faith

Nii väiklane, et piinlik

Redditis on selline alafoorum nagu pettyrevenge — mõte siis selles, et kättemaks, mis on nii pisike ja väiklane, et polegi nagu päris kättemaks, aga inimene ise tunneb ikka, et “oh, sain ära panna”. No vot, ma olin eile nii petty queen, et ise ka ei usu. Nimelt ajas üks auto mind liikluses närvi ja sattus seejärel täpselt minu taha. Nii et ma sõitsin kõik need kolm kilomeetrit 40-alas, kus ma pole kunagi kedagi kiirusepiirangust kinni pidamas näinud, ülikorralikult 40-ga, mis sellest, et ta samal ajal mulle oma autost kolonoskoopiat teha üritas. 😀 Ära tõmble siis teine kord. Väga loodan, et ma ei ole ainus selline inimene, aga pole midagi, kui ka olen, olen valmis sellega elama.

P.S. Teate, kuidas räägitakse neist vanatüdrukutest, kes on igavesti üksi ja valivad mehe asemel viis kassi? See lugu on hoopis vastupidi! Mõni vaene inimene lihtsalt võtab juhuslikult vallalisena kassi ja ei oska kahtlustadagi, et sellega on tema seksielul nüüd igaveseks kriips peal. Kui enne seda lapsi ei olnud, siis pärast kassivõtmist ei tule ka. Sa võid ju hommikul mõelda, et roniks mehele külje all kaisutama, aga nii, kui see loom kuuleb, et sa ärkvel oled, on ta teile näkku karjumas, mida ta arvab sellest korralagedusest, kus kell on kaheksa hommikul, aga kassi söögikaus täitsa tühi. Ja see ei loe, kui mitu korda sa teda jalaga üle ääre maha lükkad, ta on kohe tagasi. Ja kui sa vahepeal mõtled, et täna on ta vist teises toas, jumal tänatud, kasutaks võimalust, ilmub ta poole pealt kohale ja hakkab end NURRUDES TEIE VASTU HÕÕRUMA, nii et sa tunned end nagu mingi zoofiil ja ei taha enam iial sellistele asjadele mõelda ka mitte.

anna kannatust

Tuleb lihtsalt olla avatud uutele kogemustele

Kuna selle asja nimi on torsade, avastasin, et on kaks samatähenduslikku verbi, tordre ja torsader – ei õnnestunudki välja mõelda, mis neil vahet on

Mul on hea päev, sest mu ämmakas ja günekoloog otsustasid, et ma siiski pääsen lendamise ajal kõhusüstidest — reegel on, et üle nelja tunni lennates, peaks rase endale kõhunaha sisse ise süsti tegema, sest meil on suurem trombioht jne, aga kuna minu lennud kestavad ühel päeval kokku täpselt neli tundi ja 15 minutit, aga kumbki eraldi on alla nelja, olin selline piiripealne. Nii et väga tore, pääsen rohke veejoomise ja spetssukkade kandmisega.

Muidu oli viimane nädalavahetus vist esimene kord kogu mu raseduse ajal, kui teenindaja mu käest küsis, kas ma olen kindel, et ma kofeiinivaba kohvi ei taha. Olin siiani elanud eeldusega, et see on rohkem USA teema ja meil siin ehk öeldaks midagi, kui ma järjest viiendat õlut telliksin vms. Vastasin viisakalt, et ainult esimese trimestri ajal ei tohi kohvi juua, sest ma ei viitsinud selgitama hakata, et ma tegelikult joon hetkel maksimaalselt kolm tassi kohvi nädalas, sest “teate, minu seedeprobleemidega …” 😀 Ehk oleks pidanud muidugi pika-laia loengu pidama sellest, kuidas niigi on raske piisavalt vett juua iga päev ja tavaliselt lihtsalt kohv enam ei mahu ja … Aga jah, kui mõni endine või praegune inkubaator end veel piisavalt halvasti ei tundnud, siis tundub, et ametlikud soovitused selle kohta, et kaks tassi kohvi päevas on igati ok (ametlik seisukoht nii USAs kui ka kogu Euroopas, sh Eestis), on rohkem selle mõttega, et “päris kõike ei saa neile ka ära keelata, vähemalt ei joo ja ei tee heroiini” (või noh, moodne teooria oleks, et kohvitootjad on ämmaemandad kinni maksnud), sest uuringud ütlevad siiski, et kohv on kahjulik (mitte lihtsalt kahjulik, vaid võib põhjustada nurisünnitust) terve raseduse vältel ja ei ole olemas ohutut kogust.

Muidu olen vahepeal õppinud, et üks väga kasulik nipp sünnituse väljutusfaasi kergemaks tegemine on … lehma kombel ammumine. Ma ei tee nalja. Nimelt õpetatakse läbi vagiina välja hingama (taas, ma ei tee nalja), mis olevat lihtsam, kui samal ajal lehma häält teha. Mida te naerate? Ilmselgelt ei saa te lihtsalt aru sellistest asjadest, ma pean ikka ise koolitajaks hakkama, et rahvast harida. Lükkan sama hooga labidaga raha kokku. Muuhulgas pidi see sama hingamine ka kõhukinnisuse vastu aitama (juutuubis oli suurepärane video pealkirjaga MOO to POO), nii et kui mõni teine suunamudija on teile siiani igapäevast klistiiri soovitanud, siis selle võite nüüd unustada! Ainult nime peaks siis ära vahetama, sest Reena ei kõla nagu nii hästi sellise peene koolituse juures. Mulle on alati Esmeralda meeldinud … Kuigi siis peaks vist juukseid ka värvima?

P.S. Huvitav tähelepanek. Käisin eile vesi- ja vettesünnituse loengus, kus öeldi, et kuna ainult viis inimest ja kõigil ju vaktsiinipass kontrollitud (ja aken lahti ja kõik istusid tõesti korralikult üksteisest eestlaslikult kaugel jne), võib maski eest ära võtta — ja mitte keegi ei võtnud! Mina ei võtnud selle pärast, et ma olen siin mitu ööd järjest köhinud, kuigi igal ööl järjest vähem, aga kartsin, et pärast tuleb köhahoog ja siis köhin seal maskita rasedatele pähe, nagu mingi mats (õnneks ei tulnud ja eile öösel magasin juba köhavabalt), aga mida teised mõtlesid, vat seda ma ei tea. Väga huvitav igatahes, mis ja kuidas normaalsuseks on saanud. Ma näiteks elan sellises kohas ka, kus ühele poole jääb Selver ja teisele poole Grossi pood, ning kohe huvitav on vaadata, et vahet ainult paar kilomeetrit, aga ühes on kõigil korralikult maskid ees, ja teises pole vanameestel sooja ilmaga särkigi seljas.

anna kannatust

Miks sa nii rõve oled?

Kui Eesti Twitteris on juba mitu päeva supisõda käinud (millised supid on söödavad ja milliste sisse on ok hapukoort panna jne), siis mina arvasin, et minu rahulikust elust on kõik toidukonfliktid mööda läinud. Noh, täna lükkas Circle K meid paariteraapia lävele, sest ma sain hommikul ülaloleva reklaami. No andke andeks, juba mõte “hommikuburgerist” oli mulle nii naljakas, et ma lihtsalt naersin kõva häälega. Cyrus sai aru, millest ma räägin ja ütles mõistvalt, et nojah, naljakas muidugi, ega see ju nagunii pole “õige hommikuburger”. Nagu excusez-moi, mis kuradima asi on “õige hommikuburger”??? Selgus, et õige hommikuburger on burger, kus lisaks tavapärasele kraamile on praemuna, peekon ja hash browns. Nii et tuleb Circle K-le au anda, vähemalt pildi põhjal tundub, et just sellega tegu ongi, kuigi kartul tundub muidugi eestlastele omaselt tavaliste viilakatena olevat.

Aga no kes see tuleb selle peale, et võtaks tavalise USA hommikusöögi ja paneks selle lisaks veel burgeri vahele??? Peale rasvumise äärel olevate ameeriklaste st. Noh, Cyrus leidis, et ma võiks oma kõrge hobuse otsast alla ronida, enne kui end vigaseks kukun, sest “ise sa paned võileiva peale võid”. Eee … Nagu jah, selle nimi on VÕIleib, sa kuradima mats. See, et sina ja su 328 miljonit naabrit selle asemel majoneesi kasutate, ei tee seda kuidagi normaalsemaks.

Igatahes ta jäi lõpuni endale kindlaks, et hommikuburger on igati normaalne asi, erinevalt näiteks Missouri burgerist. Kui te ei tea, mis on Missouri burger, siis seal (ja tegelikult mitmes läänepoolses osariigis, Pennsylvanias näiteks ka) on kombeks tavapärasele burgerile veel maapähklivõid juurde panna, sest miks ka mitte. Ei pea ilmtingimata selline rasvapomm olema, nagu siin pildil, aga selline maapähklivõi-sinepiga kaste.

P.S. Ma ei olegi veel kuskil näinud, kas need inimesed, kes karjuvad, et Eesti on nagu Natsi-Saksamaa, on juba kuidagi reageerinud Bideni korraldusele teha USAs vaktsineerimine kohustuslikuks igas rohkem kui saja töötajaga firmas? Või noh, tehniliselt on ka variant kord nädalas (tasulist) testi teha, aga kui keegi arvab, et kapitalistlikus ühiskonnas hakkavad firmad OMA raha eest neid teste tegema, siis te küll eksite, see hakkab kenasti vaktsineerimata töötajate palgast maha jooksma. Nii et Olerexi otsus vaktsineerimata inimestele igakuiselt 50 eurot vähem boonust maksta on nohu selle kõrval — muuhulgas kehtib see USA korraldus ka inimestele, kes töötavad kodust. Nädalat, mille kohta vaktsineerimata inimene pole testi esitanud, loetakse töötamata nädalaks ja selle eest palka ei saa. Nii et väga huvitav, kohe varsti saame näha, kas rohkem kui saja aasta vanune Jacobson vs Massachusetts jääb jõusse, sest no see jõuab raudselt kohtusse välja.

anna kannatust

Kuidas edukalt äri ajada

Ma olin pärast oma eelmist postitust ikka üsna halvas tujus. Esiteks see koolijama ning teiseks pidi meil reede õhtul olema üks üritus, mida ma innukalt ootasin ja mille jaoks olin isegi käinud soojemaid riideid ostmas jne, aga Cyrus jäi haigeks. Aga siis viis ta mind pühapäeval Café Lyoni brunchile ja selgus, et see, et ma õppematerjalidele ligi ei saanud (sest unustasin eelmises postituses vist mainida, et lisaks loengule ei saanud ma ligi ka loenguslaididele, mis asuvad teisel saidil), ei olnud minu süü. Nii et mul on tuju kohe hulga parem. Kuigi ma registreerin end vist ikka maha, sest see on MEGAkeeruline.

Aga rääkida tahtsin tegelikult sellest, et ma tellin lõpuks kardinaid. Ja see on üks naljakas kogemus. Küsisin juba mõnda aega tagasi hinnapakkumise, ühe akna kohta öeldi, et kardin, mida ma tahan, on ALATES 165 eurot. Tundus veits palju, aga no tehtav. Ja täna käisin päriselt materjale valimas ning sain täpsema hinnapakkumise … 434 eurot per kardin, ma tahaks otsekohe kahte saada, siis oleks kaks suuremat akent vähemalt normaalselt kaetud. Nagu ma eeldasin, et “alates 165” tähendab lõpuks ca 200 vms, sest alati tehakse niimoodi, aga vat ei teagi, kas ma oskasin selle ühe kosmosereisideks sobiva materjali valida või milles kühvel. 😀 Nii et homme lähen kahte kohta veel, kust mõistlikud esimesed pakkumised tulid, ja vaatan, kas seal toimub samasugune hinnahüpe. Lihtsalt täiesti ulmeline.

P.S. Sarjast “milleks mulle vaenlased, kui mul juba sõbrad on”. Kurtsin siin sõbrannale, et kaal tõuseb ikka kiiremini kui mulle meeldiks, kuigi ma söön nii tervislikult – ja ta osutas kohe abivalmilt, et instastki ju paistab, et eelmisel nädalal tegin ühe korra õunakooki, sõin eriti rammusaid pannkooke ja siis käisin veel Café Lyonis. KES SINU KÄEST KÜSIS??? Kusjuures kõige hullem on see, et ma unustan selle kõik sujuvalt ära, kui keegi küsiks, siis ma ütleks täiesti ausalt, et “umbes korra nädalas söön magusat” – aga kui mõtlema hakkad, siis ongi kõike korra nädalas. No et korra nädalas õunakooki ja korra nädalas pannkooki jne, need seitse päeva saavad kähku kaetud sel moel. Nii et tõmbasin endale taas kord kalorilugemise äpi, lihtsalt selleks, et oleks ausalt kirjas ja silma ees, mida ma päriselt söön, et ma seda titte AINULT šokolaadi peal üles ei kasvataks.

anna kannatust

Universum ei taha lihtsalt, et ma matemaatikat õpiks

Ja ma tegin veel esimese septembri puhul kooki ja puha, sest olin nii õhinas 😦

Mäletate kõik veel mu esmaspäevast faux pas’d, eks ole? Läksin ilmaasjata Tartusse, sest arvasin, et toimub loeng. Õppejõud ütles meilis etteheitvalt, et aine kodulehel oli ju kirjas, et algab teisest septembrist. Mis võib muidugi tõsi olla, aga fakt on ka see, et õppeinfosüsteemis oli veel teisipäeval link VALELE kodulehele – kust see tudeng ise välja peaks mõtlema, mis see õige koduleht on, kui õppeinfosüsteemis on vale info?

No ja nüüd pidi meil olema kella kaheteistkümnene loeng. Meilile saadeti Zoomi loengu link. Link avaneb mul Zoomis nii:

Ma ei julge enam kellelegi kirjutada ka, raudselt olen jälle ise loll. Selles mõttes, et kui ülejäänud 10+ inimest sisse poleks saanud, oleks nüüdseks ju mõni uus meil tulnud selle kohta, mis toimub. Nii et eks ma siis lepin sellega, et kõik ülejäänud punktid olen ma kuidagi kätte saanud, aga viimase kuue puhul pole ma mitte isegi liiga loll ainest arusaamiseks, vaid suisa liiga loll aines osalemiseks in the first place. 😀 See on see allakäigutrepi viimane aste vist, enne kui näoli päris ligasel keldripõrandal oled.

faith

Tartu, mu arm

Ütlen alustuseks kohe ära, et ma armastan seda inimest, kes soovitas mul uue kauba päeval Humanasse minna. Käisin enne tavalises H&M-is, kus tõesti kõik rasedateksad olid kas skinny või super skinny lõikega. Ja siis leidsin täna hommikul Humanast need asjad KAHEKSA EUROGA — kusjuures need on ka H&Mi teksad, lihtsalt ju siis vanasti tehti toredamaid asju. Mu sõbranna Ivika küll juba osutas, et kui rasedapüksid POLE skinny fit, siis ei näe sa välja rase, vaid lihtsalt paks, aga mind siiralt ei huvita, need on NII MUGAVAD. Rõõm kestis nii kaua, kuni sain Uuskasutuskeskusest veel ühe paari sama mugavaid (aga ka pikkuse poolest parajaid) pükse ÜHE euroga. Siis tekkis tunne, et krt, enne maksin ju seitse eurot üle. Aga no üheksa euro eest kaks paari pükse, ei saa kurta.

Lisatud: Käisin vaatamas, seda soovitasid Kaaren, Kati ja Nodsu, nii et olen sunnitud seda armastust põhimõtteliselt kogu maailmale jagama, sest tarku inimesi on nii palju.

Üldse oli seekord selline huvitav reis, et see, mille pärast ma TEGELIKULT sinna läksin, läks täiega pekki, aga reis ise oli nii tore. Pekki läks nimelt see osa, et ma teoreetiliselt läksin ju sinna loengusse. Ehk siis sõitsin Tallinnast kaks tundi kohale, et aru saada, et … loengut ei toimu. Klassis oli mingi ülikooli töötaja, kes laiutas käsi ja ütles, et ta oli ka õppejõule meilinud, et küsida, kas loeng toimub või mitte, aga õppejõud ei vastanud. Ehk siis selline suurepärane korraldus. Üldiselt antakse ikka teada, kui loeng on kalendris kirjas, aga tegelikult kohale tulla ei kavatseta. No ja siis läksin ma oma juhendajale ukse taha, sest lootsin tal nööbist kinni saada, aga selgus, et teda pole, sest koroona tõttu ei lasta neid Indiast tulema. And theeeeen … Siis läksin ma tagasi oma auto juurde, et avastada, et mingi tropp oli mulle niimoodi sisse tagurdanud, et oli kärukonksuga mu numbrimärgi eest ära löönud. Kõigi kannatuste kroonimata kuninganna sõnul ei tohi küll automuredest rääkida, sest need pole ju tõsiseltvõetavad mured ja blogi on ainult Muredeks, mitte lihtsalt jutustamiseks, aga ma räägin ikka. Pidin politseisse helistama, et teada saada, kas ma tohin nüüd ilma numbrimärgita töökotta sõita, ja kas see peab ilmtingimata lähim olema või võin oma lemmikusse minna. Ja siis pidin kulutama paar tundi, et käia Elvas seda korda tegemas, sest meie tavapärane koht oli parajasti suletud. Ehk siis ma kulutasin tunde mingi mõttetu huinjaa peale, sest mingi tainas ei oska tagurdada.

Minu järeldus? Ma ei ole muidu ebausklik inimene, kui just ei anna kristalle või kuufaase tõlgendada nii, nagu mulle parajasti meeldib — aga siin on küll asi ilmselge. Universum üritab mulle öelda, et tee, mis sa teed, aga matemaatikat küll ei tasu õppida. Eks ma siis kirjutan talle nüüd ja vaatan, kas ta mulle viitsib vastata, sest neljapäeval peaks meil juba praktikum olema ja mul pole tuju veel kord tühja sõita.

Ja no kogu ülejäänud reis oli lihtsalt imeline. Päike paistis ja linnud laulsivad ja inimesed olid toredad ja titele sai väga lahedat kraami jne. Rääkimata sellest, et juhuse tahtel toodi just sel ajal meile puud ära ning Cyrus ladus need nüüd täiesti üksi kuuri. 😀 Nii et see, et pekki läks ainult reisi kooliga seotud osa, on ilmselge Saatuse Sõrm. Allah tahab mulle öelda, et unusta see haridus, hakka strippariks.

P.S. Mõtlesin pikalt, kas öelda midagi selle VVNi “inimesed kaeblevad tühiste asjade üle” kohta (jah, see sama postitus, mis on kohe pärast postitust, kus ta mingi suvakoogi üle kaebleb, eks ta ka hindab irooniat). Postitus ise mind ei huvita, aga tahtsin öelda selle teema kohta, mille Notsu seal välja tõi. Mina olen ka üks neist inimestest, kes “päris” probleemidest kas avalikult ei räägi või räägib hiljem, tagantjärele, kui on juba piisav emotsionaalne distants, et poleks enam ohtu, et saad haiget. Ja seejuures võin ma mingil täiesti suvateemal vinguda, et tähelepanu saaks, sest hoolimata sellest, et ma ei taha SUURT asja jagada, tahaks ikka parajasti tavalisest rohkem hoolimist. No näiteks. Ma ei plaaninud siin üldse sellest kirjutada, nii et detailidesse ma ei lasku, seda enam, et eilsed uudised jne, aga ma sain siin hiljuti ca kolm tundi EMOs veeta. Kõht valutas nii hullult, et ma oksendasin valu pärast korduvalt. No ja kui seda pole sinuga kunagi varem juhtunud ning järsku rasedana juhtub, siis lisanduvad teatavad hirmud, mida tavaolukorras pole, eks ole. Kõik on hästi, muretsemiseks pole põhjust, aga võite kihla vedada, et JAH, ma vingusin sel ajal a la halva ilma ja tühja kütusepaagi pärast — ning mitte selle pärast, et mul poleks korralikku kilejopet või raha kütust osta. Ning noh, vahepeal mul on kõik hästi, vingun, sest on tuju. Oma tuba, oma luba. Lihtsalt kas või blogis ma ei taha neid “päris” asju arutada, sest milleks, mind ei häiri see, kui mõni siin vahel tuleb ja ütleb, et “sinu elu on nagunii ideaalne” — laias laastus ongi, ma ei sündinud Aafrikasse ja ei ole näljas või paljas. Aga päris elu jaoks on mul mees ja päris sõbrannad, see siin on … rohkem selline kohvitamise koht. Ajame juttu ning arutame elu ja kultuuri ja ilusaid asju. Ehk isegi meeldime või ei meeldi siin üksteisele, aga ei ole vaja ilmtingimata nii süvitsi minna. Ja see on ju internet, kui ei meeldi, ei pea lugema. Või parafraseerides kuulsaid blogijaid, KUI lihtne su elu peab olema, kui sa viitsid teiste blogijate pärast vinguda? Ilmselgelt ei ole päris probleeme siis ju.

P.P.S. Ja ERITI võiks empaatiavõime ema sellest aru saada, et tähelepanuhäirega inimesele ongi tavapärase rutiini murdmine raske (sest just seda auto mittekäivitumine tähendab, tuleb hakata otsekohe asju organiseerima (enam) mitteharjunud moel). Miks? SEST ADHD-INIMESTELE ONGI SELLISED ASJAD RASKED!!! Selle üle ilkumine on veits nagu öelda, et totter, et buliimikul on raske mitte oksendada, ta ju lapsepõlves aastaid ei oksendanud ja teab, kuidas selline elu käib.

anna kannatust

Talv tuli ootamatult

Nagu mõni ehk juba Instas nägi, olen ma nagu puuga pähe saanud – olen siin rahumeeli mitu kuud lühkareid ja kleite kandnud ning elu oli lill. Käisin isegi rasedariideid ostmas, aga pikki pükse ei ostnud, sest MA EI VIITSINUD NEID PROOVIDA. Teksade proovimine on lihtsalt maailma kõige tüütum asi ka normaalse kehaga, ma siiralt ei viitsi veel rasedana kaheksat paari selga ja seljast ära ajada, et leida seda ühte, mis ei ürita jätkuvalt skinny fit olla, mis sellest, et ülemine osa on nagu õhupall. Pluss ma ikka eeldasin, et mul on ju ronimisteksad, küll need venivad. No ja nüüd on siis tulemus käes. Tulemus:

Ignoge kassi, ta on nagu mina – peab olema igas pulmas pruut, igal matusel kadunuke ja igal fotol esindatud, kui mitte esiplaanil

Kui keegi arvab, et ma avastasin selle täna hommikul, kui hakkasin ämmaka juurde minema, siis oli tal õigus. 🤣 Seal on teatavasti mugavam pükstega käia, sest mõõdetakse kõhtu jms. No ja ma niigi tahtsin täna kurta, et ma võtan liiga palju juurde (st üle ametliku normi igal nädalal), nii et nüüd pidin seda juttu ajama sirge näoga, endal ei püsinud püksidki jalas. Ehk siis mis mul üle jääb, homme lähen rasedapükse ostma, sest 17 nädalat on natuke liiga pikk aeg, et juuksekummitrikiga läbi ajada. Nii et kui oskate soovitada, kust saab mugavaid rasedapükse, mis ka mujalt rõvedalt ümber pole, siis võite soovitada. Ja seda tahaks ka teada, kust inimesed saavad mugavaid imetamisrinnahoidjaid, sest midagi proovisin ma H&Mis selga ning oleks tahtnud sealt nuttes välja joosta lihtsalt (kuigi ehk mul ei olnud lihtsalt kannatust, et seal õige numbrini jõuda, sest proovisin oma tavalist + ühe võrra suuremat ja need olid mõlemad ebamugavad).

Titeasju olen ka hakanud vaikselt ostma/hankima (nagu te ilmselt kassikaalu postitusest aru saite), sest mulle lihtsalt ei mahu pähe mõte seal päris uute asjade ostmisest – mitte isegi raha mõttes, kuigi teatav kokkuhoid muidugi ka, aga ma ei taha olla osaline selles tarbimisahelas, kus ostetakse tutikat plastmasskraami, mis kolme kuni kuue kuu pärast prügimäele läheb. Beebimonitor ongi hetkel vist puudu, sest seal ma olen nõudlik ka, muidu on suurem osa esmavajalikust kraamist juba olemas, kui mööbel kõrvale jätta (no ja riided, aga nende peale ma mõtlen tiba hiljem). Sirru oli megapissed, sest muuhulgas sain tuttavalt mõned kasutatud vastsündinumähkmed — aga no tulge maa peale, uuena maksavad korralikud ca 35 eurot tükk, vaja oleks vähemalt kümmet ja ma isegi ei tea, kas ma jään neid kasutama või lähen ühekordsete peale. Nii et jah, kui ma jään neid kasutama, siis selleks ajaks, kui ta on nii suur, et saab juba OS-mähkmeid kasutada, võime uued osta, aga mul pole vähimatki plaani kulutada ette 300 eurot selleks, et proovida, kas ma olen “loodussõbralik” (jutumärkides, sest see reaalne loodussõbralikkus hakkab seal üldiselt siiski mitmest lapsest + lääne inimesel on ikka komme veits liiale minna, sest neid tehakse nii nunnusid). Õnneks õnnestus ta siiski ära rääkida, oli nõus, et NB-suurust võib katsetamiseks kasutatuna hankida. 😀

Aga talv on aktuaalne ka muus mõttes. Kuna mu aju on selline, nagu see on, olen ma maist saadik kord nädalas öelnud Cyrusele, et me peaksime talvepuid ostma … Ja siis sujuvalt mitte midagi teinud. Eelmisest omanikust on jäänud siia väga täpne ülevaade sellest, kui palju tavaliselt kulub (kuigi tema statistika tehti siis, kui majas veel õhksoojuspumpa ei olnud), nii et vähemalt see osa oli lihtne. No ja seejärel veetsin eile pool päeva arvutades, sest nende paberite kohaselt kulub talvega kuni 6 ruumi puid, aga kõik kuulutused, mis ma leidsin, räägivad liitritest kottidest. Nii et kui kuskil on kirjas, et 40 cm puud on 60 l kottides, pidin välja arvutama, kui mitu 60 l kotti 6 ruumi sisse mahub. See arvutamine on tegelikult imelihtne — käi internetis teistele blogijatele pinda, kuni nad aitavad sul õige vastuse leida.

Lõpuks jõudsin ikka punkti, kus olen sunnitud ostma 30 cm halge, kuigi vaja oleks 50 või 40 cm, sest need tuuakse juba sel nädalavahetusel kohale, aga mõistliku hinna ja sobivamate halgudega kohas on ca kuu aega ooteaeg ja me läheme septembri keskel ju puhkusele. Kuigi võiks muidugi kassihoidjale öelda, et “kle, kui sa juba siin oled, siis ole naiseks, viska kuus ruumi puid ka kuuri ära”. 😀 Okei, tegelikult ma valetan, vabalt saaks juba sel nädalavahetusel 50 cm halge ka, leidsin küll ühe koha. Lihtsalt hinnavahe oleks … Paramparaa, 200 eurot. St kallimas kohas tuleks kuiv kask ca sada eurot ruum ja ma mitte ei raatsi seda maksta. Nii et kui keegi teab normaalse hinnaga kohta, kust ka pikemaid kuivi halge saab osta, nii et need sel või järgmisel nädalavahetusel kätte saaks, siis öelge mulle ka.

Aga ok, ma külmetan nüüd edasi, olge musid.

anna kannatust

Eesti on nii lõhestunud ikka

Ma tahtsin kirjutada sellest, mida ma päevapoliitilisest olukorrast arvan, aga ma … kuidagi tunnen end, nagu noriksin tüli jälle oma seisukohtadega. Nii et äkki peaks kirjutama kasvavatest rindadest või sellest, kuidas ma ka lõpuks oma IKEAsüütuse kaotasin ja kuidas kassile need uued voodialused kastid väga meeldivad? Noh, ikka naiselikult ja perekeskselt, ärgem näppigem neid teravaid teemasid. Aga nii tahaks!

Esiteks koroonapiirangud. Ma olen igati valmis maski kandma. Bussis — jah, palun! Apteegis, toidupoes, vahatamas, haiglas, kus iganes! Sa ei pea küsimagi, mul on juba mask ees! Aga ma mitmendat päeva istun ja palun Allahit, et palun, palun, palun tee nii, et minu külastatavates trenniklubides otsustataks neljapäevast QR-koodi mitte üldise maskikohustuse kasuks. Ma EI taha maskiga trenni teha ja ma olengi nii egoistlik, et mind üldse ei huvita see, et mingid inimesed siis järelikult üldse trenni ei saa. Mingu vaktsineerima või avastagu ratsutamine või sõudmine vms välisport. Me käime vahel Soomes ronimas ja seal on hetkel karm maskinõue. Ja mul juba esimeselt korruselt teisele ronides (see on ca 100 trepiastet ka, sest paarikümnemeetrised seinad, eks) hakkavad kõrvad kohisema.

Üks ämmakas, kellelt küsisin, ütles, et see on põhimõtteliselt ikkagi hapnikupuudus ja et võtku ma trepist käies salaja ära, kui teisi inimesi seal trepi peal pole. Ehk siis ma saan aru, et meil on inimesi, kes jooksevad maskiga maratone jne, aga mina EI OLE üks neist inimestest, mul hakkavad esmalt kõrvad kohisema, siis hakkab pea ringi käima ja järgmine loogiline samm oleks ilmselt see, et pilt läheb tasku. Kusjuures enne rasedust ei olnud üldse nii hull (ja boulderdades pole siiani hull, aga seda ma ei saa muidugi võrrelda, sest ma ei boulderda ju enam isegi kuskil 100% lähedal mitte, vaid pigem 30% kandis või nii, ainult oludes, kus ma olen täiesti kindel, et ei kuku), ma ei tea, kas nüüd on siis kops kokku surutud või milles asi. Nii et ma väga egoistlikult leian, et erinevalt apteegist ja vahatamisest ei ole trenn inimõigus, nii et olgu mul midagigi kasu sellest, et ma vaktsineerimas käisin, laske mul rahus trenni teha.

Ja teiseks. Ma päriselt ei saa aru, miks praegune president ei võiks veel ühte ametiaega jätkata. Mitte et ta mulle megalt meeldiks, aga meil on presidendil ju ainult esindusfunktsioon ning mulle tundub, et praegune on selles mõttes heas valik — välispoliitikas tugev, saab hakkama inglise ja prantsuse keelega jne. Ja ma täiesti siiralt ei saa aru sellest jutust, et president on rahvast lõhestanud. Selline seisukoht saab ju olla ainult mingil taustal, kas Kersti on tõesti meid rohkem lõhestanud kui eelmised. Selles mõttes, et kes meil seal veel on … Stereotüüpne “USA kristlane” (st küüned alati enda poole ja hulgim abielusid, kusjuures enamvähem iga suhe algab-lõppeb avaliku petmisega, aga kõik suhted tuleb ka kirikus vormistada, sest püha abielusakrament ometigi), kes vähemalt kõrvalt vaadates vormistas viimase poole aasta jooksul kähku uue abielu ära, et naine, kes päriselt seitse aastat meedia peksu talus ja presidendi abikaasa kohustusi täitis, jumala eest (lööb ristimärki ette) pennigi ei saaks. Või selleks, et uus saaks. Valige ise, kumb parem, kas ahnus või pettiness. See ei lõhestanud midagi meil siin üksikemade riik, kus on traditsiooniline, et pärast lahkuminekut jääb mehele vara ning naisele ühised lapsed ja valusad kogemused? Või vanaldane mees, kes rääkis ainsa võõrkeelena vene keelt, kas ta ei tekitanud põlvkondade vahel lõhet? Kuigi tegelikult võiks Arnold olla ainus, kes kõigile meeldib, sh konservatiividele — siiani ainus taasiseseisvunud Eesti presidentidest, kes on piirdunud ühe abieluga, pole olnud mitte üheski skandaalis (lapselaste skandaal ei loe, see polnud kuidagi nende süü), ja on pealegi jumalakartlik. Ma isegi ei naljata, kui otsida presidenti, kes midagi ei lõhestanud, siis oleks Arnold parim valik, lihtsalt presidendil võiks olla ka mingi karisma, millega välisüritustel särada, seda tal kahjuks (enam?) ei olnud. No ja siis see äärmiselt kultuurne president, kes mulle küll meeldis (vähemalt seni, kuni need koduvägivallakõlakad liikuma hakkasid), aga kes väga avalikult nö lihtrahvale ülevalt alla vaatas ja endale kergelt põlglikku suhtumist lubas.

Eriti see viimane tundub nüüd kõrvutades Kersti “lõhestamisega” mulle ikka tunduvalt suurem. Kas mäletate veel, millist väljaütlemist Lennart Meri endale näiteks metanooliohvrite kohta lubas (tõsi, pärast oma ametiaja lõppu)? Olen jah lumehelbeke, aga täna ma tõesti ei usu, et isegi oma muidu väga karmide sõnavõttude poolest tuntud vanem Helme või Ligi lihtsalt hooletult 50 inimese surma kohta viskaks, et midagi traagilist seal küll ei ole, nagunii olid kasutud petised. Ja siis kõrval Kaljulaid, kes ütles põhimõtteliselt, et ta vihkab inimesi, kes käituda ei oska — pange tähele, ta ei ole kordagi öelnud, et vihkab näiteks kõiki konservatiive, ega seda ka mingil moel väljendanud. Isamaaliit on põhimõtteliselt EKRE klanitud ja kammitud versioon ning ainult mina tänitan oma blogis, kui Solman jälle midagi lolli ütleb, aga Kaljulaid on igati viisakas olnud. Et noh … Kui meil on siin nüüd lõhe inimeste vahel, kes oskavad/tahavad end rõvetsemata väljendada ja nende vahel, kes ei taha, siis minu jaoks on see okei, ma olen selle lõhega igati nõus.

Ainus must plekk minu jaoks oli see, kui vabariigi aastapäevaüritusel otsustati kasutada NO99 teatrit, kuigi Ojasoo venitas vabandamisega ja kogu tema tagasiastumine oli pigem formaalne rollide ümbermängimine. SEE on minu jaoks see koht, kus riik peaks andma selge signaali, et lähisuhtevägivalda ei tolereerita ega sponsoreerita, ning mind ei huvita see, et väidetavalt olid juba mingid lepingud allkirjastatud jne. Aga see jällegi tundub olevat teema, mis nö vastasmeeskonda üldse ei häiri, sakutas mingit eite seal natuke, siis sakutas, las ta olla. See pole mingi lõhestamine, see on asjade loomulik korraldus.

Mitte et mul midagi selle viimase presidendikandidaadi vastu oleks, ta tundub ka suht okei. Lihtsalt see viha Kaljulaidi vastu on minu jaoks imelik, mulle on ta nende nelja aasta jooksul pigem positiivse mulje jätnud. Ja tõesti, parema kui paar eelmist valikut.

faith

Vaadake, mis me oma beepsule ostsime

See on muidugi vastuoluline otsus, ma tean. Nii et igaks juhuks põhjendan. Ma tean, et paljud ämmaemandad ütlevad, et ei ole mõtet end ilmaasjata liigselt närvi ajada, aga meie perele oli see ilmselgelt vajalik, sest me olime pea kolm kuud oma silmatera kaalu pärast muretsenud. Nimelt kui numbreid uskuda, ei taha ta üldse alla võtta, aga meile on ju antud tungivad soovitused teda veidi näljutada. Esimesel päeval näitas täiskasvanute kaal 9 kg, pärast seda on kogu aeg näidanud 7 ja 8 vahel, nii et ju see esimene oli lihtsalt mingi õnnetu juhus. Viimati näitas Cyruse süles 7,6 kg, kuigi toidame teda juba mitu kuud viiekilose (või headel päevadel 5,5 kg) tegelase normi järgi.

Nii et beebikaal tundus nagu ideaalne lahendus. Esiteks näitab see kaalu viiegrammise täpsusega (kuni 20 kiloni välja, nii et pole vaja karta, et meie karvabeebi selle puruks litsuks) ja teiseks on sellel sihuke funktsioon nagu AUTO HOLD. See tähendab, et kui kaalule astuv sell ka alguses päris liikumatu ei ole, siis kaal passib ise peale ja fikseerib õige numbri sel hetkel, kui ta suvatseb paigale jääda. No ja kuju on ka hulga sobivam ta sinna meelitamiseks, eks ole, kõik neli jäset mahuvad kenasti ära. Nii et mõtlesin, et pärast nelja kuud kalorilugemist näitab see KINDLASTI madalamat numbrit kui 7,6, seda enam, et mulle tundub küll visuaalselt ta hulga paremas vormis kui alguses. Igaks juhuks panime siiski arstiaja ka, et veenduda, et me teda jätkuvalt üle ei toida (raske uskuda, sest ta üritab kogu aeg süüa nuruda) või, vastupidi, ei näljuta.

Tõime siis uue imevahendi koju, asetasime oma tupsununnu sinna peale ja … 7,690. Tahtsin helistada sellele naisele, kes mulle selle kaalu müüs, ja öelda, mida ma arvan temasugustest, kes vähe sellest, et nad võtavad ära kõik minu töökohad (ta polnud eestlane), ka levitavad alatuid valesid minu tibu kohta ja müüvad teadlikult katkisi asju. Aga siis läksime arsti juurde, kes leidis üllataval kombel samuti, et meie pisitibu on ehk meie tibu, aga mitte pisi. Õigemini ta kasutas suisa väljendeid very fat ja obese. Ma nüüd ei teagi kohe, mida sellest kõigest arvata. Mõtlesime igatahes välja uue kaloriplaani ning rääkisime kassiga mängimisest ja jalutamas käimisest. Me pole teda vahepeal eriti välja viinud, sest toksoplasmoosioht jne, aga arst ütles, et kui kass jahil ei käi (st kuni ta tõesti meil rihma otsas on), on see nii imeväike, et võib vabalt käia temaga väljas, kui see ilm peaks kunagi jälle normaalseks minema.

Muidu on ta meiega kenasti kohanenud. Meil on puhkus alles septembris, aga oleme siin kaks kuud juba talle hoidjat otsinud. Õnneks tundub, et Cyruse lähedal elav õde on nõus sel ajal meie juures elama, sest tal nagunii Tallinnas palju sõpru — ei taha Freddyt nagu kellelegi hoida viia, sest esiteks ikkagi stressirohkem ja teiseks tema taustaga äkki mõtleb, et nüüd on jälle hüljatud ja lihtsalt uude kohta visatud. Või noh, mõtleb või ei mõtle, pärast kõigest mõnda kuud võiks see ikkagi traumaatiline olla, oma kodus oleks jätkuvalt tuttav keskkond ümber jne. Nii et ma ütleks, et hea elu on sellel kassil.

anna kannatust

Ma ei saa minna enam avalikku kohta 🤡

Ma lihtsalt ei oska käituda enam inimeste hulgas. Täna pidi päriselt kontorisse minema, sest no vahel on vaja, nii et läksin enne seda kohvikusse kohvi ostma. Ja oma kohvitopsi vastu võttes … võtsin kogemata teenindaja sõrmed koos topsiga pihku. Ja esimese hooga ma ei saanud muidugi aru ka, taipasin ainult seda, et tass ei liigu minu poole. Nii et vaatasin talle rahuliku näoga otsa ja hoidsin õrnalt ta kätt, ta vaatas kohkunult vastu.

Kui sa loed seda, siis ma tegelikult olen igati õnnelikus (hetero-)abielus naine ja ma ei tahtnud sind ahistada. Palun südamest vabandust ja rohkem taas kuus kuud välja ei tule. Lihtsalt ei julge, isegi kui tahaks.

P.S. Kallis lugeja, kui sina oled üks neist, kes müüb Facebook Marketplace’is mööblit nii, et üldse mingeid mõõte ei märgi, kas sa võiksid mulle selgitada, mis see loogika sinu jaoks on? Mis sinu peas sellise kuulutuse tegemise ajal toimub? Kas seal üldse midagi toimub? Teised (st normaalsed inimesed) võivad mulle soovitada mööblipoode/lastepoode, kus on hea beebimööbli valik, sest praegu olen natukene olukorras, kus kõige rohkem on meeldinud asjad, mida saab ainult netipoest, aga kui läheb päriselt ostmiseks, siis tahaks enne ju katsuda ka.