Nagu pikaajalisemad lugejad ehk teavad, olen ma nüüdseks vist juba umbes seitse-kaheksa aastat suhelnud Eesti mustlaste ehk romadega, kellest me varem tegime ühe fotonäituse ja nüüd on järgmisel aastal ilmumas üks raamat. Selle käigus puutume me kokku nii väga toredate inimeste kui ka kurbade lugudega – ja vahel kahjuks ka eriti tublide ja toredate inimestega seotud kurbade lugudega.
See konkreetne lugu puudutab üht Valga vanaema-vanaisa, kes kasvatavad hetkel ÜHEKSAT lapselast, sest nende tütar suri rohkem kui aasta eest (kõigest 34aastaselt) pärast üheksanda lapse sünnitamist (ma vaatan, et me oleme Annikaga numbritest erinevalt aru saanud, mina neid ritta ei pannud ja sõrmedel ei loendanud, ütlen lihtsalt, et PALJU). Asja teeb hullemaks see, et vanaisa, kes nüüd on õnneks taas jalul ja tegutseb, sai tütre surmast kuuldes infarkti, nii et esimesed paar kuud olid eriti rasked, nüüd on asjad rohkem paika loksunud. Hetkel oli lapsi vanaema juures tegelikult suisa 12*, sest teine tütar on välismaal tööl, aga nemad lähevad varsti oma koju tagasi (ja neil on töötavad vanemad jne), nii et nendega pikemas perspektiivis muret ei ole.
Abi endaga on nüüd nii, et vanaema oli ise väga tõrges, kui me uurisime, mida vaja on, ja ütles, et kõigil lastel on kooliks/lasteaiaks korralikud riided olemas ja et remontigi tehti hiljuti, elutoas uus põrand jne (nagu ka all pildilt näha). Külmaga minevat raskeks, aga küll siis midagi välja mõtleb, puud on õnneks olemas. Mina isiklikult arvan, et kõige rohkem oleks neil vaja sooje riideid ja talveks ning/või märjaks ajaks sobivaid jalatseid, aga ega igapäevased kooliskäimiseks sobivad riided ka mööda külgi maha ei jookse. Kuna noorim laps pole veel kahenegi ja vanim on 19, läheb ilmselt kaubaks ka enamvähem igale pikkusele sobiv number, aga lapsed on kõik pigem kõhnapoolsed, nii et L ja suurem jääks erinevate pikkuste juures pigem kasutamata. Üle ilmselt nagunii midagi ei jää, sest mis ei lähe nende perele, saab mõnele teisele perele edasi antud.
Ainus asi, mille üle kurdeti, oli see, et üks ahi vajab hädasti parandamist, sest ei tõmba normaalselt. Lastetuba oli tõesti hulga külmem kui teised toad, nii et parandamist see kindlasti vajaks, aga raha me hetkel ei kogu – nii et ma väga ei teagi, millega siin aidata saaks. Nõu ja jõuga ehk – st kui keegi teab soovitada mõnd asjalikku, aga mõistliku hinnaga tegelast Valga kandis, oleks abiks. Teiseks kuluks ära info selle kohta, kas sotsiaalsüsteemist on võimalik taodelda hüvitist ahju parandamise eest või abi ahju parandamisel vms.
Mina ise leian (st nemad ei kurtnud, mulle endale tundus), et neile kuluks vist ära igasugu tavalisi köögitarvikuid. Mitte ilmtingimata röster (kui kellelgi just uus röster nurgas ei seisa), aga täiesti tavalised korralikud noad-kahvlid-lusikad-taldrikud. Ja tegelikult oleks väiksematele (no vanuses 2-10) mõned toredad arendavad mänguasjad ka head, sest tuba, kus on igapäevaselt mängimas selline kari lapsi, näeb välja selline (mu ühe või kahe lapsega sõbrannade toad on selle kõrval nagu prügimäed, aga ma kardan, et osaliselt on see puhtus tingitud ka sellest, et polegi mänguasju, mida mööda elamist laiali loopida, vähemalt meie nägime ainult mõnda; samas on vanimad tüdrukud juba hilises teismeeas ja puhtus on mustlaskultuuris VÄGA oluline – ning psühholoogid kogu aeg rõhutavad, et lastele polegi liiga palju mänguasju vaja):
Me nimelt ei ütle kunagi ette, kui me külla läheme, sest kuigi alati võib juhtuda, et kedagi pole kodus, võib alati ka juhtuda, et kohtud veel eriti huvitavate inimestega, kellega muidu iial ei kohtuks. Või et näed maailma, mida muidu ei näeks. Seekord näiteks polnud vanaema ega vanemat õde parajasti kodus, nii et lapsed kutsusid meid ise sosinal tuppa (sest kõige väiksem magas), pakkusid teed (mustlased pakuvad ALATI teed, nad võivad olla nii vaesed, et suhkrut pole kaks nädalat ostetud ja tee on otsa saamas, aga sel juhul endale teed ei tehta, aga külalisele pakutakse ikka, kusjuures hoolimata muidu üsna rangetest soorollidest, pole siin mingit soolist jaotust, teed pakub ja valmistab see, kellel parajasti aega on) …
… ja seejärel viidi meid välja hobust vaatama ning näitama, et nad oskavad juba natuke ratsutada, ilma sadulata muidugi. Vanaisa hankis hobuse ekstra selleks, et lapsed oma kultuuri kohta rohkem õpiksid, lisaks nende ratsutama õpetamisele räägitakse neile ka lugusid vanadest mustlaslaagritest ehk taboritest ning igasugustest kirjutamata ja … noh kirjutamata reeglitest. Näiteks sellest, et noor naine võib täpselt sama hoogsalt ilma sadulata ringi ratsutada kui noormehed, aga pärast abiellumist pole tal asja enam isegi hobuste jootmisega. See pole abielunaisele lihtsalt kohane. Täpselt nii, nagu teismelised neiud võivad teksapükstega koolis käia, aga pärast abiellumist pannakse ikka seelik selga (tõsi, see komme kaob järjest enam, ja seda, kas üks abielunaine hobuseid joodaks või mitte, pole võimalik enam eriti paljudes kohtades testida). Rääkimata sellest, et igal pool, kus on reeglid, on alati ka lood inimestest, kes neid reegleid murdnud on.
Minu jaoks näitab selle kultuuri külalislahkust (või selle pere laste VÄGA head kasvatust) ka see, et meie kaasatoodud kook lõigati lahti, pandi meie ette ja öeldi, et endal pole kõht tühi. Mõelge ise, täiskasvanuid juures ei ole, hunnik lapsi vanuses pea 2 kuni 14 ja KÕIK leiavad, et “sööge teie, meil on kõht täis”. Mina oleks väiksena NÄOLI selles koogis olnud. Ja ma ei saa muidugi öelda, mis neid mingile käitumisele ajendab või ei ajenda, aga mulle jäi küll mulje, et neid on kasvatatud nii, et ahnitseda ei tohi, vaatad enne, kas jääb üle, ja kui jääb, siis võtad. Samuti oli väga selgelt näha vastutusliin, väiksemate õvede (ma sain alles hiljuti teada, et “õed-vennad” on lühidalt “õved”, ma kavatsen selle sõna tagasi massikasutusse viia) eest hoolitseti, neil hoiti silma peal jne. No ja seda kõige pisemat, seda nunnutasid kõik.
* Mustlaskultuuris on üldse kuidagi hulga tavalisem, et lapsed ajutiselt või päriseks kellegi teise kasvatada jäävad. No näiteks et vanemad lähevad välismaale tööle ja sel ajal kasvatab vanaema või tädi või onu pere – ja keegi pole traumeeritud, ilmselt seetõttu, et emaroll pole nii idealiseeritud ja pea jumaluse tasandile viidud kui meie ühiskonnas, vaid algusest peale on kasvatus kogukondlik ja lapsed puutuvad igapäevaselt kogu kogukonnaga kokku. See ei puuduta kusjuures sugugi ainult välismaale tööleminekut, ma olen näinud paari juhtumit, kus ema on uuesti abiellunud ja vanaema või õde on teatanud, et sel juhul on vanemad lapsed nüüd edaspidi siin, sest ei saa kindel olla, et uus mees nad omaks võtab. Kusjuures ma ei ole veel aru saanud, kuivõrd õigustatud see hirm on, sest vähemalt oma laste eest hoolitsevad mustlasmehed küll nii, et meie kultuur jääb kaugele maha. Ka lahkumineku korral käib tihe suhtlus edasi ja “isa võttis nädalavahetuseks lapsed” ei tähenda, et isa viib lapsed ainult loomaaeda või oma emale hoida, vaid laps on reaalselt elu osa, kes käibki igal pool kaasas. Enamasti suheldakse tihedalt edasi ka vahepealsel ajal. Nii et see, kuidas laste heaolu nende seisukohast** alati esikohale pannakse, on selles kultuuris üsna märkimisväärne.
** See “nende seisukohast” on üsna oluline eristus, sest on palju asju, mis meie ühiskonnaga ei kattu. Näiteks eestlastest ei suitseta pea keegi enam toas, eriti siis, kui peres on ka lapsed (ja KINDLASTI mitte last süles hoides vms). Romade juures on see, et kõik suitsetavad, pigem erand kui reegel, lapsed (või pigem noored inimesed, ütleme 14aastased) lihtsalt ei tohi suitsetada vanemate inimeste nähes, sest see oleks lugupidamatu. Samuti ei suitseta abielunaine kuni surmani oma äia (ja enamasti ka ämma) nähes, sest see oleks sobimatu. Traditsioonilistes peredes ei suitsetata isegi oma mehe nähes, mis sellest, et mees muidugi teab, et naine suitsetab. Aga see, et nagunii kõik suitsetavad, on üsna ootuspärane, ja väga tihti suitsetatakse toas. See pere, millest ma täna kirjutan, on selles mõttes väga erandlik, et kuigi vähemalt vanemad inimesed muidugi suitsetavad, tehakse seda väljas ja toas pole mitte mingit suitsulõhna. Sarnane lugu on ka paljude teiste väärtustega, näiteks võib “korralik haridus” mustlaskultuuris tähendada hoopis midagi muud, kui meil, üldiselt näiteks arvatakse, et ülikoolist tulevad ainult hobusevargad (heh-heh, ma olen ikka nii naljakas), ja usaldatakse pigem kutseharidust, sest korralik amet ikka alati toidab. Ja 20aastasele üldiselt ei öelda, et “enne lõpeta kool ära ja siis mõtle kaaslasele”, kuigi uus põlvkond ütleb selles vanuses veel ise, et “vara veel”. Ja selle pere vanim lapselaps on näiteks potentsiaalsetele kosilastele öelnud, et mõelgu hästi järele, enne kui seitsme lapsega naise võtavad, sest vanavanemate tervise peale ei saa ju kindel olla ning pudilased on vaja kenasti üles kasvatada (järgmine on 17 ehk mustlasreeglite järgi juba ise täiskasvanu, sellest ka see seitse). Ehk siis enne tuleb õved kaela kandma kasvatada ja siis saab enda laste peale mõelda. Aga nüüd kaldusin ma teemast kõrvale ja hakkasin taas hoopis välitöödest ja roma kultuurist rääkima, mitte sellest, et vaadake kodus kapid üle, äkki on teil midagi korralikku, mis ühel perel elu kergemaks võiks teha.
Kui teil on midagi eelmainitud asjadest üle või tuleb endal häid mõtteid, siis kirjutage mulle (jätkuvalt jailbreax@hotmail.com või võtke Facebookis ühendust). Olen hetkel põhiliselt Tallinnas, aga Tartus mõtleks ka ilmselt mingi üldise kogumispunkti välja küll.
Uusi pilte mul neist ei ole, nii et näitan paari aasta tagust – selles mõttes pole midagi muutunud, et täpselt sama moodi üritavad rahulikumad Milanat kantseldada ja kõige häbelikum laps, tüdrukute vanem vend, on teise tuppa põgenenud. Kusjuures tegu pole mitte ainult andeka spordipoisiga, vaid ta valiti koolis ka klassi kõige ilusamaks poisiks, nii et kahju kohe, et ma tema pilti teiega jagada ei saa, aga mis sa ära teed, mõni inimene on lihtsalt tagasihoidlik.
Aga see polnud sugugi kõik! Kirjandusega tutvumine venis pikale, nagu ikka, ja kui ma tükk aega pärast keskööd vennale 
Pärdikute päevaraamat 