Vaatasin ühte uut sarja siin. Sarja nimi on “Silo” (“Hoidla”) ja selle põhipoint on, et inimesed elavad maa-aluses hoidlas, sest miskipärast on väljas olukord elamiskõlbmatu – ainult, et keegi ei tea, miks, sest saja aasta eest oli mäss, mille käigus mässajad kõik ajalooraamatud hävitasid. Ainult, et sellest mässust ei tohi rääkida ja sellega seonduvas ei tohi kahelda (no näiteks ei tohi küsida, et ajalooraamatud ajalooraamatuteks, aga mässu ajal oli ometi elus inimesi, kes olid neid raamatuid lugenud ja oleks võinud uusi kirjutada, eks ole). Osadel inimestel on teooria, et aknatagune hall laastatud maa on ainult arvutisimulatsioon ja tegelikult on väljas kõik imeline. Osadel on lihtsalt tunne, et miskit siin ei klapi ja asjad tunduvad natuke kahtlased. No ja osad on eluga igati rahul ja ei kahtle milleski, nagu ikka.
Igatahes. Tahtsin mina vaadata, mida teised inimesed sarjast arvavad. (Ainult kaks osa on väljas ja raamatut pole ma lugenud, nii et ega ma sellest veel väga palju ei tea, aga siiani mulle meeldib.) Ja üks inimene on teinud internetti postituse, kus ta kurdab, et teda häirib see, et ta ei saa aru, kas inimesed näevad siis aknast tegelikkust või mitte. Nagu … Kulla inimene, see on kogu sarja mõte. Jah, sa said õigesti aru, millest meil siin jutt käib, tubli.
Keegi pole küll küsinud, aga et te teaksite, siis mul pole mitte ainult juuksed pestud, vaid jõudsin üle kahe kuu isegi deppi jälle. Ja lõputöö on nii kaugel, et kui ma selle täna ära esitaksin, siis imeline poleks, aga läbi saaks juba küll. Kõik muu on täiesti valmis, ainult kokkuvõtet võiks veel hästi tsutikese siluda – ja siingi räägime kosmeetilistest parandustest, mitte väga olulistest muudatustest. Mitu päeva enne tähtaega, kui juba ise koera saba tõstmiseks läks.
Kõige toredam on see, et kuna me tahame artiklit ka avaldada, taotleme juhendaja käsul kinnist kaitsmist, sest paljudes ajakirjades on nõue, et töö ei tohi olla varem avaldatud – mis sellel kaitsjal muidugi võtab parajalt pinget maha, sest nüüd ei pea seda kogu rahva ees tegema. Üldse tuleb videokaitsmine mul vist, sest oponent pole Eestis, nii et isegi Tartusse ei pea end vedama. Ehk siis kaitsmise korraldusliku poole pealt on mul täiega vedanud.
Muu elu on ka juba vaikselt parem. Väljas on nii palju soojem, et saab titega vähemalt korra päevas õues käia ja ei pea muretsema mingite kinnaste kätte toppimise vms pärast. Vahepeal sai üldse üleriieteta käia, megamugav on see ikka titega. Lihtsalt papud jalga ja välja mängima, elu nagu filmis. Kui nüüd järgmisel nädalal veel trenni ka saaks, ütleks, et hästi elame. Veel ei julge rõõmustada, sest kuigi ametlikult on lõputöö tähtaeg teisipäev, siis konverentsi tähtaeg on 15 mai, nii et eks näis, kui palju tööd mulle veel artikliga kaela laotakse. Igatahes saab juba öösiti magada ja elu kannatab elada, nii et kannatasime ära (nagu tõelised eestlased). Ja juhendajad ütlesid mulle mõlemad, et ma olen tubli tüdruk! (No mitte päris selles sõnastuses, aga ma olen ikkagi kõrvust tõstetud.)
Muidu tahtsime üks päev Hortesesse minna ja avastasime, et selle taga on tivoli. Nii et läksime siis sinna ka, laps sai esimest korda elus karusselliga sõita. Ja mina sain seda USA stiilis kohtingut proovida, kus hoiad kellelgi käest kinni ja siis lähete palliga täpsust viskama. Ütleme nii, et ma pole just parim viskaja, aga titel see-eest õnnestus endale nöörist sakutades üsna kena kaisukas saada. Nii et elu on mõnus, mis sest, et külmavõitu.
Ehk te enam ei pea iga paari päeva tagant siin vingumist lugema.
P.S. Ma mäletan, et ma alguses kurtsin, et pean Overleafi kasutamiseks LaTeXit õppima, aga kui see juba käpas, teeb see elu nii palju lihtsamaks. Näiteks saab enamvähem igale elemendile (näiteks pealkiri, joonis jne) anda märgise – ja hiljem tekstis neile viidates ei kasuta sa numbrit, vaid märgist. Mis tähendab, et kui sa peatükke või jooniseid ringi liigutad, siis muudab süsteem automaatselt ise neil numbrid õigeks. Sisseehitatud viitamissüsteem meeldib mulle ka, kuigi see on tegelikult Wordis täpselt sama põhimõttega (kuigi Wordis muidugi UI), nii et seda on veits imelik kiita, aga samas Word ei paku automaatselt AMS-stiili vormistust, mis IT-s viitamisel kõige populaarsem on. Igatahes mugav on see, et kõik loetud asjad on kirjas eraldi kohas ja kui sa neile reaalselt ei viita, siis need kasutatud kirjandusse ei ilmu. Word on siin muidugi selles mõttes veel eriti hea, et seal on väga kerge näha, ega sa pole kogemata millelegi viidata unustanud, sest viidatud allikate ette tekivad linnukesed.
Alustame sellest, et mu lapsel on olnud tema lühikese elu kõige kehvemad kaks nädalat:
B-gripp
Kaelatõmmatud tee
Silmapõletik
Kuskil seal vahepeal kaks uut mälumishammast, AGA
Selgub, et üks neist hammastest on normaalselt pea välja pistnud, aga teise asemel on verine vill (mis ilmselgelt teeb talle haiget)
Internetist saan aru, et see hambaasi on selles mõttes normaalne, et ikka juhtub, aga selles mõttes ebanormaalne, et selles eas tavaliselt mitte (enamasti juhtuvat küll samade hammastega, aga jäävhammaste tuleku ajal). Ma ei tea, millega üks väike laps on sellise elu ära teeninud. Minu elu teeb see muidugi ka raskeks, aga vähemalt … (vaatab märkmikku) … EI saa ta terveks saades hoidu minna, et ma saaksin lõputööle keskenduda ja ehk seda sitamaja koristada, sest lapsehoidja läheb neljapäevast puhkusele. Ei, kõik on imeline.
Lisagem siia, et mul on tänasest täpselt kolm nädalat lõputöö tähtajani, nii et juhendaja elab mul seljas ja absoluutselt keeldub aru saamast, kui ma ütlen talle, et mul on praegu võimatu oma aega planeerida, sest ma ei vii silmapõletikus ja valust lõugavat last hoidja juurde, nii et ma saan kooliasju teha ainult siis, kui ta magab – eeldusel, et ma olen nõus näiteks koristamise, juuksepesu jms väheolulise lihtsalt ära jätma (teist nädalat järjest). St ta ütleb, et ta saab, aga umbes sõnadega “Muidugi-muidugi, aga äkki leiame ikka aega ühe koosoleku jaoks?” ja “proovi siis homseks need kaks analüüsi ära teha.” Täna pidin koosoleku (mida ta nõudis, sest ma ei tea, miks lihtsalt kirjutamine ei sobi) lõpetama sõnadega “mu laps kukkus kuskilt alla”, sest mu mees on nii haige (tema haigus hakkas nädal aega hiljem, nii et jätkuvalt tõsine), et ta ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida. Õnneks oli seekord ainult pisike põnts.
Aga noh, selle kõige käigus on kuidagi valmis saanud abstract ning sissejuhatuse, taustainfo, RQ1 ja RQ3 peatükid. Pool kokkuvõttest ka. Nii et tehniliselt ongi ainult RQ2 peatükid + pool kokkuvõtet veel, ainult elevandi sabakene. Lihtsalt täitsa pekkis, miks KÕIK obskuursed haigused peavad just praegu tulema ja kas ma palun ei võiks saada nii paljugi aega, et ma saaksin juukseid pesta? Tundub, et kolme nädala pärast pesen.
P.S. Kuna mulle keegi vastupidise väitmise eest ei maksta, võin ausalt öelda, et selgus, et meil toimib kümneeurone Rhinomer sada korda paremini kui 150eurone Nosiboo – esiteks on ta ilma mingi vingumiseta nõus mind sellega endale nina kallale laskma ja teiseks saan ma sellega reaalselt ka midagi kätte. St sain, sest nohu on nüüd õnneks möödas, ainult köhib veel öösiti. Aga ütleme nii, et mul on väga hea meel, et ma selle Nosiboo loosiga võitsin, väga narr tunne oleks, kui oleks selle eest päriselt maksnud.
Pärast seda, kui me lapsega olime juba nädal aega haiged olnud, jäi mees ka haigeks. Kuna erinevalt minust viitsis tema testi teha, siis teame nüüd, et meil on siin B-gripp. Ametlikult peaks see 4-5 päev kestma, aga meil siin on hetkel päev 9 ja ikka kehv olla, Merrul oli isegi eile veel palavik. Selles mõttes on parem küll, et minul nohu enam ei ole ja kuigi köha on, saan vähemalt öösiti pikali olles magada (käivad köhahood, aga mitte enam nii hullult, vahepeal pidin kolm ööd istudes magama, et üldse olla kannataks). Titel on köha peaaegu päris üle läinud, aga nohu on jätkuvalt VÄGA hull – ja kuna ta jätkuvalt vihkab Nosibood, siis ega muud teha ei ole, kui Zyrtecit anda ja vahepeal lapiga pühkida. Ok, selle pirniga tõmban vahel vähemaks ja enne magamaminekut üritan talle vett ninna surtsutada, et vähemalt enne pikaliviskamist veits nina puhtamaks loputada.
Aga kõige hullem on see, et tal läks põletik silmadesse edasi, nii et silmad on teist päeva juba nii rõvedalt räpased, et ei saa hommikuti neid normaalselt lahtigi. Kusjuures kõige hullem on see, et ei saanud perearsti kätte, nii et helistasin pereõele, kes ütles, et puhastage kummeliteega ja pange mingeid käsimüügist saadud silmatilku (nii ütleski, et las apteeker soovitab). Apteeker andis OCUflashi ja ütles, et kaks korda päevas üks tilk, rohkem kindlasti mitte. Ja no täna helistasin perearstile, kes ütles, et oi, kummeliteega küll ei tohi puhastada, selle vastu on osad allergilised ka, aga nende tilkadega võite vabalt viis korda päevas loputada. Ja kirjutas lisaks mingid tilgad, mis “võivad natuke kipitada, nii et nende manustamiseks peate ehk teda kinni hoidma”. Ee, ma pean teda nende tavaliste tilkade jaoks ka kinni hoidma. 😀 Lisaks ähvardati, et kui tal nohu esmaspäevaks üle ei lähe, kirjutatakse antibiootikumid, sest liiga suur oht, et läheb kõrvapõletikuks üle. Mulle ÜLDSE ei meeldi mõte sellest, et lihtsalt niisama igaks juhuks antibiootikume krõbistada. 😦 Ühesõnaga nii kõrini mul, tahaks, et see viirustehooaeg juba mööda saaks.
Aga Sirru, nagu öeldud, alles alustas oma rännakut, nii et tal on hetkel päev 2. Esimesed kolm päeva olid kõige õudsemad, me pidime titega mõlemad valuvaigistit võtma, et elada kannataks. Temale on õnneks Septolete ka lubatud, nii et saab enne sööki seda võtta ja siis võtab kurguvalu nii palju tagasi, et saab vähemalt söögilauas neelata. Aga ikka üsna kole viirus on see.
Ma tegelikult ei pane, aga vahel nii tahaks. Täna näiteks tahaks räigelt avalikult kiruda kedagi, aga ei saa. Nii et ei kiru, ütlen lihtsalt, et närvid on läbi nagu politseikoeral, sest no mul on kuu aega lõpuka esitamise tähtajani, magada ei saa, sest titel tuli uus valus hammas, nii et loomulikult olen ma taas haige. Ma olin valmis selleks, et raudselt hakkab titt tihti haige olema, sest seda nad kipuvad tegema, aga keegi ei öelnud mulle, et nende tittede kõrvalt (või neist sõltumatult) on emad ise pool ajast haiged. Ja enda tutvusringkonnas näen päris palju seda, et emad on tihedamini haiged kui lapsed ise, ilmselt siis magamatuse ja üldise stressi koosmõjul.
Kõige mõnusam on see, et kogu see stress mõjutab loomulikult ka vaimset võimekust. No teate küll, seda, mida mul lõputöö kirjutamiseks vaja läheks. Mul on tunne, et ajutegevus on kohati täiesti nullis. Ja ma ei tee nalja ega liialda. Toon näite. Minu lõputöö on andmeanalüüsi põhjal, eks ole, ja andmeanalüüs käib pea alati dataframe’idega (põhimõtteliselt nagu Pythoni või R-iga loodud Exceli tabel). Paned oma andmed kuskile tabelisse ja siis edasi manipuleerid neid andmeid, teed, mida on vaja teha. Ja noh, sel nädalal, pärast mitmeaastast kogemust Pythoni ja kogu selle kraamiga üldiselt, olen ma KORDUVALT guugeldanud, kuidas uut tühja dataframe’i luua. Sest ma siiralt ei mäleta peast hetkel isegi neid kõige lihtsamaid käsklusi, mida ma üldiselt korra päevas ikka tegema pean. (Asja teeb paremaks (naljakamaks? kurvemaks?) see, et seda ei peaks isegi guugeldama, sest kui sa pd. juba sisse trükid, siis ta pakub sulle ise erinevaid populaarsemaid käsklusi.) Et edu selle lõputöö kirjutamisega siis, I guess.
Ahjaa, ma ei tea, kas mul on eriti aktiivne laps või olen mina eriti kehv lapsevanem, aga mäletate, ma paar kuud tagasi ütlesin, et ma ei tea, kust inimestel see energia tuleb, et mitu last väikese vahega tuleb. Ma olen vahepeal vaatenurka muutnud, nüüd ma ütlen täiesti siiralt, et ma ei tea, kuidas inimesed sellises olukorras suudavad mõlemad lapsed tervelt üles kasvatada. Ma enda arust olen täiega aktiivne ja hoolitsev lapsevanem, aga viimase nädala jooksul on ta suutnud endale ühe teetassi kaela tõmmata ja ühe korra kolinaga voodist alla lennata. Kusjuures ma olin temaga koos voodis, me mängisime seal ja vaatasime raamatuid, kui ta järsku otsustas hüpata võrevoodi serva külge (ma ei teadnud isegi, et ta hüpata oskab), ei saanud head haaret ja veeres üle serva. Sirru juba ütles üks päev vihaga, et me oleme lapsevanematena saamatud ja kuskil narkarvanematega samal pulgal, sest me ei avastanud otsekohe, et ta õppis maast telekalaua peale ronima ja oli avastamise hetkeks juba käsipidi teleka küljes. Et noh, ma vean teda kaks korda nädalas erinevasse trenni, üritan võimalikult palju erinevaid kogemusi pakkuda, võimalikult palju olemas olla jne, aga olen samal pulgal narkarvanematega. Ok siis. Aga no mõte jääb samaks, oleks mul neid mitu, peaks üks vist pool ajast puuris olema, et tal oleks mingigi tõenäosus kooliminekuni elus püsida. Juba ühega ei ole see pea- ja niisama traumade kogus, mis siin olnud on, kuidagi normaalne.
Ma ei suuda uskuda, et ma veel uhkelt jagasin seda sõpradele ja rääkisin, kui JÄRJEKINDEL ja TAIBUKAS mu kass ikka on. Kujutate ette, muidu arvatakse, et oranžid kassid on lollid! Aga tema mõtles välja, kuidas automaatsöötjat lahti teha – ei kraabi suvaliselt, vaid paneb ühe käpa raskuseks peale ja teise käpaga sikutab just seda pöörlevat jubinat, mida vaja, et seda lahti saada.
Noh, selle peale see geenius ei tulnud, et kui sina oma hommikusöögi õhtul kell 10 ära sööd, siis hommikul on kõht tühi. Nii et sõi tema õhtul oma hommikusöögi ära, läksime kõik magama. Ja öösel kell pool viis ärkasin ma selle peale, et ta üritas TÄIESTI TÜHJAST kausist hommikusööki välja peksta. Nagu tule taevas appi, mõlemad luugid olid pärani, näha on ju, et kauss on tühi. Noh, läksin seda kaussi tal eest ära rabama ja kuna ta sai aru, et mul on selge plaan selle käigus ta ka jalaga õhulennule saata, pani ta sellise hooga jooksu, et esimese hooga jooksis peadpidi Merru mänguasjahunnikusse (mida pole raske teha, sest nädalavahetuseks on terve meie kodu ühtlane mänguasjahunnik) ja seejärel MINU MAGAMISTUPPA voodi alla. Selle peale ärkas titt muidugi üles ja hakkas ehmatusest nutma, mille peale see lammas hakkas voodi all omakorda karjuma.
Ehk siis jah. Võtan oma sõnad tagasi, ei ole siin majas ühtki taibukat kassi. Kui kellelgi on nülgimiskoolitusele modelli vaja vms, võite ühendust võtta.
Selle komboga peaks soe olema küll ka null kraadi juures, eriti kui soojad toariided all
Mis te arvate, kellel pole lapse talvekombe mitte ainult ära pakitud, vaid suisa ÄRA ANTUD? 😀 Jep, c’est moi! Nii et loodame, et alla nulli ikka ei lähe enam, siis peaks Didriksoni ja aluskihtidega kenasti läbi ajama, kui välja arvata see väike murekoht, et ta on nüüd õppinud hammastega kindaid käest kiskuma. Aga see-eest käis külas tädi Reet ja tõi lapsele nii palju riideid, et sellega on vist kuni neljanda sünnipäevani muretu. Muuhulgas selle pildil oleva jope, mis on TÄIESTI SUUREPÄRANE. Käised on täpselt parajad ja otstest ümber, seest on mõnus ja karvane jne. Küll on tore, et on olemas toredaid inimesi.
Ja no kuna Reet käis külas, siis käisime muidugi ronimas ka. Mul oli see rohkem sotsiaalne visiit, sest miskipärast tahtis mu titt seekord ainult süles olla (ehk selle pärast, et tavaliselt käime me ronimas siis, kui on peale minu kolm inimest veel, nii et see laupäevane rahvamass võis pisut hirmus olla), aga no tore ikka. Ja muide, selle rajaga olen ma ammu maadelnud, sest ei hoidnud selle kõige esimese liigutuse svingi alguses ära, aga nüüd sai see lõpuks tehtud. Muuhulgas nägin ühte tuttavat, kes ütles, et pole neli aastat ronima saanud, sest nad said kaks last. Ma läheksin hulluks (hullemaks), kui ma ronima ei saaks. See on see ainus asi, mis mind veel enamvähem vaimselt terve hoiab. Laps on ometi põhjus rohkem ronida, mitte vähem.
Mis veel uudist? Võime hakata kõik koos päevi lugema, tänasest on täpselt kuus nädalat lõputöö tähtajani ja seitse artikli tähtajani. Let the mental breakdown begin!
Esimese pildi kangelase elus variant oli ta lemmik, teise pildi kangelane napilt teisel kohal
P.S. Ma vist ei kirjutanud, et käisin lapsega esimest korda loomaaias. Kahjuks oli lasteloomaaed vist kinni. Ma siiani mõtlen, et äkki ma sain millestki valesti aru, sest kodukal oli kirjas, et see on aastaajast sõltumatult ilusa ilmaga alati avatud. Me nimelt käisime sel ainsal ilusal kevadilmal, kus oli 11 kraadi sooja ja päike paistis ja linnukesed laulsivad jne. Aga vat lambale pai teha ei saanud. Jääkarud olid ka kuskil peidus. Kuigi see oli nüüd eraldiseisev mõte, me neid paitada ei lootnudki, lootsime niisama näha. Aga muidu oli see megaäge. See nägu, mida ta tegi, kui ta esimest korda ninasarvikut nägi, oli selline, et … No täitsa lõpp, kui rabatud võib üks väike inimene olla. Ja samas näiteks ilvese juures ta küll aru ei saanud, et see tavaline kass pole. Karjus ainult suurest vihast minu peale, sest ma ei lubanud kätt võre juurde toppida, kuigi ilves oli ilmselgelt sellest huvitatud (ja limpsis sõbralikult (?) huuli).
Tegin üle hulga aja joogat – see laskumine on nii aeglane, et oma hubrises mõtlesin, et lähen L-seisu ja siis tagasi üles, aga jaks sai otsa
Tähtaeg on seitsmes mai, hoidja on jätkuvalt haige, mehel on tööl kiire aeg … Ühesõnaga kõik on halvasti. Iga päev mõtlen, et töötan õhtul, kui titt magab, aga õhtuks olen täiesti kurnatud ja ajusurnud. Vähemalt on aega trenni teha, sest sinna saab ju lapse kaasa võtta, asi seegi, I guess.
Ahjaa, see ajab ka närvi, et meie üliinnukas PPA otsustas, et minu juhendajale ei tasu viisat anda, sest ta on üks kahtlane element, kes kindlasti tahab lihtsalt Euroopa Liitu saada. Ma ei tea, kas neil tegelevad nüüd politseikoerad ka viisataotlustega või milles asi, sest mul on siiralt raske uskuda, et päris inimene, nagu ajuga ja puha, võttis lahti viisataotluse, mille on esitanud IT doktorant, kes on juba avaldanud teadusartikleid (ja kes, muide, võeti vastu veel kahte Euroopa doktoriprogrammi, aga ta ilmselgelt tegi vale valiku ja otsustas meie kasuks), ning mõtles, et “ei, see rott tahab ilmselgelt ainult Euroopasse pääseda”. Nagu mida kuradit??? Kuidas see loogiline on? Kas see on tõesti keskmise elamisloata ülejooksiku profiil? Ja no ega ei olegi midagi teha, millal ametnikud enne meelt muutnud on, nüüd peabki doktorantuuri kaugõppes tegema (ja mind ainult üle neti juhendama), sest meil on siin debiilikud.
Pilti sellest ei ole, aga lapsega käisin Babysportis trennis. Täitsa ausalt, ainus põhjus, miks läksin, oli see, et lõpuks ometi trenn, mis sobib meie elurütmiga – kõik teised on hommikusel ajal, mil me veel magame, seal on üks kell 11.30. Ma ei usu, et neil titetrennidel väga vahet on, ju nad kõik mööda takistusradu jooksevad ja liumägedel/treppidel ukerdavad, aga tore oli küll. Nii et kui kellelgi veel on see probleem, et te magate hommikul kell 9, kui teised trenni teevad, siis seal saab ka päevasel ajal (ja muidugi, kui teate soovitada midagi, mis oleks mulle Ülemistest lähemal, kus ka päevasel ajal lapsi jooksutada saaks, laske käia). Õnneks ta juba nii suur, et varsti võib kuskile koplisse viia ja lahti lasta. 😀
Peale selle, et me oleme kaks nädalat kõik kordamööda haiged olnud, siis jäi lapsehoidja haigeks, siis jäin uuesti mina haigeks ja siis jäi uuesti lapsehoidja haigeks (jep, imeline, märtsis on titt täpselt kolm tundi hoius olnud). Üks põhjustest, miks ma midagi ta uinakute ajal tehtud ei saa, on see, et ma iga kord otsustan, et “ootame ja vaatame enne, kas ta jäi ikka normaalselt magama” – ja siis huian 20 minutit netis ringi. Thanks for coming to my TED talk.
Ma ei tee nalja, see tõbi, mis meil on, on konkreetselt iga päev erinev. Mul on siin kogu aeg olnud tunne, et ma olen terve, aga iga päev pisikese erineva konksuga. Alguses olin terve, ainult nina oli natuke vesine. Siis olin terve, aga vahel harva köhatasin. Siis olin täiesti terve, aga just öösel köhisin. Nüüd eile tekkis pärast trenni okas kurku ja öösel pidin istudes magama. Tänaseks on okas kadunud, aga nina on natuke kinni – see sama nina, millega mitu päeva enam ühtki probleemi pole olnud. Nagu kaua võib? Ja kas lihased valutavad nüüd trennist (tõesti oli kõige korralikum trenn üle hulga aja) või on ka lihasvalu selle haiguse sümptom?
Titel on nohu kaheksas päev, nii et ta on õppinud ninapühkimist teesklema – pühib paberiga tatti ära ja siis üritab seda paberit ära süüa. Aga tal tõesti võib öelda, et iga päev nüüd on juba nagu natukene parem. Nüüd näiteks saab juba piima süüa, ilma et mu rind tatiseks saaks. Ja nohiseb küll, aga ei pea söömise ajal nii palju hingetõmbepause tegema. Nii et loodan, et paari päeva pärast on tema vähemalt jälle terve, kahju on temast. Kuigi ega ma ei tea, kas ta on viril nohu pärast või selle pärast, et arenguhüpe tulemas (raamatu järgi peaks praegu just kõige virilam aeg olema) või hambad, mis siin ka mitu nädalat tunda andsid, aga ükski välja ei ilmunud, või mõni neist sajast muust asjast, mis ühele lapsele närvidele võib käia. Või äkki see kõik kokku.
P.S. Head naistepäeva! Sellel naisel tglt on objektiivselt võttes hea päev, sest lõpuks ometi kirjutas eetikakomitee, et ei ole kooskõlastust vaja. Prindin selle meili välja, raamin ära ja panen peldiku seinale. Olen selle üle nii rõõmus, et isegi see ei häiri eriti, et kirjas olnud küsimusele jätsid nad ikka vastamata. 😀
Pärdikute päevaraamat 