climbing · konnapoeg

Viisin lapse ronima

Lõpuks ometi sai mu laps bodi, millel ka käised parajad – ja leidsime sellise imeasja mitte mõnest kallist brändipoest, vaid Prismast

Juba ammu rääkisin, et tahaksin lapse uude just lastele mõeldud ronimiskeskusesse (Koala Rocks) viia, aga no siis jäime me kogu perega haigeks ja nii see läks. Sel nädalavahetusel lõpuks jõudsin, kuigi asukoht on täiesti idekas (Kauka 6, kesklinnas). Mõte on iseenesest väga lahe, sest väikelastele ON vaja teistsugust lähenemist. Mitte lihtsalt kergeid radu ja võimalust kõiki värve ronida, vaid ka seda, et kogu see asi oleks mänguline, näeks ilus välja jne. Nii et süsteem on siis selline, et alumisel korrusel on ronimisala, kõige lihtsam neist see, kust saab ülemisele korrusele (sinna saab muidugi lisaks ka trepist). Siin pildil on ukse ees väga vähe nukke, aga nädalavahetusel oli küll nii palju, et isegi minu aastane sai kenasti üles – mitte et ta oleks uksest sisse tahtnud saada, aga seal olid magnetiga nooled, mida sai poltide külge panna, ja vat neile tahtis ta järele ronida.

Teisel korrusel on mänguala. Seal oli nii palju vahvaid asju, et Merru ei saanudki esimesel korral eriti ronida, sest ta nägi kogu seda toredust, ja ei tahtnud sealt enam kuskile minna. Pallimeri, mitu erinevat autot, hunnik erinevaid nukke jne. Täielik hitt oli mänguröster, millel sai kangi vajutada, nii et mängusai välja lendas. Okei, see oli minu jaoks hitt, hea kohe, et mängualal turvavärav ees on, muidu oleks ma suures õhinas lapse ära kaotanud, sest ta ei ole mul treppidega harjunud, nii et tema jaoks oli juba trepist üles-alla käimine väga lõbus.

Ahjaa, alumisel korrusel oli ka kööginurk, korralik mähkimisnurk jne. Ühesõnaga kõik vajalik eluks olemas. Lisaks oli kahe korruse vahel pisikene mängutuba päris pisikestele, kus saab raamatuid vaadata või lasta neil niisama kõhutada või nii. Ma ei oska päris öelda, ma arvan, et minu omal oleks ka kolmekuusena olnud põnevam üleval erinevaid mänguasju vaadata, aga mõnele kindlasti huvitav.

Ehk siis kokkuvõtteks oli päris lahe. Käin kindlasti vähemalt mõned korrad veel, tegelikult tahaks teda ilmselt vähemalt korra nädalas mõnda aega sinna viia, isegi kui see alguses pigem nagu mängutoakülastus on. Iseasi, et ma ideaalis käiks näiteks kolmapäeviti, aga kui nad nädala sees kell kolm avavad ja sel ajal läheb Merru juba oma päevaunne ja siis ma juba ei taha enam sõita tipptunniaegses Tallinnas … Nii et logistiliselt ei tundu nagu idekas, nädalavahetusel tavaliselt nagunii muud plaanid.

Ma tahaksin teada, kuidas see pilt ometi sinna asukohta märgiti – seda enam, et see on ju tehtud ammu enne ronimishalli avamist. Aga pilt on naljakas, nagu mina kivilt alla tulles, nii et jätsin sisse

Lisaks, kui ma nüüd täitsa aus olen … Kontseptsioon on imeline, aga kui mul oleks valikut, siis ma korraldusliku poole pärast läheksin pigem mujale. Ja kui ma ütlen korralduslik pool, siis ma mõtlen eelkõige seda, a) kui kerge/raske on neile raha anda ja b) kui kulukaks see mulle läheb. Esimene punkt siis selles mõttes, et ausalt öeldes veidi nörritab, kui ma ei saa kodulehelt normaalselt ei eesti ega inglise keeles infot kätte. Tänaseks on selle koha pealt seis juba hulga parem (kuigi mitte kaugeltki ideaalne), aga veel kuu pärast avamist oli sellega üsna kehvasti. Pealegi pole seal siiani infot, mida ma elementaarseks pean – näiteks keskmine lastega inimene ei sõida sul trammiga kohale, ta tahab enne tulema hakkamist kodulehelt lugeda, kui kaua ja kus ta parkida saab. Ei pea isegi ise ratast leiutama, vaatasin just, et nii Kivi kui ka Ronimisministeeriumi lehel on küll vastav info olemas. Ja ma tunnen selle klubi omanikku isiklikult, ta on täiesti imeline heasüdamlik tore inimene – kõik sõnad ülivõrdes, ausalt. Aga mul on tunne, et ta alahindab seda, KUI oluline on eestlastele see, et nad info oma emakeeles kenasti kätte saaksid. Eriti praeguses poliitilises olustikus, mulle on kaks erinevat inimest juba öelnud, et nad tahtsid oma lapsega sinna minna, aga siis jätsid kodulehe pärast minemata. Mis on väga kurb, käsi südamel, see omanik pole mingi vatnik, vastupidi – aga praegu mõjub koduleht, kus esikohal on vene keel ja teised keeled on nö lisaks, eestlastele nagu (tõele mittevastavaid stereotüüpe kasutades) punane rätik härjale. Aga ega ma ei tea nende äriplaani, äkki vene klientidest piisabki asja käimashoidmiseks kenasti.

Teine punkt käib nii hinna kui ka muude kulude kohta. 100% pole kindel, sest nagu ma ütlesin, seda infot pole, aga tasuta parkida seal kliendid vist ei saa, nii et mina parkisin tõelise pursui kombel lihtsalt tänavale, kus see maksab 1,5 eurot tund (alati saab ka rohkem maksta ja parkida mõne sammu kaugusel olevasse Solarise parklasse, kus mittešoppajale on see 2 eurot tund). Lisaks siis pilet – lapse saatja(d) piletit ostma ei pea, aga lapse enda pilet on 12 eurot, mis on ikka üsna kirves. Mõrumaks teeb selle pilli see, et ei ole ka varianti osta mingit väärtuskaarti või 10 korra piletit, mis asja natukenegi soodsamaks teeks – või noh, kuidas kellelegi, mõni äkki loeb seda 95eurost kuupiletit soodsaks ja ma olen vaesur lihtsalt. (Loll olen ma nagunii, sest infot selle kohta, kas üldse kuupilet olemas on, otsisin ma saidil keelt vahetades esmalt tükk aega taga. Nüüd tean, et on 95eurone kuupilet ja kui tead, et käid kas ainult nädala sees või ainult nädalavahetustel, saad suisa kõigest 65eurose kuupileti osta. Äkki on siis ka mingi 10 korra pilet ikka, aga ma lihtsalt ei suutnud seda sealt kodulehelt leida? Kaevasin küll enda arust ka venekeelse koduka, kus kõige rohkem infot on, korralikult läbi.)

Võrdluseks siis nii palju, et Kivis ronib alaealine soodusajal üldse 4 euro eest (nädalavahetusel ja õhtuti 7) ning Ronminnis ronivad kuni 13aastased 5 euro eest. Tartus ronivad kuni viieaastased 5 euro eest ja 6-13aastased 6 euro eest. Minu enda kuupilet maksab 40 eurot, nii et nagu eeldaks, et lapse eest, kes vähem seina kulutab ja harvem trennis käib, maksaks vähem, mitte rohkem (haa-haa-haa). No ja hinnast rääkides tuleb muidugi tegelikult sisse ka see, et kui ma viiksin ta endaga tavalisse ronihalli ja tema kõrvalt seal natukenegi liigutaksin, oleksin ma oma raha eest rohkem saanud (ja mulle endale tavalises ronihallis lisakulu ei ole, sest seal on mul nagunii kuutasu makstud).

Ehk siis lapse sinna ronima viimine on rohkem kui kaks korda kallim kui mujal (kolm korda kallim kui Kivis) ja lisaks maksad ka parkimise eest. Kui seal tunnikese veedad, siis 13,5 eurot nagu naksti läinud. Aga samas on päris väikelapsega Kivisse mineku point ka ümmargune null, sest seal ei ole temaga mitte sittagi teha. Praegu on lasteseina peal ka näiteks täiskasvanute rajad (väga head rajad küll, soovitan proovida, üks väga hea ca 6c slab näiteks ja paar negatiivsemat asja ka) ja lastele endile on siis … traavers põhimõtteliselt. Kusjuures veel küllaltki kehvade nukkidega traavers, silmale on ilusad vaadata, aga mitte väikelapsele mõnusad hoida. Ronimisministeeriumis on seis natuke parem, aga sinna ei viiks ma aastast juba selle pärast, et seal on tema jaoks liiga külm (loodetavasti juba aprillis on selle koha pealt muidugi parem lugu). Nii et kui see T1 loodava ronimissaali lastenurk parem saaks, käiksin ma iga kell pigem seal, sest (minu jaoks) parem asukoht, tasuta neli tundi parkimist ja odavam hind. Kui-kui-kui, siiani ei ole väga muljet jäänud, et lastele imeliste võimaluste loomine Mikaeli äriplaani nurgakivi oleks – aga iial ei või teada, ehk ta siiski natuke mõtleb selle peale, et raha ei tohi ometi vanemate taskusse jääda, tuleks see sealt kuidagi välja meelitada. Sest mina vannun küll käsi südamel, et oleks seal lapsega hea käia, oleks mul nagu naksti Kivi asemel hoopis seal kuupilet olemas. Vastupidi muidugi ka, kui Kivi tahaks minusuguseid kliente kinni hoida, siis päriselt lastenurgakese rajamine, mänguasjade lisamine jne oleks selleks väga hea nipp.

Spongebob Squarepants Interview GIF - Find & Share on GIPHY
Loodan, et mõlema Tallinna ronihalli omanikud lugesid seda postitust praegu just selle emotsiooniga

Aga no taas, mõtlen sellele, mis meil praegu siin Tallinnas on, ja siis mõtlen, et Tartus on laste sein selline (ja seda asja juhivad sellised inimesed, nagu postitusest lugeda saab), ja natuke kadedaks ajab:

Oh well, küll tuleb ka meie aeg. Andke aastake veel.

climbing · faith

Ood Tartule

Natuke veel harjutamist ja peseb ise seinu

Ei ole siin jutuks tulnud, aga kuna lapsehoidja oli nagunii puhkusel, käisime titega vanavanematel külas ja ta isa sai kodus vahelduseks normaalset ööund ja isiklikku aega nautida. Sirru jäi nimelt haigeks, nii et mõtlesime, et põgeneme selle eest – aga esimese hooga olid Tartu inimesed ka haiged, nii et ootasime, kuni nemad terveks said. Ja kui ükskord minema hakkasime, olid Tartu inimesed terved, aga lapsel selle aja peale ikkagi nina tatine. Tema esimene PÄRIS nohu, sest isegi siis, kui kõik koroonas olime, oli tal kaks päeva nina tatine. Täna on päev kuus ja siiani kõige koledam päev vist. Ma lootsin siin, et nädalakesega saab kõik mööda, aga ei tundu, et nii lihtsalt pääseme. Aga see-eest oli isa vahepeal terveks saanud ja meile vaatas koju jõudes vastu nii puhas elamine, et pole vist 14 kuud nii puhast kodu näinud. Ei teagi, kas mul on lihtsalt hea mees või oli vaja stripparitega pidutsemise jäljed ära peita (or why not both). Mis kestis muidugi 15 minutit, sest näljane laps sai muuti pihku ja siis suurest rõõmust vehkis sellega koridoris, nii et mees hakkas ohates seinu pesema. 😀

Aga Tartu on ikka … teistsugune. Ja kui ma ütlen teistsugune, siis ma sisimas mõtlen ikka natuke parem. Ma olen rääkinud sellest, kuidas Tallinnas suunda ei näidata, ja olen enda jaoks aru saanud, et Tartus on lihtsalt liikluskultuur üks neist paljudest kohtadest, kus on näha, et inimesed arvestavad üksteisega. Selle teine (minu jaoks pisut tüütu) serv on see, et Tallinnas sa saad aru, kui keegi tahab teed ületada, sest ta ASTUB TEELE. Või vähemalt tee servale. Tartus siiberdab ta häbeliku näoga meetri kaugusel ülekäigurajast ja sa pead mõistatama, kas ta niisama ootab sõpra või on siin taas see loogika, et “tahaks küll üle tee, aga ei taha tüli teha, vaata ise, kas pead kinni”. Kaks korda peatusin nii, et selgus, et inimene tõesti ei tahtnudki teed ületada, ja kaks korda sõitsin mööda, enne kui aru sain, et inimene tahtis vist üle tee. 😁 Paar korda peatusin ikka asja pärast ka.

Aga teine asi, mis mulle tartlaste juures meeldib, on see, et nad on heas mõttes aeglased. Kui teevad midagi, siis läbimõeldult ja korralikult. Mina ei ole selles mõttes tartlane, ma sahmin ja rahmin ning teen seda, mis parajasti pähe tuleb. Kui pihta hakkan projektiga, tekib hüperfookus, kui ADHD-klubi termineid kasutada, nii et võin kolm päeva sama asja kallal rabeleda, aga kui see ära kaob, siis jälle ei suuda kaks nädalat keskenduda. Nii et ütleme nii, et ma oskan väga hinnata seda, et mul on võimalus nende “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” inimeste töö vilju nautida.

Kuna mul muid huvisid ei ole, siis eelkõige räägin ma siin muidugi ronimisest. Ma ei saa öelda, et ma kahetseksin Tallinnasse kolimist, siin on täitsa tore elu, aga minu jaoks on Tartus raudselt Eesti parim ronihall. No näis, mis sellest mais avatavast uuest Ronimisministeeriumist saab, aga hetkel ütlen ma küll, et Ronimistehases on lihtsalt kuidagi kõige mõnusam vibe. Selgelt on näha, et asjade paigutus on põhjalikult läbi mõeldud, seejuures on oma (megaäge) nurgake ka lastele. Mul oli tõsine plaan Merru sinna lastenurka vaatama viia, aga no ei hakka nohust last ju teisi nakatama vedama, nii et taas kord jäi see ära. (Nüüd on muidugi Tallinnas ainult lastele mõeldud ronihall ka, eks ma viin ta mõni päev sinna, kui ta enam tatine ei ole.)

Aga kui peaks hakkama järjest põhjendama, siis … Esiteks on seal isegi minusuguse pühapäevaronija jaoks silmatorkav, et seal on Eesti hallidest kindlasti parim nukivalik. No ei näe lihtsalt nii eriilmelisi nukke teistes Eesti hallides. Teiseks on juba seinaplaan nii hea, et mulle meeldib see rohkem kui Kivi oma (praegusest Ronminnist ei saa muidugi üldse rääkida, seal tehti lihtsalt olemasolevaga seda, mis võimalik, aga ega väga palju teha ei saanud) – erinevaid kaldenurki, väga head koopad (kaks tükki), imeline (elektrooniline) moonboard jne. Muu mant muidugi ka, kõik vajalik soojenduseks ja venitamiseks, lisaks saun. Nn lastetoas saab teed teha, mis ronijale endile pole ilmselt oluline, aga enne lapse haigeks jäämist tahtsin teda niimoodi kaasa võtta, et mina ronin ja mu isa mängib temaga lastetoas – sel juhul oleks lapse saatjale ju idekas see, et ta saab endale ka tassi kohvi teha (ja minule oleks see olnud idekas lahendus, sest pilet peab olema ronijatel, ehk siis mul ja seal aktiivselt lastenurgas ukerdaval titel, saatjad/pealtvaatajad saavad tasuta sisse).

Neljanda panen eraldi, sest see on nii subjektiivne, aga minu meelest on seal alati ka megahuvitavad rajad. Praegu tähendas see küll seda, et ma ei saanud naiste võistlusradadest suurt midagi tehtud, sest ka lihtsamad olid ikka kõik mingi kiiksu või trikiga, aga minu isiklikku saamatust kõrvale jättes on need arengu seisukohast megakasulikud. Pole ime, et tartlastel võistlustel alati hästi läheb. Mittevõistlusradadel läks küll üsna kenasti, eks need olid lihtsamatele inimestele tehtud. Aga üldine vorm on praegu väga ok. Arvestades seda, kui vähe ma trenni teen, oleks patt kurta.

P.S. Minu ainus etteheide on see, et kui ma ütlesin, et fläshisin oma esimese lapsesaamisjärgse V5 (see lilla), ütles Rees, et nad pole jõudnud seda veel downgrade’ida, rajakeerajad olid lihtsalt väsinud selle hindamise ajal. Ma kavatsen ignoreerida seda, et ta ei tee kunagi nalja, ja pimesi uskuda, et ta TEGI nalja. 🤬 Sel ajal, kui mina selle ära tegin, oli seal V5 silt!

climbing

Need tüütud ligitikkujad

Keegi just kirjutas (tglt ma muidugi tean, kes), et nii raske on jõusaalis käia, muudkui tullakse juttu alustama. Well, kallid lugejad … Mina olen see, kes tuleb jõusaalis juttu alustama. 😀 Tegelikult jõusaalis muidugi mitte, seal tehakse tõsist trenni. Aga mul pole isegi natukene häbi kellelegi ronimishallis ligi astuda ja küsida, kas nad ei tahaks üheks päevaks mu sõbrad olla, sest üksi on igav ronida. Eriti kui parajasti mõni projekt käsil on, siis on hulga lõbusam teistega kordamööda proovida ja üksteisele nippe anda. Vahepeal. Mul on Kivis näiteks hetkel selline projekt, et ma arvasin, et ma pean teise jalaga minema, aga siis nägin, kuidas üks tüdruk selle minu esialgse beetaga ära tegi, mis tähendab, et mitte beeta ei olnud halb, vaid mina ise olen nõrk. See ei olnud lõbus. Aga see selleks.

Ma saan ise ka aru, et see on natuke kahtlane, kui mingi võõras tädi sulle külje alla ujub, nii et ma igaks juhuks mainin alati oma meest ja/või last esimese kümne minuti jooksul, seda enam, et üldiselt saavad päeval ronida ainult teised lapsevanemad või noored tudengid. Ma suudaksin elada teadmisega, et mehed arvavad, et ma trennis lantimas käin, aga ma ei taha, et mingid 20aastased lapsukesed tõsimeeli arvaksid, et ma mingi cougar olen, kus siis selle häbi ots. Eelmine kord just tegin terve trenni koos kahe noormehega ja minu meelest oli meil tõesti tore. Täna ajasin ühe (minuga võrreldes) noore Tartu poisiga juttu ja taas oli tore. Ja noh, ma ei taha nüüd iseennast dissida või midagi, aga ütleme nii, et nende 20aastastega ronides ma ei pea kartma, et keegi neist hiljem mulle DMidesse üritaks slaidida, nad naeraksid end ilmselt puruks juba ainuüksi selle mõtte peale.

Nii et tasuta nipp kõigile naissoost trennihaidele – kui muidu on hirm, et mehed ligi ajavad, siis ümbritse end kohe varakult selliste meestega, kelle jaoks sa mis iganes parameetrite tõttu iial midagi homie‘st enamat ei saaks olla. Nemad ise sulle ligi ei aja, aga samas testosteroonilõhn hoiab nende konkurendid eemal.

P.S. Teid kindlasti huvitab, et nüüd, kui ma öösiti magada saan, suudan ma taas ka Kivis nii mõnegi 6c fläshida. Kohe hea tugev tunne oli.

climbing

Ainult trennipostitus

Minu teooria on, et oleks pidanud minema sellele väikesele nukile hoopis vasaku jalaga ja esmalt paremaga kaugemale välja astuma ja siis vasaku üles tooma – iseasi, kas selle lähenemisega suudaks selle underclingi ära hoida. Eks järgmisel nädalal proovime.

Või noh, plaanis oli küll, aga pean ikkagi ütlema teile, et sain nii palju häid mõtlemapanevaid küsimusi seksisõltuvuse kohta. Ei hakka nimeliselt kedagi välja tooma siin (lähete veel uhkeks ära), aga mõned olid ikka VÄGA head. Kuna pean just manuaalselt leibeldama hunnikut (läheb kuidagi liiga kahemõtteliseks ära, kui ütlen ilusas eesti keeles, et pean seoses seksisõltuvusega veidi käsitööd tegema), siis vaatan selle pilguga ka, millistele neist küsimustest annaks nende tekstide põhjal vastata ja millistele mitte.

Aga ilma naljata, pole ammu ühtki trennipostitust teinud. Ma olen nimelt viimasel ajal otsustavalt suisa kaks korda nädalas ronimas käinud, nii et tunnen end kohe teise inimesena. Näiteks on mul projektid! Mis tähendab, et on kohe ka rohkem motivatsiooni kodus lõuatõmbeid ja kerelihaseharjutusi teha. Venitama peaks ka, üks rada seisab konkreetselt jalgade painduvuse taga. See sama punane siin üleval oleks lihtsam, kui puusad rohkem lahti oleks jne.

No ja olgem ausad, kohati on tunne, et kaal ka veidi segab, kuigi ma pole julgenud kaaluda. Ma ei ütle, et ma olen päris vaal, aga mäletate, et ma ütlesin, et oo, esimest korda läksid need rohelised püksid jalga, kauaks seda lõbu ilmselt ei ole. No ütleme nii, et detsembris tuli nisujahu menüüsse tagasi ja täna juba trenni nende pükstega minna ei taha, sest vähe liiga pingul on. 😀

Aga see-eest on tunda, et jõud tuleb tagasi, aeglasemalt küll, kui eeldasin, aga tuleb. Kerelihased ja ülakeha lähevad märgatavalt tugevamaks. Nende videode põhjal ehk ei tundu nii, aga tuletan meelde, et ma filmin ju ainult neid asju, mis päriselt huvitavad on, mitte neid, mille ma esimese korraga ära fläshin. Kivis näiteks oli eile negatiivi all väga tore uus roosade nukkidega rada, mille ma kohe ära fläshisin, aga mõtlesin, et mis ma ikka neid negatiivi all olevate redelite ronimise videosid teen kogu aeg. Selle jutu peale panen ühe ebaõnnestunud redelivideo:

Kuidagi tihti lõpetan ma niimoodi nukralt selili maas

Ahjaa, üks asi, mis mulle silma jääb, on see, et hästi tihti öeldakse, et “tee kas või natukene ja juba tunned end paremini!” Ja ma ei tea, kas kõigil teistel on paremad kehad kui mul, aga mul küll nii ei käi need asjad. Kui ainult natuke teha, hakkab miski valutama, ja on vaja midagi muud veel teha, et ei valutaks. 😀 Kui ma juba hakkan ronimas käima, siis ma PEAN ka venitama, sest muidu tunnen painduvust vajavatel radadel, et mõni lihas hakkab kärisema. Ja praegu näiteks olen kuu aega trenni teinud ja juba tunnen taas, et ma PEAN vähemalt korra päevas alaseljaharjutusi tegema, et selg ei valutaks (sest ronimine on eelkõige ülaselga kaasav, kui ülaselg on pinges, saab pihta alaselg, nii et tuleb veidi lihastasakaalu nimel pingutada). Sellest rääkimata, et ma ei viitsi ju kogu aeg mingitel lihtsatel radadel tiksuda, nii et paratamatult peab siis tegema ka lõuatõmbeid ja kerelihaseharjutusi. Lõuatõmbeid teen hetkel küll ainult ronimispäevadel, et mitte küünarnukkidele liiga suurt koormust panna, aga olen juba jõudnud kolmestelt seeriatelt kuuesteni, nii et areng on märgatav. Kerelihaseid teen rohkem, aga päev enne ronimist proovin mitte midagi peale jooga teha, et lihased võimalikult koostööaltid oleksid ja lõbutseda saaks. Kuigi pool ajast on ikka tunne, et plahvatuslikku jõudu on null, sest no kui sa öösiti ei maga ja mingi puuk pooled so toitainetest endale rabab, siis kust see plahvatuslik jõud ikka tuleb. Aga staatilise jõu puudumise üle hetkel küll kurta ei saa.

climbing

Lodev ja laisk

Oh jah, ma ei mäleta, mitu korda ma olen teile juba öelnud, et nüüd hakkan päriselt uuesti süstemaatiliselt trenni tegema, sada vist. Selles mõttes nagu hakkasin ka, et teen nüüd süstemaatiliselt … à la ülepäeviti kaks lõuatõmmet ja mõned kõhulihaseharjutused. Mis on kena, et vähehaaval taastuda, aga kodus paari seeria kerelihaseharjutuste tegemine on ronimise seisukohast umbes sama nagu sa valmistuksid maratoniks nii, et lähed tööle minnes trepist kontorisse, mitte ei sõida liftiga. Samal ajal teised ronijad (ja jah, kui ma ütlen “teised ronijad”, siis ma mõtlen crème de la crème):

Okei, selliseid harjutusi isegi ei tohi teha enne kui ca kuus kuud pärast sünnitust, aga saate aru küll, minust on selline asi hetkel sama kaugel kui lehm kosmoseagentuurist. No vot, igatahes sel nädalal jõudsin ma taas üle kolme nädala (vist) trenni ja suisa kaks korda! Endal oli lõbus, aga … No vaadake ise:

Ja enne, kui mõni targutaja ütleb, et asi pole kõhulihastes, vaid jalatöös, siis elementaarne, kallis Watson, need jalad tulevad sealt lahti selle pärast, et negatiivi all ei suuda ma neid seinal hoida, sest … Sest mul pole enam kerelihaseid. Üritasin trenni lõpus teha oma lemmik kerelihaseharjutust (ripud kangil ja katsud parema jala suure varbaga kangi esmalt võimalikult kaugelt paremalt, seejärel võimalikult kaugelt vasakult ning seejärel vahetad jalga) – suutsin seda teha mõlema jalaga ühe korra. 🤣Oma teist lemmikharjutust, kus ripud moonboardil ja katsud mõlema jalaga 360 kraadi ulatuses erinevaid nukke (see on parem, sest siis peavad jalad täpsed ka olema), ma isegi ei üritanud. Nüüd pole suutnud isegi kodus lõuatõmbeid teha, sest kõhulihased on nii valusad olnud. Aga hammas sai nii verele, et muust ei mõtlegi, kuigi otse loomulikult on üks sõrm ja üks küünarnukk natuke valusad, sest kes siis normaalse inimese kombel aeglaselt koormust suurendab.

Ehk siis selle postituse mõte oli öelda, et pange tähele, ma hakkan päriselt trenni tegema. Kavatsen tite nelja kuu sünnipäevaks taas vähemalt viis lõuatõmmet liigse pingutuseta ära teha, sest selle pealt saab juba vaikselt end siia-sinna liigutada ka, ilma et asi ülakehajõu taha jääks. Ehk siis te saate kõik taas rohkem trennipostitusi lugeda, kui teile meeldiks (ei ole vaja öelda, et üldse ei meeldi, ma kirjutan ikka, ehk isegi joonistan).

anna kannatust · climbing

Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?

Eestlaste elu – kui tahad normaalselt suurel seinal ronida, pead Soome minema

Teate, kui närvi ajab, kui ärkad hommikul üles ja pudrupott on JÄLLE pesemata? Kedagi sõimata ka ei ole, sest esiteks läks Sirru juba tööle ja teiseks teab ta sama hästi kui mina, et ma olen siin ainus, kes putru sööb ja putru keedab, nii et karta on, et ega ta kõrvu lonti nagunii ei laseks. 😀 Lihtsalt miks ei võiks see naine, keda ma peeglist näen, ÜKS KORD ELUS normaalselt ära koristada enda tagant? Ja teiseks olen ma ühe nädalaga 800 grammi juurde võtnud ja ei jaksa enam seda lisaraskust kaasa vedada. Ma niigi olen oma elu tippkaalus juba ja peaaegu pool rasedust on veel ees. Põhimõtteliselt terve teise trimestri on tulnud 500 grammi nädalas, nii et kui see peaks veel 7 nädalat jätkuma (viimasel trimestril vähemalt aeglustub, eks ole?), siis … Loobun liigutamisest ja olen terve viimase trimestri selilikülili diivanil. Eilne ronimine juba polnud mingi meelakkumine, väga selgelt on tunda, et negatiivid on … negatiivsemad ja üldse on elu raske seal seinal. Megalõbus, aga raske.

Mis toob meid kohe järgmise teema juurde. Üks kommenteerija küsis, kas eestlased võiksid järgmisel olümpial ronimises esindatud olla, ja kuna keegi siiani väga põhjalikult Eesti ronimise hetkeolukorrast kirjutanud ei ole, eks ma siis kirjutan ise. Lühike vastus on EI, ei võiks. Pikem vastus on HELL NO. Olümpiale saamine ei käi nii, et mingid onud igas riigis tulevad kokku ja arutavad, et äkki saadaks Mardi, Mart on tore poiss – sinna saamiseks tuleb kvalifitseeruda, st kui Mart ei suuda rahvusvahelistele normidele vastata, siis ta sinna ei saa. Kuidas suurendada tõenäosust, et meie hulgast kasvab mõni Mart või Marta, kes neile normidele vastab? Teoreetiliselt on parimate tingimuste loomine imelihtne — korralikud treeningvõimalused, organiseeritud koondis (st koondise trennid, koondise treenerid, arstid, süstemaatiline toetus jne), head treeningvõimalused ka lastele, head rajakeerajad jne. Kõik need asjad on olemas (vähemalt mingil määral) … Lätis ja Soomes. Meil on ainult suured lubadused enne järjekordseid olümpiakomitee presidendi valimisi, ja sellega asjad ka piirduvad. St jah, meil on olemas laste trennid, aga Soomes ja Lätis on näiteks noortekoondised, kellega aktiivselt tegeletakse. Meil on treenereid, kes on hingega asja kallal, aga nad kõik teevad seda hobi korras ja suuresti heategevusena, mis tähendab, et ikka juhtub, et oma elu tuleb vahele ja jääb selliste asjade jaoks vähem aega. Kuna ala pole nii populaarne kui mainitud riikides, võib ka uute treenerite leidmine väga keeruline olla. Noortekoondise treenimine (meie täiskasvanud võistlejad treenivad kõik end ise) eeldaks mitte ainult võimekaid noori, keda treenida, vaid ka rahalisi vahendeid nende treenerite normaalselt tasustamiseks ja ühel hetkel paratamatult ka rahalisi vahendeid elukutseliste sportlaste toetamiseks.

Ütlen kohe alguses ära, et boulderdamises on meil väga head rajakeerajad nii Tartus kui ka Tallinnas, aga sinna jõuame hiljem tagasi. Samuti ütlen ära, et see postitus ei ole mõeldud vingumiseks – vastupidi, ainuüksi sel ajal, kui mina innuka hobiharrastajana olen alaga tegelenud, on treeningvõimalused läinud KORDADES paremaks. Me näeme iga päev, kuidas see ala Eestis areneb ja populaarsust kogub ning sellega koos paranevad ka treeningvõimalused, sest raha tuleb rohkem peale. Lihtsalt täiesti realistlikult võib öelda, et hetkel on meil boulderdamises hobiharrastajatele juba väga head võimalused, aga see, et me saaksime hakata treenima noori, kes võiksid meid maailmas esindada, on veel aastate kaugusel. Hetkel on olukord siiski selline, et meie parimad ronivad samal tasemel kui Saksamaa hobiharrastajad, sest seal on traditsioon lihtsalt nii palju pikem ja ala nii palju populaarsem (loe: paremini rahastatud). (Mina? Ma ei tea, kas minu kohta Saksamaal isegi “hobiharrastaja” öeldaks, ilmselt öeldaks, et “see käib siin vahepeal seina ääres šokolaadi söömas” vms.)

Aga vaatame valdkondade kaupa. Olümpial olid seekord koondaladena koos kiirusronimine, boulderdamine ja raskusronimine. 2024 Pariisis on kiirusronimine eraldi ning boulderdamine ja raskusronimine ühe mütsi all. 2028 peaksid kõik need distsipliinid eraldi olema. Nii et mis seis Eestis nendega siis on?

Märkus: teeme sellise avaliku foorumi stiilis, et kui ma olen millestki TÄIESTI valesti aru saanud või kui lihtsalt oskate midagi lisada, siis lisage julgelt. Ja kui see tundub piisavalt tähtis, siis täiendan/muudan ka postitust.

Loe edasi “Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?”
climbing

Olin siin Kivis

Nagu ronijad ilmselt juba kuulnud on, avati esmaspäeval uus boulderkeskus — suisa Baltikumi suurim ja puha. Nii et loomulikult käisime meiegi kaemas, kuigi tegelikult on mul plaanis sel aastal rohkem suurele seinale (ja lõputööle!) keskenduda. Mis ma oskan öelda? Kaua tehtud, kaunikene? Ilus on ta küll. Suur ka, pildilt pole näha, aga lisaks on seal ka eraldi lastesein ja system wall. No ja eraldi ala venitamiseks ja jõutreeninguks + erinevad hangboard’id.

Ma mäletan, et Shingo (üks omanikest ja rajakeerajatest) kunagi ütles, et tal on oma kontseptsioon selle jaoks, millised need seinad lõpuks välja nägema peaksid. Ma ei tea, kas see on osa sellest kontseptsioonist ja parem feng shui või lihtsalt kvaliteedi kvantiteedist olulisemaks pidamine, aga minu esimene emotsioon oli, et selles hallis on üllatavalt palju vaba ruumi. Tartu ronihallis on seinapinda vähem kui siin, aga parajasti on seal üleval ca 135 rada — ma ei tea, palju siin on, aga kindlasti tunduvalt vähem. Huvitav näha, kas piisavalt tegemist neile, kes neli korda nädalas ainult boulderdamisega tegelevad, või tuleb igatahes hakata Ronminniga kombineerima — mis nii kaua, kui raha on, on muidugi alati hea mõte, sest isikliku arengu seisukohast on kasulik mitte liiga ühekülgseks muutuda.

Eraldi olgu öeldud, et need rajad olid väga head. Jah, mina graviteerusin kohe oma lemmikute juurde ja hakkasin lõuatõmmetega üles ragistama, aga tegelikult on seal väga paljud rajad üsna tehnilised. St ainult pikk või tugev olemisest enamasti ei piisa. Ja teisipidi ka, mul ei tekkinud seal tunnet, et midagi pikkuse taha jääks, kui hakkama ei saanud, siis pigem selle pärast, et lihtsalt olen saamatu.

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et nad võtavad pandeemiat tõsiselt. Ronima saab hetkel ainult eelregistreerimisega, et oleks tagatud, et ruumi täituvus pole üle 25%. Ronida tohib ainult maskiga, mis oli alguses omaette väljakutse. Teises trennis oli juba lihtsam, aga esimene kord võttis ikka suht õhku ahmima. Ma saan aru, et “välismaal saavad kõik maskiga ronitud”, mul on Instagram olemas, nii et eks ma saan ikka ka, lihtsalt maskiga trenni teha ON raskem kui ilma. Ma tõesti väga loodan, et varsti saavad kõik soovijad vaktsineeritud ja elu jälle rahulikumaks. Sest no tegelikult saan ma aru, et need piirangud on hetkel väga vajalikud, üks tuttav näiteks oli just aasta jooksul teist korda koroonas (nii palju siis sellest, et läbipõdemine teid nüüd igavesti kannab, kuigi tal oli teine raund tunduvalt kergem).

Ahjaa, lastega külastajatele on see eriti sobiv koht, sest kui ma Instagrammist õigesti aru sain, on ainuüksi lastele 100 ruutu seinapinda. Suht ulme. Nii et võtke oma algajad ja lapsed näpu otsa ning viige radu testima, Kivi Climbing on ametlik nimi ja tegemist jätkub kindlasti kõigile.

P.S. Lõpuks ometi müüb keegi Eestis Tenayasid ja ma ei pea enam välismaalt susse tellima. Nii et kui keegi teine on veel minu paadis, siis selle nädala lõpuni on Kivis kõik Tenayad (st nii ronimissussid kui ka approachid) 25% odavamad.

climbing

Lõunamaine ronireis

See oli selles Tasku kohvikus, Cookbook äkki vms

Meil on juba ammu kombeks jaanuari lõpus või veebruari alguses teha üks väike ronitripp kuskile soojemasse kohta, nii et ega seegi aasta erand ei ole. Pandeemia pandeemiaks, kõlbab presidendil Alpides käia, kõlbab ka minul lõuna poole ronima minna! Aga kuna me oleme siiski vastutustundlikud inimesed, siis sel aastal planeerisime reisi teatavate mööndustega, seda enam, et mitmed meie tavalistest talvistest sihtkohtadest on hetkel siiski kas turistidele täiesti suletud või karmide reeglitega. Õnneks tõesti on nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Nii et hiljuti pakkisin ma oma kotid, istusin autosse ja asusin lõuna poole teele. Ei võtnud enne hoogu mahagi, kui Tartu silt paistis*. Mõnes mõttes oli natuke luksuslikum reis kui tavaliselt, ööbisin hotellis EMME, kolm korda päevas küsiti, kas mul on ikka kõht täis ja kas ma tahaksin ehk veel midagi (vastusteks on jah ja jah … mmm, kaneelisaiad). Soe oli ka, Tallinnast vähemalt kaks kraadi kindlasti soojem. No ja kui vanemate juures ei viitsi sauna kütta, siis uues Ronminnis on see ometi niigi soe. Või mis saun, Ronminn ise on ka soe — kui oled harjunud Tallinna kõleda halliga, siis see, et järsku kannatab ka lühikeste käistega trenni teha, on väga meeldiv üllatus. Uue halli avamise puhul oli ka ronimisfestival (kestab tegelikult selle nädala lõpuni, minge ka), mis tähendas, et kui paned oma ronitud rajad internetis kirja, võid loosiauhindu võita. Mulle auhinnad väga meeldivad, eriti need, kus ei pea ilmtingimata teistest parem olema! Nii et loomulikult käisin ma iga päev seal ja üritasin ikka midagi kirja saada.

Mõtlesin välja pildil paistva beeta jupatslusest hoolimata üles saamiseks, aga toppi ikka ei saanud 😦

Ehk siis jah, nagu oskasite ilmselt arvata, reisisin Tartusse, sest siin avati uus ronihall. Oli siin vaidlust, kas ta on siis Baltikumi suurim või mitte, ja sain teada, et Leedus on küll üks, mis on tiba suurem, aga see pole tehniliselt ainult boulderhall. Nii et ma ei valetanud, praegu veel on see tõesti Baltikumi Biggest and Baddest (nagu Bad Bitch, eks ole, mitte nagu halb). Ja see tõesti on NII mõnusalt suur, et siin on igale tasemele midagi. Minul oli seal nädalaks ajaks tegemist, nii et kogu aeg proovid midagi uut. Kohe uksest sisse astudes on paremat kätt nö lastesein, kus lapsed ja algajad natuke lihtsamaid asju saavad proovida. Vasakut kätt on traditsiooniline Moonboard. Ei, valetan, see pole traditsiooniline, sest see on igati moodne ja arukas — valid ekraanilt raja, mida tahad ronida, ja LED-lambid näitavad, milliseid nukke võtta. Nagu täiesti ulme. Lisaks on siis hulk erineva kaldega seinu, positiivsest kaldest kuni väga negatiivse koopani välja. Mul paar tuttavat kurtsid, et raskemad rajad kui Tallinnas, aga minu tase tundus küll enamvähem sama.

Selles mõttes oli ronimisfestival üsna heaks indikaatoriks, et seal ei saanud punkte mitte raja ametliku raskuse järgi, vaid reaalse raskuse järgi – ehk siis mida vähem inimesi mingi raja ära on roninud, seda rohkem punkte see annab. Nii et seal kollaste pükstega pildil olin mina imelik, sest ma sain teise katsega tehtud taustal oleva sinise V4, aga mitte ühtki v3, samas kui internetist on näha, et teised ronisid neid V3 radu hulga rohkem ja V4 oli siiski nende jaoks raskem. Ehk siis hindamissüsteem igati kooskõlas inimeste reaalsete võimetega. Aga näiteks selles koopas, mis siit videost näha, ronisid pea kõik (sh mina) ära V3 rajad, aga seda lillat V2 rada, mille pealt minagi praegu kukun, roniti vähem. Ehk ei pea oleme Einstein, et järeldada, et ka objektiivselt oli see V2 raskem kui need V3 rajad. Mis ei tähenda sugugi, et rajad oleks halvasti keeratud, rajakeeramine lihtsalt ongi subjektiivne, eelkõige tahtsin sellega rõhutada seda, et kui sulle on mõni V2 raske, ei tähenda see, et sa peaksid V3 või isegi V4 proovimata jätma. Isegi kui sa neid ära ei roni, võid sealt ikka palju õppida.

Kui seda luges mõni Tartu elanik, kes tahaks elus esimest korda ronimist proovida, siis olete õnnega koos, sest ma viisin sinna muidugi ka hulga sõpru-sugulasi, kes teadsid ronimisest varem ainult minu suu läbi. Nii et panen rahva hüvanguks siia kirja, kuidas esmakordsete katsetajate kogemus oli.

Ronja ronib

Kahel algklassilapsel oli lõbus, ukerdasid ja naersid, aga ma pean ütlema, et neil tuli vähemalt pool rõõmust ringijooksmisest. Mina ei tea, kuidas selles vanuses lapsi motiveeritakse. Väiksematele me paneme nukkide peale mänguasjad ja nad lähevad neid ära tooma, seitsmestele peaks vist juba huulepulga panema või midagi? Igatahes nad nautisid seda, aga lapsed lõbutsevad ikkagi teisiti kui täiskasvanud. Näiteks värviradadest ei olnud nad otseselt huvitatud. Või siis ehk tahtsid enne natuke kindlamat tunnet kätte saada, sest kui me ühel hetkel algajate seinalt** edasi liikusime, siis pildil olev punane V1 meeldis neile väga. Aplaus Priidule, kes selle keeras, sest see on üldse tore rada, meeldis mitte ainult lastele, vaid ka emale (ja mulle, aga ma ju lubasin, et ükskord elus kaks lõiku räägin muust peale iseenda).

Empsil (naljakas nii öelda endavanuse kohta) oli ka värviradadel hulga lõbusam, aga tal on ronimiseks ka üsna head eeldused. Esiteks on ta üsna heas füüsilises vormis ja teiseks on tal ronimiseks väga sobiv analüütiline mõtlemine. Üks neist, kes kindlasti areneks ronimises väga kiiresti, kahju kohe, et ta südame juba rannatennisele ära lubanud on. Ilus on lihtsalt vaadata, kui inimene on esimest korda trennis, aga on KOHE võimeline ise enda vigu analüüsima ja mõtlema, mida teisiti saaks teha. Ma ei taha nüüd siin sugude põhjal stereotüpiseerida (ütleb ta ja hakkab just seda tegema), aga kui tugev mees esimeses trennis alla kukub, siis ta üldiselt ei mõtle, vaid jookseb veel kolm korda peaga vastu seina, et vaadata, kas saab ehk kuidagi toore jõuga üles (ja tihti saabki). Need, kel jõudu nii palju raisata ei ole, võtavad hetke mõtlemiseks ja üritavad arukamalt toppi jõuda. Selles mõttes oli vähemalt minu meelest väga õnnestunud trenn, et oli väga palju radu, mida ta otsekohe tehtud ei saanud, aga kus ta iga katsega kaugemale jõudis. Mitme puhul suisa toppigi, aga ronimise võlu ei seisne ju selles, et “jess, ma jõudsin tippu”, vaid selles, et “jess, ma alguses ei osanud/jaksanud/julgenud/taibanud, aga siis mõtlesin välja, kuidas paremini teha”. Kui poleks alguses raske, poleks ka seda eneseületusetunnet. Igatahes tundub, et tennis on hea stardipunkt, sest erinevalt mu järgmisest külalisest ei tulnud TEMA mulle järgmisel päeval kurtma, et kõik valutab. 😀

Nimelt viisin ma ronima ka ühe meessoost sõbra, kes käib küll jõusaalis, aga muidu funktsionaalselt väga palju oma keha ei kasuta, istub eelkõige arvuti taga. Ei saa öelda, et ta nüüd megahalvas vormis oleks, aga jõusaal lihtsalt ei anna sulle kunagi sellist oma keha liigutamiseks vajalikku jõudu nagu mis tahes asi, kus sa päriselt seda keha kasutad. Nii et see sõber kirjutas mulle juba õhtul teki alt, et öelda, et imelikud kohad valutavad, nii et ma võiks hommikul kontrollida, kas ta ikka on elus. Mis tuletab meelde, et ega ma seda tegelikult ei teinud … Oodake, ma käin korra ära.

Jah, tagasi, kõik on hästi. Teine koht, kus naistel on üldiselt eelis, on painduvus. Ja ma ei räägi siin ainult jalgadest, näiteks on üks Reeda tehtud valge V1 (ma ei tea, kes selle ühe peale greidis, sest no ei ole see V1 ja esialgne 2 passis sinna hulga rohkem), mida Katu alustas nagu nalja, aga see noormees ei suutnud seal algasenditki võtta, sest ta sai küll mõlemad jalad paika, aga ei suutnud siis puusi piisavalt seina lähedal hoida, et vasakut kätt ka käenukile viia. Naistel kipuvad lahtisemad puusad olema, saab need kenasti vastu seina suruda. Samas kui meestel on tavaliselt muidugi parem siruulatus ja rohkem toorest jõudu. Aga tundub, et poisil võttis hamba verele, sest ta kirjutas mulle hiljem, et ta arvab, et “selle rohelise” peal tuleb lihtsalt parem jalg paremini paika saada ja siis saab edasi küll.

Kas teil tekib siinseid pilte/videosid vaadates vaikselt küsimus, et ei tea, kas ta ÜLDSE kunagi midagi ära ronib?

Nii et minge ja proovige, äkki erinevalt minust saate ka mõne video, kus te EI KUKU näoli maha. Ma tegelikult isegi “oma” algajatest sain selliseid, aga neid tundub kuidagi kohatu jagada, peate mu sõnu uskuma. Igatahes on seal valikut küllaga ja inimesed on sõbralikud, nii et soovitan soojalt. Ainult arvestage sellega, et pilet tuleb internetist osta ja siis saab hiljem telefoniga ukse lahti teha.

* Kui sa oled politseinik, siis tegelikult järgisin ma kõiki piirkiirusega seotud reegleid väga kuulekalt. Või mis järgisin, ma polnud ise rooliski! Autogi polnud minu oma! Ma ei raatsinud talverehve osta, nii et see ootab garaažis kevadet.

** Algajate sein on minu meelest selles mõttes eksitav, et paar sealset rada on algajatele ikka VÄGA rasked. Ühte oranži V2 rada ma ei saanudki tehtud. Okei, siin randmevigastus ka ei lasknud suruda nii palju, kui oleks vaja olnud, aga see oli lühematele ikka raske ka. Üks teine V2 oli selline, kus vahepeal ripud käte otsas ja liigutad end kuskile, mis on selle raskusastme kohta muidu normaalne, aga ma ei paneks seda algajate seinale. Nii et kui lähete proovima ja isegi algajate sein raske tundub, siis ärge heituge, vaid minge ja otsige lihtsalt mujalt roheliste siltidega algavaid radu ja võite väga meeldivalt üllatuda.

climbing

Kuidas ma staaride tehtud trennikava proovisin …

… ja avastasin, et ma nõrk olen.

Mul on siin viimasel ajal olnud selline tunne, et ma käin trennis kuidagi … sihitult. No et lähen ja teen ja olen, aga kui nädalavahetustel on veel asjalikum, siis nädala sees jääb ikka väga nõrgaks just see vaimne pool – ronin ainult neid asju, mis mulle lõbusad on, aga ei viitsi mässata eriti. Varem olen ma enda tehtud kavade järgi treeninud, aga hetkel ei viitsi nagu sellega ka tegeleda. Nii et kui nägin, et minu suur lemmik Alex Puccio müüb jõulude puhul treeningkava, siis ma muidugi kohe ostsin selle. Alex nimelt on see naine:

Nii et noh, kedagi ei üllata, et tema peamine tugevus on tugevus, aga see treeningplaan oli ausalt öeldes ikka üsna … omapärane. Tahaks öelda, et tundus põlve otsas nikerdatud, aga samas tundus ka ülejala tehtud, aga kas sa füüsiliselt saad teha üle jala, kui see on juba põlve otsas? Igatahes oli seal NII palju juba valesti. Esiteks see, et on kaks erinevat plaani, esimene katab V1 kuni V5 ning teine on V6 ja üles. See juba on minu jaoks ohumärk, sest “V1 kuni V5” hõlmab umbes 90 protsenti kõigist Eesti ronijatest ning need skaala erinevad otsad on ikka NII erinevad, et ma ei saa aru, kuidas nad üldse peaksid sama kava järgi treenima. Aga kuna mina olen kenasti seal skaala keskel, mõtlesin, et mulle võiks see istuda küll. Nii et tutvustan teile kohe oma esimest trenni.

Soojendus. Soojendus oli üsna okei, kuigi ma pidin sinna juurde tegema randmesoojendusi jms, aga eks see olegi subjektiivne. Igatahes ca 30 minutit ja see on see üks asi, mille üle ma üldse ei kurda. Pange tähele, soojendus oli SAMM 1. See võttis nii kaua selle pärast, et selle viimane osa oli progresseeruvalt lihtsate radade ronimine, nii et me tegime kolm korda V0, kolm korda V1 ja kolm korda V2.

Sõrmelaud. Seejärel pidi rippuma hangboard’il ja siin ma juba kurdan. Nimelt oli siin küll kirjas, et kui teed ka sooja sõrmelaual, siis on igas seerias kolm kordust, aga polnud poole sõnagagi kirjas, kui mitu kordust selles päris sõrmetrennis on. Ma siis lähtusin loogikast, et ilmselt sama palju. Igatahes tuli seal teha 2 seeriat avatud haardega, 4 seeriat poolavatud haardega ja 4 täishaardega (see on see, kus pöial on sõrmeotstele surutud, inglise keeles full crimp, vt pilti). Oli isegi eraldi tutvustav video ja puha. MITTE KORDAGI ei mainitud, et kui sa oled tõesti V1 ronija, siis sa EI TOHI täishaaret teha – ja tegelikult esimesed pool aastat pole üldse soovitatav sõrmelauda kasutada, peaks ootama, kuni sõrmed on juba adapteerunud. Teine probleem oli siin see, et ühel lehel olid ühed numbrid ja teisel lehel need 2, 4 ja 4, nii et mine võta kinni, kummad numbrid õiged on. Seda, mitmenda sammuga meil siin tegu on, kirjas ei olnud. Igatahes me tegime siin kõike poole vähem, sest ma nägin ette juba, et muidu on meie trenn sellega läbi ka.

Projektimine. Siis pidi projektima. St valid kaheksa probleemi, mida sa ei suuda esimese korraga ära ronida. Oli suisa öeldud, kuidas neid valida, et mõni peaks olema selline, millega sa kuu aega pusid, ja mõni võiks olla selline, mille võiks ühe sessiooniga ära teha jne. Mida aga ei öeldud, oli see, kui kaua iga projekti peal aega peaks veetma. Minu oma eeldus oli, et kuna üle tunni sa ometi projektimise peale ei taha panna, siis ütleme viis minutit probleemi peal (iga probleemi vahel pidi olema kolm minutit puhkust ka), nii et otsustasime ise, et teeme viis katset per rada. Mitte eriti üllatuslikult võtab viis katset muidugi tunduvalt rohkem kui viis minutit, sest vahepeal ju puhkad ka, aga no see oli igatahes VÄGA lõbus ja huvitav ja kasulik, selles mõttes ei kurda. Ainult et selle nalja lõpuks olime me mõlemad juba omadega täiesti läbi ja ees oli veel …

Radade proovimine. Ehk siis see oli see koht, kus sa võtad 15 rada, mis on ca 80% sinu max tasemest, ja üritad neid ära ronida. Kui esimese korraga ei roni, võid igal rajal kuni kolm katset kulutada. Ma tahaks öelda, et kui sa hakkad rampväsinuna tegema radu, mis on 80% max tasemest, siis sa üldiselt EI roni neid ära, nii et sellest saab ka projektimine. Aga noh, siin olen lihtsalt mina nõrk. Siin oli järsku jälle sammu number, see oli samm 3. Ju siis HB oli 2.1 ja projektimine 2.2 või midagi, kummaline matemaatika igatahes. Hakka või arvama, et inimesed, kes neid asju kokku panid, viskasid asju suvaliselt hunnikusse ja tegelikult ei mõelnud eriti.

Igatahes selgus umbes poole peal, et kell on juba 12, nii et viimased viis rada valisin teadlikult juba V1, et ükskord koju ära saaks. Ehk siis me alustasime kell 9 ja selleks hetkeks olime me juba järjest lasknud KOLM tundi. Ja meil jäi trenn pooleli, sest teoorias oleks pidanud veel ees ootama …

Jõutrenn. See hõlmas parajat hunnikut kerelihaseharjutusi ja hulka lõuatõmbeid. Viimane on minu jaoks eriti kahtlane, sest järgmine päev oleks ka pidanud ronimispäev olema — ja järgmise päeva kavas lõuatõmbeid ei ole. Minu loogika ütleb küll, et kui sa kaks päeva järjest ronid, oleks loogiline teha lõuatõmbeid teise päeva õhtul, ei v? Nii ei oleks lihased teisel päeval NII väsinud ja kolmandal päeval poleks enam oluline, sest siis saavad nagunii puhata. Tahaks teada, mis loogikaga need esimesele päevale pandi.

Seda tahaks ka teada, et kui meil on nüüd olnud trenn, kus on olnud korraga nii eraldi sõrmetrenn kui ka negatiivi all projektimine, siis miks ei ole seal lõpus selgitust, et pärast sellist trenni tuleb KINDLASTI käsivarred ja õlavarred korralikult läbi venitada. Seda enam, et statistika huvides võin öelda, et koos endaga tean kolme inimest, kes parajasti seda kava proovivad, kõigil kolmel on varem küünarnukiprobleeme olnud. Kust need küünarnukiprobleemid varem on tulnud? Sellest, et ronijad ei viitsi oma käte eest hoolitseda, ainult retsivad neid.

Aga no kõige olulisem on see, et oleks ma TERVE trenni korralikult ära teinud, oleks selle peale kulunud ca neli tundi. Olin laisk, nii et läks kõigest kolm. Ja ma ei uimerdanud, küsisin ühelt teiselt sama kava järgi treenivalt tuttavalt, ta ütles, et tal kulus ka umbes nii palju. Kava näeb ette, et ronimine + jõutrenn neli korda nädalas ning kaks korda nädalas ainult jõutrenn. Kas teistel täiskasvanud inimestel on tõsiselt aega, et neli korda nädalas neljatunniseid trenne teha? Nagu kuidas??? Või see ongi eelkõige õpilastele suunatud? Ma kavatsen küll täitsa ausalt siit küll juppe üle võtta, aga iga kord kõik need numbrid umbes kahega jagada. 😀 Rääkimata sellest, et korra nädalas tahaks ju ülaltjulgestuses ka ronida, nagu normaalne inimene.

climbing · prantsuse keel

Keelest rääkisime me

Eile oli kuu viimane päev, mis teatavasti tähendab, et tuleb Sport-ID raha laiaks lüüa. Jajah, Stebby on see tegelikult nüüd, aga Statoil on mul ikka vahel Statoil, ma olen vana inimene, ei jää külge need uued asjad nii kiiresti. Tavaliselt lahendan ma selle mure nii, et kannan kogu ülejäänud spordikompensatsiooni Ronminni (need kuus kuud kehtivad väärtuskaardid, noh), aga ma olin eile nii solvunud, et mõtlesin, et SENTIGI ei anna ma neile enam, kui nad oma ärihuvid nii avalikult Eesti ronimisest ettepoole panevad. Ja meie spordikompensatsioon on õnneks väga korralik, selle koha pealt ei saa üldse kurta. Minu isikliku rahakoti õnneks oli mul tšekk ka ühelt teiselt seinalt, kus ma käin, nii et pool kompensatsioonist sain sealt kaetud, ning lisaks saan kohe varsti nüüd proovida üht uut massööri. See kulub ära küll, polegi ammu käinud jälle.

No ja täna siis selgus, et Ronmin selles ühes isikus võtab patendiametist avalduse tagasi ja isegi bännist loobus, nii et hakka või arvama, et soomlased on toredamad inimesed kui eestlased. Õige eestlane oleks 20 aastat viha pidanud. Ma siiani ei räägi ühe naisega, kelle peale ma rohkem kui 10 aasta eest solvusin, sest tema mees läks minu tollase mehega tülli ja siis see naine ei tahtnud minuga lõunale minna, kuigi mina polnud kogu tolle tüliga kuidagi seotud. Isegi tere ei ütle, noogutan ainult kala näoga, kui linnas nägema satun. Ta naeratas viimati. Kes ta on omast arust, et mulle naeratama tuleb??? (Kusjuures ta on selle mehega siiani koos, kasvatavad jõnglasi ja puha, nii et õige valiku tegi vist mehe poole hoidmisega.) Aga mul on VÄGA hea meel, et teised inimesed paremad on ning ronijad saavad lihtsalt kõik koos edasi ronijad olla, ilma et keegi peaks pooli valima.

Vabandust, ma läksin närvi ära. Keelepostitus pidi see ju olema. Ma nimelt olen täiesti kogemata prantsuse keelt õppinud. See mäng, mille ma varsti maha jätan*, eks ole. Seal on grupichat. Meeskonna (alliantsi!) grupichat, kus teoreetiliselt on ühine keel inglise keel, aga kuna seal on ka sisseehitatud automaattõlke võimalus, siis paljud väsinuna või keelekaaslastega rääkides kasutavad oma keelt. Nii et olen saanud end erilise erudiidina tunda, sest üldiselt käib sealt lisaks inglise keelele läbi veel hispaania, itaalia, prantsuse ja vene keel ning neist kõigist saan ma sel lihtsakoelisel tasemel ka tõlkenupule vajutamata aru. Aga sellest hoolimata olen õppinud mõned väljendid, mida ma kas varem ei teadnud või pole selles kontekstis näinud.

No näiteks sõna péripétie — ma teadsin, et see on olemas ja tähendab põhimõtteliselt seiklust või ootamatut süžeepööret (pea alati paremuse poole), aga ma pole mitte iial näinud, et seda kasutataks väljaspool kirjandusanalüüsi. Tavaliselt öeldakse lihtsalt aventure, mis seal peenutseda. Aga noor daam Quebeckist kasutas seda ühe natuke rahutu inimese iseloomustamiseks, öeldes, et temaga kaasnevad alati péripéties. No ja selle noormehe süžeepöörded nüüd paremuse poole küll ei ole, ta on selline muredest vaevatud teismeline. Nii et ma siin nüüd mõtlen, kas see on selline ühe inimese imelik keel või mingi suurem asi.

Teine väljend, mis oli minu jaoks täiesti uus, on être chaud pour qqch, mis tähendab põhimõtteliselt lihtsalt, et on tuju midagi teha. Mis on selles mõttes huvitav, et inglise keele sarnane having hots for smth kannab eneses ju tunduvalt suuremal määral entusiasmi. No ja selles mõttes ka, et kõnekeeles on chaud tavaliselt pigem karm või raske, sõltuvalt kontekstist. Kodutööst rääkides tähendab c’est chaud, et see on keeruline, autoõnnetusest rääkides, et ikka karm värk. No meie Lihula sündmuste kohta ütleksid nad raudselt, et c’est chaud, aga nüüd oskame ka öelda, et Mikk était chaud pour une petite tuerie. Ärge öelge, et te siit blogist iial midagi eluks vajalikku ei saa!

Jagasin seda kõike ka prantsuse keelt õppiva sõbrannaga. Ta õpetas mulle selle peale vastu venekeelse väljendi njuhat klei, mis minu jaoks oli tõesti TÄIESTI uus. Kumbagi sõna ei teadnud varem. Nii et huvi pärast ei ütlegi siin, mis see tähendab, vaid küsin oma lugejate käest, et kallid sõbrad, kas teie saate sellest väljendist guugeldamata aru? Minu sisetunne ütleb, et kui Kaur ei tea, siis Tom teab igatahes, aga no testime. 😀

* Oktoobris vajasin midagi, mis tähelepanu endale võtaks, aga mõtlemist ei eeldaks, aga nüüd tunnen, et ei ole vaja teist enam, nagu kark jalus. Tahaks juba päris asjadega tegeleda.

P.S. Kui te pole veel lugenud, siis “Välisministeerium pisaraid ei usu” on megahea artiklisari. Minu lemmik oli see, annab väikese ülevaate praegustest oludest.

P.P.S. Kuna me juba keeleteemadel räägime, siis ma ei saa ütlemata jätta, et minu meelest on ülinaljakas, et uue ronimishalli nimeks saab KIVI, kuigi kaks asutajaliiget kolmest mitte ainult ei eelista plastikut, vaid väldivad igal võimalusel väljas ronimist. 😀