anna kannatust

Kus ta siis halvasti oli

Te raudselt kõik teate seda anekdooti, mis käiab suht lõputult nii, et mees (M) läheb sõbrale (S) haiglasse külla ja küsib, mis juhtus:

S: No näed lendasin lennukiga ja mootor läks katki.

M: Siis oli küll halvasti.

S: Mis seal halvasti. Ma hüppasin langevarjuga alla.

M: No siis oli ju hästi.

S: Mis seal siis ikka nii hästi oli. Langevari ju ei avanenud.

Ja nii edasi, ja nii edasi, ad nauseam.

Noh, see oli minu nädalavahetus ja veel tänane päevgi. Sõitsin parajasti mina laupäeval mööda Laagna teed kodu poole, kui esmalt lülitas raadio end välja ja seejärel hakkasid absoluutselt kõik tuled armatuuril vilkuma. See on nagu halb, eks ole, aga pole midagi, sest auto liikus ometi edasi! See on nagu hea, eks ole, ainult, et see edasiliikumine kestis maksimaalselt kilomeetrikese. See on nagu halb, aga auto suri täpselt siin:

Ehk siis auto andis lõplikult otsad täpselt Motoneti juurest üle tee, nii et sai minna ja uue aku osta. See oleks nagu hea, eks ole, aga selleks peab enne üle tiheda liiklusega Laagna tee saama (ja seejärel raske aku kaenlas tagasi). See oleks nagu halb, eks ole, aga selle jaoks ongi ometi inimestel mehed majja võetud. Nii et uus aku sai peale ja jõudsime edukalt koju. See on ometi hea! Aga probleem polnud ju akus, vaid generaatoris, nii et nüüd olime (neli päeva enne ametlikku tähtaega!) ilma autota kodus lõksus. Krt, see on üsna halb ikka. Kus ta siis halb on, kui mul on suurepärased naabrid, kes mulle laadijat laenasid, et saaksin vana aku ka uuesti täis laadida ning esmaspäeval nö varuvariant pagassis autoga remonditöökotta sõita! Noh, kus ta siis hea on, kui krussis närvidega Cyrus juhtmed sassi ajas ja naabrite laadija õhku lasi. 😢

No aga ega otseselt halb ka ei olnud, sest aku pidas ikka nii kaua vastu, et jõudsime esmaspäeval kenasti remonditöökotta, saime end vaeseks maksta ning rahulikult kodu poole sõitma hakata, ilma et miski oleks katki läinud või keegi sünnitama hakanud. See on ju hea! No aga kus ta siis hea on, kui peatusime tankimiseks ja järsku ma näen — ilma naljata — et väsinud Cyrus on tõsimeeli diisli asemel bensiinipüstoli kätte võtnud. 😂 Ma arvan, et autol käis ka kogu ta pikk elu silme eest läbi. Nii et see oli ikka päris halb, maksta mitusada eurot remondi eest, et siis otse diiselmootorisse bensiini kallama sõita. Aga no kus ta siis halb oli, kui me ometi piisavalt vara jaole saime ja vähemalt see koledus jäi olemata, paak on siiski diislit täis.

Ehk siis jõudsime elusalt ja tervelt koju, mis on ometi täiega hea. Tahaks suisa öelda, et lõpp hea, kõik hea. Ainus probleem on selles, et nüüd homme hommikul peaks minema poodi naabrile uut laadijat ostma. Ja nende möödunud kolme päeva põhjal ma tõesti kardan juba ette seda, mida kõike on võimalik sellise lihtsa asjaga VEEL perse keerata. Allah üritab öelda mulle, et jäta need naljad ja osta lihtsalt uus auto omale lõpuks ometi.

faith

Tarbimisharjumused

Pidin pärast kõiki neid netist tellimise nalju ikka end ise mingitesse väikepoodidesse vedama, sest Cyrusel oli vaja igasugu imelikke asju, nagu näiteks melassi- ja maisisiirup, ning loomulikult oli tal neid vaja juba selleks nädalavahetuseks. Igatahes hakkasin selle peale mõtlema, et see on täitsa huvitav, mille alusel me üldse oma tarbimisvalikuid teeme. No näiteks oleme ca aasta aega Rimis käinud, sest see on lihtsalt kõige lähemal. Selle aja jooksul pole mul kordagi tekkinud mõtet, et äkki võiks ikka kliendikaart ka olemas olla, kuigi nüüd, kui nägin neid naljakaid aastakokkuvõtteid, siis mõtlesin küll, et äkki peaks. Ühelt poolt, jah, see pole tegelikult üldse naljakas, et nad ütlevad mulle, et suur vend jälgib, aga teisalt, jälgivad ju ka kõik teised, ei ütle seda lihtsalt otse näkku.

Aga nüüd viimasel ajal olen sundinud Cyrust endaga Viimsisse Coopi sõitma, sest külma ilmaga tahan ma maitsestatud kakaod ja kodulähedastest poodidest on Coop ainus, kus üldse midagi sarnast on (selline poolkohv/poolkakao — mitte täpselt see, mis ma tahtsin, aga käib kah). Cyrus ei vaidle raseda naisega, aga eile sain varase jõulukingitusena terve paki tšillikakaod, nii et ju ta ei viitsi eriti käia seal. 😀 Minu seisukohast win-win, sest no just seda ma tahtsingi, aga poest ei leidnud. Samas koju toitu tellides tellin juba pool aastat alati Selverist, sest kuigi neil on kõige kallim kohaletoimetamine, on Selver ainus, mis kuivatatud ploomi mahla müüb. Ehk siis mu mõte oli see, et kui inimesele on midagi parajasti vaja, siis võib ÜHE odava toote kättesaadavusest sõltuda see, kuhu ta kogu kuu toiduraha jätab. Turundusosakond näeb vaeva, teeb reklaame, kampaaniaid ja mida kõike veel, aga lõpuks ostetakse nädala toidukaup korraga sellest poest, kust keegi oma kohvikakaod sai.

Ehk siis mul on veits nagu tunne, et toidupoodide puhul on reklaamile kulutamine üsna mõttetu, sest peamiselt otsustavad inimesed nagunii kas asukoha, endale vajalike kaupade saadavuse või mõne kõrvaltvaatajale täiesti arbitraarse tunnuse alusel. Või noh, kui on Rimi ja Maxima kõrvuti, siis ma lähen sellesse, kus on parajasti minu seisukohast parem valik, mitte ei boikoteeri ühte neist teadlikult. Ma ei tea, kui paljud seda üldse teevad, aga mul tuleb seda üsna harva ette. Ainus näide, mis pähe tuleb, on see, et boikoteerisin mitu aastat Olerexi, kuigi minu meelest on seal parem toit kui StatoiCircle K-s, sest üks teenindaja Põltsamaa tanklas ütles mulle, et nad ei müü mulle mu oma topsi kohvi, sest kust nemad teavad, kui räpane mu tops on. Alles siis hakkasin uuesti käima, kui keegi siin blogis ütles, et nüüd igatahes müüakse (sest ilma oma lahkete kommentaatoriteta olen ma ju abitu nagu vastsündinud hüljes). Ja ma pole mingi super-duper keskkonnasäästja, aga lihtsalt tundub mõttetu iga kord üks tops minema visata, rääkimata sellest, et ükskõik, mis materjalist su oma anum on, ilmselt on sealt joomine meeldivam kui selle ühekordse papi lakkumine.

Millega seoses meenub, et vaadake see hiljutine skandaal, kus paljud inimesed internetis jaurasid, et hakkavad Olerexi boikoteerima, sest Olerex maksab vaktsineeritud töötajatele rohkem boonust. Ma mõtlesin tollal, et eks peaks siis omalt poolt jälle neid toetama või nii, aga … Ega ma ei saanud seda eriti teha, sest kurb tõsiasi on, et Olerex boikoteerib hoopis mind. Ma ei tea, miks, mitte üheski teises tanklas mul seda muret ei ole — ja tegelikult pole ka KÕIKIDES nende tanklates, — aga paljudes kohtades nende püstol lihtsalt ei tööta minu auto paagis. Teeb korra tsurts, viskab 100 ml välja, ning siis lõpetab töö. Kui üritan ise vägisi päästikut all hoida, ikka ei tööta. Ja kuna mul pole kunagi meeles, millisest nende tanklast mul on võimalik kütust saada ja millisest mitte, siis ma praeguseks lihtsalt väldin neid. Ei teagi, miks ma nende jaoks persona non grata olen, poleks vist pidanud neid seoses selle topsisaagaga avalikult kiruma.

P.S. Tean, et kõik vihkavad mind selle eest, aga … Mulle tegelikult meeldib praegune ilm. Lihtsalt puhtast mugavusest. Autoga kuskile minekuks pole vaja enne lund rookida. Jalutamas saab jälle käia! Üleeile tegin üle kahe nädala taas kümnekilomeetrise ringi, vahepealsel liuväljal oli ka 3-4 km katsumus. Minu elukvaliteedi koha pealt igas mõttes parem kui need lõputud hanged. Lähengi kohe ja naudin, ega praegu ei tea kunagi, kauaks seda õnne on.

faith

Kuidas teil jõulukingitustega läheb?

Andke andeks see pealkiri, ma saan ise ka aru, et see kõlab täpselt nii, nagu saaksite kohe siit lugeda reklaampostitust, kus mainitakse ära, et isale ikka selle firma saag ja emale selle firma seksikas pesu ning seda kõike otse loomulikult minu SOODUSKOODIGA — aga tegelikult tahan ma lihtsalt kirjutada sellest, kuidas MINUL kingituste ostmisega läheb ja no viisakas on teeselda, et suhtlus on kahepoolne. Või noh, meil siin on muidugi pigem kambas karjumine, aga saate aru küll.

Igatahes, ma ei tee üldiselt jõulukingitusi. Ei viitsi kord aastas kümne erineva inimese peale mõelda, nii et üldiselt teen kingi ainult oma mehele + annetan ühe lastekodu kinkide jaoks. Selle viimasega on õnneks lihtne, tuttavad koguvad raha ja ostavad ise kingid ära, mina ei pea üldse mõtlema, ainult pappi köhima. Aga abikaasa kingitustega on sel aastal nii kehvasti läinud, et mul pole varasemast MITTE ÜHTKI sellist kogemust. Nimelt olen ma praeguseks hetkeks ostnud talle:
1. Kingituse
2. Asenduskingituse
3. Asenduskingituse asenduskingituse ehk asendusasenduskingituse

Esimese kingituse tellisin ma novembris, Saksamaalt, sest teadsin, et ta tahab väga teatud vinüüle oma kogusse. Detsembri alguses hakkasin ise kahtlustama, sest peale tellimuskinnituse polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Nii et kirjutasin neile ja sain teada, et on jah hetkel tiba kiire, aga ärge muretsege, hiljemalt VEEBRUARI LÕPUKS jõuab kindlasti kohale.

Selle peale tellisin eelmisel nädalal uue kingituse, Soomest. Pole päris NII äge, aga lootsin selle peale, et ta on ühe firma fanboy, et ehk meeldib. Kirjas oli, et jõuab kohale 1-2 tööpäevaga. Reedel saadeti hoopis meil, et neil parajasti palju tööd ja ega nad täpselt ei tea, millal nad selle posti jõuavad panna. Nii et suures paanikas tellisin siis Eestist kolmanda kingituse, mille pean ise üles korjama, nii et selle saab vähemalt kindlasti õigeks ajaks kätte (sain juba kinnituse, et võin kas või kohe minna) — klausliga, et Cyrus peab mind vist oma kingitusele järele sõidutama, sest ma ise pole võimeline enam rooli taga istuma. Kartsin küll juba, et minu ainus kingitus talle on see:

Noh, ja nüüd, kui ma olen hulga närvirakke ja veidi raha huugama pannud, tundub, et seal esimeses kohas hakatakse tegelikult plaate ühekaupa välja saatma. Mul pole õrna aimugi, miks, aga ma tellisin korraga kolm ja nüüd sain meili, et üks neist pandi teele. Soomest tuli ka meil, et “pakk on postitamiseks valmis”, mis loodetavasti tähendab seda, et täna-homme on see ka postis ja jõuab sel nädalal kohale. Nii et ehk tal see kuusealune siiski päris tühjaks ei jää. Ja et talle tilgub vaikselt kingitusi veebruari lõpuni, mis on iseenesest ju väga kena. 😀 Lihtsalt ma olen viimased kümme aastat pea kõik kingitused netist tellinud ja no iial pole sellist jama olnud.

movies

Head ja halvad sarjad

Andestage, kui keegi teist tõsimeeli uskus, et ma istun praegu ja tegelen igapäevaselt lõputööga. Istun küll, aga eelkõige loen raamatuid ja vaatan sarju (ja noh, korra päevas proovin ikka jalutamas käia ja/või pilatest või joogat vms ka teha). Igatahes peab ütlema, et häid asju tehakse viimasel ajal. Expanse’ist ma ei hakka pikalt rääkimagi, sest ma igal aastal kirjutan vähemalt korra, kui palju ma armastan nii neid raamatuid kui ka seda sarja, aga lihtsalt olgu öeldud, et nende väidetavalt viimane hooaeg algas. Sarja siis tehakse kuus hooaega (üks raamat = üks hooaeg), kuigi raamatuid pidi olema üheksa — pidi, sest üheksas tuli just välja, aga nüüd on wikis kirjas, et tuleb ikka üks lühiromaan ka veel, mis otsad kokku tõmbab. Ja jah, see on üks neist “õigetest” sci-fi asjadest, kus iga raamat on 300-450 lehekülge ja keegi ei piirdu mingi pisikese triloogiaga. 😀 Mis on hea, sest no need on jumalikud, need raamatud on nii hästi kirjutatud, et seda on raske uskuda.

Teine sari, mis mulle väga meeldis, oli Cowboy Bebop. Olin varem animed näinud (osaliselt) ja ikka oli huvitav. 😀 Nii et kui bounty hunters in space tundub teema, mis teilegi meeldiks, soovitan vaadata. Väga lahe ja, mis peamine, ilma liigse kontekstivaba halata.

Michael nutmas, nagu igas osas

Jah, olen-olen vana inimene, aga mind häirib täiega see, et viimasel ajal on absoluutselt iga sari täis mingit emoininat, mida ma ei viitsi vaadata. Näiteks Star Trek Discovery on selle koha pealt nii kohutavaks läinud, et ma ei suuda seda enam vaadata. St vaatan, aga pidevalt sapiseid märkusi tehes ja tihti nädal aega hiljem. Kuna Tilly ajas inimesi närvi oma pideva hala ja närvilisusega, siis arendati teda vähe normaalsemaks, kuigi ta selles mõttes ei ole karakter, et ta on pigem nagu tööriist – no umbes nagu Family Guy tegelased, tal on igas osas täpselt see iseloom, mis käesoleva teema arendamiseks sobivam. Kui vaja, siis ulub ja käitub nagu 13aastane, kelle ainus iseloomujoon on “issand, ma olen nii imelik ää, erinevalt neist kõigist teistest, kelle hulka ma üldse ei sobi, appi kui imelik ma ikka olen”. Ja kui vaja, siis on järsku tugev juht. No igatahes, NATUKE arendati teda edasi, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, toodi sisse KAKS LGBT tegelast, kelle ainus roll ongi pidevalt nuttes tunnetest rääkida. Ja ma siiralt ei saa sellest aru. Selles mõttes, et meil on näiteks üks homopaar seal ka, aga nemad on nagu inimesed, mitte lihtsalt põhimõttega “kuulge, paneme kaks homo ka sinna”. Neil on mõlemal oma iseloom ja oma tegemised ja eesmärgid jne — ja mis kõige olulisem, nad on laeva ja loo seisukohast päriselt olulised (eriti küll üks, aga siiski). Ja nende emotsemine ei käi täesti tühja koha pealt täiesti suvalistel hetkedel. No aga need kaks uut toodavad konkreetselt ainult ininat.

Toon näite. Käesolev hooaeg, osa 2. Meil on ÄÄRMISELT olulised asjad juhtumas. Mitte ainult üks planeet, vaid põhimõtteliselt MAAILM on ohus (sest see on Discovery, seal on kogu aeg maailm ohus). Kõik inimesed laevas valmistuvad ÄÄRMISELT oluliseks ja väga ajatundlikuks missiooniks. No ja siis liigub kaamera meie mitteelusale mittefüüsilisele transinimesele ja tema igati füüsilisele kallimale, kes nuttes arutavad laeva arstiga, kuidas mittefüüsilisele tegelasele keha ehitamine nende suhet mõjutab. Esiteks tahaks ma teada, kas tõesti selleks äärmiselt ohtlikuks missiooniks valmistudes pole laeva peaarstil mitte midagi olulisemat teha, kui mingile tiinekale keha ehitada? Teiseks tekib mul küsimus, kelle raha eest seda tehakse? Selles mõttes, et ma eeldan, et enne laeva ressursside ja arsti tööaja isiklikeks projektideks kulutamist tuleks kuskilt luba taotleda? Sarjas pole absoluutselt mitte mingit vihjet olnud sellele, et kuidas see arst üldse saab endale mingit hobiprojekti lubada, millele nädalas kümneid tunde kulub. Kolmandaks, kui te arvasite, et sellega oli nüüd kõik, siis te eksite!

Ei, õnneks liigume me edasi meie armsalt LGBT paarikeselt, kelle nutuhoog muu toimuvaga absoluutselt mitte kuidagi ei seostu, ja jõuame kapteni juurde! Meil on teatavasti jätkuvalt siin see väga ajatundlik missioon ettevalmistamisel, nüüd hakkame hagu andma! Aa, ei, enne seda teeb tema nüüd ka ühe väikese nutuhoo oma kallimaga, sest jah, ta kallim on tõesti sobivaim inimene sellele missioonile minekuks, aga ta hästi ei tahaks oma musi saata. Taas, tuletan meelde, et kaalul ei ole mitte sugugi ainult ühe planeedi saatus siin. Mis tuletab kohe meelde, et ta juhtis päästemissiooni, pannes kogu ülejäänud meeskonna ohtu. Kui talle hiljem öeldi, et ehk ta ei käitunud mõistlikult, kapten peab tegema ka raskeid otsuseid, leidis ta, et ta ei kahetse, sest ta “ei jäta kedagi maha”. Kuigi … Päästeti kolme inimest ja selle päästeoperatsiooni käigus suri … kolm inimest, mitte küll päästetavad (no ja hävitati muidugi föderatsiooni vara). Ehk siis kas ta tegelikult ütleb, et ta ei jäta omasid maha ja suva, kui teised tema sõprade päästmise nimel surevad? Või mis see mõte on siin? Ühesõnaga see pidev tühja koha pealt emotsemine on selle sarja täiesti kohutavaks teinud.

Ärge uskuge kuupäeva, Euroopas tuli varem välja

Aga pidev draama tundub viimasel ajal üldse iga sarja kohustuslik osa olevat. Näiteks vaatasime sellist sarja nagu Vigil, mis iseenesest on megahuvitav. Uurija saadetakse allveelaevale mõrva uurima, kuigi on selge, et mõrtsukas on jätkuvalt allveelaeval. Ainult et uurija on lisaks ka depressiivne JA kannatab paanikahoogude käes — no mitte alati, aga näiteks siis, kui ta peab olema pisikestes suletud ruumides (nagu näiteks allveelaev). Ja jah, ta oli sellest teadlik, enne kui ta selle ülesandega nõustus. Lisaks on ca kolmandik sarjast tema ja ta kallima suhteanalüüs. Kusjuures see kallim on ise ka hästi huvitav naine, ajab väga asjalikku asja maismaal, uurib kuritegusid ja teeb vägitegusid jne. Nii et selle paari puhul on mõlemad selgelt iseloomuga tegelased, kes teevad väga huvitavaid asju, aga väga palju ekraaniaega kulutatakse lihtsalt suhtedraamale. Samas seda sarja ma siiski julgen soovitada, sest see oli tõesti huvitav vaatamine.

Teine VÄGA äge vaatamine oli Midnight Mass, aga see on neile, kellele õudukad meeldivad. Üsna verine oli ka. Aga hea süžeega õudukas. Kuigi siin oli vist küll selles mõttes token lesbian, et oli üks naine, kelle lesbilisus mitte kuidagi looga ei seostunud, st oleks võinud terve sarja ära vaadata, teadmata, et ta lesbi on, kui poleks olnud ÜHTE stseeni, kus ta kallim saart külastas ja üritas teda veenda saarelt minema kolima. Ja kõik, selle ühe stseeniga nende lugu piirduski, rohkem ei mainitud ta kallimat ega üldse tema seksuaalsust enam mitte kunagi, nii et jäi täiesti arusaamatuks, miks see stseen seal üldse oli. Selles mõttes, et vanasti usuti, et kui on teatris laval relv, peab see relv ka pauku tegema jne. Nüüd usutakse lihtsalt, et kui sul on laval kümme inimest, pead sa vähemalt ühe korra kõva häälega ütlema, et üks neist on lesbi, ükskõik, kas see looga kuidagi seotud on.

Aga sari ise oli sellest hoolimata täiesti imeline. Spoilerdamata ütlen nii palju, et mees naaseb üle aastate kodusaarele, kuhu samal ajal jõuab ka uus preester, keda mängib Hamish Linklater. Ja see preester asub sõna otseses mõttes imetegusid tegema. Aga no pill tuleb (seekord küll mitte eriti) pika ilu peale ja kõik need eestlaste vanasõnad. Igatahes Hamish Linklater on selline näitleja, kelle nägemisest mulle piisab, et õudusest judisema hakata. Leegion jättis mulle korraliku hingetrauma vist.

Aga tegelikult olen ma ise viimasel ajal lõbusama ja meelelahutuslikuma laine peal, nii et minu viimase aja kindel lemmik (lisaks Cowboy Bebopile) on Only Murders in the Building. Jah, teie silmad ei peta teid, Steve Martin on tõesti tagasi. 😀 Ütlen ausalt, et tema viimased (nüüdseks vist juba kümne aasta tagused?) filmid tundusid täpselt sellised “lükkaks lastega perede pealt kähku hunniku raha kokku ja läheks pensionile ära”, mida ei saa muidugi talle pahaks panna, aga ütleme nii, et olin kergelt kõhklev, kui lugesin, et ta pole siin mitte ainult peaosatäitja, vaid ka üks autoritest, sest no ma mäletasin tiba lihtsakoelisemat huumorit.

Aga tegelikkuses on see täiega naljakas sari. Selline kerge ja naljakas mõrvamüsteerium, kus võib kogu aeg kaasa mõelda, sest tegelikult antakse vihjeid, mille abil mõrtsukat tuvastada, üsna varakult, aga ütleme nii, et mina sellest kõige suuremast vihjest arusaamiseks piisavalt haritud ei olnud. Mõte siis selles, et kolm ühes ja samas rikkurite majas elavat tegelast saavad ootamatult sõpradeks, kui selgub, et a) majas oli enesetapp (mis on ehk siiski mõrv) ja b) kõigile kolmele meeldib sama mõrvapodcast. Nii et loomulikult hakkavad nad nüüd mõrva (või “mõrva”) uurima, et saaks ainult oma podcasti teha. Ma tean, et Selena Gomez on varem ka mitmes filmis mänginud, aga ma pole ühtki neist näinud, nii et tema hea näitlejatöö oli VÄGA meeldiv üllatus. Üldse sobis peategelaste kolmik suurepäraselt kokku ja ilmselgelt pole ma ainus, kes nii arvas, sest kõik kolm nomineeriti parima komöödianäitleja kategoorias Critics Choice Awardsile. No ja sarjast käivad läbi ka näiteks Sting (kes mängib iseennast), Jane Lynch ja Tina Fey (miks Tina Fey alati täielikku mõrda mängib?).

literature

Kaarnalaul

Kassipilte tuleb blogijatel kohustuslikus korras jagada, et ei peaks Perekoolist lugema, et äkki on ära antud

Eile läks nii, et ma ei leidnudki oma suusapükse üles. Peavad olema siin majas, aga kus … Seda ei tea keegi. Vähemalt tahaks uskuda, et mõlemat paari ma ometi minema ei visanud ju. 🤔 Igatahes õue ei saanud, nii et esiteks sai tehtud üks väike õmblustöö, mida ma olin juba poolteist kuud edasi lükanud, “Imetamise teejuhti” loetud (see on ikka TÄIELIK propaganda isegi mulle, kes ma igati imetamise pooldaja olen, aga samas näiteks väga põnev teada, et tänu mingitele Hiina kaluriküla naistele, kes lapsi ainult paremast rinnast toidavad, teame me täna, et selles rinnas, mida imetamiseks EI kasutata, on pärast menopausi algust vähirisk pea neli korda suurem kui imetamiseks kasutatud rinnas), ja lõpuks paar sõna uue raamatu kohta kirja pandud.

Nimelt veetsime siin taas pisut aega kvaliteetkirjanduse seltsis — “Kaarnalaulust” siis jutt, kuigi “Imetamise teejuht” on kahtlemata ka omaette kvaliteet. Freddy ei näidanud küll erilist huvi üles, aga eks ma siis lugesin üksi. Kassidele väärt raamatut pakkuda või sigade ette pärleid visata … Tegelikult on see muidugi mu enda süü, et ma olen “tema koha peale” asju pannud, ta on selle suhtes väga tundlik. Aga minu kaitseks olgu öeldud, et neid tema kohti on umbes miljon ja see, mille alusel ta neid defineerib, on … omapärane. Näiteks, kui Cyrus töötab kodust ja Freddy hommikul näeb, et Sirru kohvitassiga oma kontoritooli poole kõnnib, on ta valmis spurtima, et esimesena kohale jõuda (mis sellest, et loomulikult tõstetakse ta selle peale absoluutselt iga kord tema selle tooli pealt maha). Aga see selleks, kirjandus!

Tänasel päeval võib vist juba öelda, et tegu on tuntud ja tunnustatud Eesti autori teosega, sest räägime ometi juba kolmekordsest Stalkerilaureaadist. Siin blogis on ta samuti tuntud ja tunnustatud, sest olen temast siin ometi varemgi kirjutanud. Aga käesolevat teost kutsus autor ise naljaga pooleks “ühe õhtu lugemiseks” ja eks see tegelikult nii ole ka, pole just maailma kõige paksem üllitis. Ma olen vist varem ka öelnud, et ma pole eriline lühilugude fänn. St loen küll, kui ette antakse, aga väga harva juhtub, et mõni pikaks ajaks meelde jääb. Samas ärritab mind keskmise ulmekirjaniku seisukoht, et alla triloogia pole üldse mõtet kirjutama hakata ning igaüks neist raamatutest võiks 450 lk olla. Nii et see oli täpselt paras amps — ja kuna mulle juba eelmine jutukogu väga meeldis, siis olid ootused kõrgel.

Aga milles siis kühvel? Peategelane on naisterahvas nimega Kaaren. Ei, mitte siin blogiski sõna võttev Kaaren, vaid raamatu Kaaren on jõuline nagu tank, armastab kakelda ja seksida ning võib küll eluraskustest veidi kibestunud olla, aga teab väga selgelt, mida ta tahab (ja milleks ta võimeline on, kui see, mida ta tahab parajasti kättesaadav pole). Hmm … Äkki ikka on meie Kaaren? Teab keegi, kas meie Kaarnal on rohelised silmad? Igatahes on Kaaren sunnitud elama eksiilis, sest tema kodumaast on alles ainult varemed. Aga sellest pole midagi, sest Kaarnal on Plaan.

Või siis tegelikult, äkki ikka on peategelane Haldemar. Enesekeskne ahne väiklane närukael. Või siis jumalate tööriist. Samas, ega jumalaid ei huvita, kas haamer on ilus või kole, kuni sellega naelu annab taguda. Aga ma ei tea, ta andis mulle ikka läbivalt kõrvaltegelase vaibi, isegi kui temast tegelikult rohkem juttu oli. Nii et minu peategelane oli Kaaren, mitte Haldemar või nende kodumaa vms.

Hea raamat oli, tõesti neelasin põhimõtteliselt ühe hooga alla, sest kogu aeg tahaks teada, mis edasi saab. Tegelased olid ka piisavalt mitmetahulised ja huvitavad, ei olnud kohe selge, kellele me siin (ja kas üldse) pöialt hoidma peaksime. Lisaks mulle meeldib see, kui otsesõnu liiga palju tausta ei avata, vaid lugeja peab kildudest ise taustainfo kokku panema, ja kuigi raamat on lühike, ei jää mulje, et lugu liiga kiiresti lahti rulluks. Kogu aeg oli ikkagi ootusärevus sees. Aga eks nende infokildude andmisega on nii ja naa. Näiteks mulle väga meeldis see, et siin ei saanudki päris aru, kui palju maagia on maagia ja kui palju see on hästi saladuses hoitud teadus (sama tendents on paistnud ka mõnes Kalmsteni lühiloos), aga teisalt siiani kripeldab see, et kuskil mainiti täiesti möödaminnes intsesti ja ma ei saanudki teada, kas see üks tüüp oli lihtsalt eriline värdjas või oli tegu kultuuriga, kus see oli norm (või kultuuriga, kus sellel pole tänu arenenenud teadusele mingeid bioloogilisi implikatsioone).

Nii reklaami mõttes ütleksin suisa, et minu meelest võiks see raamat sobida ka inimestele, kes muidu erilised fantaasiakirjanduse fännid ei ole, aga lihtsalt seikluslugusid armastavad. Proovige ära ja usun, et saate aru küll, miks talle neid auhindu muudkui pihku surutakse, väga hästi kirjutatud hea lugu.

Uncategorized

Küll aeg alles lendab

Praise be, kallid sõbrad, praise be — avastasin, et see vahejupp, mille Sirru mulle varase jõulukingina (teie soovitusel) ostis, sobib lisaks mu niisama jahedama ilma jopele ka mu MÕLEMA suusajopega. Ma ei olegi siin majas vangis! Või noh, tehniliselt peaks väravani jõudmiseks veits lund kühveldama, sest eile PÄEVAL, enne suuremat lumesadu, oli pilt selline:

Meil on siin veits see häda, et Cyrus ei taha, et ma ise lund roogiksin, sest I thought we agreed you are going to stop trying to induce. Ta nimelt arvab, et ma olen raseduse lõppfaasi kohta natuke liiga aktiivne. Üldse on igasugu huvitavaid mõtteid tekkinud tal, näiteks sai ta pahaseks, kui ma tahtsin joogapalli osta, sest ma mainisin kogemata mokaotsast, et see poleks ju AINULT mulle, lapsele on ka kasulik veits seal peal kõhuli olla, treenib küljelihaseid ka. Mis teeb minust halva inimese, sest “sa ei saa vastsündinu peal mingit Natsi-Saksamaa treeningprogrammi rakendada” (esiteks, Natsi-Saksamaal polnud joogapalle, ja teiseks, millal siis veel, kui mitte vastsündinu peal?) ja “mis siis, kui sa teda seal hoides näiteks aevastad?” (ma ei tea, aga mis siis, kui ma temaga ühest toast teise kõndides aevastan? mis küsimused need on?). Ehk siis joogapall jäi selle vastusurve tõttu ostmata. Loodan, et ta veits rahuneb, kui titt käes on ja näha, et päris kristallist ei ole.

Igatahes eile ka vaatasin ainult aknast, kuidas naabrid terve päeva lund rookisid (meil siin ei jõua sahk mitte sugugi iga päev meie väikesele tänavale, nii et keskmine inimene ei saa liikuma, kui ise ka tänavat ei roogi — üks kord elus on meil oma 50 aastat vana autoga eelis, sest selle nelivedu läheb vajadusel igast asjast läbi). Kuigi hetkel on otsustatud, et me ei viitsi autot puhastada, nii et kui muidu mõtlesin, et tuleks see titt juba varem, siis praegu on seis selline, et kui ka peaks siin sünnitustegevus algama, siis nädalavahetuseni hoian jalad ristis ja ei lase kedagi välja (nädalavahetusel hakkab ehk sulama juba).

Mis muidu? Muidu olen täiesti teadlik sellest, et üks sõber ootab innukalt raamatuarvustust, aga kuna see ei taha mitte mul praegu sõrmede alt välja tulla, siis räägin hoopis muudest asjadest. Dekreediraha näiteks sain kenasti kätte. Ütlesin Sirrule, et viin ta selle puhul ükskõik kuhu sööma, valigu aga. Tema valikut võite ülal näha. 😀 Ma ei kurda, rahakoti seisukohast on see ju suurepärane. Lisaks oli tegelikult toit ka kiirtoidu kohta ikka täiega hea. Mulle muidugi meeldis see, et see nägi täiega välja nagu Twin Peaksist tuttav “tavaline USA väikelinna kohvik”. Kes ei mäleta või pole näinud, siis Twin Peaksi oma oli selline:

Aga no see musakast ja stiil ja kõik … Isegi selline traditsiooniline kohvikann oli, kust igaüks võis kohvi võtta (ma selle suhtes olin alguses veidi skeptiline, sest see seostub mulle eelkõige soomlaste kohutava kõrbenud lögaga, aga ei, maitses okei). Nii et ma isegi ostsin sõõrikut ainult selle pärast. Üks sõber küsis veel hiljem, kas on okei oma ameeriklannast kallimat viia sinna või on too much on the nose. 😀 Nagu you can’t get any more on the nose than that, aga see oli sellest hoolimata lahe koht. Nii et ma arvan, et viige julgelt kõik oma ameeriklased sinna, näete ära, kuidas neil huumorimeelega on.

Väike ehmatus oli ka siin vahepeal. Minu mitte nüüd ilmtingimata parem pool käis reedel (st nüüd siis juba kümne päeva eest) sõpradega väljas ja kolmapäevaks oli juba kaks inimest sealt seltskonnast positiivse PCR-testi andnud. Üks neist kusjuures samuti juulis vaktsineeritud. No ja kuna minu musirull oli ka just kaks päeva kurtnud, et ilge väsimus on peal, siis ajas veidi hirmu nahka küll. Õnneks selgus, et ta oli lihtsalt väsinud ja kuna praeguseks on kümme päeva möödas, võib vist üsna kindlalt öelda, et seekord läks see mõõk meist mööda. St ma otseselt ei karda tõsiselt haigestumist, seda enam, et mulle tehti alles mõne nädala eest tõhustusdoos, aga ma kardan seda, et kui ma valel ajal positiivse testi annan, pean maskiga sünnitama. Täitsa ausalt, mul on praegu füüsiliselt raske maskiga toidupoes käia, pea hakkab kiiresti ringi käima jne, nii et ma ei taha mõeldagi, kuidas pikaajaline suurem pingutus sellega oleks. Minu isiklikud kontaktid on küll kõik juba niigi miinimumini viidud, aga nüüd panen Cyruse ka ketti vist viimasteks nädalateks. Või käitub nagu teised vastutustundlikud inimesed praegu käituvad — minu (igati vaktsineeritud) vend näiteks käis nädalavahetusel sünnipäeval ja kõik inimesed tegid enne peoleminekut igaks juhuks kiirtesti. Omal algatusel ja ühisel kokkuleppel, keegi ei vingunud.

P.S. Ma saan aru, et enamvähem igast lõigust käis nüüd korra rasedus läbi, aga ma ei saa sinna midagi parata. Mul on kohe-kohe 38. nädal, nii et paratamatult praeguseks keerleb pea kõik selle ümber. Olge õnnelikud, et ei pea vaatama pilte mu haiglakoti sisust või vlooge selle kohta, kuidas ma lastetuba viimistlen. Kuna ametlik tähtaeg on 23. detsember, ostsin isegi jõulukalendri, et sellega count down’i teha (täitsa tõsiselt, mis count down eesti keeles on?). See muidugi ei tulnud väga hästi välja, sest sealt tulevad nii pisikesed šokolaadid, et ma ei viitsi igapäevaselt neid urgitseda, vaid võtan iga kolme päeva tagant kolm korraga vms, aga no mõte on see, mis loeb jne.

anna kannatust

Siin e-riigis käib kõik nii ladusasti

Lasin endale rasedajope asemel hoopis selle vahejupi kinkida – hetkel on kitsaks tõmmatud, hiljem saab soovi korral ka kandekoti peal kasutada

Ehk siis jah, ta vingub jälle! Nagu te ehk mäletate, olen ma nüüd juba mõnda aega abielus ja seoses sellega on mul ka uus nimi. Ja seoses selle uue nimega on mul juba olnud umbes MILJON viperust. Esimene neist polnud otseselt seotud e-riigiga, vaid pangaga. Mul olid pangas kõik andmed muudetud, olulised kaardid juba uue nimega käes jne … Ja siis saadeti mulle järsku vana nimega uus kaart. Küsima minnes selgus, et keegi ei tea, miks ja kuidas nii juhtus, sest süsteemis oli igal pool uus nimi. 😀

Siis tuli aeg tuludeklarit esitada. Ja loomulikult ei saanud ma maksutagastust kohe kätte, sest selgus, et mul oli seal kontoandmete juures jätkuvalt vale nimi. Okei, raputan tuhka pähe, tookord OLI minu viga see, et ma eeldasin, et e-riigis võiks need nimed automaatselt muudetud saada. Tookord muutsin nime ära, sain raha kätte ja elasin õnnelikult edasi. No ja nüüd olen ma ametlikult dekreedis, eks ole. Võite ühe korra arvata (sest kolme teil vaja ei lähe), kas ma sain kohe õnnelikult raha kätte või oli seal “viga kontoandmetes”. 😀 Kas tõesti on palju tahetud, et kui ma olen juba ametlikult nime ära muutnud, maksusüsteemis seda eraldi muutnud jne, siis muutuks see automaatselt ka haigekassas? Igatahes, kui näete mind nädala pärast toiduabi järjekorras, siis ma ei saanudki oma raha kätte. Kuigi tegelikult sain täna andmed taas õnnelikult muudetud ja abivalmis daam telefonis kinnitas, et nüüd on kõik hästi, ja mees saatis ka hommikul just kulutamisraha, nii et loodetavasti siiski mitte.

Aga ma loen nüüd mulle saadetud raamatut edasi, enne kui autor küsima tuleb, kaua ma jokutan. Eile näiteks magasin terve päeva lihtsalt maha, kuidas nii saab. Olen nimelt tõesti jõudnud sellesse punkti, kus mul tõesti pole pea ühtki kohustust enam. Jalutan ja kütan ahju ja lihtsalt elan. Vähemalt jõudis see jope vahejupp täpselt õigel ajal kohale, enne kui päriselt külmaks läks. Muidu laseksin praegu ka Cyruse vana jopega ringi.

movies

Eunuhhist khaani tapmine, härrasmehed ja üks surematu

Mäletate, ma kilkas siin, et võitsin PÖFFipiletid? Mõtlesime, et austame Sirru kultuuripärandit ja läheme Iraani filmi vaatama. Nagu täitsa ausalt, ma ei saanud MITTE MIDAGI aru, tema ka mitte. Kuni selleni välja, et ma ei saanud aru, kust see pealkiri üldse. Mingis intervjuus režissöör ütles, et pealkiri on selle tõttu, et eunuhhist khaan ei olnud oma surmas süüdi, ta oli sunnitud end tapma, nii et ma eeldan, et ju see on siis mingi Iraani kultuuri tüvitekst, mida kohalikud vaatajad kõik teavad. Aga põhimõtteliselt sain ma aru ainult sellest, et oli üks isa, kes kaotas kaks last, kusjuures ühe neist eriti jubedalt — ta ei surnud pommiplahvatuses, aga sai keemiarelvast sellised kahjustused, et ühel hetkel tappis end ise, sest ei suutnud selle valuga elada. Mitte millestki muust ma enam aru ei saanud. Ilmselgelt polnud ma ainus, sest kolm erinevat inimest tõusid filmi ajal püsti ja läksid vaikselt minema, ja ütlen ausalt, et ma vaatasin neile veidi kadedalt järele. Visuaalselt oli ilus küll, aga ainult sellest jääb nagu väheks, kui midagi aru ei saa. Nii et rääkin hoopis teistest filmidest, mida ma hiljuti näinud olen. Sellistest lihtsale inimesele sobivatest filmidest.

Nimelt vaatasin hiljuti Guy Ritchie filmi “The Gentlemen”. Väga hea film oli, kuigi mind täiega häiris see, et Colin Farrell (see istuv) nägi siin välja nagu Mihkel Raud. Põhimõtteliselt räägitakse ühte gängstalugu, nagu Ritchie filmides ikka, aga hästi huvitavalt ja neljandat seina lõhkudes … Nagu tema lugudes ikka. Kiidan heaks. Erinevalt Wrath of Man’ist, mis oli … täpselt nagu iga teine Jason Stathami film, ma ei pane isegi linki tollele. Aga mis siin ikka pikalt pajatada, vaadake treilerit:

Ja kuna Gomorral tuli siin vahepeal minu suureks üllatuseks uus hooaeg (ma arvasin, et eelmine jääb viimaseks, sest tavaliselt tehakse film kõige lõpetuseks), siis vaatasime vahepeal välja tulnud filmi ka ära. See keskendub Ciro elule ja on nii hästi tehtud, et peaaegu mõtled, et ta on ikka nii valesti mõistetud ja nii traagilise taustaga jne. Kuniks tuleb meelde, kuidas ta sarja esimeses hooajas üht täiesti süütut tütarlast piinas (ja seejärel ta ära tappis), et oma mahhinatsioone edendada, nii et noh. Ei ole meil seal häid inimesi. Mul on tunne, et autor on natuke olnud selle lähenemisega, et see siin on tema arengutee ja nüüd ta on hulga parem inimene, nii et kõik halb peaks unustatud olema, aga päris elus ikka nii ei käi, kõike siin ilmas ei saa andeks.

Ja teiseks mind IGA KORD šokeerib selliste sarjade/filmide puhul see, et kui näidatakse, kuidas mõni mees on armunud, siis kogu jutt on stiilis “oi, tead Giulia, mida kõike ma sulle ostaksin, kui sa minu oleksid, kõrvarõngaid ja sõrmuseid ja keesid ja kleite ja …” Paneb kohe mõtlema, kas see ongi mingi väga spetsiifilise blingile orienteeritud ühiskonnakihi jaoks armastus. Mulle oleks esiteks ohumärk, kui mees hakkab rääkima kohe alguses, kuidas ta kuu ja tähed taevast alla toob, sest love bombing (Cirole anname andeks, sest ta oli selles stseenis vist kümnene), aga teiseks on see õõvastavas kontrastis ühe stseeniga (nüüd juba sarjast), kus itaallanna ütles, et tegi seda, mida nende suguvõsa naised kõige paremini oskavad:”Hoidsin suu kinni ja silmad maas.” Sest rikas mees ostab endale ilusa naise ning katab ta kulla ja karraga. Ning siis see naine on vait, kui tal just ei õnnestu end kuidagi (enamasti mehe või isa surma läbi) võimupositsioonile nihverdada. Ma olen taas lihtne inimene, minu jaoks näitab armastust hulga rohkem see, kui mehel on meeles poes käies mulle mu lemmikkohupiima tuua, mitte see, mitu korda aastas kulinaid saab. Aga see on muidugi tingitud ka sellest, et ma ei kanna eriti kulinaid. 😀 Nii et ma ei tea, kui seda satub lugema mõni naine, kes päriselt enda eest hoolitseb, eks ta võib siis öelda, kas ta hindab rohkem igapäevaseid väikeseid hoolimise märke või kulda ja karda – või on hoopis nii nõudlik, et mõlemad peavad olemas olema.

anna kannatust

Kiidan heaks

Mina aeglaselt tipptunni ajal mööda Lasnamäe kanalit edasi nühkimas

Pidin täna ringi sõitma ja mitmes kohas nägin inimesi, kes parajasti tegelesid (linna) puudele jõulutulede paigaldamisega. Mind ajavad närvi liiga varased jõululaulud, aga absoluutselt kõik valgusallikad kiidan ma küll heaks. See vihm ja pimedus käib ajudele ju, isegi ostsin esimest korda elus jõulutuled. Ostmisega kahjuks asi ka piirdus, sest ilmselgelt ei oska ma lugeda, nii et alles kodus sain aru, et toitejuhe tuleb sellistel eraldi juurde osta. Nii et eks ma pean nüüd uuesti poodi minema. Vähemalt nägin selle käigus juba ära, kui palju tulesid ka juurde vaja oleks. Aga iseenesest pole me isegi hiljaks jäänud ega midagi, naabritest ka hetkel ainult üks maja blingib.

Muidu ei ole mul vist suurt midagi öelda, igav elu on olnud. Ühe teema lisan ehk teiste harimiseks, mida jõulude ajal suguvõsaga laua taga istudes vältida, et ootamatult tüli ei tekiks. Ei, mõistatage ise, millest jutt käib (vihje, ei ole teemaks pagulased või vaktsiinivastased vms), ma lisan oma isalt viimases telefonikõnes kuuldud vihase tsitaadi:

Minult ei saa need si*akotid küll enam mitte midagi. Suvi otsa on nad meie kulul liugu lasknud ja end täis puginud, mida neil veel vaja.

Ahjaa, kurtsin ämmakale, et minu poolest võiks see titt homme tulla, ma ei jaksa enam. Ta naljatas vastu, et nädala pärast ei loetaks teda enam enneaegseks, nii et järgmisest neljapäevast võin hakata erinevaid rahvatarkusi proovima. Guugeldasin seda ja tundub, et ei ole seal midagi keerulist, tuleb lihtsalt hakata pärast sauna trepi peal seksima (kas saunalava astmed loevad?), soovitatavalt ohtra nibude näppimisega. Kõlab nagu miski, mille pealt võiks OnlyFansis teenida, kui juba asjaks läheb. 😀

anna kannatust

Jälestan silmakirjalikke inimesi

On palju asju siin ilmas, mis mind natuke (või natuke rohkem) närvi ajavad. Siin on üks lahtine nimekiri.

Esiteks inimesed, kelle järel ma ootama pean. Kui on kokku lepitud, et midagi tehakse mingiks ajaks ära, siis võiks see nii ka olla, mitte nii, et ma pean ette arvestama juba, et see inimene raudselt jääb neli tundi hiljaks. Samas tuletas see eelmise nädala tõlketöö kohe meelde, miks ma ei saaks iial vabakutseline tõlkija olla — kohe, kui mind panna olukorda, kus mul pole kindlat rutiini, ei suuda ma enam normaalsel ajal tööga pihta hakata ja kõik jääb viimasele minutile. Ka siis, kui ma teen terve päeva vabaks, et just selle asjaga tegeleda, mu aju lihtsalt ei hakka tööle, sisemus karjub, aga ma EI tööta. Selleks, et olla tõhus, peab mul olema võimalik endale mingi rutiin ehitada (ja ka see töötab teatud tingimustes).

Vahemärkusena olgu öeldud, et see oli üks huvitav tõlge kõigile Eesti politseiriigi teemal kirejatele. See oli nüüd siis viimase kohtuastme otsus (ma ei jaga mingeid saladusi siin praegu, see lahend on prantsuskeelsena täiel kujul netist leitav), kus esimese hooga mõisteti kahele tüübile neli tuhat eurot trahvi (per koon, mõistagi) kohtu solvamise eest. Ja kui keegi mõtleb, et nad üritasid kohtusaalis kohtuniku pihta sülitada või kasutasid seal inetuid sõnu vms, siis te eksite, nad kirjutasid neli blogipostitust, kus kritiseerisid olemasolevaid kohtulahendeid viisil, mis Prantsuse riigi (või noh, vähemalt kohtu) meelest kahjustas kogu kohtusüsteemi mainet ja kvalifitseerus seega kohtu solvamiseks. Tuhat eurot blogipostituse kohta, kusjuures pange tähele, kirjutajaid oli ju kaks, vaevalt nad neid kõiki päriselt koos kirjutasid.

Ehk siis oleks meil siin selline elu, istuksime me Varrokesega mõlemad juba võlavanglas ja jagaksime õnnetult kuivikuid. (Jah, ma olen kursis sellega, et tavaliselt on naised ja mehed eraldi vanglates, aga kas te tõesti arvate, et ta oleks nõus meestevanglasse minema? See oleks ilmselgelt liiga gei ju. Ta on heteroseksuaalne mees, kes ei mõtle homoseksile, seega peaks ta olema segavanglas. Kui sellist veel ei ole, siis tehtagu!) Rääkimata sellest, et sel ajal, kui meil oli esimene lockdown ja rahvas nuttis, sest sõbrad võisid ainult kahekaupa jalutada, käisid Prantsusmaa politseinikud ka väikelinnades pahandamas emadega, kes lapsega kahekesi liiga kaua omaette pargis olid, sest ilmselt iial ei tea, millal koroona põõsast ninna kargab vms. Me oleme nagu või sees olnud siin.

Teiseks. Eestlased, kes ei saa aru, kus riigis nad elavad. Nagu jumal hoidku, vaata aknast välja ja pane helkur külge. Paari päeva eest oleksin õhtul kell kaheksa peaaegu sõitnud üle lapse, kes tuli JOOSTES põõsa tagant ja jooksis üle ülekäiguraja. Mitte üht helkurit. Ma saan aru, et ega nad Lasnamäel loetud ei ole ja lapsed ongi lollid, aga kas papat-mammat siis ka ei huvita, kas nende laps ellu jääb? Ja ma sõitsin kiirusepiirangust aeglasemalt, sest ülekäiguraja lähedal olid mingid muud inimesed ka, nii et ma tahtsin näha, kas nemad hakkavad sebra poole astuma või mitte. No ja täna sõitsin ma koju ja minu ees ületas sõites teed jalgrattur, kellel taas polnud ühtki helkurit peale selle standardvarustuse rataste küljes. Nii et pani mul nina eest läbi ja alles siis sain ma aru, et … rattal oli ka lapseiste ja selles istmes laps … Nagu tõesti, kas raske oleks vähemalt lapsele helkuritega riided selga panna v? Ma näen neid siin jalutades, pooled helgivad ka tänavalambi paistel nagu jõulupuud, ja hea ongi.

No ja siis tulin ma koju ja läksin jalutama. Ning kilomeetrikese pärast avastasin, et viskasin autovõtmed tuppa, aga sealt võtmekonksu all riiulil olevast helkurihunnikust ei võtnud midagi. (Mul on need, mis ümber käise käivad, et saaks kiiresti iga erineva jope külge panna.) Ei saa ju inimesele pahaks panna, ikka vahel ununeb. Proovige ometi natukenegi mõistmist üles näidata, kes meist siin ikka patuta jne.

Kolmandaks. Inimesed, kes sõltuvad liigselt välisest valideerimisest. Ainult iseendast räägin praegu. 😀 Olen kolm nädalat järjest igal nädalal Duolingos tahapoole kukkunud, sest nad muutsid oma süsteemi, ja see ajab mind NII ebaratsionaalselt närvi. Sest pole oluline, kas sa õpid, oluline on, kas joonistatud öökull sind selle käigus kiidab.

Neljandaks. See, mis hetkel Rittenhouse’i ümber toimub. Ma saan igati aru, miks teda süüdi ei mõistetud — kui asitõendeid vaadata, on täiesti selge, et polegi seaduslikku põhjust teda süüdi mõista. Nii lihtsalt on, nii et ma ei saa aru neist demokraatidest, kes internetis kisavad, nagu oleks tegu räige ülekohtuga. Kohus lähtub seadustest, seaduse kohaselt oli kõik korrektne. Aga moraalsel tasandil on vale nii see, et tal on vanemad, kes üldse lasevad 17aastasel sellisesse olukorda sattuda, kui ka see, et vabariiklased üritavad temast praegu mingit kangelast teha. Põhimõtteliselt laps tappis mitu inimest olukorras, kuhu ta poleks pidanud üldse sattuma (ja kuhu ta kogu saadaoleva info põhjal TAHTIS sattuda), seda käitumist ei peaks heroiseerima. See on lihtsalt kurb. Ja teiseks on see kahjulik. See kohtuotsus on küll ainumõeldav, kuid kahjuks annab see paratamatult ka hagu teistele vaimuhaigetele (mõlemalt poolt “rindejoont”), kes end vabadusvõitlejatena näevad.

P.S. Kui te tahate midagi toredat, mis tõesti on selline feel-good ja keegi ei saa igas osas surma ja naljad on sõbralikud jne, siis Ted Lasso on see sari. Esimene hooaeg ei tõmmanud mind nii hullult käima (seda enam, et pool ajast tundsin, et ma saan kõigist sõnadest subtiitriteta aru, aga lausete tähendusest ei saa, sest ma tean USA slängi, aga mitte briti oma), aga teine oli juba meganunnu. Point siis selles, et Ameerika jalgpalli treener satub Inglismaale jalgpallitreeneriks (mitte, et ta jalgpallist väga midagi teaks sel hetkel) ning sari jälgib seda, kuidas see eluke neil seal veereb, tüüpiliste (stereotüüpsete) jalgpalluritega, kes kõik tahavad olla peategelased, aga mõni on ikka pallipoiss jne.