anna kannatust · blogs

Kõige hullem on möödas

Sain vahepeal teada, et lisaks minule oli veel kogu blogijate koorekiht samuti LP kontserdil, mõni suisa esireas. Mina, vana pursui, ei teadnud sellest oma laua taga muidugi midagi. Me nimelt läksime kallimaga sinna nagu kohtingule – ja lisaks mõtlesime oma aruga, et boonusena väldime kontakte (restoranialale on eraldi sissepääs ja teiste inimestega põhimõtteliselt kokku ei puutu, ühe teenindajaga pidime rääkima, aga toit tuli Rootsi lauast jne). Tagantjärele mõeldes muidugi hea, et ma ei teadnud, et teised seal on, oleksin kogemata Eesti blogimise raudvara (või oli see Eesti blogimise kirstunaela?) koroonaga nakatanud ja kus siis selle häbi ots.

Nakatumisest rääkides, vat seekord ma tõesti ei oska arvata ka, kust ma selle sain. Minul algasid sümptomid reedel – kas on üldse realistlik, et õhtul käin kontserdil ja hommikul olen haige? Nii kähku ei käi ju, üldiselt paar päeva ikka peiteaeg. Titt köhis paar päeva enne minu haigestumist, kas tal oli juba koroona ja tal lihtsalt juhtus palavik hiljem tulema, või oli alguses lihtsalt köha ja tuli koroona otsa? Pole õrna aimugi. Muidu ütleks, et raudselt tuli tite ujumistunnist, aga meil jäi viimasesse tundi just minemata, nii et no tõesti ei oska arvata, kust see meile jõudis. Oht varitseb igal pool!

Igatahes võib nüüd vist öelda, et oleme enamvähem terved, palavik on kadunud ja nii minul kui ka titel alles ainult nohu (Sirru pääses seekord ja ei jäänudki haigeks, eks ta oli üsna hiljuti vaktsineeritud ka). Nohu on muidugi problemaatiline, sest teeb titel magamise ja söömise raskeks. Nii et andke nüüd nõu, kuidas seda elu kergemaks teha tal – kas sauna tohib minna või pigem vältida? Ostsin aurumasina (inhalaatori, noh), kust ma tean, kui kaua järjest talle auru näkku lasta? Nosibuu peale ta hakkab karjuma – kas sellega saaks üldse midagi välja imeda, kui tatti parajasti ei tilgu, lihtsalt hingab “raskelt”, nii et on aru saada, et seal seespool sügavamal kuskil on midagi? Või on see ainult selle tati jaoks, miks on ninasõõrmetes? Kas jalutama tasub minna nohuse lapsega, et ta värsket õhku saaks, või hoida toas vati sees nagu pühademuna? Osad ütlevad internetis, et peab jalutama, teised, et ainult siis tohib, kui õnnestub enne nina tühjaks imeda, sest muidu saab kõrvapõletiku … Ma nüüd ei teagi, mis õige on. Tean ainult, et olen megaväsinud, sest titt on täpselt nii “haige”, et isaga käitub nagu normaalne laps, aga mind nähes tahab AINULT süles olla ja seda ainult nii, et ma olen temaga püsti, ideaalis jalutan. Kui küllalt saab ja isale viskan, siis järsku temal kõlbab süles ka istuda. Selline tüüpiline ühesõnaga. Natuke kehv on olla, emps võiks nunnutada.

P.S . Muidu käis selles mõttes sama jalga nagu mu eelmine koroonakogemus, et sümptomid tulid ühekaupa. Esmalt palavik, siis paar päeva hiljem köha, siis nohu. Kuskil seal vahel oli pisut peavalu ka. Järeltulijal tundub sama teema olevat.

anna kannatust

Ainult valed

Ärkasin hommikul üles ja mõtlesin, et mul on hulga parem olla, peaks isegi pesemas käima ja muid selliseid lahedaid asju tegema. Jalutama tahtsin minna, et natuke värsket õhku saada jne. Kahjuks kestis hea enesetunne ainult nii kaua, kuni ma püsti tõusin, enam ei ole hea. Konkreetselt KÕIK valutab. Lihased, liigesed, kõrvad, kurk, pea … Külmavärinad on õnneks taandunud (kuigi õhtud on üldiselt hullemad kui hommikud). Ja samas peab ikkagi ütlema, et parem kui eelmine kord, sest eelmine kord, kui koroonas olin, läksin vetsu seina najale toetudes, hetkel saan ise kõnnitud.

Muuhulgas olen umbes sada korda kaalunud lapse päevapealt rinnast võõrutamist, sest ta on jälle hammustama hakanud. Arvata on, et tal on ka koroona, sest ta on natuke soe ja köhib, nii et ju tal kõrvad valutavad ja on mõnus nätsutada, aga no kujutage ise ette, et sul on niigi külmavärinad, kõik on ülitundlik, su naha katsumine on räigelt ebameeldiv ja siis hakkab keegi veel hammustama ka. Ma juba sada aastat üritan seda kommet tal küljest juurutada, aga parimal juhul on paar nädalat rahu ja juba ta proovib jälle.

Lisaks lootsin, et tal läheb koroonaga kergemini, aga täna pärastlõunal tõusis tal ka palavik üle 38 ja muudkui magab. Mis ühelt poolt tähendab, et ta ei hammusta, aga teisalt on tal nii kehv olla, et mul on nii kahju temast.

Oh well, Sandmani sain vaadatud. Hea oli. Mõtlen täitsa tõsiselt, et äkki peaks lohesarja ka proovima.

P.S. Jäin netis neid kostüümidraamade videosid vaadates mõtlema, et kui igal daamil oli vaja kolme abilist, et hommikul riidesse ja õhtul riidest lahti saada, aga samas oli igaühel ka armuke või paar, siis … Kuidas see nagu praktilise poole pealt käis? Riietega aeti asju v? Nodsu raudselt teab.

P.P.S. Teine asi, mis mind on siin painanud, on see, et tavaliselt me ei mõtle oma mõtlemisele, eks. Kui ma tahan külge keerata, siis ma keeran külge. Aga viimased paar päeva on mul aju nii aeglaselt töötanud, et ühel hetkel märkasin tõsiselt, et kui tahtsin külge keerata, eelnes sellele mõttes visuaal, mis üritas keha koostööd tegema saada. Ja see pole mingi uhke värviline animatsioon, vaid põhimõtteliselt kriipsujuku, mis tulutult end seljalt küljele ajada üritas. 😁

anna kannatust

Ma ei oska eesti keelt vol2

See on üks asi, mille lapsevanemlus KOGU aeg välja toob. Või noh, üks asi, mida ma märkan, sest ma olen ju sellele keskendunud. Tahaks lapsega ikka normaalses keeles rääkida, eks. Aga vähe sellest, et mul lähevad lambist meelest ära sõnad nagu lepatriinu (mõni päev mäletan, mõni päev ketran peas ladybird, coccinelle, chinita … ja õige vasteni ei jõuagi), lisaks ei tule mul meelde täiesti elementaarsed igapäevasõnad. No näiteks sai laps Prantsusmaa sugulastelt kingiks boîte à musique’i. Ja mina ütlesin lapsele, et see on … eee … eee … Isa ütles kõrvalt: “Music box!” Ja mina istusin ja käiasin oma peas potentsiaalseid vasteid. Korra tahtsin grammofon pakkuda, sest juhe oli nii koos. 😀 Lõpuks mõtlesin välja, et kui on tubakatoos, on ka muusikatoos! Ja täna ärkasin järsku teadmisega, et krt, mängutoos on see, lammas.

No ja see muidugi ka, et ma teen poole lause pealt pausi, sest ei mäleta, kas kaamli või kaameli. Või suudan välja mõelda, et tundlate ainsus on tunnal, aga mitte, mis on selle osastav. Või topin ilmaasjata lausesse vahele sõnu see ja seal, mis on ilmne inglise keele mõju. Või mul pole kunagi sassi läinud sõnad üksteist ja teineteist, nüüd teen hetkeks pausi, enne kui kasutan. Aa, eile panin mängukrabi käest, sest kui isa sellega mängib, siis on krabil big claws, aga mis tal eesti keeles on? Ei ole ju küünised ega kombitsad. Näpitsad? 😀 Kuhu me välja jõuame, kui keeletoimetajagi oma lapsega ilusas emakeeles rääkida ei oska?

Või mis emakeeles, viimasel ajal lähevad kõik keeled sassi. Näiteks hiljuti vaatasin sellist pilti telerist (don’t get me started teemal KUI ebaloogiline see hooaeg oli, ma olen siiani solvunud, et Hemsworthi tegelane nii alakasutatud oli ning lisaks oli kogu Maeve’i storyline selles hooajas TÄIESTI kasutu, kuigi tema ümber nii palju tsirkust tehti) ja jäin hetkeks tõsiselt mõtlema, kas viimase episoodi nimi on prantsuse või hispaania keeles. Muidugi sain kohe aru, aga see, et mu aju üldse hakib niimoodi, on täiega hirmutav.

Muidu on külm. Te ilmselt olete isegi märganud. Piisavalt külm, et panna mõtlema, et äkki peaks ikka puhkust planeerima. Nagunii tundub, et kontsert jääb mul külastamata, sest siin on õhtud jätkuvalt nii virilad, et mu süda ei luba jätta teda ilmselt kellegi teisega. Üks õhtu läksin poodi talle pidžaamasid ostma (sest külm on) ja jätsin ta mehega koju, mis tavaliselt tähendab, et ta paar minutit joriseb ja siis mängib temaga rahulikult need paar tundi. Seekord jõudsin koju tagasi ja kuulsin ÕUE, kuidas ta toas röögib. 😦 Ma ei tea, kuidas ma ta niimoodi lapsehoidja juurde peaksin viima, seda enam, et Sirru täiega kardab seda ka ja räägib, et äkki ikka enne aastaseks saamist pole mõtet jne. Samas kui juhendaja juba ütles, et teeks siis koosoleku ja arutaks, kuidas me teineteisele kasulikud võiksime olla (ma siiralt ei tea, kuidas ma praegu kellelegi kasulik võiksin olla, kui ma ei suuda oma emakeeleski lauseid moodustada, aga no tore, et inimene mõtleb positiivselt). Ei tea mina, mis sellest asjast saab.

anna kannatust

Nüüd olen ka mina Sanna Marinis pettunud

Miks need nibud lubatud on?

Olen siin nädal aega juba ühe silmaga neid uudiseid lugenud. Inimene käis peol ja nüüd palub vabandust iga mõeldava ja mõeldamatu asja eest. Palun vabandust, et olin joonud, palun vabandust, et tantsisin, kohe tõestan, et ei olnud narkojoobes. Kas te kujutate ette, et mõni Eesti poliitik pärast pidu (sest näiteks häälte lugemiste ajal annavad nad kõik meil pehme keelega intekaid) ütleks, et käisin rahva rahustuseks narkotesti tegemas?

No igatahes täna hommikul lugesin pealkirja, et Sanna Marin palub topless-piltide pärast vabandust. Läksin innukalt kohe pilte otsima, sest ilus inimene ometi, ja … Esiteks pole need isegi mitte tema rinnad ja teiseks olid need kaetud. Rannas näeb rohkem kui neilt piltidelt.

anna kannatust · konnapoeg

Traditsioonilised soorollid

Sel ajal, kui teised blogijad räägivad rõõmsa naeratusega meeste- ja naistetöödest, vaidleme me siin selle pärast, kumb saab välja puid laduma minna. 🤣 Ma ei jaksa enam passida selle lapsega.

See nädal on lihtsalt nii hull olnud, ta õppis sahtleid avama, juuksekumme peast ära võtma, kiirkäputama (vaene kass) ja pliidinuppude vastu huvi tundma. Sõna “ei” EI õppinud … Lisaks on ta nõus kõigi teistega kenasti maas mängima (eeldusel, et ta mind ei näe/kuule), aga mind nähes tahab kohe sülle (ja pool ajast võiks ma siis teda süles hoides püsti seista). Ma ei tea, kas kuumalaine häirib teda ka nii väga, et selle pärast suurem lähedusevajadus, aga kurat kui väsitav. Mul endal muidugi palavusest pea valutab (kuigi toas konditsioneer ja üldiselt üle 26 ei tõuse, ehitajad meil teevad väljas täistööpäevi selle ilmaga), nii et täitsa tõsiselt kaalun Soome kruiisi ainult selle pärast, et seal oleks jahedam. 🤣

Ühesõnaga saatke abi ja jahedamaid õhumasse.

Täiendus: Ma ei tea, millal ma õpin, et iga kord, kui ma kurdan, et suren, on tegu uue hambaga. 17 more to go.

anna kannatust

Mina olengi see “võsapetsi jätkulugude” inimene

Isegi piinlik ei ole, kellele me valetame siin, ma ei ole kunagi kõige suurem puhtusearmastaja olnud. No mitte päris Mallula kõige hullemad päevad, aga kuskil seal keskel. Ehk siis nagu te ehk lugesite, kirjutas Merje oma kodust ja sellest, kui sassis tal kõik on. Käsi südamel, pildid on sellised, nagu minul PÄRAST koristamist. Ei saa isegi last vabanduseks tuua, kogu elu olen olnud selline, et mul tekivad hunnikud. No näiteks olen inimene, kellel on tool, kuhu lähevad riided, mis täna selga ei lähe, aga on pesumasina jaoks veel liiga puhtad (nt korra jalas olnud teksad vms). Või inimene, kes paneb midagi kuskile ja sinna see jääb. Selle postituse kirjutamisega paralleelselt nüüd veidi koristasin kohe suures häbis ja panin näiteks ära aknalaudadel olnud küünlad. Küünlad olid seal, sest talvel ma neid ometigi põletan. Jah, ma tean, et august on, mis siis?

Minu diivan näiteks näeb enamuse ajast välja selline, nagu ülemisel pildil. Kassi esikäppade alt kusjuures paistab üks lapse pikkade käistega bodi — miks see seal on, kui kaks kuud pole pikkade käiste ilma olnud? Keegi ei tea, mina küll ei tea. St ma tean, et see ilmus sinna eile, mitte pole seal kaks kuud vedelenud, aga MIKS see sinna ilmus, kui väljas soe on? Ei tea. Paremal esiplaanil on särk, mille ma panen selga, kui mõni kuller või ehitaja või naaber ukse taha ilmub, sest seda ca kord päevas ikka juhtub. Tavaliselt on see (või mõni teine sama eesmärki kandev riideese) diivani seljatoel, aga see sama kass teeb mööda diivanit jooksutuure, nii et on selle sealt maha ajanud.

Paremal tagaplaanil on kott asjadega, mille tulevast asukohta ma pole veel otsustanud. Nimelt tõid mu sugulased eile mulle kingiks kotitäie riideid, mis minu ema mulle omal ajal ise õmbles. Teatavasti suri mu ema, kui ma olin kahene, nii et need riided ei pruugi ehk kõige moodsamad olla, aga need on sellest hoolimata väga ägedad (kahest kleidist näitan ehk mingi hetk pilte ka, sest need tõesti on lahedad ja nö oma ajastu mõttes märgilised, kuigi ei saa lubada, et need täna titele selga panen). Nii et ei taha neid kuskile panipaiganurka visata, aga siia diivani peale ilmselt ka neid jätta ei saa. (Hilisem täiendus: leidsingi neile juba nurgakese siin majas.)

Lisaks sellele on elutoas diivanilaual hunnik tatilappe (nagu lapse ila pühkimise lappe, mitte nina nuuskamise lappe, kuigi ilmselt oleksid need multifunktsionaalsed) — ja kui see hunnik ümber juhtub minema, siis jumal temaga, siis järgmised kolm päeva see kummuli on. Osad mänguasjad on samuti alati laua peal, sest diivanilaud on täpselt selle kõrgusega, et laps saab selle servast kinni hoides end püsti tõmmata ja siis ta arendab oma tasakaalu sellega, et hoiab ühe käega kinni ja teisega mängib (ning vahepeal täiendab elukogemuste pagasit, kui otsustab millegagi kahe käega mängima hakata). Seetõttu on diivanilaua juures maas ka üks suur padi, mida saab vajadusel jalaga kiiresti kukkujale alla lükata (te ei usu, kui osav ma selles juba olen). Samuti on elutoas pesukuivatusrest. Ma nimelt ei kuivata pesu õues, sest selle naabrite ehitusega (mis pidi juuli lõpus teatavasti lõppema, aga nad pole isegi välisfassaadi ega katust veel tegema hakanud, nii et Jumal teab, millal see ükskord valmis saab) tuleb pidevalt igasugu kivilõikamistolmu ja soojustusmaterjali lõikamise tolmu jms, mida ma oma pesu peale ei taha. Pesumasin töötab keskmiselt ülepäeviti, nii et üldiselt läheb eelmine pesu kappi siis, kui uus masinast peale tahab tulla. Vahel ei lähe üldse kappi, vaid lähebki sealt otse selga/jalga, sest laps magab samas toas, kus mu riidekapp on, aga tihti oleks ju vaja vaikselt ja teda häirimata riideid vahetada. Või kuna mul on täpselt kaks veekindlat madratsikatet, siis tihti läheb üks pesumasinasse ja teine restilt otse titevoodisse, sest tavatoidu menüüsse lisandumisega on kaasnenud mõned plahvatused. Nüüd pole neid õnneks mitu nädalat ette tulnud, ehk on jälle (selle koha pealt) rahu majas.

Nii, köök. Keset köögilauda on rätik, millel on tite toidunõud ja nõud, mida kasutatakse beebitoidu soojendamiseks. Need ei käigi kappi, sest milleks, kui mul neid kolm korda päevas vaja on (läksin eile just kolmele korrale üle, et saaks sellega mingi rutiini moodi asja paika). Selle “mul on üks kauss kraanikausis” jutuga suhestun, ainult mul on neid 14. See on see üks koht, mis varem polnud problemaatiline, aga nüüd on. Nimelt oli mul kolm kuud selline laps, keda kõik teised kadestasid, sest ta mängis maas omaette ja mina sel ajal käisin ringi, pesin nõusid, tegin süüa jne. Või näiteks oli laps minu jalgade juures maas ja mina tegin arvutis veidi tõlketööd. Magama läks nii, et kui nägin, et ta on unine, võtsin ta sülle, jätsin voodisse ja keeras end magama. Noh, see hea elu on meil nüüd läbi. Tuli see separation anxiety ja nüüd on seis selline, et hommikuti on ta jah nõus omaette mängima (heal päeval), aga see aeg kulub ära selle peale, et talle hommikusööki valmistada. Siis läheb ta uinakut tegema, sest pärast ärkamist on ta korraga üleval ainult ca tunnikese, sealt edasi tulevad juba mitmetunnised ärkvelolekud ning viimane on üldiselt ca kolm-neli tundi, kuni ta minuga koos kell 10-11 voodisse läheb (vastavalt sellele, millal ta väsinud nägu tegema hakkab). Igatahes on mul nüüd hommikul selle esimese uinaku ajal ca 45 minutit, et tema tool puhtaks teha (sest me seal koolkonnas, et laps õpib läbi sensoorse mängu, nii et ta võib mäkerdada, palju tahab), endale süüa teha, süüa ja ideaalis veidi nõusid pesta.

Kui talle toit väga maitseb, muutub ta kannatamatuks, sest lusikas on aeglane, ja läheb nina ees sööma või hakkab peoga võtma

Panin pildi ekstra selle pärast, et siit on tausta näha. See on jälle see, mille kohta korralikud inimesed ütlevad, et kõik on segamini, aga minu jaoks on see normaalne lapse mänguala. Ma varem ei viitsinud iga päev mänguasjugi kokku korjata, kui just järgmine päev tolmuimemise päev polnud, sest nagunii mängime homme edasi. Nüüd korjan pigem selle pärast, et lapsele meeldib neid omakorda karbist jälle välja tõsta. Taustal vedeleb kõhukott, sest seal on hea mugav last sellest välja tõsta, nii et ta ronib sealt sellele pisikesele vesipadjale (sensoorne mänguasi taas) ja pole ohtu kuskile edasi kukkuda. Miks see sinna vedelema jäi? Ma küll ei tea, siis on hiljem hea võtta I guess? Eks ma ei viitsinud sellega tegeleda. Imetamispadi on seal selle pärast, et kaadrist väljas on suur mänguasi, millega ta vahel külili käib, nii et kui ta sellega üksi mängib, on padi strateegiliselt lähemale lükatud (ja oi kui mitu peapõrutust see on ära hoidnud). Pildile ei ole mahtunud joogapall, mis on ka alati seal, sest me tõesti kasutame seda igapäevaselt, sest titele meeldib selle otsas turnida (mis arendab süvalihaseid, nii et mul on ainult hea meel). Ehk siis lisaks sellele, et mul on kombeks hunnikuid luua ja asju vedelema jätta, on mul ka üleüldse liiga palju träni. Aga kuhu me jäime, jõudsime lõunani?

Üldiselt on ta ärgates sellises tujus, et nüüd tahab ta mängida nii, et mina istun temaga maas ja elan ta mängule kaasa. Kui tahan kuskile minna, tuleb ta kaasa. Ja ma ei räägi siin Saku Suurhalli külastamisest, vaid näiteks prügi väljaviimisest. Muuhulgas on täiega probleemne olnud veejoomine, sest kui ma vett joon, tahab ta ka osa saada (ja kallab end täis, sest ta oskab tassist juua, st saab sealt vee kätte, aga see kuivaksjäämise osa ei tundu teda huvitavat), nii et tihti ma lihtsalt ei joonudki, sest muidu hakkas ta tassi käest rebima. Nüüd on mul oma lutipudel valmis kapi peal. 😀 Õnneks saan vetsus käia nii, et panen ta vetsu ukse ette maha — ilma naljata õnneks, sest mul on sõbrannasid, kelle laps käibki kõhukotiga nendega vetsus kaasas. Aga kui ma loen teiste inimeste lugusid sellest, kuidas nad laps kõhukotis nõusid pesevad, siis ma ei saa aru, kas mul on liiga suur laps või imelik kraanikauss või milles asi, aga no ei ole võimalik. Juba siis polnud võimalik, kui ta tõesti beebi oli. Pestud asju saan ära panna ja veidi koristada jne, aga nõusid pesta küll mitte. Ja no üldiselt kasutan ma kõhukotti ainult siis, kui ta tõesti pole nõus ka minuga koos maas mängima, sest ma ei taha ta liikumisvabadust liigselt piirata. Koristada saab alati ka homme, mängida on tal tore täna. Igatahes heal juhul saab järgmiseks uinakuks ta ka veel niisama voodisse panna, kehvemal juhul läheb selle peale hüsteeriasse, tuleb rahustada, tissi otsas magama panna — ja eriti kehval juhul magabki ta seejärel 45 minutit tissi otsas, kuigi seda juhtub õnneks harva. Enamasti läheb magama ja see 45 minutit on mul “enda aeg”. Vahel veab ja tuleb suisa 90. Sel ajal ma blogin või teen joogat või väikese uinaku vms. Lõuna mahub ka siia sisse. Laske või maha, aga ma ei hakka sel ajal koristama, ma olen ka inimene.

Magamistoas ei võeta kardinaid kunagi eest (jaanipäeva paiku olid pimendavad kardinad suisa akna külge kinni teibitud, lootuses, et ta magab siis paremini) ja voodi on alati tegemata, sest päeva jooksul saab titt ca 8 korda rinda ning ta saab seda alati pimedas ja teki all, sest nii on suurem tõenäosus, et ta ei hakka rind suus kuskile minema (ja sellest hoolimata sööb ta viimasel ajal enamasti allavaatava koera asendis, mis mind ei häiri, sest ma olen siin küll eelkõige nagu ema, aga võin vabalt olla ka joogapartner). Lisaks on meil voodi kõrval alati vähemalt üks paks tekk maas, sest ühe korra on titt suutnud täiesti ootamatult üle ääre kimada, nii et järgmine kord on vähemalt potentsiaalselt pehmem. Kuigi ta vähemalt diivani peal on ära õppinud, et alla minnakse jalad ees (ja just täna hommikul tahtis kassile vastu minna, pani käe üle diivaniserva ning SAI ISE ARU, ET NII EI LÄHE MITTE, JA KEERAS END ÜMBER – te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin).

Vana pilt, aga tahtsin näidata seda õnnetut vaipa, mis on nüüdseks näinud nii okset kui ka seebivett

Lapse enda tuppa oli kogunenud hunnik pappkaste, sest me ei käi kuskil, nii et kõik lapse riided ja absoluutselt kõik muu, mida meil vaja on, tuleb kulleriga. Aga see on see üks asi siit nimekirjast, mis polnud minu süü, vaid meil ei tühjendata papikonteinerit normaalselt. Olin terve selle aja iga kord lapsega jalutades kontrollinud ja see oli alati kaaneni täis. Eile oli lõpuks ometi tühi, nii et viisin need kohe ära. Nii et nüüd on minu silmale kõik vinks-vonks. Normaalse inimese silmale muidugi pole, sest meil on lisaks pehmele vaibale põrandale strateegiliselt tekk ja padi paigutatud, nendesse kohtadesse, kus ta kõige tõenäolisemalt kukkuda võiks. Teiseks on diivanvoodi alati lahti, sest ma vähemalt paar korda nädalas teen seal uinakut,, nii et kui mul on selle jaoks ainult 40-45 minutit, ei taha ma sellest osa ära kulutada voodi avamisele, kattemadratsi ja voodipesu toomisele jne. Sirru vahel paneb seda kokku, kui külalised tulevad, mul on savi. Aa, see ka veel, et tahtsin lapsele eile näidata seebimullide puhumist, mis talle väga meeldis, aga muidugi ajasin pool seebiveest vaibale. Suudan täitsa ise segadust tekitada. No ja vahepeal olid veel aknal paberkotid reas, sest sorteerisin beebiriideid sõbrale, sõbrannale ja kogumiskasti. Nüüd kasvab ta aeglasemalt, nii et osad asjad lähevad kogumiskasti ja osad otse prügisse.

Vannituba. Noh, noore tite ema ilmselt kujutab ette, et mähkmevahetus käib nii, et sa asetad oma beebi mähkmevahetusalusele, avad mähkme, teed lapse lapiga puhtaks ja seejärel pesed kraani all ära (või kui oled loodust säästev inimene, siis ei kasuta neid puhastuslappe, vaid paned otse kraani alla), paned ta tagasi alusele või natukeseks potile (kui sul on selline laps, kes kipub 30 sekundit pärast pesu alati pissima), jutustad temaga, kuni ta nahk veidi hingata saab, ja paned seejärel uue mähkme. Must mähe prügikasti, alus kiiresti puhtaks, kui vaja, ja lapp ka prügikasti. Kõik kaunis. Mul tulevad pisarad silma sellele mõeldes.

Tegelikult, kulla inimene, käib mähkmevahetus nii. Sa paned lapse alusele ja üritad krõpse lahti saada / mähet küljelt katki rebida, enne kui ta jõuab sealt kraanikaussi ronida. Ei õnnestunud. Tõstad lapse tagasi alusele, ta keeldub sinna istumast, veel vähem pikali viskamast (kõhuli panna ei saa, sest siis teeb ta otse üle ääre minekut). Nii et sa paned ta sinna seisma, käed ümber sinu kaela (või viskad ta selle aluse kohal osaliselt üle õla), ja hakkad mähet eemaldama (palvetades, et kaka ei oleks eespool ja ei läheks nüüd vastu sind, kui sa selle mähkme ära saad). Üritad sättida noort daami nii, et mähe kukuks tema jalgade vahele alusele ja sa saaksid lapse otse kraanikaussi tõsta. Kui sa oled olnud piisavalt loll, et sinna servale midagi jätta (või oli seda sinu mees), pole see asi enam seal serval, vaid põrandal. Või miks mitte kraanikausis, sitase vee sees. Kui sa viid ta hoopis duši alla, üritab ta mööda su käsivart üles ronida nagu ahv, et sina ka ikka korralikult märjaks saaksid. Kui sa paned ta duširuumi põrandale maha, et sa saaksid ise mähkme kokku rullida ja prügikasti visata, pöörad sa ümber ja avastad, et su laps … lakub äravoolu. Või on kätte saanud hambaharja, mille topsi su abikaasa ettenägelikult kraanikausi juurest põrandale tõstis, ja see on tal suus (pärast seda, kui sa kuus kuud oled vältinud tema suule musitamist või sama lusika kasutamist, sest kaaries). Nii et üsna peatselt jõuad sa olukorda, kus sa enam ei pane seda last maha, üritad ta esmalt ühe käega räti sisse mähkida (tema omalt poolt üritab mitte sinna sisse mähitud saada) ning seejärel ühe käega mähkme natukenegi kokku rullida ja viskad selle prügikasti. Kui see ei kuku mitte prügikasti, vaid selle kõrvale, on sul sellest nii sügavalt savi, et see jääb sinna kuni lapse järgmise uinakuni, sest teine variant oleks panna paljas laps käest maha, kust ta kohe stardiks kuskile, kuhu ta ei peaks startima, või tema oma voodisse, kus ta röögiks, sest noh, ta röögib alati, kui ta veest välja võetakse. Tõenäoliselt ta juba röögib, sest ta ei saanud duši alt vanni, vaid pandi otse rätikusse, nii et sind huvitab, et see heli lõppeks, mitte see, et sitt ilmtingimata silma alt ära oleks (ja kelle silma alt? sa lähed ju teise tuppa, kassi häirib v?). Nii et täna öösel kell viis jäigi üks mähe sinna hommikut ootama, sest pidin erandkorras öösel mähet vahetama (ilmselt selle kolmanda toidukorra pärast) ja laps oli õnnetu – ning kui mu laps nuttes “emme, emme, EMMEEEE” teeb, siis ma ei mõtle ka mingile maha kukkunud mähkmele, vaid kallistan oma last. Mähe sai hommikul prügikasti.

No ja siis tuleb õhtu, mees tuleb koju, ta on ka väsinud ja tahaks puhata. Mina tahaks last talle kaela visata, aga laps on ka väsinud ja on minu küljes kinni nagu kleepekas. Nii et mul on nüüd kas variandid, et annan vinguva lapse mehele, et saaksin natuke koristada, või ütlen sellele mehele, kes just töölt tuli ja diivanile istus, et kle, ole meheks, pese nõud ära. Ma seda viimast üritan üldiselt vältida, sest ta on ka inimene (kuigi ta teeb seda tihti omal algatusel). Esimene vahel isegi töötab, eeldusel, et titt mind ei näe ega kuule. Vanus on veel selline, et mis silmist, see südamest, aga no kauaks sedagi, näen juba ette, et see ei tööta igavesti. Ehk siis õhtul saan ma ca 10-15 minutit kiiresti peamised koristamisasjad ära teha. Kui ei vea ja beeps isaga ei lepi, siis ühe käega. Nimelt jõuab titt mingil hetkel seisu, kus ta ei taha maas olla ei üksi ega koos meiega, tahab olla ainult süles ja ideaalis võiks see süleshoidja ringi jalutada (ja ei, see ei tähenda, et ta oleks valmis kohe ööunne minema). Nii et köögilaualt titeasju kappi ei pane ma pärast tema kolmandat toidukorda juba selle pärast, et kunagi ei saa kindel olla, et ma neid siis hommikul sama moodi ühe käega ei pea välja õngitsema, kõik igapäevaselt kasutatav jääb minu enda elu lihtsamaks tegemise nimel käeulatusse.

Õnneks minu mees ei tee ainult meestetöid, aga ta on kolm päeva nädalas kontoris. Ja neil kahel päeval, kus ta kodust töötab, üritan ma elu nii ajastada, et käin tema lõunapausi + lapse uneajast trennis või massaažis või kosmeetiku juures või muul sellisel moel endale elamas (eriti reedeti, mil neil on tavainimestest erinev graafik, realistlikult ei õnnestu mu oma aja võtmine pea kunagi tihedamini kui kord nädalas). Käsi südamel, see on mulle olulisem kui puhas kodu.

Aga on tegelikult üks asi, mis mind ühel hetkel päriselt häirima hakkab — tolmused või muul moel räpased pinnad. Asjad saavad ikka vahepeal kokku korjatud, nõud pestud jne, aga just pindade puhastamiseks on üliraske aega leida. No näiteks, et see sama vann või äravool vms korralikult puhtaks teha, akendepesust ma isegi ei unista (olen pursui ja ostan teenust korra aastas sisse ning ülejäänud aasta mind ei huvita — ongi hea, kui liigselt välja ei näe, ei näe need ehitajad ehk ka sisse, kui ma aluspesus ringi vantsin). Minu taluvuspiir on muidugi hoopis teise koha peal kui Merjel ja see häirimine tuleb tunduvalt hiljem kui nädala pärast. Praegu mõtlen vist esimest korda lapse elu jooksul, et peaks peegleid pesema, ja seda ka seetõttu, et talle meeldib neid musitada, nii et oleks tiba hügieenilisem. Ideaalis võiks meil robot kaks korda nädalas põrandaid koristada, aga see eeldab alati mänguasjade kokkukorjamist, pesuresti ärapanekut, toolide eest ära võtmist jms, mis on nii palju tööd, et realistlikult teeme me seda kord nädalas ja muul ajal jooksen ma vahepeal varstolmukaga ringi, et suuremad tolmurullid ära võtta. Ja no ei näe ma seda olukorda muutumas ka. Tahaks, et mees oma kassi tihedamini kammiks või vähemalt puhastaks neid toole, mille peal see kass lesib, aga realistlikult ei näe ma ka seda olukorda muutumas. 😀 Ma ei saa liigselt vinguda ka, sest tema on meist selgelt see korralikum inimene, see poleks isegi paja ja katla variant, vaid kui mina olen pada, siis tema on üks küllaltki puhas teekannuke. Nii et kutsun külla ainult kassisõpru ja elan edasi. Ja kammin ise vahel kassi. Kuigi minu koju ei astu keegi ootamatult sisse, isegi oma vanemad lepivad inimeste kombel aja kokku, nii et alati on aega enne veidi kasida (ja tulemus on peaaegu sama hea kui Merje “päev enne koristamist” piltidel 😀 ). Meie saving grace ongi see, et Sirru on sotsiaalne inimene, kellel vähemalt korra nädalas keegi külla kutsutud on – ja enne külaliste tulekut me alati koristame koos. Nii et tänu sellele, et mul on sotsiaalne mees, püsib meie elamine normaalse koduja tsunaami vahelisel joonel ikka enamvähem 2/3 peal, päris tsunaamiks ei lähe. Ja noh, nagu juba eile lugesite, mul on plaanis homme vannitoas pindu puhastada. 😄

P.S. Loodan, et siit tuleb selgelt välja, et need pinnad on puhastamata mu oma valikute tulemusel ja midagi pole tegelikult “hullem” kui varem. Varem lihtsalt jäi äravool puhastamata, sest ma olin Soomes ronimas, nüüd selle pärast, et vahepeal tahaks puhata ja mängida ka. Olukord on ikka sama, ühel hetkel tüdinen ja võtan lapi — või helistan koristusfirmasse. Eile ja täna näiteks Merjest motiveerituna isegi koristasin täitsa ise! Ühe ülestulnud piima pleki näiteks pesin põrandalt ära, mis oli seal kaks päeva olnud, sest ma lihtsalt iga kord toast väljudes unustasin ära, et see olemas on.

P.P.S. Üks asi, mis ajab mind hellalt närvi, on selle söötmistooli istmekatted. Ma ostsin need kasutatuna ja need olid TÄIESTI puhtad. Mitte üht plekki! Ma ei tea, mis imelaps sellel müüjal oli või kuidas ta nende eest hoolitses, sest mul keeldus juba esimesel nädalal kõrvitsapüree sealt maha tulemast. Ma pesen neid lapiga igapäevaselt ja 2-3 korda nädalas masinas ja no need näevad välja, nagu mingi kodutu kasutaks neid peldikuna. Mõtlen juba, et viskan lihtsalt minema ja saab see laps ka ilma nendeta oma elu elatud, sest uuena maksavad need istmepehmendused 50 eurot ja no tulge mõistusele.

anna kannatust

Ma ei tea, millal see juhtus

Viimasel ajal on ringi liikumas mingi tiktok selle kohta, kui kohutav on ootamatult avastada, et mõtled vanainimesemõtteid. No et elad enda arust normaalset elu ja järsku pesed nõusid ja mõtled, et vau, küll see on hea švamm. Noh, ma tabasin end täna mõttelt, et loodetavasti pole mehel nädalavahetuseks midagi planeeritud, tahaks rahus vannituba koristada …

anna kannatust

Mis teema selle emadusega on, et igaüks järsku eksperdiks kõlbab?

Ma tean, et emadele võib kogu aeg ka küsimata nõu pakkuda, sest ükski ema ei tea ometi paremini, mis tema lapsele (keda sa kunagi näinud pole) parem on, kui sina, suvaline võõras inimene, aga no see on juba absurdne. Tegin ühte keelegruppi postituse keeleteemalise küsimusega. Nimelt on mul mitu korda juhtunud, et laps tahab näiteks üle voodiserva roomata vms ja mina hüüatan automaatselt “ärme sinna lähme!” – aga samal ajal peas närib kahtlus, et “ärme lähme” pole ehk korrektne. Ja pange tähele, tegu on keelegrupiga, kuhu on postitatud ka poliituudiseid, nii et inimesed ikka kommenteerivad uudise keelekasutust, mitte poliitikat (kuigi Postimehe keelekasutus on muidugi poliitikaga tihedalt seotud, vahel jääb mulje, et keeleoskus pole sinna tööle saamiseks üldse vajalik).

Noh, mina sain ka oma vastuse (kõige korrektsem on “ärgem mingem”, seejärel kõnekeele kind of korrektne “ärme lähme” ja seejärel (st kõige halvem neist) “ärme mine” / “ärme lähe”), aga lisaks sellele sain teada, et:

1) Normaalne inimene ei meieta (sest otse loomulikult teab see kommenteerija selle ühe lõigu põhjal, et ma räägin kogu aeg meievormis)

2) Normaalne lapsevanem ei keela, vaid suunab tähelepanu kõrvale (ma tõsiselt tahan näha, kuidas te AINULT selle võttega hakkama saate, kui teil on laps, kes pole mitte ainult aktiivne, vaid … entusiastlikult suitsiidne? Tema lemmikmängud hetkel on nimelt juhtmete närimine, üle voodiserva roomamine ja diivanilt peaka hüppamine. Nii et see tähelepanu kõrvale juhtimine peaks tihti toimuma olukorras, kus sa vähemalt ühe käega hoiad temast kinni, et ta ei saaks üritada pesumasina pealt kraanikaussi hüpata.)

3) Normaalne lapsevanem räägib lapsega lihtsamate väljenditega, aga samas räägib rohkem ja selgitab, miks midagi ei tohi (bitch, kust sa võtad, et ma ei selgita? nagu kust sellest ühest lõigust selgus, et sellele keelule EI järgne pikemat juttu?)

Te (st maailm) olete tõesõna viinud mind olukorda, kus ma üks päev ütlesin Morksile netis, et tean ette juba, et hakkan selle lapsega rihma kasutama, ja siis enne, kui tema üldse midagi öelda jõudis, viskusin juba kaitsvalt selgitama, et mõtlen ikka rihma nagu ohelikku, mitte rihma nagu peksu. Ma olen muidugi seoses Sirru tervisliku seisundiga üldse närvihaige ja üleväsinud praegu. Kui saab selle olukorra selgemaks, siis loodetavasti rahunen veidi maha jälle (asja ei paranda see, et ta ema saadab tõsiselt sõnumeid selle kohta, et “aga äkki on luupus?”).

Ahjaa, sellega seoses meenub, et ütlesin ühele sõbrale, et olen nii kurnatud, et vahel ei saa enam aru, kust väsimuse ja depressiooni piir läheb (olin ise ka füüsiliselt veits off sel ajal, see teeb mind alati depressiivseks ka), ja ta ütles vastu midagi selle kohta, et ma ikka sotsiaalmeediakunn, et seal jätan nii ilusa mulje. Ma ausalt, käsi südamel, ei tuleks kunagi inimeste ilusaid pilte vaadates selle peale, et arvata, et nende taga kindlasti ilus elu ka on. Pigem vastupidi, ma olen üks neist, kes loeb näiteks instapostitust teemal “omg, mind on ikka ideaalse mehega õnnistatud, juba kolmas aasta koos, aga neid tuleb kindlasti 30, sest ma armastan teda nii vägaaaaaa”, ja mõtleb, et ju on suhe perses siis, kui on vaja niimoodi üle kompenseerida. 😀 Ja mina ise küll tunnen, et just kergelt depressiivsena tahan tavapärasest rohkem postitada lihtsalt ilusaid asju vms, mitte teistele näitamiseks, aga ise vaatamiseks, et meenutada endale, et ilusaid asju on ka olemas. Depressiivseid meeme saadan ma eravestlustes sõpradele, selle jaoks nad mul ometi on. Aga taas, täna on tegelikult igati ok päev.

P.S. Selle instavideo tegin ainult selleks, et saaksin teile ka näidata, kui taibukas mu konnapoeg vahel ikka on. Ta on ära õppinud, et näoli vastu puitpõrandat kukkuda ei ole meeldiv, nii et “korrektselt” roomab ta voodis ja vaibal ja mängumatil, kõval põrandal hakkas omal algatusel abivahendeid kasutama. Ja inimesele, kes küsis, kuidas ma tulen toime võõrastega, kes teda katsuda tahavad — mul tõesti pole seda muret kunagi olnud, ilmselt see, et mina näen selle armsa lapse kõrval välja nagu kodutu heroiinisõltlane, teeb oma töö.

anna kannatust · konnapoeg

Elus, aga vaevu

Tahtsin sel nädalal juuksed lühemaks lõigata, et neid lihtsam kammida oleks, aga loomulikult ei jõudnud nüüd seda ka

Mul on selline tunne, et ise ka hästi ei usu, et selle nädala peaaegu üle olen elanud. Mäletate, ma ütlesin juba mitme nädala eest, et Sirru oli haige? Noh, ta ei saanudki päris terveks. Või siis enamvähem sai ja tuli uus haigus, kes teab. Arstid küll mitte. Igatahes esmalt jäi haigeks, siis nagu läks paremaks, aga oli pidev väsimus, ja siis kahe nädala pärast lõi järsku palaviku ka 39 kraadi peale, et saaks pihta hakata see tore tants, kus on vaheldumisi kõrge temperatuur ja külm higi ning pidevad värinad. No ja igasugused sellised huvitavad sümptomid, nagu vahepeal tuimaks minevad sõrmeotsad. Nii et päris mitu päeva pidin mehe pärast muretsema ja käima kontrollimas, kas ta on jätkuvalt elus, sest meie voodis ta sel ajal muidugi ei maganud. No ja sellele lisaks üksi tegelema lapsega, kes on harjunud vaheldumisi emme sülest issi sülle saama (alguses me ei teadnud, kas on ehk viirus, siis ei julgenud teda talle üldse ligi lasta). Kõrge palavik tuli muidugi laupäeval, nii et esmaspäeval läksime Roccasse arstile, sest sinna sai lihtsalt kõige varem päriselt aja (tema perearst ei taha minu meelest kunagi teda päriselt näha, kui on vähegi võimalik seda vältida, ma üritan ta vist enda perearsti juurde üle tuua), aga ega meil siiani mingeid lõplikke vastuseid pole. Vähemalt saime välistavate testide abil igasugu levinumad viirused välistatud, aga põhimõtteliselt keegi ei tea praegu, mis tal täpselt viga on. Ootame ja vaatame, mida järgmine vereproov nädala pärast näitab.

Ahjaa, see oli minu jaoks esimene kord järeltulijaga kaubanduskeskuses käia ja see oli ausalt öeldes kohutav kogemus. St laps käitus normaalselt, aga ma kind of eeldasin, et tänapäeva kaubanduskeskustes ikka mingi normaalne ema ja lapse tuba on, kus ma saan ta hetkeks turvatoolist välja võtta, vajadusel teda toita jne. Rocca Al Mare keskuses oli selleks otstarbeks invavetsus mähkimislaud, mille ette oli asetatud … puust tool. No et juhuks, kui ma peaks tahtma kohe peldikupoti kõrval istuda ja oma last toita. See on täiesti absurdne ju. Kusjuures kogu see nali tiivas, kus on peamiselt lasteasjade poed, nii et nad ilmselgelt on teadlikud sellest, et lastega emad kulutavad oma raha seal küll, aga neile pole võimalik näiteks ühte normaalset tugitooli ja mängunurgaga pisikest ruumi eraldada? Ma isegi ei eelda, et see tasuta peaks olema, ma oleksin valmis maksma selle eest. Saan aru, et vanemate lastega saab Seiklusmaale minna, aga sellistele, kes veel ei jookse ega karga, pole midagi. Neil on pool tundi 4,5 eurot, ma oleksin valmis selle raha maksma diivani ja pisikese lasteaediku eest. Käisin isegi kõik kohvikud läbi, lootuses, et mõnes on mängunurk, et ma saaksin ta paariks minutiks käputama panna ja ise tassi kohvi juua, mkm, absoluutselt mitte midagi. Kas üldine eeldus on, et lapsed on kodus, kuni nad neljaseks saavad, ja siis hakatakse neid vaikselt inimeste sekka tooma v? Või et laps ongi rihmadega turvatoolis kinni teel keskusesse, seal keskuses ja seejärel teel koju, mis ka kiirema käigu puhul on igatahes kokku üle tunni? See viimane kõlab ju ülimalt ebameeldivalt.

No ja selle tralli tulemusel oli ta loomulikult koju jõudes üleväsinud ja ei tahtnud enam magama jääda. Kõige hullem oli see, et me oleks pidanud samal päeval korra veel tagasi minema (Sirru ei olnud sellises seisus, et teda üksi saata, isegi mitte taksoga, sest ta tõesti isegi ei kõndinud sirgelt), nii et ma kujutasin juba elavalt ette, kuidas mu laps karjub terve tee sinna ja tagasi. Õnneks päästis mu väikevend päeva ja tuli appi, muidu oleks ikka päris hull olnud. No ja siis järgmisel päeval saime seda nalja uuesti teha, sest arst saatis mehe koroonatestile ka. St laps on autos enamvähem ok, aga kui ta seal kas või kaks minutit magab, siis pärast seda on ta taas kaks tundi üleval, iga hetkega järjest halvemas ja halvemas tujus.

Ehk siis olin samm sellest, et ka lõpuks Tik-Toki konto ära teha, et saaksin postitada videosid oma nutmisest, nagu tänapäeval kõigi kuulsate emmeblogijate seas moes on. Mu elu on nii raske, palun laigi ja subskraibi! Isegi juuksurisse pole mul õnnestunud minna, sest no ma saaksin ju minna ainult tema uneajal, sest ma ei riski hetkel last isaga üksi jätta — aga selgus, et kohaliku juuksuri päevaplaan on juba üllatavalt tihe, ei ole sugugi nii, et helistad ja ütled, et tuled nüüd kohale. Ma ei taha isegi moekat soengut, tahaks lihtsalt pool patsi maha lõigata, et lihtsam kammida oleks ja nii tihti peeglist ülemist pilti nägema ei peaks. Vähemalt titt on selle kõige juures jätkuvalt armas.

P.S. Miks mul ei vea Star Trekiga? Lõpuks ometi on tehtud Star Trek, mis ka tõesti hea on ja mida ma ise kõigile soovitan. Ja mul on nüüdseks KAKS korda arvuti episoodi viimase kümne minuti peal üles ütlenud. Esimesel korral mõtlesime, et mingi uuendus lõi asjad vussi, teisel korral saime aru, et kõvakettad, millelt asjad jooksevad, hakkavad üles ütlema. Aga mul on siiani nüüd viimati vaadatud osa lõpp nägemata.

anna kannatust

Jälle olen ma kriminaal

Need klaasid seal taga on mu probleemide allikaks

Ütlen alustuseks kohe ära, et te ei pea mulle ütlema, et ma debiilik olen, ma saan ise ka aru, et oleksin ma vaikselt oma elu elanud ja poleks ise ametiasutusi torkima läinud, oleksin võinud terve elu rahulikult ära elada, aga nüüd pean tegelema selle jamaga. Nimelt ostsime me kodu nii, et ostulepingus oli kirjas, et hiljuti on paigaldatud õhksoojuspump ja terrass kinni ehitatud, mis kumbki ei vaja ehitusluba, aga tuleb kanda ehitisregistrisse. Noh, te juba teate, kuhu see lugu läheb, eks?

Kuna terrassikatus laseb veits läbi, tuli mulle seoses sellega meelde (kõigest aastake pärast ostu), et ahjaa, registrisse ka vaja kanda, nii et läksin internetti seda tegema. Pärast väikest kirjavahetust ametnikuga selgus, et a) õhksoojuspumba paigaldamine on ehitusseadustiku mõistes “ehitise ümberehitamine, mille käigus paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse tehnosüsteemi, mis muudab ehitise omadusi, sealhulgas välisilmet”*. Selline asi loomulikult eeldab projekti. 😀 Ja terrassile katuse paigaldamine suurendab hoone ehitusalust pinda, mis on taas luba nõudev töö. Saatsin uue meili ja küsisin, et kas ma saan ehitise seadustamist puudutavast jutust õigesti aru, et ma pean nüüd kuidagi tagantjärele esitama projekti juba tehtud tööle (pump) ja teisele tehtud tööle (terrass) auditi tellima. Nüüd ootan vastust, kuigi ju ta mulle jah ja jah ütleb, mis seal muud öelda on. Kuigi uudiseid lugedes tekib tunne, et äkki peaks hoopis küsima, kui palju selliste lubade eest siis kohustuslik altkäemaks on, aga meili teel vist ei sobi. Igatahes kogu see jama ning ilmselt peatne raha- ja ajakulu ainult selle pärast, et ma mõtlesin, et tahan olla seaduskuulekas kodanik ja eelmise omaniku tehtud muudatused registrisse kanda.

* Mis mõttes on õhksoojuspumba paigaldamine ehitise ümberehitamine? See on täiesti absurd ju, üks väike kast toas ja teine väike kast väljas … Mulle kõlab see küll lihtsalt nagu riikliku tasandi väljapressimine. Aga no ega ma sellest terrassiasjast ka aru ei saa — terrass oli ju alati olemas, majaplaanilgi, kuidas see ehitise pindala siis sellest suurenes, et talle katus ka peale pandi? Kusjuures isegi osaline katus on alati olemas olnud, ca 1/3 oli varem juba katusega kaetud, 2/3 lisati hiljem pluss siis kahte külge klaasid (kahes küljes on majasein). Olen siin linnaosas näinud näiteks sellist kasvuhoonet, kus üks kasvuhoonekülg on majasein. Selle ehitaja peaks üldse vist vangis olema siis, sest ilmselgelt on tegu tema elamu suurejoonelise laiendamisega.

P.S. Teisel, aga veidi haakuval teemal. Ma logisin üle hulga aja maanteeametisse sisse. Ja avastasin, et mul on üks auto veel — rohkem kui kümne aasta eest ära müüdud auto on jätkuvalt minu nimel, st nad pole seda registrist eemaldanud. Ainus jama on selles, et otse loomulikult ma enam ei mäleta, kuhu/kellele ma selle täpselt müüsin, ja lepingut mul ammugi alles ei ole. (Tegelikult ma isegi ei mäletanud, et mul selline auto kunagi olnudki on, aga väikevend ja isa kinnitavad, et on küll, isal oli piltegi näidata.) Ja selgub, et ilma müügilepinguta on Eesti riigis TÄIESTI VÕIMATU seda autot registrist eemaldada. Nüüd see jääbki registrisse, kuni ma ükskord ära suren, ja siis läheb see olematu auto pärandusena minu pärijatele. Ja nii aegade lõpuni. Eesti riik variseb merre, mäed saavad liivaks, aga see auto on ikka registris.