Aktiivne Anne

The land of thousand lakes and clear mornings

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul pole olnud eriti aega kirjutada, sest nädala sees töötan ja teenin leivavarustuseraha (olgem ausad, eelkõige ostan ma ilusaid ronimispükse), nädalavahetusel olen aga pidevalt lennus, nii et näitan nüüd, mis ma teinud olen. Võtame siin oma peatselt saabuvat reisi sajaga tõsiselt. Oleme mitu nädalavahetust järjest igal nädalavahetusel Eestimaa tolmu jalgadelt raputanud ja kas laupäeva varahommikul või juba reede õhtul (või ühel juhul suisa neljapäeva õhtul) Soome läinud, et seal pühapäevani nõrkemiseni ronida. Olen juba näinud vist pooli Soome välipeldikuid, mis on muide väga luksuslikud: Jätka lugemist

Advertisements

Ühtki siili ma ei näinud

Isegi oravat nägi ainult üks meist, aga reis oli sellest hoolimata mega. Asusime teele juba neljapäeva õhtul, nii et saabusime Olhavasse pisut enne keskööd, kui väljas juba kottpime oli. Täiesti tõsiselt, ma polnud nii ammu matkamas käinud, et ma isegi ei mäletanud, KUI pime linnast väljas öösiti on. Hommikul telgist välja ronides oli päris üllatav, kui ilus seal on, sest öösel ju ei näinud midagi. Ja kui vaikne. Vaikne oli muidugi ainult öösel, päeval röökisid seal punakurk-kaurid, kes on väga ilusad linnud ja sukelduvad vahvalt, aga teevad täielikku mardusehäält. Põhimõtteliselt täpselt see hääl, mida ma “Röövlitütar Ronjat” lugedes elavalt ette kujutasin.

First #coffee then #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga ikka päris mõnus on hommikul ärgata selle peale, et keegi on sulle pudru ja kohvi valmis teinud. Tegijal olid muidugi omad kasud sees, sest erinevalt meist oli tegu mehega, kellele meeldivad plaanid ja graafikud ja neis püsimine, nii et meile kohvi nina alla surudes sai meid ka tiba kiiremini liigutama, aga järgmine kord peame vist ise Madisele putru keetma. Tema puder oli, muide, kondenspiimaga tehtud, mis minusugusele magusasõbrale kohe väga istus. Eriti hea dieedinipp kõigile huvilistele – tee tavaline piimakohv, aga enne joomist ime veits kondenspiima keele peale ja siis hakka sinna aeglaselt kohvi peale laskma. Istud, sööd, rüüpad kohvi ja vaatad samal ajal hajameelselt, kuidas esimesed entusiastid juba 35-meetrisel seinal lustivad. Imeline.

Puhas ilu

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ilmselt tegi asja mõnusamaks see, et kuna tegu on looduskaitsealaga, ei tohi sinna autoga sõita, vaid tuleb ca kolm km matkata. Mis tähendab, et sinna ei jõua kohale inimesed, kes tahavad igale poole autoga letti sõita, uksed pärani lükata, raadiost tümmi lasta ja oma prügi vedelema jätta. See viimane oli kusjuures üsna lahe – pargis pole ühtki prügikasti, rahvast on palju, aga rämpsu ei vedele, sest kõik korjavad oma prügi lihtsalt kenasti kaasa ja tassivad kolme km kaugusele minema. Sest risustada pole ilus.

This is me literally all the time when I'm not training or eating

A post shared by Rents (@rrrents) on

Reede oli veel rahulik, aga nädalavahetusel oli kõik rahvast täis, kes jalutas koera, kes korjas seeni/marju, kes oli ronima tulnud. Meie muidugi seda viimast, aga seeni oli ka ca miljon, vaadake, ma tegin pildipostituse:

Soome seenemikud

A post shared by Rents (@rrrents) on

Olhava radade puhul on vahel raske raskusastet öelda, alati tuleb ise proovida. Näiteks viiest käin ma muidu nagu trepist, aga kõige esimene viiekas, mida me tegime, oli sihuke, et mina pidin ikka pingutama ja meie ainus algaja vajas lõpuks rajal väikest järeleaitamist, pidi vahepeal puustki kinni võtma ning lõpetas raja lõpuks nii (ma tõsiselt kartsin, et ta ei taha iial enam väljas ronida, aga õnneks kohtles järgmine viis teda juba kenamini):

Sel ajal, kui meie seal olime, ronisid ühed sõbrad ka näiteks “maailma raskeimat 6c-d”, sest üks rada oli just hiljuti ekspertide poolt 8a pealt 6c peale ümber hinnatud. Ühe raja greidi kohta on kirjutatud näiteks NII (kes klikkida ei viitsi, siis oluline taustainfo, mida sealt välja korjata, on see, et Soome greidingsüsteem oli alguses UIAA süsteem, aga on nüüdseks hakanud oma elu elama ja pole enam päris vastavuses). Nii et greidide hindamisega või neist lähtumisega oli seal nii, nagu oli.

Teiseks on Olhava mõeldud eelkõige tradironijatele, st enamik radu pole polditud, heal juhul on üleval poldid, nii et saab kerge vaevaga normaalse ankru ehitada, ilma et peaks sellesse pühasse üritusse kaasama kahte lähedal asuvat puud ja ühte juhuslikult mööda jalutavat lammast. Rajad algavad vee piirilt, nii et neid alustatakse kas paadist või ülevalt. Meie läksime seda teed, et ehitasime üles mingi ankru ja sealt lasti innukas ronija alla, et ta saaks ülaltjulgestuses õnne katsuda. Selline on siis näiteks üks ankur, asja mõte on selles, et kui üks polt ka alt veab, ei saa sa surma, sest teine polt ikkagi hoiab. Vahel saab veel oskuslikult paigutatud sõlmedega raskuse sobivale jaotusele kaasa aidata jne. Meie alpinist on suisa nii ettevaatlik, et enamasti on tal lisagarantiina veel mõni puu asjasse hõlmatud vms, kui asi just väga turvaline välja ei näe.

Safety third! Importance of an #anchor

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes mine võta kinni, aga mulle oli üks konkreetne viis küll sada korda raskem kui teine 6a, nii et selle konkreetse reisi uhkeim saavutus oligi minu jaoks tolle viie äraronimine, sest seal ma tõesti vandusin ja vingusin ja pidin mitu korda vihaga uuesti proovima, teiste peal käis kergemini. Aga üldises plaanis nendiks seda tuntud tõde, et see, et sina siseruumides 10 meetri peal 6c-d projektida võid, ei tähenda mitte, et sul tekiks väljas 35 meetri peal tunne, et üldse tahaks midagi 6a-st raskemat proovida. Nii mõneski kohas pidin endale meelde tuletama seda vana head ronijate vanasõna, et just spread your legs and trust the rubber (aja jalad laiali ja usalda kummi). Toimis küll, aga meeletult kindlat tunnet polnud, kuigi graniit tõesti hoiab hästi.

Samas üllatas mind pisut see, et kuigi ma väljas nii pikki radu varem roninud ei olnud, polnud hirm üldse probleemiks, pigem andis tunda see, et raskemate radade peal võiks kestvust väheks jääda. Hirm tuligi peale ainult selle ühe hirmrõveda (kuigi lühikese) 5 peal, kus iga kukkumine oleks potentsiaalselt tähendanud pendliga vastu teravat serva kukkumist (sain seal end veidi kriimustatud ka). Tahaks suure suuga öelda, et ilmselt tuleks mõni 6b ikka ka väljas projektides ära, aga mis see jutt maksab, loodetavasti on septembris ilma ja saab korra veel käia, siis näeme, mis neist suuga tehtud suurtest linnadest seal saab.

Esimesed kaks päeva veetsime igatahes Olhaval ülaltjulgestuses ronides. Kolmandal läksime Helsingi külje all olevale Käärmekaljole, et mu kavaler saaks lihtsatel radadel segajateta liidi ning mina ankruvärgendust jms õppida. Seal ei olnud ühtki teist ronijat + on head polditud rajad, nende hulgas isegi paar nelja, mille peal algajal on hea esimesi liidikatsetusi teha. Esimesel rajal panime talle ekspressid seinale ette, teisel lasime need ka ise üles viia. Sai hakkama küll, siit võib veel asja saada.

Oi, väiksemast slabist saab isegi üles. Oh seda rõõmu! 😊

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mina … Ütleme nii, et sõlmi peaks tiba kordama, sest natuke piinlik on, kui jõuad üles, sätid end enesejulgestusse, tahad köit vahemehega vöösse kinnitada ja siis kulub kolm katset, et see kuradima sõlm normaalselt välja tuleks. Mägedes peaks kogu ankur 30 sekundiga sul küljes olema, mina keerutan minut aega hiljem ikka veel rõngaid ühele poole ja teisele poole ning mõtlen, et teeks hoopis kaheksa. Peiks ütles hiljem, et arvestades seda, kui kaua mul üleval esimese katsega läks, hoidis ta hinge kinni, kui ma ükskord topeltköiel laskuma hakkasin, sest ei teadnud, kas peab mind ratastoolis mu vanemate juurde lükkama või mitte. 😀 Aga no mis siin ikka juhtuda saab, nagu alpinistid ütlevad, nii et ei juhtunud seegi kord midagi. Lihtsalt mingite neljade-viite liidimine ei ole minu jaoks kogu selle ankrujama kõrval küll kõneväärne, see viimane võttis paar korda ikka jala värisema. Nii et võtsime ühiselt vastu otsuse, et kuna me tahame edaspidigi köiega ka väljas ronida ja seejuures mitte alpinismimeistritele risuks kaelas olla, hakkame tuleval talvehooajal kord nädalas suure seina peal ühe suure juhi käe all end harimas käima. Seda enam, et ühel hetkel tahaks ju multipitchi ka proovida. Jah, päriselt ütlesingi just praegu, et mina, Rents, elupõline boulderdaja, tahaksin multipitchi ka proovida. Ehk siis hammas sai põhjalikult verele aetud selle esimese korraga, suured seinad tõmbavad ikka vähe korralikumalt käima.

P.S. Naised, kes te olete mõelnud, et tahaks ka ronimise ise järele proovida – sel reedel on Ronimisministeeriumis naistele eriüritus, ainult kuue eurtsiga saab sisse (ISICuga suisa neljaga). Mind ennast ei ole, sest mul on puhkenädal (eile jooksin 30 minutiga kenasti 4,8 km, nii et järjest lähemale saan sellele, et suudaks 10 km/h ka vähe pikema aja jooksul säilitada), aga kõigil teistel soovitan proovida.

P.P.S. Ma tean, et kõik vihkavad seda, kui keegi nii teeb, aga ma ikkagi panen siia kirja, et te teaksite, et mu peiks on megaarmas. Ma viin ta sel nädalavahetusel oma perele näha ja ta lubas selleks puhuks küpsiseid kaasa teha. Ma nüüd ei teagi, kas rõõmustada selle üle, et küpsised, või karta, et mu isa kutsub teda pedeks, sest no mees ja tegi küpsiseid. Peaks vist iga kahe nädala tagant rõhutama, et talle maitseb õlu (ja igaks juhuks varjama seda, et ta SAKU toodangut üldiselt täielikuks solgiks peab).

Reede-reede-reede

Avastasin eile öösel koera jalutades, et tema tagant koristamiseks vajalik kilekott oli jaki taskusse jäänud, nii et olin sunnitud hunniku sinna jätma. Täitsa tõsiselt, te ei kujuta ette, KUI piinlik on hommikul ILMA KOERATA seda koristama minna. Koeraga on nagu normaalne, sest kõik teavad, et inimesed koristavadki oma koerte tagant. Aga kui sa ilma koerata kuskile kohale jalutad ja hakkad põõsaalust kammima, on täpselt selline tunne, nagu kõik arvaksid, et sa oled mingi imeliku fetišiga koprofiil. Teemal “ärge pange tähele, ma käin siin tihti hommikuti hunnikuid otsimas”. Pärast seda oli muidugi lähim prügikast 100 meetri kaugusel ja pidin oma minikleidi ja junnikotiga kõndima mööda hotelli ees seisvatest vilistavatest välismaa sõjaväelastest. Ma arvan, et ma olin tööle jõudes ka veel näost punane nagu vähk.

Iu.

Aga ütlen selle koleda teema leevendamiseks, et nii tore, et lõpuks ometi on vihmased ilmad möödas ja saab jälle väljas ronida. Ma olin eile vist terve õhtupooliku sellise näoga:

Meeting the sun 🤗 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja siis oli meil selline päikeseloojang:

The best days are the ones that end like this 😍 #bouldering 📸@toivoparnpuu

A post shared by Rents (@rrrents) on

Atu, kes väga armastab ujuda, oli kõige selle lõpuks nii väsinud, et ei tahtnud enam õhtul väljagi minna, põõnas diivani ees nagu kott. Märg ja väsinud ja rahul:

Tired #dogs are my favourite

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nüüd on mul eriti töörohke nädalavahetus ees ootamas, aga sellest pole midagi, patareid peaks nüüd natukeseks laetud olema. Töö ja vile jne.

All you need to make a movie is a girl and a gun

#bouldering 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mm, nädalavahetus. 😍 Antagu mulle andeks, aga vahepeal tahan mina ka lihtsalt “nii tore on” postitusi teha.

Meil olid töö juures kõik ekskremendid ka nädalavahetusel korralikult ventikas, aga kuna mind see otseselt ei puudutanud, kasutasin juhust ja nautisin esimest päikesepaistelist ilma üle kümne aasta või nii. Teoreetiliselt oli mul puhkepäev, sest reedel tegin sõrmetrenni ja täna on tsükli viimane sõrmetrenn, nii et mina plaanisin rohkem ilma nautima kaasa minna. Seda enam, et eelmisel päeval olin ma lisaks hangboard‘ile üle hulga aja ka ühe ebameeldivate nukkidega v5 ära roninud, nii et sõrmed on vatti saanud rohkem kui rubla eest. Aga no teate küll, kuidas sellega on, ikka paned “igaks juhuks” sussid kotti jne. Kuigi seekord olen ma enda üle väga uhke, hoogu ma seal ei läinud ja ronisin ise minimaalselt – mis sellest, et see oli suuresti tingitud sellest, et hõõrusin eelmisel päeval uute tossudega jala katki ning sussi paigaldamine ja jalas hoidmine tekitasid mõlemad suhteliselt põrgupiina, mis sellest, et mul oli kand korralikult ära vooderdatud.

Igatahes käisime Lohusalu rannas, kus on Lohusalu kivi. Ja selline meri:

Nii et eelkõige tegin ma rannas joogat ja aelesin niisama. Ujumas käisime ka, nii et nüüd on muidugi natuke nohu. 😀 Aga ülichill koht, vaikseks ajaveetmiseks suurepärane. Ilma kaela murdmata sügavasse vette jõudmine on vähemalt sama raske, kui kivi otsa saamine, aga kui ettevaatlikult ja rahulikult minna, saab hakkama küll. Kes ütles, et Eesti mehed joogat ei tee? Toits küll teeb.

Vaadake, linnud:

Sellest hästi vähesest, mis ma ronisin, tegin ma muidugi video ka, sest kuidas siis muidu (ma ise ütleksin selle põhjal, et kui paar kilo veel alla võtta, oleksin ma juba PÄRIS rahul, praegusega kannatab ka kenasti elada, aga seal on veel natuke arenguruumi). Huvitaval kombel on mul telefonis see esimene video heliga, aga arvutis mitte, aga no kes neid universumi saladusi mõistab:

Nüüd olen hästi natuke roosa ja megamõnus on. Selline tunne, et oled päriselt natuke puhanud, seda enam, et vastu eilset ma magasin 12 tundi järjest ka. Selle üle on ka hea meel, et täiega on näha, et nii sõrmed kui õlad on stabiilsemad ja vastupidavamad, kasu on olnud nii kaalulangetamisest kui teadlikust trennist. Vastupidavus on ka paranenud, mille eest saab ainult häid treeningpartnereid tänada. Kuigi, taevas teab, et eks neilgi ole omad vead.

Ahjaa, teid raudselt huvitab see ka, et täna kell 9 tuleb koju mu musirullike, kes on just 2 nädalat oma meesperemehe juures veetnud, kärgpere rõõmud, saab tibukese suvel maale (Tartusse) saata. Nad pidid täna paadiga sõitma minema. Nii et igas mõttes imeline nädalavahetus.

P.S. Vaatasin, et mul on üks poolik postitus, mis on inspireeritud Murca postitusest teemal “kas inimesed muutuvad suhtes/vallalisena” ja vvn-i postitusest teemal “kuidas kaaslast valitakse” – kas ma tõesti ei kirjutanud sellest juba kuu eest või nii? Või tahtsin kirjutada ja jäi avaldamata? Mitte ei mäleta.

vaenlasega voodis

Ma kirjutan nüüd hästi vaikselt, et sõbrad-tuttavad teada ei saaks. Tegin eile midagi mõeldamatut ja käisin alpinistidega Astangul ronimas. Khm, jah, täitsa nii oli, köiega ja puha. Mina ronisin seekord ülaltjulgestuses, sest varem olin ma seal ainult jää peal käinud + ma ei ole alpinist, nii et igasugune tradivarustus ja -kogemus mul puudub, aga paar poissi lasid seda ka.

(Selgituseks mitteronijatele, trad tähendab seda, et sul on HUNNIKUGA igasugu erineva suurusega jubinaid seinal kaasas, sa võtad köie ise alt ühes ja siis iga natukese aja tagant otsid sobiva suurusega prao jaoks sobiva suurusega jubina, topid selle sinna auku, paned jubinast köie läbi ja palvetad, et peaks, kui kukkumiseks läheb. Neil näiteks üks ei pidanud, sest noh, iga kord ka ei vea. Aga nad üldiselt ei sure nagu kärbsed, nii et ju nad ikka üldiselt hoiavad suht hästi.)

Vahva oli, fläshisin ühe 6b raja ära (st tegin ära esimese katsega, kuigi mu treener ütleb, et kui pole oma varustus, pole flash, aga see kõlab lihtsalt liiga absurdselt, sest selle loogika järgi pole ma iial ühtki rada ära fläshinud, sest mul on oma vöö ja oma jalatsid, aga oma köit pole ostnud … aga ehk ta mõtles seda, et see sõna peaks ainult altjulgestuse kohta käima). Pildile on jääud hoopis üks kergem rada, 6b on see, kus parajasti rohelise särgiga ronimispersoon aeleb (mina olen siis see punase dressikaga, showing off my best ASSets, nagu ikka). Selleks, et sealsetest radadest midagi karmimat välja pigistada, tuleb vist hakata ise midagi ära jätma, sest öeldi, et seal lähebki raskusaste neljast (see on trepp, ma eeldan) 6b-ni. Selle viimase peal on siis hästi natuke kerget negatiivi ka. Nii et selle osaga võib rahul olla, aga ma ei läinud sinna mitte niivõrd kivi katsuma kui igasugu alpinismioskusi meenutama/õppima. Muuhulgas sain esimest korda elus haaratsiga tõusta ja ilma julgestusvahendita (st karabiini ja Munteri sõlmega) laskuda. Ma polnud nii ammu tavalise Prusikugagi laskunud, et isegi seda oli alguses natuke hirmus teha. Põhimõtteliselt tehakse sulle köie külge selline sõlm ja öeldakse sulle, et kamoon, astu üle kaljuserva, see täiega pidurdab ja ise saad ju tempot kontrollida. Pidurdab küll ja saabki ise kontrollida, aga iga kord, kui ma seda taas üle aasta uuesti teen, väriseb ikka esimese hooga veits sees. 😀 No aga see kogus manti, mis alpinistidel kogu aeg kaasas on, on metsik (siin on hetkel ainult “jubinad”, sellele lisagem siis veel köied, jalatsid, kiivrid):

Muuhulgas oli mul salaronimiseks valitud umbkaudu kõige kehvem võimalik aeg, sest juhuslikult toimus just samal ajal Jaak Juske ajaloomatk, millest võttis osa 150 inimest, kes siis kõik seisma jäid ning huvitatud näoga jõllitasid, mida kuradit need lollid nüüd teevad ja kas nad alla ka kukuvad. Sealhulgas muidugi ka üks boulderdamiskaaslane. See-eest oli aga ilmaga metsikult vedanud, mis sellest, et sinna seina äärde päike ei paistnud – vähemalt oli mõnusalt soe olla sel ajal, kui sääsed meie kallal mõnuga hea maitsta lasid. Ja neid sääski oli umbes mustmiljon. Mina, kes ma siiani olin sel kevadel täpselt ühte näinud, olin suutnud vahepeal ära unustada, et nad olemas on, nii et see oli küll ebameeldiv üllatus.

Üldises plaanis igati huvitav rahmeldamine, sääskede eest võtan paar punkti maha, nii et tugev 5/7 ja suisa 10/10 would try again. Tahaks sel suvel vähemalt nii palju käia seal, et julgelt käe sisse harjuks vajalikud sõlmed jms (märkus iseendale: too Tartust oma repsunöör ära või osta uus, paar karabiini võiks ka osta).

  • Rubriigid