Okei, ma pean sellest rääkima

 

Ja ma saan aru, et see tõmbab kohale mingi trolliparve, aga pole midagi, eks nad saavad kustutatud.

Ma olen aastaid juba ostnud aluspesu H&M-ist, sest head hingavad materjalid (mulle ei meeldi näiteks siid naha vastas, mis tegelikult õhku läbi ei lase) ja nende rinnahoidjad on mulle päriselt parajad, ma ei pea kümmet erinevat proovima, et leida midagi, mis normaalselt istuks.

Ja mul on nii kõrini sellest, et ükskõik, mis lõikega pesu ma ostan, olgu need kasvõi bokserid, ikka on 50/50 tõenäosus, et need hakkavad kanni vahelt sikutama (lisaks tahaksin öelda kõigile neile naistele, kes mulle sirge näoga väidavad, et nad kannavad stringe, sest need on ju MUGAVAMAD, et ma vihkan teid ja te kõik valetate).

Nagu kas see on normaalne? Kas ma peangi hakkama vanaemalõikega pesu ostma, et ei peaks tagumiku vahelt välja sikutama? Kust teie mugavat pesu ostate, mis ei näe välja, nagu te üritaksite potentsiaalseid kavalere eemale peletada?

Advertisements

Iganädalane terviseülevaade

Kuna paar inimest on küsinud, selgitan alustuseks, MIKS ma üldse hetkel kaalu langetan, kui see on ometi praegugi igati vinks-vonks (nagu pildilt näha). Ronijatel on nimelt selline mõiste nagu sending weight ehk saatmiskaal (sest raja äraronimine on inglise keeles sending ehk saatmine). See on natukene sohk, mida kõik teevad, nimelt kui enne mingit tähtsat üritust veel paar kilo alla võtta (aga mitte liiga kiiresti), pole jõu/võimsuse vähenemist eriti märgata, aga madalamast kaalust tuntav boonus (vähem raskust, mida vinnata, nagu oleksid enne ronimist raskusvesti maha võtnud) annab tunda küll. Sellest tulenevalt on ronijate võistluskaal üldiselt madalam kui tavaline treeningkaal ja võistlusperioodil näevad nad välja näiteks sellised:

SEE muidugi minu eesmärk ei ole (ütlen ausalt, et see on minu jaoks isegi natuke hirmutav vaatepilt) ja tavaliselt ei viitsi ma sellise asjaga tegeleda, sest ma ei võistle, eks ole, aga kuna ma olen olukorras, kus ronireis on kõigest kaheksa nädala kaugusel ja ma ei saa jätkuvalt täie rauaga trenni teha, mõtlesin, et tasub juba selle pärast kaalu langetada, et suurema tambiga ajal liigestel madalam koormus oleks. Küll ma selle reisi käigus tagasi söön, Kalymnosel on väljas süüa sama odav kui kodus valmistada (meie mõistes väga odavad hinnad) ja seda, et teoreetiliselt on võimalik ühe käiguga piirduda, pole neist keegi kuulnud.

Muidu olen väga kenasti paranenud. Nädalavahetusel sain suisa kaks päeva järjest poole vinnaga ronida, ilma et põlv või sõrm esmaspäeval tunda oleks andnud (pärast ronimist oli tundlik, aga hiljem polnud tavaelu elades üldse tunda), lisaks paraneb põlve liikuvus põhimõtteliselt iga päevaga (ma saan kontoritoolis istudes poollootoses olla!) ja ma olen selle üle väga rõõmus. ERITI rõõmus olen ma selle üle, et sõrm on nii heas seisus, et saan jälle igapäevaselt lõuatõmbeid teha. Nii et liigume pea seitsmepenikoormasaabastega parema elu poole.

Ma lihtsalt hoian end jõuga tagasi, sest mul on juba korra juhtunud, et ma tegin mitu päeva järjest trenni (okei, VIIS) ja olin selle tulemusel sunnitud paranemises mitu sammu tagasi tegema (selle sama eelmainit saapaga), nii et teen hetkel üldiselt trenni ainult ülepäeviti (ning nädalavahetuseti kaks päeva järjest matkamist ja hästi kerget ronimist, ütleme kolm-neli rada). Ja see ei ole minu jaoks tavaline elu, maadlen nagu narkomaan sõltuvusprobleemidega – näiteks eile lubasin juba hooga ühele sõbrale, et muidugi lähen temaga täna Ronimisministeeriumisse ka. Alles hiljem, kui Sirru “meelde tuletas” (st õrnalt suunas ja survestas), et see tähendaks ju ometi kolme päeva trenni järjest, mis võib olla palju asju, aga arukas pole see teps mitte, võtsin end kokku ja tühistasin homse ära. Nii et kui jumal mõistust annab, siis jätkan ehk vähemalt augusti lõpuni samal kursil ja septembris treenin veidi karmimalt. Õnneks saab Ronminni aastapilet esmaspäevast läbi, üritan end tagasi hoida ja enne augusti teist poolt mitte uut osta.

Suurim häda on hetkel tegelikult see, et kuna ma pole ju ca neli-viis kuud südamega ahvida saanud, olen ma KUKKUMIST kartma hakanud. See on selles mõttes “hea” probleem, et sellest peaks paari nädalaga lahti saama, tuleb lihtsalt hirmudest üle olla ja kukkumist harjutada. Aga eile olin olukorras, kus kartsin, et ei tee liigutust ära, ja selle asemel, et proovida, hakkasin paremat köidetulemisasendit otsima, selle asemel, et liigutust proovida, kuigi VÖÖKOHT OLI EKSPRESSI JUURES, st ma oleks “kukkunud” ehk 10 cm nagunii. Väga piinlik oli selline äpu olla (või noh, me oleme seal ainsad, kes üldse liidivad, aga ENDA ees oli häbi). Nii et see on hetkel põhimure, millega tegelema hakkan, vannun, et homme harjutan kukkumist.

Elu nagu hernes

But make it Pepsi MAX, I'm on a diet #oneofthosegirls

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nädal on olnud selline, et mõtlesin siin heldimusega tagasi sellele kaalublogijale, kes innukalt kaloreid luges, aga sellisel omapärasel moel, et kolmandik kuni pool päevasest normist tuli kogu aeg veinist. Ma nimelt teen siin vahepeal nii, et söön pool päeva kasinalt, et saaks õhtul endale megarasvast burritot lubada. 😀 See istub mulle paremini ka, kui alkoholikalorid. Teisipäevaõhtul külastasime ühte töökaaslast, kes pakkus kodutehtud mõdu ja taevale tänu, et ma kaalule mõeldes ainult kaks klaasi võtsin, sest kuidagi oli sinna ikka päris kange kraad sisse saanud. Mina küll liikusin veidi taaruval sammul, aga pääsesin pohmaka ja suuremate ebameeldivusteta, mõni hoidis siin kaks päeva peast kinni. Nii et ilmselgelt puudub meie peres alkoholipõhiseks kaalulangetamiseks Jänku vilumus (mäletan ta kasutajanimest ainult seda, et kuidagi see jänkuga seotud oli).

Muidu ajab kohati jooma küll. Näiteks. Tulime Soome nädalavahetust veetma. Ma olin eelmisel õhtul külastatavad kohad välja valinud ja Waze’is ära salvestanud. Ja jõuame meie Soome ja selgub, et mul pole internetti, sest Tele2s on tehniline rike, millest nad omal algatusel pole vaevunud klientidele poole sõnagagi teada andma. Õnneks polnud ma üksi ja peiksil on teine teenusepakkuja, nii et tegi mulle hot spotti (küttis koha kuumaks?), aga no ilma temata oleksin ma istunud ja näppu imenud ja poleks isegi teadnud, mis kurat toimub, sest igasugune rändlus oli rivist väljas, ei saanud neile helistada ka. Korra on nad mulle nimelt varem teinud sellist asja, et avastan ootamatult, et rändlus ei tööta, helistan ja nad väidavad tõsimeeli, et ma olen ise iseteenindusse loginud ja selle välja lülitanud, mis sellest, et ma suviti pea igal nädalavahetusel Eestist ära olen (ja iseteenindusse peaks ID-kaardiga sisse logima, mis on selline asi, mis ilmselt jääks meelde). Nii et ma olen ikka väga tundlik juba nende huumorimeele suhtes, seda enam, et septembrist pannakse mind uude 15eurosesse paketti, samas kui mõni sõber maksab enda oma eest 3-5 eurot kuus ja naudib ikka internetti jms.

Tervisliku toiduga on õnneks hooletu olnud, sest vanaema pani eelmisel nädalavahetusel abivalmilt mõned kurgid-tomatid kaasa, ämbriga ikka. Jagasime sõpradele, jagasime töökaaslastele, aga ikka sõin viimase tomati alles reede õhtul.

Ahjaa, teate, mis mind eriti rabas? Tehnika on ikka imeline asi, minu kalorilugemise äpp on vahepeal sellise uuenduse saanud, et saab imelihtsasti iga ostetud toidu triipkoodi sisse skännida ja ta teab ise kohe, mitu grammi jogurtitops on, kui palju kaloreid saab jne. Ma poleks selle peale tulnudki, sest nägin ribakoodi märki küll, aga eeldasin, et Eesti asjadega see ikka kursis pole, õnneks sõbrad avasid silmad – polevat üldse eriline, vaid iga samasuguse äpi featuur juba.

P.S. Ma nagu mingi pooletoobine olen sada aastat teksti joondamiseks iga kord HTML-i modinud, sest WordPress võttis eelmise uuendusega ühtlase joonduse nupu ära. Täna hakkasin asja uurima ja selgus, et kuigi selle jaoks on vastav plugin, on see ehk üldse halb mõte, sest ärakaotamise põhjendus oli, et tänapäeva telefonimaailmas on väikeselt ekraanilt ühtlaselt joondatud teksti väga raske lugeda, mistõttu tuleks see vasakule joondada. Nii et ole inimene, vasta küsitlusele.

Sõbrad prokrastineerijad, mul on häid uudiseid!

It took me a year to post this. #procrastination is an art. Enjoy this #meme.

A post shared by MVT (@mark_von_tess) on

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina otsin pidevalt raamatuid ja artikleid paremaks inimeseks hakkamise kohta, sest nende lugemise ajal tunnen ma end juba natuke paremini ja ei päriselt midagi tegema. Igatahes, kui teil on sama mure, mis mul, et asjad kipuvad viimasele minutile jääma, siis nüüd on sellega ühel pool. Nimelt kurtsin mina eile oma kallimale, et raiskasin millegi peale liiga palju aega, sest otse öeldes lihtsalt huiasin, nii et pidin sellega hiljem tegelema. Tema vastus:

Aga ära huia.

 

amazed-meme-760x500

Uskumatu. Kõik see aeg, mille ma oleks võinud minevikus kokku hoida. Need kulutatud tunnid või suisa AASTAD.

Nii et noh, sellega on siis korras, teate nüüd ka.

Pole tänu väärt.

Elust enesest (ehk nähtud kontoris)

Tavaline päev, üks mees tuleb tööle heade uudistega. Teine mees astub ligi teda õnnitlema:

“Palju õnne kihlumise puhul! Kas pole naljakas, täna on juhuslikult ka minu lahutuse jõustumise päev!”

Ja siis öeldakse, et MINA olen taktitunde ema. 😀

Küll su lapsel on hea isa!

Mul oli hiljuti üks imelik … monoloog? Vestluseks on seda palju nimetada, sest teine inimene rääkis minu pihta, aga põhimõtteliselt jäi mulje, et mina olen süüdi tema ja ta kaaslase suhteprobleemides, sest ma olevat pärast mingit nende omavahelist tüli oma sõbrannale ( = tema kaaslasele) öelnud, et see mees on vägivaldne. Ma sellel teemal üldse ei peatu, sest nimetatud mees ei peksa vms, ütleb “ainult”, et ta naine on loll ja rumal või naerab tema üle, kui naine nutab, ja vaimset vägivalda meil ju tõsiseks probleemiks ei peeta, aga tunnistan ausalt, et ma olen mitu korda öelnud, et see mees on kasutu. Täitsa tõsiselt, ei häbene ka, ma ei saa aru, miks mingit kasutut sitatükki selle pärast kodus pidada, et sai kogemata või kasvõi plaanitult temaga laps valmis tehtud.

Milline on siis mittekasutu kaaslane või kallim, kelle üle võiks suisa uhke olla? Minu jaoks on partneri mõte selles, et ma saan temalt emotsionaalset ja/või praktilist ja/või materiaalset tuge. See viimane on nüüd pigem see puhta nahaga pääsemise kaart (get out of jail free card) – et kui sul on suurepärane iseloom ja sinuga on tore koos aega veeta, aga sa oled laisk nagu lohe, kodus midagi ei tee ja minu kurtmist iial kuulata ei viitsi, siis sellest saab mööda vaadata, kui sul on piisavalt raha, et maksta majapidajale, kes ise koristab, ja psühholoogile, kes ise kuulab. Kuigi ausalt öeldes on mul üsna raske ette kujutada inimest, kellel oleks suurepärane iseloom, aga kes südamerahuga laseks näiteks oma armsamal üksinda süüa teha, nõusid pesta, koristada jne. Ja ma saan aru, et ma elan mingis oma mullis, aga see mees on minu lähemas tutvusringkonnas AINUS selline isa. Täitsa ausalt. Kaugemate tuttavate seas on ka üks frukt, kes maksab elatist ja/või veedab lapsega aega, kui parajasti suhtub olema selline girlfriend, kes sunnib, aga sõprade/töökaaslaste hulgas on ainult pühendunud lapsevanemad.

Toon mõned näited oma lähemast sõpruskonnast (lapsed vanuses kaks kuud kuni viis aastat, kõik isad töötavad, nii et aeg kodus on mõnevõrra piiratud):

  • Kõik on pärast lapse sündi võtnud vähemalt kaks nädalat töölt vabaks ja veetnud selle naisega kodus, et tal alguses lihtsam oleks. St kaks nädalat on see seadusega lubatud isapuhkus, mõni on võtnud ka rohkem, kui naisel on raske sünnitus olnud vms.
  • Kõik on lisaks oma elu osaliselt ümber korraldanud (vähemalt esimeseks kaheks aastaks), et saaks ema rohkem aidata ja lapsega rohkem aega veeta.
  • Kõik need mehed on võimelised kodus koristama, lihtsamaid parandustöid organiseerima või läbi viima, prügi välja viima jne. Nende laste emad ei pea näiteks ise üksi köögi põrandat plaatima (ja samal ajal kahte last hoidma).
  • Kôik need isad teavad, mida millise ilmaga lapsele selga panna ja kust neid riideid selgapanekuks leida. Veel enam, nad suudavad need riided isegi pärast lapselt seljast võtmist vajadusel pesumasinasse panna.
  • Ma ei tea, kas see on üldse märkimisväärne, aga seda riiete seljast võtmist tuleb ette, sest vajadusel vannitavad nad oma lapsi ise.
  • Kui laps on parajasti isa süles ja isa avastab, et oleks aeg mähet vahetada, ei ulata ta last sujuvalt emale, vaid käitub nagu normaalne inimene ja … hakkab ise seda mähet vahetama.
  • Kui neid kuskile kutsuda, arutavad nad esmalt lapse emaga nädalavahetuseplaanid läbi – ning loomulikult eelistavad üritusi, kuhu saab minna koos ja lapse kaasa võtta.
  • Nad annavad emale aega rahus ÜKSI olla. St võtavad ise omal algatusel lapse(d) ja lähevad näiteks loomaaeda või lihtsalt jalutama, et ema saaks magada, duši all käia, kasvõi telekat vaadata. Selle jalutuskäigu ajal ei helista nad neli korda, et küsida asju stiilis “kas sa niiskeid rätikuid kaasa ei pakkinudki???” või “kas meil on poest ka midagi vaja?”, sest esiteks pakkisid nad ise vajalikud asjad kaasa ja teiseks teavad nad ise, mida poest vaja on (Google Keep on tänapäeval ometi jagatud poenimekirjade jaoks, et keegi ei peaks kellegi käest küsima, kas oli meeles piima osta).
  • Kui nad last kodus hoiavad, ei pea ema hiljem nende tagant koristama.
  • Paar meest, kel juba natuke vanemad lapsed (kasvõi internetist tuntud Kaur) – kõik teevad kaasa laste trennidesse viimises ja toomises ning keegi ei pea naist kodus lihtsalt kodumasina asemel.
  • Põhimõtteliselt kokkuvõtlikult öeldes – mõlemad osapooled saavad aru, et neil on koos laps ja kodu, ning mõlemad osapooled näevad vaeva (ja leiavad teadlikult aega), et laps ja kodu oleksid mingilgi määral hoitud ja kasitud. Eriti see laps, keda on vaja elus hoida.
  • Ekstra sellele postituse alguses mainitud mehele mõeldes – ühelgi neist isadest ei ole ette tulnud, et nad öösel naisele sõnagi ütlemata peole läheksid. Ja kui keegi neist teataks reedel välja minnes, et ta ju ei tea, kas tuleb laupäeval või pühapäeval, sest no jumal teab, milleks tuju on ja kuidas pidu edeneb, oleks tal tagasi tulles pakitud kohvrid ukse taga, sest mitte keegi ei taha endale koju kasutut tolgust, kes ei suuda päeva täpsusegagi öelda, millal ta koju jõuab, mis sellest, et tal on seal pooleaastane laps.

Mu parima sõbranna mees ärkab igal hommikul koos lapsega kell kuus ja on oma tööleminekuaja kümne kanti lükanud, sest öösel on sõbranna lapsega üleval ja nii saab ta hommikul vähemalt mõned tunnid rahus magada. Lisaks viis mees iga päev koera ja lapse pikale (rohkem kui tunniajasele) jalutuskäigule, et sõbranna saaks oma isikliku projektiga tegeleda, sest no mõnekuuse lapse kõrvalt doktoritööd kirjutada ei ole nalja teha.

Tuttavas peres, kus laps sai rinnapiimaasendajat, tegi mees hilisõhtuse toitmise ise, et naine saaks varakult (pärast eelmist toitmist, vannitamine ja magamapanek jäi mehele) magama minna ja nii vähemalt viis-kuus tundi und järjest.

Minu töökaaslane, kes varem käis viis korda nädalas trennis, käib seal nüüd umbes kaks korda nädalas, sest neil on õhtud ära jagatud – ühel õhtul saab tema ronima, teisel õhtul naine oma trenni või sõbrannadega välja ja mitmel õhtul eelistavad nad koos aega veeta, sest NEIL ON VÄIKE LAPS. Nii on see kestnud juba ca aasta ja ei tundu, et seal midagi muutumas oleks, enne kui laps natuke iseseisvamaks saab.

Ahjaa, lisan, kaude tean ka meest, kes on lapsega kodune, sest arvas, et oleks aeg ka seda proovida. Saan aru, et see on juba erandlik, aga on ka selliseid mehi.

Nii et kui sa oled isa, loed kogu seda pikka juttu ja avastad, et mitte ükski neist punktidest ei käi sinu kohta, sest sa oled ehk lapse beebieas kokku kolm korda mähet vahetanud, raha koju ei too, süüa ei tee, kodutöödega ei aita, öösiti üles ei ärka ja üldse veedad oma perega nii vähe aega kui võimalik, siis kaks täiesti tõsist küsimust sulle. Esiteks, MIKS peaks keegi tahtma sinuga koos olla, kui sa ei paku isegi emotsionaalset tuge ja oled põhimõtteliselt ainult üks lisasuu toita? Ja teiseks, ehk olulisemgi, miks sa nii tõsiselt ja järjekindlalt väidad, et SINA tahad selle perega koos olla, kui sa tegelikult isarollist ilmselgelt huvitatud ei ole?

Kas tõesti on minu standardid liiga kõrged, kui ma arvan, et kogu see pühendumus, mida ma just kirjeldasin, on elementaarne nii meeste kui ka naiste puhul? Ja kas ma elan tõesti mingis roosas mullis, kui ma kujutan ette, et keskmine isa aastal 2018 saaks siit nimekirjast vähemalt pooled punktid kenasti kätte?

Ma oleks esimest korda elus peaaegu lapsele politsei kutsunud

😂😂😂😂

A post shared by 💫👁🔮👁💫 Kiss My Ass 😂 Thank U 😎 (@unapologetic.bipolarsnob) on

Jalutan mina mööda teed. Möödun paarikesest, kes ilmselt tülitseb ühe auto juures, sest nad rääkisid veel vaiksemalt kui keskmised eestlased. Pole minu asi, eks ole (nagu ülalolevalt pildilt näha). Noh aga jõuan mina ca 200 meetrit (ilma naljata) edasi ja vaatan teisel pool teed olevat jõnglast, sest no ikka äratab huvi, kui selles vanuses laps täitsa üksi hängib. Ta oli nimelt selline just käima õppinud, iga natukese aja tagant käis hooga pikali, ajas end jälle püsti ja jooksis edasi. Seejuures jooksis autotee äärde, tagasi kõnnitee keskele, jälle autotee äärde. No ei tundu väga turvaline, eks.

Jään seisma ja vaatama, ainsad täiskasvanud on need kaks seal kaugel eemal, kes täiesti ignovad seda, et mingi titt siin pidevalt kõhuli on ja autotee ääres jookseb. Nagu mitte mingit huvi ei näita üles, nii et eeldasin, et ju siis pole nende laps. Aga nii, kui ma telefoni välja võtsin, hakkas mees kibekähku end tite poole liigutama (sest no mis see muu ikka motiveerib sind hea lapsevanem olema, kui see, et äkki keegi muidu kutsub politsei), nii et eks ma siis ka eemaldusin eestlaslikult. Ja no ma saan aru, et iseseisvust peab ka kasvatama ja äkki oli talle õpetatud, et autoteele ei tohi minna (minu koerale ntks on – aga ma ikka ei testi seda nii, et olen ise pea  200 meetrit eemal), aga see oli nii hirmus.

Jah, minust on saanud tädi Maali, kes tahab igale poole oma nina toppida. 😀