anna kannatust

Olen vahelduseks proaktiivne

Lähtudes sellest, et ma muud ei teegi, kui kurdan, siis olen kindlasti kurtnud, et meie verandakatus laseb läbi. Eelmisel kevadel pidi üks tuttav ehitaja selle ära parandama, aga lubas ja lubas, et kohe jõuab ja kohe tuleb hinnapakkumine jne jne jne – kuni kevadest sai suvi, suvest sügis, tema käis vahepeal suisa kõrvalmajas objektil, aga meie juurde ei jõudnudki. St jõudis, aga hinnapakkumist ei tulnud. Kuna kõrvalmaja omanik ausalt öeldes väga rahule ei jäänud, siis ma selles mõttes ei kurvasta ka, aga see ei muuda seda, et olen siin mitu päeva iga kahe tunni tagant suurt ämbrit tühjendanud, sest vett muudkui tuleb ja tuleb. Täna õnneks on rahulikum juba. Aga see-eest on mul vahelduseks kodubassein, mitte sugugi igaüks ei saa sellist luksust endale lubada, eriti verandal. Kahjuks on basseinist kõige rohkem huvitatud muidugi mu järeltulija, kes üritab end iga hinna eest sinna pressida, kui ma ämbrit tühjendama lähen. Nii et mõtlesin, et viskan seekord varakult õnge … ei mitte verandale, vaid teie hulka, ja küsin, kas siin on keegi, kes oskab ise mul selle katuse korda teha või soovitada kedagi, kes tõesti teeks oma hinnapakkumise varsti ära ja ideaalis juba kevadel katuse ka korda. Selles mõttes, et ärge saage valesti aru, mul ei ole vaja, et keegi praeguse ilmaga seda isegi vaatama tuleks, hinnapakkumine võib ka vabalt märtsis-aprillis tulla, kui ilm normaalne, ma lihtsalt tahan teada, et see inimene päriselt ka kokkulepitud ajal kohale ilmuks, sest eelmisel aastal sai ikka väga selgeks, et kes aprillis meistrimeest otsima hakkab, on juba lootusetult hiljaks jäänud. Selline kummaline olukord, kus ühelt poolt on ehitusmaterjal nii palju kallimaks läinud, et mõtled, kas raatsid üldse midagi teha, aga samas on kõigil spetsialistidel käed nii tööd täis, et ilmselgelt teised küll raatsivad. 😀

Muidu on hea elu olnud, juba kaks nädalat olen kaks korda nädalas trenni saanud. Tulevast nädalast hakkab Merru korra nädalas kolm tundi ühe omavanuse poisiga koos hoius ka käima, nii et teoreetiliselt saaks isegi mehega liiditrenni minna (praktikas ei tundu ta viimasel ajal üldse ronimisest huvitatud, isegi sõpradega baari pean teda sundima, et ta mul ainult kodus ei istuks). Aga üle hulga aja on mul isegi projekt, st päris projekt, mitte selline, mida kaks trenni projektid ja ongi tehtud. Tahaks selle kollase raja ära teha, aga esialgu ei suuda ma seal üldse midagi peale algasendi teha. 😀 Algab siis sellest asendist, mis pildil näha, järgmine liigutus oleks parem käsi viia vasaku käe kohal olevasse kollasesse nukki ja keerata keha ümber, nii et jalad tuleks kaamera poole. Probleem on siis see, et ma olen nõrk ja mul pole kerelihaseid, on ainult suured unistused. Aga rada on megalahe.

P.S. Ma arvasin alati, et sellised videod on naljaga tehtud, aga see viimaste nädalate venitamine on näidanud, et ei, kui üritada lapse ärkveloleku ajal joogat teha, siis just nii lähebki. Mul on veel double trouble, sest kui teen seda lapse uneajal, on kohe kass kohal, et ise mulle kõhu alla pugeda. 😀

anna kannatust

Always be kind

Väga hariv konto on see, eelkõige küll prantsuse keelele pühendunud, aga muuhulgas sain siit teada, et hispaania keeles esposas = käerauad (esposa = siis naissoost abikaasa, eks ole, nii et teatav konnotatsioon on siin)

Ei saa ma sel nädalal keeleteemadest üle ega ümber. Ma ei tea, miks, aga tuli Sirruga jutuks see, et vahel on reaktsioon mingile väljendile mingis keeles täiesti ebaloogiline. Minu näide siis, et ma ei saa sinna midagi parata, hispaanlaste aqui tiene tundub mulle kuidagi rohmakas ja tahumatu, mis sellest, et ma saan aru, et see on tõlkes ju enamvähem sama, mis here you go või voilà. Ja hispaania keel on mu lemmikkeel, aga mul on tunne, et ma olen sisimas selle konkreetse väljendi suhtes natuke traumeeritud, sest kui ma ise Disneylandis töötasin, olid hispaanlastest kliendid selles mõttes kõige hullemad, et nad küsisid ALATI leiba (saia) juurde ja pool sellest saiast oli ALATI hiljem laua all, ka siis, kui seltskonnas lapsi polnud (ei ole vaja mulle rääkima hakata, et neil on lihtsalt kombeks jumalatele ka väike suutäis annetada, kui mina pean neid annetusi koristama).

Igatahes Sirru ütles mu jutu peale, et huvitav kriitika inimeselt, kelle rahvuskaaslased ütlevad toitu serveerides, et ära ainult vingu.

Mina: ???

Tema: “Well how else are you supposed to take it when someone gives you food and asks you to be kind?”

Tõsi ta on, see meie “ole lahke” on selles mõttes naljakas väljend küll.

P.S. Ma teadsin küll, et lastel paindub kõik paremini, aga nägin täna, kuidas mu titt lauale ronides VÄIKEST VARVAST nö pöidlana kasutas, et küljelt suruda. Nagu mida kuradit, ma läksin nii kadedaks. 😀

anna kannatust

Keeltest, lubadustest ja arvutamisest

Uue aasta puhul peaks vist tegelikult lubadustest alustama? Mul on esimest korda sel õppeaastal täiesti koolivabanädal, sest mu lõputöö jooksis nii ummikusse, et võtame korraks aja maha ja proovime uue teha. Loodetavasti sellise, kus ma vähem suitsidaalseid pajatusi pean analüüsima. Seksisõltuvus näiteks on läbi käinud. Mulle meeldib see, kui detached from normality mu kolleegid on. Ma ütlesin, et mul ongi enesetapulugudest kõrini, mille peale üks ütles, et nojaa, aga need lood on ka problemaatilised, sest seal võib palju igasugu rõvedusi olla. Ma mõtlesin, et härrasmehed muretsevad minu hingekese pärast, aga enne, kui ma reageeridagi jõudsin, ütles teine, et tõsi, eetikakomiteel võib ütlemist tulla. 😀 Ja nad mõtlevadki igast asjast niimoodi tehniliselt, akadeemiliste piirangute raames, mingi emotsionaalne pool ei tule sissegi. Näiteks sünnitusjärgse depressiooni teema langes kohe ära, kui nad kuulsid minu käest, et seal on ajaline mõõde oluline – kuus esimest nädalat võid iga päev nutta ja see on normaalne baby blues, pärast seda hakatakse alles PPD-st rääkima, mis tähendab, et me saaksime kaasata ainult postitusi, kus iga kord selgelt tite vanus ära mainitakse. Igatahes on mul selle väikese ummiku tõttu rohkem aega blogimiseks ja muuks selliseks, nii et mõtlesin, et kirjutan oma uuskuulubadustest. Või uusnädalalubadustest.

Nimelt ei ole mul hetkel selliseid eesmärke, et tasuks uusaastalubadusi teha, küll aga olen ma märganud, et olen viimasel ajal elanud nagu orav rattas, kes ei oska teadlikult aega maha võtta, et analüüsida, kuidas enesetunne on, sest kogu aeg põleb midagi. Või isegi kui ei põle, lasen väsimusest ja mõtlemata sisseharjunud rutiinis. Näiteks hakkas selg valutama, sest ma ei teinud kogu detsembri mingit trenni peale mõne üksiku lõuatõmbe, sest kogu aeg mõtlesin, et küll ma saan kohe ronima. Nii et minu esimene uusnädalalubadus on nädal aega iga päev oma selga natuke venitada. Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis minu uusaastalubadus on järelikult vähemalt kord nädalas võtta viis minutit, et teadlikult mõelda, kas peaksin tegema oma igapäevaelus ajutiselt mõne väikese muudatuse, et end vaimselt ja/või füüsiliselt paremini tunda.

Muidu on mul ilmselgelt aega üle, sest olen siin mõelnud, et peaks ikka rohkem prantsuse keelega tegelema, et see mul päris meelest ära ei läheks. Näitasin näiteks Meritile seda multikat, sest see on armas, ja kuigi sain kõigest aru, tundsin kuidagi eriti teravalt, kui vähe ma ise seda hetkel rääkida oskaksin. Nimelt on prantsuse keeles nii, et üldiselt s sõna lõpus ei hääldu, välja arvatud teatud erandites, nagu fils ja ours, kus see on, noh, s. Susisevam ehk veidi kui meil. Aga see tegelikult on vist ainult Pariisis nii, sest lõuna pool hääldavad nad julgelt pooltele kaashäälikuga lõppevatele sõnadele ö lõppu, nii et isegi bonjour ei kõla nagu bonžuur, vaid bonžuurö. Ja no vot, kui te vaatate selle multika päris algust, kus selle nime lauldakse, siis siin on ka petiit uursö bran, sest no suupärasem lihtsalt on sinna vokaal vahele pista, kui järgmine sõna ka kaashäälikuga algab. Seda siis igal pool, nii on kergem rääkida, lihtsalt mina olen juba nii kaua ainult lugenud seda keelt, et mitte mingit tunnetust pole enam, kus on normaalne midagi juurde või välja hääldada. Näiteks see, et on petiiT uursö, on liaison – teatud juhtudel hääldatakse t või s sõna lõpus välja, kui järgmine sõna täishäälikuga algab. Ja teatud sõnade puhul seda EI tohi teha. Ja kui see tundus liiga lihtne, siis on ka teatud sõnad, kus seda tehniliselt tohib teha, aga pole kohustuslik, AGA … Kui sa otsustad selles kontekstis seda kasutada ja näiteks väljendis un grand enfant d välja hääldada, siis nüüd peaksid sa üleüldse formaalsemat stiili kasutama ja hääldama selle d põhimõtteliselt t-ks (no et kirjapilt oleks nende mõistes umbes grantenfant). No ja s/x läheb rohkem z-iks jne. Aga mina küll iial ei mäleta, kas see on nüüd kohustuslik liaison või lubatud liaison. Mitte et see üldse mu suurim hääldusprobleem oleks muidugi, aga tuli selle laulukesega meelde.

Nüüd jõuame küsimuse kohani. Seda, mis on liaison, ma mäletasin. Äkki mõni targem (Notsu näiteks) mäletab, mis selle ö tähe kahe kaashääliku vahele pistmise korrektne nimetus on?

Ja teine asi, mida ma tahtsin öelda, on see, et ma olen ikka väga kriitiliseks muutunud. Varem olen mõelnud, et kui on üks asi, mida mina kunagi ei kritiseeri, on see, kui mõni inimene sugusid ei mäleta, sest mina ise räägin prantsuse keelt võõrkeelena ja ma pean ikka iga kord endale meelde tuletama, et näiteks un croissant ja siis kõik arvavad, et ma olen debiilik, kui viltu läheb (Paul Tayloril on naljakas stand-up selle kohta). No ja just nägin mingit tviiti, kus keegi ütles oma emakeeles “un fois,” ja minu esimene mõte oli, et täitsa lõpp, kas selle inimese vanemad teda tõesti ÜLDSE ei armastanud ja lapsele õhtuti raamatuid ei lugenud. Iga muinasjutt algab neil ometi lausega il était une fois, no kuidas sa teed SELLIST viga. Ühesõnaga kuidagi väga kriitiline olen ma inimese kohta, kes laste multifilmi keelest rabatud on.

Minu oma laps läheb muidu Mowglieks kätte ära. Näiteks kui talle mõni snäkk kätte anda, paneb ta selle põrandale ja siis sööb seda nagu loom. Eeldan, et ühelt oranžilt paksmaolt õpitakse neid halbu kombeid. 😀 Sai jõuludeks lauakese ja toolid, mõtlesin, et hakkab ehk selle ääres istudes nüüd joonistama. Aga ta avastas kohe, et laua saab lükata päris vastu seina ja siis saab ronida põrandalt toolile, toolilt lauale ja laualt aknalauale. Kahju kohe, et enam seda laste ninjatrenni ei ole, mis veel mõni aasta tagasi tegutses, sest mul on tunne, et tal oleks seal täiega lõbus. Isegi ujumas on nii, et kui ma panen ta basseiniservale, et sealt sukeldumist teha, hüppab ta kohe püsti ja tahab hoopis kuskile ronima minna, nii et talle oleks mingit ukerdamistrenni vaja. Vello Vaher teeb pühapäeviti tsirkusetrenni lastele, aga see pole nagu päris see.

Ahjaa, matemaatika. Ma ei mäleta, kas eelmises teemas ka mainiti (nagu vist mainiti), aga nüüdseks olen ma sada korda erinevatelt inimestelt kuulnud seda, et tasub saada vähemalt 2 last ja seda 2-3aastase vahega, sest siis nad mängivad omavahel ja sinu elu on kergem. Kui inimesed NAGUNII lapsi plaanivad, siis võib ilmselt nõustuda, et väikese vahega on parem, aga mõtlesin siin sellele “ühest küll piisaks, aga teeme ikka ühe veel, et tulevikus kergem oleks” loogikale. Et te tõsiselt tahate öelda mulle, et kui mul on variant A, et ma ei saa 2-3 aastat normaalselt magada ja jooksen kogu aeg jalad rakku, või variant B, et ma ei saa 4-6 aastat normaalselt magada ja jooksen kogu aeg jalad rakku, siis see teine variant on tegelikult kergem, sest nüüd nad mängivad koos ja mul on hulga vähem tööd. Mkm, ainult matemaatiliselt see investeering minu jaoks küll seda väärt pole. 😀 Selles mõttes, et kuue aasta pärast oleks see ainus laps ju täpselt sama moodi kuuene ja enam ei elaks kogu aeg vanematel seljas, sest nüüd oleks juba oma sõbrad ja trennid ka, ainult et vahepeal on õnnestunud veidi ka normaalselt magada. Ja kui neid on nüüd 2-3, siis võivad nad koos mängida küll, aga nad käivad ju erinevates trennides, erinevatel sünnipäevadel, avastavad erinevatel päevadel õhtul kell 10, et homseks on vaja kooli jänesekostüümi, jne. Nii et selle aja, mis sa hoiad kokku selle arvelt, et nad koos aega veedavad, kulutad sa lihtsalt kellegi kuskile vedamise peale ära. Ja sellest ma siin üldse ei räägigi, et raudselt ei taheta noorimat pool ajast mängu võtta jne.

Vat koerte puhul ma olen nõus, et kaks on lihtsam kui üks, seda enam, et seal on see miinuspool väga lühike, võtad kahekuuse kutsika ja neljakuune jaksab juba öö otsa põit kinni hoida ning edaspidi saad nad alati koos parki mängima viia.Aga lastega kulutad kuus aastat selle peale, et kolm väänikut kaela kandma kasvatada, ja noorem on sul nüüd ikka kahene ja kaks vanemat keelduvad teda mängu võtmast. Ja siis ei õnnestu neid samasse lasteaeda panna ja … Ehk siis kõlab täpselt selline asi, nagu miski, mida inimesed ütlevad, et oma valikuid õigustada. Ma ei tea muidugi, miks, võib ju lihtsalt öelda, et “mulle meeldivad lapsed”, see on jätkuvalt igati ok seisukoht. Ja saab öelda “mulle hirmsasti meeldivad puudlid,” ilma sinna lisamata “nii et sa peaksid kindlasti ka ühe võtma.” Mulle näiteks hirmsasti meeldis see, kuidas Kaamos ütles, et ta tahtiski viit last. Tahtsin ja tegin, mis siin teistel enam vinguda ja midagi enamat polegi vaja selgitada.

Aga seda peab küll ütlema, et isegi mina, kes ma olen blogis korduvalt öelnud, et inimeste ootused ei lõppe kunagi, ei olnud valmis selleks, kui kiiresti see “millal te ükskord lapse saate?” inin läks lihtsalt üle “millal siis teine laps tuleb?” ininaks, ilma et seal vahel üldse mingit hingetõmbeperioodi oleks olnud. Ma tõesti naiivselt arvasin, et vähemalt paar aastat on nüüd selle koha pealt vaikus majas. Kõige huvitavamas seisukohas on ilmselt kolme lapse vanemad, sest neilt küsib pool suguvõsa, millal neljas tuleb, ja teine pool, mis neil viga on, et nad nii palju lapsi said. Või mis suguvõsa, laste arv on miskipärast selline asi, mida kommenteerib ka poolvõõras mölakas kooli kokkutulekul. See vist oligi mu eelmise postituse ajend, mind nagu otseselt ei häiri üldse need jutud, mind lihtsalt siiralt üllatas see, et laps on vaevu aastane ja juba hakkab seda uksest ja aknast tulema, nii kui nina välja pistad.

Teie kohta ei ütle ma midagi, teie olete kõik imelised. St eriti imelised on muidugi need, kes viitsivad ka kõik mu keeleteemalised jutud läbi lugeda, väga toredad kaks inimest olete. Aga teised ka.

anna kannatust

Ja ongi möödas

Kas te suudate uskuda, et see lapsuke on juba aastane? Täiesti ulme, kuidas aeg lendab, kui sa ei maga. 😀 Sirru tegi siin ise confetti cake’i talle sünnipäevaks, kuigi see muidugi ei andnud päris sellist tulemust nagu peaks. Õige confetti cake näeb siis seestpoolt ka selline välja:

Nii et ta pingutas väga, et leida õiged terakesed, mis laiali ei sulaks ja ikka ilusad oleks. Leidiski! Aga siis selgus, et lollid ülemõtlevad eurooplased ei luba seda õiget jahu kasutada. Nimelt valgendatakse meil Euroopas jahu päikese käes, aga USA-s valgendatakse seda valgendajaga (kloriid, peroksiid, bromaadid), sest no nagunii aurustub ära ju, mis siin muretseda. Mis vähk, smähk, eluaeg nii söödud. Ah USA on 125st riigist toidu ohutuses 123. kohal? Ei oska arvatagi, miks see küll nii võiks olla. Igatahes oli ta sunnitud tavalist jahu kasutama, nii et seestpoolt kook täpiline ei olnud. Lapsel oli savi, sõrmega maitses korraks, aga tema jaoks oli see liiga magus nagunii, nii et palju ma ei lubanud talle anda – mitte et ma oleks pidanud eriline Hitler olema, tal polnud huvigi selle vastu, ainult küünalt oleks tahtnud närida.

Küünlanärimine või pigem küünlanärimissoov on loodetavasti eakohane, mis seal ikka. Meil oli siin vahepeal ühe aasta ülevaatus, sain teada, mis kõik nõuetele ei vasta. Nimelt peaks aastane ütlema neli sõna, aga tema ütleb kolm (tegelikult ütles vahepeal oma isale dada ka, aga miskipärast jättis järele – kui see ka sisse lugeda, siis on tõesti neli). Hetkel ütleb emme, dedi (Freddy) ja ei. Ja noh, kui süüa tahab, ütleb tegelikult mämm, mida arst loeb ka sõnaks. Kusjuures mul pole õrna aimugi, miks ta seda ütleb, sest mina seda sõna ei kasuta ja ma pole ka märganud, et mu vanemad seda kasutaksid, ta on omal algatusel kuidagi otsustanud, et söök on mämm. Ma muidugi viisaka inimesena reageerin sellele ja annan talle siis süüa, kui ta küsib, nii et eks see kinnistab, aga last nälga ka ei jäta ometi.

No ja teiseks sain teada, et aastane peaks ise lusikaga sööma. St algusest lõpuni, ise lusika kaussi panema, täitma, suhu panema ja uuesti kaussi viima. Minu oma eeltäidetud lusikaid tühjendab küll kenasti, aga kui kauss käeulatuses on, läheb sinna sisse kas käsi või terve näolapp, lusikaga seal küll sonkima ei hakata. Ma ausalt öeldes ei näe ka väga probleemi, ta on nüüd väga hiljuti (äkki nädala või kahe eest) hakanud lõpuks tegema seda, et ta mitte ainult ei tiri mul prille eest või klotse mängumajakesest välja, vaid üritab neid ka tagasi panna, nii et küll see hakkab vaikselt tulema. Ja pai teha oskab nüüd väga kenasti, vähemalt oma mammutile. Kassiga läheb ikka natuke liiga hoogu.

Aga see-eest on ta muidugi füüsiliselt väga tubli, jookseb ringi, ronib igale poole jne. Peenmotoorika ehk kannatab oodata, kuni ta ise natuke rohkem huvi üles näitama hakkab. Sest näiteks joonistamist ma olen üritanud talle tutvustada, ta hetkel veel ei saanud üldse aru, et jooned tekivad paberile jne. Või üks huvitav näide. Kes jälgib mu instat, teab, et ta suudab juba ammu ise oma voodisse ronida ja sealt jalad ees alla tulla (olgu öeldud, et ta tuleb kenasti kõhuli alla tavaliselt, ma ei tea, miks ta videos näoga kaamera poole oli, aga seda teeb ta ainult siis, kui saab kuskilt ohutult kinni hoida) – aga samas ta ei tundu aru saavat, kas voodil on pulgad eest ära võetud või mitte. Või siis on ta minust nii palju kavalam, et saab aru, et kui ta hakkab end jõuga vastu pulki rammima, küll mina siis need sealt eest ära võtan. 😀 Aga ma kahtlustan pigem seda esimest varianti. Targad raamatud ütlevad, et lapsed hakkavad alles ca 18kuuselt aru saama värvide ja kujundite jms kontseptsioonist (kuigi nimetama õpivad värve ja kujundeid veel hiljem), aga huvitav ikkagi vaadata arenemas seda väikest inimest, kes ei tundu eelmise aastaga võrreldes enam üldse nii väike.

Piima sööb jätkuvalt. Mul kosmeetik iga kord küsib, kas IKKA pole võõrutatud, ja räägib, kuidas tema võõrutas mõlemad lapsed nende esimesel sünnipäeval. See tundub küll kuidagi karm. “Palju õnne, tissiga on nüüd ühel pool!” 😀

Klassika on see, et just enne üritusi suudab ta end siniseks kukkuda, et inimesed ikka arvaksid, et ma lapsepeksja olen – pildilt õnneks ei paista, aga tal tegelikult neid sel hetkel suisa kaks

Muidu olid jõulud, ma ei tea, kas te märkasite. Need läksid meil väga kenasti. Me pole siiani oma autot kätte saanud (see on nüüd konkreetselt kuu aega paranduses istunud ja juppi oodanud), nii et saime mu vennaga Tartusse ja rongiga koju. Tõelise jõuluimena käitus titt igati nunnusti. Ja kui muidu talle ei meeldi, kui on palju rahvast, siis miskipärast sinna sugulaste majja (kus ta oli esimest korda elus) läks ta nagu oma koju. Viis minutit vahtis diivanil niisama ringi, siis hakkas üksi mööda maja ringi jalutama. Või noh, mis üksi, eks sugulased ikka hängisid temaga, aga ei tahtnud üldse mul põllepaeltest kinni hoida. Mängis koeraga, mängis kassiga, vaatas teisi lapsi jne. Ja kui muidu on tõsi see, et selles vanuses lapsed mängivad kõrvuti, mitte omavahel, siis temavanuse sugulase kohta käis see küll, aga paar aastat vanema sugulasega mängis ta küll suure rõõmuga. Näha oli kohe, et nii tore on tal teiste lastega koos olla, et hakka või mõtlema, et … No mitte teise lapse saamise peale, aga et peaks tihedamini teiste lastevanematega läbi käima või midagi.

Teise lapsega on nii, et tädi küsis mu käest siin üleeile, kas ma ikka ei tahaks teist. Sest jõulud ja iga sugulane peab seda vähemalt korra küsima, muidu võetakse vist sugulasekaart ära või midagi. Igatahes otsekohe sekkus Slava käsi või vähemalt saatuse sõrm. Nagu konkreetselt sel hetkel hakkas karjuma tema 11kuune, kes oli pea laua all vastu tooli ära löönud. Jooksin sinna teda välja sikutama, samal ajal hakkas vaikselt inisema Merru, kes oli laua peale roninud, aga sealt ära tulles laua ja diivani vahele kinni jäänud. Jooksin tema juurde, samal ajal läks 11kuune laua alla tagasi ja lõi UUESTI oma pea ära. 😀 Nagu see on see elu, mida sa mulle reklaamida üritad, kulla inimene. Kusjuures selle 11kuuse isa on mulle vist (nende kahe lapse kohta) kolm korda öelnud, et “ühel hetkel saab nii palju lihtsam, sest nad mängivad koos … st meil ei ole veel tulnud seda hetke, aga ÜHEL päeval”. Soovmõtlemine on selle nimi. Või nagu ameeriklased ütlevad, inimene suitsetab hopiumi.

Mul ei ole olnud mitut last, küll aga on mul olnud vend, ja me saime omavahel päriselt sõpradeks vist siis, kui me täisealised olime. 😀 Muidu mängisime me koos siis, kui ema karjus ja käskis mängida. Okei-okei, päris nii hull ei olnud, aga praegu oleme kindlasti suuremad sõbrad kui lapsepõlves. Üks mu sõbrannadest on öelnud, et ta mäletab oma lapsepõlvest, kuidas ta õde teda kägistas (palun nüüd vabandust, sest tean, et see õde loeb mu blogi, sorry, kui end ära tundsid 😀 ), lisaks olid nad kõik täiesti erinevate huvidega. Nii et see “õved on raudselt parimad sõbrad” minu jaoks küll mingi müügiargument ei ole, liiga palju näinud, kuidas see on täiesti vedamise küsimus. Ja ehk on selle esimesega veel liiga raske, aga praegu on küll selline tunne, et kui üldse teist tahaks, peaks see esimene vähemalt neljane olema vms – aga selle aja peale olen ma juba pea 40, nii et siis peaks tõsiselt mõtlema, kas ma tahaks ikka penskarina oma lapse ülikooliaktusele minna. Hetkel pakun, et pigem mitte. (Ja enne, kui keegi ütleb, et saage ikka väikese vahega, paar aastat on raske, aga see on seda väärt – yeah, mul on just parajasti kaks erinevat peret tutvusringkonnas lahutamas, sest LIIGA raskeks osutus, nad ütleksid küll kahtlemata samuti, et muidugi on lapsed kõike väärt, aga mulle, kellel see teine laps hetkel ainult teoreetiline on, on oma terve mõistus ja õnnelik abielu iga kell suuremad prioriteedid).

Aga jah, jõuludest oli jutt. Jõulud olid imelised, laps on jätkuvalt ärahellitatud, mänguasjade jaoks peab vist varsti eraldi kuuri ehitama.

Ahjaa, mul tekkis küsimus kõige kannatlikumatele ja järjekindlamatele – sest ainult sellised ometi jõudsid mammutpostituse viimase lõiguni. Mul endal pole seda kogemust, sest meie suguvõsas on kombeks, et kingitusi tehakse ainult lastele + siis ilmselt partnerid omavahel teevad ka, meie vähemalt teeme. Nii et ma ei saa ega oota kelleltki peale oma mehe kingitust ja pean seda igati mõistlikuks lähenemiseks, sest no nii saavad kõik seda, mida nad ilmselt tõesti tahavad ka ja ei pea keegi mõtlema, milliseid sokke kinkida vanaonule, kellega pole kunagi eriti juttugi ajanud. Aga ma internetist loen muudkui neid lugusid, et kui inimesed saavad lapse, siis mehele kingitakse edasi asju, mis on seotud tema hobidega, või mis on vähemalt just talle (nt alkohol), aga emale hakatakse kinkima asju, mis on kas tegelikult lapsele või vähemalt lapsega seotud (näiteks lapsele bodi ja emale sama mustriga särk või emale särk kirjaga “parim emme” vms). Mul mees ei tuleks vist kunagi sellise asja pealegi, aga ka Redditist jääb mulje, et selliseid asju teevad pigem teised sugulased, ja et tihti tehakse seda ka suisa sünnipäevadeks jne (taas, mul pole seda probleemi küll olnud). Kuidas teile tundub, kas kauge Ameerika mure või tehakse Eestis ka nii?

anna kannatust · literature

Ma ei tea, miks ma üldse üritasin

Kuna titt pole terve detsembri öösiti normaalselt maganud, mõtlesin, et kui ma nagunii magada ei saa, olgu sellest vähemalt midagigi kasu, ja tõstsin laupäeval ta voodi tema tuppa ära, otsusega, et ideaalis hakkab öösiti nüüd ainult oma voodis magama. Selles mõttes oli terve nädal selles suunas liikunud, et kui ta muidu magas ainult esimese sutsaka oma voodis, siis eelmisel nädalal pidin mitu korda teda ka keset ööd sinna tõstma, sest meie voodis ta magamise asemel lihtsalt vähkres. Olin seda kaua plaaninud, aga kogu aeg liiga väsinud olnud, aga nüüd oli kaks ajendit korraga – esiteks kolisid naabrite ehitajad lõpuks ometi majja SISSE (nad isegi selle tormiga ehitasid jätkuvalt väljas), nii et lärmi oli tunduvalt vähem, ja teiseks sai mul täiesti kõrini sellest, et ma soovitasin iga päev mehel teises toas magada, ta ütles, et ei, ta tahab ikka meiega koos oma toas olla, ja siis nägi päeval välja nagu täielik zombie. Nii et lootsin, et vähemalt tema saab magada.

Mõtlesin, et kolin esimeseks nädalaks samuti tite tuppa, eks siis vaatab edasi. Esimese hooga oli see küll eelkõige MULLE raske, mulle meeldib temaga kaisutada. Ta just nädalakese eest jõudis sinna, kus ta tahab üldse päriselt kaisutada, varem sõi kõhu täis ja keeras ennast minust eemale magama, nüüd ikka vahepeal tuleb päriselt kaissu. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis see parandas mu und metsikult, sest jah, titt ärkas jätkuvalt, aga ma sain vähemalt otsekohe uuesti magama jääda, sest kellegi norskamine ei seganud. 😀 Aga noh, siis tuli esmaspäev ja esmalt ärkasin mina sae kiunumise peale, sest töömehed on ilmselgelt otsustanud, et ilm soosib taas välitöid, ja seejärel jäi tema esimene lõunak kümneminutiliseks, sest saag ehmatas ta üles. Nii et mis mul üle jäi, tassisin ta voodi jälle magamistuppa tagasi ja eks nii see elu siis läheb nüüd, kuni see maja ükskord valmis on. Arvestades seda, et see pidi esialgu kolm kuud võtma ja üheksa sellest on juba möödas, siis peaks see ometi iga hetk juhtuma. Olen valmis kihla vedama, et kui nad ka välitöödega valmis saavad, jäävad nad sisetööde materjali ikka väljas lõikama. Nii et ma kibestunud täna.

Aga positiivse poole pealt – naljaka kokkusattumusena ootab mul hetkel lugemist kaks veealust maailma puudutavat raamatut, eestikeelne (Meelis Krafti “Veealused“) ja ingliskeelne (Rivers Solomoni “The Deep“). Eks näis, kas päriselt lugemiseni ka kunagi jõuan, käed niigi tööd täis.

anna kannatust

Hädad ikka oskavad aega valida

Olen nii palju alla võtnud, et XS-püksid, mis mees kevadel mulle meeltesegaduses ostis, on parajasti parajad 😀 Mitte enam kauaks tho

Mul oli suurepärane plaan, et jõuan oma kooliasjad kõik laupäeval valmis ja siis saan pühapäeval trenni minna. Jõudsingi! Aga lisaks otsustas auto laupäeval katki minna ja hetkel on Bolti hinnad Tallinnas sellisteks kasvanud, et boltides maksaks mul trenniskäik 50 eurot – ja bussiga läheks nii kaua aega, et mitte ei tahaks pühapäeval meest nii kauaks lapsega üksi jätta, ta on ka inimene. Last kaasa võtta ka hästi ei taha, sest kuigi ma korra nädalas ikka proovin temaga koos käia, siis eelmine kord oli seal nii külm, et ma ei võtnud tal mütsigi peast ära. Tema ise muidugi ei lasknud end sellest üldse häirida:

Aga autol süütelukk jamab. Mis tähendab, et tuli lasta see ära vedada, sest kuna ta üldse polnud nõus koostööd tegema, siis ei saanud ju käikugi sisse jne. Sirru sai selle mingi nipiga korra käima (täiesti absurdne, rooli tuli jõuga viis korda paremale ja viis korda vasakule keerata ning siis uuesti võtit keerata – uskumatu, aga töötas), aga seda lugesime me internetist liiga hilja, et see on sellistel Mercedestel tüüpprobleem ja kui sa korra selle nipiga auto käima saad, siis jumalime, ära enam uuesti seisma jäta, vaid sõida otse remonditöökotta. Ja noh, internetis oli muidugi ka igasugu videosid selle kohta, kuidas käiku sisse saada, aga kuna otse loomulikult oli selline esmaspäev, et mul varajane koosolek ja mehel kohe seejärel enda oma, oli lihtsam nii teha. Nüüd siis istun vähemalt nädal aega kodus, äkki viitsin bussiga Selverisse minna lapsele kelku ostma, sest suur lumi ju maas.

Sellised olid mu eelmised, no kas pole armsad?

Ahjaa, ostmistest rääkides`. Kust ma saan ühel hetkel lapsele selliseid normaalseid jalatseid, mis ka talvel pisikeste jalakeste otsas mugavad ja soojad on? Ja hiljem voodriga kummikuid? Ja endale lahedaid (soovitatavalt ka voodriga) kummikuid. Sest hetkel ma leidsin need (st endale siis, sest neil on minu numbrit ka, üheks hooajaks lapsele ma ei raatsiks nii kalleid osta), aga ega need ka mulle otseselt ilusad ei tundu, lihtsalt megakoledad ei ole. Iron Fist, mille kummikud mul varem olid, ei tundu Euroopas enam üldse kummareid müüvat. Ja mõte millestki, mis natuke rohkem saabaste moodi välja näeks, tundub ka hea. Tahaksin öelda, et nii raske on olla 36 ja stiilne, aga nägin üks päev poes Anu Saagimit ja tal ei tundunud küll raske olevat, nii et mis minagi kurdan.

anna kannatust

Üks sõbranna sai ühte kohta tööle

Omg, ma olen nii imelik

Nii salapärane pealkiri, eks. 😀 Okei-okei, pealkiri on selle pärast selline, et tegu on ühe kuulsaima Eesti (enam mitte nii idu-) idufirmaga, kuhu minagi omal ajal tööle kandideerisin, aga ei saanud. Ja see kogemus oli lihtsalt nii naljakas, et tahtsin seda nüüd jagada. Olgu ette ära öeldud, et nemad ei teinud midagi valesti, lihtsalt kehv asjade kokkulangemine ja teiseks see, et ma ise olen veits opakas (mida nad väidetavalt otsivadki, sest kogu nende spiel on see, kui väga nad just erilisi inimesi tahavad, aga no ilmselgelt ei mõelnud nad päris vaimuhaigeid siis). Ja jah, kõik, kes kas või otsapidi IT-s, said juba selle kirjelduse põhjal aru, mis firmast jutt käib, aga see selleks, nimesid ma siiski ei nimetanud, tahtsin lihtsalt jagada oma absoluutselt kõige hullemat intervjuukogemust. 😀

Nimelt otsustasin ma sinna minna lühikese, aga siiski igati viisaka kleidiga. Peaaegu põlveni oli. Ja siis selgus, et … Väga hipis ja noortepärases start-upis ei istuta laua taga, vaid istutakse intervjuu ajal põrandal patjadel. Mille vastu mul muidu poleks midagi, aga nüüd olin ma seal oma lühikese seelikuga ja nägin vaeva (mitte eriti edukalt), et mitte neile oma aluspesu välgutada – ja istudes tundus see kleidike ikka VÄGA ebasündsalt lühike. No ja siis küsisid nad minu käest, kui imelik ja freaky jne ma skaalal null kuni kümme olen, sest nemad teatavasti tahavad endale ainult erilisi, sest omg, we are all so weird here. Ma vastasin, et seitse, nad küsisid muidugi näiteid ja … Käsi südamel, mulle tulid järjest pähe ainult lood, kus oli kesksel kohal mingi seaduserikkumine. Ja no isegi mina saan aru, et ükskõik kui hip mingi firma oma jutu järgi on, kui nad tegelevad raha liigutamisega, siis nad TEGELIKULT ei taha kuulda, kuidas sa Poolas politsei eest ära joostes üle aia pidid ronima või kuidas su tollane kallim varastas Saksamaal sekspoes avalikult pina colada maitselise libestuskreemi, sest see oli suure dildo kujulises pudelis ja tol hetkel tundus mõte sellest, kuidas naismüüja seda ta taskust ära tuleb võtma, ülinaljakas (juhul kui seda nüüd lugesid potentsiaalsed tööandjad, siis esiteks oli see rohkem kui 15 aastat tagasi, teiseks rabas müüja selle muidugi kohe ära ja kolmandaks olin mina tehniliselt süütu (kuigi kõkutav) kõrvalseisja). Igatahes on mul nüüd eks, kes saab öelda, et on kurja saksa tädi käest dildoga vastu pead saanud, mitte igaühel pole selliseid lugusid rääkida.

No aga seal mina seisin lolli naeratusega, taipasin, et need pole päris need lood, mida jagada, ja ÜHTKI teist lugu ei tulnud pähe. Nagu mitte ühtki. Ja ma olin tollal inimene, kes näiteks igal aastal oli korra kaine rool, kes tuttavaid punkareid välismaale punkfestivalile vedas. Ja olin just hiljuti käinud sõbrannaga välismaal hääletamas kokkuleppega, et kui pakutakse midagi huvitavat, ütleme alati jah, nii et me jõudsime selle tulemusel näiteks katoliiklikusse noortelaagrisse Prantsusmaa pärapõrgus. Miks ma ei oleks võinud sellest rääkida??? Keegi ei tea, mina küll ei tea. Igatahes kohmasin ma lihtsalt, et muudame selle viie peale ära ja ütleme, et ma olen üks keskpärane inimene. 😀 Ja nii see intekas lõppeski, ei saanud ma sinna tööle. Mis on väga hea, sest kohas, kuhu ma tööle sain, oli mulle sobivam töö ja sobisin kohe seltskonda nagu valatult.

Ahjaa, mul on sama firma HR-töötajaga ka kogemus, kus ta küsis, miks nad peaksid just minu kasuks otsustama, ja mina ütlesin, et ei peagi, tema töö on aru saada, kes neile sobib ja kes mitte. Aga see polnud see sama intekas, vaid mitu aastat hiljem, ja seda ma ei kahetse ka – see on minu meelest maailma kõige debiilsem küsimus, mis näitab mulle hetkega, et ilmselt ma tõesti ei sobi teie kollektiivi, sest mu arvamus teist langes just keldrisse, nii et ma enamasti ei viitsi isegi väga viisakat nägu teha selle peale. Ma nii loll ei ole, et ma niimoodi vastates arvaksin, et nad mulle nüüd tööpakkumise teevad. Ärge saage valesti aru, kui küsitakse näiteks, milliste isikuomaduste või oskuste poolest just mina sellele tööle hästi sobiksin, võin ma vastata küll ja see on igati normaalne. Aga tihtipeale on see küsimus sõnastatud või esitatud nii, et tugevalt kumab läbi “kui hästi sa läbi rõnga hüpata oskad ja kui innukalt sa pugeda viitsid?” Ja noh, ei ole minu valdkonnas töö Eestis otsa saamas, nii et vastus on, et ega eriti ei viitsi. 😀 Kui meil on parajasti turusituatsioon, kus tööotsijal on valikut küll ja veel, on narr öelda talle, et “noh, hakka müüma end nüüd”, see võiks ikka selline kahesuunaline protsess olla, kus me mõlemad üritame endast head muljet jätta. Ja muide, firma üks asutajatest on Äripäevas kirjeldanud, milliseid küsimusi TEMA esitab, ja no need on kõik igati asjalikud küsimused – millega jõutakse tegelikult täpselt sama tuumani, aga tunduvalt mõistlikumal moel. Nii et ma arvan, et see üks HR-inimene oli lihtsalt mingi kummaline erand, mitte ei näita midagi firmasisese kultuuri kohta. Aga minu senine kogemus näitab üldse, et paljudes kohtades on esimene ring mingite kummaliste HR-inimestega, kes hindavad HOOPIS teistsuguseid asju, kui need päris inimesed, kellega sa järgmises ringis vestled. No et esimeses ringis vaadatakse, kas sul on juuksed kammitud ja diplom taskus, ja teises ringis ei huvita sellised asjad mitte kedagi, kui sa oskad näidata, et sul on vajalikud oskused olemas ja ehk veel huumorimeel pealekauba.

Ma ei tea, miks ma sellest kirjutan, mul tegelikult pole plaanis enne järgmist sügist tööle minna ja ma ei näe tegelikult mingit põhjust tööd vahetada. Sõbranna toredad uudised tõid lihtsalt nii palju mälestusi pinnale kummalistest kandideerimiskogemustest. Ehk siis taevale tänu ilmselt, et ma juba tööl olen, sest elu on näidanud, et ma pole võimeline isegi ühe intervjuu jagu viisakust teesklema. Mis samas muidugi on selles mõttes hästi toiminud, et ma olen päriselt töötanud ainult kohtades, kus mu töökaaslased mulle päriselt meeldinud on, mis teeb selle töötamise osa tunduvalt meeldivamaks. 😀

anna kannatust

November sai mu kätte

Pea 11kuune suur inimene on siin viimasel ajal taas üllatanud pideva öise ärkamisega, lõputöö on üllatanud raske olemisega (kes oleks osanud seda arvata?) ja november on üllatanud pime olemisega (taas, tuli mulle täieliku üllatusena). Nii et vaevu oleme novembri keskpaigas ja juba on mul üks suur “tahan kevadet” ulg. Selle talve seal vahepeal võite omale jätta.

Muuhulgas olen üritanud tutvusringkonnast leida lapsele kaks korda nädalas hoidjat, kes teda meie juures kodus 2-3 tundi korraga hoiaks, sest Sirru ei luba teda ju veel hoidja juurde. Pakkusin 25 eurot kord, ise mõtlesin, et see on ju igati ok pakkumine, aga on selgunud, et selle eest ei leia absoluutselt mitte kedagi. Hoidja kõrvaltänavas võtab muide rohkem kui kaks korda väiksemat tunnihinda, nii et ma kergelt kibestunud juba, aga no eks ma saan aru, et tglt on mehel õigus ja nii väikesele lapsele on oma kodus hoidjaga hängimine ikka tunduvalt vähem stressitekitav. Lihtsalt praeguseks on väga selge, et kolm korda nädalas paar tundi tööd tehes ei analüüsi ma elus midagi selle magistritöö jaoks.

Okei, suuresti on siin ka muidugi suhtumise küsimus, mul on vaimselt väga raske diilida sellega, et ma igal nädalal saan targemaks -> saan aru, mida ma eelmisel nädalal valesti tegin -> peaksin kas raiskama aega (mida pole) selle paremaks tegemisele enne sinna uue kraami otsa ehitamist või uut kraami kohandama ja paremini tegema (mida ma ka veel ei oska). Nii et siis tulevad mul metsikud keskendumisraskused ja vältimiskäitumine. Selle asemel, et võtta praeguse elu loomuliku osana seda, et jah me peamegi igal nädalal uusi asju õppima, seda tehnilise magistritöö kirjutamine tähendabki, hakka nüüd kähku peale ja saad targemaks. Ehk siis mõistusega saan aru, aga väike puue lööb välja.

Ja selle kõige kõrvalt mõtlen (doktorandist) sõbrannale, kes mulle kevadel vihaselt räntis, et täitsa lõpp, kujutad ette, et inimesed rõõmustavad sotsiaalmeedias avalikult selle üle, et nad tegid magistri ära, nagu kamoon, Simmo, igaühel on ju magistrikraad. Ma saan aru, et ma olen teine äärmus, sest minu meelest on igati okei avalikult rõõmustada ja uhkust tunda ka selle üle, et hommikul praemuna ilusasti välja tuli, aga no tõsiselt, mul siiani tiksub kuklas nüüd see, et ma näen lapse kõrvalt sajaga vaeva ja kui ma hakkama saan, leiab siis pool mu tutvusringkonda, et ma ei tohiks isegi avalikult rõõmustada, sest see on ju lihtsalt mingi sitane magister. Ei tea, kas praegu üldse kurta tohin? Ilmselt on see ka väga nõme, sest ma ju isegi ei tea, mis raskused tähendavad, mina oma näkase magistriga, mida miljonid inimesed igal kevadel kaitsevad. Siin samas blogiski mulle öeldud, et minusugune ei tohiks kurta. Või siis öeldud, et “aga miks sa siis ei tee rohkem” vms, mida normaalse ajuga inimesed öelda armastavad, kui sa oled just kirjutanud pika postituse sellest, et sinu aju ei tööta nii.

Oeh, hakkasin juba vinguma, vahetame parem teemat. Pildil olev naine on vist meie kauge sugulane, igatahes mu laps sööb viimasel ajal piima ainult selles asendis:

Muidu poleks nagu hullu, ainult et see jalg ei püsi ju seal ja asend on veidi ebastabiilne, nii et ühel hetkel kukub see jalg alati räntsti mulle kõhtu. Millest pole ka hullu, ta tõstab selle lihtsalt uuesti üles ja lõuna saab jätkuda. Ütleme nii, et mul on juba üsna tugevad kõhulihased selle tulemusel.

P.S. Meenus, et mul on häid uudiseid ka. Tegime siin titega veits teste (päris hulluks ei saanud minna, sest üks komponent maksab kümpsi + mida rohkem komponente, seda rohkem kuluks verd) ja selgus, et ametlikult peaks nisu, muna, piim, porgand ja kartul kõik täiesti ohutud olema. Kassi- ja tolmuallergia pärast ei pea ka muretsema. Veretestidel on valenegatiivsete tõenäosus ca viis protsenti, nii et tutvustan neid ikkagi menüüsse igaks juhuks ühekaupa, aga vaimselt on see ikka MEGASUUR kergendus ja julgen neid asju nüüd hulga varem menüüsse tagasi tuua. Ainult natuke veel ja ma saan restorani carbonarat sööma minna. 😀 Sibula tulemust ootame, sest see tehakse Saksamaal – mulle endale tundub see hetkel kõige rohkem sus, sest üritasin seda hiljuti tagasi lisada jälle pärast kahte nädalat ilmaolekut, ja ta hakkas otsekohe uuesti rohkem kratsima. Nii et isegi kui selle tulemus peaks mingi ime läbi negatiivne tulema, ootan ilmselt igaks juhuks natuke, enne kui isegi üritan seda tagasi lisada.

anna kannatust

Ühe pepu kaks kannikat

Ehk siis valimised USAs, kõik teavad, jah. Täna on seal vahevalimised, kus läheb madinaks kõigi Esindajate Koja kohtade pärast – ja ka senati sajast kohast on võimalik 35 ümber mängida, nii et ei ole siin mingi naljategemine. Eelkõige muidugi see aborditeema, eks ole. Ma ei saa aru, miks, aga mitmed vabariiklaste poliitikud on otsustanud, et sellest jääb väheks ja lubavad, et kui nad võimule saavad, hakatakse rasestumisvastaseid vahendeid (peamiselt spiraali, paar tükki on maininud ka pille) ära keelama. Täitsa ausalt, mul on raske uskuda, et vabariiklased sellest huvitatud on, ka abielus 40aastased tahaksid ilmselt oma naise/mehega ilma kondoomita seksida. Ja on hulk inimesi, kelle jaoks vabariiklaste poolt hääletamine on olulisem kui see, mida nad tegelikult saada tahaksid, nii et karta on, et hääletavad ikka ja hiljem kurdavad. Kuigi ma tean vanemaid inimesi USAs, kes on terve elu vabariiklasi valinud, nüüd viimased paar korda demokraate ja ikka ütlevad asju nagu “ta on küll demokraat, aga siinsetest valikutest kõige mõistlikum”. Noh, et kui sa juba pea kümme aastat iga kord demokraate valid, siis äkki on aeg tunnistada, et ehk su vaated on lihtsalt muutunud. 😀 Aga mis see minu asi on, igaüks teeb, mis ise tahab.

Rääkida tahtsin ma sellest, et vabariiklased saavad pidevalt sõimu selle eest, et valetavad ja laimavad ja väänavad tõde. Mis on ka tõsi, iseasi, et kas seda saab nimetada tõeväänamiseks, kui mingi hull kosmoselaseritega juutidest jms räägib. Kui sa ikka sellist asja usud, siis see on sinu probleem (ja riigi probleem tervikuna, sest ilmselgelt on haridussüsteem mäda). Kuigi eks meil ka inimesed usuvad, kui Mart räägib üks nädal üht ja järgmisel nädalal teist. Aga praegu näen ma juba mitu nädalat Redditis, kuidas demokraadid räägivad igal sammul, et vabariiklased tahavad lapsi näljas hoida, sest hääletasid eelnõu vastu, mis oleks tegelenud rinnapiimaasendaja kättesaadavuse probleemiga. Mis, noh, tehniliselt on tõsi, nad tõesti hääletasid selle vastu. Aga nad hääletasid selle vastu selle pärast, et eelnõu oleks eelkõige andnud raha suurema hulga inspektorite palkamiseks – ja inspektorid ei saaks praegust olukorda kuidagi parandada. Praegune häda on tingitud sellest, et peamisel suurtootjal on teatud probleemid, mida nad kuidagi lahendatud ei saa. Lühidalt võiks otsekohene inimene rääkida siin kartellist, sest tootmine on USAs nelja suurfirma (Nestle, Perrigo, Abbott Nutrition ja Reckitt Benckiser) käes. Veebruaris hakkas Abbott Nutrition omal algatusel oma tooteid turult tagasi kutsuma, sest neli last sattusid haiglasse (ja kaks neist surid). Või noh, tehniliselt ainult ühe tehase tooteid, aga see tehas tootis poole kogu nende toodangust.

Igatahes vabariiklastel on õigus, rohkem inspektoreid ei saaks siin kuidagi aidata, seisaksid kõik kurvalt ja ütleksid, et tõesti on jamasti. Lisaks oli vabariiklastel TEINE eelnõu, mis minu meelest on hetkel hulga arukam, sest selle peamine eesmärk oli lihtsustada Euroopast ja Kanadast asendaja sissetoomist (sest nagu nad ise tunnistavad, Euroopas on kvaliteedistandardid toiduainetele hulga kõrgemad, nii et pole vaja karta, et sissetoodav kraam kuidagi kehvema kvaliteediga oleks). Nii et vähemalt see üks kord tunnen ma küll, et demokraadid tegelevad väga räigelt tõeväänamisega, et kuidagigi hääli juurde saada.

Ja teise vähemalt sama tähtsa teemana tahtsin kirjutada sellest, et nägin suvel, kuidas foorumis naised naersid isa üle, kes oli pannud beebile esmalt püksid ja siis bodi ja et nii loll ja laps näeb välja nagu Superman, kel aluspesu muude asjade peal. Tollal ma ei arvanud sellest midagi, sest suvi oli ja mu laps ei kandnud pükse. Aga nüüd tahaks küll öelda, et see isa polnud loll, vaid geniaalne – jätad bodil trukid lahti ja hulga lihtsam on kähku mähet kontrollida. Muidu tuleb pikad püksid alla tõmmata ja siis kuskilt külje pealt piiluma hakata. Nii et kui kedagi huvitab, siis ma olen tiim #superhero.