anna kannatust

päevad ei ole vennad

View this post on Instagram

Solid Target run. #CommentsByCelebs

A post shared by Comments By Celebs (@commentsbycelebs) on

Ma olen üks neist, kes suudab absoluutselt kõik uudised maha magada. Tormist olin veel kuulnud, aga isegi oma majas toimuvast ei tea midagi isegi juhul, kui info kenasti teadetetahvlil üleval on. Igatahes mõtlesin, et olen täna raudselt ainus inimene, kes üldse end tööle veab, aga võta näpust, peale minu oli päris mitu inimest veel. Ma poleks ise küll selle ilmaga välja tulnud, kui poleks karjuvat vajadust olnud — aga meil vahetatakse just praegu keldris mingeid torusid, nii et päeval pole korteris vett ja tahaks ikka olla kuskil, kus saab elu suurimaid luksusi nautida, näiteks vetsus käies vett peale tõmmata ja hiljem voolava vee all käsi pesta. Kusjuures seda, et korteris pole päeval vett, saime me täiesti juhuslikult teada siis, kui Sirru parajasti pesus oli. Mul olid õnneks juba kõik sellised toimingud tehtud. 😀

Ja nüüd ongi nokk kinni, saba lahti. Täiega tahaks homme vähemalt kodus olla, sest mulle ei meeldi reedeti tööl kohal käia, sest reeded on pitsapäevad ja ma ei söö pitsat. Selle väikese konksuga, et kui ma pitsa lähedusse satun, kipub mul meelest ära minema, et ma seda ei söö. Aga taas, päev otsa voolava veeta olla oleks veidi ebameeldiv, nii et kus ma pääsen, vean end ikka kohale. Ma saan ise ka aru, et rohkem esimese maailma mure ei saa olla — ma ei taha tööle minna, sest seal pakutakse tasuta toitu. Ok.

Aga kirjutada tahtsin ma hoopis sellest, et vaatame siin Raised by Wolvesi. Ja ma spoilima ei hakka midagi, see pole üldse kuidagi seal toimuvaga seotud, aga paljude selliste sarjade/filmide puhul tekib mul küsimus, et mis neil nagu see pikema perspektiivi plaan on. Selles konkreetses sarjas tulid nad ka planeedile ainult 12 embrüoga — see ei ole geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks mitte ligilähedaseltki piisav. Ka siis, kui kõik kenasti suureks kasvaksid ja lapsi saama asuksid, oleks paari põlvkonna pärast tulemuseks lihtsalt hulgim väärarenguid. Isegi optimistliku plaani korral oleks neid ca sada korda rohkem vaja. Et nagu mul on vaja teada, kas meil on siin mingi plaan ka selle jaoks või ei?

anna kannatust

Koroonatest ja raharööv vol 2

Cyrus käis nüüd vahepeal teist testi tegemas (sest neid tehakse kaks tükki järjest, eks ole) — ja seekord selle eest raha ei küsitud. Nii et eksis see, kes arvas, et rolli mängis see, kust ta parajasti tuli, mitte see, kas tal on Eesti isikukood. Igaks petteks helistasin ka Terviseameti infotelefonile ja sain sealt teada, et jah, tal tõesti ON õigus seda testi tasuta teha. Ja sealt sai alguse põnev kuuma kartuli mäng.

Terviseamet soovitas helistada Confidosse, kes nende testidega tegeleb. Confido infotelefonilt soovitati helistati teisel Confido telefoninumbril, kus testidega tegeletakse. Olin seal 22 minutit ootel, et kuulda, et tegelikult peaksin ma hoopis Synlabiga ühendust võtma. Seal olin 10 minutit ootel ja sain teada, et nemad tegelikult raha ei võta (kuhu see raha läheb siis?), aga et nad uurivad kohe järele ja helistavad mulle tagasi. Helistasid tõesti, selleks, et öelda, et ma peaksin ikka Confidosse helistama. 😀 Samale numbrile, kuhu ma olin juba korra helistanud ja kust mulle öeldi, et helistagu ma Synlabi. Ausalt öeldes tahaks praeguseks hetkeks juba ajakirjandusse helistada, mitte siin nende kahe firma vahel pendeldades lolli mängida. Aga noh, eks ma helistasin veel korra ja nüüd saatsin siis nende soovitusel meili. Saab näha, kas sellest kõigest midagi kasu ka on.

Kusjuures igas kõnes on kõik innukalt nõustunud, et jah, tal oli õigus tasuta testile — ja minu küsimuse peale, et ei tea, kuidas selle raha siis tagasi võiks saada, järgneb piinlik vaikus. Sest noh, ei tea tõesti. Ühest kohast sain teada, et ma ei ole mitte sugugi esimene inimene, kes seda küsib, iga päev helistatakse ja küsitakse sama asja. Aga seda, kas keegi neist ka kuskilt abi saab, ei osanud teenindaja arvatagi.

Täiendus: kogu selle kadalipu peale sain teada, et info on edastatud “inimestele, kes vastutavad sadamas testimiste eest” (kui salapärane, keegi ei tea, kes need täpselt on, I guess), ja et meiega võetakse nädala jooksul ühendust. Usun siis, kui raha arvel on. 😀

Täiendus 2: ülekanne tehtud, võib vist selle loo lõppenuks lugeda.

anna kannatust

Terviseamet pettis meilt vist raha välja

Õigemini Confido, kes neid koroonateste teeb. Ja tegelikult ma usun, et nad mitte ei petnud meilt raha välja, vaid välismaalaste ümber on lihtsalt nii palju segadust, et nad ise ka ei tea, kellelt raha küsida ja kellelt mitte. Aga kõik teavad, et pealkirjad peavad olema nii palju üle võlli, kui vähegi võimalik, juba natuke kahetsen, et ei pannud suurte tähtedega “TERVISEAMET JÄTTIS NOORE PERE NÄLGA“. Igatahes.

Lugesin juba augusti lõpus, et septembrist saab lennujaamas ja sadamates koroonatesti teha. Lugesin Terviseameti lehelt ka seda, et Eesti elanikele (pange tähele, Eesti elanikele, mitte eestlastele) on see tasuta, teised peavad maksma. Paari päeva pärast hakkas Cyrus teel Soomest koju köhima ning kuna ta ei suutnud maitse järgi Cocal ja Coca Zerol vahet teha, muutus ta kohe paranoiliseks ja otsustas end igaks juhuks testida, sest kuna me käime tihti Soomes, ei tahaks olla ühed neist troppidest, kes koroonaviirusega sellist elu elavad:

Muidu poleks nagu midagi, aga meie käest kasseeriti selle testi eest 67 eurot, sest ta on välismaalane. Kusjuures neiu, kes seda testi tegi, pani ta elamisloa pealt mingeid andmeid kirja (ilmselt siis isikukoodi ja kaardi numbri vms) ning me eraldi küsisime üle ka, kas tõesti residentidele pole tasuta, nii et ta ilmselgelt teadis, et tegu on elamisloa alusel Eestis viibiva inimesega. Nii et eks me eeldasime, et ju ta teab meist paremini ja ma olen taas kõigest valesti aru saanud (poleks ei esimene ega viimane kord) — kuni selgus, et teised tuttavad residendid on seda testi siiski tasuta teinud. (Ei, me ei tunne hulgim inimesi, kes end igaks juhuks korra nädalas testivad, lihtsalt expat’id ikka suhtlevad omavahel.)

Kuna mul ühtki otsingumootorit ei ole ja ainus veebileht, mis arvutis avaneb, on mu oma blogi, siis öelge nüüd mulle, kallid lugejad, kelle ukse taha ma haukuma pean minema, et meie 67 eurot tagasi saada? Lingin oma blogipostituse Terviseameti Facebookilehele v?

P.S. Cyrus oli muidugi negatiivne, mis ei üllata kedagi. Sel mehel pole elus ühtki positiivset päeva olnud. Aga olgu öeldud, et test käis megakiiresti, oli näha, et piff teab, mida ta teeb, suts ja valmis. Ja tulemused olid ka vähem kui 12 tunniga käes. Nii et praktilise poole pealt pole mul küll ühtki etteheidet, kogu see asi on suurepäraselt korraldatud.

anna kannatust

Oeh, ega ma ise ei tahakski, aga …

… lugejate tungival nõudmisel annan survele järele ja kuulutan välja konkursi uue vana hea päisepildi leidmiseks. Ehk siis olge nii kenad, saatke mulle julgelt pilte sellest, kuidas te ise või teie isad/pojad/vennad/vanaisad palja ülakehaga* naiste aluspesu kuivama riputavad. Pildikvaliteet peab hea olema, sest nagu näha, suurendataks seda üle kogu ekraani. Soovi korral on lubatud teatud originaalsus, no näiteks selline pilt oleks ka üsna okei:

Kui oma pilti saata ei taha, siis hoia suu kinni ja ära enam mölise. Kurat küll, igaüks on ikka kriitik.

* Sest innovatiivsus on ka oluline, olgem ausad, liigne kaetus oli eelmise pildi ainus miinus.

P.S. Juhuks kui mõni blogilugeja peale sattus, siis jah, see olin tõesti mina, kes eile uusi rätikuid ostis, aga sel ei olnud midagi pistmist Mallu kirgikütva postitusega. Inimesed võivad ükskõik kui kultuurset nägu teha, aga kõige rohkem huvitab neid ikka see, millega keegi oma tagumikku nühib, tõesõna.

anna kannatust

Omad vitsad peksavad jne

Sain ise ka aru, et rõve on lugeda siin juba, eriti kui ekraan natukenegi suuremaks läheb, nii et mõtlesin teie tarbimismugavusele. Pole tänu väärt, sõbrad.

Loen neid piiride sulgemise jutte ja ei saa aru. Inimestel tundub olevat mingi imelik eeldus, et kõik halvad asjad, haigused jms tulevad piiri tagant. Samas kui meil on kolded, mis järjest saavad alguse baaridest jms rahvarohketest kohtadest. Sama Soomes, sõidan sealt autoga läbi ja ilusa ilmaga on pargid puupüsti täis, inimesed (soomlased! kes oleks osanud seda arvata?) kaelakuti koos, veedavad aega. Aga piiri paneks kinni, et keegi ometi VÄLISMAALT midagi koledat ei tooks. 😀 Alustaks äkki enda natuke normaalsemalt üleval pidamisest?

Meil näiteks oli tööhoones (õnneks mitte meie firmas) mõne päeva eest koolilastele tutvumisüritus. Nii et töölt lahkudes pidi välja trügima läbi suure ukse eest seisva köhiva ja kisava massi, sest no koolilapsed. Ma saan aru, et kooli on vaja nad saata, aga miks teha pandeemia tingimustes selliseid üritusi? Või miks ilmtingimata trügida rahvarohkesse baari? Selles mõttes on kultuursed inimesed nagu või sees, kui ma Artises käisin, oli peale minu saalis veel ehk 5 inimest. Mis nii viga distantseeruda ja filmikunsti nautida. No ja isegi trennis saab käia ajal, mil seal teisi inimesi ei ole, pole ju otsest vajadust end ilmtingimata rahvamassis teiste vastu nühkida. Läti on hoopis teistsugust elu elanud (muuhulgas on kõik pidanud kohustuslikus korras ühistranspordis jms kohtades maske kandma) ja neil on hoopis teistsugused numbrid. Piiratud turismi tõttu muidugi ka, aga ka riigisisene käitumine on neil hoopis teine olnud.

Oh jah, kardan lihtsalt, et istun ka varsti taas diivanil, sest mujale minna ei tohi. Ärge tehke mulle nii.

Muidu käisin töövaidluskomisjonis. Ei, mina ei vaielnud kellegagi, pakkusin lihtsalt tõlkeabi. Loodetavasti oli sellest kasu, sest lugu oli tõesti üsna must-valge, aga rääkida ei tahtnud ma mitte loost endast, vaid millestki, mis veidi häirima jäi. Nimelt teatati alles päris protsessi lõpus (ja see protsess oli juba ühe korra edasi lükatud, sest eelmine kord polnud tõlki), et avaldaja tõendeid ei võeta arvesse, sest need on ingliskeelsed. Ja et tegelikult ei võeta ka tööandja tõendeid arvesse, sest need on samuti ingliskeelsed. Õnneks oli seal eestikeelseid asju ka, nagu näiteks see eestikeelne tööleping, millele oli alla kirjutanud inimene, kes eesti keelt ei räägi – ja mis sisaldas muuhulgas palganumbrit, mis polnud see, mis ta lõpuks kätte sai. Aga see selleks. Minu imestunud näo peale öeldi mulle, et tegu ei ole diskrimineerimisega, sest “venelasi koheldakse täpselt sama moodi, Eesti riigikeel on siiski eesti keel”.

Esiteks. Mina olen esimene neist inimestest, kes tahab Maximas eesti keeles oma leiva kätte saada jne, aga kas seda, et kõik tõendid peavad olema eesti keeles, ei peaks mitte inimesele ENNE ütlema. Või me lähtumegi siiralt eeldusest, et kui sa pole piisavalt tark, et kõiki seaduse peensusi endale selgeks teha, siis loll saabki kirikuski peksa? Professorid jõuavad enamasti teie meelest töövaidluskomisjoni v? Kogu töövaidluskomisjoni eesmärk peaks olema ju see, et abi saaksid ka ühiskonna nõrgemad liikmed, keda tööandjal on kerge ära kasutada.

Teiseks. See, et me venelasi sama moodi kohtleme, ei tähenda, et kedagi ei diskrimineerita – vahel tähendab see, et me diskrimineerime ka venelasi. Kui meil on siin nüüd venekeelne tegelane Kohtla-Järvelt või kas või Mustamäelt, kellele teatatakse alles istungi lõpus, et “aa, me muide sinu ja tööandja kirjavahetust tõenditena ei arvesta, sest see on venekeelne”, siis õpib see inimene ainult seda, et töövaidluskomisjonist ei saa abi. Kui sa oled umbkeelne inimene Eestis, kes siiski viitsib minna töövaidluskomisjoni, oled sa suure tõenäosusega madalapalgaline. Sul ei ole raha, et lasta oma kirjavahetust tõlkida ja notariaalselt kinnitada.

Ja mind üldse ei üllataks, kui tegelikult oleks sellistel inimestel õigus saada riigi kulul tõlke- ja seaduslikku abi, aga see abi lihtsalt ei jõua abivajajani, sest ta ei oska seda otsida. Ka see neiu, kellega mina seal käisin, ütles, et talle öeldi, et tal tegelikult on õigus õigusabile, aga ei öeldud, kuidas seda saada. Okei, on ise süüdi, et ei olnud proaktiivne ja ei pommitanud neid (ingliskeelsete?) kirjadega, aga jõuame jälle ringiga tagasi selleni, et tegelikult peaks süsteem ju nõrgemaid kaitsma, ei v? Tema jõudis selle jama kõrvalt niigi isegi ülikooli lõpetada, talle on nüüd vähemalt natukenegi paremad võimalused loodud.

Taas, ma ei räägi sellest konkreetsest protsessist, sest siin tuleb loodetavasti otsus siiski ohvri kasuks, sest kõik eestikeelsed tõendid osutasid ka väga selgelt ühes suunas. Aga see üldine süsteem tundub lihtsalt nii mäda. Inimene, kes on juba tööandjalt näkku saanud, võiks vähemalt sellises kohas saada otsekohe personaalse nõustaja – ja kui see nõustaja ei oska inglise, vene või hispaania keelt, siis pannakse uus aeg, mil tõlk saab kohal olla, et inimene saaks normaalselt aru, mida ja kuidas ta tegema peab, mis keeles dokumendid peavad olema, kes vajadusel tõlgete eest tasub jne.

Öelge nüüd, et mul ei ole põhjust kurta, sest igas teises riigis on olukord sama sitt ja selle pärast on okei, et meil on ka sitt. 😀 Ma vist isegi ei kurda, ma lihtsalt olen hämmeldunud või nii, sest ma tõesti miskipärast eeldasin, et see süsteem on parem, nii et kirjeldan siin lihtsalt oma ideaalset utoopiat, kus kõik saavad abi ja kedagi ei jäeta niisama jumala hooleks.

Sai vist kõik südamelt ära öeldud. Saadan tervisi teile, kallid lugejad!

anna kannatust · climbing

Pain shopping

Kas te teate, mis on pain shopping? Põhimõtteliselt on see Rõõmu kaubamajas käimise vastand – st seda, et inimene teeb teadlikult asju, mille kohta ta teab, et see teeb ta tuju halvaks. Loeb negatiivseid uudiseid, vaatab pärast lahkuminekut iga päev ikka eksi Instagrammikontot jne. Noh, ma mõtlesin, et vaataks nädalavahetusel oma eelmise aasta väliprojekti peal, kuidas vorm tundub. 🙊

Oleks see kehv olnud, oleks kõik okei. Oleks see väga hea olnud, poleks ju ka probleemi, oleks see projekt tehtud. Aga nüüd on see mure, et see oli ülaltjulgestuses peaaegu kohe tehtav (kõigest kahe katsega tulid kõik liigutused meelde) ja siis hakkas sadama … Ning kuigi alguses lubas pühapäevaks ilusat ilma, sadas ka terve pühapäeva, nii et olime sunnitud tuppa minema.

Nii et ma tean ette, et ma tõmblen nüüd terve septembri, sest ma tahaksin ju ikka selle tehtud saada, kuigi selleks on teoreetiliselt veel ainult neli nädalavahetust. Praktikas EHK kolm, sest tulevaseks nädalavahetuseks lubab juba reedest pühapäevani vihma. 🌧

Nagu ma siin vahel mõtlen, ronimine üritab meile kõigile minnalaskmist õpetada – nii palju on faktoreid, mis on meist täiesti sõltumatud, nagu ilm ja koroona ja kukkuvad kivid, et rahulikuma loomuga inimesed üldiselt õpivad, et tuleb rõõmuga vastu võtta see, mis parajasti tuleb, ning anda enda parim seal, kus sellest kasu on. Tahaks ka rahuliku loomuga olla.

View this post on Instagram

🌧 forced us inside

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sisevorm oli hea, ei saa kurta. Kõigest ühest nädalast kukkumise harjutamisest oli ka metsikult kasu olnud, täitsa lõpp, kui kiiresti saab aju treenida.

Muidu on ainus põnev asi, mis nädalavahetusel juhtus, see, et ma oleks peaaegu surma saanud. Lugu algab hetkest, mil ma reede õhtul üle … vist suisa nelja kuu massaažis käisin. Ei saa kurta, oli mõnus, kuigi ka väga valus. Järgmisel hommikul ka veel oli nahk tundlik, aga muidu suurepärane enesetunne. No igatahes pidin ma sõidutama kogu meie roniseltskonna Helsingist kuskile Lahti kanti. Ja teate, kuidas enne reavahetust tuleb korraks üle õla uurida, miks olukord on, sest küljepeegli ja tahavaatepeegli vahele jääb pime nurk? Noh, ootamatult selgus, et liikuvus oli üleöö nii palju vähenenud, et ma ei olnud võimeline üle vasaku õla vaatama, ilma et õlad (ja nendega koos roolil olevad käed) poleks hakanud vasakule liikuma … Ja seal oli auto … Õnneks märkasin nii autot kui ka tekkinud olukorda piisavalt kiiresti, et ikka kenasti oma ratta tagasi tõmmata, aga väga hirmus. Kusjuures mitte midagi ei valutanud, ei olnud isegi natukestki tunda enne seda, et mingi jama on (sest no ega ma tavaliselt ka ei proovi hommikuti igaks juhuks kaela vasakule ja paremale käänata), alles siis, kui hakkasin keerama, sain aru. Püsis terve laupäeva, nii et laupäevaõhtul ka veel sõitsin megaettevaatlikult, pühapäevaks õnneks läks ise üle.

Kuigi ma sõidan enda arvates kogu aeg seal ettevaatlikult, sest ma ei tea, kas neil on lihtsalt palju tööd või on see rahva hirmutamise taktika, aga iga kord, kui ma seal maanteel sõidan, on seal mõni auto kraavis, politseilint ümber. Üle-eelmisel nädalal nägime üht, mille kapotil olid lilled ja kaisukaru … Automaatselt tuleb jalg sellise pildi peale gaasipedaalilt ära.

Peaks vist positiivse noodiga lõpetama või midagi? See on ehk positiivne, et ma üks kord elus sain ENNE semestri algust aru, et ei ole mõtet end lolliks ka rabeleda, ja registreerisin end oma ainsalt ainelt maha. Ma ei taha kogu aeg overachiever olla, olge vahelduseks ise, ma käin rahulikult tööl ja nokitsen oma lõputöö kallal, sellest mõneks ajaks piisab. Vist võtan akadeemilise ka, kuigi mul tehniliselt punktid koos, aga no nii juhuks, et kui lõputöö kevadeks valmis pole ja tekib mingi sisemine tung selle kõrvalt veel järgmisel sügisel mingeid aineid võtta, on see võimalus. Enesehoole on ometi positiivne, eks?

Pildil olev lill on meil megalahe, aga siin võib muidugi igaüks ise otsustada, mida see sümboliseerib. Kas seda, et kes püüab igast väest, saab üle igast mäest? Või seda, et vahel ületame selliseid tõkkeid, et isegi kui neist kuidagi end üle vinname, muudab see kogu meie olemust, nii et lõpuks oleme küll oluliselt kõrgemal, aga deformeerunud ja vaimselt räsitud?

Mine võta kinni. Tema on eluga rahul, kõver või mitte. Meie armastame teda just sellisena, nagu ta on.

anna kannatust

Inimesed jagavad sotsiaalmeedias ainult oma paremaid hetki

View this post on Instagram

Officially jumper weather again 👻

A post shared by Rents (@rrrents) on

Öeldakse vahel etteheitvalt. Nagu te kõik tahaksite näha neid igavaid suvalisi momente. Kuigi tavaline etteheide on vist, et nii jääb mulje, et kõik teised on õnnelikumad. Ja ma tõsiselt ei saa sellest aru.

Mul näiteks on tuttav, kes tegeleb langevarjuhüpetega. Ja paneb sellest palju pilte internetti. Ma ei ole näinud ühtki pilti sellest kontorist/lehmalaudast/hulgilaost, kus ta töötab – aga sellest hoolimata ma eeldan, et ju ta ikka kuskil tööl ka käib, mitte ei tegele päevast päeva AINULT lennukist välja kargamisega. Üldiselt tahetakse selle eest raha, nii et ju ta seda ka kuskil teenib.

Mul näiteks oli eile megasitt päev. Või noh, tuju oli halb, päev ise oli ok. Kas ma oleks pidanud tegema pilti sellest, kuidas ma pahura näoga voodis teki all arvutis tööd teha toksin? Ma ise küll ei viitsiks selliseid pilte vaadata. Teha ka ei viitsi.

Täna hommikul ärkasin tund aega varem üles, et otsida kadunud rahakotti. Teadsin, et see on korteris, sest digiallkirjastasin alles midagi, nii et PIDI olema. Kaks tuba sai koristatud, ise närvi – koristamine on muidugi kasulik. Pildi tegemise hetkeks oli ju tuju hea, sest rahakott käes. Ja noh, PÄRAST seda juhtus see, et 30minutilisest jalutuskäigust sai 50, sest esimeses kohas polnud hommikuputru, teises ei töötanud kaardimaksed, kolmas oli sel nädalal erandkorras lühemat aega avatud … Oleks olnud keegi filmimas, siis seda oleks küll filminud, kuidas mu sisemine jõnglane viimases kohas selili maas nutta röökis, aga kahjuks ei olnud, nii et korjasin ta ise maast üles, tegin pai ja viisin tööle.

View this post on Instagram

Tiny pineapple in the making ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tegelikult on kena päev olnud. Ja mul on beebiananass. Sinna ogade otsa tulevad nüüd varsti õied ja siis hakkab see kõik päris ananassiks digimuutuma. Ca kuu vist võtab koku see metamorfoos, nii et saate veel mitut pilti näha. Aga nüüd lähen ma üle mitme kuu massööri juurde, nühime need lihased enne nädalavahetuse retsimist mõnusalt pehmeks. 😉

P.S. Võtsin pesumasinast rätiku ja panin restile kuivama. Seda restilt võttes märkasin, et sellel on kaks leivaseemet. The plot thickens

anna kannatust

Kuulsuse taak

Ma olen viimasel ajal nii mitu korda kuulnud korralike lugupeetud inimeste käest märkusi stiilis “jaa, mu naine/tütar/sõbranna loeb su blogi”, et olen hakanud automaatselt end tsenseerima, et nad jumala eest ei saaks teada, milline ma tegelikult olen. Näiteks oli mul küll draft juba pooleli, aga nüüd ei kirjuta ma teile kunagi sellest, kuidas ma siin hiljuti arvasin ehmatusega, et mul on üks üksik õnnetu kubemetäi, et avastada, et tegu oli siiski seemneleivast pärit seemnega. Ma juba mõtlesingi, et kus ta vaeseke küll elada kavatseb, sest metsloomad tahavad ju metsa, aga moodsatel linnainimestel on pakkuda ainult siledaid väljakuid või ehk mõnda üksikut hoolitsetud peenrakest. Aga noh, ma ei räägi sellest teile, sest ma tahan siiski säilitada siin mulje, et ma olen normaalne inimene.

Kusjuures jutustasin seda lugu sõbrannale ning ütlesin, et ma ei tea, kuidas see juhtus, mul olid ju hommikust süües püksid jalas – ning mu korterikaaslane, kes teoreetiliselt peaks olema see üks inimene, kes alati mind toetab ja minu kasuks valetab, teatas kõva häälega, et “mida sa ajad, sul ei ole hommikust süües kunagi püksid jalas, sa kõnnid pool päeva ringi nagu Donald Duck”. Nagu. Esiteks. See hommikusöök polnud kodus, linnas on isegi minul püksid jalas. Ja teiseks. Kas see on see, millest räägitakse, kui öeldakse, et mees ajab sinu ja sõbrannade vahele kiilu? Sest see sõbranna raudselt uskus kuni selle hetkeni, et ma olen täiesti normaalne inimene, ja nüüd on see kõik rikutud, mind on läbinisti läbi nähtud ja olen taas ihuüksi siin ilmas. Või noh, tol hetkel sõbranna ainult naeris ja ütles, et tal on tavaliselt teisipidi, talle ei meeldi särki kanda, aga see oli kindlasti ainult viisakusest.

Teine asi, mida ma teile ei räägi. Mäletate, ma kurtsin, et töö juures oli ikka väga kehv olla esimese nädala lõpuks? Ma avastasin, milles asi oli. Ma olin siin lihtsalt pidevas üledoosis, nii et õhtuks oli süda paha, sest ma olen harjunud jooma päevas kaks tassi kohvi, nii et seda ma ka tegin. Unustasin, et eelmises kohas oli masinas kangus reguleeritud 3/5 peale, nii et pidin alati ise käsitsi lahjemaks panema (ma joon kahest tavaliselt) – selgus, et siin on see kogu aeg automaatselt 5 peal. Ma ei tea, mis narkomaanid siin on, ma näen inimesi, kes võtavad igal hommikul viiese topeltespresso, mis on kanguselt ilmselt väikesest heroiinisüstist paar sammu edasi. Nüüd joon päevas ühe või kaks tassi mitu korda lahjemaks reguleeritud kohvi ja ülejäänud aja vett ning huvitavad tervisehädad on üle läinud.

Muidu oli eile väga huvitav õhtu. Pidime eile ühel täiesti lambitüübil külas käima. Ma ei viitsi tausta pikalt selgitada, aga ühe hipsterihobi tõttu oli mul vaja ühel metallist jubinal üks jupp maha lõigata, nii et küsisin internetis, kes teeb. Üks võõras mees ütles, et “mina teen, tule ainult minu äärmiselt eraldatud metsatallu ja ära karda, siin on kõik väga turvaline”, nii et ma muidugi läksin kohe vilet lüües, sest miks mitte. Oligi kõik väga turvaline, aga selgus, et tüübil on väga lahe rootslannast naine, kellega me juttu ajasime, kuni mees tööd tegi. Sirru veel kommenteeris hiljem, et ta on juba harjunud sellega, et kui USA maakas räägib kehva inglise keelt, siis meie täiesti suvalised kokkupuuted nö Eesti maakatega on olnud sellised, et samasugune räpastes tunkedes ja suvalise nokamütsiga mees räägib lisaks oma emakeelele veel igati normaalset inglise keelt ja siis näiteks naisega rootsi keelt jne. Aga väga lahe naine oli, jutustas meile, et elas Rootsis ka 25 aastat maal, aga et Rootsis tavainimestel lihtsalt ON maa, nad ei hari seda, kui nad just elukutselised farmerid ei ole. Nii et tema jaoks oli väga üllatav Eestis näha, et igaühel on mingid peenrad. Nüüd kasvatas tema ka ise viinamarju ja igasuguseid muid asju ja üldse tundus eluga rahul olevat.

Äge on tutvuda niimoodi inimestega, kellega on ainult mingi väga rändom ühisosa, mis tegelikult ei ole isegi ühisosa (mul on metallist jubin ja sinul on asjad, millega töödelda seda metallist jubinat, kuigi sa muidu töötad hoopis teistsuguste jubinatega), ja näha, kuidas teistsugused inimesed elavad. Ausalt öeldes ajas tiba kadedaks, me oleme siin tükk aega arutanud, kas ühine kodu peaks olema korter kesklinna lähedal või maja linnast tiba väljas, et oleks hea mugav ühel hetkel uus kutsikas koju tuua ja Cyrus saaks oma igatsetud kasvuhoone jne – ning no kõik sellised juhuslikud teiste inimeste akendest sisse vaatamised kallutavad hetkel üsna ühes suunas.

Ja siis nägime nädalavahetusel inimesi, kellega meil on tugev ühisosa (armastavad samuti kõik ronimist, töötavad samuti kõik IT-s jne) ja see oli teistpidi huvitav, nagu mõne koha peal väike äratundmisrõõm. Näiteks oli seal üks paarike, kellega ma suhtlesin rohkem siis, kui nad ei olnud veel paarike, lihtsalt töökaaslased. Ja tookord ütles naispool mulle, et “ma ei saa aru, miks kõik seda küsivad, me oleme lihtsalt kolleegid!” Nagu, honey, sa naeratad nagu lollakas iga kord, kui sa teda näed, aga olgu peale. Ja siis tuli meelde, et taas kord, klaasist majad ja liiga teravad kivid, me Cyrusega olime alguses ju täpselt samasugused ning tegime solvunud nägu, kui üks töökaaslane neljandat korda küsis, kas meie vahel on midagi, sest issand jumal, mõnele inimesele meeldib lihtsalt kolleegiga lõunal käia! Ja hommikust süüa! Ka nädalavahetustel! Aga tore oli näha, et nende suhe on ka ajaga ainult tugevamaks läinud. (Ja naljakas oli näha, et täpselt nii, nagu mina vahel mõne asja peale pööritan silmi ja ütlen “nojah, venelased”, pööritavad nemad vahepeal mõne asja peale silmi ja ütlevad, et “see on nii eestlaslik asi, mida öelda”. Kuidas see Terry Pratchett ütleski, et sel ajal, kui meie teiste juures igasugu asju märkame, märkavad nemad jällegi meie juures igasugu huvitavaid asju.)

anna kannatust

Anno domini 2020

Vau, ma oskasin ette näha, et Pärnitsa sõnavõtt (ja muidugi välimus) ajab paljud pöördesse, aga seda ma poleks küll arvanud, et me juba elame riigis, kus ebasobivate sõnade eest auhinnast tagantjärele ilma jäetakse. Selles mõttes oli Grigorjeva kõne suurepäraselt ajastatud. Neile, kes ei kuulanud, tuletan meelde, et muuhulgas ütles ta, et:

Sestap olen täna mina siin, esmalt vastamas Audre kunagisele üleskutsele, murdmas oma vaikust teadmisega, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevaste töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse. See on tänapäeva nõudliku ja kohati vihast häält tegeva naise reaalsus. […] Üks hetk ma leidsin ennast riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast-päeva muuhulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.

Me juba elasime ajal, mil ülikooli lõpetamiseks ja auhindade saamiseks pidi mõtlema õigesti ja tsiteerima Lenini kogutud teoseid. Ja nüüd elame uuesti (jätkuvalt?) ajal, mil pead õigesti mõtlema ja õigesti ütlema, muidu kistakse juba kätte antud auhind su sõrmede vahelt välja. Isegi juhul, kui auhind ei olnud mõeldud sulle kui isikule, vaid konkreetselt tehtud töö eest.

P.S. Grigorjeva kogu kõne oli väga hea ja väga tabav. Ja minu meelest illustreerib see, kuidas kas või Postimees kõnet kajastab, suurepäraselt praegust olukorda. Võrrelge ise täistekstiga, kus minu meelest on väga hästi lahti selgitatud, miks nii paljud inimesed on rahulolematud, otsivad süüdlasi ja on valmis kas või EKREt valima, sest nad on terve taasiseseisvusaja palgavaestena elanud, sellal kui kõva häälega räägitakse ainult meie imelisest eduloost. Meil on hulgim parteisid, aga me liigume hooga USA selle aasta olukorra poole, kus tegelikult on sul ainult kaks valikut, mõlemad on kehvad ja igaüks hääletab selle vastu, keda ta rohkem jälestab, mitte kellegi poolt.

Samas, kes teab, mis meil siin kolme aasta pärast üldse toimub – vaadake, kui kiiresti me oleme jõudnud olukorda, kus Martin Helme (ja isegi ta nõunikud) ei ilmu lihtsalt erikomisjonide istungitele kohale, kui tuju pole, ja keegi ei köhi, sest praktiliselt on ju tegu ta papa valitsusega, Ratas ei viitsi ammu enam isegi vabandada. Nii et järgmiste valimiste ajaks on meil siin ehk ainult põlenud maa ning mina ja Grigorjeva oleme koos muu ühiskonnale kahjuliku elemendiga sundrasestatud. Blessed be the fruit.

anna kannatust

Kuidas Bolt mind ühe päevaga X korda alt vedas

View this post on Instagram

Some Fridays feel like Mondays #tired

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma olen nii väsinud, et ei oska isegi arvutada, mitu korda siis täpselt. Hakkame koos otsast lugema. Oli meil täna tööüritus, kammisin isegi juuksed ära ja puha. Üritus oli restoranis Paat, mis on kaugel Viimsis, nii et tellisime Bolti. Selgus aga, et meie üritus polnud sugugi mitte ainus üritus, vaid samal ajal toimus ka Lauri Ausi mälestusvõistlusüritus, nii et suur osa teest oli jalgratturite pärast kinni pandud – ja kuigi teoreetiliselt olid väljas kollased nooled, mis näitasid, kuidas ümber sõita, siis ümbersõidu asemel saime me tulemuseks hoopis kena ringi ja jõudsime tagasi teetõkete alguspunkti. Kus probleem muutus taksoprobleemiks on see, et esiteks oskas taksojuht ainult vene keelt, mida ei osanud ei mina ega rattaürituse abistav personal, ja teiseks ei tundnud ta piisavalt Tallinnat, et välja mõelda, kuidas ikkagi kohale jõuda. See oli siis pettumus number 1.

Nii et juht pakkus meile, et viib meid koju tagasi, me otsustasime, et mis seal ikka nii väga, seitse kilomeetrit ainult, rabaks tee äärest Bolti tõukekad ja läheks nendega. Ma ei olnud küll kunagi varem nendega sõitnud, aga raske see ikka olla saab. No kujutasin ette midagi umbes sellist:

Hahaha. Ei. Esimene ratas hakkas minu peale karjuma. Avastasin alles sel hetkel, et tal on see kiirust näitav displei täiesti mõrane, nii et ilmselt oli katki. Teine ei karjunud, aga kui ma üritasin sellele hoogu lükates samal ajal gaasi anda, ei juhtunud mitte midagi. Valige ise, kas loete selle üheks pettumuseks või kaheks.

Kolmas ratas hakkas tööle, selle aja peale tegi Sirru täiega vingus nägu, sest MIS MÕTTES tahan ma oma esimese korra ajal tõesti natuke aeglasemalt võtta. Ei, rattasõidust räägin ma jätkuvalt, ärge hakake kohe rõvetsema. Igatahes mina solvusin, sest alles meil oli sarnasel teemal tüli, mina eelistan aju uute asjadega harjutada mitme väikese sammuga, tema vähema hulga suurte sammudega. Okei, kõik oskasid nagunii arvata, et ronimise teemal oli see originaaltüli. Mina tahan kukkumist harjutada nii, et alguses on ekspress suisa vöös ja siis a la 20 cm kaupa kõrgemal, tema ka kardab, kui pole pool aastat kukkunud, aga leiab, et võiks ju kohe ühe korraliku paarimeetrise kukkumise teha ja tuleb meelde (mille peale minu aju läheb täiesti lukku ja ei taha enam üldse midagi teha – aga tema aju huvitaval kombel leiab, et oleme elus, ju siis võib nii edasi lasta). Nii et ma ütlesin talle konstruktiivselt, et “Sa teed ALATI NII ja …”

Noh, üks asi viis teiseni ja peaaegu oleks Bolti pärast meie lühike abielu juba oma lõpu leidnud. Õnneks siiski piirdus asi väikese tülinaga seal rataste kõrval ja sõitsime õnnelikult (ja aeglaselt) edasi. Muide, vähem kui kilomeetri pärast tundsin ma juba, et ahah, selge, nüüd olen valmis kiiremini ka liikuma, nii et ma tõesti ei tea, miks ta üldse vingub, sest tegelikult ma tõesti õpin kiiresti, see harjumisaeg, mida ma tahan, on üsna lühike. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Umbes sama aja peale selgus, et Cyruse rattal on akut järel veel kõigest mõne kilomeetri jaoks. Mõtlesime, et milles props (no mitte päris nii positiivselt, me olime üsna heitunud juba selleks hetkeks), rabame lihtsalt tee äärest järgmise, kindlasti mõni tuleb varsti. Tuligi, aga sellel oli akut VEEL VÄHEM alles. 😀 Ma isegi ei mäleta, mitmes pettumus see juba oli, nii et pettumus number X. Aga kuna me olime selle aja peale jõudnud Pirita tee suure valikuga alkoholipoeni, mõtlesime, et see on saatuse sõrm, läksime sinna ja ostsime hoopis kaks Kreeka veini. Kui muidu räägitakse ebamääraselt jumala käest, nimesid nimetamata, siis siin oli asja taga ilmselgelt my man Dionysos.

No ja siis läksime päris taksoga siiski õhtusöögile, sest selgus, et päris taksojuhi jaoks ei olnud sinna sõitmine mingi probleem. Tagasitulekuks helistasime ka jälle neile, sest Bolt keeldus üldse Viimsisse tulemast, see oli pettumus X+1. Aga see taksojuht, kes meid koju viis, oli väga jutukas, rääkis näiteks, et üks probleem selle rattaüritusega olevat see, et pandi küll varakult plakatid selle kohta üles, aga plakatitel olevat vale kuupäev olnud. Ehk siis “mehed saunas taksos rääkisid” tasemel info, aga väidetavalt olevat plakatil olnud 13. august, mitte 12, nii et kui see tõsi peaks olema, pole ime, et inimesed ei osanud ette planeerida, et sel päeval peaks eemale hoidma.

Üritus oli ikkagi tore ja kohale me jõudsime ja koju tagasi ka ja kooki anti ja inimesed olid ägedad jne, nii et liigselt ei saa kurta (ütleb ta täieliku vingupostituse lõpetuseks). Aga nende tõuksidega oli minu kogemus küll selline, et edaspidi ei viitsiks lihtsalt jamada – sõitmise osa on igati tore, aga kui kolmest üks on katki ja ühel on aku peaaegu tühi, siis ei viitsi ju vaeva näha. Aa, üks oli veel sihuke, et vaatasin kaardi pealt, et “vaba ratas!” ja oligi – ühe pingil istuva noore daami jalgade vahel kindlas haardes, et keegi seda “vaba ratast” ära võtta ei saaks. 😀 Nii et minu kogemus ütles täna, et neljast rattast kolmega oli mingi probleem. Saan aru, miks boss endale isikliku ostis.

P.S. Kallis VVN, kui sa seda loed, ära praegu vii oma koera khm-teadagi-mis kotti selle naabri prügikasti, kes sind nagunii juba vihkab. Too mulle, ma panen Bolti inimestele postkasti, ma tean küll, kus nende kontor on.

P.P.S. Positiivse poole pealt olgu öeldud, et jõudsin lõpuks (juba augusti alguseks! eduelamus!) oma suvekaalu. Seda ei tasu sassi ajada soorituskaaluga, mis on veel kaks kilo madalam, aga no hetkel pole sooritus ka kuidagi füüsiliste tegurite taga kinni (+ iga-aastane ronitripp on kahtluse all), nii et selle pärast ma ei muretse. Tähistasin ettevõtte kulul imelise koogitükiga. #fitlife