Mis sul viga on?

Täitsa tõsine küsimus vist. Lugesin täna, kuidas Indigoaalane kirjeldas, et on nii väsinud, et ei jaksa nii palju magada, et väljapuhanud olla. Pensionärid noogutasid ning jagasid oma lugusid. Ja mina tunnen TÄPSELT seda sama. Pärast nädalast puhkust. Ärkan imelisel saarel hommikul kell 9, väljas on juba 24 kraadi sooja (nüüdseks 27), ja tunnen, et ma olen väsinud. Vean end trepist alla kohvikusse, söön omletti, joon kohvi ja tunnen, et tahaks tagasi magama minna. Täna olengi terve päeva voodis olnud, lugesin Broken Earthi triloogia lõpuni. Vaatasin andmeanalüüsi videot. Nüüd on kell kolm, ma olen ikka väsinud, kuigi und ei ole.

Kusjuures muid füüsilisi sümptomeid nagu ei olegi enam peale pideva väsimustunde ja selle, et ma hakkan trepist käimise peale ka kohe hingeldama, nii et mõtlesin isegi, et äkki mul on sügav depressioon ja ma ise pole lihtsalt märganud – samas õnnetu ma nagu ei ole, lihtsalt kõige vastu huvi kaotanud ja letargiline. Ja depressioon vist hingeldama ei võta, nii et pigem on siiski letargia üldise kurnatusega seotud. Nii et võib sama hästi olla luupus või südamelihasepõletik või …

Ning kui ma sellele mõtlen, siis mul on PIDEVALT midagi viga olnud, mingi põletik või kurnatus sellest hambaasjast saadik. Ehk siis … Augusti lõpust? Ehk siis nüüdseks üle kuu järjest. Nii et kuna ma pärast kojujõudmist pean nagunii kohe kooli minema, mõtlen, et astuks sama soojaga ehk ka perearsti juurest läbi. Muidu peaks igasugu vereteste vist Synlabis tegema ja see läheks kokku üsna kulukaks. Aga mida selliste sümptomitega üldse testida? Ise tulin ainult järgmiste asjade peale:

  • Vere rauasisaldus
  • Vere magneesiumisisaldus
  • Borrelioos (igaks juhuks)
  • Koormustest – on sel mõtet üldse? See, et koormustaluvus on nullis, on ju juba selge ja uut infot nagunii ei anna.

Mis on veel need kõige tõenäolisemad asjad, mida testida võiks, kui üldine kehv enesetunne juba kuus nädalat kestnud on? Ahjaa, sümptomite hulka võiks vist panna selle ka, et suurema osa sellest ajast on kõrvad ka vahepeal lukus olnud + ettekummardamine ebameeldiv, kuigi selle kohta ütles perearst viimati, et põskkoopa- ega kõrvapõletikku pole, limaskestad on lihtsalt kergelt turses.

Kuulsuse raske taak

Mäletate seda eilset postitust, kus ma jagasin materjali ametlikust kohtutoimikust ja vägivallatseja enda tollal avalikult Facebookiseinalt, kus ta ise oma süüd tunnistas ja kirjutas muuhulgas kommentaarides, kuidas ta eksi võõrustab ja Tinderist sõpru otsib? Selle postituse peale ärkas staarstalker Roland Hein, kes juba pikki aastaid purjus peaga (st igal õhtul) erinevaid naisblogijaid ahistab (üks blogija on tema pärast põhimõtteliselt blogimise lõpetanud), ja saatis mulle sellise ähvarduskirja:

received_503738150408526

Nii et võite popkorni välja otsida ja teate, kelle ukse taha koputama minna, kui ma kaduma jään (ta ise seda lahti ei tee, aga emme, kellega ta muidugi koos elab, tuleb vahel uksele, et käsi ringutada ja öelda, et ta ei saa midagi teha, kui poiss ikka ravimeid ei võta).

Mul oli üks vana postitus, kus ma temast kirjutasin, mille ma tookord tema palvel nähtamatuks panin, peaks selle jälle üles otsima, oleks selgelt silma ees, mitu aastat see jama juba kestab.

Neile, kes nüüd tahavad küsida, et “omg, aga politsei” – see teine blogija suhtles korduvalt nii veebipolitsei kui tavalisega, vastus on, et kuni pole ohtu elule v otseseid tapmisähvardusi (st kuni ta lihtsalt kirjutab erameilides ja oma isiklikus blogis, et sa oled lits), on nende meelest kõik ok ning ainus lahendus on maksta ja kohtusse pöörduda. Veits nagu see “miks sa vägivallatsejat maha ei jäta” – lähenemiskeelu taotlemiseks tuleb esmalt maksta 50 eurot riigilõivu ja siis hakatakse asja alles arutama. Kas üllatab kedagi, kui miinimumpalgaga naine seda maksta ei taha, eriti teades, et enamasti taotlust ei rahuldata? Ahistamisega sama lugu, kui tahad, et keegi ahistajale laksu annaks ja ütleks, et jäta noored naised rahule, pead esmalt ise maksma. Ja kui veab, siis tehakse talle trahvi, mille ta papa-mamma nagunii kinni maksavad, kui nad teda siiani potitanud on. Elu.

Täiendus: sain teada, et alated 2018. aasta algusest on olemas selline asi nagu ahistav jälitamine, mille alla see tegevus kvalifitseerub. Rõõm kuulda, et vajadusel saab nüüd vähemalt politseisse minna.

Vandenõuteooria

View this post on Instagram

#kertkingo #väliskaubandusminister #ekre

A post shared by EKRE tõbraste klubi (@ekreklubi) on

Viimasel ajal tundub mulle järjest rohkem (ja ka teised Suured Mõtlejad on sama veendumust väljendanud!), et Kert Kingo ministriks saamine polnud sugugi juhus ega mingi “no selle puhul on natukenegi suurem tõenäosus, et pole vähemalt naisepeksja”, vaid põhjalikult läbimõeldud otsus. Eesmärgiks loomulikult naiste maine nii põhjalikult täis teha, et keskmine valija jääbki uskuma, et vähe sellest, et naistel pole poliitikasse asja, isegi valimisõiguse võiks igaks juhuks uuesti ära võtta. Alustati Monikaga (teise ringi naine suu vahus traditsioonilistest pereväärtustest rääkimas), siis toodi sisse Kert Kingo (kahtlustan, et Riina Solman keelustas sooneutraalsed lapsenimed just temast inspireerituna – saatis kogemata meili härra Kingole vms ja hiljem oli nii häbi, et otsustas kohe seadusega tagada, et edaspidi enam sellist asja ei juhtuks) ning me kõik ootame hirmuga nende järgmist vangerdust. Iga kord, kui ma mõtlen, et enam hullemaks ikka ei lähe, suudavad nad mind üllatada.

wakey

Muidu kurvastan siin selle pärast, et Tartus käimine on nii kallis. Tänased kulud:

  • bussipilet Tartusse (8 eurot)
  • taksosõit bussijaama, kuhu mu kodust jalutaks 15 minutit – ma ei maganud isegi sisse, vaid lihtsalt passisin tühja näoga peeglisse ja mõtlesin, mis elu see on, kus nii vara ärkama peab (5 eurot)
  • lahkuvale bussile järele lehvitamine (tasuta)
  • uus bussipilet (12.20 – see on uskumatu, kuidas inimestele tehakse väga otseselt selgeks, et kui tahad teenindajaga suhelda, maksad rohkem, internetist on sama pilet 20 senti odavam)
  • kosmeetik (11 eurot).

See viimane on minu jaoks teisipidi täiesti uskumatu, nii et ma teen kõik oma iluprotseduurid alati Tartus. Selline hinnavahe lihtsalt ja alati saan kindel olla, et me räägime teenindajaga ühte keelt (ja see on see üks koht, kus ma ei usaldaks venelasi – vene mimmudel on siiani piitspeenikesed kulmud, nagu mitu aastat tagasi moes oli, ma ei lase sellist oma näo kallale).

Ahjaa, uus tass oleks ka peaaegu siin nimekirjas, taas minu oma lollusest – panin tassi lauale ja läksin ise poodi. Korteris, kus on kassid. Teadagi, mis tulemus sai. No ja uue hambaharja pidin ostma, sest unustasin kodust kaasa võtta.

Ja teate, mis veel. Keegi jälle mainis mulle hiljuti, et “ma tegelikult ei loe enam su blogi, sest …” – mis on minu meelest täiesti normaalne, sest ikka huvid muutuvad ning inimesed kaugenevad ja lähenevad vastavalt sellele, kuidas need parajasti klapivad. Aga mind teeb vahel lausa arutult rõõmsaks see, kui inimene, kellega ma iga mõne aja tagant kohtun, mu blogi ei loe – ma saan päriselt vastata küsimusele “mis siis vahepeal toimunud on?”, ilma et ma peaks mõtlema, millest ma veel blogis kirjutanud pole. Vähegi isiklikumatest asjadest ma nagunii blogis kas üldse ei kirjuta või kirjutan hiljem, kui juba selge on, mitte ei laota kõiki hirme ja kahtlusi siia teie ette, aga ikkagi. See kuulsuse taak ( 😀 ) on ikka rusuv, hea on niisama vabalt lobiseda.

View this post on Instagram

This week is climate week in New York, and we couldn’t have said it better. This incredible young woman has had the continued courage to stand up and make her voice heard, and is empowering the next generation to do the same. And to anyone who tries to belittle her just take heed with how she dealt with a certain tweet, and bigger than life bully, earlier this week 🙌 Image 2: thank you to @mimmav for bringing this fantastic article containing this quote to our attention. https://www.irishtimes.com/life-and-style/people/why-is-greta-thunberg-so-triggering-for-certain-men-1.4002264 REPOST: Thank you @jenniferoc for your beautiful piece in the @irishtimesnews . A subtle description of the insecurity of the dinosaur politicians who are still denying climate change. #gretathunbergforpresident @gretathunberg #thereisnoplanetb … #gretathunberg #climatechangeisreal #climatechange #climatestrike #climateweekNYC #materialrevolution #science #biofabricate #futurematerials #materialinnovation #newmaterials #sustainable #sustainability

A post shared by Biofabricate (@biofabricate) on

P.S. See Greta teema, mida ma muidu väga ei jälgi, sest minu vanuses enam ei usu, et selline asi tooks kaasa reaalsed muudatused või et õnnestuks Trump päriselt vangi saata (või kas või tagandada) või et isegi Ratast õnnestuks ametist tagandada. Sellest pole midagi, noored peavadki raevukad ja ideoloogilised olema, oleks kurb, kui nad seda poleks. Ja vahel mõni neist muudabki maailma, sellal kui kuivikud kahtlevalt pead raputavad. Aga minu jaoks on hämmastav hoopis see, kui paljud inimesed on hakanud internetis kasutama argumenti “kuidas ta küll koolist puududa saab!” Pooled neist lõpetamata keskharidusega mehed, teine pool kuivikutest tädid. Krt, tegu on noore inimesega, las ta elab natuke. Ma võtsin keskkoolis ikka väga vabalt, ikka olen suutnud kuidagi 2,5 (nüüd juba natuke rohkem!) magistrikraadi saada. Kuni inimene vangi ei satu või heroiini ei süsti, siis see, et ta 16aastaselt natuke lõbutseb, ei riku ta tulevikku. Ja noh, kui ka tema ainsaks mõjuks jääb see, et minusugune mõtleb poes, enne kui kolmanda kilekoti võtab, on see ikkagi suur asi.

Miks kõik nii halvasti on?

Ükskord elus ei räägi ma iseendast, ma tahaks loota, et mina saan varsti terveks, sest mul on juba parem olla, kui eile. Eile oli nimelt see päev, kus tatt ninast pähe jõudis. Hommikul esimese hooga ei saanud arugi, läksin rõõmsalt Maximasse hommikusööki ostma ning maha kükitades avastasin, et püsti saada on raske ja kõik keerleb. Kuna me kumbki ei suuda ette planeerida, on meil nimelt kodus veedetud hommikutel tavaliselt selline süsteem, et mina käin poes ja tema koristab kodus ja teeb kohvi – mis sobib meile mõlemale, sest tema ei viitsi end eriti liigutada ja mul ei ole nii palju kannatust, et selle kohvi juures vahu ärakorjamiseks täpselt kuus minutit passida jne. Selle asja ainus miinus ongi see, et minusugune tank tihti laseb automaatpiloodil ja seda, et kehv on olla, ei avastagi enne kui poole tegevuse pealt.

Igatahes. Kuna oli selge, et mitte mingit mõttetööd teha ma hetkel ei suuda, siis vaatasime ära teise hooaja sarjast The Man in the High Castle – mille point on siis see, et Saksamaa võitis Teise maailmasõja ning USA on jagatud neutraalseks tsooniks, Natsi-Saksamaa osaks ja japside osaks. Ja ma selgelt mäletan, et esimene hooaeg oli normaalsem, teises hooajas me mingil hetkel ei pidanud vastu, tõime köögist pudeli veini ja mängisime joomismängu teemal “iga kord, kui Juliana nutab, võtame lonksu”. Ma teise klaasi järel ütlesin, et mulle vist aitab, sest ta nuttis lihtsalt KOGU AEG, oli siis põhjust või mitte. Ainult üks pidev ulumine kogu aeg. Rääkimata sellest, et ta oli lisaks kõigele muule nii kehv girlfriend, et no nii see red pill sünnib, eks ole.

Minu lemmiktsitaat sellest sarjast on igatahes “If you have a problem with Hitler, you have a problem with me, buddy!” Kavatsen seda igas sobimatus (sest ühtki sobivat olukorda ei suuda ma ette kujutada) olukorras kasutama hakata.

Teiseks. Ma loen praegu “Purunenud maa” triloogiat (teate küll, see, mis “Viienda aastaajaga” algab). Fantaasiakirjandus, kus vaadatakse, kuidas inimesed maailmalõpuoludes hakkama saavad. Nii et see ütleb juba ära, et ilmselt nalja ja naeru on neis raamatutes vähe – aga tegelikult on VEEL vähem, kui mõni ehk ootaks, ikka VÄGA tumedad on need raamatut. No ja “Tiamat’s Wrath” ootab, mis kindlasti ka roosiaedadest ei räägi.

Tunnen lihtsalt vahepeal, et tahaks vahelduseks midagi ilusat ja head ka. Kaua ma tarbin ainult infot selle kohta, kuidas kõik on halvasti ja kõik surevad, aga ei!, mõni jääb ka lihtsalt vigaseks, aga ei!, see on veel hullem, sest nüüd ta sureb lihtsalt aeglasemalt! Kus on moodsad kutsud ja kassipojad? Pean Lõvikuninga uusversiooni vaatama vist. 😀

Ah, ma juba mõtlesingi, kus ta jokutab

Kes tunneb, et on täiega pangaduskunn, aga postitust ei viitsi lugeda, lugege ainult viimast lõiku ja andke nõu.

Sügisväsimus on siin, et jääda! See tundub täiesti suletud ring. Ärkan üles, näen, et väljas on täiesti hall. Juba on nii külm, et teki alt ei taha välja tulla. Lähed sooja duši alla, kabiinist välja ei taha astuda. Külm ja nõme tekitab pideva magusaisu, mille peale kaal tõuseb, mille peale tuju langeb, mis tekitab pideva magusaisu, mille peale … Vahepeal olin haige ka, siis on eriti lihtne järgi anda ja iga päev kooki süüa. Selle aasta oktoobris siit vist kõhulihastega puhkusepilte ei tule – täna on taevas sinine, aga neil oli SEBis kamamagustoit ja … 😀

Aga enesetunne on juba mitu nädalat niru, nii et see, et normaalselt pole saanud trenni teha, ajab närvi. Käisin eelmisel neljapäeval isegi kõrvavaluga arsti juures – enamasti valutas natuke, aga näiteks joogat teha üldse ei saanud, sest ette kummardades tekkis kõrvas ja põskkoopas surve, kartsin, et põletik on igemest kuskile edasi liikunud. Arst ütles, et turses on küll nii kõrva kui nina limaskest, aga põletikunäitajad on normis, nii et pidin lihtsalt kolm korda päevas ibukat võtma. Aga no ikka, pidev väsimus, kehv olla, nii ei ole väga palju motivatsiooni rabeleda ka. Nüüd viimased päevad (ravimite mõju all) olid päris kenad, aga samas teeb kurvaks see, et ilmselgelt oli see viimane telkimisnädalavahetus, sest öösel oli ikka väga jahe, kuigi meil on korralikud magamiskotid (mida saab viimases hädas isegi kokku üheks suureks panna, aga seda me üldiselt ei tee, sest Cyrus tahab jahedamat kui mina).

Mul poleks midagi lumise talve vastu, aga selge see, et seda meile enam ei pakuta, nii et ette on teada, et nüüd tuleb kuus-seitse kuud ebameeldivat porist külma. Mitte et ma peaks vinguma, mul on alustuseks mõne nädala pärast puhkus, nii et saan enne oma D-vitamiinilaksu kätte, siis jaksan ehk lumetulekuni jälle vastu pidada. Lihtsalt see esimene arusaam, et suvi on nüüd tõesti läbi, tuleb alati veidi valulikult ja vinguga.

Aga see-eest tundub, et meil on koolis sel semestril tõesti paar päris huvitavat ainet. Ja laupäevad on pea alati vabad! Nii et olen kooliteemadel juba üsna põnevil.

P.S. Käisin täna pangas (SEB) muid asju ajamas ja tädi rääkis mulle muuhulgas, et tema tooks küll oma pensionifondi Swedist SEB indeksifondi üle. Peaks tooma v? Kas üks teeb mind vaeseks ja teine rikkaks? Mul kolmandat sammast nagunii ei ole, teine on, sest see oli kohustuslik. Ja no kust ma ikka olulist elu muutvat nõu küsin, kui oma blogist, ise hakkan tootlust võrdlema jne v? Ilunõu juba sain, ootan seda homset soodukat, et üks ära osta. Kuigi elu on näidanud, et näokreemi kohta nõu küsides võib 30 kommentaari saada vabalt, aga investeerimisalaste küsimustega päris nii libedalt ei lähe. 😀

Kelle asi see on, mida sa sööd?

Meie kvaliteetajakirjandus Kuuuurija rääkis seekord Erik Orgust – ja ma ei tea, miks, aga terve saate fookus on selles, et tüüp sööb palju magusat ja joob salaja Coca Colat! Ahjaa, see ka, et joob vahepeal rummi (ehk siis ma saan siit aru, et joodik ta ei ole), ja “ei tee üldse nii palju trenni”. (Olgu muuga, kuidas on, aga no ilmselgelt teeb ta piisavalt trenni, seda on ju väliselt näha, mis vormis ta on – öelda, et ta teeb liiga vähe trenni, on absurdne, ilmselgelt teeb nii palju, kui vaja on. Kui oskad vähemaga hakkama saada, on see ainult hea ju.)

Ja mind küll üldse ei huvita, kas toitumisnõustaja ise sööb kommi ja kohukest või mitte – mind isegi ei huvita, kas ta on ise paks. Mind huvitab, kas tal on vastav haridus ja töökogemus erinevate klientidega. Pigem on hea, kui inimene saab aru, et keegi ei suuda 100% tervislikult toituda, ei mina, ei sina, ei keskmine fitness-võistleja. Erik on reaalselt personaaltreeneriks õppinud, koolis käinud, suudab vahet teha suvalisel Elu24 artiklil ja teadustööl. See, et ta suudab oma teadmisi ise praktikas rakendada, on nö kirss koogil (mille ma südamerahuga ära söön). Rääkimata sellest, et need “metsikus koguses” kookide pildid olid täpselt sellised, et ma võiks ka enne päevi vabalt sama koguse kooki üksi näost sisse ajada. 😀 No vanakooli meestel on igasugu bulking faasid ka, kus on väga kalorirohke periood ja hiljem siis piiranguperiood.

Aga see selleks, mis oli minu jaoks MEGAIMELIK, oli see, et mokaotsast mainiti, et ta üritas ka daamidele ette kirjutada, mida nemad või nende lapsed süüa võiksid. No stiilis “kui meie lapse saame, siis TEMA küll maapähklivõid süüa ei või”. Nagu shut your whore mouth, keegi pole küsinud su arvamust. Nii et tundub, et siin on natuke sellist endist alkohoolikut näha, kes nüüd innukalt teiste pitse loeb – ja kui alkoholi puhul on see mingi piirini täiesti arusaadav (ma ütleks ka kallimale, et meie ühisele lapsele sa küll viina andma ei hakka), siis majoneesi või koogi puhul nagu hästi ei lähe enam. Sa oled täiskasvanud inimene, sul ei ole uut isa vaja, näita ust.

Või sama moodi, möödaminnes mainiti, et kirjutas naistele, et “sa oled mu naiseideaal” – selle asja nimi on punane lipp, kallid daamid, see tähendab, et tuleb vastata “haha, EI”, iks ja blokk ning ühel pool selle inimesega. Selline jutt tähendab alati ainult seda, et kõik need järgnevad päevad (loodetavasti) või aastad (tõenäolisem, kui sa nii loll oled, et sellise tuppa lased) võrreldakse sind mingi ettekujuteldava ideaaliga, millele sa tegelikult kunagi vastanud ei ole. Seda enam, et üks neist mainis, et “nädal aega oli nagu normaalne ja siis edasi …” – kui inimene on normaalne esimese nädala, siis mida sa, kloun, veel kolmandal nädalal teed seal? Nii et ma ei võta hetkeks ka tõsiselt sellist juttu, ostke standardid omale.

Kui piinlik

undies

Olin hommikul taibukas ja juba targu ei pannud viisakamat pesu selga, juhuks kui end suurest hirmust täis lasen. Selgus aga, et pärast kogu seda vingumist ja virinat ja lolle nalju, läks nii, et hambatõmbamine ise võttis ehk 10 sekundit. No maksimaalselt tõesti 30, ikka VÄGA kähku käis see. Kokku kulus muidugi rohkem, aga valdav osa sellest oli süsti tegemine ja seejärel ootamine, et see mõjuma hakkaks. Mis oli tema poolt selles mõttes kaval taktika, et üsna peatselt mõtlesin ma, et hakkaks ehk juba pihta, kaua me jokutame (mis pole selles mõttes muidugi aus, et eks ta peab ootama, kuni ravim mõjuma hakkab, ta lihtsalt polnud eriti jutukas, nii et ma seal igavlesjn ja keerutasin pöidlaid). Valus ei olnud, isegi liigselt ei ragisenud, ja hamba sai koju kaasa. Igatahes doktor Marandit julgen edaspidi teistelegi soovitada, töö kiire ja korralik. Küll ei nunnuta, aga ütleb alati ette, mis ta teeb ja miks – no ja õde ikka ütles mulle, et ma olen väga tubli jne, nii et päris kiitmata ma ei jäänud. 😀 Pean nädala pärast tagasi minema, sest kuna ige oli jätkuvalt paistes, jäeti hetkel sinna dreen sisse, mis tuleb välja võtta, aga no ma läheksin nagunii hambakivi eemaldama ka. Aga jah, kell kümme tehti, praegu on kell kolm ja söön jogurtit, nagu Miška, ei ühtki propsi. No ja teise tarkusehamba eemaldame novembris, siis on tehtud ja edaspidi hooleta (eeldusel, et ülemised streikima ei hakka).

Kusjuures kui ma ka tahaks siin draamat teha ja ennast haletseda, ei saaks, sest SEE siin peab ju igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke olema, nii et ta suutis endale kuskilt herpese hankida. Ei, mitte selle herpese, mida teie mõtlete. Te mõtlete vastavalt oma rikutuse tasemele kas herpes simplex’i esimest või teist tüve, st viirusi, mille tulemusel on inimestel villid kas suul või püksis. Tal on hoopis herpes zoster, ehk siis see viirus, mis tekitab tuulerõugeid. Ja kui juba korra elus on tuulerõuged olnud, siis võib suvalisel hetkel hiljem elus välja lüüa vöötohatis. Ca pooltel juhtudel esineb see küll inimestel, kes on juba 50 või vanemad, aga no ega tibu mul ka just esimeses nooruses ei ole jne. Vöötohatis tähendab siis samasuguseid ville, aga need võivad siis esineda kus iganes (st ilmselt kus iganes, välja arvatud suul või püksis, ilmselt on kehaosad ikka omavahel ära jagatud nagu maffial, et mis viirus mis piirkonda haldab) ja need on VÄGA valulikud. Selles mõttes, et internetis kasutati suisa väljendit excruciating pain, mis ilmselt huuleohatisega kaasas ei käi.

Nii et eks me saa nüüd mõlemad istuda, oravate kombel ravimeid krõbistada ja oodata, et jälle terveks saaks.

  • Kategooriad