Neiu, kes omal ajal meiega koos näitust tegi, on nüüd õnnelikus abielus ja ilmavalgust nägi ka nende esimene lapsuke. Kui ta natukenegi emasse on, on ta kahtlemata väga ilus ja väga kangekaelne. Nii et uhke ema tahaks muidugi oma pisikest imet teistelegi jagada.
Ühelt poolt. Facebook on ees lahti. Kõik panevad pilte. Tahaks sõpradele ja lähedastele näidata.
Teiselt poolt. Ei tohi ju. Väikest last ei näidata alguses teistele. Iial ei tea, kus kuri silm passib.
Nii näidatakse meile alguses näiteks äärmiselt nunnusid varbaid. Või hälli. Kui laps ka paistab, on ta pea südamekesega kinni kaetud. Ole moodne, aga austa ka traditsioone. Väga kaval. 😉
Käisin ühe tuttava neiuga lõunat söömas. Tegelikult võiks vist reaalsust tunnistada ja öelda, et naisega, eks meil mõlemal on vanust selleks piisavalt. Tema on juba 30 täis. Ja tal on missioon. Saada mehele ja luua pere. Mis seal ikka, paljud naised ju sellest unistavad, nagu MM teile kinnitada võib.
Rääkis mulle sellest, milliseid raamatuid ta on lugenud ja milliseid meetodeid ta kasutab. Jagas mullegi soovitusi. Ega ma muidugi ära ei öelnud (iial ei tea, millal vaja võib minna – ja inimene on ometigi tore), aga kohmasin, et eks enne peaks ikka suur armumine aset leidma. Tema vaatas mind veidi segaduses näoga ja ütles, et eks meest on vaja valida muidugi, aga põhiline on see, et oleks näha, et on valmis perele pühenduma. Nüüd olin mina segaduses ja kordasin nagu katkine grammofon, et “aga armumine, aga armastus”.
“Nojah, küll see armastus ka tuleb, kui natuke harjute üksteisega. Ega päris täiuslikku inimest nagunii olemas ei ole.”
Ma töötan noorte inimestega, nii et on ütlematagi selge, et vahepeal kuulen ma üsna lolle asju. Aga vahepeal kuulen ma selliseid lollusi, et vanaema külapoe ümber elavad ossid tulevad heldimusega meelde, sest sellist iba kuulsin ma viimati viie aasta eest, kui kolmandat päeva järjest joovad mitte-enam-alaealised bemmi velgede kõrvale ka oma arvukatest seksikogemustest rääkisid. Tollal oli ainsaks erinevuseks see, et suurem osa neist mannidest, kes käest-kätte käisid, seisid samal ajal naeratades kõrval ja jõid siidrit. Sest neil oli savi, nad teadsid, et see tüdruk, kes PÄRISELT KA silma pilgutas linnas Comarketi kassas, jääb kättesaamatuks ja küll varsti tuleb jälle ka nende kord.
Igatahes. Eile juhtusin kuulma, kuidas poiss, kes on ühiskasutatava jalgrattaga mitte ainult paar kiiremat ringi teinud, vaid sellele niisuguse trennihuviga lähenenud, et vaene ratas vajab ilmselt mitte ainult uusi rehve, vaid täielikku keretööd + roostekaitset, innukalt selgitas, et no EI OLE VÕIMALIK, et see tüdruk litsakas on, sest KÕIK teavad, et üldkasutatavat vagu on tunduvalt lihtsam künda, sest mitmed sahad enne sind on oma töö teinud. Kõik teavad ja tema teab ka, isiklikust kogemusest, mida temal, ärge mitte mõelgegi selles kahelda, on ometigi vähemalt sama palju kui Sandor Liivel soojade ametikohtade valikus. See viimane oli minu võrdlus, tema ei tea Sandor Liivest midagi.
Ma facepalmisin end mõttes sellise hooga vastu lauda, et ninast morssi pritsis, ja mõtlesin, et võtaks appi kergema matemaatika ja sõrmedel loendamise. Nimelt, noored sõbrad, nüüd tuleb üldhariduslik osa. Ma jätan moraaliteooria kõrvale, sest a) see mind eriti ei koti ja b) see ei koti mind, sest ma leian, et see on ühiskondlik konstruktsioon, ja igaüks peaks ise otsustama, kellega ja kui tihti ta seksida soovib, mitte ühiskondlikule survele alluma.
Me jätame hetkel kõrvale ka puhtfüsioloogilise aspekti ja oleme hetkel nagu need nohikud, kes täiesti tõsiste nägudega arutlevad, et kui Superman tõesti SAAKS lennata ja üritaks kukkuvat Lois Lane’i kinni püüda, siis TEGELIKULT peaks Lois tükkideks pudenema. Nii et meiegi räägime siin puhtteoreetiliselt olukorrast, MIS OLEKS KUI, kui naine olekski nagu voodrilaud, mis iga höövlitõmbe peale tiba õhemaks kulub.
Esiteks. Matemaatilisest aspektist pole vahet, kas kümme erinevat meest lükkavad käru igaüks ühe korra, või lükkab üks mees seda kümme korda. Kui me just ei lähtu eeldusest, et olukorras, kus abitöölised ehitusel pidevalt vahetuvad, on töölised tööriistade suhtes hooletumad ja mõni ehk lükkab kogemata suisa kummuli. Eriti kui inimesed täis peaga tööle tulevad. Kui kõik heaperemehelikult käituvad ja omavahel kenasti läbi saavad (nagu viisakate inimeste puhul ikka), seda muret ometigi ei ole.
Teiseks. Kui sa just päris nümfomaan ei ole, jäävad ringilaskmiseks traditsiooniliselt reede ja/või laupäev. See tähendab, et vabameelne näitsik skoorib maksimaalselt kaks korda nädalas. Eeldan, et keskmine püsisuhtes naine skoorib VÄHEMALT sama palju, aga paremal ajal siiski rohkem. Ehk siis esimese tavapärane taks on teise miinimum. Mis tähendab, et kui me eeldame, et naist on võimalik ämbriks kulutada, peaks just püsisuhtes olnud naine riskigrupis olema. Ja ei saa eeldada, et “lõdvem” naine on automaatselt suurema seksivajadusega – pigem vastupidi, loogiline oleks eeldada, et kuna juhusuhete peale ei saa kindel olla (ja iial ei tea, kas kannatab ühe raundi või rohkem), otsib selline inimene endale siiski enamvähem kindla seksisõbra, sest testitud kvaliteet on testitud kvaliteet. Ja siis on ta taas tavapäraselt turult vähemalt mingil määral kõrval.
Kolmandaks. Kuni seda seksisõpra ei ole, sõltub selline naine siiski baaris/pidudel kohatud meestest. Ja meeste kohta ma ei tea, aga üldiselt keskmise seksivajadusega naine (tegin ka kiire küsitluse oma tuttavate seas) ei viitsi lihtsalt iga nädal baari keppi otsima minna. See eeldab siiski seda, et sa oled valmis mingi tondiga suhtlema. Lisaks on paljudel naistel ka mingisugusedki standardid, nii et päris suvalist enamvähem kammitud juustega töllakat enamus endale voodisse ei lasegi. Mis tähendab, et reaalseks skoorimiseks jääb ikkagi kord või kaks kuus, sest a) iga reede ei möödu baaris ja/või b) iga kord ei minda sinna seksi otsima ja/või c) kui ka minnakse “avatud pilguga” baari, ei pruugi seal olla mehi, kes ahvi ja inimese vahelisel skaalal õiges otsas oleksid.
Logic, bitch.
P.S. Hoopis teisel teemal. Üks Lätis elav sõber viis ühe tüdruku kohtingule sademevee kollektorisse – st said paar km maa all matkata. Täiega originaalne, ma oleksin küll sillas. 😀
Kas ma juba ütlesin teile, et kuni 30. märtsini on minu ja Annika Haasi tehtud näitus Eesti mustlastest Tartu Postimuuseumis (Rüütli tänav 15)? Ei ole kallis, pilet on 1.20 ainult. Ja muuseum on avatud K-P kell 11-18. Ma olen kindel, et ma promosin seda juba siin. Aga kui ei teinud seda, siis nüüd igatahes teate. Käige ära ja kirjutage hiljem, mis te arvasite, sest aprillist läheb see juba Tallinnasse, Rahvusraamatukokku.
Mul ainult üks lapsuke on, kiitke siis seda ometigi.
Lagleke kirjutas oma blogis sellest, kuidas mehed naisi valivad ja kas eelistatud on kartulid või apelsinid. Teate küll, milline ma olen – olen valmis kohe tunnistama, et ma ei ole seda sarja näinud ja ei kavatsegi vaadata, aga sõna tahaks ikka hirmsasti võtta. Ja suisa nii pikalt, et kommentaari ei mahtunud ära. Esiteks, postitus oli taandatud sellele, kumb naisetüüp siis parem on. Mitte parem universaalsel skaalal, vaid antud hetkel on “parem” defineeritud kui “pikaajaliste suhete loomise perspektiivis edukam” – kuigi kui võtta postituses väljatoodud definitsioon, siis selle põhjal võiks arvata, et “võimalikult pikaajaline ja stabiilne suhe iga hinna eest” ei lähe nagunii “apelsinide” edunägemusega kokku. Lagle (televisioonist parafraseeritud) definitsioon apelsinidele ja kartulitele oli siis selline:
Sealne naiste definitsioon oli selline, et “kartulid” on need naised, kes on truud, andestavad, leplikud, armastavad ja lihtsad. Kuid “apelsinid” on täis elumahla, värskust ja põnevust, nipsakust ning meie kliimas ikkagi eksootilised viljad.
Teiseks, ma ei usu, et inimesi saab sellel tasandil jagada. St saab küll jagada sellel tasandil, kes on lihtsakoelisemad ja kes sügavamad või kes on leplikumad ja kes kärsitumad, aga leplikum ei pruugi sugugi lihtsakoelisem olla. Ja sellel üldisel truuduse, andestamise, leplikuse jms skaalal tundub mulle, et jutt ei käi mitte erinevatest inimestest, vaid ühe inimese erinevatest etappidest. Pea keegi ei ole ju kohe alguses armastusest tulvil ja leplik, see tuleb siiski välja teenida. Nendega, kes minu arvates seda väärt pole, pole ma muidugi kannatlik, sest mis me ikka aega raiskame. Vastupidi muidugi ka, kui mees algusest peale sinuga pidevalt ülbitseb, siis ta tõenäoliselt tahaks kedagi paremat (mida iganes see kellegi jaoks tähendada võiks), aga on hetkel sinuga, sest püsikepp on püsikepp ja talvel on ikka öösiti jahe ka ja no vahepeal pesed sa pesu ära, kui sa kartul juhtud olema. Iseasi muidugi, kas see vinguv kaaslane seda ise teadvustab, sest inimesed on üldiselt üsna lihtsakoelised loomad.
Kolmandaks ma tegelikult ei nõustu Laglekese definitsiooniga. Mulle on mujalt jäänud mulje, et selle liigituse all mõeldakse pigem seda, et kartulid on tagasihoidlikumad ja järeleandlikumad ning apelsinid iseteadvamad ja sotsiaalsemad. Aga taas kord, see ei ütle siiski midagi selle kohta, kas inimene on truu ja hooliv või mitte. Ma pole näiteks kunagi aru saanud loogikast, et kui naine annab ühele mehele kiiresti kätte, annab ta seda ilmselt ka teistele. St ma saan sellest aru, kui ta esimesel kohtingul sulle juba enne söömahakkamist käe põlvele libistab, see on teine asi. Aga üldises plaanis saab ju kindlalt järeldada ainult seda, et naine teab, mida ta tahab. Ma käin poes ka nii, et kui ma näen neid ÕIGEID kingi, siis ma tean seda KOHE – aga tavaliselt ei osta ma ühtki paari, sest neid õigeid on teatavasti üsna vähe. Aga kui need õiged on ka veidi ebamugavad, siis ikka mõtled küll, et kas oled ehk valmis isiklikus mugavuses siiski pisut järeleandmisi tegema, sest need on lihtsalt NII ÕIGED. Ja kui need õiged ka sobivad, siis poleks teisi kingi maailmas nagu olemaski, läheb kohe meelest ära, et mõne kleidiga sobiksid need punased ehk siiski paremini. Kas te mõistate, mida ma öelda tahan?
Neljandaks tundub mulle, et tegelikult on tavaliselt naised need, kes valivad. St mehed võtavad seda, mida parajasti pakutakse, naised valivad kõike kauem ja põhjalikumalt. St mehed võtavad parajasti saadaolevast parima, naiste puhul kohtab hulga rohkem suhtumist, et pigem olen paljajalu kui kehvade kingadega. Terve see lõik on muidugi üks suur üldistamine, eks me kõik hälbime mingis osas sellest kujuteldavast keskmisest. Aga võtame kasvõi seal blogis ühe kommenteerija toodud näite, et võrrelge, kuidas mehed ja naised toidupoes käivad – minu ema veedab ka poes pool tundi, samas kui isal läheb viis minutit. Aga siin ei tohi muidugi ära unustada, et pikem valikuprotsess ei tähenda teadlikku valikut. Tihti lihtsalt mõeldakse kauem enne, kui harjumusele järele antakse. Minu ema ostab ikka Lastevorsti ja mina ostsin ikka Delli, erinevus on ainult selles, et tema mõtleb kauem, mina otsustan tavaliselt kiiresti. Kuigi tegelikult ma usun, et vahepeal tuleb teadlikult mugavustsoonist välja astuda, sest just siis juhtuvad need kõige toredamad ja maailma muutvad asjad. Päriselt. Pealegi, kui sul on alati mugav, võid sa sama hästi surnud olla, vahepeal tuleb iseend üle piiri ajada.
Viies ei seostu mitte kuidagi naisetüüpidega, vaid soostereotüüpidega, millega ma viimasel ajal ikka kokku olen puutunud. Vallalised naised kuulevad igasugu huvitavaid asju (minu lemmik on jätkuvalt “Meestel on raskem koristada, sest NEILE see eriti ei meeldi”). Üks neist, mida mulle on paar korda ohates öeldud, on see, et “naised tahavad ainult selliseid mehi, kes käituvad nendega nagu mölakad” või “naistele ei meeldigi viisakad mehed” või midagi muud samas stiilis. Viitena siis sellele, et kui keegi pärast kolme kuud minu eemalt piilumist end mulle hästi aeglaselt külje alla ajab ja hakkab rääkima, et võib-olla, eeldusel muidugi, et mulle sobib (aga no kui ei sobi, siis ta täiega saab aru), võiks kunagi äkki kuskile minna või midagi teha, siis ma ei lange selle peale suurest õnnest põlvili. Saage aru, mehed, kui te nüüd oma ligiajamisstiili ära tundsite, siis asi ei ole selles, et te liiga viisakas oleksite. Viisakus on see, kui inimene on minu suhtes abivalmis ja tähelepanelik. See on elementaarne. Asi on selles, et te olete ebakindlad – ja pea ühelegi naisele ei meeldi ebakindlad mehed, veel vähem naistele, kes ise on üsna vastupidise iseloomuga. Mulle tundub selline ebakindlus vahel isegi esimese hooga nunnu, olen isegi sellistele pisut aega pühendanud. Aga kui ma olen kolm korda kuulnud seda, et “ma ei tea, mis filmi vaadata, vali sina”, tuleb meelde, et ma võiksin hoopis midagi lõbusamat teha, juukseid pesta näiteks.
Mitte kellelegi ei meeldi mökud, ei meestele ega naistele. Okei, väga spetsiifilistele meestele-naistele ilmselt meeldivad, mulle on jäänud mulje, et Loho ja mõned mehed veel tahaksid naist, kes neile kutsikapilguga alt üles vaataks, aga üldiselt ei ole see tänapäeval enam väga moekas. Ja enesekindel mees/naine ei tähenda sugugi automaatselt mölakat, need on täiesti erinevad asjad. Näiteks George Clooney kuvand on äärmiselt viisakas ja galantne ja enesekindel, ilma, et ta oleks mölakas. Mõni on küll nii enesekindel, et see on juba otsapidi mölaklus, aga mina ütlen ausalt, et minu puhul viib selline hubris ainult selleni, et ma naeratan sulle iga kord väga sõbralikult, teen igat nalja rõõmuga kaasa, aga kaugemale see küll ei lähe. Või noh, lubadusi ma teha ei saa, aga sel juhul võtab see igatahes tunduvalt rohkem aega kui normaalse käitumise puhul, sest selleks peaksin ma esmalt nägema, et tegelikult on selle mölakluse all normaalne inimene peidus. Enamasti ei ole, enamasti varjab mölaklus mölakat. Ja nii nagu ei tohiks kätte anda inimestele, kellel pole kodus ei raamatuid ega lugerit, ei tohiks kätte anda ka mölakatele, sest eugeenika. Mõelge selle peale, naised.
Aga kunagi sügisel käisin ma paar korda väljas tüübiga, kes oli nõus ABSOLUUTSELT kõigega, mis ma ütlesin. Kõik filmid, mis mulle meeldivad, olid automaatselt väga head. Minu lemmikkirjanikud? Veel paremad. No ega ma ka PÄRIS loll ei ole, ma saan ju aru, et sa lihtsalt poed mulle. Või et sul ei olegi oma arvamust, mis oleks veel kehvem variant. Selge see, et inimestele ei meeldi alati samad asjad, see on loomulik ja selle vastu pole mul midagi. Aga see, kui ma ei tea, mida inimene tegelikult mõtleb, sest ta ajab ilmselgelt mingit jura, tähendab ju, et temaga pole mõtet suhelda. Nõustumine ei ole siin viisakus, see on … Ma ei saa öelda, sest mul on selle jaoks ainult halvad sõnad. Inimestel peab olema mingi eneseuhkus ja väärikus, ainult kepi nimel lömitamine (sest mis see muud on, kui sa mind kaks nädalat tunned) ei peaks Inimese pärisosa olema. Siin mängib muidugi oma rolli ka see, et mul on endal üsna kuri huumor, seega olen ma harjunud ka teiste samalaadsete naljadega ja kui keegi kohtleb mind, nagu oleks ma portselanist, kipun ma teda automaatselt kohtlema, nagu ta oleks kohtlane, sest ma ei saa aru, mis nüüd toimub. No mõni teist on mind päris elus näinud, ma olen küll veidi vaiksem (vähemalt alguses), aga enda meelest ei jäta ma kohe KUIDAGI muljet, et ma vajaksin kaitset selle kurja maailma eest.
Njah, seda teksti vaadates tundub, et pealesurutud ahistava liigitussüsteemi kohaselt olen vist tõesti apelsin. Mis ma parata saan, elu on mu selliseks teinud. Vabandust, sündisin sellisena. Ma kipun ikka unustama, et ma tegelikult usun, et nature on olulisem kui nurture. Selle pärast ka mu hiljutine arvamus, et ühe rasedusaegse veiniklaasi pärast vinguvad eelkõige need, kes üritavad endale kinnitada, et teevad oma kehva geenivaliku hilisemate toitumis- ja kasvatusvalikutega heaks. Höhöhö.
Ahjaa, selle, miks naised ei tohiks Marilyn Monroed ja Madonnat ja teisi selliseid ülistada (see oli ka seal blogis jutuks), on Reginald D. Hunter suurepäraselt kokku võtnud:
Nii, kolmapäeval oli lõpuks meie näituse pidulik avamine. Ma olin veel eilegi täiesti sooda, sest näituse avamisele eelnes mul kõigi kohustuste tõttu üks uneta ööpäev ja järgnes seetõttu 15 tundi und. Aga ma ei valeta, kui ma ütlen, et näitus on nii äge, kui üldse olla saab. Ma teadsin küll, et Annika* on hea fotograaf, aga meie kujundaja Katri Haarde oli sellist tööd teinud, et tekstid ja fotod tõesti lausa tungivad esile ja jäävad ilmselt öösiti unenägudes ka kummitama. Ma tean küll seda juttu koerast ja koera sabast, aga no nii ilus saba on ju ometigi!
Nii et kui mõtlete, kuidas laupäeva veeta, siis tehke perepäev ja minge muuseumisse (laupäeviti on kolmeni lahti) – terve maja perepilet on kolm eurot, ainult galerii täispilet (ühele inimesele) on üks euro. Ma mõtlesin, et näen und, kui seda hinnakirja vaatasin.
* jätkuvalt Annika Haas. Selle sama pildi siin postituses tegi ka tema.
Mul on tegelikult iga päev praegu kiire, kiire ja siis vahepeal veel kiirem, aga ma ei taha, et kogu aeg oleks esimese asjana näha lood minu igapäevastest ebaõnnestumistest ja ninaga musta mulla kündmistest, nii et hoian teid vahelduseks meie eluga kursis. Ja ei, ma ei pea end (VEEL) kuningakoja liikmeks, meievorm on hetkel täiesti asjakohane, sest meie mustlasnäitus hakkab purki saama ja sellega seoses on veel viimaseid nädalaid kõigil asjaga seotutel käed-jalad tööd täis. Valime viimaseid pilte ja tekste, mis kõige paremini sobiksid näitusele, mis nüüd kannab nime “Meie, mustlased” ja kus me üritame koostöös romadega nende elust võimalikult tõetruud pilti anda. “Visuaalantropoloogiline dokumentaalne sissevaade,” nagu Annika ütleb. Fotonäitus, noh.
Nüüdseks on paigas ka avamiskuupäev – 23. oktoobril avatakse näitus pidulikult Valga Muuseumis, kuhu see jääb kaheks kuuks, enne kui üle-eestilisele ringkäigule sõidab. Nii et kuigi mul on ainult hea meel, kui te kõik avamisele tulete, võivad laisemad ka vabalt ootama jääda, kuni see põnev üritus neile koju kätte tuuakse.
P.S. Ka selle foto autoriks on Annika Haas, nagu meie näitusel ikka.
P. P. S. Toas on nii jahe, et ma olen sunnitud kütma, et hiljem oleks mõnus jäätist süüa.
Pärdikute päevaraamat 