climbing theory

Make or Break (Dave MacLeod)

Konkreetselt parim vigastusteteemaline raamat, mida ma iial lugenud olen. Mitte et see mind üllataks, Dave MacLeod on üldse väga asjalik autor, kes teab, millest ta räägib, ja lisaks teeb seda huvitaval moel. Kui mõni ronija viitsib oma elus läbi lugeda ainult ühe ronimisraamatu, siis minu soovitus oleks vaieldamatult tema “9 climbers out of 10 make the same mistakes”, mille eestikeelse kokkuvõtte võib leida siit (aga ÜLIhea raamat, tõesti soovitan tervikuna lugeda, kui ronimine huvitab).

Igatahes loeb Dave ette hulga asju, millega ronija ilmselt vigastuste tõenäosust suurendab. See on nagu torkaks keegi noa haava ja siis hakkaks seda kerge naeratuse saatel seal pöörama. Nagu IGA potentsiaalne etteheide tabab märki, kuni selleni välja, et kui igapäevaselt lösutad ja kehva kehaasendiga ringi aeled, pole su selg piisavalt tugev, et õlgu ja küünarnukke toetada. Või et kui ei viitsi sooja teha, on halb (päeva/sessiooni alguses teen sooja küll, aga väljas juhtub tihti, et julgestan Cyrust järjest 30-40 minutit, st et peaksin enne igat oma rada/katset uuesti veidi sooja tegema). Neli peamist aspekti, mis vigastuste tõenäosust mõjutavad, ongi kehahoiak (mitte ainult ronides, vaid ka tööl, autoroolis jne), tehnika,  aktiivsus (st mitte ainult ronimine ja lisatrenn(id), vaid ka see, kas kasutad tööl hiirt ainult ühe käega või tõstad last valesti) ning puhkus (siia alla läheb, kas magad ja toitud õigesti jne).

Kehahoiakust juba rääkisime. Dave käsib igapäevaselt seljavenitusi teha (tegin juba enne lugemist, tõesõna, kuigi sain siit ühe spetsiifilise juurde, ehk on kasu). Aga sellega isiklikud rünnakud ei lõppenud, algas tehnikaosa. Lugesin nimelt, kuidas kogenematul ronijal võib juhtuda, et käega dünaamilisse liigutusse minnes kaob alakehast pinge ära (sest ronijal pole meeles seda hoida) ja selle tulemusena muidugi kaob ka jalg nukilt – ning 15 minutit hiljem läksin seinale ja juhtus täpselt see kirjeldatu. Veel augustis poleks juhtunud, aga näete, nüüd juhtus. Täide läks ka see ennustus, mis edasist puudutas – ülakehajõuga vedasin end siiski üles, mis pikemas perspektiivis tähendab, et ronija ise ei märkagi ehk midagi (kui kohe sõrme või õlga ära ei tõmba), aga sõrmed, randmed, küünarnukid ja õlad said keskmisest suurema paugu, mis võib vigastuseks areneda.

Nii et tihti on vigastused halva tehnika tulemus. Pidev overcrimping või overgripping näiteks. Kõik teavad, et peaks kasutama nn avatud käega haardeid, vähesed teevad seda enne esimest sõrmevigastust, paljud ei õpi isegi sellest. Liiga kõvasti pigistamine tuleb tavaliselt siis, kui inimene kardab kukkuda, st on oma mugavustsoonist väljas – enda jaoks raskel rajal, viimasest ekspressist kõrgemal jne. Üritatakse kümne küünega kinni hoida ja tegelikult väsitatakse sellega käed kiiremini ära ning pannakse liigestele ebamõistlikult suur koormus. Või jupatsitele (sh mulle) omane probleem on see, et armastatakse lock-off’i hoida ja selle pealt edasi minna, et dünaamilisemaid liigutusi vältida, sest need tunduvad ohtlikud. Tegelikult on pidev lock-off ohtlik, sest küünarnukk on pinge all (ja see sama golfimängija küünarnukk üldiselt ei ole ühe õnnetu juhuse tagajärjel tekkiv vigastus, vaid pikemaaegse ülekoormuse tulemus). Dünaamilisema stiili harjutamisega kaasneb alguses suurem vigastusteoht, aga pikas perspektiivis on see tervislikum, sest küünarnukid ei ole nii palju kummaski äärmuses (ka täielikult väljasirutamine ja siis koormuse otsa ladumine pole hea) – kuigi seda tuleb muidugi teadlikult teha, “maanduda” näiteks dünaamilisse liigutusse minnes kergelt kõverdatud küünarnukiga, mitte sirgete kätega või lock-off’is.

Teine oluline tehnikaosa on muidugi jalatöö. Eelmainitud libisemine näiteks sai toimuda, sest jalg polnud piisavalt täpselt paika asetatud ja/või varvastega ei avaldatud piisavalt survet (või ei avaldatud seda õiges suunas). Kui jalatöö pole täpne, kulutatakse selle ringikobamise peale mõttetult palju energiat ja muidugi avaldatakse ülejäänud kehale survet, sest käed peavad seda kartulikotti pidevalt rippumas hoidma. Mida parem tehnika, seda ühtlasemalt koormus jaotub.

TAASTUSRAVI JA SELLE AJAL TREENIMINE

Kui tegu on akuutse vigastusega, on esimene samm muidugi RICE (rest, ice, compression ja elevation ehk puhkus, jää, kompressioon ning ülestõstmine), aga vigastuse pärast ei peaks lesima jääma ega isegi tohiks kodus diivanil istuda. Pärast paari päeva puhkust tuleks taastusraviga pihta hakata – kui tegu on aeglaselt tekkinud vigastusega (nt kõõluste puhul tavaline), võib alustada kohe. Katsed on näidanud, et keha paraneb kiiremini, kui siiski trenni teha. St et kui sõrm on katki, tasub siiski joosta või ujumas käia. Veel enam, tasub siiski ühe käega ronimisharjutusi teha, sest katsed on samuti näidanud, et taastumine on kiirem, kui nö paarisjäsemete puhul teist jäset edasi treenida (tal on kõigile neile uuringutele viited ka).

Kui väike vigastus juba olemas on, saab tihti edasi treenida, kui koormust vahetada (ja juba ennetavalt tasub tihti harjutusi mitmekesistada ja vahetada ning isegi ronida erinevates ronihallides). Näiteks tõi ta sama küünarnukiasja – tradi ronida ei saa, sest seal peab tihti varustuse paigutamiseks neid halbu asendeid hoidma (minul on isegi liidides halb komme kõverdatud küünarnukiga klippida), aga paljudel juhtudel on vabalt võimalik ilma valuta 45kraadise seina peal trenni teha, sest seal pole lock-off’ist kasu ja seega kasutad sa küünarnukke tervislikumas liikumisvahemikus (võin küll kihla vedada, et kui algaja selle peale hurraaga MoonBoardile läheb, on tulemuseks sõrmevigastus, kuigi Ronminni MoonBoard tundub vähemalt silma järgi traditsioonilise 40 asemel pigem 50 kraadi kanti olevat). Sõrmevigastuse korral on tihti võimalik mahtu ronida, kui avatud haardeid kasutada.

Mis mulle eriti meeldis, oli see, et ta räägib ka psühholoogilisest poolest. Kuidas vaimselt ajutiselt rebimisest kõrvalejäämisega diilida ja oma aega võimalikult hästi kasutada, et tulemuseks oleks võimalikult mitmekülgne areng (või et vahepeal üldse vaadata, mis nägu su lapsed on viimaste aastatega läinud vms).

Erinevate vigastuste jaoks annab ta väga spetsiifilist nõu ka, mina oma küünarnuki jaoks sain täpselt teada, mitu kordust, kui tihti jne, kusjuures harjutuste pildid on igal asjal juures. Nii et kui päriselt häda käes, tasub seda raamatut kindlasti lehitseda, siit saab abi. Ainus asi, et käsivarte venitamisse ta ei tundu väga palju uskuvat, aga ma küll tunnen, et see vähendab valu, nii et neid vaatasin ise mujalt juurde – olgu siis pealegi ainult sümptomitega tegelemine, aga hea on.

P.S. Veel üks asi, mis oli nagu otsene etteheide just mulle – üks suurtest vigadest on liiga hoogsalt pärast pausi lavale naasmine. Pärast haigust või töisemat aega tahaks ju uuesti kähku vormi saada, aga tegelikult peaks sama intensiivsusega treenima hakkamiseks kuluma vähemalt sama arv nädalaid, mis sa trennist eemal olid. Ikka tasa ja targu. Kõõlustele ei meeldi ootamatu koormuse suurenemine, nii et sel ajal on vigastused kõige tõenäolisemad tulema.

climbing theory

Gimme Kraft!

Ehk siis taas üks raamat sellest, kuidas osavaks ja tugevaks saada. Või pigem võimsaks, seda tavaliselt kraft’iga saksa keeles silmas peetakse. Autorid on Patrick Matros, Dicki Korb ja Hannes Huch. Laiemale avalikkusele tuntud kui Alex Megose treenerid Nii et pole vist mõtet imestada, et raamatu moto on, et “oleks homme viimnepäev, teeks täna veel ühe lõuatõmbe”. 😀 Nagu alati ronimisraamatute kokkuvõtete puhul, kordan ka siin üle, et see postitus on mulle endale, ma tõesti loen neid vahepeal üle. See on vist ka kõige tehnilisem ronimisraamat, mida ma üldse lugenud olen (peale Andersonide raamatu), nii et käsi südamel, kui sind ei huvita ronimine, siis ÄRA loe edasi. Väga igav on, lihtsalt järjest harjutuste loetelu. Loe edasi “Gimme Kraft!”

climbing theory

Fear!

Sain eelmisel nädalal otse postiahjust sooja raamatu – 15 lugu sellest, kuidas erinevad hirmsate spordialade esindajad hirmuga toime tulevad. Väga huvitav lugemine, seda enam, et siin on ka intervjuud selliste kuulsate ronimismaailma tädidega nagu Catherine Destivelle ja Lynn Hill, keda vist absoluutselt kõik naisronijad teavad – ja üldse on naiste osakaal raamatus suurem, kui ma oodanud oleksin, ca pooleks, tänapäeval on kaasamine ikka oluline, kohe huvitav oli lugeda. Midagi väga uut raamatus ei olnud, peamine on ikka kukkumise harjutamine, visualiseerimine, olukorra analüüsimine (“Mis juhtub, kui ma kukun?”) ja positiivne, aga lühike self-talk, st ütled vajadusel iseendale, et “läheb-läheb” ja lased edasi. See viimane siis eelkõige selle mõttega, et kui on negatiivsed mõtted, siis niisama on neid raske välja lülitada, aga annab positiivsetega välja vahetada.

Ainus asi, mis minu jaoks PÄRIS uus oli, oli see, et ühes peatükis selgitati, et flow harjutamiseks tuleb harjutada mindfulness’i ja just hetkele keskendumist. Tavaliselt räägitakse igal pool ainult sellest, kui oluline see on, aga mitte sellest, kuidas seda saavutada, öeldakse ainult, et see tuleb ajaga. Seda teemat tuleb viimasel ajal söögi alla ja peale, gurude raamatutest, sportlaste omadest ja populaarteaduslikest, nii et tundub, et oma iva siin on. Tuleb ikka Gardenscape maha installida (proovisin seda mängu, kui hambavaluga keskenduda nagunii ei suutnud, pm nagu Farmville, selline totter, aga täiesti sõltuvusttekitav ja mul on seal koer jne, aga samas tunnen, kuidas tapab aega ja ajurakke, nii et juba lubasin täna sellest loobuda – ja Cyrus lubas, et ühel ilusal päeval võtame uue koera). St tuleb kasututest asjadest loobuda ja rohkem asjalikega tegeleda.

View this post on Instagram

That moment when you KNOW you’re being irrational but still can’t get over the fear… trust me I get. Truth be told, I think we should all write fiction novels because we can create some of the most outlandish scenarios in our heads. Here is an example of a time I was so irrational and truly knew I was irrational but kept on believing the fear anyways… DIZZINESS. I was so focused on how dizzy I was that I continually made the feeling worse I would stare at the floor while walking without blinking (yeah that makes you feel weird) I probably wasn’t breathing, who knows but looking back I know I made myself more dizzy with all my stories and fabrications in my head. I am not kidding you I went from feeling like I was on a boat 24/7 to feeling like someone through me in a dryer and put it on high. So even though I knew anxiety can cause dizziness… I let it get worse. I fed my fear with GOOGLE. Aka my ex. I let it convince me it must be MS… so I started googling “videos of gait” and literally watched myself walk in a mirror to make sure I wasn’t dragging my foot….. IN THE MOMENT THIS ALL WAS SO REAL TO ME. but looking back, wow I was so irrational and so convinced I was dying/not well… This is why journaling is so important. In the moment of extreme fear we don’t realize how irrational we are being but when you write it all out and read it in a month you will not even recognize the person who wrote that stuff and you will see how irrational anxiety can make us. #anxiety #panicdisorder #irrational #fear #worried #selfacceptance #selfcare #selfhelp #depression #socialanxiety #healthanxiety #hypocondriac #stress #wellness #ocd #ptsd #bpd #depressed #mentalhealth #mentalillness #cbd

A post shared by Anxiety Support (@health_anxiety) on

Mis minu isiklikku hirmu puutub, siis tundub, et mul aitab nagunii ainult harjutamine, harjutamine ja harjutamine. Tuleb kukkuda, kukkuda ja veel kukkuda ning siis läheb tasapisi natuke paremaks. Proovin meeles pidada, et suurtel poistel on nagunii suuremad kukkumised – kui keegi Magnus Midtbø youtube’i jälgib, siis tal on paar viimast videot sellest, kuidas ta oma tavainimesest girlfriendi ka ronipartneriks harjutab. Viimane video on I’m falling for her, nii et seal peab tüdruk otse loomulikult kukkuja julgestamist harjutama ja viimane kukkumine on ikka KORRALIK.

Kõige raskem on tavaliselt ikka sessiooni esimene kukkumine, seda ei taha mitte teha, nii et seal tulevad tõesti appi need pisikesed mantrad stiilis “läheb-läheb” ja “kui kukud, siis kukud”. Aga hea raamat oli, ronijatele, karmima nurga langevarjuritele jms kindlasti huvitav lugemine.

climbing · climbing theory

Roninõu algajale ronijale

Tahtsin tegelikult jätta kommentaari Tomile, kes kirjeldas oma esimest ronikogemust, aga see vastus sai nii üle mõistuse pikk, et mõtlesin, et pole viisakas niiviisi spämmida, avaldan parem siin – seda enam, et ehk on kasu ka mõnele teisele, kes ühes-kahes ronitrennis käinud. No ja siin pole imelik iseendast pilte/videosid panna. 😀 Kõigil, kes on mõelnud, et võiks ronimist proovida, aga pole veel jõudnud, soovitan seda postitust lugeda, see on minu meelest VÄGA hästi kirjutatud ja kajastab kõiki neid olulisi aspekte, millega inimene esimesel katsetusel kokku puutub. Ainus asi, mis silma torkas, oli see, et tundub, et välismaa “teenindav personal” ei andnud üldse mingeid juhiseid, vaid ütles lihtsalt, et “sein on seal” – käsi südamel, nii palju, kui mina olen Ronimisministeeriumis näinud (ja kindlasti Lasnamäel/Kristiines), kui inimene tuleb esimest korda ronima, siis MINGID juhised talle ikka seina peale kaasa antakse, et ta teaks vähemalt, et käsi tuleb üritada võimalikult sirgena hoida ja vahepeal raputada vms.

View this post on Instagram

Cooldown 😄

A post shared by Rents (@rrrents) on

Üks asi, mis mulle tema postituses väga meeldis, oli see, et Tom on tark mees, ta sai kohe aru, et ronimine ei ole lollidele – mõtelda on vaja. Nii et sealt loetu põhjal ütleksin, et Tom on kõigist teistest algajatest JUBA mäe (või no vähemalt korraliku rahnu) jagu ees. Arusaamine, et enne peaks MÕTLEMA ja siis alles ronima, tuleb noortele nolkidele tihti alles kuue kuu pärast. Väga tavaline on see, et üritavad näiteks vasaku käega minna mingisse nukki ainult selle pärast, et neil on SEDA konkreetset liigutust mugav vasaku käega teha, mõtlemata selle peale, mis käega nad EDASI peaksid minema, kas nad on võimalised seal vajadusel käsi vahetama, kuhu nende jalad jäävad ja kas need selles asendis jätkuvalt tuge pakuvad jne jne. Nii et väga muljetavaldav, et mõni kohe ise aru saab, et ronimises jõuab mõtlemisega kaugemale kui lihtsalt tuima rühkimisega. Kaalu tasub muidugi ka alati langetada, aga olgem ausad, siin on mul omad kasud sees, mulle nimelt meeldib väga trennis selliseid mehi näha (ja tundub, et ega sellistel õnneks särke ei olegi, vähemalt nad ei kanna neid kunagi):

Kuna Tom on lahkelt kogu ilmale vaatamiseks pannud ka video oma esimesest ronitrennist, siis loomulikult on see nüüd hetk, kus raisakotkad peale lendavad. 😀 Ei, tegelikult on see minu silmale esimese korra kohta ikka väga tubli katsetus. Julgen arvata, et hulga tublim, kui minu enda esimene kord, mis toimus suurel seinal (ja ma kartsin kõrgust). Eriti torkas silma see, et Tom tegi üsna raja alguses parema jalaga suure nuki taha kenasti heel hook’i ehk kasutas enda stabiliseerimiseks kanda.  See on selline spetsiifiline liigutus, et mõni ei tulegi ise selle peale, kui talle seda ekstra ei õpetata.  Aga kukub ta pigem “tehnilise vea” tõttu (jutumärkides, sest esimese trenni puhul ei tohiks vist veel tehnilistest vigadest rääkida, eriti kuna ta ei maini, kas keegi tegi talle üldse mingi kiirkorras teooriakursuse teemal “hoia puusad seina lähedal, astu nukile varvaste või päkaga, mitte jalalaba keskosaga, hoia käed sirgu”). Sel kombel “üle kõhu” haaramisliigutuse tegemine nõuab hulga rohkem jõudu ja “umfi” (no seda võimsat hetke), kui ta teise külje sisse keeraks ja külg sees end teele viskaks, oleks hulga lihtsam. Samas, ma olen näinud mehi, kes ka kahe aasta pärast sama liigutusega edasi liiguvad, sest no kui jõudu on lihtsam treenida kui mõistust, siis see jõud ka areneb. Näiteks siit videost on näha, kuidas ma keeran näiteks parema külje sisse, kui tahan parema käega edasi minna (ja ühe korra vasakut ei keera ka, sest ma olen tugev, st olin, vanadel headel aegadel, nuuks):

Teine muljetavaldav asi on vabandus (olgem ausad, kõik need “teeks veel, aga enne pean” on alati vabandused 😀 ), et enne peaks sõrmi treenima – tavaliselt kuuleb ainult vabandusi, et enne peaks jõudu juurde saama (st vihtuma lõuatõmbeid teha) ja kaalu kaotama, küll siis alles hakkaks ronima. Tegelikult on 100% tõsi (ja ükski algaja alguses ei usu, mina ka ei uskunud), et ronitakse JALGADEGA. Ka negatiivi. Jalad ja üldine kehaasend on need, mis määravad, kuidas sa seina peal püsid, käed ainult toetavad. Alguses sa lihtsalt ei oska jalgadega ronida (mu treener ütleks, et ma ei oska siiani jalgadega ronida, aga mina olen ka väga aeglane õppija), selle pärast väsivad käed väga ära. Need aklimatiseeruvad tegelikult üsna ruttu, eriti kui teadlikult vastavaid harjutusi teha ja tiba kestvust ka ronida. Aga kui õpid juba toetuma pigem varvastele, mitte jala keskosale, läheb nagu lepase reega.

Mina ei soovita ühtegi teist trenni ronimise nö eeldusainena teha, sest ronimist treenid sa ronimisega. Või kuidas algaja neid sõrmi üldse enne treeniks? Võiksin noore ronihuvilise (see on nüüd nagu “noor ema”, eks ole, pole vanusega seotud) lahkelt enda hangboardile lubada (või Ronimisministeeriumis on neid hetkel suisa kolm üleval), aga uskuge mind, kui te oma treenimata sõrmed + 60-80 kg sinna otsa riputate, olete te väga kiiresti all ja ei taha enam midagi treenida. Peiks on mul varsti kaks aastat roninud ja kuigi ta loomulikult ei ürita veel sama väikestes servades rippuda kui mina, ei suuda ta ikkagi väga mitut seeriat sõrmelaual teha (kuigi minu isiklikul hinnangul on probleem siin pigem süstemaatilise lähenemise puudumine treeningus, tal ei ole isegi trennipäevikut (!!!), aga kuna see ei ole postitus sellest, mida kõike ta elus valesti teeb, siis las see jääb). Kui sa oled juba sama äge kui meie, võid ka nii rippuda (Reeda tunnihind on suht kõrge, tho), aga see võtab pisut aega:

Ja selle panen eraldi reale, sest see on väga oluline. VENITA. Üks asi, mis ronimises eriti silma torkab, aga mis loomulikult on omane kogu elule tervikuna, on see, et inimesed tahavad teha neid asju, mis neil hästi välja tulevad – ja hülgavad seega oma nõrgad küljed, mis hakkavad neid varsti tagasi hoidma. Ehk siis tulevad joogapifid ronima, keelduvad jõudu tegemast ja ainult venitavad, tulevad suured tugevad mehed trenni, ronivad kolm tundi, lähevad ilma venitamata koju ja järgmisel päeval kurdavad, et kõik valutab. Aasta pärast kurdavad, et ei saa mingit rada alustatud, sest “siin peab ju põhimõtteliselt spagaadis seisma”. Mina olen ise olnud hädas, sest jalgu venitasin küll, sest selle olulisus on seinal ilmselge, aga tegin igapäevaselt lõuatõmbeid ja pärast seda ei venitanud, kuni jõudsin olukorda, kus ise hommikul patsi teha oli õlgadel valus ja ei paindunud hästi. Nii et õla-, rinna- ja seljalihased tuleb pärast trenni korralikult läbi venitada, et vigastusi vältida ja potentsiaalset valu vähendada, ning jalgu võiks venitada selle pärast, et sellest on ühel hetkel seinal palju kasu.

P.S. Mis iganes algaja ronija või lihtsalt ronihuviline seda loeb. Kui tunned, et tahaks rohkem kõrgust ja köiemängu, siis Lasnamäel ja Kristiines on suurem sein ka, julgestusvöö jms antakse kõik kohapealt, ainult enda sussid peaksid olema (suvel on Lasnamägi kinni, aga minu meelest on Kristiine sein parem ka). Alguses ronid ülaltjulgestuses, st köis on juba paigas ja kui kukud, ei kuku matile, vaid ripud hellalt õhus, kus mõne usaldusväärse mehe käed sind hoiavad. St need käed hoiavad köie teist otsa, mitte SIND, no homo. Teine variant on teha päevane trip Helsingisse Kiipeilyareenale, seal saad julgestusvöö rentida ja automaatjulgestusega ronida ( = sind ei julgesta mitte inimene, vaid masin, ainus miinus on, et kui sa tavajulgestuses kukud, siis sõber üldiselt lubab sul rasket kohta uuesti proovida, suisa julgustab seda tegema, masin laseb su kohe põrandale). Ja kui see ka igav tundub, siis … Väljas on ka kive:

P.P.S. See Tomi järgmise päeva valu kirjeldus pani mind heldimusega oma esimest korda meenutama. Kui mina esimest korda ronimas käisin, olin ma selline tavaline lodev sardell, kes mingit trenni ei teinud, mitte paks, aga igatahes mitte heas vormis. Nii et tänasin hiljem taevast, et ma parajasti suhtes juhtusin olema, sest täitsa tõsiselt, ma ei saanud ise särki ei selga ega seljast ära. Kui peiksi poleks olnud, oleksin kolm päeva sama särgiga käinud ja haisenud vist.

 

climbing · climbing theory · faith

Ema, ma olen kodus

Olen mina Instagrammis sõber ühe Ämeerika rajakeeraja ja treeneriga, eks ole. Selline suht võimekas tüüp suht võimekate sõpradega – ma ei tea, mis ta ise ronib, aga gf ronis tal V13 ning tema ise töötab rajakeerajana, keerab V10+ radu, st kõike alates V10st. No ja tema on innukalt kaasa elanud mu põlvehädale ning kirjutas mulle, et sõbralikult nõu anda – põlvemure pärast ei pea kohe liidima hakkama, ole nüüd, mine lihtsalt slab gym’i. Puccio tegi seda, kui tal vigastus oli, ja vaata, kui hästi läks! Nagu bless your heart, black boy, tõesõna, aitäh soovitamast. 😀 Ma panen selle tuhande ruutmeetrise boulderhalli ukse selja tagant kinni, jalutan ükskõikselt mööda meie viiest suurepärasest sportronimise hallist ja lähen hoopis slääbihalli tõesti.

Lisaks on ta üks neist meestest, kes ütleb asju, mille kohta sa tead, et see on õige, aga mida sa väga ei taha kuulda – näiteks et normaalsed inimesed ei roni campusele, kui tehnikas on veel nii palju, mida parandada. Iseenesest, kuna praegu põlvega boulderhallis väga hullu panna ei saa, oleks hea aeg tehnikaharjutusteks. Miks ka mitte. Istu seina ette maha ja tee endale ise erinevatest värvidest radu (jälle peab mõtlema). Naljakas on muidugi, et ta oma (õigustatult?) kõrge hobuse seljast ei usu väga sellesse, et inimesed, kes ise vähemalt V10 ei roni (= põhimõtteliselt kõik Eesti rajakeerajad) võiksid üldse midagi head ja arendavat keerata. Sellega ma päris ei nõustu, meil on väga häid rajakeerajaid ka. Rääkimata sellest, et ega me ju ronimata ei jäta selle pärast, et AGA VÄLISMAAL arvab keegi, et issand, kuidas te sellistes tingimustes üldse ronite. Mis on väga naljakas, sest alles hiljuti oli mul sarnane vestlus Reedaga teises suunas, kus ma ütlesin hooletult midagi selle kohta, et Tallinnas on ikka hulga paremad tingimused kui Tartus, ja ei saanud üldse aru, miks ta kaitsesse tõmbus – praegu oleks ise tahtnud kohe sellele välismaalasele öelda, et ole meheks ja istu sisse see slääbihall omale.

Igatahes tõi ta sellise näite, et kui ta käis omal ajal Miamis mingit rajakeeramise sertifikaati saamas, oli eksamil selline harjutus – sul on ainult jugid ja kümme minutit aega. Keera V10 rada, kus poleks ühtegi düno. Ja väga paljud inimesed vahtisid selle ülesande peale lolli näoga, sest nad ei ole harjunud beeta kaudu mõtlema, nad mõtlevad kas ainult võimsuse või järjest väiksemateks/vastikumateks minevate nukkide kaudu. Ja sellega olen ma küll nõus, et ma hästi ei usu, et eriti paljud Baltimaade rajakeerajad sellega hakkama saaksid. Aga selles mõttes väga põnev vestlus oli, et andis palju huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas trenni edasi teha, nii et paremaks saada ja samal ajal mitte oma (õnneks paranevat) põlve segada. Hunniku Dai Koyamada videosid andis ka (tal on selline viieosaline videopäeviku asi, kust näeb, KUI palju ebaõnnestutakse enne millegi äraronimist), sest leidis, et see on see mees, kelle tehnikast ja suhtumisest ma peaksin kohe õppima hakkama – mis ausalt öeldes üllatas mind üsna korralikult, sest Dai on väga tehniline mees, stereotüüpselt mitte just esimene, keda tugevad ameeriklased soovitavad. Nii et on, millele mõelda, ma tahaks selle aasta sees jätkuvalt väljas 6c flashi kätte saada (ja olen teinud nimekirja asjadest, mida selleks arendama pean, mis on väga ebameeldiv, sest üks peamine asi seal on ekspressist kõrgemalt kukkumise harjutamine raskete liigutuste pealt).

Teemavahetus. Muidu tahtsin öelda, et külm on kogu aeg. Austrias oli nädalavahetusel väljas liiga palav, olime pühapäeval sunnitud sees ronima, sest kliimaseade on üks mõnus leiutis. See ei tähenda, et nüüd Tallinnas külmetada väga mõnus oleks. Mõnel seal on ikka kogu aeg kärss kärnas ja maa külmund, mis ma oskan öelda.

Tore uudis on aga see, et sel viimasel päeval sain ühe 6c flashitud ja teise peaaegu flashitud, kukkusin cruxis. See teine oli ägedam rada, nii et mõtlesin, et söön ühe burksi (sportlased ja tervislik toit) ning lähen ja teen vähemalt redpoint’i ära – aga selle aja peale olid kahjuks mingid inimesed juba samasse kohta oma radu ronima jõudnud. Tegin juba treenerile nalja, et Rents teeb läbi ussim suure häda kuidagi ühe 6c puhtalt liidis ära, nii et oleks juba igati paslik oks laiali nende algajate juurde minna ja öelda, et “eest ära nüüd, mõnel on PÄRIS projektid siin, eks ole”. Aga tõesti oli megapalju ägedaid radu seal hallis, isegi rajad, mis on liiga rasked, on sellised, et sa saad ikkagi aru, kui lahedad need on. Muide, näitan teile ronihalli, kuhu ma lolli peaga seekord ei jõudnud, kuigi läksime samast linnast lennukisse – vat sinna tahan ma küll tuleval aastal uuesti minna:

Oleks mul raha, ma saadaks paar Eesti rajakeerajat kuueks kuuks sinna elama, ronima ja keerama, nad tuleks hoopis teiste inimestena tagasi (ja ilmselt väga ei vaidleks ka, ronijad üldiselt ei vaidle, kui neid tasuta ronima tahetakse saata).

View this post on Instagram

Cyrus takes the best pictures 🌺

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, tahtsin jagada seda artiklit valust, sest see on nii huvitav. Mul nimelt on oma põlvega ka tunne, et mõni asi, mis pole hea, ei tee üldse haiget, aga samas mõne koha peal on valureaktsioon lihtsalt aju ehmatusest, mitte nö päris (näiteks saan ma mõnda liigutust aeglaselt vabalt teha, aga kui teen sama liigutust ootamatult ja kiiresti, on valus). Paremaks on läinud märgatavalt, aga artikkel on ikka huvitav, nii et olgu siin jagatud.

Ja nüüd panen ohates viimase pildi Austriast ja jään igatsusega hoopis järgmist reisi ootama:

P.S. Inimesed on vahel naljakad. Tellisin midagi tuttavalt Sirru sünnaks ja panin tähtaja nii, et jääks igaks juhuks paar päeva puhveraega ka – no kasvõi selle jaoks, et ma saaksin rahus pakkida ja asju kokku sobitada, ma isegi ei mõelnud selle peale, et tegija hilinema peaks, mul on temaga ainult positiivsed kogemused olnud. No ja juhtus nii, et esmaspäeval ütles ta mulle, et peab õhtul hilja selle ära tooma, ei saa enne valmis. Ma ütlesin, et pole hullu, too või kolmapäeval, ma jätsin väikese puhveraja nagunii. Ja – riddle me this – ta võttis selle pakkumise rõõmuga vastu, aga tundus kergelt solvunud. Et mis mõttes sa ei usalda. Mis on hästi natuke naljakas olukorras, kus tal tegelikult ju neid lisapäevi vaja läks. 😀 Tundlikud loomad oleme me ikka.

P.P.S. Kas ma rääkisin nüüd kõigist neist asjadest, mis omavahel kokku ei sobi, või unustasin midagi ära? Hetkel ei tule rohkem meelde, no jumal temaga.

climbing theory

Hörst “Training for climbing”

Sõber ostis endale sellise ronimisraamatu, aga kuna tema ise läks parajasti Horvaatiasse kaljusid vaatama, kiskusin ma selle tal vägisi käest ja hakkasin hoopis ise lugema. Meeldis, isegi väga meeldis, ja mul on juba pikaajaline ronimisraamatu kriitilise lugemuse kogemus. Saagu-saagu, ma kirjutan, olulisemad asjad ka siia üles. Raamat oli 300 lk, nii et hoiatan ette, et kui sind ronimine ei huvita, siis ära loe. 😀

Loe edasi “Hörst “Training for climbing””

climbing theory · sport

Spordimotivatsioon – treeneri/partneri tagasiside

Enne alustamist ütlen ausalt ära, et varastasin kõik ilma igasuguste südamepiinadeta Jorgen Matsi väga huvitavast spordimotivatsiooniteemalisest loengust, mida igaüks Youtube’is täies ulatuses kuulata võib. Huvilistel soovitan vaadata tervet videot, aga kuna mind huvitab eelkõige just tagasiside andmise osa (eelkõige sportlase ja ta treeningpartneri omavahelises suhtluses, aga ka siis, kui treener tagasisidet annab). See on lihtsalt teema, millest meil on enda trennis palju juttu olnud (õigemini pigem sellise tagasiside puudumisest), sest inimesed ikka kurdavad vahel, et tunnevad end eksinu ja hüljatuna. Ja mina olen sada korda solvunud, sest ma ronin näiteks midagi lõpuks ära ja mu treeneri tagasiside on, et “ammu oleks aeg olnud”. Nii et panen kirja, kuidas üks KASULIK tagasisidestamine trennis käib. Tagasiside on jagatud kolme ossa – ja EI, üks osa neist pole vigadele osutamine, vaid kolm osa on alljärgnevad:

  • Sarrustus
  • Õpetus
  • Julgustus

Sarrustus tähendab, et kiidad seda, mida ta juba õigesti tegi. Ronimises näiteks ütled, et “väga tubli, käed olid korralikult sirgu ja puusad seina lähedal”. Esiteks on positiivne tagasiside ja teiseks suurendab tõenäosust, et ta teeb järgmine kord seda sama asja. Kui ta ei teinud kumbagi neist, siis ütled kasvõi, et “vähemalt proovisid, kuigi teadsid, et raske rada, väga äge”.

Õpetus. Ütleme, et inimese puusad olid seina ääres, aga käed olid kogu aeg keha ligi tõmmatud. Ei ütle, et “puusad olid kenasti seina ääres, aga käed olid keha ligi, see on halb”, vaid ütled “puusad olid kenasti seina ääres, aga proovi nüüd nii, et hoiad käsi sirgena”.

No ja kolmas on lihtsalt see, et selle kõige lõpuks tuleb midagi julgustavat ka öelda. Ehk siis kokkuvõttes terviklikult kasvõi:”Väga hea, puusad olid juba seina ääres, hoia nüüd käed sirged ja svingi vasakule, küll siis kohe varsti tuleb ka.”

Lühidalt: mölise vähem, suuna rohkem, kiida selle eest, mida õigesti teeb.

P.S. Panen siia parimad ülakehajõudu arendavad harjutused ka, sest no kuskile pean ma need ju panema. Et ma ei peaks iga kord eraldi klikkima, siis need on: muscle-up, rippudes õlaringid (ühe või kahe käega), dead hangs hangboard’il (õlad on muidugi engaged), rinnatõmbed (st ei tõmba lõuga üle lõuatõmbekangi, vaid proovid rinna kangini tõmmata) ja ilma jalgadeta boulderdamine (kasulikum kui campus, kuigi põhipoint sama – nii ei liigu ainult otse üles, vaid on rohkem varieeruvust).

climbing theory

Kui sa pole andekas, ole vähemalt järjekindel

uuga

Kui sa oled andekas, ole ikka järjekindel. Muidu oled tulevikus nagu Mihkel Raud, kes ütleb ausalt, et oli nooruses lootustandev muusik. Üheksa ronijat kümnest teevad samu vigu.

Jah, raamatuarvustus.

Täitsa asjalik raamat oli, lihtne lugemine ka. Kordas üle põhitõed, millest kõige põhilisem on see, et pool arengust on kinni peas ja suhtumises. Selles mõttes natuke hakitud, et kohati tundus, et lihtsalt on järjest nimekiri asjadest, millele peaks tähelepanu pöörama (kuigi tegu oli tõesti oluliste asjadega). Kolm põhiasja, mis raamatus kordusid, nii et need võiks kohe alustuseks suurelt kirja panna.

  • Milk the natural advantages when performing, attack the weaknesses in training. Most don’t. They are stuck trying to perform all the time, and never really training.

Suurim viga, mis ronijad teevad, on see, et nad ei tee trenni, nad ainult ronivad radu. Kõige kasulikum trenn, mida üks ronija saab teha, on ronimine. Aga mitte tuim pingutamine, et kuidagi järjest keerulisemana tunduv rada ära ronida, vaid teadlik tehnika ja oma nõrkade külgedega tegelemine. Mida vähem sulle mõni asi meeldib, seda rohkem sa sellega tegelema peaksid. Vihkad sloper’eid või väikeseid nukke? Just nendega peaksid sa ronima! Vihkad altjulgestuses ronimist, sest kardad kukkuda? Tee seda igas trennis vähemalt paar korda.

  • Ära vingu oma kehatüübi ja muude asjade pärast, mida sa muuta ei saa, vaid õpi kasutama oma eeliseid. Ronimine on üks väheseid alasid, kus ka väga noored ja 50aastased võivad erakordselt häid tulemusi saavutada. Või väga lühikesed või väga pikad. Ronimine ei diskrimineeri, aga oma pead tuleb kasutada.
  • If you find yourself regularly bad tempered or bitterly frustrated with climbing, it probably has little to do with your skill level, and everything to do with your outlook on pushing yourself and the rewards from sport.

Selle viimase tsitaadi tahaks punase joonega alla tõmmata ja mõnele ronijale saata. Äkki saaks lõpuks aru. Kui sa kunagi rahul pole, on asi sinu suhtumises, mitte sinu võimekuses. Vaimne pool moodustab ronimisest kindlasti üle poole ja kui su vaim on nõrk, ei ole füüsilisest jõust kasu.

Kõige rohkem hoiab inimesi tagasi hirm läbikukkumise ees, eriti avaliku läbikukkumise ees. Kusjuures inimesed väga tihti ei teadvusta seda endale – et kui nad väldivad enda proovilepanekut, et kui neil on ebamugav teiste nähes ronida jne, tuleb see kõik tegelikult hirmust ebaõnnestuda.

Autor soovitab sellest teadlikult üle olla ja ronida ebameeldivaid asju, kus läbikukkumise oht on kõrge, et harjutada ebaõnnestumist ja sellega toime tulemist (ning ühel hetkel ka õnnestumist), sest just enda võimete piiril areneb kõige rohkem. See on hästi sage soovitus, aga seda on väga raske igapäevaselt teha. Mina näiteks pidevalt ütlen endale, et nüüd ronime võimalikult pisikeste nukkidega, aga arvata on, et eriti kaua ei viitsi – sest see ei meeldi mulle eriti. Tee selleni, et harjuks mugavustsooni piiri peal elama, on üsna okkaline. Peaks endale vist iga kord, kui see õnnestub, mingi pisikese auhinna andma. Mulle ei meeldi ronida, kui inimesed vaatavad – nii et peaks hakkama ronima just nii, et Tarmo iga kord istub ja jõllitab. Appi, kui hirmus see tundub.

Teine tuntud hirm on hirm kukkumise eest. Ja sellega on veel see jama, et üks halb kogemus võib mitme aasta töö ära rikkuda. Minul võivad päris kivid siiani jala kergelt värisema võtta, sest tulin suvel ikka üsna koleda kolinaga mööda suurt kivi hooga alla. Suurt midagi viga ei saanud, ära kraapisin kergelt, aga hirmutab küll. Ka ronimisseinal, nii ülalt- kui altjulgestuses kardavad inimesed tihti kukkuda. Ja siis tuleb seda lihtsalt harjutada. Mitte viis või kümme korda, vaid sadu kordi. Tuleb võtta teadlikult riske, mõeldes, et kui joppab, siis on hea, kui ei joppa, harjutad kukkumist. Valid julgestaja, keda saab usaldada, ja usaldad teda. Ühel hetkel harjud ära sellega, et ei saanudki surma, hullemal juhul väikese sinika või köiekõrvetuse (suurte kaljuseinade peal võib muidugi päriselt surma ka saada, aga siseseinal seda muret üldiselt pole). Aga riskid peaksid olema teadlikud – nii et sa vaatad, et köis ei jääks jalgade vahele (et sa kukkudes sellesse ei takerduks), et sa teaksid, kuidas ja kuhu sa tõenäoliselt kukud jne. Kui sa oled laiaõlgne mees, võid ka pea ees alla kukkuda, vööst välja sa igatahes ei kuku (nähtud, nii on), kleenukeste tüdrukute kohta ei oska lubada. 😀 Jalad ees alla tulla on üldiselt ikka tiba ohutum ja mugavam on ka mitte selg ees suvalise kohaga vastu seina lennata. Inimestel on juba kord selline sisseehitatud hirm allakukkumise ees, see tuleb teadlikult endast välja harjutada. Mina olen näiteks altjulgestuses üsna vähe roninud, nii et kui viimane ekspress on parajasti minust madalamal ja ma pean ise karniisi peal ukerdama, võtab saba kergelt värisema küll, nii et tuleb harjutada. Ja see harjutamine ei tähenda seda, et kuu aega vahepeal kukud, vaid see on pidev osa trennist. Nüüd ja igavesti, aamen, sest muidu ronivad halvad mustrid tagasi.

Tehnika. Ka siin rõhutatakse seda, et tehnikat tuleb harjutada lihtsatel radadel, sest keerulistel ei suuda sa seda lihtsalt kontrollida. Ka koerale ei hakka sa võistlustel trikke õpetama, vaid õpetad need ikka enne selgeks, et need võistlustel loomulikult tuleks.

Mida ma mujal pole väga märganud – rõhutati, et tuleks varakult harjutada dünaamilist liikumist, sest mida vähem sa kuskil rippuma pead, seda kergem sul endal on. Mida vähem aega sa raiskad, seda vähem sa end väsitad. Eeldades, et dünaamiline liikumine on tõesti dünaamiline liikumine, mitte lihtsalt igal võimalusel kargamine, millele järgneb kuskil suures nukis mitu sekundit rippumine, et üritada sealt edasi karata (mis tihti kipub olema meeste definitsioon dünaamilisele liikumisele). Dünaamiline liikumine on see, et sa kasutad liikumiseks võimalikult palju inertsi, et liikuda vähima võimaliku pingutusega. See aitab tasa teha ka vähese pikkuse.

Muide, raamat rõhutab seda, et pikkus ei ole üldiselt eeliseks, sest pikad inimesed on paratamatult ka raskemad. Nii pikematel kui lühematel on omad head ja vead. Räägitakse eraldi igast kehatüübist, millest mind huvitas eelkõige muidugi jupatsite oma. Rõhutati, et saame paremini väikeseid nukke kasutada, sõrmi ja varbaid igasugu aukudesse toppida jne. Räägiti ka sellest, et väiksem inimene saab väiksema kaalu tõttu igasugu pisikestes nukkides rippuda, aga see on küll suhteline – mina olen näiteks küll lühike, aga tank, nii et mõnedki minust pikemad on ainult paar kilo raskemad, sest ma olen laiaõlgne, kasvatan kiiresti lihasmassi jne.

Mainitakse ka ära, kui paha on üks minu paljudest vigadest – kivipatsutamine. See, kui sa võtad esmalt nukist kinni, siis katsud seda iga nurga alt ja siis võtad sellest nii hästi kinni, kui vähegi võimalik. Sama jalgade tööga. Ajendiks siis see, et oled kergelt ebakindel ja tahad parimat võimalikku asendit – tegelikkuses on see aga halb harjumus, sest sellele kulub palju energiat ja aega ning kui sa oled väikeste nukkidega ebamugavas asendis, on iga hetk kulda väärt.

Boulderdamine on kasulikum kui campusetrenn, sest liigutused on varieeruvamad. Eriti oluline on aga pühendada 2/3 oma ajast oma nõrkustele – teha asju, mis ei tule hästi välja, mitte projektida rasket, aga just sinu tugevustele sobivat rada. Samuti on targem teha lühem, aga mõistlikum trenn – vastasel juhul vajab keha kokku rohkem puhkeaega, sest tuleb puhkepäevi vahele võtta.

Kas teha lisatrenni, et paremini ronida? Näiteks campust või jõudu või sõrmetrenni? Jah, miks mitte, kui sa parajasti ronida ei saa. Kui sa saad ronida, on ronimine kõige parem trenn. Lisaks ei ole näiteks balletis treenitav tasakaal üks ühele seinale ülekantav. Siin tahaks mina vahele öelda, et üks ühele ehk ei ole, aga tegelikult on meile jõudnud balletitantsijatel ikka väga hea kehatunnetus olnud, üks imelaps on meil tsirkusetaustaga. Ja siin unustatakse ära see, et ronijatel on nagunii mingil määral ikka puhkepäevi vaja – ja puhkepäev tähendab seda, et sa ei tohi koormata neid lihaseid, mida sa ronimistrennis koormad. See EI tähenda, et sa ei tohiks joogat teha või tantsima või suusatama minna. Ja sellest, mida sa oma puhkeajal teed, võib vabalt ka seinal veidi kasu olla (kuigi ei pruugi), lihtsalt ei tohi ära unustada, et ronimise seisukohast on kõige arendavam ikkagi ronimine. Ja et joostes ja rattaga sõites võib saada liiga suured jalalihased, mida sa siis seinal kaasa pead tassima, aga iseenesest muu trenn halba ka ei tee. Kui sul on aega üle ja see sind rõõmsaks teeb, siis lase käia.

Kaal on tähtis, aga seda ei tohiks ületähtsustada. Kui oled ülekaaluline, võta alla. Kui sa teed tihti sporti, mis kasvatab suuri jalalihaseid, siis see teeb su elu seinal raskemaks. Aga päris lolliks näljutada end pole mõtet, sest see on ebatervislik ja ei too nii palju kasu, kui loodetakse. Kaalu ei tasu langetada kiiremini kui pool kilo nädalas ja naistel ei tasu rasvaprotsenti alla 20 viia, siis hakkavad juba varsti päevad ära jääma ja muud halvad asjad juhtuma. Lisaks ei tasu unustada, et igasugune kaal, mille säilitamine nõuab imepingutust ja pidevat tähelepanu, on üldiselt demotiveeriv. Mis tähendab seda, et kui eesmärk ei ole megamotiveeriv (näiteks võimalus saada maailma esikolme hulka), kaob enamikul motivatsioon ära ja nad ei viitsi tõmmelda. Ehk siis põhimõtteliselt ütleb autor, et võtke asja mõistusega.

Hakake võimalikult varakult häid susse kandma. Odava sussiga ei saa head jalatööd, sest jalats on liiga rohmakas. Kalli ebamugava sussiga ka ei saa, sest no ei tule see hea tehnika läbi valu. Suss peab korralikult ümber jala olema, aga mitte liigselt kuskilt haiget tegema.

Oma keha kuulamisest. On eraldi jutt sellest, mis on normaalne pump. Vahel on nii, et trenni alguses on lihased kergelt valusad, aga ronid end soojaks ja pole midagi, kõik on okei. Aga kui lihased on päris valusad ja jõudu ikka ei ole, siis ei tasu sinna otsa pingutada, sest kurnad end lihtsalt ära ja taastumisaeg on pikem kui muidu.

Suhtumisest. Selgitas, miks teistega võrdlemine on halb. Noored ja andekad tihti teevad täpselt nii palju trenni kui vaja, et omasugustega trennis võistelda – ja siis satuvad esimest korda elus päris sportlasi nägema ja ei tahagi enam trenni teha, sest saavad aru, kui kehvad nad on. Vanad naasjad vaatavad, et teised nendesugused taandarenevad ja ei treeni enam nii innukalt – kuigi tegelikult võiks vabalt veel edasi areneda, ronimine ei ole see ala, kus 35aastaselt tingimata taandareng peaks algama, kui sa ise arengule orienteeritud oled. Selle pärast oleks targem lähtuda oma kehast ja oma võimekusest, mõelda kui palju aega ollakse valmis ronimisele pühendama ning sellele vastavalt optimaalselt trenni teha. Kui ei saa trenni kohale minna rohkem kui kaks-kolm korda nädalas, saab koju sõrmetrennilaua riputada ja telekat vaadates samal ajal vähemalt sõrmi vormis hoida jne. Tuleb lihtsalt endale aru anda, mis on eesmärgiks, kui palju selle nimel ollakse valmis ohverdama ja kas need kaks asja on tasakaalus.

Soojendus. Kuigi üllataval kombel polevat teaduslikult üldse tõestatud, et soojendus vajalik oleks, ON see tegelikult vajalik. Küll aga ei pea enne seinale minekut jänese kombel ringi laskma, vaid sooja võib vabalt seinal teha (kui just ruumis külm ei ole, siis võiks niisama ka natuke liigutada). Ära vali soojenduseks radu, mis liigset eneseületust nõuavad, muidu kurnad oma külma keha ära ja ei suudagi normaalselt trenni teha.

Motivatsioonist. Eriti pikad kestvustreeningud või valutavate sõrmedega ronimine või lihtsalt tuim trenn võib füüsiliselt üsna ebameeldiv olla. Seetõttu soovitab ta kahte nippi, milleks on association ja dissociation, ehk maakeeli võiks antud kontekstis neid lihtsalt keskendumiseks ja vältimiseks nimetada, sest seda siin silmas peetakse. Esimene on siis see, et keskendud millelegi konkreetsele, näiteks hingamisele, keha kuulamisele vms. Teine see, et ignod aktiivselt midagi, näiteks seda, et keha on väsinud ja käed on pumped. Minu kogemus ühtib selles mõttes autori omaga, et näiteks kestvust ronides on raske niisama väsimust ignoda, aga täiesti võimalik on keskenduda näiteks heale jalgade tööle, teha samal ajal mingit tehnikaharjutust ja sellele keskenduda jne. Samuti tasub mõelda selle peale, millist valu on mõistlik ignoreerida – väsimust on normaalne ignoda (kuigi ühel hetkel õpid sa ka aru saama, millal väsimus tähendab, et kui ei puhka, jääd haigeks, ja millal lihtsalt, et tee korralikumalt sooja ja on kõik hästi), marraskil sõrmedest tuleva valu ignoreerimisest ei juhtu suurt midagi, kui sa suudad seda teha, aga valutava põlve või randme ignoreerimine ja jätkuvalt sama koormuse rakendamine võib tunduvalt suurema vigastuseni viia.

Sõrmehooldus. Udarakreem, aga ainult sõrmeotstele. Kui väga jama on, siis udarakreem + puuvillased kindad ööseks.

Sõrmejõud. See on väga oluline. VÄGA. Seda tehes on aga väga kerge end vigastada. VÄGA. Nii et sõrmetrenni tuleks teha tihti, aga mitte üle pingutades. Ja palju boulderdada, see treenib ka sõrmi.

Painduvus. Oluline, aga eelkõige just puusade osas. Kuulete, jah? Jooga näiteks aitab.

Puhkus. Tõsi ta on, et lihased arenevad just puhkeajal, aga kui iga trenni järel kaks päeva puhkust anda, kipub pikas perspektiivis kestvus ja jõud kaduma. Nii et mõistlik on ikka tavaliselt tihedamini trenni teha ja siis mõne aja tagant paar päeva puhkust järjest anda. Kuulake oma keha.

Mida sa tegelikult tahad? Õigemini küsime teisiti, nii et inimesed tõesti aru saaksid – millest oled sa valmis loobuma? Kui sa tahad pool ajast pere ja sõpradega veeta, on targem leppida sellega, et trennis ei saa nii kõrgeid eesmärke püstitada. Väiksemaid muidugi saab, lõbus ja tore ja arendav saab ikka olla. Inimesed, kes vaatavad proffe, näevad enamasti ainult annet ja ei taipa, kui palju töötunde ja kaljumeetreid seal taga on.

Motivatsioon – kui sind motiveerib ainult see, kui hea sa teistega võrreldes oled ja mis on sinu parajasti ronitav raskusaste, jääd suurest hulgast lõbust ilma. Sinu enda huvides on õppida nautima ka ronimist kui protsessi ning arengut, kui kiire või aeglane see ka poleks.

Kui palju trenni teha? Kui sa tunned end trenni minnes täiesti puhanuna ja kuskilt ei valuta, siis ilmselt ei treeni sa piisavalt, et areneda. 😀 Täitsa tõsiselt. Sellest pole midagi, kui parajasti tippu ajastad, aga üldiselt on trenni minnes normaalne, et nad eelmisest trennist veel NATUKE tunda annavad. Kui nad liiga valusad on, siis ära üle treeni, tee kestvust vms, mitte ära ürita kõige raskemaid radu murda. Kui lihased on valusad, aga teed sooja, läheb enamvähem üle ja on trennis stabiilne olek, on okei. Kui igas trennis on natuke vähem jõudu kui eelmises, oled üle teinud ja on aeg vähemalt üks puhkepäev vahele teha. Kui tahad endast kuskil üritusel maksimumi anda, siis ära roni vähemalt üks päev enne seda, soovitatavalt kaks, aga tavaliseks trenniks pole tippvormi vaja.

Lõppsõna. Mis meid tagasi hoiab? Fear of effort and fear of failure. Ehk maakeeli hirm töö ja hirm ebaõnnestumise ees. Neist tuleb üle olla. Siis tulevad ka tulemused.

climbing theory

Mina olengi ronisõdalane

xena

Ütleme ausalt, ma olin alguses selle raamatu osas üsna skeptiline, sest kui keegi kohe alguses oma suurimate eeskujude hulgas Carlos Castaneda ära mainib, on mul raske uskuda, et sealt midagi väga tõsiseltvõetavat tulla võiks. Aga otsustasin talle siiski võimaluse anda. Ma nüüd ei tea … andis sealt üht-teist välja korjata küll ja minu jaoks oli täitsa nauditav lugemine. Pealegi, esiteks on autori nimi Arno, mis on vahva, ja teiseks tuletas see mulle meelde minu noorusaega, kus mina ka Castanedat jms lugesin.

Põhimõtteliselt võiks kogu selle raamatu kokku võtta sõnadega, mis viimastel võistlustel üks Tallinna ronija oma naisele ütles, enne kui see seinale läks: “Ära ainult huia!”

Natuke pikemalt – analüüsi ennast ja olukorda, aga mitte selle pilguga, et “miks ma ometi selline olen ja nüüd seda rada ei roni” ega ka “äkki ma juba nädala pärast ronin seda rada”, vaid “mida praegu teha, et mul oleks suurem võimalus seda tulevikus ronida, ja kuidas käesolevat hetke maksimaalselt ära kasutada”. Mitte just kõige originaalsem, ma tean, aga vahepeal on vaja seda meelde tuletada küll. Küll aga ei istunud mulle üldse see new age’ilik stiil. Vanemaid näiteks ei nimetatud mitte vanemateks, vaid hoolitsejateks, ja igasse peatükki mahtus õpetlikke lugusid Castanedast. Keda põhjalikult ei huvita, sellel pole vaja edasi lugeda. Loe edasi “Mina olengi ronisõdalane”