Lennult püütud

Ma olen rääkinud, kui äge on möödaminnes suvalisi lausekatkeid kuulda. Sel nädalal nägin näiteks jalutades seda, kuidas üks ema ütles ca 10aastasele tütrele, et tal oleks ehk kooli crocse vaja, mille peale laps vaatas teda, nagu ta oleks kolmeaastane, ja ütleks hästi kannatlikult ja rahuliku selgitava häälega:”Jah, ema, aga crocsid on liiga kallid.”

Eile tahtsin Atuga minna poodi tomatit ostma, aga ilm oli nii ilus, et sattusime hoopis 90minutilisele jalutuskäigule Ihastesse ja sealt jõe äärde ja sealt tagasi. Nii kaugel on jõe ääres isegi need piknikualad üsna korras (mõtlesin ma oma tühja kõhuga, sest tomat oli ju hommikusöögi juurde mõeldud), aga üksi ei ole piknik üldse see. Kui ma veel väike olin, käisime ükskord vennaga aia taga piknikku pidamas (see oli juba suur asi, mõtelge, oma aiast väljas ikkagi), aga ma kardan, et kui ma talle praegu helistaksin ja ütleksin, et “Imps, ma tahan, et sa jalutaksid minuga Ihastesse ja sealt jõe äärde tomatisaia sööma,” mõtleks ta lihtsalt, et ma olen lolliks läinud. Nii et jalutasin üksi ja süüa sain alles kodus (aga tomat läks asja ette, nagu pildilt näha, üritan tagasi tervisliku toitumise lainele saada), aga selle jalutamise käigus möödusin kolmest põlvkonnast: titt vankris, tema ema + ema ema. Sellised hoolitsetud välimusega naised (vankrielaniku kohta ei tea). Ja kuulsin, kuidas vanaema ütles:

Ja kui ma seda ultrahelipilti Facebookis nägin, sain ma aru, et nad ei ole päris normaalsed inimesed.

Preach it, lady! Mul pole õrna aimugi, kellest jutt käib, aga ma olen JUBA sinuga nõus!

Ahjaa, reedel sekkusin väga jõuliselt võõraste laste kasvatamisse. Tegin mina nimelt TÜASKis omaette nurgas joogat. Ja samal ajal oli seal laste trenn. Lapsi oli palju ja lisaks tegeles treener poiste ja tüdrukutega eraldi, nii et andis ühele grupile harjutused kätte ja siis juhendas teist gruppi jne. Nii et ta ei jõudnud neil korralikult silma peal hoida. Ja tüdrukud, kes pidid varbseina all tegema seljalihaseharjutusi, hakkasid selle sama seina peal jalgu venitama. Ja vähe sellest, et üks suurem tüdruk teatas vähem painduvale ja vähem trennis käinud tüdrukule (olgem ausad, jõupositsioonilt), et “Ma olen nii palju pikem, järelikult kui minu jalg ulatub siia redelipulgale, oleks NORMAALNE, kui sinu jalg ulatuks SIIA redelipulgale. Sinu oma on veel pulk allpool ja IKKA ei lähe jalg sirgeks,” hakkas ta käega põlve peale vajutama, et seda jalga jõuga sirgeks suruda. Ja kui ma käratasin, et seda me nüüd päris kindlasti ei tee, jättis ta surumise järele, aga ei näidanud kuidagi, et ta oleks üldse teadvustanud mu juttu. Nii et ma küsisin (üsna provokatiivselt, nagu ma teen, kui ma närvi lähen), kas ta saab aru, et ta võib oma trennikaaslase lihase niimoodi ära rebestada ja siis see tüdruk ei tule enam trenni. Ja tema vastas lihtsalt selle eelteismelise silmade pööritamisega, et “FAIN, ma ju enam ei suru!” Väike tüdruk oli nutu äärel, mitte valust, vaid vihast selle pärast, et ta ei paindu, nii et õnneks hakkas see suurem teda vähemalt lohutama, asi seegi. Ma oleks nii tahtnud sellele väiksemale tüdrukule selgitada, et tema normaalsus ei ole kuidagi seotud teiste inimeste normaalsusega, ei vaimses ega füüsilises plaanis. Kellegi teise painduvuse põhjal ei saa järeldada, milline tema painduvus olema peaks (me räägime siin trennist, mis eeldab ja arendab painduvust, kus teine tüdruk juba mõnda aega käinud on). Ma vihkasin selliseid tüdrukuid, kui ma ise põhikoolis olin, ja tundub, et ei ole siiani üle läinud. 😀 Aga kuna ma sain mõistusega aru, et kui ma hakkaksin talle seal samas seda juttu ajama, see ainult marginaliseeriks teda ja raskendaks teistega läbisaamist, ei öelnud ma rohkem midagi, piirdusin sellega, et ei lasknud talle füüsiliselt haiget teha. Aga kui teie lapsed käivad rühmatrennis, kus rühmad on suured nagu lehmakarjad, siis tasub nendega ehk kodus natuke rääkida sellest, kuidas trenn on üles ehitatud, mis on okei ja mis ei ole jne, et kõik ikka tervislik oleks. Sest kui treener neid rahulikult ja aeglaselt surub, on kõik okei, aga kui seda näeb pealt 13aastane innukas idioot, kes selle tulemusel tahab hakata väiksemat last hooga suruma, on see potentsiaalselt väga ohtlik olukord.

Rentsi suhtenõuandla – keegi ei ole enam üksi

Minu kallid sõbrad, kes alati minu heaolu ja paarisuhete seisu pärast muretsevad (peamiselt lausetega nagu “ega seda ei tea ju, kui veel kaua üksi on, hakkab end seltskonnas kellegi vastu hõõruma”), jagavad alati minuga uusi avastusi. Seekord on nad end aga ületanud ja avastasid midagi tõesti revolutsioonilist.

Nimelt on olemas selline vedelik (ainult 14 eurot!), mille kasutamine paneb teid armastust ja kirge ligi tõmbama. Seejuures on tegu igati multifunktsionaalse kraamiga, ise valid, kas pesed sellega ennast või põrandat, mõjub igat pidi. Muuhulgas arvestatakse inimese maitsega – saad valida, kas tahad ükskõik millist armastust või just seda kõige sobivamat. Huvitaval kombel maksab vedelik, mis tõmbab ligi tõelist armastust, 14 eurot, aga õli, mis üldises plaanis vastassugupoolt meelitab, 15. Näitab kohe ära, mida tänapäeva ühiskond väärtustab, eks.

P.S. Kui teil pole raha, et turvafirmat palgata, aga muretsete varaste pärast, siis ka selle vastu saab abi. Ainult 12 eurot ja kõik korras!

P.P.S. Kui peaks juhtuma, et ma teile enam ei kirjuta, siis ärge muretsege, ju ma lihtsalt leidsin tõelise armastuse, mis mul siis teist enam. Huvitav, kas seda kellelegi joogivette ka tohib panna …

Oh, Bellake!

Mõtlesin siin hiljuti, et minu hariduses on (minu isikliku laiskuse tulemusena) teatav auk, nimelt ei tea ma isegi kõige tavalisemast keskkoolikeemiast mitte essugi ja häbi on vahel, kui pean tõsiselt järele mõtlema, mis see ester nüüd oligi. Nii et tarisin endale suure innuga koju selle hiiglasliku raamatu, aga kuna mul on siiski olemas ka teatav reaalsustaju, mõtlesin, et alustuseks võiks midagi lihtsamat lugeda, et natukenegi reele saada.

Nii et võtsin soojenduseks ligi eelmisel aastal ilmunud onu Bella raamatu “Keemia diskreetne võlu“. Nagu autori põhjal arvata võib, pole see mingi kuiv ja igav ülevaade, vaid selline huumoriga vürtsitatud raamat. Targemaks saab sellest hoolimata päris palju. Näiteks olen ma end terve elu veidi alaväärsena tundnud, sest millal iganes ma kakaod teen ja ükskõik, kui korralikult ma seda segan, ikka on lõpuks pool pulbrit ühe tükina põhjas. Nüüd sain aga teada, et mitte mina pole kehv kakaosegaja, vaid kakao on hoopis suspensioon, mitte täielik lahus – see ei segune päriselt, vaid mõne aja pärast hakkabki lahustatav aine põhja sadestuma.

Ärge naerge, ma ju ütlesin, et ma ei tea keemiast MIDAGI.

Eraldi pikk peatükk on pühendatud puskariajamisele. Puskarit soovitab ta ajada õuntest, mistõttu tuleb otse loomulikult pikalt ja laialt selgitada, kuidas õunapuud väetada, millal oksi kärpida jne. Nii et kui teil aega on, võite kohe pikaajalise plaani teha, osta õunapuu, kasvatada selle suureks ja SIIS puskarit ajama hakata. Seda kõike loomulikult protokollides, nagu üks õige teadlane kunagi.

Ahjaa, kuna see on siiski feministlik blogi, olgu öeldud, et ainus feministe ärritav lõiguke oli seoses rasvhapetega:

Kagu-Aasia, kus kookosõli on tarvitatud toiduvalmistamiseks sajandeid, ei “hiilga” südamehaigete arvukusega ja tüsedate inimeste domineerimisega elanikkonna hulgas. Vastupidi – sealsed piitspeenikesed elanikud (pean rõhuasetusega silmas naisi) on sageli kujunenud kehailu, seksikuse ja saleduse etaloniks, olles pikemas perspektiivis kujunemas eesrindlikumale osale Lääne meestest, kes kontrollimatu ja intensiivse feministliku ajupesu mürgises fluidumis peavad sageli leppima naiste normaalseks peetava kehalopsakusega ja seeläbi osaliselt degenereerunud sootunnustega, paljutõotavaks kiusatuslikuks alternatiiviks.

Kahjuks on onu Bella keemik, mitte bioloog, muidu ta kindlasti seletaks, kuidas ja millised naiste sootunnused rasva mõjul degenereeruvad. Samuti jääb teada saamata, kas ainult mehed ihaldavad saledat kaaslast selle pärast, et onu Bella arvab, et rasvhapped teevad paksuks ainult naisi ja Eesti mehed on ideaalkaalus, või usub ta naiivselt, et eestlannad on kõik nii suure südamega, et silmadega armastamisest ei tea nad midagi. Või on Eesti mees lihtsalt nii suurepärane saak, et keegi ei tuleks selle pealegi, et teistsugust otsida.

Olgu kohe öeldud, et esimene teooria oleks vale – statistiliselt on ülekaaluliste hulgas Eestis mehi rohkem kui naisi ja päris rasvunud jagunevad võrdselt. Aga no mis ma vana mehe kallal ikka norin.

Lisaks meeldib mulle väga, et autor, kes alguses kaks korda rõhutas, et tema on pürotehnikast ALATI eemale hoidnud, oli siiski üsna põhjalikult ka erinevatest pürotehnilistest vahenditest rääkinud. Iial ei tea, millal võib kasuks tulla.

Uuesti ei loeks, aga kes meist ikka keemiaõpikut lauanurgal hoiaks, et paremaid palu vahepeal üle lugeda, kui und ei tule. Haris ehk küll veidi.

Midagi ilusat hingele

Ma olen täiesti armunud sellesse. Siin on kõik nii suurepärane. Kujundus, muusika ja see tants. Sergei kontroll oma keha üle on täiesti imeline. Mitte et ma ootaks midagi muud mehelt, kes oli Briti kuningliku balletiteatri esitantsija (kui ma ei eksi, siis pole keegi teine nii noorelt selle au osaliseks saanud, nii et seda survet arvestades pole üllatav, et ta vahepeal balletist üldse loobuda plaanis), aga ikkagi. MULJETAVALDAV.

Ahjaa, ühe põhjusena, miks ta Inglismaalt ära tuli, tõi ta välja selle, et talle ei meeldi proovi teha, sest see tapab kunsti ja temas peituva kunstniku. Liiga andekate inimeste mured, ei taha tuimalt tampida, tahaks kunsti teha, ja ei saa aru, miks neil teistel kogu aeg sammud sassi lähevad. Ja teiseks muidugi arusaadav hirm, et kui sa oled terve elu teinud seda, mida su emme käskis, kas see on siis ikka see, mida sa ISE teha tahaksid. See, milleks sa mõeldud oled.

P.S. Hozieril on veel häid laule, näiteks “Angel of Small Death & The Codeine Scene” meeldib mulle ka:

Sõbrad nohikud, aidake

Ma olen otsustanud, et mul algas suvi ja puhkeperiood. Seega tahaks midagi head mängida. RPG-d või adventure’it nagu ikka. Mul on pm kogu viimase aasta (või pikema aja) kraam proovimata, isegi Skyrimit pole mänginud, sest tõelise hipsterina ei saanud ma seda ju siis teha, kui kõik mängisid. Vaatasin palju liste teemal 2013. aasta parimad mängud, aga otseselt miski väga ei kõnetanud. Nii et mida teie mul näppida soovitaksite?

Ja sõbra jaoks küsin, et kui keegi otsustab aastal 2014, et tahaks täiega strateegiamängu proovida, siis mida teie talle soovitaksite? Malet? Ainus strateegiamäng, mida mina mänginud olen, oli Civilization, mille loomisest juba üle 20 aasta möödas on, nii et seda pole vist paslik soovitada.

Pilt näitab ilmekalt, mis mänguritele kõige olulisem on – ilus armor ja suured mõõgad.

P.S. Te ei suuda uskuda, KUI väga ma SEDA mängu ootan. Tundub, et ma pole ainus, sest kui uue Tormenti jaoks Kickstarteriga raha koguma hakati, oli eesmärgiks 900 000 dollarit. See tuli kokku kuue tunniga, lõpptulemuseks oli aga üle nelja miljoni. Päris äss.

Lühiballettide gala

Olin eile fäänssi ja käisin Vanemuises nende balleti 75. aastapäeva puhul lühiballettide galal. Ma ei pea paljuks öelda, et see oli täiesti suurepärane. Väike stiilinäide Wayne McGregorilt:

kaunitest kunstidest

Räägime vahelduseks millestki tõsiseltvõetavast. Mul on mure. Nimelt on mulle tekinud üks protežee. Mustlaspoiss, kes teeb väga lahedaid pilte, kus miksib igasuguseid ägedaid asju näiteks rahvuslike ja religioossete elementidega, aga mitte ilmtingimata. Mitte mingit erialast haridust ei ole, aga tööd on ta palju teinud ja need on väga huvitavad. Nii et ma leian, et tal võiks olla oma näitus. Ja kuna temal ei ole vastavaid kontakte, leian ma, et võiksime teda aidata. Esimese sammu tegime ära, pildistasime ta tööd üles.

Mis edasi? Nõuandeid, soovitusi? Kui teil on konkreetsemaid mõtteid, võite mulle meili saata, aadress on jätkuvalt see, mis lehe vasakus servas näha.

Ma PEAN jagama

LensCulture kuulutas välja eelmise aasta parimad pildid (kõik on head, tehke see lisaklikk ja vaadake). Portfooliote kategoorias sai teise koha hiinlanna Yijun Liao, kes elab USA-s, deidib endast viis aastat noorema jaapanlasega ja armastab fotodel soorollidega eksperimenteerida. Mulle meeldis terve see seeria nii kohutavalt, et isegi poisi valge kõhetu keha tundub huvitav. Nii et vaadake ka, siit.

Asjad ei tee õnnelikuks

See, kes seda ütles, pole näinud mind kingi ostmas. Kingad pole muidugi asjad, need on puhas ilu, ja ilu teeb igatahes õnnelikuks. Mitte küll niimoodi pikemas perspektiivis nagu armastus vms, aga natukeseks küll. No umbes nagu alkohol, aga pohmakata. Või nagu hea seks, aga ilma kaasneva emotsionaalse koormata.

Täna oli see päev, kus sain kingituse maailma kõige paremalt eksämmalt. Esmalt hakkasin juba karpi nähes rõõmust kiljuma. Siis tabas mind teadmine, et see võib olla lõks – selle karbi sees võib olla näiteks lõng + vardad + kiri teemal “õpi parem kuduma”, nii et küsisin K käest ettevaatlikult, kas selle karbi sees on tõesti Iron Fisti jalatsid. 😀 Ja siis kogusin julgust, enne kui ükskord karbi lahti tegin, sest no mõtle, kui tulemus on hirmus. Ei olnud hirmus, äge oli. Mida oli muidugi ka arvata, sest come on, Iron Fist. Tema kusjuures ei teadnud firmast üldse midagi, lihtsalt vaatas, et ägedad. Ja tõsi ta on, tõesti on imelised. Ma pilti ei pane, sest see oleks liig, niigi olen iseenda kohta haruldaselt emotsionaalne.

Dylan on minust isegi klipi teinud, kes pole veel näinud, võib vaadata:

Näituuuus!

Nii, kolmapäeval oli lõpuks meie näituse pidulik avamine. Ma olin veel eilegi täiesti sooda, sest näituse avamisele eelnes mul kõigi kohustuste tõttu üks uneta ööpäev ja järgnes seetõttu 15 tundi und. Aga ma ei valeta, kui ma ütlen, et näitus on nii äge, kui üldse olla saab. Ma teadsin küll, et Annika* on hea fotograaf, aga meie kujundaja Katri Haarde oli sellist tööd teinud, et tekstid ja fotod tõesti lausa tungivad esile ja jäävad ilmselt öösiti unenägudes ka kummitama. Ma tean küll seda juttu koerast ja koera sabast, aga no nii ilus saba on ju ometigi!

Nii et kui mõtlete, kuidas laupäeva veeta, siis tehke perepäev ja minge muuseumisse (laupäeviti on kolmeni lahti) – terve maja perepilet on kolm eurot, ainult galerii täispilet (ühele inimesele) on üks euro. Ma mõtlesin, et näen und, kui seda hinnakirja vaatasin.

* jätkuvalt Annika Haas. Selle sama pildi siin postituses tegi ka tema.