Juba tegime Morksile ära

Esimene sõidutund läks nii, et poiss läks Kadaka Selveri platsi asemel Tondi Selveri omasse. Väga piinlik. 😀

Advertisements

Kuidas mina ometi sõimurongist maha jäin?

Kuna ma ei jõudnud õigel ajal kedagi kritiseerima, siis ma ütleksin nüüd, et mulle üldse ei meeldinud see kleit, mida Meghan Markle viimases pulmas kandis. 4500 eurot koti eest, tõesõna. Kas kellelgi ta meiliaadressi on, ma ütleksin talle endale ka, et ta oli kole.

Taust? Nädalavahetusel oli blohiauhindade jagamine, kus ma ei käinud, sest ma olen neist kõigist parem ja ei suhtle alamklassiga. Ja no natukene selle pärast, et ma istusin kodus ja puhkasin põlve ning veits ka selle pärast, et ma olin ära unustanud, et see toimub, sest mind ei tõmba sellised asjad – mul tõesti ei ole väga huvi näha, kes Eestis kokandus- või meigiblogi peab, sest nad ei huvita mind ja mina ei huvita neid, vaatan parem kodus telekat. Aga no eelkõige pean ma end kõigist paremaks.

Igatahes on selge see, et auhinnagala oli kõigest eelmäng järgnevatele postitustele, kus inimesed üksteisevõidu kirjutasid, kelle rinnad rippusid ja kelle tagumik suurem oli. Jaanika (mitte printsess) käis suisa inimestele eraldi kommentaare jätmas, et nad ikka teaksid – mul selles mõttes on savi, et kommentaari saaja on käinud ka mu blogis kommenteerimas, et mul on kole kleit, eks karmabuss teebki vahel tiire, kui oskad kommentaare jagada, oska võtta ka. Aga no labane on see kõik. Paljud inimesed on õnneks sellest välja kasvanud, aga mõni jääb lihtsalt Perekooli käo faasi kinni. Meil on blogimaailmas hulk inimesi, kes üritavad jätta endast muljet kui “lihtsatest ausatest inimestest”, ja siis veedavad aega lihtsalt teiste mõnitamisega, sest nad on “otsekohesed”. Ei, kullakesed, minu vanaema on otsekohene inimene, see ei tähenda, et ta kellegi pekki või kleiti kommenteeriks. See tähendab, et ta ütleb välja, kui miski tema meelest ebaõiglane on. Teie olete empaatiavõimetud värdjad, kes sellele lisaks võivad olla ka otsekohesed, aga no elu on näidanud, et näkku ei ütle te iial midagi.

Oih, ma pillasin mikrofoni.

 

Istu sisse oma raha

Mul on närvid autokoolijamast juba täiesti läbi – ja me pole isegi lõplikku valikut langetanud. Põhimõtteliselt selline seis, et me käime käsi pikal mitte raha palumas, vaid seda ise ettevõtetele pihku surumas, ja saame ainult ebamugavate õlakehituste osaks. Nagu pinda käiks inimestele oma sooviga neile raha anda, ausõna.

Ega neid koole, kus ingliskeelset e-õpet saab, nii palju polegi. Esimene valik oli autokool Testudo, sõbra soovitusel, aga seal sõiduõpetaja puhkusel. Teine valik oli autokool Drive, mis guugeldades esimesena ette kargab ja millel on igati uhke koduleht. Omavahel öeldes, see koduleht on neil ka ainus uhke asi. Registreerid seal, helistad kolme päeva pärast, et ootad ikka meili … ja lubatakse, et nüüd tõesti kohe see meil tuleb. Mitte just parimas eesti keeles. Noh, meil tuli ikka mitu päeva hiljem, sedapuhku vigases inglise keeles, jutuga, et makske 200 eurot ära ja kohe hakkame õppima. Vastasime, et saatke arve, maksame. See oli kahe nädala eest, nad ei leidnud kaks nädalat võimalust, et saata arvet inimestele, kes neile raha tahavad anda. Nii et täna lasin Sergeil helistada, lootuses, et tema keeles suheldakse sõbralikumalt. Ei öeldud mitte, et nad otsivad meili üles ja saadavad arve, vaid et “las meilivad siis uuesti”. Ma meilisin küll, aga olin selle aja peale juba nii vihane, et helistasin uuesti Testudosse ja küsisin, millal nende sõiduõpetajal puhkus läbi saab (kuna kaks nädalat seda kino juba olnud ju) – selgus, et kohe saabki, nii et proovime ikka uuesti seal õnne. Seda enam, et seal on algusest peale telefoni teel sõbralikult suheldud ja samal päeval meilidele vastatud. Samuti ei tahetud kohe esimese asjana arvet saata, vaid öeldi, et tulge tervisetõendiga kohale ja siis arutame, mis variant kõige sobivam on.

Aga no ausõna, ma ei saa aru, kuidas see esimene firma end sellise suhtumisega ära majandab. Või ongi asi selles, et äri õitseb ja siis polegi vaja enam iga kliendi peale mõelda? Täiesti arusaamatu. :/

Täiendus: Drive oli mulle vastanud, et nad eelistaksid siiski ühe inimesega asju ajada (kas on kohatu neile suurte tähtedega vastu kirjutada, et “oleksite te selle kahe nädala jooksul selle ühe inimesega asju ajanud, ei peaks suvalised eestlased teile meilima ja suvalised venelased helistama”?) ja et nad juba saatsid arve. Ma ei tea, mida sõna “juba” teie meelest tähendab, aga no minu maailmas ei saa seda kohe mitte kuidagi kasutada olukorras, kus arve jõudis kohale KAKS NÄDALAT pärast hinnas kokkuleppimist ja pärast KOLME telefonikõnet ning mitut meili. Täiesti kohutav suhtumine.

Tahan robotkeha

when it rains it pours

A post shared by Bee Markx, Digital Art (@beemarkx) on

Räägin teile ühe loo. See on selline lugu, et te ilmselt mõtlete, et oleks seda nagu juba kuskilt kuulnud, äkki isegi siit samast lugenud. Jah ja jah. Loll inimene ei õpi oma vigadest ja saab seetõttu tihti neist blogida ja rahval meelt lahutada. Ehk siis … Ma olen jälle nagu natuke vigane. Või noh, see pole üldse uus asi ega midagi, aga seekord olen hästi natuke katki väga mitmel moel.

Algas see kõik põlvevigastusest, mis tekkis kunagi aprilli lõpus, kohe pärast ronireisilt tagasi jõudmist. Raske öelda, kas põhjuseks oli üldine ülekoormus, aga mul on kuri kahtlus, et see õlekõrs, mis murdis kaameli selja, oli hoopis jooga. Nimelt on mu uues joogatrennis ühe jala peal ringi väänlemist tunduvalt rohkem kui tavalises Mysore stiilis – mis on üldiselt väga kasulik ning aitab põlvi tugevdada ja kaitsta, aga kui see krõps enne tugevaks saamist ära käib, on natuke jama. Kui paari nädalaga valu üle ei läinud, läksin isegi tasulise füsio juurde, kus mulle öeldi 50 euro eest, et ma ei paneks jalga sellisesse asendisse, kus valus on. Nimelt on mul valus ainult siis, kui üritan kanda vastu kubet tõmmata, nagu joogas või ronides vahel vaja on. Ahjaa, vahel siis ka, kui põlve vastu kõhtu tõmmata (no näiteks magamiskotist välja ronides), aga seda mitte alati. Vähemalt sain selle raha eest teada, et olin ise endale interneti abil õige diagnoosi pannud, meniski ülekoormus. Öeldi, et võin trenni edasi teha, tuleks lihtsalt valusaid asendeid vältida, ja kui suve lõpuks ikka veel valutab, eks siis röntgen ning vaatame edasi.

Mõtlesin mina oma väikese aruga, et kui tuleb põlve hoida, siis tuleb põlve hoida. Mis võiks lihtsam olla, teeme siis ülakehatrenni. Aga unustasin oma innuga muidugi ära, et ma olin vahepeal pea kaks kuud ronimisest (ja lõuatõmmetest) üsna eemal olnud ning pärast seda kuu aega ainult väljas roninud (mis vähemalt minu tasemel koormab keha tunduvalt vähem, sest seal on võimalik tehnikaga hulga rohkem ära teha, mingid jalanukikesed leida jne, sellist lihtsalt toore jõuga kinni hoidmist ja edasi rühkimist on hulga vähem). Ehk siis ma unustasin ära, et ma olen nüüd nõrk. Nii et kui hoogsalt uuesti pihta hakkasin jooga, ronimise ja lõuatõmmetega, on tulemuseks see, et lihased tulid küll kähku kaasa, sest need taastuvad kiiresti, aga tundub, et liigesed on vahepeal nõrgaks ja pahuraks muutunud. Eile olid tundlikud õlad ja küünarnukid (tegin pea peal seistes kerelihaseharjutusi + hiljem lõuatõmbeid), randmed (kätelseis ja kätekõverdused), põlved (teen innukalt neid taastusraviharutusi) ja puusad (jumal seda teab, mis harjutus neile ei meeldinud, äkki lihtsalt ettepainutused). Ma mõtlesin esimese hooga, et nii, nüüd olen ma vana ja lihtsalt on liigesehaigused kohale jõudnud, aga tundub, et päris nii ikka ei ole. Juba väike puhkus on kõigele peale selle vasaku põlve hästi mõjunud, arvan, et täna-homme tegelen rohkem muude asjadega ja annan natuke puhkust, äkki ostan glükosamiini (see oli retseptiga odavam v?) ja läheb elu edasi. Kusjuures sellega on selline huvitav asi, et ma mäletan, et vanasti ei saanud ma palju kätekõverdusigi teha, sest randmed jäid kähku valusaks, aga pärast seda, kui alustasin kätelseisutrenni, kadusid need probleemid iseenesest ära (kuigi koormus ju teoreetiliselt suurenes).

Teine asi, mille mina avastasin katse-eksituse meetodil, on see, et kui normaalselt venitada, on muresid hulga vähem. St puusi muidugi ei tasu üle venitada, sest selle peale hakkavad hoopis need ise tunda andma (ja puusi peab venitama ettevaatlikult, et kogemata hoopis põlvi ei koormaks), aga kui sääre- ja reielihaseid korralikult venitada, on põlvedele koormus hulga väiksem. Sama ülakehaga, kui seljalihaseid ja kätelihaseid normaalselt venitada, on õlgadel ja küünarnukkidel lihtsam. Lihastasakaal jne.

Ühe joogaõpetajaga ka just vestlesin sel teemal, sest TEMA kurtis ka, et igal talvel joogavorm väheneb, sest siis tegeleb ta oma hobiga, mis hõlmab teatavat jõutrenni, millega kohe kaasneb väiksem painduvus. Ehk siis TERVISLIK oleks vähem trenni teha ja väiksema intensiivsusega (ma enda arvates teen niigi korralikku trenni ehk kolm korda nädalas, muu on sihuke lõbutsemine – ja lõuatõmmetega alustasin kohe mõistlikult üle päeva, et mitte liigse koormusega ehmatada), aga aga … Aga ma tahan ju olla sama tugev kui allolev tüdruk (ei, ma ei tea, miks tal puust dildo püksis on). 😦 Nii et otsin kaheks puhkepäevaks põlvele külmakoti välja ja siis proovime vähemalt ülakeha liigeseid vaikselt taas korraliku töövormi saada.

Masinõppest, moraalist ja ekstreemspordist

Hakkasin Henzenile vastust kirjutama, aga läks nii pikale, et kirjutan hoopis siia, sest omamoodi põnev teema. Tema nimelt ütles, et inimesed ei mõtle (ta ütles ka, et arvutid ei arvuta, mis on ilmselge vale, aga sellele me hetkel ei keskendu), ja et ükskõik kui arenenuks inimesed end ei pea, lõpuks ronivad ikka ühtviisi kivi otsa. Mina tahtsin selle peale öelda, et mitte kõik.

Me elame hetkel filter bubble’is (filtrimullis?) – meie elu kontrollivad masinad, mis masinõppe abil sinu kohta kogutud andmete abil otsustavad, mis infot sulle näidata. Facebookis, Amazonis, Google’is. No see, et teised saavad karupoegi guugeldades armsaid karupoegi ja mina saan rohkem teada geiseksist, sest arvuti eeldab minu kohta asju. Sa saad seda vähendada (kui oled incognito või kasutad vastavaid pluginaid jne jne), aga ka siis, kui sa pole kuskile sisse logitud ja võtad ette täiesti uue arvuti, eeldatakse ikka kohe sinu arvuti mudeli ja hetke asukoha põhjal, kui palju sa teenida vôiksid jne. Kui minu vanaema guugeldab Arvo Pärti, saab ta teistsuguse tulemuse kui inimene, kes elab kuskil, kus on homme Arvo Pärdi kontsert, sest masinad saavad aru, et ilmselt viimasele tasub just seda kontserti tutvustada.

Noh, kõikide selliste arvutuskäikude tulemusel on Instagrammi algoritmid miskipärast otsustanud, et mulle on paslik randomiga näidata palju selliste hood-elanike lehti. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada, sellised poolgängstad ameerika mustanahalised, kes oma elutõdesid loobivad ja arutavad, kes rohkem narkootikume teeb, kellel on ägedam parukas (ma sain teada sealt, et wig ja weave on erinevad asjad), et kõik mehed ja naised petavad kogu aeg ning kui su kaaslane ei peta, siis keegi ei taha teda jne. Ühesõnaga ma ei tea, mille alusel mind sinna liigitati, sest mulle on see suht riääliti šõu, aga samas, kuna ma selle peale tihti naeran, siis ilmselgelt oli “neil” õigus, kui nad selle otsuse tegid. Aga üks pidevalt jagatavaid “elutõdesid” keerleb selle ümber, et valged inimesed on lollakad, sest teevad ekstreemsporti – samas kui mustanahalised palvetavad, et nende igapäevaelu vähem ekstreemsporti meenutaks.

No selles mõttes, et mustanahaline ei hakka maratoni jooksma, kui ta iga päev politsei eest ära saab joosta. Ta ei mõtle Alpidesse minekust, sest niigi pead üle naabri aia ronima. Kui sa oma igapäevaelus end muudkui proovile pead panema, siis sul ei teki mingeid kriise teemal “ma peaks end rohkem proovile panema!”. See, et meiesugused seda teevad, on tingitud sellest, et meil on hea elu, me saame endale sellist olesklemist lubada. Või see, et minusugune vaatab poes, kas munad on puurikanadelt või tiba parematest oludest – näljas inimest ei huvita selline asi. Teda huvitab, mis oludes ta ise elab. Et tahaks ENDALE tiba pehmemat küljealust, savi see kana. Ja selles mõttes saan ma isegi natuke aru neist seljakeelikutest, kes Õhtulehe kommentaarides iga loomade aitamise teema peale vinguvad, et esmalt tuleks inimesi aidata – kui üks ema ei pea pidevalt muretsema selle pärast, et ta lapsed on näljas, hakkab ka tema ühel hetkel muretsema selle pärast, et kuskil on näljas kellegi teise lapsed või mõni kodutu koer. Ainus inimene, kes iial kellegi teise jaoks sõrmegi liigutama ei hakka, on see Õhtulehe kommentaator, teda ei anna enam päästa.

Siin ongi muidugi see probleem, et kui elu on liiga hea, hakatakse debiilsusi välja mõtlema. No Aafrikale jahile minema või Alpe vallutama vms. Miskipärast ei taha Ivanka Trump seista supiköögis, seda teevad rohkem keskklassi inimesed, kes suudavad sealsete sööjatega empatiseerida, kui elu liiga hea on, hakkavad keskmise inimese mõtted keerlema egoistlikult selle ümber, kas tal on nüüd elu kolmandiku kriis või keskeakriis ja kas selle leevendamiseks piisab naabriga magamisest või peaks ikka kivi otsa (ka) ronima. Huvitav loom see inimene.

P.S. Ma ikka ÜLDSE ei oska elada. Lahkus meil üks kolleeg. Polnud meie osakonnas ja kuigi meie osakonnad puutuvad mingil määral kokku, siis ta polnud otseselt meie tööga seotud. Noh, nüüd on ta oma LinkedIni profiili uuendanud ja me saime sealt kõik hämmastusega teada, et ta JUHTIS ühte meie osakonna projekti, mis olevat üldse algatatud tema eestvedamisel, ja arendas välja ühe teise projekti (selle teise projektiga tal isegi MINGI seos oli, aga SELLINE küll mitte). Sama hästi oleks võinud meie koristaja või mina selle info oma CV-sse panna (ma olin samas ruumis, kus kogu see pull toimus! väga lähedalt seotud ometi, igati asjakohane järelikult öelda, et MINU eestvedamisel see võimalikuks sai). Ja me räägime inimesest, kes teenib umbes viiekordset keskmist palka, mis on talle ühel hetkel ju tema “seniste saavutuste” (st CV-sse kokkukuhjatud sitahunniku) põhjal lubatud. Praegugi ei lähe MITTE KEEGI ju ütlema, et kle, see küll tõsi pole (kellele sa üldse ütleksid seda? omavahel irvitad ainult) – ja kuna ta järgmine töökoht pole Eestis (sest rahvusvahelised spetsialistid ja “spetsialistid”), pole ka ohtu, et jutud liiguvad. Jah, kui ta alustab oma uut tööd, saadakse paari kuuga aru, et midagi haiseb (nagu meiegi seda paari kuuga taipasime), aga no asjad ikka venivad ja lõpuks on ta kuskilt taas vähemalt sellise aastapalga välja venitanud. Vähemalt sada tuhat eurot taas arvel. (mis väidetavalt on tema jaoks suht kommiraha nagunii, nii et mina ei tea, miks ta end üle haibib) Seda enam, et oma tööga saab ta ju mingil määral hakkama, ta pole lihtsalt NII hea, kui mulje, mida ta üritab jätta (ja mida ta ilmselt ise 100% usub). Nüüd ma saan aru, miks mu uus nooruke naiskolleeg oma CV-sse põhimõtteliselt iga korraldatud klassiõhtu kirja oli pannud.

Kui raske on normaalset autokooli leida?

drivingmeme

Mure. Ameeriklane tahaks minna ingliskeelsesse autokooli, sellisesse, kus teooriaosa oleks võimalik vähemalt suuremas osas internetis teha. Ilmselt ta eriti järeleaitamist ei vajaks nagunii, sest ta on see klassikaline keiss, kus inimene on 15 aastat juba autoga sõitnud, aga unustas Euroopa Liitu tulles õigel ajal paberimajanduse korda ajada, nii et peab nüüd Euroopa juhiloa saamiseks algusest peale kooli minema.

Internetis guugeldades leiab päris mitmeid. Esimeses kohas registreerides saadeti kinnitav kiri teemal “olete registreerinud”. Mitte mingit infot selle kohta, mis nüüd edasi peale hakata – mis summas arvet maksta, kuhu, kust saaks sisse logida, mis üldse edasi saab. Mitte midagi. Meil tuli kusjuures esmaspäeval, TÄNA helistasin ma neile ise ja öeldi, et “aa, võime teile arve saata, kui selle ära maksate, siis saate paroolid ja muu vajaliku info”. Mis esiteks on üsna kehv klienditeenindus ja teiseks on see üks neist koolidest, kus tahetakse enamvähem kogu raha korraga ette saada.

Teise kooli helistasin, seal ei võtnud alguses üldse keegi vastu, hiljem helistati ja öeldi, et ingliskeelset internetiõpet enam ei ole, sest õpetaja lahkus töölt – ma ei saa aru, kui aktiivselt see õpetaja internetikursuse raames õpilastega suhtleb siis? Ma olen siiani eelkõige selliseid internetikursusi võtnud, kus loed ja teed harjutusi ning saad automaatvastuseid, mitte ei meili ülepäeviti õpetajale, et ta sulle midagi selgitaks. Autokool tundub mulle eriti selline, et ma ei saa aru, miks seal päriselt isikut vaja oleks, võiks ju ka ise seda raamatut lugeda ja eksamile minna, kui ainult lubataks.

Kolmandas ei olnud hommikul kell kümme telefon veel sisse lülitatud, kuigi koduleht tundus paljulubav. Hulluks võib minna niimoodi.

driving-meme

Kuigi seda ma ütlen küll, et daam E-autokoolist (kus ka kahjuks ingliskeelseid kursusi ei ole) oli väga sõbralik ja abivalmis ning soovitas kohe ühte ja teist firmat. Ja võttis hommikul kell kümme telefoni vastu! Nii et juba ainuüksi selle põhjal julgen seda teistele reklaamida, ei jäänud muljet, nagu peaks häbenema, et üritad kellelegi vägisi oma raha kurku toppida.

Nii et kui kellelgi on häid soovitusi firmadest, kus päriselt kliendiga tegeletakse natuke kiiremini kui nädala aja jooksul (ja ideaalis ilma, et neile selleks ise pinda peaks käima), siis need on igati teretulnud.

Hääleta-hääleta sportlane riigikokku

Okei, nüüd on ta ainult linnavolikogus, aga et see, mis suust välja tuleb natukenegi loogiline oleks, analüüsib meie Erkikene täpselt sama vähe, kui riigikogu ajal praktiseerivaid homoseksuaale sarjates ning homoseksuaalsuse raviks psühhoteraapiat ja tugevamat usku soovitades.

Nüüd arutles ta siis saates “Suud puhtaks” koos teistega paksude laste teemal ja muuhulgas sai sealt teada, et keskmine eurooplane sööb nädalas ca seitse kg suhkrut. Ma olen tugev matemaatik, nii et võin teile lahkelt öelda, et see teeb umbes kilo puhast suhkrut päevas. Mul keskmisel päeval ei tule kogu toidustki kilo kokku, nii et need teised eurooplased söövad vist minu eest ka.

Ma natuke tahaks norida ka väite kallal, et inimesed on Maal olnud neli miljonit aastat – kui me ei räägi päris inimestest, vaid nende eellastest, siis võiks ju juba julgelt kuus öelda. Inimesed-inimesed on siin olnud siiski pigem paarsada tuhat aastakest. Aga no ma ei ole tähenärija, naise asi on vait olla, kui mees räägib. Lihtsalt ma ei tea, mille alusel inimesed seal kasti juures hääletavad, tõesti vaatavad ainult, et kuulus nimi v? Sel juhul ootan ma hirmuga päeva, mil Tõehetke staaride  omad ka seal nimekirjas olema saavad.