Soomlased ikka suudavad mind üllatada

Saate aru, tuleme meie eile laevaga koju ja … Cyrus toob mulle millegi, mis näeb välja, nagu keedumuna. Ma arvasin kohe, et ju see on valge šokolaad vms, aga ei, muna, mis muna – aga võtad koore maha ja sees on šokolaad, nagu pildil vasakul näha. Selgus, et nad teevad munakoore sisse augu, lasevad sisu välja, täidavad vedela šokolaadiga ja seejärel panevad selle augu suhkruga kinni, sellest siis see ringikujuline plomm, mis ka paistab. Täitsa lõpp inimesed ikka, kuidas keegi üldse tuleb sellise mõtte peale.

Muna oli muidu hea, aga kehtib vanasõna, et kes terve muna üksi ära sööb, sellel läheb süda pahaks.

Mul ei ole tundeid

Nii et ma ei nutnud kirikupõlengu pärast. Mošeepõlengu pärast ka ei nutnud. Üldse nutan harva ja enamasti olukordades, kus mingi elus asi kannatab.

Küll aga on mul tugevad seisukohad õiget ja valet puudutavas. Nii et nende seisukohtade valguses tahaksin öelda, et

a) ma mõistan, miks pool maailma nutab, ja ma saan aru isegi mittekristlastest, kes seda teevad. See kirik on tohutu kultuurilise ja märgilise tähendusega, loomulikult selle häving puudutab paljusid.

b) Inimesed, kes tegid eile postitusi (või kommenteerisid innukalt nende postituste all) teemal “issand jumal, maailmas surevad lapsed nälga, leidsite ka mille pärast nutta”, on mitte ainult empaatiavõimetud, vaid ka taktitundetud värdjad. Siin ei ole isegi vahet, kas inimene nutab koos miljonite teistega kiriku pärast või üksinda selle pärast, et naabri traktor sõitis üle lillekese, kui sa arvad, et sa peaksid naeruvääristama kellegi teise muret ja kannatusi ning et sinul on õigus otsustada, mis on pisaraid väärt ja mis mitte, siis sa ei ole hea inimene.

Mõtlesin pisut järele.

Ei, ma päris nii tegelikult ei arva. Ma usun, et mõni neist võib siiski olla hea inimene, oma kitsukese silmaringi piires, sest ma tean, kui paljusid nad aidanud on jne. Pigem oleks õige seda sõnastada nii, et sa ei ole eriti intelligentne inimene, sest ükski intelligentne inimene ei arvaks sellises teemas, et mitte ainult ei ole tõemonopol tema kodus kapis, vaid ta peaks sellele tuginedes suisa avalikult teiste inimeste pisaraid naeruvääristama.

Muud ma ei tahtnudki öelda, aitäh.

6 nädalat veel

View this post on Instagram

#Wating #gameofthrones #gameofthronememes

A post shared by Chad (@jemappellechad) on

Ma kavatsen tõsiselt loendama hakata, see on ainus, mis mind reel hoiab. Teadmine, et see saab otsa. Kuus nädalat veel ja siis pean ma veel ainult eksamite pärast muretsema – ning nende jaoks saab vajadusel õppepuhkust võtta ja teoreetiliselt peaks see ainult üks lisanädal olema. Nii et tegelikult ainult natuke veel ja on esimene aasta läbi. Võta end nüüd ometi kokku, pane internet kinni ja tuubi, raisk. Mul on paar ainet, mis megalt huvitavad, aga kardan juba ette, mis eksamil saab, sest pidevas stressis on aju vastupanuvõime lihtsalt nii palju madalam, et no mitte midagi ei jää meelde, iga teksti peab kolm korda lugema.

Teemavahetus. Üritasin väikese mõtteharjutusena mõelda, kes uutest Riigikogu liikmetest mulle kõige uskumatum tundub. Mitte otseselt vastumeelsem, aga just selline “kas nad tõesti lasevad sellise sihukese koha peale?” Ja jõudsin otsusele, et Ruuben Kaalep. Vanemate tüüpide puhul on esiteks selge ringkaitse, Martinit-pojukest ei saa lihtsalt välja jätta, misogüünsed seisukohad, naisepeks ja rahakeerutamisega seotud skandaalid pole meil ju isegi presidendiametis MEESTErahvale takistuseks (kuigi ma arvan, et isegi rahulikel eestlastel, kes on harjunud sellega, et hapukoor ja stringid käivadki kuluaruandesse, oli veidi kibe vaadata, kuidas eelmine president enne ametiaja lõppu kähku abiellus, et Ieval, kes pole eestlane ja ei plaani ilmselt iial Eestisse kolida, oleks elu lõpuni õigus presidendiproua palgale). Meespoliitikule on reaalseks takistuseks ainult see, kui ta on gei (mõelge, kui kähku Toobal pildilt kadus, muidu oleks raudselt need väikesed kriminaalasjad andeks saanud, mis see tibatilluke ebaseaduslik jälitustegevus), kõik muu on nohu – mis on naljakas, kui taustaks mõelda, et mõne kuulsa naispoliitiku seksuaalne orientatsioon on avalik saladus, millest viisakalt ei räägita, aga karjääri pole takistanud. Huvitavad asjad need soorollid.

Igatahes jah, mina arvasin, et käitumisprobleemidega titte, kes avalikult anonüümset kommenteerimist tunnistab ja vihakõne kohta ilmselget pläma ajab, nad ikka Riigikokku ei lase, enne pannakse kas või Madison, aga võta näpust, alahindasin seda, kuidas noored on alati uut võimalust väärt – või miks mitte kuut-seitset. Eeldusel muidugi, taas, et nad meessoost on, skandaalidesse sattunud noored naispoliitikud kaovad alati kähku pildilt.

Hämmastavatest asjadest veel. Iga-aastasi kevadekuulutajaid, inimesi, kes Facebookis laulaksid, kuidas nad üldse ei vaata Troonide Mängu, polegi sel aastal näha. Ei teagi kohe, hakka või kirjutama mõnele, äkki on haiged. Muidu ikka esimesena internetis mainimas, et nad on erilised.

Ahjaa, ma ei söö seeni. Nagu lihtsalt ei isuta jne. Paar šampinjoni omletis kannatan ära, aga muidu ei taha. Nagu õu mai gaad.

P.S. Lubasin täna ühe kooliasja ära teha, aga GoT avaosa ja … Rasked valikud.

P.P. S. Ma arvasin ka, et Mountain on hiiglane, aga …

View this post on Instagram

😂😂🔥 #l4l

A post shared by Game of thrones 🗡️ (@world_ofthrones) on

Päeva artikkel …

… on Sakala esilugu võõrtööjõust ja reaalsusest.

Viljandimaa aasta ettevõtte, 1700 lehmaga piimakarja pidava firma juht Meelis Venno. “Ma maksan Ukraina töötajale täpselt sama palka kui eestlasele. Kui härra Helme tahab lüpsma tulla, siis ta on teretulnud. Tulgu koos pojaga [–]. Lehmad ootavad. 900 eurot kuus puhtalt kätte. Kui vahetusi tuleb rohkem, siis isegi 1000–1100 eurot.” Isegi selliste summade puhul ei õnnestu piisavalt kohalikke inimesi leida. “Eesti inimene lihtsalt ei taha seda rasket tööd teha. Selles ongi kogu probleem,” lisas ettevõtja. “Mina põllumehena kohe imestan, kuidas nii eluvõõras inimene nii kaugele jõudis ja kes tema poolt küll hääletasid. Kui inimene hakkab nii hullu juttu rääkima, siis on ta reaalsest elust ikka väga kaugele jäänud. Ma mõtlesin, et Reformierakond on selline, kus ei teata, mis väljaspool Tallinna sünnib, aga et Helme veel “targem” on, seda ei osanud küll oodata.”

Artikkel.

Omalt poolt (st minu isiklikud mõtted, esimene lõik oli artiklist) – minu meelest on probleem, nagu alati, teatud valdkondade ja teatud ettevõtetega. Minu tuttavad ehitajad (oskustöölised, aastatepikkuse kogemusega), kes Eestis ei tööta või on oma firma teinud, ei kiru siinset väikest palka – nad kiruvad seda, et neid ei kohelda siin, nagu inimesi. St et keegi ei küsi, kas sa tahad ületunde teha või nädalavahetusel töötada vms, eeldatakse lihtsalt, et küll sa vajadusel seda teed ja ei vingu. Räägitakse ülevalt all, sinu seisukohaga ei arvestata (ka olukorras, kus tegu on konkreetsete tehniliste otsustega ja projektijuht ise ei ole ehitusspets). Need inimesed ei ole läinud Rootsi või Soome lihtsalt firmadesse, kus rohkem palka saab, nad on läinud kohtadesse, kus neid paremini koheldakse. Ja sama torkab mulle silma ukrainlastega seotud artiklites, kus ka räägitakse, kuidas nad teevad 12-tunniseid päevi ja magavad põhimõtteliselt kümnekesi kuudis – kui see on nende valik, et võimalikult palju raha koju viia, on kõik hästi, aga kui nad on selleks sunnitud, siis enam nii hästi ei ole.

Nii et mina isiklikult leian, et kontroll on vajalik, et tagada, et inimestele on nii tööl kui ka väljaspool seda tagatud elamisväärsed tingimused (ja see kontroll on ju juba olemas, käivad ju igasugu inspektsioonid ja asjad?) – ja sellisele renditööjõule peaks kohustuslikus korras maksma selle valdkonna Eesti keskmist palka (kuigi siin tuleb kohe see, et keevitaja palk kahes erinevas maakonnas võib väga erinev olla, minu tuttavad keevitajad teenivad IT-inimestega sama suurusjärgu palka, aga inimesed ei torma sinna, sest töö maine on selline, et igaühe esimene küsimus on, kas see mitte räigelt tervistkahjustav ei ole).

Aga see, et maapiirkondades pole küsimus mitte palgas, vaid lihtsalt ongi raske leida inimesi, kes oleks valmis nii kaugele ääremaale kolima (kus me oleme ammu koolid kinni pannud ja bussiühenduse nullilähedaseks nudinud ning mingit meelelahutust pole), on reaalsus – inimesi ei huvita raha, kui nende elukvaliteet siiski nii palju langeks. Ja ma ei saa aru, miks osad poliitikud selle fakti ees vähemalt näiliselt silmi kinni pigistavad.

Kes teist siis nüüd suurem kloun on, sõbrad?

Sõdaaaaaaaaa! Ma ei lingi, siis on teil endal põnevam guugeldada … Kuigi samas, mis kuradi põnevam, kui ma ütlen, et üks salapärane keegi, kelle nime ma ei nimeta, hakkas jälle Mallukaga tüli norima, siis oleksite te kõik kohe Eveliisi blogis vaatamas, mis postitusest jutt käib. 😀 Nii et olgu kohe ära öeldud, et sellest. Ja no kogu see asi on minu meelest pastakast nii välja imetud, et anna või imemisauhind. Krt, kui ma ütlen, et tahaks Eveliisi juba aprillis 2019. aasta imemiskuninganna tiitlile nomineerida, siis on vist jälle kiusamine? 😀 Isegi minu kohta natuke liiga piiripealne nali? Nii et teeskleme, et seda ma ei öelnud, ikkagi haritud inimene jne.

Aga milles siis kogu see “draama”? Eveliis on ÄÄRMISELT SÜGAVALT ŠOKEERITUD, sest ta sai teada, et Mallukas on otsustanud, et ta ei soovi teha koostööd firmadega, kes ka temaga koostööd teevad. Ee … Ma teen haruharva kellegagi koostööd (peast meenub üldse ainult üks kord, teised olen kas kõik tagasi lükanud või heategevuse korras postituse kirjutanud, kui teema kõnetab), aga ka mulle tundub igati mõistlik, et kui teaksin, et sama ettevõte teeb koostööd blogijatega, kellel on minust täiesti erinevad väärtushinnangud (nagu teatud kerjablogid ja konkreetsed valedele ehitatud reklaamiblogid, kus 90% postitustest ongi sellest, kuidas blogi perenaine näiliselt ainult selle konkreetse brändi jogurtist elabki, aga sellest hoolimata on ikka seisus, kus selle kõrvale on vaja ka kaalulangetamismeetodeid reklaamida*), siis mina ütlen omalt poolt “ei, aitäh”. Sama firma esindamine tähendaks osaliselt ju samade väärtushinnangute esindamist ning ma ei oleks sellest huvitatud.

Teiseks saan täiesti aru massikampaaniates mitteosalemise põhimõttest, sest no miks ma peaks tahtma kirjutada mingist näokreemist, millest juba viis erinevat piffi ja üks issiblogija kirjutanud on? Ei, aitäh, see oleks madaldav ja vähendaks seda niigi nullilähedast kvaliteeti, mida inimesed siit leiavad.

Kirss koogil on see, et pärast seda, kui Eveliis teeb postituse, mis on ilmselgelt Mallukast – ja tunnistab kommentaarides, et jah, just temast jutt käibki, – küsib ta läbinisti siiralt:

Üldsegi, MIKS sa siia oma nimega hüppama tuled? Ma ei näe, et oleksin sinust nimeliselt kirjutanud.

Nagu tõesti, selle peale tahaks juba mina öelda, et “puhka jalga, kloun”, kui elavaid klassikuid tsiteerida.

Ja täitsa tõsiselt, kui te loete toda postitust ja mõtlete, et “miks ma küll siin olen, see on ju nii igav”, siis pidage lihtsalt kommentaarideni vastu (või jätke postitus vahele), need kommentaarid on selline sulakuld, et mul oli kahju, et mul popkorni ei ole. Nende lihtsalt kohvi kõrvale lugemine tundus kuidagi raiskamine.

Elu pealinnas tõesti ON põnev.

* Õigus oli ilmselgelt sel endisel töökaaslasel, kes mulle iga päev rääkis, et ma ei tohiks jogurtit süüa, sest selles on liiga palju lisatud suhkrut …

ma tean nüüd ka, mis tunne on rikka kombel elada

Oh sa püha ristivägi. Mul oli hiljuti vaja teist joogamatti lisaks – ja ma ei tea, kas te teate, aga megaraske on leida Seda Õiget. Nagu tõsiselt, meest on ka lihtsam valida, sest selle saab ju vajadusel välja vahetada, aga kui kogemata kehva mati ostad, siis ei taha ju kohe minema visata – ja nad on üldiselt kilepakendis, nii et raske on leida puhtalt pealevaatamise teel sellist, mis ei libiseks, aga samas oleks piisavalt pehme. Lisaks ei tohiks see liigselt igasugu karvu külge võtta ja seda peaks saama voltida ja rullida ilma, et see imelikult hoidma hakkaks. Ehk siis standardeid on mitmeid, millele see vastama peab, ja üldiselt ei raatsi hingehinda maksta, kuigi päris viieeuroseid ka ei vaata. Seekord aga sattusin täiesti juhuslikult Sportlandi Outletti, kus üks neist Kallitest Mattidest (pea 60-eurone!) oli 60 protsenti alla hinnatud. (Juhuks kui Martin Helme loeb, siis ei ole vaja hakata arvutamiseks Eesti kevades käpikuid käest kiskuma, et sõrmedel loendama saaks hakata, ütlen ise, et see tähendab, et mina sain selle vähem kui 25-ga kätte.)

Ja täitsa pekkis, see on 3 mm (minu tavamatt on poole paksem), aga NII pehme ja ikkagi nii toetav. Nagu pilvedel aeleks, tõesõna. Ma ei tea, kas ma hakkan enam lihtinimestele teregi ütlema pärast seda kogemust. Nagu andke andeks, me ei ela enam samas kognitiivses reaalsuses lihtsalt.

(Ei ole see matt, mis pildil, minu oma näeb ikka tavaline välja, lihtsalt tundub megamõnus.)

Muidu on elu natuke keeruline, kuidagi väga raske on jälle usina tööhobuse lainele ümber lülituda ja selle uue ilmaga harjuda. See, et temperatuur ootamatult 15 kraadi kukkus, oli kehale vist paras pauk – Sirrul on kurk päris valus, ma olen eelkõige kurnatud, hommikul on ka pärast üheksat tundi und megaraske üles saada, silmade tagant kipitab jne. Tartu oli selle koha pealt raudselt parem, et seal ma polnud konkreetselt iga kevad haige, pole seda rõvedat tuult jne. Ja haiguslehte ma omale igatahes lubada ei saa, sest mul on vaja nüüd ju kooli minna, nii et tuleb teha. Üritan endale korrutada, et ainult kaheksa nädalat veel ja siis on ju suvi ja vähemalt koolikohustustest prii, aga ikka tahaks eelkõige üles otsida selle inimese, kes Postimehes kirjutas, et aprill tuleb keskmisest soojem ja kuivem, ning talle selle ajalehe kurku toppida. Mul on kõrini teie valedest, keskmine Eesti poliitik on ka usaldusväärsem.

P.S. Kui keegi ronimisest küllalt ei saanud, siis siia tegin Sitsiilia ronimisvõimalustest ülevaatliku postituse.

kõigest ja ei millestki

Olen viimasel paaril päeval näinud internetis asju, mis panevad mõtlema, et “aga mina, aga mina!” Nagu veel rohkem kui tavaliselt. Näiteks.

Keegi võõras inimene kirjutas internetis, mis teda oma mehe juures närvi ajab – ja mainis ära, et teda häirib see, et mees jätab alati viimase ampsu taldrikule. Vat mina jätan ka. Ja üldse ei häbene. Minu meelest on ÜLIOLULINE õppida ära tundma, millal sul kõht täis saab, ja mitte seda täiskõhutunnet ignoreerida. Pooled inimesed söövad pidevalt üle, lihtsalt harjumusest, kuigi vaikselt tunnevad ammu juba, et kõht täis. Ma üritan seda mitte teha.

Teiseks. Keegi teine küsis internetis, et kust need noored inimesed küll teavad, mis kuupäeval neil täpselt suhe algas, et üldiselt on suhe ju normaalne aeglane areng. Ma olen ka põhimõtteliselt ALATI sama mõelnud. Erandiks eksabikaasa, kellega oli kohe tõmme ja see esimene ajaveetmine oli siis ilmselgelt kohe suhte algus. No ja erandiks ka praegune suhe, kus ta ühel hetkel võttis südame rindu ja ütles mulle, et tema on nüüd huvitatud, et ehk ametlik kohting … Nii et loomulikult läksime me koos ronima, siis pidime kodust läbi käima ja edasi liikuma, aga juhtus hoopis nii, et koeral lõi kõhu lahti ning Sirru sai koeraga välja minna (ja siili näha!), sellal kui mina toas vandudes koristasin. No jääb ju meelde selline asi. 😀

Kolmandaks. Nüüd kopeerin eriti haledalt Mallukat, kes tegi sõbranna testi teemal, kas tal on mehega tulevikku. Ma tahan ka teha. Test on väga lihtne, tuleb ainult viiele väitele jah/ei vastata:

  1. Ta ei võta sinuga ise ühendust. – Ma ei teagi kohe, kui ma Tartus olen, siis paar korda päevas ikka kirjutab. Isegi kui samas linnas oleme, aga näiteks eraldi trennis käime vms, siis kirjutame juba enne kojujõudmist, kuidas läks. Varem oleksin ma sellise asja kohta öelnud, et tülgastav õrnutsemine ja et mingi individualism peaks ka jääma. Hetkel üritan vajadusel teha paari hingamispäeva, et harjuks sellega, et hapnikku ka omaette on võimalik omandada.
  2. Ta ei muutu kunagi armukadedaks. – Siiani tuletatakse mulle meelde seda, kui kohatu see on, et mul meessoost sõber talle ütlemata külas käis ja MEIE MAGAMISTOAS VOODIT LIIGUTAS (mul oli vaja seda nihutada, et mahuks kätelseisu harjutama). Ma üritasin küll selgitada, et ta oli magamistoas ehk 30 sekundit, aga ta leidis, et akti kestus ei määra siin eksimuse tõsidust. Samas ma üks päev vihastasin, sest ma nägin unes, et uues Ronimisministeeriumis on vannitoa asemel sellised ilma ukseta latrid, nagu osades spaades – ja tema oli sinna lihtsalt kahe sõbranna vahele pessu roninud, ilma seda millekski pidamata. Nii et siin me oleme paar parajaid.
  3. Väldib sildistamist. – See on meil küll, ta siiani ütleb, et meil on kind of an open belaytionship. Põhimõtteliselt selline kasudega sõprus siis, kus kasuks on julgestamine. Vahel harva saab ikka muud ka. Süüa või midagi.
  4. Ta ei esitle sind. – Kellele? See tekitab minus kerget segadust, sest ega mina ka teda kunagi kellelegi ei esitle, kui “Sirru, minu kasudega sõber”, vaid ütlen alati lihtsalt “Sirru, saage tuttavaks”. Või miks ma peaksin hakkama teistele ütlema, kui lähedased me nüüd täpselt oleme või … Pereliikmetele tutvustades ikka mainin, jah, aga kolleegile või teisele blogijale oleks ju imelik tutvustada kedagi kui “minu tulevane lapseisa” või “minu selle nädala sekspartner”.
  5. Tal on vaid üks eesmärk. – Jah, nagu ma juba ütlesin, enamasti on ta tõesti ainult julgestamise peal väljas. Aga sellest pole selles mõttes midagi hullu, et ma olen ka enamasti ainult ühe asja peal väljas. Kuni eesmärgid ühtivad, pole ju hullu.

Nii et kolm JAH-i, halvasti siis vist. Ei teagi kohe, mida sellest arvata. Ma igaks juhuks talle ei julge öelda, pärast hakkab pakkima. Samas 2/5 on ka hea ju, ehk ikka ei pea Postimehe pärast lahutama. Krt, Helmed ikka teevad õigesti, et keelduvad nendega koostööst, ainult jama tuleb sealt, ilmselt üritavad ausaid heteropaare lahku ajada, et oma homoagendat levitada.

P.S. Martin Helme rahandusministriks on … 😀 Oh well, loodetavasti on tal mingi palgaline abi, kes kuluaruandeid jms esitab, ei pea rahvas jälle pead murdma, kuhu küll raamatupidamisdokumendid kadunud on või kuidas naiste stringid kuluaruandesse said. Ajalooharidusega rahandusminister, kelle peamine idee on, et peaks ikka rohkem laenu võtma (neilt välismaalastelt, keda me ei salli, sest nad on välismaalased), on muidugi nähtus omaette, aga elasime üle nõukogude aja, elame ka neli aastat palvehelmeste näppimist.

  • Kategooriad