climbing theory · sport

Õpime õppima (JÄLLE trennipostitus)

sister

Oi, aidake mind – kas ma tõesti ei kirjutanud tookord postitust sellest, kuidas edukamalt õppida? Kes guugeldab välja? Ma võtsin terve internetikursuse selle kohta, kuidas õppida nii, et sellest võimalikult palju kasu oleks, ja see oli tegelikult täiega kasulik, aga ma ei leia seda (enam?). Ainsad viited, mis ma siit blogist sellele leian, on see, et olen pärast seda väljendi Einstellung oma sõnavarasse võtnud.

Nüüd algab päris postitus. Arvasin, et olen varem õppima õppimisest kirjutanud, aga tundub, et mitte. Küll aga olen kirjutanud näiteks tahtejõu kasvatamisest, et saaksid tehtud need asjad, mida teha tahetakse (eelkõige siin ja natuke ka siin). panen kirja mõned asjad selle kohta, kuidas trennis harjutama õpitakse. Nimelt on ronijate hulgas tihti probleemiks see, et inimesed käivad trennis ja tahavad hirmsasti ronida, aga ei näe teadlikult vaeva, et paremaks saada. Õigemini enda meelest näevad, aga enamasti avaldub see stiilis “ma näen ju täiega vaeva, et väga koledalt ja kehva tehnikaga see võimalikult raske liigutus kuidagi läbi ussi nõelasilma tehtud saada, MUIDUGI ma arendan ennast”.

Abby kinkis mulle kevadel sünnipäevaks targa roniraamatu ja häbi tunnistada, ma olen siiani seda ainult pisteliselt lugenud, vastavalt sellele, mida parajasti vaja on (nüüd loen korralikult otsast lõpuni läbi, päriselt). Tehnika arendamise osa olin ma korra juba lugenud, aga ikka on tunne, nagu avastaks Ameerikat, neid asju tulebki endale vahepeal meelde tuletada. Nii et olgu siis kirjas, tegin sellest peatükist kokkuvõtte. Äkki huvitab mõnda veel. Loe edasi “Õpime õppima (JÄLLE trennipostitus)”

climbing theory · faith · sport

Ronipostitus, võite vahele jätta

k

See on taas mulle endale kirjutatud, sest mõnda asja ei raatsi lihtsalt kirja panemata minevikku ja mälust minema lasta. Lugesin raamatut ronimisfilosoofiast (“The Boulder: A Philosophy for Bouldering”, Francis Sanzaro) ja kuigi ma ei ole nii sügavamõtteline inimene ja tunnistan ausalt, et kindlasti ei leidnud ma sealt raamatust nii palju, kui AbFab, oli seal ikkagi mitmeid kohti, kus ma tundsin, et autor tabas midagi, mida ma olen ise trenni kohta tundnud, aga pole sõnadesse pannud. Vaatasin täna just mingit Adam Ondra intekat, kus ta ütles, et ta pole kunagi pidanud päriselt ronimiseks motivatsiooni otsima (hiljem selgus, et võistlemiseks vahel pisut küll) ja arvab, et niipea ei pea ka – ja mulle tundub, et sellega ongi nii, et kui sa selle asja olemuse kätte saad, kui motivaatorid on õiged, motiveerib sind puhas rõõm. Räige valu, pingutus, väikesed või suuremad vigastused, aga lõppkokkuvõttes ikkagi puhas rõõm. Nii et siin on nüüd mõned tsitaadid sellest raamatust, mida ma tulevikuski ehk vaadata tahaksin. Mulle endale.

The rock is not a canvas, painted by us. We are the canvas, painted by the rock. Something about athleticism harbours a secret masochism. Our body desires its own dismantling – to be seduced and opened.

Bouldering is not a sport where the body is awakened. The body is awake every day. But more to the point, the task is to account for the transition when we breathe out, breathe in, chalk up, rub our shoes and begin.

We do not touch the stone. We are equally touched by it. Each touch is also a being-touched. In bouldering, the body is given over to the touch of sensation.

Ja ma ei ütle sugugi, et ma HEA boulderdaja oleksin, aga ma täiega samastusin siin, sest ma mäletan, kui vahva alguses boulderdada oli, aga kuidas ma samas pidevalt tunnetasin oma kohmakust, seina vastupanu jms – tunnetan muidugi ka nüüd, aga praegu tunnetan ma ka seda arengut, mis nende kahe aasta jooksul toimunud on:

So yes, while the beginner boulderer is bouldering ‘no less’ than the elite, certain experiences are opened up for the elite that are not available to the beginner. Of course, both feel a sense of joy, which ought never leave any type of athlete, but it’s just that the elite boulderer knows how to dwell with more success, and ease, in movement. They have got past the fist date, which was a bit awkward, and can now spend their time on more meaningful discourse.

Ning sellest kõigest hoolimata ei ole asi selles, kes on parem ja kes halvem, ja mis on raske ja mis on kerge, vaid selles, kuidas sa oma keha ja ümbrust tunnetad, kui sa parajasti ronid:

To speak of the quality of movement as ‘easy’ or ‘hard’, or better or worse, is completely to miss the point.

Miks me teeme trenni, mitte lihtsalt ei roni, ja miks me harjutame asju, mis meil hästi välja ei tule, and try to develop ourselves in the fields where we are lacking:

To be an excellent boulderer, one must work through all the displeasure of moves that feel unnatural (moves that are not one’s style) so as to train the body to do them with ease, joy and profitability; such that next time the move is encountered the body greets it like an old friend.

ja

Moreover, one cannot deny how much the residue of uncomfortable moves builds up in our bodies during a send.

Aga mis see boulderdamine üldse on?

Perhaps for a fleeting second, to boulder is to feel what it is a body can do, what it is, and what it is to inhabit, brutally and naively, the joy of movement itself.

Ja eelkõige – trenn on valus, aga trenn on mõnus:

Because they provide joy, athletics must be acting against some form of pain.

In what is perhaps the best book on pain written to date, Elaine Scarry makes the following observations about human invention:”The human body, troubled by weight, creates a chair; the chair recreates him to be weightless.” One could say the same thing about bouldering: the human body, troubled by pain, creates a boulder problem; the boulder problem creates joy in the midst of pain.

climbing theory · sport · work

Spordipsühholoogia ehk “Vertical Mind” (targa roniraamatu kokkuvõte)

Ütlen ette ära, et see postitus on kirjutatud iseendale. Kui sind ei huvita omaenese vaimsete ja füüsiliste ressursside maksimaalne ärakasutamine, pole mõtet edasi lugeda. Nimelt on “Vertical Mind” raamat spordipsühholoogiast – rakendatuna kaljuronimises, nagu pealkirigi vihjab, aga tegelikult sobib läbi selle analüüsida põhimõtteliselt kogu sporti ja laiemalt tervet elu. Laenasin seda Abbylt ja hakkasin alguses hooga lugema, sest see on hästi kergesti loetav, ja ühel hetkel avastasin, et tegelikult on siin NII palju asjalikku materjali, et sellest tuleks kokkuvõte teha, et seda tulevikus vahel sirvida. Põhiliselt keskendub raamat sellele, kuidas ära tunda, millised hirmud või lihtsalt kahjulikud hoiakud meie arengut piiravad ning kuidas neist lahti saada – see on kirjutatud hästi ladusalt ja näited on hästi lihtsad ja mõnusad. Ta ei räägi ainult ronimisest, vaid toob näiteid ka selle kohta, kuidas lapsi lugema õpetada või kuidas kõige efektiivsemalt matemaatikat õpetada inimesele, kes sellega pikalt hädas on olnud. Kui sa pole selliste raamatute fänn, on jätkuv sulle megaigav ja sa ei peaks siia vajutama – sest see on väga pikk ja mitte ilmtingimata kõige sidusan postitus, sest ma olen siia suvaliselt raamatust märkmeid teinud. Avaldan selle ainult selle pärast, et äkki kedagi veel huvitab. Loe edasi “Spordipsühholoogia ehk “Vertical Mind” (targa roniraamatu kokkuvõte)”