Nagu kolmas postitus ühel nädalal v?

Kvartali kauneim koer

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma olen üks neist inimestest, kes ajalehti eriti ei loe, sest suurte uudiste jaoks on ju redditis worldnews, kuigi korra päevas lasen ikka Postimehest ka silmadega üle. Ja vahel ikka lausa torkab silma, kuidas võõrkeelsed uudised kihavad, sest no väidetavalt tapsid ameeriklased näiteks Süürias hunniku venelasi – ja kui hakkan guugeldama, mis nurga alt sellest Eesti meedias kirjutatakse, ei leiagi midagi. Lihtsalt kui välisuudised ütlevad, et “tulid venelased lambist kallale, me siis lõime nad kõik maha”, tahaks teada, mida nad ise ütlevad. Venelased muidugi ei ütle midagi, nagu sellises olukorras ikka, sest selle poole peal levitatakse ajakirjanduses avalikult seisukohta, et tegelikult pole ameeriklaste varustus sugugi nii hea, kui väidetakse.

Ahjaa, tegelikult tahtsin ma teha postitust sellest, et mu koeral oli hiljuti sünnipäev, ta on nüüd 14aastane. Ei kuule enam hästi, aga muidu kõbus. Ja täna küsis üks mees pargis küsis, kui vana ta on, ja minu vastuse peale (14) tegi:”Oi, ainult neliteist kuud!” Vat nii nooruslik on ta mul.

Advertisements

Snap back to reality, there goes gravity

Ma tahtsin eelmisel nädalal teile pikka-laia halapostitust teha, sest no kõik oli halvasti. Oleks teadnud, et puhkuselt tagasitulek nii raske on, oleks sinna jäänud. 😀 Terve esimene nädal läks täieliku tõmblemise tähe all, Tartu korteris oli vahepeal dušinurk otsad andud, Sirru jäi esimese hooga haigeks (tglt sai midagi toidumürgituse sarnast) ja lisaks on mul MEGAraskusi programmeerimisega järje peale saamisega, nii et täpselt selline tunne oli, et ehk oleks aeg endale tunnistada, et ma olen lihtsalt lollivõitu. Selle kõige kõrvalt pidin kirjutama artikli enesearmastusest, mis oli üsna keeruline, sest ma olen küll selle ekspert, aga seda on hulga lihtsam teha siis, kui sa end parajasti ka armastusväärsena tunned. Kui kõik lãheb halvasti ja mõtled, et kuidas sellel lollil üldse sõpru on, tahaks ainult hamburgerit ja magada, mitte enda suhtes mõistev olla, tervislikku toitu süüa ja meditatsiooniringis OM teha.

Tegelikkuses läks nii nagu alati – kui ikka otsast asju tegema hakkad, siis nemad vaikselt ka tehtud saavad. No ja mida rohkem jama kaelast ära sai, seda paremaks hakkas vaikselt tujugi minema. Isegi programmeerimiskursus ikka vaikselt tuleb, kui seda muula armutult tagant sundida. Ehk siis nagu mu treener armastab öelda, saan järjekindlust treenida. Vaimne treening on ometi täpselt sama oluline kui füüsiline.

Maailm on tagurpidi käima hakanud

Sest ma lugesin just ajalehest Helme kommentaari ja nõustun sellega! Nimelt ütles ta, et:

Ja see [naistevastane vägivald] on oluline teema ja me leiame, et sotsid peaksid edaspidi kogu sellel teemal lihtsalt häbenema ja vait olema,» selgitas Helme.

No nii on, ma olen siiani sotse valinud, aga nüüd on nemad ka end avalikult nii sügavale perse kringliks keeranud (mida on ilmselt lihtne teha, kui oled täiesti selgrootu), et ei teagi kohe, mis edaspidi saab. Hakka või Keskerakonda valima, saab ehk kiiremini Venemaa kaitsvasse rüppe tagasi. 😀 Pole enam mingit probleemi ka, mis arvamust omada, küll ülevalt öeldakse. Kuigi selleks pole muidugi vaja Putjat ära oodata, piisab ka sotside hulka astumisest, küll siis öeldakse, millal on aeg istuda ja millal aeg astuda.

Erialavahetus ei ole sugugi lihtne

Indigoaalane on sellest huvitava postituse kirjutanud ja ma pean nõustuma. Iseasi on see, kui lihtne IT-legi üle on minna, sest mina läbisin eelmisel kevadel selle koolituse, aga tunnen ikka, et ei saanud sealt sugugi nii palju, kui oleks võinud. Kes on süüdi – ikka ise. Mul nimelt on see halb komme, et mulle meeldib päevas vähemalt korra või kaks süüa, nii et kuna mul kuskil rahapada ega rikast Kanada onu ei ole, olin sunnitud pärast koolipäeva kodus tõlkima, et singi alla leiba ka saada. Sellest koolitusest on aga eelkõige kasu olukorras, kus sul tõesti on aega sellele pühenduda, mitte nii, et sa lähed hommikul kohale ja tahaksid magada seal laua peal, sest lõpetasid öö otsa tõlget. Ehk siis see traditsiooniline teema, kus eneseteostus jms toredad asjad on eelkõige kättesaadavad rikastele ja ilusatele.

Oskasin ma selle koolituse lõpuks siis progeda? Hui oskasin, aga seda ma ei lootnud ka, see on täpselt selline põhi, mille peale sa saad edaspidi ise midagi ehitada. Oli meile garanteeritud töökoht? Loomulikult mitte, kuigi alguses öeldi põhimõtteliselt, et kõik, kellel hästi läheb, saavad oma praktikafirmadesse edasi jääda – olgem realistlikud, mida teeb üks firma inimestega, kellel on nüüd programmeerimise hädine algtase? Praktikafirmas pakuti tööd vist kahele inimesele, kellest vähemalt üks alustas tööd miinimumpalgaga, põhjendusega, et see on nagunii pigem nö praktikatasu (ma töötan hetkel kohas, kus praktikante ka inimese kombel tasustatakse, nii et selle taustal tundub see jutt lihtsalt nahaalne, ma tõsiselt isegi ei tea ühtki firmat, kus IT praktikandid miinimumpalka saaksid). Samas olen ilmselt ka mina selle ümberõppekoolituse statistikas töövõiduna kirjas, sest noh, ma töötan IT opsis ja asusin sellele tööle kohe pärast koolitust, nii et ilmselge kausatsioon. Mis siis, et tegelikult sain ma selle töö tänu oma varasemale töökogemusele (hea kirjalik inglise keel) ja eelkõige tänu ronimisele – kaks ronimiskaaslast, kes samas valdkonnas töötavad, esmalt soovitasid tööd mulle, seejärel soovitasid mind tööle ning lõpuks drillisid mind ikka PÕHJALIKULT. Üks tegi mulle isegi korraliku konspekti, mille ma pidin pähe õppima, et ma teaksin, mis on API ning IaaS, PaaS ja SaaS jne. Näiteks SQL-i olin ma varem isegi õppinud, aga ikka ei oleks osanud peast öelda, mida need tähed tähendavad (no query language tuleb loogika pealt, aga esimene sõna mul küll mitte) – tänu konspektile olin ma seda just korranud ja täitsa juhuslikult olid API, AWS ja SQL kõik proovitöös olemas (ma pidin tegema üsna põhjaliku proovitöö, kus hinnati seda, kas ma oskan piisavalt inglise keelt, ja seda, kas mul on piisavalt IT taustateadmisi). Nii et vähemalt minu näite puhul osutus tõeks see levinud väide, et lõpuks loeb see, kellega sa koos jood ronid, tunduvalt rohkem, kui see, kui head hinded sul on või kus koolis sa käid. Tegelikult see viimane on muidugi oluline, sest sellest, kus koolis sa käid, sõltub see, kellega sa jood. 😀 Nagu arvamusliider Liis Lass kord ütles, koolis käiakse ikka tutvusi leidmas. Mina olen selles mõttes oma aja Tartu Ülikoolis üsna ära raisanud, et kuna ma käisin kooli kõrvalt tööl, siis igasugu sotsiaalsetele üritustele eriti ei jõudnud (taas, paremad võimalused on neil, kes on juba eos rikkad ja ilusad ning kellel on seega aega suhete loomisele keskenduda) – kuigi just üks kursaõde kutsus artiklit kirjutama, mõni ikka mäletab. Aga tutvused mängisid olulist rolli ka pärast töölesaamist, sest ega mind poleks hoitud siin ju, kui ma hakkama ei saaks, ja suuresti sain alguses hakkama tänu sellele, et üks sõber haris mind ikka igapäevaselt, seletas, kuidas miski töötab, linkis redditist ELI5 teemasid jne, mul on pidevalt olnud kõrvaline abi, mis vajaduselt puust ette teeb ja punaseks värvib ning rohkem viisakusest küsib, kas ma tahaks ka ehk vahel pintslit hoida.

Mitte et ma ütleks, et koolitusest kasu ei oleks olnud. Esiteks ma kindlasti õppisin seal väga palju ja teiseks ka tööle kandideerimisel ilmselt ikkagi vaadati, et päris metsast IT opsi ei roni, vaid on mingeidki kursusi ja koolitusi läbinud, nii et abiks oli see ikka. Lihtsalt selles mõttes tasub realistlik olla, et paari kuuga saab tõesti trammijuhiks, mitte hüpermegaprogejaks (mis mind hetkel nii palju isegi ei tõmba, IT-s on mitmeid minu jaoks huvitavamaid suundi). Isegi nüüd, aasta hiljem, pole mu erialavahetus sugugi lõppenud, vaid oma trennivabad õhtud veedan ma ikka kodus õppides ning täiendan ennast, et pädevam olla. Ausalt öeldes ei näe ma seda protsessi lõppemas ka, bf on mul IT-s ca kümneaastase töökogemusega ja ikka tegeleb nädalavahetustel ja õhtuti poolisiklike projektidega ning muudkui uurib elu. Kui sa tahad töötada valdkonnas, mis pidevalt muutub, siis paratamatult pead sa olema valmis end ka pidevalt täiendama. Mulle see elustiil sobib, sest ma olen haridussõltlane, kes jääb õnnetuks ja longu, kui midagi õppida pole, aga inimestele, kes selleks valmis pole, ma seda ei soovita.

Päikest! Kuumi suudlusi! Palavate tervitustega!

Hakkas soojem juba v?

alustasin uut elu

Ehk siis läksin tööle tagasi ja loodetavasti hakkan juba vaikselt trenni ka tegema, kui õhtuks omadega läbi pole. Teisisõnu: ei ole mul enam aega teile siin iga päev kirjutada, ärge siis üllatuge.

Tänahommikune kaalumine muide polnud üldse nii hull, kui ma kartsin. Äkki ikka ei peagi mind puhkusele veeretama, vaid kõnnin täitsa oma jala peal. Elame veel!

Kui eestlaslik

Avastasin, et mõned inimesed on teinud oma aastavahetusepostituse hoopis formaadis “mis/kes mind eelmisel aastal eriti närvi ajas”, sinna kõrvale torgates ka kõiki teisi, kes teele ette jäävad. See meeldib mulle. Mind ajavad nimelt inimesed pidevalt närvi – ja ma ei mõtle siin ainult megapakse ja lolle, nagu Mallukas, vaid teisi ka.

Üks. Liiga innukad lapsevanemad. Ja ma ei räägi siin nüüd sellistest riitardidest nagu Mallukas, seda enam, et ega tema nagunii neid lapsi ei kasvata, ise kasvavad koera ja seaga (et mitte öelda sigadega, höhöhö), vaid sellistest, kes näiteks mulle kogu perega kõva häälega häbi-häbi teevad, kui ma punase tulega üle tee lähen nende ihuvilja nähes. Sina selle põrsa valmis treisid, sinu asi on teda nüüd kasvatada ja talle selgitada ka riskide võtmise vajadust (ning sellega kaasnevaid ohte siin ilmas) ja seda, et sinu valikud võivad muidugi olla kõige paremad, aga see ei tähenda, et neid jõuliselt teistele peale suruda viisakas oleks, sa koduse kasvatuseta närakas.

Kaks. Taavi Rõivas. Mina arvasin, et Mallukas on lits, aga on ikka veel hullemaid.

Trump? Sest ta jume ja soeng on veel hullemad kui Mallul ja kaal peaaegu võrdne? Sorry, mul ei tule mitte midagi pähe enam, sest tegelikult ei aja mind suurt miski tagasivaates närvi (Trump ju ka pakub rahvale nalja jne), mul on lihtsalt kurb vaadata, kuidas mõni inimene üksi surnud hobust peksab (see oli nüüd eriti peen nali selle kohta, et Mallu on hobusenägu ka), mõtlesin, et panen siis omalt poolt ka paar korda, et ta end üksikuna ei tunneks.

P.S. Ma ei saa aru, miks mõned inimesed mulle ette heidavad, et mul midagi Malluka vastu on või et ma pidevalt teda oma blogis ainult kirgede kütmiseks mainin? See on täielik vale.

P.P.S. Issand, see Mallukas on nii nõme ikka. Hea, et ma ise nii nõme ei ole. Eneka teeks vist, kui oleks.

Peaks ehk ka kokkuvõtteid tegema

Head uut aastat, tibud! Et see ikka imeline tuleks!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga raske on, sest aastal 2017 on mu elus nii palju muutunud, et siin on raske midagi kokku võtta. Mis ma siis teinud olen möödunud aastal? Eriala vahetanud, alpinismi proovinud (esimest korda elus muide kohtasin ka inimest, kes lõpetas mu blogi lugemise, sest ma kirjutasin ronimisest LIIGA VÄHE, ükssarvikud ON olemas), ühte raamatusse nime tõlkijana kirja saanud ja sel aastal tuleb minu tekst ka mustlasraamatusse, nii et täitsa naljakas, kuidas vahel mõned asjad sind ise leiavad.

Reisinud olen üllatavalt palju sel aastal, poleks osanud seda uneski ette näha. Tahaks mõelda, et kannatlikkust olen õppinud, aga hetkel on see mul TÄIESTI otsas, nii et seda ei tasu vist päris tõe pähe võtta.

Uusi plaane on ka raske teha, sest pea igal aastal olen lubanud, et puhkan rohkem – ja olen ma jee siis teinud seda. Tänagi olen nüüd kogu ärkveloldud aja töötanud, sest mis ma muud haigena ikka teen, eks ma siis vaheldumisi magan ja teenin raha. Isegi selle mustlasteksti kirjutasin valmis.

Muidu tahaks õppida oma aega paremini kasutama. Vana plaat, ma tean, aga ma tõesti tahaksin, et ma puhkeajal korralikumalt puhkaksin ja tööajal korralikumalt töötaksin ning väldiksin sellist vahepealset halli aega, kus ma tuulan millegi vältimiseks internetis, aga tegelikult ei puhka ega tööta. Kui juba parajasti lõõgastud, siis naudi vähemalt, eks. Aga raske on, elu lõpuni õpin seda vist. Kuigi vahel on nii, nagu praegu, et kui on mitu päeva keskendumisraskused, tuleb mõni haigus ja murrab mu jala pealt maha, nii et tagantjärele hea avastada, et ajuhäda polnud vaimuhaiguse sümptom, vaid lihtsalt aju andis haigusele enne järele kui keha (oli see nüüd “targem annab järele” või “nõrgem”?).

Chill pill

A post shared by Rents (@rrrents) on

Laupäeval käisime veel Soomes ronimas ja mul oli vist esimest korda nii, et lasin kõik need seitse tundi nagu tank, polnud väsimuse raasugi, kuigi hommikul olin korra kurguvalu kurtnud. No ja järgmisel päeval ärkasin üles ja koeraga jalutamine võttis nii läbi, et magasin kella viieni välja. Aastavahetuse plaanid muidugi üsna rikutud.

Nii ma siis siin tõlgin ja joon uuest eriti suurest tassist kohvi ja mõtlen, miks inimesed küll nii nõmedad peavad olema ja ei oska mulle pai teha, kui mul parajasti halb olla on. Ma ei tee ise kellelegi pai, aga no sellisel ajal ikka oskan otsa-otsa teha.

Homme on parem. Ka see läheb mööda.

Head uut aastat!

  • Kategooriad