Mis sellest Tallinna ronimisest siis saab?

Mult küsiti soovilugu – Kaur palus kirja panna, mis selle Ronimisministeeriumiga siis toimub või ei toimu, ning selgitada, mis meid ees ootamas on. Mul ei ole mingit erilist siseinfot jagada, kirjutan ainult sellest, mis nad avalikult öelnud on, aga ehk on hea tõesti see üheks kergesti arusaadavaks jutuks kokku koondada.

Väga lühidalt. Ronimisministeerium pannakse kinni, viimane päev, mil ronida saab, on 15. aprill. Hea uudis on see, et plaanis on ehitada uus ja uhkem Ronimisministeerium 2.0, kus on ka tõsiseltvõetav sportronimise sein, rohkem ja lahedamat boulderdamispinda jne – aga sellised asjad ei sünni üleöö, nii et hetkel nähakse kõige varasema avamisajana aasta 2020 sügist. Mina elukogenud inimese ja sündinud skeptikuna ütlen, et see tähendab ilmselt, et enne 2021. aastat ei tasu midagi loota.

56341714_2143070515806161_8156613932757286912_o

Et aga inimesi mitte päris kuivale jätta, ehitatakse vahepealseks ajaks Hipodroomile ühiste jõududega vana Ronimisministeeriumi materjalidest uus ajutine treenimiskoht. See saab olema madalama seinaga (3,8 m Zelluloosi 4,2 asemel) ja väiksema seinapinnaga (150 ruutu senise 400 asemel), nii et ruumi pole enam nii lahedalt, aga abiks ikka. Ehitus algab 24. aprillil ja kestab umbes neli nädalat. Ja siinkohal tahaks kõigile ronisõpradele südamele koputada ja kõiki, kel vähegi aega, appi kutsuda.

Ronimine võib olla olümpiaala, aga Eestis ei ole keegi selle kohal rahapuud raputamas ja lahkelt sajalisi luhvtitamas. Mikael ei suple tänu sellele hallile rahas, nagu Onu Robert, vaid see on uskumatu, kui palju isiklikku raha ja aega ta on sinna matnud, et inimesed Eestis üldse ronida saaks. Tänasel päeval on ta vaieldamatult Eesti ronimise arengu üks kõige olulisematest toetajatest, kui mitte kõige olulisem. Põhimõtteliselt tuli KanadaSoome onu ja lõi meile üldse võimalused normaalseks boulderdamiseks, olukorras, kus ükski eestlane kas ei uskunud, et meie väike riik selleks valmis on või ei olnud (veel?) valmis niimoodi endast kõike andma. Ta ei peaks üldse muretsema selle pärast, kus me poolteist või kaks aastat ronime või ei roni, aga ta TAHAB seda teha. Nii et on ainult normaalne, et see ajutine hall ehitatakse meie kõigi väikeste käte abil. Tavainimene saab aidata kahel moel.

Esiteks, tööga. Kui sul on aega, siis siin saab end registreerida ja kirja panna, mis päevadel ja mis kellaaegadel oleks võimalik appi tulla. Teiseks on neil 150 ruutmeetrit vaba pinda (ülemisel pildil see roheline ala), mille nad ülima rõõmuga välja rendiksid – nii et jagage seda infot ja ehk leiame sinna kaasüürilise. Ma ei tea, kui karm Mikaeli poliitika on (ja ilmselt on ka Eesti seadused hulga rangemad), aga Saksamaal näiteks rentis ühes ronihallis väikest pinda õllesaal, nii et inimesed said ronimise vahele õlut juua. 😀 See ilmselt Eestis läbi ei läheks, aga ehk on kellelgi mõni muu hea mõte, mis sinna sobida võiks. Salatibaar, ökovalgubatoonid, hipsteririided … Need on ainult mõned asjad, mis roniahvidele tavaliselt peale lähevad. Nemad ise oleksid muidugi huvitatud eelkõige selle pinna mõne teise spordiala jaoks välja rentimisest. Aga seda infot võiks kindlasti jagada ja kui keegi on huvitatud, võib Ronimisministeeriumi või Mikaeliga (Facebookis Mikael Orkomies) ühendust võtta. Ronminn on oma lehel öelnud, et tegu peaks olema inimestega, keda ronijad välja kannatavad, nii et ma ütleks kohe, et crossfitipededel pole mõtet tülitada, aga elu on näidanud, et teised ronijad on minust tolerantsemad, nii et igasugu seiklejad, tülitage ikka julgelt. Ühesõnaga olge inimesed, lööge kampa. Tartus näiteks ilmus meie pisikest seina ehitama täiesti võõras mees, kellel oma tööriistad kaasas – me küsisime, kas ta tahaks ka ronimist proovida, ta rehmas käega ja ütles, et see teda ei huvita, aga tal oli vaba aega ja kodanikualgatus jne. Aga no see oli Tartu, seal ongi rohi rohelisem ja taevas sinisem ja inimesed abivalmid. Tõestage, et ma eksin. 😛

Aga mis variandid meil veel on? Noh, üks variant on see poolteist aastat jõutrenni teha ja vähem süüa ning sellisena tagasi tulla:

/haukab mõtlikult kooki … see ehk pole ikka päris see … /

Aga tegelikult on neid variante päris mitu. Nii Kristiines kui ka Lasnamäel on sportronimissein, nii et siseronimise fännidele on ilmselt kõige loogilisem variant õppida köit kasutama – ise võib ju alguses ülaltjulgestuses ronida, aga üldiselt oleks viisakas võimalikult kähku teisi julgestama õppida, muidu käid seal seina ääres end lihtsalt kõigile pähe määrimas, nagu lits lapsega. Muide, kui vahel tahaks näha, kuidas välismaal asjad käivad, siis Helsingis on eraldi suured ja uhked (mitmekorruselised!) boulderhallid – või üks läbi mitme korruse käiv ronimishall, kus kõrgeim sein on 30 meetrit ja saab ronida nii ülalt- kui altjulgestuses kui isegi enesejulgestuses (see viimane tähendab, et sind julgestab masin, pole partnerit kaasa vajagi, kuigi üldiselt käivad enesejulgestuses rajad 7A-ni, nii et kui Ronminnis liiga osavaks oled saanud, võib seal igav hakata). Väike boulderala on seal ka, no umbes nii suur ehk, kui seal Hipodroomil olema hakkab. Kui juba osavam ronija oled, on alati võimalus ka Peedo juures koolitusel käia, teha ära punase kaardi eksam ja saada endale selline kaart:

View this post on Instagram

Finally the card that opens all the doors 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Selle imekaardiga võib Tallinna seintel ka väljaspool tavalisi trenniaegu ronimas käia, sest muidu toimuvad trennid ainult teatud õhtustel kellaaegadel. Konks muidugi selles, et kui su partneril samasugust kaarti ei ole, siis sina võid teda julgestada, aga tema sind mitte (mul pole õrna aimugi, kas keegi seda muidugi kontrollimas viitsib käia, kahtlen selles).  Ja kui sul üldse partnerit ei ole, siis on kehvasti, sest siis jääb ronimata. Lasnamäe kohta ei tea, aga Kristiines on selline süsteem, et kui sul on kuupilet, siis selle kaardiga käi või iga päev kolm korda (erinevalt Tartust, kus omal ajal ka sellest kaardist juttu oli, aga taheti teha sellist süsteemi, et väljaspool tavalist trenniaega käies maksad iga kord eraldi, üks põhjustest, miks Ülikooli Spordiklubi mind kohe mitte sugugi tagasi ei tõmba).

Kui aga tunned, et veri vemmeldab ja tahaks ikka teada, kuidas see PÄRIS ronimine käib, siis on Eestis hulk kaljusid, mille kohta saab lähemalt lugeda näiteks siit lehelt. Selle jaoks võiks ideaalis muidugi olla sõber, kes juba enamvähem aru saab, kuidas väljas ronimine käib, vähemalt üks ronimismatt – ning soov enda tagant koristada, sest üldiselt lähtume me reeglist, et looduses võiks käia nii, et pärast sinu lahkumist on seal vähem prügi kui enne sinu saabumist. Ja kui ise hakkad uusi kive avastama, siis pea meeles, et Eesti 500 samblaliigist 26 on looduskaitse all ning neid ei tohiks lihtsalt niisama kivi pealt maha kraapida. Kui sa muidu mölakas oled, siis mõtle selle peale, et kivid asuvad üldiselt konkreetsel maalapil, millel on konkreetne omanik, nii et see on meie huvides, et keegi ei tahaks meile ligipääsu blokkima hakata. Aga täitsa tõsiselt, kui sa tegelikult üldse ronida ei oska, kellegi blogist loed, et “oh, see tundub küll äge”, siis ehk see ei ole kõige parem mõte. Kui natuke juba oskad, aga üksi ei taha, siis Facebookis on mitmeid ronimisgruppe (Climbing Estonia, Estonian Climbing Community, piffidele RonMin naised jne), kust kaaslasi leida. Neis gruppides liigub üldiselt ka info muude ronimisürituste kohta (jääronimine Astangul, dry-tooling jne).

No ja sealt edasi tulevad juba suvised ronimisreisid Soome, saad maitse suhu ja varsti müüd vanemate lauahõbedat (sest enda oma on ammu müüdud), et saaks järgmisi ronireise lubada. Kui keegi teab, kust saab kõige odavamaid lennupileteid Portugali, öelge mulle ka. 😀

Viimane ronimispostitus, vannun (mõneks ajaks)

Mul endal ka juba hästi natuke häbi, sest olete pidanud siin kaks nädalat põhimõtteliselt ainult kivide pilte vahtima, samal ajal kiiruga silmadega tekstist üle libistades, sest JÄLLE see ronimine (mõtlen heldimusega iga kord sellele ühele vihasele lugejale, kes saatis mulle kirja, et enam ta mind ei jälgi, sest ma kirjutan ronimisest liiga VÄHE), aga see on tõesti viimane, kohe varsti sõiman poliitikuid ja Tartu Ülikooli edasi.

Eile hakkas uuesti pihta aasta karikasari ja selle avalöök tõi kohe meelde viimase viie aastaga esile kerkinud küsimuse – kas ronimine tervikuna kaotab sellest, et vaatajate lõbuks on boulderdamisest rohkem tsirkuseala tehtud? Nimelt on asi viimasel ajal arenenud nii kaugele, et siseboulderdamine on väljas ronimisest nii erinev, et selles parimate tulemuste saavutamiseks treenivadki need pisikesed japsid AINULT sees, mõni on ehk kivi ainult pildi pealt näinud. No mitte päris nii, nad kindlasti ronivad ka väljas minust ikka neli korda paremini, aga näiteks esimene finaalirada algas sellise liigutusega (Tomoa oli ainus, kes selle ära fläshis, st selle esimese katsega puhtalt ära ronis, onsight see pole, sest kõigil oli enne finaali algust aega iga rada kaks minutit vaadata ja mõelda, mida nad sellega peale hakkaksid):

Üritasin videot nii ajastada, et algaks 26:30, kui feilisin, kasutage oma sõrmekesi. Taustainfoks nii palju, et bouldervõistlusel tuleb iga raja algus ja lõpp ettenäidatud nukkidega kontrollitult fikseerida. Teoreetiliselt tähendab see “kontrollitud” vist kahte sekundit, praktikas piisab sellest, kui sa näitad, et suudad seda asendit hetkeks ka hoida, mitte ei hüppa sealt otse edasi. Ehk siis selle konkreetse raja puhul tuli algasendisse mitte lihtsalt hüpata, vaid hüpata nii, et kumbki käsi läheb erinevasse kohta ja parema jala varbad stabiliseerivad parempoolse nuki taga. Mis te arvate, kui tihti sellist hüpet päris ronimises vaja läheb?

Adam Ondra, keda peetakse maailma parimaks ronijaks, tegi selle raja ära, aga tal läks alustamiseks ikka väga mitu katset. Ja parimaks ronijaks peetakse teda selle pärast, et ta on ronimise imelaps, kõik, mida ta katsub, muutub kullaks. Ta oli 13, kui ta ronis ära oma esimese 9a – ja maailmas on siiani ainult käputäis inimesi, kes sellel tasemel ronida suudavad. Ta oli 18, kui ta ronis ära V16 boulderraja (tollal V15, mille tema siis ümber hindas) – ja esimesed V16 rajad hakkasidki alles tulema 2008 ja nii, enne seda ei uskunudki keegi, et nii raskeid radu oleks võimalik edukalt ära teha. Ta on siiani ainus täiskasvanud ronija, kes on samal aastal (2014) tulnud maailmameistriks nii boulderdamises kui ka liidis (mis on üsna erinevad selles mõttes, et üks vajab hulga rohkem võimsust, teine kestvust – ja täiskasvanutäpsustus oli selle pärast, et midagi sarnast on 2016. aastal juunioride kategoorias teinud noor daam nimega Margo Hayes, kes hiljem esimese naisena 9a+ ära tegi). Üsna varsti pärast seda otsustas Ondra, et tahaks rohkem väljas ronida – ja on pärast seda esiteks loonud ja ära roninud maailma kõige raskema sportronimise raja (9c), esimese katsega ja ilma igasuguse eelinfota puhtalt ära roninud 9a – ja esimese katsega, aga paraja portsu eelinfo ja nö kuivtrenniga esimese katsega ära roninud 9a+ raja. Nii et teda peetakse väga hea põhjusega ronimise kroonimata kuningaks.

See võistlus oli talle aga nö tagasitulekuvõistlus – pärast mitut aastat ainult väljas ronimist tagasi tuppa sooja. Eelkõige muidugi selle pärast, et tundub, et ta on otsustanud, et tahaks oma nimele ka olümpiavõitu saada ja peatsetel olümpiamängudel on koos boulder, liid ja kiirus (õnneks järgmistel on juba alad eraldi löödud, sest no isegi võhikud said aru, et kiirusronimine pole päris ronimine). Ja kuna boulderdamine on vahepealsetel aastatel nii palju rohkem tsirkuseks ja akrobaatikaks ja ilunumbriteks muutunud, käis ta enne hooaja algust ekstra japsidega treenimas (nagu ta ise ütles, siis hüppamist harjutamas, sest ta ei näe sellel ronimisega erilist seost), sest nad on selles valdkonnas vaieldamatult parimad – mida näitab ka see, et kümnete ja kümnete võistlejate hulgast oli lõpuks finaalis 1 Ondra, 1 korealane ja 4 jaapanlast.

Võidulugu on sellel etapil aga huvitav, sest ilmselgelt oli rajameister otsustanud plastikuga harjunud poistele ühe kõvema pähkli pureda anda – esimene rada algas küll tsirkusetrikiga, kus kõik teised on osavamad, aga viimasel rajal jällegi tuli oma käsi prakku pressida. Üsna lihtne nõks, kui oled natukenegi väljas roninud, sees ei näe seda aga pea mitte kunagi. Ja nii oli Ondra esiteks ainus, kes selle raja üldse ära ronis (keda huvitab, võib vaadata seda sama videot alates 1:54:00) ning teiseks ütles võidujärgses intervjuus leebelt, et tal on teistest natuke kahju, sest ta teadis rada nähes kohe, et TEMA sealt ei kuku, aga et nii mõnelegi teisele saab see raske olema. Väga hea rajameister, oskas üsna hästi arvata, kes lõpuks finaali jõuavad, ning oli teinud radu, mis erinevate inimeste nõrkustele mängiksid. Kunst on see.

Aga küsimus, mida paljud küsivad, on tingitud sellest, et kui iga boulderdaja keskendub ahvihüpetele, sest rahvas tahab tsirkust ja leiba, siis kas lõpuks pole Ondratel mitte vähem motivatsiooni üldse väljas imetegusid teha? Ja mõtlen, mis ma mõtlen, ma tegelikult ÜLDSE ei nõustu. Ma olen ka rahvas, mulle ka meeldivad need ägedad hüpped jne – ja tänu sellele, et selle arvelt ka muidu ronimisvõhikud seda ala vaatavad, tuleb kohe ka selle mündi teine pool, mis on “ronimine kui elustiil”. Ja see toob ronimisse ka rohkem masstoodangule keskendunud sponsorid (Coca Cola, North Face jne). Sellised sponsorid, tänu kellele Alex Honnold ja Adam Ondra ja Nalle Hukkataival saavad üldse oma tegusid teha. Ondra on hetkel seisus, kus ta saab öelda, et “nüüd ma lähen ja treenin veits Tokyos” ning see plekitakse kinni. Suures osas toimub see kõik tänu sellele, et ronimine on õnnestunud olümpiaalaks teha ning meediakajastus on poole suurem kui viie aasta eest.

No ja mul kui rahvaesindajal, on ikkagi hea meel, sest igas valdkonnas tehakse parajasti suuri tegusid, iga päev nihutatakse piire ja kogu aeg on midagi lahedat vaadata. Ja ma põhimõtteliselt palvetan iga päev, et selle tulemusel oleks Tallinna uus ronihall ka veel parem kui eelmine, isegi kui seda pikalt oodata tuleb.

Jee!

Meil oli maailma parim viimane ronipäev, saime mõlemad oma projekti puhtalt tehtud. Kusjuures mina mõtlesin sobiva beeta alles samal hommikul välja, aga nii, kui välja mõtlesin, tundus see nagu maailma kõige elementaarsem asi. Ja mul läks selle peale KOLM päeva (kuigi üks neist oli väga lühike). Eile oli lõpuks üsna imeline ilm, enam ei sadanud, aga päike ei paistnud liiga palavalt ning tuult eriti ei olnud, ronimiseks täiesti ideaalne.

VÄGA lahe rada oli, kes cruxi (kõige raskema koha) pilti tahab näha, võib esimese pildi peal paremale vajutada. Raja algus oli natuke jõuline (sest ilmselgelt just sellised mind tõmbavad), aga sealt edasi oli just Cyruse stiilis hästi pisikestel (aga see-eest väga teravatel, käenahk on kadunud) nukikestel kügelemine, siis üks jõuline liigutus ja siis saabus crux, kus järsku kõik head nukid olid käeulatusest väljas. Sirru lahendas probleemi nii, et tema vasak jalg jäi sinna, kus pildil minu parem on, parem aga läks ühe väga hea nuki peale, kust ta vaevu-vaevu ulatas mingisse kahtlasesse käenukki. Mina sinna ei ulatanud, nii et lõpuks tõusin sellest asendist, kus ma parajasti olen, lihtsalt vasaku varba peale, nii et parem käsi surus külgseina (seal on vertikaalne väljaulatuv serv, nii et sai vastasjõudu rakendada) ja parem jalg lihtsalt rippus, kuni vasaku käe edasi sain viidud. Alguses tundus ilgelt kahtlane liigutus, aga kui korra tehtud sai, tuli konkreetselt iga korraga välja.

Ja kui lõpuks siis puhtaks katseks läks, kus köis ise üles tuleb viia, selgus, et see koht polnud üldse minu crux, vaid minu jaoks oli kõige raskem koht nüüd hoopis SINNA saamine. Nimelt on see asi, mille peal ma seisan, üsna lai, ehk ca 5 cm või isegi tsuti rohkem – aga see pole sile eend, vaid selline terav asi, kuhu sai esmalt sõrmed taha, tuli end vasaku käega kõrgemalt lock-off’i tõmmata, parema jalaga selle peale tõusta, parema käega sealt kõrvalt undercling’i hoida ja end selle abil aeglaselt seinast eemale kukkumata püsti vedada. Nii, see osa oli okei. Nüüd seisad sa nina (ja vöökoht koos seal oleva köiega!) konkreetselt vastu seina sellel kitsal eendil. Enamvähem vöökohas või veidi madalamal on juba üks ekspress, mille sa enne siia üles tõusmist ära klippisid. Aga järgmine on umbes su pea kõrgusel, nii et sa pead end täiesti sirgu ajama, see undercling enam ei toeta, nii et sa ilma naljata hoiad end ühe käega tasakaalus nukis kuhu mahub kaks sõrmeotsa (isegi mitte sõrmelülid, ainult sõrmeotsad), üks jalg väriseb all ja sa üritad MEGAaeglaselt sealt vöö juurest köit sikutama, et end niimoodi ära klippida, et sa selle käigus seinast eemale ei vajuks ja alla ei kukuks. Kusjuures kukkumine oleks sellises olukorras küll pikk (sest sa oled juba köie välja tõmmanud), aga täiesti ohutu, jalg värises lihtsalt mõttest, et kui ma NÜÜD feilin, pean ma kõik need 18 meetrit uuesti ronima, kui tahan puhast rada kirja saada. Nagu täitsa tõsiselt, ma hoidsin hinge kinni lihtsalt, kuni see tehtud sai – ja nii, kui klippisin, küsis Sirru alt, kas ta tohib nüüd hingata, nii et ilmselgelt elas ta ka kaasa (ning ei jätnud mainimata, et ta kartis, et nüüd on kõik halvasti, kui ma jalaga Elvist tegema hakkasin). See osa, mida ma esimese hooga cruxiks pidasin, oli sinna otsa täiesti nalja teha. 😀

Ehk siis ma olen nii rõõmus, kui vähegi olla saab, see on imeline tunne, kui oled millegi kallal mitu päeva vaeva näinud ja selle lõpuks kätte saad. Taevas teab, et ma olen viimasel ajal rohkem koolile ja vähem trennile keskendunud, aga hetkel olen ikkagi vormiga üsna rahul, on nii kestvust kui ka jõudu (ning kohati isegi pistab pisike tehnikapoeg oma armsa nina ettevaatlikult nurga tagant välja), nüüd ei tohi lihtsalt köit lohisema lasta ja saab ehk isegi suvel Soomes midagi tehtud. Ma olen lihtsalt NII NII NII rahul.

Ajastus oli ka suurepärane, sest täna on aeg koju ära tulla. Õnneks pole EKRE veel valitsuses, lastakse ehk mind mu pagulasega tagasi Eestisse ja ei pea hakkama piiri peal kiiresti mõtlema, kuhu (e)migreeruda. Hetkel tunnen igatahes, et selle päikese ja puhkuse arvelt elan ehk semestri teise poole ka üle. Kaheksa nädalat veel ja siis on juba hulga kergem, saab mõnda aega niisama tööl käia, nagu tavainimene, ei pea selle kõrvalt kogu aeg kooliasjadega tõmblema.

P.S. Oleme internetist ära kasutanud ca 35 GB ja ma kavatsen sellega veel lennujaamas Meiringeni boulderdamisvõistlust vaadata (karikasari algas!), nii et sai vist õige valik tehtud.

P.P.S. Postitus sai eile õhtul valmis kirjutatud, täna on juba natuke kurb ka, et seda 6c/7a rada rohkem proovida ei saanud, ma sain seal iga katsega kaugemale, tunnen, et oleksin selle ära teinud.

Rajad tõesti ei ole vennad

Nagu ma viimati ütlesin, tahtsime sel nädalal päriselt natuke raskemate radade peal vaeva näha. Oleme seda teinud ka, teisipäeval rabelesime terve päeva kahel raskel rajal, mis ametlikult olid vastavalt 6c+ ja 6c, kuigi meie mõlema tagasihoidlikul hinnangul oli parempoolne hulga raskem (suht jõhkra boulderstiilis algusega, kus on vaja esmalt veits tsirkust teha ja seejärel kahe käega paremalt väga jõuliselt kinni hoida ja end vasaku jala peale üsna kõrgele üles lükata). Õhtul kodus avastasime, et hilisemas raamatus olid rajad vastavalt ümber hinnatud lihtsalt 6c-ks (ehk siis allapoole) ja teine suisa 7a-ks (ehk siis paraja nõksu ülespoole). Ehk siis see greidingsüsteem on, nagu ta on, lõpuks ronid ikka selle järgi, mis äge tundub.

Vahepeal läks juba nii palavaks ka, et käisime veeäärseid radu vaatamas – siin nimelt saab süvaveesoolot ka teha. St sellist asja, et ronitakse ilma köieta ja kui kukud, lendad vette. Ma olin tiba kõhkleval seisukohal, sest vesi on alles 15 kraadi, aga väljas on juba nii palav, et tundus väga ahvatlev. Nii et mõtlesime, et neljapäeval teeme puhkepäeva ja läheme soolotama (pildil ma ukerdan niisama, et saada kohta, kust radu paremini näha on). Juhtus aga hoopis nii, et kolmapäeval selgus pärast ühte rada, et minust ei ole mitte mingit ronijat, sest parem õlg ja vasak põlv olid nii valusad (see parema käega enda vasakule jalale üles lükkamine ilmselgelt oli korralik, st ma proovisin seda liigutust julgelt 10 korda kindlasti). Nii et tegime kolmapäeval pärast seda ühte rada põhimõtteliselt puhkepäeva, aga ilm polnud nii hea, et vee äärde minna.

See 6c, mida me kolmapäeval proovisime (sest selge oli see, et sinna jõulise peale ei tasu kohe tagasi minna), oli aga nii lahe, et Sirru rääkis terve päeva, kuidas ta ei jaksa ära oodata, et seda uuesti proovida saaks. Meil on nimelt selline lugu, et mulle istuvad sellised rajad, kus saab jõu- ja ilunumbreid teha, Sirru armastab selliseid, kus tuleb väikeste nukikeste peal kuidagi tasakaalu leida, nii et koos ronimine mõjub meile mõlemale väga arendavalt. Ööl vastu tänast aga sadas. Hommikusöögi ajal hakkas musirull selgitama, et nüüd on ju juba kuiv ja kohe varsti läheme ja proovime uuesti ja … Just samal ajal algas uus valing. 😀 Sirru lihtsalt tõusis püsti ja läks teise tuppa ära.

53615617_2300278763624572_2061264470297921531_n-1

Nii et lõuna ajal, kui vihm üle jäi, läksin ja ütlesin talle, et olen valmis välja minema. Ta hüppas püsti sellise näoga, mida mehed filmis siis teevad, kui poolalasti supermodell ootamatult uksele seksi küsima tuleb (te ei tea selliseid filme? ma vaatan ehk teisi žanre siis). Hanna meelitasime kaasa ähvardusega, et muidu ma ronin ise tema 6a+ ära ja teen sellest parema video, sest tema mitte eriti suurest instagrammihuvilisest julgestaja suutis eile tema elu esimest puhast 6a+ liidi niimoodi filmida, et ainult kannad jäid peale. 😀 Nii et selle ähvarduse peale oli Hanna põhimõtteliselt jooksuga ukse juures, rihm suus … Ei, nüüd mõtlesin ma naabrite labradori, Hannal oli ikka kiiver käes ja köis õlal. Ja nii me ronima kõik läksime, mis sellest, et tuul puhus nii tugevalt, et ime, et seina pealt ära ei puhunud. Ikka väga raske on imepisikesest nukikesest hoides end teise imepisikese nuki peal kõrgemale suruda, kui põhimõtteliselt tornaado rapsib juba servast. Sellest hoolimata saime nii kaugele, et tema mõtles kõige keerulisema koha jaoks sobiva tehnika välja (mis mulle ei sobi, sest ma lihtsalt ei ulata sinna nukikesse) ja mina sain selles kõige põnevamas kohas umbes nelja erinevat varianti kasutada (ei, mitte ükski ei toiminud). Nii et kuna temal on redpoint’ist (st raja altjulgestuses puhtalt ära ronimisest) nüüd ainult millimeeter puudu, tundub, et homme peame tagasi minema isegi siis, kui korraga rahet ja äikest tuleb (viimast lubatakse ka). Ja kehvemal juhul lähme laupäeva hommikul kella seitsme ajal, st enne kojulendu, veel viimasele katsele, sest ta ütles, et tal on VAJA seda rada. 😀 Mina tahaksin sellel 6c/7a rajal veel paar katset saada ja proovida, kas õnnestub selle TEMA raja peal ka toimiv beeta leida. Ja no täitsa ausalt, see oli välihooaja alustamiseks megahea reis, ma juba tunnen, et olen siin nii palju õppinud ja arenenud.

P.S. Sellel väga roosal pildil näitab minu sõbranna Hanna, kuidas tõelised daamid ronivad. Tuntud ka kui ämblikmehe, st antud hetkel ämbliknaise poos.

Kas asi on selles, et ma olen vana?

Raske on elu. Nagu. Ma ei ole rahul. Olen siin teinud igasuguseid harjutusi oma talumusläve nihutamiseks, et õlgu ja küünarnukke jne tugevdada ning nii kaua, kui ma teen rahulikult ülepäeviti trenni on kõik okei. Kui teen veidi rahulikumalt, saab isegi nii teha, et vahel kaks päeva järjest, enamasti ülepäeviti. Aga kogu aeg on see, et ma TEAN, et nii kui ma natukenegi karmimalt teen midagi, on õlad valusad, küünarnukid valusad vms. Näiteks lõuatõmbeid ma enam eriti ei tee just selle pärast, et tundus nagu aus vahetus – kui ma nendega õlgu ei väsita, saan selle võrra ronides rohkem rahmeldada ja tunnen, et läheb rohkem asja ette, st tugevdan neid just nii, nagu mul päriselt ronides vaja on.

No ja kuna praegu on kiire aeg, siis mõtlesin, et okei, karmimast trennist taastub kauem, aga hetkel nagunii nii palju aega ei ole, teeks siis nii, et vähe karmim trenn (st sama pikk, kui tavaliselt, aga punnitan raskemaid radu ja mugavustsoonist välja jne). Nüüd on teise päeva õhtu, ikka veel küünarnukid tundlikud. Ja kui ma ütlen, et “teen raskemaid radu”, siis ma tegelikult ei mõtle, et ma METSIKULT rassiksin, enda arust on mul see trenn ainult ehk 20-30% raskem kui tavaliselt (seda on keeruline täpselt hinnata, nukid on veidi väiksemad, asendid veidi ebameeldivamad, füüsilist jõudu polegi otseselt nii palju rohkem vaja, kuigi eks ma iga kord teen lõpetuseks veits negatiivi all ka midagi). Et nagu what gives? Kas ma ei tee piisavalt sooja?

Tunnistan ausalt, et viimati tõesti nii juhtus, et ma “soojenduseks” tegin saalitraaversi, st seda, et üritad maha astumata saalile traaverdades ringi peale teha – sest ma üllatasin iseend sellega, et sain üle sellest kohast, kus ma enamasti kukun, nii et pidin ju edasi punnitama. Aga ma ei saa normaalselt trenni teha, sest lihasvaluga ma lähen küll kohale, sest no mis seal ikka, aga valusa küünarnuki või sõrmega ei riski. No aga samas pole nii ka normaalne ronida, et ühe päeva tagant ronid hoopis iga kolme päeva tagant, aga see-eest siis raskemaid asju – tahaks ikka tihedamini ju.

Pealegi … Mul vanasti oli näiteks see häda, et ma ei saanud hommikuti normaalselt kolme seeriat kätekõverdusi teha, pidin tegema nukkide peal, sest muidu jäid randmed valusaks. No ja siis hakkasin kätelseisu harjutama, mis tähendab randmetele ju ROHKEM lisakoormust, nii et olin alguses pisut mures – ja vaata imet, tulemus oli hoopis see, et randmed enam ei valutanud. Taluvus lihtsalt arenes nii palju, ilma et ma selle käigus midagi ära lõhkunud oleks. Nii et kes see mulle nüüd ütleb, kas ma tegelikult just peaksin rõõmuga edasi rühkima ja küll need küünarnukid harjuksid suurema koormusega? Ah?

Trennist ja kristallidest (issand, ma printsessistun)

Printsessistun as hakkan ka blogima nagu Printsess, st et kuna ma ei viitsi erinevaid postitusi teha, siis on postitused stiilis “täna räägime kukesupist, grupiseksist ja lõpetuseks sellest, kuidas me kirikus jõulukontserdil käisime”. No igatahes täna räägime me esmalt trennist (sest muidu keegi ei loeks, ega ma loll ei ole, ärge te siis ainult järgmist kolme lõiku vahele jätke) ja seejärel sellest, kuidas kõik teised peale minu on vaimsest kirgastumisest valesti aru saanud.

Oleme innukalt trennile pihta andnud, sest mis võiks olla rahuldustpakkuvam, kui põlastava pilguga nende uute inimeste jõllitamine, kes aasta alguses treeningklubis tunglevad. Ainus mure on, et kui mõni juba esimesel katsel sinust osavam on, tuleb kähku pilk ära pöörata ja teeselda, et sa ei vaadanudki. Ei, tegelikult ei tundu, et ronimine aasta alguses metsikult hoogu juurde saaks kellegi jaoks, kui, siis ehk nii palju, et kõik need, kes pühade ajal pigem söömisega tegelesid, on nüüd jälle kargu alla ajanud, aga liigset trügimist pole olnud – ja minu meelest pole vahet, kas inimesed otsustavad midagi uut proovida jaanuaris või oktoobris, igatpidi tervitatav.

Igatahes otsustasime meie ära kasutada seda, et ma vahelduseks laupäeval koolis ei pidanud olema, ja läksime nädalavahetusel Soome “uut” boulderhalli testima. Nimelt avati see juba oktoobris, aga me polnud sinna siiani jõudnud. Üsna pirakas, läbi nelja korruse, ikka korralikult rõõmu. Aga seal tuli taas väga selgelt esile see, MIKS ronimises raha loeb ja kallim sein tõesti kohe parem on – seinad on valdavalt sellisest materjalist, mis päriselt haardub (mõtle liivapaberile ja tavalisele seinale ntks), mis otsekohe vähendab ebavõrdsust pikemate ja lühemate ronijate vahel, sest kogu sein on sinu jalanukk. See tähendab kohe ka seda, et ronimine sarnaneb rohkem väljas ronimisega, sest sa oled sunnitud rohkem kehapinget hoidma ja saad võtta kõige sobivamaid asendeid. Kiipeilyareena seinad on Walltopia tehtud ja kahtlemata tippkvaliteet (nende seinad on ka näiteks Austrias ja mujal uhketes ronimismaades), see vahe tuleb ikka päris eredalt esile. Rajad on muidugi ka head ja väga mitmekesised, aga siin ma ütleks küll, et Tallinnas on samuti väga head rajad, nii et siin ei tule erinevus nii selgelt välja – kuigi muidugi annab tunda, et kui on neli korrust, siis on ka hulga suurem nukivalik ning see, et radu saab teha erinevate kallete alla loob lisavõimalusi.

Aga väga huvitav oli, soovitan proovida. Samas ei oska ma seda teistega võrrelda, sest näiteks 2017. aasta sügisel avati Espoos ka uus suur boulderkeskus, kuna ma siiani jõudnud ei ole, sest põhiaur läheb tavaliselt ju sportronimisele ära. Üks tuttav kiitis seda väga ja ütles, et natuke teine stiil, kui tavaliselt, nii et üks plaan selleks aastaks on sealt läbi astuda ja seda ka proovida. 😀

Ahjaa, muidu on minu ainus selle aasta spordiga seotud lubadus või pigem üritus seotud kätelseisuga. Nimelt üritan sel aastal iga päev kasvõi ühe korra pea alaspidi olla – ideaalis tähendab see iga päev vähemalt ühte kätelseisu, aga seda võib vajadusel (randmevigastused või kehv enesetunne vms) asendada käsivarreseisuga või peapealseisuga vms. Eesmärk pole mitte ilmtingimata suurepäraseks kätelseisjaks saada kõigest ühe kätelseisuga päevas, vaid loodan tekitada harjumuse sellega igapäevaselt tegeleda ning loodetavasti teha siiski enamasti natuke rohkem – ja kui seda ei juhtu, on päris huvitav näha, kas ja kui palju muutust kõigest üks harjutus päevas kaasa võiks tuua.

P.S. Tänu Murkale avastasin artikli, kus räägitakse mediteerimise ja ärksameelsuse ohtudest sellisel kujul, nagu seda läänes turundatakse. Iseenesest väga huvitav. Mina isiklikult olen samuti seisukohal, et teadlikkus ja leppimine ei tähenda sugugi passiivsust. Ma võin leppida sellega, et ühel päeval sureme me kõik, aga siiski oma elu nautida. Või veel enam – ma võin leppida sellega, et teatud hulk elamisi põleb maha, aga tegeleda inimeste teadlikkuse suurendamisega, et näiteks suitsu või elektriga hooletut ümberkäimist vähendada. Tulemusest lahtilaskmine ei ole kuidagi seotud tegevusele pühendumisega.

Aga artikli põhiteema, ärksameelsusele või valgustusele või vabadusele keskendumine ainult individuaalsest vaatenurgast, resoneerub minu jaoks väga selgelt mõne Eesti kristalliblogijaga. Just paari päeva eest tuli sõbrannaga jutuks, nii et lugesin üle ühe sellise postitused, kus ta kirjutab sellest, kuidas ta kodus ootava mehe ja armukese vahet pendeldab ning kuidas “mees on õnnetu, aga peab aru saama, et need on tema enda tegude tagajärjed” ja “laps on pahane, aga peab õppima oma emotsioone kontrollima” – ehk siis teiste inimeste tegudel on tagajärjed ja teised inimesed peavad õppima oma emotsioone kontrollima, aga MINA … Mina naeratan sulnilt ja elan hetkes! Ja no kui ma hetkes tahan (jätkuvalt mehe pangakaarti kasutades, sest ma ise ei teeni) mingi teise tüübiga paariks päevaks peole minna, ju see siis kuidagi mu oma mehe käitumise tagajärg on. Või veel parem – ju siis universum tahab, et ma seda teeks! See on see naljakas osa selliste inimeste puhul, teistel inimestel on teod ja tagajärjed, aga kõik, mis nemad teevad, on puhas universumi tahe.

Vähemalt mulle jäi mulje, et artikkel oli suunatud eelkõige sellistele inimestele, kes otsivad valgustust samas, kui mikrokosmos selgelt ainult ümber iseenese väikese isiku keerleb. Aga samas tundsin ma jällegi, et mina tegelen ka joogaga ainult selle pärast, et mulle meeldib ja hiljem on mõnus olla – ja mediteerin selle pärast, et hea rahulik on hiljem. Vahel on isegi nii, et saan aru, et mind ajab närvi mõni asi, mis ei peaks mind närvi ajama (või mis ei peaks üldse minu asi olema) – kümme minutit vaikust ja kohe on inimese tunne ja rahulikum olla. Nii et jah, mina olen üks neist, kes mediteerib ainult omakasu eesmärgil, aga … Ega ausalt öeldes häbi ka ei ole. Minust ei saa iial inimest, kes istuks pool päeva jalad ristis ja pühiks harjakesega teed, et putukale peale ei astuks – aga ma olen üsna kenasti võimeline olla inimene, kellega lähedastel on suht hea rahulik koos elada. Üldse ei häbene, et ma kasutan selleks tööriistu, mis originaalis ehk vähe üllamateks asjadeks mõeldud olid – aga samas, kui ma selle abil saan natukenegi paremaks ja mõistvamaks ja kannatlikumaks inimeseks, siis ma aitan sellega ju ka kõiki enda ümber, ei v?

Ronminni matused / Treeningplaan aastaks 2019

View this post on Instagram

Již za pár dní to všechno propukne. V pátek 11. 1. v 17:00 začíná kvalifikace exhibičního závodu (píšu exhibičního, ale bude se opravdu závodit), od 20:00 pak polezeme velké finále. Jsou pozvaní nejlepší bušiči z ČR (včetně Martin Stráník třeba), přijede i pár Slováků. Od soboty odpoledne 12. 1. pak už oficiálně otevřeno pro veřejnost. Doufám, že se vám už řádně potí prsty! @hangarbrno ENG: It's coming, it's coming! On Friday, January 11 at 5pm we're starting with qualification for an exhibition competiton (I say exhibition but it will be a competition for real), the finals will start at 8 pm. We've invited the best climbers in the Czech Republic (including Martin Stráník for example), and some will come from Slovakia as well. From Saturday afternoon, the place is finally open to the public. Hope you have sweaty fingers already!

A post shared by Adam Ondra (@adam.ondra) on

Ma üldiselt ei sea endale selgeid numbrilisi eesmärke, kuigi loomulikult oleks mul hea meel sel aastal boulderdamises stabiilselt v5 peale saada (siiani on ainult mõne üksikuga õnne olnud) ja liidis esimene 7a ära fläshida (aga ma olen vähenõudlik, läheks redpoint ka, flash on selline stretch goal). Issand, kuidas ma rüvetan eesti keelt. Aga kui juba venitatud eesmärkidest rääkida, siis painduvust tahaks ka arendada – või pigem taastada põlvevigastuse-eelsele tasemele, ehk siis kui üks jalg ees jälle mõlema jalaga spagaadi maha saaks + natuke puusapainduvust edasi arendaks, oleks päris hea. Aga see on kõik siiski selline, et kui tuleb, siis tuleb, liigselt ei nuta ja päris hulluks selle nimel ei tööta.

Teatud planeerimine on sel aastal aga vältimatu ja oludest tingitud. Nimelt teavad kõik, kes Tallinnas mingilgi määral ronimisega kokku puutuvad, nüüdseks kindlasti, et aprillist on meil siseboulderdamisega kõik. Kes veel ei teadnud ja on ammu tahtnud proovida, siis noh, kolm kuud on veel aega, sest siis pannakse Ronimisministeerium kinni, sest keegi liigutas Excelis numbreid siia ja sinna ning jõudis järeldusele, et targem oleks ruumides veidi remonti teha ja see hoopis äripindadeks välja üürida. Nii et soovitan tõesti soojalt, kui olete siiani edasi lükanud, siis minge ja proovige, see on kindlasti seda väärt.

Uut kohta on otsitud, ehk ka leitud, kuigi väga konkreetseid teateid selle kohta pole, aga alguses öeldi lootusrikkalt, et kui veab, avatakse uus koht käesoleva aasta sügisel. Kes on siin ilmas juba pisut elanud, saab aru, et reaalsuses ilmselt ei hakka enne 2020. aastat midagi toimuma – KUI kõik läheb edukalt ja õnnestub uus koht leida ja käima lükata. Ma olen väga lootusrikas ja usun, et küll see tõuseb (suurema ja ilusama) fööniksina tuhast, aga siin on ikkagi omad agad. Ilmselt on suur hulk ronijaid valmis vajadusel annetama (mina sealhulgas), aga selge on see, et ronimise edendamisega hetkel Eestis rikkaks ei saa ja Mikael ei ole väga heast turundusest (firmaüritused, laste sünnipäevad jne) hoolimata Ronminniga siin miljoneid teeninud, vaid arvestades seda, kui palju ta isiklikku aega ja tööd sinna sisse on tampinud, on eelkõige siiski tegu heategevusega. Ja mina kardan küll, et see, kui ronimiskogukond on valmis kõik veidi annetama, ei ole nii suure mastaabiga plaani juures päris see, ilmselt on puudu eelkõige suurtoetajad. Hetkel ei ole ronimine veel korvpall, mida erinevad õllemargid üksteisevõidu oma nimega seostada tahaksid – kuigi võiks ju olla, ei v? (Kas see on see koht, kuhu peaks panema üleskutse, et kui sul on üle palju raha ja tahaksid, et just sinu nime uue olümpiaalaga seostataks, siis tule, ma tutvustan sind Mikaelile? Sest ma usun, et ta on valmis kas või su pildi iga suurema nuki peale panema … kui sa just väga kole ei ole, sest tal on ka standardid.)

Igatahes. Kuna treeningvõimalused seavad oma piirid, olen otsustanud, et kuni Ronminn veel lahti on, ma eraldi hangboard’il ei ripu, vaid kasutan Ronminnis lahkelt saadaolevat moonboard’i ja ronin seal ringe. Esiteks kasulikum, sest ma treenin sõrmi reaalses olukorras ja liikumises, ning teiseks treenib see samaaegselt ka kerelihaseid, tehnikat (väga sita tehnikaga kas kaua negatiivi all ei roni või saab väga tugevaks, mõlemad on head variandid) ja tunnetust. Ma alles mõne aja eest sain jälle piisavalt tugevaks, et seal mõnigi ring ära teha, see oli see koht, kus vigastusest taastumine kõige kauem aega võttis, nii et ma praegu täiega naudin seda. Suure seina peal käime hetkel eelkõige nädalavahetustel Soomes ja loodetavasti see jääb vähemalt paariks kuuks nii, sest mul on hetkel väga lõbus taas ilma oluliste valudeta Ronminni nautida.

Tulevikku vaadates on seis selles mõttes niru, et hetkel ongi ainus plaan teha ära punase kaardi eksam ja hakata kevadest lõunapauside ajal Kristiines käima (õhtuti on seal juba praegu massid, ma ei tea, mis siis saab, kui kasvõi kolmandik hetkel Ronminni külastavatest inimestest otsustab, et eks nad proovivad siis suure seina ära). See tähendab, et boulderdamine jääks ainult Tallinna lähedal olevatele päris kividele ning nädalavahetuse lõbuks Soomes. Mis omakorda tähendaks, et mul oleks üsna varsti nutt kurgus, sest kui ilus ilm on, ronime me nädalavahetustel ju ikka väljas – ja minu salaiha plastikul boulderdada saab väga harva rahuldatud. Olen sunnitud nutma ja neid 7a-sid korjama nagu lilleõisi. Ah, keda ma lollitan, olen sunnitud nutma Soome libedatel rasketel radadel, mida nad ikka 6A vääriliseks on hinnanud. 😀 No ja siis sügisel on veel üks põhjus koolis edasi käia, sest siis saab üle nädala kaks trenni Tartus, kus on lisaks muule ka miniatuurne bouldersein.

Hakka või kolimist kaaluma, tõesõna. Tomm, kuidas teil sinna Kanadasse emigreerumisega on? Vancouveris peaks üks maailma ägedamaid boulderhalle olema.

Nii et kui mõni õlletehasega seotud inimene seda loeb, siis PALUN. Ma olen MEELEHEITEL. Ja Bock Rock vms kõlaks ju nii imeliselt. Isegi Rock Rock kõlaks imeliselt. Teie võimuses on päästa mind sportronija kurvast saatusest – kõik teavad, et see on ainult esimene samm hullema saatuseni, paar hooaega sportronijana ja juba ei saa arugi, kui on kogu tradivarustus ostetud ja perel silmad vees.

Videodel on vastavalt Oslo, Brno ja Edinburghi ronimishallid. Kas poleks imeline, kui ka meil midagi sellist oleks? /Ohkab

  • Kategooriad