anna kannatust

Siin e-riigis käib kõik nii ladusasti

Lasin endale rasedajope asemel hoopis selle vahejupi kinkida – hetkel on kitsaks tõmmatud, hiljem saab soovi korral ka kandekoti peal kasutada

Ehk siis jah, ta vingub jälle! Nagu te ehk mäletate, olen ma nüüd juba mõnda aega abielus ja seoses sellega on mul ka uus nimi. Ja seoses selle uue nimega on mul juba olnud umbes MILJON viperust. Esimene neist polnud otseselt seotud e-riigiga, vaid pangaga. Mul olid pangas kõik andmed muudetud, olulised kaardid juba uue nimega käes jne … Ja siis saadeti mulle järsku vana nimega uus kaart. Küsima minnes selgus, et keegi ei tea, miks ja kuidas nii juhtus, sest süsteemis oli igal pool uus nimi. 😀

Siis tuli aeg tuludeklarit esitada. Ja loomulikult ei saanud ma maksutagastust kohe kätte, sest selgus, et mul oli seal kontoandmete juures jätkuvalt vale nimi. Okei, raputan tuhka pähe, tookord OLI minu viga see, et ma eeldasin, et e-riigis võiks need nimed automaatselt muudetud saada. Tookord muutsin nime ära, sain raha kätte ja elasin õnnelikult edasi. No ja nüüd olen ma ametlikult dekreedis, eks ole. Võite ühe korra arvata (sest kolme teil vaja ei lähe), kas ma sain kohe õnnelikult raha kätte või oli seal “viga kontoandmetes”. 😀 Kas tõesti on palju tahetud, et kui ma olen juba ametlikult nime ära muutnud, maksusüsteemis seda eraldi muutnud jne, siis muutuks see automaatselt ka haigekassas? Igatahes, kui näete mind nädala pärast toiduabi järjekorras, siis ma ei saanudki oma raha kätte. Kuigi tegelikult sain täna andmed taas õnnelikult muudetud ja abivalmis daam telefonis kinnitas, et nüüd on kõik hästi, ja mees saatis ka hommikul just kulutamisraha, nii et loodetavasti siiski mitte.

Aga ma loen nüüd mulle saadetud raamatut edasi, enne kui autor küsima tuleb, kaua ma jokutan. Eile näiteks magasin terve päeva lihtsalt maha, kuidas nii saab. Olen nimelt tõesti jõudnud sellesse punkti, kus mul tõesti pole pea ühtki kohustust enam. Jalutan ja kütan ahju ja lihtsalt elan. Vähemalt jõudis see jope vahejupp täpselt õigel ajal kohale, enne kui päriselt külmaks läks. Muidu laseksin praegu ka Cyruse vana jopega ringi.

anna kannatust

Kiidan heaks

Mina aeglaselt tipptunni ajal mööda Lasnamäe kanalit edasi nühkimas

Pidin täna ringi sõitma ja mitmes kohas nägin inimesi, kes parajasti tegelesid (linna) puudele jõulutulede paigaldamisega. Mind ajavad närvi liiga varased jõululaulud, aga absoluutselt kõik valgusallikad kiidan ma küll heaks. See vihm ja pimedus käib ajudele ju, isegi ostsin esimest korda elus jõulutuled. Ostmisega kahjuks asi ka piirdus, sest ilmselgelt ei oska ma lugeda, nii et alles kodus sain aru, et toitejuhe tuleb sellistel eraldi juurde osta. Nii et eks ma pean nüüd uuesti poodi minema. Vähemalt nägin selle käigus juba ära, kui palju tulesid ka juurde vaja oleks. Aga iseenesest pole me isegi hiljaks jäänud ega midagi, naabritest ka hetkel ainult üks maja blingib.

Muidu ei ole mul vist suurt midagi öelda, igav elu on olnud. Ühe teema lisan ehk teiste harimiseks, mida jõulude ajal suguvõsaga laua taga istudes vältida, et ootamatult tüli ei tekiks. Ei, mõistatage ise, millest jutt käib (vihje, ei ole teemaks pagulased või vaktsiinivastased vms), ma lisan oma isalt viimases telefonikõnes kuuldud vihase tsitaadi:

Minult ei saa need si*akotid küll enam mitte midagi. Suvi otsa on nad meie kulul liugu lasknud ja end täis puginud, mida neil veel vaja.

Ahjaa, kurtsin ämmakale, et minu poolest võiks see titt homme tulla, ma ei jaksa enam. Ta naljatas vastu, et nädala pärast ei loetaks teda enam enneaegseks, nii et järgmisest neljapäevast võin hakata erinevaid rahvatarkusi proovima. Guugeldasin seda ja tundub, et ei ole seal midagi keerulist, tuleb lihtsalt hakata pärast sauna trepi peal seksima (kas saunalava astmed loevad?), soovitatavalt ohtra nibude näppimisega. Kõlab nagu miski, mille pealt võiks OnlyFansis teenida, kui juba asjaks läheb. 😀

anna kannatust

Jälestan silmakirjalikke inimesi

On palju asju siin ilmas, mis mind natuke (või natuke rohkem) närvi ajavad. Siin on üks lahtine nimekiri.

Esiteks inimesed, kelle järel ma ootama pean. Kui on kokku lepitud, et midagi tehakse mingiks ajaks ära, siis võiks see nii ka olla, mitte nii, et ma pean ette arvestama juba, et see inimene raudselt jääb neli tundi hiljaks. Samas tuletas see eelmise nädala tõlketöö kohe meelde, miks ma ei saaks iial vabakutseline tõlkija olla — kohe, kui mind panna olukorda, kus mul pole kindlat rutiini, ei suuda ma enam normaalsel ajal tööga pihta hakata ja kõik jääb viimasele minutile. Ka siis, kui ma teen terve päeva vabaks, et just selle asjaga tegeleda, mu aju lihtsalt ei hakka tööle, sisemus karjub, aga ma EI tööta. Selleks, et olla tõhus, peab mul olema võimalik endale mingi rutiin ehitada (ja ka see töötab teatud tingimustes).

Vahemärkusena olgu öeldud, et see oli üks huvitav tõlge kõigile Eesti politseiriigi teemal kirejatele. See oli nüüd siis viimase kohtuastme otsus (ma ei jaga mingeid saladusi siin praegu, see lahend on prantsuskeelsena täiel kujul netist leitav), kus esimese hooga mõisteti kahele tüübile neli tuhat eurot trahvi (per koon, mõistagi) kohtu solvamise eest. Ja kui keegi mõtleb, et nad üritasid kohtusaalis kohtuniku pihta sülitada või kasutasid seal inetuid sõnu vms, siis te eksite, nad kirjutasid neli blogipostitust, kus kritiseerisid olemasolevaid kohtulahendeid viisil, mis Prantsuse riigi (või noh, vähemalt kohtu) meelest kahjustas kogu kohtusüsteemi mainet ja kvalifitseerus seega kohtu solvamiseks. Tuhat eurot blogipostituse kohta, kusjuures pange tähele, kirjutajaid oli ju kaks, vaevalt nad neid kõiki päriselt koos kirjutasid.

Ehk siis oleks meil siin selline elu, istuksime me Varrokesega mõlemad juba võlavanglas ja jagaksime õnnetult kuivikuid. (Jah, ma olen kursis sellega, et tavaliselt on naised ja mehed eraldi vanglates, aga kas te tõesti arvate, et ta oleks nõus meestevanglasse minema? See oleks ilmselgelt liiga gei ju. Ta on heteroseksuaalne mees, kes ei mõtle homoseksile, seega peaks ta olema segavanglas. Kui sellist veel ei ole, siis tehtagu!) Rääkimata sellest, et sel ajal, kui meil oli esimene lockdown ja rahvas nuttis, sest sõbrad võisid ainult kahekaupa jalutada, käisid Prantsusmaa politseinikud ka väikelinnades pahandamas emadega, kes lapsega kahekesi liiga kaua omaette pargis olid, sest ilmselt iial ei tea, millal koroona põõsast ninna kargab vms. Me oleme nagu või sees olnud siin.

Teiseks. Eestlased, kes ei saa aru, kus riigis nad elavad. Nagu jumal hoidku, vaata aknast välja ja pane helkur külge. Paari päeva eest oleksin õhtul kell kaheksa peaaegu sõitnud üle lapse, kes tuli JOOSTES põõsa tagant ja jooksis üle ülekäiguraja. Mitte üht helkurit. Ma saan aru, et ega nad Lasnamäel loetud ei ole ja lapsed ongi lollid, aga kas papat-mammat siis ka ei huvita, kas nende laps ellu jääb? Ja ma sõitsin kiirusepiirangust aeglasemalt, sest ülekäiguraja lähedal olid mingid muud inimesed ka, nii et ma tahtsin näha, kas nemad hakkavad sebra poole astuma või mitte. No ja täna sõitsin ma koju ja minu ees ületas sõites teed jalgrattur, kellel taas polnud ühtki helkurit peale selle standardvarustuse rataste küljes. Nii et pani mul nina eest läbi ja alles siis sain ma aru, et … rattal oli ka lapseiste ja selles istmes laps … Nagu tõesti, kas raske oleks vähemalt lapsele helkuritega riided selga panna v? Ma näen neid siin jalutades, pooled helgivad ka tänavalambi paistel nagu jõulupuud, ja hea ongi.

No ja siis tulin ma koju ja läksin jalutama. Ning kilomeetrikese pärast avastasin, et viskasin autovõtmed tuppa, aga sealt võtmekonksu all riiulil olevast helkurihunnikust ei võtnud midagi. (Mul on need, mis ümber käise käivad, et saaks kiiresti iga erineva jope külge panna.) Ei saa ju inimesele pahaks panna, ikka vahel ununeb. Proovige ometi natukenegi mõistmist üles näidata, kes meist siin ikka patuta jne.

Kolmandaks. Inimesed, kes sõltuvad liigselt välisest valideerimisest. Ainult iseendast räägin praegu. 😀 Olen kolm nädalat järjest igal nädalal Duolingos tahapoole kukkunud, sest nad muutsid oma süsteemi, ja see ajab mind NII ebaratsionaalselt närvi. Sest pole oluline, kas sa õpid, oluline on, kas joonistatud öökull sind selle käigus kiidab.

Neljandaks. See, mis hetkel Rittenhouse’i ümber toimub. Ma saan igati aru, miks teda süüdi ei mõistetud — kui asitõendeid vaadata, on täiesti selge, et polegi seaduslikku põhjust teda süüdi mõista. Nii lihtsalt on, nii et ma ei saa aru neist demokraatidest, kes internetis kisavad, nagu oleks tegu räige ülekohtuga. Kohus lähtub seadustest, seaduse kohaselt oli kõik korrektne. Aga moraalsel tasandil on vale nii see, et tal on vanemad, kes üldse lasevad 17aastasel sellisesse olukorda sattuda, kui ka see, et vabariiklased üritavad temast praegu mingit kangelast teha. Põhimõtteliselt laps tappis mitu inimest olukorras, kuhu ta poleks pidanud üldse sattuma (ja kuhu ta kogu saadaoleva info põhjal TAHTIS sattuda), seda käitumist ei peaks heroiseerima. See on lihtsalt kurb. Ja teiseks on see kahjulik. See kohtuotsus on küll ainumõeldav, kuid kahjuks annab see paratamatult ka hagu teistele vaimuhaigetele (mõlemalt poolt “rindejoont”), kes end vabadusvõitlejatena näevad.

P.S. Kui te tahate midagi toredat, mis tõesti on selline feel-good ja keegi ei saa igas osas surma ja naljad on sõbralikud jne, siis Ted Lasso on see sari. Esimene hooaeg ei tõmmanud mind nii hullult käima (seda enam, et pool ajast tundsin, et ma saan kõigist sõnadest subtiitriteta aru, aga lausete tähendusest ei saa, sest ma tean USA slängi, aga mitte briti oma), aga teine oli juba meganunnu. Point siis selles, et Ameerika jalgpalli treener satub Inglismaale jalgpallitreeneriks (mitte, et ta jalgpallist väga midagi teaks sel hetkel) ning sari jälgib seda, kuidas see eluke neil seal veereb, tüüpiliste (stereotüüpsete) jalgpalluritega, kes kõik tahavad olla peategelased, aga mõni on ikka pallipoiss jne.

anna kannatust

Jälle need sõnad, sõnad, sõnad

Ei saa me eemale sellest teemast, alles kurtsin, et ei lasta sojapiima piimaks kutsuda, nüüd olen ise selle joone teisel pool. Läksin nimelt Prismas hoogu, nägin sarnast pakki (ma ei viitsinud seda päris õiget otsida) ja ilma üldse verbaalsele keelele mõtlemata lasin end pildikeelel petta. Nimelt oli sellel asjal eesti keeles kirjas küll, et see on maasikakissell, aga minu mõtted olid kohe sellel imelisel ja kahtlemata ebatervislikul asjal, mida paljud rootslased hommikusöögiks söövad. Teate küll, midagi sellist kreemi ja tarretise vahepealset, mis on piimaga NII HEA. Noh, selgus igatahes, et see asi, millel oli eesti keeles juures kiri kissell (ja tglt oleks ilmselt rootsikeelne soppa ka pidanud vihje andma), pigem selline lääge jook, mille sihtgrupp mulle täiesti aru saamatuks jääb. Kes see tahab sihukest asja?

SEDA lootsin ma tegelikult muidugi saada

Ma lihtsalt olen vaadanud, et mõni teine välismaine hitt on viimase paari aastaga järsku populaarseks saanud. Näiteks mõne aasta eest oli pumpkin spice latte veel selline imeasi, et eestlane sai seda ainult Soome laevas olevast Starbucksist, aga nüüd müüb iga hipsteriurgas (ärge ostke, see on lääge solk). Nii et tõesti mõtlesin rõõmuga, et ju on ka mu maasikakreem lõpuks Eestisse jõudnud. Seda enam, et normaalselt guugeldada seda ju ei saa, sest eesti keeles on maasikakreem hoopis teine asi, eeldaks selle nimega mingit kohupiimakreemi sarnast konsistentsi. Aga võta näpust, kaks eurot nagu maha visatud.

Väike lisalugu, ka keelest. Õpetasin Cyrusele selgeks sõna väntsutama, sest tema ja ta õde mõlemad rabavad Freddy igal võimalusel sülle ja tassivad teda mööda elamist ringi, kuigi kass ise tahaks üldiselt tagasi oma toidukausi juurde minna, vaatama, kas ehk on varsti söögiaeg. Ja inglise keeles polegi nagu selle kohta head sõna, manhandling on peaaegu see, aga minu jaoks natuke teise varjundiga. Igatahes hoiatasin ette, et kui aasta aja pärast siin majas pidevalt käratatakse, et “ÄRA VÄNTSUTA KASSI!”, siis hoidku kõrvad lahti, sest on täiesti 50/50, kummale see käratus siin mõeldud on. Võib-olla ma olen lihtsalt kade, sest ma ise ei jaksa seda seitset kilo hetkel ringi tassida.

Ja kolmas minilugu. Meil rasedajoogas loetakse tihti tunni alguses tunnis käinud naiste sünnituslugusid. Viimases tunnis oli lugu naiselt, kelle rasedus oli juba 41 nädalat ja kellele öeldi, et kui ta järgmiseks hommikuks ise sünnitama ei hakka, kutsutakse sünnitus esile. Ja ta ütles oma kirjas nii kenasti, et läks mehega veel veidi tülli, sest tema tahtis oksütotsiinitaset tõsta, lootuses, et see algatab sünnitustegevuse, aga mees tahtis magama ära minna. See on nagu kõige viisakam eufemism, mida ma kunagi kuulnud olen selle kohta, et “üritasin keppi nuruda, aga mees tahtis magada”. 🤣 Nimelt oksütotsiini vallandumisele organismis aitavad kaasa igasugu füüsilised õrnutsemised, käesurumisest ja kallistusest kuni seksini välja, aga orgasm on siin muidugi see imerohi.

Hilisem täiendus: mulle tuli veel see ka meelde, et kõige lahedam kokandusalane mahuväljend, mida ma tean, pärineb Martha Washingtoni kokaraamatust, kus oli an egg’s worth of butter. Täiesti geniaalne mõõtühik lihtsalt.

anna kannatust

Lihtsalt mööblijutt

Minu põnevas elus on vahepeal juhtunud see, et titetuba on peaaegu valmis. Ehk siis tapeet on seinas, nii paljukest kui ma seda sinna panna tahan, tite enda mööbel on ostetud ja koos ning ülejäänud kraam (tugitool ja vaip, ega sinna muud vaja ei ole alguses) välja valitud. Uued rulood peaks ka sinna panema, aga sellega pole õnneks kiiret. Ma meie tuppa tuleva beebihälli sain ühe suurepärase blogilugeja käest, nii et selle pärast ei pea muretsema — ja oi kui palju vandumist sellega kaasnes, sest üks kulunud peaga mutter tuli välja puurida, et saaks uued mutrid asemele panna, aga lõpuks sai tulemus väga super. Igatahes mõtlesime, et tegelikult võiks sellele lisaks lapse oma tuba suurema voodiga ka ikka kohe alguses valmis olla, sest see annab ühele vanematest võimaluse vajadusel vahepealt uksed kinni panna ja lapsega teise maja otsa minna, et teine vanem veidi rahu saaks. Nii et sellest ei saa alguses mitte otseselt titetuba, vaid titega tegelemise tuba, kus talle voodi ja kummut ning lapsevanemale tugitool jne.

Valisime lõpuks voodi ja kummuti YappyKidsist, mille kohta ma olin varem ainult ülipositiivseid ja ilmselgelt kinnimakstud postitusi näinud (ja oskasin kahtlustada ka, et neid ei peaks ehk puhta kullana võtma, aga siin-seal nägin lisaks ka mõnda kiitvat kommentaari, nii et julgesin ikka tellida). No näiteks Malluka ja Marimelli sulest (kuigi mõlemad ütlevad kohe ära, et isiklikku kogemust neil tegelikult pole). Ja minu mittesponsoreeritud arvamus päris NII roosiline ei ole. St mööbel tundub igati okei (näiteks voodikülge on ülilihtne kergitada ja langetada, voodipõhja saab panna ka kalde alla jne), kuigi me pole saanud seda ju veel reaalse kasutusega testida, aga kummutit kokku pannes sattusin nii segadusse, et kirjutasin neile, sest sahtlid jooksid mingitel kolmeosalistel siinidel ja no ma lihtsalt EI SAANUD kuidagi nende kinnitamiseks ühte õiget auku kätte. Tegin pildid oma murest ja puha ning võtsin nendega ühendust, kusjuures ütlesin ise ka, et minu eeldus on, et need siinid PEAVAD käima vähemalt kaheks osaks lahti, et ilmselt ma ei suuda lihtsalt välja mõelda, kuidas. Me nimelt jõllitasime siin kolme inimesega seda juhendit ja neid siine ja no ei mõelnud välja. Ja YappyKids, kes lubas, et nad vastavad mõne päeva jooksul, ei vastanud lihtsalt … mitte kunagi. Või noh, ma kirjutasin neile vist teisipäeval, täna on sellest lugedes neljas päev, nii et internetiajastul võib vist selle kohta öelda “mitte kunagi”, seda enam, et küsimus oli lihtne. Õnneks sattus vahepeal juhuslikult külla sõbranna, kes oli samasuguseid siine varem näinud ja teadis, kuhu pressida, et need kaheks jupiks laiali käiks. Aga firmat ennast huvitad sa ilmselgelt ainult nii kaua, kuni nad raha kätte on saanud. Ma ei tea, kas Eesti ettevõtted on mind ära hellitanud, aga eestlastega suheldes pole vahet, kas jutt käib kallima või odavama otsa firmast, kõik alates Oriensist kuni Pesapuu või kas või Seegi mööblini on viitsinud kliendi küsimustele vastata ka PÄRAST seda, kui papp tasku aetud. Ehk siis järelteenindus jättis seekord veits soovida, nii et ma kiusu pärast kohe ei pane ühtki linki siia ning madratsi tellin kuskilt mujalt. 😀

Ma tegelikult oleksin ise eelistanud üldse praegustes oludes Eesti firmat toetada, aga ma olen nii pirtsakas, et mulle ei meeldinud ükski muu asi. Või kui meeldis, siis värv ei meeldinud, sest mulle ei meeldi valge mööbel. Vahepeal mõtlesin juba, et ostan valge mööbli ja värvin ise ära, aga olgem ausad, siis kasvaks mu laps lihtsalt valge mööbliga ja ma mõtleksin ta ülikooliminekuni, et ma järgmisel nädalal värvin. Ma näiteks tellisin vahepeal elutuppa uued rulood ja sain need oktoobri keskel ka kätte, aga kui keegi teist arvab, et need kas või elutoa põrandale jõudnud on, siis ta eksib. Ja noh, kui on üks äri, mis praegu jätkuvalt õitseb, siis on see kõik ehitusega seonduv, nii et ilmselt Eesti mööbliettevõtted pole ka pankrotiäärel. Kui meil enda voodiga see jama oli ja kaalusime, et saadame esialgse firma pikalt ja maksame Oriensis veits juurde, siis jäi näiteks asi muuhulgas selle taha, et neil oli parajasti järjekord “vähemalt kolm kuud”, sest tellimusi oli lihtsalt parajasti nii palju (jah, koonerluse taha jäi ka, ma ütlesin MUUHULGAS). Nii et ilmselgelt nad päris peost suhu ikka ei ela.

Ahjaa. Teine asi, mis mind üldse kogu mööbliga seoses häirib, mitte seoses ühegi konkreetse firmaga, on see, et ma olen nüüdseks korduvalt näinud klausleid stiilis “kontrollige kogu kaup üle kulleri juuresolekul, hilisemaid pretensioone ei arvestata”. Selle ühe tellimusega sain mina näiteks ca 30 juppi. Kas te olete kunagi proovinud kullerile öelda, et “kle, istu joo tass kohvi ning tee tunnike aega parajaks, kuni ma üle vaatan, kas kõik 30 juppi on a) olemas, b) terved ja c) need, mida vaja” (sest kontrollima peab ju ka seda, et midagi puudu poleks, mitte ainult seda, et kõik terve oleks)? Tahaks kohe teada, mis see kuller vastu ütleb. Mina ausalt öeldes ei ole, olen hea õnne peale välja läinud ja siiani on ikka vedanud. Aga väikevend näiteks tellis mingi hetk seisulaua ning pakki avades selgus, et lauaplaat oli katki. Vahetati ilma suurema kobinata välja ja kõik super. Aga kas siis selle klausliga kohtades öeldaks selle peale, et ise olid loll, et kulleri juuresolekul kõiki pakke lahti ei teinud? Kuidagi absurdne. Seda enam, et me ei räägi siin ainult odavatest kohtadest, kui me juba vähegi keskmisesse ja kõrgemasse hinnaklassi jõuame, tundub mulle, et kui ma ka tõesti ise ühe voodipulga ära lõhun, siis firmale oleks ju ometi kasulikum selle järelteeninduse raames mulle lihtsalt uus pulk saata, lootuses et ma neid ka sõpradele soovitan, mitte hakata näkku panema.

Aga see ei ole üldse kurtmine, tegelikult olen ma väga rahul, et kõik nüüd koos on. Isegi ema jättis ütlemata, et “issand jumal, LAPSE tuba ja NII tumedates toonides” (eks te öelge ise, kui tahate), nii et hea päev. Nüüd on vaja ainult sobiv madrats leida, sest valik on üle mõistuse suur ja ma ei jaksa lugeda enam seda jura teemal “kookose-tatramadrats on ikka kõige parem” ja “no kõik tatraga madratsid välistaksin ma juba eos”. Nii et liigume tagasi punkti “eks ta magab siis (loodetavasti) puhaste mähkmete hunnikus, kui vaja”.

P.S. Kuna siin on vahepeal igasugu imelikke inimesi, siis äkki oskate imeliku probleemiga nõu anda. Ma siin sain kingiks pisut raha. Ja mulle raha väga meeldib! Aga … See raha on American Expressi kinkekaardil. 😀 Ja no ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda sealt kätte saada, Wise ja PayPal ei toiminud. Kas on üldse mingeid variante peale selle, et lasta see mõnel USA sõbral rahaks teha ja siis mulle üle kanda?

anna kannatust

Polegi ammu päris niisama vingunud (normaliseerigem kinginimekirjad)

Nii et võiks ometi. See praegune ilm teeb mind nii uimaseks ja aeglaseks ja (muuhulgas mõtte-)laisaks, nii et ega midagi peale vingumise ei jaksagi kohe teha. Teate, mis mind ajab täna närvi? Hetkel on kuidagi selline aeg, et konkreetselt igal nädalavahetusel on kellegi sünnipäev ja no ma EI VIITSI kingitusi valida. Ma olen jõudnud vanusesse, kus mulle ei meeldi isegi kinke SAADA, sest ma tean ette, et ma võin öelda, et ma ilgelt tahaksin lillat ükssarvikut ja ideaalis võiks see olla Tori tõugu, aga 99% tõenäosusega saan ma näiteks punase lehma, sest külaline läks poodi ja TALLE meeldis lehm rohkem. Ehk siis sellise kingivahetamise tulemus on peaaegu alati see, et inimene saab endale midagi, mis pole nagu PÄRIS SEE, mis ta ise oleks valinud.

Hulga parem variant oleks, kui meil oleks soovinimekirjad — no nagu ameeriklastel on baby shower’i jaoks baby registry ja pulmade jaoks wedding registry, nii et vastavalt sellele, kas abiellub mu vend või lehma lellepoeg, valin ma sealt nimekirjast pesumasina või paki niiskeid salvakaid. Suurem osa neist nimekirju võimaldavatest saitidest (Amazon näiteks) pakuvad ka võimalust midagi kamba peale osta (point on selles, et kui midagi ära valitakse, kaob see nimekirjast, et keegi kolme pesumasinat ei ostaks), mis oleks eriti tore, sest meil tutvusringkonnas on natuke see komme, et üritatakse kamba peale mingi suurem kink osta — mis mõttena on hea, aga tegelikkuses on hea ainult siis, kui sa TÄPSELT tead, mida inimene tahab, mitte ei kuluta kamba peale paarisadat eurot, et osta talle kink, mida ta ise ei ostaks ja mida ta nüüd ümber ei saa vahetada.

Aga selle asemel oleme me olukorras, kus üheksal juhul kümnest, kui sa küsid, mida keegi sünnipäevaks tahab, ütleb ta “ah, ei midagi”. Vastupidises olukorras olen mina ise läinud lihtsalt seda teed, et ütlen, et “ma pakun süüa, too mõni hea kook” vms. See oleks teine lihtne variant, ma ei viitsi kunagi süüa teha, mulle oleks idekas see, kui inimesed tulevad sünnipäevale ja kingituste asemel toob üks salatit ja üks snäkke ja üks juua jne.

Ühesõnaga. Ma armastan oma sõpru, ma ei taha neile kasutut koli kokku osta. Miks meil ei võiks olla kultuur, kus inimesed (küsivad ja) saavad kinke, mis neid päriselt rõõmustavad.

anna kannatust · idiots

Miks ma pean jälle koroona jutuks võtma?

Viimane punkt on see huvipakkuv

Õige vastus on, et selle pärast, et meie valitsusel ei ole sel teemal mitte mingit normaalset kommunikatsiooni ja see ajab mind nii närvi. Mäletate, ma kirjutasin juba kahe kuu eest sellest, et ei tea, kas mina kui aprilli alguses vaktsineeritu peaksin koju tulles isoleeruma või mitte? Noh, TÄNA sain lõpuks õige vastuse teada, sest AirBaltic saatis mulle ülaloleva kirja.

Ehk siis jah, nüüd on tõesti nii, et Cyrus ei pea isolatsioonis olema, aga mina pean, sest mul sai viiendal oktoobril kuus kuud täis. TÄIENDUS: KRIIS.EE (NENDE PEATOIMETAJA NÄOL) VÕTTIS MINUGA ÜHENDUST JA ÜTLES, ET AIRBALTICU INFO ON VALE NING TEGELIKULT VÕIB SIISKI 12 KUUD PÄRAST VIIMAST SÜSTI RAHUS RINGI HOORATA (ehk mitte päris selles sõnastuses, parafraseerin siin). Nii et järgnevad koroonalõigud on nüüd paranoiku lämin, aga ajaloolise tõe huvides jätan siiski alles (väikeste muudatustega, et ladusam oleks).

Õnneks arsti juures käia on siiski lubatud, muidu oleks päris nirusti. Muide, Cyrus vaktsineeris alles suve teises pooles just selle pärast, et ma suures paranoias lasin tema vaktsineerimist suht viimse hetkeni edasi lükata, et oleks ikka kindel, et sünnitustähtajaks ja paar nädalat pealegi veel kuus kuud viimasest vaktsiinist täis poleks — sest nende suvalisel hetkel välja tilkuvate infokübemete põhjal pole iial võimalik ennustada, mil on väikeses kirjas kuskil, et kui kuus kuud möödas, siis naisega haiglasse kaasa või sinna hiljem külla ei saa. Ja arvestades meie riigi (ja tegelikult ka iga teise riigi) senist vaktsineerimisplaani, siis no mina küll ei mängiks selle peale, et kui nad järsku nii otsustavad, siis kõigile soovijatele lisasüsti üldse saada oleks. (Plaan on muidugi seal kehv sõna, aga ma ei tea, kuidas teisiti nimetada seda asja, mille Tanel Kiik peldikupaberi servale kritseldas, et seda siis kokku käkerdada ning seda Irja Lutsari ning erinevate osakondadega jalkamänguks kasutada.)

Ja kõige rohkem ajabki mind närvi see, et see info ei ole vabalt kättesaadav ja seda tegelikult ei edastata selgelt inimestele. Sest näiteks praegu ma ei tea, kas ja mida muud see mulle tähendab. Kui mul oleks näiteks tööl positiivse testiga kolleeg, kas siis mina peaksin isolatsiooni jääma, aga Cyrus ei peaks? Sest avalikult räägitakse ju ainult sellest, et vaktsineeritud ei pea seda tegema, kui laps või kolleeg haigestub. Irja Lutsar ütles täna, et antikehadega inimestele võiks mingi tõendi anda — aga isegi tema ise ei tea, mis see vajalike antikehade piir võiks olla. Ja vähemalt mulle jääb mulje, et igasugused ettepanekud on lihtsalt suvaliselt kübarast välja tõmmatud. Ja ma ei tahtnud alguses “kübarast” kirjutada, aga ma olen viisakas inimene.

Jah, nii on

Meile tulevad oktoobri viimasel nädalal külla välismaa kolleegid, kellega ma väga tahaksin kohtuda. On see mulle üldse ohutu? On minuga kohtumine neile ohutu? Kas selle teada saamiseks peaksin ma oma raha eest antikehade testi tegema? Kui palju minu vaktsiinikaitse on kehvem mu kolm kuud hiljem vaktsineerinud mehe omast?

Ma tahaks plaati vahetada ja mõne positiivsema noodiga lõpetada, aga ma ei viitsi rääkida oma elust, sest mul siin ei toimu ju midagi peale tüüpilise rasedaelu. Musi ronis oma esimese 7a+ raja ära, sellest võin rääkida. Nagu üks tuttav juba Facebookis rõhutas, siis VIIE katsega, mitte neljaga! 😀 Esimesel päeval jõudis kolm korda proovida, teisel viis esmalt ekspressid üles ja siis ronis teise katsega kohe ära. Eestlasele poleks 7a+ vist nii oluline, meil siin püütakse pigem seda esimest seitsmega algavat raskusastet, aga ameeriklaste jaoks on see suur asi. Nimelt kasutatakse radade raskuse hindamiseks erinevaid süsteeme. Meie 7a on nende jaoks 5.11d, aga 7a+ on nende jaoks 5.12a. Ehk siis nende jaoks tähistab just see uuele tasemele jõudmist ja on miskit, mida sõpradega jagada, sest sa pole enam mingi 5.11 luhvtikusti, vaid võid uhkelt öelda, et oled 5.12 peal.

See võttis ikka täiega läbi

Aga mõnel tekkis ehk küsimus, et milline siis on tüüpiline rasedaelu? No kui te juba ise küsite, siis las teie kloun lõbustab teid taas. Nagu ma öelnud olen, siis teen siin peamiselt aeroobset trenni. Hiljuti otsustasin, et teen oma 10 km jalutuskäigu pärast päikeseloojangut — ja kuna rasedal on see täielik õnnemäng, siis tundsin kuskil 7 km peal, et no pole parata, enam ei kannata. Õnneks olin kohas, mis oli täiesti KOTTPIME ja HAUDVAIKNE, ainus heli oli ritsikate saagimine. Ja no oskate ilmselt arvata, et nii, kui ma ühe tee ääres oleva paadi taha maha kükitasin, sõitis minust mööda mitte üks, vaid VIIS autot. Ja noh, kui teil on olnud õnne näha, kuidas Poolas oskavad prostituudid end ideaalselt täpselt tulede valgusvihku sättida, siis selgus, et see varjatud anne on peidus ka minus! Muidu poleks nagu hullugi, aga kui ma järgmine kord päevavalguses sinna jalutama läksin, siis selgus, et tegelikult oleks seal miljon kohta olnud, kus üle madala aia astuda ja varjatult põiel ära käia, ma lihtsalt ei näinud pimedas ühtki neist. No ja ei julge ju keset ööd kuskile jalgu murdma ka ronida hea õnne peale. Nüüd käin jalutamas ainult päevasel ajal — on küll raskem (viimati läks pulss kõige raskema tõusu peal 154 peale 😀 ), aga samas on megamõnus ennast niimoodi rihmaks tõmmata ja siis otse ujuma minna. Aga mulle muidugi üldse meeldib trenni teha, minu jaoks on täpselt sama mõnus 10 kraadi käes ja seenevihmas rabeleda, et siis kodus otse sauna minna.

Nii et ma juba suht igatsen koju. Ja mitte ainult selle pärast, et minu kodusel matkarajal on KAKS korralikku ja alati paberiga varustatud välipellerit. 😀 Igatsen oma kassi ja sauna ja oma tavapärast rutiini. Ilmselt hea ajastus, puhkus saab läbi just siis, kui koju igatsema hakkad.

anna kannatust

Nüüd olen siis mina ka varastavate blogijate kambas

Täitsa pekkis, mul on NII piinlik praegu, elus ei oleks osanud arvata, et ma SELLESSE seltskonda satun. 😦 Lühidalt … No seda lugu ei saa lühidalt rääkida, see on pikk lugu. See nimelt hakkas juba juulis, kui ma olin Soomes ronimas. Panin sellest instasse pildi ka ja tuttav lätlane kirjutas mulle, et öelda, et ta unustas just oma Scarpad (ronimissussid) Soome ronihalli maha ja minust oleks väga kena need kaasa korjata. Kahjuks oli uks lukus juba, aga minu kopsimise peale tegid ikka lahti ja lasid mu sinna mahaunustatud asjade kasti kallale, kus oligi muuhulgas täpselt üks paar Scarpasid, nii et korjasin need rõõmuga kaasa.

TÄNA oli see päev, mil ma nende omanikuga Kreekas kokku sain, sest kus mujal lätlastega ikka kohtuda. Ainult et nagu te ilmselt juba arvata oskasite, siis … Ta ei ole nende omanik. Tema kadunud sussid olid number 42 ja mina varastasin talle kellegi 39, sest no mina ei osanud midagi kahtlustada ja ainult üks paar seal kastis oli, nii et ma ei hakanud numbrit vaatamagi, silma järgi nägin, et minu omadest hulga suuremad, mis seal enam arutada.

Ja noh, mis ma teen nüüd, ma ei lähe ju juulis kadunud susside õiget omanikku neli kuud hiljem otsima, seda enam, et enne sünnitust ma igatahes Soome ei jõua, tõenäoliselt imiku kõrvalt ka kohe mitte. Nii et ei olegi muud varianti vist, kui selle häbiga nüüd elada. Või kas ikka on nii? Need ei ole odavad sussid, heal päeval saad 125 euroga selle paari, Soomes ilmselt on kallimad. Nii et ma täitsa tõsiselt mõtlen siin nüüd, mida hea inimene sellises olukorras teeks. Kirjutaks ronihalli neli kuud hiljem ja küsiks, kas nad mäletavad, kas õige omanik tuli neid otsima ja kes ta olla võiks? Sest piinlikkus piinlikkuseks, aga võimaluse korral võiks vist üritada oma patte heastada kuidagi. Oleks eelmise nädala teema, poleks mingit probleemi, võtaks ühendust ja maksaks kinni, sest noh, loll peab ikka oma vigade eest maksma, kuni õpib. Aga nüüd tagantjärele on seda omanikku ilmselt raske leida ka. :/

Ma ei tea, andke nõu mulle. Annetan orbudekodule raha ja unustan selle loo või üritan kuidagi seda õiget ohvrit üles leida?

P.S. Seda kirjutades meenub mulle, et ma olen korra teismelisena ka kogemata välismaal kirikust varastanud, sest ma täiesti tõsiselt arvasin, et tegu on tasuta võtmiseks olevate asjade riiuliga, kus on nö usku reklaamivad asjad (see oli mingi pisike värviline raamatukene piiblilooga). No erakonnad ju ka jagavad tasuta nänni enne valimisi, usklikel on alati valimised. Mitu päeva hiljem juba teises riigis olles tuli kellegagi vesteldes välja, et see, et hinnasilti polnud, tähendas seda, et kuskil oli mingi kogumiskast, kuhu oleks pidanud selle eest enda poolt sobivaks peetud annetuse panema … Nii et kui Jumal peaks tõesti olemas olema, on paradiisiuks minu ees juba ammu suletud.

anna kannatust

Ahjaa, koroonareeglid

SELLISEID puhkusepilte oleks mul vaja, aga ma ei ole nii graatsiline 🥺

Mul läks meelest ära, et pandeemia on ja võiks neist ka veidi kirjutada, seda enam, et Kos, mille kaudu me tulime, on punane. Nii et väike ülevaade.

Selleks, et üldse siia riiki saada, tuleb ära täita vorm nimega PLF. Üks pere võib koos täita, aga samas küsiti infot ainult minu (st peatäitja) vaktsineerimisandmete kohta. Selle vormi täitmisega asi ka piirdus – kui Kreekas maandusime, küsiti, kas meil on PLF olemas, aga jaatava vastuse peale seda tegelikult ei vaadatud, vaid rehmati käega. Sadamas astus küll üks politseinik juurde ja tahtis seda näha, aga siis avastas, et me peame laeva peale jooksma, nii et käskis hoopis mitte jokutada. Vaktsineerimispasse on kogu selle aja jooksul kontrollitud ühe korra, Tallinna Lennujaamas.

Küll aga võtavad kohalikud maskide kandmist väga tõsiselt. Esimesse taksosse istudes kohmitsesin selle kotist otsimisega, ja sain kohe märkuse – kuigi taksojuhil endal oli mask lõual. Olen aru saanud, et seda päriselt kontrollitakse ja kuni ta sul kas või ühe kõrva küljes ripub, on ok, aga kui teda pole, võid trahvi saada. Nii on näiteks kõigil ettekandjatel korralikult mask näos, kuigi julgelt pooltel on vähemalt nina katmata.

Kõige naljakamat lugu kuulsin aga reisikaaslaselt, kes käis noolemänguga baaris. Lihtsalt õllejoomiseks võid seal maskita istuda, aga kui tahad (samas pisikeses ruumis) noolemängu mängida, küsitakse vaktsineerimistõendit. Aga see pole veel kõik! Kui tahad püsti seistes nooli visata, pead maski ette panema – aga kui istudes viskad, ei pea. 😁 Nii et need reeglid on vahepeal … veidi naljakad.

Kuna mina ei käi baarides, siis mul neid muresid pole, maski pean kandma vaid poes käies ja ühtki tõendit ei taha ka keegi. Aga elame huvitaval ajal.

Ahjaa, tahtsin minna “Düüni” vaatama, aga selgus, et sellel saarel polegi kino. Nagu üldse. Kosil aga on vabaõhukino, kuigi vähemalt sel kuul “Düüni” ei näidata. Ma pole kunagi vabaõhukinos käinud, nii et nüüd mõtlen, et juba selle nimel võiks väikese päevareisi teha sinna, kõlab huvitavalt. 😊

anna kannatust

Kaugtöö võlud

Huhh, esimene kaugtöönädal juba läbi. Mõni asi on ikka selline Murphy klassika, et see on “puhkuse” ajal kohustuslik. Nii näiteks oli mul esmaspäeval ja teisipäeval kaks korda rohkem tööd kui tavalistel tööpäevadel (ja kolm korda rohkem kui tavaliselt nädala alguses, sest üldiselt on esmaspäev ja teisipäev alati nädala kõige rahulikumad tööpäevad). 😀 Teine ootuspärane asi on see, et kui ma töötan kodust, kus internet tuleb mööda kõrgtehnoloogilist valguskaablit, on mul üldiselt ÜKS videokoosolek nädalas. Kui ma töötan Kreekast, kus see vist tuleb mööda kellegi vana sokki ja kvaliteet kõigub metsikult, on mul neid KOLM — ja sedagi tänu sellele, et neljanda lükkasin järgmisesse nädalasse edasi (ei, mitte interneti tõttu, lihtsalt väga ei ole mõtet arutada, mida me uue töötajaga teha saame, enne kui me oleme näinud, milleks ta hetkel võimeline on ja kui palju koolitamist ta veel vajab). No ja muidugi see klassikaline “lapsed, kas teil enne autosse istumist vetsu on vaja?” — ekstra küsisin oma läpakalt kodus, kas ta on kindel, et ei taha midagi alla laadida, mkm, kõik suurepärane, mul on kõik, mida ma eluks vajan. Ootas kolmapäevani, et mulle öelda, et “kle, ma NÜÜD tahaks uut 2,6 GB tarkvarauuendust”. Üllataval kombel oleme kõige sellega siiski hotelli wifiga hakkama saanud (sealhulgas rasedate jooga striimimisega!), ei pidanudki isiklikku internetti huugama panema.

Targem kui mina, ei lase mäest üles ja mäest alla, pikutab hoopis rahulikult

Aga ülejäänud nädal oli nii rahulik, et sain isegi kolmapäeval lõuna ajal jalutamas käia. Mul on muidu Eestis kombeks, et teen nädalas vähemalt ühe 10+ km jalutuskäigu ja ülejäänud on lühemad, aga kõik ühtviisi sellises rahulikus mõnusas tempos. Siin võttis 8 km mul keele niimoodi vestile, et mõtlesin, et üldse ei lähe enam rannast kaugemale kui kolm sammu, see titt võib ise ennast treenida, kui ta tahab. See pidev üles- ja allamäge saalimine on ikka paras trenn. Nii et üldiselt olen lihtsalt lähtunud sellest, et vähemalt oma kümme tuhat sammu võiks päeva jooksul tehtud saada, see on viist kuus km või midagi sarnast, abiks ikka. Kui see mõni päev veel ühe hooga tehtud saab, on juba eriline kordaminek.

Cyrus juba loendab siin, kui paljusid teisi ronijaid me lapsi seljas kandmas näeme, ning teeb vist järgmiseks sügiseks plaane. Nädalakese pärast peaksid tartlased umbes saja lapsega siia jõudma, nii et kui ta veel ei usu, et saab küll aastasega juba reisida, siis oktoobris ilmselt hakkab uskuma. 😀 Aga siin on jah päris palju inimesi kärude ja kandekottidega (ja isegi üks lastehoid on ronijate lastele), nii et iseenesest on see sportlikele lapsevanematele igati okei koht.

Ahjaa, mu rasedusäpp küsib kogu aeg, kuidas mu vaimse tervisega lood on — ja mina vastan kogu aeg, et mine ära, ma ei taha sellest rääkida, sest enamasti ei tahagi. Aga vahepeal on mul tunne, et ma tõesti olen ühe sammu kaugusel söömishäirest, sest ma tõesti pean KOGU aeg mõtlema sellele. Siiani oli veel see, et pidin mõtlema nö koostisele, sest kui ebasobivaid asju sõin, maadlesin kõhuhädadega ja järgmisel päeval vetsus kannatasin. Nüüd olen jõudnud sellesse punkti, kus lisaks pean kogu aeg kogust vaagima, sest kui ma tarbin midagi liiga suures koguses (sh lähen hoogu ja joon liiga palju vett korraga), siis ribide all valutab mitu tundi. Eeldan, et põis/magu suruvad titele, kes omakorda surub ribide all kuskile. Eile näiteks sõin lõuna ajal calzone‘t ja selle tulemusel pidin õhtusöögi vahele jätma, sest jätkuvalt oli nii halb olla. Jah, ma TEADSIN juba seda tellides, et see oli viga, aga näete, mõni inimene lihtsalt on sihuke. Tahaks lihtsalt rahulikult elada, ilma et ma peaks kogu aeg mõtlema, mida on okei süüa ja mida mitte, aga selle asemel tiksub kuklas teadmine, et 90 päeva veel, paremaks ju ikka ei lähe selle ajaga, pigem jõuab nende 13 nädalaga veel hulga hullemaks minna.

Miks, oh miks, ei võiks inimesed lihtsalt muneda oma mune kõrbesse liiva sisse? Või eestlaste puhul saunalavale? Ma käiksin iga päev talle laulmas seal ja teda patsutamas, aga see praegune variant tundub kuidagi kehvasti korraldatud. Aga siis on mul jälle päev, kus toitumine on kenasti kontrolli all ning ma söön oma viimast une-eelset pisikest snäkki ja ta hakkab suurest rõõmust rallitama, sest minu lemmiksnäkk on vist ka tema lemmiksnäkk, sest kamoon, tume šokolaad. Ja need hetked on tõesti üsna meeldivad.

P.S. Avastasin, et olen ju kohe-kohe otsapidi kolmandas trimestris, aga pole veel esimese trimestri postitustki avaldanud. Mõlemad mustandid on lihtsalt NII pikaks veninud, et ma pean pisut mõtlema, kas avaldangi põhimõtteliselt “Tõe ja õiguse” sarnased teosed siin või üritan ikka kärpida vms. Osadeks jagada pole ka nagu mõtet ja … Ühesõnaga rasked valikud.