Või mis jõulueri, ma lootsin küll, et saab paha jõuluvana mängu teha, aga ei midagi. 😀 Okei, see oleks tegelikult veits liig olnud.
Igatahes. Võtsin esimest korda elus sellisest üritusest osa, et näha, kuidas see arvutimängude tegemise protsess siis käib ka. Ludum Dare tähendab, et sul on ca kolm päeva aega, et üks toimiv arvutimäng kokku panna. Lähed kohale, leiad inimesi, kes oskavad asju, mida sina ei oska, ja siis saate koos tegutseda. Äge kogemus oli, tahaks kohe kommenteerida IT-inimeste kohta käivaid stereotüüpe – näiteks ma ei olnudki mitu aastat mulletit mujal kui telekas näinud, nüüd sai jälle linnukese kirja. Tegu on üsna mastaapse asjaga ka, seekord valmis üle kogu maailma kokku pea 2400 mängu.
Väga palju ma targemaks ausalt öeldes ei saanud, sest mind pandi paari ühe Sercaniga, kes on türgi poiss, kes siin tarkvarainseneriks õpib, ja kes ütles mulle otsekohe, et tema oskab programmeerida, natuke joonistada ja tegeleb audiopoolega, nii et mulle jäi siis storyline ja üldse tekstiline osa. Lisaks oli meil üks Veiko, kes kunstilise poole rohkem enda kanda võttis (ehk siis pea kõik ise tegi, kuigi põhjad olid välistööjõul olemas). Mul polnud nii palju aega ka, et seal istuda ja jõllitada, kuidas ja mida Sercan täpselt teeb, nii et eks ma ikka parajalt lost olin (nagu ikka, oli just sel nädalavahetusel ühe sugulase sünnipäev, ühe teise sugulase külastamine ja ühe Soome sõbra külaskäik). Ta ütles mulle haletsevalt, et ma peaksin siit alustama. See on siis selline koht, kus lastele muidu kodeerimise aluseid õpetatakse. Nojah, kuskilt tuleb ju pihta hakata. Ja sa saad neid õppida mõõgaga ringi joostes! Samas oli Sercan ise esiteks väga osav ja teiseks sellest üsna teadlik. Näiteks kui ma küsisin, kas ma pean esmaspäeval ka kohale tulema, vastas ta, et muidugi, me võime ju võita – mis, nagu ma just ühest raamatust lugesin, on ülbe ainult siis, kui sa eksid. Seekord ta eksis.
Me tegime siis point-and-click adventure’i, mis on üsna pirakas ettevõtmine. Tegelikult peaksin ma hoopis sellise asja (tasuta tarkvara Adventure Game Studio) alla tõmbama ja proovima iseseisvalt natuke seda näppida, enne kui end järgmine kord jaole annan, aga no kust see aeg võetakse. Äkki ikka võetakse. Sest seekord jäi asi ikka väga poolikuks, mängu kuidagi tööle ja esitatud saime küll, aga kahjuks ei jõudnud selle ajaga piisavalt süvitsi minna, et tulemusega ka nii hoogettevõtmise puhul päris rahule võiks jääda, nii et seekord ei lingi, piisab ülemisest pildist (Veiko on äge, eks?) küll.
Ürituse lõpus üritas üks IT-inimene mulle selgitada, kuidas nad ikka üritavad alati filolooge kohale meelitada, aga need ei taha tulla, sest kardavad esiteks imelikke progejaid ja teiseks imelikke kunstnikke. Sest noh, taevas teab, et maailmas on üks normaalne inimgrupp, tuntud kui normaalsed filoloogid. 😀 Aga kui nüüd lähtuda sellest, et ma seekord käisingi varbaga vett katsumas, siis see esmamulje oli väga soe ja mõnus (ja lõbus!), tahaks tulevikus natuke asjalikumalt ka osa võtta.
Ja väga järsu teemavahetusen spordile. Joogast. Kas keegi oskab soovitada, kus Tallinnas normaalselt ashtangas käia? Meie trenni inimesed soovitasid GoYogat, öeldes, et seal on neli eurot kord, aga ma näen internetist hoopis teisi hindu, tundub, et tavahind on 60 eurot kuu, mis pealinnas on ehk tavaline, aga mulle täiesti üle mõistuse tundub. (Ja sellega seoses on teil kindlasti hea meel kuulda, et ma tegin esimest korda urdva padmasana ja pindasana ära. Ma ei olnud tegelikult neid varem proovinudkui, kui aus olla, aga karta on, et kodus ma seda ei suudaks, joogatrennis on seal toas megasoe, see aitab painduvusele ikka korralikult kaasa. Jee.)
Pärdikute päevaraamat 