Ilmselgelt olen ma muutunud

Mitte sisemiselt, hoidku selle eest, sisemine ilu on mul ikka kogu aeg nagu oleks just salongist värskete lokkidega välja astunud. Väliselt. Ehk siis räägime vahelduseks toredamatest teemadest, st sellest (meela häälega), mis mul parajasti seljas on. Saate te ka teada, kuidas moegurud oktoobris riietuvad.

Esiteks on mul tekkinud vastupandamatu iha värvide järele. See on ilmselt seotud sellega, et väljas on nii hall, igatahes käin ma viimasel ajal kogu aeg ringi nagu mingi värvipall. Täna käisin ekstra poes värvilisi särke ostmas ja muuhulgas jalutasin minema tibukollase pusaga.

Teiseks olen ma kuidagi märkamatult vahetanud suurusnumbrit, kuigi kaalun suht sama palju kui eelmisel suvel. Aru ma ei mõista, kuidas see võimalik on. Järjest rohkem on hakanud juhtuma seda, et mulle istub suurus S, mitte M, kuigi numbrid sellele ei viita. Näiteks just tellisin netist püksid, mõõtsin end enne hoolikalt, tabeli järgi oleks pidanud S mulle ikka sajaga väike olema, aga M oli väljamüüdud, nii et võtsin selle riski. Kui paki kätte sain, käisin suure hirmuga enne proovimist veel vetsus ära, et oleks suurem tõenäosus, et selga lähevad – no ja istuvad nagu valatud (vt alla). Teise sarnase tabeli järgi tellitud M suuruses püksid istuvad täpselt nii lohvakalt, et otseselt ei kurda, aga vabalt oleks võinud ka S olla (vt üles). Kuidas see võimalik on, et mõõdulint mulle niimoodi häbematult näkku valetab?

reee

Ronimispükste järele tekkis nimelt vajadus, sest kivi peal boulderdades võib küll retuusides lasta, aga kui juba kaljudel pikemaid radu ronid, tahad natuke paksemaid materjale. Näitaksin teile kõiki oma sinikaid ja kriimustusi, aga siis te arvaksite, et mees peksab.

P.S. Lõputu draama elab internetis muudkui oma elu edasi, nüüdseks on asi juba blogigigantide omavahelise tülini jõudnud. Mina söön plaksumaisi ja naeran, sest minu vähetähtsalt isikult on fookus ammu mujale liikunud, aga muuhulgas sain täna internetist teada, et olen a) ühe teise blogijaga varem hästi läbi saanud (ei ole, oleme lihtsalt ühes tutvusringkonnas liikunud), b) seejärel konflikti sattunud (minu teada küll mitte, ta lihtsalt ei suhtle enam selle sõbrannaga, kelle kaudu me vahel kohtusime, miks, seda mina küll ei tea) ja c) nüüd mustan teda pidevalt internetis (üritasin varasemaid “nõiajahte” meenutada, mitte ei saanud hakkama). Kohe varsti kaevab keegi kunagisest vendade Koledate blogist üles väite, et ma olen riidepuu abil kodus aborti teinud. Lõbus asi ikka see blogindus, kui kodus kallimaga elu liiga tüüne on, siis netis ikka saab rusikatega vehkida.

P.P.S. Samuti sain internetist teada, et isa Orenti on homoseksuaalsusest laheda artikli kirjutanud. Täiega äge arutelu, ma olen alati arvanud, et ta on üks ütlemata muhe tüüp. 😀

Advertisements

Tervitan Martinit Saaremaalt!

Sõitsin mina täna bussiga. Uskuge mind, pooled head lood Tallinnas algavad selle lausega. Sõitsin mina täna bussiga, oli pühapäeva lõuna, nii et loomulikult oli bussis ka kaks juba/veel täis meest. Üks neist selline neandertaal, kui viidatud kultusfilmi sõnavara kasutada – näost näha, et kõige arukam pole. Teine oli täitsa okei ilmega (ja ajas normaalsemat juttu), kuigi oli kaetud selliste tätoveeringutega, mida väljaspool vanglaseinu väga tihti ei tehta – näete, ei saa diskrimineerida, tema oli normaalsem selles grupis.

Igatahes. Esmalt pakkus neandertaal vastas istuvale vene vanamehele õlut ja seletas talle, et rääkida tuleb ikka eesti keelt, sest me elame Eestis. “Aga tegelikult mulle venelased täiega meeldivad, enne tulgu siia venelased kui pagulased.” (Vene pagulasi ei mainitud, see ilmselt pole võimalik variant.) Sinna otsa saime muidagi kuulda, kuidas ta käib Rootsis tööl (“ainult mingid liinitöölised käivad Soomes, praegu käivad ikka KÕIK normaalsed inimesed Rootsis”) ja kuidas seal olevat mingi neeger kedagi vägistanud. Ja teate mis??? (Rahvas ootusärevalt:”MIIIIIS???”) See neeger oli pagulane!!!

Nagu Jeesus Maria, ma mõtlesin, et ei saa enam hullemaks minna. Aga alati saab! Järgmiseks üritas tüüp minuga juttu alustada, aga ma teesklesin, et ei kuule, ja olin ninapidi nii sügaval telefonis, et oleks peaaegu sinna sisse vajunud. Nii et minust läks see kirves mööda. Küll aga astus samal ajal bussi üks musta patsiga noormees ja istus pahaaimamatult Tõelise Eestlase vastu.

“What’s your name?”

– “Martin, aga minuga võib vabalt eesti keelt rääkida.”

“Ahsoo, ma vaatasin, et sa oled nii tõmmu, nagu mingi pagulane.”

– “Ei, ma olen Saaremaalt.”

“No aga kus sa TEGELIKULT sündisid? Sa näed täiega välja, nagu sa oleksid Brasiilias sündinud!” (Mina ka ei tea, kuidas sünnikoht nahavärvi mõjutab, mitte geneetika, aga no minu arust nägi Martin välja nagu tavaline eestlane, mis sellest, et tumedate juustega.)

Mul oli selle aja peale vaesest Martinist juba täiega kahju, kuigi ta ise tundus asja pigem huumoriga võtvat. Õnneks käskis neandertaali sõber ka tal suu kinni hoida, saime viimased paar peatust üsna vaikselt sõita. Martin tuli isegi minuga samas peatuses maha, ma pidin NII palju vaeva nägema, et mitte tema käest küsida, kas ta on ikka PÄRIS kindel, et ta Brasiiliast ei ole. Meenub kohe Sander Õigus, oma jutuga sellest, et inimesed ei julge enam solaariumiski käia (tal on muide ka teine naljakas video Saaremaal käimisest):

Kunst ikka inspireerib elu ja elu inspireerib kunsti. Igatahes ma loodan, et sul läheb hästi, Martin.

Ludum Dare, jõulueri

15384584_10154883307034791_3428634555624227479_o

Või mis jõulueri, ma lootsin küll, et saab paha jõuluvana mängu teha, aga ei midagi. 😀 Okei, see oleks tegelikult veits liig olnud.

Igatahes. Võtsin esimest korda elus sellisest üritusest osa, et näha, kuidas see arvutimängude tegemise protsess siis käib ka. Ludum Dare tähendab, et sul on ca kolm päeva aega, et üks toimiv arvutimäng kokku panna. Lähed kohale, leiad inimesi, kes oskavad asju, mida sina ei oska, ja siis saate koos tegutseda. Äge kogemus oli, tahaks kohe kommenteerida IT-inimeste kohta käivaid stereotüüpe – näiteks ma ei olnudki mitu aastat mulletit mujal kui telekas näinud, nüüd sai jälle linnukese kirja. Tegu on üsna mastaapse asjaga ka, seekord valmis üle kogu maailma kokku pea 2400 mängu.

Väga palju ma targemaks ausalt öeldes ei saanud, sest mind pandi paari ühe Sercaniga, kes on türgi poiss, kes siin tarkvarainseneriks õpib, ja kes ütles mulle otsekohe, et tema oskab programmeerida, natuke joonistada ja tegeleb audiopoolega, nii et mulle jäi siis storyline ja üldse tekstiline osa. Lisaks oli meil üks Veiko, kes kunstilise poole rohkem enda kanda võttis (ehk siis pea kõik ise tegi, kuigi põhjad olid välistööjõul olemas). Mul polnud nii palju aega ka, et seal istuda ja jõllitada, kuidas ja mida Sercan täpselt teeb, nii et eks ma ikka parajalt lost olin (nagu ikka, oli just sel nädalavahetusel ühe sugulase sünnipäev, ühe teise sugulase külastamine ja ühe Soome sõbra külaskäik). Ta ütles mulle haletsevalt, et ma peaksin siit alustama. See on siis selline koht, kus lastele muidu kodeerimise aluseid õpetatakse. Nojah, kuskilt tuleb ju pihta hakata. Ja sa saad neid õppida mõõgaga ringi joostes! Samas oli Sercan ise esiteks väga osav ja teiseks sellest üsna teadlik. Näiteks kui ma küsisin, kas ma pean esmaspäeval ka kohale tulema, vastas ta, et muidugi, me võime ju võita – mis, nagu ma just ühest raamatust lugesin, on ülbe ainult siis, kui sa eksid. Seekord ta eksis.

Me tegime siis point-and-click adventure‘i, mis on üsna pirakas ettevõtmine. Tegelikult peaksin ma hoopis sellise asja (tasuta tarkvara Adventure Game Studio) alla tõmbama ja proovima iseseisvalt natuke seda näppida, enne kui end järgmine kord jaole annan, aga no kust see aeg võetakse. Äkki ikka võetakse. Sest seekord jäi asi ikka väga poolikuks, mängu kuidagi tööle ja esitatud saime küll, aga kahjuks ei jõudnud selle ajaga piisavalt süvitsi minna, et tulemusega ka nii hoogettevõtmise puhul päris rahule võiks jääda, nii et seekord ei lingi, piisab ülemisest pildist (Veiko on äge, eks?) küll.

Ürituse lõpus üritas üks IT-inimene mulle selgitada, kuidas nad ikka üritavad alati filolooge kohale meelitada, aga need ei taha tulla, sest kardavad esiteks imelikke progejaid ja teiseks imelikke kunstnikke. Sest noh, taevas teab, et maailmas on üks normaalne inimgrupp, tuntud kui normaalsed filoloogid. 😀 Aga kui nüüd lähtuda sellest, et ma seekord käisingi varbaga vett katsumas, siis see esmamulje oli väga soe ja mõnus (ja lõbus!), tahaks tulevikus natuke asjalikumalt ka osa võtta.

Ja väga järsu teemavahetusen spordile. Joogast. Kas keegi oskab soovitada, kus Tallinnas normaalselt ashtangas käia? Meie trenni inimesed soovitasid GoYogat, öeldes, et seal on neli eurot kord, aga ma näen internetist hoopis teisi hindu, tundub, et tavahind on 60 eurot kuu, mis pealinnas on ehk tavaline, aga mulle täiesti üle mõistuse tundub. (Ja sellega seoses on teil kindlasti hea meel kuulda, et ma tegin esimest korda urdva padmasana ja pindasana ära. Ma ei olnud tegelikult neid varem proovinudkui, kui aus olla, aga karta on, et kodus ma seda ei suudaks, joogatrennis on seal toas megasoe, see aitab painduvusele ikka korralikult kaasa. Jee.)

Lennult püütud

20160910_145005

Ma olen rääkinud, kui äge on möödaminnes suvalisi lausekatkeid kuulda. Sel nädalal nägin näiteks jalutades seda, kuidas üks ema ütles ca 10aastasele tütrele, et tal oleks ehk kooli crocse vaja, mille peale laps vaatas teda, nagu ta oleks kolmeaastane, ja ütleks hästi kannatlikult ja rahuliku selgitava häälega:”Jah, ema, aga crocsid on liiga kallid.”

Eile tahtsin Atuga minna poodi tomatit ostma, aga ilm oli nii ilus, et sattusime hoopis 90minutilisele jalutuskäigule Ihastesse ja sealt jõe äärde ja sealt tagasi. Nii kaugel on jõe ääres isegi need piknikualad üsna korras (mõtlesin ma oma tühja kõhuga, sest tomat oli ju hommikusöögi juurde mõeldud), aga üksi ei ole piknik üldse see. Kui ma veel väike olin, käisime ükskord vennaga aia taga piknikku pidamas (see oli juba suur asi, mõtelge, oma aiast väljas ikkagi), aga ma kardan, et kui ma talle praegu helistaksin ja ütleksin, et “Imps, ma tahan, et sa jalutaksid minuga Ihastesse ja sealt jõe äärde tomatisaia sööma,” mõtleks ta lihtsalt, et ma olen lolliks läinud. Nii et jalutasin üksi ja süüa sain alles kodus (aga tomat läks asja ette, nagu pildilt näha, üritan tagasi tervisliku toitumise lainele saada), aga selle jalutamise käigus möödusin kolmest põlvkonnast: titt vankris, tema ema + ema ema. Sellised hoolitsetud välimusega naised (vankrielaniku kohta ei tea). Ja kuulsin, kuidas vanaema ütles:

Ja kui ma seda ultrahelipilti Facebookis nägin, sain ma aru, et nad ei ole päris normaalsed inimesed.

Preach it, lady! Mul pole õrna aimugi, kellest jutt käib, aga ma olen JUBA sinuga nõus!

Ahjaa, reedel sekkusin väga jõuliselt võõraste laste kasvatamisse. Tegin mina nimelt TÜASKis omaette nurgas joogat. Ja samal ajal oli seal laste trenn. Lapsi oli palju ja lisaks tegeles treener poiste ja tüdrukutega eraldi, nii et andis ühele grupile harjutused kätte ja siis juhendas teist gruppi jne. Nii et ta ei jõudnud neil korralikult silma peal hoida. Ja tüdrukud, kes pidid varbseina all tegema seljalihaseharjutusi, hakkasid selle sama seina peal jalgu venitama. Ja vähe sellest, et üks suurem tüdruk teatas vähem painduvale ja vähem trennis käinud tüdrukule (olgem ausad, jõupositsioonilt), et “Ma olen nii palju pikem, järelikult kui minu jalg ulatub siia redelipulgale, oleks NORMAALNE, kui sinu jalg ulatuks SIIA redelipulgale. Sinu oma on veel pulk allpool ja IKKA ei lähe jalg sirgeks,” hakkas ta käega põlve peale vajutama, et seda jalga jõuga sirgeks suruda. Ja kui ma käratasin, et seda me nüüd päris kindlasti ei tee, jättis ta surumise järele, aga ei näidanud kuidagi, et ta oleks üldse teadvustanud mu juttu. Nii et ma küsisin (üsna provokatiivselt, nagu ma teen, kui ma närvi lähen), kas ta saab aru, et ta võib oma trennikaaslase lihase niimoodi ära rebestada ja siis see tüdruk ei tule enam trenni. Ja tema vastas lihtsalt selle eelteismelise silmade pööritamisega, et “FAIN, ma ju enam ei suru!” Väike tüdruk oli nutu äärel, mitte valust, vaid vihast selle pärast, et ta ei paindu, nii et õnneks hakkas see suurem teda vähemalt lohutama, asi seegi. Ma oleks nii tahtnud sellele väiksemale tüdrukule selgitada, et tema normaalsus ei ole kuidagi seotud teiste inimeste normaalsusega, ei vaimses ega füüsilises plaanis. Kellegi teise painduvuse põhjal ei saa järeldada, milline tema painduvus olema peaks (me räägime siin trennist, mis eeldab ja arendab painduvust, kus teine tüdruk juba mõnda aega käinud on). Ma vihkasin selliseid tüdrukuid, kui ma ise põhikoolis olin, ja tundub, et ei ole siiani üle läinud. 😀 Aga kuna ma sain mõistusega aru, et kui ma hakkaksin talle seal samas seda juttu ajama, see ainult marginaliseeriks teda ja raskendaks teistega läbisaamist, ei öelnud ma rohkem midagi, piirdusin sellega, et ei lasknud talle füüsiliselt haiget teha. Aga kui teie lapsed käivad rühmatrennis, kus rühmad on suured nagu lehmakarjad, siis tasub nendega ehk kodus natuke rääkida sellest, kuidas trenn on üles ehitatud, mis on okei ja mis ei ole jne, et kõik ikka tervislik oleks. Sest kui treener neid rahulikult ja aeglaselt surub, on kõik okei, aga kui seda näeb pealt 13aastane innukas idioot, kes selle tulemusel tahab hakata väiksemat last hooga suruma, on see potentsiaalselt väga ohtlik olukord.

Rentsi suhtenõuandla – keegi ei ole enam üksi

Minu kallid sõbrad, kes alati minu heaolu ja paarisuhete seisu pärast muretsevad (peamiselt lausetega nagu “ega seda ei tea ju, kui veel kaua üksi on, hakkab end seltskonnas kellegi vastu hõõruma”), jagavad alati minuga uusi avastusi. Seekord on nad end aga ületanud ja avastasid midagi tõesti revolutsioonilist.

Nimelt on olemas selline vedelik (ainult 14 eurot!), mille kasutamine paneb teid armastust ja kirge ligi tõmbama. Seejuures on tegu igati multifunktsionaalse kraamiga, ise valid, kas pesed sellega ennast või põrandat, mõjub igat pidi. Muuhulgas arvestatakse inimese maitsega – saad valida, kas tahad ükskõik millist armastust või just seda kõige sobivamat. Huvitaval kombel maksab vedelik, mis tõmbab ligi tõelist armastust, 14 eurot, aga õli, mis üldises plaanis vastassugupoolt meelitab, 15. Näitab kohe ära, mida tänapäeva ühiskond väärtustab, eks.

P.S. Kui teil pole raha, et turvafirmat palgata, aga muretsete varaste pärast, siis ka selle vastu saab abi. Ainult 12 eurot ja kõik korras!

P.P.S. Kui peaks juhtuma, et ma teile enam ei kirjuta, siis ärge muretsege, ju ma lihtsalt leidsin tõelise armastuse, mis mul siis teist enam. Huvitav, kas seda kellelegi joogivette ka tohib panna …

Oh, Bellake!

BellaKeemia-esikaas.ai

Mõtlesin siin hiljuti, et minu hariduses on (minu isikliku laiskuse tulemusena) teatav auk, nimelt ei tea ma isegi kõige tavalisemast keskkoolikeemiast mitte essugi ja häbi on vahel, kui pean tõsiselt järele mõtlema, mis see ester nüüd oligi. Nii et tarisin endale suure innuga koju selle hiiglasliku raamatu, aga kuna mul on siiski olemas ka teatav reaalsustaju, mõtlesin, et alustuseks võiks midagi lihtsamat lugeda, et natukenegi reele saada.

Nii et võtsin soojenduseks ligi eelmisel aastal ilmunud onu Bella raamatu “Keemia diskreetne võlu“. Nagu autori põhjal arvata võib, pole see mingi kuiv ja igav ülevaade, vaid selline huumoriga vürtsitatud raamat. Targemaks saab sellest hoolimata päris palju. Näiteks olen ma end terve elu veidi alaväärsena tundnud, sest millal iganes ma kakaod teen ja ükskõik, kui korralikult ma seda segan, ikka on lõpuks pool pulbrit ühe tükina põhjas. Nüüd sain aga teada, et mitte mina pole kehv kakaosegaja, vaid kakao on hoopis suspensioon, mitte täielik lahus – see ei segune päriselt, vaid mõne aja pärast hakkabki lahustatav aine põhja sadestuma.

Ärge naerge, ma ju ütlesin, et ma ei tea keemiast MIDAGI.

Eraldi pikk peatükk on pühendatud puskariajamisele. Puskarit soovitab ta ajada õuntest, mistõttu tuleb otse loomulikult pikalt ja laialt selgitada, kuidas õunapuud väetada, millal oksi kärpida jne. Nii et kui teil aega on, võite kohe pikaajalise plaani teha, osta õunapuu, kasvatada selle suureks ja SIIS puskarit ajama hakata. Seda kõike loomulikult protokollides, nagu üks õige teadlane kunagi.

Ahjaa, kuna see on siiski feministlik blogi, olgu öeldud, et ainus feministe ärritav lõiguke oli seoses rasvhapetega:

Kagu-Aasia, kus kookosõli on tarvitatud toiduvalmistamiseks sajandeid, ei “hiilga” südamehaigete arvukusega ja tüsedate inimeste domineerimisega elanikkonna hulgas. Vastupidi – sealsed piitspeenikesed elanikud (pean rõhuasetusega silmas naisi) on sageli kujunenud kehailu, seksikuse ja saleduse etaloniks, olles pikemas perspektiivis kujunemas eesrindlikumale osale Lääne meestest, kes kontrollimatu ja intensiivse feministliku ajupesu mürgises fluidumis peavad sageli leppima naiste normaalseks peetava kehalopsakusega ja seeläbi osaliselt degenereerunud sootunnustega, paljutõotavaks kiusatuslikuks alternatiiviks.

Kahjuks on onu Bella keemik, mitte bioloog, muidu ta kindlasti seletaks, kuidas ja millised naiste sootunnused rasva mõjul degenereeruvad. Samuti jääb teada saamata, kas ainult mehed ihaldavad saledat kaaslast selle pärast, et onu Bella arvab, et rasvhapped teevad paksuks ainult naisi ja Eesti mehed on ideaalkaalus, või usub ta naiivselt, et eestlannad on kõik nii suure südamega, et silmadega armastamisest ei tea nad midagi. Või on Eesti mees lihtsalt nii suurepärane saak, et keegi ei tuleks selle pealegi, et teistsugust otsida.

Olgu kohe öeldud, et esimene teooria oleks vale – statistiliselt on ülekaaluliste hulgas Eestis mehi rohkem kui naisi ja päris rasvunud jagunevad võrdselt. Aga no mis ma vana mehe kallal ikka norin.

Lisaks meeldib mulle väga, et autor, kes alguses kaks korda rõhutas, et tema on pürotehnikast ALATI eemale hoidnud, oli siiski üsna põhjalikult ka erinevatest pürotehnilistest vahenditest rääkinud. Iial ei tea, millal võib kasuks tulla.

Uuesti ei loeks, aga kes meist ikka keemiaõpikut lauanurgal hoiaks, et paremaid palu vahepeal üle lugeda, kui und ei tule. Haris ehk küll veidi.

Midagi ilusat hingele

Ma olen täiesti armunud sellesse. Siin on kõik nii suurepärane. Kujundus, muusika ja see tants. Sergei kontroll oma keha üle on täiesti imeline. Mitte et ma ootaks midagi muud mehelt, kes oli Briti kuningliku balletiteatri esitantsija (kui ma ei eksi, siis pole keegi teine nii noorelt selle au osaliseks saanud, nii et seda survet arvestades pole üllatav, et ta vahepeal balletist üldse loobuda plaanis), aga ikkagi. MULJETAVALDAV.

Ahjaa, ühe põhjusena, miks ta Inglismaalt ära tuli, tõi ta välja selle, et talle ei meeldi proovi teha, sest see tapab kunsti ja temas peituva kunstniku. Liiga andekate inimeste mured, ei taha tuimalt tampida, tahaks kunsti teha, ja ei saa aru, miks neil teistel kogu aeg sammud sassi lähevad. Ja teiseks muidugi arusaadav hirm, et kui sa oled terve elu teinud seda, mida su emme käskis, kas see on siis ikka see, mida sa ISE teha tahaksid. See, milleks sa mõeldud oled.

P.S. Hozieril on veel häid laule, näiteks “Angel of Small Death & The Codeine Scene” meeldib mulle ka:

  • Rubriigid