literature

Raske vihm (Manfred Kalmsten)

Mul üks sõber on vahepeal kuulsaks saanud. Võime me Eestis kellegi kohta kuulus öelda, kui ta on kõigest kirjanik, mitte Anne Veski ega Mallukas? Igatahes on mu kõige esimene peiks, kellega me omal ajal käest kinni dinosauruste vahel jalutasime ja teiste kirjutatud raamatuid dissisime, viimastel aastatel suisa kaks Stalkeri auhinda saanud, ühe parima Eesti lühiromaani eest (“Raske vihm”, 2018) ja teise parima Eesti lühijutu eest (“Lumemarjaveri”, 2020). Nii et mida mina ka tean, aga teised loevad ja kiidavad. Igatahes olin ma väga üllatunud, kui ta tahtis mulle oma raamatut saata, sest … Ta ju tunneb mind. Et sa nagu tead, milline mõrd ma olen, aga ikka mõtled, et vot just tema arvustus on mu elust puudu. Kas see on nagu mingi selline masohhism, kus sa hiljem ühe käega kerid teksti selle kohta, kuidas sellist saasta pole ikka AASTAID näinud, isegi mitte Eesti kirjanduses, ja teisega … teadagi tõstad kohvitassi?

Võtsin selle üsna skeptiliselt vastu, sest minu ainus kokkupuude Eesti ulmega oli selle hetkeni Indrek Hargla ja ma ei ole eriline fänn (mis on muidugi puhtalt maitseküsimus ja ilmselt ka vähese silmaringi küsimus, sest olen lugenud ainult ühte tema raamatut ja rohkem ei tahtnud). Lihtsalt minu loogika oli, et kui kõik leiavad, et Indrek Hargla on Eesti parim ulmekirjanik, aga ta stiil mulle ei istu, siis kõik muu on tõenäoliselt veel kehvem, eks ole. Ja noh, enne selle raamatu ilmumist polnud ka olnud ühtki, mis mul kirjelduse põhjal huvi tekitaks. Eks see ole prioriteetide teema ka. Ma neelan päris palju välismaist sci-fid ja kui ma näiteks olen läbi lugenud Jemisini kolm paksu apokalüpsiseraamatut järjest, siis ma olen vaimselt sellest teemat kurnatud ja ei taha vähemalt pool aastat enam ühtki katastroofijärgsel planeedil toimuvat lugu kätte võtta, ükskõik mis keeles. Viimasel ajal tahaks üldse rohkem vaheldust, midagi, mis pakuks kui mitte uut tausta, siis vähemalt uusi vaatenurki.

Nii et selles mõttes “Raske vihm” meelitas uudsusega, seenhaiguste käes vaevlevad inimesed ei ole juba tüdimuseni äratrööbatud teema. Ja tegelikult ütlema ka nende teemade kohta, mis olid nö traditsioonilisemale taustale rajatud, et ta tõi sisse uudseid elemente – näiteks sain teada (ühe potentsiaalse põhjuse), miks nii kõikvõimas olend nagu lohe üldse inimesele kuuletuma peaks. Või miks vampiirile kassid võiksid meeldida.

Huvitaval kombel ei olnud aga nimilugu minu lemmik, kuigi auhinnatud ja puha. See oli okei, selles mõttes, et ladus lugeda ja ikka tahtsid teada, mis edasi saab, aga see ei tõmmanud mind nii käima. Alates kolmandast loost tuli see tunne, et krt, ma ei taha seda raamatut enam käest panna, loeks ühe jutiga läbi. Sirru tegi siin halvustavaid märkusi, sest ma lugesin seda ka autos teel toidupoodi ja oleksin vist lugenud ka poes, kui oleks lubatud. 😀 Vaatasin järele, kolmas lugu oli “Lumemarjaveri”, mis oli raudselt ka üks minu lemmikutest. Mul oleks raske päris lemmikut valida, aga “Tundmatu surm” ja “Lumemarjaveri” oleks kindlasti seal esikoha pärast tunglemas.

Guugeldades vaatasin, et keegi teine oli öelnud sama, mis mulle silma jäi – mõni lugu nagu lõppes kuidagi liiga vara. Mitte selles mõttes, et lugu jäi poolikuks (kuigi näiteks raamatu teine lugu tundus mulle pigem nagu romaani esimene peatükk, viimane lõik ei tõmmanud seda usutavalt kokku ära, ikka jäi tunne, et lugu alles algab). Pigem selles mõttes, et näiteks sellel samal “Lumemarjaverel” oleks nagu 1-2 lõiku puudu olnud. Samas mõne teise loo puhul ei tekkinud seda tunnet üldse. Ja ilmselt on osaliselt asi ka selles, et tuttava inimese raamatut ei loe kunagi AINULT lugejapilguga, vaid ikka on natuke rohkem seda kriitikut kohal, kes mõtleb, kas ja mida ta teisiti teeks. Olgu öeldud, et siin jäi see kriitik üsna varsti vait ja oli rahul sellega, mis talle pakuti. Aga kui tahta raamatut kuidagi iseloomustada, ilma liigselt ühegi loo detailidesse laskumata, siis Mnc ilmselgelt ei usu õnnelikkude lõppude olemasollu, vähemalt mitte nende traditsioonilisel kujul. Mina feministina muidugi nõustun, õnn ei pea peituma romantilises armastuses, see on vandenõuteooria naiste kütkes hoidmiseks. Nagu ütles juba Cruella De Vil, more good women have been lost to marriage than to war, famine, disease and disaster.

Igatahes oli minu uus kogemus Eesti ulmega väga positiivne, sellest mulle jälle kolmeks-neljaks aastaks piisab, aitäh. Eriti meeldis mulle see, et autor ei langenud liiga kindlalt ühelegi rajale, vaid lood mitte ainult ei käsitlenud erinevaid teemasid, vaid olid ka üsna erinevas stiilis kirjutatud. Ma olen muidu romaaniinimene, aga kui ma juba novelle loen, siis ma ei taha tunda, et ma loen sama romaani kehvasti kokku sobivaid peatükke. Siin oli iga lugu selgelt oma nägu ja oma tegu, mis minu jaoks oli ainult pluss. Hakka või Reaktoril rohkem silma peal hoidma, et uusi andeid avastada.

Uncategorized

Muuhulgas näiteks avalik vabandus Trapetsile

Selle kontserdi ajal olin ma üheaastane ja ei teadnud pungist veel midagi

Twitteris on viimastel päevadel (okei, nädala eest, aga mul oli kiire) olnud palju juttu sellest, kuidas oma vigu tuleb tunnistada ja vabandust paluda jne. Ja mina suutsin just sobiva ajastusega ämbrisse astuda. Nimelt jagas keegi Twitteris artiklit Saaremaa tuntud punkarist Trapetsist, nägin seda nime ja pilti ning hakkasin vihast vahutama, sest täitsa pekkis, see on ju see tropp, kes üritas mu käele nalja pärast suitsu kustutada, kui ma 16aastaselt kogemata Viljandi Folgilt Pärnusse sattusin ja ta mulle mu elu esimese tätoveeringu pidi tegema (see plaan jäi katki, sest polnud õlleraha, aga ilma õlleta tal käsi värises natuke liiga palju). Igatahes jagasin seda kõike innukalt Twitteris (suitsuosa, mitte seda muud) ja elasin rahulikult oma elu edasi.

No ja sama päeva õhtul olin juba voodis, silmad kinni, une ja ärkveloleku vahel mõnusalt kõikumas, kui järsku jõudis kohale, et krt, see mees, keda mina mõtlesin, oli siiski PILBATS. Ja ma veel kuulsin mingi hetk, et tema olevat ju üldse teiste omasuguste poolt joomingu käigus maha löödud. Neil kahel tüübil pole midagi ühist peale selle, et mõlema nimi lõppeb TS-iga ja mõlemad näevad oma tegelikust vanusest 20 aastat vanemad välja. Nii et kustutasin kohe oma kommentaari ära, mõtlesin, et küll järgmisel päeval kirjutan uue ja palun vabandust, aga järgmisel päeval ei leidnud muidugi seda lõime üles, nii et eks ma vabandan siis siin. Seda enam, et olen teiste inimeste käest Trapetsi kohta ainult häid asju kuulnud, nii et väga piinlik lugu.

Aga sellega seoses mõtlesin kohe sellele hiljutisele blogiviirusele, kus kõik rääkisid sellest, mida nad ütleksid 16aastasele endale. Nagu täitsa ausalt, mul ei oleks mõtet oma hingeõhku raisata, sest ma ei oleks selle noore daami jaoks mingi ütleja. Tema seisukohast olen ma suvaline väikekodanlasest tädi, kelle peamised mured siin maailmas on see, et diivan ei jõua kohale ja üürikaomanik röövib paljaks – ja mõlemad on pseudoprobleemid, sest ma ei maadleks kummagagi neist, kui oleks täpselt maitse järgi diivani tellimise asemel võtnud suvalise, mis parajasti kuskil tasuta ära anda oli, ja oleks vesiklosetiga korteri üürimise asemel teadlikult elanud odavas peldikus, kus kedagi ei huvita, kas ja mis kuskil tolmune on.

Kusjuures, huvitav on see, et ei saa rääkida siin ju ainult vaimsest (taand?)arengust, sest vähemalt minu puhul tulid füüsilised muudatused enne ja maailmavaatelised muudatused järgnesid. No näiteks. Vanasti oli nii, et kui ma olin väsinud, siis ma magasin. Näiteks lennujaama põrandal või bussis või pead köögilauale toetades, sest no miks mitte, need on need võimalused, mis meil siin parajasti on, mis siin ikka vinguda. Ja mingist hetkest alates see lihtsalt ei käi enam nii. Ma magasin siin kaks nädalat end morge … morgellonidest … kõigutada laskmata maskiga, nagu korralik ajupesuohver pandeemia ajal tegema peaks. Ööseks mask ette ja und näed ainult Kaja Kallasest. St mask oli mul muidugi silmade ees, sest ma lihtsalt EI SUUDA enam muidu magada, kui korralikke pimendavaid kardinaid ei ole, aga või see ussikesi huvitab, kus ma seda hoian, nemad elavad ikka oma elu (nali oli see, ärge hakake seletama). Maskiga ka ei suuda, aga no natukenegi parem. Sel nädalal sain pimendavad kardinad lõpuks kätte ja täitsa lõpp, ma olen NII ÕNNELIK.

Samas mäletan ka seda hetke, mil füüsiline nihe oli juba alanud. Päris vanur veel polnud, aga muutused olid märgata. Olin oma esimesest abikaasast just lahku läinud ja pisikesse Supilinna urkasse kolinud ning ei saanud magada, sest seal polnud üldse kardinat. Isegi kardinapuud ei olnud. Õnneks sõbrannad tulid appi. Üks varastas hiivas mulle kardinapuu. See ei olnud tegelikult varastamine, sest see oli ilmselgelt kolahunnikusse visatud, lihtsalt selle kolahunnikust kättesaamiseks, oli vaja … ronida üle lukus värava. Nii et hiivamine on vast sobiv sõna. Natuke roostes ta ju oli ja natuke kõver, aga igati ok kardinapuu. No ja teine sõbranna tõi ema juurest üle jäänud sebramustrilise tekikoti, mille serva sai toore jõuga neist roostes konksudest läbi suruda ning tadaa … Oligi kerge vaevaga pimendav kardin olemas. Ei olnud vaja millegi eest plekkida, ei olnud vaja oodata, kõik käis nagu lupsti. Ehk siis väga selgelt on kõik minu praegused probleemid … pigem selline ajaviide, mitte päris probleemid. Ma saan ise sellest täiesti aru, sest noh, elu on näidanud, et soovi korral saab alati lihtsamalt ja alati odavamalt ning tegelikult see ei mõjuta oluliselt elukvaliteeti. Esteetika on … esteet-kusipeade probleem.

Aga vat selle korteriasja pärast olen ma küll nii pissed, et kohe olen pissed. Nii et ma jagan seda teiega, saan südamelt ära, äkki hakkab kergem. Nimelt. Ma nühkisin seal korteris kõike, mis vähegi pähe tuli. Ilma naljata, ma veetsin seal nädala jooksul ainult koristades rohkem kui kümme tundi. Kallis abikaasa teist sama palju — ja no ausalt, ta koristab korralikumalt kui mina. Tema tegi näiteks täiesti üksinda vetsu ja vannitoa, mis minu meelest mõlemad läikisid. Ainus asi, mille eest ma võtan ausalt vastutuse, on üks kola täis klaaskapp, sest minu loogika ütleb, et kui ma pean juba üürikorteris taluma seda, et on mingid kapid, mida ma ei saa kasutada, sest need on täis omaniku raamatuid ja nõusid, kõik eelmisest aastatuhandest, siis ma EI tõsta kord nädalas neid raamatuid ja nõusid sealt välja, et nende ümbert ja pealt viisakalt tolmu pühkida. Minu meelest peaks kõik need asjad olema prügikastis või selliste inimeste kodudes, kes praegu nõukaaegsete nõude eest roppu raha maksavad, mitte minul risti jalus. Seda enam, et me olime juba aasta eest palunud, et kui nad ise ei saa kedagi saata, äkki me saaksime siis vähemalt keldrivõtme, tassiksime ise vana teleri ja kasutult seisvad nõud jms keldrisse. Tollal lubati, et nad tegelevad sellega nädala-kahe jooksul ja noh … ütleme nii, et täpselt sama innuga, millega nemad mulle keldrivõtit edastasid, suhtusin mina nende kola nühkimisse.

Aga see tädi … Poleks ta ca 90aastane, mul oleks ilmselt kaane täiesti pealt visanud. Ta tõmbas näiteks sõrmega üle nende köögi seinaplaatide, mida ma olin julgelt 45 minutit nühkinud, ja ütles, et need on ju rasvased. (Minu standardite kohaselt need läikisid puhtusest, aga ok.) Siis ütles ta etteheitvalt, et pesumasinale võiks ometi puhastustsükli teha ja keeldus uskumast, et me tegime seda eelmisel päeval, sest “välja küll sedamoodi ei näe”. Need faking kubufiltrid olid muidugi jätkuvalt liiga rasvased. “Hakka või uskuma, et te niisama nühkisite neid ja leotamisega eriti vaeva ei näinud. Ega teile vist eriti koristada ei meeldi.” Minu ainus emotsioon:

Kuskil selle koha peal lülitas mu aju ennast lihtsalt välja, ma istusin diivanile ja hakkasin telefonis koristusfirmasid guugeldama, sest no see osa oli selge, et tagatisraha me ei näe, mis ma enam kuulan. Kui ma jälle tähelepanu talle suunasin, rääkis ta parajasti sellest, et nende garaažis pestakse põrandat kaks korda kuus, nii et loodetavasti oleme me ikka enda garaaži eest sama hästi hoolt kandnud. Täitsa ausalt kahetsesin tol hetkel, et mul ei olnud pähe tulnud seda garaaži vetsuna kasutada. Kusjuures kõige kurvem on see, et ma olen 99% kindel, et ta ei üritanud meilt lihtsalt raha välja petta, vaid ta ongi ilmselt õnnetu ja nördinud, et me sihukesed räpakollid oleme.

Ahjaa, üks asi, mis on meie süü. Sirru viskas kogemata minema telekajala, sest teleka all olev klaas oli nii vana ja pude, et pudenes tükkideks. See telekajalg oli aga sinna sisse sulatatud ja ilma klaasita püsti ei püsinud, nii et ta ei osanud sellest midagi arvata, ja viskas selle prügikasti. Hiljem alles saime teada, et see klaas oli neil eritellimusega tehtud, et ikka “korrektne tunduks”. Nii et 100% meie süü, oleksime pidanud mõtlema enne prügikasti loopimist. Nii et olime nõus selle teleri väärtuse kinni maksma, sest no nagunii aastal 2021 keegi ei üüriks möbleeritud korterit sellise teleriga. Tädi aga tahtis, et me ei leiaks mitte uut kasutatud telerit ega maksaks selle teleri hetkeväärtust, vaid leiaks uue jala, sest kui raske see ikka olla saab, see teler on “kõigest viis-kuus aastat vana”. Väidetavalt viieaastane teler nägi siis välja selline:

Või oodake, tegin ikka korraliku lähivõtte teile ka:

Ma tean, et mul siin lockdownis päevad lendavad mööda nagu puud rongiaknast, aga kas vanuritel on aastakümnetega sama teema v? Sest no tõesti, kordan taas, et ta ei tundu mulle valetaja, ma arvan, et ta siiralt uskus seda, et see ongi viieaastane telekas. Ja no kogu see vaidlus selle teleka hinna teemal oli lihtsalt naljakas. Näiteks ütles ta, et see ei saa odav olla, sest see teler, mis tal kodus on, maksab kolm tuhat eurot. 😀 Esiteks, kuidas sinu kodus olev teler SELLE teleri hinda mõjutab? Teiseks, kui sa ütled mulle, et sul on kodus kolmetonnine teler, mõtlen ma ainult, et nahhui me mingi 50 euro pärast vaidleme siis, kui sulle vabal ajal nagunii raha kaevu meeldib visata. Igatahes leppisime lõpuks kokku, et anname talle selle antiigi katteks 150 eurot, sest me lihtsalt ei jaksanud vaielda. Tema ise oli nii madala hinnaga vist nõus ainult selle pärast, et leidsime kapist teleri manuaali, kus peal oli aasta 2004 … Nii et mind üldse ei üllataks, kui ta siiralt arvaks, et me tegime liiga talle ja et see on a) poole rohkem väärt ja b) tegelikult siiski aastast 2016.

No ja lõpuks ütlesime ise, et jäta tagatisraha omale ja lase selle eest ära koristada, sest ma täitsa ausalt kardan, et kui ma koristusfirma telliksin, poleks ta nende tööga ka rahul ja ma peaksin ikka seal maid jagama. Rääkimata sellest, et ta loomulikult eeldas, et me selle ajani, kuni koristusfirma tuleb ja töö ära teeb ning tema selle heaks kiidab, maksame üüri edasi, nii et kokkuvõttes oleks see ilmselt ikka sama kalliks läinud, oleks tulnud kas kiirtöö eest maksta või rohkem üüris plekkida. Ja täitsa ausalt, mul on natuke kahju, et mul sellistel hetkedel siiski kasvatus välja lööb ja ma lihtsalt EI SUUDA vanainimestega päris otsekohene olla.

Õnneks käis Sirru järgmisel päeval üksi võtmeid üle andmas, sest minul oli samal ajal videokoosolek. Nimelt elame neljandal korrusel ja muuhulgas oli seal ka üks juppideks võetud veneaegne sektsioonkapp (mis oleks juba aasta aega keldris olnud, oleks nad meile tollal küsimise peale keldrivõtme andnud). No ja pärast võtmete üleandmist palus tädi tal aidata see keldrisse tassida. Mina oleksin vihanud ennast, 100% aru saanud, et … Et talle ei piisa sellest, et ta teenis selle pealt piisavalt, et kaks korda soovi korral süvapuhastust teha, she also wants to make me her bitch … Sest kui see pole teadlik powerplay, siis ma ei tea, mis see on. Ja ma oleksin IKKA tassinud seda kappi seal, endal nutt kurgus. Sest mina olen liiga pehme hipi sellistes asjades. Sirru õnneks on piisavalt punk — naeratas viisakalt, ütles, et “500 euro eest mõtlete kindlasti midagi välja,” ja kõndis minema.

Nii et ei, 16aastane mina ei kuulaks seda praegust mina, kel on mingid kummalised probleemid, mis on otseselt tingitud valedest väärtushinnangutest. 😀 Nii et 35aastane mina ei raiska aega ühelegi 16aastasele moraali lugemise peale, igaüks õpib oma kogemusest.

Loo moraal? Et ei tasu koristada. Oleks kohe koristusfirma tellinud, oleks kokku hoidnud aega, närve ja tõenäoliselt ka raha. Nühkimine tasub jätta nühkimishuvilistele.

art

Reklaamin Eesti asja

Mul teatavasti Eesti telekanaleid ei ole, sest ma olen ju teadatuntud hipster, aga õnneks toob juutuub ikka mõned asjad ise koju kätte. Kuidas on võimalik, et ma alles praegu selle eestlaste tehtud korteriühistu sarja avastasin? Kristel Aaslaid ja Mattias Naan on täpselt sellised influentserid, nagu ühe tavainimese meelest ühed õiged influentserid olema peaksid. Lisaks tavalisele ühistukoosoleku kajastamisele on siis intervjuud ühistu erinevate liikmetega. Minu lemmik on muidugi kolmas osa, sest noo see start-upper on VÄGA VÄGA sarnane osadele IT-inimestele, keda ma tean, kuni selle raamatuhunnikuni, mida nad tegelikult kunagi ei loe. Nagu konkreetselt prügiviimiseni välja oli kõik nii realistlik:

see see see

anna kannatust

Ma tean kõike kõigist paremini

Indigoaalane kirjutas hiljuti sellest, miks inimesed paksuks lähevad. Minu maailmas on kaks varianti – ma kas võtan juurde, sest ma õgin ja ei liiguta piisavalt, või ma võtan alla, sest ma ei liiguta piisavalt ja lihasmass väheneb. Või mille muuga selgitada seda, et ma olen siin kolm nädalat olnud dieedil, mille põhimõte on, et “söö täpselt seda, mida tahad, aga söö kindlasti kaks-kolm šokolaadiküpsist otsa” (mitte segi ajada Marimelli dieediga, kus otsa süüakse sellerit!) ja olen selle tulemusel … kilo alla võtnud? Liigutanud ma siin ei ole, ilm oli nii kehv, et lõuga tõmbamagi läksin autoga. Need paar rattasõitu igapäevast šokolaadisöömist küll tasa ei tee. Nii et järelikult on ainus selgitus see, et kogu mu lihasmass on kadunud ja aeg paanikaks, sest kahe nädala pärast avatakse loodetavasti sisehallid ning päris kindlasti avanevad juba praegu looduslikud kivid, aga mina olen nõrk ja saamatu. Seda viimast tõestas ka hiljutine ronimiskatsetus, nii et jah, kõik on halvasti.

Mõtlen kõigile neile aiatöödele, mida ma ei viitsi teha … ja neile akendele, mida ma ei viitsi pesta

Ahjaa, veetsin eile terve päeva koristades ja avastasin selle käigus, et krt, ma nii vihkan seda ikka. Teed kolm tundi midagi, ja (minu laisa silmaga) pole näha midagi. Mulle nimelt korteriomanik pani telefonis südamele, et ma ikka kindlasti sahtlid ka seestpoolt ära peseksin jne, nii et ma tegelesin kolm tundi selliste asjadega. No pesin sahtleid, siis pesin kubufiltreid, siis nühkisin pliidi taga olevaid rasvaseid seinaplaate jne. Kubuga meenus kohe, kuidas ma töötasin ühikas koos ühe kuulsa blogija emaga, kes ütles mulle ohates, et ega tudengid ei ole normaalsed inimesed, mõni neist ainult kord semestris kubufiltrit pesebki ja seda ka ülevaatuse hirmus. Tundsin kohe torget rinnus, sest andke andeks, kõik Normaalsed Inimesed (TM), kes kord nädalas muu soojaga selle ka üle lasevad, aga no mul tuleb ikka haruharva meelde see, hea kui paar korda aastaski. Veel enam, ma olen valmis kihla vedama, et ega see sama blogija ka enda kubu oluliselt tihedamini ei nühi (ärge saage valesti aru, ta on igati äge inimene, hoolimata potentsiaalsest kubupesulaiskusest). Huhh, sai ikka südamelt ära öeldud.

Ja teine asi, mis närvi ajab, on poodides müüdavad aknapesuharjad. Ostsin 15eurose harja, et aknad korralikult puhtaks saaks, ja kõige paremini toimib ikkagi vana hea käkerdatud ajaleht. Harjast oli kasu jah, et natukenegi väljastpoolt ka ligi saaks, aga no ikka jäi ta raisk laiguline ja kole. Kui tahad päriselt normaalset tulemust, siis vanaema nipid töötavad alati. Aknaklaasi hõõrutakse vana ajalehe ja aknapesuvahendiga ning ahjuklaasi hõõrutakse tuha ja vana lapiga. Nii lihtsalt on. Kuigi oma kodus jääb ilmselt kevadkoristus tegemata, sest ma ei viitsi lihtsalt VEEL ÜHTE aknapesuringi teha, ma ei tea, miks see koristamine nii tülgastav peab olema ja miks minust ei ole ikka veel Tõelist Naist kasvanud.

Kolmandaks oleksin valmis altkäemaksu andma, et mind ainult Espakisse sisse lastaks ja ma ei peaks netist sadat lehekülge konksusid vaatama, et leida üles seda faking ühte, mille abil ma saaks nii teha. Ma tean isegi, KUS need sobivad konksud seal on, aga netis nägin ainult ühte ja siin üks spetsialist kohe arvas, et tema küll ei usu, et nii lühikese kruviosaga asi 80 kg kannab. Nii et ma tahaks minna ja ise kõike näppida. Kahe nädala pärast pole mul enam vaja ju, vaja on praegu. Peaks vist ikka autole hääled sisse ajama ja ka Toompeale meelt avaldama minema, kõik püha ürituse nimel.

P.S. Tegelikult oli Indigoaalase raamatuarvustus igati asjalik, kuigi ega see raamat midagi väga põhjapanevat ega uut ei öelnud. Vähemalt sain teada, et minu pidev tõmblemine on tegelikult väga kasulik ja kulutab kaloreid. See oli tõesti mulle uus.

P.P.S. Sattusin eile lugema ühe inimese kohta, et ta vanasti käis ka natuke imelikult riides, aga nüüd on see eriti kohatu, sest ta on nüüd paks. Ja ei, jutt ei käinud hambaniidiga sarnanevatest bikiinidest vms, jutt käis lihtsalt värvilistest asjadest. Nagu täitsa tõsiselt, kui sa oled inimene, kes usub, et paksud / vanemad kui 40aastased / geid / kolme lapse emad ei tohiks enam värvilisi asju kanda, sest selles kohutavas olukorras sobib ainult nunnarüü ja üldse oleks parem, kui sihukesi tänaval näha ei oleks, siis nagu … Miks? Mis sul selle vastu on, kui paks inimene või 40aastane end oma roosa kleidiga hästi tunneb? Miks see häirib sind?

antropoloogia · music · prantsuse muusika

Harrastusantropoloogia

Nii külm on väljas, et täitsa ausalt ütlen, et mitte midagi ei taha teha. 😀 Üleeile sõitsin autoga kahe kilomeetri kaugusele välijõusaali, nii halvasti on juba asjad. Aga selle peale meenus, et pidin ju teiegagi jagama, kuidas ma lõuga tõmbamas käisin, st mida ma seda tehes nägin. Nii et eks ma siis keedan kakaod ja kirjutan teile. Ja vannun ette käsi südamel, et see on kõik tõsi, sest mulle endale tundus see küll nagu väga halvasti kirjutatud (aga see-eest püüdlikult selgeks õpitud ja ette kantud) dialoog.

Nii. Stseen leiab aset palliplatsil, kohe välijõusaali kõrval. Laval on poisid vanuses kuus kuni 13, laias laastus võib eristada ingliskeelset ja venekeelset gruppi. Seejuures tundus mulle, et vanemad ingliskeelsed poisid olid kohalikud (kuigi rääkisid inglise keelt kahtlemata esimese keelena) ja nooremad kas külas või hiljuti lisandunud, aga see võis olla lihtsalt minu mulje.

Saalis pandi tuled kustu, algas tegevus. Laval oli Probleem. Väike ingliskeelne poiss paarutas rattaga jõusaali ja palliplatsi vahel ringi ja karjus, et ta tahab ära minna, sest “this is making me feel uncomfortable*”. Silma järgi pakuksin, et ta oli vähemalt esimese klassi laps juba, aga ma ei oska eestlastelgi vanust arvata, nii et ütleme, et umbes nii. Mis temas seda ebamugavust tekitas? Esiteks see, et vene poisid kasutasid “F-sõna” (ma vist siiralt polnud selle hetkeni kuulnud MITTE KEDAGI Eestis päriselt “F-sõna” ütlema, kõik on ikka rahvusest ja vanusest hoolimata rahuliku südamega fuck välja öelnud). See oli see põhiprobleem, mis ta nii leili ajas, et ta ringi sõites seda sama lauset muudkui korrutas. Sellele lisandus see, et “ja see poiss muudkui käib mul järel ja karjub minu peale!!!”

Tõele au andes, väike vene poiss, kes tundus temast veel noorem (aga enamvähem sama eagrupp), sõitis tal TÕESTI rattaga järel ja TÕESTI muudkui karjus. Ja noh, tundus, et kui kohalikud ingliskeelsed eesti keelt ehk rääkisid, siis vene keelt igatahes mitte, nii et mina olin seal ilmselt (peale teiste venelaste) ainus, kes aru sai, et see väike poiss üürgas tegelikult: “MÄNGIME KOOOOS! MÄNGIME KOOOOOOOS! LÄHME JOOKSEME JA MÄNGIME KOOOOOS!” Nii et noh, ma veits saan aru, miks see oli hirmutav poisile, kes sõnagi sellest kisast ei taibanud.

Igatahes. Mina kõkutasin omaette naerda ja ootasin, et vanemad poisid ta pikalt saadaksid, sest täitsa tõsiselt, ma olen vana nagu Metuusala ja minu silm ei ole veel näinud ei last, kes tahaks koju minna, sest keegi ütles koleda sõna (mitte tema pihta, vaid lihtsalt niisama), ega lapsi, kes selle peale ei naeraks ja edasi ei mängiks. Aga need vanemad lapsed (ja minu silma järgi oli kõige vanem ingliskeelne max 12, kuigi taas, ma olen siin kehv hindaja) üritasid teda natuke ümber veenda, siis andsid järele ja hakkasid minekule sättima. Ning kõige vanem ütles sellele noorimale, kelle ventikas jätkuvalt maksimaalsetel pööretel töötas, kuigi oli juba selge, et äraminek: “I’m sorry we brought you to an environment where you felt uncomfortable.”

Nagu täitsa tõsiselt, kust nad oskavad selliseid asju öelda? Juba see esimene “I’m uncomfortable” on minu jaoks selline far-fetched, sest lapsed EI räägi nii, aga no selle kohta võiks öelda, et ju ta on seda siis kuskilt kuulnud. Aga sellist vastust ei jäta ju enamvähem telekast möödaminnes kuuldes meelde. Kas kuskil on tõesti nii woke vanemad, kes dresseerivad oma lapsi igapäevaselt selliste lausetega? Sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas selles vanuses laps end sellise sõnavaraga väljendada võiks, isegi kui ta loomu poolest on selline, kes seda emotsiooni väljendada tahaks. Need 12aastased, keda mina tean, suruksid “sorry” suust välja ja vahiksid oma varbaid või äärmisel juhul ütleks, et “ole nüüd, me enam ei tee” (millele ilmselt lisanduks “ära emale ütle!”).

Ajastu märk ja kultuurilised erinevused. Lapsepõlve muretud mängud, ja-jah.

P.S. Kuna siin juba nii multikultuurne jutt on, siis … Vaatasin mina videot sellest, mis on prantslaste lemmikbändid või esitavad, kes just prantsuse keeles laulavad. Leidsin igasuguseid toredaid asju, näiteks see armas Claire Laffut’ (subtiitritega!) Vérité on heaks näiteks sellest, miks prantsuse keel mind sada korda peaaegu hullumajja ajas — hääldab nii kenasti ja selgelt kuni selle kohani, kui on aeg öelda si je mens, je vais en enfer, ning järsku saab sellest hoopis smansvanfr. Igatahes leidsin ka sellise pärli nagu Clara Luciani. No kuulake, mis hääl tal on:

* See tekitab minus ebamugavust. (Blogi autori tõlge)

** Anna andeks, et tõime su keskkonda, mis sinus ebamugavust tekitas. (Blogi autori tõlge)

anna kannatust

Naljakuu

Selgus, et lubadus, et diivan jõuab märtsi lõpuks, oli nali

Mis teie arvate, kui Kert Kingo kirjutab esimesel aprillil, et meie naistevalitsus ja naispresident on kahjustanud naissoo mainet, kas see on siis peen eneseiroonia? Selles mõttes, et ma olen nõus, ma ei ole eriti rahul meie praeguse valitsusega, sest nende kommunikatsioon pandeemia tingimustes on olnud täiesti saamatu, aga Kert Kingo ütlemas, et mõni teine naine kahjustab naissoo mainet, on nagu mina ütlemas, et Kaie Kõrb ei ole suurem asi tantsija. Et noh, kui sul on endal sitt püksis, ei tasu ehk kõva häälega karjuda, et keegi teine haiseb.

Minul algas aprill suurepäraselt. Nimelt sain esimesel aprillil vanemad vaktsineerima registreeritud. Kusjuures kogu aeg kirun ma Perekooli, aga üks kord elus oli sellest kasu. Just sealt lugesin, et omg, Medicumi koduka kaudu saab hetkel registreerida ka neid, kelle sünniaasta on kuni 71. Nii et ajasin konkreetselt keskööl oma ema arvuti taha registreerima, sest olin kindel, et see nali kaua ei kesta — ja samal ajal palvetasin, et tegu poleks mingi eriti rafineeritud aprillinaljaga, mille tulemusel ma alustuseks ema keskööl voodist välja ajan ning lõpuks olen oma vanemad Rakverre tühja tuult tallama saatnud. Järgmiseks hommikuks oligi juba võimalus kadunud, nii et täiesti viimasel hetkel saime löögile ning tänaseks on nad vaktsineeritud. Ja no ei ole natukestki häbi. Kui Tanel Kiik ja Kaja Kallas, kes ise on vaktsineeritud, arvavad, et minu pea 60aastane isa, kel on varasemad terviseprobleemid ja kes töötab faking bussijuhina, pole piisavalt eesliin ja võiks ikka kannatlikum olla, siis võivad nad endale kahepeale kaktuse sisse istuda. Seda enam, et paps töötab VÄIKEBUSSIS, kus ei ole võimalik suletud kabiinis istuda või reisijatest eralduda, ning lisaks maakonnaliinil, kus kolmveerand on maskivastased ja ülejäänutest võtavad paljud väljudes maski ära, et saaks viisakalt ja kõlava häälega “Aitäh” hüüda. Õnneks on ta hetkel puhkusel ka, nii et selle aja peale, kui ta tagasi tööle läheb, peaks vaktsiinist juba kasu olema.

Üldse on see vaktsineerimisolukord täiesti absurdne. Vanemad ei taha vaktsineerida (või ei saa infot kätte?), aga nooremaid vaktsineerida ei tohi, sest keegi on nii otsustanud. Nii et ärgem siis vaktsineerigem kedagi. Eile vaktsineeriti Sõle Spordikeskuses ja Tondiraba Jäähallis kokku pea 2900 inimest, sest otsustati, et kui vanemaealisi piisavalt registreerunud ei ole, anname siis teistelegi. Ehk siis ütleme, et võimekus on neis kahes kohas kokku kolm tuhat inimest päevas. Nüüd keelati selline kohutav isetegevus ära, tänaseks on registreerunud ca 500 inimest. Ehk siis kuus korda vähem, kui nad tegelikult on võimelised teenindama. Nali on see, mitte riiklik vaktsineerimisplaan. Otse loomulikult peaks vanemaealistel eelisõigus olema ja nemad peaksid ilma järjekorrata oma süstid kätte saama, aga:

a) Mida rohkem me vaktsineerime, seda turvalisem on kõigil. Eile vaktsineeritud 40- ja 50aastastel on vanemad, kellel on nüüd väiksem tõenäosus külla tulnud lastelt haigus saada. Kust mujalt see 75aastane üldse saaks selle haiguse, ööklubist v?
b) Vaktsineerimispelguritest vanainimesed pelgavad vähem, kui näevad, et laps sai süsti ja on jätkuvalt elus ja terve. Nii et äkki lähevad nüüd järgmisele massvaktsineerimisele päriselt kohale.
c) Kui (vana-)inimene elab kuskil, kus on raske aega saada (minu vanemate perearstikeskuses ei jätku kellelegi vaktsiini), saab vaktsineeritud 40aastane nüüd julgelt oma ema auto peale võtta ja kas või Ida-Virumaale vaktsineerima sõidutada.
d) Kuni vanur Sputnikku või Pfizerit või Jeesuse uut tulemist ootab, ei ole teistel ju mõtet pöidlaid keerutada. Kasutaks seda aega pigem targasti ja vaktsineeriks nii kaua neid, kes on valmis võtma seda, mida täna pakutakse.

Tallinna linna väide, et siin on välijõusaal, oli ka nali

Jah, ma saan aru, et teoorias tahame me vaktsineerida vanureid just selle pärast, et haiglas on pea kõik vanuses 60+ ning me tahaksime haiglate koormust vähendada. Aga hetkel ei ole küsimus ju selles, et meil selles vanusegrupis inimestele vaktsiini ei jätkuks, probleem on selles, et nad kas ise ei taha vaktsineerida (mis iganes põhjusel), ei kuule massvaktsineerimistest (miks? ja mida riik teeb, et kuuleks?) või ei ole võimelised ise vaktsineerimispunkti saama (miks? mida riik teeb, et näiteks liikumispuudega ja lastetu vanur siiski vaktsineeritud saaks?). Me ei mängi ju hetkel valikutega, kas a) vaktsineerida kõik vanurid või b) ajada vanainimesed hauda ja vaktsineerida nende arvelt nooremaid — reaalselt on hetkel siiski küsimus, kas vaktsineerida ainult seda soovivaid vanainimesi ja kulutada veel mitu nädalat mõeldes, miks rohkem vanainimesi seda teha ei taha, või vaktsineerida nende vanainimestega paralleelselt ka järgmisi vanusegruppe (üritades ideaalis samal ajal siiski kõiki vanainimesi kätte saada). Ning siinkohal ei tohi unustada, et meil on siiski demokraatia — kuni inimest pole teovõimetuks kuulutatud, ei tohi vägisi kedagi vaktsineerida.

Selles mõttes on valitsuse rangete seisukohtade tulemus just see, mis eile juhtus. Kui muidu hakkaks vaktsiin esmajoones minema ainult järgmisele vanusegrupile (ja Medica kogemus näitas, et 50+ vanusegrupp oli vaktsiinist VÄGA huvitatud), siis nüüd ei saa seda enam teha, sest siis peaks ettevõte avalikult tunnistama, et nad lähevad teadlikult riikliku vaktsineerimiskavaga vastuollu. Ja kuna kõik suurvaktsineerimiste korraldajad on juba välja näidanud, et nemad tegelikult ametlike seisukohtadega ei nõustu, siis järgmine samm ei ole mitte “ok, vaktsineerime siis ainult neid kolme 80aastast, kes kohale tulid”, vaid “ok, kuni MUPO pole veel takistamas, vaktsineerime kõiki, kes ukse taga on, ja hiljem ütleme, et nad ju nutsid ja püherdasid paanikahäirega põrandal”. Seda enam, et meie valitsus pole kordagi välja öelnud, KUIDAS nad kavatsevad need ülejäänud 60+ grupi esindajad kuidagi kätte saada, kui siiani pole saanud. Ehk siis tänaseks on selge, et riigil ei ole tegelikult mingit normaalset vaktsineerimisstrateegiat, nii et kui on võimalus vaktsineeritud saada, tasub seda teha. Minagi astusin huvi pärast Sõlest läbi ja kuna tol hetkel parajasti erilist järjekorda polnud, sain oma sutsaka kirja (kuna hiljuti põdesin, pole teist teatavasti vajagi). Nii et naiivne arvata, et tänane päev eilsest kuidagi erineb, kiiremad ja/või kannatlikumad saavad ilmselt oma sutsaka kirja vanusest hoolimata.

Oeh, oleks ehk pidanud midagi ilusamat kirjutama? Sellest näiteks, kuidas LCHF-iga pea 20 kilo kaotanud ja nüüd hulga peenemate sõrmedega Cyrus lisaks kilodele ka abielusõrmuse ära kaotas? Seda esimesel aprillil, nii et ma alguses arvasin, et ta teeb nalja … (Õnneks leidsime samal päeval üles) Või kuidas ta Pärsia toitu tegi ja me mõlemad sõime nii palju, et kõht valutas? Või midagi muud sellist igapäevast ja ohutut? Et kiruks ilma ja saabumata diivanit, mitte valitsust? Voh, järgmine kord kirjutan ümbruskonna lastest ja välijõusaalidest, see on alati toredam teema.

P.S. Lisalugemist selle kohta, kuidas Tondirabas vaktsineerimiskogemus oli. Sõles oli täpselt sama, kõik toimis nagu õlitatud masinavärk ning meditsiinipersonali seisukoht oli, et kuni politsei pole putkat kinni pannud, saavad kõik oma süstid kätte. Samal ajal oli seal eraldi inimene, kes hoidis järjekorral silma peal, et mitte ükski vanem inimene või registreeringuga inimene ootama ei peaks. Mitte mingit kaost ei olnud, mitte mingeid vaidlusi ei olnud. Inimesed hoidsid ise suht okeid distantsi (väljas vähem, sees rohkem). Mitte millegi üle ei saa kurta.

faith

Kevad!

Kes see tegi nalja siin, et kevad algas ja ikka lumi maas? Meil siin jäi ta ehk ühe päeva hiljaks, aga siis hakkas kohe liigutama ka. Mis tähendab, et polnud mulgi valikut, pidin sama tegema. Käisin näiteks rattaga hoolduses ära, kuigi ilma kinnasteta on ringivuramiseks veel natuke liiga külm. Aga näete seda oksa siin ratta ees? Pungad on puul! Nii et need paar üksikut lumekuhilat on nohu. Seoses sellega teen julgelt tasuta reklaami ka – mina käisin Vene tänaval City Bike’i hoolduses ja esiteks olid hinnad igati mõistlikud (ma maksin 20 eurot, sest seal polnud suurt midagi vaja teha ka), aga teiseks olid tegelased ka igati asjalikud ja sõbralikud. Samal päeval sain kätte ka, kuigi see võib praegustes oludes muidugi kähku muutuda.

See on üleeilne pilt, tänaseks on mul isegi juuksed kammitud!

Üldse on hea nädal olnud. Viimase eluks hädavajaliku toa remont lõppes täna, homme pannakse veel paar viimast lampi üles ja võib elama hakata. Eile avastasime, et diivanilaud, mida juba pikalt nillisime, aga mis oli lausa ebamõistlikult kallis, on nüüd soodukaga ja lihtsalt kallis. Nii et kohe-kohe on meil diivanilaud, mille me saame panna … keset põrandat, sest diivanit me alles ootame. 😀 Aga ma võin ju bouldermati sinna maha panna, tagumiku all ikka pehmem ja ongi väga zen. Üldse olen ma siin produktiivne olnud, sorteerisin ära kõik riided ja jalatsid ning viskasin osad asjad ära ja osad viisin kogumispunkti / andsin ära. Põhimõtteliselt ongi mul ainult kotid veel sorteerida, mis on kõigi nende tehtud asjade kõrval juba selline väike ettevõtmine. Aga kõik kleidid näiteks tõin juba uude kohta ära ja nagu näete, ajasin mõne selgagi.

Ahjaa. Kas keegi teab kedagi, kes Tallinnas puhastusteenust pakub korralikult ja mõistliku hinnaga? Ilmselt läheb meil endal väljakolimisega siiski nii kiireks, et tahaks, et keegi teine vähemalt aknapesu ja vannitoa/vetsu enda kanda võtaks, aga ei taha ka päris hingehinda maksta.

anna kannatust

Saturn on jälle Uraanuses

Viimased paar päeva on nii imelikud asjad juhtunud. Asjad lihtsalt lähevad viltu, ka need, mille juures ei kujuta ettegi, et need võiks viltu minna. Nii et see postitus on nimekiri asjadest, mis on kõik halvasti. 😀 Uskuge või mitte, aga ma tegelikult olen üsna heas tujus, lihtsalt naljakas, kuidas vahepeal kõik mitu päeva järjest liiva jookseb. Näiteks sai Selveris mingi võõras mees minu skänneri ja mina avastasin seda alles siis, kui MINU võetud skänner ei töötanud – kuidas see võimalik on, aru ma ei saa, sest mehel oli juba skänner pihus, kui mina triipkoodi lugesin, ja MINA võtsin ometi omakorda ka masina, millel roheline tuluke oli põlema läinud. Miks tal see tuluke siis põlema läks või mis seal toimus? Keegi ei tea.

Siis pesin ma ära KÕIK lambid, mis mul siin elamises on, et elektrik saaks need tagasi üles panna. Kokku viis lampi, sh KÜMME kuplit. No vot, VIIMANE kuppel läks katki – ja kuna kaks lampi olid ühesugused, siis ostsin kaks uut lampi. Tõeline Naine kõrvalt andis küll nõu, et oleks ometi võinud selle katkise kupli asemel heegeldada midagi, aga no minust on sellised asjad suure ringiga mööda läinud. Igatahes, kas poleks võinud katki minna ESIMENE kuppel, et ma ei raiskas tervet tundi nende nühkimisega, kui hiljem nagunii kahte lampi ei kasuta?

No ja siis tellisin ma need uued lambid Bauhofist, kus mul varem kontot ei olnud. Vaatasin üllatunult, et pangaarvelt läks raha ära, aga kinnitusmeili ei tulnud. Helistasin, et aru pärida, ja sain teada, et minu teenusepakkujale (mitte nagu Telia või Elisa siis, vaid meiliteenuse pakkuja, mul on põhimeil jätkuvalt yahoo lõpuga) tõesti ei lähe meilid kohale neil, aga tellimusega on kõik hästi, küll ma mõne päeva jooksul asjad kätte saan. Küsin siis ettevaatlikult, et kuidas ma teada saan, et võin tellimusele järele tulla.

– Teile tuleb selle kohta meil!

Ee, kas me võime siis meiliaadressi süsteemis muuta?

– Jah, muidugi, aga juba tehtud tellimusele see ei kehti.

Aga kuidas ma siis teada saan, et ma võin tellimusele järele tulla?

Piinlik vaikus … Lõpuks soovitati helistada iga paari päeva tagant ja küsida, kas mu tellimus on valmis või mitte. 😀 Mul on ehk klienditeenindusele liiga kõrged nõudmised, aga kas ei oleks loogiline, et nad teevad sinna mingi märke, et nad ise MULLE helistaksid, kui tellimus valmis on? Ei v?

No ja siis mõtlesin ma, et ma saan ise segisti ära vahetatud nagu nalja. Segisti mõtles, et sittagi sa saad. Sain alumised asjad lahti keeratud, ülemisi ei saanud – ja alumisi ometi normaalselt kinni ka enam ei saanud. Nii et täna kell 10 pidi torumees tulema. Pool üksteist helistasin ja küsisin, kas kõik ikka hästi. Öeldi, et ta jääb umbes pool tundi hiljaks. Arvestades seda, et hetkel on kell kaksteist, võib järeldada, et see polnud päris tõsi. Seda olukorras, kus ma neile ette ütlesin, et ma olen kaheteistkümnest kaheni ära. Ehk siis nüüd pidin ma esiteks edasi lükkama ühe asja, mida ma ei oleks tahtnud edasi lükata, ning teiseks istun ma siin ilma mingi teadmiseta, kas ja millal ma ühel hetkel ka jälle vetsu saan … Või klaasi vett juua … Või neid muid asju, milleks oleks vaja vesi sisse lülitada, näiteks plaanisin siin pesemas käia täna. Kas ei saaks kuskilt tellida hoopis torunaisi? Elu on näidanud, et mehed ei ole usaldusväärsed.

Aa, selgus, et ühest toast ei saa tapeeti aurutita seinast kätte. Mis tähendab, et seda päris kindlasti ei saa teiste tubadega paralleelselt teha, sest õhuniiskuse suurendamine ajal, mil sa samal ajal tahaksid, et pahtel ja/või värv kiiremini kuivaks, ei käi väga hästi kokku. Aga no tegelikult ei sobi sel teemal isegi vinguda, sest üldises plaanis on meil remont niigi tunduvalt paremini edenenud, kui tavaliselt kombeks. Nii et mul on nii meid aitavale maalrile kui ka üldisele olukorrale ainult tänusõnu.

Ahjaa. Täna pidi olema esimene prügiveo päev uue prügilepinguga. Miskipärast on prügikast jätkuvalt prügi täis. Aga selle kallal ma hetkel ei vingu, ehk on tõesti selline huvitav teenusepakkuja, kes käib õhtuti, mitte hommikuti. Lihtsalt ütleme nii, et ma olen VÄGA valmis selleks, et mõni parem päev tuleks. Homne mööbel näiteks võiks saabuda nii, et midagi maha ei pillata.

anna kannatust

Te saate aru ju, et mul pole kelleltki teiselt nõu küsida

Jälle mina oma lõputute küsimustega. Ma siin kurtsin eelmisele omanikule, et kurat, meie redelist ei ole asja siin elutoas, ei ulata ikkagi piisavalt kõrgele. Ja istun mina siis elutoas ja nikerdan millegi kallal, kui järsku näen, et mingi võõras mees kõnnib rahumeeli minu väravast sisse. Mõtlesin, et mida kuradit ja läksin vihaselt ukse peale (ikkagi võitlev feminist).

Tere! Enn ütles, et teil on tellinguid vaja, nii et me siis tõime.

Ahsoo. See võttis nüüd küll tuule tiibadest ja võitlusvaimu vähemaks. Tasuta asjad võtan ikka vastu. Üldse on nii endine omanik (kes ise jätkuvalt samal tänaval elab) kui ka teised naabrid väga toredad. Cyrus ilmselgelt pole samuti harjunud sellise asjaga — kui ma ütlesin talle, et eelmine elanik oli meile saunalavale üllatuse jätnud, vaatas ta mind nii ehmunud näoga, nagu ootaks, et järgmine lause on, et “sittus, raibe, sinna kerise kõrvale”. Kusjuures mind üldse ei üllataks, kui see meile jäetud kubu oleks tal enda tehtud olnud, sest ta oli nii kuldsete kätega mees, et mitte ainult voodi ja köögilaud polnud oma kätudega valmis klopsitud (ning mõlemad nägid välja nagu sisustusajakirjast), vaid ka näiteks ägedad grillahjud. Kätt nii metalli- kui ka puutöö peale. Ei tea, kas on vallaline, peaks sõbrannadele soovitama …

Aga me kaldume teemast kõrvale. Mure on selles, et kuna need inimesed on mind nii soojalt vastu võtnud, tahaks neile ometi midagi kinkida. Tellinguomanikega on lihtne, nad on minuvanused, saavad mingi normaalse veini + juustuvaliku — kui ise hinnata ei oska, saavad alati kellelegi edasi kinkida ja kõik okei. Aga endised omanikud on juba natuke vanemad inimesed, neile vist nagu hästi ei sobi? Et mis selline sobilik eakohane kingitus on oma tänumeele väljendamiseks? Nad lihtsalt mõlemad tunduvad sellised hästi asjalikud tegelased, ei kujuta neid nagu ette veini mekutamas teleka ees.

Selles mõttes kaval variant, et saad riputada lõuatõmbekangile või kas või laiale puuoksale

Teine väljakutse, millega ma silmitsi seisan, on see, et mul ei ole kodus sobivat seina, mille külge hangboardi kinnitada. Uste kohal on eelkõige kipsplaat. Nii et vaatan erinevaid lahendusi, nagu näiteks see, mida pildilt näete. Konksudega oleks lihtsam, aga samas konksud ei mahu ümber iga asja – samas, kui tihti ma ikka seda väljas tegemas käiksin? Cyrus muidugi ütleb, et osta stud finder, saad äkki ikka ukse kohale panna. Maaler ütleb, et kui ma ka puitkarkassi üles leian, ei ole see mõeldud rippuvate spordisõltlaste ülalhoidmiseks. Samas oleks selle puitkarkassi kasutamine vaieldamatult kõige mugavam lahendus (selle hetkeni, mil ma kolinal alla sajan). Nii et ma nüüd ei teagi … Mis teie arvate?

Sõbrad muidugi soovitavad hoopis selliseid variante, aga see tundub nagu natuke liig. Võtaks ju toas nii palju ruumi ka – mis kohe mõjutaks seda, kuhu ma olen valmis seda panema. Kui on selline, mis lõuatõmbekangi külge läheb, siis saaks selle magamistoa ukse vahele panna ja rippudes samal ajal telekat vaadata. Mis loomulikult suurendab kohe tõenäosust, et ma seda ka päriselt kasutada viitsiksin. Suured sõnad inimeselt, kes pole kolm nädalat mingit tõsiseltvõetavat trenni teinud, aga no sellest blogimine on ometi esimene samm päriselt liigutamise poole.

P.S. Mõtlesin eile, et äkki mulle ei maitse lihtsalt kodune kohv enam, nii et ostsin testi mõttes Circle-K latte. Põhimõtteliselt kallasin raha topsist otse kanalisatsioonikaevu. Kas ma pean tõesti harjuma mõttega, et see jook lihtsalt pole enam minu jaoks? Nii palju küsimusi on meil täna.