anna kannatust · blogs

minu uus lemmik huumoriblogija

img_7132-800x800

On üllatuslikult Marimell. Sõbranna nimelt jagas täna hommikul minuga tema “enne ja pärast” pilti, mida ma innukalt ka teiega jagan – tema äri edendamiseks muidugi, sest ta pakub võimalust seda suurepärast doktor Simeonsi dieeti KÕIGEST 72 euro eest proovida. Okei-okei, dieedi kallal ma ei nori, kuigi ma ei saa tegelikult hästi nende vajalikkusest aru, sest minul toimib eelkõige põhimõte “proovi mitte õgida nagu loom ja ära joo siidrit/veini” (sel talvel näiteks jätsime igasugu tärklise (st kartul, pasta jne) õhtusöögimenüüst 90% lihtsalt välja, tavaline õhtusöök on liha + aedviljad, toimib väga kenasti). Instagrammist on pesupiltidelt näha ka, et on tõesti alla võtnud, aga no NEED pildid. Nagu tõsiselt, kas kedagi päriselt lollitab selliste piltidega?

Vasakpoolsel on kõht sellise jõuga ette lükatud, et selg on suisa kõveraks läinud. Hea, et veel patja pole (vist) kleidi alla pannud. Ja taevale tänu, et pildid on valgel taustal, sest mul on kuri kahtlus, et muidu oleks seal taga kõveraid poste ka näha. 😀 Või te tõsimeeli väidate, et tal oli nii palju ülekaalu, et tõmbas rühi paigast ära? Elu sees ei usu.

Teiseks see valgus. Nagu lihtsalt juhuslikult on nii, et Marileen, kes teab imehästi, kuidas õige nurga alt pilti teha ja vajadusel Photoshopiga mängida (kamoon, tal on lausa imelised pildid blogis ju, tema toidupildid näiteks on paremad kui toidublogijatel), otsustas selle enne-pildi teha pimedas kuuris?

Kolmandaks. Ja tean, et me räägime nüüd asjadest, mida suurem osa teist õnneks näinud ei ole, aga see instagrammi pärast-pilt tundus mulle ikka veits shopitud ka. Ehk on tal muidugi lihtsalt minust neli korda parem nahk, aga no lausa kahtlaselt healthy glow oli seal. Aga siin olen valmis järeleandmisi tegema, sest ehk on asi minu mürgises iseloomus, mis mulle sama sära ei võimalda.

Aga nüüd, pärast seda, kui olen teile tõestanud, miks igatahes ei tasu Leenu kaudu 72 euroga dieeti osta, minu üleskutse. Ainult täna, ainult siin on teil võimalus osta doktor MadiSSoni dieet kõigest 71 (!!!) euro eest! Kergitan veidi saladuseloori ja avaldan, et suurt rolli tulemuste saavutamisel mängivad SiberiKanada värske õhk, sundtöö võimalus ning piiratud koguses vee ja leiva tarbimine. Kui te veel kõhklete, siis vaadake ise, sellise tulemuse saavutasin ma kõigest 30 sekundiga:

blogs

Blogivõistlus

fear

Asi on nüüd nii kaugel, et inimesed saavad erinevates kategooriates edasi jõudnud blogidele oma hääle anda. Viskasin minagi pilgu peale, feminismikategooriat ei olegi. Nojah, mis seal ikka, eks ma kuulutan siis ise, et MINA olen Eesti blogimaastiku esifeminist, sest see blondiin, kes vahepeal seda sõna kasutab ja siis samas kirjutab, kuidas naised võiksid rohkem pükse jalas hoida, on naljanumber. St naljakas oli, kuni ta poliitikasse asus, siis ma enam ei naernud. Ja teine esifeminist, kes otsustas ajakirjandusest poliitikasse üle minna, jäi sellest auhinnast ilma sel hetkel, kui ütles intervjuus, et oma pojale tahaks ta ikka normaalset naist, mitte feministi.

Kuigi, kui nüüd ausalt tunnistada, olen ma siiski selline isevalitseja, Marca ja Indigoaalane ikka kirjutavad ka vahel neil teemadel ja päris huvitavalt kirjutavad, Marcal on hea analüüsivõime ka, mõnus on lugeda. Indigoaalane on põhimõtteliselt anarhist, aga ei taha seda tunnistada. Marca tahaks vahel anarhist olla, aga on ikkagi Marca. Aga feminist on ta nagunii.

Ainult “kõige tublima” kategooria võttis mind pead kratsima – pea kõik blogijad, keda ma sealt üldse teadsin, olid sellised, kelle puhul jääd mõtlema, et miks nad seal kategoorias üldse on. Sest on sünnitanud? Sest on telefoni tuuripanekuga kaamera ette jäänud? Sest on suutnud pärast maovähendusoppi kaalust alla võtta? Oleks imelik ka, kui poleks võtnud. Sest kirjutavad sellest, mida nad hommikul selga panevad ja millise sõjamaalingu endale päevaks teevad? Sest määravad pendliga seda, kas aluspesu räpasuse aste on juba selline, et oleks aeg trussikud mustapesukorvi visata? Sest käivad ülikoolis, nagu 70% eestlannadest ikka ühel hetkel teeb? Minu meelest peaksid seal olema inimesed, kes reaalselt teevad midagi, no kasvõi ilublogijad, kes on suutnud oma brändiga välja tulla, või inimene, kes on kuskil vabatahtlikuks ja reaalselt muudab midagi. Neist, kelle nimi mulle tuttav oli, tundusid mulle seal nimekirjas omal kohal olevat ainult diipkunstiinimene ja stellaarium, muu võttis nagu õlgu kehitama. Mõni neist on hea blogi, üks neist näiteks on mu lemmik kokandusblogi, ja ma saaks sellest täiesti aru, kui ta pidevalt aktiivselt kokaraamatuid kirjutaks või tahaks kohvikut avada vms, aga niisama? Ma oleks hääletanud hoopis SELLE blogi poolt, see on äge blogi, ägedalt kirjutatud ja selge see, et ta seal Aafrikas nii sama ei päevita. Kusjuures see oli mingites teistes kategooriates täitsa olemas, ma ei saa aru, kuidas mitte siin. Aga no mis seal ikka.

Lemmikblogide juurde minu lemmikud kahjuks jõudnud ei olnud. Mitte ükski neist. Ilmselt ei ole nad nii väga kuulsad ja võimalik, et selle pärast, et nad ise ei taha. Aga kirja panen ma nad ikka, kui keegi ei taha oma nime siin näha ja öelgu, ma võtan maha. Minu lemmikblogijad on: tavainimene, Murca ja konvekablogija. Ja viimasel ajal meeldib mulle väga Ritsiku blogi, sest mulle meeldib see, et ta on nii sõbralik ja rahulik ja üldse mitte nagu mina. Noh, et on ikka mõni normaalne inimene ka ilmas.

Nii oleks hääletanud mina, aga nii ei saanud. Nii et hääletasin teisiti. Kuigi ütlen ausalt, et näiteks Spordiblogi kategoorias ei hääletanud ma mitte inimese poolt, vaid teise inimese vastu. Sest kui see tõbras auhinna saab, siis ma nutan.

blogs

Kommentaar hoopis teise blogisse

Mul ikka ei ole seda probleemi, et jutt liiga lühikeseks jääks. Täna tahtsin ühe noormehe blogisse kommentaari jätta, aga läks nii pikaks, et sellest sai hoopis intertekstuaalne vastupostitus. Nii et paneme selle siis hoopis siia. Kallis anonüümne blogija, tahaksin sulle öelda, et:

a) Neil tütarlastel, kes valivad koopainimese, ilmselt ei ole silma ees seda ideaalpilti mehest, kes EI oleks koopainimene.
b) Põhjuseid, MIKS koopainimene valitakse, on mitmeid.Levinuimad:
– Ebakindlus (kui mees on kõigiga viisakas, kust ma tean, et ma eriline olen? kui ta on teistega mölakas, aga minuga viisakas, siis ta järelikult armastab mind. Eks? Eks???)
– Põnevus (Kui ei taha veel nelja last saada ja koduseinte vahel passida, on kindlasti lõbusam mootorrattaga ringi kimada, mitte oodata, millal armastav kaaslane töölt koju tuleb + vahel tahaks nõusid ka loopida)
c) Usu mind, sa ei taha naist, kes mehi välimuse järgi valib. Aga nõudmisi võib muidugi igaüks seada, ükskõik, milline ta on. Mul on mitu sõbrannat juba mitu aastat järjest üksikud, kuigi neid kutsutakse välja küll, aga nad ei ole tundnud, et kellegagi see õige “säde” oleks, nii on alati kõik paari kohtinguga piirdunud. Ja pole kellegi asi neile seda ette heita, kui tunnet ikka pole, siis ei ole. Ebaviisakas keeldumine (viisaka kutse puhul) on muidugi teine asi, sest see on … Ebaviisakas.
d) Su valim tundub kallutatud olevat, sest statistika näitab, et eestlannad sünnitavad järjest hilisemas eas. Mina olen 28 ja alles praegu olen mõtlema hakanud, et VÕIB-OLLA oleksin paari aasta pärast vaimselt valmis lapsi saama. Sõbrannad, kellel on lapsed, on need ca samas vanuses või hiljem saanud, rohkem kui pooltel neid veel pole.
e) Sina ei ütle seda otseselt, aga olen korduvalt kuulnud teiste suust väljendit “keegi ei taha ju vaest meest” – kellega teie meelest need 18aastased lapsi saavad siis, Armin Karu käib neile lapsi tegemas või? +20 puhul minu meelest vaadatakse rohkem haridust kui raha, st kui naine ise tahab Sirpi lugeda, siis ta ei taha sinna kõrvale kuulda, kuidas mees reilenderit peeretab. Samas on mul tutvusringkonnas paar meesõpetajat, kes erialast tulenevalt miljoneid ei teeni, aga kaaslased on neil küll.
f) Kui see “kaaslase valimisega eriti ei ruttaks”, tähendab seda, et sa tahad korraga mitme naisega väljas käia ja kõigi nendega voodit jagada, siis karta on tõesti, et suurem osa neist naistest osutub selles osas üsna pirtsakaks.
g) “Guys like us don’t get the girl” – kui sa seda mõtet ka neidude kuuldes väljendad, siis ilmselt on sul õigus, sest enesehaletsus ja/või selline enda pihta suunatud kriitika on naiste jaoks maailma suurim turnoff. Esimene mõte, mis tekib, on see, et ta ju isegi ütleb, et keegi teda ei taha, no miks mina siis veel peaks tahtma. Teine mõte on, et jumal hoia, selline vingub raudselt muude asjade kallal ka. Nii et kui kellestki huvitatud oled, ära temaga vesteldes selliseid mõtteid väljenda, see mõjub tüdrukutele peletavamalt kui kohtingul pükste täis laskmine vms.

Tervitades,

alati abivalmis Rents

blogs

Sellest rongist ma küll ei taha maha jääda

Mõned teist teavad, mõned ei tea, aga Manjana kirjutas oma blogis sellest, mida blogijad teisiti tegema peaksid. Mille peale nii mõnelgi inimesel tekkis muidugi küsimus MIKS. Tema samastas blogimise ajakirjandusega ja põhimõtteliselt tuletas meelde, et kui miski on nähtav väga paljudele, võiks see ju ka võimalikult kvaliteetne olla. Nõus, võiks, aga ei peaks – ei saa santi sundida, kui tema ikka ei taha “hästi” blogida. Aga enne, kui ma sel teemal edasi kirjutan, tahaks öelda, et põhiline point – ärge unustage, et teie kirjutatut võib lugeda ükskõik kes – on ju täiesti õige. Ma kirjutan palju, ma avaldan ausalt meelt, aga ma EI kirjuta avalikult pea midagi oma tööst ega oma eraelust. Ja ma tean, et “parooli all” tähendab lihtsalt “teatud mööndustega avalikult”. Te saate siit lugeda, mida ma trennis tegin või mõnd naljakat (mitte piinlikku või liigdetailset) anonüümset töölugu, aga maailm ei saa igapäevaselt lugeda, kellel ma kätt hoian või ei hoia (veel vähem mingitest meie omavahelistest pingetest, kui, siis üldistatult ja ümber nurga; ja veel veel veel vähem meie seksuaalelust) või töö juures aset leidnud tõsistest asjadest, veel vähem mõne töökaaslase või tudengi eraelulistest asjadest. Ei ole päris nii, et mõni tudeng paneb mõne adminni paksuks (oleks meil vaid nii põnev!) ja mina mõtlen, et “LÕPUKS OMETI, nüüd saan minagi paar klikki!” See oleks ebaprofessionaalne JA ebaeetiline. Blogi on blogi, klatšiks on muud kohad. Loe edasi “Sellest rongist ma küll ei taha maha jääda”

blogs · prantsuse · prantsuse keel

Prantsuskeelsed blogid

On ilmselge, et just siis, kui peaks kindlasti tegema mingeid konkreetseid asju, teen ma parajasti midagi muud. Täna guugeldasin ma prantsuskeelseid blogisid. See ei ole sugugi lihtne ülesanne, sest ühtegi blogipuu sarnast saiti ma neil ei tea, nii et pidin lihtsalt alustama suvaliste (ja igavate) blogidega ning nende linkide kaudu edasi liikuma. Sellega on aga see mure, et esiteks ei lingi enesekesksemad (= pooled prantslased) tavaliselt kedagi ja teiseks huvitavad inimesi tavaliselt sarnased inimesed, nii et kakablogijal võib küll kümme linki reas olla, aga need viivad kõik teiste kakablogijate juurde. Samuti eristab prantslasi meist see, et nad on kirjutamisega harjunud, nad peavad koolis kõik meist sada korda rohkem kirjutama, nii et neile tundub üsna loogiline, et kui nad juba blogi pidama hakkavad, võiks üks postitus vabalt kaks A4 olla küll – mina jälle ei viitsi nii pikka teksti lugeda, nii et suurem osa sellistest said välja praagitud.

Lõpuks saatis mind siiski teatav edu, nii et jagan oma leide teiega ka, juhuks kui keegi veel igapäevast prantsuse keelt lugeda tahab. Süsteem on traditsiooniline, mida eespool miski nimekirjas on, seda rohkem see mulle meeldis. Kahju, et nad wordpressi ei armasta, hakka või mõtlema, et peaks ikka google readerisse asjad sättima. Blogid on igatahes sihukesed:

  • Femme Sweet Femme – üks naine, kelle kohta ei ole kirjas, kui vana ta on, kui palju ta kaalub või kas tal lapsi ka on, aga kes kirjutab naljakalt (kuigi väljendab end vahel tiba robustselt ja ei põlga ära ka obstsöönsusi, aga minu jaoks ta üle piiri ei lähe). EI kirjuta kosmeetikast ja uutest riietest (minu jaoks jättis blogi nimi alguses sellise mulje), vaid niisama. Ja mulle meeldib väga see, et ta on oma blogi üles ehitanud nagu maja – postitused on jagatud kategooriate kaupa, osad on siis majas sees, osad jäävad välja jne. Mitte et see oluline oleks, aga selline armas nüanss.
  • Le blog de Borée – siin kirjutab üks arst oma elust ja mõtetest. Eelkõige jäi see silma selle pärast, et sain sealt teada, miks prantslastel alati nii hirmsad haigused on ja et see, miks nad peoga ravimeid sisse ajavad, pole sugugi alati arstidest tingitud, vaid pigem mingist nende isiklikust ajuehituse omapärast.
  • Ingliche Titcheur – isegi, kui see oleks maailma kõige igavam blogi, ei saaks ma seda jagamata jätta, sest sellel on SELLINE NIMI. Jaa, nimi müüb, see on esimene mulje, mis teist jääb. Aga ta kirjutab ka üsna normaalselt.
  • La fille aux yeux couleur menthe à l’eau – tunnistan ausalt, tema ongi pereema, kes kirjutab päris hästi oma lastest. Aga üsna hästi kirjutab ja kõik nad ei ole pisikesed. No ja tegelikult kirjutab ta vahel ka lastest, rohkem ikka muudest asjadest. Kuigi kahtlen, kas ma teda ka pikemas perspektiivis lugema jään, sest sealt kumab läbi tuntav kirjanduslikkuse pretensioon (mis on neis blogides üsna tüüpiline), aga see konkreetne stiil ei ole minu maitsele vist kõige sobivam. Tal on aga VÄGA palju viiteid teistele blogidele, nii et juba selle pärast pälvis tähelepanu.

Kui oskate veel midagi soovitada, siis andke tuld. Ega ma ei hakka ometigi oma lõbuks prantsuskeelseid raamatuid lugema, neid saan ma praegu kohustuslikus korraski piisavalt.