Kuidas ma tahtsin ellu vürtsi lisada

Awful anniversary obligations 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teie ei tea, aga meil oli siin mõne päeva eest väikest viisi tähtpäev. Nii et Hanna ja Kārlis pakkusid lahkelt välja, et lähevad teistega lauamänge mängima ja jätavad meid kahekesi õhtut veetma, et saaksime olla täpselt nii valjud, kui hing ihaldab. Etteruttavalt olgu öeldud, et olime väga valjud, aga võtame ikka algusest.

Mina nimelt ei saanud üldse arugi veel, et midagi juba käimas on, kui sain Sirrult korraliku litaka vastu kanni. Ja ma mõtlen ikka KORRALIKU litaka. Murdosa sekundit jõudsin rõõmsalt mõelda, et issakene, KÕIK 50 halli varjundit siis nüüd niiviisi meie kodus, kui selgus, et tegelikult oli Sirru herilaselt kätte nõelata saanud, sellega (käega, mitte herilasega) suvalises suunas vehkima kukkunud ja minu kaunis kann jäi lihtsalt õnnetul kombel ette. Sellega muidugi asi ei piirdunud, sest herilane oli nüüd vihane ja tema tapmiskatse käigus sai Sirru esmalt veel ühe sutsaka selga ja seejärel kadus herr herilane kuskile meie majapidamisse ära.

Siis, kui Sirru kaks ööd magas minu plätu voodilaual, et vajadusel meid herilase eest kaitsta, ma naersin. Siis, kui ta läks vetsu nii, et esmalt lükkas ukse irvakile, kuulatas, pani ettevaatlikult tule põlema ja siis sisenes plätu ähvardavalt ees, naersin veel rohkem. Ning siis avastasin, et iga kord, kui ma talle kasvõi käe õlale panen, muudest piirkondadest rääkimata, vahib ta hirmunult ringi ja küsib, kas ma kuulen suminat. Enam ma ei naera.

Ah, seks ongi ülehinnatud. Pealegi, ega ta Tallinnas ikka enam seda vabandust ei kasuta. Vast. Ometigi?

Advertisements

Kuidas ma korteritesse sisse murran

Not #climbing today I guess. Then again, sometimes it rains #ashimaquotes

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ütleme nii, et reisid on ka paremini alanud. Saabusime Hispaaniasse südaööl, väljas sadas padukat ja igal pool oli megaudu – ning meid ootas ees pea neli tundi autosõitu. Jõudsime enne nelja ööbimiskohta, kontoriuksele oli kleebitud kaart ja Hanna võti. Maas oli üks võti veel, nii et eeldasin, et ju see minu oma on, ja korjasin hea õnne peale üles. Tuletan meelde, et jätkuvalt kallas ja oli kottpime. Teised panid meid meie numbriga treileri juurde maha, sest olin Antonioga kokku leppinud, et meie ööbime treileris, mitte bungalos. Saime kuidagi läbimärjana käsikaudu ukse juurde (telefoni taskulamp ei töötanud, sest ainult 5% akut) ja avastasime, et – üllatus! – uks on juba lahti. Mis seal ikka, kobisin oma kodinatega tuppa, karjusin Sirrule, et ärgu kohmerdagu, ja hakkasin kohvrist laadijat otsima. Kaugele ei jõudnud, sest selle aja peale küsis hele hääleke voodist, et mida ma nende elamises teen. 😀

Täitsa pekkis, kui piinlik, ma kujutan ette, kui hirmus see neile oli. Ma ehmatasin ka niimoodi, et vaatasin ainult, kuidas kiiremini tagasi vihma kätte saaks. No ja nüüd olime olukorras, kus me:

a) ei omanud kaarti, sest see jäi Hanna kätte,

b) ei saanud talle helistada, sest telefon oli suremas ja lisaks avastasin, et olgu see või neli korda veekindel, puutetundlik ekraan töötab vihmaga üsna kehvasti,

c) ei näinud, kas me jalutame parajasti mööda teed või lihtsalt põõsa vahel.

Nii et mis meil üle jäi, hakkasime oma kohvritega suvaliselt kuskile jooksma. Läksime põhimõtteliselt kõige lähema bungalo räästa alla varju, et elu üle järele mõelda, ja avastasime, et krt, siin on ka nr 7 ukse kohal. Proovisin võtit ja – vaata imet! – töötas. Tühi oli ka. Nii et vedasime oma kodinad sisse ja üritasin uuesti telefoni laadima panna, et uurida, kas Hanna on elus, aga see arvas, et ma võiks enne oodata, kuni laadimisauk kuiv on (tänapäeva tehnika imed). Selle aja peale kuulsime juba väljast sellist raginat, nagu põder üritaks läbi võsa murda, ja avastasime, et meie kaaslased ei olnud kehva kaardi abil ka eesmärgile jõudnud. Pika ringijooksmise peale selgus, et tegelikult on nad meie naabrid, jagame nendega suisa seina.

Sellega meie mured aga ei lõppenud, sest hommikul kell vara ärkasime räige prõmmimise ja räppmuusika peale. Selgus, et hispaanlased olid ronminni seltskonnale meie korterinumbri öelnud (vannun, Mikael, et lahti lastakse see inimene teie pärast), nii et nad tulid meiega rõõmu jagama. Ma EI ole hommikuinimene, eriti pärast mõnda tundi und, nii et see EI olnud rõõmus nägu, millega ma neile vastu vaatasin.

Kui ükskord päriselt üles saime, läksime ametlikku check-inni tegema ja hommikukohvi ostma, ning mõlemad jäid tegemata, sest teenindajad vaatasid meist meie tervituskatsetest hoolimata lihtsalt läbi. Nii et ootasime 15 minutit ja siis läksime linna sööma, sest kaua sa ikka ootad, kas inimesed tahavad sulle teenust pakkuda. Ahjaa, hiljem saime teada, et veebilehel mainitud “tasuta wifi” tähendab seda, et kogu selle hoonekompleksi peale on ühes majas internetituba, kus muuhulgas on ka wifi. 😀 Muidu ei kurdaks, aga 4G tuleb ja läheb, nagu jumal juhatab, elan siin nagu metslane.

Look, a #cat

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna on ka terve päeva niiske olnud, nii et jalutasime ringi, uudistasime kaljusid ja vanalinna ning mängisime lolli:

Taking good #climbing photos is an art 😂 #spainal #nospainnogain

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna sai juba välja ronima, aga sellest ma ei viitsi veel kirjutada.

Eesti meedia teeb jälle nalja

Lugesin Delfist artiklit pealkirjaga “Valga haiglas ei sündinud suvel 25 päeva jooksul ühtki last“, kus räägitakse sellest, et sünnitusmajade sulgemine on paratamatu, sest sünnitusi on vähe. Mis muidugi võib nii olla, aga selline pealkiri on ikka PÄRIS eksitav, kui artiklit lugedes selgub, et Valga haiglas oli selle 25 päeva ajal siiski kollektiivpuhkus. Nagu mis uudised need on?

ühe käega patsutame, teisega lööme

Järgmisel aastal hea vaadata, mis ilm 2. aprillil oli 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma kiitsin üleeile sõbrannale suure suuga, kui hea meediaserver ikka Plex on – nii imeline, et ma pool ajast ei viitsi Netflixi sisse logidagi, sest Plex nagunii ise hoolitseb selle eest, et vaadatavate sarjade uued osad kenasti olemas oleks. Selgus, et tegelikult siiski päris nii ei ole, kiitsin valet asja, et mitte öelda “valet inimest”. Selleks, et sellist meeldivat funktsionaalsust kasutada, peab esmalt keegi selle funktsionaalsuse sinna sisse ehitama. Vahel ikka kasu ka osavast peiksist, ma mõtlesin, et lihtsalt moodsa tehnika imed. Olen kohe valmis andestama seda, et tema mulle geelküünte kuivatamise lampi ei ole ehitanud, nagu Karlis oma naisele – seda enam, et mul pole kunagi geelküüsi olnud ja ei ole ka kavatsust neid panna.

Mõtlesin selle peale igatahes, et peaks Sirrule ikka midagi vastu pakkuma, nii et tegin “rantšo kastet”. Mis te naerate, ma tehnikaimesid ei oska ja just nii seda internetis kutsutakse. Ta oli öelnud paari päeva eest, et täiega igatseb. Muidugi oli kohe põhjust siis paksu põhjaga ameerikapärast pitsat tellida, sest no kui kaste on olemas, tuleb seda ju millegagi süüa (kuigi see maitses kevadrullidega ka täitsa hea). Väidetavalt oli väga maitsev (ta muidugi kogenud mehena ütleb seda ka siis, kui ma muna praen), kuigi ta siiani kahtlustab, et ma mingil omakasupüüdlikul põhjusel üritan teda lihtsalt paksuks sööta. No et siis teised ei taha vms. Mis on iseenesest hea mõte, aga MINA tahaks siiski ju magamistoas silmi lahti hoida, kulla inimesed. Aga jah, kevadrullid ja pitsa ja pm kuu aega haige olemist (ma pole isegi viitsinud kirjutada, et vahepeal veel korra paar päeva haige olin, nüüd lähen põhimõtteliselt haigevoodist puhkusele). On põhjus, miks Instagramis viimasel ajal minu enda pilte pole olnud – aga nagu ütles Anne Hathaway, kui keegi fätsheimib, on ikka sheimijal probleem, mitte sheimitaval. Ehk siis kiusaja on halb, mitte kiusatav.

Muidu kurtsin kontoris üks päev, et igatsen Tartut, sest seal on hulga parem ilm. Ei ole seda koledat tuult ja alati soojem jne. Selle peale teatas üks (meil on siin räiged kohvihipsterid), et Tartus ei saa ju isegi flat white’i osta (mis maitseb mulle täiega, aga ma leian, et selle pärast see ongi tore linn, et seal võetakse elu rahulikult, mitte ei tõmmelda liigselt selle pärast, et ikka sojapiimaga chai lattet saaks juua, jood seda, mida on). Igatahes rääkisin sellest sõbrannaga ja sain teada, et väidetavalt olevat Statoilis see jook täitsa olemas, aga keegi ei tea, kus. Nii et loomulikult saatis ta murekirja, nüüd saan teilegi öelda, et flat white on “saiakapi poolses kohvimasinas, menüüs paremal all nurgas”. Ainult Tartu Narva mnt jaam on ilma. Nii põhjalik vastus, nagu oleks imbekale kirjutanud, et ega see ise ekraanilt üles ei leia. 😀 Täna hommikul käisin aga Sirruga hommikust söömas, sest reede hommikud on Dailys Belgia vahvli päevad (olge vait, kui päris kevad tuleb, siis vaatame seda tervisliku toitumise asja), ja kuulsin, kuidas üks mees üritas teenindajale selgitada, et tahab topeltkohvi – pool espresso ja pool cappuccino. Teenindaja oli eestlane, tellija oli eestlane, no kuidagi ei saanud nad teineteisest aru. Lõpuks tuli kogenum töötaja köögist kohale kutsuda, esimene teenindaja tegi: “Ja ta tahab neid ÜHTE topsi!”, nagu see oleks midagi ennekuulmatut, ja mees sai oma joogi ikka kätte. Nii et igasugu perverte on, kes tahab kuskil kolkas oma vaarikavahuga tšai lattet, kes arvab, et peaks imelikke asju kokku segama.

Ahjaa, nüüd tuleb MEGAKURTMINE. Duolingo. Ma olen selle kohta ainult kiidusõnu öelnud ja ma olen üldises plaanis siiani rahul. AGA. Ma ei tahtnud siis, kui ma selle ülipika järje kaotasin, midagi öelda, sest mõtlesin, et olen paranoik, aga olen nüüd mitu korda märganud, et nende telefonirakendusel ongi pidevalt viga man. Näiteks lähen õhtul kell 11 magama – ja kui hommikul ärgates käima panen, näitab, et “ära pabla, tehtud on sul tänane”. Kui lolli peaga usun (nagu tookord juhtus), siis võin ainult iseennast süüdistada, sest ta ühel hetkel saab ikka arvutamisega jälle järje peale ja hiljemalt järgmiseks päevaks mõtleb välja, et päev jäi vahele. Ühe korra on juhtunud ka nii, et tegin viis korda, ikka näitas, et nullis, pole üldse teinud. Restartisin – näitas ikka, et nullis, aga nüüd hakkas lugema vähemalt. Guugeldamine näitab, et mobiiliversioonis ongi üsna palju jama sellega. Nii ju ei saa, inimestel on õigustatud ootused! Nii et nüüd jälgin ma seal punkte kullipilgul, suure vaevaga olen 33 päeva peale saanud jälle, sest vahepeal ei teinud ma seda mitu nädalat, mott oli nullis. Võtke kokku end ometigi, lähen kaebama internetti.

Ma pole nii killustatud postitust vist ammu teinud, aga vähemalt sain üle hulga aja kõik korraga südamelt ära öeldud. Ahjaa, “Seltsimees last” tahaks ka vaatama minna, aga pole aega olnud.

Nüüd sai küll kõik, olge terved!

Täiendus: alati, kui midagi kurdan, saan kohe valgustatud. Duolingo uuendas end vägisi, viskas kogu progressi nulli, aga väidab, et see-eest on harjutusi viis korda rohkem (kõigis keeltes v? Need moodulid pole ju identsed). No ja uutel õppuritel on aasta algusest saadik (ehk minu esimestest jamadest alates) see versioon olnud. Nii et karta on, et siia on see koer maetud! Lisainfo.

nomaivõi

Ma tõesti ei tahtnud vaktsineerimisest rohkem rääkida, aga nüüd tuli kohe otsa uudis sellest, et Viimsi koolis oli leetritesse haigestunud vaktsineerimata laps, kes oli haiguse ilmselt Taist puhkuselt kingitusena kaasa toonud. Loodetavasti piirdub haigestumine ainult tema ja ta emaga, sest ta käis ühe päeva ka haigena koolis ja leetrid nakkuvad ülikergesti.

See teema ajab nii närvi mind, sest no ei ole võimalik ju, et keegi internetis eksib ja ei taha tõde kuulda, et ma hakkaks kohe klahve taguma, kui nutitelefonis poleks. Nii et mis ma teha saan, hingan sisse, hingan välja, mõtlen, et inimesed ikka surevad, ka teiste käe läbi, vaktsineerimisvastased ja purjus juhid olid, on ja jäävad, meie saame ainult võidelda selle eest, et ka esimesed neist seadusega reguleeritud oleks. St muidugi ei saa keegi öelda, kas sa pead oma last vaktsineerima, aga seda saab küll öelda, et riigikooli vaktsineerimata ei pääse. Erakond, kes seda lubaks, oleks mu häälele kukesammu võrra lähemal.

Muide, hiljuti oli jutuks ka see, kuidas viisakas inimene tagasisidet annab ja midagi kritiseerib – nüüd avastasin, et Virgo Siil on sel teemal just kena nupukese kirjutanud. Tagasisidet ON võimalik anda nii, et sellest on inimesele reaalselt kasu ja tulemus saab parem.

Mind kurvastab see, et inimesed ei vaktsineeri

Ma saan aru, et tegelikult on see hea, et me elame vabas riigis, kus igaühel ongi õigus loll olla ja oma lapsi ohustada, aga sellised uudised on ikkagi alati kurvad, sest mittevaktsineerimine ohustab nii otseselt mitte ainult neid endid ja nende lapsi, vaid ka kõiki teisi, kes misiganes põhjusel (vanus, allergia, tervislik seisund) vaktsineerida ei saa.

Seejuures ei ole neil vaja mitte mingit loogikat. No nagu Mallukas, kes ei vaktsineerinud oma last põhjendusega, et see on ju keemia, kuigi on ise avalikult kirjutanud sellest, kuidas ta oma lapsele ühtki kommi või värvilist jooki ei keela (või kuidas ta raseduse alguses pidutses, sest ei teadnud ju, et rase), aga vat vaktsiin on keemia. Kas te saate aru ikka, et see, kas miski on rohkem või vähem “keemia” (mitte et ma hästi aru saaks, mida sellega üldse mõeldakse, sest kahjulikke aineid saame me kõik igapäevaselt näiteks plastikpudelit korduvkasutades ja kogu toit meie laual on põhjalikult töödeldud), ei sõltu sellest, kui harjunud te sellega oma igapäevaelus olete? Kõlab veits nagu “morssi ma küll ei joo, seal on suhkur sees, see on väga kahjulik, üks coke zero palun!”

Muide, aastal 2014 on Mallu selles samas postituses, kus ta vaktsineerimise vastast seisukohta kaitseb, ise otsesõnu öelnud, et “Minule meeldib nii väga lobiseda, et ma ei soovi endale autismiga last, aga kes selline vaiksemapoolne on, siis andke takka [ja vaktsineerige].” Nii et taevale tänu tõesti, et ta tollal vaktsineerimata jättis, sest me kõik teame, kuidas selle lobisemisega läks, oleks see laps vaktsineeritud olnud, ei usuks mitte ainult 99% ta lugejatest nüüd raudpoltkindlalt, et “vaktsineeris ja näete, nüüd on kõne areng aeglasem, järelikult TÕESTUS, et vaktsineerimine teeb aedviljaks”, ta usuks seda ise ka ja teeks aktiivselt iga päev vaktsineerimisvastast propagandat – mis arvestades seda, kui palju ta blogi kõlapinda saab, oleks VÄGA ohtlik. Dunningi-Krugeri efekt ja kümned tuhanded lugejad koos … Põhimõtteliselt elu püssirohutünni otsas.

Samas on ta öelnud ka seda, et nende peres põhimõtte pärast antibiootikume ei võeta (no nagu Jehoovatunnistajate põhimõtteline vereülekandevastasus). Ma tahaks nüüd, mitu aastat hiljem, kui arst on ilmselt lapsele vähemalt korra neid neetud antibiootikume välja kirjutanud, huviga küsida, et kas viskas tõesti retsepti iga kord prügikasti ja otsustas loodusliku valiku peale mängida. Seda enam, et nüüd (äkki keemiavaba?) puugivaktsiini kõlbas küll teha, sest entsefaliit on ilmselgelt koledam kui mingi teetanus või leetrid või mumps. Mis neist väikestest tüsistustest ikka, kui jääb mumpsi tagajärjel viljatuks ja/või kurdiks, saab ju alati lapsendada ning viipekeel on oskus omaette. (Muide, huvitav fakt – üheks võimalikuks “ebameeldivuseks”, mis mumpsiga kaasa võib tulla, on just nimelt entsefaliit.) Eestis haigestus veel aastal 2004 sajast tuhandest 5-9-aastasest tervelt 84 tükki mumpsi, nüüd ainult ca 0,5. Nõukaaja lõpuks haigestus ca 9000 inimest aastas, nüüd mõni üksik. Oskab keegi ehk arvata, kust see tohutu erinevus tulnud on? Arvate, et aastal 2005 otsustasid kõik ühiselt rohkem käsi pesema hakata või on asi ehk siiski selles, et piisavalt suur hulk elanikkonnast on korralikult vaktsineeritud?

Ole loll, aga ole kaval, tee ära need paar süsti, et teised inimesed sinu pärast ohus ei oleks. Karjaimmuunsus on see, mis kaitseb sinu lapse lasteaiakaaslase  vastsündinud õde, keda on veel liiga vara vaktsineerida. Või tema keemiaravi saavat vanaema, kes on seetõttu parajasti nende haiguste suhtes kaitsetu.

Mõnel veab õnnemängus

When you and your friend both win a #bmw for a weekend 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kas te mäletate, et eelmisel aastal käisin jaanuaris ronimisvõistlusel, ronimises peadpööritavat edu ei saavutanud, aga loosiga võitsin bemmi kasutusõiguse (st sõbranna võitis ja viskas mulle, sest tal pole lube)? Noh, seekord oli põhimõtteliselt sama lugu, aga selle erinevusega, et nii mina kui ka mu väga hea sõbranna võitsime mõlemad tiba teistsuguse bemmi vabalt valitud nädalavahetuseks. Nii et varsti, kui ilmad ilusamaks lähevad, saame autod joonele panna. 😀

@ronimisministeerium knows how to put the #fun in #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Võistlus ise oli megaäge, kuigi seekord oli üllatavalt vähe rahvast. Ronminnis nähakse alati vaeva, et huvitavaid radu välja mõelda, pea alati on midagi tavapärasest erinevat ka. Näiteks oli seekord selline rada, kus pead ühelt kõikuvalt plaadilt teisele ronima (pilti tegin pühapäevahommikuses eratrennis, selle pärast saalis tühjus, võistlusel oli ikka rohkem rahvast). Päris lõbus oli seal ukerdada. Võimsus on küll 100% veel kaugel, aga sellest hoolimata päris viimaseks ei jäänudki ja vaikselt hakkab jõud/vastupidavus ikkagi juba ka tagasi tulema.

Flying latvian #fun #climbing #bouldering #dyno #doubledyno

A post shared by Pēteris Meirāns (@meiransp) on

Teine asi, mida võistluste finaaliradades hästi palju märgata on, on see, et palju peab tegema esiteks kahekordseid hüppeid (st hüppad nukki ja otsekohe pead teise edasi hüppama, sest esimene on liiga kehv, et sinna pidama jääda – või on kohe edasiliikumine lihtsalt optimaalsem, nagu siin videos) ja teiseks selliseid koordinatsioonihüppeid/-kukkumisi, kus peab pm mööda seina jooksma ja õiges kohas pidama saama. Vaatad suu ammuli ja mõtled, et täitsa lõpp, vat nii ronitakse.

Ahjaa, päeva keelenali. Vestlesin ühe neiuga, kelle emakeel on vene keel, aga kelle eesti keel on nii hea, et rääkides iial ei saaks aru, et ta seda hiljem õppinud on. No ja jutu käigus ütles ta meie ühise sõbranna kohta, et “no X on ju väga liiderlik”. Ma ütlesin, et vat selle kohta ei tea ma midagi, ma pole küll aru saanud, et ta väga litsakas oleks. Noh, selgus, et tema on terve elu arvanud, et “liiderlik” tähendab “liidriomadustega” – ja arvas, et raudselt on seda ka töövestlusel kasutanud (mis lõppes kenasti, meesintervjueerija võttis ta rõõmuga tööle, aga “liidriomadusi” hiljem otseselt tõestama ei pidanud). 😀

  • Kategooriad