Kas asi on selles, et ma olen vana?

Raske on elu. Nagu. Ma ei ole rahul. Olen siin teinud igasuguseid harjutusi oma talumusläve nihutamiseks, et õlgu ja küünarnukke jne tugevdada ning nii kaua, kui ma teen rahulikult ülepäeviti trenni on kõik okei. Kui teen veidi rahulikumalt, saab isegi nii teha, et vahel kaks päeva järjest, enamasti ülepäeviti. Aga kogu aeg on see, et ma TEAN, et nii kui ma natukenegi karmimalt teen midagi, on õlad valusad, küünarnukid valusad vms. Näiteks lõuatõmbeid ma enam eriti ei tee just selle pärast, et tundus nagu aus vahetus – kui ma nendega õlgu ei väsita, saan selle võrra ronides rohkem rahmeldada ja tunnen, et läheb rohkem asja ette, st tugevdan neid just nii, nagu mul päriselt ronides vaja on.

No ja kuna praegu on kiire aeg, siis mõtlesin, et okei, karmimast trennist taastub kauem, aga hetkel nagunii nii palju aega ei ole, teeks siis nii, et vähe karmim trenn (st sama pikk, kui tavaliselt, aga punnitan raskemaid radu ja mugavustsoonist välja jne). Nüüd on teise päeva õhtu, ikka veel küünarnukid tundlikud. Ja kui ma ütlen, et “teen raskemaid radu”, siis ma tegelikult ei mõtle, et ma METSIKULT rassiksin, enda arust on mul see trenn ainult ehk 20-30% raskem kui tavaliselt (seda on keeruline täpselt hinnata, nukid on veidi väiksemad, asendid veidi ebameeldivamad, füüsilist jõudu polegi otseselt nii palju rohkem vaja, kuigi eks ma iga kord teen lõpetuseks veits negatiivi all ka midagi). Et nagu what gives? Kas ma ei tee piisavalt sooja?

Tunnistan ausalt, et viimati tõesti nii juhtus, et ma “soojenduseks” tegin saalitraaversi, st seda, et üritad maha astumata saalile traaverdades ringi peale teha – sest ma üllatasin iseend sellega, et sain üle sellest kohast, kus ma enamasti kukun, nii et pidin ju edasi punnitama. Aga ma ei saa normaalselt trenni teha, sest lihasvaluga ma lähen küll kohale, sest no mis seal ikka, aga valusa küünarnuki või sõrmega ei riski. No aga samas pole nii ka normaalne ronida, et ühe päeva tagant ronid hoopis iga kolme päeva tagant, aga see-eest siis raskemaid asju – tahaks ikka tihedamini ju.

Pealegi … Mul vanasti oli näiteks see häda, et ma ei saanud hommikuti normaalselt kolme seeriat kätekõverdusi teha, pidin tegema nukkide peal, sest muidu jäid randmed valusaks. No ja siis hakkasin kätelseisu harjutama, mis tähendab randmetele ju ROHKEM lisakoormust, nii et olin alguses pisut mures – ja vaata imet, tulemus oli hoopis see, et randmed enam ei valutanud. Taluvus lihtsalt arenes nii palju, ilma et ma selle käigus midagi ära lõhkunud oleks. Nii et kes see mulle nüüd ütleb, kas ma tegelikult just peaksin rõõmuga edasi rühkima ja küll need küünarnukid harjuksid suurema koormusega? Ah?

Advertisements

Trennist ja kristallidest (issand, ma printsessistun)

Printsessistun as hakkan ka blogima nagu Printsess, st et kuna ma ei viitsi erinevaid postitusi teha, siis on postitused stiilis “täna räägime kukesupist, grupiseksist ja lõpetuseks sellest, kuidas me kirikus jõulukontserdil käisime”. No igatahes täna räägime me esmalt trennist (sest muidu keegi ei loeks, ega ma loll ei ole, ärge te siis ainult järgmist kolme lõiku vahele jätke) ja seejärel sellest, kuidas kõik teised peale minu on vaimsest kirgastumisest valesti aru saanud.

Oleme innukalt trennile pihta andnud, sest mis võiks olla rahuldustpakkuvam, kui põlastava pilguga nende uute inimeste jõllitamine, kes aasta alguses treeningklubis tunglevad. Ainus mure on, et kui mõni juba esimesel katsel sinust osavam on, tuleb kähku pilk ära pöörata ja teeselda, et sa ei vaadanudki. Ei, tegelikult ei tundu, et ronimine aasta alguses metsikult hoogu juurde saaks kellegi jaoks, kui, siis ehk nii palju, et kõik need, kes pühade ajal pigem söömisega tegelesid, on nüüd jälle kargu alla ajanud, aga liigset trügimist pole olnud – ja minu meelest pole vahet, kas inimesed otsustavad midagi uut proovida jaanuaris või oktoobris, igatpidi tervitatav.

Igatahes otsustasime meie ära kasutada seda, et ma vahelduseks laupäeval koolis ei pidanud olema, ja läksime nädalavahetusel Soome “uut” boulderhalli testima. Nimelt avati see juba oktoobris, aga me polnud sinna siiani jõudnud. Üsna pirakas, läbi nelja korruse, ikka korralikult rõõmu. Aga seal tuli taas väga selgelt esile see, MIKS ronimises raha loeb ja kallim sein tõesti kohe parem on – seinad on valdavalt sellisest materjalist, mis päriselt haardub (mõtle liivapaberile ja tavalisele seinale ntks), mis otsekohe vähendab ebavõrdsust pikemate ja lühemate ronijate vahel, sest kogu sein on sinu jalanukk. See tähendab kohe ka seda, et ronimine sarnaneb rohkem väljas ronimisega, sest sa oled sunnitud rohkem kehapinget hoidma ja saad võtta kõige sobivamaid asendeid. Kiipeilyareena seinad on Walltopia tehtud ja kahtlemata tippkvaliteet (nende seinad on ka näiteks Austrias ja mujal uhketes ronimismaades), see vahe tuleb ikka päris eredalt esile. Rajad on muidugi ka head ja väga mitmekesised, aga siin ma ütleks küll, et Tallinnas on samuti väga head rajad, nii et siin ei tule erinevus nii selgelt välja – kuigi muidugi annab tunda, et kui on neli korrust, siis on ka hulga suurem nukivalik ning see, et radu saab teha erinevate kallete alla loob lisavõimalusi.

Aga väga huvitav oli, soovitan proovida. Samas ei oska ma seda teistega võrrelda, sest näiteks 2017. aasta sügisel avati Espoos ka uus suur boulderkeskus, kuna ma siiani jõudnud ei ole, sest põhiaur läheb tavaliselt ju sportronimisele ära. Üks tuttav kiitis seda väga ja ütles, et natuke teine stiil, kui tavaliselt, nii et üks plaan selleks aastaks on sealt läbi astuda ja seda ka proovida. 😀

Ahjaa, muidu on minu ainus selle aasta spordiga seotud lubadus või pigem üritus seotud kätelseisuga. Nimelt üritan sel aastal iga päev kasvõi ühe korra pea alaspidi olla – ideaalis tähendab see iga päev vähemalt ühte kätelseisu, aga seda võib vajadusel (randmevigastused või kehv enesetunne vms) asendada käsivarreseisuga või peapealseisuga vms. Eesmärk pole mitte ilmtingimata suurepäraseks kätelseisjaks saada kõigest ühe kätelseisuga päevas, vaid loodan tekitada harjumuse sellega igapäevaselt tegeleda ning loodetavasti teha siiski enamasti natuke rohkem – ja kui seda ei juhtu, on päris huvitav näha, kas ja kui palju muutust kõigest üks harjutus päevas kaasa võiks tuua.

P.S. Tänu Murkale avastasin artikli, kus räägitakse mediteerimise ja ärksameelsuse ohtudest sellisel kujul, nagu seda läänes turundatakse. Iseenesest väga huvitav. Mina isiklikult olen samuti seisukohal, et teadlikkus ja leppimine ei tähenda sugugi passiivsust. Ma võin leppida sellega, et ühel päeval sureme me kõik, aga siiski oma elu nautida. Või veel enam – ma võin leppida sellega, et teatud hulk elamisi põleb maha, aga tegeleda inimeste teadlikkuse suurendamisega, et näiteks suitsu või elektriga hooletut ümberkäimist vähendada. Tulemusest lahtilaskmine ei ole kuidagi seotud tegevusele pühendumisega.

Aga artikli põhiteema, ärksameelsusele või valgustusele või vabadusele keskendumine ainult individuaalsest vaatenurgast, resoneerub minu jaoks väga selgelt mõne Eesti kristalliblogijaga. Just paari päeva eest tuli sõbrannaga jutuks, nii et lugesin üle ühe sellise postitused, kus ta kirjutab sellest, kuidas ta kodus ootava mehe ja armukese vahet pendeldab ning kuidas “mees on õnnetu, aga peab aru saama, et need on tema enda tegude tagajärjed” ja “laps on pahane, aga peab õppima oma emotsioone kontrollima” – ehk siis teiste inimeste tegudel on tagajärjed ja teised inimesed peavad õppima oma emotsioone kontrollima, aga MINA … Mina naeratan sulnilt ja elan hetkes! Ja no kui ma hetkes tahan (jätkuvalt mehe pangakaarti kasutades, sest ma ise ei teeni) mingi teise tüübiga paariks päevaks peole minna, ju see siis kuidagi mu oma mehe käitumise tagajärg on. Või veel parem – ju siis universum tahab, et ma seda teeks! See on see naljakas osa selliste inimeste puhul, teistel inimestel on teod ja tagajärjed, aga kõik, mis nemad teevad, on puhas universumi tahe.

Vähemalt mulle jäi mulje, et artikkel oli suunatud eelkõige sellistele inimestele, kes otsivad valgustust samas, kui mikrokosmos selgelt ainult ümber iseenese väikese isiku keerleb. Aga samas tundsin ma jällegi, et mina tegelen ka joogaga ainult selle pärast, et mulle meeldib ja hiljem on mõnus olla – ja mediteerin selle pärast, et hea rahulik on hiljem. Vahel on isegi nii, et saan aru, et mind ajab närvi mõni asi, mis ei peaks mind närvi ajama (või mis ei peaks üldse minu asi olema) – kümme minutit vaikust ja kohe on inimese tunne ja rahulikum olla. Nii et jah, mina olen üks neist, kes mediteerib ainult omakasu eesmärgil, aga … Ega ausalt öeldes häbi ka ei ole. Minust ei saa iial inimest, kes istuks pool päeva jalad ristis ja pühiks harjakesega teed, et putukale peale ei astuks – aga ma olen üsna kenasti võimeline olla inimene, kellega lähedastel on suht hea rahulik koos elada. Üldse ei häbene, et ma kasutan selleks tööriistu, mis originaalis ehk vähe üllamateks asjadeks mõeldud olid – aga samas, kui ma selle abil saan natukenegi paremaks ja mõistvamaks ja kannatlikumaks inimeseks, siis ma aitan sellega ju ka kõiki enda ümber, ei v?

Ronminni matused / Treeningplaan aastaks 2019

View this post on Instagram

Již za pár dní to všechno propukne. V pátek 11. 1. v 17:00 začíná kvalifikace exhibičního závodu (píšu exhibičního, ale bude se opravdu závodit), od 20:00 pak polezeme velké finále. Jsou pozvaní nejlepší bušiči z ČR (včetně Martin Stráník třeba), přijede i pár Slováků. Od soboty odpoledne 12. 1. pak už oficiálně otevřeno pro veřejnost. Doufám, že se vám už řádně potí prsty! @hangarbrno ENG: It's coming, it's coming! On Friday, January 11 at 5pm we're starting with qualification for an exhibition competiton (I say exhibition but it will be a competition for real), the finals will start at 8 pm. We've invited the best climbers in the Czech Republic (including Martin Stráník for example), and some will come from Slovakia as well. From Saturday afternoon, the place is finally open to the public. Hope you have sweaty fingers already!

A post shared by Adam Ondra (@adam.ondra) on

Ma üldiselt ei sea endale selgeid numbrilisi eesmärke, kuigi loomulikult oleks mul hea meel sel aastal boulderdamises stabiilselt v5 peale saada (siiani on ainult mõne üksikuga õnne olnud) ja liidis esimene 7a ära fläshida (aga ma olen vähenõudlik, läheks redpoint ka, flash on selline stretch goal). Issand, kuidas ma rüvetan eesti keelt. Aga kui juba venitatud eesmärkidest rääkida, siis painduvust tahaks ka arendada – või pigem taastada põlvevigastuse-eelsele tasemele, ehk siis kui üks jalg ees jälle mõlema jalaga spagaadi maha saaks + natuke puusapainduvust edasi arendaks, oleks päris hea. Aga see on kõik siiski selline, et kui tuleb, siis tuleb, liigselt ei nuta ja päris hulluks selle nimel ei tööta.

Teatud planeerimine on sel aastal aga vältimatu ja oludest tingitud. Nimelt teavad kõik, kes Tallinnas mingilgi määral ronimisega kokku puutuvad, nüüdseks kindlasti, et aprillist on meil siseboulderdamisega kõik. Kes veel ei teadnud ja on ammu tahtnud proovida, siis noh, kolm kuud on veel aega, sest siis pannakse Ronimisministeerium kinni, sest keegi liigutas Excelis numbreid siia ja sinna ning jõudis järeldusele, et targem oleks ruumides veidi remonti teha ja see hoopis äripindadeks välja üürida. Nii et soovitan tõesti soojalt, kui olete siiani edasi lükanud, siis minge ja proovige, see on kindlasti seda väärt.

Uut kohta on otsitud, ehk ka leitud, kuigi väga konkreetseid teateid selle kohta pole, aga alguses öeldi lootusrikkalt, et kui veab, avatakse uus koht käesoleva aasta sügisel. Kes on siin ilmas juba pisut elanud, saab aru, et reaalsuses ilmselt ei hakka enne 2020. aastat midagi toimuma – KUI kõik läheb edukalt ja õnnestub uus koht leida ja käima lükata. Ma olen väga lootusrikas ja usun, et küll see tõuseb (suurema ja ilusama) fööniksina tuhast, aga siin on ikkagi omad agad. Ilmselt on suur hulk ronijaid valmis vajadusel annetama (mina sealhulgas), aga selge on see, et ronimise edendamisega hetkel Eestis rikkaks ei saa ja Mikael ei ole väga heast turundusest (firmaüritused, laste sünnipäevad jne) hoolimata Ronminniga siin miljoneid teeninud, vaid arvestades seda, kui palju ta isiklikku aega ja tööd sinna sisse on tampinud, on eelkõige siiski tegu heategevusega. Ja mina kardan küll, et see, kui ronimiskogukond on valmis kõik veidi annetama, ei ole nii suure mastaabiga plaani juures päris see, ilmselt on puudu eelkõige suurtoetajad. Hetkel ei ole ronimine veel korvpall, mida erinevad õllemargid üksteisevõidu oma nimega seostada tahaksid – kuigi võiks ju olla, ei v? (Kas see on see koht, kuhu peaks panema üleskutse, et kui sul on üle palju raha ja tahaksid, et just sinu nime uue olümpiaalaga seostataks, siis tule, ma tutvustan sind Mikaelile? Sest ma usun, et ta on valmis kas või su pildi iga suurema nuki peale panema … kui sa just väga kole ei ole, sest tal on ka standardid.)

Igatahes. Kuna treeningvõimalused seavad oma piirid, olen otsustanud, et kuni Ronminn veel lahti on, ma eraldi hangboard’il ei ripu, vaid kasutan Ronminnis lahkelt saadaolevat moonboard’i ja ronin seal ringe. Esiteks kasulikum, sest ma treenin sõrmi reaalses olukorras ja liikumises, ning teiseks treenib see samaaegselt ka kerelihaseid, tehnikat (väga sita tehnikaga kas kaua negatiivi all ei roni või saab väga tugevaks, mõlemad on head variandid) ja tunnetust. Ma alles mõne aja eest sain jälle piisavalt tugevaks, et seal mõnigi ring ära teha, see oli see koht, kus vigastusest taastumine kõige kauem aega võttis, nii et ma praegu täiega naudin seda. Suure seina peal käime hetkel eelkõige nädalavahetustel Soomes ja loodetavasti see jääb vähemalt paariks kuuks nii, sest mul on hetkel väga lõbus taas ilma oluliste valudeta Ronminni nautida.

Tulevikku vaadates on seis selles mõttes niru, et hetkel ongi ainus plaan teha ära punase kaardi eksam ja hakata kevadest lõunapauside ajal Kristiines käima (õhtuti on seal juba praegu massid, ma ei tea, mis siis saab, kui kasvõi kolmandik hetkel Ronminni külastavatest inimestest otsustab, et eks nad proovivad siis suure seina ära). See tähendab, et boulderdamine jääks ainult Tallinna lähedal olevatele päris kividele ning nädalavahetuse lõbuks Soomes. Mis omakorda tähendaks, et mul oleks üsna varsti nutt kurgus, sest kui ilus ilm on, ronime me nädalavahetustel ju ikka väljas – ja minu salaiha plastikul boulderdada saab väga harva rahuldatud. Olen sunnitud nutma ja neid 7a-sid korjama nagu lilleõisi. Ah, keda ma lollitan, olen sunnitud nutma Soome libedatel rasketel radadel, mida nad ikka 6A vääriliseks on hinnanud. 😀 No ja siis sügisel on veel üks põhjus koolis edasi käia, sest siis saab üle nädala kaks trenni Tartus, kus on lisaks muule ka miniatuurne bouldersein.

Hakka või kolimist kaaluma, tõesõna. Tomm, kuidas teil sinna Kanadasse emigreerumisega on? Vancouveris peaks üks maailma ägedamaid boulderhalle olema.

Nii et kui mõni õlletehasega seotud inimene seda loeb, siis PALUN. Ma olen MEELEHEITEL. Ja Bock Rock vms kõlaks ju nii imeliselt. Isegi Rock Rock kõlaks imeliselt. Teie võimuses on päästa mind sportronija kurvast saatusest – kõik teavad, et see on ainult esimene samm hullema saatuseni, paar hooaega sportronijana ja juba ei saa arugi, kui on kogu tradivarustus ostetud ja perel silmad vees.

Videodel on vastavalt Oslo, Brno ja Edinburghi ronimishallid. Kas poleks imeline, kui ka meil midagi sellist oleks? /Ohkab

Dahab

View this post on Instagram

Combining modern and traditional #solarpanels

A post shared by Rents (@rrrents) on

Oli teine mul dräfti jäänud, nii et saate nüüd väikese hilinemisega kogu selle suhtetargutamise järele hoopis linnakirjeldust lugeda. Kuna tegu on megahuvitava kohaga, ei tahtnud avaldamata ka jätta, muidu eestlased arvavadki, et Egiptus on ainult Kairo ja Sharm El Seikh. Dahab on kuurortlinn, Sharmist ca 45 minutit sõitu, ning kuulus eelkõige sukeldujate seas – aga selle hiilgeajad on VÄGA selgelt minevikku jäänud. Isegi turistide linnaosas on mitmeid lagunenud ja mahajäetud maju. Meie hotell on seest väga kena, aga väljast pisut räämas (me valisime muidugi eelkõige selle järgi, et ronimisklubile võimalikult lähedal oleks). Ja see on siin kuidagi tooniandev, kõik on soe ja sõbralik ja kodune, aga luksusest on asi kaugel. No näiteks hotelli puhul ilmestab seda see, et tuba on megapuhas, kôik asjad korralikud, toonid kokkusobitatud jne – aga kui paksemat tekki tahad, saad kapist Tomi ja Jerry piltidega teki veel peale võtta. Mulle see suhtumine täiega meeldib, function over form pluss armas on ka, aga ma kujutan ette, kuidas mõni blogija teeks kriiskavaid postitusi teemal “tekikott ei sobinud kardinatega kokku”. Sarnaseid tendentse on märgata inimeste juures (mood ei huvita neid nii väga kui meid, vähemalt meeste puhul, aga käitumine on sõbralik) ja mõnede autode puhul on raske aru saada, KUIDAS need sõidavad, kui roostet on rohkem kui sellest puutumata osa, aknaid pole, üks uks on eest ära jne. Kõrbes saab näha nii onne kui ka päikesepaneele, tihti isegi korraga. Ehk siis näeb äärmusi, juba selle pärast tasus tulla.

Lisaks tundub, et kuulsuse kadumine tuli neile endile üllatusena, sest igal pool on pooleli jäänud ehitisi, mis ilmselgelt on olnud plaanitud uhketeks hotellideks. Ca kümme aastat tagasi oli see aeg, kus kõik talveks Egiptusesse tulid, et hotellis istuda ja kogu kohalikku kultuuri silmad kinni ignoreerida. No ja siis tuli teatavasti Araabia kevad, mida egiptlased ilmselt sama vähe ette nägid kui meie, ja pärast seda ei julgenud eurooplased siin enam sajalisi luhvtitamas käia. Kohalike sõnul on turism alles sel (ja natuke ka eelmisel) aastal vähehaaval taas elavnema hakanud. Nii et nad üritavad hetkel väga aktiivselt oma leivapalukest kätte saada.

Samas on mulle vähemalt üsna raske see üritus turistidele hästi aktiivselt kõike pähe määrida. Ma lähen põhimõtte pärast kohta, kus kõige vaiksemad müügimehed on (ja mul on tunne, et ma pole ainus, nii et võiks arvata, et nälga ei jää neist keegi), sest ma tahan esiteks ise menüüst valida midagi, mitte kuulata, kui hea on see kala, mida ma nagunii ei söö, ja no teiseks olen ma eestlane. Mulle meie roniklubi väga meeldib, sest nad ei suru midagi peale, aga kui huvi tunned, pakuvad võimalust. Muuhulgas tähendab vaiksemate müüjate eelistamine seda, et suveniire ostsin ma pigem naistelt, nad ei ole nii pealetükkivad – ja samas tähendab see, et nad üldse tänaval on, seda, et nad on ilmselt suuremas rahahädas, sest üldiselt on igasugune kauplemine siin meestetöö.

Aga samas on mul kohati häbi selle pärast, kui kiiresti ma hakkasin tänaval “ei aitäh” ütlema, ilma juttu hetkekski kuulamata. Selles mõttes, et tegelikult toimub siin ju kahepoolne inimesetustamine – mina ei näe ühel hetkel neid enam indiviididena, vaid potentsiaalsete tülitekitajatena, ja nemad ei näe mind indiviidina, vaid kõndiva rahakotina. Ja samas ei pruugi see kummalegi osapoolele mugav ega meeldiv olla. Üks tüüp ilmselgelt solvus, kui ta üritas meile mingit flaierit pakkuda ja me mõlemad kohe “ei” ütlesime ja edasi kõndisime. 10 minutit hiljem tagasi kõndides avastasin, et nüüd ta üritas vaikides inimestele pakkuda neid, ei ühtki sõna enam. Tahtsin pärast veinipoes käimist tagasi minna ja vabandada, sest mul oli nii häbi ja nii kahju temast, aga selle kümne minutiga oli ta juba kadunud. Ehk siis ma päriselt rikkusin kellegi päeva ära oma osavõtmatusega – ja vaevalt ta mõtles lapsena, et tahaks flaieripakkujaks saada. Läks paar päeva, enne kui ma ära harjusin sellega, et nad eeldavad tegelikult mingit viisakat lõõpi või väikest valet – kui ikka keegi teele ette astub, ütled, et just sõid või plaanid tehtud ja naeratad laialt ning on kõik okei ja kedagi pole solvatud. Kui oled naissoost, on ootuspärane ka väike flirt, kuigi vähemalt minu kogemus oli küll selline, et keegi ei tee isegi nägu, et neil väga tõsi taga oleks, lihtsalt peetakse viisakaks sellist pisikest lõõpi. (Muuhulgas pidin lennujaama turvakontrollis natukene tegema kaasa mängu teemal “neiu, teie ei saa küll päevagi üle 20 olla, mis mõttes 32???”, aga see-eest aitas sama mees mul köie viimasel hetkel tavapagasisse saada (see on iga kord käsipagasis olnud probleemideta, sh teel Egiptusesse, aga tagasiteel lasti esimesest kontrollist sellega läbi, teises teatati, et nii küll ei lähe) – nii et nad tahavad natuke suhelda, aga on siis see-eest väga abivalmid. Ja räägivad turismipiirkonnas kõik vene keelt!) Kui juba poes sees oled, siis on raskem rahulikult minema saada, sest kui näiteks püksid ei sobi, üritavad nad muudkui uusi ja uusi asju pakkuda, nii et siis peab ikka ühel hetkel karmi EI tegema lihtsalt. Ehk siis seekord keegi mult kingitusi ei saa, sest ma ei kannatanud vaimselt sellist poodlemist lihtsalt välja.

Nagu ma korra olen juba maininud, on tegu täieliku sukeldumismekaga ning just selle pärast 90% neist inimestest Dahabis on. Sellest ei oska ma aga täpsemalt midagi rääkida peale selle, et see on odav ja eksperdid on tõesti eksperdid, ma ühe mehega ajasin natuke juttu, ta rääkis väga huvitavaid lugusid sellest, kuidas ta vanades laevavrakkides on käinud jne. Aga kuna ma ei tea sellest midagi, siis jagan ainult Liisi sõnu, kes ütleb, et eestlased käivad seal ka seda tegemas, nii et ju siis on piisavalt usaldusväärne koht. Meie tulime muidugi ronima, mitte sukelduma, ja tuleb öelda, et mingi ronimispealinn see muidugi pole (isegi reklaamid on stiilis “kui tahad sukeldumisest puhata, tule proovi ronimist”, rääkimata sellest, et linnas on miljon veespordiasjade poodi, aga mitte ühtki ronimisasjade oma jne), aga väga huvitav on ikka ning lühikese reisi jaoks ronimist kindlasti jätkub. Kivi on kohati pude, nii et tasub kindlasti kiivrit kanda ja märgistatud radadel püsida.

Ronimiseks pakutakse nn “pakettreise”, kus esimesel päeval tutvustab giid kohalikke ronimisalasid ja siis saad ise valida, kuhu jääd. Samas ei tähenda “pakettreis” ilmtingimata seda, et kõik läigiks, vaid see on ikka Egiptuse moodi, väga sõbralik, aga lihtsakoeline (mille üle mina tänulik olen, ma ei oskaks reageerida kuidagi, kui nad portselani välja rebiksid ja vaip punasest sametist oleks). Selle autoga oli eriti naljakas see, et kui Sirru tahtis mõne aja eest kastiautot osta, öeldes, et Atu võiks ju kastis sõita, teatasin ma, et MINU MUSIRULLIKE ei hakka küll kastis reisima. Arvake ära, kes ise kastis ronima viidi. 😀 Teisel päeval lubati kabiinis istuda, tundsin end nagu kunn. Kui kiiresti ikka edu mõiste ümber defineeritakse. Meie tellisime teisteks ronimispäevadeks ka beduiini, kes teed ja lõunat tegi – inglise keelt ta ei rääkinud, aga väga lahe vanamees oli ning arvestades seda, kui palju kõrbes igasugu turismigruppe kolab, oli mul hea meel, et meiega on ka üks kohalik, kes vajadusel ise nendega sotid selgeks ajab, nii et keegi meile pinda ei käi. Seda enam, et kogu see lõbu oli nii odav, et oleks me hommikul taksoga kõrbesse ja õhtul koju sõitnud, oleks see meile rohkem maksma läinud, kui terveks päevaks kaaslase palkamine.

View this post on Instagram

Adventure time ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Oh jah, tahtsin lihtsalt kohalikku elu tutvustada, aga jõudsin ikka ronimiseni. Igatahes soovitan soojalt siia puhkama tulla. Mugav ja odav ja turvaline. Ronimine pole kohustuslik, aga sukeldumist soovitan küll proovida.

P.S. Liis hoiatas ette, et normaalse kohvi saamiseks tuleb ise vaeva näha, aga vat seda probleemi mul küll ei olnud. Hotellis jah joodi mingit Nescafe pakikohvi, aga kohe hotelli juurest üle tee oli kohvik, kust sai ka oma topsiga kaasa osta ükskõik millist moodsa maailma jooki, cappuccino, flat white, white americano, black americano (ma tglt pole neid viimaseid kunagi kuulnud, eeldan, et valge on see, mida tavaliselt mistoks kutsutakse, ja must siis see, mille kohta me lihtsalt americano ütleme), kõik olemas, ainult vali. No ja mina joon lattet, seda tehti küll igati normaalselt absoluutselt igas restoranis, kuhu sattusime (ei, valetan, ÜHES seda ei olnud, aga seal ka küsiti viisakalt, kas Nescafe sobib, nii et sain midagi normaalsemat valida). Meie hotellis näiteks oli alguses hommikuti Rootsi laud – ja teisel päeval ilmus üles silt, et tehakse ka pannkooke ja omlette, küsige ainult. Nii et nad kohandavad end väga kiiresti klientide maitsele ja tõesti üritavad oma parima anda, et inimesed rahul oleksid.

Pidu!!!

Ronisime puhkuse lõpetamiseks kolm päeva järjest, neist kaks boulderdasime ka. Ja Cyrus on igatahes selle kiviga siin rohkem sina peal olnud kui mina. Mul oli alguses ikka väga raske harjuda sellega, et kätejõule ei saa niisama üldse loota, vaid tuleb häid asendeid leida, enne kui seda jõudu rakendada saab, aga Sirru … Ma tõesti ei saa aru sellest mehest vahel. Öeldakse, et sees ja väljas ronimine toetavad teineteist, aga plastiku peal nühib ta enamuse ajast tüdinult tühja, erilist tulemust ei saavuta, midagi kolmandat korda proovida ei taha (mis tekitab surnud ringi, sest õnnestumistunnet ei teki) – aga nii kui välja saab, ronib nagu noor jumal ja on valmis end näost siniseks tõmbama, kuni sõrmed ja põlved verised. Arvasin, et talle lihtsalt ei meeldi boulderdamine, aga ta on siin väljas täiega hästi boulderdanud ka. Mul kipub vastupidi olema (njah, tundub, et tegelikult saan ma temast seega väga hästi aru), kuigi mulle meeldivad mõlemad, lähen ma tavaliselt sees kiiremini ja paremini käima, sest tean, kuidas seal kiiremini õnnestuda – väljas ei saa tihti eduelamust nii kiiresti kätte ja siis tuleb pill vähese ilu peale. Ehk siis mitte eriti üllatuslikult oleme me mõlemad rohkem motiveeritud olukorras, kus me usume, et me võiksime edu saavutada.

Igatahes leidis Sirru eelviimasel päeval ühe 7a, mis talle kohe nii hirmsasti meeldis, et proovis seda kaks korda järjest ja harjutas kõiki raskeid kohti (rajal on kaks cruxi) innukalt, kuni sõrmed verised – kaks korda ei kõla palju, aga kui mõelda, et ühe katse peale kulutas ta ca 90 minutit, mille käigus tõesti muudkui proovis ja raskeid liigutusi lihvis, siis tuleb tunnistada, et ta on ikka loom. Rada on ca 30 meetrit ning selline, et esmalt vertikaalne osa, kus kohati vähe nukke (delikaatne pind, nagu välismaalased ütlevad), ja seejärel horisontaalne libedate sloperitega osa. Mina proovisin, aga juba esimesse cruxi oli raske saada (teekond esimesest poldist teise võttis konkreetselt jala värisema, esimene crux on alles neljandas poldis) ja seal olles tegin libisedes sohki ning haarasin klippimiseks ekspressist kinni. See selleks, proovisin siis nö ülaltjulgestuses ka seda kohta, aga lihtsalt ei olnud seal MITTE MIDAGI, millest kinni võtta. Mis ma teha saan, eks ole, nühkisin end kuidagi sealt edasi (ja “nühkisin” on siin veel kena sõna),  kuigi see umbes 100 katset võttis, ning teises cruxis (see hiiglaslik ümar vorm, mida Cyrus teisel ja kolmandal pildil  embab, on just nii libe, kui paistab) leidsin isegi suurepärase undercling’i, mida sai kahe käega haarata, et jalgu parematesse kohtadesse viia, aga tee või tina, no ei ulatanud sealt mitte ühessegi normaalsesse nukki. Nii et mina pühkisin käed puhtaks, ütlesin, et anteeksi, aga pole minu rada, ning tegin muid asju.

Järgmisel (st viimasel) päeval läksime sinna tagasi, sest Sirru tahtis oma redpoint’i kätte saada (st rada puhtalt ühe hooga ära ronida), ja kuna see tal esimese katsega välja ei tulnud, proovisin ma ka uuesti, sest ekspressid olid nagunii üleval. Täitsa pekkis, ma ei tea, mis vahepeal juhtunud oli, aga esiteks oli teekond esimesse cruxi üleöö lihtsaks muutunud ja teiseks oli sinna cruxi üks täiesti imeline suur undercling tekkinud, mille abil sai jalad piisavalt kõrgele, et järgmisesse heasse käenukki ulatada. Nii et mulle täiesti ootamatult läks teise cruxini kõik puhtalt ja nagu lepase reega, flow oli suurepärane ja üldse oli kõik kaunis. No aga kuna mina polnud eelmisel päeval teisest cruxist üldse üle saanud, siis loomulikult ei läinud see nüüdki ei puhtalt ega valutult. Miskipärast see eelmise päeva imeline undercling enam nii hea ei olnud (ehk selles asi oligi, et pool sellest oli otsustanud esimesse cruxi ümber kolida) ja kui ma lõpuks järgmisesse polti sain, oli see maailma kõige mitteelegantsema beetaga. Lihtsalt öeldes viskusin ma kõigi jäsemetega selle eelmainit ümaruse otsa, hoidsin kümne küünega kinni ja nihkusin aeglaselt edasi, kuni kolmandal katsel midagi pihku jäi. Ehk siis enda jaoks HEAD beetat ma seal ei leidnud ja korralik redpoint oleks natuke projektimist ja vähemalt kahte katset veel tahtnud.

Cyrus tegi selle aga oma teise korraga ära ning meie 7c sõber polnud sel päeval pea üldse ronida saanud, nii et tegime muid asju, et tal ka lõbus oleks. Ta nimelt ronis absoluutselt iga raja, mida ta proovis, esimese korraga puhtalt ära, nii et ta oli niigi meie rõõmuks kahe päeva peale kokku juba ca viis tundi selle raja ääres passinud, sest meid oli paaritu arv ja meieta polnud tal julgestajat. Sealhulgas tegi ta selle sama 7a ka kohe puhtalt ära, kuigi pidi teises cruxis peatuma ja sussi jalast võtma, et sealt kivi välja raputada, selle käigus köide tulemata, sest muidu poleks katse lugenud – ja kinnitas, et tema hinnangul on greid aus. Aga ta oli selles mõttes üldse megatõsine, et ühte rasket 6c-d, mis oli ilmselgelt tema jaoks ka raske (radadega on tihti nii, et lühike 6c võib olla hulga raskem kui pikk 7a, kus pikkuse eest hindele lisatakse, sest pead väsinuna raskete liigutustega hakkama saama), proovis ta 20 minutit ja ronis selle käigus neli korda madalamale mugavamasse kohta puhkama, et seda mitte köies teha, sest nii saab ikka ametlikult flashi kätte.

See pani mind natuke oma suhtumisele mõtlema – mul on tihti nii, et pingutan päriselt ainult raskete radade peal, sest mul on savi, kas saan veel ühe viieka flashi või mitte, kui on ootamatult raske koht, siis jumala rahuga puhkan köies, mitte ei tõmba ninast verd välja. Nö hoian end “väärtuslikumate” (kõrgemate greididega) radade jaoks. Tegelikult on see arengu seisukohast muidugi ülimalt rumal lähenemine ja oleks igati õige kultiveerida endas harjumust igal rajal korralikult pühenduda. Kui greididele nii keskendunud ei ole, vaid ilusasti ronimisele, areneb tehnika ilmselt paremini (ja mõelgem nüüd ka sellele hiljuti loetud raamatule, mis kinnitas, et töötada tuleks paremate harjumuste kinnistamise nimel, siis tulevad tulemused iseenesest). Järgmiseks perioodiks taas eelkõige vaimne treening vist.

Igatahes oli selle pika loo mõte see, et Sirru sai oma esimese 7a redpointi kätte. Ja mul on tema pärast väga hea meel – ja ma olen megauhke, sest kahe aastaga nii kaugele jõuda ei ole sugugi naljaasi, mul on täiega karm peiks. Kaks aastat on nullist alustades ikka väga lühike aeg ja see, kui järjekindel ta on, kui siht paika on seatud, on täiesti imetlusväärne. Nii et täna on see päev, kus ma kellelegi teisele plaksutan, küll tuleb ka minu enda kord. Aga see oli tõesti suurepärane puhkus ja talle kindlasti ka parim võimalik jõulukink. ❤

Te ei usu ka, mida ma eile tegin!

MÕTLESIN!

Jah, päriselt. Ja tulemuslikult veel pealekauba, ei olnud tühja mõtlemine. Ise ka olen üllatunud.

Nimelt, ei mäletagi nüüd enam täpselt, sest vanus tuleb peale, aga vähemalt poole eelmisest pühapäevast veetsin üht rada projektides. Ehk isegi veidi pühapäeval enne seda. Megaraske rada, cruxiosa on negatiivi all, väikeste nukkidega, tahab palju jõudu ja sõrmejõudu. Nii et pingutasin end põhimõtteliselt pooleks eelmisel pühapäeval, kuni õlg hakkas tunda andma, ja läksin kurvalt koju, sest ma olen nõrk. Okei, mitte eriti kurvalt, sest ma ronisin teisi ägedaid radu ka, aga no saate aru küll.

Igatahes läksin eile tagasi, proovisin uuesti, ikka oli raske. Kerelihased natuke valutasid ka, sest ma käisin reedel selles uues ninja warriori saalis ja võtsin seal ikka mõnuga (krt, sellest peaks eraldi postituse tegema). Igatahes otsustasin, et ei, täna on see päev, kus me ei lähe ainult toore jõuga, vaid mõtleme välja, kuidas targemad ja tehnilisemad inimesed seda raha roniksid. Ja üsna kähku nuputasin välja, kuhu nuki peale peab kand minema, et oleks võimalik oma raskuskese (jätkuvalt negatiivi all ja kehvade nukkidega) selle kohale sikutada ning sealt hulga väiksema vaevaga üle serva minna. Ainus probleem oli selles, et kõik katsed seda kanda sinna nuki peale saada, lõppesid vandumise, kukkumise ja vandumisega. Vahel järgnes veel pisut vandumist.

Nii et istusin maha ja visualiseerisin pool tundi. No umbes nii:

Selle tulemusel mõtlesin välja kolm erinevat beetat, mis mind kindlasti selle nuki peale viivad. Great success! Praktikas muidugi selgus, et kaks neist olid täiesti kasutud ja vähemalt minu kehaga täiesti sobimatud. Ja kolmas oli raske, sest ega meil midagi muutunud ei olnud, ikka see sama negatiiv ja ikka need pisikesed halvad nukid. Aga see oli juba tehtav raske, mitte üle mõistuse raske, nii et täitsa pekkis, kui hea tunne oli sealt lõpuks üles saada. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati mõnda rada niimoodi projektisin – ja see on megahea tunne, kui sa suudad võtta midagi füüsiliselt megarasket ja selle ilusa tehnikaga täpselt nii palju lihtsamaks teha, et see tehtavaks muutub. Ja noh, ainult kolm tundi läks selle peale. 😀

Siia lõppu võiks ma rääkida ka sellest, kuidas mul oma liidiprojekti peal, mida ma varem probleemideta proovinud olen, ootamatult mingi mentaalne blokk tekkis (rada on hulga kergem, kui see eelmine, aga miskipärast tahab mu aju selle pärast “Abort! Abort!” karjuda, et rada kulgeb diagonaalis paremale, st ka köis ei liigu otse üles, vaid kaks ekspressi üles, siis ühe raja võrra paremale ja seal kolm tükki üles, siis jälle paremale – ja mina ei saa aru, miks see eelmine kord igati ok tundus, aga seekord mind nii megalt hirmutas, et sama joont järgivat 6a-d ronisin ka värisedes nagu tallesaba), aga lõpetame siiski positiivse noodiga. Ronimine on äge. Saab end proovile panna ja … Tugev peab olema ja mõtlema peab ja … Kõik need muud reklaamlaused, mida ma teile sada korda öelnud olen.

Ilma sõpradeta kurb on maailm

Oleks st, mul on õnneks vedanud. Kuna ma olen teile nädal aega ainult teiste ronimisest kirjutanud, siis on ometi aeg üheks pikaks ronipostituseks, kus ainult minust räägitakse. Nartsissistlik, mina??? Te teete nalja.

Mul oli trenni mõttes lausa imeline nädal. Kolmapäeval sain Reedaga Tallinnas trenni teha – mul on siin selles mõttes natuke kurb, et pole tavaliselt kellegagi boulderdades koos projektida, sest teised pifid käivad eitede trennis, mis ei vasta minu vajadustele (mitte niivõrd trenni enese mõttes, neil on väga lahe treener jne, aga ma olen ju pool ajast Tartus + lähtun oma treeningplaanist), ja Sirru ei armasta boulderdamist nii kirglikult, et viitsiks seal midagi pikalt proovida. Nii et kuigi ta on imeline liidikaaslane, ei ole ta boulderdamistrennis, kus ma tahaks ka pikemalt ühe raja juures aega veeta, just parim partner, seda enam, et seal meil on ikka tiba tasemevahe minu kasuks. Vahel õnnestub enamvähem samal tasemel töökaaslastega käia, aga no ei ole enamasti seda õnne. Nii et Reet Tallinnas on alati nagu taeva kingitus, olen armulikult valmis andestama selle, et tal ka pärast aastat lapsega kodus passimist minust parem jalatöö on, sest temaga koos on lihtsalt nii palju toredam trenni teha ja ma viitsin NII palju rohkem pingutada.

View this post on Instagram

Shoulder conditioning 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ning olgem ausad, kellele ma siin andestan, oma vitsad, et pole ise piisavalt jalatööd harjutanud. Aga see-eest võin lõpuks ometi uhkusega öelda, et olgu tehnikaga, kuidas on, aga olen füüsiliselt üsna normaalses vormis – sõrmejõud on enamvähem tagasi, kuskilt ei valuta, kerelihased pole enam ainult peeglist imetlemiseks, vaid neist on ka seinal reaalselt kasu jne (kuigi need viimased valutasid kolm päeva pärast seda, kui ma peapealseisus jalatõsteid (või pigem langetamisi?) tegin ja seda varese-kure üleminekut harjutasin, progress vähemalt). Laupäeval oli küll tunda (ronminnis oli boulderdamisvõistlus, kus rajad olid VÄGA bouldery, ehk siis üsna palju võimsust ja kerelihaseid tahtvad), et oleks ikka rohkem vurtsu vaja (sellist kerelihaste-sõrmejõu-võimsuse segu 😀 ), aga siin pole ka midagi imestada, sest ma olen põhiliselt ju treeninud suurel seinal, kus neist kolmest eelkõige ainult sõrmejõudu vaja on (minu tasemel), ning kavatsen sellega ka umbes aastavahetuseni jätkata, pärast seda keskendun ilmselt rohkem boulderdamisele.

Õnneks olin ma end juba vaimselt ette valmistanud selleks, et Reet saab parema tulemuse, nii et nutma ei ajanud. Ja no teiseks käisime pühapäeval kohe sinna otsa Soomes ronimas, kus hoolimata eelmisest päevast valutavatest lihastest ja nullitõmmatud võimsusest sai näiteks üks varem proovimata 6c kohe ära tehtud (ühe kukkumisega küll, nuuks) ja päris mitu pikka negatiivi tulid ka kenasti. Nii et ma ei kurda, input ja output on hetkel tasakaalus, see, mida rohkem treenitakse, on ka täitsa kenasti arenenud. Kui õnnestuks nüüd varsti niimoodi eelkõige bouldertrennile üle minna, et need teineteist toetaksid, mitte üks unarusse ei jääks ja taandarenema hakkaks, oleks ikka päris hea.

P.S. Uus öökapiraamat on mul ka! Vaimne treening ftw.