antropoloogia · Uncategorized

Arvutasin siin

6-tips-to-regain-your-self-confidence-1040x588

Või mis arvutasin, internetist vaatasin. Ärgem ehtigem end võõraste sulgedega.

Esimene päev, mil ma päriselt ka tööle minnes ja sealt tulles killukese päikest näen, on veebruari keskel. Ei tea, kas peaks desktopile kaunttauni panema, et oodata jaksaks? Ja ei tea, kas selle kohta ka eestikeelne nimetus on?

Aga tegelikult tahtsin ma teiega jagada näidet sellest, kuidas Eesti mees komplimentidele ja tunnustusele reageerib. Nimelt saatis kolleeg mulle toimetamiseks töö (ja temaga ma ei ole varem eriti iroonilist nalja teinud, ma töö juures ikka veidi hoian end tagasi, aga ehk tekitas temas piinlikust see, et ma ütlesin seda avalikult ühischatis):

Tema: Saatsin sulle ca 10 lk, peaks üsna normaalne olema.

Mina: Ma isegi ei muretse, sinu tekst on alati üsna normaalne.

Tema: No parem ikka kui siin mõne teise oma.

Mina: Ma ei teinud isegi nalja, minu meelest on sul väga hea juriidiline keel. Mul on iga kord hea meel, kui näen, et selliste tekstide taga sinu nimi on.

Vaikus …

Tema: Mnjah.

Mis neid sõnu ikka raisata, eks. 😀

antropoloogia

mu tõde on raiutud porri

Sinu oma ka.

Arutasime nimelt Kauriga hiljuti seda, kuidas on mingid inimesed, kes vahivad sulle täieliku kalanäoga otsa, kui sa neile oma seisukohta tutvustad (ka siis, kui nad on ise mingi teema tõstatanud), ja on selge, et see ei jõua neile lihtsalt kohale, sest nemad teavad TÕDE. Või ei tea, neil pole õrna aimugi, aga sinu variandi heidavad nad igatahes automaatselt kõrvale. Kaur leidis, et see näitab lugupidamatust ja seda, et sinu kui inimese arvamus ei ole oluline. Osaliselt ma nõustun. Aga tihti on asi hoopis selles, et inimesel on endal niivõrd tugev seisukoht, et ta ei ole valmis lihtsalt uut infot vastu võtma. See ei mahu talle pähe. Lihtsalt ei mahugi. Ma ei oska päris täpselt sõnastada seda, millest ma rääkida tahan, aga räägin ikka. Kasvõi selle pärast, et äkki tuleb siis Nodsu ja ütleb paremini.

Kuna ma toon pidevalt teile trenninäiteid, et mitte oma eraelust rääkida, siis olgu nüüdki siin üks. Kui mina ammu-ammu aega tagasi esimest korda elus karniisiga maadlesin ja sellest kuidagi üle ei saanud, käis see loomulikult ilge vingumise saatel. Head inimesed (ilmselgelt TARGEMAD inimesed) üritasid siis jõudu ja viitsimist mööda nõu anda. Madis ütles, et minu ainus viga on see, et mu puusad pole seinale piisavalt lähedal. Erik ütles, et ma peaksin puusad seinale lähemale tooma. Ja mina vahutasin, sest nad ju EI SAA ARU, et ma ju üritan ja mu puusad ON seinale lähedal ja mitte midagi ei tule ja … Kuni ükskord tõmbasin ma mingi õnnestunud liigutusega PÄRISELT oma puusad pea vastu seina, sain ludinal sealt karniisist üles ja ütlesin alla tulles särades Madisele: “Seal PIDIGI puusad seinale ligemale viima.” Madis oli piisavalt viisakas, et mitte silmi pööritada, aga mõttes ta seda kindlasti tegi. See info lihtsalt tundus täiesti absurdne, kuni ma sain järsku aru, et see on tõsi.

Või kui Üks ja Reet arutasid, kuidas inglise keeles vareseparv võiks olla ja selle peale, kui mina “murder” ja “murder” korrutasin, vaatasid mind hetkeks lolli näoga, siis ignoreerisid ja arutasid omavahel edasi. Sest sa oled selle sõna endale juba kuskile ajju paigutanud ja kui sa kuuled seda täiesti absurdses kontekstis, pole sa võimeline seda vastu võtma.

Või minu pidev probleem – mõned trennikaaslased üritavad järjepidevalt (ilma et ma küsinud oleksin) anda mulle nõu teemal “sa areneksid kiiremini, kui sa teeksid rohkem seda või teist ja kolmandat” ja kui ma ütlen, et “minu probleem pole selles, et ma ei arene piisavalt kiiresti, minu probleem on selles, et ma käin liiga palju trennis,” vaatavad mind nagu hullumeelset (umbes sama moodi, nagu mu vanemad, kui ma ütlen, et ma NAUDIN trenni). Isegi kevadel, kui ma ütlesin, et lõputöö on minu prioriteet ja trennis käin ma selle kõrvalt ja AINULT siis, kui selle kõrvalt aega üle jääb (mis on minu jaoks üsna selge loogika), oli mõnel seda väga raske hoomata ja isegi mõni alpinist küsis minu käest hiljem, kas ma TÕESTI jätsin kestvustsükli pooleli. Sest ilmselgelt oli kaitstud lõputöö pooliku kestvustsükli eest liiga kõrge hind maksta. Ja lõputöö on konkreetne ja käegakatsutav asi. Sellest saavad paljud ikka aru. Kui ma ütlen, et “ma eelistan vaimselt terve püsida ja tahan vahepeal ka teiste hobide ja eesmärkide jaoks ka aega jätta ja tegelikult käin trennis liiga tihti, sest see on mõnus ja siis ma teen seda, unustades, et olen hiljem liiga tühjakspigistatud”, siis … Siis läheb see tõelise sportlase jaoks juba nii abstraktseks, et ma oleks võinud sama hästi öelda “mulle ei meeldi võistelda” või “mu ema on tegelikult ananass”. Ta ei olegi võimeline sellest aru saama.

Aga sellest ei ole midagi, see on lihtsalt enesekehtestamisharjutus (st juhul, kui päris survestamiseks läheb ja on vaja EI öelda, tihti on see lihtsalt kannatlikkuseharjutus, sest it’s not my circus, it’s not my monkeys ja on oluline õppida, et kui sind ei puuduta, pole vaja ka emotsioone raisata). Aga teate, kui ebameeldiv on see, kui sa oled kellelegi AASTA aega millegi kohta murelikult rääkinud, et kuule, sul oleks täiega vaja teha asja X, sest see oleks sulle endale kasulik (mis on muidugi minu viga in the first place, ma tean), ja ta iga kord selgitab sulle nagu lollile, miks see X talle üldse ei sobi või üldse vajalik ei ole – ja siis, kui sina oled ammu loobunud, kohtad sa teda juhuslikult tänaval ja ta räägib sulle innukalt silmade särades, kui palju paremini tal läheb, sest teda tabas ÄRATUNDMINE ja ta taipas, et ta peab tegema asja X. Ja kui sa siis üllatunult ütled, et “me ju rääkisime sellest nii palju”, vaatab ta sind täiesti segaduses pilguga, ei suuda seda meenutadagi ja ütleb lõpuks, et “nojah, vahel on ilmselt vaja mõnda asja mujalt kuulda või ise avastada”. Ja ma TEAN, et see on tõsi, mul on endal ju hulgim sarnaseid kogemusi, aga minu ego on ikkagi pahur. Ta on mul juba kord selline hellitatud.

antropoloogia

Kuidas tulemuslikult neidudega tutvuda

Mul oli nädalavahetusel selline nõrkusehetk, kus midagi asjalikku teha ei jaksanud, aga niisama lebotada ka ei osanud, nii et lugesin taas Redditit. Sedapuhku foorumit, mis on pühendatud sellele, kuidas ükskõik kui alatute võtete abil neidudega tutvuda nii, et … lähikontakt ikka garanteeritud oleks. Ja muude teemade (nt “Mu kallim unustab vähemalt korra nädalas pilli võtta, ei tea, kas peaks hakkama kondoomi kasutama?”) vahelt leidsin lausa kuldaväärt soovituse – hakake narkootikume kasutama. Tavalistel tüdrukutel on nimelt igasugused nõudmised ja standardid ja mis kõik veel, aga naissoost narkomaane huvitab ainult see, kas teil narkootikume on. Ja hiljem saab võõrutusravil tutvuda naistega, kes on emotsionaalselt räsitud ja vajavad kellegi toetavat … õlga, nimetagem seda siis nii. Nii et sellest otsusest saab ainult võita, negatiivseid külgi ei ole. Eeldusel muidugi, et eesmärgiks on ainult naistega tutvuda. Nii kui lisanduvad mingid muud eesmärgid, nagu püsivalt ühte töökohta hoida vms, nii hakkavad ka teatavad miinused välja paistma. Aga see on daamide tähelepanu kõrval täiesti tühine.

P.S. Ma olin nii kindel, et kohe, kui ma netis vingun, et elu on nii karm, et pean lugerit šampoonikotis hoidma, saabuvad ka õiged kaaned, sest tavaliselt ju nii on, aga ei midagi. Siiani ootan. Varsti enam ei looda. Ja loodetavasti olen meeldivalt üllatunud, kui see jõulude ajal siiski kohale jõuab.

P.P.S. Kui vahepeal on olnud meeldiv sugugi mittetöine nädalavahetus, ajab esimese hooga ainult segadusse, kui keegi tööl sulle järsku selja tagant mingi toru pihku surub ja küsib, kas see on piisavalt jäme. Ei, ei ole tegu ahistamisega, vaid meeldiva töökeskkonnaga – kolleegi palve peale pannakse meile üles lõuatõmberippumiskang. Jep, lugesite õigesti, ei olnud mina see, kes seda nuiamas käis, kuigi sobivate mõõtude jms kohta miskipärast just minu arvamust küsiti. Näost näha vist, et toruekspert olen. Need biitsepsid on mul sünnist saadik sellised, spagettide söömisest.

anna kannatust · antropoloogia

mkm, mkm, mkm

Lugesin Manjanat ja mitte ei saa nõustuda. Esiteks muidugi see, et Dunning-Krugeri efektiga ei saa midagi kindlaks määrata, see ei ole analüüsimeetod, sellega saab ainult mingit eksisteerivat nähtust kirjeldada. Aga pigem sellega, et tark inimene paneb su end hästi tundma, sest eeldab, et sa nagunii saad aru, ja loll inimene peab ka sind lolliks ja seletab kõike lihtsustatult, alavääristades sind sellega. Nimelt on mul pigem just vastupidine asi.

Ma olen ära õppinud, et ma olen mõnes valdkonnas teistest rohkem informeeritud. Ma pean seda pidevalt endale meelde tuletama, kui ma näiteks palka küsin, et ma liiga väikseid numbreid lauale ei lööks, sest mulle endale tunduvad mu oskused tõesti sellised, et kõigil võiks need ju olemas olla. Samas ma ei eelda näiteks, et eestlased teaksid, et omastavas käändes sihitist laiendava lisandi eraldame komaga mõlemalt poolt, aga lihtsalt omastavas käändes täiendi või kaassõna laiendi järellisandi ainult eest. See on liiga spetsiifiline, suurem osa tavainimestest teeb seal vigu ja isegi mina, kes ma kehva emakeele peale nina kirtsutan, ei pea seda kehvaks emakeeleks.

Probleemid tekivad mul hoopis neis valdkondades, kus ma end keskpäraseks pean. Näiteks on mu sõbrad ja lähedased üldiselt reaalalade inimesed, kes teavad füüsikast-keemiast-meditsiinist tunduvalt rohkem kui mina. Mina olen see vaeslaps, kes käsikivi kõrvalt füüsikatundi ei jõudnud ja annan endale aru, et ma ei ole mingi spetsialist. Ja näiteks need samad pahvatused, mida viimastel päevadel siin blogis näha võib, on kantud eelkõige emotsioonist “nad on VEEL lollimad kui mina ja nad teevad sellise ENESEKINDLUSEGA potentsiaalselt ohtlikke otsuseid, kuidas see VÕIMALIK ON?” Või nagu mul trennis vahepeal juhtub – ma olen trenni suhtes üsna kirglik ja just siis, kui ma arvan, et mõni inimene VÕIKS olla umbes sama hea ronija kui mina, pahvatan ma välja asju nagu “no MIKS sa oma talda ei kasuta, MILLE JAOKS see sul on siis?” või “selle küljega ei saa sa ju KUNAGI siit üles!” Ja siis avastan hetke pärast, et kurat, ta lihtsalt ei oska oma talda kasutada või ei ole veel suurem asi flagimeister jne. Kui ma eeldan, et inimene on veel päris algaja, siis isegi mina üritan sõbralikum ja toetavam olla. (Siin kohal olgu öeldud, et ma olen oma … kergest robustsusest … teadlik ja üritan tõsiselt end parandada.) Või alles üleeile vaidlesin innukalt kellegagi prantsuse keele teemadel ja lõpuks pahvatasin mingi asja peale välja:”Mis väide see on? Räägid sa seda ÜLDSE VÕI?” – ja tuli välja, et ei, ta ei räägi prantsuse keelt, aga ta on SELLE KOHTA LUGENUD (mis kuradi pärast ta siis üldse vaidlema hakkas, mina ei tea). Poleks ma teda endaga võrdseks pidanud, poleks ma teda ka niimoodi rünnanud. Ja noh, olgem ausad, blogimaailmas ka, neist, keda ma tõesti lolliks pean, hoian ma pigem eemale, mitte ei käi kommenteerimas. Neid, keda targemaks pean, loen, aga tihti ei oska midagi lisada.

Ja näiteks mina arvangi häbenemata, et suur osa inimestest on rumalad. Mitte “teistest inimestest”, vaid “inimestest”, ma ei arva, et mina mingi geenius oleksin. See lihtsalt on normaalne, on alati olnud, et on mingi osa põlluharijaid ja siis mingi osa neid, kes päriselt elu edasi viivad. Ja mina ja suurem osa mu sõpradest (ja äärmiselt tõenäoliselt ka Manjana) olemegi nende maailma edasiviijatega võrreldes selline keskmine mass – muidu me ei oleks neil tänapäeva “põlluharimisametitel”, vaid töötaksime NASAs, eks ole. Selles pole ju midagi halvustavat, ma ei tunne end selle pärast kehvasti, et ma ei ole sama tark kui Michio Kaku, see on lihtsalt statistiline paratamatus, et kõik ei saa geeniused olla. Ja täpselt nii nagu see on paratamatu, et ma olen lollim kui Michio Kaku, on paratamatu ka see, et kui me Manjanaga saame hommikul ise kikud pestud ja saapapaelad seotud ja oskame peast korrutustabelit ja saame etteantud palgaga majandamisega hakkama, on PÄRIS palju inimesi kes ongi meist lollimad. Selle fakti ignoreerimine ei ole demokraatlik (ega isegi kommunistlik) lähenemine, see on illusioonides elamine.

P.S. Teemavahetus. Vaatasin (vahelduva eduga) ära kaks osa saatest “Armastus esimesest abielust”, sest üks TÜ äge antropoloogiaprofessor, kõrgesti austatud härra Ventsel, on seal nõustajaks. Kahjuks jääb sellest 30 sekundist, mille jooksul teda näha saab, väheks, et viitsiksin seda edasi vaadata. Lisaks jäi vägisi mulje, et Helen ja Siim on kas näitlejad või on nende tegemisi lihtsalt väga palju skriptitud – vastasel juhul on tegu lihtsalt suurepärase paariga, tõeline mölakas sattus kokku empaatiavõimetu bitchiga. Või noh, ma tahaks ka inimest esmalt kainena tundma õppida, aga selge on ka see, et mõni vajabki avanemiseks tiba rohkem aega, kui keegi mul niimoodi seljas elaks ja küsiks kaamera ees, miks eelmised suhted nässu on läinud, ei tuleks sealt mingeid vastuseid, sest ei hakka ju oma eraelu teiste eestlaste ees lahkama. Ühesõnaga suureks üllatuseks ei tekkinud sellist tunnet, et just see sari on mu elust puudu olnud.

antropoloogia

Eestlane kohtub välismaalasega

d2ac2e5f39a697e1173ded1f2f653526

Sõbrad kutsusid mind eile sauna. Välismaalased. Jah, Tartus elavad välismaalased kutsusid kohalikku eestlast sauna. Mina muidugi läksin, sest mida üks korralik noor tütarlaps ikka muud oma vaba ajaga teeb, kui käib meestega saunas. Kohe, kui lodjakoja juurde jõudsin, nägin eemal lodja peal üht (eestlasest) tuttavat, kes hüüdis, et ära sa sinna ometi mine, seal on alasti välismaalased. Mina muidugi rehmasin käega ja mõtlesin, et mis seal ikka.

Ja tuli sõber. Ja tahtis tervituseks emmata. Alasti. Päris alasti ja mitte saunas, vaid sauna ees väljas, keset Tartu linna.

“Ei, ma ei kallista alasti inimesi.”

– “Oih, anna andeks!”

Ja rabab pingi pealt suvalise rätiku, surub omale vastu kubet, et kõik ikka kenasti kaetud oleks, ja saaks tervitama hakata. MINU rätiku, mille ma juba kotist välja olin jõudnud sikutada …

See oli kultuurikonflikt nr 1.

Kultuurikonflikt nr 2 oli see, kui ta ütles, et suvel on võimatu eestlastega midagi teha, sest nad ütlevad iga plaani peale “Vaatame,” mitte ei anna konkreetset vastust – mille peale mina innukalt teatasin, et jah, ma teen ka seda, sest iial ei või ju teada, kas on selle hetke kätte jõudes ka energiat ja aega. Kui just pole tegu sünnipäeva või pulmaga, ei näe ma mingit põhjust, miks ma peaksin mingeid plaane varakult kivisse raiuma.

Aga saun oli tore, neil oli professionaalne vihtleja – ja päriselt, ma poleks elu sees arvanud, et sellest SELLINE vahe võib tulla ja ma pole MITTE KUNAGI sellist saunakogemust saanud. Nii et see oli äge, ma sain ka teada, mis võimalusi saunas käimine pakub.

antropoloogia

üleminekuriitused

2013-cute-graduation-dresses-purple-strapless

Isa helistas mulle paari päeva eest, et küsida, millal mul aktus on. Ja minul ei olnud õrna aimugi, sest ma isegi ei mõtle selliste asjade peale, kui keegi ei käsi. Mäletan, et gümnaasiumi lõpetades ei tahtnud ma üldse aktusele minna, sest see tundus lihtsalt nii totter. Mõtlesin, et mida me siin tähistame? See ei ole ju mingi saavutus, kõik lõpetavad ühel hetkel gümnaasiumi, see on umbes sama mõttekas kui lasteaia lõpus pidulik bankett korraldada. Ma saan aru sellest, kui tähistatakse pere ja sõpradega kasvõi seda, et üks etapp elust on nüüd läbi (kasvõi lasteaia lõpus), aga mulle ei istu sellised reglementeeritud viisakad üritused, mille ainus eesmärk on saada pilt albumisse (või nüüd siis Instagrammi), et näete, olin seal ja olin viisakalt riides. Kui eesmärk on kellelegi tõestada, et ma PÄRISELT sain gümnaasiumi lõpetatud, uskumatu, võib ju lihtsalt selle lõputunnistusest pilti teha. Ilmselt on asi ka selles, et ma ei olnud oma klassikaaslastega nii lähedane, minu jaoks oli keskkool lihtsalt mingi asi, mis tuli ära teha, et ülikooli minna, mitte eesmärk omaette. Kui oleksin mõelnud, et “appi, ma ei näe ju seda ja seda ja seda enam iial!”, oleks ilmselt samuti tahtnud nö ametliku punkti panna. Minu emotsioon oli pigem, et “jess, ma ei pea enam nägema neid tainapäid, kes arvavad, et 12. klassis on jätkuvalt normaalne tatikuule tulistada!”, mis iseenesest on ju tähistamist väärt sündmus, ma lihtsalt tähistaks seda ILMA nende tainapeadeta.

Baka lõpus olin ma lihtsalt nii väsinud, et ma isegi ei mäleta oma aktust. Üritasin eile seda meenutada ja mõtlesin välja, et ma ikka käisin seal, aga mul ei ole sellest mingit mälestust. Mul oli kõrvaleriala ka ja huvitavaid aineid oli nii palju, et ma õppisin viimasel aastal kogu aeg ca topeltkoormusega ja käisin juba natuke tööl ka. Ja ma mäletan, et ma tahtsin sinna minna, et selle ürituse vastu oli mul tõesti reaalne huvi, sest suurem osa lõpetasid. Nii et ma kujutan ette, et see aktus mulle tõesti meeldis ja mul oli hea meel, et ma sinna läksin, aga ega ma tegelikult ei mäleta.

Magistri lõpus ei tulnud ma selle pealegi, et aktusele minna, sest kaitsesin ma ju veebruaris (või oli see jaanuaris?) ja aktus oli juunis. Selleks ajaks oli igasugune “jess, ma lõpetasin!” emotsioon ammu üle läinud ja ühtegi mu kursaõdedest sel ajal ei lõpetanud, nii et oleksin seal üksi täiesti võõraste inimeste vahel passinud.

Ja nüüd? Viimasel ajal on mu põhiemotsioon, et tahaks magada. Lootsin, et esmaspäeval äkki saab (sest raudselt ajab AbFab mu pühapäeval hiljemalt kell 9 üles), aga selgus, et juba tulevad mingid PLAANID. nii et igasugustest pidulikest üritustest on mul üsna ükskõik, ma läheksin tunduvalt parema meelega näiteks randa või grilliksin niisama sõprade-sugulastega. Seda enam, et peale minu kaitseb ainult üks tüdruk, kes on mu teretuttav, nii et ikkagi olen aktusel täiesti võõra seltskonnaga. Nii et mu vanemad, kellele meeldivad igasugu pidulikud üritused, annavad oma abivalmis panuse, sundides mind mõtlema sellele, millal see siis täpselt toimub jms küsimused. Ema olevat juba öelnud, et tema küll ei sunni kedagi aktusele minema, lihtsalt vastasel juhul ta süüa ei tee. :/

Mitte et mul midagi otseselt aktuste vastu oleks, lihtsalt kui mul on nagunii ainult kaks vaba päeva järjest, siis tundub täiesti totter panna mitu tundi selle peale, et pidulikus ebamugavas riietuses higistada. Aa, see oli täiesti meelest ära läinud. Nüüd peaks mul siis veel kingi ja kleiti vaja olema. Ma ei kavatsegi selle jaoks eraldi kleiti osta. Ma isegi ei tea, mida magistriaktustel kantakse – gümnaasiumi lõpetamisel riietab igaüks end printsessiks ja on uhke, aga täiskasvanud inimestel enam hästi ei sobi ju. Oeh, ainult häda ja viletsus sellega.

Ahjaa, üks oluline üleminekuriitus on mu elus veel olnud – abielu sõlmimine. Sellega oli ka nii, et mina nägin seda asja pigem nii, et me nüüd tähistame sõprade seltsis seda, et on armastus. Selline tore ja sõbralik üritus. Mõned inimesed ei näe pulma sugugi sellest vaatenurgast, vaid mõtlevad, et see peaks olema pidulik, tseremoniaalne, kindlasti peaks olema vastav riietus, kindlasti peaks olema pulmavalss. Ja kui selline inimene juhtub olema su lähisugulane, on ta tavaliselt valmis ÜSNA palju vaeva nägema, et oma seisukohta peale suruda, nii et selle turmtule vastu seismine oli üsna vaevarikas. See ei ole selline olukord, kus keegi arvaks, et ehk ta sunnib sulle oma vaatenurka peale, aga savi. Mkm. See on olukord, kus inimesed siiralt arvavad, et nad tahavad aidata sul asju ÕIGESTI teha – see pole küll sinu süü, et sa nii loll ja vildakate põhimõtetega oled, aga õnneks nemad ei ole ja nemad on siin et aidata. Järgmine kord olen targem ja teatan üritusest nädal aega ette. (Te näete, kuidas ma nii kangekaelseks olen kasvanud, mis?)

Muide, terve elu olen ma kuulnud argumenti – ühel päeval sa veel kahetsed seda, kui sa ei lähe sellele või tollele pidulikule üritusele või ei korralda oma üritust piisavalt pidulikult. Vara veel muidugi öelda, aga siiani pole seda küll juhtunud. Mul on tunne, et osadel inimestel lihtsalt ei ole sellist vajadust nii reglementeeritud rituaalide järele, samas kui teised tunnevad, et see suurendab ühtekuuluvustunnet vms. Ma muidugi lähen sinna aktusele kohale, sest mis mul selle vastu saaks olla, kui ma paari tunni passiivse higistamisega kellelegi rõõmu saan valmistada, tahtsin lihtsalt jagada teiega oma tundeid ja küsida, kas ma tõesti olen ainus, kelle jaoks sellised üritused pigem tüütute kohustuste nimekirjas on.

antropoloogia · music · prantsuse muusika

vaatlus, sedapuhku vähese osalusega

witch-doctor

Kuigi mulle tundub jätkuvalt ebaaus, et sellal, kui mina vaevlen, kirjutavad teised siilipornost, hakkan ma vaikselt nägema ka positiivseid külgi. Täna pidin näiteks raamatukokku minema, sest seal on, noh, raamatud. Lisaks võimalus sõpradega koos õppida ja üksteist vastastikku motiveerida. Ja kuigi toolid on seal täiega ebamugavad, on etnoloogil muidugi alati huvitav kodust välja astuda, kogu päev oli elamusi täis.

Esmalt oli mul võimalus jälgida IT-meeste paaritumisrituaale nende loomulikus keskkonnas.  Kaks (olgem ausad, üsna kena) kreeklast, kellega ma koos aega veetsin õppisin, andsid oma parima, et kõrvallaua kaunitari tähelepanu köita – ehk siis kihistasid, kommenteerisid teda kõva häälega oma emakeeles ja joonistasid  paberilehele suure 12, et oleks selge, et kümnest pallist jääb tema hindamisel väheks. Mis minu meelest oli liig, tegu oli lihtsalt ilusa alakaalulise ülemeigitud eestlannaga, nagu meil neid lademes, aga eks ma hoidsin oma kadeda keele viisakalt hammaste taga. Seda enam, et tuleb tunnistada, et selle põhjal, kuidas ta õppematerjali analüüsis, tundus et tegu on üsna intelligentse noore daamiga, kuigi sellest ei saanud minu kaaslased loomulikult midagi aru, nemad vaatasid lihtsalt, et sale keha ja kenad jalad. Igatahes jääb mulle täiesti arusaamatuks, kuidas nad üldse kunagi mõne neiu ära on rääkinud, sest nad jätkasid samal lainel, ilma kordagi otsekontakti üritamata, kuni neiu kõrval olev täiesti tavalise välimusega noormees (ei olnud ta tõmmu, nagu minu hurmurid, ega olnud tal ühtki tätoveeringut!) tal ümbert kinni võttis, et omandiõigust näidata, ja nii nad kaisutades ja miilustades edasi õppisid. Noored programmeerijad olid väga pettunud ja arutasid omavahel (vähemalt mitte inglise keeles, asi seegi), kuidas küll selline iludus saab käia kellegagi, kes “näeb välja nagu Harry Potter”. Kommentaari tegi eriti naljakaks see, et eksootilistel heterotel olid ka endil prillid ees (seda, et “Harry Potter” nägi igati normaalne välja, pole vaja öeldagi). Igatahes leidsid nad, et ilusad inimesed peaksid ometi käima teiste ilusate inimestega (või ootama vallalisena, kuni piisavalt kaunis välismaa mees kohale jõuab, et teda enda omaks teha), mitte hakkama käima mingi suvalise inimesega, lihtsalt selle pärast, et neil on ühised huvid ja et see poiss on nii tark ja huvitav ja naerab nii armsasti. Mulle meenus kohe, kuidas ma põhikooli lõpus tegin nimekirja põhjustest, miks üks ilus poiss meie gümnaasiumist peaks hoopis minuga käima ja miks tema tollane tüdruk nõme oli.

Khm, häbiväärne, liigume edasi.

Teiseks. Kuulsin raamatukogus pealt telefonikõnet, kus neiu palus kedagi, et see aitaks tal “selle kuradima kooli ära lõpetada”. Lõpuks said nad kokkuleppele, et millegi kolmas peatükk tema eest valmis kirjutatakse. Ai-ai-ai, kas nii omandatakse meil tõesti haridust? / Vangutab pead ja teeskleb üllatust.

Kolmandaks sain osa koduteest kõndida noormeeste taga, kes arutasid valjuhäälselt, kas nüüd juba võiks lõpuks kuskile parki kanepit tõmbama keerata. Üks neist tundus veits kiisuke olevat, sest leidis kogu aeg, et nad on veel liiga lähedal. Emale ilmselt. Kui juba teed midagi, siis ära vähemalt põe.

Ja neljandaks keerasin hoovi täpselt samal ajal koos võõraste noormeestega, kellel olid üsna ühemõttelised plaanid. Pidingi päriselt omavanustele meestele selgitama (sest ka minul on ometi vaja territooriumi märgistada, kuigi natuke moodsamate vahenditega, antud hetkel siis keelelistega), et ei, MINU trepi kõrval te küll end kergendama ei hakka, püksilukk kinni tagasi ja minge ja tehke seda kuskil mujal. Esmaspäev ometi, nädalavahetus pole veel lõppenud ja suvehooaeg Supilinnas on ilmselgelt käes. Siin on iga päev tõeline elu, nagu filmis.

Joone all tuleb prantsuse muusika. Kuna te kõrgkultuurist ju midagi teada ei taha, annan teile võimaluse selle vahele jätta. Loe edasi “vaatlus, sedapuhku vähese osalusega”

antropoloogia · music

Special needs

Iga kord, kui ma päevaks telefoni sisse pean jätma, juhtub nii, et kõne, mida ma ootan, tuleb nagunii kunagi hiljem, aga see-eest helistatakse mulle mingi absurdse asjaga. Eile pakuti suurepärast võimalust megakallist tolmuimejat testida, kujutate ette, just mulle oli selles osas loosiõnn naeratanud! Täna helistas sõbranna, et teatada, et ta ei kavatsegi minu töö juures uksekella lasta, sest see on “liiga legaalne”. Mis ma ikka öelda oskasin, ütlesin “ahah”. Meenub kohe üks endine korterikaaslane, kes ei tahtnud torumeest meie vannituppa lasta, sest “see on ikka liiga personaalne ruum”. Ja ei, ta ei tahtnud ka ise torusid parandada, teda lihtsalt üldse ei tundunud häirivat see, et seda oli VAJA teha, sest vannituba on ometi nii ISIKLIK.

Minul endal on ainult paar lapsepõlvetraumat, ei midagi muud. Need on pisikesed, aga minu omad, nii et nende suurus ei tee neid vähem oluliseks. Näiteks teises klassis jalutasin ma sõbrannaga koos koju, ilm oli ilus, tuju oli hea, laulsin mingit laulukest … Ja järsku küsis sõbranna täiesti tõsiselt:”Miks sa laulad, kui see sul nii kehvasti välja tuleb?”

Ja sellest hetkest alates ei kuulnud keegi mind laulmas, peale mu koera. Ma arvan, et isegi mu eksabikaasa on mind ainult paar korda ümisemas kuulnud. Aga viimasel ajal olen ma kuidagi julgemaks läinud. Suure töö ja teraapia tulemusel muidugi, seitse nahast diivanit ja 99 purki Xanaxit on selle tulemuseni jõudmiseks ära kulutatud. Igatahes olen paar korda kogemata koerale laulma hakanud, kuigi pole üksi kodus, ja avastanud, et teine inimene ei vähkregi põrandal maas, kõrvadest verd purskamas. Nii et eile olin suisa nii julge, et kui Mari-Liis kaks korda järjest venekeelset sõna “lauluke” valesti hääldas, ütlesin ma, et no kuidas sa ei oska seda sõna, terve meie lapsepõlve Gena laulis ju (ja lasin nii kõvasti, kui oskasin), et “ja igraaju na karmoške, ja pajuu peesenku” (mis on vale, see teine rida oli mulle täiesti valesti meelde jäänud). Igatahes vaatas Mari-Liis mind mu suurepärasest lauluoskusest hoolimata täiesti külmalt ja teatas, et ta pole KUNAGI seda laulu kuulnud. Kaks sekundit juutuubi ja tundis muidugi ära.

Nii et minu paranemistee tegi kolm sammu tagasi, et mitte öelda muutis suunda. Ei saa te veel niipea mind superstaarisaate katsetel näha. Mis on ilmselt kogu Eesti rahva hüvanguks. Aga ikkagi.