Peavoolumeedia meie süvariigis

Kas kellelegi veel torkab silma, et Postimees kirjutab innukalt Venemaal (ehk võlts- ehk päris süüdistusega) arreteeritud ajakirjanikust, aga ei maini poole sõnagagi seda, et Austraalias otsiti läbi Annika Smethursti kodu, sest ta kirjutas asjadest, millest poleks tohtinud kirjutada (ehk siis Austraalia valitsuse plaanist rahvast rohkem jälgima hakata)? Miskipärast ei jõudnud meie meediasse aasta alguses ka lood sellest, kuidas ähvardati arreteerida Austraalia ajakirjanikke, kes kirjutasid liiga palju kardinal George Pelli lapsepilastamise protsessist (protsessist endast kirjutati küll).

Huvitav lihtsalt, sest minu jaoks on need Austraalia lood palju suurema uudisväärtusega. Venemaal ajakirjaniku arreteerimine on ju selline “koer hammustab inimest” lugu, võiks arvata, et lääneriikides, nö sõnavabaduse kantsis ajakirjanike tõe kirjutamise eest ahistamine tundub rohkem “inimene hammustab koera”. Ei v?

Meil käis kodus küsitleja

View this post on Instagram

Featured Shot 🌟CONGRATULATIONS * 👉 @sioflynn ┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈ * Thank you for sharing your wonderful Hipsta shot with us! . Lens: #Libatique73 Film: #Robusta Flash: #TripleCrown ┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈ * Please visit this wonderful gallery to see more spectacular pics ┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈ Thank you for following @hipsta_crazy and tagging #hipsta_crazy. ┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈ * This feature selected by @kats_eye_phone ┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈┈ #hipstamatic #hipstatones #hipstaconnect #igw_hipsta #hipstaoftheday #Hipstadreamers #mp_hipstamatic #hipstamaticpure #hipstamaticmagic #hipstography #mobile_phoneography #mafia_mobile #hipstahub #hipstamatic300 #hipsta_minimal #makebeautiful #hipstamaticaddicts #oggl #oggl_ig #hipstaedit #hipstacrazy #oggl_crazy #hc_sioflynn

A post shared by 🌟Hipsta_Crazy🌟 (@hipsta_crazy) on

Naljakas tegelane oli ja naljakas küsitlus. Esiteks ütles ta mulle kohe ukse peal, et “oi, kui teil siin mees ka on, siis me peame mehi küsitlema” – ma olen ise seda tööd teinud, nii et ma sain aru küll, et see tähendab tegelikult seda, et tal on vaja mõlemast soost ja igast vanuserühmast vastajaid ning mehi on siis ilmselt hetkel puudu. Ütlesin, et kui tahate oma küsitlust inglise keeles teha, siis laske käia, ma panen ta vastama, selle peale mõtles ümber ja otsustas ikka minu käest küsida.

Küsimused olid naljakalt seinast seina, esmalt hajutati valvsus küsimustega teemal “milliseid apteeke oskate nimetada?”, “aga milliseid elektroonikapoode?”, ning siis küsiti ootamatult “kas Te oleksite valmis oma organeid loovutama?”. Loodetavasti järgi neile lähipäevadel ei tulda, aga see oli väga huvitav ajastus, sest me olime just paari päeva eest omavahel arutanud, kuidas organite loovutamine Eestis korraldatud on – ja et tegelikult võiks olla pigem niipidi, et automaatselt kõik loovutavad, kui ei taha loovutada, täidad kaardi (mitte niipidi, et automaatselt keegi ei loovuta). Kui sa nagunii surnud oled, pole sul ju neid enam vaja, ainus põhjus mitte loovutada on see, et ei näe ehk kirstus nii kena välja – ja paranoikude jaoks ehk ka see, et arst, kellel sugulane neeru ootab, ei näe elustamisega nii innukalt vaeva (olen kohanud mitmeid inimesi, kes ütlevad, et selle pärast iial ei annetaks).

Aga kirjutada tahtsin ma selle pärast, et lõpus olid traditsiooniliselt vastajat puudutavad küsimused. Vastamine käib tahvelarvutiga, varasemad küsimused on tõestanud, et masin oskab uusi küsimusi eelnevate vastuste põhjal kohandada. Nii et vastan mina, et Eesti kodakondsus, eestlane, blablabla. “Igapäevaselt kasutatav keel?” Valikus ainult “eesti”, “vene” ja “muu”. Vastan siis “muu”, sest noh, igapäevaselt on mul inglise ja eesti keele vahekord ca 60/40 inglise keele kasuks. Ja hoolimata sellest, et ma olin juba vastanud, et ma olen Eesti kodakondsusega eestlane, pidin nüüd ikkagi vastama veel mitmele küsimusele selle kohta, kui hästi ma eesti keelest aru saan (nibin-nabin) ja kui vabalt ma end väljendada suudan (see on vaieldav, vahel tundub kommentaare lugedes, et mõni ei saa ÜLDSE aru, mida ma kirjutan, nii et ilmselt on väljendusoskusega kehvasti).

Ja see on minu jaoks nii naljakas. Me elame riigis, kus inglise keelt konkreetselt surutakse peale. Näiteks. Ma õpin ülikoolis eestikeelse õppekava järgi. Selles õppekavas on üks ingliskeelne moodul – ja seda isegi ei mainita kuskil valdkonda reklaamides, sest see on kõigi meelest nii elementaarne, et nii võib juhtuda. Kas keegi kujutab ette, et ta läheb kooli torutööd õppima ja kohale jõudes selgub, et paari ainet saab kuulata ainult saksa keeles? Aga inglise keele puhul tundub see tavaline. Vanasti oli sama teema vene keelega, nii et see pole isegi mingi uus asi – siis oli ju ka tavaline, et kui satud töötama vene kollektiivis, siis räägidki päev otsa vene keelt. Kodus naine ainult mühatab vastuseks, nii et eesti keelt räägid siis, kui ema helistab. Aga ankeedi täites jäi mulje, et  Eestis elav eestlane, kelle igapäevaselt kõige enam kasutatav keel pole eesti keel, on mingi imelik haruldus, kes ilmselt hommikul emakeeles putru ostagi ei suuda.

View this post on Instagram

. کدوم کافه ها رو میشناسید که تو انزلی و یا گیلان از سایفون استفاده میکنن؟ تگشون کنید تا بریم امتحان کنیم.☕😋 . قهوه ساز سایفون چیست؟ قهوه ساز سایفون (که با نام وکیوم پات نیز شناخته می‌شود)، نوعی از قهوه سازها است که به روش دم آوری قهوه با خیساندن عمل می‌کند. سایفون از دو محفظه بالایی و پایینی از جنس شیشه نشکن و معمولا یک پایه نگهدارنده تشکیل شده است. نقطه اتکای دو محفظه لوله سایفون است و فیلتر سایفون در انتهای محفظه بالایی در ورودی لوله جای می‌گیرد. دم آوری قهوه در محفظه بالایی یعنی جایی که پودر قهوه در آن قرار دارد و با وارد شدن آب محفظه پایینی در محفظه بالایی بر اثر فشار بخار انجام می‌شود. . "تاریخچه" در حالی که گفته می‌شود سایفون را شخصی آلمانی به نام لیوف اختراع کرده است، درواقع این مادام وسیو از فرانسه بوده است که در سال ۱۸۴۰ نمونه موفق صنعتی قهوه ساز سایفون یا همان وکیوم پات را طراحی و ثبت اختراع کرد. مدل طراحی شده توسط وی شامل دو حباب شیشه‌ای بود که توسط یک چارچوب نگه داشته می شد. طراحی این وسیله‌ی دم آوری بسیار زیبا و چشم گیر بود اما گاهی برخی اذعان داشته‌اند که همین طراحی تا حدی عجیب آن را بیشتر مناسب دکوری بودن کرده است تا وسیله‌ای کاربردی برای دم آوری قهوه. راستش را هم بخواهید کار کردن با سایفون با اینکه هیجان انگیز است، اما چندان راحت نیست و تا رسیدن به یک فنجان قهوه مناسب تمرین فراوان می‌طلبد. . . #coffee #syphon #barista #baristalife #aeropress #chemex #singleorigin #arabica #robusta

A post shared by anzali_cafe (@anzali_cafe) on

P.S. Politseipargis müüb hommikuti kohvi üks välismaalane, kes räägib VÄGA head eesti keelt (kohv on ka hea). Küsisin ta käest hiljuti, kaua ta Eestis elanud on – seitse aastat. Sirru, kes teda natuke kadeda näoga vaadanud oli, leidis muidugi kohe rõõmuga, et siis on tal veel päris mitu head aastat aega oma keeletaset tõsta. 😀 Konkurents motiveerib inimesi.

Nii palju vaidlemist mingi ankeedi pärast

Loen neid uudiseid lapsele passi taotlemise ankeedis lahtrite “vanem1” ja “vanem2” tagasi “isaks” ja “emaks” muutmise kohta ja ma ei saa aru.  Nagu täitsa tõsiselt, ma olen heteroseksuaalne naine ja ma EI saa aru, miks mind peaks solvama see, kui minu kohta öeldakse “vanem”, mitte “ema”. Kas ei oleks mõistlikum kasutada sellist sõna, mis katab kõik võimalikud olukorrad, mitte ainult kõige tavalisema? Selle sama loogika järgi võiks näiteks kõiki alkohoolseid jooke viinaks nimetada, mis sellest, et mõni on hoopis õlu ja mõni on vein. Või olgu, mõne inimese jaoks on miskipärast räige probleem see, et keegi ei taha olla vanem number 2, aga miks ei võiks siis kaks ankeeti olla, et geivanematel ka siiski oleks võimalus normaalselt last registreerida?

Praegugi ootas internetis tagasisidet paar, kes on abiellunud välismaal ja kellel on laps, kelle sünnitunnistusel ongi kaks ema. Kui nad lähevad selle sünnitunnistusega nüüd passi taotlema, ei saa nad ju lihtsalt niisama ühte vanematest isa lahtrisse kirjutada. Me ei räägi siin olukorrast, kus biseksuaalne naine on jäänud rasedaks juhusuhtest, kus mees EI ole huvitatud isa olemisest, aga ema on last kümme aastat oma naissoost partneriga kasvatanud ja see partner on lapse hooldajaks registreeritud – et vältida olukorda, kus üks vanematest sureb ja last üritatakse elama saata mehe juurde, kellega ta ehk kunagi kohtunudki pole. Sel juhul on igati normaalne, et bioloogiline ema kasutab ema lahtrit ja tema naine kasutab siis “hooldaja” lahtrit. Aga antud juhul on meil sünnitunnistus, kus on mõlema ema nimi. Kuidas me nüüd täidame seda ankeeti? Vaatame, kummal jõulisem kehaehitus on? Kohapeal mõõdetakse lihasmassi selleks?

Ja kui “ema” ja “isa” on lahtritel hädavajalikud, miks siis ometi ainult sellega piirduda? Mina leian, et see on ennakuulmatu, et hetkel on seal ankeedis “laps” – see, et selline asi üldse toimuda saab, on näide sellest, et isegi Riina Solman on sotside ajupesu ohver. Seal peaks ikka olema vastavalt “poeg” ja “tütar”, ehk sobivates värvitoonides kastikestega. Kaasa võiks anda lapse soost lähtuvalt infovoldiku, kuidas last soorollide kohaselt kasvatada, no et kui oled ikka tüdruk, siis pigista silm kinni, kui kallim petab, ja tee üksi kõik kodutööd. Ei ole mõtet asju poolikult ajada, läheme ikka võiduka lõpuni.

Oi, Itella toob mulle väidetavalt täna paki

Mis te arvate, kui suur on tõenäosus, et ma saan õhtul SMSi, et neil ei õnnestunud mind kätte saada ja pakk läks automaati? Minu tagasihoidlik pakkumine on 99,9%, sest elu näitab, et need SMSid tulevad mulle alati kohale, aga kui on vaja helistada, pole neil mu numbrit. 😂

Pildil on karp EELMISE pakiga. Huvitaval kombel sellele valele numbrile, kust nad mind kuidagi kätte ei saanud, siiski igati kenasti SMSi saata (jah, mu telefon “polnud leitav” PÄRAST seda, kui ma olin ise igaks juhuks helistanud ja uurinud, kas neil ikka on mu number – ning sellele küsimusele jaatava vastuse saanud).

Täiendan: vat kus pean oma sõnu sööma, pakk igasugu probleemideta kohal. Huvitav, kas ma olen internetis nii palju kella löönud, et ei riskita enam, või mul lihtsalt vedas. 😀

Kuidas ma sünnipäeva tähistasin

View this post on Instagram

❤ this man and ❤ this place #bdaydinner

A post shared by Rents (@rrrents) on

Päris sünnipäev oli väga rahulik, käisime Argentiina restoranis, jõime kahepeale pudeli veini ära ja tuikusime koju. Väga tore õhtu oli, ei saa kurta, ja pealegi oli mul juba tehtud suurepärane sünnipäevanädalavahetuse PLAAN.

Plaan oli siis selline, et kuna täna on ärianalüüsi projekti tähtaeg, aga sünnat tahaks ka tähistada, siis läheme Soome ronima, aga rendime majutuse, et saaks õhtul natuke tuupida. Lubas imelist ilma, päikesepaistet jne. Ja no teate seda ütlust, et kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab?

Noh, jõudsime meie Helsingist ehk tund aega eemale sõita, kui läks katki genekarihm. See omakorda tähendab muidugi seda, et kohe a) kaob ära roolivõim ja b) aku ei saa enam voolu. Eeldasime, et meil on ehk paar tunnikest aega, nii et mõtlesime, et ostame uue rihma ja saame sellega vähemalt päevakese hakkama, et ohutult koju jõuda. Noh, ka sellest plaanist ei saanud asja, sest käisime kolmes kohalikus poes (mind you, maanteel oli ok, aga roolikeeramine oli täielik trenn – ja kui mõni loom oleks näiteks teele jooksnud, oleks väga halvasti olnud), mitte üheski sobivat rihma ei olnud. Nii et mõtlesime, et okei, aku veel natuke peab, sõidame otse laevale ja eks Eestis mõtleme edasi.

No ja mis te arvate, kas oli samal ajal Helsingis maraton, millega Google Maps arvestada ei osanud, või jaa? Teed olid kinni, saime näha minestavaid ja oksendavaid soomlasi (sest 21 kraadi on seal rahvuslik katastroof, aga nad olid ikkagi otsustanud maratoni joosta) ja saime veeta üle 30 minuti ummikus. Nii et meie aku suri lõplikult just check-inni putka ees. Läksin kurtsin noorele daamile oma muret, ta arvas, et mis ta ikka teha saab. Ma arvasin, et ega siis pole parata, kui ta kellelegi helistada ei oska, peame me sinna jääma, sest ega me ei liigu. Selle peale selgus kohe, et tegelikult sai ta helistada mingitele toredatele sadamapoistele, kes tulid oma pisikese vilkuritega autoga ja meile jump start’i tegid (mis see on eesti keeles? kasutasid krokodille, noh) ning meid otse väljaspool järjekorda laeva peale saatsid. Ma selgitasin laevapoistele ka, et selline lugu, nad ütlesid, et pole hullu, nad hiljem aitavad jne.

View this post on Instagram

Literally my yesterday 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et läksime Sirruga laeva peale ja mina ütlesin, et taevale tänu, kõige hullem möödas. Sirru ainult naeris ja ütles, et kui elu talle üldse midagi õpetanud on, siis seda, et kui elu kingib sulle suure sitahunniku, kingib ta sulle sinna otsa ka kaunistuseks kirsi – ja et tal on tunne, et see kirss pole veel maandunud.

Noh … kui tulu aeg laevalt maha sõita, saime signaali ja segaduses vehkimist, sest noormees, kellega me enne rääkisime, oli unustanud, et meie auto ei liigu. Siis nad lükkasid meid lihtsalt laevast välja, pidime helistama sõbrale, kes tuli ja aku jälle käima ehmatas ja … saime selle voolu peal konkreetselt kahe maja kaugusele kodust. Ja meil ei ole auto, mida lükkaks – ja igatahes ei lükkaks seda selles liikluses, mis meie tänaval on. Nii et pidimegi kutsuma sõbra uuesti voolu andma, et koju saaks.

Reisikulu ca 250 eurot, selle raha eest sain käia Soomes võileiba söömas. Ikkagi välismaa. Remondikulud alles tulevad. Sünnipäev missugune.

Terve pühapäeva olin rampväsinud kogu sellest jamast, aga pidin kooli jaoks projekti lõpetama. Mäletate, me panime selle kahe rühmakaaslase eest lukku, sest nad ei teinud midagi? Üks ilmus välja ja tahtis töötada, nii et muidugi võtsime ta kampa. Ütlesime, et tee vähemalt üks peatükk (peatüki sai ta vabalt valida ja meie Andresega tegime kumbki mitu, sest no kiire oli juba). Tema muidugi nõustus ja siis … tegi mitu päeva kõike muud peale selle ühe peatüki, toimetas siit ja sealt, tegi teiste peatükkide jaoks jooniseid jne, kuigi ma tuletasin talle iga päev meelde, et kuule, sul on ainult üks oluline ülesanne hetkel, prioriteedid. Selle tulemus oli loomulikult ikka:

Ehk siis maakeeli tähendab see seda, et 15 minutit enne tähtaega oli kõik muu valmis ja tema … lõpetas oma peatükki, mis kummalisel kombel polnudki end ise kirjutanud.

Töö on esitatud. Homsest hakkan uuesti mediteerima, muidu ma pussitan kedagi. Aga noh, vähemalt aitas see tüüp mind javaga, nii et midagigi olen ma temalt saanud.

Aga Sirrul oli õigus, kui elu sulle juba sitahunniku annab, küll ta sinna lõpetuseks mingi erilise kringli otsa keerab. Ja kogu selle nalja käigus sain ma eelmise nädala jooksul taas ÜHEL PÄEVAL natukenegi ronida. Ehk siis ma ei näe siin seda positiivset poolt hetkel väga.

❤ Palju õnne mulle! ❤

Mis nagu selle hariduse … MÕTE on?

Tegin selle semestri alguses vea – registreerisin end just nendele ainetele, mis mind kõige rohkem huvitasid. Ma ei teinud üksi seda viga ja võrreldes nii mõnegi teisega on mul üsna hästi läinud, olen hetkel üsna kindel, et saan kõigist ainetest läbi, ilmselt isegi üsna normaalse keskmise hindega. Erinevalt neist kursakaaslastest, kes on nüüdseks leppinud sellega, et mõnes aines tuleb tulemuseks 0 ja elu ongi selline. Mina olen leppinud sellega, et järgmine tähtaeg on jumal ja millelegi korralikult pühendumiseks ei jää aega, lehvin lihtsalt kähku läbi ja saan oma punktid kätte. Suvel loodetavasti õpin põhjalikumalt ja vaatan üle infoturbe ja java materjalid, mis on tegelikult megahuvitavad, aga pole lihtsalt aega süvitsi minna.

Mõnes aines tulevad pooled punktid kohalkäimise, mitte soorituse eest. Mõnes aines tulevad paljud punktid reaalse arusaamist tagava töö tulemusel – aga piisavalt punkte on võimalik saada ka kähku lihtsa nüri nühkimisega, nii et tark inimene eelistab seda teist varianti, sest sellega saab kiiresti vähemalt läbisaamiseks vajalikud punktid kokku ning siis vaatame edasi, kas nende arusaamist tagavate harjutuste jaoks ka aega jääb (enamasti ei jää). Kas ülikool käibki nii? Et sulle visatakse kiiruga sülle hulk infot, mida sa siis ehk kunagi tulevikus omaette õpid? Mu senine hariduskogemus on nagu natuke … meeldivam olnud.

Ja need kursakaaslased, kelle kohta ma tean, et nad on pidanud sel semestril vähemalt üks või kaks ainet pooleli jätma … Ma ei ole neist mitte üheski mõttes targem või võimekam, neil lihtsalt on lapsed ja elu, mis on sessioonõppe puhul ju üsna ootuspärane – nii et me räägime siin inimestest, kellele see õpe peaks suunatud olema. Mina võin öelda nutuse näoga, et “fain, sel nädalal ei roni”, aga lapsevanem oma lapsi üldiselt nädalaks ajaks lastekodusse ei saada. Kõigil pole ka õnne lahutatud olla, et saaks sellises olukorras nad eksi kaela peale visata. 😀

Aga kirjutama ajendas mind mitte see, et täna on raske, vaid see, et märkasin, et tudengid on ÄÄRMISELT õppimisvõimelised ja on õppinud just seda, mida Tartu Ülikool neile õpetanud on. Nimelt avati registreerimine järgmise semestri ainetele. Kui eelmisel kahel korral on kaaslaselt innukalt grupichatis arutanud, mis ained kõige HUVITAVAMAD ja ÄGEDAMAD on, siis seekord arutatakse samasuguse innuga, millistes ainetes kõige vähem kohal peab käima ja kus kõige väiksem lisatöö hulk on. Sest elu on õpetanud, eks ole, kui koormus ikka mitte mingiski mõttes normaalne ei ole, siis ka kõige lollim teeb omad järeldused. Huvitav, kas seda Tartu Ülikool meile tahabki õpetada? Või kas seda meie elukestva õppe trummi taguv riik tahabki meile õpetada?

Sest minu meelest oleks normaalne lahendus sellises olukorras võtta jätkuvalt huvitavaid aineid, aga poole koormusega. Selles mõttes, et ega kellelgi meist seda diplomit ju otsekohe vaja ei ole, mis seal vahet, kas see tuleb aastake hiljem või varem. Aga selle eest tuleb teatavasti trahvi maksta, sest oluline pole mitte see, et sa reaalselt midagi õpiksid ja targemaks saaksid, vaid see, et sa end õppekavast ilmtingimata nominaalajaga kuidagi läbi veaksid, veri kõrvadest voolamas ja pisarad kurgus. Nagu … milleks? Miks on butafooria olulisem kui reaalselt omandatud teadmised?

oh häda

View this post on Instagram

bit late; but „real-life“ came first 😉 nevertheless still super happy to finally do the FIRST ASCENT off the „SIT-DOWN-START to NINJA-SKILLS, 8C/8C+“ – the best and hardest boulder i ever climbed on!!! . after more then three years off effort, over 150 sessions, climbing at minus six degrees celius and in 50cm of snow to epic all-night-12hrs sessions in up to 25C in july and falling twice at the very last harder move to the lip (after 10hrs!!! into the session) in july – i finally was able to keep it together and send the SDS to this legendary @nalle_hukkataival boulder !!! . . the send did happen just one week after doing „STORY OF TWO WORLDS (low-start), 8C“ – my best week of climbing for sure!!! and the best was that (as on the send of „story“) my girl @cat__ballou (she joined and supported me on so many epic sessions down there!) and my good friend giani (@gianiclimbs) have been down there with me for the send! they shuffled pads and gave me that little bit off extra motivation and power to keep going when i started to numb out on the top out! thanx so much!!! wouldn’t have had been possible without these two 🙌🏼!!! . and again it was this experience to turn the impossible into possible! dream big – work hard – enjoy the process – learn (fail) – and (eventually) send – wherever in life you are 🤟👊 ———————— . —> for the people interested in the full story and more details visit my blog (link in bio) . . -picture1; sticking the second cruxmove on the send – video-still from the ascent . -picture2; what an awsome line!!! and jup; its quite steep!!! great pic by my friend; @hanneskutza . . -picture/movie3; failing (=getting better) is the way to sucess!!! . . -picture4; dolce fa niente… 😉 . -picture 5; check the full @puzzleglass movie of the journey (includes the uncut ascent!!!) @moonclimbing -> 8pm swizzy-time!!! . -picture 6; after the send; so happy to have had my lady @cat__ballou down there when it finally happend! we had so many epic days and nights down there. so thankful for her supportreally appreciated big time 🤟🙌🏼! and check out the highballs she cleaned on the back! really nice 👍👌! . ———————-

A post shared by Martin Keller (@swizzybouldering) on

Mu kind of treener on viimasel ajal otsustanud, et just nüüd on õige aeg hakata rääkima mulle, et “kõik on ikka prioriteetides kinni” ja “kui väga tahta, siis võib 41aastaselt ka 8c ära ronida” ja “Küll see X on tubli, teeb 8 tundi nädalas mõtestatud trenni, kohe näha, et inimesel on prioriteedid”. (Mõtestatud tähendab siis teatud eesmärgipäraseid asju, niisama lõbu pärast ronimine on sellele lisaks.)

Esiteks. X on vist 16, see on normaalne, et trenn on prioriteet. Täiskasvanud inimestel on tavaliselt ikka töö ja eraelu ja ehk pere jne – ma ilmselt teen niigi rohkem trenni kui keskmine inimene, aga prioriteet see mul kohe kindlasti ei ole ja ei hakkagi olema. Ma saan aru inimestest, kes said lapsed varastes 20ndates, karjäär on paigas, lapsed suuremad ja nüüd otsivad vanemad uut eneseteostust. Need ehk hüppavad innukalt kogu oma energiaga strippaeroobikasse või otsivad armukese või hakkavad uut keelt õppima, aga no ma ei ole oma elus selles kohas, mul on ikka muid eesmärke ka.

Teiseks ajas see mind ikka korralikult naerma, sest ma kujutan ette, et absoluutselt iga teine inimene mu elus ütleks mulle, et proovi nüüd ikka rohkem koolile keskenduda (või tööle, ma olen kuulnud soovitust, et savi see kool, keskendu tööle, mis on ka oma nurga alt igati asjalik nõuanne), mitte ei tuleks keset sessi rääkima, et mõne inimese jaoks on trenn siiski prioriteet. 😀

Nii et eelmisel nädalal jõudsin ma ronima täpselt ühe korra. Välijõusaalis käisin ka, asi seegi, aga ronima saingi ainult pühapäeval, sest no vahel on palju tööd, mis parata. Ja sel ühel päeval tegin ka rohkem slabiharjutusi (jätsin käenukke ära, vältisin liiga suuri jalanukke jne), mitte ei roninud ainult lõbu pärast, sest alati ei peagi lõbus olema. Varsti on kooliaasta läbi, siis ronime jälle rohkem, aga no ei ole nagu seda tunnet eriti, et ah savi see kool ja töö, läheks elaks kaubikus nüüd. 😀