Te ei usu ka, mida ma eile tegin!

MÕTLESIN!

Jah, päriselt. Ja tulemuslikult veel pealekauba, ei olnud tühja mõtlemine. Ise ka olen üllatunud.

Nimelt, ei mäletagi nüüd enam täpselt, sest vanus tuleb peale, aga vähemalt poole eelmisest pühapäevast veetsin üht rada projektides. Ehk isegi veidi pühapäeval enne seda. Megaraske rada, cruxiosa on negatiivi all, väikeste nukkidega, tahab palju jõudu ja sõrmejõudu. Nii et pingutasin end põhimõtteliselt pooleks eelmisel pühapäeval, kuni õlg hakkas tunda andma, ja läksin kurvalt koju, sest ma olen nõrk. Okei, mitte eriti kurvalt, sest ma ronisin teisi ägedaid radu ka, aga no saate aru küll.

Igatahes läksin eile tagasi, proovisin uuesti, ikka oli raske. Kerelihased natuke valutasid ka, sest ma käisin reedel selles uues ninja warriori saalis ja võtsin seal ikka mõnuga (krt, sellest peaks eraldi postituse tegema). Igatahes otsustasin, et ei, täna on see päev, kus me ei lähe ainult toore jõuga, vaid mõtleme välja, kuidas targemad ja tehnilisemad inimesed seda raha roniksid. Ja üsna kähku nuputasin välja, kuhu nuki peale peab kand minema, et oleks võimalik oma raskuskese (jätkuvalt negatiivi all ja kehvade nukkidega) selle kohale sikutada ning sealt hulga väiksema vaevaga üle serva minna. Ainus probleem oli selles, et kõik katsed seda kanda sinna nuki peale saada, lõppesid vandumise, kukkumise ja vandumisega. Vahel järgnes veel pisut vandumist.

Nii et istusin maha ja visualiseerisin pool tundi. No umbes nii:

Selle tulemusel mõtlesin välja kolm erinevat beetat, mis mind kindlasti selle nuki peale viivad. Great success! Praktikas muidugi selgus, et kaks neist olid täiesti kasutud ja vähemalt minu kehaga täiesti sobimatud. Ja kolmas oli raske, sest ega meil midagi muutunud ei olnud, ikka see sama negatiiv ja ikka need pisikesed halvad nukid. Aga see oli juba tehtav raske, mitte üle mõistuse raske, nii et täitsa pekkis, kui hea tunne oli sealt lõpuks üles saada. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati mõnda rada niimoodi projektisin – ja see on megahea tunne, kui sa suudad võtta midagi füüsiliselt megarasket ja selle ilusa tehnikaga täpselt nii palju lihtsamaks teha, et see tehtavaks muutub. Ja noh, ainult kolm tundi läks selle peale. 😀

Siia lõppu võiks ma rääkida ka sellest, kuidas mul oma liidiprojekti peal, mida ma varem probleemideta proovinud olen, ootamatult mingi mentaalne blokk tekkis (rada on hulga kergem, kui see eelmine, aga miskipärast tahab mu aju selle pärast “Abort! Abort!” karjuda, et rada kulgeb diagonaalis paremale, st ka köis ei liigu otse üles, vaid kaks ekspressi üles, siis ühe raja võrra paremale ja seal kolm tükki üles, siis jälle paremale – ja mina ei saa aru, miks see eelmine kord igati ok tundus, aga seekord mind nii megalt hirmutas, et sama joont järgivat 6a-d ronisin ka värisedes nagu tallesaba), aga lõpetame siiski positiivse noodiga. Ronimine on äge. Saab end proovile panna ja … Tugev peab olema ja mõtlema peab ja … Kõik need muud reklaamlaused, mida ma teile sada korda öelnud olen.

Advertisements

Ilma sõpradeta kurb on maailm

Oleks st, mul on õnneks vedanud. Kuna ma olen teile nädal aega ainult teiste ronimisest kirjutanud, siis on ometi aeg üheks pikaks ronipostituseks, kus ainult minust räägitakse. Nartsissistlik, mina??? Te teete nalja.

Mul oli trenni mõttes lausa imeline nädal. Kolmapäeval sain Reedaga Tallinnas trenni teha – mul on siin selles mõttes natuke kurb, et pole tavaliselt kellegagi boulderdades koos projektida, sest teised pifid käivad eitede trennis, mis ei vasta minu vajadustele (mitte niivõrd trenni enese mõttes, neil on väga lahe treener jne, aga ma olen ju pool ajast Tartus + lähtun oma treeningplaanist), ja Sirru ei armasta boulderdamist nii kirglikult, et viitsiks seal midagi pikalt proovida. Nii et kuigi ta on imeline liidikaaslane, ei ole ta boulderdamistrennis, kus ma tahaks ka pikemalt ühe raja juures aega veeta, just parim partner, seda enam, et seal meil on ikka tiba tasemevahe minu kasuks. Vahel õnnestub enamvähem samal tasemel töökaaslastega käia, aga no ei ole enamasti seda õnne. Nii et Reet Tallinnas on alati nagu taeva kingitus, olen armulikult valmis andestama selle, et tal ka pärast aastat lapsega kodus passimist minust parem jalatöö on, sest temaga koos on lihtsalt nii palju toredam trenni teha ja ma viitsin NII palju rohkem pingutada.

View this post on Instagram

Shoulder conditioning 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ning olgem ausad, kellele ma siin andestan, oma vitsad, et pole ise piisavalt jalatööd harjutanud. Aga see-eest võin lõpuks ometi uhkusega öelda, et olgu tehnikaga, kuidas on, aga olen füüsiliselt üsna normaalses vormis – sõrmejõud on enamvähem tagasi, kuskilt ei valuta, kerelihased pole enam ainult peeglist imetlemiseks, vaid neist on ka seinal reaalselt kasu jne (kuigi need viimased valutasid kolm päeva pärast seda, kui ma peapealseisus jalatõsteid (või pigem langetamisi?) tegin ja seda varese-kure üleminekut harjutasin, progress vähemalt). Laupäeval oli küll tunda (ronminnis oli boulderdamisvõistlus, kus rajad olid VÄGA bouldery, ehk siis üsna palju võimsust ja kerelihaseid tahtvad), et oleks ikka rohkem vurtsu vaja (sellist kerelihaste-sõrmejõu-võimsuse segu 😀 ), aga siin pole ka midagi imestada, sest ma olen põhiliselt ju treeninud suurel seinal, kus neist kolmest eelkõige ainult sõrmejõudu vaja on (minu tasemel), ning kavatsen sellega ka umbes aastavahetuseni jätkata, pärast seda keskendun ilmselt rohkem boulderdamisele.

Õnneks olin ma end juba vaimselt ette valmistanud selleks, et Reet saab parema tulemuse, nii et nutma ei ajanud. Ja no teiseks käisime pühapäeval kohe sinna otsa Soomes ronimas, kus hoolimata eelmisest päevast valutavatest lihastest ja nullitõmmatud võimsusest sai näiteks üks varem proovimata 6c kohe ära tehtud (ühe kukkumisega küll, nuuks) ja päris mitu pikka negatiivi tulid ka kenasti. Nii et ma ei kurda, input ja output on hetkel tasakaalus, see, mida rohkem treenitakse, on ka täitsa kenasti arenenud. Kui õnnestuks nüüd varsti niimoodi eelkõige bouldertrennile üle minna, et need teineteist toetaksid, mitte üks unarusse ei jääks ja taandarenema hakkaks, oleks ikka päris hea.

P.S. Uus öökapiraamat on mul ka! Vaimne treening ftw.

Dawn Wall (2017)

Dawn Wall” ehk “Päikesetõusu sein” (või “Mööda seina”, nagu seda Eestis tõlgiti) on film sellest, kuidas Tommy Caldwell nägi seitse aastat vaeva (suure osa sellest koos Kevin Jorgesoniga), et mõelda välja, kus on sellel 900meetrisel seinal ronitavad kohad, kuidas neid lõike ronida ja kuidas neid omavahel ühendada (olgem ausad, lõviosa sellest seitsmest aastast läks muidugi selle peale, et neid ronitavaid kohti üldse välja sõeluda). Ta sai lõpuks hakkama, aga filmist on välja jäänud see, kuidas siis tuli Adam Ondra ja tegi selle nädalaga ära, nii et loo moraal on see, et triumf on alati lühiajaline (kuigi esimene jääb muidugi ajalukku), kohe varsti tulevad nooremad* ja paremad, kellel kõik sõrmed küljes.

View this post on Instagram

“A good story to share that illustrates how important skin strength is, is when @kjorgeson and I were climbing Dawn Wall. Kevin had to wait two weeks before climbing one of the pitches because his skin wore down so much. He literally had to sit there and wait for it to heal. Once it healed, he’d climb at night because the weather was colder – which causes the friction to be less abrasive. That was pretty crazy actually because by that point, there were news trucks and large crowds of people following us. The coolest part was watching how well Kevin handled that kind of pressure.” – @tommycaldwell on what it takes to climb El Capitan’s ‘Dawn Wall’ in the link in bio. Photo: @coreyrichproductions #dawnwall #yosemite #elcapitan #climbing

A post shared by Adventure Sports Network (@adventuresportsnetwork) on

Film oli täitsa hea, kuigi ronihuvilistele tuttav lugu – ja kuigi sellest loost olid osad asjad välja jäetud. Näiteks näidati Tommyt pärast lahkuminekut mäe otsas elu ülele järele mõtlemas, küll aga ei mainitud seda, et tegelikult istus ta seal ainult lühkarite ja ronimissusside ning talgikotiga, sest plaanis hakata seal 300meetrist rada soolotama. Ta ei ole soolotaja, sest ta leiab, et see on vastutustundetu ja arutu, aga selle kohta on ta ise öelnud, et mõtles tol hetkel, et ehk on ka tal aeg vahelduseks vastutustundetu olla ja kui ta ka sureb, mis siis seal ikka, vähemalt ei ole nii valus enam. Ehk siis ta oli ikka päris PÄRIS depressiivne. Aga no siis tõusis päike Dawn Walli kohal, mis on oma nime saanud selle järgi, et see on esimene kaljusein, mida päike tõustes valgustab, ja tekkisid juba uued mõtted.

Teiseks jäeti viisakalt välja tema lahkumineku tagamaad.  Nimelt ütles filmis eksnaine, et “inimesed ikka kasvavad lahku” ja Tommy mainis samuti ainult seda, et “ühel hetkel tekkis uus armastus ja Beth eelistas teda” – mis on üsna viisakas viis, et öelda, et naine mitte ei “kasvanud lahku” ja ei kolinud välja, nagu normaalne inimene, vaid sellele eelnes siiski salasuhteperiood. Ehk siis sul võib olla vaimset tugevust, et ronida inimvõimete äärealadele jäävaid mägesid, aga ikka olla puudu sellest tugevusest ja väärikusest, et oma kaaslasega ausalt rääkida – see-eest kirjutas Beth aga hiljem artikli sellest, kuidas nende suhtes kunagi kirge ei olnud, mis on minu meelest asi, mida ei peaks avalikkuse ees lahkama, kui samas tehakse selgeks, et OMAVAHEL seda tegelikult ei arutatud (ja “me kumbki ei olnud eriti osavad end väljendama”). Samuti tekib alati küsimus, et kui sul on vaja salasuhet, et aru saada, et sa ikka õnnetu olid, siis … kas sa muidu üldse end ei analüüsi või on see siiski selline tagantjärele põhjendamine?

Mulle nimelt tundub ka (jah, osaliselt omast kogemusest), et see “teadsin tegelikult kogu aeg, et ma ei peaks temaga abielluma”, on ikkagi selline tagantjärele ajaloo ümberkirjutamine. Kui ikka tol hetkel ÜLDSE armastust poleks olnud, poleks ka abiellunud, aga hiljem tahaks oma lugu ikka nii jutustada, et iseendale liiga südametu/loll vms ei tunduks. Kuigi, pärast nende väga traumaatilist kogemust, on muidugi väga tõenäoline ka veel koledam variant, et Beth räägib tõtt, kui ta ütleb, et tal polnud endal enam mittemingit elunägemust ega tulevikuplaani, nii et ta otsustas Tommy plaanist enda plaani teha (st ei otsustanud midagi, vaid läks lihtsalt vooluga kaasa). Liiga paljud inimesed teevad seda 10 või 20 aastat või kogu oma elu, et siis kas ühel hetkel avastada, et “aga ma ei ole teinud seda, mida MINA tahan” (nagu keegi oleks neid tegelikult takistanud) või lihtsalt vaikselt kibestuda. Ja eriti hullul juhul, hakkavad nad seda MINA siis salaja otsima, selle asemel, et ausalt asjast rääkida, kuigi olgem ausad, eks see Tommy tundub tõesti selline, et ei ole lihtne temaga tunnetest rääkida. Igatahes oli filmis sellest osast viisakalt üle libisetud. Lihtsalt enamus meist on ilmselt olnud nii suhtes, kus on kirge rohkem kui armastust, kui ka suhtes, kus armastust on rohkem kui kirge, ja ikka üsna raske on seda tervislikku tasakaalu saavutada, nii et selles mõttes on see raske ja eluline teema.

Kolmandaks jäeti välja tehnilised tagamaad. St filmist jääb mulje, et nad on seinal päris kahekesi, ilma välisabita, ja et kaamerameeskond lihtsalt jälgib. Tegelikult oli neil ikka abistav tiim, kes neil silma peal hoidis, ning näiteks toitu ja vett ei vinnanud nad endale korraga terveks selleks ajaks kaasa (nagu tavalised ronimatsid), vaid seda saadeti neile jooksvalt vastavalt vajadusele, ükskord näiteks korraga pea 20 kilo (seal pakis oli ka burboon, mitte sugugi ainult sellised põhivajaduste rahuldamise asjad, millega üldiselt läbni tuleb ajada). Rääkimata sellest, et Honnold käis neile näiteks huulepulka ja päikeseprille viimas. Nii et see oli natuke rohkem tiimitöö, kui filmist tundub, aga ronisid nad muidugi ausalt ise, seda keegi ette teha ei saanud. 😀

Üks uus asi, mida ma filmist õppisin, oli see, et hoolimata sellest, et Tommy endale koju seinale selle düno ehitas, ära ta seda siiski kunagi ei teinud, ronis ringiga. Kevin ei ehitanud midagi, aga tegi selle ära, sest no boulderdaja taust on boulderdaja taust (ehk siis kui te ei ole uskunud siiani, et boulderdamine ja kõrge seina ronimine on erinev, siis sellistes kohtades hakkavad need erinevused silma torkama). Ehk siis teine õppetund on, et tuleb osata alla anda. Või pigem niipidi, et vahel on mõistlik aru saada, kus on su võimete piirid, ja otsida teisi võimalusi eesmärgi saavutamiseks.

Igatahes soovitan soojalt, väga eluline film. Muuhulgas näeb ronijat üle oma välivoodi serva sittumas. Aga no vaadake, kuidas mõni ronib ainult üheksa sõrmega:

* Ma küll naljatan, aga see, mida pealekasvav põlvkond teeb, on tegelikult hullumeelne. Alles hiljuti ronis 15-aastane Connor Herson ära The Nose’i (8b+), mis on üks kuulsamaid ja raskemaid radu. Ashima oli 13, kui ta 9a ära ronis ja mingi 13-aastane poiss, kelle nimi mul meelde ei tule, tegi hiljuti sama. Nii et see, kuidas inimvõimete piire nihutatakse, on üsna hullumeelne.

Free Solo (2018)

 

 

Sel sügisel näidatakse Tallinnas lausa tohutul hulgal ronimisfilme ja loomulikult üritame neid kõiki vaadata. Esimene neist oli “Free Solo”, mis oli MEGAÄGE, vähemalt ronijale. Panen siia joone vahele, sest kavatsen kohe pool filmi ära spoilerdada, sest kõigest tahaks rääkida. Kui teil plaanis seda veel vaatama minna, siis ehk on targem mitte edasi lugeda. Jätka lugemist

Kas nüüd on see aeg, kus paar kuud kamina ees veini juuakse?

Tean, et november on paljudele mu tuttavatele raske. Pime ja kõle jne. Mul hakkab ka juba vaikselt tüdimus tekkima, taevas näeb välja nagu piim, lihtsalt elame pidevas udus. Nii et alustuseks mõned pildid Tom Hardyst. Sai kohe parem, eks?

Aga tegelikult ei ole maailm sugugi üks halb paik, vähemalt siinpool ekraani. Esiteks on rohkem kui pool semestrit läbi – ja mina olen lõpuks üsna kenasti järje peal nii programmeerimise kui ka andmebaaside kui ka igasugu muude asjadega. MEGAMÕNUS, kui ei pea ennast haigeks muretsema. Ma ütleks ise suisa, et ma olen üsna kenasti hakkama saanud selle koormusega – kuigi eriti koolipäevaõhtuti tunnen ma, et ma olen nagu NII tühjakspigistatud sidrun, et lõpuks vaatab ainult tülpimus näost vastu ja iga asi ajab närvi. Reedel oli näiteks kaks testi ja üks kontrolltöö (või noh, ma ise tegin nii, et mul oli kaks testi ja üks kontrolltöö, et laupäev vaba oleks) ning enne seda tuupisin mitu päeva Codecademyst programmeerimist, nii et magamaminekuajaks juba pea valutas kergelt. Nii et suhte seisukohast (ja ka õppimise seisukohast) on hea, et ma teises linnas koolis käin – saan seal olles rahulikult täie rauaga õppimisele pühenduda, aga samas ei ela oma väsimust ja paha tuju õhtul kellegi peale välja. Olgem ausad, vahel tahab ikka ventiil läbi laskma hakata iga väikese asja peale, kuigi peab ütlema, et sellest, et ma olen viimased kaks nädalat tõesti korralikult kaks korda päevas mediteerinud, on kasu. Kohe on rahulikum, aitab õhtul magama jääda jne. Ainus “negatiivne” kõrvalmõju on see, et joogat ei viitsi teha, sest no niigi on lõõgastunud tunne.

Pinkar igatahes juba naeris, et ma maksan siin koolis ainult motivatsiooni eest, sest kogu õppimise teen ma iseseisvalt ja muude keskkondade/vahendite abil – mis on täiesti tõsi, sest ega ma loengus sellele aeglasele heietamisele keskenduda ei suuda, mul on lihtsam hiljem need slaidid läbi lugeda (aga slaidid on head!) ja vajadusel internetist iseseisvalt põhjalikumalt juurde lugeda ning harjutusi teha. Samas on see motivatsioon kulda väärt, sest ega ma ei viitsiks niimoodi igapäev programmeerimisharjutusi teha, kui ei oleks eksamit tulemas. Selle peale ma loodangi, et kui on juba korralik põhi all, on lihtsam päris iseseisvalt edasi õppida, sest tahaks ju veel data mapping‘ut ja visualiseerimist jne ka selgeks saada. Jah, ma olen see nohik, keda andmeanalüüs huvitab. 😀

View this post on Instagram

🧗‍♀️💪🔥 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lisaks läheb trennis ka juba päris kenasti. Eelmise nädala pühapäeval käisime Soomes ja päriselt ronisime terve päeva, st kümnest kuueni. Selle juurde harjutasime korralikult kukkumist. Ja kui ma ütlen, et harjutasime, siis see tähendab, et Sirru tõesti harjutas väga korralikult ja sundis ka mind harjutama. Selle tulemusel ronisin ma ära mitu enda jaoks muidu väga rasket rada, sest töökäsk oli “lihtsalt köide tulla ei tohi, kui ära ei roni, siis kukud” – ja no ma EI tahtnud kukkuda. Lõpuks olin enda peale nii vihane, et kui Sirru minu üle naerma hakkas, kui ma mingil hetkel kukkuda ei tahtnud, tulin alla ja kukkusin sõimama teemal “MINA vähemalt SAAN ÜLES”. Väga täiskasvanulik, eriti arvestades seda, et mina olen kuus aastat roninud ja tema ühe. Aga palusin vabandust ja suure häbitunde peale kukkusin vähemalt sada korda järjest, õigemini pigem hüppasin (st et ronid kuskile polti, EI klipi sinna, vaid hüppad, järgmine kord ronid sellest veel natuke mööda, jätkuvalt klippimata, ja siis hüppad, ideaalis ronid lõpuks ülejärgmisesse polti välja ja seal hüppad). See on siis trenn selleks, et ei kardaks liidis ronides riske võtta, vaid julgeks ka poldist kõrgemale ronida. Järgmine samm on see, et enam ei hüppa, vaid raskel rajal teadlikult ronid edasi, sest ronimise pealt kukkumine on natuke hirmsam kui ise hüppamine – seda ma ka juba natuke tegin, aga juhtumisi sattusid mõlemad rajad sellised, et ma tegin nad mingi ime läbi siis ka puhtalt ära (mis on hea, õpetab ajule ka seda, et tasub riske võtta). Selle peale ütles treener muidugi, et tuleks teha lisareegel – kui teed raja puhtalt ära, ei klipi toppi, vaid hüppad sealt (mida ma tegelikult ka teadsin, aga lootsin vältida) – elu on juba näidanud, et kui seda teed, hakkab su kade partner väitma, et su flash enam ei loe.

Pärast seda kukkusin reedel 1-2 korda Reedaga ja olin täna ikka päris nördinud, kui kõigest nädal aega pärast eelmist korda uuesti Soome tulles tundus järgmisest poldist hüppamine jälle maailma kõige hirmsama asjana – aga tegelikult selgus, et ainult ühest korrast piisas, et meelde tuleks, et tegelikult nii hirmus ei olegi, pärast seda oli kohe parem. Nii et saab küll julgust ka kasvatada, vähemalt nii spetsiifilistes tingimustes. Isegi päriselt kukkumist tegime täna (st et ronid rasket rada ja kui tundub, et ei tee liigutust ära või ei suuda kinni hoida, siis ikka proovid) ja kõigest paari korraga sai selgeks, et tegelikult pole see üldse hirmsam kui hüppamine – ning veel paari korraga sai muidugi selgeks, et mõistusega võtma peaks seda viimase piirini kinnihoidmist siiski, sõrm juba tundlik (ei, ei midagi hullu). Aga areng on kohe tunda, näiteks klipin liidides hulga normaalsemates asendites, sest ei ole vaja esimesel võimalusel üle pea ära klippida, vaid ronin vajadusel ikka kõrgemale mugavamasse kohta ja seal teen oma klipi, sest mõte kukkumisest enam ei hirmuta (mis hoiab energiat kokku ja suurendab tõenäosust rada kenasti ühe minekuga ära teha). Tehnika püsib ilus jne. Ma olen väga rahul.

Kõrvalepõikena. Mustaka uues Elamuse spaas käisime ka sõpradega. Ma olen Spordiseltsi liige, selle kaudu saab kord nädalas sinna ainult viiekaga, nii et mina saan sinna ikka väga hea hinnaga. Ainus asi, mis mul kohe silma riivas, oli see, et pesemisruumi uksel oli silt, et tõelised daamid käivad enne ujumaminekut alati dušši all ära – minu meelest käivad tõelised daamid esimese hooga nii kaua koolis, et oskavad end oma riigikeeles korrektselt väljendada. Kuigi ehk oli selle sildi autor hoopis mõni mees, kes ei tea, kuidas sõna ’dušš’ käändub.

Aga see on ka mu ainus etteheide, muus mõttes oli see väga mõnus koht. Saunade temaatika on hästi läbi mõeldud, selline kontseptuaalne lähenemine (“Vihtlev mesimumm” on täiega hea nimi ühele saunale ja seal on maailma armsaim mesilane seinal). Sirrule meeldis muidugi see, et õllega võib sauna ja basseini minna. Mulle meeldib teoreetilisel tasandil see, et seal on sellised lebomatid (põhimõtteliselt kaheinimesevoodid) igal pool, kuhu saab natukeseks pikali visata – seekord ei jõudnud proovida, aga ma väsin alati umbes ühe saunakülastusega niimoodi ära, et see mõte tundub geniaalne lausa. Paljud inimesed seda ka innukalt kasutasid. Basseine-saunu oli palju ja ma esimene kord ei jõudnudki vist kõiki proovida. Kahjuks ei saa eriti tihti käia, sest see teeb kätenaha pehmeks, aga seda ma ometi ei taha, aga inimestele, kellele sellised asjad istuvad, soovitan küll.

Elavate surnute öö on kontoriinimeste päev

Alustan täna tõsiste juttudega. Nägin Postimehest kahe koos kodu otsiva vanema kassi kohta käivat artiklit, mis läks kohe hinge, seetõttu jagan igaks juhuks omalt pooltki. Meie enda juurde ei mahu ühtki looma, sest Sirru plaanib oma kaks kassi ka varsti Eestisse lennutada ja siis on meil niigi täielik loomaaed, aga tahaks loota, et kellegi kodus on just neile ruumi. Nii et lugege, jagage jne.

Muidu olen ma erinevatel põhjustel oktoobri lõppu oodanud nagu issanda õnnistust, nii et taevale tänu, nüüd on sellega tõesti ühel pool. Kuulõpu kiirega unustasin teile rääkida isegi sellest, et me tegelikult kolisime vahepeal kontorit. Põhimõtteliselt kolisime kõrvalmajja, aga erinevus on siiski mäekõrgune. Uus kontor on tunduvalt suurem ja avaram, inimesi pole nii palju ühes toas koos ning igal ruumil on ka diivaninurgake, et oleks võimalik soovi korral natukeseks maha istuda või pikali visata. Pealegi, varem ei olnud meie ruumis näiteks üldse loomulikku valgust, uues kontoris on IT-osakonnal eraldi korrus ja vaade missugune:

Iseasi see, et loomuliku valgusega on meil nüüd nagunii kevadeni kehvasti, eks ole, aga no juba akende olemasolu teeb tuju nii palju paremaks. Eelmisel aastal oli ikka kohutav, kui novembris-detsembris põhimõtteliselt ÜLDSE päevavalgust ei näinud.

Lisaks sellele on meil eraldi lõõgastumiskorrus, kus on suur saal pinksimängimiseks ja kätelseisu harjutamiseks (see viimane on minu definitsioon, milleks muuks ometi), eraldi spordituba (mis hetkel kõlbab ainult jooga tegemiseks, sest uus lõuatõmbekang jms pole veel kohal), massaažituba jne. Kätelseisuga on kehvasti olnud, sest olen seda natuke kartnud, sest üldiselt on ju nii, et kui parema jalaga lükkan, pean vasakule maanduma või vastupidi (ja ma ei taha vasakuga kumbagi teha, kui vältida annab), aga nüüd olen lihtsalt harjutanud natuke paremale jalale maandumist, tuleb vaikselt juba välja. Õlgade nurk on pildil … murettekitav … selle pärast, et tegin eile esimest korda üle nelja või viie kuu hangboardi ja terve ülakeha on megakange (ja nagu kiuste täna massöör tööle ei jõudnud) – peaks varsti tegema kõrvale võrdluspildi sellest, milline mu kätelseis siis välja näeb, kui olen enne natuke joogat teinud, nii et selg ja õlad on soojad. Tahaks loota, et siis on hulga ilusam joon, sest ma olen viimasel ajal pärast lõuatõmbeid ja ronimist VÄGA korralikult ülakeha venitanud.

Ahjaa, kontor. Ärge kartke, vannitoad on ikka ka, et ei peaks pärast massaaži või kätelseisutrenni või pisikest joogapausi kontoris teiste kõrval haisema. Mõned pisiasjad on veel puudu (rulood ja sussid ja paar vaheseina jne), aga põhiasjad on juba paigas. Krt, ma ei oska ise ka muud öelda, kui et hästi elame – ma ei tea, kaua see kestab, aga minu motivatsioon on küll kaks nädalat üsna laes olnud, hulga rohkem tööd saab tehtud, kui rõõmuga kontorisse lähed. Seda enam, et meil ei ole ju väga seda, et pead punktipealt mingi kell kohal olema, kuni tööasjad tehtud saavad, keegi näpuga järge ei aja – ja kui ei saa tehtud, ei saa boonust, nii et on küllaltki palju lisamotti, sest kuskilt peab raha nende ronireiside jaoks ka tulema, eks ole.

View this post on Instagram

🧗‍♀️ #leadclimbing in tartu, 📸 by @reeth

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teine asi, millest mul pole olnud aega rääkida, on see, et ma käisin vahepeal Tartus ronimisvõistlusel. Vorm polnud suurem asi, sest mul võtab alati väljast tulles plastiku peale ümber lülitumine natuke aega ja mul oli enne võistlust ainult üks korralik sisetrenn, aga no päris viimane ma ei olnud – lihtsalt närvi ajab ikka veits, kui tead, et nädala aja pärast võiks seinal hoopis teine tunne olla. Teisipäevane trenn näiteks oli juba igati normaalne, oli jõudu ja võimsust ja kehatunnetust, siis mõtled küll, et no oleks ometi antud natukenegi aega atra seada. Harjutasin eile näiteks dünaamilisemaid liigutusi, eelkõige eesmärgiga õppida oma siruulatust realistlikumalt hindama, sest no ma kogu aeg alahindan seda, milliseks hüppeks või sirutuseks ma võimeline olen – ja siis proovin kolm korda ning avastan, et ohhoo, ma olen suht loom ju! 😀

Samas eriti see kehv võistlusvorm ei morjenda, võistlus on alati punkt ajas ja juhusel on oma roll. Seda enam, et ma hetkel ei ajasta vormi võistlusteks, vaid teen seda välironimise järgi, kui seal vähegi midagi plaanis on. 24. novembril on Ronminnis boulderdamisvõistlus, nii et eks järgmised kolm nädalat sihin sinna poole. Eile alustasin üle nelja (või viie?) kuu esimest hangboarditsüklit näiteks, nii et ehk on isegi natuke sõrmejõudu jälle selle aja peale. Sellest mul ka kogu see ülakeha nüüd valutab. Näiteks ribide all on kerelihased täiega valusad, sest pool sellest pingutusest tuleb ju kerest, mitte sõrmedest. Käelihased on valusad, õlad on väsinud ja … Te ei kujuta ette ka, kuidas ma igatsesin seda tunnet. 😀 Kas pean igaks juhuks siia juurde nüüd kirjutama, et koolis käimist ei sega see mul kuidagi? Väga mõnus on igatahes taas normaalses treeningtsüklis olla, teen muidugi ettevaatlikult ja kuulan oma keha, aga ikka mõnus, et saab rabeleda ka.

Tea, kas peaks Ronimisministeeriumile avaliku vabanduse saatma?

Alustuseks olgu ära öeldud, et ma tahtsin parimat, nagu ikka, lihtsalt välja tuli nagu alati.

Läksin mina täna trenni. Trenn, nagu trenn ikka, ei saa kurta, eks. Aga pärast trenni mõtlesin, et venitaks ka natuke, sest painduvus on teatavasti ronijale väga oluline. No ja olen mina seal üleval seene peal, ihuüksi, jumalast ja ronijatest hüljatud, eks ole. Ja mida mina avastan? Minu uued püksid, mis sobisid suurepäraselt ronimiseks, ei sobi sugugi nii hästi venitamiseks.

Mõtlen mina siis kibekähku – poolega neist inimestest olen ma nagunii sauna või ujuma sattunud, mis need tavalised alukad nii väga bikiinidest erinevad. Suurt midagi näha pole nagunii, pikk särk seljas. Ja Miikael on nagunii soomlane, KÕIK TEAVAD, et soomlased lasevad kogu aeg alasti ringi, mina oleksin ikkagi üsna kaetud.

No ja long story short, mis te arvate, kas sattus samal ajal sinna üks treener kahe umbes kümneaastase lapsega? Nagu tule taevas appi, vaesed lapsed tahavad trenni minna ja peavad hoopis aluspesus (särk oli seljas! Ma ei väsi seda rõhutamast!) venitavaid 30aastaseid tädisid nägema. Kuigi õnneks seisis nende treener irvitades risti laste ja minu vahele ja ütles, et mõned on siin veel noored ja rikkumata, tuleb end kinni katta.

Ehk siis tegijal juhtub, aga Rentsil juhtub tihedamini.

P.S. Kui seda luges mõni Ronminni esindaja, siis ma vannun, et proovin edaspidi püksid jalas hoida. Külm ka juba jne.