Ei saa me Hannes Võrnota

St Eesti meedia ei saa, mina leian, et kõigi elu oleks õnnelikum, kui me ei peaks sellistest troppidest üldse mitte midagi kuulma. Eesti Päevaleht avaldas pika intervjuu Hannes Võrno eksnaisega (mitte abikaasaga, sest kristlike ideaalide lipulaev ei armasta pühendumist), Häli Veskaruga. Asja rikkus veits see, et intervjueerija oli Ingrid endine Tähismaa, kellel on kohutavalt imal stiil ja kes ilmselgelt näeb ränka vaeva, et mingeid eelmise sajandi soostereotüüpe taastoota (esimese asjana mainitakse ära, et Häli on “fantastiline ema”, “ennastohverdav”, “pere heaolu ja õnn oli talle elus kõige tähtsam”, ja kogu artikkel on samas stiilis, “naised ikka kannatavad, et peret koos hoida” jne) – no näiteks milleks mainida, et Häli on suurepärane kokk? Kas siis, kui Häli ei koristaks ja ainult kartuleid oskaks praadida, oleks okei talle mitte tema rahalist panust välja maksta ning lapsed elatisest ilma jätta? Püüa olla veits, Ingrid. Aga kuna härra Võrno kirjutas hiljuti 400 lk raamatu, mis rääkis ainult sellest, kuidas kõik teised (nimesid nimetades ja kõiki sõnnikuga üle kallates) on halvad ja tema üksi on elus kõik õigesti teinud, on väike vastulause minu meelest omal kohal.

Millest artikkel räägib? Noh, kui kogu see pikk eepos lühidalt kokku võtta, räägitakse sellest, et Võrno polevat mitte ainult emotsionaalselt vägivaldne võimukas troll, vaid lisaks keeldub pärast lahkuminekut ka kooliealisi lapsi rahaliselt toetamast. Võrno lubas küll naisele kinni maksta 40 000 eurot, mille see omal ajal maja sissemakseks maksis (maja, kus Võrno nüüd elab, samas kui naine elab koos ühe pojaga ahiküttega korteris, kus süüa saab teha ainult puupliidil), kuid pole seda siiski paari aasta jooksul teinud. Põhjenduseks toob ta selle, et raha lihtsalt ei ole (haha) ning maja müüa ei saa, sest Häli “pole talle kunagi kodusoojust pakkunud” (ning pole seega ka oma raha ära teeninud? st ma ei saa hästi aru, kuidas see kuidagi loogilises seoses peaks olema). Seaduse järgi oleks Hälil muidugi õigus tunduvalt rohkemaks kui 40 000 eurot (maja väärtus on ca 200 000), aga selleks tuleks Võrnoga kohtusse minna. Esiteks on Võrnol advokaatide jaoks rohkem raha ja teiseks jääb mulje, et Häli on selline tüüpiline Eesti naine, kes ei taha tülitseda ja leiab, et oma osa nõudmine oleks kuidagi häbiväärne ja et “ise hakkama saamine” on miski, mille üle uhkust tunda ka siis, kui  keegi on su põhimõtteliselt paljaks varastanud (mõelgem nüüd kõigile neile eestlannadele, kes põhimõtte pärast elatist ei küsi, kuigi mitte ainult nende, vaid ka laste elatustase kannatab selle tagajärjel, toksiline tublidus on selle asja nimi).

Ahjaa, pereväärtustest veel. Kui Võrno missioonilt tagasi tuli, olevat ta viieks kuuks välja kolinud ja vaba mehena elanud – ja nüüd tuleb kirss koogil – aga selle kõige kõrvalt ikkagi musta pesu koju naisele pesta toonud. Naine muidugi pesi särgid kenasti ära ja andis tagasi. Viie kuu pärast tuli mees tagasi ja teatas, et ta kedagi paremat vahepeal ei leidnud, nii et õnnelik pereelu sai jätkuda. Parem ju ometi sitas suhtes kui rahulikult üksi. Oot, on ikka v? Õnneks sai isegi naispool aru, et tegelikult vist ikka ei ole, ja kõndis ühel hetkel ise minema (üürikasse Hannes õnneks vist enam oma pesu pesta ei saatnud, õppis ehk ikka ise pesumasinat kasutama, sõdur saab ometi igas olukorras ise hakkama (lakkamatu naer saalis)).

Kas see kõik on tõsi? Mina ei tea. Selle põhjal, kuidas Võrno on end ise ilmarahvale näidanud, usun küll. Kas see kõik, mis Võrno raamatus kirjas on, on tõsi? Mina ei tea. Aga ma TÕESTI ei taha, et selline mees poliitikas oleks. Järjekordne keskealine pereväärtustest rääkiv mees, kes laseb rahumeeli oma lapsel ahiküttega korteris elada ja ei anna naisele sentigi ka siis, kui see talle nuttes helistab. Täitsa tõsiselt, ma olen täiesti veendunud, et absoluutselt IGA mu eks toetaks mind rahaliselt, kui ma näljahädas oleksin ja küsima läheksin. Mina toetaksin igaüht neist ka. Sest me oleme normaalsed inimesed. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et sa elad kellegagi 20 aastat koos, aga sind ÜLDSE ei sega see, et tal raske on. Et su oma lapsel raske on. Sest mingi absurdne “autunne” või “said nüüd” on olulisem. Ja siis on terve hulk inimesi, kes leiavad, et sihuke võiks Viimsi vallavanem olla. Nagu miks? Ta ei hooli oma perestki ju, miks ta oma valijatest peaks hoolima?

Ahjaa, teiselt poolt – Võrno ise kirjutab oma raamatus, et naine ei kirjutanud talle piisavalt tihti ja piisavalt armastavaid kirju, samas kui tema ema kirjutas talle vahel suisa mitu korda päevas. Antagu nüüd mulle palun lahkelt andeks, aga ma hoiaksin mehest, kes oma emaga igapäevaselt kontaktis on (vahel mitu korda päevas!), eemale nagu katkust. Kergelt haiglane suhe emaga kipub tähendama ka ülikõrgeid nõudmisi ümbritsevatele naistele (kuigi emmega võistelda need nagunii ei suuda). Mkm, mehed võiksid olla iseseisvad, naised võiksid olla iseseisvad, inimesed võiksid olla iseseisvad. Kui inimesel on vaja, et keegi kogu aeg ta kätt hoiaks, on tal ka vaja, et keegi talle kogu aeg alt üles vaataks ja ütleks, kui äge ta on. Seda, et Hannesel on suur tunnustusevajadus, ütles ka Häli. Pole minu tsirkus, pole minu ahvid ja mina vaatan sellist asja ainult telekast.

Miks see on oluline? Sest viimasel ajal on meedias järjest mehed, kellel on Õigus. Kunnus peksab naist ja ütleb avalikult, et süüdi on feministid, ühiskond, sotsiaalne paratamatus jne. Oma naise ees ta avalikult ei vabanda, sest ta pole ju milleski süüdi. Mart Helme kirjutab sellest, kuidas ta naist pettis ja ei vabanda, sest tal on ju Õigus, ta hoidis peret koos. Noh ja nüüd on meil siis Hannes Võrno, kellel lihtsalt ongi alati õigus ja kes ajab juba mõnda aega internetis nii imelikku juttu, et kõik tuttavad ilmselt mõtlevad, miks Eestis küll kedagi kohustuslikus korras vaimsesse kontrolli ei saadeta. PTSD ja muud sellised koledad asjad ju.

Muide, iga päevaga veendun aina enam, et Võrnol tõesti ongi kas mingi vaimne häire või on ta jooma hakanud, sest näiteks oma Facebooki lehel kommenteeris ta ise seda lugu nii:

Võtad alandlikult argpüksi antud seeklid ja laulad ta soovilugu. Tuled mind ründama kattes end mu lähedastest kilbiga. Nagu oopiumiuimas Taliban. Nagu näkku naeratav küüditaja, kes võõras kodus saamahimuralt kilavate silmadega ringi vahib. See pole sul esimene kord. Jälgim, mida Jaak Joala mälestuse labastamiseks teha, oli samuti sinu “intervjuu”. Pohmellis ja pundunud silmadega avameelsus “milline oli Jaak isana”. Seegi oli sinu meelest ajakirjandus. Lood meestest, kelle nimi su lehte müüb kuid kes ei vasta ega kommenteeri su följetone. Nad on kas lahkunud või ei lasku nii madalale ja elavad siiski austusega oma armsate vastu sinu kiuste edasi. Eesti eest!

Maksa eksile võlg ära ja toeta oma lapsi rahaliselt, värd, mitte ära ulu internetis. Ja minu Eestiga pole sul mitte midagi pistmist, kui midagi Eesti eest teha tahad, võid uuele missioonile minna.

Aa, õige, ei või, sest a) sind löödi ju kaitseväest minema ja b) sa ei julgenud eelmisel missioonil väravastki välja astuda. Talibanist oled sina küll ainult päris sõdurite käest kuulnud. Nii et igise siis edasi, midagi see sulle ilmselgelt pakub.

P.S. Arvestades seda just mainitud väravast välja saamise osa, on see heroiline kaanepilt päris julgelt valitud. Kiidan heaks, seda teised sinusugused ostaksid.

Tüdinud blogija

Keegi ütles internetis, et tundub, et ma olen blogimisest väsinud. Jäin suisa mõtlema, et on see siis tõsi või mitte, sest see on ju igatahes tõsi, et kirjutan viimasel ajal hulga harvem kui muidu. St VÄHEMALT pool aastat, äkki ikka rohkemgi. Lihtsalt ei teki tavaliselt enam seda tunnet, et kamoon, siin ma PEAN nüüd oma viis senti ka lauale viskama, et ikka öeldud oleks. Ma ei ütleks küll, et see otseselt tüdimusega seotud on, lihtsalt viimane aasta või isegi natuke rohkem on üsna murdeline olnud. Kogu aeg midagi juhtub, kogu aeg on muudatused, pool ajast mingi draama (eraelust ma teile ei kirjuta, aga sellest hoolimata ma seda ikka elan, eks), kogu aeg peab mõtlema, mis ja kuidas, olulisi otsuseid langetama jne. Praegu näiteks on olnud nädal aega stressi, mille lõpptulemusel on mul ühe ootamatu vangerduse ja metsiku segaduse tulemusel vähemalt mõneks ajaks kodu. Nagu oma rõduga magamistuba ja privaatsus jms ägedad asjad. Mis on tore, aga nagu juba öeldud, kogu see protsess oli parajalt segane ja imelik ning pool ajast oli kerge wtf emotsioon ja teadmatus. No ja see, et ma tegelen aktiivselt oma elu elamisega, tähendab, et jääb lihtsalt vähem aega/energiat selleks, et kirjutada, mida täpselt kõik teised oma elus valesti teevad. Ma ikka vahel mõtlen ja panen tähele, kui valesti kõik teised elavad, aga no ei jõua alati kirjasõnna need mõtted, rääkimata sellest, et kui endal aktiivsem elu on, siis hakkad tõesti teiste oma vähem märkama ka. Nagu ei viitsikski enam pidevalt kedagi hukka mõista, tõesõna. Nii et hoidke pöialt, et mu elu igavamaks ja rutiinsemaks läheks, siis viitsin ka rohkem internetis õelutseda.

Igatahes. Kuna täna sai leping digiallkirjastatud ja mul on juba esmaspäeval esimene tööpäev, siis veidi taustainfot ka, millega täpsemalt tegu ja miks ma selle kasuks otsustasin. Sest minu blogi, äkki kedagi huvitab. Lisaks sellele, et mõte mõneks ajaks Tallinnasse tulla tundus üsna ahvatlev, kaalusin nimelt läbi ka otseselt tööga seotud argumendid. Nimelt saab minust ühes ettevõttes technical writer ehk siis maakeeli öeldes hakkan tehnilisi tekste tootma. Igasugused juhendid, tehniline dokumentatsioon jne. Ja see tundus mulle parem kui Client QA (mis põhimõtteliselt selles konkreetses kohas oleks olnud madalama taseme testimine), sest esiteks on see rohkem seotud minu seniste oskuste ärakasutamisega ja arendab neid ka edasi (siiani olen sarnaseid tekste tõlkinud, nüüd hakkan neid ise looma; töökeel on muidugi inglise keel, mis on suur pluss, sest ka kirjalik inglise keel on miski, milles on alati arenguruumi, nii et hea meelega töötan mõnda aega ainult ingliskeelsete tekstidega). Soovi korral saab siit alati taas tõlkesuunal ka liikuda, sest olen ju keelega tegelenud (prantsuse keelest kavatsen kindlasti natuke edasi tõlkida ka, et rooste ei läheks). Teiseks on see töö raskem (alguses kindlasti väga väga raske, sest kõigega tuleb end kähku kurssi viia), aga pakub rohkem õppimisvõimalusi, sest selle käigus saab ülevaate põhimõtteliselt kõigest, millega firma tegeleb, tuleb palju taustateadmisi juurde õppida jne. Kolmandaks on töö mitmekesisem, selleks, et mingit juhendit luua, pean enne konkreetse teemaga seotud inimesi intervjueerima, ise end asjaga kurssi viima ja siis saan päriselt kirjutama hakata (ning seejärel välja uurida, kas mu kirjapandu tundub ka asjalik ja asjakohane). Nii et tundus küll keerulisem ja stressirohkem, aga see-eest ka arendavam. Kui esimesed kuus kuud või aastakese üle elan, võiksin juba hulga targem olla. Psühholoogiline abi lubati vajadusel kinni maksta, nii et tugi on olemas. 😀

Kalkulatsioonid näitavad kusjuures, et rahaliselt oleks isegi natuke kasulikum Tartus elada. St Tallinnas pakuti mulle küll pisut suuremat palka, aga minu kulud Tartus olid NII palju väiksemad (pea olematud eluasemekulud kesklinnale suhteliselt lähedal, täiesti olematud sõidukulud, kordades väiksemad trennikulud (Tallinnas on need aastas sadu eurosid suuremad, kuigi sel teemal ma ei igise, sest trenni kvaliteet on siin ka hoopis teine) jms kuni selleni välja, et Tallinnas ei saada armastav vanaema vahepeal süüa). Isegi ainult eluasemekuludest rääkides on palgavahe ära nullitud ka siis, kui ma jagan Tallinnas korterit, mitte ei üüri üksi. Kui otsustan ühel hetkel päris üksi üürida (ma hetkel ei otsusta üldse midagi, sest a) ma olen vaene, eriti pärast koera oppi, ja b) ma tahan enne selliseid otsuseid näha, kuidas tööl üldse minema hakkab, kas ma olen võimeline seal piisavalt kiiresti korralikult joone peale saama jne, nii et lükkan hetkel tõsiste rahaliste tagajärgedega otsused natuke stabiilsemasse tulevikku), siis rahaliselt on see Tartuga võrreldes väike kaotus, aga mitte midagi liiga hullu. Nii et otsustasin, et siinse eluga kaasnevad boonused + suuremaid väljakutseid pakkuv töö (ma tean, et see kõlab nagu reklaamlause kuskilt tööpakkumisest, aga mina tõesti tundsin, et vajan uusi väljakutseid) kaalub selle üles. Eks varsti näeb, kas oli õige otsus.

Nii me elame.

Pingelised nädalavahetused

Sain oma empaatiavõime juttu kohe testida, sest läksin laupäeval ühe sõbraga ronima ja ta suutis endale küünarnuki liigesest välja kukkuda (õnneks trenni lõpus, ei läinud aeg raisku, eks ole). Sel ajal, kui meie kiirabisse helistasime, tõmbas ta selle juba jõuga ise õigesse kohta tagasi, aga üsna kole oli küll. Ja kui sõbraga juhtub, siis võtab hetkeks ikka sees värisema küll. Hirmus asi on see ekstreemsport, olge ettevaatlikud, lapsed.

Aga pühapäeval käisime me hoopis kahel mustlasperel külas. Nimelt olen ma ilmselt maininud, et Annika Haas tegeleb projektiga ikka edasi ja laseb lastel pilti teha. Järgmisel aastal ilmub üks ägedam raamat tema ja laste fotodega. Nii et käisimegi vaatamas, mis ühe Võrumaa pere lapsed aasta aja jooksul teinud on. Täitsa äge on ikka vaadata, kui palju tited ühe aastaga muutuda võivad, vanemad (12 ja 13) näevad juba välja nagu noored neiud jne. Väiksemgi on vahepeal juba kooli jõudnud ja natuke suuremaks saanud.

See on täpselt selline stereotüüpe murdev pere ka, kus kõik on korralikult integreerunud, pereisa käib tööl, kõik räägivad eesti keelt jne. Okei, see eesti keele osa oli mööndustega, lapsed räägivad tavalist eesti keelt (kõik on juba enne kooli lasteaeda pandud, et keele korralikult selgeks saaks), ema ka, aga isa räägib võru murret. 😀 See on päris naljakas, sest tegelikult on tegu Läti päritolu inimestega, kes on siia vist ca seitsme aasta eest tulnud (vanem tütar räägib igatahes veel läti keelt ka, nooremad enam mitte) ja ega keegi neist pole eesti keelt võõrkeelena õpikust õppinud. Aga ju siis isal on töökeskkonnas sellised inimesed, kes võro kiilt räägivad, sest sealt tuleb vahepeal ikka väga ehe murre. Tema on ka ainus, kes vahepeal mõne lätikeelse sõna sisse paneb, eriti seal, kus keeled sarnased on (näiteks ta ei ütle “vaja”, ta ütleb “vajag”).

Aga mis mulle väga muljet avaldas, on see, kui töökad nende tiinekad on. Mina selles vanuses küll sihuke ei olnud, ei tea, kas praegugi olen. Esiteks väikeste asjadega. Kui isa poest kraamiga tuli, otsis üks tütardest ise kohe taldrikud välja, kattis laua, lõikas koogi lahti, serveeris asju jne. Aga suurte asjadega ka, nende fotodel olid muuhulgas ise korjatud seened ja marjad ning isa kiitis, et põhimõtteliselt lapsed riietavad end juba oma raha eest – kõigile tundub iseenesestmõistetav, et kui on võimalik marjade, seente ja käbide korjamisega lisaraha teenida (jaa, käbisid ostetakse kokku, sest seemned!), annavad kõik pereliikmed oma panuse. Selline väga armas ühtehoidev seltskond. Lõpuks suruti meile veel kodutehtud moosi kaasa, nii et ma olen muidugi eriti meelitatud praegu.

Teise pere juurde ei olnud me vist juba kaks aastat jõudnud, nii et tüdruk tõi mulle kohe oma lõputunnistuse näha – ta nimelt oli vahepeal gümnaasiumi ära lõpetanud, mis pole mustlaste juures veel sugugi mitte igapäevane asi, nii et oli, mille üle uhke olla. Nende peres käivad peaaegu kõik Inglismaal tööl, tema ise oli viimasel kooliveerandil ka juba seal ning käis Eestis ainult eksameid tegemas. Põhjused muidugi väga proosalised, esiteks teenib rohkem ja teiseks:  “Eestis tihti ei taheta meid tööle võtta, sest me oleme tõmmud, aga seal peavad isegi rassistid meid valgeteks inimesteks!” Kõlab naljakas, aga tegelikult on tõsi, kui taustsüsteem on selline, et ümberringi on indialased ja mustanahalised, on üks mustlane lihtsalt keskmisest parema päevitusega valge inimene. See konkreetne pere on muidugi nii hele ka, et neid võiks vabalt näiteks lätlasteks pidada, peale vaadates saab aru, et eestlased ei ole, aga täpset rahvust on raske öelda.

Etnoloogial on ikka jätkuvalt oma võlu, hoopis teistsuguste inimestega kokkupuutumine tekitab ikka alati ka teistsuguseid mõtteid. Muidu ei oska paljusid selliseid asju tähelegi panna.

Empaatiavõime!!! (MAMMUTPOSTITUS)

Hüppan vahelduseks ka ühe rongi peale, sest nii Ritsik kui ka Marca kirjutasid empaatiavõimest, introvertidest ja ekstravertidest (SEE, kas kirjutada ekstra- või ekstrovert on ka mingi lõputu vaidlus teemal ajaloolised tüved, aga mina ei viitsi süveneda ja kirjutan nii, nagu harjunud olen). Minul endal meenus sellega seoses veel üks teema, millest ma juba talvel kirjutada tahtsin, aga kuidagi unustasin – kui palju inimeste käitumine ja isegi mõtted sõltuvad ümbritsevatest inimestest (ning kuidas näiteks öeldakse, et lahkuminek toob TÕELISE iseloomu välja, sest kooselus ikka kohandatakse end ja nö elatakse pidevas kompromissis). Ei mäletagi, kes sellest tookord rääkis, Murca äkki või vvn või … Igatahes.

Esiteks teeksin ma seoses Ritsiku postitusega ühe olulise eristuse – tuleb vahet teha introverdil ja mittehommikuinimesel. Eriti kehval juhul on sulle sattunud introvert, kes pole hommikuinimene. Mul on olnud näiteks üks kaaslane, kes ei rääkinud hommikuti. Mina ise ärkan üles ja olen KOHE rõõmupall. Tema tahtis esmalt omaette istuda, SIIS tuli voodi servale, SIIS ma andsin talle ühe apelsini või banaani, SIIS ta sõi selle ära ja jõi klaasi vett ja SIIS hakkas ta lõpuks ometi natuke ka rääkima. Ja oi kuidas oli näha, et minu ringirõõmlemine on tema jaoks sel hetkel väsitav, kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud. Teine selline inimene on Reet. Kui me autoga koos Tallinnas käime, saan ma nii kaua sõimu ja ühesilbilisi vastuseid, kuni ta oma kohvitopsi kätte saab, sealt edasi läheb juba kõik kenasti. Ja ma ei ütleks, et Reet oluliselt introvertne on (märkus: kasutan neid sõnu Eesti mõttes, saades aru, et ameeriklaste meelest olen ka mina näiteks selline vaikne ja kinnine inimene).

Aga mina olen ilmselgelt Eesti ekstravert. Ma ei tõmble kogu aeg, aga mul on emotsionaalsed reaktsioonid, ma lähen kergesti käima, armastan suhtlemist, mulle istub asjade korraldamine jne. Lihtsalt kui ma juba päev otsa suhelnud olen, siis ma lähen hea meelega koju ja olen seal vait. Ja veel parema meelega teen vahepeal kolm päeva järjest, kus kogu suhtlus ongi ainult veebipõhine, sest ei ole parajasti tuju lihtsalt kedagi laivis näha. Ükskõik, kas jutt käib mu väikevennast või mu bestikatest, mind ei häiri see, kui me igapäevaselt netis suhtleme ja ehk kord kuus päriselt kokku saame. Ainus inimene, kelle füüsilist lähedust ma tavaoludes eraldi igatsema hakkan, on mu massöör, ilma temata tundub maailm pärast teatud perioodi hulga külmem ja kalgim paik. 😀

Kusjuures tundsin mitmeid ühiseid jooni Marcaga. Ka mina võin hetkega vihastada ja viie minuti pärast selle unustanud olla, aga kuna mind ajab lausa KOHUTAVALT närvi, kui keegi teine seda mulle teeb, siis ma pingutan väga, et lähedastega selle koha pealt rohkem zen olla ja mitte liigselt tõmmelda. Hingan enne kaks korda sisse ja kaks korda välja ning mõtlen, kas tasub vaeva. Enamasti ei tasu. Olen õppinud ka kohe pikalt saatmise asemel esmalt viisakalt ütlema, et see oli nüüd küll pisut kohatu/ebaviisakas, uskumatul kombel teatud inimrühmaga isegi toimib.

Samuti on mul samasugune “empaatiapuue”, mis puudutab neid, kes siseringist eemale jäävad. Kui ma oma koerale käpa peale astun, on empaatia vägagi olemas, sest ta on minu koer ja mulle oluline. Kui võõral inimesel on lahtine luumurd, siis lähen ma appi, sest talle on ju vaja appi minna, aga see ei aktiveeri eriti mingit häirekeskust ega emotsionaalset kaasaelamist, vaid pigem emotsiooni teemal “proovi nüüd mitte mu vaiba peale veritseda, ma alles ostsin selle”. Rääkimata sellest, et kogu oma elu jooksul olen ma VÄGA tõsiselt südamesse võtnud (enda seisukohast, st ca kaks kuud nuttu ja hala, samas kui näen praegu kõrvalt inimest, kel see juba aasta kestab ja tundub, et ei hakkagi üle minema) ainult ühte lahkuminekut – ja see ei olnud mu abielu (millest ma olin ilmselt vaimselt juba mõnda aega eemaldunud, sest üldiselt ei ole asjad enne lahutust väga roosilised). See oli hoopis see üks ja ainus suhe minu elus, kus mina polnud lahkumineku algataja. Nii et mul on kuri kahtlus, et siin tingisid selle reaktsiooni pigem valus ego ja ootamatud muudatused, millega aju ei osanud kohe kohaneda. Ja ma ei ütleks, et mul näiteks eksabikaasa suhtes suured tunded poleks olnud, ikka olid, need said lihtsalt üheksa aasta jooksul kenasti ära tunneldud, kuni lõpuks jäi alles küll enamvähem positiivne suhtumine teineteisse, aga mitte enam vajadust patja nutta vms. Avalduse sisseviimise hetk oli küll raske, aga taas kord, ma sain ise aru, kui naeruväärne see on, sest eelkõige oli mul iseendast kahju, nii et taas pigem egoprobleem.

Aga ma ei näe seda tegelikult mitte niivõrd empaatiapuudena, vaid elamisega kooskõlas jooga põhimõtetega. Esmalt armastan ma iseennast, ainult läbi enda armastamise saan ma energiat, et armastada ka teisi. Kui lennukis midagi juhtub, panen endale hapnikumaski pähe ja saan hakata teisi aitama. Ja armastus on ilus asi, sõprus on ilus asi, maailmas on palju toredaid asju, aga neist liiga kramplikult kinnihoidmisest või teiste porimülgastega enda voolu määrimisest pole palju kasu. Minul on õigus vabale enesemääratlusele, teistel inimestel on õigus vabale enesemääratlusele ja no kui nende avaldumisvormid ikka kokku ei sobi, mis sellest ulumisest siis ikka kasu. Kui kellelgi on lahtine jalaluumurd, on talle vaja esmaabi. See, kas ma parajasti seda tehes empatiseerin ja mõtlen, et vaeseke ei saa nüüd maratonile, pole oluline. Küll ta ema varsti ta kätt hoiab. Aga kui ma oma koerale käpale astun, siis ongi minu töö teda nunnutada, sest ta on minust sõltuv ja tal pole kedagi teist, kes sellele käpale peale puhuks. Kui veel suudaks rohkem hetkes elada ka, oleks maailm juba hulga parem paik. No näiteks, kui ma suudaks mitte muretseda ette potentsiaalsete võimalike stsenaariumide pärast, vaid teeksin lihtsalt muid asju, kuni selgub, mida siis tulevik toob.

Selle teise teema kohta. Väide, et lahkuminek toob välja TÕELISE mina, on minu jaoks alati huvitav olnud, sest see kõlab nüüd tiba imelikult, aga ma ei olnud pärast kuueteistkümnendat eluaastat vist mitte kordagi kauem päris vaba ja vallaline olnud kui kolm kuud. Ja selle põhjal tundus mulle tõesti, et kui ma parajasti vallaline olen, siis olengi kohe kõpsti sotsiaalsem ka, käin rohkem väljas, kuulan valjemat (ja metallisemat) muusikat jne. Nüüd, kui esimest korda elus olen pikemalt vallaline olnud, oskan öelda, et ilmselt on rohkem väljas käimine alguse asi, kus ei oska lihtsalt ootamatult süllekukkunud vaba ajaga midagi peale hakata. Praeguseks teen ikka suurema osa ajast omaette kodus oma asju, kui parajasti tööl või trennis ei ole. Ja muusikamaitse käib mul lainetega, st ma ei naudi Sepulturat mitte ainult pärast lahkuminekut, vaid niisama käivad ka selle hood peal. Eelmises suhtes lihtsalt oli see pisut põlu all, siis saigi sellist muusikat ainult siis kuulata, kui kaaslane ära oli. Nii et ei, oma kogemuse põhjal ma ei nõustu väitega, et kaaslane inimest nii palju mõjutaks, et ta enda muusikamaitse, toitumiseelistused jms suisa ära unustaks – kuigi mina olen muidugi üks keskmisest tiba kõvem kivi ka.

Küll aga usun ma väga seda, et ümbritsevad inimesed mõjutavad seda, kuidas me mõtleme ja milliseid eesmärke/nõudmisi me endale seame. Ma sain näiteks oma mõlemad magistritööd suuresti valmis kirjutatud seetõttu, et sõpradel, kellega igapäevaselt suhtlen, on kõigil vähemalt üks magistrikraad (mitu neist teevad doktorit või kaaluvad seda), nii et teatav surve oli kogu aeg olemas. Eriti teise töö kirjutamise ajal, sest elasin sel hetkel koos inimesega, kes töötab VÄGA palju, selle kõrvalt paratamatult viitsid ka ise rohkem pingutada, sest see saab kuidagi elu osaks, inimesed ju pingutavadki.

Või nagu inspireerivad inimesed, kellest ma eilses postituses kirjutasin. Kui minu ümber on rohkem inspireerivaid inimesi, üritan ma neid nii alateadlikult kui ka teadlikult kopeerida, sest see on minu jaoks innustav. Panen rohkem tähele enda negatiivseid mustreid ja üritan neid asendada nende positiivsete mustritega. Viitsin ehk isegi ise üritada kedagi motiveerida ning proovida lahkem ja kannatlikum olla. Nii et selles mõttes ma usun küll, et kui tahad olla edukas, ümbritse end edukate inimestega, kui tahad olla õnnelik, ümbritse end õnnelike inimestega.

Siin on ainult see konks, et see toimib ka vastupidi – üldiselt, kui inimene on parajasti augus, siis teda tülgastavad igasugused rõõmupallid, nendega suhtlemine nõuab energiat. Mina olen ise rõõmsameelne inimene, aga näiteks selliseid kogu aeg naeratavaid joogainimesi ma pikalt ei kannata, sest mul on VAJA mingit mõtestatud tegevust ja pingutust, et end inimesena tunda. Ja introverdile võib ekstravertidega ajaveetmine ka väga väsitav olla, seda enam, et aktiivsem pool kipub teatavasti aktiivsem olema, mis, olgem ausad, kõlab tihti nagu ümberkasvatamise katse. Kui ikka inimene ei taha hommikul esimesed pool tundi sõnagi öelda, pole ju mõtet teda sundida, las igaüks ikka ise valib, mis talle sobib.

Isver kui pikalt sai jälle iseendast rääkida. Küll see maailm on üks tore koht.

tahaks ühte lebotamispäeva ka juba

Ma ei viitsinud vahepeal kirjutada, sest tegemist on palju, kandideerisin siin erinevatesse kohtadesse ja üritasin veel viimastel hetkedel targemaks saada. Sellest on veel vara rääkida, järgmisel nädalal ehk tean juba kindlalt, mis elu toob. Aga näiteks koer toodi reedel koju tagasi. Vaatasin seda looma ja ütlesin sugulasele rangelt, et no kas oli vaja ta nii paksuks sööta paari kuuga (tõsiselt, ta näeb välja nagu nuumsiga). Sugulane ütles häbelikult vastu, et koer ei ole paks, ta on karvane. KARVANE. Nüüd nimetatakse seda siis nii.

Eelmise neljapäeva infotund oli olemuslikult väga informatiivne. Esiteks sain teada, et kahe rühma peale (ehk siis 40 inimese peale) sai kohe tööle neli. Targemad suudavad nüüd välja arvutada mitu protsenti see on, mina keerulise matemaatikaga ei tegele. Teiseks sain teada, et see tüdruk, kes minu meelest teoorias meil klassi parim oli, ei saanud tööpakkumist. Iseasi, kas ta seda tahtnud oleks muidugi, töökoht on tal tegelikult olemas. Üldse selgus kirjeldustest, et MEIL vedas praktikafirmaga täiega, mõned inimesed olid sellises kohas, kus neil juhendajaga eraldi kohtumisi ei olnud (Kaur leidis meie jaoks IGA PÄEV tund aega, nagu ma öelnud olen), mingit tagasisidet neile ei antud (meile mitte ainult ei antud jooksvalt tagasisidet, vaid nagu ütlesin, antakse ühe pisiprojekti kohta ka tulevikus) ja üldse olid nad üsna hüljatud, visati ülesanded ette ja nii oli. See konkreetne neiu oli peaaegu nutu äärel ja ütles, et ta pole ikka veel piisavalt hea – kuigi jutu poolest kõlas küll, et ta on väga palju juurde õppinud selle kaheksa nädalaga (alguses oli juba selge, et tal on korralik sisemine motivatsioon taga, lisaks maksis tema töökoht talle kursuse ajal palka edasi, nii et rahamuresid ka ei olnud),  nii et ma usun, et küllap ta õpib nüüdki omaette edasi ja varsti juba vastab iseenese püstitatud nõudmistele.

Ahjaa, pealinlastele infoks. Tartu on küll linn, aga see on üks selline omamoodi linn. Täna näiteks käisin külas ühes Tartu programmeerimisfirmas (anonüümsus garanteeritud), sedapuhku täitsa mitteformaalselt, tutvusin oma tulevase mentoriga, jõin teed – ja vaatasin pildil olevaid tibusid. Jah. Tibusid. Programmeerimisfirmas. Transferwise’i pallimeri on selle kõrval eelmise aasta lumi.

Trennis sain inspireeritud. Mina olen liiga tihti selline, et tulen näiteks Tallinnast Tartusse, vaatan meie ronimisseina ja liiga väheste/raskete radadega boulderseina ning kirtsutan nina. Ja siis on meil üks Brandon, kes armastab boulderdamist rohkem kui köies ronimist. Nii et mis sellest, et tal pole veel aastatki ronimiskogemust, ta veedab terve trenni ihuüksi kruvikeerajaga boulderseina ääres ja keerab ise endale sobivaid radu. Sest miks vinguda, kui sa võid otsast kinni võtta ja hakata ise oma elu paremaks tegema. Temal on kõige selle juures veel läbinisti positiivne ja lahendustele suunatud maailmavaade ka, iial ei vingu, annab asjalikku nõu jne. Imeline mees.

Lisaks sain inspireeritud ka joogatrennis. Jõudsin sinna üle nelja kuu, nii et olin juba ära unustanud, KUI palju instruktori kohalolu ja soe ruum mõjutavad. Muuhulgas suutsin iseenda suureks üllatuseks kätelseisu hoida (seisuasendid lõppevad teatavasti lühikese kätelseisuga) – ma olen sada korda lugenud seda, et enne kätelseisu treeningut tuleb ka korralikult sooja teha jne, aga see oli ikka mega. Nii et tehke korralikult sooja, kõik kes te kätelseisu harjutate. Väldite vigastusi ka jne. Seoses meeldiva joogatrenniga olen üldse parajasti väga zen ja valmis rõõmsalt andestama kõigile vaimust vaestele nende patud, sest no see pole nende süü, et nad pole veel jõudnud lasteaiatõdedeni kenasti koos mängimisest.

Oli mul veel midagi öelda v? Uni tuleb peale ju.

Ahjaa, ei suuda seda küll aknast välja vaadates sirge näoga kirjagi panna, aga valmistun suveks. Ratas käis juba kevadhoolduses ära ja muud jutud. Muuhulgas lasin ka uue sadula panna, pehmema ja suurema. Mitte selle pärast, et ma …. karvane oleksin (tegelikult olen juba soovitud kaalus, eriti edukalt käis see kaalulangetamine sedapuhku, ilma mingi tõsise kaloridefitsiidita, aga kiirete tulemustega), vaid lihtsalt mõtlesin, et ehk oleks aeg, mis sellest, et kannatused inimest õilistama peaksid jne. Tasus vist ära, seekord ei tähendanudki esimene rattasõit seda, et järgmisel päeval kann valus oleks.

Ilusat kesknädalat soovides

Alati teie …

Arvake ära, mis on ventikas?

Juhuks kui kellelgi veel tähelepanuta on jäänud, siis meil on taas kord blogidevaheline tüli. Printsess paneb abivalmilt hagu alla. Kõik pooli valima!

Woop-woop

Murdsin iseendale antud lubadust ja ikkagi kaalusin end täna hommikul – ja olin kilo alla piirväärtuse! Muuhulgas tuletaksin meelde, et piirväärtus pole minu jaoks mitte see, millelt ma dieeti alustasin, vaid suhkru ja jahu ja maasikavahu panime kappi ära ikka selle pärast, et ühel tormisel hommikul näitas kaal ootamatult kaks kilo ÜLE selle. Olgu neetud rikkad IT-firmad ja nende tasuta kakao ja saiakesed!

Nagu igas tõsiseltvõetavas teadusartiklis ikka, alustame esmalt kasutatavate terminite defineerimisest. Mul on nimelt enda jaoks paigas vastuvõetavad piirväärtused, mille ületamisel ma enam rahul pole. Näiteks ideaalis võiks kaal küll olla alla 60 kg, aga 62 on piirväärtus, millest me seda igatahes üle ei lase (või noh, nagu näha, ikka laseme vahepeal). Tahaks minna tagasi 58 peale ja 60 piirväärtuseks jätta. Vähemalt suveperioodiks, talvel plastiku peal võib veereda ka. Sama põhimõtet kasutan lõuatõmmetega. Igal esmaspäeval on testpäev, kus tehakse viis maksimumseeriat – mida suurem number, seda parem muidugi, aga lõuatõmme on eraldi osaoskus, ainult ronimine seda otseselt ei arenda. Nii et vahepeal juhtub, et kui ma keskendun muudele asjadele, siis maksimum langeb. Selle pärast on paigas piirväärtus 10, mis peaks olema igal ajahetkel, ka pärast magamata ööd, haigena ja täis peaga tehtav. Kui peaks ühel ilusal esmaspäeval juhtuma, et hakkan lõuga tõmbama ja teen ainult 9, on aeg kaalu peale astuda, elu üle järele mõelda ja vajadusel treeningus korrektuure teha, sest ilmselgelt on jõud kuskile kadunud. Ühel hetkel tahaks piirväärtuse 15 peale nihutada, aga me ei ole veel nii kaugel ja ilmselt just lõuatõmmetele keskendumata ei jõua sinna ka, aga see pole hetkel prioriteet.

Teiseks. Kui ma ütlen “dieet” ei mõtle ma mahlapaastu, vaid ma söön ikka nii, et kõht on kogu aeg täis, lihtsalt ei tarbi hetkel lisatud suhkrut (st ei joo aprillis näiteks kohvi ka, sest must kohv pole minu teema) ega küpsetisi (st must leib toidu kõrvale on soovi korral okei, aga koogid ja valge sai jms kasutu kraam jäävad minust puutumata). Niisama üritan ka teha tervislikumaid valikuid, ei tee õhtusöögiks igapäevaselt pastat, vaid pigem näiteks kanasalatit. Töö juures söön hommikusöögiks toorsalatit või näiteks keefiri ja banaani, päeval kahe paiku tatart või hautatud juurvilju mingi lihaga. Enne trenni üldiselt puuvilju ja pärast trenni lahjat kohupiima (kõrge valgusisaldusega, sest lihased). Kui õhtul kell kümme on kõht tühi, olen sunnitud pähkleid/õuna sööma või keefiri jooma, sest teine valik oleks korterikaaslase tuuletasku, mis ei lähe mitte. Aga kui kõht on tühi, söön alati. Ja enesetunne on tegelikult tunduvalt parem kui narkomaanina elades, sest kohv ja suhkur löövad küll energiataseme natukeseks üles, aga tulevad varsti kolinal alla ka. Praegu on hulga stabiilsem. Õnneks on mul väga vastutulelik ja kohanemisvõimeline keha, kui ta saab aru, mida temalt tahetakse, teeb ta kähku vastavad korrektuurid.

Tööpäevadel on lihtne, sest harjumus jne. Nädalavahetused on mul üldiselt sellised, et hommikusöögiks pannkooki ja siis lõunaks kooki ja õhtuks midagi head. Nii et nädalavahetusel ei tahtnud end liigselt tagasi hoida, aga tegin mõistliku inimesena hommikusöögiks omletti (okei, reedel tegin, laupäeval tehti mulle, meil on ikkagi kõik võrdne), sõin lõunasöögiks kohupiima, nälja korral banaani ja õhtul EI söönud poiste nachosid ning ei võtnud juustukattega pitsalõiku, vaid tavalise. Mul on kahtlane tunne, et minu “dieet” kõlab nagu paljude teise igapäevaelu. 😀

Kaur küsis just kommentaaris, miks ma üldse dieeti pean. Ma tegelikult olen oma kehaga igati rahul, päriselt. Kui ma hommikul poolalasti vetsu tatsates suurest peeglist möödun, siis mulle suht meeldib see, mida ma seal näen. Eks me oleme juba pikalt teineteisega koos elanud ka, nii et olen leplik ja armastan teda sellisena, nagu ta on, ka pehmematel päevadel. Ja nii kaua, kui jutt välimusest käib, ei meeldi mulle tegelikult kaalumine üldse. Ülalolev pilt Pinkist on hea näide – kaalunumber ei ütle sulle mitte midagi, sest näiteks Pink (160 cm) oma 72 kiloga oleks ametlikult rasvunud. Ta on lihastega ja pisut pehme, aga no rasvunud ta küll ei ole. Mina oma ca 60-ga olen ametlikult jeeli-jeeli normaalkaalu ülemises otsas, sent puudu ülekaalulisusest. Ja teie kohta ma ei tea, aga mina vaatan siin oma pilte ja videosid ja ei leia, et ma vaal välja näeksin. Isegi ujumas julgen käia. Lisaks naiste kaal nagunii kogu aeg kõigub, nii et jälgida saab ainult mustrit, mitte ühe päeva numbreid.

Aga toitumist jälgin ma selle pärast, et minu hobid on kõik sellised, kus madalam kaal ANNAB eelise. Ma võin olla tugev, aga kui me paneme minu ja Reeda kõrvuti kangile rippuma, siis ma kahtlen, kas minu jõud teeb tasa need 10 lisakilo, mis mul temaga võrreldes on. Võtame nüüd kangi ära ja paneme meid rippuma hoopis pisikestesse õnarustesse, kust me hoiame kinni ainult räige sõrmejõuga, nii et muudest lihastest pole palju kasu – ja tal on kohe tohutu eelis. Sellises olukorras loeb sõrmejõu ja kaalu suhe, nii lihtsalt on, gravitatsioon ei tee järeleandmisi. Joogas on palju tasakaaluasendeid, kus kogu raskus su õlgade kohale jaotub. Kalisteenikas (tahaks selle kohta ilusat eestikeelset väljendit, aga oma keharaskusega treenimine läheb pikale), kust ma lõbu pärast harjutusi teen, tuleb kogu seda raskust ringi liigutada. Seega vähendab madalam kaal kohe vigastusteohtu – kasvõi kätelseisus ei ole mitte ainult lihtsam seda teha, kui ma viit kilo vähem pean üleval hoidma, vaid ka õlgade ja randmete vigastusoht on tunduvalt madalam. Kui tahad end liigutada nii, nagu see tädi ülemises videos, pead vähe kaaluma ja hästi painduma. Mul ei ole selline kehatüüp, et mul oleks võimalik kümme kg alla võtta ja ikka inimese moodi välja näha ja toimida. Küll aga on mul võimalik liigselt lihasjõudu kaotamata kaalu mõistliku toitumisega praegusest madalamal hoida, minu lihased on siiski pehme mugava polstriga ja mu kaal on eelmise suvega võrreldes kõikunud ca 5 kg ulatuses, olles praegu kuskil seal keskel. Ja kui te mõtlete 5 kg käeshoidmise peale (spordivõhikutele: raskem kui kaks suurt kokapudelit kokku), siis seda ikka on juba. Kui kaalu all hoian, tean, et mu probleemid võivad tuleneda kehvast kehatunnetusest, kinnistest puusadest, selja vähesest painduvusest ja sajast muust asjast, aga see üks (tegelikult kõige lihtsamini kontrollitav) faktor on enda jaoks optimeeritud. Eelmisel suvel hoidsin end 58 peal ja ütleme nii, et selles kaalus on suht mõnus kivi peal ahvida, nii et umbkaudu see on selle suve plaan ka.

Ehk siis: need olid need põhjused, miks ma hetkel ei söö nagu loom, ja minu jaoks on need head küll.

  • Rubriigid