Südame ajab pahaks, aga ignoreerida ka ei saa selliseid asju

Nimelt on Päevalehes artikkel sellest, kuidas Eesti politsei hakkas väidetavat vägistamisjuhtumit päriselt uurima poolteist aastat hiljem, kui ajakirjandus sekkus.

Lugu ise siis üldjoontes selline. Politsei saab teate, et 31aastane mees võtab 13aastase tüdrukuga internetis ühendust (end alguses nooremaks valetades), nii kui tüdruk on 14 saanud, tahab temaga kohtuda, väidetavalt annab talle alkoholi ja vägistab teda. Politsei kuulab üle ainult tüdruku, mehe autost verejälgi ei otsita (üldse ei toimu mingit läbiotsimist, sest teda ei süüdistata ju kunagi milleski).

Mõned huvitavad Eesti politsei seisukohad:

  • see et tüdruk end tappa üritas ja ütles, et selle ajendiks oli korduv vägistamine, ei ole piisav argument uurimise alustamiseks – maailmas on ju palju põhjuseid, miks üks teismeline end tappa võiks tahta;
  • see, et tüdruk ütles, et määris autoistme veriseks, ei ole piisav põhjus, et üldse autost mõni proov võtta, sest hakka nüüd ausat tööinimest mingi teismelise luulude pärast segama;
  • see, kui naine laps seksi ajal nutab ja ütleb, et tal on valus, ei tähenda ilmtingimata, et ta oleks end sõnades “piisavalt väljendanud” ja sellega seoses,
  • kui ta pole endast poole suuremale mehele füüsiliselt vastu hakanud, pole ta avaldanud “piisava intensiivsusega vastupanu”. (Mina järeldan siit, et Eesti politsei meelest on nutmine ja lause “mul on valus” üks seksiga nõustumise vormidest, siia võiks nüüd teha mõne teemakohase lustaka nalja teemal “50 halli varjundit”.)
  • Samas tahaks kõigile meelde tuletada, et alles EILE ütles Rait Pikaro üht teist (õnnelikult lõppenud) seksuaalrünnakut kommenteerides, et:”Olenemata situatsioonist ning inimese füüsilisest valmisolekust ja oskustest ei soovitaks esmajärjekorras ründajale vastu hakata, sest kunagi ei tea ette, milliseid vahendeid või relvi kurjategija võib kasutada.” Nii et ärge vastu hakake, sest surma võib ju saada, aga võtke teadmiseks, et kuna te vastu ei hakka, siis te nõustusite üllatusseksiga.
  • See, et arst on väljastanud paberi, kus on kirjas, et tüdrukut on ilmselgelt seksuaalselt väärkoheldud, ei tähenda sugugi, et prokuratuuri esindaja ei võiks täiesti rahuliku näoga väita, et pole ühtki meditsiinilist dokumenti, kus sellist asja mainitud oleks.
  • 14aastase potentsiaalse vägistamisohvri ülekuulamisele pole vaja kaasata ei psühholoogi, ohvriabitöötajat ega ühtki tugiisikut. Juristi loomulikult ka mitte. Ega riigil pole raha raisata.
  • Ilmselt samadel kaalutlustel pole suitsidaalsele 14aastasele, kes väidetavalt on langenud vägistamise ohvriks, vaja ka psühholoogilist ekspertiisi.  Günekoloogilise ekspertiisi tellimiseks esitati siiski taotlus juba kuue päeva pärast ja kõigest 13 päeva pärast sai see ka ametlikult tehtud.
  • Siiski ei tasu unustada, et ka uurija aeg on raha. Nii et pole midagi imestada, kui ohvri videotunnistuse transkribeeringust suured lõigud välja on jäetud. Ei jõua ju lihtsalt kõike kirja panna. “Transkribeering” oli tegelikult natuke ülespuhutud sõna, aja kokkuhoidmise nimel on uurija selle kirja pannud oma sõnadega (ei, ma ei tee nalja).
  • See muidugi ei üllata kedagi, et politsei ei leia, et võiks igaks juhuks KOGU selle mehe kirjavahetuse üle vaadata – tavainimene äkki arvaks, et kui ta juba ühele vaevu 14aastasele kirjutas, võib seal olla ka teisi temavanuseid ja natuke nooremaid. Aga staažikas korravalvur ei vaeva pead selliste küsimustega, vaid tegeleb nendega siis, kui keegi kaebama tuleb. Õigemini, EI tegele, nagu siit näha.
  • Inimest, kes kasvõi korra elus on alkoholi proovinud, ei saa edaspidi alkoholi tarbimisele kallutada.
  • Inimesel, kes on autoroolis, ei saa alkoholi kaasas olla. (Nagu olen varemgi öelnud, ma olen näinud töökohustusi täitvat politseinikut ametiauto roolis viskit joomas [tiba enne seda, kui ühel hetkel ca 50% Tartu uurijatest korraga ise siseuurimise all olid], asi see tavalisel pedofiilil siis 14aastase jaoks pudel kaasa võtta on.)
  • Kui inimesel on oma vägistaja suhtes mingisugunegi sümpaatia, pole tegu vägistamisega. See seisukoht peaks politsei tööd muidugi üsna palju vähemaks võtma, sest kõik intsestijuhtumid näiteks saab nüüd automaatselt kõrvale jätta, eeldusel, et sugulane maldab oodata, kuni laps 14 täis on.

Lisaks. Kui mitu aastat on meil räägitud seksuaalvägivallast? Kui mitu aastat on politseinikutele sel teemal koolitusi tehtud? Ma saan aru, et tavainimesed ei pruugi selle teemaga kursis olla, aga kuidas on võimalik, et on olemas POLITSEIUURIJAD, kes ei ole kuulnud mitte midagi sellest, et ka täiskasvanud kuriteoohvrite puhul on täiesti tavaline, et kui nad ründajat tunnevad, on esmane traumaga toimetulekumehhanism tihti ignoreerimine – üritatakse teha nägu, et kõik on hästi, isegi vägistajaga normaalset suhet teeselda, sest esmapilgul tundub, et kui on suhe, pole ju ka vägistamist? Või on nad seda kuulnud, aga ei usu? Igatahes on tihti nii, et vägistamisohvritel jõuab mõistus kohale alles nädalakese või paari pärast, terve selle aja on nad pingsalt teinud nägu, et kõik on hästi ja vägistaja on tegelikult tore inimene jne – ja kui see mõistus siis ükskord kohale jõuab (tihti pärast teist või kolmandat vägistamist) hakkab politseiuurija tegema ristküsitlust selle kohta, kas ta on varem ka alkoholi tarbinud, miks ta varem ei teatanud, kas ta on ikka päris kindel, et nad lihtsalt tülli ei läinud jne. Mis võib vahel muidugi olla vajalik, aga siin näites väidetava süüdlase ülekuulamiseni ei jõutudki, ristküsitleti ainult ohvrit. Ma saan aru, et see, et ohvrid nii kipuvad käituma, tundub normaalsele inimesele ebaloogiline, aga kahjuks väidavad psühholoogid kooris, et see on täiesti tavaline käitumine. Laste puhul muidugi kaasnevad tavaliselt ka mingid ähvardused, mida need lollid siis usuvadki (ja see pole nende süü, et nad on lollid, sest nad on lapsed, nad ongi oma vägistajatega võrreldes ebavõrdses positsioonis).

Ja jätkuvalt elame me riigis, kus sellises olukorras esitatakse väidetavale ohvrile miljon küsimust tema sõprade ja kommete kohta, kuid väidetava süüdlase puhul piisab sellest, et ta esitab ise äärmiselt napi väljavõtte nende omavahelisest suhtlusest. Ka rates sai teatavasti ise sõnumeid kustutada, mis tähendab, et kahe kohvitassi ja ignobloki vahele oleks politsei pidanud Andrei Korobeinikuga ühendust võtma, et reaalset vestlust lugeda. Aga selleks oleks muidugi olnud vaja luba ja selleks omakorda oleks tulnud päriselt uurimist alustada – saate ise aru, kui ebamugavaks see olukord juba kisub? See, et mingi tüdruk end tappa üritab, on tühiasi, aga see oleks võinud ju mehe maine ära rikkuda.

Eriti armas oli see, et kriminaaluurimist küll ei alustatud, meest ei kuulatud isegi üle, aga VASTUTULEKUNA  ohvrile pakuti, et no politsei VÕIB ju öelda mehele, et ta temast eemale hoiaks. Nii kena neist. Hea on teada, et kui hädas oled, siis kuskilt saab ikka abi.

P.S. Ma usun, et Kadri Ibrus on sel teemal kirjutamisega vaenlasi pea sama palju leidnud kui sõpru, nii et ma tahaks öelda, et väga hea, et keegigi seda teeb. Sellised asjad ei tohiks tähelepanuta jääda.

päästev rutiin

tumblr_nok2hqLcma1s5m21go1_500

Armastus teatud rutiini vastu on vist inimestele omane. Ja kui ma ütlen “rutiin”, ei mõtle ma, et iga inimene tahaks tegelikult elada graafikus 8-17. Sugugi mitte, see ei sobi kõigile. Ma mõtlen seda, et iga inimene, ükskõik, kas ta on kaskadöör või raamatukoguhoidja, tahab, et ta elus oleks miski või keski, millele/kellele saab alati kindel olla. Kalju, mis ei ole kuskile kadumas, mis on käe all alati ühtviisi toetav ja tugev, mis lõhub su käed ju põlved, aga teeb su selle käigus nii õnnelikuks*. Ja see ei pea ilmtingimata suur kivimürakas olema. Vahel piisab väga väikestest asjadest.

Mul näiteks on viimasel ajal väga rasked ja kohustusterohked esmaspäevad olnud (ja kaks tükki on veel ees) – ja tõesti teeb mu elu kergemaks see, et ma mõtlengi endamisi:”Saagu, mis saab, but in the end of the day, kui see kõik möödas on, on mul vähemalt “Troonide mängu” uus osa, mida vaadata.” Rutiinsed väikese inimese rõõmud on mu päästerõngaks.

* See viimane kehtib vist ainult siis, kui sa kaljuronija oled.

poleks arvanudki

Viimaste kommentaaride põhjal jõudsime me siis järeldusele, et tegelikult olen ma lootusetu romantik. Mitte et ma vastu vaidleksin.

USA on üks imedemaa

Seda ma teadsin, et nende lapsepuhkus 12 nädalat on (ja et see kõigile ei laiene), aga vat seda ma küll ei teadnud, et isegi see 12 nädalat on tasustamata (ja no sünnitus on neil ju nagunii megakallis lõbu). Huvitav arutelu:

Kaitstud: mis mu hingekeeled võbelema paneb

Sisu on parooliga kaitstud. Selle nägemiseks sisesta palun oma parool.

üleminekuriitused

2013-cute-graduation-dresses-purple-strapless

Isa helistas mulle paari päeva eest, et küsida, millal mul aktus on. Ja minul ei olnud õrna aimugi, sest ma isegi ei mõtle selliste asjade peale, kui keegi ei käsi. Mäletan, et gümnaasiumi lõpetades ei tahtnud ma üldse aktusele minna, sest see tundus lihtsalt nii totter. Mõtlesin, et mida me siin tähistame? See ei ole ju mingi saavutus, kõik lõpetavad ühel hetkel gümnaasiumi, see on umbes sama mõttekas kui lasteaia lõpus pidulik bankett korraldada. Ma saan aru sellest, kui tähistatakse pere ja sõpradega kasvõi seda, et üks etapp elust on nüüd läbi (kasvõi lasteaia lõpus), aga mulle ei istu sellised reglementeeritud viisakad üritused, mille ainus eesmärk on saada pilt albumisse (või nüüd siis Instagrammi), et näete, olin seal ja olin viisakalt riides. Kui eesmärk on kellelegi tõestada, et ma PÄRISELT sain gümnaasiumi lõpetatud, uskumatu, võib ju lihtsalt selle lõputunnistusest pilti teha. Ilmselt on asi ka selles, et ma ei olnud oma klassikaaslastega nii lähedane, minu jaoks oli keskkool lihtsalt mingi asi, mis tuli ära teha, et ülikooli minna, mitte eesmärk omaette. Kui oleksin mõelnud, et “appi, ma ei näe ju seda ja seda ja seda enam iial!”, oleks ilmselt samuti tahtnud nö ametliku punkti panna. Minu emotsioon oli pigem, et “jess, ma ei pea enam nägema neid tainapäid, kes arvavad, et 12. klassis on jätkuvalt normaalne tatikuule tulistada!”, mis iseenesest on ju tähistamist väärt sündmus, ma lihtsalt tähistaks seda ILMA nende tainapeadeta.

Baka lõpus olin ma lihtsalt nii väsinud, et ma isegi ei mäleta oma aktust. Üritasin eile seda meenutada ja mõtlesin välja, et ma ikka käisin seal, aga mul ei ole sellest mingit mälestust. Mul oli kõrvaleriala ka ja huvitavaid aineid oli nii palju, et ma õppisin viimasel aastal kogu aeg ca topeltkoormusega ja käisin juba natuke tööl ka. Ja ma mäletan, et ma tahtsin sinna minna, et selle ürituse vastu oli mul tõesti reaalne huvi, sest suurem osa lõpetasid. Nii et ma kujutan ette, et see aktus mulle tõesti meeldis ja mul oli hea meel, et ma sinna läksin, aga ega ma tegelikult ei mäleta.

Magistri lõpus ei tulnud ma selle pealegi, et aktusele minna, sest kaitsesin ma ju veebruaris (või oli see jaanuaris?) ja aktus oli juunis. Selleks ajaks oli igasugune “jess, ma lõpetasin!” emotsioon ammu üle läinud ja ühtegi mu kursaõdedest sel ajal ei lõpetanud, nii et oleksin seal üksi täiesti võõraste inimeste vahel passinud.

Ja nüüd? Viimasel ajal on mu põhiemotsioon, et tahaks magada. Lootsin, et esmaspäeval äkki saab (sest raudselt ajab AbFab mu pühapäeval hiljemalt kell 9 üles), aga selgus, et juba tulevad mingid PLAANID. nii et igasugustest pidulikest üritustest on mul üsna ükskõik, ma läheksin tunduvalt parema meelega näiteks randa või grilliksin niisama sõprade-sugulastega. Seda enam, et peale minu kaitseb ainult üks tüdruk, kes on mu teretuttav, nii et ikkagi olen aktusel täiesti võõra seltskonnaga. Nii et mu vanemad, kellele meeldivad igasugu pidulikud üritused, annavad oma abivalmis panuse, sundides mind mõtlema sellele, millal see siis täpselt toimub jms küsimused. Ema olevat juba öelnud, et tema küll ei sunni kedagi aktusele minema, lihtsalt vastasel juhul ta süüa ei tee. :/

Mitte et mul midagi otseselt aktuste vastu oleks, lihtsalt kui mul on nagunii ainult kaks vaba päeva järjest, siis tundub täiesti totter panna mitu tundi selle peale, et pidulikus ebamugavas riietuses higistada. Aa, see oli täiesti meelest ära läinud. Nüüd peaks mul siis veel kingi ja kleiti vaja olema. Ma ei kavatsegi selle jaoks eraldi kleiti osta. Ma isegi ei tea, mida magistriaktustel kantakse – gümnaasiumi lõpetamisel riietab igaüks end printsessiks ja on uhke, aga täiskasvanud inimestel enam hästi ei sobi ju. Oeh, ainult häda ja viletsus sellega.

Ahjaa, üks oluline üleminekuriitus on mu elus veel olnud – abielu sõlmimine. Sellega oli ka nii, et mina nägin seda asja pigem nii, et me nüüd tähistame sõprade seltsis seda, et on armastus. Selline tore ja sõbralik üritus. Mõned inimesed ei näe pulma sugugi sellest vaatenurgast, vaid mõtlevad, et see peaks olema pidulik, tseremoniaalne, kindlasti peaks olema vastav riietus, kindlasti peaks olema pulmavalss. Ja kui selline inimene juhtub olema su lähisugulane, on ta tavaliselt valmis ÜSNA palju vaeva nägema, et oma seisukohta peale suruda, nii et selle turmtule vastu seismine oli üsna vaevarikas. See ei ole selline olukord, kus keegi arvaks, et ehk ta sunnib sulle oma vaatenurka peale, aga savi. Mkm. See on olukord, kus inimesed siiralt arvavad, et nad tahavad aidata sul asju ÕIGESTI teha – see pole küll sinu süü, et sa nii loll ja vildakate põhimõtetega oled, aga õnneks nemad ei ole ja nemad on siin et aidata. Järgmine kord olen targem ja teatan üritusest nädal aega ette. (Te näete, kuidas ma nii kangekaelseks olen kasvanud, mis?)

Muide, terve elu olen ma kuulnud argumenti – ühel päeval sa veel kahetsed seda, kui sa ei lähe sellele või tollele pidulikule üritusele või ei korralda oma üritust piisavalt pidulikult. Vara veel muidugi öelda, aga siiani pole seda küll juhtunud. Mul on tunne, et osadel inimestel lihtsalt ei ole sellist vajadust nii reglementeeritud rituaalide järele, samas kui teised tunnevad, et see suurendab ühtekuuluvustunnet vms. Ma muidugi lähen sinna aktusele kohale, sest mis mul selle vastu saaks olla, kui ma paari tunni passiivse higistamisega kellelegi rõõmu saan valmistada, tahtsin lihtsalt jagada teiega oma tundeid ja küsida, kas ma tõesti olen ainus, kelle jaoks sellised üritused pigem tüütute kohustuste nimekirjas on.

natsi aru

Mina sellest MadiSSonist aru ei saa. Lugesin seda tänast internetisaagat ja tekkis paar küsimust:

a) Kuidas ta üldse Kalevi meeskonda fännata saab, seal on ju kaks mustanahalist?

b) Kas eelmised laulud, mille saatel tantsutüdrukud tantsisid, olid eestikeelsed?

c) Kui need laulud olid ingliskeelsed, siis miks ühe kultuuri “pealetung” teisest hirmsam on?

Muidu on tore ikka, et inimene nalja pakub, lugesin Twitterit ja muudkui kõkutasin. Väike kokkuvõte oli Postimehes ka.

Minu isiklik lemmik oli see, et absurd on ju tagurpidi drusba.

P.S. Uudiseid loodusest. Tegin eelmise esmaspäeva õhtul ühe jala karvutuks ja plaanisin järgmisel hommikul jätkata, sest mõtlesin, et kohe läheb suvekleitide kandmiseks. Aga läks hoopis külmaks, nii et olen elanud nagu poolahv, looduse ja tsivilisatsiooni piiril. Nüüd lubab jälle sooja, ei teagi, kas peaks tegema selle sammukese tsivilisatsiooni poole või pole mõtet.

P.P.S. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli Google Chrome’i Nanny maha installida. Mu aju ei suuda ära harjuda sellega, et internetis võibki igale poole minna. Dobby is a free elf!

  • Rubriigid

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 100 other followers