale ketšupit näkku, et teada saada, kas pudel on avatud või mitte. Poleks elu sees arvanud, et see nii väikese pigistamise peale lendab üldse niiviisi. Nii et mõtlesin pigem, et paneks jälle lubadused kirja. Ma eelmisesse aastasse vist ei lubanudki midagi peale selle, et õpin rohkem puhkama? Seda sai nagu natuke tehtud ka. Teiseks lubasin inimesi rohkem perse saata – seda ka tegin, aga ütleme nii, et on veel arenguruumi, nii et sellega kavatsen jätkata. Elu on lihtsam, kui ei suhtle igasugu ahvidega. Aga sel aastal lubaks kohe hooga igasugu asju. Kuigi need eesmärgid, millest ma kõva häälega räägin, on pigem spordiga seotud. 😀 Võtame siis järjest ette.

SPORT:

Treener ütles, et tema eesmärk aastaks 2017 on planche (vt üles) ära teha. See ei ole lihtne, eeldab megalt ülakehajõudu ja suurepäraseid kerelihaseid, nii et minu eesmärk see ei ole. Küll aga on mu eesmärk arendada kerelihaseid, kuni ma olen rahul sellega, kui lihtne end siia-sinna liigutada on. Nii et eks ma teen neid sarnaseid harjutusi ja arendan oma kätelseisu. Ahjaa, kätelseis on järgmiste jõulude ajal sama stabiilne kui jalgadel seis. Näis, kas läheb esimene paremaks või teine kehvemaks. Ja spagaadi võiks TAAS maha saada. 😀

HARIDUS:

Kaks eesmärki. 1. Läbida edukalt üks koolitus. St mitte lihtsalt läbida, aga nii, et ma ka ise tulemustega rahul oleksin. 2. Mõelda jaanuari kahe esimese kolmandiku jooksul välja, kas üks lisaeesmärk, mida on vara veel isegi mainida, oleks ka realistlik või ei. Kui jah, võiks see ka normaalselt tehtud saada. 3. Rootsi keele võiks lõpuks ometi normaalsele suhtlustasemele saada, aga see pole NII oluline.

INTELLEKTUAALNE:

Viskan selle Valdur Mikita raamatu minema. Panen põlema. Või annan vähemalt Mari-Liisile tagasi, sest ilmselgelt minust ei saa intelligenti. No üritan, mis ma üritan, ma ei suuda seda iba lugeda.

EMOTSIONAALNE:

Nagu alguses öeldud, internaliseerin rohkem suhtumist, et pole minu tsirkus, pole minu ahvid. Eelmine aasta oli kohe meeldivalt rahulik juba. Kui ennast kõigist troppidest eos distantseerida, on maailm hulga toredam.

Head uut aastat!

Suren naerust

Vahetasime Mad Maxiga internetis jõulutervitusi. Muuhulgas sain oma postkasti selle surematu hiti (2 Unlimited, The Real Thing):

 Häid pühi teile ka!

Vastan küsimusele

Panin eelmise postituse parooli alla, sest eks see pigem üks emotsionaalne pursatus oli + Mallu hankis juba raadiopiirde ja tellis värava ning teeb üldse neid asju, mida üks inimene selles olukorras tegema peaks.

Aga ühele küsimusele vastan ikka, sest postitusega läksid ka kommentaarid lukku:

Aga kui jutt juba koerakasvatamisele läks, siis kuidas sa kommenteerid koera puuris hoidmist? Küsin sellepärast, et mul oli suur koer, elas korteris (koos minuga loomulikult) ja sai vabalt seal ringi liikuda, aga ööseks puges kõige kitsamasse, pimedamasse ja külmemasse nurka. Sellest võiks ju eeldada, et koer tahabki öösel pesas olla, AGA vahel kuulsin, kuidas ta keset ööd vett jooma läks või mind nuusutama tuli. Kas siis pigem lasta koeral vabalt ringi liikuda või sulgeda ta tema oma ruumi?

See on üks keeruline küsimus – ma kindlasti ei leia, et see oleks koerapiinamine. Paljude tundliku närvikavaga koerte puhul isegi soovitatakse seda. Puur on koerale nagu oma pesa, sellline turvaline koobas, kus midagi karta ei ole, ainult ühelt poolt avatud, ideaalis kaetud jne. Koer, kes muidu on närviline, on seal rahulikum, sest ta tunneb, et tal on olukorra üle parem kontroll. Näiteks see treener, kelle juures mina oma koertega käisin (ja keda ma julgen nimetada üheks parimaks treeneriks Eestis), hoiab ka oma koeri puuris, kui nad üksi kodus on, lihtsalt selle pärast, et mis neil ikka ringi sahmida. Temal on ilmselt see põhjus ka, et ta koerad peavad palju ringi reisima ja siis on koerale hea, kui tal on see üks koht, mis on alati turvaline ja alati oma (no kasvõi siis, kui sa võtad koera tööle kaasa – hea, kui tal on pime koht, kuhu soovi korral rahunema ja puhkama minna).

Minu koer ei ole puuris, sest ma ei näe selle järele vajadust. Ma mõtlen pigem niipidi, et kui ta tahab kuskile nurka ronida, on tal see võimalus, aga ma tahan, et tal oleks ka võimalus soovi korral end natuke sirutada. Öösiti on ta liikumisruum niigi üsna väike, ca kolmandik minu magamistoast, aga ikka ta vahepeal valib, kas ta magab nüüd vaiba peal, oma pesas või põrandal. Kui miskipärast oleks VAJA teda puuri sulgeda, siis mina end selle pärast halvasti ei tunneks. Oskar oli väiksena puuris, sest ta oli selline rahmeldis. Tegime nii, et puuriuks oli päeval kogu aeg lahti ja puur oli see koht, kus ta süüa sai ja kus keegi teda kiusata ei tohtinud (ei teine koer ega ka meie, mida ta muidugi üritas kurjasti ära kasutada, varastatud juustuga puuri jooksmine jms). Ööseks ja üksi kodus olemise ajaks läks puuriuks kinni. Mõjus selles mõttes väga hästi, et kui ta meile tuli, hakkas ta muidu öösel ringi jõlkuma ja siis juhtus ikka mõni õnnetus ka tuppa. Kui ta puuris oli, siis suurest igavusest magas ja kannatas kenasti 8 tundi välja. Hiljem jätsime ööseks puuriukse lahti, aga magas ikka harjumusest seal edasi – aga lahti jätsime just selle pärast, et ta saaks vett juua, kui tahab. Päeval oli tema puuris hoidmine vältimatu, sest ta näris valimatult kõike, ka selliseid asju, nagu klaaspudelid ja elektrijuhtmed, nii et kuidagi tuli teda elus hoida, kuniks tal endal mõistus pähe tuleb. Selles mõttes on paljude kergelt opakate aktiivsete kutsikate omanikel koera puuris hoidmine juba koera tervise seisukohast hädavajalik.

Nii et mina ütleks pigem, et kuni koeraga tegeletakse, ei ole puuris midagi halba, peaasi, et teda sinna ei “unustata” sajaks aastaks. Öösiti pole ühelgi koeral vaja ka ringi jõlkuda, kui tema töö pole suurt territooriumi valvata (kui ma jätan kõik uksed pärani, siis mu koer ikka tiba patrullib), kannatab vajadusel ka joomata olla. Nii et kui koer lõhub või öösel tuppa teeb, paneks ma südamerahuga ta ööseks kinni ja ei pilgutaks silma ka, kui keegi hakkaks igisema, et see on piinamine. Konkreetse kommenteerija puhul ma lihtsalt ei näe selleks erilist vajadust, sest koeral juba on ju oma pime nurk, kuhu ronida.

Ahjaa, ideaalis võiks see koerapuur olla asetatud nii, et tal on sealt võimalikult hea ülevaade toimuvale, et näiteks toauks sealt kätte paistaks. Põhimõtteliselt sama teema, mis kuudiga – valveinstinktiga koer ei lähegi sinna kuudi juurde, kui värav ja välisuks sealt kätte ei paista, sest ta tahab, et ta teaks, mis tema territooriumil toimub.

  • Rubriigid