Vasaku käe kolmapäev

Kes mäletab, see mäletab, et mul on vahel kombeks vasaku käe päevi teha. Eelmisest oli juba pea aasta möödas, nii et täna olen ma vasaku käega ebaõnnestunud järgmistes asjades:

  • hambapesu
  • dušiotsiku hoidmine
  • kuivatamine
  • sokkide otsimine
  • kõik sellele järgnev, sest selle aja peale unustasin ma ära, et pidi vasaku käe päev olema. Äkki mul on vaimne puue?

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis eesti keelest rääkida. Tegin täna hommikul lausa uskumatu avastuse, kui õpetasin siin ühele, kuidas süüa tellida. Minu eesti keeles viitab sõna “võtma” puhul kasutatav kääne sellele, kas me räägime olevikut või tulevikust. Näiteks:

  • Ma võtan ühe pannkoogi. – Ma ei võta seda kooki JUST praegu, vaid ma kas tellin seda parajasti ja seda antakse mulle või ma hakkan minema kuskile, et seda pannkooki võtta.
  • Ma võtan pannkooki. – Ma JUST praegu parajasti olen ametis selle võtmisega.

Näiteks mina ei ütleks toitu tellides “ma võtan suppi”, ma ütleksin ikka alati “ma võtan supi”. Kui kasutan partitiivi, viitab see sellele, et ma just praegu parajasti tegelen ise selle võtmisega. Saan aru, et tehniliselt võiksin ma teenindajale ka öelda, et “ma võtan suppi”, aga see TUNDUB vale (samas kui “Ma tahaksin suppi” on igati ok). Kas see on ainult minu isikliku keele eripära või on teil ka nii?

Advertisements

Erinevad väärtushinnangud

How to spice up that nasty november 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Käisin mina sõbrannal külas. Sõbrannal on kodus palju asju, muuhulgas ka üks nelja-aastane laps. Nii et kui meie hakkasime sööma hiinakat ja jäätist, tuli tegelane laua äärde ja küsis pettunult, kas külmi makarone polegi. Siin on meil ema, kes üritab lapsele kõigest väest uusi maitseid tutvustada – ja laps, kes tahab ainult külmi makarone. 😀

See sama tunne on mul mõne teise inimesega ka viimasel ajal. Et vahepeal võid sa nahast välja pugeda, et teha kõik JUST nii, nagu sinu arust parem oleks, aga teine teeb ainult pettunud nägu vastu. Sest tema tahtis külmi makarone, tal savi su jäätisest. Ja see on tegelikult tema õigus, eks ole, pole minu asi silmi pööritada selle pärast, et ta elus muid asju hindab kui mina. Aga eriti siis, kui endale mingi asi räigelt meeldib, on väga lihtne ära unustada, et teised ei pruugi sellest nii vaimustuses olla. Noh, et teised ei võitle novembri hallusega värvipalliks muutumisega, vaid arvavad, et parim lahendus on musta värvi mantli must krae ninani tõmmata ja must sall üle poole näo panna. Või et teised ei tahagi näiteks iga päev ronimisest lugeda. Õnneks arvestan ma teie arvamusega, nii et nüüd saate te 30 päeva hoopis instagrammist kätelseisu väljakutset vaadata! Kuigi hetkel oli täiesti kohutav aeg selle alustamiseks, ntks “enne” videos suutsin ma kätelseisu ca kaks sekundit hoida, sest mul on tagumised jalalihased nädalavahetusest nii valusad, et ma ei suuda normaalselt käsi mahagi panna, et kätelseisu minna. Isegi peapealseisuvideos on näha, et jalad ei lähe normaalselt sirgu, nii et alguses ei saa hästi üles selle pärast, sest valus oli (teine variant on põlved kõhu äärde tõmmata ja kõverdatuna üles tõsta, aga see on joogas nagu natuke sohk või nii, sest see on ju hulga lihtsam, kui vähegi kerelihaseid on), rääkimata sellest, et kinnise ninaga on raske hingamisharjutust teha:

Teine väärtushinnangute teema. Üks tuttav käis näiteks kurtmas, et ema ahistab. Konkreetselt ahistab, helistab ja sõimab, kui toru ära panna, siis saadab vihaseid kirju teemal “alati oled halb tütar olnud, pidid sa üldse sündima, sinu pärast on mu karjäär rikutud”. Teate küll, selline tüüpiline. Suve alguses kirjutas üks blogija põhimõtteliselt sama oma isa kohta. Vvn kirjutas ka päris hiljuti sel teemal midagi (teda vist ei sõimatud, ta teoretiseeris), aga hetkel ei leidnud ma seda postitust üles, nii et ei julge isegi kindlalt väita, milline tema seisukoht oli. Igatahes minu jaoks on see väga lihtne loogika – sa kohtled mind halvasti, järelikult ma suhtlen sinuga vähem (või üldse mitte), et sa ei saaks mind halvasti kohelda. Võib-olla testin vahepeal vett, et näha, kas sa oled käituma õppinud (aga ehk ka mitte, kui vaikus väga meeldivaks osutub), aga no kui ei ole, siis ei ole. Selles mõttes, et mis ma teha saan, kui inimene ei taha minuga sõber olla, siis miks ma peaksin ise käe tulle panema. Milleks hoida negatiivseid inimesi oma elus? Pole mõtet ju. Täitsa tõsiselt, ma isegi ei tuleks ühegi teise variandi peale, sest kui sa pliidi ääres kõrvetada saad, astud sa ju pliidist eemale ja tellid pitsat, mitte ei pane kätt uuesti plaadile. Sa tead juba, et see koer hammustab, ära näpi, lollakas.

Nende kahe esimese inimese jaoks oli jälle minu seisukoht täiesti arusaamatu, sest “ta on ju sugulane”. Ja veri on paksem kui vesi jne (mõned väidavad kusjuures, et see olevat originaalis olnud hoopis, et “blood of the covenant is thicker than the water of the womb“, mis muudaks selle tähenduse vastupidiseks, aga selle kohta pole tõsiseltvõetavaid tõendeid). Ma ei saa aru sellest. Lihtsalt ei saa. Selles mõttes, et minu seisukoht on selgelt argumenteeritud (sina ei pea mitte endale ise iga päev haiget tegema), nende argument on “aga sugulane”. Mis argument see on sihuke? Milleks?

Aga tegelikult on kõik hästi, ma olen viimasel ajal jälle korralikult joogas käinud ja täitsa tõsiselt, see TEEB mind paremaks inimeseks, sest mul on pärast seda alati nii hea olla.

P.S. Meie fotoprojekt on juba peaaegu pool vajalikust trükirahast kokku saanud! 27 päeva on veel aega meile tibakene hoogu anda.

Siga oled sa, mitte kägu

Mina, sest elu on raske

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kas sa tead seda tunnet, kui sa maksad ajalehe eest raha ainult selle pärast, et sulle meeldib hommikukohvi kõrvale sudokusid teha, aga ühel päeval enam sudokut polegi? Või kui blogija, keda sa miskipärast järjekindlalt loed, ei kirjutagi ühel päeval enam just sellest, mis sind huvitab, kuigi sa ju … eee … klikkisid, jah, sa ju faking NÄGID VAEVA ja tegid selle kuradima kliki ja nüüd see tõbras ikka kirjutab mingitest oma asjadest, mitte üldse sellest, mida sina näha tahaksid! Tänamatu mõrd, ausõna, ise peesitab sinu tähelepanus, aga jagab ikka oma koera pilte, mitte ei kirjuta näiteks, et Mallukas on lits või et blogija X on raudselt viljatu.

Nimelt algas mu hommik sellega, et sõbranna kirjutas mulle, et Perekoolis olevat keegi mind kritiseerinud, sest Rents oskavat kirjutada küll, aga “viimased kuud on ta ju ainult sellest kirjutanud, kuidas ta ronimas käib”.

67f33ae09c3cb0c7286301819616732b-kiss-you-lol-so-true

First of all, bitch. Tuletan sulle lahkelt meelde, et napilt kuukese eest sõimas kogu internet mind mõrraks ja tagakiusajaks, sest ma mainisin nimesid nimetamata, et uut meest ei peaks kuu pärast lahutust lastega kohe kokku kolima, vaid võiks ehk esialgu eraldi korterites elada, sest laste heaolu ja turvalisus on ehk rahast tiba olulisem (hahahaha, loomulikult keegi internetis ei nõustunud, mis heaolu, lapsi on vaja varakult Eesti kärgperendusega harjutada). Teiste käest kuulsin, et too inimene usub siiralt, et mina keeran inimesi tema vastu üles ja et Ebapärlikarp, kes just mehega romantilisel puhkusel käis, olevat lahutuse pärast kibestunud ja selle pärast ütles halvasti. Muu hulgas mainis Mallu Karjun-Hüsteeriliselt-Välikohvikus-Suitsetaja-Peale-Kuigi-Seal-On-Suitsetamine-Täiesti-Lubatud ja Mõnitan-Internetis-Inimesi-Kuni-Mind-Kohtusse-Kaevatakse Mallukas (okei, too eit, kes ta kohtusse kaebas, oli selle suht ära teeninud ka) mulle holier than thou toonil, et TEMA küll nii madalale ei laskuks, et kedagi teist elama õpetama hakata. Lisaks kirjutasime seksuaalsest ahistamisest, mustlastest, haigetest eestlastest jne. Ehk siis lühidalt – ma olen sulle tsirkust teinud, lits, täie raha eest. Ära igise, vaid võta, mis sulle antakse.

Teiseks. Ma olin puhkusel, kulla inimene. Ma ei tea, kuidas sinuga, aga ma ei kirjuta puhkusel olles süvaanalüüsi Hiina välispoliitikast ja sellest, mida mina isiklikult arvan sellest, et Saudi-Araabia oma kodanikke igalt poolt koju kutsub. Üllatuslikult keskendun ma sel ajal hoopis elu nautimisele ja lõbutsemisele ning ei loegi eriti uudiseid. Veedangi kallimaga aega ja söön head toitu jne. Ja sellest tulenevalt kirjutan ka parajasti neist asjadest, millega ma tegelen, mitte kriisist Lähis-Idas. Meie seksivideosid oleksin pidanud jagama sinuga v? Ma hoian neid lastelastele näitamiseks, muidu nad ei usu, et vanaisal olid kunagi juuksed ka. Nii et anna aega atra seada, ega päike imesid ei tee, küll mu sisemine mõrd kohe varsti jälle end pinnale kaevab.

Jah, pettunud olen. Sest just sinust, SINUST, kallis Perekooli kommenteerija oleksin ma ometigi enamat oodanud. Ema võib hüljata, mees võib maha jätta, aga ma arvasin, et Perekool ikka hoolib …

Nuuks.

P.S. Kes tahab kihla vedada, et nüüd olen ma jälle labane?

Minu koer on nagunii rohkem väärt kui sinu ema

Vinguma tulin ma siia. Täitsa lõpp, ma vaatan vahepeal teisi koeraomanikke ja mõtlen, et nad ei ole normaalsed inimesed. Nimekirja võib jätkata sõnadega “teisi eestlasi, inimesi, valgenahalisi, tõlkijaid”, st tegu on ühega neist postitustest, kus ma ütlen, et küll kõik teised on alles lollid. Mitte kõik koeraomanikud muidugi, ainult need, kes minuga ei nõustu.

Postimehes nimelt on uudis mehest, kes tahtis naabrit kohtusse kaevata, kui see lasi ta koerad maha, sest NEED MURDSID PARAJASTI AKTIIVSELT TEMA (lambaid omava ja koeri mitte omava naabri siis) LAMBAID. Koeraomanik oli korduvalt seadust rikkunud (tunnistas ka ise, et koerad saidki vahepeal välja, mis inimeste keeles tähendab, et ega keegi eriti selle pärast ei muretsenud), aga no temast võib selles mõttes veel aru saada, et tema on nende koerte omanik, eks oma lojus on ikka südamele lähedal jne. Aga kuidas Heiki Valner saab võtta seisukoha, et kahe koera elu on rohkem väärt kui kasvõi saja lamba oma, ma lihtsalt EI SAA aru – tulistamise hetkel oli juba kolm lammast surnud ja neli vigastatud. See “mu ema kartis, et koer tuleb talle kallale,” oli ilmselt ülepakutud, aga seda meie ei tea, äkki tõesti tahtsidki juba hoos olevad koerad pensionärile ka kallale minna.

Kui me siin nii räiged loomakaitsjad oleme, mille alusel me siis ütleme, et üks loom on rohkem väärt kui teine loom? Et koera elu on rohkem väärt kui lamba elu. Või kust siin see vahekord tuleb ja mis see olla võiks? Et üks koer on väärt kolm lammast? Või neli? Ja kui mitu looma ma peaksin laskma viisakalt naeratades naabri koertel maha murda, enne kui ise tegutsema hakkan? Sest mulle tundub siin küll väga lihtne matemaatika olevat. Nii minu tegevuse kui tegevusetuse korral keegi sureb – tegevuse korral on see võõras loom (täpsemalt kaks), tegevusetuse korral surevad minu enda omad (tunduvalt rohkem kui kaks).

Ja kes siis süüdi on? Koeraomanik muidugi. Kui sinu hooletuse tõttu koer aiast välja pääseb, oled sina süüdi, kui ta jääb auto alla või hundid ta maha murravad või keegi ta oma vara kaitseks maha laseb. Kui keegi teda lõbu pärast tulistama kukuks, siis jah võiks rääkida ka tulistaja moraalse palge puhtusest, aga sinu süüd oma lemmiku kehval kaitsmisel see ei vähenda.

P.S. Muuhulgas olgu ära öeldud, et ma võtsin kogu selle puhkusega ainult 400 grammi juurde, mida võib näha ka normaalse kõikumisena, nii et jee.

Kas sa ei armastagi väljakutseid?

Guess who just climbed her first (and most likely her last) #multipitch ?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Proovisin mina eile multipitchi ära (selle) ja avaldasin hiljem ootuspärast arvamust, et nagu muud alpinistide meelelahutused, jätab ka see mind üsna külmaks. Nimelt meeldib mulle ronida. See tähendab, et ma valin ise raja, julgestaja sätib end mugavalt sisse, sportronimise puhul 10-20 või maksimaalselt 30-40 meetrit ja nali läbi. Multipitch tähendab radade rida, ütleme 6-7, aga miks mitte ka 10 või rohkem rada (on ka sihukesi, mida ronitakse PÄEVI, magadki seal ankrus). See tähendab, et enamasti on julgestajal mugav asend ehk esimese pitchi alguses, edaspidi on julgestaja mingis megarõvedas sundasendis 20 cm kaljueendil ja ei saa end liigutada. Pool ajast sa ei näe oma julgestatavat ja üsna kindlalt ei näe sa järgmist ankrut, nii et sul pole õrna aimu ka, kaua sa seal veel olema pead.

Mul mingil hetkel pisarad voolasid lihtsalt, sest nii valus oli, liigutada ei saanud ja oli selge, et see olukord kestab veel vähemalt 15 minutit – ja meie ronisime LIHTSAT multipitchi. Bf hakkas hiljem mulle seletama, kui vapper ma ikka olin, sest ta ilmselt arvas, et pisarad olid hirmust – tegelikult pole seal (vähemalt meie raskusastmel) karta mitte midagi, sest ankrus oled sa ju enesejulgestuses (enamasti suisa kahe punktiga) ja ronides pole erilist ohtu, et sa päriselt mingi 5c peale jääd. Okei, horisontaali ronides (ehk traaverdades) on alati see jama, et KUI sa kukud, kukud sa pendlisse – aga rajad olid tõesti lihtsad ja me ei kukkunud kumbki kordagi, kuigi mina pidin olude sunnil kahte pitchi kaks korda ronima (ehk siis tegelikult kolm otsa, ühe korra edasi-tagasi ja siis uuesti edasi, sest ühe korra olin ma lihtsalt räiges segaduses ja ei suutnud välja mõelda, mis nüüd, nii et arutasime paremas ankrukohas asja, ja teisel korral avastasin kaks polti enne ankrut, et kuigi olin enda arust varuga ekspresse võtnud, pole neid siiski piisavalt). Ehk siis hirm polnud minu jaoks faktor, räige ebamugavus aga küll.

Lõpuks sõltub kõik prioriteetidest – ma olen valmis RONIMA läbi valu, nii et hiljem on käed-jalad verised ja nahk maas ja mingi lihas vist tegi midagi, mida ta poleks pidanud. See on ok, see on minu jaoks vastuvõetav hind. Ma ei ole valmis poolt sellest valust ka JULGESTADES taluma. Ja see köie idioodi kombel edasi-tagasi kerimine läheb juba pärast esimest pitchi kohutavalt tüütuks (meie köis oli 80 meetrit, pitche ronisime kuus, nii et edu.ee).

Nimelt käib see ronimine nii, et üks ronib ees, paneb paika ekspressid ja läbi selle köie ning pitchi lõppu kohale jõudes ehitab ankru või kinnitab end olemasolevasse ankrusse. Seejärel tõmbab ta sinna järele kogu ülejäänud köie ja julgestab oma otsast sinna teise ronija, kes tee pealt jälle kogu varustuse kaasa korjab. Seega saab seda idioodi kombel köie sikutamist iga pitchi lõpus teha.

Ahjaa, meestel on veel see eelis, et kui neil on põiekas, võivad nad kasvõi vastu kivi lasta ja eks tema siis voolab alla. Mina mõtlesin, et tahaks vetsu ja et ehk ikka varsti kuskil tuleb tiba sobivam koht, ca üheteistkümnest neljani. Ehk siis lõbutsemisest on asi kaugel.

Tuttav alpinist tuli selle peale küsima, kas ma siis ei tahagi end PROOVILE PANNA, mis on minu jaoks täiesti absurdne. Sama hästi võiks mina küsida, kas ta ei taha end joogas või salsas proovile panna, raudselt saaks hakkama, kui pingutaks. Ma eelistan pingutada ronides, mitte köiega lolli mängides. Alpinism on minu jaoks eelkõige selline liiga jõukate inimeste soov ka ohu piiril elada, kui vaesed inimesed oma ellu pinget tahavad, vaatavad nad nädal enne palgapäeva kontojääki.

Mis mulle aga VÄGA meeldis, oli laskumine. Nagu ülevalt näha, sain end ise 80 meetri kõrguselt köiega alla lasta. Vaat see võttis küll hetkeks olemise natuke jahedamaks ja sekundite möödumise pisut aeglasemaks. Ja oli lausa maaliliselt ilus.

Ja üleval saime perepilti teha, sellega tervitan oma vanaema:

❤ at 80 meters

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ainult natuke veel

So how are you spending your Sunday morning? 🤗 #angel #climbingbuddies #goodcleanfun

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul oli MEGAtore nädalavahetus. Käisime veel viimast korda enne PÄRIS reisi põhjanaabrite juures ronimas. Telkimiseks on minusuguse printsessi jaoks juba kaugelt liiga külm, nii et rentisime Helsinki lähedal ühe korteri. Ja täitsa lõpp, tundub, et seal elab terve pere kogu aeg sees, lihtsalt neid vahepeal nädalavahetusel ei ole vms, sest kogu korter oli manti täis. Ja kui ma ütlen “manti”, ei mõtle ma ainult raamatuid, vaid ka inglitiibu ja maske ja suuri kaelkirjakuid. You name it. Nii et kuna üks meie gängist on fotokaga ümberkäimises osav, möödus meie pühapäevahommik ülalolevaid pilte tehes.

Esimene ronimispäev oli selles mõttes kohutav, et tahtsime proovida, mis tunne väljas on, ja üllatuslikult selgus, et külmumistemperatuuri lähistel ei olegi mõnus end vastu kivi suruda. Kümne minuti pärast sõrmi enam ei tunne ja seal, kus vesi mööda kivi alla voolab, hakkavad sõrmeotsad külmest valutama. Päeva lõpuks olin ma täiesti kurnatud ja lihtsalt värisesin üle kere. Kui enne olin innukalt huilanud, et õhtul saab sauna, siis tegelikult jõin ühe klaasi siidrit ja vajusin enne 11 magama. Vähemalt piisas sellest kogemusest, et mu bf saaks aru, et alpinism pole ikka tema jaoks – ta vahepeal hirmutas mind juttudega suurtest mägedest ja millest kõigest veel, aga kui ma selle päeva lõpus ta käest küsisin, kas ta kujutab ette, et nulli asemel oleks -15 ja ta peaks nüüd selle päeva lõpus telki ronima, mitte sooja korterisse, leidis ta väga innukalt, et ronimisreisid peaksid alati ainult soojade kaljude juurde viima.

Teisel päeval olime targemad ja ronisime sees. Selles mõttes on hea ettevalmistus olnud, et oleme vähemalt kuuetunniseid trenne nüüd ikka hulgim teinud ja ega keha neist ilmtingimata vaimustuses ei ole, aga hakkab vaikselt harjuma. Mulle meeldivad Helsingi sisehalli rajad ka, flow on kuidagi parem kui Tallinnas. Isegi mulle liiga raskete radade puhul saan aru, et see on tegelikult olemas ja hea. Tase on üsna stabiilselt 6b-6c kandis ka, nii et tahaks loota, et kui nüüd täna-homme treenin ja siis kaks päeva puhkamiseks, jooksmiseks ja massaažiks jätan, saame soojemas kliimas ka midagi tehtud. Nüüd on ainus probleem see, et ei tohi end viimase nädala jooksul paksuks süüa, sest ma olen üks neist Marca poolt mainitud inimestest, kes suvel automaatselt alla võtab, sest kes see palavaga ikka sooja toitu sööb, aga nii, kui temperatuur alla nulli langeb, tahaks end teki sisse kerida, kakaod juua ja saiakesi süüa. Eilne õhtusöök oli näiteks kakao ja see (jah, kõik sõin üksi ära, aga no vähemalt kakaost kallasin pool diivanile, asi seegi):

P.S. Mis kurat on lahti Tallinna parkimisega? Üks mu sõber sai juba kolmandat korda parkimise eest trahvi ca ühe või kahe nädala jooksul. Samas kohas, samalt kontrolörilt. Konks on selles, et kaks eelmist trahvi on mõlemad ühe päeva jooksul tühistatud ja kontrolör julmalt muudkui kirjutab neid välja, mis sellest, et parkimisõigust tõendav invaluba on igati kenasti esiklaasil näha (ja no hiljemalt kolmanda korra ajal peaks ju kontrolöril meeles ka olema, et krt, sellele autole vist ei tasu teha). Kas Tallinna linnas on mingi vaikimisi eeldus, et invaliidid ei peaks Solarises käima v? Soovitaks tüübil otse õiguskantslerile murekiri saata, aga kuna ta alles paari kuu eest oli seal praktikal, siis seda oleks tal tiba mark teha vist. Ma kasutaks juhust trollimiseks ja kirjutaks pikalt-laialt kohe, kuidas ei saa elada siin Eesti riigis ja institutsiooniline tagakiusamine jne jne. 😀 Igatahes nii vähe on mõnel kontrolöril vaja, et päev jälle korda oleks läinud. Või on tõesti võimalik, et keegi ei ütlegi kontrolörile, et “kle, me oleme mitu samale inimesele tehtud trahvi järjest ära tühistanud juba, ära nüüd koti neid invaliide nii palju”?

P.P.S. Mis kurat on lahti meie pangandusega? Tellisime meie midagi internetist KUU aega tagasi. Üks kuu. Ja kuna otsekohe läks arvelt maha täpselt õige summa, aga kolm korda, vantsisime LHV-sse ja ütlesime, et ei-ei-ei, nii küll ei lähe, tühistage ära see nali. Singing Rocki kirjutasime ka Hollandisse ja ütlesime neile, et tühistagu ära see tellimus. Nende Tšehhi peakorterisse kirjutasime ka, et mis kurat teil toimub üldse, tegelege asjaga. Mille peale nad ütlesid, et ega neil oma rahvusvahelise esindusega eriti kontakti ei ole, ei oska arvata ka, mis need teevad seal, aga proovivad ühendust võtta. Sest ega pea ei pea teadma, mida jalad teevad jne. Hollandi esindus ilmselgelt sai meie kirjad kätte, sest nad kinnitasid päris alguses omalt poolt, et tühistavad üleliigsed tellimused ära – viimasele kirjale julmalt ei vastatud. Noh, täna saime kirja, et asjad on posti pandud (kuu aega hiljem, milline internetipood üldse teeb nii?), nii et läksime LHV-sse uurima, et milles kühvel. Selgus, et LHV inimesed alles uurivad asja, sest see, kui üks firma on kolm korda järjest võtnud ühel ja samal ajahetkel täpselt sama summa maha, pole ju veel ilmtingimata mingi märk, et midagi valesti oleks. Ja no see polnud paarikümneeurone tellimus, muuhulgas oli seal üks köis, mis üksi oli juba üle saja euro, korrutage see summa rõõmsalt kolmega nüüd – mõnel vaesemal perel oleks selle peale hing paelaga kaelas ja peaks söögiraha naabritelt laenama, aga no pangal on ca 500 euro tagasi kandmisega ometi aega küll. Arvati, et ehk järgmise nädala jooksul oskavad nad meile midagi vastata – tunnen kaasa sellele vaesele inimesele LHV-st, kes ilmselgelt vastu talve jalgsi Hollandisse asju uurima saadeti, sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas sellise asja peale viis nädalat aega võiks minna. Sellest, kuidas rahvusvaheliselt äärmiselt tunnustatud ronimisasjade firma endale üldse sellist bläkki lubada saab, ei saa ma ammugi aru, sest tegu on Euroopa ühe tuntuima firmaga.

Valus on

Virutasin teisipäeval rusikaga vastu seina. Ei üritanud vihaselt patriarhaadi piiravaid müüre purustada, vaid lihtlabaselt end trennis hooga vasaku käega ühest nukist teise lennutada, aga ebaõnnestusin. Kuna hoog oli suur, oli pauk nii vali, et sain maas kägaras veel roppusi jagada, kuni valu järele andis. Midagi ära ei murdnud, sest samas trennis sain sõrmi veel normaalselt edasi kasutada, mitme erineva haardega nukkide peal, aga öösel ärkasin üles selle peale, et valutasid. Nüüd tehti eile õlavarde gripivaktsiin ka (öeldi, et vaktsiin hakkab tööle 10-14 päeva jooksul, autism võib avalduda varem). Nii et terve käsi valutab. 😀 Õnneks on jätkuvalt funktsionaalne, testisin täna hommikul, et saab normalselt lõuatõmbeid teha, st nii sõrmed haaravad kui ka lihased toimivad, nii et surema vist ei hakka. Muidu nutaks küll vist vihast, kui nädal enne ronimisreisi end nii lolli õnnetusega ise julgestusorja staatusesse lööks.

Keegi just ütles, et ta sada aastat juba ei loe mu blogi, sest ma kirjutan ainult spordist. Nojah, eks see elu on selline. Vana laulukirjutamise reegel, kirjuta sellest, mis sulle oluline on ja mida sa aknast näed. Bf oli mul väga üllatunud, kui ta teada sai, et ma tegelikult kuri feminist olen ja mind vahel suisa ajaleheski avaldatakse. Küsis veel minu käest tõsiselt, kas ma poleks pidanud enne ajalehte minekut küsima, kas ta ikka sellega nõus on. Ja kui ma ütlen “tõsiselt”, siis ma mõtlen, et ta suutis peaaegu lause lõpetamiseni tõsist nägu teha, enne kui naerma pahvatas. Aga me oleme natuke arutanud siin feministlikke teemasid ka. Näiteks nii otsest kui varjatud palgalõhet, näiteks seda, et maapiirkondades ollakse tihti meesõpetajatele valmis rohkem hüvesid pakkuma, et nad üldse sinna tööle tuleksid – mis ühelt poolt on naiste diskrimineerimine, aga samas on meesõpetaja nagu ükssarvik, keda püütakse mis tahes vahenditega, et lastel oleks ka mõni positiivne meeseeskuju ning otsi seal siis neid positiivseid lahendusi. Sest selge see, et see, kelle järele parajasti nõudlus on, saab rohkem valida. Üldse on ta mul selline terava keelega, eile küsis ühe kollegi käest irvitades, kas see ikka saab aru, et hepeat‘is mind just – ma isegi ei teadnud, et ta sellist sõnavara teab. Mul on tunne, et ta loeb salaja feministlikke lehti või midagi.

Nii et selle valguses üllatab mind täiega, et meie meedias on muidu hulk meessoost arvamusliidreid, kes võtavad sõna kliimasoojenemise, Venemaa, Trumpi, homoseksuaalsuse ja kõige muu teemal, aga kellel on nüüd suu täiesti vett täis. Facebookis olen näinud küll mõnda toredat meest sel teemal postitamas. Mõned mehed on mulle pärast mu blogipostitust eraldi kirjutanud, et see oli vajalik teema ja tore, et ma sellele tähelepanu juhin – aga mina tahaksin küll Postimehe arvamusküljelt lugeda, kuidas mõni mees kirjeldab, mida tema oma elus teeb. No näiteks, kuidas Mihkel Raud oma tütart kasvatab või keegi teine oma poegi vms. Või kuidas nemad naisi austavad või miks ei austa jne. Kuidas nad käituvad, kui sõber seltskonnas täis peaga üle piiri läheb. Kas nad vabandavad järgmisel päeval, kui nad ise üle piiri lähevad, või loodavad, et ehk ei jõua ajakirjandusse (või loobuvad üldse alkoholi tarbimisest, nagu Mihkel Raud). Me moodustame poole sellest ühiskonnast ja teine pool teeb praegu avalikult nägu (oota, siin on see koht, kus #notallmen öelda), et üht meie põletavaimat probleemi pole olemas. Tahan lugeda Kivirähku või Juurt sel teemal teravalt sõna võtmas. Tehtagu! 😀

P.S. Mulle meeldis see, et saates “Suud puhtaks” ütles Andres Kasesalu neutraalselt välja, et ahistamine pole ööklubides mitte ainult tavaline, vaid ka mõlemasuunaline ja et ka teda on ahistatud. St nii mehed kui naised võiksid enne kätel käia laskmist ikka hetkeks mõelda, kas see katsutavale ka meeldib. Üldse oli minu meelest seekord VÄGA hea saade, eriti hea oli see, et seal oli päriselt üks julge naine, keda oli süstemaatiliselt ahistatud ja kes sellest ausalt rääkis – et inimesed, kes küsivad küsimusi seelikupikkuse kohta, näeksid, milline üks lugu olla võib. Samuti meeldis mulle see, et rõhutati seda, et tavaliselt räägitakse sellest, et kuidas küll see ahistaja nüüd edasi elab, aga mitte sellest, kuidas see ohver nüüd küll hakkama saab. Ainus asi, millest ma seal saates üldse aru ei saanud, oli see, miks keegi pidi ikka islami sisse tooma, kui viimased päevad on näidanud, et eestlannad on oma ahistamisjuhtumid ka toredate valgete poiste abiga kenasti kätte saanud.

P.P.S. Kas see on ahistamine, kui ma ütlen, et Katri Lamesoo nägi kuidagi eriti hea välja? Vannun, et seksuaalset huvi siin taga pole, lihtsalt märkasin.

  • Kategooriad