päike!!!

The North Face Meru Expedition, 2011

The North Face Meru Expedition, 2011

Nägite? Nüüd on juba läinud, aga terve hommikupooliku oli päike väljas. Vahelduseks ikka hea ka, et ma olen nüüd harjunud vara ärkama, sai koeraga jalutamas käies ilma nautida.

Ja kuigi ma olen kogu aeg üks suur HÄDAAAAAAA, siis vat reielihased pole mul küll sada aastat valutanud. Eile sai hoolega hüppamist harjutatud. Üldse oli täiesti imeline trenn, nagu neid vahepeal on, kui korraga on nii tasakaalu, lihtsalt jõudu kui ka plahvatuslikku jõudu, muusika klapib meeleoluga ja planeedid on sobivalt joondunud. Tegelesin kahe projektiga, ühel sain kõik liigutused tehtud, kuigi ei suutnud neid veel kokku linkida (aga see-eest harjutasin kõige raskemat hüpet, kus lisaks kinnisaamisele, tuleb nende pisikeste nukikeste otsa ka tasakaalu jääda, kuni suutsin selle ca kahel kolmandikul katsetest ära teha), ja teise projekti peal sain mitu sammu kaugemale. Täna hommikulgi on veel selline tunne, et tahaks laulda. :D Aga ei laula, panen hoopis ühe sinna lõppu.

Ahjaa, aga see on täitsa huvitav, kuidas kõik ütlevad, et tuleb oma keha kuulata, aga mina olen hoopis selgeks saanud, et ta, raibe, valetab ju kogu aeg. Uue asja alustamine (antud hetkel siis jooga) näitab seda eriti hästi. Terve hunnik on liigutusi, mis alguses tundusid täiesti VÕIMATUD. Ma TEADSIN, et need peavad ikka võimalikud olema, nii et ma võtsin endale plaani, et aasta ajaga tahaks teha seda ja poole aastaga toda jne – ja mõnda neist “täiesti võimatutest” asjadest teen ma juba ilma igasuguste probleemideta. Seinal ka. Kolmapäeval testisin mingit liigutust ja see tundus lihtsalt mulle füüsiliselt võimatu. No way, Jose Ja eile proovisin lihtsalt igaks juhuks uuesti ja olin ise täiega üllatunud, sest see, mis üleeile oli võimatu, polnud nüüd mitte ainult võimalik, vaid isegi suhteliselt lihtne. Rääkimata sellest, et minu keha arvab kogu aeg, et võiks süüa ainult vahukooretorti, lihtsalt mu aju teab, et kui ma järele annan, siis on poole tunni pärast halb olla. Nii et mina ei tea, kas teistel inimestel on koostööaltimad kehad, aga minu oma küll usaldada ei saa. Eile vedas mind näiteks täiega alt, ma OLEKSIN ära linkinud selle, kui ta ei oleks mulle just enne seda liigutust öelnud, et “kuule, mul ei ole enam jõudu” – tuli poolkõva katse, ebaõnnestusin. Ja pärast seda tegin sama liigutuse kolm korda järjest ära, sest mul OLI tegelikult jõudu. Ta lihtsalt valetas mulle. Nii et mina pean ise teda hästi aktiivselt enda kontrolli all hoidma (teate küll, “keha ja vaim on halvad peremehed, aga väga head orjad”) ja endale sisendama, et ma usaldan oma keha ja ta saab hakkama. Ja siis annab teda kasutada küll.

Meru vaatasin eile lõpuks ära. Doku. Alpinistid, kes tahavad mäetippu vallutada, ja muudkui pingutavad ja pingutavad. Alguses ei saanud kuidagi vedama, esimese poole filmist ma lihtsalt rullisin oma lihaseid ja vaatasin poole silmaga, aga siis läks ägedaks. Ja ma hindan selliseid inimesi kõrgelt, ma saan aru, et see on mega eneseületus, aga kuskil mäe otsas külmas telgis lõdisemine ja mõtlemine, mitmest sõrmest sa ilma jääd, pole ikka minu teema. Muide, see üks tüüp, kes filmis oli noorem ja paralleelselt vanemana kommentaare andis, tundus vanemana NII palju kohtlasem, et ma mõtlesin kohe, et ei tea, kas see on kiviga vastu pead saanud vms. No ta ei tundunud päris normaalne enam, näost oli näha juba. Või siis oli ta selle filmimise ajal pilves, ega sihukesi ei tea.

Ja jah, ma kirjutan seda postitust eelkõige selle pärast, et ma ei viitsi koristada. Nüüd hakkan sellega tegelema, päriselt.

Kui sõita ei oska, ära linna tule

jesus

Mu elu on viimasel ajal selline “inimene mõtleb, jumal juhib” tüüpi asi, et minu oma plaanid kipuvad sõltumatutest välistest teguritest tulenevalt muutuma. Mitte et see väga hirmus oleks, ükski vulkaan pole purskama hakanud, aga olen saanud lisaks painduvusele ka paindlikkust harjutada.

Tagasivaade. Kui ma mõtlema hakkan, siis elu kipubki nii olema, et kõige suuremad muutused tulevad juhuslikult ja teadlikud SUURED otsused ei tundu tegelikult elu sugugi nii palju mõjutavat. Kui ma oma elule tagasi vaatan, siis oli see üks poolteadlik otsus, mis määras mu elu pea kümneks aastaks ühte suunda. Kusjuures ma ei tunnetanud seda tol hetkel üldse suure ega märgilisena, mult oli lihtsalt igapäevane harjumuspärane endorfiinidoos ja Midagi Veel ootamatult käest kukkunud ja ma võtsin ohjad enda kätte, et seda tagasi saada. Mingi hääleke isegi ütles kuklas, et see nüüd küll pikemas perspektiivis hea mõte ei ole, aga ega ma tollal ei teadnud, et see pikem perspektiiv dekaadi tähendab. Ma ei kujutanud tollal sellist asja nagu “dekaad” päriselt ettegi. Aga kui hoog juba sees on, kes see ikka siis enam pidurit tõmbab.

Ilmselt toetas seda mu üsna mustvalge elukogemus. Ma olin juhuslikult sattunud klassi, kus mu klassiõed rääkisid põhiliselt sellest, kuidas X on värd, sest ostis endale Y-iga täpselt samasugused kingad, ja kui mark on see, kui kartulisalati sees on liiga suured tükid. Minu parimad sõbrannad deitisid teismeeas läbivalt tüüpidega, kes olid rikaste vanemate lollid ja küündimatud lapsed (mis tagasivaates võib selgitada, miks 20 või isegi 25aastased noormehed üldse 16aastaseid tüdrukuid nillisid, omavanused oleks nad ilmselt pikalt saatnud, kui “käimine” nägi põhiliselt välja nii, et ülemeigitud ja alariietatud neiusid sõidutati autoga ringi, kohtuti sõpradega erinevatel parkimisplatsidel ja ignoti eelmainitud daame, et sõpradega autodest rääkida, sest naised võivad ju omavahel oma solliasjadest jms rääkida), kellega rohkem kui 15 minutit mingit vestlust arendada oli minu jaoks selge piin (mitte et nad oleks naistega väga rääkinud, jah/ei küsimustega saab asjad kenasti aetud). Nii et ma tegin sellest põhjapaneva järelduse, et normaalsed inimesed on lollakad ja panevad imelikult palju rõhku sellele, mida keegi omab ja milline keegi välja näeb. Eriti, kui see keegi on naine. Näiteks oli meie klassis kolm ülekaalulist last, kaks poissi, üks tüdruk, kõik ühtviisi vaiksed, sõbralikud ja viisakad. Narriti ainult tüdrukut. Sest mis ta siis on selline. Muide, mu oma isa räägib siiani oma päevasündmustest nii, et kui ta kirjeldab kokkupuudet mõne naisisikuga (olgu ta siis kassiir või politseinik või keegi kolmas), mainib ta kasvõi paari sõnaga ära ka ta välimuse, meeste puhul ainult siis, kui see millegi poolest VÄGA silmatorkav on. No kas teie ei järeldaks siit, et tavainimesed on kui mitte lollakad, siis vähemalt väga kummalised?

Nii et ma põhimõtteliselt leppisin sellega, et huvitavad inimesed ongi paratamatult ka Teistsugused. Ja tulevad enamasti teatud sellele grupile omaste miinustega. Aga on vähemalt huvitavad ja hindavad tiba rohkem inimest ennast. Sest kuni ca 25. eluaastani tundsin ma nii vähe normaalseid “normaalseid inimesi”, et nad võiks vabalt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Nii et nad tundusid pigem erandit kinnitavate reeglitena. Ei tulnud isegi teismelisena selle peale, et minna maleklubisse uurima, kuidas seal seis on, sest … No teie ka ei tuleks selle peale, et minna kuskile kinnitust otsima sellele, kas maa on ikka ümmargune ja kas see ikka pöörleb ümber oma telje. Nii et see veendumus aitas hoogu korralikult sees hoida – ja nii kui ma avastasin, et kurat, there has been a cock-up (või kas ikka oli? äkki need normaalsed tavainimesed kogusidki lihtsalt aastaid hoogu, enne kui julgesid massist eristuda ja välja näitama hakata, et nad tegelikult ei ole pinnapealsed värdjad, mul on tunne, et paljud teismelised varjavad sellist asja paaniliselt), hakkas see hoog ise raugema ka, kuigi võttis ikka päris mitu aastat, enne kui see päris maha käis.

Aga mitte neist kümnest aastast ei tahtnud ma ju tegelikult rääkida, kuigi need olid kahtlemata huvitavad ajad. Rääkida tahtsin hoopis sellest, et praegu on ka selline aeg, et muudkui planeerid ja mõtled – ja siis läheb kõik ikka omasoodu. Ei viitsigi enam hästi plaane teha, teen ainult umbmääraseid visandeid ja vaatan, kas õnnestub kuskile neid sobitada. Näiteks korterigagi – pidi teine kevadel remonti minema, mina siin juba ootasin ja otsisin ja vaatasin uusi ja. Nüüd selgus, et aeg liigub Supilinnale omaselt ja enne juuni keskpaika ei hakka kindlasti midagi toimuma. See tähendab ilmselt, et tegelikult ei hakka enne suve lõppu midagi toimuma. Aga kevad ja suve algus on Tartus just Supilinnas kõige ilusam aeg, nüüd ma küll ei viitsi eriti uue kodu otsimisega kiirustada, seda enam, et kütteperiood hakkab juba varsti läbi saama ja vähemalt pooleks veebruariks lubatakse pehmet ilma. Nii ma siin siis tiksun. Pidi üks projekt tulema detsembri lõpus / jaanuari alguses, aga ei tulnud. Jälle tiksun ja ootan, et elu ise midagi muud ette lükkaks. Muus osas ka, elu ei ole kehv ega midagi, aga ta ei lähe sugugi plaanipäraselt, nii et nii ma siis lihtsalt olengi kuidagi äraootaval positsioonil praegu, istun ja vaatan, mida tulevik toob. Mulle ei meeldi ootamine, eriti kui see pikale venib.

Muide, ma saan täiega aru, miks öeldakse, et maailmale tuleks läheneda lapse kombel, aga ma ei oska. Elukogemus rikub nii mitmete asjade kogemise ära. Näiteks praegu ma tean, et mul on joogas nii mõnus selle pärast, et alguses ongi alati igas valdkonnas kiire areng. Mis tähendab, et ma teen seda, mul on mõnus, aga samas varjutab seda kogemust veidi hirm selle hetke ees, mil areng enam märgatav ei ole. Sest ma mäletan liiga hästi seda, kui tore on ronima hakates see, et iga kord saavutad sa midagi uut, ja kui nõme on see esimene platoo, mil sa lõpuks vihkad kogu seda seina ja igat selle nukki, sest vahepeal võid nädal aega trennis käia, ilma et oma projektiradadel ühtki uut liigutust tehtud saaks. Ja kui sellest platoost üle saad, on jälle mõnus, aga seda algaja arengut ei tule muidugi kunagi enam, sest hüppeline saabki see ainult alguses olla, kui sa just ei avasta pärast kahte aastat, et sa oled kogemata kogu aeg üks jalg kaela taga roninud, kuigi teised kasutavad kahte jalga. Ja ma oskan selle teadmise enamvähem välja lülitada, aga see on ikkagi olemas. Kuskil seal, tagaplaanil, piilumas.

Muid eluliselt olulisi uudiseid – mu kulmud said vist liiga kitsad, aga see-eest öeldi mulle, et mul on ilusad “hundi silmad”. Asi seegi.

A ma ei ole ju veel 45

me jub

Ma olen siin vaikselt silma peal hoidud neil “Mis ma 45 aastaga õppinud olen?” ja kaasa mõelnud, oma tunduvalt noorema inimese hinnangutega. Osaliselt tahaks nõustuda (samuti alles lapseeas) Murcaga, kes ütles, et

Mul oli pikalt (ja võib-olla natuke siiamaani on) arusaam, et paljud inimesed annavad alates teatud vanusest alla. Elu osas ja iseenda osas ja üldse. Jäävad surma ootama. Hõivavad end heal juhul ajutise kohese tühjatähjaga (sudoku ja seebikad), sest nigunii enam midagi kuhugi ei jõua ja kus nüüd siis mina ja elu juba elatud ka ja nii. Koos selle arusaamisega käsikäes käis (käib) mul uskumus, et see tuleb sellest, et inimesed ei ole endale lihtsalt plaani teinud ja nad elavad kogemata kauem, kui nad kavatsesid ja on liiga palju end sidunud selle töö või nende lastega ja kui vastav eluülesanne otsa lõppeb, sis pole neil endaga midagi peale hakata.

Sest nii paljud kirjutavad ju, kuidas “enam ikka millegi uuega ei alusta” jne. Või 40aastaselt, et “Läksin lahku, nüüd olen elu lõpuni üksi!” – ma olen Hispaanias näinud küll neid õndsalt kudrutavaid 70aastaseid sumedas suveöös. Aga samas … Samas tunnen ma ise järjest rohkem, et ma võin uusi asju rõõmsalt juurde õppida küll ja tore on jne (ja kellele siis romantika ei meeldiks), aga tahaks rohkem ka “puhata ja mängida” ja ei saa enam arugi, miks üldse end lolliks rabama peaks. Sest ilma saab ju ka. Ja elu võiks ju nautida ka, kui ta nii sobivalt selleks võimalusi annab ja ma ei ole Hiina vabrikutööliseks sündinud.

Nii et kes teab, äkki ma ka 45aastaselt leian, et peale puhkamise ja mängimise ÜLDSE enam midagi muud ei taha, areng ju selles suunas liigub. :D Juba valmistan vaikselt pinda ette siin selleks, et 15 aasta pärast ise teistele joogat õpetada ja kodus porgandipeenart harida. Ei, tegelikult ma ei salli põllutöid, ma teoreetiliselt saan aru, et see on ka mingite inimeste jaoks väga meditatiivne, aga ma ei saa aru, MIKS OMETI. Nii et pigem siiski mitte.

Aga kuna ma ei ole ammu kohusetundlikult oma materiaalset vara näidanud, olgu ka see nüüd tehtud – Sirgi tuli väljamaalt koju ja tõi mu lugerile lõpuks ometi kaaned. Üks sai oma šampoonikoti tagasi ja minu Nook on nüüd kaunis sinises mantlis.

Trenni-trenni!

Mäletate, ma rääkisin kunagi sellest, kui nõme see on, kui sa räägid midagi inimestele ja ilmselgelt ei jõua see neile lihtsalt kohale? Ma olin hiljuti üks neist inimestest, sest ühe sõbra naine ütles mulle, et ta on ronimist proovinud küll, aga no ei hakanud meeldima. Ma küsisin täiesti tõsiselt:”Mis mõttes?” ja kui ta selgitas, et “No ronisin paar lihtsamat rada, aga minu jaoks lihtsalt ei olnud põnev,” vahtisin ma talle täiesti segaduses näoga otsa, mokk töllakil, sest mu mõistus tõrkus aru saamast, mis parajasti toimub.

Nii et ilmselgelt ei ole ma nüüd objektiivne, kui ma seda ütlen, aga ronimine ON maailma kõige ägedam spordiala, mis PEAKS kõigile meeldima. :D Ja me ootame uue semestri alguse puhul ka uusi inimesi trenni. Muuhulgas valmis meil just ka bouldersein (nukke nende jaoks küll veel ei ole, aga kohe-kohe peaksid ka need kohale jõudma), nii et lisaks tavalisele altjulgestuses ronimisele (ehk siis ohutult köie otsas kulgemisele) on võimalik ka boulderdamises kätt proovida (ronitakse köieta, aga mitte eriti kõrgele, rajad on lühemad, aga tavaliselt ka raskemad, allatulekuks ronid ise alla või hüppad matile). Lisaks saab harjutada ka enesekehtestamist, kui mõni üritab köit või seinaosa arutult endale ahnitseda (okei, kui ise hätta jääte, tulete ja kurdate tädi Rentsile, küll ta aitab – eeldusel, et tema see ahnitseja pole) ja arendada oma keelealaseid teadmisi, sest kuna eestikeelne vandumine on seinal keelatud, võtavad inimesed appi kõik teised keeled ja lasevad kujutlusvõimel vabalt lennata. Pühapäeviti saab jõusaali, pärast trenni saab vahepeal minuga koos joogat teha jne. Luksuslik pakett, ma ütleksin. Toimumisaegu näeb näiteks ülemisel pildil (klikkides läheb suuremaks ka).

Siin olen ma kirjutanud alpinismi ja kaljuronimise erinevustest, trenni üldisest korraldusest ja hindadest (hetkel ka tööinimestele 40 eurot kuu, tudengitele 30) ja sellest, kuidas ennast trenni tulles riidesse panna (kata küünarnukid, kata põlved, ÄRA kanna paksu tallaga botaseid, pigem ketse vms, millel on õhuke tald). Täpsem info on kirjas siin. Nii et kui te natuke nagu mõtlete, et see tundub lahe, aga tahaks rohkem teada, siis lugege sealt või küsige siin ja teie küsimused saavad vastatud.

Ja muide, kui muidu kirutakse, et küll need alpinistid alles muudkui hõõruvad üksteisel seljas, siis ilmselgelt oskavad ronijad ka sama teha, nii et kuigi suurem osa meist hoiab viisakat distantsi, siis soovi korral leiab siit ka LÄHEDASI sõbrasuhteid. Omast kogemusest oskan öelda, et mõni siit kuhjast teeb päris head massaaži ka. Ja üks neist lubas just mulle koogi küpsetada. Teenete eest. Eks lisaväärtust tuleb oma ellu ikka ise tuua.

Nii et jääme teid kõiki ootama. Võite eelnevalt minuga kokku leppida, Tarmole kirjutada või ka lihtsalt kohale ilmuda. Sel viimasel juhul tuleks lihtsalt ligi astuda ja tere öelda, et ei juhtuks nii, et me üles vahtides kümme minutit tähelegi ei pane, et mõni uus ka lisandunud on.

trenn

Ahhaa, ma ei kujutanudki seda ette

yogapeach

Rääkisin siin just, et minust saab varsti üks neist lolli naeratusega joogahuntidest, sest pärast trenni on NIIII mõnus olla. Mul on pärast jooksmist või kestvuse ronimist ka veits sarnane tunne olnud, aga see on alati tulnud pärast tunduvalt suuremat pingutust ja olnud tunduvalt väiksem*. Kuna eelmine kord oli trennist koju kõndides konkreetselt selline tunne, nagu ma oleksin pilves (mitte et minusugune karskete eluviisidega noor daam oskaks ettegi kujutada, mis tunne see sihuke olla võiks), ja jalad olid täiesti pehmed all, otsustasin asja guugeldada. Lisaks paljudele lehtedele, kus räägiti sellest, et see õnnetunne tuleb sellest, et KLASS ON ARMASTUST TÄIS, leidsin ka mõned asjalikud lehed, kus räägiti muuhulgas ka sellest, kuidas jooga aitab parandada seksuaalelu ja vananemisega seonduvaid protsesse aeglustada. Okei, selles artiklis pole ühtki viidet, aga see on internetis kirjas, see peab tõsi olema! Seksi kohta leidsin uuringu üles, eelkõige räägitakse mediteerimisest, aga ka jooga võib muidugi väga meditatiivne olla. Õnnetunne mainiti ka ära, eriti naistel pidi depressiooni vastu aitama, ka preventatiivselt.

Selle artikli põhjal tundub, et ma ei eksinud, kui ma rääkisin, et mul on tunne, et see on kuidagi seotud õlavöötme ja rinna õigesse asendisse saamisega ja selle piirkonna väänamisega. Vabastavat närve.

Siin võtsid indialased asja kätte ja panid inimestele joogatrenni ajal masinad külge. Põhiliselt saadi teada, et jooga rahustab ja parandab keha kohanemisvõimet, mis ilmselt ei tulnud kellelegi üllatusena. Sellest, MIKS ja KUIDAS see siis toimib, pole üldse juttu.

Siin on palju viiteid erinevatele uuringutele ja räägitakse muuhulgas sellest, kuidas jooga aitab alaseljavalude vastu paremini kui füsioteraapia. Kui teid teema huvitab, siis erinevaid uuringuid oli selle artikli lõpus terve hulk, alates sellest, kuidas jooga soolte läbikäimist mõjutab, kuni posttraumaatilise stressiga sõduriteni. :D

Ja lõpuks ometi, artikkel, mis tõesti keskendubki just joogast saadavale õnnetundele. Selle põhjal on tegu ülalmainitud närvide stimuleerimise ja vastava hingamise kombinatsiooniga. See suurendab y-aminobutaanhappe (sest võihape kõlab liiga labaselt) hulka, mis … on lõppkokkuvõttes igati mõnna.

Pilt on pärit siit.

Aga nüüd lähen ma hoopis ronima, sest mu nädalane ronipaus on läbi. Juuhuu!

* Trennipõlgurid said siit nüüd ilmselt teada, et trennihundid mitte ei ole väga tublid ja ei sunni end trenni, vaid saavadki lihtsalt trennist selle laksu kätte, mille jaoks teie peate Kostjale helistama.

See ei ole naljapostitus

tumblr_lqupmiiRLt1r2zbtto1_500

Kas teate, kuidas kõik need joogainimesed naeratavad, nagu nad oleksid kergelt lollakad? Ma olen ka varsti sealmaal. Enesetunne on lihtsalt nii palju parem viimasel ajal, et tahaks kogu aeg naeratada. Iseasi, kas see on nüüd trennist või tervislikust toitumisest või sellest, et ma olen jaanuaris väga aktiivselt endal silma peal hoidnud, et ma korralikult magaks ja vajadusel puhkaks, või sellest, et pole enam rõve külm või mingist hoopis muust asjast. Aga ma olen ise kogu aeg olnud üks neist, kes mõtleb, et need inimesed, kes kogu aeg õnnelikult naeratavad, tunduvad veidi ohmud. Samas, mitte naeratada ka ei tahaks, tore on, kui hea on olla. Kui keeruline on küll elu. :D

Mul on miskipärast tunne, et füüsiliselt on see parem tunne kuidagi seotud avatud õlavöötmega – ronijatel on õlad ju kogu aeg kergelt ees, arvutiga töötajatel ka, nii et ma tunnen füüsiliselt, kui suur see erinevus on, kui rühti füüsiliste harjutustega tasakaalustatakse, kohe väga mõnus on. Tuleb lihtsalt loota, et see ei vii selleni, et hakkan inimestele naeratades päikest soovima, kolmanda silma avanemisest rääkima ja kirjutan töömeilide lõppu tervituste asemel “Namaste”. Aga noh, kui see peaks juhtuma, on mul endal ilmselt juba nii hea olla, et ei sega enam see, et kõik teised arutavad, kuidas mind vaikselt pehmete seintega asutusse ära paigutada.

Teatris käisime vahepeal, olgu see ka kirjas. “Hea põhjatuule vastu” – etendus ise oli väga tore, aga naispeategelane tundus kergelt tohlakas. Selline infantiilne ja otsustusvõimetu, nagu teatud žanrides need naispeategelased kipuvad olema. Aga see-eest on Pähklimägi ilus, nii et võin ikka vaadata, kuidas ta aluspesus ringi laseb, ükskõik kui rumalat juttu tal suust tuleb.

P.S. Mul on täiega hea meel, et see inimene, kes eelmise postituse all kirjutas, et “mis asja, mulle küll baaris keegi ligi tikkuma pole tulnud,” ütles kaks päeva hiljem privas, et läks baari ja just see juhtuski. Sest olgem ausad, see esialgne kommentaar kõlas veits nagu “kuidas küll teiesugustel juhtub?” mis omakorda kõlab veits nagu “mida te TEETE, et see juhtuks?”

Vahel feilin ma nii palju, et mitu feili teevad juba kõik heaks, sest nad tasakaalustavad üksteist. Täna näiteks unustasin tööle süüa kaasa võtta – ja avastasin, et sellest pole midagi, sest esiteks olen ma nädala jooksul siia hulga banaane ja ühe hurmaa unustanud ja teiseks unustasin ma eile siia vanaema kaasapandud salati. Sööksin ma rohkem konserve, oleks mul sahver ja sahtlid nagu neil viimsepäevaks valmistujatel. :D

Muide, neile, kes küsivad, kas see lägane ilm on nüüd parem – TÄIEGA on parem. Eile Kroonuaia tänavast alla jalutades võis silmad kinni pannes hetkeks ette kujutada, et on kevad. Mäe otsas jääd ei ole, jala all on kõik kena ja kuiv, kuskil vesi vuliseb, muld lõhnab … Kui paar päeva sooja ilma hoiab, sulab kogu see lumi ja jää ära ka ja pole mingit probleemi enam. Hiiglaslikud loigud olid mu maja ümber ainult ühe päeva, juba on suurem osa sellest kanalisatsiooni kadunud. Mina võiksin vabalt terve veebruari sellise temperatuuri peal elada (praegu on +6!!!) ja siis veebruari lõpus / märtsi alguses +15 peale üle minna.

Lisaboonus – tööl ei pea kliimaseadet tööle panema ja miski ei huuga kõrva.

Eile kukkusin ma selles trennis esimest korda. Pea peale. Õnneks ei olnud see pea tol hetkel maast väga kaugel ja olgem ausad, ega see ei olnud esimene kord ja ilmselt ei jää ka viimaseks. Tegijal juhtub. Nii et sain seal pikali maas omaette itsitada. Much fun, do recommend. Uue asjaga alustada on ikka äge, iga kord tunned, et mingi asi tuleb natuke paremini välja kui eelmine kord. St neil hetkedel, kui sa ei ole parajasti pikali maas.

Ahjaa, ei saa me hakkama igapäevase feminisminurgakeseta. Postimehes oli nimelt Priit Tohvri artikkel LGBT-inimeste kõrgenenud terviseriskidest ja üks murelik Tõeline Mees Rein kommenteeris seda nii:

Homoaktivistid punnnitavad küll kõvasti, aga millegipärast ei muutu minu mälestused nõukaaja armeeteenistuse episoodidest, kus üks homoseksuaalist usbekk mind (ja mitte ainult mind) öörahu ajal suudlema kippus ja muul ajal ka metsa meelitada püüdis, sugugi helgemateks.
Või arvate, et fantaseerin? Või arvate, et homod ei “kompa” heterosid?

Kulla Rein, see on tõesti KOHUTAV, et sa oled kogenud seda, mida kogeb iga naine, kes reedel pärast südaööd kuskile baari satub ja otsustab näiteks üksi vetsu minna. Tõesti lausa uskumatu, et me oleme sunnitud elama ühiskonnas, kus sa ei saa rahulikult õhtul baaris suvalise mööduva naise kanni patsutada või teda metsa meelitada (ISSAND, ta ÜTLES sulle midagi flirtivat, kui jube, sina ei teeks seda ometi iial kellelegi), sest kogu aeg peab valvel olema, et mõni hirmus homo sinuga sama ei teeks.

Minu sügavaim kaastunne, tõesti, hirmus asi see võrdsus ikka. Mis järgmiseks? Lähed toidupoodi ja poe ees istuvad naised hakkavad su välimust kommenteerima? Ei-ei, sellist asja küll lubada ei saa. Hakka või mõtlema, et äkki peaks KÕIGILE selgitama, et nii ikka ei sobi? Aga nüüd ma lähen taas liiale, ei saa ju valget heteromeest ometi niimoodi diskrimineerida.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 105 other followers