Kuidas ma Õismäel käisin

Mõni teist on ehk lugenud, kuidas Merje hiljuti juuksuris käis ja nautis juukselõikust, mis tavainimestele üle 100 euro maksab. Minu lugu on põhimõtteliselt sama, aga hoopis teistsugune.

Nimelt tulevad siin mängu kaks olulist faktorit:

A) ma ei müü reklaami, nii et maksan oma asjade eest ise ja

B) ma olen täielik rott.

Nii ei käi ma kulme värvimas-kitkumas mitte kesklinnas, kus klienditeenindus on nii hell ja õrn, aga hinnad kallid, vaid äärelinnas. Okei, valetasin, tavaliselt käin ma kesklinna ja Õika vahel ühe väga meeldiva naisterahva juures, kus hinnad on odavamad, aga teenindus ja miljöö ja kõik kaasnev tipptasemel. Aga temal ei olnud seekord kahjuks sobivat aega, nii et mõtlesin, et mis seal ikka, leian Õismäel mõne koha, raske see ikka olla saab.

Oh isver. Ma ütlen, kõik need japsid, kes Pariisis käies šoki saavad, tuleks siia vene teeninduskultuuri nautima tuua. Esimene koht, kuhu ma lootusrikkalt sisse astusin, oli päris salong. Selline viisakas. Aga kosmeetik ohkas mind nähes sügavalt ja küsis:”Mis teie tahate ka nüüd kulme värvida v?” Andke andeks, tahaks tõesti.

Raske ohe. “No reedel saaks, kui väga vaja on.”

Ma tahtsin kohe, nii et kaup jäi katki ja pidin oma otsinguid jätkama. Järgmine koht oli kinni. Sildi järgi oleks pidanud kuueni lahti olema, aga võta näpust, oli kinni. Selle peale tuli mulle meelde, et olen koeraga jalutades näinud ühe maja keldriuksel räämas juuksurisilti. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on (ainult mu kaunis näolapp), uurida ju ikka võib, kas see on üldse avatud ja kas neil kosmeetik on. Läksin mina siis sinna keldrisse, mis nägi välja täpselt selline, nagu ühest suvalise korrusmaja keldrilabürindist ootaks – kooruv värv, tolmused koridorid ja muud sellised jutud. Astusin julgelt edasi, kuni ühest suvalisest uksest astus välja tädi, kes nägi välja, nagu ta võiks olla juuksur  või kosmeetik või pensionär või suvaline majaelanik või kes iganes, nii et ma küsisin igaks juhuks, kas ta on juuksur ja kas seal kosmeetik ka on. Ta küsis tugeva aktsendiga ja veidi vigaselt vastu, mis mul vaja on, ning kuuldes, et tahan kulme kitkuda ja värvida, keeras midagi ütlemata selja ja hakkas lihtsalt ees astuma. Mis seal ikka, eks ma läksin järele – tuba oli täiesti suvaline, aga juuksuritoolid ja värgid olid kenasti olemas.

Pani mind siis tooli istuma ja hakkas kohe midagi segama. Ma selgitasin vahele, et TEGELIKULT teen ma silmad tavaliselt mustaga, aga kulmud HELEpruuniga, sest ma ei taha liiga tumedaid ja … Ta ei vastanud MITTE ÜHT SÕNA, nagu ikka konkreetselt mitte ühtki. Ei noogutanud, ei mühatanud, lihtsalt ajas oma asja edasi. Nii et kui ta lõpuks mulle suvalise rätiku peale viskas ja käskis silmad kinni panna, ma juba suht palvetasin omaette, lootuses, et ehk ikka ei tõmmata kõike lihtsalt musta värviga üle, sest no taevas teab, kui hästi ta eesti keelest aru sai või ei saanud. Mida ma aga EI osanud oodata, oli see, et kui ripsmetel juba värv peal oli, kuulsin mingit surinat ja järsku tõmmati mul mingi masinaga üle kulmude. Ma olin ikka väga segaduses, sest nagu te ehk mäletate, rääkisin mina ikka kitkumisest, mitte raseerimisest. Aga no mu tavaline kosmeetik lõikab mul vahepeal kääridega kulme natuke lühemaks (jaa, ma olen ilmselgelt karvane nagu koer), nii et eks ma siis lisasin sinna pikka palveahelasse selle ka, et “armuline Allah, ära sina mitte lase tal mu kulme nulli raseerida”.

Mingit kitkumist ei tulnud, ainult raseerimisega ta piirdus, aga kõige rabavam osa tuli lõpus. Ehk siis sel hetkel, kui oli aeg ripsmetelt värv maha võtta. Ma ei tea, kuidas teie kosmeetikud seda teevad, aga mina olen harjunud sellega, et vahepeal küsitakse leebelt, ega midagi ei kipita, ja siis ühel hetkel pestakse kogu kraam õrnalt maha. Seal käis see aga nii, et ühel hetkel keerati mu tool hooga ühele küljele, koputati mu vasakule käele ja öeldi “VASAKULT”. Ma uurisin vastu, et “mida vasakult?” “TÕUSEB VASAKULT!” Mina, nagu viimane juhmakas, küsisin jälle vastu, et mis asi meil siit vasakult tõuseb, mille peale mul vasakust käest kinni võeti ja mind lihtsalt jalgadele sikutati.

Nimelt pidin ma püsti tõusma, mind talutati kraanikausi juurde, mis oli tõesti vasakul, ja teatati, et “PESEB NÄGU!”. Õnneks sai ikka vatti ka selle jaoks, nii et mis seal ikka, ma varemgi ise nägu pesnud. 😀 Maksma läks kogu see nali kaheksa eurot, seega mitte oluliselt odavam kui tavaliselt, aga samas oli kauba peale nii palju kino, et antropoloog minus hõiskas terve selle ulmelise sündmuse käigus, kuigi järgmine kord ootan kasvõi kuus kuud, aga lähen oma tavalisse kohta. Tulemusega võib sellest hoolimata rahul olla. Metsik hirm oli küll südames peegli ette astudes, aga ei olnud ta kulme ei liiga peenikeseks ega liiga tumedaks teinud, nii et kõik kena, kannatab elada küll. Elu on ikka seiklus!

P.S. Õikal on asi nii kaugele jõudnud, et kui tavaliselt jõudsin ma sealt tööle ca 30 minutiga (kodust bussipeatusesse jalutamine + bussisõit), siis nüüd võttis see sama nali tund aega. Pool sellest istusime lihtsalt ummikus, sest nende massiivne teeparandus on lihtsalt kõik kinni pannud. Ma ei tea, kaua see nali kestab veel, aga peaks sealt vist mõnda aega eemale hoidma.

Advertisements

Kust see läbikukkumise piir jookseb muidu?

Postimehes on parajasti üks artikkel, mida ma ei lingi, sest see on saast, kus loetletakse üles eestlased, kes on pidanud “saba sorgus” Eestisse tagasi tulema, sest ei saanud välismaal hakkama. Mis on omaette huvitav vaatenurk – siin ilmas saab minna ainult edasi, juba nähtud kohtadesse naasmine on juba olemuslikult läbikukkumine.

Mina olen näiteks prantsuse keele õppimiseks Prantsusmaal tööl käinud, mõlemal korral lühikese tähtajalise lepinguga, sest sügisel oli vaja ju koolis edasi käia. Samuti olen Austraalias vahetusüliõpilane olnud, samuti tulin pärast ühte semestrit tagasi, nagu ette nähtud. Olen aru saanud, et see vist pole läbikukkumine, sest mul oli PLAAN ja kõik olid plaaniga kursis ning kõik käis nii, nagu ettenähtud. Aga kui ma oleks otsustanud seda ühte semestrit kahele pikendada ja pärast seda tagasi tulnud, kas see oleks juba läbikukkumine olnud? Või taevas hoia, ma olin noor inimene, kui ma oleks otsustanud natukeseks aja maha võtta ja paar aastat Prantsusmaal ettekandjana lulli lüüa, enne kui koju tulen? Noored inimesed ju just seda teevadki, vaatavad, kuidas mujal elu käib. Või kui ma praegu otsustaksin, et mulle Prantsusmaa (ilmselt küll mitte Disneyland) ikka ILGELT meeldis ja ma tahan sinna kolida, kas nüüd oleks see läbikukkumine, sest järelikult ei saanud ma Eestis hakkama ja läksin saba sorgus Prantsusmaale tagasi? Ma arvasin, et meie põlvkonnal ongi lihtsalt uksed lahti ja läheme sinna, kuhu parajasti süda kutsub.

Andku nüüd Postimehe toimetus mulle andeks, aga mulle meeldib Eesti. Ja kui ma peaksin otsustama veel kuskile mujale tööle minna (sest mulle meeldivad paljud teised riigid ka ja huvitav on vahel mõnda aega teises kultuuriruumis olla), siis tõenäoliselt tuleksin ma ühel hetkel siia ikkagi tagasi, sest Eesti on ilus ja tore. Või hakkaksin üheks neist pensionäridest, kes talvel on Hispaanias (sest ei saa Eesti talvega hakkama) ja suvel Eestis (sest ei saa Hispaania suvega hakkama). Kogu aeg peaks häbenema vist oma valikuid, sest äkki kellelegi ei meeldi. Oma kodumaale naasmine on otsekui häbiasi. Ja siis teeme sinna kõrvale kampaania “Talendid koju!”, et arutada, mis neil ullikestel, kes päriselt tulevad, küll viga peab olema, et nad välismaal hakkama ei saanud.

Täiendus: kuna üks kommenteerija arvas, et ilmselt inimeste jaoks erinevus ongi selles, kas oli plaan või mitte, põhjendan seda ka, miks minu meelest ka plaaniga “läbikukkumine” on ikkagi võit. Kerli Kõiv üritas muusikaga läbi lüüa USAs, Koit Toome Rootsis, Maarja-Liis Ilus Jaapanis. Nad kõik on tagasi. Mina leian igatahes, et nad kõik on saanud hindamatuid kogemusi ja tutvusi, näinud, kuidas mujal elu käib, laiendanud silmaringi – teine variant oleks olnud Eestis terve see aeg rõõmsalt süldimuusikat teha, mida meie pisikesed massid (haha) ostaksid. Ka välismaal “läbikukkumine” on võrreldes siiajäämise alternatiiviga kõigi kolme jaoks täielik võit olnud. Või Vanilla Ninja, mille liikmetel oli lihtsalt võimalus noorena laia ilma näha ja lulli lüüa, mis siin ikka nutta, et igavest au ja kuulsust ei tulnud. Elu on elamiseks, võta nii, nagu tuleb, ja ära istu ilmtingimata oma elu Kükametsas maha, et keegi jumala eest läbikukkujaks ei peaks, kui sa ilma miljoniteta tagasi tulema peaksid.

Elu elukest

Morning exercise is important. Trying out a #doublearmheadstand

A post shared by Rents (@rrrents) on

Et te teaksite, siis saatsin Baltic Boltile infopäringu. Seletasin pikalt-laialt, mida mul vaja on ja milleks, panin isegi piltisi ja vidjosid kaasa. Nimelt selgus vahepeal, et meiega koos treeniv tisler (loomulikult on meil trennis ka tisler, see on sealt samast august, et kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja jne) oleks igati nõus mulle abikäe ulatama, kui selles minu käes juba metalljubinad olemas oleksid. Kahjuks selle firma poisid mind aidata ei osanud ning arvasid hoopis, et niisama tellida oleks ilmselt usaldusväärsem ja ehk isegi odavam. Ehk tõesti, pean veel pisut mõtlema, kas mul on neid tõesti HÄDASTI vaja või on see sihuke uitmõte, mis nagunii üle läheb. Aga blogi loevad teatavasti head inimesed, kes viisid mind kokku Eesti venelastega, kes samasuguseid asju Venemaalt tellivad – ja loomulikult on need seal hulga odavamad kui USAs, nii et kui nädalakese pärast veel himu suur on, saan tellida. Hetkel olen ma nimelt taas vaene, sest otsustasime oktoobri lõpus Kreekasse väikese ronireisi teha. Aga meil ju ei ole mitte midagi, nii et olin sunnitud endale hunniku asju tellima ja ostma (mulle ei meeldi väga poes käia, aga kui hind vähegi mõistlik on, üritan eestlasi toetada, Matkamaailma olen vist juba väikese varanduse jätnud). Nii et noh, harjumuspärane vaesus, aga see-eest on mul nüüd näiteks maailma ilusaim julgestusvahend ja oma ekspressid ja üldse palju vajalikku kraami, mida mul varem polnud. Õnneks olen ma natuke ka tõlketööd teinud, nende pisike rahasüst tuleb tavaliselt kolmandiku kuu pealt ja on väga abiks.

Aga tegelikult on nii, et ei saa kurta, kui tead, et megamõnus puhkus on ootamas. Esialgu on plaanitud ca veerand päevadest niisama peesitada ja kolmveerand ronida, aga eks näis, mis tegelikult saab, äkki sajab hoopis vihma (oktoobri lõpp / novembri algus võib Kalymnosel juba vihmaperiood olla küll) ja oleme sunnitud pool ajast söömisele ja veinile kulutama. Küll see oleks hirmus, loodetavasti ei kulu hambad ära. No ja kuna vähem kui kaheksa nädala pärast on reis ees, siis muidugi valmistume juba vastavalt. Ronime kestvust ja käime suurematel seintel altjulgestuses ronimist harjutamas. Nii võib meistki veel asja saada. Selle kõrvalt proovisin ka natuke teistsugust peapealseisu, tuli välja küll. 😀

Ja lisaks tahaks inimestele südame peale panna – just mõisteti süüdi kaks välismaalast, kes reisisid venelasest orjaga riigist riiki, sundisid teda kerjama ja elasid rõõmsalt selle raha eest. Arreteeriti nad Pärnust ja võeti ära kaheksa tuhat eurot, mis oli ilmselt ca ühe kuu teenistus. Ja ma olen päris mitu korda näinud, kuidas lilli müüvad vaeselt riides pensionärid näiteks hommikuti uhkete mustade autodega tööle tuuakse või kuidas kerjused lõuna ajal teenistuse bossile üle annavad. Tore, et inimesed tahavad head teha, aga alati tasub veenduda selles, et te lihtsalt ei peaks üleval inimesi, kes rõõmuga teiste haletsuse pealt teenivad, selle käigus kedagi veel rahumeeli ära kasutades.

P.S. Kuna inimesed küsivad, siis ei, mina ei ole internetis kuskil anonüümselt oma juhusuhetest kirjutanud ega isegi nõustu eriti palju selles, mida seal postituses kirjutatakse. Mulle isegi ei istu suvalised baarist üles korjatud tüübid, sest ei viitsi mina hakata avastama, kellel varustus ka pärast viiendat õlut töötab ja kes loob suhteid eelkõige positiivse suhtumise ajel, et hiljem avastada, et vaim oli küll valmis, aga … Sellest, kui kehvasti mul Tinderiga läks, sest ma olen liiga valiv, kirjutasin juba ka. Nii et seekord pole tegu minuga.

ainult häda

Oh, look, a toilet selfie!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mõni blogija on siin vahepeal läbi teinud lennuka poliitkarjääri ja jõudnud sellest juba loobuda, aga minu elus pole suurt midagi juhtunud, söön ja magan ja üritan arvutit parandada. Eks ma kirjutan siis sellest, kõigil ei saa elu ühtviisi põnev olla.

Läksin mina eile siis lõpuks sinna Kristiine keskuse juures olevasse IT-bussi, nagu kokku lepitud sai, ja küsisin Joonatani. Ja ei tea mina, kas Joonatan oli vahepeal jooma kukkunud või kellelegi lõuga andnud, igatahes sain sealt nii pahuralt kuulda, et keegi ei tea, kauaks seda poissi seal üldse enam tööl on, et ma igaks juhuks tegin kohe ca kümme sammu tagasi ja ütlesin, et õige ka, laske lahti muidugi, ta pole mulle KUNAGI meeldinud. Praegugi küsisin rohkem selleks, et jumala eest seda tonti nägema ei peaks. Proovin ikka alati siis tulla, kui teda pole.

Ei saa öelda, et see olukorda väga olulisel määral parandanud oleks. Selline tüüpiline IT-mees, kes tegelikult tuleks keskmisest kliendist eemale hoida. Et te siis teaksite, siis a) mu läpakas on sitt, b) see on minu oma süü, et ta katki on (no ma väga ei ole vägivallatsenud temaga, neli aastat vana ka, asjad ikka kuluvad) ja c) selle parandamine läheks koos töö ja jupiga maksma ca sada eurot. Ma arvasin selle peale, et siis ma ehk ootan veidi aega ja ostan endale normaalse läpaka, sest no 600 eurot + saab juba korraliku, mis siis ikka saja eest parandada – ta arvas selle peale, et d) ärgu ma siis enam uut sitta ostku, muidu on kohe varsti samad jamad. Ja uut võiks paremini kohelda. 😀

Ei no mis siin ikka ilustada, muidugi, ütleme nii, nagu asjad on.

Pakkus mulle iseenesest kohe ka mingit äriklassi Delli 150 euroga, mis tundus tõesti nagu äss diil jne, aga no ma ei taha nii kiiresti seda otsust langetada. Enne vaatame tõesti, kas mul on ka pärast katseaja lõppu töökoht jne jne. Pluss korterikaaslane lubas selle ikka ise koost lahti võtta ja vaadata, kui keeruline seda vahetada oleks, kas juppi saaks eraldi tellida jne jne.

Teiseks. Mul oli vahepeal selline elu, et kaks nädalat polnud kaalu lähedalegi saanud – ja see ei mõju mulle hästi, ma olen selline inimene, kellel on vaja lisamotivatsiooni, et kenasti käituda, et oleks näha, et numbrid on paigas jne. Praegu olin ma kahe nädalaga KAKS kilo juurde võtnud. Okei, osaliselt on asi selles, et mul kuu teises pooles teeb alati kaal korraks väikese kõikumise, aga ikka natuke selles ka, et kui ma kaalul silma peal ei hoia, juhtubki nii, et maapähklivõi hakkab märkamatult pudru sisse hiilima ja ühe jogurtikreemi asemel võtan varsti kolm jne. Ütleme nii, et üks tüüp saadeti kaalu ostma ja mina pean nüüd iseendal jälle karmimalt silma peal hoidma. Homme on meil firma laevareis, mis peaks lõppema einestamisega, nüüd pean tubli olema ja mitte seal kõike suvaliselt sisse ahmima. Kohe on turismireis ees, nüüd peab seal ka normaalselt käituma. Kui raske on ikka elu.

Ahjaa, sellega seoses – selle uue muffinijogurti, mille reklaam mind hirmsasti isutas, proovisin ära. Ma ei ütle, et see halb oleks olnud, täitsa okei oli, aga mitte nii hea, et tasa teha seda, et maitsest oli natuke liiga hästi tunda, KUI palju kaloreid ma parajasti sisse söön (neid ikka oli ka, ca 120 kcal saja grammi kohta). Nii et kui te parajasti end jõuluks ei nuuma vms, siis liigselt ei soovita. Ja kui nuumate, siis leiab ka midagi paremat.

Kolmandaks, mul pole olnud aega GoT-d vaadata. Elan silmad kinni, et spoilereid vältida, homme alles hakkan uue hooajaga pihta.

Selle mainiks ka ära, et nõme, et lääne ühiskonnas sõltub see, kas saad süüdistuse terrorismis või lihtsalt tahtlikus tapmises, sellest, mis värvi sa oled ja mis usku kuulud. Moslem sõidab ideoloogilistel põhjustel autoga rahva hulka – terrorism. Valge (ilmselt suisa ateistlik, mitte kristlike vaadetega) mees teeb sama – tahtlik tapmine.

Muidu on mul täiega hea tuju hetkel, ärge laske end vingust häirida. Halvad asjad lihtsalt juhtuvad. Aga tuju on lill. Ja te ei kujuta ette, kui armas uus kleit mul on. Oot, tegelt, mul on ju ideaalne enekapeldik töö juures. Üks hetk.

No näete, jälle sai parem.

Reede-reede-reede

Avastasin eile öösel koera jalutades, et tema tagant koristamiseks vajalik kilekott oli jaki taskusse jäänud, nii et olin sunnitud hunniku sinna jätma. Täitsa tõsiselt, te ei kujuta ette, KUI piinlik on hommikul ILMA KOERATA seda koristama minna. Koeraga on nagu normaalne, sest kõik teavad, et inimesed koristavadki oma koerte tagant. Aga kui sa ilma koerata kuskile kohale jalutad ja hakkad põõsaalust kammima, on täpselt selline tunne, nagu kõik arvaksid, et sa oled mingi imeliku fetišiga koprofiil. Teemal “ärge pange tähele, ma käin siin tihti hommikuti hunnikuid otsimas”. Pärast seda oli muidugi lähim prügikast 100 meetri kaugusel ja pidin oma minikleidi ja junnikotiga kõndima mööda hotelli ees seisvatest vilistavatest välismaa sõjaväelastest. Ma arvan, et ma olin tööle jõudes ka veel näost punane nagu vähk.

Iu.

Aga ütlen selle koleda teema leevendamiseks, et nii tore, et lõpuks ometi on vihmased ilmad möödas ja saab jälle väljas ronida. Ma olin eile vist terve õhtupooliku sellise näoga:

Meeting the sun 🤗 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja siis oli meil selline päikeseloojang:

The best days are the ones that end like this 😍 #bouldering 📸@toivoparnpuu

A post shared by Rents (@rrrents) on

Atu, kes väga armastab ujuda, oli kõige selle lõpuks nii väsinud, et ei tahtnud enam õhtul väljagi minna, põõnas diivani ees nagu kott. Märg ja väsinud ja rahul:

Tired #dogs are my favourite

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nüüd on mul eriti töörohke nädalavahetus ees ootamas, aga sellest pole midagi, patareid peaks nüüd natukeseks laetud olema. Töö ja vile jne.

Mina taas oma väga oluliste keeleküsimustega

Alustame olulisest. Ma mäletan, et meil oli ülikoolis üks mnemotehnika lause – lause, mille abil meeles pidada, milline täishäälik nimisõna käänamisel lisandub. No lause, mille abil sai aru, et kui on nimisõna koer, siis sinna tuleb käänates just A juurde, mitte mõni teine täishäälik. Mäletab keegi, mis see oli?

Muidu vaatan suht midagi tegemata (st ka venitamata) pealt, kuidas painduvus muudkui väheneb ja väheneb. Tookord, kui aasta või kahe eest painutamisest kirjutasin ja challenge’i tegin, sain suure vaevaga üks jalg ees spagaadi taas maha. Nüüd olen seda suuresti ignonud, nii et kõik on taas kadunud. Nii et peaks vist uuesti mingi väljakutse tegema, no ütleme oktoobri lõpuni vähemalt kord päevas venitada vms. Tõmbasin endale isegi kaks äppi selle jaoks ja kirjutasin kõik olulised harjutused välja sealt endale. Eile tegin testvenitamise – kuigi ma olin veits haigeks jäämise piiri peal ja tundus, et veel kinnisem kui muidu. Tavalised spagaadid olid üks padi, harkispagaat kolm patja (mis on täiega ebatavaline, enamasti on harkispagaat kahe padja peal ok). Et te teaksite, siis diivanipadi on spagaadi mõõtmisel universaalne ja rahvusvaheliselt tunnustatud vahend. Niisama saab maksimaalset venitust ainult lühikest aega hoida, padja otsas saad pikemat aega aeleda, on mugav ja veidi ikka vajud selle käigus allapoole. Nii et proovin nüüd kuni oktoobri lõpuni iga päev vähemalt korra venitada ja panen vahepeal mingeid vahepilte sellest, kuidas edeneb. Talv tuleb peale ka, ongi hea hakata painduvusele rohkem tähelepanu pöörama.

Making new friends

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kui tavaelust rääkida, siis nädalavahetus oli meeldivalt rahulik, kuigi oli firma suvepäev ja puha. Selle jaoks pidin Atu sõbrannale hoida viima – kus oli nii pealetükkiv kass, et minu tibu polnud sugugi rahul sellega. Alguses kannatas seda nuusutamist enamvähem kenasti, aga siis hakkas hambaid näitama. Nii et tal oli ikka üsna hea meel pühapäeval taas koju saada.

Sometimes I eat #food . Nomnom #cocoacoffee

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna laupäev oli täis sauna ja alkoholi, võtsime pühapäeval vaikselt ja ei teinud vist midagi muud peale söömise, magamise ja trenni (tegin uue raja ära, jee). Söömas käisime F-hoones, mis on üks mu lemmikkohtadest Tallinnas (pluss minu jaoks vastuvõetavate hindadega), aga ei jää tavaliselt meile üldse tee peale. Kavaler väitis, et see on parim hommikusöögivõileib, mida ta iial saanud on, kuigi ausalt öeldes tundus see ka maailma rasvaseim olevat. Tema meelest oli see vist pigem boonus. Menüüs neil kakaokohvi ei olnud, aga minu palumise peale seda ikka tehti. Ja nende koogid on alati megahead. Ma ei hakanud šokolaadikooki pildistama, sest see oli nii suur, et häbi hakkas. Nii et kui on mõni koht, mida ma Tallinnas hetkegi kõhklemata soovitaksin ja teile hipsterikohad istuvad, siis see on SEE.

Ahjaa, üks mure on mul veel. Kas mina olen idioot või Maximad müüvadki neid valgujooke ainult kampaaniatena? Sest need eelmised, mida ma teile näitasin, profeeli omad, leidsin ma alguses kampaanialetist, enam ei ole mitte kuskil. Siis hakkas mulle meeldima see, leidsin ka kampaanialetist, tavalises letis on hoopis muud asjad, mis pole üldse minu teema. Selverist ka ei leidnud kumbagi, ei profeeli ega seda. Aga Maxima ja Selver on mu peatuspaikadele kõige lähemad, kas ma pean tõesti hakkama eraldi Prismasse sõitma, et normaalset valikut saada v? Seda enam, et korra olen ma selles Prismas, mis ronminni juurest üle tee on, ringi vaadanud ka, ja no mina ei leidnud sealt kumbagi. Kuigi too faking pood on nii suur ka, et mine hulluks. Pluss ei meeldi mulle eriti, sest ma olen sealt halvaks läinud peedimahla saanud, kui välja sülitasin, taipasin vaadata – tehniliselt oli viimane säilivuskuupäev, aga peedimahl läheb kähku halvaks ja sellisest asjast võiks ikka silt juures olla. Aga ma saan aru, et nüüd kaldun ma taas teemast kõrvale ja ülejäänud maailm ei võta minu peediseiklusi sama traagiliselt kui ma ise. Igatahes, ma ei leia häid jooke, närvi ajab. Kui te teate, mis asjade juures neid Maximas kampaaniaväliselt peidetakse, siis rääkige mulle ka. Ma üritasin kahelt müüjalt küsida, üks ei saanud eesti keelest aru ja teine rääkis mulle, kuidas ta ükskord sai kampaania ajal maailma parimaid vürtsikaid konservtomateid, aga no ei ostetudki hiljem sisse enam. Elu Tallinnas, teate küll.

Miks sa söödad oma lapsele saasta?

57a8dc59-cf1e-f2c8-4d0d-9d3941a3d9e9-3178

Lastetu räägib teile kohe, kuidas oma tibusid kasvatada. Või noh, mitte päris. Ma räägin söömisest, sest mulle meeldib süüa ja mulle meeldib, kui mind toidetakse (vahel isegi toitmine, aga no see mitte nii väga). Ja mina olin kogu parajasti internetis toimuva toiduteemalise kisma maha maganud, aga õnneks on mul kirjasaatjaid üle kogu maa, kui klassikuid tsiteerida, nii et need on mulle kõik koju kätte toonud. Ja mul on tegelikult savi, kuidas te oma lapsi toidate või kui paksud need on, kuigi veekeskuses käies on natuke rõve vaadata neid pisikesi soomlasi, kes vees olles ka kuradima võileiba ja muffinit söövad (ja ma ei liialda praegu, söövadki). Aga. AGA. Kui inimene, kes pidi minema faking MAOVÄHENDUSOPERATSIOONILE, et kaalust alla võtta, ja siis hiljem kirjeldas, kuidas ta peab süües pause tegema, et ikka õnnestuks kogu toit või pudel veini sisse mahutada, kirjutab:

Teate, ma toon teile kaks elulist näidet. Kui ma olin väike, võisin ja sain ma kõike proovida, mida tahtsin, samas oli mul sõbranna, kes veel kuueselt ei teadnud, mis asi on jäätis. Nagu kuidas?! Ma ei armasta siiani magusat, sest ilmselgelt võisin seda süüa palju süda lustis. Samas see sõbranna on eluaeg võidelnud kaaluga, sest igal reedel ostis ta endale suure tordi ja sõi selle ära, sest NÜÜD ta võis.

Siis ma ei saa aru, kas eneseanalüüsivõime on koju jäänud või mis siin nüüd toimub. SINA oled terve elu kaaluga võidelnud ju. Või opileminek on lihtsalt selline asi, mida nädalavahetusel teha, kui telekast midagi head ei tule? Ja kui sina oled terve elu kaaluga võidelnud, siis äkki, no ÄKKI ei olnud ikka see teie pere lähenemine ka see kõige parem, ehk annab mingi kuldse kesktee leida seal? Öelda, et laps ei ole idioot, on sellises olukorras lihtsalt oma vastutuse lapse kaela lükkamine.

Krõpsud … Ma ei annaks oma koerale ka krõpsu ja ise ei söö neid kunagi, sest see on minu jaoks samas kategoorias valge saiaga – miks peaksin ma sööma midagi, millel puudub igasugune reaalne toiteväärtus? Päris sitta ei ole mõtet ka sisse süüa ju. Ja kui midagi ise ei sööks ja koerale ei annaks, ei annaks ma neid ka lapsele. Ma ei ole küll spetsialist, aga olen valmis kihla vedama, et liigne sool jms on miniinimestele ka kahjulik.

Ma saan aru, et inimene tahab, et ta laps oleks kõike proovinud ja mitmekesine menüü jne, aga mis kasu see laps sellest saab, kui ta on proovinud näiteks krõpsu, friikartulit ja viinerit? Et sööb ise väljas nagunii liiva, anname siis friikartulit ja viinerit ka? Või limonaad ja kohv väikelapsele? Milleks? Mina näiteks käisin juba koolis, kui esimest korda hamburgerit sain. Mitte selle pärast, et mu vanemad oleksid näljas olnud, vaid selle pärast, et nad ei olnud vaimuhaiged. Üllataval kombel ei kukkunud ma selle peale igapäevaselt hamburgereid näost sisse ajama.

Või näiteks:

Aga noh, ju see on minu kiiks. Mulle anti kõike proovida (ka veini, õlut vms, mida parasjagu joodi), ma võisin käia väljas – pidin ütlema, kus ja kellega olen ja millal tulen. Ja nii mul polnudki mingit meeletut vajadust kuskil ringi kolada, pidudel käia jne kui ma tiinekas olin.

Joomise kohta ma ei tea, aga sa olid noorena avaliku elu tegelane ju. Arnoldiga ringikolamiseks sa kuskilt aja ja tahtmise leidsid ja ilmselt kaine peaga kaamera ees kuskil suvalisel põllul kusel ei käinud. Ära tule rääkima nüüd internetis, kuidas täielik vabadus ainult kasuks tuli. Rääkimata sellest, et hästi kasvatatud inimesed ei varasta täiskasvanuna teiste telefone. Kui me siin üldse su elulugu anecdotal evidence‘ina kasutame, on see ehe näide selle kohta, et teatud vanemlikud piirid oleksid ehk siiski kasuks tulnud.

Geneetika. Inimene, kes ütleb internetis, et “ega geenid kehakaalu ei mõjuta”, ei peaks ilmselgelt üldse söögi teemal sõna võtma, sest ta on liiga väheinformeeritud, et midagi asjalikku öelda.

Samal ajal kirjutab internetis Robbie Williams, et tal on selline häire, et kõnnib unes ja sööb selle käigus – ning alati rasvast ja magusat, mida ta muidu kunagi ei söö. Tekib küsimus, et kui ta neid muidu kunagi ei söö, miks need tal siis köögis üldse olemas on, ja teiseks, et miks neid pärast häire avastamist seal jätkuvalt hoitakse.

Ma ei tea, mis inimestel viga on. Te peate elama ju selle kehaga, Kas te ise ei taha seda tervena hoida? Või on kohene rahuldus nii palju olulisem kui pikaajaline heaolu?

Ah, ma lähen teen ühe maapähklivõi ja banaaniga võiku selle peale hoopis.

  • Rubriigid