anna kannatust

Tuleb lihtsalt olla avatud uutele kogemustele

Kuna selle asja nimi on torsade, avastasin, et on kaks samatähenduslikku verbi, tordre ja torsader – ei õnnestunudki välja mõelda, mis neil vahet on

Mul on hea päev, sest mu ämmakas ja günekoloog otsustasid, et ma siiski pääsen lendamise ajal kõhusüstidest — reegel on, et üle nelja tunni lennates, peaks rase endale kõhunaha sisse ise süsti tegema, sest meil on suurem trombioht jne, aga kuna minu lennud kestavad ühel päeval kokku täpselt neli tundi ja 15 minutit, aga kumbki eraldi on alla nelja, olin selline piiripealne. Nii et väga tore, pääsen rohke veejoomise ja spetssukkade kandmisega.

Muidu oli viimane nädalavahetus vist esimene kord kogu mu raseduse ajal, kui teenindaja mu käest küsis, kas ma olen kindel, et ma kofeiinivaba kohvi ei taha. Olin siiani elanud eeldusega, et see on rohkem USA teema ja meil siin ehk öeldaks midagi, kui ma järjest viiendat õlut telliksin vms. Vastasin viisakalt, et ainult esimese trimestri ajal ei tohi kohvi juua, sest ma ei viitsinud selgitama hakata, et ma tegelikult joon hetkel maksimaalselt kolm tassi kohvi nädalas, sest “teate, minu seedeprobleemidega …” 😀 Ehk oleks pidanud muidugi pika-laia loengu pidama sellest, kuidas niigi on raske piisavalt vett juua iga päev ja tavaliselt lihtsalt kohv enam ei mahu ja … Aga jah, kui mõni endine või praegune inkubaator end veel piisavalt halvasti ei tundnud, siis tundub, et ametlikud soovitused selle kohta, et kaks tassi kohvi päevas on igati ok (ametlik seisukoht nii USAs kui ka kogu Euroopas, sh Eestis), on rohkem selle mõttega, et “päris kõike ei saa neile ka ära keelata, vähemalt ei joo ja ei tee heroiini” (või noh, moodne teooria oleks, et kohvitootjad on ämmaemandad kinni maksnud), sest uuringud ütlevad siiski, et kohv on kahjulik (mitte lihtsalt kahjulik, vaid võib põhjustada nurisünnitust) terve raseduse vältel ja ei ole olemas ohutut kogust.

Muidu olen vahepeal õppinud, et üks väga kasulik nipp sünnituse väljutusfaasi kergemaks tegemine on … lehma kombel ammumine. Ma ei tee nalja. Nimelt õpetatakse läbi vagiina välja hingama (taas, ma ei tee nalja), mis olevat lihtsam, kui samal ajal lehma häält teha. Mida te naerate? Ilmselgelt ei saa te lihtsalt aru sellistest asjadest, ma pean ikka ise koolitajaks hakkama, et rahvast harida. Lükkan sama hooga labidaga raha kokku. Muuhulgas pidi see sama hingamine ka kõhukinnisuse vastu aitama (juutuubis oli suurepärane video pealkirjaga MOO to POO), nii et kui mõni teine suunamudija on teile siiani igapäevast klistiiri soovitanud, siis selle võite nüüd unustada! Ainult nime peaks siis ära vahetama, sest Reena ei kõla nagu nii hästi sellise peene koolituse juures. Mulle on alati Esmeralda meeldinud … Kuigi siis peaks vist juukseid ka värvima?

P.S. Huvitav tähelepanek. Käisin eile vesi- ja vettesünnituse loengus, kus öeldi, et kuna ainult viis inimest ja kõigil ju vaktsiinipass kontrollitud (ja aken lahti ja kõik istusid tõesti korralikult üksteisest eestlaslikult kaugel jne), võib maski eest ära võtta — ja mitte keegi ei võtnud! Mina ei võtnud selle pärast, et ma olen siin mitu ööd järjest köhinud, kuigi igal ööl järjest vähem, aga kartsin, et pärast tuleb köhahoog ja siis köhin seal maskita rasedatele pähe, nagu mingi mats (õnneks ei tulnud ja eile öösel magasin juba köhavabalt), aga mida teised mõtlesid, vat seda ma ei tea. Väga huvitav igatahes, mis ja kuidas normaalsuseks on saanud. Ma näiteks elan sellises kohas ka, kus ühele poole jääb Selver ja teisele poole Grossi pood, ning kohe huvitav on vaadata, et vahet ainult paar kilomeetrit, aga ühes on kõigil korralikult maskid ees, ja teises pole vanameestel sooja ilmaga särkigi seljas.

anna kannatust

Miks sa nii rõve oled?

Kui Eesti Twitteris on juba mitu päeva supisõda käinud (millised supid on söödavad ja milliste sisse on ok hapukoort panna jne), siis mina arvasin, et minu rahulikust elust on kõik toidukonfliktid mööda läinud. Noh, täna lükkas Circle K meid paariteraapia lävele, sest ma sain hommikul ülaloleva reklaami. No andke andeks, juba mõte “hommikuburgerist” oli mulle nii naljakas, et ma lihtsalt naersin kõva häälega. Cyrus sai aru, millest ma räägin ja ütles mõistvalt, et nojah, naljakas muidugi, ega see ju nagunii pole “õige hommikuburger”. Nagu excusez-moi, mis kuradima asi on “õige hommikuburger”??? Selgus, et õige hommikuburger on burger, kus lisaks tavapärasele kraamile on praemuna, peekon ja hash browns. Nii et tuleb Circle K-le au anda, vähemalt pildi põhjal tundub, et just sellega tegu ongi, kuigi kartul tundub muidugi eestlastele omaselt tavaliste viilakatena olevat.

Aga no kes see tuleb selle peale, et võtaks tavalise USA hommikusöögi ja paneks selle lisaks veel burgeri vahele??? Peale rasvumise äärel olevate ameeriklaste st. Noh, Cyrus leidis, et ma võiks oma kõrge hobuse otsast alla ronida, enne kui end vigaseks kukun, sest “ise sa paned võileiva peale võid”. Eee … Nagu jah, selle nimi on VÕIleib, sa kuradima mats. See, et sina ja su 328 miljonit naabrit selle asemel majoneesi kasutate, ei tee seda kuidagi normaalsemaks.

Igatahes ta jäi lõpuni endale kindlaks, et hommikuburger on igati normaalne asi, erinevalt näiteks Missouri burgerist. Kui te ei tea, mis on Missouri burger, siis seal (ja tegelikult mitmes läänepoolses osariigis, Pennsylvanias näiteks ka) on kombeks tavapärasele burgerile veel maapähklivõid juurde panna, sest miks ka mitte. Ei pea ilmtingimata selline rasvapomm olema, nagu siin pildil, aga selline maapähklivõi-sinepiga kaste.

P.S. Ma ei olegi veel kuskil näinud, kas need inimesed, kes karjuvad, et Eesti on nagu Natsi-Saksamaa, on juba kuidagi reageerinud Bideni korraldusele teha USAs vaktsineerimine kohustuslikuks igas rohkem kui saja töötajaga firmas? Või noh, tehniliselt on ka variant kord nädalas (tasulist) testi teha, aga kui keegi arvab, et kapitalistlikus ühiskonnas hakkavad firmad OMA raha eest neid teste tegema, siis te küll eksite, see hakkab kenasti vaktsineerimata töötajate palgast maha jooksma. Nii et Olerexi otsus vaktsineerimata inimestele igakuiselt 50 eurot vähem boonust maksta on nohu selle kõrval — muuhulgas kehtib see USA korraldus ka inimestele, kes töötavad kodust. Nädalat, mille kohta vaktsineerimata inimene pole testi esitanud, loetakse töötamata nädalaks ja selle eest palka ei saa. Nii et väga huvitav, kohe varsti saame näha, kas rohkem kui saja aasta vanune Jacobson vs Massachusetts jääb jõusse, sest no see jõuab raudselt kohtusse välja.

anna kannatust

Kuidas edukalt äri ajada

Ma olin pärast oma eelmist postitust ikka üsna halvas tujus. Esiteks see koolijama ning teiseks pidi meil reede õhtul olema üks üritus, mida ma innukalt ootasin ja mille jaoks olin isegi käinud soojemaid riideid ostmas jne, aga Cyrus jäi haigeks. Aga siis viis ta mind pühapäeval Café Lyoni brunchile ja selgus, et see, et ma õppematerjalidele ligi ei saanud (sest unustasin eelmises postituses vist mainida, et lisaks loengule ei saanud ma ligi ka loenguslaididele, mis asuvad teisel saidil), ei olnud minu süü. Nii et mul on tuju kohe hulga parem. Kuigi ma registreerin end vist ikka maha, sest see on MEGAkeeruline.

Aga rääkida tahtsin tegelikult sellest, et ma tellin lõpuks kardinaid. Ja see on üks naljakas kogemus. Küsisin juba mõnda aega tagasi hinnapakkumise, ühe akna kohta öeldi, et kardin, mida ma tahan, on ALATES 165 eurot. Tundus veits palju, aga no tehtav. Ja täna käisin päriselt materjale valimas ning sain täpsema hinnapakkumise … 434 eurot per kardin, ma tahaks otsekohe kahte saada, siis oleks kaks suuremat akent vähemalt normaalselt kaetud. Nagu ma eeldasin, et “alates 165” tähendab lõpuks ca 200 vms, sest alati tehakse niimoodi, aga vat ei teagi, kas ma oskasin selle ühe kosmosereisideks sobiva materjali valida või milles kühvel. 😀 Nii et homme lähen kahte kohta veel, kust mõistlikud esimesed pakkumised tulid, ja vaatan, kas seal toimub samasugune hinnahüpe. Lihtsalt täiesti ulmeline.

P.S. Sarjast “milleks mulle vaenlased, kui mul juba sõbrad on”. Kurtsin siin sõbrannale, et kaal tõuseb ikka kiiremini kui mulle meeldiks, kuigi ma söön nii tervislikult – ja ta osutas kohe abivalmilt, et instastki ju paistab, et eelmisel nädalal tegin ühe korra õunakooki, sõin eriti rammusaid pannkooke ja siis käisin veel Café Lyonis. KES SINU KÄEST KÜSIS??? Kusjuures kõige hullem on see, et ma unustan selle kõik sujuvalt ära, kui keegi küsiks, siis ma ütleks täiesti ausalt, et “umbes korra nädalas söön magusat” – aga kui mõtlema hakkad, siis ongi kõike korra nädalas. No et korra nädalas õunakooki ja korra nädalas pannkooki jne, need seitse päeva saavad kähku kaetud sel moel. Nii et tõmbasin endale taas kord kalorilugemise äpi, lihtsalt selleks, et oleks ausalt kirjas ja silma ees, mida ma päriselt söön, et ma seda titte AINULT šokolaadi peal üles ei kasvataks.

anna kannatust

Universum ei taha lihtsalt, et ma matemaatikat õpiks

Ja ma tegin veel esimese septembri puhul kooki ja puha, sest olin nii õhinas 😦

Mäletate kõik veel mu esmaspäevast faux pas’d, eks ole? Läksin ilmaasjata Tartusse, sest arvasin, et toimub loeng. Õppejõud ütles meilis etteheitvalt, et aine kodulehel oli ju kirjas, et algab teisest septembrist. Mis võib muidugi tõsi olla, aga fakt on ka see, et õppeinfosüsteemis oli veel teisipäeval link VALELE kodulehele – kust see tudeng ise välja peaks mõtlema, mis see õige koduleht on, kui õppeinfosüsteemis on vale info?

No ja nüüd pidi meil olema kella kaheteistkümnene loeng. Meilile saadeti Zoomi loengu link. Link avaneb mul Zoomis nii:

Ma ei julge enam kellelegi kirjutada ka, raudselt olen jälle ise loll. Selles mõttes, et kui ülejäänud 10+ inimest sisse poleks saanud, oleks nüüdseks ju mõni uus meil tulnud selle kohta, mis toimub. Nii et eks ma siis lepin sellega, et kõik ülejäänud punktid olen ma kuidagi kätte saanud, aga viimase kuue puhul pole ma mitte isegi liiga loll ainest arusaamiseks, vaid suisa liiga loll aines osalemiseks in the first place. 😀 See on see allakäigutrepi viimane aste vist, enne kui näoli päris ligasel keldripõrandal oled.

anna kannatust

Talv tuli ootamatult

Nagu mõni ehk juba Instas nägi, olen ma nagu puuga pähe saanud – olen siin rahumeeli mitu kuud lühkareid ja kleite kandnud ning elu oli lill. Käisin isegi rasedariideid ostmas, aga pikki pükse ei ostnud, sest MA EI VIITSINUD NEID PROOVIDA. Teksade proovimine on lihtsalt maailma kõige tüütum asi ka normaalse kehaga, ma siiralt ei viitsi veel rasedana kaheksat paari selga ja seljast ära ajada, et leida seda ühte, mis ei ürita jätkuvalt skinny fit olla, mis sellest, et ülemine osa on nagu õhupall. Pluss ma ikka eeldasin, et mul on ju ronimisteksad, küll need venivad. No ja nüüd on siis tulemus käes. Tulemus:

Ignoge kassi, ta on nagu mina – peab olema igas pulmas pruut, igal matusel kadunuke ja igal fotol esindatud, kui mitte esiplaanil

Kui keegi arvab, et ma avastasin selle täna hommikul, kui hakkasin ämmaka juurde minema, siis oli tal õigus. 🤣 Seal on teatavasti mugavam pükstega käia, sest mõõdetakse kõhtu jms. No ja ma niigi tahtsin täna kurta, et ma võtan liiga palju juurde (st üle ametliku normi igal nädalal), nii et nüüd pidin seda juttu ajama sirge näoga, endal ei püsinud püksidki jalas. Ehk siis mis mul üle jääb, homme lähen rasedapükse ostma, sest 17 nädalat on natuke liiga pikk aeg, et juuksekummitrikiga läbi ajada. Nii et kui oskate soovitada, kust saab mugavaid rasedapükse, mis ka mujalt rõvedalt ümber pole, siis võite soovitada. Ja seda tahaks ka teada, kust inimesed saavad mugavaid imetamisrinnahoidjaid, sest midagi proovisin ma H&Mis selga ning oleks tahtnud sealt nuttes välja joosta lihtsalt (kuigi ehk mul ei olnud lihtsalt kannatust, et seal õige numbrini jõuda, sest proovisin oma tavalist + ühe võrra suuremat ja need olid mõlemad ebamugavad).

Titeasju olen ka hakanud vaikselt ostma/hankima (nagu te ilmselt kassikaalu postitusest aru saite), sest mulle lihtsalt ei mahu pähe mõte seal päris uute asjade ostmisest – mitte isegi raha mõttes, kuigi teatav kokkuhoid muidugi ka, aga ma ei taha olla osaline selles tarbimisahelas, kus ostetakse tutikat plastmasskraami, mis kolme kuni kuue kuu pärast prügimäele läheb. Beebimonitor ongi hetkel vist puudu, sest seal ma olen nõudlik ka, muidu on suurem osa esmavajalikust kraamist juba olemas, kui mööbel kõrvale jätta (no ja riided, aga nende peale ma mõtlen tiba hiljem). Sirru oli megapissed, sest muuhulgas sain tuttavalt mõned kasutatud vastsündinumähkmed — aga no tulge maa peale, uuena maksavad korralikud ca 35 eurot tükk, vaja oleks vähemalt kümmet ja ma isegi ei tea, kas ma jään neid kasutama või lähen ühekordsete peale. Nii et jah, kui ma jään neid kasutama, siis selleks ajaks, kui ta on nii suur, et saab juba OS-mähkmeid kasutada, võime uued osta, aga mul pole vähimatki plaani kulutada ette 300 eurot selleks, et proovida, kas ma olen “loodussõbralik” (jutumärkides, sest see reaalne loodussõbralikkus hakkab seal üldiselt siiski mitmest lapsest + lääne inimesel on ikka komme veits liiale minna, sest neid tehakse nii nunnusid). Õnneks õnnestus ta siiski ära rääkida, oli nõus, et NB-suurust võib katsetamiseks kasutatuna hankida. 😀

Aga talv on aktuaalne ka muus mõttes. Kuna mu aju on selline, nagu see on, olen ma maist saadik kord nädalas öelnud Cyrusele, et me peaksime talvepuid ostma … Ja siis sujuvalt mitte midagi teinud. Eelmisest omanikust on jäänud siia väga täpne ülevaade sellest, kui palju tavaliselt kulub (kuigi tema statistika tehti siis, kui majas veel õhksoojuspumpa ei olnud), nii et vähemalt see osa oli lihtne. No ja seejärel veetsin eile pool päeva arvutades, sest nende paberite kohaselt kulub talvega kuni 6 ruumi puid, aga kõik kuulutused, mis ma leidsin, räägivad liitritest kottidest. Nii et kui kuskil on kirjas, et 40 cm puud on 60 l kottides, pidin välja arvutama, kui mitu 60 l kotti 6 ruumi sisse mahub. See arvutamine on tegelikult imelihtne — käi internetis teistele blogijatele pinda, kuni nad aitavad sul õige vastuse leida.

Lõpuks jõudsin ikka punkti, kus olen sunnitud ostma 30 cm halge, kuigi vaja oleks 50 või 40 cm, sest need tuuakse juba sel nädalavahetusel kohale, aga mõistliku hinna ja sobivamate halgudega kohas on ca kuu aega ooteaeg ja me läheme septembri keskel ju puhkusele. Kuigi võiks muidugi kassihoidjale öelda, et “kle, kui sa juba siin oled, siis ole naiseks, viska kuus ruumi puid ka kuuri ära”. 😀 Okei, tegelikult ma valetan, vabalt saaks juba sel nädalavahetusel 50 cm halge ka, leidsin küll ühe koha. Lihtsalt hinnavahe oleks … Paramparaa, 200 eurot. St kallimas kohas tuleks kuiv kask ca sada eurot ruum ja ma mitte ei raatsi seda maksta. Nii et kui keegi teab normaalse hinnaga kohta, kust ka pikemaid kuivi halge saab osta, nii et need sel või järgmisel nädalavahetusel kätte saaks, siis öelge mulle ka.

Aga ok, ma külmetan nüüd edasi, olge musid.

anna kannatust

Eesti on nii lõhestunud ikka

Ma tahtsin kirjutada sellest, mida ma päevapoliitilisest olukorrast arvan, aga ma … kuidagi tunnen end, nagu noriksin tüli jälle oma seisukohtadega. Nii et äkki peaks kirjutama kasvavatest rindadest või sellest, kuidas ma ka lõpuks oma IKEAsüütuse kaotasin ja kuidas kassile need uued voodialused kastid väga meeldivad? Noh, ikka naiselikult ja perekeskselt, ärgem näppigem neid teravaid teemasid. Aga nii tahaks!

Esiteks koroonapiirangud. Ma olen igati valmis maski kandma. Bussis — jah, palun! Apteegis, toidupoes, vahatamas, haiglas, kus iganes! Sa ei pea küsimagi, mul on juba mask ees! Aga ma mitmendat päeva istun ja palun Allahit, et palun, palun, palun tee nii, et minu külastatavates trenniklubides otsustataks neljapäevast QR-koodi mitte üldise maskikohustuse kasuks. Ma EI taha maskiga trenni teha ja ma olengi nii egoistlik, et mind üldse ei huvita see, et mingid inimesed siis järelikult üldse trenni ei saa. Mingu vaktsineerima või avastagu ratsutamine või sõudmine vms välisport. Me käime vahel Soomes ronimas ja seal on hetkel karm maskinõue. Ja mul juba esimeselt korruselt teisele ronides (see on ca 100 trepiastet ka, sest paarikümnemeetrised seinad, eks) hakkavad kõrvad kohisema.

Üks ämmakas, kellelt küsisin, ütles, et see on põhimõtteliselt ikkagi hapnikupuudus ja et võtku ma trepist käies salaja ära, kui teisi inimesi seal trepi peal pole. Ehk siis ma saan aru, et meil on inimesi, kes jooksevad maskiga maratone jne, aga mina EI OLE üks neist inimestest, mul hakkavad esmalt kõrvad kohisema, siis hakkab pea ringi käima ja järgmine loogiline samm oleks ilmselt see, et pilt läheb tasku. Kusjuures enne rasedust ei olnud üldse nii hull (ja boulderdades pole siiani hull, aga seda ma ei saa muidugi võrrelda, sest ma ei boulderda ju enam isegi kuskil 100% lähedal mitte, vaid pigem 30% kandis või nii, ainult oludes, kus ma olen täiesti kindel, et ei kuku), ma ei tea, kas nüüd on siis kops kokku surutud või milles asi. Nii et ma väga egoistlikult leian, et erinevalt apteegist ja vahatamisest ei ole trenn inimõigus, nii et olgu mul midagigi kasu sellest, et ma vaktsineerimas käisin, laske mul rahus trenni teha.

Ja teiseks. Ma päriselt ei saa aru, miks praegune president ei võiks veel ühte ametiaega jätkata. Mitte et ta mulle megalt meeldiks, aga meil on presidendil ju ainult esindusfunktsioon ning mulle tundub, et praegune on selles mõttes heas valik — välispoliitikas tugev, saab hakkama inglise ja prantsuse keelega jne. Ja ma täiesti siiralt ei saa aru sellest jutust, et president on rahvast lõhestanud. Selline seisukoht saab ju olla ainult mingil taustal, kas Kersti on tõesti meid rohkem lõhestanud kui eelmised. Selles mõttes, et kes meil seal veel on … Stereotüüpne “USA kristlane” (st küüned alati enda poole ja hulgim abielusid, kusjuures enamvähem iga suhe algab-lõppeb avaliku petmisega, aga kõik suhted tuleb ka kirikus vormistada, sest püha abielusakrament ometigi), kes vähemalt kõrvalt vaadates vormistas viimase poole aasta jooksul kähku uue abielu ära, et naine, kes päriselt seitse aastat meedia peksu talus ja presidendi abikaasa kohustusi täitis, jumala eest (lööb ristimärki ette) pennigi ei saaks. Või selleks, et uus saaks. Valige ise, kumb parem, kas ahnus või pettiness. See ei lõhestanud midagi meil siin üksikemade riik, kus on traditsiooniline, et pärast lahkuminekut jääb mehele vara ning naisele ühised lapsed ja valusad kogemused? Või vanaldane mees, kes rääkis ainsa võõrkeelena vene keelt, kas ta ei tekitanud põlvkondade vahel lõhet? Kuigi tegelikult võiks Arnold olla ainus, kes kõigile meeldib, sh konservatiividele — siiani ainus taasiseseisvunud Eesti presidentidest, kes on piirdunud ühe abieluga, pole olnud mitte üheski skandaalis (lapselaste skandaal ei loe, see polnud kuidagi nende süü), ja on pealegi jumalakartlik. Ma isegi ei naljata, kui otsida presidenti, kes midagi ei lõhestanud, siis oleks Arnold parim valik, lihtsalt presidendil võiks olla ka mingi karisma, millega välisüritustel särada, seda tal kahjuks (enam?) ei olnud. No ja siis see äärmiselt kultuurne president, kes mulle küll meeldis (vähemalt seni, kuni need koduvägivallakõlakad liikuma hakkasid), aga kes väga avalikult nö lihtrahvale ülevalt alla vaatas ja endale kergelt põlglikku suhtumist lubas.

Eriti see viimane tundub nüüd kõrvutades Kersti “lõhestamisega” mulle ikka tunduvalt suurem. Kas mäletate veel, millist väljaütlemist Lennart Meri endale näiteks metanooliohvrite kohta lubas (tõsi, pärast oma ametiaja lõppu)? Olen jah lumehelbeke, aga täna ma tõesti ei usu, et isegi oma muidu väga karmide sõnavõttude poolest tuntud vanem Helme või Ligi lihtsalt hooletult 50 inimese surma kohta viskaks, et midagi traagilist seal küll ei ole, nagunii olid kasutud petised. Ja siis kõrval Kaljulaid, kes ütles põhimõtteliselt, et ta vihkab inimesi, kes käituda ei oska — pange tähele, ta ei ole kordagi öelnud, et vihkab näiteks kõiki konservatiive, ega seda ka mingil moel väljendanud. Isamaaliit on põhimõtteliselt EKRE klanitud ja kammitud versioon ning ainult mina tänitan oma blogis, kui Solman jälle midagi lolli ütleb, aga Kaljulaid on igati viisakas olnud. Et noh … Kui meil on siin nüüd lõhe inimeste vahel, kes oskavad/tahavad end rõvetsemata väljendada ja nende vahel, kes ei taha, siis minu jaoks on see okei, ma olen selle lõhega igati nõus.

Ainus must plekk minu jaoks oli see, kui vabariigi aastapäevaüritusel otsustati kasutada NO99 teatrit, kuigi Ojasoo venitas vabandamisega ja kogu tema tagasiastumine oli pigem formaalne rollide ümbermängimine. SEE on minu jaoks see koht, kus riik peaks andma selge signaali, et lähisuhtevägivalda ei tolereerita ega sponsoreerita, ning mind ei huvita see, et väidetavalt olid juba mingid lepingud allkirjastatud jne. Aga see jällegi tundub olevat teema, mis nö vastasmeeskonda üldse ei häiri, sakutas mingit eite seal natuke, siis sakutas, las ta olla. See pole mingi lõhestamine, see on asjade loomulik korraldus.

Mitte et mul midagi selle viimase presidendikandidaadi vastu oleks, ta tundub ka suht okei. Lihtsalt see viha Kaljulaidi vastu on minu jaoks imelik, mulle on ta nende nelja aasta jooksul pigem positiivse mulje jätnud. Ja tõesti, parema kui paar eelmist valikut.

anna kannatust

Ma ei saa minna enam avalikku kohta 🤡

Ma lihtsalt ei oska käituda enam inimeste hulgas. Täna pidi päriselt kontorisse minema, sest no vahel on vaja, nii et läksin enne seda kohvikusse kohvi ostma. Ja oma kohvitopsi vastu võttes … võtsin kogemata teenindaja sõrmed koos topsiga pihku. Ja esimese hooga ma ei saanud muidugi aru ka, taipasin ainult seda, et tass ei liigu minu poole. Nii et vaatasin talle rahuliku näoga otsa ja hoidsin õrnalt ta kätt, ta vaatas kohkunult vastu.

Kui sa loed seda, siis ma tegelikult olen igati õnnelikus (hetero-)abielus naine ja ma ei tahtnud sind ahistada. Palun südamest vabandust ja rohkem taas kuus kuud välja ei tule. Lihtsalt ei julge, isegi kui tahaks.

P.S. Kallis lugeja, kui sina oled üks neist, kes müüb Facebook Marketplace’is mööblit nii, et üldse mingeid mõõte ei märgi, kas sa võiksid mulle selgitada, mis see loogika sinu jaoks on? Mis sinu peas sellise kuulutuse tegemise ajal toimub? Kas seal üldse midagi toimub? Teised (st normaalsed inimesed) võivad mulle soovitada mööblipoode/lastepoode, kus on hea beebimööbli valik, sest praegu olen natukene olukorras, kus kõige rohkem on meeldinud asjad, mida saab ainult netipoest, aga kui läheb päriselt ostmiseks, siis tahaks enne ju katsuda ka.

anna kannatust

Kas meil keegi päriselt koroonareeglite kommunikatsiooniga tegeleb ka?

Umbes selline tunne valdas mind googeldades

Ma olen lihtsalt NII segaduses praegu. Me läheme puhkusele. Kreekasse, mis on teatavasti punane, ja karta on, et läheb reisi ajaks punasemaks veel. Kuna ma päris vaimuhaige ei ole, plaanin ma pärast koju jõudmist muidugi igaks juhuks ikka ca kümme päeva kodus istuda, aga mõtlesin, et kui koju saabume laupäeval, siis arstivisiidi paneksin ikkagi järgmisele reedele, sest noh, esiteks on selleks ajaks juba pea nädal möödas ja teiseks, ISEGI kui ma oleksin haige, siis tõenäosus, et midagi levib ühelt maskikandvalt vaktsineeritult teisele maski kandvale vaktsineeritule, on nullilähedane. Kuna haiglas neid reegleid väga korralikult järgitakse, peaks kõik ohutu olema. Aga seaduskuuleka inimesena tahtsin enne veenduda, kas seadus lubab mul üldse teha seda. Tundub nagu lihtne küsimus eks ole — kas vaktsineeritu peab riskipiirkonnast tulles eneseisolatsiooni jääma või mitte?

Valitsuse hallatav leht kriis.ee ütleb selle kohta järgmist:

Vähetähtis pole ka see, kas asukohariigist Eestisse saabumisel tuleb jääda eneseisolatsiooni või mitte. Siin on abiks välisministeeriumi koduleht.

Kõrge nakkusriskiga riigist Eestisse saabujatel, kes soovivad lõpetada isolatsiooni varem kui kümnendal päeval, tuleb mitte varem kui 72 tundi enne riigi saabumist teha test. Seejärel võib teha teise testi Eestis mitte varem kui kuuendal päeval pärast esimese testi. Isolatsiooni saab lõpetada ennetähtaegselt kui mõlemate testide tulemused on negatiivsed.

link

Aga samas see sama välisministeeriumi koduleht ei maini eneseisolatsiooni ÜLDSE. Valetan, seal on selline lausepojakene:

Alaealised, kes reisivad Euroopas kas vaktsineeritud või COVID-19 haiguse läbi põdenud ning seega eneseisolatsioonist vabastatud saatjaga

Mina saan sellest nii aru, et kui oled vaktsineeritud, siis oled igatahes ametlikult eneseisolatsioonist vabastatud, eks? Isegi kui sul ühtki alaealist pole? Kas ma võin rõhuda sellele, et tehniliselt mu laps reisib minuga? Aga siis on veel selline leht nagu koroonatestimine.ee, kus on kirjas, et:

Erandina ei kohaldu 10. päevane elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise ega testimisnõuded inimesele, kes on kuue jooksul COVID-19 haiguse läbi põdenud ja kelle arst on tunnistanud terveks või kes on viimase kuue kuu jooksul läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise. Samas peab ta jätkuvalt kinni pidama Eestis kehtivatest piirangutest ja järgima kõiki haiguse leviku tõkestamiseks kasutusele võetud meetmeid.

link

Ehk siis esimese allika kohaselt tuleb osadel inimestel teha test või olla eneseisolatsioonis, aga me ei tea, keda see täpselt puudutab. Teise allika (VÄLISMINISTEERIUMI) kohaselt vaktsineeritu igatahes testi tegema ega isoleeruma EI PEA. Ja kolmanda allika kohaselt ei pea Cyrus isoleeruma, sest tema vaktsineeriti juulis, aga mina pean, sest minu vaktsiinist on tolleks hetkeks kuus kuud möödas. Aga samas mul pole õigust uut vaktsiini saada. 😀 Kas ainult mulle tundub see olukord natuke absurdne?

Ehk siis aidake nüüd inimest. Milline ülaltoodud vastusevariantidest on õige? Kas ma peaksin Cyruse enda asemel uriinikatsuti ja häbeliku näoga ämmaemanda juurde saatma? Või peaksin usaldama Välisministeeriumi kodulehte, sest see on siiski ametlik valitsusega seotud veebileht? Miks on nii raske nii lihtsale küsimusele ühest vastust saada?

anna kannatust · climbing

Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?

Eestlaste elu – kui tahad normaalselt suurel seinal ronida, pead Soome minema

Teate, kui närvi ajab, kui ärkad hommikul üles ja pudrupott on JÄLLE pesemata? Kedagi sõimata ka ei ole, sest esiteks läks Sirru juba tööle ja teiseks teab ta sama hästi kui mina, et ma olen siin ainus, kes putru sööb ja putru keedab, nii et karta on, et ega ta kõrvu lonti nagunii ei laseks. 😀 Lihtsalt miks ei võiks see naine, keda ma peeglist näen, ÜKS KORD ELUS normaalselt ära koristada enda tagant? Ja teiseks olen ma ühe nädalaga 800 grammi juurde võtnud ja ei jaksa enam seda lisaraskust kaasa vedada. Ma niigi olen oma elu tippkaalus juba ja peaaegu pool rasedust on veel ees. Põhimõtteliselt terve teise trimestri on tulnud 500 grammi nädalas, nii et kui see peaks veel 7 nädalat jätkuma (viimasel trimestril vähemalt aeglustub, eks ole?), siis … Loobun liigutamisest ja olen terve viimase trimestri selilikülili diivanil. Eilne ronimine juba polnud mingi meelakkumine, väga selgelt on tunda, et negatiivid on … negatiivsemad ja üldse on elu raske seal seinal. Megalõbus, aga raske.

Mis toob meid kohe järgmise teema juurde. Üks kommenteerija küsis, kas eestlased võiksid järgmisel olümpial ronimises esindatud olla, ja kuna keegi siiani väga põhjalikult Eesti ronimise hetkeolukorrast kirjutanud ei ole, eks ma siis kirjutan ise. Lühike vastus on EI, ei võiks. Pikem vastus on HELL NO. Olümpiale saamine ei käi nii, et mingid onud igas riigis tulevad kokku ja arutavad, et äkki saadaks Mardi, Mart on tore poiss – sinna saamiseks tuleb kvalifitseeruda, st kui Mart ei suuda rahvusvahelistele normidele vastata, siis ta sinna ei saa. Kuidas suurendada tõenäosust, et meie hulgast kasvab mõni Mart või Marta, kes neile normidele vastab? Teoreetiliselt on parimate tingimuste loomine imelihtne — korralikud treeningvõimalused, organiseeritud koondis (st koondise trennid, koondise treenerid, arstid, süstemaatiline toetus jne), head treeningvõimalused ka lastele, head rajakeerajad jne. Kõik need asjad on olemas (vähemalt mingil määral) … Lätis ja Soomes. Meil on ainult suured lubadused enne järjekordseid olümpiakomitee presidendi valimisi, ja sellega asjad ka piirduvad. St jah, meil on olemas laste trennid, aga Soomes ja Lätis on näiteks noortekoondised, kellega aktiivselt tegeletakse. Meil on treenereid, kes on hingega asja kallal, aga nad kõik teevad seda hobi korras ja suuresti heategevusena, mis tähendab, et ikka juhtub, et oma elu tuleb vahele ja jääb selliste asjade jaoks vähem aega. Kuna ala pole nii populaarne kui mainitud riikides, võib ka uute treenerite leidmine väga keeruline olla. Noortekoondise treenimine (meie täiskasvanud võistlejad treenivad kõik end ise) eeldaks mitte ainult võimekaid noori, keda treenida, vaid ka rahalisi vahendeid nende treenerite normaalselt tasustamiseks ja ühel hetkel paratamatult ka rahalisi vahendeid elukutseliste sportlaste toetamiseks.

Ütlen kohe alguses ära, et boulderdamises on meil väga head rajakeerajad nii Tartus kui ka Tallinnas, aga sinna jõuame hiljem tagasi. Samuti ütlen ära, et see postitus ei ole mõeldud vingumiseks – vastupidi, ainuüksi sel ajal, kui mina innuka hobiharrastajana olen alaga tegelenud, on treeningvõimalused läinud KORDADES paremaks. Me näeme iga päev, kuidas see ala Eestis areneb ja populaarsust kogub ning sellega koos paranevad ka treeningvõimalused, sest raha tuleb rohkem peale. Lihtsalt täiesti realistlikult võib öelda, et hetkel on meil boulderdamises hobiharrastajatele juba väga head võimalused, aga see, et me saaksime hakata treenima noori, kes võiksid meid maailmas esindada, on veel aastate kaugusel. Hetkel on olukord siiski selline, et meie parimad ronivad samal tasemel kui Saksamaa hobiharrastajad, sest seal on traditsioon lihtsalt nii palju pikem ja ala nii palju populaarsem (loe: paremini rahastatud). (Mina? Ma ei tea, kas minu kohta Saksamaal isegi “hobiharrastaja” öeldaks, ilmselt öeldaks, et “see käib siin vahepeal seina ääres šokolaadi söömas” vms.)

Aga vaatame valdkondade kaupa. Olümpial olid seekord koondaladena koos kiirusronimine, boulderdamine ja raskusronimine. 2024 Pariisis on kiirusronimine eraldi ning boulderdamine ja raskusronimine ühe mütsi all. 2028 peaksid kõik need distsipliinid eraldi olema. Nii et mis seis Eestis nendega siis on?

Märkus: teeme sellise avaliku foorumi stiilis, et kui ma olen millestki TÄIESTI valesti aru saanud või kui lihtsalt oskate midagi lisada, siis lisage julgelt. Ja kui see tundub piisavalt tähtis, siis täiendan/muudan ka postitust.

Loe edasi “Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?”
anna kannatust · movies

Rõõmus ja rõõsa

Kuna oleme jõudnud konsensusele, et minusugune tohib kirjutada ainult ilusatest asjadest, siis tahtsin rääkida sellest, mis ma reedel tegin, aga ei tea, kas ikka julgen. Oleme vist jõudnud sellesse punkti, et kui kirjutan, et käisin restoranis ja mulle väga maitses, siis solvan inimesi, kes teevad kodus süüa, ja vihjan, et nad ei oska süüa teha? St ma võiksin siia ekstra kirja panna, et see postitus ei ole mõeldud kuidagi inimeste pihta, kes eelistavad kodus süüa, aga see vist ei loeks nagunii, eks? Lisaks on üldse äärmiselt privileegipime kirjeldada restoranikülastust olukorras, kus mõned seda endale lubada ei saa. Okei, pole võrreldavad olukorrad, sest tänane postitus POLE valminud vastusena küsimusele, miks ma ometi kodus ei söönud. Ning restoranis ma käisin ja hea see kahtlemata oli – kuigi ma mitte kuidagi ei taha sellega väita, et mõni teist ei võiks kodus TÄPSELT sama hästi või isegi paremini süüa teha, MINA lihtsalt ei oska. Teine asi, mida me Cyrusega kumbki ei oska, on üllatustega nn “õige hetkeni” ootamine – millal iganes ühel meist sünnipäev või muu tähtpäev on, anname me alati kingituse varem kätte, sest, noh, ise tahaks ka ju alati kingitusi ikka varem kätte saada. Nii et tähistasime reedel Sirru sünnipäeva, mis sellest, et see on tegelikult alles järgmisel nädalal. Ta on viimasel ajal jälle rohkem kitarrimänguga tegelenud ja osa kingitusest oli sellega seotud, nii et sai juba nädalavahetusel uusi asju näppida.

Igatahes käisime selles restoranis juba teist korda ja jäime juba teist korda väga rahule. Vaatan internetist, et neil ei ole a la carte menüüd kodulehel üleval, miskipärast on sushimenüü kaks korda saanud, aga neil on selline süsteem, et neil on nö peakoka menüü ja siis “lihtsam menüü”. Kuna seal uhkemas menüüs on peamiselt mereandidega asjad, millest ma ei ole hetkel huvitatud, siis oleme me kogu aeg neid “lihtsamaid asju” tellinud, eelmine kord oli mul mingi pasta kukeseentega ja seekord siis lihtsalt ravioolid. Ja täitsa tõsiselt, ma ei ole kuskil nii häid ravioole saanud. Ma ei ole muidugi eriti pirtsakas, minu kohale meelitamiseks piisab suvel juba sellest, et menüüs on rohkem kui ühte sorti jääkohvi, aga toit on seal ikka väga hea. Cyrusele meeldib väga see, et ka lihtsalt hamburgerit tehes küsivad nad, kui palju sa liha küpsetada soovid, ja tõesti ARVESTAVAD sinu soovidega.

Esimesel pildil on minu eelroog, see sai oli põhimõtteliselt brioche ning need maitsed olid seal kuidagi väga hästi tasakaalus, st mesi ja viigimarjad sobisid soolasemate asjadega suurepäraselt kokku. Nii et kui te Lasnamäele satute ja midagi head otsite, siis julgen soovitada. Iseasi, et pool nende sortimendist tundub sushi või mereandidega seotud olevat ja selle kohta ei oska ma mitte midagi öelda.

Ahjaa, ma ei osanud oodatagi, et inimesed NII aktiivselt mu voodielule kaasa elavad. Kui panin pildi selle kohta, et panime mööblit kokku, küsisid inimesed, kas me oleme lõpuks ometi voodi kätte saanud. 😁 Tegelikult siiski mitte. Otsustasin juuni lõpus veel natuke kannatada, sest teine koht, kuhu oleksime muidu oma raha viinud, ütles ausalt, et praegu on kõigil see probleem, et kui Eestist väljastpoolt tellida, ei saa mitte keegi garanteerida, millal kaup päriselt kohale jõuab. Võid vihaseid kirju kuskile Sloveeniasse või Poola saata, aga sellest ei pruugi midagi kasu olla. Nii et nende soovitus oli leida sel juhul igatahes midagi, mis on hetkel kohapeal olemas, mis on muidugi mõistlik. Aga see ainus voodi, mis mulle nende juures meeldis JA kohe olemas oli, on ainult kokkupakituna laos ja välja seda enam ei panda, sest tootmisest on see maas, nii et see oleks natuke põrsa kotis ostmine. Nii et otsustasin, et ootan selle kuu saadetise veel ära, kui sellega ka veel ei saabu see kauaoodatud ja kaunikene, eks siis ostan teise. Eile saime lihtsalt raamaturiiuli:

Arvestades seda, et meil seni olid raamatud ühes toas kastides maas, oli seegi paras edasiminek siin elus. Seda enam, et raamatuid lahti pakkides leidsin üles kaks paari kadunud päikeseprille ja oma ihupiima. Ei läinud poolt aastatki.

Kirjutaksin lisaks sellest ka, et “Isa” Anthony Hopkinsiga peaosas oli nii ilus, aga nii valus, aga see vist ei lähe roosamannavahuse elu kuvandiga piisavalt kokku, nii et ütlen hästi lühidalt. See on lugu sellest, kuidas mees Alzheimeri tõve tõttu hääbub. Või vähemalt hääbub tema minapilt. Tahtsin automaatselt öelda, et “vaikselt”, aga tegelikult võitleb ta kaduvate kildudega vägagi raevukalt ja väga veenvalt. Konkreetselt iga inimese näitlejatöö on suurepärane. Kui ei ole tugeva närvikavaga, ärge vaadake, aga film on hea. Lihtsalt … Pisarateta seda ei vaata. Isegi minusugune külma südamega mõrd pisardas lõpuks igasuguse häbitundeta ja Cyrusel oli ilmselgelt klomp kurgus.