anna kannatust

Polegi ammu päris niisama vingunud (normaliseerigem kinginimekirjad)

Nii et võiks ometi. See praegune ilm teeb mind nii uimaseks ja aeglaseks ja (muuhulgas mõtte-)laisaks, nii et ega midagi peale vingumise ei jaksagi kohe teha. Teate, mis mind ajab täna närvi? Hetkel on kuidagi selline aeg, et konkreetselt igal nädalavahetusel on kellegi sünnipäev ja no ma EI VIITSI kingitusi valida. Ma olen jõudnud vanusesse, kus mulle ei meeldi isegi kinke SAADA, sest ma tean ette, et ma võin öelda, et ma ilgelt tahaksin lillat ükssarvikut ja ideaalis võiks see olla Tori tõugu, aga 99% tõenäosusega saan ma näiteks punase lehma, sest külaline läks poodi ja TALLE meeldis lehm rohkem. Ehk siis sellise kingivahetamise tulemus on peaaegu alati see, et inimene saab endale midagi, mis pole nagu PÄRIS SEE, mis ta ise oleks valinud.

Hulga parem variant oleks, kui meil oleks soovinimekirjad — no nagu ameeriklastel on baby shower’i jaoks baby registry ja pulmade jaoks wedding registry, nii et vastavalt sellele, kas abiellub mu vend või lehma lellepoeg, valin ma sealt nimekirjast pesumasina või paki niiskeid salvakaid. Suurem osa neist nimekirju võimaldavatest saitidest (Amazon näiteks) pakuvad ka võimalust midagi kamba peale osta (point on selles, et kui midagi ära valitakse, kaob see nimekirjast, et keegi kolme pesumasinat ei ostaks), mis oleks eriti tore, sest meil tutvusringkonnas on natuke see komme, et üritatakse kamba peale mingi suurem kink osta — mis mõttena on hea, aga tegelikkuses on hea ainult siis, kui sa TÄPSELT tead, mida inimene tahab, mitte ei kuluta kamba peale paarisadat eurot, et osta talle kink, mida ta ise ei ostaks ja mida ta nüüd ümber ei saa vahetada.

Aga selle asemel oleme me olukorras, kus üheksal juhul kümnest, kui sa küsid, mida keegi sünnipäevaks tahab, ütleb ta “ah, ei midagi”. Vastupidises olukorras olen mina ise läinud lihtsalt seda teed, et ütlen, et “ma pakun süüa, too mõni hea kook” vms. See oleks teine lihtne variant, ma ei viitsi kunagi süüa teha, mulle oleks idekas see, kui inimesed tulevad sünnipäevale ja kingituste asemel toob üks salatit ja üks snäkke ja üks juua jne.

Ühesõnaga. Ma armastan oma sõpru, ma ei taha neile kasutut koli kokku osta. Miks meil ei võiks olla kultuur, kus inimesed (küsivad ja) saavad kinke, mis neid päriselt rõõmustavad.

anna kannatust · idiots

Miks ma pean jälle koroona jutuks võtma?

Viimane punkt on see huvipakkuv

Õige vastus on, et selle pärast, et meie valitsusel ei ole sel teemal mitte mingit normaalset kommunikatsiooni ja see ajab mind nii närvi. Mäletate, ma kirjutasin juba kahe kuu eest sellest, et ei tea, kas mina kui aprilli alguses vaktsineeritu peaksin koju tulles isoleeruma või mitte? Noh, TÄNA sain lõpuks õige vastuse teada, sest AirBaltic saatis mulle ülaloleva kirja.

Ehk siis jah, nüüd on tõesti nii, et Cyrus ei pea isolatsioonis olema, aga mina pean, sest mul sai viiendal oktoobril kuus kuud täis. TÄIENDUS: KRIIS.EE (NENDE PEATOIMETAJA NÄOL) VÕTTIS MINUGA ÜHENDUST JA ÜTLES, ET AIRBALTICU INFO ON VALE NING TEGELIKULT VÕIB SIISKI 12 KUUD PÄRAST VIIMAST SÜSTI RAHUS RINGI HOORATA (ehk mitte päris selles sõnastuses, parafraseerin siin). Nii et järgnevad koroonalõigud on nüüd paranoiku lämin, aga ajaloolise tõe huvides jätan siiski alles (väikeste muudatustega, et ladusam oleks).

Õnneks arsti juures käia on siiski lubatud, muidu oleks päris nirusti. Muide, Cyrus vaktsineeris alles suve teises pooles just selle pärast, et ma suures paranoias lasin tema vaktsineerimist suht viimse hetkeni edasi lükata, et oleks ikka kindel, et sünnitustähtajaks ja paar nädalat pealegi veel kuus kuud viimasest vaktsiinist täis poleks — sest nende suvalisel hetkel välja tilkuvate infokübemete põhjal pole iial võimalik ennustada, mil on väikeses kirjas kuskil, et kui kuus kuud möödas, siis naisega haiglasse kaasa või sinna hiljem külla ei saa. Ja arvestades meie riigi (ja tegelikult ka iga teise riigi) senist vaktsineerimisplaani, siis no mina küll ei mängiks selle peale, et kui nad järsku nii otsustavad, siis kõigile soovijatele lisasüsti üldse saada oleks. (Plaan on muidugi seal kehv sõna, aga ma ei tea, kuidas teisiti nimetada seda asja, mille Tanel Kiik peldikupaberi servale kritseldas, et seda siis kokku käkerdada ning seda Irja Lutsari ning erinevate osakondadega jalkamänguks kasutada.)

Ja kõige rohkem ajabki mind närvi see, et see info ei ole vabalt kättesaadav ja seda tegelikult ei edastata selgelt inimestele. Sest näiteks praegu ma ei tea, kas ja mida muud see mulle tähendab. Kui mul oleks näiteks tööl positiivse testiga kolleeg, kas siis mina peaksin isolatsiooni jääma, aga Cyrus ei peaks? Sest avalikult räägitakse ju ainult sellest, et vaktsineeritud ei pea seda tegema, kui laps või kolleeg haigestub. Irja Lutsar ütles täna, et antikehadega inimestele võiks mingi tõendi anda — aga isegi tema ise ei tea, mis see vajalike antikehade piir võiks olla. Ja vähemalt mulle jääb mulje, et igasugused ettepanekud on lihtsalt suvaliselt kübarast välja tõmmatud. Ja ma ei tahtnud alguses “kübarast” kirjutada, aga ma olen viisakas inimene.

Jah, nii on

Meile tulevad oktoobri viimasel nädalal külla välismaa kolleegid, kellega ma väga tahaksin kohtuda. On see mulle üldse ohutu? On minuga kohtumine neile ohutu? Kas selle teada saamiseks peaksin ma oma raha eest antikehade testi tegema? Kui palju minu vaktsiinikaitse on kehvem mu kolm kuud hiljem vaktsineerinud mehe omast?

Ma tahaks plaati vahetada ja mõne positiivsema noodiga lõpetada, aga ma ei viitsi rääkida oma elust, sest mul siin ei toimu ju midagi peale tüüpilise rasedaelu. Musi ronis oma esimese 7a+ raja ära, sellest võin rääkida. Nagu üks tuttav juba Facebookis rõhutas, siis VIIE katsega, mitte neljaga! 😀 Esimesel päeval jõudis kolm korda proovida, teisel viis esmalt ekspressid üles ja siis ronis teise katsega kohe ära. Eestlasele poleks 7a+ vist nii oluline, meil siin püütakse pigem seda esimest seitsmega algavat raskusastet, aga ameeriklaste jaoks on see suur asi. Nimelt kasutatakse radade raskuse hindamiseks erinevaid süsteeme. Meie 7a on nende jaoks 5.11d, aga 7a+ on nende jaoks 5.12a. Ehk siis nende jaoks tähistab just see uuele tasemele jõudmist ja on miskit, mida sõpradega jagada, sest sa pole enam mingi 5.11 luhvtikusti, vaid võid uhkelt öelda, et oled 5.12 peal.

See võttis ikka täiega läbi

Aga mõnel tekkis ehk küsimus, et milline siis on tüüpiline rasedaelu? No kui te juba ise küsite, siis las teie kloun lõbustab teid taas. Nagu ma öelnud olen, siis teen siin peamiselt aeroobset trenni. Hiljuti otsustasin, et teen oma 10 km jalutuskäigu pärast päikeseloojangut — ja kuna rasedal on see täielik õnnemäng, siis tundsin kuskil 7 km peal, et no pole parata, enam ei kannata. Õnneks olin kohas, mis oli täiesti KOTTPIME ja HAUDVAIKNE, ainus heli oli ritsikate saagimine. Ja no oskate ilmselt arvata, et nii, kui ma ühe tee ääres oleva paadi taha maha kükitasin, sõitis minust mööda mitte üks, vaid VIIS autot. Ja noh, kui teil on olnud õnne näha, kuidas Poolas oskavad prostituudid end ideaalselt täpselt tulede valgusvihku sättida, siis selgus, et see varjatud anne on peidus ka minus! Muidu poleks nagu hullugi, aga kui ma järgmine kord päevavalguses sinna jalutama läksin, siis selgus, et tegelikult oleks seal miljon kohta olnud, kus üle madala aia astuda ja varjatult põiel ära käia, ma lihtsalt ei näinud pimedas ühtki neist. No ja ei julge ju keset ööd kuskile jalgu murdma ka ronida hea õnne peale. Nüüd käin jalutamas ainult päevasel ajal — on küll raskem (viimati läks pulss kõige raskema tõusu peal 154 peale 😀 ), aga samas on megamõnus ennast niimoodi rihmaks tõmmata ja siis otse ujuma minna. Aga mulle muidugi üldse meeldib trenni teha, minu jaoks on täpselt sama mõnus 10 kraadi käes ja seenevihmas rabeleda, et siis kodus otse sauna minna.

Nii et ma juba suht igatsen koju. Ja mitte ainult selle pärast, et minu kodusel matkarajal on KAKS korralikku ja alati paberiga varustatud välipellerit. 😀 Igatsen oma kassi ja sauna ja oma tavapärast rutiini. Ilmselt hea ajastus, puhkus saab läbi just siis, kui koju igatsema hakkad.

anna kannatust

Nüüd olen siis mina ka varastavate blogijate kambas

Täitsa pekkis, mul on NII piinlik praegu, elus ei oleks osanud arvata, et ma SELLESSE seltskonda satun. 😦 Lühidalt … No seda lugu ei saa lühidalt rääkida, see on pikk lugu. See nimelt hakkas juba juulis, kui ma olin Soomes ronimas. Panin sellest instasse pildi ka ja tuttav lätlane kirjutas mulle, et öelda, et ta unustas just oma Scarpad (ronimissussid) Soome ronihalli maha ja minust oleks väga kena need kaasa korjata. Kahjuks oli uks lukus juba, aga minu kopsimise peale tegid ikka lahti ja lasid mu sinna mahaunustatud asjade kasti kallale, kus oligi muuhulgas täpselt üks paar Scarpasid, nii et korjasin need rõõmuga kaasa.

TÄNA oli see päev, mil ma nende omanikuga Kreekas kokku sain, sest kus mujal lätlastega ikka kohtuda. Ainult et nagu te ilmselt juba arvata oskasite, siis … Ta ei ole nende omanik. Tema kadunud sussid olid number 42 ja mina varastasin talle kellegi 39, sest no mina ei osanud midagi kahtlustada ja ainult üks paar seal kastis oli, nii et ma ei hakanud numbrit vaatamagi, silma järgi nägin, et minu omadest hulga suuremad, mis seal enam arutada.

Ja noh, mis ma teen nüüd, ma ei lähe ju juulis kadunud susside õiget omanikku neli kuud hiljem otsima, seda enam, et enne sünnitust ma igatahes Soome ei jõua, tõenäoliselt imiku kõrvalt ka kohe mitte. Nii et ei olegi muud varianti vist, kui selle häbiga nüüd elada. Või kas ikka on nii? Need ei ole odavad sussid, heal päeval saad 125 euroga selle paari, Soomes ilmselt on kallimad. Nii et ma täitsa tõsiselt mõtlen siin nüüd, mida hea inimene sellises olukorras teeks. Kirjutaks ronihalli neli kuud hiljem ja küsiks, kas nad mäletavad, kas õige omanik tuli neid otsima ja kes ta olla võiks? Sest piinlikkus piinlikkuseks, aga võimaluse korral võiks vist üritada oma patte heastada kuidagi. Oleks eelmise nädala teema, poleks mingit probleemi, võtaks ühendust ja maksaks kinni, sest noh, loll peab ikka oma vigade eest maksma, kuni õpib. Aga nüüd tagantjärele on seda omanikku ilmselt raske leida ka. :/

Ma ei tea, andke nõu mulle. Annetan orbudekodule raha ja unustan selle loo või üritan kuidagi seda õiget ohvrit üles leida?

P.S. Seda kirjutades meenub mulle, et ma olen korra teismelisena ka kogemata välismaal kirikust varastanud, sest ma täiesti tõsiselt arvasin, et tegu on tasuta võtmiseks olevate asjade riiuliga, kus on nö usku reklaamivad asjad (see oli mingi pisike värviline raamatukene piiblilooga). No erakonnad ju ka jagavad tasuta nänni enne valimisi, usklikel on alati valimised. Mitu päeva hiljem juba teises riigis olles tuli kellegagi vesteldes välja, et see, et hinnasilti polnud, tähendas seda, et kuskil oli mingi kogumiskast, kuhu oleks pidanud selle eest enda poolt sobivaks peetud annetuse panema … Nii et kui Jumal peaks tõesti olemas olema, on paradiisiuks minu ees juba ammu suletud.

anna kannatust

Ahjaa, koroonareeglid

SELLISEID puhkusepilte oleks mul vaja, aga ma ei ole nii graatsiline 🥺

Mul läks meelest ära, et pandeemia on ja võiks neist ka veidi kirjutada, seda enam, et Kos, mille kaudu me tulime, on punane. Nii et väike ülevaade.

Selleks, et üldse siia riiki saada, tuleb ära täita vorm nimega PLF. Üks pere võib koos täita, aga samas küsiti infot ainult minu (st peatäitja) vaktsineerimisandmete kohta. Selle vormi täitmisega asi ka piirdus – kui Kreekas maandusime, küsiti, kas meil on PLF olemas, aga jaatava vastuse peale seda tegelikult ei vaadatud, vaid rehmati käega. Sadamas astus küll üks politseinik juurde ja tahtis seda näha, aga siis avastas, et me peame laeva peale jooksma, nii et käskis hoopis mitte jokutada. Vaktsineerimispasse on kogu selle aja jooksul kontrollitud ühe korra, Tallinna Lennujaamas.

Küll aga võtavad kohalikud maskide kandmist väga tõsiselt. Esimesse taksosse istudes kohmitsesin selle kotist otsimisega, ja sain kohe märkuse – kuigi taksojuhil endal oli mask lõual. Olen aru saanud, et seda päriselt kontrollitakse ja kuni ta sul kas või ühe kõrva küljes ripub, on ok, aga kui teda pole, võid trahvi saada. Nii on näiteks kõigil ettekandjatel korralikult mask näos, kuigi julgelt pooltel on vähemalt nina katmata.

Kõige naljakamat lugu kuulsin aga reisikaaslaselt, kes käis noolemänguga baaris. Lihtsalt õllejoomiseks võid seal maskita istuda, aga kui tahad (samas pisikeses ruumis) noolemängu mängida, küsitakse vaktsineerimistõendit. Aga see pole veel kõik! Kui tahad püsti seistes nooli visata, pead maski ette panema – aga kui istudes viskad, ei pea. 😁 Nii et need reeglid on vahepeal … veidi naljakad.

Kuna mina ei käi baarides, siis mul neid muresid pole, maski pean kandma vaid poes käies ja ühtki tõendit ei taha ka keegi. Aga elame huvitaval ajal.

Ahjaa, tahtsin minna “Düüni” vaatama, aga selgus, et sellel saarel polegi kino. Nagu üldse. Kosil aga on vabaõhukino, kuigi vähemalt sel kuul “Düüni” ei näidata. Ma pole kunagi vabaõhukinos käinud, nii et nüüd mõtlen, et juba selle nimel võiks väikese päevareisi teha sinna, kõlab huvitavalt. 😊

anna kannatust

Kaugtöö võlud

Huhh, esimene kaugtöönädal juba läbi. Mõni asi on ikka selline Murphy klassika, et see on “puhkuse” ajal kohustuslik. Nii näiteks oli mul esmaspäeval ja teisipäeval kaks korda rohkem tööd kui tavalistel tööpäevadel (ja kolm korda rohkem kui tavaliselt nädala alguses, sest üldiselt on esmaspäev ja teisipäev alati nädala kõige rahulikumad tööpäevad). 😀 Teine ootuspärane asi on see, et kui ma töötan kodust, kus internet tuleb mööda kõrgtehnoloogilist valguskaablit, on mul üldiselt ÜKS videokoosolek nädalas. Kui ma töötan Kreekast, kus see vist tuleb mööda kellegi vana sokki ja kvaliteet kõigub metsikult, on mul neid KOLM — ja sedagi tänu sellele, et neljanda lükkasin järgmisesse nädalasse edasi (ei, mitte interneti tõttu, lihtsalt väga ei ole mõtet arutada, mida me uue töötajaga teha saame, enne kui me oleme näinud, milleks ta hetkel võimeline on ja kui palju koolitamist ta veel vajab). No ja muidugi see klassikaline “lapsed, kas teil enne autosse istumist vetsu on vaja?” — ekstra küsisin oma läpakalt kodus, kas ta on kindel, et ei taha midagi alla laadida, mkm, kõik suurepärane, mul on kõik, mida ma eluks vajan. Ootas kolmapäevani, et mulle öelda, et “kle, ma NÜÜD tahaks uut 2,6 GB tarkvarauuendust”. Üllataval kombel oleme kõige sellega siiski hotelli wifiga hakkama saanud (sealhulgas rasedate jooga striimimisega!), ei pidanudki isiklikku internetti huugama panema.

Targem kui mina, ei lase mäest üles ja mäest alla, pikutab hoopis rahulikult

Aga ülejäänud nädal oli nii rahulik, et sain isegi kolmapäeval lõuna ajal jalutamas käia. Mul on muidu Eestis kombeks, et teen nädalas vähemalt ühe 10+ km jalutuskäigu ja ülejäänud on lühemad, aga kõik ühtviisi sellises rahulikus mõnusas tempos. Siin võttis 8 km mul keele niimoodi vestile, et mõtlesin, et üldse ei lähe enam rannast kaugemale kui kolm sammu, see titt võib ise ennast treenida, kui ta tahab. See pidev üles- ja allamäge saalimine on ikka paras trenn. Nii et üldiselt olen lihtsalt lähtunud sellest, et vähemalt oma kümme tuhat sammu võiks päeva jooksul tehtud saada, see on viist kuus km või midagi sarnast, abiks ikka. Kui see mõni päev veel ühe hooga tehtud saab, on juba eriline kordaminek.

Cyrus juba loendab siin, kui paljusid teisi ronijaid me lapsi seljas kandmas näeme, ning teeb vist järgmiseks sügiseks plaane. Nädalakese pärast peaksid tartlased umbes saja lapsega siia jõudma, nii et kui ta veel ei usu, et saab küll aastasega juba reisida, siis oktoobris ilmselt hakkab uskuma. 😀 Aga siin on jah päris palju inimesi kärude ja kandekottidega (ja isegi üks lastehoid on ronijate lastele), nii et iseenesest on see sportlikele lapsevanematele igati okei koht.

Ahjaa, mu rasedusäpp küsib kogu aeg, kuidas mu vaimse tervisega lood on — ja mina vastan kogu aeg, et mine ära, ma ei taha sellest rääkida, sest enamasti ei tahagi. Aga vahepeal on mul tunne, et ma tõesti olen ühe sammu kaugusel söömishäirest, sest ma tõesti pean KOGU aeg mõtlema sellele. Siiani oli veel see, et pidin mõtlema nö koostisele, sest kui ebasobivaid asju sõin, maadlesin kõhuhädadega ja järgmisel päeval vetsus kannatasin. Nüüd olen jõudnud sellesse punkti, kus lisaks pean kogu aeg kogust vaagima, sest kui ma tarbin midagi liiga suures koguses (sh lähen hoogu ja joon liiga palju vett korraga), siis ribide all valutab mitu tundi. Eeldan, et põis/magu suruvad titele, kes omakorda surub ribide all kuskile. Eile näiteks sõin lõuna ajal calzone‘t ja selle tulemusel pidin õhtusöögi vahele jätma, sest jätkuvalt oli nii halb olla. Jah, ma TEADSIN juba seda tellides, et see oli viga, aga näete, mõni inimene lihtsalt on sihuke. Tahaks lihtsalt rahulikult elada, ilma et ma peaks kogu aeg mõtlema, mida on okei süüa ja mida mitte, aga selle asemel tiksub kuklas teadmine, et 90 päeva veel, paremaks ju ikka ei lähe selle ajaga, pigem jõuab nende 13 nädalaga veel hulga hullemaks minna.

Miks, oh miks, ei võiks inimesed lihtsalt muneda oma mune kõrbesse liiva sisse? Või eestlaste puhul saunalavale? Ma käiksin iga päev talle laulmas seal ja teda patsutamas, aga see praegune variant tundub kuidagi kehvasti korraldatud. Aga siis on mul jälle päev, kus toitumine on kenasti kontrolli all ning ma söön oma viimast une-eelset pisikest snäkki ja ta hakkab suurest rõõmust rallitama, sest minu lemmiksnäkk on vist ka tema lemmiksnäkk, sest kamoon, tume šokolaad. Ja need hetked on tõesti üsna meeldivad.

P.S. Avastasin, et olen ju kohe-kohe otsapidi kolmandas trimestris, aga pole veel esimese trimestri postitustki avaldanud. Mõlemad mustandid on lihtsalt NII pikaks veninud, et ma pean pisut mõtlema, kas avaldangi põhimõtteliselt “Tõe ja õiguse” sarnased teosed siin või üritan ikka kärpida vms. Osadeks jagada pole ka nagu mõtet ja … Ühesõnaga rasked valikud.

anna kannatust

Tuleb lihtsalt olla avatud uutele kogemustele

Kuna selle asja nimi on torsade, avastasin, et on kaks samatähenduslikku verbi, tordre ja torsader – ei õnnestunudki välja mõelda, mis neil vahet on

Mul on hea päev, sest mu ämmakas ja günekoloog otsustasid, et ma siiski pääsen lendamise ajal kõhusüstidest — reegel on, et üle nelja tunni lennates, peaks rase endale kõhunaha sisse ise süsti tegema, sest meil on suurem trombioht jne, aga kuna minu lennud kestavad ühel päeval kokku täpselt neli tundi ja 15 minutit, aga kumbki eraldi on alla nelja, olin selline piiripealne. Nii et väga tore, pääsen rohke veejoomise ja spetssukkade kandmisega.

Muidu oli viimane nädalavahetus vist esimene kord kogu mu raseduse ajal, kui teenindaja mu käest küsis, kas ma olen kindel, et ma kofeiinivaba kohvi ei taha. Olin siiani elanud eeldusega, et see on rohkem USA teema ja meil siin ehk öeldaks midagi, kui ma järjest viiendat õlut telliksin vms. Vastasin viisakalt, et ainult esimese trimestri ajal ei tohi kohvi juua, sest ma ei viitsinud selgitama hakata, et ma tegelikult joon hetkel maksimaalselt kolm tassi kohvi nädalas, sest “teate, minu seedeprobleemidega …” 😀 Ehk oleks pidanud muidugi pika-laia loengu pidama sellest, kuidas niigi on raske piisavalt vett juua iga päev ja tavaliselt lihtsalt kohv enam ei mahu ja … Aga jah, kui mõni endine või praegune inkubaator end veel piisavalt halvasti ei tundnud, siis tundub, et ametlikud soovitused selle kohta, et kaks tassi kohvi päevas on igati ok (ametlik seisukoht nii USAs kui ka kogu Euroopas, sh Eestis), on rohkem selle mõttega, et “päris kõike ei saa neile ka ära keelata, vähemalt ei joo ja ei tee heroiini” (või noh, moodne teooria oleks, et kohvitootjad on ämmaemandad kinni maksnud), sest uuringud ütlevad siiski, et kohv on kahjulik (mitte lihtsalt kahjulik, vaid võib põhjustada nurisünnitust) terve raseduse vältel ja ei ole olemas ohutut kogust.

Muidu olen vahepeal õppinud, et üks väga kasulik nipp sünnituse väljutusfaasi kergemaks tegemine on … lehma kombel ammumine. Ma ei tee nalja. Nimelt õpetatakse läbi vagiina välja hingama (taas, ma ei tee nalja), mis olevat lihtsam, kui samal ajal lehma häält teha. Mida te naerate? Ilmselgelt ei saa te lihtsalt aru sellistest asjadest, ma pean ikka ise koolitajaks hakkama, et rahvast harida. Lükkan sama hooga labidaga raha kokku. Muuhulgas pidi see sama hingamine ka kõhukinnisuse vastu aitama (juutuubis oli suurepärane video pealkirjaga MOO to POO), nii et kui mõni teine suunamudija on teile siiani igapäevast klistiiri soovitanud, siis selle võite nüüd unustada! Ainult nime peaks siis ära vahetama, sest Reena ei kõla nagu nii hästi sellise peene koolituse juures. Mulle on alati Esmeralda meeldinud … Kuigi siis peaks vist juukseid ka värvima?

P.S. Huvitav tähelepanek. Käisin eile vesi- ja vettesünnituse loengus, kus öeldi, et kuna ainult viis inimest ja kõigil ju vaktsiinipass kontrollitud (ja aken lahti ja kõik istusid tõesti korralikult üksteisest eestlaslikult kaugel jne), võib maski eest ära võtta — ja mitte keegi ei võtnud! Mina ei võtnud selle pärast, et ma olen siin mitu ööd järjest köhinud, kuigi igal ööl järjest vähem, aga kartsin, et pärast tuleb köhahoog ja siis köhin seal maskita rasedatele pähe, nagu mingi mats (õnneks ei tulnud ja eile öösel magasin juba köhavabalt), aga mida teised mõtlesid, vat seda ma ei tea. Väga huvitav igatahes, mis ja kuidas normaalsuseks on saanud. Ma näiteks elan sellises kohas ka, kus ühele poole jääb Selver ja teisele poole Grossi pood, ning kohe huvitav on vaadata, et vahet ainult paar kilomeetrit, aga ühes on kõigil korralikult maskid ees, ja teises pole vanameestel sooja ilmaga särkigi seljas.

anna kannatust

Miks sa nii rõve oled?

Kui Eesti Twitteris on juba mitu päeva supisõda käinud (millised supid on söödavad ja milliste sisse on ok hapukoort panna jne), siis mina arvasin, et minu rahulikust elust on kõik toidukonfliktid mööda läinud. Noh, täna lükkas Circle K meid paariteraapia lävele, sest ma sain hommikul ülaloleva reklaami. No andke andeks, juba mõte “hommikuburgerist” oli mulle nii naljakas, et ma lihtsalt naersin kõva häälega. Cyrus sai aru, millest ma räägin ja ütles mõistvalt, et nojah, naljakas muidugi, ega see ju nagunii pole “õige hommikuburger”. Nagu excusez-moi, mis kuradima asi on “õige hommikuburger”??? Selgus, et õige hommikuburger on burger, kus lisaks tavapärasele kraamile on praemuna, peekon ja hash browns. Nii et tuleb Circle K-le au anda, vähemalt pildi põhjal tundub, et just sellega tegu ongi, kuigi kartul tundub muidugi eestlastele omaselt tavaliste viilakatena olevat.

Aga no kes see tuleb selle peale, et võtaks tavalise USA hommikusöögi ja paneks selle lisaks veel burgeri vahele??? Peale rasvumise äärel olevate ameeriklaste st. Noh, Cyrus leidis, et ma võiks oma kõrge hobuse otsast alla ronida, enne kui end vigaseks kukun, sest “ise sa paned võileiva peale võid”. Eee … Nagu jah, selle nimi on VÕIleib, sa kuradima mats. See, et sina ja su 328 miljonit naabrit selle asemel majoneesi kasutate, ei tee seda kuidagi normaalsemaks.

Igatahes ta jäi lõpuni endale kindlaks, et hommikuburger on igati normaalne asi, erinevalt näiteks Missouri burgerist. Kui te ei tea, mis on Missouri burger, siis seal (ja tegelikult mitmes läänepoolses osariigis, Pennsylvanias näiteks ka) on kombeks tavapärasele burgerile veel maapähklivõid juurde panna, sest miks ka mitte. Ei pea ilmtingimata selline rasvapomm olema, nagu siin pildil, aga selline maapähklivõi-sinepiga kaste.

P.S. Ma ei olegi veel kuskil näinud, kas need inimesed, kes karjuvad, et Eesti on nagu Natsi-Saksamaa, on juba kuidagi reageerinud Bideni korraldusele teha USAs vaktsineerimine kohustuslikuks igas rohkem kui saja töötajaga firmas? Või noh, tehniliselt on ka variant kord nädalas (tasulist) testi teha, aga kui keegi arvab, et kapitalistlikus ühiskonnas hakkavad firmad OMA raha eest neid teste tegema, siis te küll eksite, see hakkab kenasti vaktsineerimata töötajate palgast maha jooksma. Nii et Olerexi otsus vaktsineerimata inimestele igakuiselt 50 eurot vähem boonust maksta on nohu selle kõrval — muuhulgas kehtib see USA korraldus ka inimestele, kes töötavad kodust. Nädalat, mille kohta vaktsineerimata inimene pole testi esitanud, loetakse töötamata nädalaks ja selle eest palka ei saa. Nii et väga huvitav, kohe varsti saame näha, kas rohkem kui saja aasta vanune Jacobson vs Massachusetts jääb jõusse, sest no see jõuab raudselt kohtusse välja.

anna kannatust

Kuidas edukalt äri ajada

Ma olin pärast oma eelmist postitust ikka üsna halvas tujus. Esiteks see koolijama ning teiseks pidi meil reede õhtul olema üks üritus, mida ma innukalt ootasin ja mille jaoks olin isegi käinud soojemaid riideid ostmas jne, aga Cyrus jäi haigeks. Aga siis viis ta mind pühapäeval Café Lyoni brunchile ja selgus, et see, et ma õppematerjalidele ligi ei saanud (sest unustasin eelmises postituses vist mainida, et lisaks loengule ei saanud ma ligi ka loenguslaididele, mis asuvad teisel saidil), ei olnud minu süü. Nii et mul on tuju kohe hulga parem. Kuigi ma registreerin end vist ikka maha, sest see on MEGAkeeruline.

Aga rääkida tahtsin tegelikult sellest, et ma tellin lõpuks kardinaid. Ja see on üks naljakas kogemus. Küsisin juba mõnda aega tagasi hinnapakkumise, ühe akna kohta öeldi, et kardin, mida ma tahan, on ALATES 165 eurot. Tundus veits palju, aga no tehtav. Ja täna käisin päriselt materjale valimas ning sain täpsema hinnapakkumise … 434 eurot per kardin, ma tahaks otsekohe kahte saada, siis oleks kaks suuremat akent vähemalt normaalselt kaetud. Nagu ma eeldasin, et “alates 165” tähendab lõpuks ca 200 vms, sest alati tehakse niimoodi, aga vat ei teagi, kas ma oskasin selle ühe kosmosereisideks sobiva materjali valida või milles kühvel. 😀 Nii et homme lähen kahte kohta veel, kust mõistlikud esimesed pakkumised tulid, ja vaatan, kas seal toimub samasugune hinnahüpe. Lihtsalt täiesti ulmeline.

P.S. Sarjast “milleks mulle vaenlased, kui mul juba sõbrad on”. Kurtsin siin sõbrannale, et kaal tõuseb ikka kiiremini kui mulle meeldiks, kuigi ma söön nii tervislikult – ja ta osutas kohe abivalmilt, et instastki ju paistab, et eelmisel nädalal tegin ühe korra õunakooki, sõin eriti rammusaid pannkooke ja siis käisin veel Café Lyonis. KES SINU KÄEST KÜSIS??? Kusjuures kõige hullem on see, et ma unustan selle kõik sujuvalt ära, kui keegi küsiks, siis ma ütleks täiesti ausalt, et “umbes korra nädalas söön magusat” – aga kui mõtlema hakkad, siis ongi kõike korra nädalas. No et korra nädalas õunakooki ja korra nädalas pannkooki jne, need seitse päeva saavad kähku kaetud sel moel. Nii et tõmbasin endale taas kord kalorilugemise äpi, lihtsalt selleks, et oleks ausalt kirjas ja silma ees, mida ma päriselt söön, et ma seda titte AINULT šokolaadi peal üles ei kasvataks.

anna kannatust

Universum ei taha lihtsalt, et ma matemaatikat õpiks

Ja ma tegin veel esimese septembri puhul kooki ja puha, sest olin nii õhinas 😦

Mäletate kõik veel mu esmaspäevast faux pas’d, eks ole? Läksin ilmaasjata Tartusse, sest arvasin, et toimub loeng. Õppejõud ütles meilis etteheitvalt, et aine kodulehel oli ju kirjas, et algab teisest septembrist. Mis võib muidugi tõsi olla, aga fakt on ka see, et õppeinfosüsteemis oli veel teisipäeval link VALELE kodulehele – kust see tudeng ise välja peaks mõtlema, mis see õige koduleht on, kui õppeinfosüsteemis on vale info?

No ja nüüd pidi meil olema kella kaheteistkümnene loeng. Meilile saadeti Zoomi loengu link. Link avaneb mul Zoomis nii:

Ma ei julge enam kellelegi kirjutada ka, raudselt olen jälle ise loll. Selles mõttes, et kui ülejäänud 10+ inimest sisse poleks saanud, oleks nüüdseks ju mõni uus meil tulnud selle kohta, mis toimub. Nii et eks ma siis lepin sellega, et kõik ülejäänud punktid olen ma kuidagi kätte saanud, aga viimase kuue puhul pole ma mitte isegi liiga loll ainest arusaamiseks, vaid suisa liiga loll aines osalemiseks in the first place. 😀 See on see allakäigutrepi viimane aste vist, enne kui näoli päris ligasel keldripõrandal oled.

anna kannatust

Talv tuli ootamatult

Nagu mõni ehk juba Instas nägi, olen ma nagu puuga pähe saanud – olen siin rahumeeli mitu kuud lühkareid ja kleite kandnud ning elu oli lill. Käisin isegi rasedariideid ostmas, aga pikki pükse ei ostnud, sest MA EI VIITSINUD NEID PROOVIDA. Teksade proovimine on lihtsalt maailma kõige tüütum asi ka normaalse kehaga, ma siiralt ei viitsi veel rasedana kaheksat paari selga ja seljast ära ajada, et leida seda ühte, mis ei ürita jätkuvalt skinny fit olla, mis sellest, et ülemine osa on nagu õhupall. Pluss ma ikka eeldasin, et mul on ju ronimisteksad, küll need venivad. No ja nüüd on siis tulemus käes. Tulemus:

Ignoge kassi, ta on nagu mina – peab olema igas pulmas pruut, igal matusel kadunuke ja igal fotol esindatud, kui mitte esiplaanil

Kui keegi arvab, et ma avastasin selle täna hommikul, kui hakkasin ämmaka juurde minema, siis oli tal õigus. 🤣 Seal on teatavasti mugavam pükstega käia, sest mõõdetakse kõhtu jms. No ja ma niigi tahtsin täna kurta, et ma võtan liiga palju juurde (st üle ametliku normi igal nädalal), nii et nüüd pidin seda juttu ajama sirge näoga, endal ei püsinud püksidki jalas. Ehk siis mis mul üle jääb, homme lähen rasedapükse ostma, sest 17 nädalat on natuke liiga pikk aeg, et juuksekummitrikiga läbi ajada. Nii et kui oskate soovitada, kust saab mugavaid rasedapükse, mis ka mujalt rõvedalt ümber pole, siis võite soovitada. Ja seda tahaks ka teada, kust inimesed saavad mugavaid imetamisrinnahoidjaid, sest midagi proovisin ma H&Mis selga ning oleks tahtnud sealt nuttes välja joosta lihtsalt (kuigi ehk mul ei olnud lihtsalt kannatust, et seal õige numbrini jõuda, sest proovisin oma tavalist + ühe võrra suuremat ja need olid mõlemad ebamugavad).

Titeasju olen ka hakanud vaikselt ostma/hankima (nagu te ilmselt kassikaalu postitusest aru saite), sest mulle lihtsalt ei mahu pähe mõte seal päris uute asjade ostmisest – mitte isegi raha mõttes, kuigi teatav kokkuhoid muidugi ka, aga ma ei taha olla osaline selles tarbimisahelas, kus ostetakse tutikat plastmasskraami, mis kolme kuni kuue kuu pärast prügimäele läheb. Beebimonitor ongi hetkel vist puudu, sest seal ma olen nõudlik ka, muidu on suurem osa esmavajalikust kraamist juba olemas, kui mööbel kõrvale jätta (no ja riided, aga nende peale ma mõtlen tiba hiljem). Sirru oli megapissed, sest muuhulgas sain tuttavalt mõned kasutatud vastsündinumähkmed — aga no tulge maa peale, uuena maksavad korralikud ca 35 eurot tükk, vaja oleks vähemalt kümmet ja ma isegi ei tea, kas ma jään neid kasutama või lähen ühekordsete peale. Nii et jah, kui ma jään neid kasutama, siis selleks ajaks, kui ta on nii suur, et saab juba OS-mähkmeid kasutada, võime uued osta, aga mul pole vähimatki plaani kulutada ette 300 eurot selleks, et proovida, kas ma olen “loodussõbralik” (jutumärkides, sest see reaalne loodussõbralikkus hakkab seal üldiselt siiski mitmest lapsest + lääne inimesel on ikka komme veits liiale minna, sest neid tehakse nii nunnusid). Õnneks õnnestus ta siiski ära rääkida, oli nõus, et NB-suurust võib katsetamiseks kasutatuna hankida. 😀

Aga talv on aktuaalne ka muus mõttes. Kuna mu aju on selline, nagu see on, olen ma maist saadik kord nädalas öelnud Cyrusele, et me peaksime talvepuid ostma … Ja siis sujuvalt mitte midagi teinud. Eelmisest omanikust on jäänud siia väga täpne ülevaade sellest, kui palju tavaliselt kulub (kuigi tema statistika tehti siis, kui majas veel õhksoojuspumpa ei olnud), nii et vähemalt see osa oli lihtne. No ja seejärel veetsin eile pool päeva arvutades, sest nende paberite kohaselt kulub talvega kuni 6 ruumi puid, aga kõik kuulutused, mis ma leidsin, räägivad liitritest kottidest. Nii et kui kuskil on kirjas, et 40 cm puud on 60 l kottides, pidin välja arvutama, kui mitu 60 l kotti 6 ruumi sisse mahub. See arvutamine on tegelikult imelihtne — käi internetis teistele blogijatele pinda, kuni nad aitavad sul õige vastuse leida.

Lõpuks jõudsin ikka punkti, kus olen sunnitud ostma 30 cm halge, kuigi vaja oleks 50 või 40 cm, sest need tuuakse juba sel nädalavahetusel kohale, aga mõistliku hinna ja sobivamate halgudega kohas on ca kuu aega ooteaeg ja me läheme septembri keskel ju puhkusele. Kuigi võiks muidugi kassihoidjale öelda, et “kle, kui sa juba siin oled, siis ole naiseks, viska kuus ruumi puid ka kuuri ära”. 😀 Okei, tegelikult ma valetan, vabalt saaks juba sel nädalavahetusel 50 cm halge ka, leidsin küll ühe koha. Lihtsalt hinnavahe oleks … Paramparaa, 200 eurot. St kallimas kohas tuleks kuiv kask ca sada eurot ruum ja ma mitte ei raatsi seda maksta. Nii et kui keegi teab normaalse hinnaga kohta, kust ka pikemaid kuivi halge saab osta, nii et need sel või järgmisel nädalavahetusel kätte saaks, siis öelge mulle ka.

Aga ok, ma külmetan nüüd edasi, olge musid.