Vägivaldses peres kasvamine

Kui mu koer oskaks rääkida, ei jõuaks te keegi ära kuulata, kui kohutav omanik ma olen. Ei, ma ei peksa ja ei sunni talvel väljas magama (mitte et tal vist selle viimase vastu väga midagi oleks), oh ei, see oleks liiga lihtsakoeline. Mkm, ma olen hulga peenemate võtetega sadist. Näiteks lähen meelega teiselt poolt puud, nii et ta peab ohates keerutama, et rihma otsa kinni ei jääks. Normaalne omanik kõnniks ometi temaga koos keset muru, mitte mööda kõnniteed.

Või mida mõned sõbrad mul eales unustada ei lase, kuidas ma “sundisin koera kõrgustest alla hüppama” – see oli tõesti 100% minu süü ja selle eest tulekski mõnitada, aga no aastaid hiljem võiks ehk vaikselt andestaga. Igatahes lugu oli selline, et andsin talle kommi laia pargipingi peal poomi harjutamise eest. Ja ma ei tea, kuidas, aga ajasin korra käskluse sassi ja ütlesin hoopis pinki patsutades hopp, sest mõtlesin, et ta hüppab sinna peale – tema hüppas hooga üle. Ainult et pink oli nende Emajõeäärsete puitaluste serval, nii et üle pingi hüpates hüppas ta ka hooga sealt serva pealt alla – ning oli minu peale metsikult nördinud, jooksis lõuates ja klähvides minu juurde õigust nõudma, mis sellest, et kukkumist oli kindlasti alla kahe meetri. Väga piinlik lugu igatahes muidugi. Nüüd olen ma aga napi kahe nädala jooksul juba kaks korda kohutav tõbras olnud.

Esiteks ma MÕÕTSIN teda. Jah, saate õigesti aru, ma hoidsin tema kohal mõõdulinti, mis oli temast vaevu viie-kümne sentimeetri kaugusel. Vaene loom pidi end värisedes voodi alla pressima, siiani imestan, et temasugune trulla mahtus sinna. Ma ei tea, kas ta tõsimeeli mõtles, et seon tal käpad kokku nagu kitsel, aga miskipärast oli väga hirmus. Loodetavasti jõulukink kaalub ikka selle elamuse üles. Eeldusel, et ma leian sobiva jõulukingi, sest tahtsin tellida SEDA elektrilise soojendusega matti (ärge naerge, ta on vana juba, artriit ja valutavad liigesed, soojendusega küljealune oleks kindlasti väga mõnus), aga nad ei toimeta Eestisse – kui te olete kuskilgi selliseid asju müügil näinud (eriti Eestis, ma olen mitmest lemmikloomapoest küsinud, ei midagi), siis jagage, ma muidu leian amazonist ja ebayst ainult väiksematele koertele mõeldud asju, see oleks täpselt sobiva suurusega olnud.

No ja teiseks käis ta täna ilusalongis pesus. Ja terve selle aja huilgas nagu tapetaks. Ma ei saa aru, miks, sest eelmine kord lasi ta seal endaga üsna rahulikult toimetada, ei tea, mis täna siis nii koledat oli. Igatahes lubasin endale seda kuulates, et kui mul on kunagi laps, kes juukselõikust kardab, siis ta lihtsalt kasvab pokuks, pole parata. Sest liiga südantlõhestav oleks sellist asja kuulda. Täitsa hirmus ikka, kuidas see, et teine kardab, isegi kui saad aru, et see hirm pole põhjendatud, endal ka niimoodi südame valutama paneb.

Advertisements

Kus on see minu tõde ja õigus?

Mul on sel nädalal olnud kaks sellist juhtumist, mis on pannud mind mõtlema, kas ma olen ehk lihtsalt megalt ära hellitatud, et need mu õiglustunnet riivavad, või on tõesti tegemist veits ebanormaalsete asjadega. Ehk pange vaim valmis, siit tuleb üks suurem vingumine.

Esiteks. Lisaks oma päevatööle ja koolile teen ma vahel ka tõlketööd, kui midagi huvitavat pakutakse. Nii et tegin hiljuti ühe juriidilise tõlke. Asi juba valmis, mitu päeva möödas, kui tolle tõlkebüroo projektijuht järsku küsib: “Uurin korra, et kas Sul oleks mahti sel nädalal mõni päev selle viimase tõlkega ka notaris seda kinnitamas käia?”

Mina vastasin automaatselt ei ja läksin eluga edasi – st mul tõesti ei olnudki aega, sest no ma käin täiskohaga tööl ja kuigi meil keegi ei jälgi kullipilgul, mis kell me tuleme ja läheme, oleks endal imelik tööajast teise tööga seotud asju ajama minna. Aga oleks ka keset puhkust ei öelnud, sest isegi kui me jätame kõrvale selle, et notariaalse kinnitamise nõue peaks ette teada olema (sest ehk tõesti klient avastas hiljem, et on vaja), eeldab minu meelest selline asi seda, et kui nad minult midagi paluvad, siis nad ütlevad ette ära, kuidas nad mu aja hüvitavad (notarisse minek, seal passimine, sealt tulek, kui ka leiame mu töökohale kõige lähema, on see ikka vähemalt tunnike päevast) ja teiseks viitavad kuidagi sellele, et nad a) leiaksid selle notari ise (no et oleks ilmselge, et ma päris kindlasti ei pea hakkama ise mingi korraldusliku poolega tegelema) ja b) leiaksid aja, mis minu päevatööga kokku sobib. Kui ei tasustamise ega korraldusliku poole kohta mitte midagi ei öelda, ei viitsi ma tõesti hakata ise küsima selle kohta, sest no see pole minu töö ju – kui oleks selge, et korralduslik pool on paigas, võiks ma ehk selle teenena isegi tasuta ära teha, sest sellist asja ei juhtu tihti, aga no tõesti, antud hetkel oli lähenemine minu jaoks tiba … Hoolimatu? Pluss ma leian, et lojaalsus peaks käima mõlemas suunas, mu päevatöö on piisavalt meeldiv, et nad võiksid paluda mul ka laupäevahommikul turult kurki osta ja see kurk saaks ostetud, kui ma aga kellelegi ehk kord kuus 10-20 lk tõlgin, ei ole see päris sama tase. Olen ma lumehelbeke, kui ma arvan, et see pole ok lähenemine?

Teiseks. Elu Tartu Ülikoolis, mille kokkuvõtteks võiks öelda, et I don’t have trust issues, I’m just surrounded by untrustworthy people. Ehk siis mitte kedagi ei saa usaldada.

On meil üks aine, kus enne eksamit tuleb teha hunnik teste. Iga test annab maksimaalselt viis punkti (semestri lõpuks on testidest + projektist + eksamist võimalik kokku saada 100), iga testi on võimalik proovida kaks korda – teed katse ära, saad teada, palju punkte said ning soovi korral saad uuesti proovida. Testi üle vaadata ei saa aga enne, kui test on kõigi jaoks lukku läinud – pärast seda kuupäeva saad vaadata, millised küsimused olid õigesti, millised valesti, enne seda (ka kahe testisoorituskatse vahel) lähtud sisetundest, sõprade nõuannetest jne. Kõik okei, reeglid ette teada ja nii me elame.

No vot. Ja nüüd saabus ühe testi tähtaeg ja – põmm! Mitmed inimesed, kes olid enne saanud näiteks neli ja viis punkti (mina!) või suisa esimese katsega viis punkti ja polnud teist katset teinudki, avastasid, et punktidest on paras jupp maha võetud. Kui hakkasime foorumis kisa tõstma, tegi õppejõud avaliku teadaande, kus tudengeid informeeriti sellest, et selles konkreetses testis oli valikvastustega küsimustega probleeme, näiteks oli võimalik “user hackiga” rohkem punkte saada, sest kõiki kaste valides anti valikvastustega küsimuse eest täispunkt, st valede valikute eest midagi maha ei läinud, nii et nüüd siis “parandati tulemusi”.

Nagu päriselt? Nagu päriselt-päriselt? Esiteks. Ma olen oma elus umbes mustmiljonit Moodle’i testi teinud ja mulle tundub seda kirjeldust lugedes, et keegi unustas lihtsalt testi üles seades õigesse kohta linnukese teha. Kes iganes see keegi oli, see kõlab nagu tema probleem, mitte minu probleem.

Teiseks, ühe tudengi lõpphinded olid 3.75 ja 5, kirja läks 3 – süsteemis, kus kõrgem tulemus peaks lugema ja kus kolm polnud üldse kumbki tulemus, nii et ilmselgelt on see siin parandaja bläkk, mitte süsteemi viga. Minu lõpptulemus oli pärast parandusi 2.17, ütleme nii, et mul on omad kahtlused selle matemaatika osas, millega selle tulemuseni jõuti. Seda enam, et teste üle vaadates selgus, et ma ei olnud mitte kuskil kõiki vastusevariante valinud, nii et minu puhul see esialgne user hacki teooria hästi ei päde, kahtlustan, et ka paljude teiste puhul.

Kolmandaks. Okei, sa tegid vea, sinu vea pärast saime me alguses vale tagasisidet. Tudengid lähtuvad teisel soorituskatsel esimese testi tulemustest ja üritavad oma vastuseid selles valguses parandada, sest kui me oleme üldse midagi ülikoolis õppinud, on see, et heade tulemuste saamiseks ei pea sa otsime seda Ühte Tõde, vaid Õppejõu Tõde – mis sellest, et sa ei pruugi sellega nõustuda. Kui õppejõud ütleb, et 2 korda 2 on 10, siis nii mina sinna testi kirjutan, ükskõik, mis ma sellest arvan. Nii et kui sa nüüd avastad, et see on hoopis 4, siis on ebanormaalne mu punktid selle eest ära võtta, et ma sinu reeglite järgi mängisin, anna vähemalt uus testisoorituskatse siis.

Neljandaks. Väljendi user hack kasutamine viitab selgelt sellele, et ta arvab, et tudengid tegid teadlikult sohki. Mind ei ole vaja oma tasemele alla tirida.

Viiendaks. Kui ma (enda arust igati õigustatult) küsisin, kas ma peaksin viiendas testis ka igaks juhuks uue soorituskatse tegema, kuigi esialgne tagasiside näitas, et ma sain esimese katsega maksimumpunktid, pidas korraldaja paslikuks minu peale solvuda. Vat sellest ei saa ma enam üldse aru. Kui kahest testisoorituskatsest läheb kirja parem ja minu kogemus ütleb, et esialgne tagasiside pole usaldusväärne, siis oleks ju igati loogiline potentsiaalsete tulemuste maksimeerimiseks teha esimene katse oma loogika kohaselt nii korrektselt kui võimalik ja teine katse huupi (sest elu on näidanud, et meie loogika alati ei kattu), ei v?

Kuuendaks. Meil on üks eriti innukas tudeng (seekord mitte mina!), kes on foorumis palju sõna võtnud ja minu meelest toob välja huvitavaid mõttekohti. Näiteks võttis ta pärast ühte loengut jutuks, et me lähtume loengutes edu mõõtmisel traditsioonilisest meetrikast, aga samas toome tihti näideteks firmasid, kes ei ole tegelikult edukad traditsioonilises mõttes. No näiteks Facebook ja UBER, kelle edu pant on pigem selle lolli /nende lollide (või miks mitte hea ärivaistuga investori, sõltub vaatenurgast) leidmine, kes oleks valmis ettevõttesse investeerima. Facebooki puhul on see eriti silmatorkav, aga ka UBERil ei tule tavapärasel kujul (kliendid maksavad sulle teenuse eest) suht midagi, selles mõttes tulevad nad ots-otsaga kokku. No ja ma saan aru, et see tudeng võib mõjuda veidi patroneerivalt, aga loengus on näha, et ta on tegelikult väga sõbralik ja (erinevalt minust) ainest huvitatud, nii et mina olen selle tooni pannud selle arvele, et ta inglise keel pole nii suurepärane. Nüüd saime teada, et õppejõud on talle kirjutanud, et öelda, et see aine pole kohustuslik ja kui talle ei meeldi, võib ju selle läbimata jätta. Mis on poole semestri pealt nagunii pigem jõupositsiooni rõhutamine, sest maha registreerida ei saaks ju enam ning kes see ikka tahab oma keskmist hinnet mingi projektijuhtimise saasta pärast õhku lasta. Lihtsalt minu jaoks arusaamatu, sest see tüüp ei olnud pahatahtlik, ta täiesti siiralt mõtles kaasa ja avaldas arvamust, mis teemadel võiks rohkem süvitsi minna, soovitas lisalugemist jne. Ma ka pööritasin silmi ja mõtlesin, et kust inimesel see aeg, kas ta tööl või trennis ei käi (või teatris või kus iganes kultuursed inimesed aega veedavad), aga no tegelikult peaks see, et inimene innukas on, ju hea asi olema, või olen valesti aru saanud?

Mitte et ma kuskile jõuda tahaks selle halaga, sest ega ma mingi kahe punkti pärast kuskile kaebama ei lähe, aga see ei ole ju normaalne? Või on? Sest mina ei saa austada sellist inimest, kes keeldub tunnistamast, et see on tema enda ämber, ning lihtsalt teistest üle sõidab. Mitte et see midagi muudaks, tema mõtleb veel rohkem, et on need tudengid alles lollid, ja mina sain süvendada veendumust, et projektijuhtimisega tegelevad ainult suurushullustusega tölplased.

Nendest viimastest päevadest

Mul on väga kurb olnud viimaste uudiste valguses, sest Eesti on kuidagi jõudnud väga vägivaldsesse seisu. Varemgi ju inimestel vastuolulisi seisukohti olnud, kes pooldab Reformi või Keskerakonda või sotse, aga see, et keegi Eestis poliitilisel meeleavaldusel kellelegi kätega kallale läheks, on siiski erakordne. See, et sellega seotud erakonna liidrid vägivalda otsesõnu hukka ei mõista, vaid ütlevad põhimõtteliselt, et mida ta noris siis, on samuti uus tendents. Sellega, et kui oled näiteks MadiSSon, võid vahele jääda nii varastamise kui ka seksuaalse ahistamisega, ikka poliitiline karjäär õitseb, on kõik juba harjunud – ja see on kohutav, et me lihtsalt harjume selliste asjadega. Me oleme kuidagi jõudnud ajajärku, kus vägivald on normaliseerumas ja seda õigustatakse sellega, et muidu tulevad siia “vägivaldsed murjanid” – kui vägivaldsed? Sama vägivaldsed, kui need valged, kes meeleavaldusel inimese pikali maha kisuvad ja teda jalaga taguma kukuvad? Oma tõmmumate sugulaste eest kaitsete meid v?

Ja see puudutab selles mõttes meid kõiki isiklikult, et meil kõigil on ilmselt Facebookis mõni lolliks läinud sõber. Ma näen iga päev, kuidas mõni endine klassikaaslane debiilseid postitusi jagab. Olen pea kõik neist sõbralistist kustutanud, aga üks oli kunagi hea sõber, nii et kahju on ja teda ei raatsi. Vahel mõtlen küll, et ei tea, kas peaks seal postituse all mainima, et äkki oleks aeg märtrimängimine lõpetamine, me kõik ju teame, mis suhe su mehel maksudega on, teie maksuraha eest nagunii kedagi üleval ei peeta, aga siis tuleb meelde, et tegelikult huvitab mind ümbritsev umbes sama palju, kui seda meest:

View this post on Instagram

#mindingmybusiness

A post shared by DJ Churchill (@churchill_the_memeking) on

Aga täitsa tõsiselt, kulla inimesed, kes meist ikka siia pagulasi tahab. Ma ütlen täitsa ausalt, et kui kuskilt ilmuks järsku välja tuhat eestlast, keda on aasta aega sõjakoldes hoitud, ma ei tahaks neid ka siia, sest traumaatilisi asju üleelanud tegelased on ettearvamatud ja nendega on alati probleeme. Teiseks on neil meestel selles mõttes Eesti meestega palju ühist, et üldiselt on neil naisest madalam haridus ja kehvem inglise keele oskus, aga nad on ikkagi harjunud kodus kunnid olema – ja migreerumine keerab selle olukorra tihti pea peale, sest järsku käib kogu suhtlus läbi su naise ja sulle vaadatakse justkui ülevalt alla (mis oli põhimõtteliselt selle tikkudega mängiva Süüria perekonna taust, aga ka Eesti peredes on sarnastel aludel palju tülisid olnud, kui Soome ehitaja järsku enam tööd ei leia vms). Selge see, et tekib probleeme, ka siis, kui inimesed ise tahavad väga integreeruda. Aga mis see alternatiiv on? Kui inimesed põgenevad sõja eest ja jõuavad Euroopasse, laseme järjest ära uppuda neil v? Laseme maha? Sest kui me seda ei tee, hakkavad nad jõuga tulema, nad on olemas ja nad ei kao kuskile ära ning suur osa neist on meeleheitel. Ja kui me tahame Euroopa Liidust muudes asjades toetust saada, siis paratamatult peame me aitama neil seda koormat kanda, võiks pigem keskenduda sellele, kuidas neid maksimaalselt integreerida, kohustuslik keeleõpe jne.

Majanduspagulaste jutt on meil naljanumber, ükski majanduspagulane ei jää Eestisse. Arvate, et rahalistel põhjustel migreerunud inimese suurim unistus on kuskil Raplas paarisaja euro peal elada v? Ta jääb siia umbes sama kauaks, kui keskmine ehitaja kuskile Soome külakesse – frustratsioon ilmselt saabub varemgi, kui seda alkoholiga leevendada ei saa. Pealegi, Eesti riik ei ole mingitest vaesuritest huvitatud, sest nende peale kulub raha. Aga inimesed usuvad julmalt kogu paska, mida EKRE raadiost räägib.

Alles paari päeva eest sõitsin näiteks taksoga, mille juhiks oli pensionieas proua, kes rääkis mulle, kuidas nüüd me siis peame hakkama neile immigrantidele kahekordset keskmist palka ka veel maksma, tema raadiost kuulis. Ma olen selle konkreetse teemaga hästi kursis, sest töötan rahvusvahelises firmas, mille IT-osakonnas on väga palju välisspetsialiste, ütleme nii, et eestlastega umbes pooleks, juhtivatel kohtadel eestlastest rohkem (eelkõige küll valged immigrandid, st eurooplased, kanadalased, britid (tehniliselt veel eurooplastega ühes pundis, aga BREXIT muudkui luurab), ameeriklased, mis tähendab, et keegi ei ütle immigrant, vaid öeldakse expat). Ja Eestis on tõesti olemas sisserände piirarv, aga see ei kehti inimestele, kellele vähemalt kahekordset keskmist palka makstakse (mis IT-sektoris ei ole ka eestlaste puhul sugugi harukordne – aga tuleks silmas pidada, et see ei ole ka harukordne näiteks hea keevitaja puhul).

See ei tähenda aga muidugi seda, et tädi maksuraha eest somaallasest koristajale sellist palka maksma hakatakse, vastupidi. See piirang kehtib just selle pärast, et Eesti ei taha tegelikult siia Poola ehitajaid, ükskõik kui valged ja kui katoliiklike vaadetega nad on, sest vaene inimene on potentsiaalne kulu – eriti kui see vaene inimene otsustab lapsi saada vms. Meil ei ole mingeid vaesureid vaja. Kõrgepalgalised maksumaksjad, kes seda raha siin kulutavad – ja kellel äärmiselt tõenäoliselt on sama haritud ja samasuguste karjääriambitsioonidega kaaslane – loomulikult võetakse need inimesed kahel käel vastu, olgu nad või tumedad kui öö ja igapäevaselt oranžis krishnaiitide rüüs, sest nad on Eestile kasulikud. Ehk siis kedagi ei huvita tegelikult nahavärv või kultuuriline taust, riigiaparaati huvitab raha.

No ja nüüd oli siis paari päeva eest uudis, et ameeriklannat hakati telefonis inglise keele rääkimise eest kividega loopima. Ma tahaks väga teada, kas ta oli valge või mitte, sest ma ei julge varsti enam ise väljas telefoniga rääkida niimoodi – mu töökeel on inglise keel (teenus on suunatud välisturule, rohkem kui pooled kolleegid on välismaalased) ja ka mu trennikeel on inglise keel, sest kui ma ei roni töökaaslastega, ronin ma vene poistega, kes ei oska veel nii hästi eesti keelt ja kes minu vene keele peale naeravad ja ütlevad, et mul on nii armas aktsent. (Aususe huvides olgu rõhutatud, et eesti keele mitteoskamine on tingitud sellest, et üks neist on pärit Moskvast ja Eestis alles paar aastat olnud, kohalikud venelased, kellega koos trennis käin, saavad eesti keelega hakkama küll, kuigi vahel spetsiifilistest teemadest rääkides eelistavad inglise keelt – ma ka ei oskaks vene keeles selgitada how to use a jumar for ascending, ma ei eelda, et nemad seda eesti keeles oskama peaksid.) Mõte igatahes oli, et ca kaks kolmandiku kõnedest, mis läbi mu telefoni käivad, on seega ingliskeelsed, koeraga jalutan ka tihti – et kas peaksin nüüd tänaval hirmunult üle õla vaatama hakkama iga kord, kui telefoniga räägin v? Sellest, kuidas minu nähes hakati vaese eestlasega norima, sest tal olid tumedad juuksed, olen ma juba kirjutanud.

Okei, ma utreerin, mul on rohkem kahju sellest inimesest, kes arvab, et ta peaks hakkama minuga tänaval tüli norima, aga fakt on see, et meil on siin ehk sada pagulast, ülejäänud on üliõpilased või välisspetsialistid, aga inimesed on nii hirmul, nagu oleks kogu Süüria kohvreid pakkimas, et homme sisse kolida. See hirmu ja vägivalla õhkkond on lihtsalt nii ebameeldiv ning nii selgelt tuntav, et see teeb minul, valgel eestlust väärtustaval eestlasel, olemise raskeks. Ma saan aru, et suurem osa inimesi on siiski sõbralikud ja toredad, aga sõbralike ja toredate inimestega on see häda, et nad ei löö lokku ja ei karju kõva häälega, et end nähtavaks teha. 😀 Nii et vahel paratamatult tekib tunne, nagu oleks ümber ainult vihaste kurjade inimeste meri ja väga raske on seal siis avatud südamega sõbralikkuseleeki üleval hoida. Kaalun tõsiselt mõneks ajaks meediast loobumist, sest ma ei taha seda lihtsalt enam lugeda.

P.S. Kui EKREl on õigus ja siia päriselt 42 miljonit (kuskilt käis suisa 285 miljonit läbi) pagulast saabub, pakun välja äriidee – viimane aeg hakata naride müügiga ränka raha kokku ajama, sest no kõik need inimesed tuleb kuskile magama ka panna ju. Väidetavalt on küll maailmas üldse kokku 60 miljonit pagulast, nii et üsna vähetõenäoline, et need nüüd kõik siia valguvad, aga no sellest ei tasu end segada lasta. Teine variant on Aasia stiilis kapselmajutus, kus igale inimesele üks kapsel, mahutame vajadusel tõesti kasvõi miljonid ära. Nii et kui keegi on valmis natuke raha alla panema, siis kirjutage, paneme äri püsti, hordid on kohe varsti ukse taga.

Kas sel nädalal võib vabalt välimust mõnitada?

Nagu mõni teist teab ja mõni teist ei tea, on viimased paar päeva olnud üleval teema, kus üks blogija esmalt kirjutas, kuidas ta mees külaliste ees teatas, et “sa oled nii kaua paks olnud, et ma isegi ei mäleta enam, milline sa peenikesena välja nägid”, millest blogija suutis järgmises postituses täies segaduses teatas, et tema küll aru ei saa, miks kõik ta mehe kohta halvasti ütlevad, igati normaalne ju, kui mees ütleb, et X näiteks on megaseksikas. Lugesin seda silmad punnis ja mõtlesin, et tule taevas appi.

Esiteks muidugi see teiste inimeste kritiseerimine – ma ka sõbrannadega arutan, kuidas üks või teine välja näeb, aga ma ei tuleks elu sees seda oma blogis tegema. Mingi elementaarne viisakus hoiab tagasi ja kui seda ei oleks, siis teadmine sellest, kuidas ma pooltel päevadel ei viitsi juukseidki kammida, ikka hoiaks. Selles mõttes, et kui ma ka siin ütlen, et mõni on ikka krõõp küll, olen ma täiesti teadlik sellest, et vähemalt 99% ajast olen ma ise poole hullem.

Teiseks ei kritiseeri ma oma kallima välimust ka omavahel olles. Ma olen ise ta valinud, ma ei igise ta kallal, kui tegu pole ilmselge hoolimatusega – no kui ta käiks ringi särgiga, millel on ketšupiplekk, siis jah iriseks, aga reaalsus on meil see, et härra ameeriklane leiab, et mina olen räpane, kui ma samade teksadega kaks päeva järjest käin (mina olen seisukohal, et pikki pükse pestakse siis, kui need mustaks saavad, muidu võib nädala ka järjest lasta ja alles siis pessu panna). Eksabikaasa hakkas ühel hetkel muuhulgas mulle rääkima, et minusuguste jalgadega inimene ei peaks üldse kitsaid teksaseid kandma, see oli minu jaoks ka selgeks märgiks, et suhe on oma aja ära elanud. Oleks ta külaliste ees hakanud sellist nalja tegema, ma oleks tõesti päevapealt välja kolinud. Otsisin potentsiaalsetele kritiseerijatele kohe video endast retuusides, et te saaks ka hindavalt teisel pool ekraani oma kallimale või sõbrannadele öelda, et “on tõesti paks ju, ma saan ta eksist täitsa aru” või “pole üldse nii hull, mis ta jälle möliseb”, aga no ütleme nii, et hetkel olen suhtes mehega, kes leiab, et mu lihased on seksikad, ja no endal on hulga rahulikum olla nii. No ja mu mehel on vingumise suhtes üsna madal tolerants, nii et hoian selle olukordadeks, kus tõesti on vaja rusikas lauale lüüa.

Kolmandaks on välimus ikka nii selgelt maitse asi. Mäletan, kuidas ma olin ikka megaüllatunud, kui Liis Lass avaldas rõõmu selle üle, et lõpuks ometi kasutab Cartier taas peenikesi modelle, ja pildil oli modell, kelle asemel oleks võinud vabalt kasutada mingit puulatti või midagi sellist:

Selles mõttes, et teksades võiks ju ikka olla kena tagumik. Kas või Liisi enda oma, tal on teatud vormid täitsa olemas. Aga mina eelistan ise ilmselgelt suuremaid vorme, mina tahaksin näha pigem näiteks seda:

Tõmbaks kellalt tähelepanu eemale küll, ma saan aru, aga ilus on. Või veel samm edasi, Endla Vaher oma suure tagumikuga on minu jaoks (võistlusvälisel ajal, võistlusvorm on minu basic bitch maitse jaoks veits liig) megaseksikas:

View this post on Instagram

🐬

A post shared by Endla Vaher (@endlavaher) on

Ja no minu jaoks on nii imelik lugeda internetist, kuidas “mees ütles, et X ja Y on nii seksikad”, kui need X ja Y on täiesti tavalised peenikesed pilpad, kes MITTE MILLEGI poolest silma ei paista. Selles mõttes, et minu jaoks ei saa keegi olla seksikas AINULT selle pärast, et ta on peenike ja on viitsinud juuksed ära blondeerida. Võiks ju olla ka kena nägu või noh, üldine tervik, mingisugunegi sportlik vorm (okei, lihasfetiš pole kohustuslik). Aga pool ajast mõeldakse inimesi, kel on suure blondeerimise tagajärjel peas veel umbes kolm juuksekarva, nägu nagu tulnukal ning peale ostetud rindade ja saleda keha muud nagu polegi. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, sest mu eesmärk ei ole kedagi halvustada, lihtsalt mõtisklen siin, et mehed ja nende maitse on ikka kummaline. Kate Mossil näiteks oli juba noorena ka väga isikupärane nägu, mis tegi teda huvitavaks, ma saaksin kohe aru, kui keegi teda näiteks tooks. Aga üks mu väga kaunis sõbranna, kes on olnud kaaluvahemikus 48 kuni 100 kg, rääkis ka eile toda blogipostitust lugedes, kuidas nii ongi, siis, kui ta 48 kg kaalus ja enda arust nägi välja poolanorektiline, olid austajad nagu kärbsed ümber. Kui kaalus 60 (mis on tema pikkuse juures normaalkaal ja kus ta minu isiklikul hinnangul kõige ilusam on), oli tänaval ligi astumist juba tunduvalt vähem. Nii et tundub, et naised hindavad välimuses ikka hoopis teistsuguseid asju kui mehed, nagu ma ka hiljuti Marca juures ütlesin, ma vaatan rohkem stiilitaju, riietumist, soengut, üldist väljapeetust. Ja siis tulevad mehed (mitte muidugi kõik) ja vaatavad, et ega ta ometi midagi peale salati ei söö.

Läheb üheks suuremaks katsumiseks vist

Lugesin seda Martin Halliku kohta käivat artiklit ja sain rabatud. Mitte loost endast, pole just kõige originaalsem lugu, aga nimelt oli artiklis üleüldise praktika kohta kirjas, et töövaidluskomisjon on seisukohal, et “seksuaalne käitumine või tegevus on käsitletav seksuaalse ahistamisena, kui selle adressaat on väljendanud, et talle on selline käitumine vastumeelt, kuid ahistaja jätkab sellest hoolimata.” Kas ma saan õigesti aru, et ma võin tõepoolest minna ja järjest iga oma kolleegi jalgevahelt rabada, nii kaua, kuni ma ära lõpetan, kui see konkreetne isend “EI” karjub, on kõik ok? Ja võingi otse järgmise juurde siirduda ja vaadata, kas see ka ei ütleb? Sest ma olen siiani elanud õndsas usus, et (minu meelest igal pool välja arvatud juba väljakujunenud kahepoolset suhet, aga vähemalt töökeskkonnas kindlasti) ENNE küsitakse, kas on okei katsuda – ja et kui seda küsimust pole, aga katsumine on, siis juba ongi ahistamine.

Väljendasin seda üllatust ka Facebookis ja sain teada, et seaduse seisukohast nii ongi, ahistamine eeldab teatud korduvust. Kui iga kord erineva inimese valid, on ok. See ei ole normaalne ju? Ja nüüd tuleb SEE kommenteerija, kes ütleb, et aga just nii ongi ajast aega mehed naistele lähenenud, sest kuidas sa muidu aru saad, et meeldid, ja mina saan vastata, et mulle on küll õnneks mehed suutnud sõnadega läheneda, ma pole jutulegi võtnud neid, kes üritavad niisama käsi külge ajada. Ja et selline suhtumine võiks jääda kuskile külapoe taha, mitte tööle – hoidsime nüüd loodetavasti kommentaariumis vaidlemise pealt aega kokku. 😀

P.S. Avastasin, et ma pole ronisõdalase raamatut mitte ainult varem lugenud, vaid olen selle kohta ka megapika postituse teinud. Nüüd on kohe huvitav raamat läbi lugeda ja siis vaadata, kas täna teeksin ka samasuguse kokkuvõtte või läheneksin mingi muu nurga alt.

Nüüd siis jõudis november mulle ka kohale

Keskendumisvõime: null.

Energia: null.

Isu: maksimumis. Tõsiselt, võtsin eelmise nädalaga kilo juurde ja kogu aeg tahaks kooki või magada. Või kooki JA magada. Praegu pole kell üheksagi ja kaalun magamaminekut. Buu.

Vähemalt lumi võiks maha tulla, oleks valgem.

P.S. Aga toreda poole pealt – täna läksin koolis kohvikusse ja tädi ütles “tere” asemel “kaks eurot” – ja siis jäi ootama ja küsis, kus tops on (ma olin täna oma topsi maha unustanud). Tore ikka, kui inimestele meelde jääd.

P.P.S. Ja tuju on tegelikult hea, trenni jaksab teha jne – lihtsalt ära väsib kiiresti, võta seda D-vitamiini, palju tahad.

Eelmise postituse jätkuks

 

Kõnelesin ehk ennatlikult. Ma lihtsalt ei olnud veel pädev sel teemal rääkima, olin liiga noor. Nüüd on mul mitme tunni võrra rohkem elukogemust ja tean, et ega iga häbi vist ikka ei haju ka. Õigemini … sa isegi ei kujuta ette, mis see häbi üldse on, kuni su koer pole otsustanud teed ületades ohutussaarel end kergendada, nii et sa koristades sinna järgmist rohelist tuld ootama pead jääma ja siis selle kotiga seal seisma silmad maas.