Naised on nii närvilised

Seisin mina täna pärast trenni peegli ette ja hakkasin näokreemi näkku kandma, kui pistsin järsku hoopis sellise hooga röökima, et sõber jooksis teisest ruumist kohale, et vaadata, kas mind tapetakse.

“EIIII!!! VAATA, MIS MUL NÄOS ON!!!”

– “???”

“Mul on silmade ümber KORTSUD!!! Ma olen VANA!!!”

Tema (ebalevalt): “Nojah, aga … me ju olemegi vanad???”

Nagu …

tumblr_m81v758bkv1rcfputo1_500

Esiteks. MINA ei ole vana (ta on minust kaks aastat vanem, tema äkki on tõesti). Teiseks. Ma VANNUN, et eile ei olnud mul ühtki kortsu seal veel. Kolmandaks. MINA ei ole vana. Lihtsalt et oleks öeldud. Kui kellelegi midagi arusaamatuks jäi, siis vaadake uuesti punkte üks ja kolm.

Sama soojaga tervitaksin oma venda, kes armastab rõhutada, et ma olen “neljakümnele lähenev”.

Ajust ja arust

Lugesin paralleelselt seda ja ühte ronimise ajutreeningu raamatut, millest ma ka kohe varsti kirjutan. Päris mitmed asjad kordusid mõlemas ja on sellised, mida ikka pidevalt raamatutes korrutatakse. Näiteks see, et tahtejõudu on inimesel piiratud hulk ja kui inimene on liiga vähe maganud või söönud, on veel eriti raske oma abikaasa petmisest või teise koogitüki võtmisest loobuda (eeldusel, et sa oled inimene, kes neid asju tahtejõuga peab tegema, mitte lihtsalt ei ole innukas monogamist või soolasesõber).

Või see, et ükskõik, mida sa ka teeks (või tegemata jätaks), tekitab ajus ühenduse. Kui teed teist korda, hakkab see tekitama mustrit. Ja kui Rents näiteks saab töö juures vastiku ülesande ja ei suuda keskenduda, vaid hakkab kassipilte vaatama, on järgmine kord hulga suurem tõenäosus, et ta ebaõnnestub taas (ehk juba varem) ja asub taas kassipiltide kallale, selmet raevukalt tööga rinda pista. Selleks, et eksisteerivat mustrit üle kirjutada, tuleb teadlikult vaeva näha ja seda õiget asja nii kaua teha, kuni sellest harjumus saab. See, kaua see aega võtab, sõltub sellest, kui sügavalt halb harjumus sees oli.

Aga on ka huvitavaid väikeseid fakte. Näiteks kirjeldas ta katset, kus tudengid õppisid sõnu – ja teatud sõnade ajal lasti mingit heli. Kui nüüd tudengitele nende magamise ajal sama heli uuesti lasti, mäletasid nad neid konkreetseid sõnu järgmisel päeval paremini. Toimib ka siis, kui heli asemel on lõhn. Päris huvitav, eks?

Töötamise kohta rääkis ta seda, et esiteks on inimloom üks kehv rööprähkleja (või pigem niipidi, et ühele asjale keskendumine annab alati parema tulemuse) ja teiseks meeldib ajule uudsus. Mis tähendab, et kui sa töötad ja e-mail teeb häält või keegi facebookis midagi ütleb vms, tahab aju kohe vaatama minna, sest midagi uut ja huvitavat! Nii et parema tulemuse saamiseks on targem alati muud asjad välja lülitada. Siia oli lisatud aju kasutamise lühijuhend:

  1. Kasutage teadliku mõtlemise piiratud ressurssi nutikalt – ehk üritage alati esmalt ära teha kõige olulisemad asjad (milleks on vaja asjad endale tähtsuse järjekorda panna, siin tulevad abiks märkmikud, meelespead jms).
  2. Tehke tähtsaimad asjad parimal tööajal.
  3. Seadke vahe-eesmärke (kui ülesanne ajule liiga suur tundub, ei taha ta tööle hakata, kui on selgelt hoomatavad vahe-eesmärgid, on hulga lihtsam teda tööle meelitada – seetõttu ei tasu endale kirja panna “kirjuta aastaga raamat/lõputöö”, vaid näiteks “kirjuta iga päev raamatust üks lõik”).
  4. Keskenduge korraga ainult ühele ülesandele (Facebook kinni, Messenger kinni, kõik kinni, kui tööaeg on).
  5. Tehke pause (traditsiooniline on iga 25 minuti töö kohta viis minutit pausi, aga vaadake, mis teile sobib).
  6. Otsige tööülesannetes vaheldust (no kui näiteks oled juba paar korda 25 minutit seda raamatut kirjutanud, siis järgmised 25 minutit vastad meilidele).
  7. Tukastage korraks (ta soovitab kohvijoomise asemel korraga maksimaalselt 15 minutit tukastada, mõte siis selles, et erinevad aju osad väsivad erineva kiirusega).
  8. Vähe aega nõudvad asjad (viis minutit jne) tehke ära kohe, teised pange kirja.
  9. Ärge unustage liikumist ja liigutamist (peab silmas just aeroobset trenni, st jalutamine, jooksmine, rattasõit jne).
  10. Toituge tervislikult ja mõistlikes kogustes.

Lihtne, eks, kõik puust ette ja punaseks tehtud. 😀 Aga tegelikult soovitan seda raamatut ise lugeda, huvitav oli.

Kas kedagi üllatab see, et Kunnus pasandab taas meedias?

Mind ausalt öeldes mitte, küll aga üllatab see, et sellist täielikku ila SIRBIS avaldatakse.  Minu ainus emotsioon seda jauramist lugedes on näha ülalolevalt pildilt.

Kas me saime siit teada midagi uut? Ei, loomulikult mitte. Me kuuleme taas kord seda, mida me juba oksendamiseni kuulnud oleme – Mihklikene ei vastuta oma tegude eest, kõiges on süüdi pahad feministid. Sõna “feminism” erinevaid variatsioone on Kunnuse kohta üsna lühikeses artiklis kasutatud ÜHEKSA korda. Kui ainult neid feministe ei oleks, siis ei peaks Kunnus ninaluid murdma ja hiljem õigustavaid haledaid (vabandust, analüütilisi) paskville üllitama. Ja tema naine ei peaks samal ajal vihast vahutama igaühe juures, kes eriarvamusel julgeb olla, vaid saaks aru, et naise koht on vait, mis seal ikka enam arutada. Muuhulgas naeruvääristab ta toksilise maskuliinsuse põhjusena esitamist, mis on juba teisipidi naljakas, sest tuletan teile meelde, milline Kunnus välja näeb:

Kas ta näeb välja nii, nagu tüüpiliselt “toksiliselt maskuliinset” naisepeksjat meie kultuuris kujutatakse? Kas tema käitumine on ilmselgelt toksilise maskuliinsuse stereotüüp (põhimõtteliselt kõigile naistele pealetükkivalt ligi ajamine, jõusaalis elamine, naisele lõuksi andmine ja hiljem artiklis väljendi “veidike õigustatud” kasutamine)? No nagu on, aga tegelikult ei olnud asi üldsegi mitte selles, oma naist lõi ta selle pärast, et a) alkohol ja b) feminism!!! See, et ta näeb välja nagu siga ja enamuse ajast õndsalt poris püherdab, ei tähenda sugugi, et ta PÄRISELT siga oleks, sest süütuse presumptsioon!

Kunnusele omaselt on tekst muidugi vaheldumisi täis kuulsate inimeste tsitaate ja debiilsusi. Toon viimastest mõned näited:

Tähelepanu väärib asjaolu, et alkoholijoove on raskendava asjaoluna karistusseadustikus lausa eraldi välja toodud, kusjuures see on täielikus vastuolus elulise kogemusega, mille järgi toimib joove moraalselt kergendava asjaoluna.

Kui inimene tõsimeeli arvab, et joove on moraalselt kergendav asjaolu, siis minu jaoks pole automaatselt enam tegu moraalse inimesega. Erandi võiks ehk teha kellelegi, kes esimest korda elus alkoholi proovis või kes ei teadnud, et talle mahla sisse on viina pannud. Kõik teised teavad, kuidas alkohol neile mõjub, seesama Kunnus näiteks ei käitunud mitte sugugi üks kord täis peaga “moraalselt kaheldavalt”, vaid ikka päris mitu. Alkoholitarbimine on valik. Mulle näiteks ei meeldi see, et ma hakkan pillima iga kord, kui filmis koer ära sureb, nii et ma ei vaata selliseid filme. Võiks ju arvata, et inimesed, kellele ei meeldi see, et nad täis peaga naisega poksima ja võõraid naisi keppima hakkavad, ei tarbi alkoholi. Öelda siin juures, et “aga ta on sõltlane” (kas see sõltlane läks pärast esimest vägivallaepisoodi ravile? kui ei, siis on ka see otsus, väga märgilise kaaluga otsus) ja “kaine peaga on ta nii tore inimene” – see inimene vastutab oma tegude eest, sh ka alkoholi tarbimise või mitte tarbimise eest. Normaalsetele inimestele EI ole teadlikult saavutatud joove moraalselt kergendav asjaolu.

Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud privaatsfääri nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis on analüütilisele, alternatiiviga kõrvutavale pilgule tõdemus, et kodu on naisele kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga.

Ideaalis on kodu siiski igale naisele, mehele ja lapsele 100% turvaline koht. Mina näiteks olen iga oma kaaslast selle koha pealt täielikult usaldada saanud, pole olnud hetkekski hirmu, et keegi neist rusikatega vehkima hakkaks. Kas see tähendab, et meil on väljas poliitiline kaos? Aknast välja vaadates nagu ei tundu, ma lihtsalt ei loo suhteid Kunnusesugustega, vaid natuke ikka valin ka.

Abort. Kunnus leiab, et väga ebaõiglane on see, et naine ainuisikuliselt abordi tegemise või mittetegemise üle otsustab. Mul saavad sõnad otsa. Nii juba kord on siin ilmas, et me kõik otsustame OMA kehade üle. Mehed otsustavad, kas nad panevad oma peenisele kondoomi peale või mitte. Naised otsustavad (ideaalis), kas nad lasevad selle kondoomiga või kondoomita peenise enda sisse. Ja kui naine on rase, mõjutab rasedus konkreetselt tema keha, nii et loomulikult otsustab tema, mis ta sellega nüüd peale hakkab või ei hakka. See ei tähenda, et ma “kondoomide torkimise” heaks kiidaksin, aga siin oli Kunnus kas teadlikult valetanud või ideoloogiliselt kallutatud, jättes mulje, et seda teevad ainult naised ja siis muidugi juhtub, et mehed hakkavad raseda naisega vägivallatsema. Tegelikult on kahjuks see, et MEHED kondoomidesse auke torgivad, pille peidavad või muul moel rasestumisvastaste vahenditega manipuleerivad, tunduvalt tavalisem kui normaalne inimene arvatagi oskaks. Üks näide päris elust on see. Samuti on Kunnus siin sassi ajanud muna ja kana – väga palju on Eesti meediaski juttu olnud sellest, et tihti vägivaldsed mehed just TAHAVADKI, et nende naine rasedaks jääks (ja tihti vägivaldsus enne ei avaldugi), sest nad lähtuvad lihtsast loogikast, et rase ja lapsega naine on neist sõltuv ning on suurem tõenäosus, et ta ei lähe minema. Näiteks üks välismaine allikas selle kohta. Miks ma selle näite sisse tõin? Sest hoolimata sellest, kas rasestumisvastaste vahenditega “naljatab” (HAA-HAA) mees või naine, tappa saab hiljem enamasti ikka see naissoost osapool.

Tehnoloogia. Facebook ajavat suhteid lahku. Tõsi, on Kunnus mindki Facebooki kaudu endale külla kutsunud, aga ole nüüd inimene, need olid sinu enese suured tugevad näpukesed, mis seda klaviatuuri toksisid. Ei olnud see Zuckerberg, kes mulle ja ilmselt veel 20 naisele kirjutas, see olid ikka sina ise. Ja JÄLLE jõuame tagasi isikliku vastutuse mitte võtmiseni.

Ahjaa, läbi käis väide, et kui igale vastsündinule tehtaks DNA test, ei peaks mehed enam kartma, et hakkavad võõraid lapsi kasvatama, ja seega vägivald väheneks. Kratsisin kukalt, mis ma kratsisin, aru ma ei saa. Kunnuse enda suhtes oli ju tema see, kes võõraste naistega ringi aeles, kuidas siin see Kärdi lapse testimine nüüd vägivalla tõenäosust vähendaks? Või isegi kui me ainult üldises plaanis räägime, keskmine armukade mees oleks armukade ka siis, kui ta naine oleks viljatu – mitte ei ütleks, et “ah, see rasedaks nagunii ei jää, põrutage nii, nagu torust tuleb”.

Viimane lõik oli mulle üldse täiesti seosetu. Esiteks tegi haiget, et Sass Henno pahasti ütles, okei. Aga kuidas sellega seostub see, et eelmine president veits hoor oli? Ja mis mõttes saab täiesti tõsiselt (?) ohata, et “näete, petta võib, aga natuke taguda ei tohi”??? Üks on ebamoraalne (isegi mitte ebaseaduslik) käitumine, teine on füüsiline rünne, me räägime siin VÄGIVALLAST, olukorrast kus ohver võib vajada näiteks purunenud ninaluu tõttu haiglaravi või kehvemal juhul surra. Lisame siia selle, et sinu puhul polnud tegu “üksikepisoodilise” naljaga, vaid korduva tegevusega, nii et mis sul neist üksikepisoodidest jahuda. Ja pealegi (jah, kõik need erinevad asjad ongi tal ühes lõigus koos), kuidas saab rääkida sellest, et “vägivallatsejale ei keskenduta”. Eeldan, et Kunnus on ennast teemaga kurssi viinud ja teab, et psühholoogid ei soovita vägivaldsele paarile suhteteraapiat, sest üldiselt õpib vägivallatseja seal ainult ennast paremini õigustama (st ka vaimselt paremini vägivallatsema, kuigi Mihklike tundub niigi siin päris osav olevat) – ja tavaline psühholoogiline abi on meil ju tasuta. Ma saaksin aru, kui sa kurdaksid, et viinaravile ei saa tasuta, aga kas keegi peab tõesti sul kätust kinni hoidma (lootes, et sa kogemata selle käigus meile vastu ninnut ei rehma) ja käe kõrval su psühholoogile viima v? Kasva suureks, jumal küll. Iroonitsedes võiks öelda, et OLE MEES. Ole üle sellest feministlikust ajupesust, võta ohjad enda kätte ning saa ise hakkama ja hoolitse ka oma naise eest, nagu ÜKS TÕELINE MEES. Toksiline maskuliinsus on ju feministliku diskursuse surnultsündinud värdsünnitis. Mehed peavadki ise hakkama saada, mis neile ikka eraldi tähelepanu pöörata. Vastupidise väitmine oleks feministlik klišee.

Lõpetuseks. Mis on vahet Kunnusel ja keskmisel MRA-l? MRA-d ütlevad, et “mehed ei peksa, hoopis naised vägivallatsevad rohkem”, samas kui Kunnus ütleb, et “no mehed peksavad, aga neil on selleks ka põhjust”. 😀

Vau

Alles paari päeva eest kirjutasin sellest, et väike Arseni vajab abi ja puudu on vähemalt 25 tuhat eurot – nüüd võib lehest lugeda, et annetuste abil saadi kokku rekordsumma, kõigest ühe nädalavahetusega annetasid inimesed 150 000 eurot. Täiesti imeline, kui paljud inimesed on valmis õla alla panema, kui keegi on tõesti hädas ja ainus, mis puudu on, on raha.

Teisest teemast. Õhtulehes on artikkel sellest, kuidas soorollid on paigast ära ja naised ei sünnita, sest tahavad ülikoolis käia ja karjääri teha, erinevalt 30 aasta tagusest ajast, mil naised olid kodused. Ma lugesin seda artiklit sellise huviga, nagu räägitaks paralleeluniversumist. Ma nimelt olen praegu 31, tädi on minust paar aastat vanem. Ja ma mäletan jutte sellest, kuidas mu vanaema läks põhimõtteliselt nutuga tagasi kolhoosi tööle, sest nõukogude ajal ei olnud lihtsalt luksust lapsega poolteist (või suisa kolm!) aastat kodus olla, nõukogude inimene pidi tööl käima. Kommunistide meelest oli naine ka inimene, seega pidi ka naine tööl käima. Lapsi kasvatasid sõimed ja lasteaiad, kus hoolitseti selle eest, et lapsest ikka korralik Nõukogude inimene kasvaks. Mina isegi olen natuke sõimes käinud. Mu oma vanaisa olevat suisa tööpõlgurluse eest kinni istunud (mis on üsna ulmeline, üldiselt suudeti end ikka kuskile fiktiivselt tööle sebida vms, aga tal olid teised prioriteedid). Ma arvasin, et see oli tollane paratamatus – kas tegelikult oli tõesti olemas ka see variant, et läksid ja ütlesid kuskil, et “vabandust, ma olen kodune pereema, keedan putru ja koristan ning ei kavatsegi tööle minna”?

Samas tunnistan ausalt, et mina mäletan rohkem 90ndate algust, siis olid nagunii kõik vaesed, nii et tollal võis tööl käimine ja pidev skeemitamine pigem sellest tingitud olla (sest töökohustust ju enam polnud). Aga see viib ikkagi põhimõtteliselt sama küsimuseni – kes kurat sai 90ndate esimeses pooles üldse lubada ühe täiskasvanud inimese koduseks jäämist? Minu ema oli vennaga küll üsna mitu aastat kodus, aga ma mõtlen seda varianti, et ema JÄÄKSKI koduseks perenaiseks, minu tutvusringkonnas küll keegi endale lubada ei saanud. Töötav ema ja mõne lapsega piirdumine oli sotsiaalne paratamatus, mitte põhimõtteline valik. Kas ma olen tõesti mingist eriti vaesest sotsiaalsest klassist ja olen suutnud kolmandiku elust ära elada, ilma et ma oleks aru saanud, et mul tegelikult olid rauast mänguasjad?

Ja hoopis kolmandast teemast. Keegi ütles mulle just täie veendumusega, et rohkem kui kahte asja pole ju võimalik korraga õppida. Kui ma ütlesin, et mulle päris nii ei tundu, sest me veedame ju kõik minimaalselt 12 aastat nii, et õpime kogu aeg umbes kümmet erinevat ainet paralleelselt (pärast neid 12 aastat on need ained vähemalt omavahel seotud, enne mitte eriti). Ja taibukamad meist saavad ikka midagi nii ajaloost kui ka keemiast selgeks. St spetsialiseerumiseks peab muidugi ühel hetkel teemasid kitsendama, aga mulle tundub küll, et kuni olemas on mingi kombinatsioon huvist, vajadusest ja varasematest eeldustest, võib vabalt õppida. No ütleme, et inimene peab õppima tööl uut printerit kasutama või kodus naisele uut pirukat küpsetama – kui ta on varem mingit printerit kasutanud või kasvõi suppi keetnud, siis ilmselt omandab ta need oskused hulga kergemini kui näiteks astrofüüsika põhitõed, millega tal varasem kokkupuude puudub. Kui inimene on aga astrofüüsikast ise väga huvitatud, jääb see talle raudselt sellest hoolimata meelde, eriti kui ta lugedes midagigi aru saab. Kas ma olen liiga positiivne või ehk siiski inimesed ei jää pärast 20. sünnipäeva lolliks, kui ise ei taha?

Ja neljandaks. See minu kritiseerimise teema, kus inimesed kritiseerivad (ise nõuandeid või abi pakkumata) mingit ilmselgelt pooleliolevat protsessi, mille puhul keegi pole väitnudki, et tegu oleks suure kunsti ja ideaalini jõudmisega (nagu minu ronimisoskus või kätelseisu kvaliteet, kus tahetaksegi näidata samm-sammulist arengut, võrdlust eilse minu ja tänase minu vahel, mitte minu ja maailma parima kätelseisja vahel). Noh, nende minu näidete puhul on tegu selliste asjadega, et ma kirtsutan nina, irvitan ja mõtlen, et ju sellel inimesel king pigistab ja tuju on paha ja no ega see tema süü ei ole, et ta natuke lollakas on. Aga nüüd oli taas internetis üleval selline teema, kus inimesed leidsid, et igati okei on hakata avalikus foorumis mõnitama ema*, kes jagas videot sellest, kuidas tema kõnehäirega laps (kelle osas spetsialistid väga lootusrikkad on ja arvavad, et ta võib vabalt sellest jagu saada) vahepeal arenenud on. Ta ei väitnud kuskil poole sõnagagi, et titt räägiks/laulaks nüüd teiste omaealistega samal tasemel, vaid ta jagas videot sellest, kuidas ta laps TEMA VARASEMA SEISUNDIGA võrreldes arenenud on – ja ikka leidsid mingid inimesed, et on normaalne avalikult arutama hakata, et laps on ju ilmselgelt väärakas, aga pole ka imestada, sest ema on ka. Ja sellises olukorras saan ma küll nii vihaseks, et tahaks kedagi lüüa, päriselt. Kui sul on nii väga vaja sellistel teemadel rääkida, siis mine ja klatši sõbrannaga ja ehk on teil mõlemal hiljem toredam olla. Kes meist seda vahel ei teeks. Aga selliseid asju lahatakse avalikus foorumis meelega just selle teadmisega, et küll see jutt selle emani jõuab. Sest nii väga tahaks iga ema kõige õrnemat kohta torkida. Ja mul ausalt ei ole hiljem häbi ka, kui ma sellist asja lugedes automaatselt mõtlen, et nende kirjutajad võiksid kuskilt kõrgelt alla kukkuda ja hulkuvatele koertele söögiks jääda. Nii et alustasime sellega, et “küll me oleme head inimesed”, aga lõpetame ikka nentides, et “aga ikka ilgeid värdjaid on meie hulgas ka”. Päev nagu iga teine. 😀

* Ma tean, et pooled saavad nagunii aru, kellest siin jutt, aga ma ei taha tõesti omalt poolt veel nii nõmedale asjale klikke tooma hakata, nii et ei pane linke ja päris nimesid siia.

Lazily obsessed

Üks väljamaa sõber ütles seda hiljuti minu ja ronimise kohta. Et ma olen väga innukas, ilmselgelt armastan seda väga, pea selleni välja, et muust ei räägigi, aga samas kuidagi väga laisal ja laid-back moel. Mulle täitsa meeldis see, see on minu meelest kõige parem variant, et üldse midagi teha, nii et samal ajal end läbi ei põletaks. Minu meelest on eestlased natuke LIIGA perfektsionistid – või on minu tutvusringkonnas liiga palju perfektsioniste? Või siis olen mina väikese defektiga, aga kui näiteks räägitakse sellest meie blogimaastikul vvni populariseeritud lusikateooriast, siis MINU jaoks isiklikult unustatakse liiga tihti märkida, et lusikatega on nagu leivateoga, kui sa tahad homme ka leiba teha, on juuretise ülejääk mitte lihtsalt oluline, vaid möödapääsmatu. Kui kõik täitsa lõpuni ära kulutad, siis homme pole asi ehk veel hull, aga nädala ja hiljemalt kuu pärast küll – kuni lõpuks pole hull enam asi, vaid sina ise. Taluvuspiir on küll erinevas kohas, aga ta on olemas. Mul on muidugi ka tuttavaid, kes elavadki nii, et väike infarktike siin-seal, aga eks nad teavad väga hästi, mis riske nad võtavad, nii et ma ei lähe üldse vaidlema ka mitte, kui mõni tuttav jälle ütleb, et raske on, aga lisa-aastat iial ei võtaks. Oma keha, oma taluvuspiir, minu õla najal liiga tihti ei ulu, järelikult pole minu asi.

Aga mul on mingid perfektsionistidest tuttavad, kes ei sea kõrgeid nõudmisi mitte ainult endale, vaid ka teistele enda ümber, ja siis peavad kogu aeg pettuma, kui nende lähedased ei vasta neile standarditele, mille olemasolust nad kuulnudki ei ole (või on kuulnud, aga neid siiralt ei huvita). Teate küll, need inimesed, kes ütlevad sulle, et “mina küll niimoodi elada ei saaks” või “minul oli sinuvanuselt kaks last” ja jäävad vastust ootama, sest “ahah,” ilmselgelt ei olnud see, millega nad rahulduvad, sa peaksid nüüd põhjendama, MIKS sul on täiesti sügavalt savi, kuidas tema saab või ei saa elada või mis valikuid tema kümne aasta eest tegi. Või käituvad täiesti mõistmatult ja üllatunult, kui inimesed ei tee täna ilmtingimata täpselt samu valikuid kui eile – ja ka mitteautistid teevad selle peale üllatunud nägu, nii et ma iga kord mõtlen, kas neil endal siis tõesti kogu elu käibki plaanipäraselt sünnist surmani. Kui ma näiteks ütlesin Abbyle paari kuu eest, et huvitaval kombel seekord ei ole raske tervislikult toituda, küsis ta vastu, kuidas siis ometi varem oli. Mulle tõesti tundub täiesti loogiline, et see sõltub üldisest stressitasemest jms, kui parajasti stressi pole (= neid lusikaid, millest keegi enam rääkidagi ei taha, on hunnikuga üle), siis no mis ajul viga pooled neist tervisliku toitumise kontrolli peale ära loopida. St me kõik teame ju, kuidas ideaalis õigesti toituda, õigesti käituda jne, aga see, kas me suudame seda teha (nii õigesti toituda kui ka hoiduda näiteks sõpradele sapiste märkuste tegemisest, kui nende valikud tegelikult meie elu üldse ei mõjuta ega ole isegi kuidagi vastuolus üldise moraaliga), sõltub sajast pisikesest asjast. Loen praegu lõpuks Jaan Aru ajuraamatut ka, mis juba mitu kuud minu käes on, seal rõhutab ta ka, kuidas tahtejõud on piiratud ressurss, ükskõik, kas me räägime põhimõtetest teemal “ma ei tohiks võtta šokolaadikommi” või “ma ei tohiks seksida kellegagi peale oma abikaasa” – kui ikka kiusatus on, on targem vältida olukorda, kus šokolaadikommid juba ahvatlevalt laual on ja ERITI olukorda, kus lisaks neile kommidele on toas veel ainult vein ja hoopis kellegi teise abikaasa! Umbes nii on mul ka, kui elu on lill, siis ma ei märkagi, et ma pead raputasin, kui töökaaslane kommi pakkus, kui parajasti on pingelisem olukord, siis tahaks ise kommi järele minna (õnneks tõmbavad kommid mind hulga rohkem kui kellegi teise abikaasad, mis vähendab märgatavalt ohtu oma nõrkuste pärast küüned näkku saada, kuigi hiljuti kirjutas mulle üks naine MALEÄPIS, et ma pean ta mehe rahule jätma – tundsin kohe rõõmu, et ise parajasti vallaline olen ja koera oman, mehed on küll armsamad ja head kaissu võtta, aga tundub, et neid tuleb pidevalt valvata ja silma peal hoida, et ei hakkaks internetis teiselt mandrilt pärit daamidega malet mängima või muul moel hoorama).

Mitte et ma oleks tahtnud kommidest või malest või võõrastest meestest rääkida. Kuhu me jäimegi? Ahjaa, viimasel ajal ei ole elu lill. Kuna ma olen enda suhtes parajalt nõudlik ka, siis hakkan ma mossitama, kui ma iseenda rangetele kriteeriumitele ei vasta, ja teen sellega kohe iseenda elu veel poole raskemaks. No näiteks välisreis ja jaanipäev, tahaks süüa kõike seda head, mida parajasti pakutakse, sest puhkus. Aga hiljem ikka pahurdan iseendaga ja mõtlen, kas peaks ikka hommikuputru võtma või piirduks hommikusöögiks õunaga. Raske on see kuldne kesktee. Praegu on nagunii üldine stressitase nii palju suurem, et kogu aeg tahaks midagi head ja ikka rohkem, kuigi kuni ma suudan enamvähem mõistlikke valikuid teha, ma liigselt ei igise. Tehnilised abivahendid lähevad selles mõttes kähku kahjulikuks, et kui nõudmised on liiga ranged saanud, siis minusugune tahab ikka kõik ära teha, tegelikult peaks maha istuma ja seda nimekirja kriitilise pilguga vaatama. Mul oleks nimelt vaja võimalikult kiiresti järele õppida põhimõtteliselt ülikooli ja kümne aasta töökogemuse jagu materjali, sest ma tunnen end tööl lauslollina. Õnneks on firma meile tasuta Pluralsighti kontod andnud, nii et võta järjest kursused ette ja anna minna, aga neid asju, mida ma ideaalis võiksin teada, on NII PALJU. No näiteks. Mul võiks olla üldine arusaam sellest, mis on Node.js, aga selleks, et sellest aru saada, võiks olla mingid algteadmisedki HTML-ist ja CSS-ist. Hetkel kasutatakse meil MySQL-i, aga vanasti kasutati PHP-d, nii et mõlemast võiks aru saada (esimest oskab normaalne inimene nagunii natuke kasutada ka, sest iial ei tea, millal peab mingeid päringuid tegema). Javascript muidugi ka, selles võiks isegi normaalselt orienteeruda, no ja jQuery on selle loogiline jätk. Nii et ma õppisin terve eelmise nädala, sh nädalavahetuse, ja koormus hakkab vist tiba liiale minema, sest kui ma enam boulder cuppi ka vaadata ei viitsi (no täiesti ükskõik on sellest hetkel, mis on minu puhul haruldane), oleks ilmselt väikest puhkust vaja. Töökaaslased leiavad, et mind võeti ju tööle täie teadmisega, et mul puudub erialane haridus, nii et polevat põhjust liigselt pabistada, aga samas leian mina ise, et mind võeti tööle ka eeldusega, et ma õpin selle nelja kuuga valdkonda piisavalt hästi tundma – seda enam, et pea kõik IT-inimesed, keda ma tunnen, täiendavad end nagunii kogu aeg pidevalt, ka pärast 20 aastat valdkonnas sees olemist, nii et õppima peaks nii või teisiti. Aga no päris hulluks pole ka tõesti mõtet minna, selle pärast ma kirjutangi nüüd targa raamatu lugemise asemel hoopis teile blogipostitust, sest see on minu lõõgastus. Siis tunnen end paremini ja ei pea mitut tundi kassipilte vaatama.

Ahjaa, perfektsionismist veel. Vahel on raske aru saada, kust perfektsionismi ja kadeduse piir läheb. Mul on kohe mitu juhust olnud märgata seda, et kui sa teed midagi, mille peale teised natuke kadedad on, siis isegi kui sa ise sellest rääkima ei lähe, aga nad näiteks blogis või instas või facebookis midagi näevad, peavad nad ütlema tulema, et sa teed seda kehvasti või valesti. No näiteks kui inimene ise ei saa parajasti ronida, sest tal on vigastus, aga ta tegelikult tahaks, peab ta minu ronimispilti nähes ütlema tulema, et “see pole ju ametlik rada” (sest noh, oma lõbuks sõpradega rada teha on ilmselgelt keelatud). Siin on mu treeneril ka selline komme ja tema puhul ilmselgelt pole tegu kadedusega, nii et mulle jääb täiesti arusaamatuks, MIKS teda huvitab, kas ma ronin “ettenähtud” rada või tegin ise endale ülesande. Iga rada on kellegi tehtud ju, mis see minu tehtud kehvem peaks olema. Ja ma ei räägi siin sellest, kui hea tehnikaga inimene ütleb mulle, et “videost on näha, et puusad pole piisavalt seina lähedal, proovi rohkem seda jälgida”, mis on konstruktiivne kriitika ning alati abiks, vaid just sellest, kui näiteks inimene, kes ise ei julgegi väljas ronida või on parajasti vigane (jah, vingungi mõnuga, sest ta ei räägi eesti keelt, nii et ei jõua siia blogisse mu iginat lugema), tuleb ütlema, et “ah, see on nagunii lihtne”. Anna andeks, et ma su standarditele ei vasta, eks me kõik arenemegi oma tempos siin ometi. 😀 Võetakse varsti ära su lahas, ei pea enam vinguma.

Mõtlesin kohe selle peale, kas mina ka ronimistrennis teen seda – sest rajalugemisoskus on mul hulga parem kui oskus seda sama rada ilmtingimata ise ronida. Nii et ma ütlen küll vahepeal inimestele, et proovi siin põlv välja keerata või vasak külg sees minna. Aga see, et keegi ronib koledasti, lipsab mul üle huulte ainult siis, kui mõni kahemeetrine kolge ainult pikkusega raja ära ronib. Saan aru küll, et see on mul kadedus, sest mina ise olen ainult paarikümne sentimeetriga kääbuste hulgast välja arvatud ja pean kogu aeg teistest rohkem pingutama, nii et ma tõesti näen vaeva, et suud kinni hoida. Küll aga on meil Jakkoga (st mu treeningpartneriga) mõlemal selline komme, et kui me parajasti ise liiga väsinud oleme, et raskeid asju ronida, hakkame me algajaid õpetama (lihtsam ju kellelegi v2 ette näidata kui ise v6 kallal pingutada) ja meie vaene Anakin on kohati päris kurnatud meil käes.

Või see, et nüüd, kui mul on hakanud kätelseis välja tulema, on mitu inimest ütlema tulnud, et mu keha on liiga banaan, jalad pole piisavalt kokku surutud jne – nõus, on banaan, ma taas ei varjagi seda, et see on protsess ja mul on “korrektse” kätelseisuni veel pikk tee minna, enne kui ma ise oma vormiga rahul olen. Aga kas te kujutategi ette, et inimene eile ei osanud, täna ka ei oska, aga homme oskab järsku ideaalselt? Öelda, et ära tee, kuni veel ei oska, on nagu öelda, et ära räägi prantsuse keelt, kuni see sul välja ei tule – ükskõik milles mingilegi tasemele jõudmine eeldab seda, et sa teed enne tükk aega seda asja kehvasti. Ja ma küll ei häbene mitte ühtki keelt, mida ma ainult kokutades rääkida suudan, ega näiteks v10 ronija kõrval oma v3 punnitada, sest see on normaalne arenguetapp. Okei, eile oli natuke imelik, kui üks Eesti parimatest ronijatest huvitunud pilguga vaatas, kuidas ma ühe v4 pealt alla kukkusin – kuigi ta oli rohkem sellise näoga, nagu tal oleks huvitav vaadata, kuidas jupats sellist rada ronib. Ma lähen kergelt lukku sellises olukorras ja lähen hoopis nurga taha, aga no nii teoreetilisel tasandil leian, et ei peaks häbenema. Ja huvitaval kombel ei ole mitte ÜKSKI neist ütlejatest olnud selline, kes ise oskaks kätel seista. Need, kes oskavad, pakuvad konstruktiivseid nõuandeid (“proovi kerelihased rohkem pingul hoida ja jalgu tugevamalt üles suruda, lähed vähem banaaniks”). Need, kes tahaksid, aga ei oska, tulevad kohe abivalmilt (ja rohkem või vähem sapiselt) oma seisukohta jagama.

No ja isegi erialavahetusega olen seda täheldanud. IT-inimesed ise ei ole halvustavad, vaid küsivad pigem huviga, et palju siis paari kuuga külge jäi. Inimesed, kel endal pole kogemust ei erialavahetuse ega IT-ga, on aga paar korda ütlema tulnud, et nagunii mõne kuuga midagi ei õpi. Ja kui ma ütlen, et muidugi mitte, aga päris hea löökalgus ju, siis kehitavad lihtsalt rahulolematult õlgu. Õnneks on muidugi sellised inimesed rahale orienteeritud, nii et kui ma mainin, et palgas olen ma juba võitnud, on see sellistele piisav vastus, sest no mis sellest, et mul on praegu huvitavam vms, raha loeb ju. Aga no ükski neist pole tglt ka päris sõber olnud, ju nad ongi rohkem norida tahtnud.

Kui kellelegi jäi arusaamatuks, miks see lehekülg hala, siis siin oli kaks mõtet:

1. Iseendaga tuleks leebem olla. Kuni teed nii palju, kui jaksad, on hästi. Piisav puhkus on oluline, ületöötamisest tuleb kõigile ainult halba.

2. Ma ei saa aru,  miks peaks üks täiskasvanud inimene tahtma pidevalt kedagi teist kritiseerida. Maailm oleks ju parem paik kui minusugune võiks elada oma pideva dieediga, monogaamses suhtes ja ateistlikuna ning mõni teine elaks oma saja kiloga, nägu sulajuustus, moslemina, olles üks oma abikaasa kolmest naisest – ja kumbki meist ei arvaks, et ta peaks ilmtingimata teisele ütlema minema, et “ma küll aru ei saa, kuidas sa niimoodi elad” või “sa tegelikult võtaksid täiega alla, kui sa juustu ja Nutellat ei sööks” (kui teine inimene ise ei hakka rääkima sellest, kuidas ta olukorraga üldse rahul pole). Ja taas, kui keegi võtab pidevalt avalikult sõna, on okei ka vastu sõna võtta. Ma räägin siin olukorrast, kus mingi mammi nuusutab rahulikult oma aias lilli, ja keegi teine tuleb küsima, miks ta rohkem peenraid ei rohi. Fuck you, that’s why.

Mina ja suurfirmad (epilaatoriarvustus ka)

Mäletate, mul oli vaja uut epilaatorit. Mõtlesin, et olen taibukas, tellin selle Prantsusmaa Amazonist (odavam!), saan Prime’i testida, reedel juba selle kätte ja kõik ideaalne. Just sellise tellisin, nagu pildil, sest raseerijat mul vaja ei ole, saan igal pool epilaatoriga hakkama – ja põhimõtteliselt sama raha eest, mille eest Eestis pakutakse ainult epilaatorit, sain siin spa täispaketi, st epilaator + koorimisotsikud + eraldi näopesumasin (nagu kellel kuradil on üldse vaja eraldi näopesumasinat???). Jätka lugemist

Kui viltu saab vedada (räägime nüüd vahelduseks karvadest)

1-braun-silk-epil-9-skinspa-9-961e-front

Ma ei ole siin vist veel rääkinud, aga mind ootab nädalavahetusel ees üks pulm. Pulm pole Eestis, nii et tuleb varakult valmistada. Ja mul on lihtsalt MEGAKIIRE. Nagu konkreetselt nii kiire, et polegi lihtsalt aega minna uusi kingi ostma (kuigi hädasti oleks ju ekstra pulmadeks ca 25. paari vaja) ja kosmeetikuaja sain ainult tänu taeva abile, et veel viimasel hetkel kasvõi normaalsed kulmud pähe saaks ja ripsmed tiba tumedamaks.

No ja hakkasin mina eile siis jalgu epileerima. Ma nimelt pean seda alati paar päeva varem tegema, sest järgmisel päeval on nahaärritus, ülejärgmisel on juba normaalne. Hakkasin mina siis jalgu epileerima ja mis te arvate, kas otsustas mind juba üle kahe aasta truult teeninud epilaator, et just nüüd on see hetk, mil ta peaks töötamise lõpetama, või jaa?

Nagu täitsa lõpp, istun mina seal peldikus ja kujutan ette, kuidas tuleb pulmakülaline Ida-Euroopast, üks jalg karvane, teine sile. Okei, rahu, ainult rahu, mida poisid tööl ütlevad, kui ma jälle kurdan, et midagi ei tööta? Kas juhe on seinas? Jah, on, tööle läheb, lihtsalt väga koledat häält teeb, kui sisse lülitada. Kas sa oled proovinud seda sisse ja välja lülitada? Jah, proovisin, ikka teeb SEDA häält. Kas sa oled proovinud seda korraks lahti võtta ja tagasi kokku panna? (Ma pean tunnistama, et seda ei küsi poisid töö juures mitte kunagi, selle aja peale võetakse asi alati minu käest ära, näiteks tuli Kostja ise ükspäev mu juhtmevaba arvutihiirt laadima panema, kui ma kurtsin, et see ei tööta.) Tõsi, selle peale meenus mullegi, et epilaatoripäid saab eemaldada ja lisada ning epilaator töötab hammasrattaülekandega. Nii et võtsin lahti, puhastasin pisut ja panin kokku tagasi – ning vaata imet, masin hakkas normaalselt tööle ja töötas veel 10 minutit kenasti, enne kui uuesti katki läks. Aga selle aja peale olid mul mõlemad jalad rahuldavale siledusastmele jõudnud, nii et sain kergendatult ohata ja masina sahtlisse ära panna (no äkki keegi oskab ära parandada).

Vähemalt ei pea väljamaale rahvale naerualuseks minema. Või noh, vähemalt mitte seoses sellega.

Aga nüüd on muidugi uut epilaatorit vaja. Ma olen selles mõttes suht nerd, et mulle täiega meeldivad kellad ja viled + ma vihkan täiega sissekasvanud karvu, aga suvel palavaga, kui nahk rohkem higistab, pean nendega pidevalt maadlema, koorin või ei koori. Nii et mõtlen nüüd, kas olen valmis Brauni uue seeria Silk Epili spaaversiooni eest raha välja käima, sest esiteks on see võimas ja ilus ning teiseks meelitavad mind täiega need kehakoorimisotsikud. Kui neist tõesti sissekasvanud karvade vastu kasu oleks, oleks täiega äss. Ainult asjaolu, et seda ei saa juhtmega üldse kasutada, tundub natuke hirmutav, sest 7. seeria puhul kurdeti päris palju, et aku kasutusiga oli ainult alguses 40 minutit ja hakkas kõigest mõne kuuga märgatavalt lühenema.

Ja see on nüüd maailma kõige hullem Esimese Maailma probleem, aga mind veidi häirib see, et tundub, et valged on odavamad ja värvilised kallimad, nii et ma nüüd siiralt mõtlen, kas tahan ühe värvilise triibu eest rohkem maksta – või et telliks näiteks Amazonist ja ootaks tiba kauem, aga saaks sama raha eest värvilise. 😀 Raske on ikka tainapea olla, tõesti.

Kellelgi muidu kogemust on selle koha pealt, kas need koorimisotsikud tõesti toimivad ka? Sest ma olen sissekasvanud karvadega võitlemiseks suht miljonit asja proovinud, siiani tundub küll, et mõjuvad palvetamine ja pidevalt kaks korda nädalas naha koorimine – ja needki ei aita kõiki vältida, sest mul on paks koopainimese nahk. Masinat ennast võib muidugi ka kommenteerida (kuidas aku pärast aastat aega peab jne) või midagi muud soovitada, ma vaatan, et Philipsil näiteks on soodukas.

Ahjaa, kui teil on mingi salanipp, kuidas igaveseks sissekasvanud karvadest lahti saada, siis käige see ka muidugi julgelt letti.

 

Suudlen

Teie hetkel õnneks siiski karvutu blogija

  • Rubriigid