climbing

Lodev ja laisk

Oh jah, ma ei mäleta, mitu korda ma olen teile juba öelnud, et nüüd hakkan päriselt uuesti süstemaatiliselt trenni tegema, sada vist. Selles mõttes nagu hakkasin ka, et teen nüüd süstemaatiliselt … à la ülepäeviti kaks lõuatõmmet ja mõned kõhulihaseharjutused. Mis on kena, et vähehaaval taastuda, aga kodus paari seeria kerelihaseharjutuste tegemine on ronimise seisukohast umbes sama nagu sa valmistuksid maratoniks nii, et lähed tööle minnes trepist kontorisse, mitte ei sõida liftiga. Samal ajal teised ronijad (ja jah, kui ma ütlen “teised ronijad”, siis ma mõtlen crème de la crème):

Okei, selliseid harjutusi isegi ei tohi teha enne kui ca kuus kuud pärast sünnitust, aga saate aru küll, minust on selline asi hetkel sama kaugel kui lehm kosmoseagentuurist. No vot, igatahes sel nädalal jõudsin ma taas üle kolme nädala (vist) trenni ja suisa kaks korda! Endal oli lõbus, aga … No vaadake ise:

Ja enne, kui mõni targutaja ütleb, et asi pole kõhulihastes, vaid jalatöös, siis elementaarne, kallis Watson, need jalad tulevad sealt lahti selle pärast, et negatiivi all ei suuda ma neid seinal hoida, sest … Sest mul pole enam kerelihaseid. Üritasin trenni lõpus teha oma lemmik kerelihaseharjutust (ripud kangil ja katsud parema jala suure varbaga kangi esmalt võimalikult kaugelt paremalt, seejärel võimalikult kaugelt vasakult ning seejärel vahetad jalga) – suutsin seda teha mõlema jalaga ühe korra. 🤣Oma teist lemmikharjutust, kus ripud moonboardil ja katsud mõlema jalaga 360 kraadi ulatuses erinevaid nukke (see on parem, sest siis peavad jalad täpsed ka olema), ma isegi ei üritanud. Nüüd pole suutnud isegi kodus lõuatõmbeid teha, sest kõhulihased on nii valusad olnud. Aga hammas sai nii verele, et muust ei mõtlegi, kuigi otse loomulikult on üks sõrm ja üks küünarnukk natuke valusad, sest kes siis normaalse inimese kombel aeglaselt koormust suurendab.

Ehk siis selle postituse mõte oli öelda, et pange tähele, ma hakkan päriselt trenni tegema. Kavatsen tite nelja kuu sünnipäevaks taas vähemalt viis lõuatõmmet liigse pingutuseta ära teha, sest selle pealt saab juba vaikselt end siia-sinna liigutada ka, ilma et asi ülakehajõu taha jääks. Ehk siis te saate kõik taas rohkem trennipostitusi lugeda, kui teile meeldiks (ei ole vaja öelda, et üldse ei meeldi, ma kirjutan ikka, ehk isegi joonistan).

anna kannatust · climbing

Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?

Eestlaste elu – kui tahad normaalselt suurel seinal ronida, pead Soome minema

Teate, kui närvi ajab, kui ärkad hommikul üles ja pudrupott on JÄLLE pesemata? Kedagi sõimata ka ei ole, sest esiteks läks Sirru juba tööle ja teiseks teab ta sama hästi kui mina, et ma olen siin ainus, kes putru sööb ja putru keedab, nii et karta on, et ega ta kõrvu lonti nagunii ei laseks. 😀 Lihtsalt miks ei võiks see naine, keda ma peeglist näen, ÜKS KORD ELUS normaalselt ära koristada enda tagant? Ja teiseks olen ma ühe nädalaga 800 grammi juurde võtnud ja ei jaksa enam seda lisaraskust kaasa vedada. Ma niigi olen oma elu tippkaalus juba ja peaaegu pool rasedust on veel ees. Põhimõtteliselt terve teise trimestri on tulnud 500 grammi nädalas, nii et kui see peaks veel 7 nädalat jätkuma (viimasel trimestril vähemalt aeglustub, eks ole?), siis … Loobun liigutamisest ja olen terve viimase trimestri selilikülili diivanil. Eilne ronimine juba polnud mingi meelakkumine, väga selgelt on tunda, et negatiivid on … negatiivsemad ja üldse on elu raske seal seinal. Megalõbus, aga raske.

Mis toob meid kohe järgmise teema juurde. Üks kommenteerija küsis, kas eestlased võiksid järgmisel olümpial ronimises esindatud olla, ja kuna keegi siiani väga põhjalikult Eesti ronimise hetkeolukorrast kirjutanud ei ole, eks ma siis kirjutan ise. Lühike vastus on EI, ei võiks. Pikem vastus on HELL NO. Olümpiale saamine ei käi nii, et mingid onud igas riigis tulevad kokku ja arutavad, et äkki saadaks Mardi, Mart on tore poiss – sinna saamiseks tuleb kvalifitseeruda, st kui Mart ei suuda rahvusvahelistele normidele vastata, siis ta sinna ei saa. Kuidas suurendada tõenäosust, et meie hulgast kasvab mõni Mart või Marta, kes neile normidele vastab? Teoreetiliselt on parimate tingimuste loomine imelihtne — korralikud treeningvõimalused, organiseeritud koondis (st koondise trennid, koondise treenerid, arstid, süstemaatiline toetus jne), head treeningvõimalused ka lastele, head rajakeerajad jne. Kõik need asjad on olemas (vähemalt mingil määral) … Lätis ja Soomes. Meil on ainult suured lubadused enne järjekordseid olümpiakomitee presidendi valimisi, ja sellega asjad ka piirduvad. St jah, meil on olemas laste trennid, aga Soomes ja Lätis on näiteks noortekoondised, kellega aktiivselt tegeletakse. Meil on treenereid, kes on hingega asja kallal, aga nad kõik teevad seda hobi korras ja suuresti heategevusena, mis tähendab, et ikka juhtub, et oma elu tuleb vahele ja jääb selliste asjade jaoks vähem aega. Kuna ala pole nii populaarne kui mainitud riikides, võib ka uute treenerite leidmine väga keeruline olla. Noortekoondise treenimine (meie täiskasvanud võistlejad treenivad kõik end ise) eeldaks mitte ainult võimekaid noori, keda treenida, vaid ka rahalisi vahendeid nende treenerite normaalselt tasustamiseks ja ühel hetkel paratamatult ka rahalisi vahendeid elukutseliste sportlaste toetamiseks.

Ütlen kohe alguses ära, et boulderdamises on meil väga head rajakeerajad nii Tartus kui ka Tallinnas, aga sinna jõuame hiljem tagasi. Samuti ütlen ära, et see postitus ei ole mõeldud vingumiseks – vastupidi, ainuüksi sel ajal, kui mina innuka hobiharrastajana olen alaga tegelenud, on treeningvõimalused läinud KORDADES paremaks. Me näeme iga päev, kuidas see ala Eestis areneb ja populaarsust kogub ning sellega koos paranevad ka treeningvõimalused, sest raha tuleb rohkem peale. Lihtsalt täiesti realistlikult võib öelda, et hetkel on meil boulderdamises hobiharrastajatele juba väga head võimalused, aga see, et me saaksime hakata treenima noori, kes võiksid meid maailmas esindada, on veel aastate kaugusel. Hetkel on olukord siiski selline, et meie parimad ronivad samal tasemel kui Saksamaa hobiharrastajad, sest seal on traditsioon lihtsalt nii palju pikem ja ala nii palju populaarsem (loe: paremini rahastatud). (Mina? Ma ei tea, kas minu kohta Saksamaal isegi “hobiharrastaja” öeldaks, ilmselt öeldaks, et “see käib siin vahepeal seina ääres šokolaadi söömas” vms.)

Aga vaatame valdkondade kaupa. Olümpial olid seekord koondaladena koos kiirusronimine, boulderdamine ja raskusronimine. 2024 Pariisis on kiirusronimine eraldi ning boulderdamine ja raskusronimine ühe mütsi all. 2028 peaksid kõik need distsipliinid eraldi olema. Nii et mis seis Eestis nendega siis on?

Märkus: teeme sellise avaliku foorumi stiilis, et kui ma olen millestki TÄIESTI valesti aru saanud või kui lihtsalt oskate midagi lisada, siis lisage julgelt. Ja kui see tundub piisavalt tähtis, siis täiendan/muudan ka postitust.

Loe edasi “Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?”
climbing

Ronimine oli Olümpial!

Sel nädalal on nii palju põnevaid asju juhtunud, millest te ühtegi hinnata ei oska, aga sellest hoolimata jagan ma neid kõiki! Esiteks oli ronimine esimest korda ajaloos olümpial. Jah, uskumatu, eks ole. Lõpuks ometi on see spordina maailmalaval ja siit edasi saab ainult paremaks minna. Ainus tõrvatilk, et sel esimesel korral toimus see kolmikalana — kõik osalejad pidid võistlema nii kiirusronimises, boulderdamises kui ka raskusronimises. Mis on natuke nagu öelda, et kõik jooksjad peavad jooksma nii maratoni kui ka sadat meetrit.

Prantsusmaa kuulsad vennad Mawemid – parempoolne Micka on tegelikult ka päris hea boulderdaja

Eriti see kiirusronimine oli seal nagu sadul sea seljas, sest üldiselt tahavad ronijad, et oleks põnev, et oleks vaheldust jne. Kiirusronija elu on selline, et sa treenid aastaid järjest iga päev täpselt ühte ja seda sama rada, kusjuures kõige parema ja kõige halvema aja vahe on võistlustel umbes kolm sekundit. Ehk siis valdav enamus ronijaid ei olnud seda kunagi proovinudki ja pidid nüüd Olümpia jaoks seda treenima hakkama, sest see ometi müüb. Noh, see video on üsna meelelahutuslik küll, eks? Viitsiks seda rohkem vaadata kui seda, kuidas kaheksa osalejat kordamööda viie minuti kaupa üritavad 15meetrisest seinast üles saada? Suurüllataja oli siin üks peamistest medalisoosikutest, Tomoa Narasaki, kes ka selles väga hea tulemuse saavutas. Igatahes teisipidi ka, keskmine kiirusronija ei oska tegelikult eriti ronida, nii et nemad üldiselt ei saavuta päris ronimisaladel midagi. Selles mõttes on neil nö päris ronijatel siin emotsionaalselt selge eelis, et nende häbi kestab see paar korda 5-10 sekundit, saavad oma kaotused kätte ja edasi liikuda. Kiirusronija teeb ehk kiiruses hea tulemuse ja siis peab kogu rahva silme all üritama kolm korda neli minutit järjest boulderprobleemil algasendit võtta ning lootma, et liidis end vigaseks ei kuku. Ehk siis hulga pikemalt piinlikkust kannatama ja rohkemate vigastustega riskima. Väiksem medalilootus muidugi ka, sest neil on ainult üks trumpkaart, samas kui mehi, kes on korraga head nii liidis kui ka boulderdamises, on päris mitu.

Janja Garnbret 2019. aastal

Igatahes oli naiste parim nii selgelt parim, et oli ette selge, kes kulla võidab, sest Janja Garnbret on nii boulderdamises kui ka liidis lihtsalt kõigist peajagu üle. Meeste puhul oli ka kolm favoriiti ette teada, aga tase on ühtlasem ning, mis seal salata, õnn mängib ka oma rolli. Nii et kaks peamist soosikut (sh Adam Ondra, keda peetakse ka üldises plaanis maailma parimaks ronijaks, sest lisaks lugematule arvule medalitele, on tema nimel ka väljas 9a+ flash ja maailma raskeim rada, 9c) poodiumile ei jõudnud. St poodiumile jõudsid küll väga head ronijad, aga mitte need, keda sinna ennustati. Samas, tuleb ausalt öelda, et Adam Ondral vedas kiiruses metsikult (tema vastane sai vigastuse, nii et ta sai sealt midagi tegemata võidu ja liikus kiiruses neljandana edasi), kuid tema sooritus polnud tavapärasel tasemel ei liidis ega boulderdamises. Nii et võib vist öelda, et võitjad olid oma medalid tõesti auga välja teeninud, sest kõik poodiumile jõudnud olid mingil alal esikohal. Järgmisel korral on õnneks kiirus eraldi, nii et loodame, et nii Tomoa kui ka Ondra jaksavad veel korra proovida, sest väga paljud hoiavad neile siiski pöialt.

Mis siis veel? Mähel oli kohvikute päev. Neil ei vedanud sugugi ilmaga, sest terve nädal oli päikesepaisteline olnud, aga täna lahistas hommikust saadik vihma. Nii et kui muidu oleks olnud plaan selline, et jalutada ringi ja külastada võimalikult paljusid kohti, siis nüüd käisime ainult kahes kohvikus. Pildil kujutatu oli minu esimene valik ainult cannolide pärast, aga tegelikult oli kook isegi parem. Cyrus oli igatahes sellest kõigest väga šokeeritud. Et eestlased … ja korraldavad sellist üritust lihtsalt selleks, et kogukonnaliikmetega tutvuda ja head toitu nautida. Ütleme nii, et meie seda külge polnud ta veel näinud. 😀 Ma ei hakanud ütlema, et ma ka tegelikult polnud, minu jaoks oli see esimene kord sellisest asjast osa võtta.

Keegi oleks võinud ette hoiatada, et muuhulgas hakkan asju ka ainult pildi põhjal ihkama, ilma et ma neid varem proovinudki oleks

Ja krt, ma saan ise ka aru, et mu instast tundub, et ma ainult söön. 😀 Tegelikult olen ma sel nädalal nii palju trenni teinud, et tegin täna kohustusliku puhkepäeva, sest käisin ükspäev PÄRISELT ujumas (st nagu kroolisin oma äärmiselt kehva tehnikaga basseinis edasi-tagasi, mitte ei hulpinud niisama) ja õlg oli veel neljapäevases joogaski imelik. Ja see jäätiski (mis oli hea, aga Küpsik on ikka parem) sai üheksakilomeetrise ringiga koju toodud, sest jalutamine on ometi see kõige soositum trenn hetkel. Lisaks tahaks võimalikult tihti Soomes käia, kuni veel saab. Mitte ainult füüsilises mõttes, vaid miski minus ütleb, et nad võivad selle varsti südamerahuga jälle lukku ka lüüa, nii et tuleb juhust kasutada, kuni lastakse. Ehk siis ärge uskuge seda, mida teie silm näeb, uskuge ikka seda, mida ma ütlen! Aga ok, nüüd ma lähen ja teen siiski ühe pisikese jalutuskäigu, sest tundub, et on vihmapaus.

P.S. See blogides parajasti ringlev asi, kus küsitakse, mitu avaldamata mustandit teil parajasti on. Mul on neid alati palju, sest pooli ma ei plaanigi kunagi avaldada, vaid kirjutan pigem enda jaoks – no mul oli näiteks pikk piltidega postitus, kus kirjas erinevate kärude head ja vead. Ma iial ei hakkaks päriselt avaldama sellist asja, sest no kellele ja milleks, aga mulle endale annab see hulga parema ülevaate, kui mingi kuiv Exceli tabel (neid teen ma ka!), sest natuke mängib seal ju ka välimus. No ja praegu on muidugi jätkuvalt mustandis see abielupostitus ja tegelikult olen mõelnud, et oma raseduskogemuse võiks ju ka trimestriteks ära jagada (issand jumal, ma olen tõesti üks samm neist “vaatame nüüd koos minu haiglakotti ja arutame, milline on minu lemmik nibukreem” inimestest). Ehk siis mustandeid on mul palju. 😀

climbing

Olin siin Kivis

Nagu ronijad ilmselt juba kuulnud on, avati esmaspäeval uus boulderkeskus — suisa Baltikumi suurim ja puha. Nii et loomulikult käisime meiegi kaemas, kuigi tegelikult on mul plaanis sel aastal rohkem suurele seinale (ja lõputööle!) keskenduda. Mis ma oskan öelda? Kaua tehtud, kaunikene? Ilus on ta küll. Suur ka, pildilt pole näha, aga lisaks on seal ka eraldi lastesein ja system wall. No ja eraldi ala venitamiseks ja jõutreeninguks + erinevad hangboard’id.

Ma mäletan, et Shingo (üks omanikest ja rajakeerajatest) kunagi ütles, et tal on oma kontseptsioon selle jaoks, millised need seinad lõpuks välja nägema peaksid. Ma ei tea, kas see on osa sellest kontseptsioonist ja parem feng shui või lihtsalt kvaliteedi kvantiteedist olulisemaks pidamine, aga minu esimene emotsioon oli, et selles hallis on üllatavalt palju vaba ruumi. Tartu ronihallis on seinapinda vähem kui siin, aga parajasti on seal üleval ca 135 rada — ma ei tea, palju siin on, aga kindlasti tunduvalt vähem. Huvitav näha, kas piisavalt tegemist neile, kes neli korda nädalas ainult boulderdamisega tegelevad, või tuleb igatahes hakata Ronminniga kombineerima — mis nii kaua, kui raha on, on muidugi alati hea mõte, sest isikliku arengu seisukohast on kasulik mitte liiga ühekülgseks muutuda.

Eraldi olgu öeldud, et need rajad olid väga head. Jah, mina graviteerusin kohe oma lemmikute juurde ja hakkasin lõuatõmmetega üles ragistama, aga tegelikult on seal väga paljud rajad üsna tehnilised. St ainult pikk või tugev olemisest enamasti ei piisa. Ja teisipidi ka, mul ei tekkinud seal tunnet, et midagi pikkuse taha jääks, kui hakkama ei saanud, siis pigem selle pärast, et lihtsalt olen saamatu.

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et nad võtavad pandeemiat tõsiselt. Ronima saab hetkel ainult eelregistreerimisega, et oleks tagatud, et ruumi täituvus pole üle 25%. Ronida tohib ainult maskiga, mis oli alguses omaette väljakutse. Teises trennis oli juba lihtsam, aga esimene kord võttis ikka suht õhku ahmima. Ma saan aru, et “välismaal saavad kõik maskiga ronitud”, mul on Instagram olemas, nii et eks ma saan ikka ka, lihtsalt maskiga trenni teha ON raskem kui ilma. Ma tõesti väga loodan, et varsti saavad kõik soovijad vaktsineeritud ja elu jälle rahulikumaks. Sest no tegelikult saan ma aru, et need piirangud on hetkel väga vajalikud, üks tuttav näiteks oli just aasta jooksul teist korda koroonas (nii palju siis sellest, et läbipõdemine teid nüüd igavesti kannab, kuigi tal oli teine raund tunduvalt kergem).

Ahjaa, lastega külastajatele on see eriti sobiv koht, sest kui ma Instagrammist õigesti aru sain, on ainuüksi lastele 100 ruutu seinapinda. Suht ulme. Nii et võtke oma algajad ja lapsed näpu otsa ning viige radu testima, Kivi Climbing on ametlik nimi ja tegemist jätkub kindlasti kõigile.

P.S. Lõpuks ometi müüb keegi Eestis Tenayasid ja ma ei pea enam välismaalt susse tellima. Nii et kui keegi teine on veel minu paadis, siis selle nädala lõpuni on Kivis kõik Tenayad (st nii ronimissussid kui ka approachid) 25% odavamad.

climbing

Lõunamaine ronireis

See oli selles Tasku kohvikus, Cookbook äkki vms

Meil on juba ammu kombeks jaanuari lõpus või veebruari alguses teha üks väike ronitripp kuskile soojemasse kohta, nii et ega seegi aasta erand ei ole. Pandeemia pandeemiaks, kõlbab presidendil Alpides käia, kõlbab ka minul lõuna poole ronima minna! Aga kuna me oleme siiski vastutustundlikud inimesed, siis sel aastal planeerisime reisi teatavate mööndustega, seda enam, et mitmed meie tavalistest talvistest sihtkohtadest on hetkel siiski kas turistidele täiesti suletud või karmide reeglitega. Õnneks tõesti on nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Nii et hiljuti pakkisin ma oma kotid, istusin autosse ja asusin lõuna poole teele. Ei võtnud enne hoogu mahagi, kui Tartu silt paistis*. Mõnes mõttes oli natuke luksuslikum reis kui tavaliselt, ööbisin hotellis EMME, kolm korda päevas küsiti, kas mul on ikka kõht täis ja kas ma tahaksin ehk veel midagi (vastusteks on jah ja jah … mmm, kaneelisaiad). Soe oli ka, Tallinnast vähemalt kaks kraadi kindlasti soojem. No ja kui vanemate juures ei viitsi sauna kütta, siis uues Ronminnis on see ometi niigi soe. Või mis saun, Ronminn ise on ka soe — kui oled harjunud Tallinna kõleda halliga, siis see, et järsku kannatab ka lühikeste käistega trenni teha, on väga meeldiv üllatus. Uue halli avamise puhul oli ka ronimisfestival (kestab tegelikult selle nädala lõpuni, minge ka), mis tähendas, et kui paned oma ronitud rajad internetis kirja, võid loosiauhindu võita. Mulle auhinnad väga meeldivad, eriti need, kus ei pea ilmtingimata teistest parem olema! Nii et loomulikult käisin ma iga päev seal ja üritasin ikka midagi kirja saada.

Mõtlesin välja pildil paistva beeta jupatslusest hoolimata üles saamiseks, aga toppi ikka ei saanud 😦

Ehk siis jah, nagu oskasite ilmselt arvata, reisisin Tartusse, sest siin avati uus ronihall. Oli siin vaidlust, kas ta on siis Baltikumi suurim või mitte, ja sain teada, et Leedus on küll üks, mis on tiba suurem, aga see pole tehniliselt ainult boulderhall. Nii et ma ei valetanud, praegu veel on see tõesti Baltikumi Biggest and Baddest (nagu Bad Bitch, eks ole, mitte nagu halb). Ja see tõesti on NII mõnusalt suur, et siin on igale tasemele midagi. Minul oli seal nädalaks ajaks tegemist, nii et kogu aeg proovid midagi uut. Kohe uksest sisse astudes on paremat kätt nö lastesein, kus lapsed ja algajad natuke lihtsamaid asju saavad proovida. Vasakut kätt on traditsiooniline Moonboard. Ei, valetan, see pole traditsiooniline, sest see on igati moodne ja arukas — valid ekraanilt raja, mida tahad ronida, ja LED-lambid näitavad, milliseid nukke võtta. Nagu täiesti ulme. Lisaks on siis hulk erineva kaldega seinu, positiivsest kaldest kuni väga negatiivse koopani välja. Mul paar tuttavat kurtsid, et raskemad rajad kui Tallinnas, aga minu tase tundus küll enamvähem sama.

Selles mõttes oli ronimisfestival üsna heaks indikaatoriks, et seal ei saanud punkte mitte raja ametliku raskuse järgi, vaid reaalse raskuse järgi – ehk siis mida vähem inimesi mingi raja ära on roninud, seda rohkem punkte see annab. Nii et seal kollaste pükstega pildil olin mina imelik, sest ma sain teise katsega tehtud taustal oleva sinise V4, aga mitte ühtki v3, samas kui internetist on näha, et teised ronisid neid V3 radu hulga rohkem ja V4 oli siiski nende jaoks raskem. Ehk siis hindamissüsteem igati kooskõlas inimeste reaalsete võimetega. Aga näiteks selles koopas, mis siit videost näha, ronisid pea kõik (sh mina) ära V3 rajad, aga seda lillat V2 rada, mille pealt minagi praegu kukun, roniti vähem. Ehk ei pea oleme Einstein, et järeldada, et ka objektiivselt oli see V2 raskem kui need V3 rajad. Mis ei tähenda sugugi, et rajad oleks halvasti keeratud, rajakeeramine lihtsalt ongi subjektiivne, eelkõige tahtsin sellega rõhutada seda, et kui sulle on mõni V2 raske, ei tähenda see, et sa peaksid V3 või isegi V4 proovimata jätma. Isegi kui sa neid ära ei roni, võid sealt ikka palju õppida.

Kui seda luges mõni Tartu elanik, kes tahaks elus esimest korda ronimist proovida, siis olete õnnega koos, sest ma viisin sinna muidugi ka hulga sõpru-sugulasi, kes teadsid ronimisest varem ainult minu suu läbi. Nii et panen rahva hüvanguks siia kirja, kuidas esmakordsete katsetajate kogemus oli.

Ronja ronib

Kahel algklassilapsel oli lõbus, ukerdasid ja naersid, aga ma pean ütlema, et neil tuli vähemalt pool rõõmust ringijooksmisest. Mina ei tea, kuidas selles vanuses lapsi motiveeritakse. Väiksematele me paneme nukkide peale mänguasjad ja nad lähevad neid ära tooma, seitsmestele peaks vist juba huulepulga panema või midagi? Igatahes nad nautisid seda, aga lapsed lõbutsevad ikkagi teisiti kui täiskasvanud. Näiteks värviradadest ei olnud nad otseselt huvitatud. Või siis ehk tahtsid enne natuke kindlamat tunnet kätte saada, sest kui me ühel hetkel algajate seinalt** edasi liikusime, siis pildil olev punane V1 meeldis neile väga. Aplaus Priidule, kes selle keeras, sest see on üldse tore rada, meeldis mitte ainult lastele, vaid ka emale (ja mulle, aga ma ju lubasin, et ükskord elus kaks lõiku räägin muust peale iseenda).

Empsil (naljakas nii öelda endavanuse kohta) oli ka värviradadel hulga lõbusam, aga tal on ronimiseks ka üsna head eeldused. Esiteks on ta üsna heas füüsilises vormis ja teiseks on tal ronimiseks väga sobiv analüütiline mõtlemine. Üks neist, kes kindlasti areneks ronimises väga kiiresti, kahju kohe, et ta südame juba rannatennisele ära lubanud on. Ilus on lihtsalt vaadata, kui inimene on esimest korda trennis, aga on KOHE võimeline ise enda vigu analüüsima ja mõtlema, mida teisiti saaks teha. Ma ei taha nüüd siin sugude põhjal stereotüpiseerida (ütleb ta ja hakkab just seda tegema), aga kui tugev mees esimeses trennis alla kukub, siis ta üldiselt ei mõtle, vaid jookseb veel kolm korda peaga vastu seina, et vaadata, kas saab ehk kuidagi toore jõuga üles (ja tihti saabki). Need, kel jõudu nii palju raisata ei ole, võtavad hetke mõtlemiseks ja üritavad arukamalt toppi jõuda. Selles mõttes oli vähemalt minu meelest väga õnnestunud trenn, et oli väga palju radu, mida ta otsekohe tehtud ei saanud, aga kus ta iga katsega kaugemale jõudis. Mitme puhul suisa toppigi, aga ronimise võlu ei seisne ju selles, et “jess, ma jõudsin tippu”, vaid selles, et “jess, ma alguses ei osanud/jaksanud/julgenud/taibanud, aga siis mõtlesin välja, kuidas paremini teha”. Kui poleks alguses raske, poleks ka seda eneseületusetunnet. Igatahes tundub, et tennis on hea stardipunkt, sest erinevalt mu järgmisest külalisest ei tulnud TEMA mulle järgmisel päeval kurtma, et kõik valutab. 😀

Nimelt viisin ma ronima ka ühe meessoost sõbra, kes käib küll jõusaalis, aga muidu funktsionaalselt väga palju oma keha ei kasuta, istub eelkõige arvuti taga. Ei saa öelda, et ta nüüd megahalvas vormis oleks, aga jõusaal lihtsalt ei anna sulle kunagi sellist oma keha liigutamiseks vajalikku jõudu nagu mis tahes asi, kus sa päriselt seda keha kasutad. Nii et see sõber kirjutas mulle juba õhtul teki alt, et öelda, et imelikud kohad valutavad, nii et ma võiks hommikul kontrollida, kas ta ikka on elus. Mis tuletab meelde, et ega ma seda tegelikult ei teinud … Oodake, ma käin korra ära.

Jah, tagasi, kõik on hästi. Teine koht, kus naistel on üldiselt eelis, on painduvus. Ja ma ei räägi siin ainult jalgadest, näiteks on üks Reeda tehtud valge V1 (ma ei tea, kes selle ühe peale greidis, sest no ei ole see V1 ja esialgne 2 passis sinna hulga rohkem), mida Katu alustas nagu nalja, aga see noormees ei suutnud seal algasenditki võtta, sest ta sai küll mõlemad jalad paika, aga ei suutnud siis puusi piisavalt seina lähedal hoida, et vasakut kätt ka käenukile viia. Naistel kipuvad lahtisemad puusad olema, saab need kenasti vastu seina suruda. Samas kui meestel on tavaliselt muidugi parem siruulatus ja rohkem toorest jõudu. Aga tundub, et poisil võttis hamba verele, sest ta kirjutas mulle hiljem, et ta arvab, et “selle rohelise” peal tuleb lihtsalt parem jalg paremini paika saada ja siis saab edasi küll.

Kas teil tekib siinseid pilte/videosid vaadates vaikselt küsimus, et ei tea, kas ta ÜLDSE kunagi midagi ära ronib?

Nii et minge ja proovige, äkki erinevalt minust saate ka mõne video, kus te EI KUKU näoli maha. Ma tegelikult isegi “oma” algajatest sain selliseid, aga neid tundub kuidagi kohatu jagada, peate mu sõnu uskuma. Igatahes on seal valikut küllaga ja inimesed on sõbralikud, nii et soovitan soojalt. Ainult arvestage sellega, et pilet tuleb internetist osta ja siis saab hiljem telefoniga ukse lahti teha.

* Kui sa oled politseinik, siis tegelikult järgisin ma kõiki piirkiirusega seotud reegleid väga kuulekalt. Või mis järgisin, ma polnud ise rooliski! Autogi polnud minu oma! Ma ei raatsinud talverehve osta, nii et see ootab garaažis kevadet.

** Algajate sein on minu meelest selles mõttes eksitav, et paar sealset rada on algajatele ikka VÄGA rasked. Ühte oranži V2 rada ma ei saanudki tehtud. Okei, siin randmevigastus ka ei lasknud suruda nii palju, kui oleks vaja olnud, aga see oli lühematele ikka raske ka. Üks teine V2 oli selline, kus vahepeal ripud käte otsas ja liigutad end kuskile, mis on selle raskusastme kohta muidu normaalne, aga ma ei paneks seda algajate seinale. Nii et kui lähete proovima ja isegi algajate sein raske tundub, siis ärge heituge, vaid minge ja otsige lihtsalt mujalt roheliste siltidega algavaid radu ja võite väga meeldivalt üllatuda.

climbing

Kuidas ma staaride tehtud trennikava proovisin …

… ja avastasin, et ma nõrk olen.

Mul on siin viimasel ajal olnud selline tunne, et ma käin trennis kuidagi … sihitult. No et lähen ja teen ja olen, aga kui nädalavahetustel on veel asjalikum, siis nädala sees jääb ikka väga nõrgaks just see vaimne pool – ronin ainult neid asju, mis mulle lõbusad on, aga ei viitsi mässata eriti. Varem olen ma enda tehtud kavade järgi treeninud, aga hetkel ei viitsi nagu sellega ka tegeleda. Nii et kui nägin, et minu suur lemmik Alex Puccio müüb jõulude puhul treeningkava, siis ma muidugi kohe ostsin selle. Alex nimelt on see naine:

Nii et noh, kedagi ei üllata, et tema peamine tugevus on tugevus, aga see treeningplaan oli ausalt öeldes ikka üsna … omapärane. Tahaks öelda, et tundus põlve otsas nikerdatud, aga samas tundus ka ülejala tehtud, aga kas sa füüsiliselt saad teha üle jala, kui see on juba põlve otsas? Igatahes oli seal NII palju juba valesti. Esiteks see, et on kaks erinevat plaani, esimene katab V1 kuni V5 ning teine on V6 ja üles. See juba on minu jaoks ohumärk, sest “V1 kuni V5” hõlmab umbes 90 protsenti kõigist Eesti ronijatest ning need skaala erinevad otsad on ikka NII erinevad, et ma ei saa aru, kuidas nad üldse peaksid sama kava järgi treenima. Aga kuna mina olen kenasti seal skaala keskel, mõtlesin, et mulle võiks see istuda küll. Nii et tutvustan teile kohe oma esimest trenni.

Soojendus. Soojendus oli üsna okei, kuigi ma pidin sinna juurde tegema randmesoojendusi jms, aga eks see olegi subjektiivne. Igatahes ca 30 minutit ja see on see üks asi, mille üle ma üldse ei kurda. Pange tähele, soojendus oli SAMM 1. See võttis nii kaua selle pärast, et selle viimane osa oli progresseeruvalt lihtsate radade ronimine, nii et me tegime kolm korda V0, kolm korda V1 ja kolm korda V2.

Sõrmelaud. Seejärel pidi rippuma hangboard’il ja siin ma juba kurdan. Nimelt oli siin küll kirjas, et kui teed ka sooja sõrmelaual, siis on igas seerias kolm kordust, aga polnud poole sõnagagi kirjas, kui mitu kordust selles päris sõrmetrennis on. Ma siis lähtusin loogikast, et ilmselt sama palju. Igatahes tuli seal teha 2 seeriat avatud haardega, 4 seeriat poolavatud haardega ja 4 täishaardega (see on see, kus pöial on sõrmeotstele surutud, inglise keeles full crimp, vt pilti). Oli isegi eraldi tutvustav video ja puha. MITTE KORDAGI ei mainitud, et kui sa oled tõesti V1 ronija, siis sa EI TOHI täishaaret teha – ja tegelikult esimesed pool aastat pole üldse soovitatav sõrmelauda kasutada, peaks ootama, kuni sõrmed on juba adapteerunud. Teine probleem oli siin see, et ühel lehel olid ühed numbrid ja teisel lehel need 2, 4 ja 4, nii et mine võta kinni, kummad numbrid õiged on. Seda, mitmenda sammuga meil siin tegu on, kirjas ei olnud. Igatahes me tegime siin kõike poole vähem, sest ma nägin ette juba, et muidu on meie trenn sellega läbi ka.

Projektimine. Siis pidi projektima. St valid kaheksa probleemi, mida sa ei suuda esimese korraga ära ronida. Oli suisa öeldud, kuidas neid valida, et mõni peaks olema selline, millega sa kuu aega pusid, ja mõni võiks olla selline, mille võiks ühe sessiooniga ära teha jne. Mida aga ei öeldud, oli see, kui kaua iga projekti peal aega peaks veetma. Minu oma eeldus oli, et kuna üle tunni sa ometi projektimise peale ei taha panna, siis ütleme viis minutit probleemi peal (iga probleemi vahel pidi olema kolm minutit puhkust ka), nii et otsustasime ise, et teeme viis katset per rada. Mitte eriti üllatuslikult võtab viis katset muidugi tunduvalt rohkem kui viis minutit, sest vahepeal ju puhkad ka, aga no see oli igatahes VÄGA lõbus ja huvitav ja kasulik, selles mõttes ei kurda. Ainult et selle nalja lõpuks olime me mõlemad juba omadega täiesti läbi ja ees oli veel …

Radade proovimine. Ehk siis see oli see koht, kus sa võtad 15 rada, mis on ca 80% sinu max tasemest, ja üritad neid ära ronida. Kui esimese korraga ei roni, võid igal rajal kuni kolm katset kulutada. Ma tahaks öelda, et kui sa hakkad rampväsinuna tegema radu, mis on 80% max tasemest, siis sa üldiselt EI roni neid ära, nii et sellest saab ka projektimine. Aga noh, siin olen lihtsalt mina nõrk. Siin oli järsku jälle sammu number, see oli samm 3. Ju siis HB oli 2.1 ja projektimine 2.2 või midagi, kummaline matemaatika igatahes. Hakka või arvama, et inimesed, kes neid asju kokku panid, viskasid asju suvaliselt hunnikusse ja tegelikult ei mõelnud eriti.

Igatahes selgus umbes poole peal, et kell on juba 12, nii et viimased viis rada valisin teadlikult juba V1, et ükskord koju ära saaks. Ehk siis me alustasime kell 9 ja selleks hetkeks olime me juba järjest lasknud KOLM tundi. Ja meil jäi trenn pooleli, sest teoorias oleks pidanud veel ees ootama …

Jõutrenn. See hõlmas parajat hunnikut kerelihaseharjutusi ja hulka lõuatõmbeid. Viimane on minu jaoks eriti kahtlane, sest järgmine päev oleks ka pidanud ronimispäev olema — ja järgmise päeva kavas lõuatõmbeid ei ole. Minu loogika ütleb küll, et kui sa kaks päeva järjest ronid, oleks loogiline teha lõuatõmbeid teise päeva õhtul, ei v? Nii ei oleks lihased teisel päeval NII väsinud ja kolmandal päeval poleks enam oluline, sest siis saavad nagunii puhata. Tahaks teada, mis loogikaga need esimesele päevale pandi.

Seda tahaks ka teada, et kui meil on nüüd olnud trenn, kus on olnud korraga nii eraldi sõrmetrenn kui ka negatiivi all projektimine, siis miks ei ole seal lõpus selgitust, et pärast sellist trenni tuleb KINDLASTI käsivarred ja õlavarred korralikult läbi venitada. Seda enam, et statistika huvides võin öelda, et koos endaga tean kolme inimest, kes parajasti seda kava proovivad, kõigil kolmel on varem küünarnukiprobleeme olnud. Kust need küünarnukiprobleemid varem on tulnud? Sellest, et ronijad ei viitsi oma käte eest hoolitseda, ainult retsivad neid.

Aga no kõige olulisem on see, et oleks ma TERVE trenni korralikult ära teinud, oleks selle peale kulunud ca neli tundi. Olin laisk, nii et läks kõigest kolm. Ja ma ei uimerdanud, küsisin ühelt teiselt sama kava järgi treenivalt tuttavalt, ta ütles, et tal kulus ka umbes nii palju. Kava näeb ette, et ronimine + jõutrenn neli korda nädalas ning kaks korda nädalas ainult jõutrenn. Kas teistel täiskasvanud inimestel on tõsiselt aega, et neli korda nädalas neljatunniseid trenne teha? Nagu kuidas??? Või see ongi eelkõige õpilastele suunatud? Ma kavatsen küll täitsa ausalt siit küll juppe üle võtta, aga iga kord kõik need numbrid umbes kahega jagada. 😀 Rääkimata sellest, et korra nädalas tahaks ju ülaltjulgestuses ka ronida, nagu normaalne inimene.

climbing · prantsuse keel

Keelest rääkisime me

Eile oli kuu viimane päev, mis teatavasti tähendab, et tuleb Sport-ID raha laiaks lüüa. Jajah, Stebby on see tegelikult nüüd, aga Statoil on mul ikka vahel Statoil, ma olen vana inimene, ei jää külge need uued asjad nii kiiresti. Tavaliselt lahendan ma selle mure nii, et kannan kogu ülejäänud spordikompensatsiooni Ronminni (need kuus kuud kehtivad väärtuskaardid, noh), aga ma olin eile nii solvunud, et mõtlesin, et SENTIGI ei anna ma neile enam, kui nad oma ärihuvid nii avalikult Eesti ronimisest ettepoole panevad. Ja meie spordikompensatsioon on õnneks väga korralik, selle koha pealt ei saa üldse kurta. Minu isikliku rahakoti õnneks oli mul tšekk ka ühelt teiselt seinalt, kus ma käin, nii et pool kompensatsioonist sain sealt kaetud, ning lisaks saan kohe varsti nüüd proovida üht uut massööri. See kulub ära küll, polegi ammu käinud jälle.

No ja täna siis selgus, et Ronmin selles ühes isikus võtab patendiametist avalduse tagasi ja isegi bännist loobus, nii et hakka või arvama, et soomlased on toredamad inimesed kui eestlased. Õige eestlane oleks 20 aastat viha pidanud. Ma siiani ei räägi ühe naisega, kelle peale ma rohkem kui 10 aasta eest solvusin, sest tema mees läks minu tollase mehega tülli ja siis see naine ei tahtnud minuga lõunale minna, kuigi mina polnud kogu tolle tüliga kuidagi seotud. Isegi tere ei ütle, noogutan ainult kala näoga, kui linnas nägema satun. Ta naeratas viimati. Kes ta on omast arust, et mulle naeratama tuleb??? (Kusjuures ta on selle mehega siiani koos, kasvatavad jõnglasi ja puha, nii et õige valiku tegi vist mehe poole hoidmisega.) Aga mul on VÄGA hea meel, et teised inimesed paremad on ning ronijad saavad lihtsalt kõik koos edasi ronijad olla, ilma et keegi peaks pooli valima.

Vabandust, ma läksin närvi ära. Keelepostitus pidi see ju olema. Ma nimelt olen täiesti kogemata prantsuse keelt õppinud. See mäng, mille ma varsti maha jätan*, eks ole. Seal on grupichat. Meeskonna (alliantsi!) grupichat, kus teoreetiliselt on ühine keel inglise keel, aga kuna seal on ka sisseehitatud automaattõlke võimalus, siis paljud väsinuna või keelekaaslastega rääkides kasutavad oma keelt. Nii et olen saanud end erilise erudiidina tunda, sest üldiselt käib sealt lisaks inglise keelele läbi veel hispaania, itaalia, prantsuse ja vene keel ning neist kõigist saan ma sel lihtsakoelisel tasemel ka tõlkenupule vajutamata aru. Aga sellest hoolimata olen õppinud mõned väljendid, mida ma kas varem ei teadnud või pole selles kontekstis näinud.

No näiteks sõna péripétie — ma teadsin, et see on olemas ja tähendab põhimõtteliselt seiklust või ootamatut süžeepööret (pea alati paremuse poole), aga ma pole mitte iial näinud, et seda kasutataks väljaspool kirjandusanalüüsi. Tavaliselt öeldakse lihtsalt aventure, mis seal peenutseda. Aga noor daam Quebeckist kasutas seda ühe natuke rahutu inimese iseloomustamiseks, öeldes, et temaga kaasnevad alati péripéties. No ja selle noormehe süžeepöörded nüüd paremuse poole küll ei ole, ta on selline muredest vaevatud teismeline. Nii et ma siin nüüd mõtlen, kas see on selline ühe inimese imelik keel või mingi suurem asi.

Teine väljend, mis oli minu jaoks täiesti uus, on être chaud pour qqch, mis tähendab põhimõtteliselt lihtsalt, et on tuju midagi teha. Mis on selles mõttes huvitav, et inglise keele sarnane having hots for smth kannab eneses ju tunduvalt suuremal määral entusiasmi. No ja selles mõttes ka, et kõnekeeles on chaud tavaliselt pigem karm või raske, sõltuvalt kontekstist. Kodutööst rääkides tähendab c’est chaud, et see on keeruline, autoõnnetusest rääkides, et ikka karm värk. No meie Lihula sündmuste kohta ütleksid nad raudselt, et c’est chaud, aga nüüd oskame ka öelda, et Mikk était chaud pour une petite tuerie. Ärge öelge, et te siit blogist iial midagi eluks vajalikku ei saa!

Jagasin seda kõike ka prantsuse keelt õppiva sõbrannaga. Ta õpetas mulle selle peale vastu venekeelse väljendi njuhat klei, mis minu jaoks oli tõesti TÄIESTI uus. Kumbagi sõna ei teadnud varem. Nii et huvi pärast ei ütlegi siin, mis see tähendab, vaid küsin oma lugejate käest, et kallid sõbrad, kas teie saate sellest väljendist guugeldamata aru? Minu sisetunne ütleb, et kui Kaur ei tea, siis Tom teab igatahes, aga no testime. 😀

* Oktoobris vajasin midagi, mis tähelepanu endale võtaks, aga mõtlemist ei eeldaks, aga nüüd tunnen, et ei ole vaja teist enam, nagu kark jalus. Tahaks juba päris asjadega tegeleda.

P.S. Kui te pole veel lugenud, siis “Välisministeerium pisaraid ei usu” on megahea artiklisari. Minu lemmik oli see, annab väikese ülevaate praegustest oludest.

P.P.S. Kuna me juba keeleteemadel räägime, siis ma ei saa ütlemata jätta, et minu meelest on ülinaljakas, et uue ronimishalli nimeks saab KIVI, kuigi kaks asutajaliiget kolmest mitte ainult ei eelista plastikut, vaid väldivad igal võimalusel väljas ronimist. 😀

climbing · sport

Trennist ja uuest boulderhallist

Eided ei ole ikka kunagi rahul. This is me, mina olengi eided! Esimest korda elus on mul keset suurt talve kaal juba mitu nädalat järjest ainult langenud, täiesti iseenesest. Rõõmustamise asemel olen hirmul, sest no ma olen teoreetiliselt praegu ideaalkaalus, aga no ma tean, milline ma tavaliselt selles välja näen ja kui muidu on selle numbri juures kõhulihased selgelt näha, siis praegu ei ole, nii et järelikult on oht, et me kaotame siin lihasmassi lihtsalt, eks ole. Võib vabalt olla, sest Kreekas ma jõutrenni ei teinud ja ronisin pigem staatilisi radu ning nüüd on olnud selline laisk motivatsioonivaba november. St roninud olen ikka, aga need on olnud sellised väheintensiivsed lühikesed trennid, ilma jõuosata ja venitamiseta. Reedel vihastasin iseenda peale, sest niigi on sõrmed ja kere pärast ronitrippi nõrgad, meil pole siin aega mingi novembribluusi jaoks.

Nii et läksin koju ja tegin tavatrennile otsa hulga kerelihaseharjutusi, maailma kõige mannetuma hangboardi trenni + hunniku lõuatõmbeseeriaid. Ja kui ma ütlen “seeriaid”, siis ma mõtlen nelja-viieseid, sest ei olnud sellist tunnetki, et ma jaksaks praegu kümneseid seeriaid teha. 😀 Aga ma selles mõttes liigselt ei muretse, et ma mäletan eelmisest pikemast vahest ka, et päris esimene kord tegin ähkides ja puhkides kuidagi viis lõuatõmmet ära, aga juba järgmine kord oli hoopis teine teema, lihastele tuli meelde, mis neist tahetakse. Praegu sama lugu, täna olid juba hoopis teised numbrid.

Igatahes tundub, et mul käis eelmisel nädalal mingi plõks ära ja esimest korda pärast … neid hiljutisi sündmusi … tunnen ma, et tahaks jälle midagi teha. Vahepeal oli ikka väga letargiline see olek, enamvähem kogu aeg. Ei saa öelda, et otseselt depressiivne, lihtsalt kõik jättis külmaks ja miski ei huvitanud. Olin imeilusas soojas riigis ja kui Cyrus küsis, mis rada ma ronida tahan, ütlesin, et ma julgestan hea meelega või loen raamatut, sest mind ennast lihtsalt ei kõnetanud eriti miski. Nüüd tunnen jälle, et mõni asi tekitab põnevust, on jälle tahtmist pingutada ja vaeva näha ja planeerida. Ka väikeste asjadega. Mul oli päriselt hea meel välja sööma minna ja ma lähen trenni jälle rõõmuga jne. Nii et see on tore. Trennimotivatsiooni aitab muidugi hoida ka see, et märtsis tuleb Tallinnasse uus ja suurem boulderkeskus. Suisa Baltimaade suurim! Rohkem kui 500 ruutmeetrit seinapinda. Nii et tuleb ometi korralikult treenida, et jaksaks seal midagi teha ka.

Iseasi muidugi, et eestlased (ja nagu selgub, ka Eestis elavad soomlased) ei oska kohe draamata. Tartus on ronijate kogukond pikalt üsna lõhestunud olnud. Ma lootsin, et uus boulderkeskus (sest Tartusse tuleb ka ronihall, avatakse loodetavasti juba jaanuaris) aitab seda muuta. No ja nüüd siis Tallinnas sama laul. Ronminni pool on muidugi solvunud, et uue halli plaani nendega ei jagatud — aga samas läks Ronminn kohe pärast uudisest kuulmist tipa-tapa patendiametisse, et uue konkurendi kaubamärk hoopis enda nimele registreerida. Et nagu … Ma ei oskagi kohe midagi öelda, esiteks on see lihtsalt nii petty. Teiseks on see minu meelest ka strateegiliselt äärmiselt kahtlane käik, sest selle ainus tulemus on ronikogukonna lõhestamine. Mina näiteks mõtlesin küll, et ostan mõlemasse kohta kuupileti ja käin rõõmuga vaheldumisi, sest kui tihti nad neid radu ikka vahetama hakkavad, tavaliselt vahetatakse ca sektor kuus. Muidugi pole tore monopolist loobuda, aga kui Helsingi oma miljoni elanikuga jaksab ära toita … (arvutab pingeliselt näppudel) … seitse? vist isegi kaheksa boulderkeskust (ja kindlasti on mõni pisike urgas, mida ma ei tea), toidaksime meie koos töötades vast kaks tükki ära. Aga kui sunnitakse pooli valima, siis enamik inimesi valib ju selle suurema ja uhkema ja parema asukohaga poole … Nii et majanduslikus mõttes ma kahtlen, kas nad sellest sammust võidavad.

Isegi uue halli rajajate Ronminnist bännimine oli küll ootuspärane ja inimlikul tasandil arusaadav, sest muidugi on solvumine suur, aga majanduslikult on see minu meelest riskantne samm. Sportronimine on nö paarisharjutus, sina ja su partner. Boulderdamine on VÄGA sotsiaalne sport, inimesed käivad kamba sõpradega trennis. Ja kui sa bännid nüüd korraga mitu väga head ronijat, sunnid sa sellega nende sõpru ka kind of poolt valima. Mina pole kellegagi bestikas, sest ma olen teatavasti antisotsiaalne ja ronimas käin öösiti salaja, et ei peaks teisi inimesi nägema (ning, olgem ausad, ei roni piisavalt hästi, et nende bännitutega samas kambas ronida — nad käisid ilmselt juba lapsena trennis), aga ma vaatan küll huviga, mida nende ronijate sõbrad teevad. No ja kalkuleerivamad kah-sõbrad, kelle sisemonoloog käib ehk sedapidi, et kas peaks suhteid säilitama inimestega, kes täna edendavad ronimiselu Tallinnas, või inimestega, kelle põhirauad on hetkel hoopis Tartus tules. Samas kui mittebännides oleks olnud üsna suur tõenäosus, et ilmselt nad nagunii ei julge oma nägu näidata enam, oleks ehk sama tulemuse draamavabalt saanud. Ma eeldan, ega ma ei tea, kas oleks või mitte. See on kõik spekulatsioon ning teatavasti tulevat peamine sissetulek hoopis algajatelt ja laste sünnipäevadelt, nii et ehk keegi ei märkagi seda, kui mõni piisk merest ära kaob. Mina siin ainult targutan ja teen aega parajaks, oodates seda päeva, mil meile hoopis korralik liidihall ehitatakse.

Kurat kui hea on ikka teiste draamat arutada. Te kõik teate, et igas MIND puudutavas konfliktis viskan mina esimesena kaane pealt ja saadan kõik pikalt, aga TEISI saab küll vaadata ja imestunult küsida, et miks nad ometi NII EMOTSIONAALSED on. 😀 Inimesed on, noh, inimesed ongi emotsionaalsed. Nii et ma rohkem ei targuta, näitan teile hoopis peatselt saabuva KIVI keskuse mudelit. Olgu öeldud, et käisin seal just veits abis ja tegelikult oli see hulga suurem kui videost tundub, aga siit paistab igatahes meeldivalt palju erineva kaldega seinapinda (uskumatu, et muusikat ei olegi, laulge ise seda vaadates):

P.S. Ma tahtsin kirjutada ka oma ÄÄRETULT põnevatest kogemustest prantsuse ja vene keelega, aga kuna ma olen viisakas inimene, panen need eraldi postitusse, siis saavad kõik haigutajad selle lihtsalt vahele jätta.

climbing

Oh yeaaaaaaah! (Apinajakari 6c+/7a)

Omg, omg, omg, sõbrad. Jah, ma läksin uuesti oma projekti proovima. Korduvalt, sest vahel oli sobiv päevake ja siis oli taas vihm ja/või kõik valutas ja/või töö jne. Raudselt kõige raskem rada, mille mina kunagi isiklikult ära olen teinud – ja lõpuks läks mul selle peale ainuüksi sel aastal kokku viis päeva, aga eelmisel aastal veetsin ju ka lugematul arvul päevi selle peal. Igatahes ma sain selle tehtud! Hoolimata sellest, et selle autor ütles, et see on nüüd 6C+ pealt 7A peale ümber hinnatud, sest mingi nukk olevat ära murdunud! (Omalt poolt jätan greidile hinnangu andmata, sest jah, minu jaoks oli see raske, aga mul pole selle tasemega lihtsalt piisavalt kogemust, et öelda, kas 6c+ raske või 7a raske. Lisaks on tunne, et ma leidsin selle raja jaoks lihtsama beeta, aga see on ilmselt osaliselt ka sarjast “kui mina olin võimeline seda ära ronima, kas see siis saab üldse raske olla???”)

Oeh, ma vist peaksin olema viisakas ja teistega arvestav inimene ning aru saama, et kõik ei taha ronimisest lugeda? Fain, panen siia selle joone vahele, kes ei taha, see edasi ei loe. Kes tahab teada, kuidas rada nimega Apinajakari (mis muide tähendab hindis loovust) tehtud sai, loeb ja vaatab videofilmi. Teile mõeldes töötlesin isegi natuke seda alguseosa kiiremaks, et te ei peaks vaatama, kuidas ma üritan ettevaatlikult mingile ämblikule pealeastumist vältida. 😀

Loe edasi “Oh yeaaaaaaah! (Apinajakari 6c+/7a)”
anna kannatust · climbing

Pain shopping

Kas te teate, mis on pain shopping? Põhimõtteliselt on see Rõõmu kaubamajas käimise vastand – st seda, et inimene teeb teadlikult asju, mille kohta ta teab, et see teeb ta tuju halvaks. Loeb negatiivseid uudiseid, vaatab pärast lahkuminekut iga päev ikka eksi Instagrammikontot jne. Noh, ma mõtlesin, et vaataks nädalavahetusel oma eelmise aasta väliprojekti peal, kuidas vorm tundub. 🙊

Oleks see kehv olnud, oleks kõik okei. Oleks see väga hea olnud, poleks ju ka probleemi, oleks see projekt tehtud. Aga nüüd on see mure, et see oli ülaltjulgestuses peaaegu kohe tehtav (kõigest kahe katsega tulid kõik liigutused meelde) ja siis hakkas sadama … Ning kuigi alguses lubas pühapäevaks ilusat ilma, sadas ka terve pühapäeva, nii et olime sunnitud tuppa minema.

Nii et ma tean ette, et ma tõmblen nüüd terve septembri, sest ma tahaksin ju ikka selle tehtud saada, kuigi selleks on teoreetiliselt veel ainult neli nädalavahetust. Praktikas EHK kolm, sest tulevaseks nädalavahetuseks lubab juba reedest pühapäevani vihma. 🌧

Nagu ma siin vahel mõtlen, ronimine üritab meile kõigile minnalaskmist õpetada – nii palju on faktoreid, mis on meist täiesti sõltumatud, nagu ilm ja koroona ja kukkuvad kivid, et rahulikuma loomuga inimesed üldiselt õpivad, et tuleb rõõmuga vastu võtta see, mis parajasti tuleb, ning anda enda parim seal, kus sellest kasu on. Tahaks ka rahuliku loomuga olla.

View this post on Instagram

🌧 forced us inside

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sisevorm oli hea, ei saa kurta. Kõigest ühest nädalast kukkumise harjutamisest oli ka metsikult kasu olnud, täitsa lõpp, kui kiiresti saab aju treenida.

Muidu on ainus põnev asi, mis nädalavahetusel juhtus, see, et ma oleks peaaegu surma saanud. Lugu algab hetkest, mil ma reede õhtul üle … vist suisa nelja kuu massaažis käisin. Ei saa kurta, oli mõnus, kuigi ka väga valus. Järgmisel hommikul ka veel oli nahk tundlik, aga muidu suurepärane enesetunne. No igatahes pidin ma sõidutama kogu meie roniseltskonna Helsingist kuskile Lahti kanti. Ja teate, kuidas enne reavahetust tuleb korraks üle õla uurida, miks olukord on, sest küljepeegli ja tahavaatepeegli vahele jääb pime nurk? Noh, ootamatult selgus, et liikuvus oli üleöö nii palju vähenenud, et ma ei olnud võimeline üle vasaku õla vaatama, ilma et õlad (ja nendega koos roolil olevad käed) poleks hakanud vasakule liikuma … Ja seal oli auto … Õnneks märkasin nii autot kui ka tekkinud olukorda piisavalt kiiresti, et ikka kenasti oma ratta tagasi tõmmata, aga väga hirmus. Kusjuures mitte midagi ei valutanud, ei olnud isegi natukestki tunda enne seda, et mingi jama on (sest no ega ma tavaliselt ka ei proovi hommikuti igaks juhuks kaela vasakule ja paremale käänata), alles siis, kui hakkasin keerama, sain aru. Püsis terve laupäeva, nii et laupäevaõhtul ka veel sõitsin megaettevaatlikult, pühapäevaks õnneks läks ise üle.

Kuigi ma sõidan enda arvates kogu aeg seal ettevaatlikult, sest ma ei tea, kas neil on lihtsalt palju tööd või on see rahva hirmutamise taktika, aga iga kord, kui ma seal maanteel sõidan, on seal mõni auto kraavis, politseilint ümber. Üle-eelmisel nädalal nägime üht, mille kapotil olid lilled ja kaisukaru … Automaatselt tuleb jalg sellise pildi peale gaasipedaalilt ära.

Peaks vist positiivse noodiga lõpetama või midagi? See on ehk positiivne, et ma üks kord elus sain ENNE semestri algust aru, et ei ole mõtet end lolliks ka rabeleda, ja registreerisin end oma ainsalt ainelt maha. Ma ei taha kogu aeg overachiever olla, olge vahelduseks ise, ma käin rahulikult tööl ja nokitsen oma lõputöö kallal, sellest mõneks ajaks piisab. Vist võtan akadeemilise ka, kuigi mul tehniliselt punktid koos, aga no nii juhuks, et kui lõputöö kevadeks valmis pole ja tekib mingi sisemine tung selle kõrvalt veel järgmisel sügisel mingeid aineid võtta, on see võimalus. Enesehoole on ometi positiivne, eks?

Pildil olev lill on meil megalahe, aga siin võib muidugi igaüks ise otsustada, mida see sümboliseerib. Kas seda, et kes püüab igast väest, saab üle igast mäest? Või seda, et vahel ületame selliseid tõkkeid, et isegi kui neist kuidagi end üle vinname, muudab see kogu meie olemust, nii et lõpuks oleme küll oluliselt kõrgemal, aga deformeerunud ja vaimselt räsitud?

Mine võta kinni. Tema on eluga rahul, kõver või mitte. Meie armastame teda just sellisena, nagu ta on.