Ema, ma olen kodus

Olen mina Instagrammis sõber ühe Ämeerika rajakeeraja ja treeneriga, eks ole. Selline suht võimekas tüüp suht võimekate sõpradega – ma ei tea, mis ta ise ronib, aga gf ronis tal V13 ning tema ise töötab rajakeerajana, keerab V10+ radu, st kõike alates V10st. No ja tema on innukalt kaasa elanud mu põlvehädale ning kirjutas mulle, et sõbralikult nõu anda – põlvemure pärast ei pea kohe liidima hakkama, ole nüüd, mine lihtsalt slab gym’i. Puccio tegi seda, kui tal vigastus oli, ja vaata, kui hästi läks! Nagu bless your heart, black boy, tõesõna, aitäh soovitamast. 😀 Ma panen selle tuhande ruutmeetrise boulderhalli ukse selja tagant kinni, jalutan ükskõikselt mööda meie viiest suurepärasest sportronimise hallist ja lähen hoopis slääbihalli tõesti.

Lisaks on ta üks neist meestest, kes ütleb asju, mille kohta sa tead, et see on õige, aga mida sa väga ei taha kuulda – näiteks et normaalsed inimesed ei roni campusele, kui tehnikas on veel nii palju, mida parandada. Iseenesest, kuna praegu põlvega boulderhallis väga hullu panna ei saa, oleks hea aeg tehnikaharjutusteks. Miks ka mitte. Istu seina ette maha ja tee endale ise erinevatest värvidest radu (jälle peab mõtlema). Naljakas on muidugi, et ta oma (õigustatult?) kõrge hobuse seljast ei usu väga sellesse, et inimesed, kes ise vähemalt V10 ei roni (= põhimõtteliselt kõik Eesti rajakeerajad) võiksid üldse midagi head ja arendavat keerata. Sellega ma päris ei nõustu, meil on väga häid rajakeerajaid ka. Rääkimata sellest, et ega me ju ronimata ei jäta selle pärast, et AGA VÄLISMAAL arvab keegi, et issand, kuidas te sellistes tingimustes üldse ronite. Mis on väga naljakas, sest alles hiljuti oli mul sarnane vestlus Reedaga teises suunas, kus ma ütlesin hooletult midagi selle kohta, et Tallinnas on ikka hulga paremad tingimused kui Tartus, ja ei saanud üldse aru, miks ta kaitsesse tõmbus – praegu oleks ise tahtnud kohe sellele välismaalasele öelda, et ole meheks ja istu sisse see slääbihall omale.

Igatahes tõi ta sellise näite, et kui ta käis omal ajal Miamis mingit rajakeeramise sertifikaati saamas, oli eksamil selline harjutus – sul on ainult jugid ja kümme minutit aega. Keera V10 rada, kus poleks ühtegi düno. Ja väga paljud inimesed vahtisid selle ülesande peale lolli näoga, sest nad ei ole harjunud beeta kaudu mõtlema, nad mõtlevad kas ainult võimsuse või järjest väiksemateks/vastikumateks minevate nukkide kaudu. Ja sellega olen ma küll nõus, et ma hästi ei usu, et eriti paljud Baltimaade rajakeerajad sellega hakkama saaksid. Aga selles mõttes väga põnev vestlus oli, et andis palju huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas trenni edasi teha, nii et paremaks saada ja samal ajal mitte oma (õnneks paranevat) põlve segada. Hunniku Dai Koyamada videosid andis ka (tal on selline viieosaline videopäeviku asi, kust näeb, KUI palju ebaõnnestutakse enne millegi äraronimist), sest leidis, et see on see mees, kelle tehnikast ja suhtumisest ma peaksin kohe õppima hakkama – mis ausalt öeldes üllatas mind üsna korralikult, sest Dai on väga tehniline mees, stereotüüpselt mitte just esimene, keda tugevad ameeriklased soovitavad. Nii et on, millele mõelda, ma tahaks selle aasta sees jätkuvalt väljas 6c flashi kätte saada (ja olen teinud nimekirja asjadest, mida selleks arendama pean, mis on väga ebameeldiv, sest üks peamine asi seal on ekspressist kõrgemalt kukkumise harjutamine raskete liigutuste pealt).

Teemavahetus. Muidu tahtsin öelda, et külm on kogu aeg. Austrias oli nädalavahetusel väljas liiga palav, olime pühapäeval sunnitud sees ronima, sest kliimaseade on üks mõnus leiutis. See ei tähenda, et nüüd Tallinnas külmetada väga mõnus oleks. Mõnel seal on ikka kogu aeg kärss kärnas ja maa külmund, mis ma oskan öelda.

Tore uudis on aga see, et sel viimasel päeval sain ühe 6c flashitud ja teise peaaegu flashitud, kukkusin cruxis. See teine oli ägedam rada, nii et mõtlesin, et söön ühe burksi (sportlased ja tervislik toit) ning lähen ja teen vähemalt redpoint’i ära – aga selle aja peale olid kahjuks mingid inimesed juba samasse kohta oma radu ronima jõudnud. Tegin juba treenerile nalja, et Rents teeb läbi ussim suure häda kuidagi ühe 6c puhtalt liidis ära, nii et oleks juba igati paslik oks laiali nende algajate juurde minna ja öelda, et “eest ära nüüd, mõnel on PÄRIS projektid siin, eks ole”. Aga tõesti oli megapalju ägedaid radu seal hallis, isegi rajad, mis on liiga rasked, on sellised, et sa saad ikkagi aru, kui lahedad need on. Muide, näitan teile ronihalli, kuhu ma lolli peaga seekord ei jõudnud, kuigi läksime samast linnast lennukisse – vat sinna tahan ma küll tuleval aastal uuesti minna:

Oleks mul raha, ma saadaks paar Eesti rajakeerajat kuueks kuuks sinna elama, ronima ja keerama, nad tuleks hoopis teiste inimestena tagasi (ja ilmselt väga ei vaidleks ka, ronijad üldiselt ei vaidle, kui neid tasuta ronima tahetakse saata).

Cyrus takes the best pictures 🌺

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, tahtsin jagada seda artiklit valust, sest see on nii huvitav. Mul nimelt on oma põlvega ka tunne, et mõni asi, mis pole hea, ei tee üldse haiget, aga samas mõne koha peal on valureaktsioon lihtsalt aju ehmatusest, mitte nö päris (näiteks saan ma mõnda liigutust aeglaselt vabalt teha, aga kui teen sama liigutust ootamatult ja kiiresti, on valus). Paremaks on läinud märgatavalt, aga artikkel on ikka huvitav, nii et olgu siin jagatud.

Ja nüüd panen ohates viimase pildi Austriast ja jään igatsusega hoopis järgmist reisi ootama:

P.S. Inimesed on vahel naljakad. Tellisin midagi tuttavalt Sirru sünnaks ja panin tähtaja nii, et jääks igaks juhuks paar päeva puhveraega ka – no kasvõi selle jaoks, et ma saaksin rahus pakkida ja asju kokku sobitada, ma isegi ei mõelnud selle peale, et tegija hilinema peaks, mul on temaga ainult positiivsed kogemused olnud. No ja juhtus nii, et esmaspäeval ütles ta mulle, et peab õhtul hilja selle ära tooma, ei saa enne valmis. Ma ütlesin, et pole hullu, too või kolmapäeval, ma jätsin väikese puhveraja nagunii. Ja – riddle me this – ta võttis selle pakkumise rõõmuga vastu, aga tundus kergelt solvunud. Et mis mõttes sa ei usalda. Mis on hästi natuke naljakas olukorras, kus tal tegelikult ju neid lisapäevi vaja läks. 😀 Tundlikud loomad oleme me ikka.

P.P.S. Kas ma rääkisin nüüd kõigist neist asjadest, mis omavahel kokku ei sobi, või unustasin midagi ära? Hetkel ei tule rohkem meelde, no jumal temaga.

Advertisements

Äpu teeb asju

Täitsa äge on siin. Iga päev on vihma lubanud ja lõpuks on ikka olnud päev kuiv ning sadu on saabunud alles öösel. Hommikul kuivab kivi paari tunniga ära ja kannatab jälle lõbutseda. Selles mõttes on meil vedanud.

Kuna olen natuke vigane, olen sundinud peale kohustuslike puhkepäevadega graafiku. Vähemalt iga kahe ronipäeva tagant tuleb üks puhkepäev teha. Esimesel puhkepäeval käisime õlletehases ekskursioonil, täiega äge oli. Klikkige sel pildil paremale, näete, kui ägedad vanaegsed jubinad.

See bassein kusjuures on õllevanni jaoks, mida saab eraldi juurde osta. Meie ei ostnud, sest nii suured õllefännid me ka ei ole. Aga pilet oli vist 7 eurot ja selle sisse käis ka tasuta õlu, nii et ma ütleksin, et üsna odav lõbu.

Cyrus doesn't like selfies so we compromised and took 10 🐕

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna oli teine puhkepäev, nii et läksime mäe otsa – sedapuhku suusaliftiga (kas see on suvel ka suusalift v lihtsalt tõstuk?), mis oli minu jaoks elus esmakordne kogemus, nii et alguses ikka käpp värises veits musirulli suure käpa all (ma kardan kõrgust! ja kiirust! st kõike, mille tulemusel võib potentsiaalselt suurel kiirusel maaga kohtuda). Tibu mul leidis, et see on väga naljakas, ja veenis mind alla sõitma hoopis sellise Ameerika mägede stiilis asjaga, kus sõiduk mööda rööpaid keerutab ja ringe teeb – seda sai ise pisut juhtida (pidurdada ja kiirendada) ning tegelikult see muidugi Ameerika mägede kiirus ei olnud (pensionärid ja lapsed ka sõitsid), aga sai ikka üsna korraliku hoo sisse, kurvides oli mul hing paelaga  kaelas ning huilgasin üle selle mäe. Ja mõelge nüüd sellele, et see sõit alla võttis ca 10 minutit, mul jalad täiega värisesid all, kui ükskord välja astusin. 🤣

Getting down was much scarier than going up #alpinecoaster

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õnneks tohib Austrias 0,5-ga sõita, sain enne rooli istumist südamerahustuseks ühe joogi  teha.

Muidu oleme muidugi roninud. Hiljuti tundus ilm nii sombune, et läksime igaks juhuks sisehalli väliseinale (et kui päris sadama hakkab, saab tuppa ära minna, kuigi nagu näete, on see välisein ka üsna hästi kaetud). Radade pikkused on ca 20-25 meetrit ja need on megahästi tehtud. Ma ei oska selgitada, milles see erinevus on, aga siin (ja ntks kasvõi Soomes) ei teki mul pea kunagi tunnet, et rada jääks ronimata, sest ma ei ulata. Rada jääb ronimata, sest ma olen kehv, mitte selle pärast, et ma olen lühike. Ja selle peale öeldakse (loomulikult, ma ütleks ka), et tule keera ise Eestis paremaid radu – aga no ma tõesti ei saa peale vaadates aru, millest see erinevus tuleb ja kuidas nad oskavad siin nii imelisi asju teha. Aga eks ilmselt on selle taga eelkõige lihtsalt kogemus, Saksamaa ja Austria on pikaajalise traditsiooniga karmid sportronimisemaad, mis paistab kasvõi sellest, et siin oli tehisseinal ka 8c radu – meil pole Eestis inimesi, kes seda taset ise ronidagi suudaks, mis siis veel teistele keeramisest rääkida. Või vaadake seda negatiivi (treener ütles mul selle kohta, et “korralik võistlussein”):

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et algajaid hakatakse varakult negatiiviga (ja suisa horisontaaliga) harjutama. Näiteks on väga suurte ja väga heade nukkidega rada sellel väliseinal – esimene osa on vertikaal, teine ca 30-kraadine negatiiv ja viimane juba puhas horisontaal. Esimene ankur on negatiivi lõpus (6a) ja teine katuse servas (6c v eriti heade nukkide puhul isegi 6b). 6a pole mingi megaraske tase, aga kui sa juba esimesse ankrusse jõuad, siis muidugi tahaks ikka kohe edasi minna ka.

Tunnistan ausalt, et mul, kes ma kõrgust kardan, jäi esimese korraga negatiivi peal julgusest puudu, sest no nii hirmus oli see, et ekspressid järsku lihtsalt õhus rippusid. Mis on debiilne, sest tegelikult on nii just ohutum kukkuda, sest pole ohtu vastu seina lennata. Ma TEAN seda, aga ikka kartsin – mis on seda imelikum, et ma olen varem ka negatiivi liidinud Soomes, ei tea, kuidas nüüd siis järsku jänes püksi oli roninud. Tulin alla, kogusin julgust, läksin üles tagasi ja tegin 6a ära. Horisontaali ei julgenud seekord ikkagi minna, sest selleks peab kogu keha korralikult sirge ja tugev olema, vigasena pole mõtet lolli mängida. Aga selleks, et keha tiba rohkem koormust saaks (välironimine on minu praegusel tasemel hea tehnika- ja sõrmetrenn, aga mitte üldfüüsiline) ja pea negatiiviga harjuks, tegin terve selle trennipäeva ainult kalde all radu. Ei, ühe 6c slabi liidisin ka (ja lendasin 3 meetrit enne toppi, kui crux juba ammu selja taga oli, lihtsalt 25-meetrine rada ja olin juba liiga väsinud), aga muidu ainult jõulisem kraam. Kojuminekuks olid käed juba täiesti läbi ja terve järgmise päeva andis tunda. Vahel on ikka mõnus rahmeldada ka.

Selline lühike lugu, nii me elame, kodu juba paistab. Tahaks enne seda väljas päris kivi peal ka mõne 6b flashi kätte saada, aga rohkem tahaks ikka terve olla, nii et näis.

Igatahes suudlen ja igatsen! Tervitage teisi!

Kui korralikud inimesed

Gotta ❤ the view

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tere, sõbrad! Mina siin! Kes siis veel? Üks kord viimase kümne aasta jooksul, kui ma ei kirjuta, mis kõik valutab, vaid räägin toredamatel teemadel. Aa, tegelikult on see ikka seotud sellega, mis kõik valutab. Nimelt. Kui me Hispaaniast tagasi tulime, olime veits nördinud, sest olime pikalt haiged olnud ja kumbki polnud just tippvormis. Nii et ostsime kohe suurte ootustega piletid Austriasse järgmisele reisile, sest mõtlesime, et jaanipäevaks ikka vormi saab. No ja nüüd olen mina vigane (ehk siis hakkan tõenäoliselt eelkõige julgestusabi pakkuma) ja Sirrul on mitu nädalat olnud tööd tunduvalt rohkem kui lõbu või trenni. Nii et kui inimene plaanib, jumalad naeravad, aga siin me sellest kõigest hoolimata oleme.

Esimene asi, mis silma torkab, on see, et KÕIK suitsetavad. Nagu konkreetselt kõik. Emad istuvad lastega välikohvikus ja suitsetavad lastest eemale minemata. Jalgpalli vaadates suitsetatakse kohvikus sees, mis sellest, et see teoreetiliselt keelatud on. Tuttuues rendiautos on jätkuvalt tuhatoosid, mitte topsihoidjad nagu meil – ma ei tea Eestis mitte ühtegi inimest, kes oleks piisavalt rõve, et autos suitsetada. Siin ikka näeb foori taga kõrval inimesi kimumas.

Austrians are weird …

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks tunduvad nad kõik megausklikud olevat. Igal pool on sellised kujukesed ja meil on lisaks veel maja ees kirik, nii et minu meelest need kajavad suht kogu aeg. Ärkasin nende pärast hommikul kell kuus üles. Sirru muidugi magas üle kuu aja nagu beebi, sest LÕPUKS OMETI OLI VÄLJAS PIME.

Tomorrow we #climb but today we 🍽 #spätzle #nussknacker

A post shared by Rents (@rrrents) on

Eile olime mõlemad nii väsinud, et magasime pool päeva maha ja sõime (siin oli eraldi jäätisemenüü!!! Omg, omg, omg!!!). Magustoit oli kusjuures ainult mulle, sest ma ei suutnud valida ja ettekandja ütles, et see kook on ju NII pisike – ja kuna see oli ainult 2 eurot, ma lolli peaga uskusin. Õnneks Sirru siiski andis püksirihma järele ja aitas ka.

Tänaseks lubas muidu juba hommikul vihma, aga õnneks hakkas sadama alles õhtul, nii et saime suisa väljas ronida, selline esimene skautimisreis. Ma ütleksin oma lühikese kogemuse põhjal, et greiding on aus (kergem kui Soomes, raskem kui Kreekas), rajad on hästi polditud ja korralduslik pool on super. Parkla on tõesti parkla, mitte teeperv, kust pool on ära varisenud, sa ei pea üritama kaljuserva järgi määrata, kus sa täpselt oled, vaid radade nimed on nähtaval kohal, ning mitte ainult pole esimene polt mõistlikul kõrgusel, vaid igas vähegi kahtlasemas kohas on julgestajale ka enesejulgestuspolt. Saksa kord on siin kenasti kohal. Ma ei jäänud oma tänase ronimisega väga rahule (kuigi pikas perspektiivis on ilmselt hea, et ma hoian end ja jalaga liigseid riske ei võta), aga see-eest olen VÄGA rahul sellega, et põlv tegi terve päeva (ma ronisin ainult kolm rada ka) minuga kenasti koostööd ja ei valutanud kordagi. St vähemalt hetkeni, mil ma tagasi auto juurde liikudes istuli käisin ja enne maandumist jalga täies ulatuses tagumiku alt ära ei jõudnud tõmmata. Peaaegu õnneks jõudsin, nii et eriti valus ei olnud, kukkusin eelkõige oma pehmele tagumikule ja seljakotile. Nii et joppas.

Paariks järgmiseks päevaks ähvardab vihma ja isegi äikesega. Eks näis, õnneks on siin selline välisein, kus saab isegi vihmaga ronida. Eeldusel, et tuul on õigelt poolt. Kui pole, saab 20 meetri kaugusele tuppa minna, kus on rohkem seinapinda nagunii. Üldse elame nii, et kodust üks km ühele poole on liidihall ja ca sama palju teisele poole boulderhall, nii et ma liigselt ei muretse, küll leiame ka vihmaste ilmadega tegemist. 😁

Viimane tagasivaade

Everything looks so tiny (📸 by @hannataevamanna )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kokkuvõttena võib öelda, et meie 13 inimesega reis lõppes ainult ühe kipsiga. See on ju päris hea, eks? Meie pisigrupist suutis Sirru end korralikult ära kraapida ja suurimaks vaenlaseks osutus hoopis üks laugel maal olev puuoks, kuhu mina suutsin juustega kaks korda kinni jääda, Hanna kriimustas sellega oma otsaesist ja minu musirullikene torkas end sellega kõrva, nii et verd lahmas. Pärast kolmandat õnnetust riputasime sinna ronimissussi otsa, et paremini silma torkaks paistaks, sest no see lihtsalt jäi muidu kogu aeg kõigi nägemisulatusest välja.

Reisi lõpuks olid ka poisid aru saanud puhkepäevade vajalikkusest, sest ma mõtlesin, et ei viitsi end lolliks vaielda, nii et tegin ühe päeva lihtsalt eelkõige päevitamist ja belay bitchi, sain oma puhkuse sealt kätte. No ja paari päeva pärast hakkasid poisid kurtma, et ikka tunda on, et lihased ei tööta nii nagu võiks ja rammestus on peal ja muud jutud. Ma ei ütle, et mul on alati õigus, aga mul on alati õigus.

Aga huvitaval kombel jõudsin ma reisi lõpuks küll taas enamvähem haiguseelsele tasemele, st keskmine 6A oli taas flashitav, aga selle tripi eredaimate elamustena jäävad meelde hoopis üks 5+ (sest sellel oli kõige suuremat eneseületust nõudev liigutus) ja see pildilt paistev 4+, sest see oli lihtne küll (kes meist poleks lastena uksepiida vahel ukerdanud, põhimõtteliselt sama asi), aga ma polnud varem väljas kunagi midagi sellist teinud.

Aga nüüd on aeg koju tulla ja natuke aega usinalt uuteks reisideks raha teenida. Töö teeb vabaks jne.

How do you pass time at the #airport ? 🤗 #handstands

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tilk tõrva meepotis

Everything looks so tiny (📸 by @hannataevamanna )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja ma ei mõtle seda üldse millegi halva mõttes, vaid selles mõttes, kuidas vahel üks pisike sipu võib kogu sipelgapesa elule hoopis teise tooni anda. Meil siin on nimelt väga rahvusvaheline seltskond ja terve hulga väga head inglise keelt kõnelevate inimeste peale on ka üks lätlane, kes räägib igati arusaadavalt, aga teeb pisikesi vigu. Ma arvasin, et küllap ta hakkab hiljemalt paari päevaga korralikult rääkima, seda enam, et seltskonnas on ka ameeriklane. Tulemus on aga hoopis see, et kui lätlane ütleb, et “I can’t find my shoeses,” vastab ameeriklane täiesti sirge näoga: “I’ll put on my pantses and help you look.”

Teine asi, mis ronides väga silma torkab, on see, et keegi ei ütle enam “take me in“, kõik ütlevad “hold me closer“. Sellega seoses oleme autos ka tavatult palju Elton Johni kuulanud, kuigi läks umbes kolm päeva, enne kui lätlane aru sai, et Tiny dancer talle pühendatud on.

Muide, klassikaraadio on ka väljamaal täiega hea. Kodus ma ei viitsi seda kuulata, sest nad pool ajast patravad, aga siin on juttu väga vähe, saab rahulikult muusikat nautida ja selle vähese jutu kuulamisharjutusena kirja panna.

Aga päike on nii tore

I asked for an omelette, they asked if it could be vegan and between a sandwich 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kui alguses sadas vihma, siis nüüd on terve nädala selline mõnus 20-kraadine ilm olnud. Õpin innukalt hispaania keelt, näiteks sain teada, et nad vahivad mind nagu lolli, kui ma ‘papa’ ütlen, sest see tähendab kartulit ainult Lõuna-Ameerika hispaania keeles. Keedukartul käib siin muide igale poole, olin väga üllatunud, kui mulle veganomleti nime all pm kartulipuder köögiviljadega toodi, aga nad panevadki siin kartulit omleti sisse.

Teine tore asi on see, et vaikselt hakkab vorm tagasi tulema. Köhin vähem ja juba mäletan, kuidas ronimine käib. Teiseks otsustasime Siuranast kõigest paarkümmend kilomeetrit kaugemal olevaid seinu uurida ja avastasime rõõmuga, et seal on selline hindamissüsteem, nagu me harjunud oleme. Ei peagi enam nutma, vaid vähemalt iga 6A on taas flashitav, karmimad numbrid ka lubavad vähemalt.

Best day ever #nospainnogain #spainal

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sirru on vahel natuke pahur, sest tema seab suuri eesmärke ja siis on kurb, kui 6b flash ära ei tule. Mina võtan üsna vabalt ja keskendun rohkem sellele, et taas korralikult vormi saada ja kui ikka väsinud olen, puhkan rahulikult ja praen päikese käes pekki, mitte ei ürita end iga hinna eest ribadeks tõmmata. Terve suvi Soome seinu ju ees.

Rocking my new slippers 😆 #spainal

A post shared by Rents (@rrrents) on

I’m still standing

Life is sweet 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu suureks meelehärmiks köhin ma jätkuvalt nagu tuberkuloosnik ja vajan igal ööl ca 10 tundi und, nii et tundub, et päris 100% terve ma siiski ei ole. See on hetkel aga ka ainus asi, mille üle vinguda annab. Ilm on kohati vihmane, aga pigem nii, et oleme sunnitud ronimispäevade vahele turistimispäevi või siseronimispäevi ka tegema, nii et lõbus on kogu aeg ikka. Käisime näiteks Barcelonas Casa Batllós, mille arhitekt oli selline sell, kellele sirged jooned üldse ei meeldinud. Üsna äge oli, kuigi ma vist mõtleks kaks korda, kas see on ikka pea 25 eurot väärt.

Korstnaid pole varem näinud v?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ronimisest. Rajad on suht sarnase greidingu ja ülesehitusega nagu Tenerifel, karm greiding ja esimene polt kõrgel. Seekord tuli Mikael juba esimesel hommikul meie ukse taha ja soovitas häbikepp osta, sest paljudel radadel on algus üsna raske ja normaalset kukkumiskohta pole. Häbikepp on nimelt selline pikenev kepp, millega saab vajadusel esimese klipi ära teha ja ei pea eluga riskima. Õnneks oleme pidanud seda ainult paar korda kasutama, aga hea teada, et vajadusel on olemas. Tenerifest erinev on see, et poldivahed on pikad ka lihtsatel radadel, mis minu meelest on hea, sest saabki oma julguselihast ka kergemates oludes treenida. Lisaks sellele on meie sohivarustuses ka üks lätlane, kes on oma küla parim ronija. Nii et kui mina näiteks 6a+ rada ronida ei suuda, viib tema köie üles ja mina saan ülaltjulgestuses ronida.

Blue skies 😍 #siurana #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et siiani oleme kaotanud ainult ühe mailoni (varustusejupi, mis pannakse laskumiseks polti, et mitte kallimast varustusest ilma jääda), kui me ühes cragis ei suutnud välja mõelda, kus me oleme või mis radadega meil üldse tegu on (mis on alati kõige lõbusam), nii et hakkasime innukalt ühte 7A-d murdma. Ütleme nii, et meist jäi see tegemata, raskete radadega puutume nii palju kokku, et naabrid räägivad vahepeal, kuidas La Rambla sai ära ronitud jne. Mina olen juba leppinud sellega, et isegi 6B flash on sel reisil mu võimete piiridest väljas, 6A+ on siin juba megaraske (osaliselt ilmselt ka haigusest tingitud, mitte ainult raskemast greidingust, aga kuna meie lätlane ka 6B-de peal ähib ja puhib, siis suures osas ikka hindamissüsteemist).

Muidu niisama hängime ja tšillime. Ülimeeldiv üllatus on see, et ma julgen järsku hispaania keelt rääkida. Teen raudselt palju vigu, aga kõik jutud saame aetud, suudan välja uurida, mis materjalidest mingi ronikraam tehtud on, palju kaalub ja maksab või näiteks, mida süüa on võimalik saada (seal, kus peatume, menüüd pole), milline vein võiks magusam olla jne. Ehk siis selline elementaarsete vajaduste rahuldamiseks vajalik baastase on kenasti olemas, olen rahul. Muuhulgas leidsin ühe noore tšiili sõbra ka, kes on ca aasta aega roninud, täielik kilu ja kurdab mulle vahel ikka, kuidas mõne 7A jaoks tervelt kolm katset läks. Vähe ei aja kadedaks. 😁 Aga no uhke tunne vähemalt, et en español need jutud räägitud saame.

  • Kategooriad