Päevad ei ole vennad, ööd ei ole õed

View this post on Instagram

Cheeeeeeese

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil on siin üsna kindlalt väljakujunenud rutiin. Kaks ronipäeva, puhkepäev, kaks ronipäeva. Ronipäeval kell 8 hommikust sööma ja siis otse ronima. Puhkepäeval enne hommikune ligunemine, siis hommikusöök ja siis muu elu. Hommikud on kusjuures üsna jahedad, kella kaheksa ajal peab väljas pikkade käistega olema. Hiljemalt üheksaks on juba piisavalt soe – ja ükskõik, kui palju ma päeval päevituskreemi näkku uhan, õhtuks on nägu ikka roosa, välja arvatud neil õnnelikel päevadel, mis me varjuliste kaljuseinte ääres veedame.

See kaks päeva järjest ronimine on sihuke kahe otsaga asi, et teine päev kipub alati kehvem olema, aga niisama passida ka ei raatsi. Üleeile näiteks tegin ühe 6c ära niimoodi, et ka cruxiliigutused sain kõik paari katsega kätte. Eile pidin ühe 6b pealt alla tulema, sest ei saanudki kõige raskemast kohast edasi (Sirru ei tahtnud ka proovida, sest ta on vist siiani vihane, sest proovis end selle 6c peal ribadeks, aga ei saanudki tehtud). Kuigi eile me muidugi alahindasime matka kaljude äärde ja saime lõpuks üle tunni aja marssida, nii et mu põlv oli põhimõtteliselt kohale jõudes juba valus. Arutasime asja ja otsustasime, et reisi lõpuni hangime ronipäevadeks auto, sest matkamine häirib mu põlve rohkem kui ronimine, ja nüüd on nagunii huvi kaugemate kohtade vastu. Tahaks lihtsalt endale teiseks nädalaks mõnda kena mõlemale meeldivat projekti leida (või mõlemale erinevat, aga samas cragis), et natuke rohkem raskeid asju ka harjutada.

View this post on Instagram

Stairway to heaven

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna vaatasime puhkepäeva puhul saarel ringi, täiega imelik oli. Need on nagu kaks erinevat maailma. Meie elame/oleme sellises ronijate külakeses – ja ronijad on sellised moodsad ökohipsterid. Nii et meie kant on VÄGA puhas. Tõsiselt, ma olen imestanud selle üle, et siin on ju massiliselt inimesi, aga kaljude ääres olen ma näinud vedelemas ÜHTE tühja poollagunenud suitsupakki (mille ma muidugi oma prügikotti panin ja koju tõin). Kalymnose saarel aga põleb juba aastaid prügimägi, mida enam ei suudetagi kustutada – nimelt tahtsid kohalikud prügi minemavedamise pealt kokku hoida ja panid selle lihtsalt põlema, sest savi mingi keskkond-smeskkond. Ronihipsterid korraldavad randade koristamise aktsioone, sest rannad on megaprügised – ja kohalikud vangutavad üllatunult pead, sest järgmise tormiga on ju jälle kõik räpane (rannad nimelt pole prügised kohalike või turistide tegevusest, vaid tormiga kantakse lademes igasuguseid kilekotte jms siia). See, et koristatakse tegelikult maailma, mitte ainult konkreetset randa, on nende jaoks natuke liiga abstraktne mõte. Ronijate jaoks on leave no trace väga oluline põhimõte, nii et seda võin ma küll julgelt öelda, et keskmine ronija/alpinist koristab enda tagant ikka väga korralikult. No karmima näitena näiteks mitmepäevased multipitchid – ka kõik see, mis kehast välja tuleb, tuuakse kilekotiga alla, mitte ei jäeta seda teistele ronijatele jalgu või ei lasta neile pähe. Ja samas mingis suvakas rannarestos (saate aru, selline restoran, et toitu oodates saab rannatoolil lesida, NII rannas) tegi meie kõrvallauas suvaline (mitte roni-) turist suitsu ja siis viskas koni liiva sisse, mis sellest, et tuhatoos oli laual – ma ei saa aru, kuidas tal endal siis rõve ei ole rämpsu sees istuda. Ja muu osa saarest on ikka nähtavalt räpasem (ja üldiselt ka vaesem, eks meie kandis nad teenivad turismi pealt).

View this post on Instagram

These rest days have their perks …

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks on ronijate hulgas väga palju sakslasi ja skandinaavlasi, nii et see annab muidugi ka kohalikus kultuuris tunda. Siin on eraldi Saksa nudistide rand, aga ka tavalises ronijate rannas on täiesti igapäevane pilt, et ülakeha on pooltel paljas, soost olenemata. Või et mehed vahetavad rannas avalikult riideid, ma pole küll aru saanud, miks, ujugu siis niisama ilma, kui nagunii kõik rahvale näidatud, aga no vahetagu siis. Selle pildi hetkel aga panin ma põhimõtteliselt hirmunult jooksu, sest läksin mingis teises rannas ujuma, unustades, et ülejäänud Kreeka, peale meie pisikese küla, on ju paduusklik, nii et ma ei olnud veel õieti vette jõudnudki, kui restoranist mingi mees välja kargas ja kiire sammuga meie poole tulema hakkas. 😀 Mina ootama ei jäänud, et teada saada, kas ta oleks meid minema löönud, jooksin ise ära.

Ronimine tundub ikka mu puhkepäevade ekstreemspordi kõrval väga ohutu, ei pea Kreeka meeste eest põgenema ega midagi. Kaljude ääres neid kusjuures ei näe, sest nad ise ei roni. VÄGA vähe on Kreeka ronijaid ja maailmatasemel nad eriti ilma ei tee, sest see ei ole miskipärast kohalike hulgas populaarne, ei siin ega maismaal. Mine võta kinni, sul on selline kullaauk tavahoovis, aga sa kehitad õlgu ja ütled, et ei tea, ei tõmba nagu.

Oih, uneaeg. Palavad tervitused kõigile, suudlen!

Advertisements

Et oleks ikka hea meel puhkusele saada

Täna on juhtunud hulk selliseid asju, mis esmapilgul tunduvad ebameeldivad, aga lõpuks on tulemus pigem parem kui enne. Esiteks ei ole meil täna vett. Okei, pesemine ongi ülehinnatud ja õnneks pesime pesu eile. Aga ma pikalt mõtlesin, et olen täna trenniminekuks liiga laisk. No kui on oht, et muidu haisema pean, siis loomulikult vean end ikka trenni kohale. Ja oi, kui hea trenn see veel oli.

Teiseks otsustas mu isikliku läpaka ventikas lõplikult hingusele minna, mis tähendab, et reisile seda kaasa võtta ei saa. Cyrus, kes oli suure suuga ammu lubanud uue tellida, ei olnud seda loomulikult teinud (tal on väga palju häid külgi, aga mina olengi see naine sealt anekdoodist, st minu eluloost, kes esmalt tuletab mehele kord kuus meelde, et võiks jõulukuuse välja viia, siis viib juunis ise, ja siis mees solvub, sest ta oli seda ju “kohe” tegemas – arvake ära, kas ta solvus täna selle peale, et ma lõpuks ise ventika ära tellisin?). Lõpplahendus oli aga see, et olime sunnitud mu Maci tühjaks laskma ja sinna kõik uuesti installima, sest selgus, et kõik mu hädad on tingitud sellest, et päris alguses, enne kui mina selle kätte sain, oli keegi natuke untsu pannud, mille tulemusel ei olnud häda mitte ainult virtuaalmasinaga, vaid ka saja muu asjaga, näiteks antiviirusega. Nii et tegime kõik kenasti otsast peale ja nüüd töötab (vähemalt hetkel) kõik nii kaunilt, et isegi ei igatse selle päris oma läpaka järele.

No ja siis jäin ma meie tüüpilise oktoobripaduka kätte, mis muidu ajaks hellalt närvi – aga kui tead, et 12 tunni pärast oled päikese käes, ajab ainult naerma.

Mis kõik on halvasti

View this post on Instagram

I just discovered “welcome to my Ted talk” memes 🤪

A post shared by Libby de Leon (@basicbetchproblem) on

Päris kõik ikka ei ole. Näiteks juhuks, kui kedagi huvitas, siis selgus, et ma ei ole kohe kopsuvähki suremas vms. Oli lihtsalt närvipõletik ja tavalisest paratsetamoolist sai abi. On hulga parem olla ka, kannatas isegi rahulikult trenni teha ja eile öösel sain juba vasakul küljel magada. Nii et tundub, et taas kord pääsesin eluga.

Aga ehk selle pärast, et valus/haige oli, ehk selle pärast, et kohustusi palju, aga see nädal oli kuidagi väga raske. Kuna viisin koera vanaemale hoida, jäin paariks päevaks sinna ja no mul on VÄGA madal valulävi, kui asi puudutab selliseid imelikke hoolitsusavaldusi, sest ma olen ometi tugev iseseisev naine. Nii et mulle on näiteks vastukarva, kui mind aetakse enne mu äratuskella üles, et küsida, kas ma ikka tean, et ma peaksin varsti ärkama. Või küsitakse neli korda, kas ma ikka pakkisin kooliks kõik vajaliku kaasa. Nagu ei, röstri ja paki piima panin kotti, aga läpaka tõesti unustasin, aitäh tähelepanu juhtimast. Ma saan aru, et selle juureks on armastus, aga ma väsin sellest väga ära ja laupäevaks oleks tahtnud ainult Sirru juurde urgu pugeda ja vait olla.

Kõige kurvem oli see, kui esiteks pidin ma reedel koolis haisema, sest kõik mu puhtad riided olid eelmisel õhtul (küsimata) pessu pandud ja hommikul veel märjad – ning siis avastasin, et on olemas veel üks inimene, kes ei ole kuulnud, et moodsa pesupulbriga võib kõike 30/40 kraadiga pesta. Üks mu lemmikpusadest on nüüd tsuti koledam (üks vähestest, mille eest ma täishinda maksin, sest see oli nii äge – muidu on ronifirmade asjad lahedad, aga ma ostan neid ainult soodukatega, sest käsi ei tõuse 100 eurot trennipükste eest maksma). Pahane ka ei saa olla, sest inimene tahtis ju head, nii et mis ma ikka teen, rõõmustan, et vähemalt pesus kokku ei tõmmanud, ainult natuke topiliseks ja heledamaks läks.

Teiseks oli mul Tartus üks väga tore ja huvitav roniprojekt, mille ronimiseks oli eile viimane päev, sest järgmine kord, kui ma Tartusse lähen, on seal juba uued võistlusrajad. Konkreetselt iga liigutus oli raske ja äge ning ma sain kõik peale ühe kätte (tehnikaga, mitte toore jõuga!), nii et ma tunnen, et üks trenn veel ja oleks kätte saanud. Nii et sellest jäi bittersweet maitse suhu, sest samas olen ma ikka rõõmus, et seal nii palju kaugemale sain.

Kolmandaks oli mul täna juba päris hea tuju, sest no kodu ootab ja Sirru jne, maantee on ilus kuiv, päike paistab. Nii et tegin Statoilis, ptüi, Circle K-s peatuse, võtsin kohvi, sõin samal ajal valgubatooni, suurepärane flat white, sõit võib jätkuda … No ja viimase lonksuga sain sellise suutäie plöga suhu, et hakkasin rooli peale läkastama ning mõtlesin, et kuradima tanklatöötajad tahavad ära tappa. Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et nagu pea iga muu asjaga siin elus, saab jälle ainult iseennast süüdistada (ega need riidedki pesumasinasse poleks jõudnud, kui ma neid lohakile poleks jätnud). Olin nimelt suutnud kohvitegemise ajal osa valgubatoonist sinna sisse kukutada ja ei pannud ise midagi tähelegi. Oh elu elukest.

View this post on Instagram

Who wants to roll?

A post shared by BJJ Problems (@bjjproblems) on

Ahjaa, ostsin endale eriti ägedad uued saapad, mis on hea, aga see, et ma suutain kannale villi tekitada, on ronijale väga halb, sest ronimissuss on ju väga kitsas. Aga kuna saapad on nii ägedad, paneks ma need pigem siiski heade asjade alla.

Samuti tooksin positiivse poole pealt välja, et vanaemad saatsid kurki, tomatit ja tšillit ning üks neist tegi nii head masinaga saia (tavainimesed kutsuvad seda vist grillvõileivaks), et juba selle pärast tasus Tartusse minna.

Nüüd olen juba kodus, miski eriti ei valuta (ei tea, kas poleks pidanud raskustega venitama?), Sirru tegi Pärsia toitu, keegi ei taha mitte midagi ja homme saab Soome ronima. Nii hea.

Oligi juba tore kaks nädalat

View this post on Instagram

❤ #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma olen siin ca kaks nädalat enda kohta enamvähem supervormis olnud. Põlv ei valutanud, sõrm ei valutanud, elu oli hea. Laupäeval osalesin Tartus isegi väikesel boulderdamisvõistlusel, kus esiteks olid megatoredad rajad ja teiseks oli mu enda vorm piisavalt tugev, et päriselt seal ca kolm tundi järjest mürgeldada. Lõpuks olin täiesti kurnatud, jalad värisesid all, käed värisesid kohvitopsiga, aga ise olin megarahul. (Ja sain naistest teise koha. Okei, meid oli ehk viis. Ja kõik tõsiseltvõetavad konkurendid on hetkel kas rasedad või vigased või erinevatel põhjustel trennita, aga no taevas küll, Rents, rõõmusta, kui on põhjust rõõmustada.)

View this post on Instagram

Going to dress like that until sun comes back ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Seda, et ma järgmisel päeval põhimõtteliselt pikali maas olin ja lihased valutasid, oskasin ma oodata. Pealegi jõudu isegi oli, tegin terve ashtanga seeria kenasti ära, koos mõnede lisaharjutustega. Kui eile tööl keskenduda ei suutnud ja väsimus peal oli (hoolimata üheksast unetunnist), olin juba kergelt mures ja siis tuli polkovniku lesele juba see ka meelde, et tegelikult kurtsin ma Reedale juba reedel (st enne ülepingutamist), et tõmbasin põhimõtteliselt mitte midagi tehes mingi pisikese rinnalihase ära. St ma ei saa vasaku külje peal üldse magada, sest rinnus hakkab valus. Nii et hakkasin mõtlema, et äkki on see kõik seotud, guugeldasin sisselangenud kopsu (nagu arvata oli, selgus, et see on väga ebatõenäoline, arvestades seda, et ma omal jalal ringi liigun ning normaalselt hingan) ja muid selliseid totrusi ning läksin kell kümme magama. Hommikul kell kaheksa ei olnud sellist tunnet ka, et ennast kuidagi siit voodist püsti saaks, nii et magasin edasi ja olen nüüd haiguslehel. Perearst käskis tulla ja ennast igaks juhuks ette näidata, sest sellise jutu peale tahaks kopsu kuulata ja ehk põletiku määramiseks proove võtta. Praegu on juba nagu parem olla, aga kasvõi koeraga väljas käimine (aru ma ei mõista, kui ma tööl olen, on kenasti kaheksa tundi umbne, kui ma kodus olen, on järsku lõunast jalutuskäiku vaja) oli megaväsitav, aga no eks ma homme näen, mis arsti juures öeldakse.

View this post on Instagram

Queen of facial expressions (📸 by @reeth )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lihtsalt ilmselgelt (nagu alati, aga hetkel veel rohkem) ei saa ma tegelikult endale haigeolemist lubada, sest esiteks kool ja teiseks hakkab nädala pärast puhkus ja enne seda oleks vaja ju mõned tööasjad valmis saada. Tule taevas appi.

Kelle me nüüd keeletundi saadame?

42426794_2146607618991926_3599808697200541696_n

Käisin mina väljas. Jah, vahel harva juhtub. No ja sõidan mina siis taksoga koju. Taksojuht on venelane, aga sai kenasti eesti keeles tere öeldud ja küsitud, kuhu me sõidame jne. No ja keerame meie siis sellesse tänavasse Politseipargi suunas, mis muidu on ühesuunaline, aga hetkel kahesuunaline, sest teeparandus.

Mina (viisakalt): See tänav ei ole hetkel ühesuunaline.

Tema (näoga, nagu ta saaks aru, mida ma räägin ja leiaks, et see on täiega huvitav): Ahsoo?

Mina: Jah, sa sõidad vastassuunavööndis.

Tema (ikka igati sõbraliku viisaka “kuulan su lugu sügava huviga” näoga): “Oo.”

Mina: “MINE PAREMASSE RATTA, SIIN SÕIDAVAD BUSSID!!!”

Sellest sai aru. Läks paremasse ratta. Kõik lõppes õnnelikult.

Nagu jumalime, mul ammu juba pole seda illusiooni, et kõik Eestis elavad teenindajad võiksid normaalset eesti keelt rääkida (st muidugi võiksid, aga see ei ole Tallinna reaalsus), aga no kui sa LIIKLUSES oma kliendiga sama keelt ei räägi, siis ÜTLE seda talle ja valige sobivam keel. Slaava boogu, ma ei või.

Tahaks bitchida jälle

Instagram näitab mulle igasugust kraami ja viimasel ajal on ta otsustanud, et just mina olen see inimene, kellele näidata #haes ja #intuitiveeating asju (ilmselt selle pärast, et laigin igasugu joogapiffe). Esimene neist siis usub, et tervis pole kuidagi kaaluga seotud ja teine, et me peaks sööma seda, mille järele parajasti isu on, sest küll keha teab, mis talle hea on (pm igat asja võib uskuda, kui piisavalt järjekindlalt tõendeid eirata).

Esiteks. Mis kehad teil on sellised? Kust sihukest saab? Ma nimelt võtaks ka ühe, sest minu oma küll ei tea, mis talle kasulik on. Ta arvab, et lõunaks võiks süüa midagi megarasvast (aju teab, et siis olen ma päeva teises pooles nii unine, et töötegemisest ei tule midagi välja), et trennis võiks hasarti minna ja läbi valu edasi rühkida (ei-ei-ei, halb keha, koju puhkama) ning et öösiti pole mingit und vaja, võiks hoopis blogipostitusi kirjutada vms (mis tähendaks, et hommikul leiab see sama keha, et NÜÜD küll magaks).

Teiseks, miks me teeskleme, et mõni toit pole tervislikum kui teised? Jah, KAALU seisukohast pole vahet, kas inimene saab vajaliku energia ainult šokolaadikommidest või moodustub osa menüüst lisaks ka juur- ja puuviljadest, kalast jne, aga TERVISE seisukohast kipub see ju üsna oluline olema. Kes võidab, kui me teeme nägu, et see pole nii? See ei tähenda, et iial ei võiks kommi süüa (ma pooldan väga seda, et kõike võib süüa, kogused on olulised), aga ei maksa ju väita, et komm on sama tervislik kui tomat.

View this post on Instagram

Regrann from @marcird – I totally understand that giving yourself full permission to eat what you want is terrifying. It's reasonable given the powerful messages you've internalized since childhood that you and that body of yours can't be trusted. But I can promise you that restraining and restricting wires us to feel compulsive and chaotic with food. Learning how to give yourself attuned, kind, respectful permission is an art. Consider dabbling and see what happens! – #regrann #antidiet #norestrictions #nourishnotpunish #eatwhatyoulove #lovewhatyoueat #intuitiveeating #selflove #selfcare #bodyacceptance #positivebodyimage #positivethoughts #beyourself #haes #mindandbodyhealth #foodpeace #foodfreedom #nomorediets #dailyreminder #dailyinspiration #dailymemes #liberateyourmindbodysoul

A post shared by @ liberateyourmindbodysoul on

Kolmandaks. Pidevalt käib läbi argument teemal “mulle ei meeldi end piirata” (vt üles). Ja ma saan sellest aru, kellele meist ikka meeldiks. Millest ma EI saa aru, on see, et miks see ainult toidu kohta käib – oleks igati ok öelda, et “mind lihtsalt ei huvita mu kaal” või “ma olen praeguse kaaluga rahul”, just see piiramise argument on imelik. Selles mõttes, et ma ei kuule kolleege igapäevaselt töölaua taga peeretamas. Huvitaval kombel hoiavad nad end tagasi. Keegi ei joo end keset tööpäeva täis. Okei, need on asjad, mis häiriksid teisi, aga kas või uni – see, et ma panen nüüd arvuti kinni ja magama ära lähen, kuigi und veel ei ole, on ju ka enese piiramine ja tujude allasurumine. Me ei osta viimase raha eest uut kleiti, vaid piirame end. Ja inimesed teevad seda kogu aeg. Me teeme igapäevaselt asju, mida me ehk just sel hetkel teha ei taha, sest teame, et pikemas perspektiivis on see meile kasulik. Jah, vahel laseme köie lohisema, aga siis korjame jälle üles, sest oleks vaja – miks ometi on ühes valdkonnas igati okei lihtsalt ignoreerida kõiki tervisemõjusid ja öelda, et mkm, mulle ei meeldi end piirata?

Neljandaks. Üks argument, mis pidevalt läbi käib, on see, et suurel hulgal inimestest, kes kaalulangetamisele mõtlevad, tekkivat toitumishäire (täna nägin väidet, et igal neljandal, mida ma küll ei usu). Okei, ütleme, et tekibki. Aga kas te tahate mulle tõesti öelda, et terved inimesed (kelle kaal pole tingitud ravimitest või tervisehädadest) jõuavad 200 kiloni ILMA toitumishäireta? Kui toit on sinu peamine stressimaanduse vahend ja igasugune ebameeldiv emotsioon tekitab tahtmise torti nutta, siis see ON toitumishäire. Jäta need dieeditajad rahule ning oma peegel on sul paras ja sa näed, milline sa ise oled.

Kes aru ei saanud, siis see viimane oli teravmeelne viide kreisiraadiole.

Sai vist kõik hingelt ära, ma lähen piiran end nüüd voodisse. Head ööd, tibulinnud. 😀

Tahaks kellegi teise elu elada

keith

Mis on pildil valesti?

Mul on üks sugulane, kellele meeldis täiega sari “Mulla all”, aga iga kord, kui Keith ja David (kes ei ole pildil) magama läksid, hakkas ta rääkima, et see pole ikka normaalne suhe. Minu meelest oli neil igati tore ja toetav läbisaamine, ma ise ei suuda vahel nende standardite kohaselt elada, pean ikka vaeva nägema, et kena olla jne. Aga ei, tema leidis, et see suhe on ebanormaalne.

Ei, mu sugulasel ei ole midagi homode vastu. Ta leidis, et see on ebanormaalne, et kaks suhtes inimest, kes pole parajasti tülis ega midagi, lähevad voodisse ja pööravad teineteisele selja. See on selge märk sellest, et nad ei armasta teineteist! Kui inimesed teineteist armastavad, võtavad nad teineteist öösiti kaissu ja nii jääb. Ma ütlesin ettevaatlikult, et ma küll alguses kaisutan, aga öö peale ikka vajud natuke eemale ju, et rahulikumalt magada saaks – ta küsis suuri silmi, kas meil on suhtes rasked ajad. Ühele meelele me tookord ei jõudnudki, aga tänaseks on olukord veel hullem. Nimelt ei kaisutanud me hiljutise kuumalaine ajal öösel pea üldse, sest no selle palavaga ei taha ju eriti end radiaatori vastu hõõruda (nüüd on jahedam, nüüd ikka võtame jälle kaissu) – ja huvitaval kombel siiski ei jõudnud nende kohutavate valikute tulemusel lahkumineku servale. Napikas vist. Mis mind aga selle kõige juures häirib, on see, kui inimesed ei tee otsuseid ainult enda jaoks (“MINA ei lepi mehega, kes kogu aeg ei kallista”), vaid tahaksid jõuliselt ka kõigi teiste elu elada (“kui inimesed öösel kaisus ei maga, on suhe halb”) – õnneks mu sugulane nii jõuliselt end ei väljenda, aga mõttekäik läheb kohe edasi.

Nimelt olen ma nüüd selles eas, et rohkem kui üks sõbranna kurdab, et igalt poolt on pidev surve lapsi saada. Üks ei räägi enam emaga, sest ema ei saa aru, et ei peaks igas kõnes ütlema, kuidas keegi teine elada võiks. Surve pole muidugi üllatav, mul oli terve kooliaja surve MITTE lapsi saada, mis läks ühel hetkel lastesurveks üle, ei mäleta, et survevaba aega oleks olnud. 😀 Inimestele meeldib targutada, mõnele meeldib isegi nõuda asju, mis neisse ei puutu. Aga lastega läheb see jutt kuidagi eriti jõuliseks. Näiteks on üks selle survega hädas sõbrannadest vallaline (ma ei tea, kas ta ema saab aru, et põhimõtteliselt ütleb ta oma tütrele lausega “sul oleks aeg lapsi saada”, et “aga äkki lähed kepid baaris mõnda suvalist”, sest sellele see ju taandub, ega need lapsed tühjast kohast ei tule), teine on oma uue kallimaga nüüdseks koos olnud vist neli kuud. Ja ma ei saa sellest survest lihtsalt aru. Mina ise olen veidi üle aasta suhtes olnud, ma tunnen jätkuvalt, et natuke vara oleks veel ja enne peaks pisut tõsisemalt teineteist tundma õppima, koos stressirohkete olukordadega kokku puutuma jne. Ja minu vanemad on ka põhimõtteliselt seisukohal, et lapselaps oleks võinud olemas olla juba vähemalt viis aastat tagasi – mis on kõik väga kena, aga olgem nüüd ausad. Kui mul/sul peaks mehega kehvasti minema, ei hakka keegi neist lapselapse nõudjatest sulle enne palgapäeva 100 eurot saatma, et sul üksikemana pisut lihtsam oleks. Nad ei tule teise linna su last hoidma, et sa saaksid normaalselt tööl käia või vähemalt natuke magada. Ükskõik, mida inimesed räägivad, kui nad õpetavad sulle, kuidas sa ikka oma elu elama peaksid – lõpuks elad sa seda elu ise ja üksi ja saad ainult endale loota. Igasuguste kõrvalseisjate seisukohad teemal “armsad lapsukesed” on puhtalt egoistlikud – täpselt nagu iga lapsesaaja/lastetu otsused neid lapsi saada või mitte saada on puhtalt egoistlikud (välja arvata ehk need inimesed, kes loobuvad bioloogilistest lastest, et lastekodulastele kodu pakkuda või täiel rinnal heategevusele pühenduda).

View this post on Instagram

Mõttetera nädalavahetuseks / Ideas for weekend

A post shared by Rents (@rrrents) on

Hoopis teine asi on see, et ma olen selline ilmselgelt hälbeline inimene, et ma ei VAJA lapsi. Ma leian, et lapsed on armastava ja stabiilse suhte teretulnud osa (näiteks mu abielu oli väga armastav, aga mitte sugugi stabiilne), aga kui sellist suhet õigel ajahetkel ei teki, siis ei jää maailm selle pärast seisma, et mul lapsi pole. Lapsed on toredad ja armsad, aga ma olen oma elu jooksul väga paljudest asjadest unistanud, unistan tänagi, aga SEE ei ole minu jaoks eraldi ja oluline eesmärk. Ja inimesed ei saa aru, et teistel võivad teistsugused eesmärgid olla. Mul sai üks sugulane hiljuti lapse, kes oli väga oodatud ja on kindlasti väga armastatud, nagu iga laps olema peaks. Ning vahepeal ta mainib mulle, et nägi unes, et mul on ka laps. Ja mul ei ole südant öelda, et see on TEMA unistus. Loodetavasti on vähemalt üks laps ka minu tulevikus, aga mõte sellest ei täida mu päevi. Ja ta miskipärast lisab alati juurde selle, et “ja su emal oleks nii hea meel vanaemaks saada”, mis on minu jaoks lihtsalt imelik ja ebameeldiv argument. Me elame kõik siiski oma elu ja peaksime üritama OMA unistusi täide viia, kui keegi teine otsustab oma unistusi läbi minu realiseerida, on see tema isiklik probleem, ma ei hakka selle pärast ju oma plaane ümber tegema. Ma olen oma partneriga alles aasta aega koos elanud, loomulikult oleme me veel faasis, kus me tahame pigem koos reisida ja elu nautida ning inimestena kasvada, mitte ei unista magamata öödest ja kellegi oksest mu rinnal. Ja mis siis saab, kui kunagi ei unistagi? Ma leian ikkagi, et lõpuks, kui kõik need aastad selja taga on, seisad sa ise oma valikutega silmitsi. Ela siis vähemalt ENDA põhimõtete järgi, mitte ära proovi naabreid õnnelikuks teha.

  • Kategooriad