anna kannatust

Paberlehe tellimine aitab ikka informeeritud püsida

Ma ei viitsi sissejuhatust teha, hakkame kohe pihta. Mul on siin teoreetiliselt naabrid, eks ole, igati kenad inimesed. Teoreetiliselt, sest majaplaan sai küll juba eelmisel kevadel kinnitatud, aga ehitust pole siiani alustatud. Suvel käisid nad peaaegu igal nädalavahetusel siin, aga nüüd polnud neid vist juba pool aastat näha olnud. Sügisel tõmmati elektriühendus ära nende maalapile, aga sellega ka asi piirdus. Ja vot sel nädalavahetusel tulid nad taas! Suisa mitme autoga! Mingid plaanid käivad, tahaks ju ka teada, mis toimub, aga ei lähe ometi aknale passima, seda enam, et nagu juba tavaks saanud olin ma imetamisrinnahoidjas.

Ja siis näen aknast (tugitoolis istudes, ei luuranud), et nende ületeenaaber, st minu diagonaalnaaber, läks “ajalehte tooma”. Ja mitte ainult, ta jäi seda ajalehte ka välja lugema, ilus ilm ometi ja puha. Näoga nende suunas muidugi.

Täna saatsin Cyruse ikka Jyski toole vaatama, sest verandalt avaneb nende hoovi hea vaade. Nelli Teatajat ei hakka tellima, ma saan teha nägu, et teen titele päikesevanni (ainult koti peab talle vist pähe tõmbama, sest esinesed neli kuud ei tohiks nende silmade arengu kaitsmiseks neile otsest päikesevalgust näkku lasta).

anna kannatust · konnapoeg

Ainult olulised küsimused

See nädal tuleb huvitavate avastustega. Esiteks, kas loll saab kirikuski peksa? Minusugust on hea koorida – avastasin just, et olen eelmisel aastal teinud paar pisikest tõlketööd ja unustanud nende eest arve saata. Nüüd oleks juba imelik minna ka, sest need olid tõesti imepisikesed. 😀 Ehk tehke oma tõlked alati minuga, nüüd ma olen pidevas unepuuduses ka, suur tõenäosus, et te ei pea kunagi maksma.

Teiseks, kas te saadate ka oma ämmale mu**ipilte või te olete normaalsed? See on muidugi Cyruse versioon, enda arust saatsin ma ämmale pildi tibukese esimesest saunaskäigust, kus muuhulgas oli peal Cyruse karvane ALAKÕHT. No ma vannun, et midagi muud seal ei paistnud. Sirru on solvunud ja lubas mulle kätte maksta. Nagu kuidas? Ma olen eestlane, ma käisin veel 20ndate alguses vanematega koos saunas (ja pärast seda pole lihtsalt sattunud). Kui sa neile just pärani piibrist pilte ei hakka saatma, ei saa nad arugi, et midagi viltu oleks, kui nad järsku saunapilte saavad. Näitaks teile kohe seda pilti, et saaksite ka sõna sekka öelda, aga nagu te isegi arvata oskate, siis ma ei tohi.

Kolmandaks, millal ma taas rohkem kui neli tundi järjest magada saan? Täitsa ausalt, olen siin magamatusest suremas. Ei, koolikud said mööda, vähemalt see kõige hullem osa, sellega on kõik ok. Vahel on laps isegi õhtuti nii heas tujus, et nägu nalja täis ja ainult jututaks, ei usuks, kui oma silmaga ei näeks. Aga. Ja täitsa pekkis, kui suur aga see on. Ta avastas ca nädala eest, et ta tahab nüüd mitte ainult magama jääda tiss suus, vaid ka magada tiss suus. Nii kui üritad seda ära nihverdada, ärkab üles – öösel kindlasti, päeval enamasti samuti. Ma alguses mõtlesin, et ju mingi arenguhüpe ja läheb paari päevaga üle, aga no nädal aega juba. Ja ma ei tea, kas need on seotud, aga uni on ka kehvemaks läinud, päeval kahetunniste uinakute asemel 30 kuni 60 minutit ning öösel ehk esimene ring on kolmetunnine, edasi küsib iga tunni tagant süüa. Möödas on need ajad, kus pärast jalutuskäiku kuus tundi magati. Lutiga ei lepi (öösel vahel unesegaselt võtab minutiks, aga siis avastab pettuse ja paneb suurest vihast röökima).

Ilmselgelt ei ole ma selle olukorraga rahul, nii et küsisin Facebookigrupist nõu. Inimesed ütlesid, et a) see läheb kohe üle ning b) nende laps on 15 ja veel pole üle läinud. Minu lemmikud on inimesed grupist c, kes kirjutavad alati, et imikuiga on nii lühike, õpi nautima (mulle tuleb alati Vaiko Eplik meelde sellega). Mida ma naudin siin, kringlina magamisest tulnud seljavalu või magamatust? Seejuures tahaks tervitada seda ühte inimest, kes igas jumala teemas ütleb, et tema imetas viis aastat ja tal polnud küll ühtki probleemi. Väga tubli, võid kapist küpsise võtta, aga see pole käesoleva teemaga kuidagi seotud. Ja no üks teine inimene andis tglt palju asjalikku nõu ka (+ üks blogilugeja soovitas unenõustajat, aga kõigist neist koolitajatest on vist kasu alles kolmanda-neljanda kuu paiku). Nii et tellisin igaks juhuks B12, muu jaoks on minu hinnangul veel tiba vara.

Neljandaks, kas lapsi saab usaldada? Ma siin varem mõtlesin, et kuidas küll teised aru ei saa, millal laps näljane ja/või väsinud on, sest minu oma hakkab tissi rabama ja demonstratiivselt haigutama, sellest palju otsekohesemaks ei lähe. No ja see vihje, et hakkab jorisema, kui ma talle raamatut näitan / talle massaaži teen / temaga aknast välja või raamatuid vaatan. Aga mul on järjest enam tunne, et äkki tiss on lihtsalt ta lemmikmänguasi ja ma üritan teda liiga vara magama panna, sest Cyrusega ta nagu hängib veits kauem, enne kui jorin peale tuleb. Cyrus muidugi oskab temaga paremini mängida ka, tõmbab mingeid rätikuid üle näo ja teeb sadat muud asja, mille pealegi ma ei tule. Ma mängin a la jalgrattasõitu ja räägin tüdimuseni, mida me aknast näeme. Ise ka tüdineksin ära sellest jutust. Ja no üldise väsimuse märgid on väga sarnased konkreetsest tegevusest väsinud olemise märkidega.

Viiendaks, kas mu lapsel on parim vanaema või jaa? Vanavanemad hoidsid pühapäeval last, et me saaks Cyrusega valentinipäevalõuna teha. Või et me saaksime kuskil mujal jätkuvalt ainult lapsest rääkida. Emps oli väga rõõmus, sest titt ei jorisenud temaga üldse ja ühel hetkel jäi lihtsalt rahulikult magama. Loodan, et see ühel hetkel saabuv ärevus, kus enam emast lahti ei taheta lasta, vanaema tundeid liiga raskelt ei haava.

P.S. Selle postituse kirjutamise ajal tegi ta kahe ja poole tunnise uinaku, millest poole ajal sain isegi teises toas olla. Kas ma vingusin jälle ilmaasjata? Või vingumine maagiliselt jälle aitas?

Lisatud: jep, vingumine on imeline. Ta lasi mul öösel selili magada ja nüüd lähen teda varsti üles ajama, sest ta on kärus üle nelja tunni järjest maganud.

anna kannatust · faith

Sünnitusest ja taastumisest

Täpselt 40 polnud, vist 5 päeva enne sünnitust, aga suht final form

Sai nagu poole suuga lubatud, et kirjutan sünnitusest ka, nii et eks ma siis kirjutan. Rasedust ennast sai ometi põhjalikult kajastatud (numbrite alt leiad trimestrid üks ja kaks ja kolm). Ma ei teagi, mis tunne mul sünnitusega seoses on, peale selle muidugi, et tulemus oli ikkagi kogu seda valu väärt. Aga no inimestel on ikka mingid eesmärgid või kui mitte eesmärgid, siis vähemalt ettekujutused sellest, milline kogu see protsess olema hakkab – ja minu puhul oli see reaalsusest ikka väga kaugel. Ikka kujutad ette, et käid võimalikult väheste valuvaigistitega kähku ära ja just sinu laps kaalub 2,5 kg. Ehk siis ma ei ütle, et ma arvasin, et raske see olla saab, ma olen ju selle kohta lugenud ja neli kükki teinud, aga sügaval sisimas vist ikka natuke arvasin.

Aga tänane postitus jaguneb tegelikult kaheks: sünnitus ise ja taastumine. Ja igaks juhuks ütlen ette, et ma enda arvates kirjutasin ikka kerge huumoriga, sest kui ma oma sünnitusloo joogaõpetajale saatsin (meil joogas loetakse sünnituslugusid teistele ette), siis ta soovitas mulle head terapeuti. 😀 Jätsin ilmselt mulje, et kasutan huumorit oma valu varjamiseks vms, mis on kahtlemata tõsi, aga selle konkreetse teema koha pealt on minuga kõik ok, ärge muretsege.

Loe edasi “Sünnitusest ja taastumisest”
anna kannatust

Nüüd on siis Ritsik ka end maha müünud

Üks teine Ritsik

Viimasel ajal on õhus see blogide tasuliseks muutumise teema. Mul iseenesest pole selle vastu midagi, kui maailmas tõesti on olemas inimesi, kes on valmis Marimellide lugemise eest maksma, siis miks ka mitte neilt seda raha küsida. Aga ma olen kuidagi elanud eeldusega, et noh … see on teatud seltskonna lõbustus ja mitte kuidagi meiesugustega seotud. Teate küll, keda ma mõtlen selle “meiega”, eks ole.

Nii et suur oli minu üllatus, kui täna tuli minu postkasti koos teiste blogipostitustega kiri Ritsikult, pealkirjas soovitus tema kullafondi tellida. Täitsa tõsiselt pööritasin silmi ja mõtlesin, et kuhu see maailm küll on jõudnud, igaüks annab juba blogipostitustega raamatuid välja. Huvi pärast vaatasin muidugi ikka, kes ei vaataks.

Et siis … Selgus, et tegelikult siiski üritatakse mulle müüa ristsõnade kogumikku nimega Ristiku kullafond. Mitte pooltki nii huvitav.

anna kannatust

Mina ei ole lehma laps

Minu ülipõnev järjelugu lõppes viimati selle koha peal, kus internet ja perearst soovitasid mul mõneks ajaks piimatoodetest loobuda. See tähendab, et tuleks vältida kõike, mis sisaldab piima või piimatooteid (nagu või, koor jms). Soovitatav on mitte tarbida ka šokolaadi ja viinamarju jms. Kas teie teadsite, et täielikud elustiilimuudatused on rasked? Või noh, ma oskasin teatud probleeme oodata, sest sest ma olen harjunud jogurti ja pudingi ja jäätise peal elama, aga ma eeldasin, et kahest viimasest on absoluutselt igas toidupoes ju ka veganvariandid olemas. Hah, selgus, et meil siin Grossi poes küll mitte, selleks peab ette planeerima ja väga teadlikult suurest poest toitu tellima. Üldse tundub mulle, et pea kõik sisaldab kui mitte piima, siis vähemalt võid, ma ei saa isegi viineripirukat süüa. Lisaks olen ma üks neist inimestest, kes pahas tujus tahab tükikest šokolaadi, sest mul on paha tuju, ja heas tujus tahab tükikest šokolaadi, et tähistada. Ehk siis kui mõni eluterve ema teeb oma teismelisele lapsele “Ma olin sinu pärast kümme tundi VALUDES!!!”, siis meie peres hakatakse ütlema “Ma loobusin sinu pärast kolmeks nädalaks ŠOKOLAADIST!!!”

Nüüd on kümme päeva möödas ja ütleme nii, et esimestel päevadel oli palju ka niisama koperdamist. Näiteks saatsin päris alguses Cyruse poodi piimavabasid asju tooma (võileivamäärde asemel hummus, lehmapiima asemel mandlipiim jne). Ta tõi kogu selle kraami koju ning lisaks … õhtusöögiks kartuliputru, sest ta unustas ära, et seal on või ja piim sees. 😀 Mis seal ikka, eks ma siis ka sõin, mul oli kõht tühi. Paar päeva hiljem sain teada, et piimavalgu asendajana ei tohiks soja kasutada, sest neil on sarnane allergiapalett — ma olin jõudnud juba paar sojapudingit selle aja peale sisse keerata. Aga vigadest ometigi õpitakse jne. Tegelikult ei tohiks sellised väikesed eksisammud ka liiga olulised olla, sest üldiselt on talumatus spekter, st väikest kogust nad peaksid siiski taluma, aga ütleme nii, et umbes pool esimesest nädalast läks kohanemise ja sobivate asenduste leidmise peale. Alguses mõtlesin, et küll see saab alles kaalule hea olema, aga siis avastasin, et šokolaadi ja küpsised saab näiteks asendada banaani ja maapähklivõiga. Õnneks on sobivad ümberkaudsed kohad toidutellimiseks pigem tervislikud — need rasvasemaid asju pakkuvad kohad, mis mulle meeldivad, on kesklinnas ja siia ei too, aga Viimsis on näiteks Kauss, kust isegi minusugune kogemata mõne vitamiini saab. No ja samuti avastasin, et mõni asi, mida ma igapäevaselt olen harjunud tarbima, on juba vegan, näiteks peaaegu kõik Smushied ja mõned mulle meeldivatest püreesuppidest. Nii et päris kogu menüüd polnudki vaja välja vahetada.

Ei ole vaja meelde tuletada, et seda ma ikka ei tohiks süüa, sest šokolaad

Küll aga läks lörri mu plaan sõbrannaga pühapäeval esimest korda pärast pooldumist kohvikusse minna. Selgus, et kuigi pea kõik kohvikud pakuvad sulle rõõmuga mandlipiimaga kohvijooke, on veganküpsetiste valik minu ümbruskonnas üks suur ümmargune null. Ma täitsa ausalt arvasin, et kui igast Rimist saab vegankooki osta, küllap siis on MIDAGIGI ka igas kohvikus. Aga võta näpust. Olen siiralt üllatunud, sest veganeid ja/või allergikuid on tänapäeval ju piisavalt, et nad arvestatava turuosa moodustaksid. Ja siis on Pagaripoistes ÜKS vegankook. Café Lyonis pole üldse midagi meelitavat. Ehk siis Pirita kandis saab piimatoodeteta valmistatud kooki hästi varustatud toidupoest, mitte kohvikust. (Tõe huvides ütlen, et ega ma pole siin poes ka otsimas käinud, aga varasemast mäletan, et olen Rimis näinud.) Tuleviku tarbeks panen kirja, et kesklinnas on suisa kolm kohta, mida väga kiidetakse: Siin, Purée ja Kringel (kui teate rohkem kohti, kus häid vegankooke ja -küpsetisi pakutakse, pange julgelt kirja). Kesklinn on aga kaugel ja imiku uni lühike (ja minu energiatase oli pühapäeval ümmargune null, sest pool laupäevaööd olime koos üleval ja ma olin ikka täiesti kurnatud), nii jäid nad kõik minust testimata. Loodetavasti õnnestub homme pärast ämmaka visiiti siiski Kringlist läbi käia. Sõbranna nimelt välistas Siini, sest seal on seljatugedeta toolid. Disain loeb, kulla inimesed, selliste toolidega saategi ainult noortele hipsteritele müüa. (Hmm, ehk see ongi kaval taktika vanade peerude eemal hoidmiseks.)

Igatahes ei saa öelda, et ma nende kümne päeva jooksul erilisi muudatusi näinud oleksin, nii et kui neid järgmise kahe nädala jooksul ka ei tule, pole nagu mõtet kauem piima vältida ja ekstra vegankohti otsida. Kolm nädalat on täpselt nii pikk aeg, et pooled lapsed hakkavad selle aja peale ise gaasivaludest välja kasvama.

Aga kaal? Kaal, mis pärast korralikku sünnitusjärgset langust jõudis minu tavalisse talvekaalu ja siis hakkas stressisöömise tõttu jälle vaikselt ülespoole ukerdama, oli nüüd nädala ajaga täpselt kilo allapoole läinud, nii et kaalun nüüd vähemgi kui talvel tavaliselt. Aga no nüüd jõudis veganjäätis kohale, nii et vaevalt seda rõõmu kauaks on.

P.S. Ärge palun hakake mulle rääkima, kui lihtne on ise mingeid vegan asju teha, ma ei taha kuulda seda. Ilmselt pean ma piimavaba olema veel ainult paar nädalat, ma pigem kannatan selle aja salenedes (või B&J veganjäätisega) välja, mitte ei hakka pärast kolme tundi hakitud ööund pliidi ääres vegan-browniesid küpsetama.

anna kannatust

Süsteemsest imetamiskultusest

Mõtlesin tegelikult sellest seoses sünnituskogemusega kirjutada, aga teema on nüüdseks nii pikaks veninud, et väärib eraldi postitust. Seda enam, et aega on mul laialt käes, sest puuk tahab parajasti minu vastas magada ja üksi ärkab kohe üles, nii et eks ongi hea aeg kõik südamelt ära saada. Olen varem siin juba naljatanud, et kui lugeda näiteks imetamist puudutavaid raamatuid, on tunne, nagu loeks mingit jubedat poliitilist propagandat, ning isegi seda puudutavates loengutes räägitakse ainult helgest tulevikust. Lisaks muidugi sõbrannade kogemused alates leebematest (no näiteks helistad perearstile ja ta ei küsi “kas toidate rinnaga?”, vaid “toidate ikka rinnaga, jah?”) kuni üsna ebameeldivateni (sõbrannal ei tulnudki pärast kumbagi sünnitust piima ja tema käest küsiti haiglas, mis elukommetega ta on, et tal piima pole).

Loe edasi “Süsteemsest imetamiskultusest”
anna kannatust

Ise töötab veel IT-s

Ütlen ära, et siit tuleb igav tehnikajutt, nii et kui sind ei huvita digitaalsed abimehed, siis pole väga mõtet edasi lugeda. 😀 Olen siin nimelt hea jupp aega tegelenud tehnika tundma õppimisega, st Google’i assistendi (GA) ja Bixby (Samsungi digitaalne assistent) normaalselt töölesaamisega. Algas see kõik sellest, et otsisin tite andmete kogumiseks sobivat rakendust ja leidsin suisa kaks, Baby Daybook ja BabyTime. Üks neist maksab raha, kui rohkem kui kolme päeva statistikat korraga näha tahad (Baby Daybook), aga töötab ka GA-ga — millel on loomulikult mõte ainult siis, kui seda häälkäsklustega ilma liigselt tseremoonitsemata käivitada õnnestub, sest no kellel on aega, et kogu aeg öelda, et “Google, ole sõbraks, tee lahti äpp nimega OiKuiKeerulineNimi ja ütle talle, et ma hakkan nüüd paremast rinnast imetama”. Nii et kuni ma mõlemat äppi testisin, üritasin õppida ka GA-d kasutama, sest ma polnud seda tegelikult kunagi varem sissegi lülitanud. Ja see teekond oli vanainimesele nii konarlik, et tahaks seda kohe jagada.

Loe edasi “Ise töötab veel IT-s”
anna kannatust · konnapoeg

Mees hammustas koera

Mäletate, ma alguses plaanisin oma esmasündinu tema isiklikku voodisse magama panna, aga feilisin ja ta jäi meie juurde magama? Noh, vähemalt keegi suudab järjekindlalt treeningmeetodeid rakendada, sest ta on põhimõtteliselt treeninud mind elutoa diivanil magama. Nimelt on seis selline, et kui ma pärast ta toitmist tema kõrvale oma voodisse magama jään, siis liigagi tihti teeb ta viie minuti pärast unesegaselt silmad lahti, näeb, et piimalähker on tema kõrval, ja hakkab rapsima, sest uni või mitte, väike lonks tundub ikka ahvatlev. Tegelikkuses on see väike lonks tihti õlekõrs, mis kaamli seljale saatuslikuks saab, näiteks kipub see väike unesegaselt juurde nõutud lonks teisipidi välja tulema. Aga kui ma magan parajasti teises toas diivanil või pesen pesu, magab tema ka rahulikult edasi, nii et järjest rohkem tunnen ma ka öösiti, et “super, ta magab, hiiliks minema”.

Mis on väga kena, aga kes siin keda kasvatama pidi? Vähemalt on järjest tihedamini juhtunud, et õnnestub magav beebi käest panna, ja vahel magab ta isegi rohkem kui 15 minutit edasi. Nii et ma ei kaota lootust, ehk õnnestub seda treeningut siiski ka teisel suunal teha.

anna kannatust · konnapoeg · movies

Soovide selgelt sõnastamine jne

On selgunud, et mulle meeldib titeblogija olla, sest mulle meeldib vinguda ja värske emana on ometi alati midagi. Kuigi hommikuti on mul üldiselt kaks tundi oma aega, nii et hetkel olen ma heas tujus ja niisama arutan. Huvitavad masinad need imikud. Ma ei saa aru, kuidas see füsioloogiliselt toimib. Öösel (no nii alates kella kahest) on tal enamasti (mitte igal ööl, aga tihti) terve süsteem stand by peal. St süüa küsib ta küll iga paari tunni tagant, aga ma ei tea, kuhu see läheb, sest mähkmesse ei jõua sealt midagi. Magamapaneku seisukohast väga mugav, krooksutada pole vaja, mähet vahetada pole vaja, kuigi ma ca korra öö jooksul ikka vahetan, sest ei saa mina pimedas aru, kas mähe on täitsa puhas või vedelikku ikka on (ning näen, et ähvardab veits hauduma minna, nii et parem karta kui kahetseda). Isegi vehkimist on vähem, moro refleks ka magab vist. Ca kaheksa-üheksa paiku, kui väljas valgeks läheb (ma ei väida, et see on valgusega seotud, vabalt võib olla korrelatsioon, mitte kausatsioon), lülitatakse süsteem raginal sisse. Mina kasutan seda aega selleks, et pesus käia ja endale hommikusööki teha, Cyrus magab selle prõksuva ja pragiseva tite kõrval rahulikult edasi. Igatahes nüüd töödeldakse kõik, mis öö jooksul sisse sai söödud, korralikult läbi. Osa sellest töötlemisest on raske töö ja nõuab veits ägisemist, aga mingeid probleeme otseselt ei ole, ägiseb veidi ja magab edasi. Aga päevasel ajal annab ta ikkagi märku, et vahepeal võiks krooksutada, nii et eks me siis krooksutame, sest nüüd on tal muidu ebamugav. Mähet vahetame vähemalt korra igal ärkveloleku perioodil. Kui ma väga üleväsinud ei ole, siis proovin isegi teda potile panna, kui ta sinna tahtmise nägu teeb. Tihti olen liiga väsinud, sest ta öised uinakud võivad olla kahetunnised ja paar õndsat korda on olnud isegi neljatunnised, aga näiteks täna öösel lasi ta ühetunniste jupikeste kaupa. Ehk siis üldine elu on ikka selline, et ärkab, vahetame mähkme, anname süüa ja üldiselt jääb ta otsekohe magama. Kui ei jää, eks siis saab teha natuke neid asju, mida targad raamatud soovitavad, teda kõhuli panna jne – või proovida ekstreemsusi, näiteks sööta tal kõht täis ja panna ta vankrisse, et näha, kas ta täna suvatseb seal magada või mitte. Aga ma siiralt ei saa aru, millal sellise graafikuga neid õhuvanne tehakse. Hetkel olen veidi teinud nii, et söötmise ajaks veekindel matt + mähe alla ja krooksupausi ajal paneme siis mähkme kinni. Aga see on ju ikka max viis minutit. Kartsin ette juba neid nahaprobleeme, sest mina ise olen sada aastat tampoone (no nüüd kupsikut) kasutanud, sest sidemed tekitavad nii kiiresti nahaärritust.

Vahemärkus. Kui on üks asi, millest ma enne lapsesaamist ÜLDSE aru ei saanud, oli see see, kui palju suuremate panustega absoluutselt iga pisike tegevus on. Näiteks see vankris magamise asi. Mulle siiani tundub sellele mõeldes, et mis seal on siis, mine ja proovi jalutada ja näed, kas tal täna on tuju seal magada või mitte. Reaalsuses tähendab “mitte” aga mitte ainult seda, et “täna ta vankris magama ei jäänud, eks homme jälle”, vaid ka seda, et kui ei õnnestunud seda proovi 10-20 minutiga ära teha (sh riietumine ja lahtiriietumine), siis nüüd on ta üleväsinud ja ei jää neli tundi üldse magama, seisa või pea peal. Või kui ei saa mähe õigel hetkel alla, nüüd on oht, et ajad ta sellega jamamisega üles ja sama lugu. Nii et selles mõttes ma ei saa hästi aru eile netist loetud blogija kommentaarist, et noorematel vanematel on laps loomulikum elu osa, st laps seatakse vanemate rütmi järgi, mitte vastupidi – kas või aastase puhul saaksin juba aru, aga kui ma praegu üritaksin oma suva järgi valida, millal me jalutama läheme vms, siis ta ju ainult röögiks. Või neid nooremaid vanemaid ei häiri, kui ta röögib? Või nooremate vanemate lapsed ei röögi, kui nad suvalisel hetkel näiteks autosse pannakse, sest sai ju kokku lepitud, et kell 11 teeme Triinuga brunchi? Meil on siin igatahes elu selline, et kui ma ei lähtu tema enda graafikust, siis võin kihla vedada, et tulemuseks on üleväsinud laps, kelle magamasaamine eeldab nüüd mitut tundi hüpitamist ja äiutamist. Seda siis lisaks õhtusele kolmele-neljale tunnile, kus ta nagunii ei maga, nii et põhimõtteliselt oled näiteks jalutuskäigu proovimisega või valel ajal arstil käimisega endale kussutamisest just täiskohaga töö teinud ning saad nüüd päevas kaheksa tundi ainult sellega tegeleda.

Miks ta õhtul ei maga? Ma ei tea, ta verbaalne eneseväljendus jätab veel soovida. Igatahes kell viis või kuus (või vahel kaheksa või üheksa) õhtul saabub see kurikuulus witching hour. Nüüd oleme järsku olukorras, kus laps sülitab nibu nuttes välja, et seda kohe uuesti nõuda. Ja nüüd PEAB teda krooksutama, muidu hakkab piima välja tulema. Sirru kutsub seda tralli koolikuteks, aga ma pole päris kindel, kas see on õige. Koolikud peaks ju tähendama, et laps nutab lohutamatult. Meie oma on väga lihtne lohutada, kuigi vahendid selleks on piiratud. Või on see koolikute algus ja hullem alles ees. Praegu on ta vabalt nõus kas või pool tundi järjest kellelgi süles kiikuma või lamamistoolis istuma või kas või Cyruse käest lutti võtma, lihtsalt magada ei kavatsegi ja süüa nõuab iga natukese aja tagant, kuigi ilmselgelt tegelikult enam ei mahu. Ja vot sellest ma aru ei saa – kui tal terve ülejäänud ööpäeva pole probleemi ei gaasi ega piima väljaajamisega, kust see siis järsku tuleb? Gaasivalud oleks ju püsivamalt, mitte ainult neli tundi hilisõhtul. Nii et minu teooria on, et ta lihtsalt on ise nii närviline, et selle pärast neelab liiga palju õhku, ja siis on kõik halvasti.

Sellega seoses avastasin ka, et ta on tegelikult nõus küll magama jääma, ärge öelge, et pole! Ta lihtsalt on nõus magama jääma kõhukotis ja ainult nii kaua, kuni selle kõhukoti kandja on püsti ja õõtsutades ringi liigub. Ehk siis õhtusel pahural ajal on ema südamelöögid + püstiasendis olemine väga teretulnud. Oleks meil väljas normaalne ilm, poleks mingit probleemi, tõmbaks jope peale ja teeks ühe pooletunnise jalutuskäigu, aga praegu on väljas hilisõhtuste jalutuskäikude jaoks natuke liiga libe. Kõhukotiga kõhuli kukkumine poleks ilmselt hea mõte. Nii et sain kõhukotiga ümber köögilaua jalutada ja vaikselt hulluda. Nimelt tuleb 20-30 minutit välja kannatada, siis hakkab sügavam unefaas ja on lootust, et õnnestub ta teda äratamata voodisse ümber tõsta. Õnnestus küll, magas voodis tervelt 15 minutit edasi …

Nii et sealt edasi sai Cyrus teda tund aega lutiga ahistada, enne kui ta oli lõpuks nõus süües magama jääda. Beebile nimelt eriti ei meeldi lutt, aga ta on valmis järjekindla meelitamise puhul sellega üsna pikalt vait olema. Mis tundub mulle nii ebameeldiv lahendus, aga ühtki paremat meil siin ei ole, kui mina ise juba kurnatud olen, eks ole.

Ütlen ausalt, et kui ma alguses mõtlesin, et eales ei lase kassi lapse voodisse või üldse tema asjadesse, sest esiteks räpane ja teiseks äkki magab ära, siis nüüd on mul kassi vankris nähes ainus mõte, et vähemalt keegi oskab seda hinnata, las siis naudib. 😀 Ja lisaks on kass õppinud ka juba titte nunnutama (kuigi see tundub veits performatiivne), nii et keerab end vastu ta jalataldu, nii et ohtu ei ole. Kuigi käru koha pealt olgu öeldud, et eile õnnestus mul titega nii sobival ajal välja minna, et ta magas rahulikult terve kahetunnise jalutuskäigu. Viimased 15 minutit tiirutasin küll enamvähem ümber maja, et kui ärkab, siis ei pea kaua lõugama, vaid saab otse tuppa minna, aga üldiselt täielik eduelamus, sain värsket õhku ja liigutada ja D-vitamiini jne ning tema sai värskes õhus magada.

Mul on tunne, et siin on kaks faktorit. Esiteks oli jää kergliiklustee pealt nii palju ära sulanud, et ei kolistanud enam nagu traktoriga, vaid sai normaalselt liikuda (kohati oli libe küll, aga õnneks käru on nagu käimisraam). Ja teiseks sundisin ma Cyruse kiiremini liigutama – ta nimelt tahab involved daddy olla ja kaasa tulla, aga talle ei meeldi kiirustada. Nii et kui ta ütleb, et “las ma käin vetsus ja pesen hambad ära ja …”, siis tuleb talle meelde tuletada, et oleme siin on borrowed time, käi vetsus, kui vaja, aga pühid hiljem. Sest mida kiiremini see titt vankrisse ja välja saab, seda väiksem tõenäosus, et meil hoopis 15 minutit vingumist tuleb.

Aga jah, üldises plaanis on mul tunne, et kogu aur läheb ta elus ja tervena hoidmisele ning ei saa öelda, et ma alati ideaalset tööd teeksin.