anna kannatust

Ma ei julge küsidagi

Kas teil läksid jalad pärast lapsesaamist endisesse mõõtu tagasi ja kui jah, siis kui kiiresti? Ostsin enne sünnitust hirmkallid ronimissussid, sest need olid parajasti soodukaga ja mu lemmikud ning mõtlesin, et kohe on endised jalad tagasi, aga nüüd on laps juba kolm ja pool kuud ning isegi matkasaapad ikka veel pitsitavad. 😭

anna kannatust

Millal ma nii vanaks jäin

Ostsin selle lapse esimese eluaasta päeviku, et ei peaks kõike blogisse kirja panema ja oleks hiljem silma ees. No ja siin on igasugu küsimused. Näiteks kes oli raseduse ajal populaarne näitleja. Seda ma tean, raudselt Zendaya on hetkel kõige popim, eks. Cyrus küsis, et kas hea ka – ja ma olin sunnitud ausalt vastama, et ma ei tea, sest MA EI VAATA NEID NOORTE ASJU. Düünis oli teda ju nii vähe.

Siis muusika. Mis laul oli lapse sünnikuupäeval kõige populaarsem. See oli tõeline pausikoht, sest Lil Nas Xi tean ma küll ja ma pole sugugi kindel, kas ma tahan, et mu seitsmeaastane ühel ilusal päeval raamatut sirvides ta laule guugeldaks. 🤣 Kui teie ei tea, siis ta on eelkõige kuulus selle poolest, kui unapologetically gay ta on, nii et nii laulusõnad kui ka muusikavideod on üsna krehvtised.

No ja kolmandaks sain ma üle kolme kuu kaubanduskeskusesse ja … selgus, et ma ei tea enam isegi, kus minu eale sobivaid asju müüakse. Näiteks tahtsin ujumisriideid. Mitte bikiine, sest mis nüüd minu eas, ega trikood, vaid sellist sportimiseks sobivat lühikeste pükste ja topi / sportrinnaka moodi ülaosa kombot, et oleks hea sportida. Sportsdirect tundus mulle endale loogiline valik, aga no mitte ühtki sarnast asja. Kas tänapäeval ongi ainsad valikud nöör pepu vahel või trikoo? Mulle ei meeldi trikood.

Siis tahtsin Cyrusele uusi pidžaamapükse, sest eelmised rebisin ma puruks. Loomulikult köögikapi uksega, mitte kirehoos*, mida te siis mõtlesite. Ja käisin kõik Ülemiste keskuse poed läbi, kust ma oma peaga oskasin pidžaamasid otsida, aga nägin ainult mingeid imelikke trikotaažist asju, mitte korralikke triibulisi või ruudulisi soojaid puuvillaseid (või miks mitte suisa flanell, lähme ikka lõpuni hulluks) pükse. Isegi normaalset pidžaamat ei tehta tänapäeval. Ja ärge öelge, et telli netist, ma olen sellega niimoodi vastu (pidžaama-)pükse saanud, et pildi peal tundus ilus, aga kohale tuli ebameeldivast materjalist kalts.

* Kirehoogudest ja romantikast rääkides. Cyrus käskis mul eile silmad kinni panna, viis mu kättpidi teise tuppa ja käskis nuusutada. Ma olin nii põnevil! No vot, ma ei tea, milleni teie suhetes sellised asjad tavaliselt viivad, aga see mees tahtis, et ma nuusutaksin … kolme erinevat sorti riisi, et nende kohta arvamust avaldada. Väga romantiline. Kass vaatas seda kino, ajas end diivanilt püsti, nuusutas ka, vaatas meid pikalt põlgust täis näoga ja siis keeras uuesti magama. 😁 Kui ta varem ei arvanud, et me lollid oleme, siis nüüd arvab.

anna kannatust · konnapoeg

Ja 360 kraadi sai täis

Ehk siis oleme tagasi seal, kust mõne kuu eest alustasime. Lumi on maas ning beepsu, kui perekooli sõneusi kasutada, on nõus vait olema ainult minu süles (ja seda muidugi üldiselt eeldusel, et ma ei istu) ja tahab KOGU AEG süüa. No konkreetselt nii, et öösel ärkas kahe tunni tagant ja päeval sööb end magama, magab 30 minutit ja ärgates vaatab unistavalt tissi poole.

Hambas ei tundu asi olevat, sest selle väljailmumisest on juba nädalake möödas ja see ei tundu talle enam ebameeldivusi tekitavat – alguses ta nimelt jättis pööramise järele (vahepeal mõtlesin isegi, et unustas ära jälle, sest kaks või kolm päeva ei teinud seda kordagi), lutsis ainult oma sõrmi ja tihkus nutta. Nüüd ta siiski jälle rabeleb matil rõõmuga ja üldse on kauem üleval, vahepeal suisa kuni poolteist tundi. Nii et ühtteist on ikka muutunud ka. Aga mul on juba räige peavalu magamatusest ja sellest, et iga asja saan teha ainult titt süles. Kui see on arenguhüpe või kasvuspurt, siis andke juba ükskord kätte see, ma enam ei kannata. Ta tõsiselt magas muidu nii kenasti neljatunniste juppidena ja ärgates polnud kunagi viril. Nüüd ta vahepeal juba ärkab viginaga.

Ahjaa, tahtsin rääkida ka sellest noore ema skandaalist, kel väidetavalt oli sünnitusjärgne psühhoos. Mul on siiralt kahju, et me elame süsteemis, kus igaüks, kes on sünnitushaiglas olnud, mõtleb, et äkki talle keeratigi, sest pea kõik meist on seal kohanud paari täielikku mõrda. Ja no kuna Eesti on väike, siis tean, et tegu on inimesega, kelle kohta ameeriklased ütleksid, et ta on extra – tema puhul on täiesti normaalne, et ta enda laulmist filmib või kellelegi keset ööd kommi viib, ilma mingi psühhoosita. Ja karta on, et tema puhul on normaalne ka see, et ta vajadusel end verbaalselt kaitseb. Nii et ma ei välistaks üldse ka seda, et mingi tropp ämmaemand, kes on harjunud sellega, et keegi ei julge nõmetsemisele piuksugi vastu öelda, sest muidu ei lasta äkki kiiresti koju, peabki sellist käitumist psühhoosiks. Ja igal juhul on ühe noore ema emaduse algus täiesti rikutud. 40 päeva seda kõige olulisemat läheduse loomise aega on möödas, imetama ei hakka ta seda last enam kunagi jne. Väga kurb lugu ja kõige kurvem on see, et selle ainus tulemus on see, et emad ei julge edaspidigi suud lahti teha, kui keegi neid sünnitusmajas halvasti kohtleb.

P.S. Andke nõu. Meil on hetkel Maxi Cosi Pebble (turvahäll siis), aga see ÜLDSE ei meeldi mulle, sest laps on seal kuidagi imelikult kägaras. Mis oleks lapse seisukohast mugavam, aga ikkagi turvaline valik? Sõbrannal on Cybex Cloud (ja see tõesti tundub hulga parem, käib täislamavasse ka + sellel on hea suur kaarvari), aga ma ei hakka ju paariks kuuks seda ostma, suvel ta loodetavasti siiski juba istub. Nii et on kellelgi veel mingeid soovitusi? Cybex Sirona?

anna kannatust

Miks kõik viimaste päevade uudised nii imelikud on?

Esiteks muidugi see Lavrovi tütre uudis. Nimelt kes ei tea, siis tema tütar Polina elab Londonis ja nüüd sai siis tema ka lõpuks sanktsioonid kaela. Aga mind ei hämmasta mitte sanktsioonid, vaid see olukord üldse. Polina elab Londonis, oma isiklikus korteris, mis maksis 4,4 miljonit naela. Korteri eest maksis Polina sulas. Ma ei mäleta, kas on jutuks tulnud, aga ma töötasin varem ühele UK turule suunatud laenufirmas, kus ka kõik IT-töötajad pidid kohustuslikus korras rahapesu tõkestamise koolitusi läbima ja lühidalt öeldes ei tohiks selline olukord kunagi tekkidagi. Või otse öeldes — see inimene, kes rahulikult kinnitas korterimüügi ilma võime teavitamata sellest, et mingi 21aastane piff ilmus välja 4,4 miljoni naelaga sulas ja ütles, et “ah, ämma öökapist sain” (oot, see oli vist keegi teine?), peaks olema vangis. Aga ei ole. Ja miski ütleb mulle, et pisike mutrike ilmselt isegi teavitas ja kõrgemalt öeldi, et tasa, kõik on ok. Tavaliselt on pigem nii. Aga see osa sündmusest ei huvita kedagi. Need seadused tunduvad olevat rohkem nende inimeste jaoks, kes nelja või 40 tuhandega neid mänge mängivad.

Teiseks Varro. Seletage mulle keegi seda paduusklike loogikat. Laste tapmine on väga kurb, aga mitte eriti kõneväärt, sest Eestis tehakse aborte. Saan aru, et ta selle väitega võrdsustas need kaks, aga tegelikult ju mitte —kui ta korraldab meeleavaldusi abortide vastu, aga mitte sünnitusmajade pommitamise vastu, siis järelikult on esimene ju hullem. Mul on tunne, et see nagu natuke seostub mu eelmise postitusega, et üks on nagu teadlik otsus ja teine saatus, aga suvalise kõrvalseisja (ehk siis nii minu kui ka tema) seisukohast tegelikult ei ole ju? Ühel juhul viib arst läbi abordi ja teisel juhul pommitab sõdur sünnitusmaja, mõlemal juhul ju konkreetne otsus. Ja ma tõesti ei saa aru, miks see, kui valges kitlis meedik hävitab rakukogumi on hullem kui see, kui sinelis sõdur hävitab natuke suurema rakukogumi? Või on massihävitus moraalselt parem, sest kui sa tulistad koolimaja, on alati tõenäosus, et mõni jääb ellu? Kui nii, siis ma saan aru, miks neid ei kõiguta see “kui abort ära keelata, hakkavad naised uuesti ohtlikke meetodeid kasutama” — kui naine hüppab trepist alla või istub saunas, kuni minestab, on juba jumala teha, mis sellest lapsest saab. Aga kõlab ikkagi kahtlaselt seda moodi, et a) naised ei tohiks elude üle otsustada, sõjas teevad otsuseid peamiselt mehed ja b) keegi on äkki võib-olla minu meelest (st minu subjektiivse arvamuse kohaselt, ma ei väida midagi kindlalt, ärge kaevake kohtusse) Venemaa poolt kinni makstud. Miks mitte mõlemat.

Muuhulgas käis Juho Kalberg Twitteris välja geniaalse idee, et whataboutism võiks eesti keeli olla varroloogia. Kuigi olgem ausad, varrologism oleks siis parem.

No ja siis muidugi need inimesed, nii eestlased kui ka venelased, kes praegu üksteise võidu sotsiaalmeedias räägivad, et miks neile ukrainlastele igasugu asju tasuta antakse ja keeleoskuses järeleandmisi tehakse, ma pole midagi saanud! Kulla sõber, see on selle pärast, et nemad PÕGENEVAD SÕJA EEST, aga sina oled lihtsalt lohh. Või noh, selle väikse mööndusega, et ma olen 100 protsenti nõus, et tasuta eesti keele õpe peaks olema igaühele kättesaadav. See ei tohiks olla kulurida, mille pealt kokku hoida, ja see, et meil on juba aastaid liiga vähe kursuseid, mis saavad kohe täis, tähendab, et valitsus pole kas Pronksiööst midagi õppinud või et teatud parteid on praeguse olukorra ja kahe rahvusgrupi pideva vastandumise ja vastandamisega rahul, sest see aitab neil rohkem hääli saada. Viimaste päevade sisepoliitiliste uudiste taustal ei oska tõesti arvatagi, kumb.

Ja seda, et meie valitsuse päästab Martin Fucking Repinski poleks ilmselt keegi meist uskunud. 🤣 Huvitaval ajal elame.

anna kannatust

Konfliktne inimene tegutseb taas

ÜHE PÄEVA saime me rahus ja vaikuses oma verandal päikest nautida. Nagu arvata oli, hakkasid mu naabrid majaehitusega pihta. Päev pärast mu postitust oli juba kopp maas. Ma selles mõttes pole isegi ärritunud ega midagi, sest eks ma oskasin ju arvata, et ju nad alustavad, kui ilm soojemaks läheb. Endine omanik käis mulle kuu eest rääkimas, et oled rahul, eks, et saad varsti ilusa ilmaga lapsel väljas magada lasta, ja ma juba siis ainult naersin. Kuigi siin on selles mõttes positiivne üllatus olnud, et vähemalt praegu magab ta kopamürinast hoolimata. Saab näha, mis siis saab, kui see kurikuulus nelja kuu uneregressioon tuleb.

Aga no loomulikult pidin ma juba naabritega ühendust võtma. Selle kannatasin ma välja, kui üks ehitajatest oma auto niimoodi mu jalgvärava ette parkis, et ma kohe mitte kuidagi liikuma ei pääsenud. Läksin ja ütlesin otse neile, et kõtt nüüd. Aga siis läksin lapsega jalutama ja avastasin, et kuna nende maatükil teise paralleeltänava poole väravat pole, on ehitajad rahumeeli oma hiiglasliku konteineri minuga suhtlemata otse minu autovärava ette parkinud. St värava, mida ma ei kasuta igapäevaselt, aga mida kasutavad mu külalised. Oleks nad enne küsinud, oleks ju saanud kokku leppida, kui kauaks täpselt (kuigi minu kogemus ütleb, et üldiselt need konteinerid kaovad paar nädalat pärast maja valmimist), aga nüüd saatsin hoopis omanikule kurja smsi. Omanik ütles põhimõtteliselt, et ega tema ei tea, mida ehitajad teevad, ja konteiner kadus sealt tunni ajaga. Lihtsalt mul endal jäi veits pakitsema, sest tegelikult tahaks ju kõigi naabritega normaalselt läbi saada ja nad on siiani igati toredad inimesed tundunud.

Ahjaa, esimesel päeval ehitajatega rääkides sain aru, et neil on plaanis kogu asi nelja kuuga valmis saada. Lisame siia tavapärase ehitustööde hilinemise koefitsiendi ja ütleme, et läheb kuus kuud – ikka päris kähku ju. St mina ei usu, et nad augustit seal nautida saavad, aga ehk õnnestub tõesti juba sügisel sisse kolida.

Aga mäletate, kui ütlesin, et minust ei saa kakablogijat? Meil on kodus veits paanika, sest juunior on järsku otsustanud, et päevaste toitmiste lõpus ei jää ta mitte magama, vaid laseb end täis ja on mähkmevahetuse lõpuks täiesti ergas. Ning viie minuti pärast muidugi uuesti unine, sest tegelikult oli ta juba veidi unine mähkmevahetuse alguses. Nii et kuna ma puhtfüüsiliselt seda kaheksat kilo süles kussutada ei jaksa, saangi ma nüüd iga päev miljon jalutuskäiku teha või ta pildil olevas lamamistoolis magama kussutada. Väga loodan, et ta jõuab ühel hetkel ka punkti, kus teda annab ka magama kaisutada või silitada või patsutada vms, mis reaalselt ta kätel hoidmist ei eelda.

anna kannatust

Paberlehe tellimine aitab ikka informeeritud püsida

Ma ei viitsi sissejuhatust teha, hakkame kohe pihta. Mul on siin teoreetiliselt naabrid, eks ole, igati kenad inimesed. Teoreetiliselt, sest majaplaan sai küll juba eelmisel kevadel kinnitatud, aga ehitust pole siiani alustatud. Suvel käisid nad peaaegu igal nädalavahetusel siin, aga nüüd polnud neid vist juba pool aastat näha olnud. Sügisel tõmmati elektriühendus ära nende maalapile, aga sellega ka asi piirdus. Ja vot sel nädalavahetusel tulid nad taas! Suisa mitme autoga! Mingid plaanid käivad, tahaks ju ka teada, mis toimub, aga ei lähe ometi aknale passima, seda enam, et nagu juba tavaks saanud olin ma imetamisrinnahoidjas.

Ja siis näen aknast (tugitoolis istudes, ei luuranud), et nende ületeenaaber, st minu diagonaalnaaber, läks “ajalehte tooma”. Ja mitte ainult, ta jäi seda ajalehte ka välja lugema, ilus ilm ometi ja puha. Näoga nende suunas muidugi.

Täna saatsin Cyruse ikka Jyski toole vaatama, sest verandalt avaneb nende hoovi hea vaade. Nelli Teatajat ei hakka tellima, ma saan teha nägu, et teen titele päikesevanni (ainult koti peab talle vist pähe tõmbama, sest esinesed neli kuud ei tohiks nende silmade arengu kaitsmiseks neile otsest päikesevalgust näkku lasta).

anna kannatust · konnapoeg

Ainult olulised küsimused

See nädal tuleb huvitavate avastustega. Esiteks, kas loll saab kirikuski peksa? Minusugust on hea koorida – avastasin just, et olen eelmisel aastal teinud paar pisikest tõlketööd ja unustanud nende eest arve saata. Nüüd oleks juba imelik minna ka, sest need olid tõesti imepisikesed. 😀 Ehk tehke oma tõlked alati minuga, nüüd ma olen pidevas unepuuduses ka, suur tõenäosus, et te ei pea kunagi maksma.

Teiseks, kas te saadate ka oma ämmale mu**ipilte või te olete normaalsed? See on muidugi Cyruse versioon, enda arust saatsin ma ämmale pildi tibukese esimesest saunaskäigust, kus muuhulgas oli peal Cyruse karvane ALAKÕHT. No ma vannun, et midagi muud seal ei paistnud. Sirru on solvunud ja lubas mulle kätte maksta. Nagu kuidas? Ma olen eestlane, ma käisin veel 20ndate alguses vanematega koos saunas (ja pärast seda pole lihtsalt sattunud). Kui sa neile just pärani piibrist pilte ei hakka saatma, ei saa nad arugi, et midagi viltu oleks, kui nad järsku saunapilte saavad. Näitaks teile kohe seda pilti, et saaksite ka sõna sekka öelda, aga nagu te isegi arvata oskate, siis ma ei tohi.

Kolmandaks, millal ma taas rohkem kui neli tundi järjest magada saan? Täitsa ausalt, olen siin magamatusest suremas. Ei, koolikud said mööda, vähemalt see kõige hullem osa, sellega on kõik ok. Vahel on laps isegi õhtuti nii heas tujus, et nägu nalja täis ja ainult jututaks, ei usuks, kui oma silmaga ei näeks. Aga. Ja täitsa pekkis, kui suur aga see on. Ta avastas ca nädala eest, et ta tahab nüüd mitte ainult magama jääda tiss suus, vaid ka magada tiss suus. Nii kui üritad seda ära nihverdada, ärkab üles – öösel kindlasti, päeval enamasti samuti. Ma alguses mõtlesin, et ju mingi arenguhüpe ja läheb paari päevaga üle, aga no nädal aega juba. Ja ma ei tea, kas need on seotud, aga uni on ka kehvemaks läinud, päeval kahetunniste uinakute asemel 30 kuni 60 minutit ning öösel ehk esimene ring on kolmetunnine, edasi küsib iga tunni tagant süüa. Möödas on need ajad, kus pärast jalutuskäiku kuus tundi magati. Lutiga ei lepi (öösel vahel unesegaselt võtab minutiks, aga siis avastab pettuse ja paneb suurest vihast röökima).

Ilmselgelt ei ole ma selle olukorraga rahul, nii et küsisin Facebookigrupist nõu. Inimesed ütlesid, et a) see läheb kohe üle ning b) nende laps on 15 ja veel pole üle läinud. Minu lemmikud on inimesed grupist c, kes kirjutavad alati, et imikuiga on nii lühike, õpi nautima (mulle tuleb alati Vaiko Eplik meelde sellega). Mida ma naudin siin, kringlina magamisest tulnud seljavalu või magamatust? Seejuures tahaks tervitada seda ühte inimest, kes igas jumala teemas ütleb, et tema imetas viis aastat ja tal polnud küll ühtki probleemi. Väga tubli, võid kapist küpsise võtta, aga see pole käesoleva teemaga kuidagi seotud. Ja no üks teine inimene andis tglt palju asjalikku nõu ka (+ üks blogilugeja soovitas unenõustajat, aga kõigist neist koolitajatest on vist kasu alles kolmanda-neljanda kuu paiku). Nii et tellisin igaks juhuks B12, muu jaoks on minu hinnangul veel tiba vara.

Neljandaks, kas lapsi saab usaldada? Ma siin varem mõtlesin, et kuidas küll teised aru ei saa, millal laps näljane ja/või väsinud on, sest minu oma hakkab tissi rabama ja demonstratiivselt haigutama, sellest palju otsekohesemaks ei lähe. No ja see vihje, et hakkab jorisema, kui ma talle raamatut näitan / talle massaaži teen / temaga aknast välja või raamatuid vaatan. Aga mul on järjest enam tunne, et äkki tiss on lihtsalt ta lemmikmänguasi ja ma üritan teda liiga vara magama panna, sest Cyrusega ta nagu hängib veits kauem, enne kui jorin peale tuleb. Cyrus muidugi oskab temaga paremini mängida ka, tõmbab mingeid rätikuid üle näo ja teeb sadat muud asja, mille pealegi ma ei tule. Ma mängin a la jalgrattasõitu ja räägin tüdimuseni, mida me aknast näeme. Ise ka tüdineksin ära sellest jutust. Ja no üldise väsimuse märgid on väga sarnased konkreetsest tegevusest väsinud olemise märkidega.

Viiendaks, kas mu lapsel on parim vanaema või jaa? Vanavanemad hoidsid pühapäeval last, et me saaks Cyrusega valentinipäevalõuna teha. Või et me saaksime kuskil mujal jätkuvalt ainult lapsest rääkida. Emps oli väga rõõmus, sest titt ei jorisenud temaga üldse ja ühel hetkel jäi lihtsalt rahulikult magama. Loodan, et see ühel hetkel saabuv ärevus, kus enam emast lahti ei taheta lasta, vanaema tundeid liiga raskelt ei haava.

P.S. Selle postituse kirjutamise ajal tegi ta kahe ja poole tunnise uinaku, millest poole ajal sain isegi teises toas olla. Kas ma vingusin jälle ilmaasjata? Või vingumine maagiliselt jälle aitas?

Lisatud: jep, vingumine on imeline. Ta lasi mul öösel selili magada ja nüüd lähen teda varsti üles ajama, sest ta on kärus üle nelja tunni järjest maganud.

anna kannatust · faith

Sünnitusest ja taastumisest

Täpselt 40 polnud, vist 5 päeva enne sünnitust, aga suht final form

Sai nagu poole suuga lubatud, et kirjutan sünnitusest ka, nii et eks ma siis kirjutan. Rasedust ennast sai ometi põhjalikult kajastatud (numbrite alt leiad trimestrid üks ja kaks ja kolm). Ma ei teagi, mis tunne mul sünnitusega seoses on, peale selle muidugi, et tulemus oli ikkagi kogu seda valu väärt. Aga no inimestel on ikka mingid eesmärgid või kui mitte eesmärgid, siis vähemalt ettekujutused sellest, milline kogu see protsess olema hakkab – ja minu puhul oli see reaalsusest ikka väga kaugel. Ikka kujutad ette, et käid võimalikult väheste valuvaigistitega kähku ära ja just sinu laps kaalub 2,5 kg. Ehk siis ma ei ütle, et ma arvasin, et raske see olla saab, ma olen ju selle kohta lugenud ja neli kükki teinud, aga sügaval sisimas vist ikka natuke arvasin.

Aga tänane postitus jaguneb tegelikult kaheks: sünnitus ise ja taastumine. Ja igaks juhuks ütlen ette, et ma enda arvates kirjutasin ikka kerge huumoriga, sest kui ma oma sünnitusloo joogaõpetajale saatsin (meil joogas loetakse sünnituslugusid teistele ette), siis ta soovitas mulle head terapeuti. 😀 Jätsin ilmselt mulje, et kasutan huumorit oma valu varjamiseks vms, mis on kahtlemata tõsi, aga selle konkreetse teema koha pealt on minuga kõik ok, ärge muretsege.

Loe edasi “Sünnitusest ja taastumisest”
anna kannatust

Nüüd on siis Ritsik ka end maha müünud

Üks teine Ritsik

Viimasel ajal on õhus see blogide tasuliseks muutumise teema. Mul iseenesest pole selle vastu midagi, kui maailmas tõesti on olemas inimesi, kes on valmis Marimellide lugemise eest maksma, siis miks ka mitte neilt seda raha küsida. Aga ma olen kuidagi elanud eeldusega, et noh … see on teatud seltskonna lõbustus ja mitte kuidagi meiesugustega seotud. Teate küll, keda ma mõtlen selle “meiega”, eks ole.

Nii et suur oli minu üllatus, kui täna tuli minu postkasti koos teiste blogipostitustega kiri Ritsikult, pealkirjas soovitus tema kullafondi tellida. Täitsa tõsiselt pööritasin silmi ja mõtlesin, et kuhu see maailm küll on jõudnud, igaüks annab juba blogipostitustega raamatuid välja. Huvi pärast vaatasin muidugi ikka, kes ei vaataks.

Et siis … Selgus, et tegelikult siiski üritatakse mulle müüa ristsõnade kogumikku nimega Ristiku kullafond. Mitte pooltki nii huvitav.