faith

Nagu … lupsti?

Näha kohe, et kui pole aega joogat teha, läheb rüht paigast

Tahaks alustada sellest, et kurat, enda arust olen ma vähemalt 99% ajast igati vaimselt terve, aga vahepeal juhtuvad sellised asjad, et ma olen sunnitud endale tunnistama, et see küll normaalne ei ole – kuigi ma tahaksin uskuda, et asi pole mitte minus isiklikult, vaid see on eestlaste kollektiivne vaimuhaigus. Igatahes Redditis oli just (TAAS, seda juhtub kolm korda nädalas) teema selle rahumeelse ja mõistva vanemluse kohta, kus üks naine kirjutas, et ta on muidu igati selle pooldaja, aga sisimas tundub talle ebaaus, et selliste vanemate põlvkond on olukorras, kus lapsena pidid nad olema mõistvad ja head, sest vanemad ei teinud ometi mingeid järeleandmisi, ja nüüd peavad nad olema mõistvad ja head, sest nad tahavad olla mõistvad ja head – no põhimõtteliselt iva oli selles, et nende endi suhtes ei ole keegi iial mõistev ja kannatlik, välja arvatud ehk nende kallim. Pange siia nüüd taustaks USA töökultuur ja edukultus ning kõlab tõepäraselt küll.

Mul näiteks ei ole kunagi seda muret, et mulle tunduks, et mind mänguväljakul keegi hukka mõistab, sest lapsel on menüü särgilt näha vms – väga võimalik, et mõistabki, aga mind lihtsalt ei huvita. Siiani pole küll näinud, et keegi nägusid teeks. Aga vot, mul on see mure, et ma ei oska ISE enda suhtes mõistev ja hea olla. Võin teiste inimeste kallal ilkuda, aga tegelikult märkan teiste puhul eelkõige nende positiivseid omadusi. Loen teiste inimeste blogisid ja mõtlen, et issake, küll Ritsik on lahe, nii mitmekülgsed teadmised ja nii kannatlik inimestega suheldes jne, või et küll Tomil ja Epul on alles energiat ja avastamistuhinat, või küll Katariina kirjutab huvitavalt, näha kohe, et inimene mõtleb ka, mitte ainult ei eksisteeri. No vot, ja siis lähen ise kaitsmisele mõttega, et tahaks ainult läbi saada, ja tulen koju TÄIESTI LÖÖDUNA, sest mu põhijuhendaja arvas, et ma võiks vabalt A saada, oponent pakkus B-d, aga komisjon otsustas C kasuks. Ja ma mäletan seda sama tunnet eelmiselt kaitsmiselt ka, sest alati on komisjonis vähemalt üks inimene, kellele su töö mingil põhjusel ei meeldi, ja minu esimene reaktsioon on kohe, et “ahhaa, EKSPERT ütles, et mu töö pole midagi väärt” (okei, ta ei öelnud, et mu töö pole midagi väärt, ta ütles “so do I understand correctly that there is no technological advancement here whatsoever?“).

(Siinkohal tuleks vist natuke tausta selgitada – teoreetiliselt on igati okei lõputöös olemasolevaid mudeleid kasutada, lihtsalt igal erialal on nö omad koolkonnad ja need, kes ise on kurguni algoritmides, tahaksid neid ka igal pool mujal näha. Ja noh, ma olen igati valmis tunnistama, et näen ise ka teatud puudujääke, eriti tagantjärele, aga hetkel ma neil ei peatu, sest nagu mu juhendaja ütles: “Ära kunagi kritiseeri iseenda tööd, selle jaoks on teised inimesed.” Lihtsalt seekord ma TÕESTI nägin palju vaeva ka ning panin sinna verd, higi ja pisaraid, et võimalikult hea saaks.)

Nii et ma tulin täiesti tõsiselt koju oma kolmanda magistrikraadiga ja ütlesin Sirrule, et maailm on nii ebaõiglane, sest kõik teised peale minu on nii andekad, tema näiteks tegi minu äraolekul ise kaevukaane valmis jne, aga minul pole midagi peale järjekindluse, isegi lõputööd ei suuda A peale kirjutada. Siis mõtlesin natuke veel ja ütlesin, et okei, tegelikult ma olen isegi MÕNES ASJAS andekas, aga need ei ole asjad, mille eest keegi maksta tahaks. 😀 Ja et ma olen nüüd kurb. Sirru ütles, et ole nüüd, esiteks ei ole tema kaevukaant keegi hindamas käinud, ja teiseks tegi ta selle hulga kiiremini valmis kui kolme (või oli see isegi nelja?) aastaga. Thanks, bro. 😀

Aga noh, see oli üleeile, täna olen ma juba päriselt rõõmus ja enda üle uhke ja siin ma nüüd olen, kolmekordne magister. Tegelikult on väga uhke tunne. Kuigi taas, ma pole vist päris normaalne, sest sellest “nüüd naudin ma suve ja ainult puhkan” jutust on JUBA saanud “panen siin endale parajasti pisikest õppekava kokku, et saaksin iseseisvalt oma teadmisi edasi arendada”. Võttis tervelt kolm päeva.

P.S. Okei-okei, kuna te kõik kindlasti mõtlete praeguseks hetkeks ainult seda, et “oi, näita mulle seda kaevukaant,” siis palun väga, selline ta on. On ju ilus?! Vähemalt mehe olen tubli valinud. Ühtlasi on oodatud kõik nõuanded selle kohta, kuidas saada lahti selle kõrval olevast põõsast. St meil ei ole mitte vähimatki kavatsust hakata sellega ise maadlema ja koppa ilmselt kutsuda ei saa, sest sinna ei saa normaalselt ligi, puud on ees, aga ma kirjutasin näiteks ühele arboristile ja ta lihtsalt ei vastanud mulle. Nii et mis variandid mul on sellest lahti saamiseks, panna töö üles hange.ee saidile? Midagi veel? Mingid inimesed, kes aednikuteenust osutavad? (Ja kes tuleb jutuga “oi, see on nii lihtne, tuleb lihtsalt kümme tundi …”, saab bloki.)

faith

Igav lasteaiapostitus

Ma ei mäleta, kas olen rääkinud, aga olen lubanud sügisest tööle tagasi minna. Hetkel aga on reaalsus selline, et kõige varasem koht lasteaiajärjekorras on 67. ja viimane 74. (kusjuures kõige eespool oleme esimeses valikus ja viimane on Padriku lasteaed, mida Perekoolis hirmsasti kirutakse ja kus mulle iseenesest lasteaia hoov üldse head muljet ei jäta, sest seal pole ühtki puud, kõik on lauspäikese käes jne). Ehk siis realistlikult ei ole ta ühessegi neist tuleval sügisel küll minemas, pakun, et enne teist sünnipäeva ei saa ta igatahes kuskile.

Mul iseenesest ei ole selle vastu midagi, sest 20 kuud tundub mulle endale natuke liiga vara suure rühma jaoks, kui on muud variandid ka olemas – ning hetkel olen ma tema hoidjatädiga 100% rahul, ta on täiesti imeline inimene ja nad saavad omavahel väga hästi läbi. Teiseks see, et me oleme selle tädiga pea kõiges ühel meelel, ta nunnutab olukordades, kus minagi nunnutaksin, aga üldiselt õhutab iseseisvust. Kolmandaks meeldib mulle hirmsasti see, et tal on peale minu oma ainult kaks last veel hoius, üks sama vana poiss ja üks, kes on ca aasta vanem. Nii et põhimõtteliselt on see nagu perehoid, mis on minu meelest lapse sotsiaalsele arengule kõige kasulikum. Näen, et ta õpib selle poisi pealt asju, mida ta minu pealt ei õpi (näiteks mina tõukekaga sõitmas olen ainult naljakas ahv rattal, aga kui X ees sõidab, on ka vaja proovida). No ja see meeldib mulle ka, et magama toon ta koju, nii et ta ei ole pikalt järjest “küla peal”. Isegi kodust töötades poleks sellest midagi, sest uinaku ajal saab ju tööd edasi teha ja ta magab üldiselt ca poole kuueni välja.

Ühesõnaga ideaalis laseksin ma vabalt selle hoidjaga edasi, kuni ükskord see järjekord meieni jõuab, ja oleksin ainult rõõmus, kui seda enne ta teist sünnipäeva ei juhtu. Aga temaga on see suur mure, et ta töötab ainult kolm päeva nädalas, nii et nüüd peame mõtlema, mis me nende kahe päevaga teeme, kas otsime veel ühe hoidja, üritame kaheks päevaks mõnda väikese rühmaga hoidu panna (kui keegi oskab Pirita kandis soovitusi jagada, olen üks suur silm), või jagame need kaks päeva mehega omavahel ära. Tehniliselt oleks see viimane ka täiesti võimalik, sest meil on mõlemal suhteliselt vaba tööaeg ja kuna Sirru kolleegid on pea kõik USAs, oleks neil ainult hea meel, kui ta paar korda nädalas nö “õhtuses vahetuses” töötaks – aga see oleks kindlasti väga väsitav, seda enam, et vahepeal käib hoidja ju ka puhkusel või on haige vms.

Tuttav soovitas võtta lasteaiaga ühendust ja uurida, kas neil on äkki keegi, kes poolt kohta tahab – küsija suu peale ei lööda, nii et eks seda peaks ka uurima, kuigi tuttav lasteaiakasvataja ütles kohe, et pole mõtetki, sellist asja küll ei tehta. Kuigi mulle meeldiks rohkem teda vähemalt teise eluaastani pisikeses kollektiivis hoida. (Väljendasin end hiljuti sellega seoses MEGALT halvasti, sest ütlesin seltskonnas, et ma ei taha teda nii vara “lauta” saata, kus ta peab suure karjaga koos olema – mõeldes sellega, et kui mul juba on see suurepärane pisikese perehoiu variant olemas, miks ma peaksin teda kuskile suurde seltskonda saatma, aga sõber vist sai sellest aru stiilis “kui sa väikse lapse aeda saadad, oled kehv lapsevanem”. Kui mul seda imelist tädi poleks, läheks ju minu oma ka aeda, ei saa keegi meist päris tööl käimata ära elada – niigi on ilmselt juba see privileeg, et ma ei pea kohe 18 kuu kukkudes tagasi tööle minema, vaid saan enne rahulikult lapsega suve nautida.)

Ahjaa, sellele kõigele lisaks olen ma lõputöö kõrvalt täiesti maha maganud igasugu tutvumispäevad – tavaliselt ju tehakse mingeid tutvumispäevi, kus potentsiaalsed kliendid saavad käia ja lasteaedadega tutvuda, eks? Sest tahaks ju ikka näha seda kohta, kuhu ma oma lapse saata tahan, et oskaks ühel hetkel otsust langetada. Isegi selle lasteaiaga ühendust võtmise koha pealt on see, et enne, kui ma hakkan kellegi käest selle poole koha kohta küsima, tahaks teada, kas tegu on kohaga, kuhu ma ÜLDSE oma last saata tahaksin. Nii et kas teab keegi, kas need tutvumispäevad on ainult kord aastas või kuidas sellega on? Ja kas kellelgi on kogemust viimastel aastatel Pirita-Viimsi kandi lasteaedadega ja kas olete valmis neid jagama? Kui teate, kas kuskil pisikestes hoidudes siin lähedal on vabu kohti, võib muidugi ka öelda, kuigi sinna ei hakkaks ma tegelikult enne augustit harjutamagi. Esialgu tahaks niisama vahelduseks vabalt võtta ja lihtsalt oma lapsega aega veeta.

antropoloogia

Teen midagi internetis ennekuulmatut – kirjutan teemast, millest ma midagi ei tea

Täiesti rändom pilt, et natukenegi näidata, mis sorti huumorit siit sarjast oodata võib

Ehk siis, kallid lugejad, täna kirjutan ma meestest ja nende omavahelistest suhetest. Millest ma ilmselgelt tean tegelikult umbes sama palju kui lehm Kuust – no olen paar korda eemalt näinud. Igatahes, Ted Lasso on selline jalgpallisari, et mul on tunne, et keegi nägi Scrubsi bromance’i ja ütles, et mis mõttes, siia saaks ju veel MITU vinti peale keerata. Ehk siis nominaalselt käib jutt jalgpallist, aga tegelikult on hästi olulisel kohal meeste (ja vähemal määral naiste) omavahelised sõprussuhted ja see, kuidas mehed üksteist toetavad. Kohati on need mehed täiesti ebarealistlikult empaatiavõimelised (näiteks jalgpallurid usinalt neile saadetud alastipilte kustutamas, et keegi neid varastada ei saaks) või tundelised (kõik filmiõhtutel nutmas), aga mulle meeldib see, et näidatakse, kuidas ka mehed (sh ka tõsised mehed) saavad oma muredest rääkida ja niisama … kas või sooje tundeid väljendada. (Oluline täpsustus – tegu on arengulooga. Esimene hooaeg algab hunniku tühmide-tuhmide kaakidega ja meile näidatakse läbi huumori, kuidas neist hoolivad inimesed saavad.)

Mul on tunne, et paljudel Eesti meestel on just sellest puudus – no kas või selles mõttes, et mulle tundub, et paljud isegi joovad suuresti selle pärast, et täis peaga on okei sõpra kallistada ja armastust avaldada, et muul ajal kõva tundetu mees edasi olla. Füüsiline olla sobib ainult täis peaga ja spordis – no näiteks see sama jalgpall, kui ikka värava lööd, on ok kallistada. Ja oma välismaalaste seltskonnas näen ka, et keerulisemate teemadega võetakse alati alkohol ligi – on olnud siin paar korda, kus mu abikaasa saab kellegagi kokku eelkõige selle pärast, et kellelgi on midagi südamel või depressiivne episood vms, ja need südamepuistamised on ikka alati alkoholiga. Mis ei ole ilmtingimata halb, lihtsalt silmatorlav erinevus, sest teiste naiste kohta ei tea, aga minu sõbrantsidega on küll tavaline seda ka kohvitassi taga teha (kuigi minu mitmed sõbrannad on ka nii elukutselised depressiivikud, et nende ravimitega ei tohigi nagunii alkoholi tarbida).

Muuhulgas on sarja juhtfiguuridel isegi naljaga poolek grupp nimega Teemantkoerad, kus mehed saavad üksteisele oma suhtemuresid jms kurta – midagi, mis reaalsuses mitte ainult Eestis, vaid ilmselt kogu lääne maailmas üsna ulmeline tundub. Aga samas näidatakse seda kõike küll läbi huumoriprisma, aga mitte naeruvääristades, vaid, vastupidi, just selle tundega, et näete, saab ka nii. Ja väga tore on seda kõike vaadata. Kui igal Eesti mehel oleks kas või üks selline sõber, ei oleks me enesetappudega esirinnas.

Ühesõnaga, kui teil on teismelised pojad, proovige neid endaga seda sarja vaatama meelitada ja öelge hiljem mulle ka, kuidas nad kommenteerisid – kas nooremate puhul on sellised lähedased sõbrasuhted juba ka meil tavalised. Seda, mis eakate härrasmeeste vanuserühmas (jah, ma olen kibestunud, sest Vello42 nimetas minuvanuseid naisi “eakateks prouadeks”) toimub, saame nagunii Kaurilt ja Tomilt kuulda. Täitsa tore sari on ka, selline totter kerge huumor.

konnapoeg

Mees tõstis mind emadepäeval ukse taha

Kuidas mul õnnestuvad need täiesti mõttetult draamatsevad pealkirjad? Tegelikult ta muidugi ütles mulle, et ta teab, et mul on viimasel ajal raske olnud, ja annab mulle lisaks ametlikule kingile ka pisut vaba aega. On tõesti, no ausalt on. Aga kuna ma ei oska vaba ajaga muud peale hakata, sõitsin muidugi trenni. Mis oli päris lahe, tegin ära ühe projekti, mis veel eelmises trennis nii raske tundus, sest kui ikka kuu aega ühtki kerelihaseharjutust ei tee, ongi alguses raske:

Aga me oleme viimasel ajal järjest rohkem õues ja nüüd juba nädal aega veedame seal põhimõtteliselt kogu tite ärkvelolekuaja. Ma ei saa öelda, et see otseselt MINU teadlik valik oleks, lihtsalt ta viimasel ajal tahab kogu aeg välja minna (ronib ise kärru ja teeb seal “õue-õue-õue-õue-ÕUEEEEEEEEEE!”). Ma pole näinud põhjust keelata ka, seda enam, et haiguse ja lõputöö viimase jutiga hakkas talle telekas natuke liiga palju meeldima, nii et see on hulga tervislikum variant. Kuigi üleeile olin küll juba megaväsinud, sest andsin talle hommikul süüa, seejärel hakkasin endale võileiba tegema ja … Enne, kui ma sööma jõudsin hakata, ta juba röökis verandal, sest (ilmselgelt) üksi ei saanud välja. Kui keegi välja ei teinud, siis tuli ja röökis köögis edasi. Lõpuks ta isa oligi temaga väljas, kuni mul hommikusöök söödud sai.

Üldse on viimasel ajal väga palju röökimist iga väikese asja peale, ikka nii, et asjad lendavad ja vahel on ise ka pikali maas suurest vihast. Ning see pole selline manipuleeriv nutt (mida on muidugi ka vahel), vaid ikka selline, et näost enamvähem sinine, sest maailm on nii ebaõiglane. Ja kuigi vahepeal vihastab ta tõesti selle peale, et ma keelan midagi (no näiteks ei luba ma ronida pisikesele toolile, kui Freddy juba seal ees on, ja päris kindlasti ei luba ma kassi sabast sikutada, kui ta parajasti liivakastis oma asju ajab, jms koledate piirangute näited), aga pool ajast on need näiteks sellised asjad, et ta tuleb mulle sülle ronima, ma lolli peaga aitan, aga siis selgub, et ta tahtis just praegu ISE teha seda. Või tahab klotse panna õigest august sisse, aga õiget auku on raske leida. Või ta otsustab, et ta tahab endale ise särki selga panna, aga ebaõnnestub, sest ta ei oska ju veel. Midagi pole teha ka, röögib ühtviisi, kui ma üritan särki ära võtta ja siis, kui ma lasen tal pusida. Vahel õnnestub õigel hetkel millegi muuga eemale meelitada, aga no ei ole see vedamise tõenäosus väga kõrge seal. Pluss tegelikult ma arvan, et ebaõnnestumine on normaalne osa elust, nii et selles mõttes on sellega toimetuleku õppimine ka vajalik, lihtsalt … ma tahaks ise kas kuskil kaugemal või kurt olla sel ajal. 😀 Ja no tema iganädalases trennis tundub küll veits, et teised lapsed on natuke koostööaltimad ja rohkem nõus seda harjutust tegema, mida treener parajasti käsib – kuigi ma ilmselt sinna trenni pärast maikuud rohkem ei lähe, sest ma saan aru, et rahulikuma iseloomuga või aeglasema arenguga lastele on need ilmselt kasulikud harjutused, aga laps, kes pool päeva mänguväljakul saja erineva nurga alt kuskile ronib, ei tee seal mitte ühtki uut liigutust. Ainult sõnakuulelikkuse õpetamiseks teda ka kuskile vedada ei viitsi.

Aga niisama õues käin ma temaga rõõmuga, sest sel ajal ta vähemalt ei karju. Ainult et kui päevas viis tundi väljas olla, siis saavad kõik ümbruskonna mänguväljakud läbi käidud, kuigi mul on neid vähem kui kümne minuti kaugusel kokku vist suisa viis tükki (kasutuskõlblikud neli, sest ühes tahab ta suurte laste atraktsioonile ronida ja saab jälle röökimist kuulata). Käisime juba Tondiraba pargis, kuigi seal enamik atraktsioone natuke suurematele mõeldud – tegelikult oli tal ka ikka väga lõbus, sest seal on väikestele ka ukerdamist küll. Ja ikka megauhke on see, ma muidu mõtlesin, et meil on siin vedanud, ühel mänguväljakul on isegi batuut jne (meil veavad kohalikud ise oma lastest ülejäänud asju mänguväljakutele kokku, ühele tekkis paari päeva eest igati korras tüdrukute ratas näiteks, teisele nukuvanker sildiga, et viige julgelt koju), aga sellega muidugi ei anna võrrelda. Väga lahe park oli. Eriti hea oleks seal muidugi käia nii, et isakaru ka kaasas, siis ma saaksin nemad ees mänguväljakule saata ja ise alustuseks kohe parkla juures välijõukaris oma lõuatõmbeseeriad ära teha. Aga noh, need on juba unistused.

Igatahes. Kuna ma tüdinen samas kohas käimisest kiiresti ära, olen avatud igasugu soovitustele, just selliseid, mis allakahestele ka lõbu võiksid pakkuda. Järgmisel nädalal läheme kindlasti loomaaeda jälle. Botaanikaaed on talle ilmselt igav, aga no sinna tahaks ma ise minna. Väidetavalt Vormsi tänava mänguväljak on ka tore. Mis te arvate, kas teletorn on 16kuusele lihtsalt meh? Tahaks kuskile, kus temavanused ka turnida saavad, sest vaadake, kui tubli ta mul on:

Ahjaa, oma elu esimese karniisi ronis ta ka juba ära – viimasel hetkel jõudsin jooksuga powerspottima, kui ta otsustas maast söögitooli ronida. Ja mitte tagantpoolt, kust oleks lihtsam, vaid eestpoolt, nii et tuli üle karniisi (loe: kandiku) ronida. Ütleme nii, et muljetavaldav, kuigi minu toestava julgestuseta oleks ta muidugi alla sadanud. Ma muidugi üldiselt ei luba poole pealt enam lahti lasta, vaid kui on juba alustatud, siis teen “Mine-mine!”, nii et ta on harjunud sellega, et tuleb ikka lõpuni välja punnitada.

Ja meie “minu laps enne teist eluaastat küll magusat ei söö” on juba vett vedama läinud. Täna üllatas Sirru mind sünna puhul pannkookide (mille sees olid šokolaadikastmes banaanid) ja croisssarvesaiadega, nii et muidugi sel ajal, kui ma oma pannkooke kaitsesin, varastati juba üks mu sarvesai. Vanavanemate käest saab nagunii juba alati, mis ta tahab, ja ega mina ka ei viitsi iga kord salaja serveriruumis jäätist süüa. Nii et see rong on läinud. Aga jah, sünnipäevahommik oli väga kena. Mees on ilmselt natuke pettunud minus kui inimeses, sest ta tegi mulle nii emadepäevaks kui sünnipäevaks üllatuse, ja mõlemal juhul läks mul ca tund, enne kui ma seda üldse märkasin. 😀 No andke andeks, mul on pea kogu aeg mõtteid täis, täna oli veel eriti selline päev, kus hommikul pidin tormama last vaktsineerima ja siis temaga võimlema jne.

P.S. Ma ei tea, kas mäletate, aga vingusin veebruaris, et ostsin talle kõige väiksemad saadaolevad vihmariided ja need on nii suured, et hea, kui sügisekski parajaks saavad, kevadel ja suvel igatahes ei saa kanda. Noh … Pean vist oma sõnu sööma, sügiseks on vist uusi vaja, sest kui need siin juba lühikesed on (käised on tglt ok, ainult pükstega jama), vaevalt Didriksonsi soojad asjadki sügisel enam lähevad:

prantsuse keel

Võltsid sõbrad

Ei, vahelduseks ei sõima ma kedagi, vaid jutt käib asjast, mille nimi on inglise keeles false friends – ehk siis sõnadest, mis kõlavad kahes keeles väga sarnaselt, aga tähendavad erinevaid asju, no nagu eesti keele hallitus ja soome keele hallitus. Või nagu inglasel, kes on embarassed, on silmad häbi täis, aga hispaanlasel, kes on embarazada, on lihtsalt titt kõhus. Või nagu supply tähendab inglise keeles varustamist, aga supplier tähendab prantsuse keeles anumist. Jne jne.

Igatahes nägin eile sel teemal Instas mingit naljapostitust, mida ma nüüd muidugi kohe üles ei leidnud, aga selle peale tuli kohe meelde minu enda elu naljakaim kogemus selle teemaga (ma ei tea, miks naljakad asjad on ainult need, mis teistega juhtuvad, see, kuidas ükskord üks õppejõud minu aktsendi peale migreenihoo sai, ei tundu ka 15 aastat hiljem üldse naljakas). Nimelt töötasin ma Pariisi Disneylandis ja mul oli eestlasest kolleeg, kes polnud otseselt loll, aga kellel oli väga palju seda teatud meestele omast enesekindlust ka täiesti sobimatutes olukordades (ok, sellise naise kohta ütleksid kõik lihtsalt loll). Prantsuse keelt ta ei osanud, sest värbajad olid seisukohal, et kööki on ka inimesi vaja ja kolleegid räägivadju kõik inglise keelt (haha). Ühel päeval juhtus aga nii, et inimesi oli liiga vähe ja ta saadeti kaheks tunniks välja leti taha jooke ja jäätist müüma. Lähme meie siis pärast seda koos lõunale, tema ja kolm prantsuse keelt rääkivat eestlannat. Tema: “Täitsa lõpp, mul on nii hea meel, et ma sealt tulema sain! See on uskumatu, KUI lollid prantslased on. Näha ju, et mul on ainult joogid ja jäätis, aga nad käisid muudkui friikaid küsimas ja isegi seda ei osanud nad normaalselt teha.”

Meie: “???”

Tema: “No muudkui lasid oma imeliku aktsendiga “puteitoo, puteitoo …” ja siis vahtisid mind nagu idioodid, kui ma ütlesin, et mul ei … Mida? Mida te naerate nüüd???”

Jah, kallis lugeja, bouteille d’eau tähendab prantsuse keeles “pudel vett” ja jah, kui sa ikka üldse prantsuse keelt ei räägi, võib see poteito moodi kõlada küll. Siiani mõtlen vahel neile vaestele prantslastele, kes nägid selgelt reas olevaid veepudeleid, aga pidid kuulma, et sellist asja siin küll ei müüda. Ja naeran selle peale, millise enesekindlusega ta prantslasi lollideks sõimas. 🤣 Ainus asi, millestma aru ei saa, on see, et kuidas kahe tunni jooksul keegi neist talle seda fraasi selgeks ei õpetanud.

anna kannatust · movies

imeline, millised inimesed kirjutama õpivad

Vaatasin ühte uut sarja siin. Sarja nimi on “Silo” (“Hoidla”) ja selle põhipoint on, et inimesed elavad maa-aluses hoidlas, sest miskipärast on väljas olukord elamiskõlbmatu – ainult, et keegi ei tea, miks, sest saja aasta eest oli mäss, mille käigus mässajad kõik ajalooraamatud hävitasid. Ainult, et sellest mässust ei tohi rääkida ja sellega seonduvas ei tohi kahelda (no näiteks ei tohi küsida, et ajalooraamatud ajalooraamatuteks, aga mässu ajal oli ometi elus inimesi, kes olid neid raamatuid lugenud ja oleks võinud uusi kirjutada, eks ole). Osadel inimestel on teooria, et aknatagune hall laastatud maa on ainult arvutisimulatsioon ja tegelikult on väljas kõik imeline. Osadel on lihtsalt tunne, et miskit siin ei klapi ja asjad tunduvad natuke kahtlased. No ja osad on eluga igati rahul ja ei kahtle milleski, nagu ikka.

Igatahes. Tahtsin mina vaadata, mida teised inimesed sarjast arvavad. (Ainult kaks osa on väljas ja raamatut pole ma lugenud, nii et ega ma sellest veel väga palju ei tea, aga siiani mulle meeldib.) Ja üks inimene on teinud internetti postituse, kus ta kurdab, et teda häirib see, et ta ei saa aru, kas inimesed näevad siis aknast tegelikkust või mitte. Nagu … Kulla inimene, see on kogu sarja mõte. Jah, sa said õigesti aru, millest meil siin jutt käib, tubli.

Ma ei või, tõesõna.

anna kannatust

See kauaoodatud vabadus

Nüüd saan ka niimoodi põõnata

Keegi pole küll küsinud, aga et te teaksite, siis mul pole mitte ainult juuksed pestud, vaid jõudsin üle kahe kuu isegi deppi jälle. Ja lõputöö on nii kaugel, et kui ma selle täna ära esitaksin, siis imeline poleks, aga läbi saaks juba küll. Kõik muu on täiesti valmis, ainult kokkuvõtet võiks veel hästi tsutikese siluda – ja siingi räägime kosmeetilistest parandustest, mitte väga olulistest muudatustest. Mitu päeva enne tähtaega, kui juba ise koera saba tõstmiseks läks.

Kõige toredam on see, et kuna me tahame artiklit ka avaldada, taotleme juhendaja käsul kinnist kaitsmist, sest paljudes ajakirjades on nõue, et töö ei tohi olla varem avaldatud – mis sellel kaitsjal muidugi võtab parajalt pinget maha, sest nüüd ei pea seda kogu rahva ees tegema. Üldse tuleb videokaitsmine mul vist, sest oponent pole Eestis, nii et isegi Tartusse ei pea end vedama. Ehk siis kaitsmise korraldusliku poole pealt on mul täiega vedanud.

Kellele siis ronimine ei meeldiks

Muu elu on ka juba vaikselt parem. Väljas on nii palju soojem, et saab titega vähemalt korra päevas õues käia ja ei pea muretsema mingite kinnaste kätte toppimise vms pärast. Vahepeal sai üldse üleriieteta käia, megamugav on see ikka titega. Lihtsalt papud jalga ja välja mängima, elu nagu filmis. Kui nüüd järgmisel nädalal veel trenni ka saaks, ütleks, et hästi elame. Veel ei julge rõõmustada, sest kuigi ametlikult on lõputöö tähtaeg teisipäev, siis konverentsi tähtaeg on 15 mai, nii et eks näis, kui palju tööd mulle veel artikliga kaela laotakse. Igatahes saab juba öösiti magada ja elu kannatab elada, nii et kannatasime ära (nagu tõelised eestlased). Ja juhendajad ütlesid mulle mõlemad, et ma olen tubli tüdruk! (No mitte päris selles sõnastuses, aga ma olen ikkagi kõrvust tõstetud.)

Muidu tahtsime üks päev Hortesesse minna ja avastasime, et selle taga on tivoli. Nii et läksime siis sinna ka, laps sai esimest korda elus karusselliga sõita. Ja mina sain seda USA stiilis kohtingut proovida, kus hoiad kellelgi käest kinni ja siis lähete palliga täpsust viskama. Ütleme nii, et ma pole just parim viskaja, aga titel see-eest õnnestus endale nöörist sakutades üsna kena kaisukas saada. Nii et elu on mõnus, mis sest, et külmavõitu.

Ehk te enam ei pea iga paari päeva tagant siin vingumist lugema.

P.S. Ma mäletan, et ma alguses kurtsin, et pean Overleafi kasutamiseks LaTeXit õppima, aga kui see juba käpas, teeb see elu nii palju lihtsamaks. Näiteks saab enamvähem igale elemendile (näiteks pealkiri, joonis jne) anda märgise – ja hiljem tekstis neile viidates ei kasuta sa numbrit, vaid märgist. Mis tähendab, et kui sa peatükke või jooniseid ringi liigutad, siis muudab süsteem automaatselt ise neil numbrid õigeks. Sisseehitatud viitamissüsteem meeldib mulle ka, kuigi see on tegelikult Wordis täpselt sama põhimõttega (kuigi Wordis muidugi UI), nii et seda on veits imelik kiita, aga samas Word ei paku automaatselt AMS-stiili vormistust, mis IT-s viitamisel kõige populaarsem on. Igatahes mugav on see, et kõik loetud asjad on kirjas eraldi kohas ja kui sa neile reaalselt ei viita, siis need kasutatud kirjandusse ei ilmu. Word on siin muidugi selles mõttes veel eriti hea, et seal on väga kerge näha, ega sa pole kogemata millelegi viidata unustanud, sest viidatud allikate ette tekivad linnukesed.

anna kannatust

Jesus H. Christ

Alustame sellest, et mu lapsel on olnud tema lühikese elu kõige kehvemad kaks nädalat:

  • B-gripp
  • Kaelatõmmatud tee
  • Silmapõletik
  • Kuskil seal vahepeal kaks uut mälumishammast, AGA
  • Selgub, et üks neist hammastest on normaalselt pea välja pistnud, aga teise asemel on verine vill (mis ilmselgelt teeb talle haiget)

Internetist saan aru, et see hambaasi on selles mõttes normaalne, et ikka juhtub, aga selles mõttes ebanormaalne, et selles eas tavaliselt mitte (enamasti juhtuvat küll samade hammastega, aga jäävhammaste tuleku ajal). Ma ei tea, millega üks väike laps on sellise elu ära teeninud. Minu elu teeb see muidugi ka raskeks, aga vähemalt … (vaatab märkmikku) … EI saa ta terveks saades hoidu minna, et ma saaksin lõputööle keskenduda ja ehk seda sitamaja koristada, sest lapsehoidja läheb neljapäevast puhkusele. Ei, kõik on imeline.

Lisagem siia, et mul on tänasest täpselt kolm nädalat lõputöö tähtajani, nii et juhendaja elab mul seljas ja absoluutselt keeldub aru saamast, kui ma ütlen talle, et mul on praegu võimatu oma aega planeerida, sest ma ei vii silmapõletikus ja valust lõugavat last hoidja juurde, nii et ma saan kooliasju teha ainult siis, kui ta magab – eeldusel, et ma olen nõus näiteks koristamise, juuksepesu jms väheolulise lihtsalt ära jätma (teist nädalat järjest). St ta ütleb, et ta saab, aga umbes sõnadega “Muidugi-muidugi, aga äkki leiame ikka aega ühe koosoleku jaoks?” ja “proovi siis homseks need kaks analüüsi ära teha.” Täna pidin koosoleku (mida ta nõudis, sest ma ei tea, miks lihtsalt kirjutamine ei sobi) lõpetama sõnadega “mu laps kukkus kuskilt alla”, sest mu mees on nii haige (tema haigus hakkas nädal aega hiljem, nii et jätkuvalt tõsine), et ta ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida. Õnneks oli seekord ainult pisike põnts.

Aga noh, selle kõige käigus on kuidagi valmis saanud abstract ning sissejuhatuse, taustainfo, RQ1 ja RQ3 peatükid. Pool kokkuvõttest ka. Nii et tehniliselt ongi ainult RQ2 peatükid + pool kokkuvõtet veel, ainult elevandi sabakene. Lihtsalt täitsa pekkis, miks KÕIK obskuursed haigused peavad just praegu tulema ja kas ma palun ei võiks saada nii paljugi aega, et ma saaksin juukseid pesta? Tundub, et kolme nädala pärast pesen.

P.S. Kuna mulle keegi vastupidise väitmise eest ei maksta, võin ausalt öelda, et selgus, et meil toimib kümneeurone Rhinomer sada korda paremini kui 150eurone Nosiboo – esiteks on ta ilma mingi vingumiseta nõus mind sellega endale nina kallale laskma ja teiseks saan ma sellega reaalselt ka midagi kätte. St sain, sest nohu on nüüd õnneks möödas, ainult köhib veel öösiti. Aga ütleme nii, et mul on väga hea meel, et ma selle Nosiboo loosiga võitsin, väga narr tunne oleks, kui oleks selle eest päriselt maksnud.

movies

Pean jagama seda, sest see on liiga naljakas

See on naljakas, sest just nii ongi. Ehk siis väike tagasivaade kadunud Liam Shaw viimasele nädalale. Kui kavatsete Picardi viimast hooaega vaadata, aga veel pole jõudnud, siis ärge edasi lugege. (Ja ei pea vist ütlema, et see pole minu kirjutatud, varastasin internetist.)

Loe edasi “Pean jagama seda, sest see on liiga naljakas”
anna kannatust

Kui vastik

Pärast seda, kui me lapsega olime juba nädal aega haiged olnud, jäi mees ka haigeks. Kuna erinevalt minust viitsis tema testi teha, siis teame nüüd, et meil on siin B-gripp. Ametlikult peaks see 4-5 päev kestma, aga meil siin on hetkel päev 9 ja ikka kehv olla, Merrul oli isegi eile veel palavik. Selles mõttes on parem küll, et minul nohu enam ei ole ja kuigi köha on, saan vähemalt öösiti pikali olles magada (käivad köhahood, aga mitte enam nii hullult, vahepeal pidin kolm ööd istudes magama, et üldse olla kannataks). Titel on köha peaaegu päris üle läinud, aga nohu on jätkuvalt VÄGA hull – ja kuna ta jätkuvalt vihkab Nosibood, siis ega muud teha ei ole, kui Zyrtecit anda ja vahepeal lapiga pühkida. Ok, selle pirniga tõmban vahel vähemaks ja enne magamaminekut üritan talle vett ninna surtsutada, et vähemalt enne pikaliviskamist veits nina puhtamaks loputada.

Aga kõige hullem on see, et tal läks põletik silmadesse edasi, nii et silmad on teist päeva juba nii rõvedalt räpased, et ei saa hommikuti neid normaalselt lahtigi. Kusjuures kõige hullem on see, et ei saanud perearsti kätte, nii et helistasin pereõele, kes ütles, et puhastage kummeliteega ja pange mingeid käsimüügist saadud silmatilku (nii ütleski, et las apteeker soovitab). Apteeker andis OCUflashi ja ütles, et kaks korda päevas üks tilk, rohkem kindlasti mitte. Ja no täna helistasin perearstile, kes ütles, et oi, kummeliteega küll ei tohi puhastada, selle vastu on osad allergilised ka, aga nende tilkadega võite vabalt viis korda päevas loputada. Ja kirjutas lisaks mingid tilgad, mis “võivad natuke kipitada, nii et nende manustamiseks peate ehk teda kinni hoidma”. Ee, ma pean teda nende tavaliste tilkade jaoks ka kinni hoidma. 😀 Lisaks ähvardati, et kui tal nohu esmaspäevaks üle ei lähe, kirjutatakse antibiootikumid, sest liiga suur oht, et läheb kõrvapõletikuks üle. Mulle ÜLDSE ei meeldi mõte sellest, et lihtsalt niisama igaks juhuks antibiootikume krõbistada. 😦 Ühesõnaga nii kõrini mul, tahaks, et see viirustehooaeg juba mööda saaks.

Aga Sirru, nagu öeldud, alles alustas oma rännakut, nii et tal on hetkel päev 2. Esimesed kolm päeva olid kõige õudsemad, me pidime titega mõlemad valuvaigistit võtma, et elada kannataks. Temale on õnneks Septolete ka lubatud, nii et saab enne sööki seda võtta ja siis võtab kurguvalu nii palju tagasi, et saab vähemalt söögilauas neelata. Aga ikka üsna kole viirus on see.