Ronimisevaba nädal

20161204_153452

See on ikka imeline, kui vahel pole ronimisevaba nädal tingitud mitte vigastusest, vaid lihtsalt on aeg. Saab küüsi lakkida, ilma et peaks kartma, et see kohe esimese trenniga maha tuleb, saab kleidiga tööle minna, sest pole vaja kogu aeg trennikotti kaasa vedada, saab ära teha kõik need venima jäänud tõlked. Loodetavasti saab isegi oma isikliku projekti kallal töötada + kaks raamatut läbi lugeda. Mul on suured plaanid. Avastasin just, et Mad Max on mulle kahe nädala eest kirjutanud ja üht filmi soovitanud, ehk jõuan isegi selle vaatamiseni … Aga mitte veel täna, täna tuleb Westworldi hooaja suurfinaal.

Joogat hakkame muidugi ka tegema ja antagoniste treenima, ega ronimisevaba siis ometi automaatselt trennivaba ei tähenda.

Sai vist kõik öeldud v? Mul on uudiseid ka veits, aga mõtlen veel, kuidas ja kas üldse neid blogis kajastada. EI, ma jätkuvalt ei ole rase.

Ahjaa, sarjast “rege rauta suvel”. Sirgi müüb oma kaunist kokukat ja tahaks selle eest 60 eurot saada. Nii et kui keegi tahaks tuleval suvel stiilselt ringi vuhistada, siis andke teada. Tegu siis sellise pilliga:

sirks

Mõni lihtsalt on selline aeglasem

Mitu nädalat juba möödas sellest, kui uurisin hispaaniakeelseid raamatusoovitusi. Vahepeal tõmbasin endale HIIGLASLIKU hunniku Pratchetteid, “La piesta de hielo” ja “Fatima käe” – ja nende lugerisse panekuni ei jõudnudki, sest mängisin malet ja lugesin edasi oma kunagi pooleli jäänud itaaliakeelset “Raamatuvarga” raamatut (mis on nii hea, aga ma loen itaalia keeles nii aeglaselt, nii et mul ilmselt läheb umbes miljon aastat, enne kui see ükskord päris läbi saab). Ja juba kõigest kaks nädalat hiljem jõudsin lõpuks selleni, et asusin asju lugerisse tõmbama. Nende LUGEMISENI pole ma veel jõudnud, sest üks väljamaa sõber, kellega ma internetis malet mängin, soovitas mulle sellist raamatut nagu The Way of Kings, olevat imeline. Ma mõtlesin, et polegi ammu midagi lihtsalt lõbu pärast ja inglise keeles lugeda saanud, ja hakkasin rõõmsalt peale. Ja selgus, et see asi on 650 lk. Oleks see siis imehea 650 lk, aga minujaoks selline tavaline fantaasia, kus karakterid tunduvad lihtsustatud ja stereotüüpsed. Kaladin ja ta haldjas meeldivad mulle, seal vähemalt toimub midagi ja on põnev lugeda. Naispeategelast näiteks esitatakse eriti taibuka ja teravmeelsena, aga see dialoog, mida selle tõestamiseks esitatakse, jätab mulje, nagu oleks pigem tegu 15aastase targutajaga. Natuke liiga palju rõhutatakse seda “hoopis teine maailm” asja ja samas üritatakse natuke liiga palju ka mingeid paralleele tuua – ning kohati lähevad kirjeldused igavaks, nagu sellistes raamatutes kipub juhtuma. Samas, ma olen hetkel alles 150 lk peal, sõber ütles ka, et läheb pikalt, enne kui korralikult käima tõmbab, nii et äkki ma kirun ilmaasjata ja polegi nii saast. Üks teine sõber kinnitas ka, et algus oli aeglane, aga hiljem läks täiega heaks. Goodreadsis on ka väga hea hinne sellel, nii et targemad on ju rääkinud. Aga hetkel on küll pigem tunne, et “ah selliseid raamatuid armastavad siis Panterafännid, figures …”

Hiljem: okei, juba on natuke põnevam.

Oh jah, Valdur Mikita ootab ka lugemist, sõbrannalt laenatud, nii et eks ta tahab seda varsti tagasi ka. Keeruline kohustus see lugemine.

Aga hoopis teisel teemal. Mulle valmistab rõõmu, et Eesti mees ikka nii töökas ja külma närviga on. Nimelt lugesin Postimehest artiklit, mille sisu oli küll kurb ja tõsine, aga muuhulgas tuli välja ka, et väikesest laibaleiust ei tehtud suuremat tüli ja päris töö selle pärast tegemata ei jäänud. Eesti meest ikka verest välja ei löö.

Ja hoopis kolmandal teemal. Sattusin täiesti juhuslikult ühe instagrammivideo taustal seda laulu kuulma. Täitsa lõpp, ma tahaks kallistada seda õnnetut tüdrukut ja öelda, et tegelikult saab kõik korda, tuleb lihtsalt rohkem fuck this shit öelda:

Also, kuidas SEE laul raadiotesse jõudis? See meeldib mulle, aga no ei tundu see üldse tavaline raadioteema, kummitab juba mitu päeva. Täitsa pekkis, kus tüübil on alles hääl, iial poleks oodanud, et ta selline välja näeb.

Mis värrrrrrviii on armastus?

On kerkinud viimase paari päeva jooksul üles see küsimus. Mina ei tea, sest mida mina ka elust tean. Äkki targemad teavad – mille järgi saadakse aru, et armastus on armastus, mitte suhte- või kaassõltuvus, hirm üksinduse ees, hea seks või lihtsalt keskmisest normaalsem läbisaamine? Kui on juba näiteks keskmisest normaalsem läbisaamine + hea seks, mis seda siis üldse armastusest eristab?

(Näiteks. Ühes grupis jõuti konsensusele, et armastus on armastajapoolne otsus. Et selle inimesega tahab ta hästi läbi saada ja head seksi nautida ka kümne aasta pärast. Ei kõla just kõige romantilisemalt, aga täpselt sama hea variant iseenesest kui iga teine.)

Mida minu koer teeb

20161123_173957

Üldiselt ajab mind närvi. Ülalolev pilt avanes mulle täna. Kes aru ei saa, siis keegi on üritanud mu voodisse auku kaevata ja sinna pesa teha. Keegi, kes ei tohiks üldse voodis käiagi.

Okei. Seejärel oli tal ilmselt nii suur häda, et ühest otsast andis järele, sest ta oksendas põrandale. Siis läksime välja ja koer konkreetselt plahvatas. No ja siis suutis ta veel mingit rõvedust süüa ja sai korralikult sakutada ka.

Ning nüüd läksin koeraga välja ja ütlesin, et lähme üle tee – ja see tainas hakkas tõsimeeli teiselt poolt parkivat autot minema. Otse loomulikult hakkasin sel hetkel autotulesid nägema. Kriiskasin niimoodi STOPP, et nii koer kui ka auto jäid seisma. 12 aasta jooksul pole sellist nalja teinud ja nüüd siis alustab. Mida koera. Hakka või täiskasvanule vitsa andma. Või tuleb okastraadist kaelarihm teha, ma ka ei tea.

Ahjaa. Olin iseenda pärast juba päris mures, sest, esiteks, kelle teise pärast ma ikka muretsen, ja teiseks, ma ei söönud korralikult. Ma ei tea, mis juhtus, pole nagu ühtegi ebameeldivat kogemust olnud, nii et vist lihtsalt sai kõrini, aga juba alates pühapäevast tunnen, et lihtsalt ei taha “päris toitu” – st ei suuda süüa pastat, riisi, kartuleid, kooki vms toitvat, mõtegi sellest on tülgastav. Nii olen söönud kohupiima ja banaani ja kanasalatit, mis on ka hea, aga no imelik ikka, kui oled harjunud ühel moel toituma ja nüüd järsku organism teatab, et ei taha. MINU organism ja ei taha KOOKI! Eile õhtul unustasin õhtust süüa. MINA! Pea käib ka ringi kogu aeg, mõtlesin juba, et luupus. Õnneks täna, kui töö juures ootamatult üks kook lauale ilmus, juba tahtsin küll. Selle peale hakkas vaikselt juba pasta ka hea mõte tunduma, kuigi mitte veel täna. Nii et ehk ikka eipea elu lõpuni keefirist elama.

Ja tore uudis on see, et ma käisin täna üle mitme aasta hambaarsti juures ja vähemalt seekord veel ei jäänudki vaeseks. Järgmine kord on jaanuaris, eks näis, mida siis öeldakse, sest alles siis hakkame röntgenitulemusi arutama. Ühest hambast tuleb eraldi pilt teha, sest me ei saanudki ühte kõrvarõngast ära ja see peegeldas. Raske ikka see endiste poolpunkarite elu.😀

Terves kehas terve vaim

20161121_221200

Mul oli plaanis täna asjalikku juttu ajada, aga tööl oli nii raske päev (ühel töökaaslasel on laps haige, nii et töö jagati kamba peale ära), et aju on väsinud ja nagu vatti täis. Lisaks käib mul juba mitmendat päeva kogu aeg pea ringi, ma ütlen, minu vanuses need ilmamuutused … Nii et räägin teile hoopis spordist, sest see huvitab mind ennast, eks sellest, mis teisi huvitab, kirjutan mõni teine kord.

Tegin laupäeval trennivaba päeva. Trennivaba päev tähendab enamasti töörohket päeva. Selle peale hakkas õlg valutama. Loo moraal: see, kes ennast armastab, peaks vähem tööd tegema. Nii et käisin hoopis sõbraga jalutamas. Enda arvates, ei märganud küll, et millegi muuga tegu oleks. Aga telefon ütles hiljem, et ma olen pool tundi jooksnud – kusjuures hommikuti, kui ma päriselt tunnen, et ma kõnnin nii kiiresti, kui jalad võtavad, leiab ta, et ma olen 21 minutit jalutanud. Kummaline sõber see minu AI.

Aga see-eest sain oma tasakaalulaua kätte, nagu pildilt näha. See on siis selline laud, mille all on ümar muna, nii et seal peal seista on suht normaalne, aga kõike keerulisemat tehes on kohe häda. Parem õlg ei ole punnis, mul on lihtsalt selline harjumus juba, et kui kodus trenni teen, viskan külmakoti ka hiljem peale Sain igatahes kohe harjutada kõiki neid imelikke asendeid, mida me trennis võtma peame (vaata ka seda, ma ise uskusin kaljukindlalt, et ma seisan päris varvastel, sirgest seisujalast rääkimata, nii palju siis sellest). Endal on väga lõbus iga kord, kui jälle napilt peaga vastu maad kukkumisest pääsen.

Ahjaa, kõige rängem õnnetus oli mul hoopis täna hommikul. Tahtsin end äratuskella välja lülitamiseks käe peale püsti ajada, aga ootamatult selgus, et olin sellel otsas maganud ja selle ära suretanud, nii et kukkusin nägu ees patja tagasi. Elamine on üks ohtlik asi.

Uudiseid ka

20161114_124513

Minu suurim uudis on see, et ma panin kuvaritele uued taustapildid. Laval ainult võimsad pifid.

Kas pole nad mitte armsad?

Keemia kohta sain teada, et oleme põhimõtteliselt ingliskeelse maailma süsteemi ilma mingite küsimusteta üle võtnud. Sellised need keemikud on, arvata on, et nad isegi ei mõelnud selle peale. Mina leian jätkuvalt, et kohati on see süsteem ebaloogiline, aga no mida mina ka tean. Ma ei teadnud enne guugeldamist isegi, mida lokant tähendab (number, mis molekulis funktsionaalse rühma asukohta näitab).

Tellisin endale tasakaalulaua, et lõbusaid harjutusi teha (kes veel näinud pole, siis joogapalliga läheb mul täiega hästi, parematel päevadel suudan selle otsas põlvili ka aeleda, aga mul sõltub tasakaal väga palju sellest, kas olen normaalselt magada saanud jne) – kas see on ka hea? Vat ma ei tea, sest pakk pidi reedel kohale toimetatama, mil ma ära olin, ja mu üdini abivalmis korterikaaslane ütles, et ma ei peaks ju laupäevani ootama, kui mind reedel pole, vaid võiksin lasta selle reedel tema töö juurde viia. Võite kolm korda arvata, kas ta on nüüd üldse koju jõudnud vahepeal. Ma saan aru, et vallaliseelust võetakse viimast, aga minu TRENN? Kas see polegi oluline? Seda enam, et milleks abi pakkuda, kui ilma selle abita saaksid asjad lõppkokkuvõttes hulga kiiremini ja mugavamalt aetud (sest algselt pakuti, et nad toovad siis laupäeva hommikul paki lihtsalt koju ära). I am disappoint*.

Maailmapoliitikast ma ei räägi, muidu on oht, et hakkan kontrollimatult nutta tihkuma ja kogu mu hoolega hoitud positiivsus on jälle aknast väljas.

* Kas ma pean vanainimeste jaoks kirja panema, et see ei ole kirjaviga, vaid internetinali? Kas muidu on oht, et mu lugejad peavad mind harimatuks ja teised blogijad mõtlevad halvasti?

Mm, Coal Chamber

  • Rubriigid