Kui sa oled andekas, ole ikka järjekindel. Muidu oled tulevikus nagu Mihkel Raud, kes ütleb ausalt, et oli nooruses lootustandev muusik. Üheksa ronijat kümnest teevad samu vigu.
Jah, raamatuarvustus.
Täitsa asjalik raamat oli, lihtne lugemine ka. Kordas üle põhitõed, millest kõige põhilisem on see, et pool arengust on kinni peas ja suhtumises. Selles mõttes natuke hakitud, et kohati tundus, et lihtsalt on järjest nimekiri asjadest, millele peaks tähelepanu pöörama (kuigi tegu oli tõesti oluliste asjadega). Kolm põhiasja, mis raamatus kordusid, nii et need võiks kohe alustuseks suurelt kirja panna.
- Milk the natural advantages when performing, attack the weaknesses in training. Most don’t. They are stuck trying to perform all the time, and never really training.
Suurim viga, mis ronijad teevad, on see, et nad ei tee trenni, nad ainult ronivad radu. Kõige kasulikum trenn, mida üks ronija saab teha, on ronimine. Aga mitte tuim pingutamine, et kuidagi järjest keerulisemana tunduv rada ära ronida, vaid teadlik tehnika ja oma nõrkade külgedega tegelemine. Mida vähem sulle mõni asi meeldib, seda rohkem sa sellega tegelema peaksid. Vihkad sloper’eid või väikeseid nukke? Just nendega peaksid sa ronima! Vihkad altjulgestuses ronimist, sest kardad kukkuda? Tee seda igas trennis vähemalt paar korda.
- Ära vingu oma kehatüübi ja muude asjade pärast, mida sa muuta ei saa, vaid õpi kasutama oma eeliseid. Ronimine on üks väheseid alasid, kus ka väga noored ja 50aastased võivad erakordselt häid tulemusi saavutada. Või väga lühikesed või väga pikad. Ronimine ei diskrimineeri, aga oma pead tuleb kasutada.
- If you find yourself regularly bad tempered or bitterly frustrated with climbing, it probably has little to do with your skill level, and everything to do with your outlook on pushing yourself and the rewards from sport.
Selle viimase tsitaadi tahaks punase joonega alla tõmmata ja mõnele ronijale saata. Äkki saaks lõpuks aru. Kui sa kunagi rahul pole, on asi sinu suhtumises, mitte sinu võimekuses. Vaimne pool moodustab ronimisest kindlasti üle poole ja kui su vaim on nõrk, ei ole füüsilisest jõust kasu.
Kõige rohkem hoiab inimesi tagasi hirm läbikukkumise ees, eriti avaliku läbikukkumise ees. Kusjuures inimesed väga tihti ei teadvusta seda endale – et kui nad väldivad enda proovilepanekut, et kui neil on ebamugav teiste nähes ronida jne, tuleb see kõik tegelikult hirmust ebaõnnestuda.
Autor soovitab sellest teadlikult üle olla ja ronida ebameeldivaid asju, kus läbikukkumise oht on kõrge, et harjutada ebaõnnestumist ja sellega toime tulemist (ning ühel hetkel ka õnnestumist), sest just enda võimete piiril areneb kõige rohkem. See on hästi sage soovitus, aga seda on väga raske igapäevaselt teha. Mina näiteks pidevalt ütlen endale, et nüüd ronime võimalikult pisikeste nukkidega, aga arvata on, et eriti kaua ei viitsi – sest see ei meeldi mulle eriti. Tee selleni, et harjuks mugavustsooni piiri peal elama, on üsna okkaline. Peaks endale vist iga kord, kui see õnnestub, mingi pisikese auhinna andma. Mulle ei meeldi ronida, kui inimesed vaatavad – nii et peaks hakkama ronima just nii, et Tarmo iga kord istub ja jõllitab. Appi, kui hirmus see tundub.
Teine tuntud hirm on hirm kukkumise eest. Ja sellega on veel see jama, et üks halb kogemus võib mitme aasta töö ära rikkuda. Minul võivad päris kivid siiani jala kergelt värisema võtta, sest tulin suvel ikka üsna koleda kolinaga mööda suurt kivi hooga alla. Suurt midagi viga ei saanud, ära kraapisin kergelt, aga hirmutab küll. Ka ronimisseinal, nii ülalt- kui altjulgestuses kardavad inimesed tihti kukkuda. Ja siis tuleb seda lihtsalt harjutada. Mitte viis või kümme korda, vaid sadu kordi. Tuleb võtta teadlikult riske, mõeldes, et kui joppab, siis on hea, kui ei joppa, harjutad kukkumist. Valid julgestaja, keda saab usaldada, ja usaldad teda. Ühel hetkel harjud ära sellega, et ei saanudki surma, hullemal juhul väikese sinika või köiekõrvetuse (suurte kaljuseinade peal võib muidugi päriselt surma ka saada, aga siseseinal seda muret üldiselt pole). Aga riskid peaksid olema teadlikud – nii et sa vaatad, et köis ei jääks jalgade vahele (et sa kukkudes sellesse ei takerduks), et sa teaksid, kuidas ja kuhu sa tõenäoliselt kukud jne. Kui sa oled laiaõlgne mees, võid ka pea ees alla kukkuda, vööst välja sa igatahes ei kuku (nähtud, nii on), kleenukeste tüdrukute kohta ei oska lubada. 😀 Jalad ees alla tulla on üldiselt ikka tiba ohutum ja mugavam on ka mitte selg ees suvalise kohaga vastu seina lennata. Inimestel on juba kord selline sisseehitatud hirm allakukkumise ees, see tuleb teadlikult endast välja harjutada. Mina olen näiteks altjulgestuses üsna vähe roninud, nii et kui viimane ekspress on parajasti minust madalamal ja ma pean ise karniisi peal ukerdama, võtab saba kergelt värisema küll, nii et tuleb harjutada. Ja see harjutamine ei tähenda seda, et kuu aega vahepeal kukud, vaid see on pidev osa trennist. Nüüd ja igavesti, aamen, sest muidu ronivad halvad mustrid tagasi.
Tehnika. Ka siin rõhutatakse seda, et tehnikat tuleb harjutada lihtsatel radadel, sest keerulistel ei suuda sa seda lihtsalt kontrollida. Ka koerale ei hakka sa võistlustel trikke õpetama, vaid õpetad need ikka enne selgeks, et need võistlustel loomulikult tuleks.
Mida ma mujal pole väga märganud – rõhutati, et tuleks varakult harjutada dünaamilist liikumist, sest mida vähem sa kuskil rippuma pead, seda kergem sul endal on. Mida vähem aega sa raiskad, seda vähem sa end väsitad. Eeldades, et dünaamiline liikumine on tõesti dünaamiline liikumine, mitte lihtsalt igal võimalusel kargamine, millele järgneb kuskil suures nukis mitu sekundit rippumine, et üritada sealt edasi karata (mis tihti kipub olema meeste definitsioon dünaamilisele liikumisele). Dünaamiline liikumine on see, et sa kasutad liikumiseks võimalikult palju inertsi, et liikuda vähima võimaliku pingutusega. See aitab tasa teha ka vähese pikkuse.
Muide, raamat rõhutab seda, et pikkus ei ole üldiselt eeliseks, sest pikad inimesed on paratamatult ka raskemad. Nii pikematel kui lühematel on omad head ja vead. Räägitakse eraldi igast kehatüübist, millest mind huvitas eelkõige muidugi jupatsite oma. Rõhutati, et saame paremini väikeseid nukke kasutada, sõrmi ja varbaid igasugu aukudesse toppida jne. Räägiti ka sellest, et väiksem inimene saab väiksema kaalu tõttu igasugu pisikestes nukkides rippuda, aga see on küll suhteline – mina olen näiteks küll lühike, aga tank, nii et mõnedki minust pikemad on ainult paar kilo raskemad, sest ma olen laiaõlgne, kasvatan kiiresti lihasmassi jne.
Mainitakse ka ära, kui paha on üks minu paljudest vigadest – kivipatsutamine. See, kui sa võtad esmalt nukist kinni, siis katsud seda iga nurga alt ja siis võtad sellest nii hästi kinni, kui vähegi võimalik. Sama jalgade tööga. Ajendiks siis see, et oled kergelt ebakindel ja tahad parimat võimalikku asendit – tegelikkuses on see aga halb harjumus, sest sellele kulub palju energiat ja aega ning kui sa oled väikeste nukkidega ebamugavas asendis, on iga hetk kulda väärt.
Boulderdamine on kasulikum kui campusetrenn, sest liigutused on varieeruvamad. Eriti oluline on aga pühendada 2/3 oma ajast oma nõrkustele – teha asju, mis ei tule hästi välja, mitte projektida rasket, aga just sinu tugevustele sobivat rada. Samuti on targem teha lühem, aga mõistlikum trenn – vastasel juhul vajab keha kokku rohkem puhkeaega, sest tuleb puhkepäevi vahele võtta.
Kas teha lisatrenni, et paremini ronida? Näiteks campust või jõudu või sõrmetrenni? Jah, miks mitte, kui sa parajasti ronida ei saa. Kui sa saad ronida, on ronimine kõige parem trenn. Lisaks ei ole näiteks balletis treenitav tasakaal üks ühele seinale ülekantav. Siin tahaks mina vahele öelda, et üks ühele ehk ei ole, aga tegelikult on meile jõudnud balletitantsijatel ikka väga hea kehatunnetus olnud, üks imelaps on meil tsirkusetaustaga. Ja siin unustatakse ära see, et ronijatel on nagunii mingil määral ikka puhkepäevi vaja – ja puhkepäev tähendab seda, et sa ei tohi koormata neid lihaseid, mida sa ronimistrennis koormad. See EI tähenda, et sa ei tohiks joogat teha või tantsima või suusatama minna. Ja sellest, mida sa oma puhkeajal teed, võib vabalt ka seinal veidi kasu olla (kuigi ei pruugi), lihtsalt ei tohi ära unustada, et ronimise seisukohast on kõige arendavam ikkagi ronimine. Ja et joostes ja rattaga sõites võib saada liiga suured jalalihased, mida sa siis seinal kaasa pead tassima, aga iseenesest muu trenn halba ka ei tee. Kui sul on aega üle ja see sind rõõmsaks teeb, siis lase käia.
Kaal on tähtis, aga seda ei tohiks ületähtsustada. Kui oled ülekaaluline, võta alla. Kui sa teed tihti sporti, mis kasvatab suuri jalalihaseid, siis see teeb su elu seinal raskemaks. Aga päris lolliks näljutada end pole mõtet, sest see on ebatervislik ja ei too nii palju kasu, kui loodetakse. Kaalu ei tasu langetada kiiremini kui pool kilo nädalas ja naistel ei tasu rasvaprotsenti alla 20 viia, siis hakkavad juba varsti päevad ära jääma ja muud halvad asjad juhtuma. Lisaks ei tasu unustada, et igasugune kaal, mille säilitamine nõuab imepingutust ja pidevat tähelepanu, on üldiselt demotiveeriv. Mis tähendab seda, et kui eesmärk ei ole megamotiveeriv (näiteks võimalus saada maailma esikolme hulka), kaob enamikul motivatsioon ära ja nad ei viitsi tõmmelda. Ehk siis põhimõtteliselt ütleb autor, et võtke asja mõistusega.
Hakake võimalikult varakult häid susse kandma. Odava sussiga ei saa head jalatööd, sest jalats on liiga rohmakas. Kalli ebamugava sussiga ka ei saa, sest no ei tule see hea tehnika läbi valu. Suss peab korralikult ümber jala olema, aga mitte liigselt kuskilt haiget tegema.
Oma keha kuulamisest. On eraldi jutt sellest, mis on normaalne pump. Vahel on nii, et trenni alguses on lihased kergelt valusad, aga ronid end soojaks ja pole midagi, kõik on okei. Aga kui lihased on päris valusad ja jõudu ikka ei ole, siis ei tasu sinna otsa pingutada, sest kurnad end lihtsalt ära ja taastumisaeg on pikem kui muidu.
Suhtumisest. Selgitas, miks teistega võrdlemine on halb. Noored ja andekad tihti teevad täpselt nii palju trenni kui vaja, et omasugustega trennis võistelda – ja siis satuvad esimest korda elus päris sportlasi nägema ja ei tahagi enam trenni teha, sest saavad aru, kui kehvad nad on. Vanad naasjad vaatavad, et teised nendesugused taandarenevad ja ei treeni enam nii innukalt – kuigi tegelikult võiks vabalt veel edasi areneda, ronimine ei ole see ala, kus 35aastaselt tingimata taandareng peaks algama, kui sa ise arengule orienteeritud oled. Selle pärast oleks targem lähtuda oma kehast ja oma võimekusest, mõelda kui palju aega ollakse valmis ronimisele pühendama ning sellele vastavalt optimaalselt trenni teha. Kui ei saa trenni kohale minna rohkem kui kaks-kolm korda nädalas, saab koju sõrmetrennilaua riputada ja telekat vaadates samal ajal vähemalt sõrmi vormis hoida jne. Tuleb lihtsalt endale aru anda, mis on eesmärgiks, kui palju selle nimel ollakse valmis ohverdama ja kas need kaks asja on tasakaalus.
Soojendus. Kuigi üllataval kombel polevat teaduslikult üldse tõestatud, et soojendus vajalik oleks, ON see tegelikult vajalik. Küll aga ei pea enne seinale minekut jänese kombel ringi laskma, vaid sooja võib vabalt seinal teha (kui just ruumis külm ei ole, siis võiks niisama ka natuke liigutada). Ära vali soojenduseks radu, mis liigset eneseületust nõuavad, muidu kurnad oma külma keha ära ja ei suudagi normaalselt trenni teha.
Motivatsioonist. Eriti pikad kestvustreeningud või valutavate sõrmedega ronimine või lihtsalt tuim trenn võib füüsiliselt üsna ebameeldiv olla. Seetõttu soovitab ta kahte nippi, milleks on association ja dissociation, ehk maakeeli võiks antud kontekstis neid lihtsalt keskendumiseks ja vältimiseks nimetada, sest seda siin silmas peetakse. Esimene on siis see, et keskendud millelegi konkreetsele, näiteks hingamisele, keha kuulamisele vms. Teine see, et ignod aktiivselt midagi, näiteks seda, et keha on väsinud ja käed on pumped. Minu kogemus ühtib selles mõttes autori omaga, et näiteks kestvust ronides on raske niisama väsimust ignoda, aga täiesti võimalik on keskenduda näiteks heale jalgade tööle, teha samal ajal mingit tehnikaharjutust ja sellele keskenduda jne. Samuti tasub mõelda selle peale, millist valu on mõistlik ignoreerida – väsimust on normaalne ignoda (kuigi ühel hetkel õpid sa ka aru saama, millal väsimus tähendab, et kui ei puhka, jääd haigeks, ja millal lihtsalt, et tee korralikumalt sooja ja on kõik hästi), marraskil sõrmedest tuleva valu ignoreerimisest ei juhtu suurt midagi, kui sa suudad seda teha, aga valutava põlve või randme ignoreerimine ja jätkuvalt sama koormuse rakendamine võib tunduvalt suurema vigastuseni viia.
Sõrmehooldus. Udarakreem, aga ainult sõrmeotstele. Kui väga jama on, siis udarakreem + puuvillased kindad ööseks.
Sõrmejõud. See on väga oluline. VÄGA. Seda tehes on aga väga kerge end vigastada. VÄGA. Nii et sõrmetrenni tuleks teha tihti, aga mitte üle pingutades. Ja palju boulderdada, see treenib ka sõrmi.
Painduvus. Oluline, aga eelkõige just puusade osas. Kuulete, jah? Jooga näiteks aitab.
Puhkus. Tõsi ta on, et lihased arenevad just puhkeajal, aga kui iga trenni järel kaks päeva puhkust anda, kipub pikas perspektiivis kestvus ja jõud kaduma. Nii et mõistlik on ikka tavaliselt tihedamini trenni teha ja siis mõne aja tagant paar päeva puhkust järjest anda. Kuulake oma keha.
Mida sa tegelikult tahad? Õigemini küsime teisiti, nii et inimesed tõesti aru saaksid – millest oled sa valmis loobuma? Kui sa tahad pool ajast pere ja sõpradega veeta, on targem leppida sellega, et trennis ei saa nii kõrgeid eesmärke püstitada. Väiksemaid muidugi saab, lõbus ja tore ja arendav saab ikka olla. Inimesed, kes vaatavad proffe, näevad enamasti ainult annet ja ei taipa, kui palju töötunde ja kaljumeetreid seal taga on.
Motivatsioon – kui sind motiveerib ainult see, kui hea sa teistega võrreldes oled ja mis on sinu parajasti ronitav raskusaste, jääd suurest hulgast lõbust ilma. Sinu enda huvides on õppida nautima ka ronimist kui protsessi ning arengut, kui kiire või aeglane see ka poleks.
Kui palju trenni teha? Kui sa tunned end trenni minnes täiesti puhanuna ja kuskilt ei valuta, siis ilmselt ei treeni sa piisavalt, et areneda. 😀 Täitsa tõsiselt. Sellest pole midagi, kui parajasti tippu ajastad, aga üldiselt on trenni minnes normaalne, et nad eelmisest trennist veel NATUKE tunda annavad. Kui nad liiga valusad on, siis ära üle treeni, tee kestvust vms, mitte ära ürita kõige raskemaid radu murda. Kui lihased on valusad, aga teed sooja, läheb enamvähem üle ja on trennis stabiilne olek, on okei. Kui igas trennis on natuke vähem jõudu kui eelmises, oled üle teinud ja on aeg vähemalt üks puhkepäev vahele teha. Kui tahad endast kuskil üritusel maksimumi anda, siis ära roni vähemalt üks päev enne seda, soovitatavalt kaks, aga tavaliseks trenniks pole tippvormi vaja.
Lõppsõna. Mis meid tagasi hoiab? Fear of effort and fear of failure. Ehk maakeeli hirm töö ja hirm ebaõnnestumise ees. Neist tuleb üle olla. Siis tulevad ka tulemused.
Pärdikute päevaraamat 