Mina ka kardan vahepeal

Algas see lugu vist … reedel. Jah, reedel käisin sõbraga lõunal ja nägin vaeva, et suud söömiseks piisavalt lahti hoida. Arvasin ise, et väike igemepõletik, sest mul on all vasakul hambarea lõpus igemes lihtsalt auk (kui õigesti mäletan, siis selle pärast, et tarkusehammas on seal aastate eest nüginud, aga siis rahule jäänud) ning mul on korra varem ka juhtunud, et läheb sinna mingi seeme ja siis mõned päevad on ebameeldiv. Noh, enam ei ole ebameeldiv.

Pühapäeva öösel ei saanud valu pärast magada, eile avastasin, et lisaks sellele, et ma nüüd verd tatistan (brutal, bro!), on ka kerged koordinatsioonihäired, st põletik ilmselt veidi suurem, kui esmapilgul arvaks. Nii et eile olin ise targem, võtsin päeval ibukat ja enne magamaminekut ka (ning nagu ma just teada sain, see, kes enne magamaminekut kell kümme õhtul ibukat võtab, saab hommikul kella kuueni magada, nii et NII hull see asi veel pole).

Aga nüüdseks on kehvematel hetkedel tunne, et valutab terve vasakpoolne lõualuu, nii et mul on kuri kahtlus, et see rahulik tarkusehammas ei ole enam nii rahulik – ja mul on kabuhirm. Cyrusel on üks tarkusehammas välja tõmmatud, härra maailmakodanik ei saanud üldse aru, mida ma kardan, “nagunii magad ju”. Kui selgitasin talle, et meil siin metslaste hulgas tehakse neid operatsioone kohaliku tuimestusega, läks näost kaameks ja küsis, kas poleks ehk võimalik natuke rohkem maksta ja PÄRIS arsti juurde saada. Nagu kõik mu tarkusehambakogemusega tuttavad oleksid habemeajaja juures teinud seda nalja. 😁

Aga nüüd ma täitsa tõsiselt küsin, et kui ma homme ka suremas olen, kuhu ma siis Tallinnas helistan? Kas on üldse mõni koht, kuhu on lootust kohe saada, aga samas ei pea korterit maha müüma ja koheldakse kenasti? Ja kui ON tarkusehammas, kas meil Eestis on siis tõesti ainult kohaliku tuimestuse variant? Sest kõik inimesed, kes on mulle oma opikogemust kirjeldanud, on põhimõtteliselt sõjakogemusi rääkinud, selliseid veriseid ja valusaid ja vastikuid …

Kardan. 😥

Miks see tsirkus ilmtingimata meie raha eest peab olema?

Kurat, elad rahulikult oma elu, käid tööl, toidupoes, trennis – ning siis tuled koju, teed ajalehe lahti ja lõug kukub suurest üllatusest vastu lauda puruks. Nüüd istun lahases. Ainus asi, mis kohe üldse ei üllatanud, oli Jüri Ratase intervjuu Aktuaalses Kaameras, täpselt samasugune hämamine nagu ikka, ilma ühegi konkreetsema väiteta.

Kas teie kujutate ette ühtki teist olukorda, kus ma võiksin oma puhkuse ajal lasta oma lapsel meie ühises töökohas minu nimel räige sita kokku keerata, ja ülemus ütleks rahulikult, et puhkuselt ometi ei hakka inimest tagasi kutsuma, küll pärast puhkust arutame? Kui sai puhkuse ajal sita kokku keerata, saab seda ka puhkuse ajal arutada. Järelikult on see lihtsalt venitamistaktika, Ratas loodab, et nädala pärast keegi ei tao enam seda trummi (haa-haa) ja ei panda eriti tähele, kui kedagi tagasi astuma ei sunnita.

Mis on äärmiselt kahtlane käik, sest no kas te kujutate ette, et see minu sita kokku keeranud laps ütleks rahulikult, et ma emmele juba helistasin, ei tulnud selle pealegi, et ülemusega ka rääkida? Igas vähegi normaalses kohas saaks mõlemad meist kinga, sest selle käitumisega õõnestame me ülemuse tõsiseltvõetavust. Kui ta meid koha peale jätab, on ta ainult nimeliselt ülemus, on väga selge, et võimu tal ei ole. Aga samas, Helmede väljalöömine tähendaks äärmiselt tõenäoliselt kogu valitsuse lagunemist ja siis võiks juhtuda, et ei saa enam isegi narrina peaministritoolil istuda – praegu küll kogu Euroopa naerab tema üle, aga tool vähemalt on pehme ja mõnus.

Nii et minu pakkumine on, et kolmapäeval ei muutu mitte midagi, kedagi ei tagandata ja Ratas lihtsalt jätkab seda lõputut õudust, sest no mis tal kaotada on, maine tal ometi enam madalamale langeda ei saa. Selle tõstmine aga nõuaks otsusekindlat tegutsemist ja tema ainus kindel otsus tundub siiani olevat kümne küünega peaministritoolist kinnihoidmine. Samal ajal ütleb Monika Helme avalikult Facebookis, et “see kõik pole veel lõppenud” ja et “peaminister oli tegelikult asjadega suhteliselt kursis” (hoolimata sellest, et Martin Helme tunnistab oma seinal, et ei informeerinud peaministrit). Ehk siis nemad kavatsevad omalt poolt kõigile tuimalt näkku valetamist ja kellegi kohalt kangutamist jätkata, nii et Ratase mäng käib järjest suuremate panustega, lõputult ei saa sea kummi ilmselt venitada.

Millal neid EBA-sid jagatigi?

Mäletan lihtsalt, et seal Meelis rääkis suure suuga, kui halb ikka blogikiusamine on, ja eile nägin Facebookis tema postitust sellest, millised instakontod teda OKSELE AJAVAD. Ma muidugi olin kergelt üllatunud, sest ma arvasin, et esimene selline postitus tuleb hiljemalt nädal pärast EBA, aga nad on vist suisa kaks kuud vastu pidanud? Mis mind aga sugugi ei üllatanud, on see, et Meelist naiste tagumikud ei eruta – uskuge mind, pärast kõiki neid Eurovisiooni ja postitantsuteemalisi postitusi ei üllata see küll mitte kedagi.

Ma olen muidugi Melliga samas paadis, sest õppisin ma oma “nihuläinud kiusamiskogemusest” siis midagi? Muidugi mitte, jõudsin Facebookis üleeile juba kellegi suhtepostituse peale ka nalja teha, sest arvasin ekslikult, et nad kolm kuud juba lahus. Lõppes nii, et sain pool tundi inimesega suhtejuttu ajada ja lohutada. Oh jah. Meenub kohe vanast ajast, kuidas Mallu ütles millegi peale, et hoidis end tagasi ja ei läinudki üle piiri, ning Kardo küsis poolüllatunult/poolmurelikult: “SINA, Mallu, ja ei läinud üle piiri?” Ainus erinevus siis see, et see oli aastate eest ja Mallu on vahepeal täiskasvanuks saanud, aga mina olen ikka mina. 😁 Pean Meelisega klubi tegema.

Aga kuna insta on tagasi ja saan jälle pilte jagada, siis teemavahetus. Minust on täiega selle kella ori saanud. Näiteks jätsin vihase kommentaari ja ähvardasin Todoisti üle minna, sest TickTicki märkmeäpp ei tööta mu kellaga ja see pole ometi normaalne. Tegelt ei ole ka, pidin endale Apple ID tegema, et seda äppi endale Mäkki tõmmata, sest ma ei taha töö ajal telefoni lähedal hoida, niigi piisavalt neid asju, mis tähelepanu endale tõmbavad. Kella pealt oleks hulga normaalsem. Kõlab nagu rikka inimese kurtmine, aga mul on tööl kolm ekraani, kui mul klappe peas pole, ei pruugi ma märgata, kus ekraaninurgas teavitus tuleb (klappides muidugi pingib).

Siis vihastasin, sest kulutasin ju ometi kolm päeva, et endale normaalne taimer leida, mille abil oma treeningkavasid teha. See töötas normaalselt kaks nädalat, siis tuli mingi uuendus ja kell ütles iga paari tunni tagant, et “kle, see rakendus kulutab akut, paneme selle õige kinni” – ka siis, kui ma polnud seda pärast eelmist kinnipanekut ise lahti teinudki. Ja no ilmselgelt ta liigselt seda akut siiski ei kulutanud, esimesel õhtul oli veel 70% alles. Õigus oli ikka Kauril, kui ta ütles, et see on nagu Tamagotchi, kogu aeg nõuab tähelepanu, kuigi selle konkreetse äpi nad õnneks parandasid kähku ära.

Kolmandaks. Teate, kuidas inimesed vahel nagu häbenevad midagi natuke ja siis üritavad seda laiendada mingile inimgrupile, et nad üksi imelikud poleks. Noh, eks me kõik teame, kui edevad naised on, nii et loomulikult panin ma veidi raha huugama, sest mulle ikka ei istunud silikoonist rihmad, palavaga hakkas nahk nende all higistama. Nii et tellisin endale netist kaks nahkrihma. Väidetavalt, sest no made in China, aga odavad olid ja hulga mõnusam tunne on, nii et mind isegi väga ei huvita. See sinine, mis ülemiselt pildilt paistab, on hetkel raudselt mu lemmik, aga no punane on ka ilus:

Ja kõige olulisem on see, et ma avastasin täiesti juhuslikult, et ma saan sellise äpiga nagu Camera One oma telefoni kaamerat kontrollida. See tähendab, et kui mul telefon näiteks laua peal istub, saan ma selle salaja kella pealt pinginaabrit filmima või pildistama panna (juba avastasin, kui kole ma ise selle nurga alt olen, te ei näe IIAL neid pilte). Aga no minu jaoks tähendab see seda, et ma ei vaja enam ühtki sõpra, te olete kõik unustatud, sest ma hankisin endale statiivi. See oli muidugi üsna naljakas, sest läheme meie fotopoodi.

Cyrus: “Mille jaoks sul seda statiivi üldse vaja on?”

Mina: “Et sina ei peaks enam must instapilte tegema, sest ma saan telefoni statiivi peale panna ja siis seda kellaga juhtida.”

Cyrus: “Oh, las ma maksan ise, sul pole ammu ühtki nii head mõtet olnud!”

Nii et nüüd on mul siis statiiv ja saan ise selliseid videosid teha (täitsa pekkis, mis tsirkust siin rajal tegema peab, vat nüüd ma saan aru, mida mõeldakse, kui öeldakse, et seitsmete peal pole enam vaja ainult seitsmetele vastavat sõrmejõudu, vaid ka seitsmetele vastavaid liigutusi – ja see oli lihtne osa, sealt edasi läheb ikka päriselt raskeks, nii et isegi ülaltjulgestuses ma pool ajast lihtsalt ripun seal nagu surev vaal):

Ainus häda on muidugi selles, et rada üldiselt läheb kõrgemale ja keegi võiks telefoni liigutada, nii et selle jaoks kuluks siiski mingi abivahend ära. Õnneks tundub vähemalt esimese hooga, et ka selle jaoks on tehnikaimed loodud, ei pea ilmtingimata sõpru otsima hakkama, aga ootame esmalt selle postituvi ära, küll ma siis arvustan. Seda enam, et kiiret meil ju kuskile ei ole, hetkel tundub, et pole karta, et ma selle raja cruxis kohe midagi tegema hakkaksin, nii et nähtust kõrgemal pole mul nagunii midagi huvitavat juhtumas. 😀

Oli siis vaja ära sõnuda

Kurtsin siin, et ei oska oma kolme ronimisvaba päevaga midagi peale hakata – ja universum kuulas ning tuli appi, sain kohe kellegi teise sitta klaarima minna. Ning päev hiljem nägin juhuslikult seda meemi, mis tuli just õigel ajal, sest olin töökaaslasega arutanud, kuidas mõnesid asju, mis on täiega ägedad, lihtsalt ei mäletagi. Mulle näiteks meenus lambist, et kui ma olin 15 või 16, läksin ma (vanematele muidugi midagi valetades) Viljandisse ühe noormehega tutvuma. Ma isegi ei mäleta, kuidas ma temaga tuttavaks sain, kuidagi internetis (järjekordne näide, et lapsi ei tohiks usaldada – tutvub internetis ja läheb kohe salaja ööseks telkima). Noormees oli väga ontlik, aga mulle meeldis hulga rohkem ta sõber, kellel olid TREENITUD ROTID. Nagu täitsa tõsiselt, hüppasid käsu peale jne. Ma olin täiega sillas. Aga no midagi muidugi ei toimunud, ma ei saanud ju öelda ka, et kle, su sõber on ägedam. Ja nüüd, pea 20 aastat hiljem hakkas häirima, et ma ei mäleta isegi kummagi tüübi nime. 😁 Imelik lihtsalt, et võivad olla mingid sündmused, mis tol hetkel tunduvad nii olulised, ja hiljem isegi ei mäleta neid. Või näiteks kui keegi toob jutuks mu eksabikaasa, ei kujuta ma teda kunagi ette sellisena, nagu ta praegu on, minu vaimusilmas on ta alati ca 20 (Manjanal oleks selle kohta kindlasti mõni selgitus pakkuda).

Teiseks on endal ju kogu aeg tunne, et me mingil moel areneme ja muutume, aga põhiolemus jääb samaks. Ja siis ühel hetkel vaatad tagasi ja mõtled, et vapsjee. Mina näiteks nooruses hääletasin ka siis, kui raha oli, sest nii huvitav on ju uute inimestega tutvuda ja juttu ajada. Täna veetsime Cyrusega kahekesi aega, sest me juba olime KAHEL NÄDALAVAHETUSEL inimestega. Meeldivate inimestega, aga ikkagi  mul oli nüüd puhkust vaja. Olen jõudnud ikka, kus tipptunnil poes käimine tekitab ärevust. Ah, mis ma ikka seletan, inimeste kohta on Roy juba kõik ära öelnud ja väljaskäimise võtab Bernard kenasti kokku:

Ehk siis täna oma teismelist mina kohates mõtleksin ma ilmselt, et jälle üks tatiratas, kes pole lapsena piisavalt tappa saanud. Hipi, raisk. See ei ole mina. See on mu seeme ja osa sellest on kuskil alles, praeguse kännuga sulandunud, aga see ei ole päris mina. Pole ime, et nii paljud noorena kohtunud paarid lahku lähevad, ühes suunas kasvamine oleks täielik vedamine.

Ja selle pilguga sõpru vaadates on ka väga selgelt näha, et mõni oli 15 aasta eest ebakindel ja õnnetu, aga on tänaseks õppinud, kuidas üheaegselt austada nii ennast kui ka teisi. Kuidas end mitte teistele ära anda, et ise hooletusse ei jääks. Ja mõne kohta mõtlesin 15 aasta eest, et ta on maailma lahedaim inimene, aga nüüd võtab sõpradega ühendust ainult siis, kui midagi vaja on – ja kui tihti helistab, ju siis on tihti midagi vaja, olgu see siis materiaalne toetus või pidev valideerimine, sest ei oska olla, kui keegi teine ei ütle, et oled-oled tore.

Mitte et ma kurdaks, mul käib uks lukku ja telefon hääletu peale, nii et pole probleemi. Lihtsalt kummalised need elu keerdkäigud, mis ehitavad hipist kalgi südamega spordihullu, clusterfuckist funktsioneeriva kodaniku ja supernaisest saamatu, kes kogu aeg käehoidmist vajab. Issanda teed on salapärased.

Sina ei pea mitte oma küünalt vaka all hoidma

View this post on Instagram

It's Friday, bitches ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vaatasin üllatusega Facebookist, kuidas mu kunagised klassiõed, üks mimmum kui teine, olid kõik Metallica kontserdile jõudnud. Mõni isegi kurtis internetis, et pole midagi selga panna, sest pole ühtegi rokibändi särki (rääkimata Metallica särgist), et kas keegi nahktagi saab laenata v. Ja ma ei räägi inimestest, kes on viimased kümme aastat korralikud pintsakliplased olnud ja nüüd kaevasid kapipõhjast oma vana särgi välja, vedasid üle ootamatult kasvanud õllekõhu ja läksid peole – neist ma saan täiesti aru, lähed noorusaegu meenutama jne. Mina ei läinud, sest mulle üldse ei meeldi nende viimased albumid (from thrash to trash jms naljad), aga saan aru, miks kunagised fännid läksid. Aga minu jaoks on see mittefännide kokkuvoorimine täiesti arusaamatu, keegi peaks peale maksma mulle, et ma läheksin väljakule tuhandete võõraste inimeste vahele trügima, et näha bändi, mis mulle tegelikult ei meeldi. Pigem vastupidi, hetkel peaks bänd mulle ikka VÄGA meeldima, et ma end kodust välja veaksin. Laulu- või tantsupeost ma veel saan kuidagi aru, sest seal on kõik vaeva näinud, mingeid laule vms harjutanud ja siis see ühistunne ja blablabla. Mitte minu teetassike, aga siin ma suudan juba empatiseerida ja saan aru, kuidas see võib nauditav olla.

Naljakas lihtsalt, et minu paanikahoog on kellegi teise arusaam meeldivast õhtust. Vastupidi muidugi ka, mina nautisin nädalavahetust, millega muuhulgas kaasnes pendlisse kukkumine, nii et lendasin küljega vastu seina (muidu polnud midagi, ainult jalg jäi kukkudes hetkeks köie taha kinni, nii et pahkluu on nüüd natuke tundlik, aga õnneks isegi mitte valus), vihapisarad, sest ma vihastasin korraga Cyruse ja iseenda peale, ning väga palju raskeid liigutusi – ja ma olen VÄGA VÄGA rahul, mul pole ammu nii lõbus olnud. Olgu öeldud, et pärast seda kukkumist vedasin ma end kohe üles tagasi ja tegin ikka liigutuse ära, nii et selle üle olen suisa uhke.

On ju tore, et igaüks saab niimoodi lõbutseda, nagu just talle meeldib? Ma vähemalt tahaks uskuda, kuigi vahepeal tahetakse ikka vägisi meelde tuletada, et võiks ikka normidele vastata. Minu käest küsiti nimelt enne nädalavahetust, kas ma nädalavahetusel puhkan või ronin, nii et ma pidin taas kord vastama, et puhkan ronides, sest see ongi meie jaoks kõige nauditavam puhkus. Ja taas kord ei suutnud küsija seda vaatenurka üldse mõista. Sain hoopis ootamatu loengu teemal “ebanormaalselt sportlikel naistel on tulevikus raskusi rasestumisega”. Ee, bitch say what?

See ebanormaalne keha on siis selline, nagu ülemiselt pildilt näha võib, kõhtu sees hoidma ei pea, aga kõhulihased paistavad ainult hommikuti ja pärast trenni. Kuigi selle ülisportlikuks nimetamine on muidugi värskendav, mu treener ütleb tavaliselt “ronija kohta suur” ja Reet ütleb, et “ilmselgelt armastab ronida, aga kooki armastab ka”. Ma ei ole hetkel viitsinud end isegi suveks soorituskaalu ajada, sest lihtsalt ei viitsinud, oktoobrireisiks võtan veits alla, aga hetkel naudin seda, et hea tugev tunne on. Aga no lihtsalt võrdlusmaterjaliks, ülisportliku ronija keha on näiteks selline (ja kui mul talveks mingit reisi plaanitud pole, elan ma terve talve julgelt selles tema “käest ära lastud” kaalus ja ei muretse ka):

View this post on Instagram

**Update** So, many of the people that know me and follow my see that I absolutely LOVE fitness! YES, I climb and there for I’m a climber, BUT that’s NOT all I am! I have always loved testing my body through other workouts as well and seeing the transformations and also seeing how far I can push my limits. I LOVE seeing how strong I can get and what I can do with that strength. Something that I have always wanted to get into as well as staying a professional climber is the fitness world in general. I follow so many other amazing athletes, such as @clairepthomas , and fitness influencers on Instagram and love seeing what they do and how they motivate others to push themselves and live a healthier life style. For many years I have worked out in the gym, not talking about the climbing gym, because I love it. I love the feeling of working hard and sweating! 😁😆 SO… In the near future I’m going to start training programs for climbers and non climbers. For people that just want to live a healthy and fit life so as they get older they can still keep enjoying all the things they want to do! Website with training, healthy sweet recipes and much more will be coming soon! Come along with me on this journey and let me share my passions with y’all! 😁 The first 2 pictures are from the last week after working harder to tone up. The climbing pictures are from when I gained about 10-12 lbs after taking a break from climbing and training. They were taken about 2 or so months ago. It’s hard to bounce back sometimes, but the hardest part is starting!!! 💪🏻😄

A post shared by Alex Puccio (@alex_puccio89) on

Miks ma üldse selgitan seda? See ei ole kellegi asigi, tegelege oma kehaga, mitte ärge jõllitage teiste omi. Pärast onaneerimist ehk tuju parem ka ja vähem huvigi kedagi teist kritiseerida. 😀

Lihtsalt see vestlus pani mõtlema, et saan täiesti aru, mida minu kunagine lemmikkommenteerija MadMax mõtles, kui ta ütles, et lapsi kasutatakse naiste kontrollimiseks. Mul isegi ei ole lapsi, aga minu emaka potentsiaalselt töökorras hoidmine on ikka igati sobilik asi, mida jutuks tuua – ja minu emaka töövalmidus on ometi hulga olulisem kui mina ise. Kas ma olen õnnelik, ei ole siin võrrandis oluline. Mina kui juba olemasolev inimene, minu unistused, soovid ja eelistused ei loe. Või ehk loevad, aga kui see kellegi huvide rõhutamiseks parajasti sobib, on igati okei letti lüüa argument “sa peaksid elama, nagu mulle meeldib, sest su emakas”. Ja noortele meestele ei käi keegi rääkimas, et järelkasvu huvides tuleks vähem juua või suitsetada, keegi ei tule selle pealegi, kuigi kõik teavad, et tervemate laste saamise nimel võiks mees enne lapseteoga pihta hakkamist vähemalt kolm-neli kuud joomisest ja muudest meelemürkidest hoiduda. Kui mitut meest te teate, kes päriselt seda teeks või kellele emme/issi käiks rääkimas, et peaks tegema? Keegi ei käi vanematele meestele rääkimas, et ära sina lapsi saa, vanematel isadel on suurem tõenäosus autistlik laps saada. Järelikult ei ole asi lapses, asi on ühe sugupoole kontrollimises, sest inimesed arvavad, et neil on õigus naisi kontrollida.

Samas ei maksa unustada, et see sobivus on tegelikult väga hea lihtne binaarne vastandus. Nagu lüliti. Sa oled kas sobiv emakakandja uue armsa valge heteroseksuaalse lapsukese loomiseks või ühiskonna seisukohast kasutu parasiit. Ja sellest pole midagi, kui sa juba kord oled oma emaka raiskulaskja, siis on väga hea rahulik elada. Inimesed aktsepteerivad seda, et ahah, nüüd on siis nii, ning vahel harva mõni üksik käib mölisemas (nagu seekord), kui talle isiklikult miskipärast ei meeldi, et sa tema parema äranägemise järgi ei ela. No et tal oleks just praegu lapselapsi vaja näiteks ja väga ebameeldiv, et sa siin mingit indiviidi mängid ja neid käsu peale välja paugutama ei taha hakata. Neid inimesi on võimalik vältida, nendega vähem suhelda ja rahulikult oma asja edasi ajada, elu on chill. Ei ole üldse mõtet põdeda.

Aga usu mind, kui sa nüüd mõtled, et hakkaks seda lülitit näppima, sest lapsed on ju armsad, siis SEE mäng ei käi nii, et sa vajutad lülitit ja oled plõks! hea ema. Mkm, kullakene, sinust saab alustuseks rase ja seejärel ema. Aga juba enne, kui see elu õis sulle sülle asetatakse, avastad sa, et järsku ei saa sa peldikusse ka kõndida, ilma et mõne uue lüliti otsa ei koperdaks. Sest nüüd on need järsku IGAL POOL, sest status quo on kõikuma löönud ja absoluutselt iga inimene tahab võimalust kasutada, et sind endale sobivasse vormi väänata. Kas sa raseduseelse joogaga tegeled? Kas sa liigutad piisavalt? Ega sa liiga palju suhkrut ei tarbi või liiga kiiresti juurde võta? Rasedusaegne diabeet on hirmus asi, kole, kui ema oma lapse tervisest ei hooli. Kas sa annad ikka rinda? Ega sa liiga kaua rinda ei anna? Kas sa ikka lased lapsel oma toas magada? Ega sa lapsel ometi oma voodis magada ei lase? Miks ta sul nii kaua mähkmetes on? Kas sa tõesti IKKA VEEL annad rinda? Miks su laps võõrastega suhelda ei taha? Miks su laps nii lärmakas ja rõõmsameelne on, kas ta ei saa aru, et see segab teisi? Äkki saaks ta kohvikuskäimise ajaks välja lülitada? See ei ole mäng, mida võita saaks. Kui mul oleks oma praeguse elukorralduse juures laps, oleks kogu mu suguvõsa veendunud, et ma olen halb ema, sest mis mõttes isa peab oma lihase lapsega iga kahe nädala tagant kaks päeva üksi tegelema, kuni ema koolis on? Meie suguvõsas joovad isad õlut (heal juhul) ja vaatavad õhtul enne magamaminekut korra üle magamistoa ukse, et näha, kas laste arv jätkuvalt klapib, ja sellest piisab, et heade isade nimekirjas püsida. Utreerin, väga häid isasid on ka, aga neile teistele ei käi keegi midagi ütlemas. Emadele on hoopis teised reeglid ja neile öeldakse hulga kergemini otse näkku, et issand jumal, kui sa juba need lapsed saanud oled, peavad nad ometi esikohal olema. Mis kool, mis isiklikud unistused, ela läbi lapse. Tema akrobaatikaringi esinemine on nüüd sinu aasta suursündmus.

Nii et ainus variant on mitte mängida. Saada perse, vähenda suhtlust, soovi korral kas või naerata ja ütle, et nii kurb, et pole aega külla tulla. Tahad, saa laps. Tahad, võta kolm dalmaatsia koera. Sitta pead ikka ise kasima mõlemal juhul. Ei ole vaja end kellegi jaoks kringliks väänata, oma asja ajades on mingigi tõenäosus, et vähemalt üks inimene on lõpptulemusega rahul.

Laps peab elama ju selle nimega

Hiljuti on nimeteema õhus olnud, sest keegi kuskil internetiavarustes jagas lugu surnuaiakülastusest, kus ühel hauakivil oli nimi Valurikas Aus. Ikka hakkad mõtisklema, et miks küll keegi oma lapsele sellise nime paneb, kas oli juba ette teada, et see kaua ei ela, või mis küll selle ema mõtetes toimuda võis. Eestlased armastavad tähendusega nimede puhul tihti pigem tugevaid nimesid (Torm, Maru), venelased on ilmselgelt positiivse tähendusega nimede pooldajad (levinuimad naisenimed Vera, Nadežda ja Ljubova, on ju otsetõlkes usk, lootus ja armastus).

Sirgi juhtis selle peale tähelepanu tõigale, et Dolores on ometi väga levinud naisenimi, ei ole siin midagi, et ainult meil lapsele Valurikas nimeks pannakse (dolor siis teatavasti tähendab valu). Mõtlesin, et see on kahtlane tõesti, ja guugeldasin natuke – sain targemaks ka. Dolores on otseselt seotud neitsi Maarjaga, kelle üks nimedest on hispaania keeles María de los Dolores. Selle pärast need kaks nime ka tihti koos käivad. Juba natuke loogilisem, kuigi oma lapsele ikka ei paneks. No ja siis oli Postimehes see artikkel selle kohta, et uus nimeseadus piiraks muuhulgas ka traditsiooniliste Eesti nimede kasutamist, mille kommentaarides üks härrasmees oma täielikku harimatust demonstreeris.

View this post on Instagram

W o w #twittermemes #namejokes #imajoke

A post shared by Introverted (@theintrovertedpotatos) on

Nimelt tegi ta nalja selle üle, et Prantsusmaal on paljude meeste nimi Maria, võiks siis ju juba kohe seeliku selga ajada. Nagu täitsa tõsiselt, isegi kui sa mitte midagi selle piirkonna kohta ei tea, nii palju võiks ju ikka Euroopa ajaloost ja kultuurist teada, et oskaks arvata, millega Maria seotud on? Noh, et vähemalt avalikult ei hakkaks sellist juttu ajama. Muide, Maria ei ole nende esimene nimi ja nende emps ei ütle, “Erich Maria, tule sööma,” ta ütleb ikka lihtsalt Erich. Teine nimi on antud pühaku järgi, kes usutavasti last kaitsma peaks, antud hetkel siis muidugi Neitsi Maarja.

Tahtsin siia panna naljaka pildi selle kohta, kuidas tüüp nimega Christian (ehk meie keeli siis Kristjan) naerab selle üle, kuidas moslemid oma lapsele Muhamed nimeks panevad, selle asemel, et eelistada “normaalseid” nimesid, nagu Kristjan või Mihkel. Noh, et nagu näiteks, et oma pindude-palkidega oleme harjunud, teiste omad paistavad silma. Muide, esiteks on Muhamedil samuti tähendus, tähendab õnnistatut. Teiseks neid Muhamede üldiselt ka ei kutsuta kodus selle nimega, sest no kuidas sa usklikuna Muhamedi sõimad, kui ta piima maha ajab, see pigem liignimi ikka – erinevalt meie usuleigetest inimestest, kes võivad ilma igasuguste süümepiinadeta Kristjanile või Mihklile kas või üle küüru tõmmata. Aga mu google fu jättis mu täna maha, nii et kujutage seda pilti ise ette.

noppeid

 

Suht ulmeline nädal on meil olnud. Soome sel nädalavahetusel ei saanud, sest Cyrusel oli kael haige, nii et kasutasime hoopis aega mõistlikult ja paigaldasime uut turvavarustust. Pole aegagi olnud kirjutada, aga eelmisel laupäeval tulime koju ja avastasime, et keegi on vist ukse kallal käinud. “Vist”, sest mõlemad lukud olid jätkuvalt kinni ja lahti oli kistud ainult see alumist lukku ümbritsev neljakandiline ümbrisplaat – ja nii palju, kui ma juutuubi lukumuukimisvideodest aru olen saanud (mu endine korterikaaslane armastas hobi korras neid vaadata), ei tohiks see sihukese luku muukimisel üldse mingit rolli mängida. Nii et olime mõlemad kergelt segaduses ja Cyrus nii häiritud, et tellis internetist kohe igasugust kraami, et ka välismaa telgis rahulikuma südamega magada saaks, sest “sinu blogi pärast teavad kõik ju, millal me puhkusel oleme”. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et minu blogilugejad teavad ka seda, et mult ei ole midagi varastada, sest me kulutame raha ju ronimise peale ära. 😀 Need asjad, mis päriselt korralikud on (telefonid, läpakad), on ju kõik sellised, mis nagunii igale poole kaasa tulevad, kes see ikka läpakata puhkusele läheb. Muud asjad on kõik nii spetsiifilised, et ei tahaks hästi uskuda, et keegi murrab näiteks sisse selle pärast, et on blogist lugenud, et meil on juba kõige uuem vaarikapirukas – nende fännid nagu jaksavad neid osta tavaliselt. Või ronimisvarustus – kallis küll, aga väga raske edasi müüa, sest kes see ikka julgeks endale järelturult kiivrit või köit osta, enda eluga riskid ju. Ja taas, puhkusel nagunii kaasas. Nii et ma hästi ei usu seda teooriat, seda enam, et teil on kõigil nii ausad silmad.

Samas, see “mult pole ju midagi kergesti edasimüüdavat võtta” on imelik teema. Mulle on korra varem sisse murtud, kui ma veel Tartus elasin ja puruvaene tudeng olin, ning siis tundus küll, et passiti peale, millal me kodust ära läksime – aga inimene, kes teab mu minemisi ja tulemisi, oleks ju pidanud ka teadma, et üks on poole kohaga töötav tudeng, teine vali alkoholisõber, mis seal ikka olla saab. Tol hetkel nad saidki ainult fotoaparaadi ja minu surnud ema ehtekarbi, mis mulle endale oli muidugi hindamatu väärtusega, aga no nõukaaegseid merevaigust ehteid pole ju kuskile müüa, kes see ikka maksab nende eest tänapäeval. Kusjuures tol hetkel oli korralik läpakas laua peal, toda ei võetud, ma ei tea, kas leiti, et liiga suur oht vahele jääda või ei osatud sellega midagi peale hakata vms. Ja mis sellest, et keegi viga ei saanud jne, see raputab vaimselt ikka korralikult läbi, kui oled sunnitud silmitsi seisma arusaamisega, et sinu kodu tegelikult ei ole sugugi puutumatu ning sinu kodurahu ja turvalisus sõltub ainult vedamisest. Väidetavalt saadi varas kätte, aga ma siiani pole kindel, kas see oli õige tüüp või saadi kätte ÜKS varas, kellele siis kõik selle linnaosa asjad kaela väänati, sest see korterite nimekiri oli ikka PIKK pikk.

Aga noh, lühidalt öeldes – mul on nüüd suht nutikodu. Küsisin Cyruse käest, kas ta selle peale ikka on mõelnud, et nüüd saan ma ju Tartus olles soovi korral telefonist täpselt näha, mis kell ja mis seisus ta reede õhtul koju tuli (või saan keset ööd ärkvele pingitud teises linnas, kui ta saabub). Ta ütles, et selle pärast ta konto adminn ongi, et vajadusel kõik välja lülitada. Ei tea, kuidas sellised asjad vargusi ennetada aitavad, aga lahutuste arvu ilmselt suurendavad küll, salaja ei vea enam kedagi koju.

Kellaga saime omavahel sõpradeks. Liigutamiseks leidsin sellise äpi nagu Strava, mis töötab kenasti ka ilma internetita ja kaardistab kõik ära. Ilusasti on näha, et minu hommikune reibas jalutuskäik on täiesti juhuslikult just pagariärini ja tagasi – kuigi muidugi mäpib ainult siis, kui käsid. Peaks Cyruse kella ka panema ja selle koduäpiga ühendama, näeks ikka seda ka kaardi pealt, kus ta ENNE koju jõudmist käis. Lisaks sain aru, et ööseks tuleb kell panna tudurežiimi ja näiteks telekat vaadates telerežiimi, on elu kohe hulga rahulikum. Tema omakorda on selline hellust vajav loom, kes tahab pidevalt millegagi kontaktis olla – nii et tema mõtles omal algatusel välja meie koduse interneti parooli ja kui parajasti telefoniga ühendust ei saa, ühendab ennast ise sinna. Eeldan, et ju ta sai parooli telefonist, sest mina seda talle andnud ei ole, aga moodne tehnika on ikka natuke hirmutav küll.

Ahjaa. Näkisari. Ma unustasin selle kõige olulisema asja kirja panna eelmises postituses. Ühes osas Ben RONIB. Ja mitte niisama ei roni, vaid suisa ronib tradi ja näeb välja, nagu ta teaks, mida ta teeb! Uskumatu, ronimine on meinstriimi jõudnud.

Mis siis veel? Käisin sõbrannal külas. Selle käigus sattusin ka teistsugusesse supermarketisse kui tavaliselt ja avastasin, et vähemalt hipsterite linnaosas on eestlased igas vanuses väga avatud ja edumeelsed. Kassas nimelt oli ilmselgelt välismaalane, kes ei osanud eesti keelt isegi mitte kõige elementaarsemal algtasemel. Nii minu ees olev minuvanune pereisa kui minu taga olev … ilmselgelt tihti alkoholi ostev hilises keskeas (no ehk 55 või nii) mees tahtsid suitsu ka osta ning sellised sõnad nagu “helesinine” ja “roheline” ei öelnud talle kohe mitte midagi. Minu suureks üllatuseks oskas isegi see vanem mees otsekohe green öelda, nii et ilmselt on elus vaja läinud. Aga ma ei kujuta ette, kuidas pannakse kassasse inimene, kes isegi numbreid ja värve ei oska, neid viimaseid läheb suitsu müües ju kogu aeg vaja. Isegi Maxima umbkeelsed neid sõnu ikka teavad.

Hmm. Hakkasin nüüd mõtlema selle peale, et ühes Maximas olen näinud tööl kurttumma, huvitav, kuidas temaga suitsuasi lahendatud on. Seda, et ma tahan suitsu, saaks muidugi kergesti näidata, aga kas edasi üritan lihtsalt näpuga näidata v? Palju huvitavaid küsimusi.

Aga Cyrusele öeldi, et ta võiks ronimisest igaks juhuks kuu aega pausi teha, et vabalt võivad tema hädad keha liighoogsast kumulatiivsest kulutamisest tulla. Ma ütlesin kõrvalt, et see laiskvorst ei teagi, mis korralik trenn on, aga miskipärast ei võetud seda eriti tõsiselt. Ei teagi kohe, mis see meie suhtele tähendab, ei tahaks kohe uut bileitionshippi otsima tormata. Ta ise väga seda nägu ei olnud, et päriselt kuu aega kodus kavatseks istuda. Kuigi need mõned päevad mitteronimist oli ilmselt mullegi kasuks, mul on viimasel ajal küünarnukkidega häda olnud (kes see oleks osanud arvata, et Itaalias mitte ühegi ronimisevaba päeva tegemine NIIMOODI mõjuda võiks) – kuigi mul on kuri kahtlus, et siin on oma osa selles, et ma ei viitsi korralikult sooja teha ja hiljem ülakeha ja käsi venitada. Vanus tuleb peale ja ilma ei saa enam. Kui vähegi viitsin, on hulga normaalsem olla ka. No ja siin on küll see häda, et Cyrus keeldub lihtsalt. Kui suure vaevaga saan ta jalgu venitama (enamasti siis, kui ta saab aru, et mõne raja peal oleks vaja), siis ta ütleb kohe ette ära, et “aga ei hakka sinna mingeid ülakehavenitusi sisse panema!”, nagu ma tahaks pussitada teda. Ja no ülakehale ja kätele suunatud venitused on tegelikult need, mis seda kumulatiivset kulutamist tunduvalt pehmendada aitaksid. Aga no ma võin selle eesli vägisi joogamatini vedada, aga jooma, ptüi, venitama peab ta seal ikka ise hakkama.

Pildil on Alex Megos puhkeasendis. Näete, kui palju kasu venitamisest ka meestele meie spordis on!

  • Kategooriad