Kummitus kummitab kummutis

Rääkisime just kodus suhete lõppemisest (millest teie siis oma kallimatega räägite), nii et nüüd räägin siis teile. Tuli meil üks päev jutuks, et tänapäeva maailmas on ghosting nii tavaline, isegi olukorras, kus juba nagu on päris suhe. No et oled juba kuus kuud kellegagi väljas käinud ja järsku ta enam ei vasta su sõnumitele ja ongi läinud. Või sagedasem muidugi, et juhtub see asi pärast ühte või kahte kohtingut. Me oleme veel natuke vanemast põlvkonnast, sest meil pole kummalgi seda kogemust – kuigi minu meelest on asi siin ka selles, et ma olen väiksemast kohast, Tartus ilmselt julgetakse vähem teha seda, sest liiga suur tõenäosus linna peal juhuslikult kokku põrgata. Nii et võetakse end ikka kokku ja öeldakse, et “sorry, klappi pole” vms. Vähemalt minu nooruses veel öeldi, tänapäeval ei tea.

Aga siis tuli mulle järsku meelde, et tegelikult on küll üks inimene mu elust lihtsalt kummituse kombel haihtunud, see lihtsalt polnud suhtes. Kui ma Prantsusmaal tööl käisin, siis sain ma täiega heaks sõbraks ühe Läti pifiga (Sirru ütles selle koha peal, et edasi pole vaja selgitada, sõnast “lätlane” piisas). Hängisime koos, tegime asju vabal ajal jne. Ja tema ise rääkis muudkui sellest, kuidas ta tuleb oktoobris nagunii Tartusse (ma ei mäleta, miks) ja kindlasti saame kokku jne. Kui ma septembri alguses tagasi koju läksin, siis kirjutasime Messengeris edasi, kõik oli nagu okei jne. Ja kui ma septembri lõpus kirjutasin ja küsisin, et btw, mis kuupäeval sa tulema pidid, oli vastuseks ainult vaikus. Ootasin paar päeva, küsisin, kas on kõik ikka ok. Ikka vaikus. Mõtlesin, et okei, mis seal ikka, ma ei suru ka teemat siis, seda enam, et me ei olnud ju mingid bestikad ega midagi.

Ainult et ma läksin järgmisel suvel uuesti Disneysse tööle ja selgus, et tema oli ka seal. 😀 Tuli ja vabandas ja ütles põhimõtteliselt, et oli tol hetkel overwhelmed ja ei osanud midagi kirjutada ning Eestisse ka ei tulnud. Ma ütlesin, et mis seal ikka, sest no ega ma ei olnud oma elu tema peale üles ehitanud vms. Suhtlesime jätkuvalt edasi, teatavate reservatsioonidega, ja sügisel ütles ta, et no sel aastal ta IGATAHES tuleb Eestisse külla. Ma muidugi ütlesin, et tule-tule, ilma seda väga tõsiselt võtmata, ja ise rohkem vestlusi ei algatanud. Nii et me ei suhelnudki enam mitte kunagi.

Tore tüdruk oli, aga ma ei saa üldse aru, miks mõnel inimesel on vajadus selliseid lubadusi jagada. Selles mõttes, et me olime hooajatöölised, mõni asi ongi ju selline, et vahel on tore koos aega veeta, täie teadmisega, et ei kohtu enam kunagi. Romantilise suhte puhul ma saaks veel aru, sest äkki on lihtsam teisel pükse jalast saada või midagi, kui tuleviku kohta lubadusi jagad, aga miks seda lihtsalt sõpruse puhul teha? Mul ei ole sinuga ei vähem ega rohkem tore koos turistimas käia selle pärast.

View this post on Instagram

👻

A post shared by matzaballs_for_millennials (@matzaballs.for.millennials) on

Ahjaa, kõige imelikum suhte lõppemise lugu oli ka sõprussuhtega, mitte romantilisega. Oli minul üks sõbranna, saime kenasti läbi. Ja ühel ilusal päeval tema bf vihastas minu oma peale mingi lolli nalja pärast, nii et neil oli selline täiskasvanulik ühepoolne tüli, kus tüüp saatis sõnumeid ja viskas rattaga mööda sõites meie maja õllepudeliga jne. Hilisteismelised noh, ehk isegi varased kahekümnendad, aga loo point on, et meil omavahel polnud mitte mingit konflikti, tülli läksid meie peiksid. Ja tüdruk ütles mulle, et ta ei saa enam minuga suhelda, sest see ei oleks “praeguses õhustikus sobilik” vm sarnane bullshit. Ma siiani ei tea, kas ma lihtsalt ei meeldinud talle eriti või mõtleski ta seda tõsiselt, aga poisid muidugi leppisid omavahel paari kuu pärast ära ja mina täiskasvanud inimesena ei ütle siiani tere, kui seda tüdrukut (nüüdseks naist) näen. Kui ilmtingimata valima pidi, siis tema poolt ilmselt õige valik, sest neil on suisa kaks last, nii et ju siis on ka suur armastus, ma lihtsalt elu sees ei kujuta ette, et ma lõpetaks mõne sõbrannaga suhtlemise, sest minu polt on parajasti tema poldiga tülis. 😀 Nii et ma väga loodan, et ehk ma ikka lihtsalt ei meeldinud talle eriti, sest no sellest ma saaks aru, ega ma ise ka endale iga päev ei meeldi. Teine variant tundub lihtsalt nii absurdne. Aga noh, elu.

P.S. Absurdsetest asjadest rääkides. Oli kunagi selline lahe film nagu Watchmen. St, nagu Nodsu meenutab, enne olid koomiksid ja siis väga lahe film. Selle põhjal on nüüd tehtud veel lahedam samanimeline sari. Kõik peale viimase osa on juba väljas ja siiani on küll megahea olnud.

Ohh, milline nostalgia

View this post on Instagram

Tartu is going all in for Christmas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õppejõud saatis meile eile õhtul kell 10 kirja, et on haige ja tänaseid loenguid ei toimu – oleks varem saatnud, oleks saanud koju Tallinnasse minna ja tavalise tööpäeva teha. Mitte et ma väga kurdaks, voodi on pehme ja Tartu on ilus. Ikka hulga ilusam kui Tallinn, ma tihti mõtlen, et oleks siin korralikud ronimisvõimalused ja sama head töökohad, ma kohe koliks tagasi. Cyrus ütles selle kohta muidugi, et “aga siis oleks Soome nii kaugel”, sest no ronimine. 😀 Mis on tõsi, Soomes elada ei tahaks, aga tore, kui ta käe-jala juures on.

View this post on Instagram

Monkeyyyy! 🐒 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on tore nädal olnud. Saan juba niimoodi trenni teha, et päriselt naudin seda. Kurtsin alles eelmisel nädalavahetusel, et hetkel on suurim probleem see, et võhma ÜLDSE ei ole, nii et olen vaikselt sellega tegelenud. Kartsin, et muidu olen peatselt saabuval puhkusel nagu üks ronipaks, kes Instas just hiljuti kirjutas, et ei jaksanud enam V0 väljas ronida, sest “teekond kivini oli ju ka pikk ja väsitav”. Mis muidu oleks okei, aga pärast mitut aastat eesmärgipärast tööd peaks olema natuke häbi sellist juttu ajada. Nii et teen just seda, mida kõige rohkem vaja, eile tulin trennist jalgsi koju raske kotiga ca kolm kilomeetrit ja oli täitsa okei juba. Täna jalutasin Võru tänavalt, kuhu sõbrants korteri ostis, linna. Vastupidavus tuleb, aga täitsa lõpp, milline Mälestuste allee see on!

Tuletas kohe meelde, kuidas Tartus oli omal ajal Eesti blogijannade põhikoolkond. Mina ja AbFab ja juba tollal VVN. Muidugi Nirti, kes oli valmis iga valesti mõistetud mehe kaitseks avalikult ambrasuurile viskuma. See oli veel see aeg, kus naisblogijad ütlesid avalikult kergelt halvustava tooniga asju nagu “mul ei ole eriti naissoost sõpru”, sest noh, okei oli kuidagi välja öelda, et “mina olen eriline ja äge, mitte nagu need teised eided”. Kuskil oli ka wildikas, kuigi kes seda teab, kus ta täpselt elas ja tema blogi oli igati sooülene, nii et imelik teda blogijannaks kutsuda – aga samas oli ta nii lahe, et ei saa ka mainimata jätta. Üks Rebastest ka blogis veel (või blogis ta just natuke hiljem?), igal arvestataval märsilohistajal oli oma blogi.

Mina elasin veel Võru tänaval, Inno ja Irja majas. Täitsa pekkis, milline peldik see oli. Kütta tuli kaks korda päevas, akna vahelt tuli sõna otseses mõttes vahel natuke lund sisse. Tundus kuidagi täitsa normaalne, üldse ei häirinud, kampsuni saab ju selga panna. See häiris, et naaber vahel täis peaga ühiskasutatava vetsu täis kusi ja see siis sinna ära külmus. Iseenda tagant ta muidugi ei koristanud, solvus hoopis, kui ma ütlesin, et ta peaks seda tegema. See maja nägi kusjuures nüüd täiega kena välja.

Siis mingi hetk enne või pärast seda elasime põgusalt ka Tõrvandis Murca ja veel mitme teise allüürnikuga ühes majas. Ütleme nii, et üks minu elu kalleimaid õppetunde, sest ma olingi nii noor ja loll, et mõtlesin, et miks ei võiks tervet maja enda nimele üürida, teised maksavad ju mulle ja maksan edasi ja … Tegelikult on inimesed valmis õlgu kehitama ja sind võlgadesse jätma, sest kamoon, NEIL on ju ka raske. Naljakal kombel maksis ainsana üüri alati õigeks ajaks ja täpselt ära üks just vangist välja saanud tüüp (kuigi mitte alati kõige ausamate vahenditega). Sellest õppisin kiiresti ja ühe korraga, eales ei teeks enam sellist lepingut ja üldse väldin olukordi, kus ma peaks tuttavaid või pooltuttavaid rahaliselt usaldama. Piisab mulle täiesti sellest, et seda ühte Läti sõpra korra aastas surkima peame, temaga ühiselt ronireisi planeerimine on minu jaoks täielik piin, sest ta maksab küll alati kõik ära, aga annab alat ebalevaid noncommittal vastuseid, nii et kunagi ei tea enne viimast minutit, kus see kuradima jaht siis toimub ja millal täpselt.

Igatahes. Lahe aeg oli. Mäletan, kuidas me korjasime ükskord üles mingi pimedas hääletava 14aastase, kes oli kodust ära jooksnud, et Võrru pruudile külla sõita. Ega me teda vägisi ema juurde viima ei hakanud, ütlesime, et võib meie juures soojas magada ja hommikul edasi hääletada. Teda huvitas muidugi eelkõige see, et internet oleks, et saaks meile tüdrukut Rates näidata ja siis õhtu otsa temaga edasi chattida. Hommikul sõi kõhu täis ja läks minema, lapseröövi pärast mind kohtusse ei kaevatud. Olen isegi korduvalt niimoodi Euroopas hääletades öömaja saanud. Aga hetkel küll ei kujuta ette, et Sirru eales laseks mul võõrast teismelist niimoodi meie korterisse tuua. Ta on abivalmis küll, aga kahtlustan, et sellise asja jaoks pisut liiga umbusklik. Tollal oli meil muidugi kaks suurt koera ja endalgi ainult võlad, polnud väga põhjust muretseda.

Nägin eile ka päris inimesi päris minevikust ja muidugi on huvitav näha, kuidas keegi muutunud on, aga just selle blogiuniversumi murenemise üle olen ma vist isegi rohkem kurvastanud kui tavaelu muutumise üle. Muidugi kurb, et elu on muutunud, aga samas on kõik mu sõbrad üldiselt oma valikutega rahul. Aga mitmed lahedad blogijad on lõpetanud ning elavad täiesti oma elu. Mis mõttes ma ei tea sinust enam midagi? Ma elasin kaasa su kaalulangetamisele! Või see piff, kes blogis sellest, kuidas ta oma meest pettis, aga oli väga šokeeritud, kui selgus, et ta mehel on armuke. Mis temast sai? Mul on õigus teada! Või see Kroku imelik sõbrants, kes ka oma seksuaalsetest avantüüridest kirjutas – kas keegi saatis ta boyfriendile blogi lingi või kuhu ta nii järsku kadus? Mis ta nimi oligi … peokeemik, äkki? Ma nõuan vastuseid!

Kohati on see muidugi lihtsalt hirmutav ja kurb – teada, et väga võimalik, et Hundi Ulg on ammu maetud ja keegi ei tuleks selle pealegi, et meid sellest informeerida, matustele kutsumisest rääkimata. Elad ju kellegi elule kaasa, mõistad suuremal või rohkemal määral, aga ikkagi hoolid. Ja siis on järsku lihtsalt auk internetis ning mõnel juhul pole keegi kunagi inimese päris nimegi teadnud.

Ahjaa, trennist rääkisin ma, lõpetaks ikka natuke rahulikuma noodiga. Ronitrennis on hästi natuke piinlik, sest ma olen ainult ühe liiditrenni teinud – ja kui Tartus ronima läksin, siis inimesed mäletavad ju, kuidas ma varem ronisin, selles eelmises elus. Nii et üks noormees tahtis mulle köieotsa pihku anda, et ma karniisi liidima läheksin. Pidin ütlema, et ei, kahjuks see ei ole hetkel veel meie elu, anna aega atra seada. Kusjuures pole ainult keha nõrk, vaim tahab ka uuesti liidiga harjumist, esimene kord võttis jala kergelt värisema, teine rada tuli juba paremini ja kolmas igati normaalselt. Siis oli paar päeva vahet ja mõte Tartu seina liidimisest tundus konkreetselt ebameeldiv. Aga eks sellega ole nagu iga teise asjaga, tuleb teha, kuni keha jälle ära harjub. Lihtsalt väga ebameeldiv on koperdada millegagi, mis tundus muidu sama loomulik kui hommikune hambapesu, ajab iseenda peale vihaseks. Nii et nüüd ma harjutan kannatlikkust, iseenda suhtes mõistev olemist jne, ise samal ajal ikka veits surkides, et areng liiga aeglane poleks.

Namaste, bitches!

Yakitori

View this post on Instagram

It looks so warm in there

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil avati kodu lähedal uus Jaapani restoran, nii et mõtlesime laupäeval, et käiks proovimas. Selles mõttes, et ega me ei teadnud sellest mitte midagi peale selle, et olime sealt paar korda mööda jalutanud. Nii et ajasime mingid suvalised riided selga (hea, et pidžaamas ei läinud, et “siin samas nuka peal ju”) ja läksime ukse taga – uks lukus, kuigi inimesed sees. Ukse peal mitte mingit kirja avatuse kohta ei ole ka. Õnneks teab Google kõike, nii et internet ütles, et avatakse 15 minuti pärast. Nii et käisime veel toidupoes ära ja tulime oma kotiga tagasi ja astusime julgelt sisse.

Siis, kui kelner kergelt ehmunult küsis, et ega meil vist reserveeringut ei ole, saime aru, et see on nüüd siis vist vähe uhkem koht ja me oleme ilmselt kergelt under dressed selle ürituse jaoks. Aga mis seal ikka, ütlesime julgelt, et ehk saab ikka ilma ka süüa, panime oma piimapaki nende riidekappi ja istusime maha.

View this post on Instagram

Date night ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kusjuures ma ei saanud alguses üldse aru, et mis seal nagu uhket peaks olema, kõik istusid ühe pika laua ääres reas ümber selle köögiala jne. Aga teenindus oli ilmselgelt kallima koha oma, nihutati toole, selgitati kõike pikalt laialt ja no need töötajad tõesti tundsid kogu menüüd, sh jooke, peensusteni. Ning siis selgus, et seal on selline süsteem, et asju eraldi tellida ei saa, tellid ühe seti viiest saadaolevast. Meie võtsime mõlemad ühe lihaseti, kus siis oli kaks kanalihaasja, üks loomaliha, mingi asi veel ja suitsutatud tomatid. Kokad hakkavad neid asju otsast tegema ja neid serveeritaksegi niimoodi ühekaupa, et korraga saad sellise pildil oleva asja, sööd ja ootad järgmist.

Täitsa tõsiselt, ma ei mäletagi, millal ma viimati nii head loomaliha sain, kana oli ka hea. Seda enam, et me ei olnud selliseks elamuseks üldse valmis, me lihtsalt ei viitsinud kodus süüa teha. Nii et selles mõttes täielik üllatus. Ma saan isegi aru, miks see hinnaklass tiba kõrgem on, kuigi ma kardan küll, kas neil õnnestub sellise ärimudeliga hakkama saada. Esiteks on neil selline asukoht, mis on küll kesklinn, aga kuhu inimesed minu arust kuidagi satuvad ainult siis, kui nad on teel tööle või koju (Stockmanni juurest põhimõtteliselt risti üle tee). Selle aja jooksul, mis mina sealt tööle jalutan, on see vähemalt kolmas koht, kaks eelmist on pankrotti läinud. Teiseks oli toit küll väga hea, aga see on ilmselgelt mõeldud elamust pakkuma – st see ei ole koht, kuhu sa kaks-kolm korda nädalas midagi hamba alla võtma lähed, see on koht, kuhu sa lähed paar korda aastas toitu nautima. See on neil ilmselgelt ka teadlik valik, sest sette oli ainult viis ja magustoite näiteks ainult üks. Aga mina küll ei ole päris kindel, kas Tallinnas on piisavalt klientuuri, et sellist kohta ära toita. Loodetavasti on, sest iseenesest mina soovitaksin küll seda kõigile, kes tahavad proovida, mida Jaapani köögis peale sushi veel pakutakse. Aga minge pigem varem kui hiljem, elu on näidanud, et kuue kuu pärast ei pruugi seda kohta enam alles olla.

Ahjaa, seal oli üks piff, kes konkreetselt jõllitas mind. Suvaline külastaja siis, mitte töötaja. Isegi siis, kui me ära läksime, pööras ümber, et meile aknast järele vaadata. Ma ei tea, kas mu riietus oli tõesti nii imelik või on see lihtsalt kuulsuse raske taak, aga naljakas oli.

Ma libastusin

View this post on Instagram

[🔊 Earphones on!] Noodling around in After Effects/Premiere Pro with an inktober piece— An original character design. The character's not sufficiently layered yet. Gotta admit, has that ever so clichéd "stoic antihero, out for vengeance" vibe to it.😅 (🎵 'Back to the Ocean' by Alexandre Desplat, mixed with an Asian gong in Premiere Pro) (🔉Sound effects- Royalty free stuff off o' YouTube.. except for the character's *sigh*— that's me!) . . . . . . #animation #characterdesign #anime #inktober2019 #video #warrior #design #comics #animeart #sketch #drawing #art #manga #conceptart #instapic #instagood #october #awesome #ninja #dragonballz #graphicnovel #penandink #japan #mangaart #artist #picoftheday #artwork #instaart #artstagram

A post shared by Aniruddha Das (Rio) (@rio_graphie) on

Ma muidu proovin ikka olla kõigi vastu hea ja mõistev ja toetav, sest no igaühel oma mured ja iial ei tea, kui raske kellelgi on või miks ta parajasti just bitchib, aga … Mul see reaktsioon na kiire ja kannatus na lühike. See aine, millest ma palju rääkinud olen, sest see võtab palju aega – ühel hetkel tuli teadaanne (sest ilmselt paljudel asju tegemata), et ärge muretsege, esitage ikkagi ära, kas või hilinemisega, me ikka ei võta punkte maha. Mis olgem ausad, on kõigile, kes on korra jala ülikooli ukse vahele saanud, üsna ootuspärane, sest ükski õppejõud ei taha, et tal läbikukkujate protsent arvestuslikus aines üüratu oleks. Nii et noh, kui ka enamus selle peale ei mänginud (mina üritan üldiselt juba selle pärast asjad õigeks ajaks ära teha, et semestri lõpus ei sureks), siis arvata oskasid nad seda vast ikka. Aga ei, foorumisse ilmus üks daam, kes ütles, et tema on kuni selle teadaandeni kõik asjad õigeks ajaks ära teinud ja tunneb, et tema on nüüd nende laiskvorstidega võrreldes diskrimineeritud, sest nemad saavad vähema pingutusega (või vähemalt endale sobival ajal pingutades) sama tulemuse. Ja et tema tahaks nüüd teada, mis hüve tublid lapsed (minu sõnakasutus, aga no see ta mõte on) nüüd saavad, et heastada seda karjuvat ebaõiglust.

Nagu ma saan aru, et tehniliselt on sul õigus, aga see on mingi kolmepunktine arvestuslik aine, mis kuradima hüve sa tahad siin? Kartulist medalit v? Nii et ma ei suutnud vastu panna ja jätsin kommentaari, et panen ette talle kuldne täheke anda lisaks arvestusele. See oli muidugi enne seda, kui ma viimast kodutööd tegema hakkasin – mul läks animatsiooni tegemise peale põhimõtteliselt kaks päeva (reede õhtu, terve laupäev ja mitu tundi pühapäevast) ja tulemus on ikka TÄIELIK sitanikerdis. Näitan teilegi, noh, et te näeksite, et isegi staarblogijatel on hetki, kus nad esitavad ära täieliku junni, lootuses, et juhendaja vaatab halastava pilguga ja ütleb, et:

Ma isegi ei häbene enam, lõpuks tahtsin lihtsalt asja kaelast ära saada. Ja kui te mõtlete, et SEE on nüüd see allakäigutrepi viimane aste, siis oh ei, oma kõige jubedamat tööd ma teile lihtsalt ei näitagi. Seal ma olin alles poole peal, kui tähtaeg kätte jõudis, nii et mis mul üle jäi, esitasin viimistlemata asja ära ja lootsin parimat (ja kuna kõik detailid olid tegelikult juba paigas, sain ka punktid kätte, kuigi tegu oli koleda käkiga). Nii et kujutage seda ette nii, et seda lingitud animatsiooni vaadates on teil küll ehk veidi rõve, aga vähemalt on jalad kuivad, samas kui see päris viimane aste suubub otse virtsavette.

Igatahes pärast sellele animatsioonile kulutatud kahte päeva tunnen ma ise ka, et peaks sinna foorumisse kirjutama, et reageerisin ennatlikult, kui on mingigi võimalus, et “hüve” tähendab seda, et ei pea näiteks lõputesti tegema, siis jah, ka mina olen tegelikult end igal õhtul sellele ebavõrdsusele mõeldes magama nutnud ja oleksin kõigist hüvedest väga huvitatud, Saatke ainult siiapoole.

Loo moraal on, et kui te peaksite kunagi nägema, et ma mingis hullusehoos või suures näljas reklaamin veebidisaini vms, siis ärge ostke. 😀

P.S. Kui te ei ole veel märganud, siis The End of the F***ing Worldil tuli teine hooaeg välja. Tundub vähemalt siiani väga lahe, ma kõike pole veel jõudnud vaadata. The Man in The High Castle’i ma vaatasin animatsiooni nikerdamise taustaks ära. Ütleksin suisa, et siiani kõige lahedam hooaeg, kuigi lõpus tehti Troonide Mängu – st unustati ära kõik sarja jooksul näidatud Väga Olulised Märgid jms ning tõmmati kõik lohakalt ja ebaloogiliselt kokku. Aga kuna neil ei ole seal mingit normaalset tegelaste arengut, vaid iga tegelane teeb just seda, mida ta stsenaristi arust parajasti teha võiks, hoolimata sellest, kuidas teda siiani kujutatud on, siis Juliana oli selles hooajas lahe ja ei nutnud mitte kordagi. Ja niisama oli ka põnev. Kahju, et paar tegelast ära kadunud olid, aga muidu oli tõesti tugev hooaeg.

Kas küüditamisest tõesti ei piisanud?

Ei, nüüd peame Elronit kannatama. Ehk siis ma avastasin täna Eesti püstijalahuumorit:

Olgu öeldud, et see on ta kõige viisakam video, vaadake teisi ka.

Hoian igaks juhuks hinge kinni praegu

kaimar_karu

SELLES valitsuses ja ministrikandidaat, kes päriselt oleks oma töökohale pädev, ütleb, et parteisse astumisega pole tal kiiret, ja et tema geide vastu meelt avaldama ei läheks (mis hetkel EKRE peamine reedeõhtune meelelahutus tundub olevat). See tundub nagu nali, ma ei suuda seda õnne uskuda lihtsalt. Seda enam, et ta ei ole veel ametisse kinnitatudki, aga tal on juba eeltöö tehtud. Kaimaril oli juba esimese intervjuu ajaks nimekiri prioriteetidest, millega ta tahaks tegeleda, ja kindel nägemus oma rollist – olgem ausad, eelmise ministri puhul oli lõpuni välja õhus küsimus, kas ta ÜLDSE saab aru, mida ta seal teeb. Nii et ma vahin siin hirmuga ringi, et näha, kas kohe ilmub lagedale Kaimari rase geiarmuke (ftm still in transition) või sõidab ta esimesse infotundi uhkelt täis peaga ja jätab lisaks auto valesse kohta. Nagu vägivaldses suhtes, teate küll, kui kallim tuleb naeratades ja lilledega koju, hakkad ettevaatlikult ringi vaatama, et näha, kust ja mille eest seekord siis pauk tuleb, sest see ilus pilt tundub lihtsalt liiga ebareaalne.

Aga nende e-valimistega on nii, et muidugi on tavalised valimised juba selles mõttes turvalisemad, et Mart võib küll Martinile tema hääle eest maksta, aga ta ei saa temaga boksi kaasa minna ja tal ei ole võimalik tegelikult füüsiliselt kontrollida, kelle poolt Martin hääletab. Ta võib nõuda näiteks fotot, mis tõestab, et inimene hääletas Põlluerakonna esindaja poolt, aga ta ei saa kuidagi kindel olla, et Martin ei teinud esmalt valimissedelist pilti, et pärast sedelit rikkuda ning nii hääl raisku lasta. E-hääletuse puhul võib aga Mart Martini kõrval seista ja vaadata, et valik ikka “õige” saaks. Just selle pärast ongi olemas võimalus e-häält hiljem muuta (kuigi vanainimeste puhul jääb õhku väide, et nad ei oska selleks piisavalt arvutit kasutada). Samas, mina sain valijate statistilist jagunemist kajastavatest artiklitest aru, et pensionärid hääletasid ikka eelkõige Keskerakonna poolt – kui süüdistus on, et Reformierakond vassib e-hääletusega, siis miks nad ikkagi penskarite hääled lahkelt Keskerakonnale ja Eesti emigrantide (no igasugu Soome ehitajate jms) hääled EKREle jätsid? Südameheadusest? Jälgede segamiseks?

Aga kui me räägime e-hääletuse tehnilise usaldusväärsuse tõestamisest, nagu Kaimar ühes intervjuus ütles … Kas te olete näinud seda kuulsat intervjuud, kus ajakirjanik küsib Richard Feynmanilt, miks magnetid tõmbuvad? Terve saade on lahe, kuigi ma nagu mäletan, et lugesin kuskilt, et tegelikult ei saa keegi päris täpselt siiani aru, MIKS jää libe on. Igatahes Feynman selgitab küll, kuidas magnetism toimib, aga vastab muuhulgas ka seda, et on väga lihtne selgitada, kuidas magnetism toimib, aga on VÄGA raske seda selgitada nii, et intervjueerija sellest vastusest ka aru saaks. Või noh, olgem ausad, ta vastab ikka üsna ülevalt alla (I can’t explain that attraction in terms of anything else that’s familiar to you.), aga samas … on tal ka õigus. Kui küsijal puuduvad vajalikud eelteadmised, siis ta ei saagi vastusest aru saada. Ma tunnen seda pidevalt, kui ma õpin midagi matemaatikaga seotut ja pean JÄLLE tegema sammu tagasi ja enne end sellest matemaatikast läbi närima, et ma saaksin üldse hakata natukenegi uuest teemast aru saama.

Ja nüüd mõtleme sellele, et keskmine EKRE valija on madala haridusega, ehk siis me võime üsna kindlad olla, et nad oskavad Facebooki kasutada, aga nad ilmselt ei ole midagi sellega seotut koolis õppinud. Ning selleks, et üldse hakata neile selgitama, kuidas siis e-valimised toimivad, peame me kasutama väljendeid nagu krüpteering, avalik võti, salajane võti jne. Selleks, et üldse alustada dialoogi, peaksid kõik inimesed olema võimelised algmõistetest aru saama.

Teiseks. E-hääletus pole 100% turvaline, täpselt nii nagu ükski vaktsiin või sinu šampoon pole 100% turvaline. Turvarisk säilib alati, aga mida lihtsakoelisem inimene, seda mustvalgem on tema maailmapilt. Nii võib vaktsiinivastane sulle otse silma vaadata ja öelda, et savi, et ta laps parajasti kannipidi roostes naela küljes kinni on, kuna te ei suuda garanteerida, et teetanusevaktsiin on 100% ohutu, ma seda vaktsiini ei taha. Mäletate, Cyrusel oli vöötohatis, sest kui tema väike oli, ei vaktsineeritud veel tuulerõugete vastu – tal on siiani üle selja suur arm, mis ilmselt jääbki nüüd eluks ajaks või vähemalt aastateks. Ja samal ajal on Eesti täis emasid-isasid, kes kehitavad õlgu ja ütlevad, et “mis sellise väikese asja vastu ikka vaktsineerida, tuulerõuged on ju nii väike haigus”, unustades, et kui ka haiguse endaga veab, võib vöötohatis hiljem ikka nende tütrekesele eluks ajaks armi näkku jätta. Või isegi mitte unustades, nad on valmis selle riski võtma, sest “vaktsiin ei ole ju 100% ohutu”. Lõpuks on asi ju usus, mina usun, et teadusuuringud on usaldusväärsemad kui naabrite jutt ja et ravimifirmad ei valeta kogu maailmale oma 1-2% sissetuleku nimel, vastased usuvad, et suurfirmasid ei tohi usaldada ning loeb ainult isiklik kogemus, sest nad ei kas ei tea, mis asi on reporting bias või ei usu sellesse või … Või väärtustavad minu seisukohast liigselt inimfaktorit.

See on juba ette libe tee, sest riskid tõusevad pea alati inimfaktori tõttu. Inimesed on rumalad, hooletud ja saamatud. Meile näiteks hiljuti räägiti ühes loengus, kuidas omal ajal, palju aastaid tagasi, jäi üks Eesti pank mitmeks päevaks (mis on üüratu aeg, üldiselt mõõdetakse RTO-d tundides) serveritest ilma, sest … hoolimata kõikidest paigas olevatest süsteemidest ei osatud ette näha, et keegi koperdab kehvasti paigutatud juhtmete otsa. Nagu te ehk mäletate, siis eelmise põlvkonna e-hääletamise turvaanalüüs ütles täpselt sama, probleemid olid eelkõige seotud protseduurilise turvalisusega (kohe tuleb Kaur ja ütleb, et see on bullshit ja et mitte kuskil mujal Euroopas polegi nii mõttetult rangeid turvanõudeid kui meil, mis on ka tõsi). No näiteks tarkvara arendamiseks ei kasutatud ainult selleks mõeldud arvuteid, vaid arendajad võtsid tööd koju kaasa ja tegid oma arvutist edasi. Väga tavaline. Suurendab otsekohe turvariski. Või näiteks 2013. aastal ei suutnud häälte lugemise server tulemust DVD-plaadile kirjutada, nii et keegi tarkpea mõtles, et mis seal ikka, paneme need andmed minu isiklikule USB-pulgale ja viime vajalikku kohta. Kui nüüd lugeja on üks paljudest inimestest, kes aru ei saa, miks see halb on, isegi kui me Maalit, kelle pulk see oli, igati usaldame, siis võib üsna kindlalt öelda, et ilmselt puuduvad tal ka muud IT-alased taustateadmised, et üldse oleks võimalik hakata e-hääletamise olemust ja sellega seotud riske selgitama. (Venelased näiteks said USB-pulkade abil USA sõjaväe õhkeraldatud (st internetita) arvutitele ligi. Hannes Võrno ütles kunagi Miljonisaates, et küsimustele ei saa keegi ligi, sest need on õhkeraldatud arvutis – saab ikka ligi, küsimus on lihtsalt selles, kui kallis see on.)

Ehk siis otse öeldes, e-valimine ei ole miski, mille kohta saaks öelda, et see on täna turvaline ja seega turvaline ka järgmisel aastal. Lähtekood on avalik, igaüks saab sellega tutvuda ning tehnoloogia arenedes tuleb ka seda süsteemi kogu aeg muuta, et turvalisust säilitada (mäletate, et mingi hetk tuli kõik vanad digiallkirjastatud dokumendid üle signeerida, sest vana digiallkiri pole enam turvaline?). See on normaalne. Tehnika arenebki. Aga kui Kaimar hakkab e-hääletuse süsteemi analüüsima, on kaks varianti – leitakse, et see pole turvaline või leitakse, et see on turvaline. Ainult et valija jaoks ei muuda see mitte midagi, sest kui ka Kaimar ütleb, et “uurisime, kõik on ok”, on see nende jaoks täiesti väärtusetu tühi jutt, sest nad ei ole võimelised sellest analüüsist aru saama. Ja ma ei räägi siin isegi ainult EKRE valijatest, ma arvan, et pea mitte ükski tavainimene ei saa sellest analüüsist aru.

Ehk siis igat pidi jõuame me tagasi Feynmani kuulsa ütluseni: seda on lihtne selgitada. Seda on isegi väga lihtne selgitada. Aga seda on pea võimatu selgitada nii, et SINA sellest aru saaksid.

Mis me teeme siis nüüd? Hakkame inimestele raekojaplatsil tasuta IT (ja biokeemia ja majanduse aluste ja …) tunde andma? Mis te arvate, kui mitmed EKRE liikmed kohale lähevad?

Millega seda avalikkuse huvi mõõdetakse?

View this post on Instagram

Winter is coming

A post shared by Rents (@rrrents) on

Jutt käib siis muidugi Mary Krossi kriminaalasja lõpetamisest avaliku huvi puudumise tõttu. Kuidas saab öelda, et avalik huvi puudub, kui tegu on Riigikogu liikme abikaasaga ning sündmust on pidevalt meedias kajastatud? Ma arvan, et pea iga inimene on huvitatud sellest, et inimesi koheldaks seaduse ees võrdselt nende poliitilisest kuuluvusest sõltumata. Ja kui see süüdistus on tõene, pole see sugugi väike asi, ta üritas valitsevat ühiskondlikku õhustikku enda kasuks pöörata. Kui ka pole tõene ja ta rääkis tõtt, tahaks inimesed kindlasti teada. Rääkimata sellest, et paljud inimesed ei poolda hetkel ju Reformierakonda või Sotse, vaid valivad tegelikult ühe erakonna vastu, mitte teise poolt. Mis tähendab, et kui see teine erakond tundub ringkaitses olevat või kohtu/prokuratuuri tööd mõjutavat, võib see omakorda muuta seda, kelle poolt see valija järgmine kord hääletab, sest “nagunii on kõik värdjad”. Nii et mina leian küll, et selle kriminaalasja lõpetamine on pigem avalikkusele näkku sülitamine, mitte nende huvidest lähtumine, ja annab relvad kätte kõigile, kes tahavad öelda, et “kohtusse minnakse meil ju ainult siis, kui süüdistatav EKREst või Keskerakonnast on”.

Aga mul ei ole selle kohta rohkem midagi öelda, nii et räägime hoopis minu põnevast isikust. Ma panen siia lahke inimesena suisa joone vahele, et need, keda ei huvita, kuidas haige blogija päevi veedab, ei peaks edasi lugema. Jätka lugemist

  • Kategooriad