antropoloogia

Kui materialistlik lähenemine

Jagasin siin Cyrusega Eesti traditsioonilisi unelaule, sest no need on lahedad. Kahjuks ei leidnud üles seda kunagi nähtud Kihnu naistega versiooni, mis oli tõesti nii võimas, et natuke tuli hirm peale, aga juba selle kohta küsis mu abikaasa, kas me hirmutame siin lapsi magama. 😁 Aga hakkasin mõtlema, et need kõige kuulsamad laulud on USAs ja Eestis küll ühtviisi materialistlikud, aga täiesti erineva nurga alt.

Ameeriklased laulavad oma nunnule sellest, mida issi-emme talle kohe ostma hakkavad. Eestlased küll alustavad õrnalt oma äiu-äiuga, aga lähevad kohe selle peale, et kle, mis sellest magamisest nagu tglt kasu on – uni ei anna uuta kuube. Alatoon on selline, et äkki ikka lähed tööle ja hakkad ise end elatama, kulla laps. See, et ta sealt kolmeaastasena hanekarja jõudis, oli ainult järgmine loogiline samm.

Huvitav, eks ole, et miks just SELLISTE sõnadega laulud end kindlalt kultuurilukku kirjutavad.

antropoloogia · music · prantsuse muusika

Harrastusantropoloogia

Nii külm on väljas, et täitsa ausalt ütlen, et mitte midagi ei taha teha. 😀 Üleeile sõitsin autoga kahe kilomeetri kaugusele välijõusaali, nii halvasti on juba asjad. Aga selle peale meenus, et pidin ju teiegagi jagama, kuidas ma lõuga tõmbamas käisin, st mida ma seda tehes nägin. Nii et eks ma siis keedan kakaod ja kirjutan teile. Ja vannun ette käsi südamel, et see on kõik tõsi, sest mulle endale tundus see küll nagu väga halvasti kirjutatud (aga see-eest püüdlikult selgeks õpitud ja ette kantud) dialoog.

Nii. Stseen leiab aset palliplatsil, kohe välijõusaali kõrval. Laval on poisid vanuses kuus kuni 13, laias laastus võib eristada ingliskeelset ja venekeelset gruppi. Seejuures tundus mulle, et vanemad ingliskeelsed poisid olid kohalikud (kuigi rääkisid inglise keelt kahtlemata esimese keelena) ja nooremad kas külas või hiljuti lisandunud, aga see võis olla lihtsalt minu mulje.

Saalis pandi tuled kustu, algas tegevus. Laval oli Probleem. Väike ingliskeelne poiss paarutas rattaga jõusaali ja palliplatsi vahel ringi ja karjus, et ta tahab ära minna, sest “this is making me feel uncomfortable*”. Silma järgi pakuksin, et ta oli vähemalt esimese klassi laps juba, aga ma ei oska eestlastelgi vanust arvata, nii et ütleme, et umbes nii. Mis temas seda ebamugavust tekitas? Esiteks see, et vene poisid kasutasid “F-sõna” (ma vist siiralt polnud selle hetkeni kuulnud MITTE KEDAGI Eestis päriselt “F-sõna” ütlema, kõik on ikka rahvusest ja vanusest hoolimata rahuliku südamega fuck välja öelnud). See oli see põhiprobleem, mis ta nii leili ajas, et ta ringi sõites seda sama lauset muudkui korrutas. Sellele lisandus see, et “ja see poiss muudkui käib mul järel ja karjub minu peale!!!”

Tõele au andes, väike vene poiss, kes tundus temast veel noorem (aga enamvähem sama eagrupp), sõitis tal TÕESTI rattaga järel ja TÕESTI muudkui karjus. Ja noh, tundus, et kui kohalikud ingliskeelsed eesti keelt ehk rääkisid, siis vene keelt igatahes mitte, nii et mina olin seal ilmselt (peale teiste venelaste) ainus, kes aru sai, et see väike poiss üürgas tegelikult: “MÄNGIME KOOOOS! MÄNGIME KOOOOOOOS! LÄHME JOOKSEME JA MÄNGIME KOOOOOS!” Nii et noh, ma veits saan aru, miks see oli hirmutav poisile, kes sõnagi sellest kisast ei taibanud.

Igatahes. Mina kõkutasin omaette naerda ja ootasin, et vanemad poisid ta pikalt saadaksid, sest täitsa tõsiselt, ma olen vana nagu Metuusala ja minu silm ei ole veel näinud ei last, kes tahaks koju minna, sest keegi ütles koleda sõna (mitte tema pihta, vaid lihtsalt niisama), ega lapsi, kes selle peale ei naeraks ja edasi ei mängiks. Aga need vanemad lapsed (ja minu silma järgi oli kõige vanem ingliskeelne max 12, kuigi taas, ma olen siin kehv hindaja) üritasid teda natuke ümber veenda, siis andsid järele ja hakkasid minekule sättima. Ning kõige vanem ütles sellele noorimale, kelle ventikas jätkuvalt maksimaalsetel pööretel töötas, kuigi oli juba selge, et äraminek: “I’m sorry we brought you to an environment where you felt uncomfortable.”

Nagu täitsa tõsiselt, kust nad oskavad selliseid asju öelda? Juba see esimene “I’m uncomfortable” on minu jaoks selline far-fetched, sest lapsed EI räägi nii, aga no selle kohta võiks öelda, et ju ta on seda siis kuskilt kuulnud. Aga sellist vastust ei jäta ju enamvähem telekast möödaminnes kuuldes meelde. Kas kuskil on tõesti nii woke vanemad, kes dresseerivad oma lapsi igapäevaselt selliste lausetega? Sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas selles vanuses laps end sellise sõnavaraga väljendada võiks, isegi kui ta loomu poolest on selline, kes seda emotsiooni väljendada tahaks. Need 12aastased, keda mina tean, suruksid “sorry” suust välja ja vahiksid oma varbaid või äärmisel juhul ütleks, et “ole nüüd, me enam ei tee” (millele ilmselt lisanduks “ära emale ütle!”).

Ajastu märk ja kultuurilised erinevused. Lapsepõlve muretud mängud, ja-jah.

P.S. Kuna siin juba nii multikultuurne jutt on, siis … Vaatasin mina videot sellest, mis on prantslaste lemmikbändid või esitavad, kes just prantsuse keeles laulavad. Leidsin igasuguseid toredaid asju, näiteks see armas Claire Laffut’ (subtiitritega!) Vérité on heaks näiteks sellest, miks prantsuse keel mind sada korda peaaegu hullumajja ajas — hääldab nii kenasti ja selgelt kuni selle kohani, kui on aeg öelda si je mens, je vais en enfer, ning järsku saab sellest hoopis smansvanfr. Igatahes leidsin ka sellise pärli nagu Clara Luciani. No kuulake, mis hääl tal on:

* See tekitab minus ebamugavust. (Blogi autori tõlge)

** Anna andeks, et tõime su keskkonda, mis sinus ebamugavust tekitas. (Blogi autori tõlge)

antropoloogia · Uncategorized

Täiendan mustlasinfot

Kopeerin siia otse Annika Facebookikommentaarist:

Olen saanud pere vanimalt tütrelt nüüd täpsema info laste vanuse, suuruste ja vajaduste kohta. KÕIGIL oleks vaja dresse, väiksematele kombekaid, suurematele talvejopesid ja -saapaid. Kõige väiksem on poiss, kes saab mõne kuu pärast 2, pisike, kõigest meeter, jalatsid 24 suurus. Järgmine 3aastane poiss, jalg 26-27. Siis on 5aastane tüdruk, jalanumber 26. Edasi 7aastane poiss, jalanumber 29. Siis kaks tüdrukut 8 ja 9, jalanumbrid vastavalt 30 ja 32. 10aastane poiss, jalg 35. Järgmine on 13aastane poiss, jalanumber 39. 17aastane tüdruk ja jalanumber 37. Vanim poiss on 18 ja tema jalanumber on 41. Kõige vanem tütar on 19, 155 cm, S suurus, 36-37 jalg.
Lastel ei ole väga ka mänguasju. Ainult pehmed ja karvased. Võiks olla midagi arendavat. Puudus on ka lauanõudest (lusikad, noad, kahvlid, taldrikud jne), voodipesu on vähevõitu ja vana, paljud lapsed pissivad alla ja madratsid on voodites rikutud. Koolilastel on puudu koolitarvetest. Koolitööde tegemiseks pole ka kirjutuslaudu ega toole. Puudus on lampidest, nii laes kui laual.

Hea uudis on see, et meiega on ühendust võtnud ka vallavalitsuse ja sotsiaalosakonna esindajad, lisaks on VÄGA paljud inimesed abi pakkunud. Väga lahe. 🙂

P.S. Unustasin enne, vanaema ise on 158 cm pikk, jalanr 36-38.

antropoloogia

Teeme midagi head, raudselt teil on asju üle

Nagu pikaajalisemad lugejad ehk teavad, olen ma nüüdseks vist juba umbes seitse-kaheksa aastat suhelnud Eesti mustlaste ehk romadega, kellest me varem tegime ühe fotonäituse ja nüüd on järgmisel aastal ilmumas üks raamat. Selle käigus puutume me kokku nii väga toredate inimeste kui ka kurbade lugudega – ja vahel kahjuks ka eriti tublide ja toredate inimestega seotud kurbade lugudega.

See konkreetne lugu puudutab üht Valga vanaema-vanaisa, kes kasvatavad hetkel ÜHEKSAT lapselast, sest nende tütar suri rohkem kui aasta eest (kõigest 34aastaselt) pärast üheksanda lapse sünnitamist (ma vaatan, et me oleme Annikaga numbritest erinevalt aru saanud, mina neid ritta ei pannud ja sõrmedel ei loendanud, ütlen lihtsalt, et PALJU). Asja teeb hullemaks see, et vanaisa, kes nüüd on õnneks taas jalul ja tegutseb, sai tütre surmast kuuldes infarkti, nii et esimesed paar kuud olid eriti rasked, nüüd on asjad rohkem paika loksunud. Hetkel oli lapsi vanaema juures tegelikult suisa 12*, sest teine tütar on välismaal tööl, aga nemad lähevad varsti oma koju tagasi (ja neil on töötavad vanemad jne), nii et nendega pikemas perspektiivis muret ei ole.

Abi endaga on nüüd nii, et vanaema oli ise väga tõrges, kui me uurisime, mida vaja on, ja ütles, et kõigil lastel on kooliks/lasteaiaks korralikud riided olemas ja et remontigi tehti hiljuti, elutoas uus põrand jne (nagu ka all pildilt näha). Külmaga minevat raskeks, aga küll siis midagi välja mõtleb, puud on õnneks olemas. Mina isiklikult arvan, et kõige rohkem oleks neil vaja sooje riideid ja talveks ning/või märjaks ajaks sobivaid jalatseid, aga ega igapäevased kooliskäimiseks sobivad riided ka mööda külgi maha ei jookse. Kuna noorim laps pole veel kahenegi ja vanim on 19, läheb ilmselt kaubaks ka enamvähem igale pikkusele sobiv number, aga lapsed on kõik pigem kõhnapoolsed, nii et L ja suurem jääks erinevate pikkuste juures pigem kasutamata. Üle ilmselt nagunii midagi ei jää, sest mis ei lähe nende perele, saab mõnele teisele perele edasi antud.

Ainus asi, mille üle kurdeti, oli see, et üks ahi vajab hädasti parandamist, sest ei tõmba normaalselt. Lastetuba oli tõesti hulga külmem kui teised toad, nii et parandamist see kindlasti vajaks, aga raha me hetkel ei kogu – nii et ma väga ei teagi, millega siin aidata saaks. Nõu ja jõuga ehk – st kui keegi teab soovitada mõnd asjalikku, aga mõistliku hinnaga tegelast Valga kandis, oleks abiks. Teiseks kuluks ära info selle kohta, kas sotsiaalsüsteemist on võimalik taodelda hüvitist ahju parandamise eest või abi ahju parandamisel vms.

Mina ise leian (st nemad ei kurtnud, mulle endale tundus), et neile kuluks vist ära igasugu tavalisi köögitarvikuid. Mitte ilmtingimata röster (kui kellelgi just uus röster nurgas ei seisa), aga täiesti tavalised korralikud noad-kahvlid-lusikad-taldrikud. Ja tegelikult oleks väiksematele (no vanuses 2-10) mõned toredad arendavad mänguasjad ka head, sest tuba, kus on igapäevaselt mängimas selline kari lapsi, näeb välja selline (mu ühe või kahe lapsega sõbrannade toad on selle kõrval nagu prügimäed, aga ma kardan, et osaliselt on see puhtus tingitud ka sellest, et polegi mänguasju, mida mööda elamist laiali loopida, vähemalt meie nägime ainult mõnda; samas on vanimad tüdrukud juba hilises teismeeas ja puhtus on mustlaskultuuris VÄGA oluline – ning psühholoogid kogu aeg rõhutavad, et lastele polegi liiga palju mänguasju vaja):

Me nimelt ei ütle kunagi ette, kui me külla läheme, sest kuigi alati võib juhtuda, et kedagi pole kodus, võib alati ka juhtuda, et kohtud veel eriti huvitavate inimestega, kellega muidu iial ei kohtuks. Või et näed maailma, mida muidu ei näeks. Seekord näiteks polnud vanaema ega vanemat õde parajasti kodus, nii et lapsed kutsusid meid ise sosinal tuppa (sest kõige väiksem magas), pakkusid teed (mustlased pakuvad ALATI teed, nad võivad olla nii vaesed, et suhkrut pole kaks nädalat ostetud ja tee on otsa saamas, aga sel juhul endale teed ei tehta, aga külalisele pakutakse ikka, kusjuures hoolimata muidu üsna rangetest soorollidest, pole siin mingit soolist jaotust, teed pakub ja valmistab see, kellel parajasti aega on) …

… ja seejärel viidi meid välja hobust vaatama ning näitama, et nad oskavad juba natuke ratsutada, ilma sadulata muidugi. Vanaisa hankis hobuse ekstra selleks, et lapsed oma kultuuri kohta rohkem õpiksid, lisaks nende ratsutama õpetamisele räägitakse neile ka lugusid vanadest mustlaslaagritest ehk taboritest ning igasugustest kirjutamata ja … noh kirjutamata reeglitest. Näiteks sellest, et noor naine võib täpselt sama hoogsalt ilma sadulata ringi ratsutada kui noormehed, aga pärast abiellumist pole tal asja enam isegi hobuste jootmisega. See pole abielunaisele lihtsalt kohane. Täpselt nii, nagu teismelised neiud võivad teksapükstega koolis käia, aga pärast abiellumist pannakse ikka seelik selga (tõsi, see komme kaob järjest enam, ja seda, kas üks abielunaine hobuseid joodaks või mitte, pole võimalik enam eriti paljudes kohtades testida). Rääkimata sellest, et igal pool, kus on reeglid, on alati ka lood inimestest, kes neid reegleid murdnud on.

Minu jaoks näitab selle kultuuri külalislahkust (või selle pere laste VÄGA head kasvatust) ka see, et meie kaasatoodud kook lõigati lahti, pandi meie ette ja öeldi, et endal pole kõht tühi. Mõelge ise, täiskasvanuid juures ei ole, hunnik lapsi vanuses pea 2 kuni 14 ja KÕIK leiavad, et “sööge teie, meil on kõht täis”. Mina oleks väiksena NÄOLI selles koogis olnud. Ja ma ei saa muidugi öelda, mis neid mingile käitumisele ajendab või ei ajenda, aga mulle jäi küll mulje, et neid on kasvatatud nii, et ahnitseda ei tohi, vaatad enne, kas jääb üle, ja kui jääb, siis võtad. Samuti oli väga selgelt näha vastutusliin, väiksemate õvede (ma sain alles hiljuti teada, et “õed-vennad” on lühidalt “õved”, ma kavatsen selle sõna tagasi massikasutusse viia) eest hoolitseti, neil hoiti silma peal jne. No ja seda kõige pisemat, seda nunnutasid kõik.

* Mustlaskultuuris on üldse kuidagi hulga tavalisem, et lapsed ajutiselt või päriseks kellegi teise kasvatada jäävad. No näiteks et vanemad lähevad välismaale tööle ja sel ajal kasvatab vanaema või tädi või onu pere – ja keegi pole traumeeritud, ilmselt seetõttu, et emaroll pole nii idealiseeritud ja pea jumaluse tasandile viidud kui meie ühiskonnas, vaid algusest peale on kasvatus kogukondlik ja lapsed puutuvad igapäevaselt kogu kogukonnaga kokku. See ei puuduta kusjuures sugugi ainult välismaale tööleminekut, ma olen näinud paari juhtumit, kus ema on uuesti abiellunud ja vanaema või õde on teatanud, et sel juhul on vanemad lapsed nüüd edaspidi siin, sest ei saa kindel olla, et uus mees nad omaks võtab. Kusjuures ma ei ole veel aru saanud, kuivõrd õigustatud see hirm on, sest vähemalt oma laste eest hoolitsevad mustlasmehed küll nii, et meie kultuur jääb kaugele maha. Ka lahkumineku korral käib tihe suhtlus edasi ja “isa võttis nädalavahetuseks lapsed” ei tähenda, et isa viib lapsed ainult loomaaeda või oma emale hoida, vaid laps on reaalselt elu osa, kes käibki igal pool kaasas. Enamasti suheldakse tihedalt edasi ka vahepealsel ajal. Nii et see, kuidas laste heaolu nende seisukohast** alati esikohale pannakse, on selles kultuuris üsna märkimisväärne.

** See “nende seisukohast” on üsna oluline eristus, sest on palju asju, mis meie ühiskonnaga ei kattu. Näiteks eestlastest ei suitseta pea keegi enam toas, eriti siis, kui peres on ka lapsed (ja KINDLASTI mitte last süles hoides vms). Romade juures on see, et kõik suitsetavad, pigem erand kui reegel, lapsed (või pigem noored inimesed, ütleme 14aastased) lihtsalt ei tohi suitsetada vanemate inimeste nähes, sest see oleks lugupidamatu. Samuti ei suitseta abielunaine kuni surmani oma äia (ja enamasti ka ämma) nähes, sest see oleks sobimatu. Traditsioonilistes peredes ei suitsetata isegi oma mehe nähes, mis sellest, et mees muidugi teab, et naine suitsetab. Aga see, et nagunii kõik suitsetavad, on üsna ootuspärane, ja väga tihti suitsetatakse toas. See pere, millest ma täna kirjutan, on selles mõttes väga erandlik, et kuigi vähemalt vanemad inimesed muidugi suitsetavad, tehakse seda väljas ja toas pole mitte mingit suitsulõhna. Sarnane lugu on ka paljude teiste väärtustega, näiteks võib “korralik haridus” mustlaskultuuris tähendada hoopis midagi muud, kui meil, üldiselt näiteks arvatakse, et ülikoolist tulevad ainult hobusevargad (heh-heh, ma olen ikka nii naljakas), ja usaldatakse pigem kutseharidust, sest korralik amet ikka alati toidab. Ja 20aastasele üldiselt ei öelda, et “enne lõpeta kool ära ja siis mõtle kaaslasele”, kuigi uus põlvkond ütleb selles vanuses veel ise, et “vara veel”.  Ja selle pere vanim lapselaps on näiteks potentsiaalsetele kosilastele öelnud, et mõelgu hästi järele, enne kui seitsme lapsega naise võtavad, sest vanavanemate tervise peale ei saa ju kindel olla ning pudilased on vaja kenasti üles kasvatada (järgmine on 17 ehk mustlasreeglite järgi juba ise täiskasvanu, sellest ka see seitse). Ehk siis enne tuleb õved kaela kandma kasvatada ja siis saab enda laste peale mõelda. Aga nüüd kaldusin ma teemast kõrvale ja hakkasin taas hoopis välitöödest ja roma kultuurist rääkima, mitte sellest, et vaadake kodus kapid üle, äkki on teil midagi korralikku, mis ühel perel elu kergemaks võiks teha.

Kui teil on midagi eelmainitud asjadest üle või tuleb endal häid mõtteid, siis kirjutage mulle (jätkuvalt jailbreax@hotmail.com või võtke Facebookis ühendust). Olen hetkel põhiliselt Tallinnas, aga Tartus mõtleks ka ilmselt mingi üldise kogumispunkti välja küll.

anna kannatust · antropoloogia

Pingelised nädalavahetused

Sain oma empaatiavõime juttu kohe testida, sest läksin laupäeval ühe sõbraga ronima ja ta suutis endale küünarnuki liigesest välja kukkuda (õnneks trenni lõpus, ei läinud aeg raisku, eks ole). Sel ajal, kui meie kiirabisse helistasime, tõmbas ta selle juba jõuga ise õigesse kohta tagasi, aga üsna kole oli küll. Ja kui sõbraga juhtub, siis võtab hetkeks ikka sees värisema küll. Hirmus asi on see ekstreemsport, olge ettevaatlikud, lapsed.

Aga pühapäeval käisime me hoopis kahel mustlasperel külas. Nimelt olen ma ilmselt maininud, et Annika Haas tegeleb projektiga ikka edasi ja laseb lastel pilti teha. Järgmisel aastal ilmub üks ägedam raamat tema ja laste fotodega. Nii et käisimegi vaatamas, mis ühe Võrumaa pere lapsed aasta aja jooksul teinud on. Täitsa äge on ikka vaadata, kui palju tited ühe aastaga muutuda võivad, vanemad (12 ja 13) näevad juba välja nagu noored neiud jne. Väiksemgi on vahepeal juba kooli jõudnud ja natuke suuremaks saanud.

See on täpselt selline stereotüüpe murdev pere ka, kus kõik on korralikult integreerunud, pereisa käib tööl, kõik räägivad eesti keelt jne. Okei, see eesti keele osa oli mööndustega, lapsed räägivad tavalist eesti keelt (kõik on juba enne kooli lasteaeda pandud, et keele korralikult selgeks saaks), ema ka, aga isa räägib võru murret. 😀 See on päris naljakas, sest tegelikult on tegu Läti päritolu inimestega, kes on siia vist ca seitsme aasta eest tulnud (vanem tütar räägib igatahes veel läti keelt ka, nooremad enam mitte) ja ega keegi neist pole eesti keelt võõrkeelena õpikust õppinud. Aga ju siis isal on töökeskkonnas sellised inimesed, kes võro kiilt räägivad, sest sealt tuleb vahepeal ikka väga ehe murre. Tema on ka ainus, kes vahepeal mõne lätikeelse sõna sisse paneb, eriti seal, kus keeled sarnased on (näiteks ta ei ütle “vaja”, ta ütleb “vajag”).

Aga mis mulle väga muljet avaldas, on see, kui töökad nende tiinekad on. Mina selles vanuses küll sihuke ei olnud, ei tea, kas praegugi olen. Esiteks väikeste asjadega. Kui isa poest kraamiga tuli, otsis üks tütardest ise kohe taldrikud välja, kattis laua, lõikas koogi lahti, serveeris asju jne. Aga suurte asjadega ka, nende fotodel olid muuhulgas ise korjatud seened ja marjad ning isa kiitis, et põhimõtteliselt lapsed riietavad end juba oma raha eest – kõigile tundub iseenesestmõistetav, et kui on võimalik marjade, seente ja käbide korjamisega lisaraha teenida (jaa, käbisid ostetakse kokku, sest seemned!), annavad kõik pereliikmed oma panuse. Selline väga armas ühtehoidev seltskond. Lõpuks suruti meile veel kodutehtud moosi kaasa, nii et ma olen muidugi eriti meelitatud praegu.

Teise pere juurde ei olnud me vist juba kaks aastat jõudnud, nii et tüdruk tõi mulle kohe oma lõputunnistuse näha – ta nimelt oli vahepeal gümnaasiumi ära lõpetanud, mis pole mustlaste juures veel sugugi mitte igapäevane asi, nii et oli, mille üle uhke olla. Nende peres käivad peaaegu kõik Inglismaal tööl, tema ise oli viimasel kooliveerandil ka juba seal ning käis Eestis ainult eksameid tegemas. Põhjused muidugi väga proosalised, esiteks teenib rohkem ja teiseks:  “Eestis tihti ei taheta meid tööle võtta, sest me oleme tõmmud, aga seal peavad isegi rassistid meid valgeteks inimesteks!” Kõlab naljakas, aga tegelikult on tõsi, kui taustsüsteem on selline, et ümberringi on indialased ja mustanahalised, on üks mustlane lihtsalt keskmisest parema päevitusega valge inimene. See konkreetne pere on muidugi nii hele ka, et neid võiks vabalt näiteks lätlasteks pidada, peale vaadates saab aru, et eestlased ei ole, aga täpset rahvust on raske öelda.

Etnoloogial on ikka jätkuvalt oma võlu, hoopis teistsuguste inimestega kokkupuutumine tekitab ikka alati ka teistsuguseid mõtteid. Muidu ei oska paljusid selliseid asju tähelegi panna.

anna kannatust · antropoloogia

Ma nüüd lubama küll ei hakka midagi

Nagu inimesed ehk joogaküsimusest taipasid, olen viimasel ajal mõned ümberkorraldused teinud. Lahkumisavaldus on esitatud, asjad organiseeritud ja järgmise aasta alguses veedan vähemalt poolteist kuud Tallinnas. Sellest kirjutan ma lähemalt mõne päeva pärast, sest see on üks pikem ja (minu enda meelest) täitsa põnev jutt. Aga mu treener, kelle eesmärk pole mitte ainult minust lean mean flash machine* teha, vaid mind ka mehele panna, arvas selle uudise peale rõõmsalt, et “no aga siis saad sa ju oma Tinderi projekti pealinnas ka proovida”. Miks mitte, eks ole, minu oma riääliti “Six weeks to find love”. Mina küll vaataks, eelmine hooaeg oli päris hea.

Näiteks. Ma blogis tookord ei kirjutanudki, aga mul oli üks kohting, kus oli juhtumisi kaasas nii mu treener kui ka mu psühholoogist sõbranna. St tegelikult ma ütlesin poisile lihtsalt, et lähen sõpradega välja, kui ta tahab, võib ühineda. Aga lõpptulemus oli ikka selline, et “see siin on N, tema hindab, kas sa oled vaimselt terve, see siin on T, tema hindab, kas sinust võiks saada piisavalt hea ronija, see siin on O, tema on siin for the lulz.” Keegi mind niimoodi hindaks, ma saaks ehk viimasest voorust paar punkti, nalja ma võin teha. Aga päris hea stressitaluvuse test, eks?

Kahjuks selgus, et poiss oli minu jaoks natuke liiga häbelik (ka siis, kui ei pidanud korraga nelja uue inimesega kohtuma), ja kihlus jäi sõlmimata. Mis muidugi tähendab, et kõik võimalused on avatud. Ehk ma ka õppisin sealt midagi, näiteks avastasin ma selle esimese prooviseeriaga, et kui ma närviline olen, hakkan ma sõrmi mudima, nii hullult, et osta või palvehelmed, siis oleks nagu loogiline see rabelemine vähemalt. Ma muidugi olen niisama ka selline, kes “ei püsi pudelis ka paigal”, sõpradega saab lihtsalt samal ajal menüüd ja soolatopsi ja lauaserva näppida, et seejärel niheleda, et siis vaadata, kas keegi on juba males mõne käigu teinud, ilma et väga imelik ei oleks.

Mis tegelikult on väga kummaline, kui mõtlema hakata – kui ma olen üksi või boyfriendiga või korterikaaslasega, võin tunde järjest rahulikult mingi oma asja kallal nokitseda, aga kui kasvõi üks parimatest sõbrannadest külla tuleb, ei oska ma niisama temaga kohvi juua, vaid näiteks pesen samal ajal pliiti või midagi, sest imelik tundub niisama istuda ja rääkida. See aeg (mille ma muidu oleks just Facebookis maha istunud) läheb ju muidu raisku! Hiljuti oli see arvutimänguüritus, kus olid suured istumispallid – seal ma üritasin pool ajast nende peal mingeid asendeid võtta, hea kohe, et peaga vastu betooni ei kukkunud. Kohtingu ajal oleks nagu viisakas natuke vähem tõmmelda (oleks vist, eks? krt, et Maaja Kallastit enam pole, nüüd ei saagi teada), aga raske on ju.

Ma ütli, selle pärast ma eelistangi aktiivseid kohtinguid – lähed kellegagi koos ronima või piljardit mängima, näed kohe ära, kas teil on ühised huvid, kuidas ta stressisituatsioonis käitub, kas ta kardab sinu ees ebaõnnestuda jne. See viimane on ühe inimese puhul väga oluline omadus, näiteks väga paljud inimesed ei taha ÜLDSE uusi asju proovida, sest “see ei tule mul ju välja!” – mis ometi ongi pool lõbu ju, totukene. Mitte et ma ise just parima suhtumisega oleksin, kui teine inimene mulle midagi uut üritab õpetada, aga see on võimalus midagi õppida ja teha asju, mida sa tavaliselt ei tee. Samal ajal on tegemist ka, saab millelegi keskenduda ja selle kõrvalt tutvuda, mitte ei ole range sobivusintervjuu. Lähed põgenemistuppa, hiljem tead oma kaaslasest kohe hulga rohkem. Kui hästi teisel põis peab näiteks jne.

* Mean olemine tuleb mul päris hästi välja, üks kolmest pole ka paha.

P.S. Jagasin oma Tinderiplaani ühe pealinnas elava sõbrannaga ka, ta leidis, et see on suurepärane idee, sest “siin on ju valik lõputu, isegi Elver Loho on Tinderis!” Ma ei ole päris kindel, kas peast mädanenud kalade lõputu valik just see on, mille üle üks kalur rõõmustama peaks, mõtlen nüüd kolm korda hoolega järele, enne kui proovida julgen.

P.P.S. Ja miks Lohol seal Tartu Ülikool kirjas on, kas ta on vahepeal midagi ära lõpetanud või? Või ma võiks näiteks Coca Cola Plaza sinna panna, sest olen korra käinud?

antropoloogia · Uncategorized

näha ja jäädvustada

pukk

Mäletate, me tegime mõnda aega tagasi koos ERMi ja Valga muuseumi ja Annika Haasiga fotonäituse Eesti mustlastest? Noh, Annika ei ole sugugi käed rüpes istunud, vaid teeb usinalt muudkui pilte juurde, nii et näitus on juba üsna suureks kasvanud (ja läheb varsti Saksamaalt Prantsusmaale ja siis Tšehhi ja kes teab, millal see ükskord tagasi Eestisse jõuab).

Lisaks on Annikal sellega seoses parajasti uus projekt käsil. Ta jagas üle Eesti mustlaslastele fotoaparaate ja huvitavamad pildid saavad lõpuks raamatusse. Neist mõned on juba praegu internetis näha. Põnev on vaadata, mis nende endi jaoks jäädvustamist väärt on, ja mõnel on täiega hea silm.

Täna käisime Lõuna-Eestis kohalikega vestlemas. Üks Vana-Roosa mustlaspere, kellega me vanasti kontaktis olime, oli vahepeal ära kolinud, nii et saime neid otsides ringi seigelda (jah, kui keegi silmatorkav kuskilt külast ära kolib, on täiesti võimalik nende uus kodu väikese detektiivitööga üles leida). Minu jaoks oli täiesti uskumatu, et päriselt on olemas kohad, kus jätkuvalt on võti kodust ära minnes ukse ette jäetud või uks lihtsalt lahti ja luud seal ees, et kõik teaksid, et pererahvast pole. Ja nii oli, kahe sellise maja juures käisime. Muuhulgas leidsime oma eksirännakutel ka sellise arvutiga piimapuki, tahtsin kohe teistelegi näidata, kui kaugele tehnika on arenenud.

Igatahes üles me nad leidsime ja lastele fotokad jätsime. Täiesti uskumatu pere on see. Nad on põhimõtteliselt Läti mustlased, aga lapsed on kõik Eestis sündinud, nii et nad on juba ca 15 aastat Eestis elanud (nende endi jaoks ei ole väga vahet, kui on vaja linna minna, minnakse ikka Riiga, mitte Tallinnasse, sest see on ju lähemal ja suurem, mingite riigipiiride peale nad väga ei mõtle, mõlemad keeled on ka suus + muidugi vene keel). Ja lapsi on neli, aga kuidagi on läinud nii, et kolm last on nii tagasihoidlikuid, kui üldse olla saab, ja kogu võimalik elevus ja edevus on kõige pisemasse tüdrukutirtsu kokku pandud. Ta jõudis mulle järjest näidata enda joonistatud pilte (“täitsa rumal, see ei ole ükssarvik – SEE SIIN on ükssarvik, TOO on lihtsalt sarvega poni!”), joosta mööda õue kaameraga ringi, et jooksu pealt koerast pilti teha, ja kapi otsast alla hüpata, samal ajal karjudes, et ta õde temast pilti teeks. Okei, ma tunnistan, et need viimased pildid olid tõesti väga ägedad ka. Ema oli temaga täitsa hädas, sest ega see, et ta toast õue ja tagasi tahtis joosta, ei tähendanud ometi, et ta oleks end vahepeal soojemalt riidesse tahtnud panna. Aga täiesti uskumatu, kuidas mõni lapsuke on nii armas, et ta võib käituda nagu pisike metslane, ja ikka mõtled ainult, et no küll on armas laps. Ma jõudsin talle muidugi halbu kombeid õpetada, mulle ei meeldi niisama kaamera ees olla, nii et proovisime võidu keelega nina katsuda jms, kuni viieaastane mulle tõsiselt teatas, et ma pean õppima pildi peal normaalselt naeratama ka. Nagu ta esimene oleks, kes seda mulle ütleb!

romad09Uusi pilte mul neist ei ole, nii et näitan paari aasta tagust – selles mõttes pole midagi muutunud, et täpselt sama moodi üritavad rahulikumad Milanat kantseldada ja kõige häbelikum laps, tüdrukute vanem vend, on teise tuppa põgenenud. Kusjuures tegu pole mitte ainult andeka spordipoisiga, vaid ta valiti koolis ka klassi kõige ilusamaks poisiks, nii et kahju kohe, et ma tema pilti teiega jagada ei saa, aga mis sa ära teed, mõni inimene on lihtsalt tagasihoidlik.

Sealt läksime Võrru, sest mul oli seal omast ajast üks väga äge informant, üks vanem naisterahvas, kes jutustas väga huvitavalt. Kahjuks oli ta juba eelmine kord, kui me kohtusime, väga haige ja nüüdseks oli elu omad korrektuurid teinud. Kurb, see pole esimene võimas ja tore naine, kes kogukonnast viimasel ajal lahkunud on. Teiste kohalikega ei õnnestunud ka jutule saada. Ei teagi, miks, aga juba näituse suhtes olid Võru inimesed väga tõrjuvalt meelestatud, erinevalt näiteks Tallinna, Kohila ja Tartu omadest. Valga on seekord veel külastamata, peaks sinna ka jälle minema. Aga Eesti on huvitavaid inimesi täis, nii äge, et keegi seda kõike ka jäädvustab.

antropoloogia · Uncategorized

Päev 1 ja 2 ja 3

Otsustasin oma suured plaanid ikka tõsiselt ette võtta. Üleeile tõesti tutvusin võõraste inimestega ja veetsin kvaliteetaega mittevõõrastega. Kasutasin tutvusi ära, et ei peaks müts peos võhivõõraste juurde astuma – õhtul läksin juhuslikult väikevennaga peole luuleringi kaasa ja sain kahe tema sõbraga tuttavaks. Ei saa muidugi lubada, et nad mulle edaspidi tere ütleksid, suutsin kohe paar rõvedat nalja rääkida, nad vaatasid suurte silmadega. :/ Aga see polnud sugugi kõik! Kirjandusega tutvumine venis pikale, nagu ikka, ja kui ma tükk aega pärast keskööd vennale baaris raamatukogus ütlesin, et mul on uute inimestega tutvumise quest, viis ta mind kohe seal oleva jaapanlasest stammkunde juurde ja ütles talle, et see peab nüüd tema õega tutvuma. Alvin oli viisakas poiss ja ajas minuga ikka viis minutit juttu enne äraminekut.

Eile õppisin rootsi keelt ja käisin sõprade juures “Vehklejat” vaatamas. Eesti film, kus ei näinud ei Mirtel Pohla rindu ega ega Eelmaa peenist? Aa, hoopis soomlaste tehtud, siis küll. Aga miks saunastseeni ei olnud? Pole ime, et auhind koju toomata jäi.

Täna lugesin läbi raamatu “Leviathan Wakes” – päris kindlasti parim raamat üle hulga aja. Kuigi tahaks irooniliselt öelda, et Rocinante on nende laevale täiesti ideaalne nimi, sest kaptenil on don Quijotega tõesti nii mõndagi ühist. Ja ustavad kannupoisid tajuvad reaalsust tihti tunduvalt paremini.

Aitab nagu küll sellest kultuuriprogrammist juba? Keha nõuab kangi tõstma. Õlg on ikka valus, nii et ei hakanud üldse trenni lolli mängima minema, kuigi alguses mõtlesin, et lähen ja jooksen siis natuke, aga kui vaba aeg, siis vaba aeg. Hakkasin hoopis mainitud raamatu teist osa lugema. 😀 Jätkuvalt hea. Mõnus kohe, kui lugemiseks ka aega on.

antropoloogia

Sissejuhatus osalusvaatlusesse: trennivaba elu

viewer- OMO TRIBUE d'ETHIOPIE

Kuna asi on jõudnud nii kaugele, et ebamugavustunne (ja vahel ka väike raks) käib õlast läbi ka siis, kui ma näiteks võtan teekannu ja tassi vett valan või särki selga panen või seljast ära võtan või käe tooli käsitoelt hiirele asetan, otsustasin raske südamega, et teen kümme trennivaba päeva. Või noh, ei tee kümme päeva midagi, mis õlga koormaks, st ei mingit joogat, ei mingeid lõuatõmbeid ja ei mingit ronimist. Koera ujuda ilmselt tohib (konna vast ka?) ja eks näis, mis see ilm teeb, kas viitsin jooksmas käia vms. Hmm, ei tea, kas pea peal seismine koormab ka õlga? Seda tehes küll kunagi sihukest tunnet ei ole, rohkem on pinge ikka kerelihastes ja kätes. Ma lihtsalt lõpuks ometi suudan järjest kümme hingetõmmet kenasti ära seista, aga alguses pean ikka korraks seina toetama, enne kui stabiilse asendi leian, nii et kuidas ma jätan selle kümneks päevaks lihtsalt tegemata …

Igatahes eeldan ma ise, et kümne päeva pärast on mul rootsi keel selge nagu seebivesi, muudkui edasilükatud projektiga korralikult tegeletud, spagaat igat pidi maas, Tartu parima mälumänguri karikas kapi peal ja emale vähemalt kolm väimehekandidaati ette näidata. Või siis läheb nii nagu alati ja saab mõni uus sari ära vaadatud ja neli raamatut läbi loetud, üks kahest. Mul tegelikult ei ole varem sellist kogemust olnud, sest siiani olen ma võtnud trennivabu perioode, sest ma olen kas surmväsinud või on mul tapvalt palju tööd – ehk siis olukordades, kus ei teki seda ajaveetmise küsimust, sest ma lihtsalt töötan ja magan. Seekord on vaim valmis, aga liha nõder, nii et olen pealehakkamist täis.

Ahjaa, üks tõsine probleem on, millega ma pean tegelema. Mul on juuksed nii pikaks kasvanud, et nad on nii rasked, et kõrgele tehtud pats paneb suisa kaela valutama, kui sellega ringi vehkida. Nii et pean need kas lühemaks lõikama või välja mõtlema, et kui ma tahan seda sama patsi iseenda ümber krunniks/koogiks pähe keerata, millega ja kuidas inimesed seda asja siis pähe kinnitavad, et kinnitusvahendeid nähe ei jääks. Metallist juuksenõeltega? Pisikeste klambrikestega? Raske on ikka täiskasvanuna seda printsessindust õppida, ma hästi ei raatsi praegu lõigata neid, ilusad pikad on.

Ja kuna ma olen kindel, et ka teid painab küsimus, mida ometi need inimesed, kes ei tee kuut trenni nädalas, ÜLDSE oma vaba ajaga teevad, panen selle kohusetundlikult kirja – suures osas selle pärast, et üks neist asjadest, mida mina teen, on blogimine. Näete ise, et feminismipostitused juba tulevad, nii kui trenni ei ole, on aega ka ühiskondlikel teemadel kaasa mõelda. Üks plaan, mis mul on, on et võiks teha seda “räägi 30 päeva iga päev vähemalt ühe võõra inimesega” (ideaalis erinevatest vanuse- ja sotsiaalsetest gruppidest jne) katset, et näha, kas saan silmiavavaid kogemusi, aga kuna me elame Eestis, siis oleks see nii karmima raskusastmega mäng, et võiks vähemalt osadel päevadel selle vist asendada sellega, et “pea pikem vestlus mõne inimesega, kellega sa muidu ei räägi”. Mõtlen selle peale, sest see tähendab, et peaks iga päev pärast tööd ikka kuskile (raamatukogu, kohvik, botaanikaaed, SPORDIKLUBI) minema. Aga äkki oleks jälle huvitavaid kogemusi, millest blogida.

Igatahes on mul kindel plaan järgmised kümme päeva iga päev eelmisest päevast blogida. Te kõik saate seda kuulma!