anna kannatust

Ma tean kõike kõigist paremini

Indigoaalane kirjutas hiljuti sellest, miks inimesed paksuks lähevad. Minu maailmas on kaks varianti – ma kas võtan juurde, sest ma õgin ja ei liiguta piisavalt, või ma võtan alla, sest ma ei liiguta piisavalt ja lihasmass väheneb. Või mille muuga selgitada seda, et ma olen siin kolm nädalat olnud dieedil, mille põhimõte on, et “söö täpselt seda, mida tahad, aga söö kindlasti kaks-kolm šokolaadiküpsist otsa” (mitte segi ajada Marimelli dieediga, kus otsa süüakse sellerit!) ja olen selle tulemusel … kilo alla võtnud? Liigutanud ma siin ei ole, ilm oli nii kehv, et lõuga tõmbamagi läksin autoga. Need paar rattasõitu igapäevast šokolaadisöömist küll tasa ei tee. Nii et järelikult on ainus selgitus see, et kogu mu lihasmass on kadunud ja aeg paanikaks, sest kahe nädala pärast avatakse loodetavasti sisehallid ning päris kindlasti avanevad juba praegu looduslikud kivid, aga mina olen nõrk ja saamatu. Seda viimast tõestas ka hiljutine ronimiskatsetus, nii et jah, kõik on halvasti.

Mõtlen kõigile neile aiatöödele, mida ma ei viitsi teha … ja neile akendele, mida ma ei viitsi pesta

Ahjaa, veetsin eile terve päeva koristades ja avastasin selle käigus, et krt, ma nii vihkan seda ikka. Teed kolm tundi midagi, ja (minu laisa silmaga) pole näha midagi. Mulle nimelt korteriomanik pani telefonis südamele, et ma ikka kindlasti sahtlid ka seestpoolt ära peseksin jne, nii et ma tegelesin kolm tundi selliste asjadega. No pesin sahtleid, siis pesin kubufiltreid, siis nühkisin pliidi taga olevaid rasvaseid seinaplaate jne. Kubuga meenus kohe, kuidas ma töötasin ühikas koos ühe kuulsa blogija emaga, kes ütles mulle ohates, et ega tudengid ei ole normaalsed inimesed, mõni neist ainult kord semestris kubufiltrit pesebki ja seda ka ülevaatuse hirmus. Tundsin kohe torget rinnus, sest andke andeks, kõik Normaalsed Inimesed (TM), kes kord nädalas muu soojaga selle ka üle lasevad, aga no mul tuleb ikka haruharva meelde see, hea kui paar korda aastaski. Veel enam, ma olen valmis kihla vedama, et ega see sama blogija ka enda kubu oluliselt tihedamini ei nühi (ärge saage valesti aru, ta on igati äge inimene, hoolimata potentsiaalsest kubupesulaiskusest). Huhh, sai ikka südamelt ära öeldud.

Ja teine asi, mis närvi ajab, on poodides müüdavad aknapesuharjad. Ostsin 15eurose harja, et aknad korralikult puhtaks saaks, ja kõige paremini toimib ikkagi vana hea käkerdatud ajaleht. Harjast oli kasu jah, et natukenegi väljastpoolt ka ligi saaks, aga no ikka jäi ta raisk laiguline ja kole. Kui tahad päriselt normaalset tulemust, siis vanaema nipid töötavad alati. Aknaklaasi hõõrutakse vana ajalehe ja aknapesuvahendiga ning ahjuklaasi hõõrutakse tuha ja vana lapiga. Nii lihtsalt on. Kuigi oma kodus jääb ilmselt kevadkoristus tegemata, sest ma ei viitsi lihtsalt VEEL ÜHTE aknapesuringi teha, ma ei tea, miks see koristamine nii tülgastav peab olema ja miks minust ei ole ikka veel Tõelist Naist kasvanud.

Kolmandaks oleksin valmis altkäemaksu andma, et mind ainult Espakisse sisse lastaks ja ma ei peaks netist sadat lehekülge konksusid vaatama, et leida üles seda faking ühte, mille abil ma saaks nii teha. Ma tean isegi, KUS need sobivad konksud seal on, aga netis nägin ainult ühte ja siin üks spetsialist kohe arvas, et tema küll ei usu, et nii lühikese kruviosaga asi 80 kg kannab. Nii et ma tahaks minna ja ise kõike näppida. Kahe nädala pärast pole mul enam vaja ju, vaja on praegu. Peaks vist ikka autole hääled sisse ajama ja ka Toompeale meelt avaldama minema, kõik püha ürituse nimel.

P.S. Tegelikult oli Indigoaalase raamatuarvustus igati asjalik, kuigi ega see raamat midagi väga põhjapanevat ega uut ei öelnud. Vähemalt sain teada, et minu pidev tõmblemine on tegelikult väga kasulik ja kulutab kaloreid. See oli tõesti mulle uus.

P.P.S. Sattusin eile lugema ühe inimese kohta, et ta vanasti käis ka natuke imelikult riides, aga nüüd on see eriti kohatu, sest ta on nüüd paks. Ja ei, jutt ei käinud hambaniidiga sarnanevatest bikiinidest vms, jutt käis lihtsalt värvilistest asjadest. Nagu täitsa tõsiselt, kui sa oled inimene, kes usub, et paksud / vanemad kui 40aastased / geid / kolme lapse emad ei tohiks enam värvilisi asju kanda, sest selles kohutavas olukorras sobib ainult nunnarüü ja üldse oleks parem, kui sihukesi tänaval näha ei oleks, siis nagu … Miks? Mis sul selle vastu on, kui paks inimene või 40aastane end oma roosa kleidiga hästi tunneb? Miks see häirib sind?

anna kannatust

Naljakuu

Selgus, et lubadus, et diivan jõuab märtsi lõpuks, oli nali

Mis teie arvate, kui Kert Kingo kirjutab esimesel aprillil, et meie naistevalitsus ja naispresident on kahjustanud naissoo mainet, kas see on siis peen eneseiroonia? Selles mõttes, et ma olen nõus, ma ei ole eriti rahul meie praeguse valitsusega, sest nende kommunikatsioon pandeemia tingimustes on olnud täiesti saamatu, aga Kert Kingo ütlemas, et mõni teine naine kahjustab naissoo mainet, on nagu mina ütlemas, et Kaie Kõrb ei ole suurem asi tantsija. Et noh, kui sul on endal sitt püksis, ei tasu ehk kõva häälega karjuda, et keegi teine haiseb.

Minul algas aprill suurepäraselt. Nimelt sain esimesel aprillil vanemad vaktsineerima registreeritud. Kusjuures kogu aeg kirun ma Perekooli, aga üks kord elus oli sellest kasu. Just sealt lugesin, et omg, Medicumi koduka kaudu saab hetkel registreerida ka neid, kelle sünniaasta on kuni 71. Nii et ajasin konkreetselt keskööl oma ema arvuti taha registreerima, sest olin kindel, et see nali kaua ei kesta — ja samal ajal palvetasin, et tegu poleks mingi eriti rafineeritud aprillinaljaga, mille tulemusel ma alustuseks ema keskööl voodist välja ajan ning lõpuks olen oma vanemad Rakverre tühja tuult tallama saatnud. Järgmiseks hommikuks oligi juba võimalus kadunud, nii et täiesti viimasel hetkel saime löögile ning tänaseks on nad vaktsineeritud. Ja no ei ole natukestki häbi. Kui Tanel Kiik ja Kaja Kallas, kes ise on vaktsineeritud, arvavad, et minu pea 60aastane isa, kel on varasemad terviseprobleemid ja kes töötab faking bussijuhina, pole piisavalt eesliin ja võiks ikka kannatlikum olla, siis võivad nad endale kahepeale kaktuse sisse istuda. Seda enam, et paps töötab VÄIKEBUSSIS, kus ei ole võimalik suletud kabiinis istuda või reisijatest eralduda, ning lisaks maakonnaliinil, kus kolmveerand on maskivastased ja ülejäänutest võtavad paljud väljudes maski ära, et saaks viisakalt ja kõlava häälega “Aitäh” hüüda. Õnneks on ta hetkel puhkusel ka, nii et selle aja peale, kui ta tagasi tööle läheb, peaks vaktsiinist juba kasu olema.

Üldse on see vaktsineerimisolukord täiesti absurdne. Vanemad ei taha vaktsineerida (või ei saa infot kätte?), aga nooremaid vaktsineerida ei tohi, sest keegi on nii otsustanud. Nii et ärgem siis vaktsineerigem kedagi. Eile vaktsineeriti Sõle Spordikeskuses ja Tondiraba Jäähallis kokku pea 2900 inimest, sest otsustati, et kui vanemaealisi piisavalt registreerunud ei ole, anname siis teistelegi. Ehk siis ütleme, et võimekus on neis kahes kohas kokku kolm tuhat inimest päevas. Nüüd keelati selline kohutav isetegevus ära, tänaseks on registreerunud ca 500 inimest. Ehk siis kuus korda vähem, kui nad tegelikult on võimelised teenindama. Nali on see, mitte riiklik vaktsineerimisplaan. Otse loomulikult peaks vanemaealistel eelisõigus olema ja nemad peaksid ilma järjekorrata oma süstid kätte saama, aga:

a) Mida rohkem me vaktsineerime, seda turvalisem on kõigil. Eile vaktsineeritud 40- ja 50aastastel on vanemad, kellel on nüüd väiksem tõenäosus külla tulnud lastelt haigus saada. Kust mujalt see 75aastane üldse saaks selle haiguse, ööklubist v?
b) Vaktsineerimispelguritest vanainimesed pelgavad vähem, kui näevad, et laps sai süsti ja on jätkuvalt elus ja terve. Nii et äkki lähevad nüüd järgmisele massvaktsineerimisele päriselt kohale.
c) Kui (vana-)inimene elab kuskil, kus on raske aega saada (minu vanemate perearstikeskuses ei jätku kellelegi vaktsiini), saab vaktsineeritud 40aastane nüüd julgelt oma ema auto peale võtta ja kas või Ida-Virumaale vaktsineerima sõidutada.
d) Kuni vanur Sputnikku või Pfizerit või Jeesuse uut tulemist ootab, ei ole teistel ju mõtet pöidlaid keerutada. Kasutaks seda aega pigem targasti ja vaktsineeriks nii kaua neid, kes on valmis võtma seda, mida täna pakutakse.

Tallinna linna väide, et siin on välijõusaal, oli ka nali

Jah, ma saan aru, et teoorias tahame me vaktsineerida vanureid just selle pärast, et haiglas on pea kõik vanuses 60+ ning me tahaksime haiglate koormust vähendada. Aga hetkel ei ole küsimus ju selles, et meil selles vanusegrupis inimestele vaktsiini ei jätkuks, probleem on selles, et nad kas ise ei taha vaktsineerida (mis iganes põhjusel), ei kuule massvaktsineerimistest (miks? ja mida riik teeb, et kuuleks?) või ei ole võimelised ise vaktsineerimispunkti saama (miks? mida riik teeb, et näiteks liikumispuudega ja lastetu vanur siiski vaktsineeritud saaks?). Me ei mängi ju hetkel valikutega, kas a) vaktsineerida kõik vanurid või b) ajada vanainimesed hauda ja vaktsineerida nende arvelt nooremaid — reaalselt on hetkel siiski küsimus, kas vaktsineerida ainult seda soovivaid vanainimesi ja kulutada veel mitu nädalat mõeldes, miks rohkem vanainimesi seda teha ei taha, või vaktsineerida nende vanainimestega paralleelselt ka järgmisi vanusegruppe (üritades ideaalis samal ajal siiski kõiki vanainimesi kätte saada). Ning siinkohal ei tohi unustada, et meil on siiski demokraatia — kuni inimest pole teovõimetuks kuulutatud, ei tohi vägisi kedagi vaktsineerida.

Selles mõttes on valitsuse rangete seisukohtade tulemus just see, mis eile juhtus. Kui muidu hakkaks vaktsiin esmajoones minema ainult järgmisele vanusegrupile (ja Medica kogemus näitas, et 50+ vanusegrupp oli vaktsiinist VÄGA huvitatud), siis nüüd ei saa seda enam teha, sest siis peaks ettevõte avalikult tunnistama, et nad lähevad teadlikult riikliku vaktsineerimiskavaga vastuollu. Ja kuna kõik suurvaktsineerimiste korraldajad on juba välja näidanud, et nemad tegelikult ametlike seisukohtadega ei nõustu, siis järgmine samm ei ole mitte “ok, vaktsineerime siis ainult neid kolme 80aastast, kes kohale tulid”, vaid “ok, kuni MUPO pole veel takistamas, vaktsineerime kõiki, kes ukse taga on, ja hiljem ütleme, et nad ju nutsid ja püherdasid paanikahäirega põrandal”. Seda enam, et meie valitsus pole kordagi välja öelnud, KUIDAS nad kavatsevad need ülejäänud 60+ grupi esindajad kuidagi kätte saada, kui siiani pole saanud. Ehk siis tänaseks on selge, et riigil ei ole tegelikult mingit normaalset vaktsineerimisstrateegiat, nii et kui on võimalus vaktsineeritud saada, tasub seda teha. Minagi astusin huvi pärast Sõlest läbi ja kuna tol hetkel parajasti erilist järjekorda polnud, sain oma sutsaka kirja (kuna hiljuti põdesin, pole teist teatavasti vajagi). Nii et naiivne arvata, et tänane päev eilsest kuidagi erineb, kiiremad ja/või kannatlikumad saavad ilmselt oma sutsaka kirja vanusest hoolimata.

Oeh, oleks ehk pidanud midagi ilusamat kirjutama? Sellest näiteks, kuidas LCHF-iga pea 20 kilo kaotanud ja nüüd hulga peenemate sõrmedega Cyrus lisaks kilodele ka abielusõrmuse ära kaotas? Seda esimesel aprillil, nii et ma alguses arvasin, et ta teeb nalja … (Õnneks leidsime samal päeval üles) Või kuidas ta Pärsia toitu tegi ja me mõlemad sõime nii palju, et kõht valutas? Või midagi muud sellist igapäevast ja ohutut? Et kiruks ilma ja saabumata diivanit, mitte valitsust? Voh, järgmine kord kirjutan ümbruskonna lastest ja välijõusaalidest, see on alati toredam teema.

P.S. Lisalugemist selle kohta, kuidas Tondirabas vaktsineerimiskogemus oli. Sõles oli täpselt sama, kõik toimis nagu õlitatud masinavärk ning meditsiinipersonali seisukoht oli, et kuni politsei pole putkat kinni pannud, saavad kõik oma süstid kätte. Samal ajal oli seal eraldi inimene, kes hoidis järjekorral silma peal, et mitte ükski vanem inimene või registreeringuga inimene ootama ei peaks. Mitte mingit kaost ei olnud, mitte mingeid vaidlusi ei olnud. Inimesed hoidsid ise suht okeid distantsi (väljas vähem, sees rohkem). Mitte millegi üle ei saa kurta.

anna kannatust

Saturn on jälle Uraanuses

Viimased paar päeva on nii imelikud asjad juhtunud. Asjad lihtsalt lähevad viltu, ka need, mille juures ei kujuta ettegi, et need võiks viltu minna. Nii et see postitus on nimekiri asjadest, mis on kõik halvasti. 😀 Uskuge või mitte, aga ma tegelikult olen üsna heas tujus, lihtsalt naljakas, kuidas vahepeal kõik mitu päeva järjest liiva jookseb. Näiteks sai Selveris mingi võõras mees minu skänneri ja mina avastasin seda alles siis, kui MINU võetud skänner ei töötanud – kuidas see võimalik on, aru ma ei saa, sest mehel oli juba skänner pihus, kui mina triipkoodi lugesin, ja MINA võtsin ometi omakorda ka masina, millel roheline tuluke oli põlema läinud. Miks tal see tuluke siis põlema läks või mis seal toimus? Keegi ei tea.

Siis pesin ma ära KÕIK lambid, mis mul siin elamises on, et elektrik saaks need tagasi üles panna. Kokku viis lampi, sh KÜMME kuplit. No vot, VIIMANE kuppel läks katki – ja kuna kaks lampi olid ühesugused, siis ostsin kaks uut lampi. Tõeline Naine kõrvalt andis küll nõu, et oleks ometi võinud selle katkise kupli asemel heegeldada midagi, aga no minust on sellised asjad suure ringiga mööda läinud. Igatahes, kas poleks võinud katki minna ESIMENE kuppel, et ma ei raiskas tervet tundi nende nühkimisega, kui hiljem nagunii kahte lampi ei kasuta?

No ja siis tellisin ma need uued lambid Bauhofist, kus mul varem kontot ei olnud. Vaatasin üllatunult, et pangaarvelt läks raha ära, aga kinnitusmeili ei tulnud. Helistasin, et aru pärida, ja sain teada, et minu teenusepakkujale (mitte nagu Telia või Elisa siis, vaid meiliteenuse pakkuja, mul on põhimeil jätkuvalt yahoo lõpuga) tõesti ei lähe meilid kohale neil, aga tellimusega on kõik hästi, küll ma mõne päeva jooksul asjad kätte saan. Küsin siis ettevaatlikult, et kuidas ma teada saan, et võin tellimusele järele tulla.

– Teile tuleb selle kohta meil!

Ee, kas me võime siis meiliaadressi süsteemis muuta?

– Jah, muidugi, aga juba tehtud tellimusele see ei kehti.

Aga kuidas ma siis teada saan, et ma võin tellimusele järele tulla?

Piinlik vaikus … Lõpuks soovitati helistada iga paari päeva tagant ja küsida, kas mu tellimus on valmis või mitte. 😀 Mul on ehk klienditeenindusele liiga kõrged nõudmised, aga kas ei oleks loogiline, et nad teevad sinna mingi märke, et nad ise MULLE helistaksid, kui tellimus valmis on? Ei v?

No ja siis mõtlesin ma, et ma saan ise segisti ära vahetatud nagu nalja. Segisti mõtles, et sittagi sa saad. Sain alumised asjad lahti keeratud, ülemisi ei saanud – ja alumisi ometi normaalselt kinni ka enam ei saanud. Nii et täna kell 10 pidi torumees tulema. Pool üksteist helistasin ja küsisin, kas kõik ikka hästi. Öeldi, et ta jääb umbes pool tundi hiljaks. Arvestades seda, et hetkel on kell kaksteist, võib järeldada, et see polnud päris tõsi. Seda olukorras, kus ma neile ette ütlesin, et ma olen kaheteistkümnest kaheni ära. Ehk siis nüüd pidin ma esiteks edasi lükkama ühe asja, mida ma ei oleks tahtnud edasi lükata, ning teiseks istun ma siin ilma mingi teadmiseta, kas ja millal ma ühel hetkel ka jälle vetsu saan … Või klaasi vett juua … Või neid muid asju, milleks oleks vaja vesi sisse lülitada, näiteks plaanisin siin pesemas käia täna. Kas ei saaks kuskilt tellida hoopis torunaisi? Elu on näidanud, et mehed ei ole usaldusväärsed.

Aa, selgus, et ühest toast ei saa tapeeti aurutita seinast kätte. Mis tähendab, et seda päris kindlasti ei saa teiste tubadega paralleelselt teha, sest õhuniiskuse suurendamine ajal, mil sa samal ajal tahaksid, et pahtel ja/või värv kiiremini kuivaks, ei käi väga hästi kokku. Aga no tegelikult ei sobi sel teemal isegi vinguda, sest üldises plaanis on meil remont niigi tunduvalt paremini edenenud, kui tavaliselt kombeks. Nii et mul on nii meid aitavale maalrile kui ka üldisele olukorrale ainult tänusõnu.

Ahjaa. Täna pidi olema esimene prügiveo päev uue prügilepinguga. Miskipärast on prügikast jätkuvalt prügi täis. Aga selle kallal ma hetkel ei vingu, ehk on tõesti selline huvitav teenusepakkuja, kes käib õhtuti, mitte hommikuti. Lihtsalt ütleme nii, et ma olen VÄGA valmis selleks, et mõni parem päev tuleks. Homne mööbel näiteks võiks saabuda nii, et midagi maha ei pillata.

anna kannatust

Te saate aru ju, et mul pole kelleltki teiselt nõu küsida

Jälle mina oma lõputute küsimustega. Ma siin kurtsin eelmisele omanikule, et kurat, meie redelist ei ole asja siin elutoas, ei ulata ikkagi piisavalt kõrgele. Ja istun mina siis elutoas ja nikerdan millegi kallal, kui järsku näen, et mingi võõras mees kõnnib rahumeeli minu väravast sisse. Mõtlesin, et mida kuradit ja läksin vihaselt ukse peale (ikkagi võitlev feminist).

Tere! Enn ütles, et teil on tellinguid vaja, nii et me siis tõime.

Ahsoo. See võttis nüüd küll tuule tiibadest ja võitlusvaimu vähemaks. Tasuta asjad võtan ikka vastu. Üldse on nii endine omanik (kes ise jätkuvalt samal tänaval elab) kui ka teised naabrid väga toredad. Cyrus ilmselgelt pole samuti harjunud sellise asjaga — kui ma ütlesin talle, et eelmine elanik oli meile saunalavale üllatuse jätnud, vaatas ta mind nii ehmunud näoga, nagu ootaks, et järgmine lause on, et “sittus, raibe, sinna kerise kõrvale”. Kusjuures mind üldse ei üllataks, kui see meile jäetud kubu oleks tal enda tehtud olnud, sest ta oli nii kuldsete kätega mees, et mitte ainult voodi ja köögilaud polnud oma kätudega valmis klopsitud (ning mõlemad nägid välja nagu sisustusajakirjast), vaid ka näiteks ägedad grillahjud. Kätt nii metalli- kui ka puutöö peale. Ei tea, kas on vallaline, peaks sõbrannadele soovitama …

Aga me kaldume teemast kõrvale. Mure on selles, et kuna need inimesed on mind nii soojalt vastu võtnud, tahaks neile ometi midagi kinkida. Tellinguomanikega on lihtne, nad on minuvanused, saavad mingi normaalse veini + juustuvaliku — kui ise hinnata ei oska, saavad alati kellelegi edasi kinkida ja kõik okei. Aga endised omanikud on juba natuke vanemad inimesed, neile vist nagu hästi ei sobi? Et mis selline sobilik eakohane kingitus on oma tänumeele väljendamiseks? Nad lihtsalt mõlemad tunduvad sellised hästi asjalikud tegelased, ei kujuta neid nagu ette veini mekutamas teleka ees.

Selles mõttes kaval variant, et saad riputada lõuatõmbekangile või kas või laiale puuoksale

Teine väljakutse, millega ma silmitsi seisan, on see, et mul ei ole kodus sobivat seina, mille külge hangboardi kinnitada. Uste kohal on eelkõige kipsplaat. Nii et vaatan erinevaid lahendusi, nagu näiteks see, mida pildilt näete. Konksudega oleks lihtsam, aga samas konksud ei mahu ümber iga asja – samas, kui tihti ma ikka seda väljas tegemas käiksin? Cyrus muidugi ütleb, et osta stud finder, saad äkki ikka ukse kohale panna. Maaler ütleb, et kui ma ka puitkarkassi üles leian, ei ole see mõeldud rippuvate spordisõltlaste ülalhoidmiseks. Samas oleks selle puitkarkassi kasutamine vaieldamatult kõige mugavam lahendus (selle hetkeni, mil ma kolinal alla sajan). Nii et ma nüüd ei teagi … Mis teie arvate?

Sõbrad muidugi soovitavad hoopis selliseid variante, aga see tundub nagu natuke liig. Võtaks ju toas nii palju ruumi ka – mis kohe mõjutaks seda, kuhu ma olen valmis seda panema. Kui on selline, mis lõuatõmbekangi külge läheb, siis saaks selle magamistoa ukse vahele panna ja rippudes samal ajal telekat vaadata. Mis loomulikult suurendab kohe tõenäosust, et ma seda ka päriselt kasutada viitsiksin. Suured sõnad inimeselt, kes pole kolm nädalat mingit tõsiseltvõetavat trenni teinud, aga no sellest blogimine on ometi esimene samm päriselt liigutamise poole.

P.S. Mõtlesin eile, et äkki mulle ei maitse lihtsalt kodune kohv enam, nii et ostsin testi mõttes Circle-K latte. Põhimõtteliselt kallasin raha topsist otse kanalisatsioonikaevu. Kas ma pean tõesti harjuma mõttega, et see jook lihtsalt pole enam minu jaoks? Nii palju küsimusi on meil täna.

anna kannatust · haridusrikubmatsi

Resident Alien

Eile oli esimene päev, mil ma ei ärganud peavaluga. Päevad ei ole vennad, nii et täna valutan ikka, aga hullemate päevadega ei anna võrreldagi, nii et see on ikka päris äss. Tähistasin seda eile loomulikult sellega, et esmalt käisin parimate sõpradega söömas ja seejärel läksime kinno. Tõsijutt! Okei, ehk selliste väikeste mööndustega, et parim sõber oli mu abikaasa, sõime elutoas ja vaatasime samal ajal telekat. Aga põhimõtteliselt oli kõik tõsi, isegi juustupalle oli.

Ühtlasi kasutasin juhust, et tappa Cyruse huvi eesti keele õppimise vastu. Mõelge nüüd ise. Kui ma ütlen “laena mask“, siis ma soovitan TEMAL minna ja see kelleltki teiselt laenata. Aga kui ma ütlen “laena maski“, siis MINA tahan seda TEMALT laenata 😀 Veel enam, kui ma ütlen “anna mulle mask”, siis see on lihtsalt palve. Kui ma ütlen, et “anna mulle maski”, siis siin on ka varjatud lubadus, et sa saad selle tagasi ja ma küsin seda ainult piiratud ajaks. Kust peab üks vaene keeleõppija neist imepisikestest täheerinevustest aru saama?

Päris nunnu tulnukake ju, kas pole?

Aga viimaste päevade sari on Resident Alien. Väga lihtne lugu, tulnukas ei pääse Maalt minema, sest ta laev on katki, nii et ta peab end mõneks ajaks inimeseks maskeerima. VÄGA absurdne huumor ja kohati üsna tume, aga endalegi üllatuseks avastasin, et naersin vahepeal kõva häälega, mis sellest, et sari on cheesy. Ma ei saa isegi aru, kas asi on selles, et Alan Tudyk oli Firefly’s mu lemmiknäitleja ja mul on lihtsalt nii hea meel teda uuesti näha, või on koroona mu aju nii ära söönud, et see lihtsalt ongi mu huumorimeele praegune tase.

P.S. Päeva võit on see, et mul on nii palju parem, et ma juba võimlen natuke, sest ei jaksa enam niisama diivanil istuda. Kui inimene jaksab juba lõuatõmbeid teha, kaugel see paraneminegi enam on. Üldse on tunne, et füüsiline pool paraneb päris kenasti, vaimne pool on pigem see, mis ei taha järele jõuda — keskendumisvõime on jätkuvalt nii nullis, et näiteks raamatut lugeda on pea võimatu. Blogipostituste kirjutamine võtab ka kaks päeva, nii et selles mõttes liigume aeglaselt, aga liigume. Tark ei torma jne.

anna kannatust

Viimsete jõuriismete ja värisevate kätega kirjutan teile praegu

Aga tglt vaatan Dr Whod ja American Godsi

Oh sa vaene Kunksmoorikene! Nüüd olen siis mina ka haige. Praegu on juba parem, aga hommikul oli peavalu selline, et istusin pimendatud magamistoas ja ei tahtnud liigutada, sest liigutades valutas rohkem. Pea käis ringi, aga kuna kõht oli tühi, vedasin end ikka kööki … ja läksin teisipidi näljasena voodisse tagasi, sest süda läks liiga pahaks. Ütleks, et muidu ei ole köha eriti, aga kuna pea valutab, siis on iga väike köhatus ka valus. Rääkimata sellest, et kurgust tuli mingit täielikku rõlgust kraanikaussi, nii et midagi seal hingamisteedes igatahes toimub. No ja see tavaline palavikutunne, kus naha pealmine kiht on kuum, aga muidu on väga külm.

Meie peres pole kahtlustki, kas on lihtsalt külmetus või mitte, sest Cyruse testitulemus oli positiivne. Kusjuures SMSi selle kohta ei tulnudki, digiloost ise vaatasime. Mina ei lähe isegi testima, sest kõndida ma sinna ei jaksa, aga ma ei hakka ju taksojuhti ja teisi järjekorras olijaid ohtu panema selleks, et number kirja saada. Istun parem niisama kümme päeva kodus. Iseasi, et ma juba enne istusin kodus. Ma pole kaks nädalat käinud kuskil peale toidu- ja mööblipoe ning nüüd reedel ühe pooltühja restorani (kus ettekandja kandis maski). Cyrus käis kolmapäeval trammiga tööl. Ahjaa, kolmapäeva õhtul käisime tegelikult trennis ka – küll kahekesi ja õhtul hilja, aga Boltiga, nii et eks see on alati lisarisk. Lihtsalt mina jään põhimõtteliselt nunnaelu elades haigeks ja siis mõned tuttavad käivad igapäevaselt kontoris + Tinderikonto on aktiivsem kui bordellipidajal, aga tervis suurepärane. Alatu on see maailm. 🥺

Muidugi võisime me juhuslikult naabritädiga samal ajal haigeks jääda

Aa, teate, mis kõige haigem (heh-heh) on? Laman mina siis hommikul suht kontaktivõimetuna voodis. Ja järsku hakkab keegi välisust aeglaselt lahti nügima (sest mul eile juba pea valutas ja unustasin ukse lukku panna). Ajan mina end siis istuli … ja mulle vaatab vastu mingi täisvarustuses venelane. Mask, kittel, kokkupandav ratastool … Ma olin nii segaduses, et ainult jõllitasin ja üritasin meenutada, kas ma helistasin kiirabisse ja unustasin selle siis ära. Aga tegelikult ajas ta uksed sassi ning oli teel vastaskorteri 90+ tädi juurde. Ma alles hiljem hakkasin mõtlema, et tahaks täiega teada, mis tädil viga oli, sest peale ratastooli kolksumise ei olnud enam ühtki heli, nii et ma ei tea isegi, kas ta on elus või surnud. Selle viimase variandi korral nad muidugi vaevalt et ratastooliga tuleksid, aga ikkagi.

anna kannatust

Ebapopulaarne arvamus

Buu! Olen pahur, sest tahtsin Tartusse minna paariks päevaks, enne kui mu hirmkallis ronminni kuukaart aegub, aga esmalt oli palju tööd ja siis selgus pühapäeval, et a) Cyrus on haige ning b) oleks võimalik võtmed varem kätte saada. See viimane oleks muidugi suurepärane uudis, ainult et mis ma nende võtmetega üksi teen, kui ta haige on, eks ole. Sest ma tahaks küll mingid asjad varem ära teha (näiteks aknad ära mõõta, sest vähemalt magamistuppa tahaks enne kardinat saada, kui voodi kohale jõuab), aga kuna tal ei ole mitte mingit huvi minuga arutada, mis värve me tahame vms, siis no mis ma ära teen. Nii et ma siis ajaveetmiseks hoopis vingun natuke, ka muudel teemadel. Nimelt olen üritanud teatud noore lumelauaisiku teemal suu kinni hoida, sest ma saan aru, et keskmine inimene ei nõustu siin minuga iial, aga mitu päeva on möödas ja ma ei suuda, pean ikka kirja panema. Nii et laena mulle kannelt, Vanemuine.

Minu ebapopulaarne arvamus: inimesed, kes sunnivad lapsi kolmeaastaselt tippsporti/näitlejakarjääri/iludusvõistlustele on täpselt samal pulgal inimestega, kes oma lapsi söekaevandusse tööle saadavad. Okei, tänapäeval pigem Nike’i tehasesse, aga las ma selgitan, enne kui te mu mutta tambite. Esiteks, olgu täpsustatud, et ma ei räägi inimestest, kes LASEVAD oma andekal lapsel spordiga tegeleda nii palju, kui ta vähegi tahab, ja teda ehk suisa tagant õhutavad / rahaliselt toetavad, ma räägin just inimestest, kes varakult pühendavad kogu oma elu sellele, et lapse mis iganes karjääri edendada. Jah, inimesed kindlasti armastavad oma lapsi, ka need, kes nad tehasesse tööle saadavad, aga need otsused EI ole tehtud lapse heaolu silmas pidades. Sellised otsused on tehtud selleks, et täita mingeid lapsevanema enda täitumata jäänud unistusi või eriti kehval juhul lihtsalt selleks, et elus kergemalt läbi ajada, sest oma lapse agendina/treenerina mööda maailma ringi reisida on meeldivam kui ilma mingi erialase hariduseta kuskil tehases töötada, mis tihti see ainus teine valik oleks.

Sellises olukorras on potentsiaalne sõim, peks, vigastused, narkoüledoosid, seksuaalselt ahistavad või suisa vägistavad režissöörid/produtsendid/treenerid ja vaimse tervise häired juba loogiline võimalik jätk, sest kui selle inimese heaolu juba alguses esikohal ei olnud, siis hiljem see fookus sinna iseenesest ei liigu, eks ole. Kui võidusõiduhobune saab vigastada, siis me ei mõtle, kuidas teda pika raviplaaniga tagasi tervise juurde poputada, me mõtleme, kas saaks ehk kuidagi veel ühe hea hooaja välja pigistada, enne kui ta maha laseme või laste sünnipäevadeks kasutamiseks maha müüme. Kui Britney vaimselt kokku variseb, siis pole põhiprobleem selles, et ta vaimselt kokku varises, põhiprobleem on selles, et pere on juba arvestanud ka tema tulevikus teenitava rahaga.

Kui me nüüd meenutame, siis Amy Winehouse’i issi näiteks ütles, et aega on selle võõrutuskliinikuga, sinna jõuab hiljem ka minna, teeme enne nüüd selle tuurikese ära, lükkame raha labidaga kokku ja … Hiljem teatavasti oli tütar juba surnud. Ja meid šokeerib see, et vanemad üldse neid valikuid teevad, sest Euroopas on ju individualism ja kõik kehitavad õlgu ning ütlevad, et igaüks otsustab ise, mis neid õnnelikuks teeb. Aasias on kultuuriline eripära see, et vanematel ongi rohkem sõnaõigust, sest sa ei tee neid valikuid ainult endale, vaid on ootuspärane, et sa pead tulevikus ka vanemaid üleval. Mul oli kunagi üks Jaapani sõber, kes selgitas, et sina ise teeksid neid otsusi ka emotsionaalselt, vanemad tunnevad sind paremini ja teavad, milline töö ja milline naine sulle sobida võiks. Kusjuures teda üldse ei häirinud see, et ta vanemad näiteks arvasid, et kõigile neljale vennale sobiks kõige paremini just arstiamet. Vastupidi, meie loll-Ivan tundis end süüdi, sest erinevalt vendadest ei saanud ta sellele erialale sisse ja pidi informaatika magistrikraadiga piirduma. See ei tähendanud tema jaoks mitte seda, et vanemad hindasid valesti, vaid tema lihtsalt ebaõnnestus, aga ehk vanemad siiski valivad toreda naise.

Nii et selles mõttes mind ei üllatanud see, kui ma lugesin, kuidas Jaapani ronimise imelapse Ashima lapsepõlvest räägiti. See toimus täpselt selles võtmes, et “varakult selgus, et ta on andekas, nii et otsustasime, et see on meie pere tulevik ja asusime ühiselt selle nimel tööle”. Sest noh, Aasia väärtused, seal on see loogiline. Lapsel on nüüd kohustus oma vanemaid mitte alt vedada, sest täpselt nagu see pisike pägalik Nike’i tehases, on ka tema nüüd juba varases koolieas rakendatud perekonna heaolu raske vankri ette. Ja võrreldes igasugu narkosõltlastest lauljatega on sportlaste vanemad muidugi eetika skaalal sammukese paremas seisus. Tippsportlaste pealt teenida (või isegi neile teenida) soovijad, kes ütlevad, et “tegeleme selle vigastusega pärast võistlust” või “sa ainult vingud, pinguta nüüd natuke rohkem, küll see ise ära paraneb,” riskivad enamasti ju ainult inimese tervisega, mitte eluga. Okei, ehk ka mainega. Mõne aasta eest oli meil näiteks Eestiski olukord, kus Nikolai Borzov andis alaealisele ujujale dopingut — ja kuna ta oli teda varasest lapseeast saadik treeninud, siis tubli tüdruk tegigi kõike, mida treener käskis. Märk on oma treeneri usaldamise eest eluks ajaks küljes.

Normaalsele inimesele jääb arusaamatuks, miks peaks mingi alaealiste auhinna nimel lapse tervisega riskima (mida alaealisele dopingu andmine kahtlemata on), aga siin tuleb taas meelde tuletada seda meie esimest ja ainsat punkti — laps ja tema heaolu ei ole nagunii prioriteet. Olgem ausad, kõik teavad, et laste tippsport ei ole laste huvides. See on kõigi teiste huvides, pedofiilide, kes 10aastaste iluvõimlemist vaatavad, vanemate, kes raha kokku ajavad ja enda teostamata jäänud unistusi täidavad, spordi organiseerijate jne. Ronimine on üks neist spordialadest, kus sooritus on väga tugevalt kaalu ja painduvusega seotud, nii et järjest rohkem tõstab pead see trend, et sees võidavad ja väljas saavutavad sellised “naised” nagu pildil. Ehk siis otsitakse imelapsi, ruunatakse neid kõigest jõust, et enne täisealiseks saamist neist maksimum välja pigistada, ja kui siis peaks juhtuma, et neile näljutamisest hoolimata tagumik ja rinnad külge kasvavad, noh … Siis ongi vanus nii kaugel, et saad pillid kotti pakkida, aga jõuad veel kenasti ülikooli minna ja ülejäänud elu valutava seljaga raamatupidaja olla.

Miks valutava seljaga? Olete te kunagi kohanud mõnda 30 + (endist) baleriini, iluvõimlejat jne? Ma mõnda olen. Olete te kohanud mõnda, kel ei ole oma keha retsimisest tingitud tervisekahjustusi? Mina ei ole. Keskmine kolmeaastaselt alustanud endine sportlane on siiski stiilis Erika Salumäe, kelle seljaoperatsioonidest me ajalehest loeme. Ehk siis oma last sellesse rattasse surudes on selge, et talle on garanteeritud hilisemad tervisehädad, aga see-eest, kui veab, saab ta au ja kuulsust ning ehk perele raha. Kolmeaastasele ei ole vaja au ja kuulsust, seda on vaja tema mammale-papale. Kolmeaastasele ei ole vaja miljoneid, talle piisab täis kõhust ja ema kallistusest.

Aga teeme siit veel paar sammu edasi. Mis saab siis, kui kolmeaastasest saab teismeline? Mida teismelised teevad? Teismelised asuvad iseennast otsima ja maailma avastama. Teismelised hakkavad mõtlema, mida nad üldse elult tahavad. Kas nad on rahul oma seniste valikutega. Eriti üliandekad teismelised, kes on mingil alal juba tippu jõudnud, võivad tunda, et ei taha enam selle alaga tegeleda, tahaks proovida midagi täiesti uut. Olen siin blogiski rääkinud balleti imelapsest Sergei Poluninist (kelle vanemad, muide, samuti tema karjääri edendamise nimel lahku läksid, sest üks kolis imelapsega muudkui kaasa), kelle mässumeelne faas jõudis lõpuks nii kaugele, et Paris Opera Ballet lasi ta lahti, sest ta ütles korraga halvasti nii geide kui ka paksude kohta ning lisaks … lasi Putini näo endale rinnale tätoveerida.

Ma ei tea, mida Serjooža mamma-papa kogu sellest asjast arvasid, aga üldiselt on nii, et kui tahes individualistlikus lääneriigis sa ka ei elaks, kui vanemad avastavad, et nende rahalaev ei taha valitud suunas seilata, lähevad nad närvi. Väga närvi. Nii et igatahes on aus öelda, et selliselt teismeliselt on ära võetud võimalus selleks igati normaalseks eneseleidmise ja iseseisvate otsuste langetamise etapiks. Kui ta seda tahab, peab ta enamasti selle nimel väga raevukalt võitlema ja samal ajal kuulma, kuidas ta ei ole piisavalt pühendunud ja pere heaolu sõltub temast. Seetõttu mind väga üllatas see, et kui Ashima teatas, et tegelikult ta ei taha end ainult läbi ronimise defineerida ja teda huvitab väga ka mood jne, oli tulemuseks see, et … Oli vist küll üks raske aasta või nii, aga hetkel on nad isaga suured sõbrad. Sest ta isa oli võimeline rahanumbritest kaugemale nägema ja mõtlema sellele, mis ta TÜTART tegelikult õnnelikuks teeb.

Mis on Eesti loos tegelikult hetkel see põhiprobleem? Kui ei õnnestu otseses või kaudses mõttes plikale aru pähe peksta, on reaalne oht, et keskharidusega papa on ühel hetkel sunnitud päriselt tööle minema. Ehk isegi “oma” majast välja kolima. Ja inimese jaoks, kellele lapse heaolu pole mitte kunagi prioriteet olnud, on need kaks asja kindlasti tunduvalt olulisemad kui see, mida see tütar tegelikult tahab või mis teda õnnelikuks teeb. Nii et kõik need “omg, vanemad on ju oma elu ohverdanud” inimesed võiksid minu meelest endale midagi sisse istuda ja vait olla, sest need suured ohverdajad on AINULT enda huvidest lähtunud ja tõenäoliselt teevad seda edaspidigi.

anna kannatust · faith

Esimese maailma mured

Ma ei ole kaks nädalat trenni saanud, sest alguses oli ranne valus ja nüüd muudkui huian mööbliga. Neli korda oleme lahku läinud, sest mõlemal on TÄIESTI kõrini juba. Näiteks. Valisime välja ideaalse diivani. Õnneks enne maksmist tuli mulle meelde, et me peaksime kontrollima, palju meil ruumi on. Selgus, et aknast tugipostini saaks vabalt selle diivani panna + terve sentimeeter jääks veel varuks ka. Samas, mis seal ikka juhtuda saab, kui üks tugipost alt ära võtta? I mean, jah, müüja ütles, et neid poste ei tohi igatahes mitte kunagi eemaldada, aga mida tema ka teab? Või teise nurga alt — jah, kui diivan on kohe vastu seina, ei saa ilmselt aknaid avada, sest seljatugi jääb ette, aga kui tihti te Eesti kliimas ikka aknaid avate? Polegi vaja seda tuuletõmbust.

Ja no ei ole normaalne ju tegelikult niimoodi mööblit osta, et sa ise koha peal ei ole, vaid vaatad pilte ja korteriplaani ning siis arvutad keeleots suust väljas ja üritad ette kujutada, palju tegelikult ruumi jääb ja kuidas see päris elus tundub. Näiteks ma mäletan, et kõik need aknad ei käi selle külje peal lahtigi, aga no mingit liikumisruumi on ju siiski ka vaja. Rääkimata sellest, et õigus oli kõigil neil mu venna sõbrannadel, kes käisid hoiatamas, et mööbli oleks siiski pidanud kaks kuud enne kodu välja valima. Kolime me ca kuu pärast, eks ole. Voodi saame me kätte kahe kuu pärast. Kapi samuti. Diivani kohta öeldi, et kolm kuud, aga selgus, et see, mis meile meeldis, isegi ei mahuks kuskile. Nii et olime mõlemad närvis, sest pikad ooteajad jne. Õnneks selgus, et see, mille me lõpuks välja valisime, tuleb ehk juba märtsi lõpus, aga igatahes hiljemalt aprilli alguses. (Ja te võite mulle otse ka öelda, et ma tainas olen, kuigi mu vennale muidugi meeldib, kui ilusad tüdrukud talle kirjutavad, nii et tema kaudu teadete saatmine on selles mõttes ehk tõesti topeltkasu.)

MÄRKUS: Mul ilmselt kõik sõbrad ka arvavad juba, et me oleme lahkumineku äärel, nii et ma igaks juhuks ütlen selgituseks, et kui ma ütlen, et “läksime neli korda lahku”, siis ma mõtlen, et Cyrus teatas, et teda ei huvita ning mina pööritasin silmi ja bitchisin sõbrannadele. Või näiteks ühe korra ta ütles mulle, et “vali ise diivan, ma ei viitsi sellega tegeleda” (nagu mis mõttes, ma niigi tegin iga asjaga eelvaliku ära, voodit valisime ka nii, et ma vaatasin miljonit ja saatsin kümme talle edasi, mille hulgast me siis lõppvaliku tegime). Nii et ma siis valisin, mille peale selgus, et ma valisin valesti ja tuleks uuesti valida. Ja mina olin solvunud, sest miks sa siis abiellusid minuga, kui ma kõike valesti teen! Nii et lõpuks, kui ma ütlesin, et “tead, ma siin mõtlesin …”, ütles tema vastu ainult, et “please, no more changes, I’m so tired of it“. Mõlemad olime väsinud, täiesti uskumatu, kui palju otsuste langetamine väsitab. Suuresti selle pärast ka me vist ei tahagi olemasolevat värvilahendust enamikes tubades eriti muuta, vaid pigem värskendada.

Aga nüüd oleme me lõpuks punktis, kus megaolulised asjad on kõik tellitud ja alles kas asjad, mille saab nagunii mõne päevaga kätte või millega kannatab oodata. Nii et neid ei hakka enne ostmagi, kui päriselt sees oleme ja tegelikult oma silmaga näeme, kas ja kui kitsaks läheb, kui midagi sinna panna. Näiteks tahaks teoreetiliselt kodukontorisse ka ühte suurt kappi, aga ma kardan, et lõpuks liigud nagu hoarderist vanainimese korteris külg ees kogu selle mööbli vahel, nii et sellega ootame, kuni saab oma silmaga näha. Ja kontoritoa diivaniks tahame nagunii osta midagi, mis on mõistliku hinnaga ja mille saab kohe kätte, nii et oleks suure diivani saabumiseni elutoas istumise all ka midagi muud peale bouldermati. Kardinatega sama teema, et tahaks enne vaadata, mis seis reaalselt on, et saaks otsustada, kuhu on ilmtingimata pimendavaid vaja ja kuhu mitte. Nii et kui on sealsed puust ribikardinad (vaatab märkmeid) 15 aastat vastu pidanud, eks peavad siis paar kuud veel. Täna just lugesin Perekoolist seda, kuidas inimesed kontrollivad, mis värvi saunalina nende mees parajasti kasutab, et vannitoas rippuvad asjad ikka kenasti toon-toonis oleksid, ja mõtlesin, et annaks Jumal, et minust iial sellist inimest ei saaks.

Kas te kujutate ette, et teie ümber on kogu see imeline maailm, nii palju ägedaid asju, mida teha ja näha, aga teie peamine mure on see, kas rätikuvärvid sobivad omavahel kokku? Ja minu jaoks on täiesti hirmutav see, et ma tunnen isiklikult inimesi, kes olid vanasti mitte ainult normaalsed, vaid suisa lahedad, aga siis käis järsku peas mingi krõks ära ja nüüd ongi sihukesed, kelle suurim rõõm elus tuleb kokkusobivast serviisist. Ja ma ei räägi siin “pubekaeast väljakasvamisest”, vaid inimestest, kes veel 30aastaselt olid lahedad, aga 40aastaselt valmis tädid. Huhh. Nii et ma proovin end teadlikult tagasi hoida ja mitte teha postitusi selle kohta, et nii raske on valida köögitoole, mis diivaniga kokku sobiksid (avatud köök), aga samas päris sama värvi poleks, sest mind häirib see, et ma üldse mõtlen selliste asjade peale.

Nii et mul oli megahea meel, et oleme oma valikutega lõpuks ometi jõudnud punkti, kus me EI PEA seda tegema. Saame aja maha võtta ja mõelda meeldivatele asjadele. Ronimisele! Ja “Homelandi” hakkasime vaatama, sest keegi soovitas seda sarja, kus Sacha Baron Cohen spioon on (nimi on originaalselt “The Spy”), aga no see on veits … Mitte päris naeruväärne, aga mitte megahea. Ütleksin suisa, et kergelt ebausutavad tegelased. Nii et Cyrus ütles, et vaataks õige paremat spioonisarja, ja pani “Homelandi” käima. Selles sarjas on ka kõik poolhullud ja vaimselt vigased, aga nagu usutavamal moel. Ehk on asi selles, et selle naispeategelase kombel perses inimesi tunnen ma isiklikult mitut. Nii et kogu see impulsiivsus, vastutuse mittevõtmine ja käitumine stiilis “ma tean, et ma pussitasin sind, aga see, et sa selle pärast mossitad, haavab MINU tundeid, nii et äkki saad üle?” tuli pigem ebameeldivalt tuttav ette. Oh, isegi rohkem kui ühte sellist blogijat tean ma, mis veel päris elust rääkida. 😀

Igatahes avastasin selle väga sobival ajal, sest plaanisin ju enne kolimist veel Tartusse ronima minna ja natuke lõbutseda — aga see plaan kukkus läbi, sest üks sõbranna on vigane ja teine põgeneb riigist. Kuidas ma seal ikka üksi … Nii et eks ma siis vaatan kodus telekat ja ronin Tallinnas. Hea on, et seda sarja kohe mulle mõeldes kümme aastat tehti.

P.S. Oih, sõbranna tuli, aeg lõpuks ometi selle aasta esimene vastlakukkel süüa. Moosiga, nagu normaalsed inimesed ikka. Eks ma järgmine kord kirjutan teile jälle, kas sai ikka söögilaua äärde toolid välja valitud ja kas leidsin sobiva diivanit toetava tooni.

anna kannatust

Kuidas tõsta aeroobset võimekust

Lihtne nipp Rentsi moodi — ole lihtsalt hästi loll ja/või hajameelne. Ma nimelt käisin esimest korda selle aastanumbri sees tööl. Selgus, et isiklikul läpakal on aku katki ja seda ei tohiks kasutada, kuni uus kohale jõuab*, nii et pidin töö juurde minema, sest tööläpakas oli seal. Igatahes see oli siis hommikune jalutuskäik, jalutasin ca 30 minutit tööle. Ja jumal hoia, ma isegi ei mäletanud, kui kulukas tööl käimine on. Mul kulus kaheksa eurot. Kodus muna praadida ja ise piima kohvi peale kallata on tunduvalt odavam. Meil küll on tööl kohvimasin, aga mul oli hommikul kiire, sest üks kolleeg juba mitmendat päeva ootas minu taga. See on muidugi tööl käimise teine miinus, peab varem ärkama ja ikka on kiire. (Kolmas miinus on ilmselt see, et kaasnevad teatud arbitraarsed reeglid, nagu see, et võiks ju juukseid kammida, aga keegi vähemalt otse näkku ei küsinud, miks ma selline välja näen, nii et mind ei huvita.)

Miks see kolleeg minu taga ootas? Sest tavaliselt on mul selline töö, et teised kirjutavad igasuguseid asju, mina parandan. Seekord anti mulle aga ülesandeks ise kirjutada ja boože moi, kui keeruline see oli ja kui palju see aega võttis! Kas teie teadsite, et teiste vigu parandada ja neid kritiseerida on hulga lihtsam, kui ise teha? Ma vist ikka jään targutamise juurde, see istub mulle paremini. Ja teiseks on meil kind of nagu miski kodu välja valitud või nii, nii et sel nädalal kulus üle mõistuse palju aega ära pankade vahel jooksmisele, hindaja orgunnimisele ja lihtsalt närveerimisele. Seega on mul hetkel üks äärmiselt töörohke nädalavahetus ees, sest eile tuli ka ootamatult palju tööd peale, aga tahaks esmaspäeva puhta lehega alustada. Selle pärast ma hetkel siin teengi ei teegi tööd, vaid kirjutan hoopis teile postitust.

Kuhu me jäimegi? Aeroobne trenn? Nojah, mul oli vaja pärast tööpäeva käia veel kohvipoes ube ostmas. Tavaliselt käib seal Cyrus, sest tema tramvaitab, aga no strong and independent woman, eks ole. Mäletasin, et see on kohe trammipeatuse juures, ja mõtlesin, et küll ma selle üles leian. Tõsi küll, selles ma enam nii kindel ei olnud, MILLISE trammipeatuse juures. Arvasin ekslikult, et töö juurest kohe järgmises trammipeatuses, nii et hakkasin aga rahumeeli jalutama. Ei olnud, nii et jalutasin ja jalutasin, kuni jõudsin juba Vabaduse väljakust veel 500 meetri jagu mööda, enne kui oli päris selge, et sellest poest oleme me nüüd möödas. Otsisin internetist poe nime välja, jalutasin tagasi … ja avastasin, et mööda jalutasin ma selle pärast, et kõik aknad olid pimedad, pood kinni, aknakatted all ja väljas silt, et nad sulgesid varem. Ja saigi pooletunnisest jalutuskäigust kõpsti tunnine! Tundsin kohe, nagu oleks trenni teinud, nii et peaaegu võiks siin mingi kaalulangetuspostitus olla, aga … Tõele au andes jalutasin sealt otse kebabi ostma. Time well spent.

Aga okei. VANNUN, et nüüd hakkan päriselt tööle. Mul on vaja esmaspäevaks veel … kaheksa???

KAHEKSA. Mul on vaja esmaspäevaks veel kaheksa asja ära teha. Nii et hakkame aga hagu andma.

* Pean taas kord tõdema, et hea, kui mees ilmaasjadest midagi jagab, sest mina vaatasin lihtsalt, et touchpadi serv on lahti tulnud, mis seal ikka. Tema oli see, kes märkas ja ütles, et see serv ei tule ilmaasjata lahti, vaid ilmselt on aku seal all “paiste läinud”. Mis, nagu selgus, kipub selle konkreetse mudeliga tõesti juhtuma.