Päevad ei ole vennad, ööd ei ole õed

View this post on Instagram

Cheeeeeeese

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil on siin üsna kindlalt väljakujunenud rutiin. Kaks ronipäeva, puhkepäev, kaks ronipäeva. Ronipäeval kell 8 hommikust sööma ja siis otse ronima. Puhkepäeval enne hommikune ligunemine, siis hommikusöök ja siis muu elu. Hommikud on kusjuures üsna jahedad, kella kaheksa ajal peab väljas pikkade käistega olema. Hiljemalt üheksaks on juba piisavalt soe – ja ükskõik, kui palju ma päeval päevituskreemi näkku uhan, õhtuks on nägu ikka roosa, välja arvatud neil õnnelikel päevadel, mis me varjuliste kaljuseinte ääres veedame.

See kaks päeva järjest ronimine on sihuke kahe otsaga asi, et teine päev kipub alati kehvem olema, aga niisama passida ka ei raatsi. Üleeile näiteks tegin ühe 6c ära niimoodi, et ka cruxiliigutused sain kõik paari katsega kätte. Eile pidin ühe 6b pealt alla tulema, sest ei saanudki kõige raskemast kohast edasi (Sirru ei tahtnud ka proovida, sest ta on vist siiani vihane, sest proovis end selle 6c peal ribadeks, aga ei saanudki tehtud). Kuigi eile me muidugi alahindasime matka kaljude äärde ja saime lõpuks üle tunni aja marssida, nii et mu põlv oli põhimõtteliselt kohale jõudes juba valus. Arutasime asja ja otsustasime, et reisi lõpuni hangime ronipäevadeks auto, sest matkamine häirib mu põlve rohkem kui ronimine, ja nüüd on nagunii huvi kaugemate kohtade vastu. Tahaks lihtsalt endale teiseks nädalaks mõnda kena mõlemale meeldivat projekti leida (või mõlemale erinevat, aga samas cragis), et natuke rohkem raskeid asju ka harjutada.

View this post on Instagram

Stairway to heaven

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna vaatasime puhkepäeva puhul saarel ringi, täiega imelik oli. Need on nagu kaks erinevat maailma. Meie elame/oleme sellises ronijate külakeses – ja ronijad on sellised moodsad ökohipsterid. Nii et meie kant on VÄGA puhas. Tõsiselt, ma olen imestanud selle üle, et siin on ju massiliselt inimesi, aga kaljude ääres olen ma näinud vedelemas ÜHTE tühja poollagunenud suitsupakki (mille ma muidugi oma prügikotti panin ja koju tõin). Kalymnose saarel aga põleb juba aastaid prügimägi, mida enam ei suudetagi kustutada – nimelt tahtsid kohalikud prügi minemavedamise pealt kokku hoida ja panid selle lihtsalt põlema, sest savi mingi keskkond-smeskkond. Ronihipsterid korraldavad randade koristamise aktsioone, sest rannad on megaprügised – ja kohalikud vangutavad üllatunult pead, sest järgmise tormiga on ju jälle kõik räpane (rannad nimelt pole prügised kohalike või turistide tegevusest, vaid tormiga kantakse lademes igasuguseid kilekotte jms siia). See, et koristatakse tegelikult maailma, mitte ainult konkreetset randa, on nende jaoks natuke liiga abstraktne mõte. Ronijate jaoks on leave no trace väga oluline põhimõte, nii et seda võin ma küll julgelt öelda, et keskmine ronija/alpinist koristab enda tagant ikka väga korralikult. No karmima näitena näiteks mitmepäevased multipitchid – ka kõik see, mis kehast välja tuleb, tuuakse kilekotiga alla, mitte ei jäeta seda teistele ronijatele jalgu või ei lasta neile pähe. Ja samas mingis suvakas rannarestos (saate aru, selline restoran, et toitu oodates saab rannatoolil lesida, NII rannas) tegi meie kõrvallauas suvaline (mitte roni-) turist suitsu ja siis viskas koni liiva sisse, mis sellest, et tuhatoos oli laual – ma ei saa aru, kuidas tal endal siis rõve ei ole rämpsu sees istuda. Ja muu osa saarest on ikka nähtavalt räpasem (ja üldiselt ka vaesem, eks meie kandis nad teenivad turismi pealt).

View this post on Instagram

These rest days have their perks …

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks on ronijate hulgas väga palju sakslasi ja skandinaavlasi, nii et see annab muidugi ka kohalikus kultuuris tunda. Siin on eraldi Saksa nudistide rand, aga ka tavalises ronijate rannas on täiesti igapäevane pilt, et ülakeha on pooltel paljas, soost olenemata. Või et mehed vahetavad rannas avalikult riideid, ma pole küll aru saanud, miks, ujugu siis niisama ilma, kui nagunii kõik rahvale näidatud, aga no vahetagu siis. Selle pildi hetkel aga panin ma põhimõtteliselt hirmunult jooksu, sest läksin mingis teises rannas ujuma, unustades, et ülejäänud Kreeka, peale meie pisikese küla, on ju paduusklik, nii et ma ei olnud veel õieti vette jõudnudki, kui restoranist mingi mees välja kargas ja kiire sammuga meie poole tulema hakkas. 😀 Mina ootama ei jäänud, et teada saada, kas ta oleks meid minema löönud, jooksin ise ära.

Ronimine tundub ikka mu puhkepäevade ekstreemspordi kõrval väga ohutu, ei pea Kreeka meeste eest põgenema ega midagi. Kaljude ääres neid kusjuures ei näe, sest nad ise ei roni. VÄGA vähe on Kreeka ronijaid ja maailmatasemel nad eriti ilma ei tee, sest see ei ole miskipärast kohalike hulgas populaarne, ei siin ega maismaal. Mine võta kinni, sul on selline kullaauk tavahoovis, aga sa kehitad õlgu ja ütled, et ei tea, ei tõmba nagu.

Oih, uneaeg. Palavad tervitused kõigile, suudlen!

Advertisements

kõlab vaibub laul kuskil kaugemal

Mis ma ikka oskan öelda, puhkus on mõnus. Ilm on suurepärane olnud ja lubatakse, et nii ka jääb. Toit on suurepärane olnud ja eks siin sõltub iseendast, mida ma sisse vitsutan. Häid asju on igatahes piisavalt, pole vaja karta, et ma kuhtuma hakkaksin.

Seda, et liiga suureks paisuksin, pole ka vaja karta, ronime metsikult.

Eile tahtsime ära kasutada seda, et üks kord ometi tundus, et tuleb pilvine ilm, nii et otsustasime, et suurepärane hetk multipitchi ronimiseks. Multipitch, nagu nimigi ütleb, tähendab, et hunnik radu on üksteise otsa kuhjatud, ronid ühe lõppu, ehitad sinna ankru, julgestad oma kaaslase üles, üks teist läheb edasi järgmisesse ankrusse jne. See konkreetne koosnes kuuest pitchist, igaüks tiba alla või üle 30 meetri, kokku 170.

Ütleme nii, et ajalugu armastab end korrata. Mäletan, kuidas ma eelmisel aastal nutsin valust keset seina, sest sel ajal, kui ise ei roni, oled mingis rõvedas sundasendis pisikese serva peal ja kuskile liigutada ei saa, nii et pärast paari pitchi kõik valutab. Seekord kannatasin viis esimest veel enamvähem ära, aga lõpus mõtlesin, et sinna seina peale ma suren. Nimelt ütles raamat, et pärast neljandat pitchi tuleb vasakule kõndida ja sealt lähevad kaks viimast pitchi, 5c ja mõnus 6a. Ootamatult selgus aga, et radu oli kaks. Me ei hakanud pikalt pead murdmagi, raamat ütles, et vasakul, nii et võtsime vasakpoolsema. Esimene kahest pitchist oli küll viiekas, aga viimane ei olnud kohe päris kindlasti ei mõnus ega 6a, küll oli see aga pea 40 meetrit pikk. Selle aja peale oli juba näha ka, et see rada, mis paremalt läks, läks otse üles, meie oma läks kohati negatiivi alt. Õnneks liidis Sirru selle ära nagu täielik tšempion. Ta on selles mõttes täiesti imeline mees – tema on roninud ca kaks aastat ja mina vist ca kuus, aga väljas oleme roninud ühekaua. Ja kui plastiku näppimises olen mina osavam, siis väljas on ta ilmselgelt juba parem, kui väga tehniliste liigutustega rada pole. Pealegi tundub, et ta on selles mõttes nagu muul, et läheb aeglaselt ja omas tempos ja miski tal ei valuta, tulgu või läbi seina murda. Mina ütlen ausalt, et läksin selle viimase pitchi taas pisarad voolamas ja tegin pause, kus mõtlesin, kas lihtsam oleks ehk kohe siin seinal surra, sest esiteks valutasid jalad ronimissussides juba nii palju, et isegi jala ühest kohast teise liigutamine oli valus, st ENNE varbale raskuse panemist. Ja teiseks polnud kätel enam mitte mingit sõrmenahka järel, nii et igalt poolt valutas ja midagi enam haarata ei saanud. Nii et konkreetselt IGA LIIGUTUS oli valus ja elus olen ma tänu sellele, et selgus, et käsu peale suremine pole siiski nii lihtne.

No ja siis jõudsin ma tippu ja jalutasime alla ning kõik oli kena, eks? Ei. Siis jõudsin ma tippu ja avastasime, et päike on juba loojumas, aga arvasime, et meil on veel ca tunnike valget aega, nii et hakkasime alla jalutama. Noh, ootuspäraselt selgus, et valget aega oli ehk 30 minutit ja pärast seda said ühel hetkel teetähised otsa, nii et lõpuks koperdasime me pealampidega mägedes üle kahe tunni, enne kui koju saime. Sinna kahe tunni sisse mahtus muuhulgas mäenõlvast alla veeretamist, teisest mäenõlvast üles roomamist (kui selgus, et oleme liiga madalale jõudnud), üle okastraataia ronimist jms asju, mida keegi tegelikult kottpimedas teha ei tahaks. Lõpuks jõudsime korraliku kiviaia juurde, ma teatasin Sirrule, et sellised aiad kinnituvad rikaste inimeste majade külge ja rikastel inimestel on teatavasti oma isiklikud korralikud sissesõiduteed. Nii et traaverdasime (st liikusime horisontaalselt, mitte vertikaalselt, sest all oli järsk nõlv ja kõndida ei saanud) keset ööd mööda tema aeda tema hoovi ja hiilisime sealt minema. Õnneks seal koera ei elanud, muidu oleks ikka päris perses olnud, sest Sirru, kes oli ära löönud nii põlve kui ka kukkunud oma pahkluu otsa, oleks ilmselt sel hetkel lihtsalt pikali visanud ja end järada lasknud, ta oli ikka nii over it juba. Mul muidugi ka lõi põlv tuld välja selle aja peale, aga eluga me sealt pääsesime. Vajusin pesemata ja söömata voodisse ning ärkasin öösel kell kaks selle peale, et lihased valutasid, nii et olin sunnitud väikese kesköise venitussessiooni tegema. Ja hommikul avastasin üllatusega, et enam väga miskit ei valuta, isegi põlv on enamvähem.

Igatahes jah, sel ajal, kui teie ehk maksate selle eest, et elu nautida, muuseumis käia, basseini ääres vedeleda ja end spaas mudida lasta, maksan mina selle eest, et 150 meetri kõrgusel maa ja taeva vahel nutta uluda. Täna on juba hea meel, et ikka tehtud sai, nii et järgmisel aastal kindlasti jälle. (Aususe huvides olgu öeldud, et siin teeb üks piff megahead kuumade kividega massaaži, nii et mudida lasen ma end ka kindlasti enne kojutulekut.) Ja te ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et mul on mees nagu kalju (hahaha), kellega seda kõike nautida ja kes suunab mind ka raskemaid asju proovima.

Vastukaaluks eilsele

Täiesti imeline päev. Ma suutsin pärast kolme tundi liidimist (kuhu mahtus näiteks üks 30meetrine 6b flash) ära ronida sellise parajalt jõulise negatiivi all oleva raja. Ma pakun, et see on ka 6b, aga sellega on selline huvitav asi, et seal näitab nukkide värv raskusastet, aga punast seal värvipaletis tglt pole (on oranž, mis on 6a-6b, ja roosa, mis on 7a), nii et pakun tunde järgi.

Nüüd ma puhkan paar päeva ronimisest ja teen hoopis joogat.

Muide, ma saan täiesti aru, miks sellise mustriga püksid parajasti moes on – see tekitab ju illusiooni, et isegi minusugusel jupatsil on pikad sihvakad jalad. 😀

Ronin siin, ronin seal

Avastasin, et olin kirjutanud ühe ronimispostituse ja avaldada unustanud. Nii et avaldan selle mõne täiendusega täna, sest kirjutamiseks nagunii aega/jaksu ei ole. 😀

Enne kooli algust käisin esimest korda üle miljoni aasta Soomes mitme sõbraga, nii et sain isegi oma ronimist filmida. Seda, et sõber pole mitte ainult vuajerist, kes teisi läbi puuvõre filmib, vaid tal on ka värisev käsi (ja et Instagram teises videos mu pea on välja jätnud), avastasin alles hiljem. 😀 Aga see on selline rada, kus kõige raskemas kohas (teise video algus, video paremast servast saab noolekesega selleks paremale klõpsata) teised lihtsalt ulatavad (tropid), aga mina ja Sirru peame tegema seda tsirkust, et esmalt hoiad vasaku käega hästi kehvast servast, tood parema jala keskele selle nuki peale, mis ei hoia, sest kehv nurk, lööma vasaku jala kõigest jõust vastu seina, et see parem jalg kaks sekundit hoiaks (sest vastaspinge), ja siis suruma parema jala kanna ühte nurka (ei, ma ei seisa parema jalaga seal millegi peal, see on kannalukk), et saaks parema käe lahti lasta ja sellega edasi minna. Ning palju õnne, juba oletegi saanud ronitud selle lihtsa 6A, kus teised lihtsalt ulatasid. 😀 Ma tegelikult ei kurda, sest tegelikult on selliste liigutuste nuputamine ja erinevate variantide proovimine täiega põnev, lõpuks ületame me ju ainult iseennast:

View this post on Instagram

This is how I spend time #climbing #sportclimbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muide. Avatasin Tomi blogi lugedes kohutava asja. Ma olin kindel, et mul on vanad ronimisvideod juutuubis alles, nii et kustutasin need alles mõne kuu eest telefonist maha – ja täna läksin uurima ning selgus, et mul on juutuubis ainult üks kaks aastat vana boulderdamisvideo. Ning mul pole mitte ühtki nii vana suure seina ronimise videot alles. Kurb on ikka sihuke olla. Viimasel ajal pole mul muidugi üldse ronimisvideosid, see üks eespool on vist esimene ja ainus sellest suvehooajast, nii et peaks ikka paar plastikuoma ka varsti tegema.

Aga Tartu. See siis nüüd juba kahe nädala eest, esimesel koolipäeval. Lugesin internetist alpinistide juttu teemal “me nüüd ainult ronime, ei tee hullu trenni” ja lolli peaga uskusin, mis sellest, et iga lapski teab, et Tartu vanasõna kohaselt saab see, kes alpinisti jutust pooltki usub, ainult iseennast süüdistada, kui hiljem kogemata tugevaks saanud oled. Nimelt selgus, et nad olid mõelnud, et nad KÖIETRENNI enam seina ääres ei tee. Muud trenni ikka. St alpinistid ei RONI (erinevalt kaljuronijatest), nad treenivad. Välja nägi see siis selline, et kõnnin mina seina äärde, saan selle ainsa saadaoleva paarilise (kes oli väga tore noormees, ei kurda) – ja ühtlasi saan teada, et ainult üks köis on vaba, aga seegi on vaja esmalt üles liidida. Üle karniisi. 😀 Ehk siis selline tugevalt negatiivis asi. Head suured nukid olid, nii et viisin selle köie kenasti üles, ühegi kukkumiseta, ja hakkasin end lahti siduma. Poiss: “Mida sa teed? Aeg pole ju veel täis.”

Bitch say what?

Selgus, et süsteem on selline, et üks ronib 8 minutit, siis ronib teine 8 minutit ja siis hops järgmisesse köide. Mis tegelikult on kestvuse mõttes üsna kasulik (omal ajal tegin ma kestvust muidugi 45 minutit ja tund aega, aga see oli nii ammu, et keegi ei mäletagi neid aegu, praegu oli see üks kord kaheksaminutilisi seeriaidki veits väljakutse – seda enam, et ega ma omal ajal seda kestvust üle karniisi ei teinud). Väga korralik trenn oli, kui sellist asja ainult iga kahe nädala tagant teha, siis võib ju pingutada küll (igapäevaselt tahan ma praegu rohkem tehnikale pühenduda, ütleme nii, et jõud ja vastupidavus pole hetkel mu suurimad puudujäägid).

No ja hiljem küsiti, kas teen teistega koos jõukava ka – Rents ei ütle ometi jõukavale ei, nii et mis sellest, et olin juba varahommikul oma isiklikku jõukava teinud, tegin nendega koos veel ühe. Oli ju vaja poistega koos front lever’it harjutada ja reelingu ääres maailma raskemaid kerelihaseharjutusi teha jne. See on nimelt selline harjutus, et oled niimoodi selili maas, et saad pea tagant torust või reelingust või redelijalast vms kinni hoida. SELLE osaga saan ma kenasti hakkama, ma olen igal ööl selili ja asi see siis torust kinni hoida. Nii. Ja nüüd tõstad sirge keha üles. St mitte ainul jalad ei ole sirged, vaid kõik tõuseb, ülakeha ka. Kuna ma sellega hakkama ei saa, siis ma teen tagurpidi, tõstan kõveralt jalad üles, ajan end sirgu ja üritan siis võimalikult aeglaselt keha sirgelt alla lasta. Kui väga raskeks läheb, saab ühe jala kõhu alla tõmmata. Hea harjutus on, soovitan kõigile, kellel niisama selili olles igav hakkab.

Roninõu algajale ronijale

Tahtsin tegelikult jätta kommentaari Tomile, kes kirjeldas oma esimest ronikogemust, aga see vastus sai nii üle mõistuse pikk, et mõtlesin, et pole viisakas niiviisi spämmida, avaldan parem siin – seda enam, et ehk on kasu ka mõnele teisele, kes ühes-kahes ronitrennis käinud. No ja siin pole imelik iseendast pilte/videosid panna. 😀 Kõigil, kes on mõelnud, et võiks ronimist proovida, aga pole veel jõudnud, soovitan seda postitust lugeda, see on minu meelest VÄGA hästi kirjutatud ja kajastab kõiki neid olulisi aspekte, millega inimene esimesel katsetusel kokku puutub. Ainus asi, mis silma torkas, oli see, et tundub, et välismaa “teenindav personal” ei andnud üldse mingeid juhiseid, vaid ütles lihtsalt, et “sein on seal” – käsi südamel, nii palju, kui mina olen Ronimisministeeriumis näinud (ja kindlasti Lasnamäel/Kristiines), kui inimene tuleb esimest korda ronima, siis MINGID juhised talle ikka seina peale kaasa antakse, et ta teaks vähemalt, et käsi tuleb üritada võimalikult sirgena hoida ja vahepeal raputada vms.

View this post on Instagram

Cooldown 😄

A post shared by Rents (@rrrents) on

Üks asi, mis mulle tema postituses väga meeldis, oli see, et Tom on tark mees, ta sai kohe aru, et ronimine ei ole lollidele – mõtelda on vaja. Nii et sealt loetu põhjal ütleksin, et Tom on kõigist teistest algajatest JUBA mäe (või no vähemalt korraliku rahnu) jagu ees. Arusaamine, et enne peaks MÕTLEMA ja siis alles ronima, tuleb noortele nolkidele tihti alles kuue kuu pärast. Väga tavaline on see, et üritavad näiteks vasaku käega minna mingisse nukki ainult selle pärast, et neil on SEDA konkreetset liigutust mugav vasaku käega teha, mõtlemata selle peale, mis käega nad EDASI peaksid minema, kas nad on võimalised seal vajadusel käsi vahetama, kuhu nende jalad jäävad ja kas need selles asendis jätkuvalt tuge pakuvad jne jne. Nii et väga muljetavaldav, et mõni kohe ise aru saab, et ronimises jõuab mõtlemisega kaugemale kui lihtsalt tuima rühkimisega. Kaalu tasub muidugi ka alati langetada, aga olgem ausad, siin on mul omad kasud sees, mulle nimelt meeldib väga trennis selliseid mehi näha (ja tundub, et ega sellistel õnneks särke ei olegi, vähemalt nad ei kanna neid kunagi):

Kuna Tom on lahkelt kogu ilmale vaatamiseks pannud ka video oma esimesest ronitrennist, siis loomulikult on see nüüd hetk, kus raisakotkad peale lendavad. 😀 Ei, tegelikult on see minu silmale esimese korra kohta ikka väga tubli katsetus. Julgen arvata, et hulga tublim, kui minu enda esimene kord, mis toimus suurel seinal (ja ma kartsin kõrgust). Eriti torkas silma see, et Tom tegi üsna raja alguses parema jalaga suure nuki taha kenasti heel hook’i ehk kasutas enda stabiliseerimiseks kanda.  See on selline spetsiifiline liigutus, et mõni ei tulegi ise selle peale, kui talle seda ekstra ei õpetata.  Aga kukub ta pigem “tehnilise vea” tõttu (jutumärkides, sest esimese trenni puhul ei tohiks vist veel tehnilistest vigadest rääkida, eriti kuna ta ei maini, kas keegi tegi talle üldse mingi kiirkorras teooriakursuse teemal “hoia puusad seina lähedal, astu nukile varvaste või päkaga, mitte jalalaba keskosaga, hoia käed sirgu”). Sel kombel “üle kõhu” haaramisliigutuse tegemine nõuab hulga rohkem jõudu ja “umfi” (no seda võimsat hetke), kui ta teise külje sisse keeraks ja külg sees end teele viskaks, oleks hulga lihtsam. Samas, ma olen näinud mehi, kes ka kahe aasta pärast sama liigutusega edasi liiguvad, sest no kui jõudu on lihtsam treenida kui mõistust, siis see jõud ka areneb. Näiteks siit videost on näha, kuidas ma keeran näiteks parema külje sisse, kui tahan parema käega edasi minna (ja ühe korra vasakut ei keera ka, sest ma olen tugev, st olin, vanadel headel aegadel, nuuks):

Teine muljetavaldav asi on vabandus (olgem ausad, kõik need “teeks veel, aga enne pean” on alati vabandused 😀 ), et enne peaks sõrmi treenima – tavaliselt kuuleb ainult vabandusi, et enne peaks jõudu juurde saama (st vihtuma lõuatõmbeid teha) ja kaalu kaotama, küll siis alles hakkaks ronima. Tegelikult on 100% tõsi (ja ükski algaja alguses ei usu, mina ka ei uskunud), et ronitakse JALGADEGA. Ka negatiivi. Jalad ja üldine kehaasend on need, mis määravad, kuidas sa seina peal püsid, käed ainult toetavad. Alguses sa lihtsalt ei oska jalgadega ronida (mu treener ütleks, et ma ei oska siiani jalgadega ronida, aga mina olen ka väga aeglane õppija), selle pärast väsivad käed väga ära. Need aklimatiseeruvad tegelikult üsna ruttu, eriti kui teadlikult vastavaid harjutusi teha ja tiba kestvust ka ronida. Aga kui õpid juba toetuma pigem varvastele, mitte jala keskosale, läheb nagu lepase reega.

Mina ei soovita ühtegi teist trenni ronimise nö eeldusainena teha, sest ronimist treenid sa ronimisega. Või kuidas algaja neid sõrmi üldse enne treeniks? Võiksin noore ronihuvilise (see on nüüd nagu “noor ema”, eks ole, pole vanusega seotud) lahkelt enda hangboardile lubada (või Ronimisministeeriumis on neid hetkel suisa kolm üleval), aga uskuge mind, kui te oma treenimata sõrmed + 60-80 kg sinna otsa riputate, olete te väga kiiresti all ja ei taha enam midagi treenida. Peiks on mul varsti kaks aastat roninud ja kuigi ta loomulikult ei ürita veel sama väikestes servades rippuda kui mina, ei suuda ta ikkagi väga mitut seeriat sõrmelaual teha (kuigi minu isiklikul hinnangul on probleem siin pigem süstemaatilise lähenemise puudumine treeningus, tal ei ole isegi trennipäevikut (!!!), aga kuna see ei ole postitus sellest, mida kõike ta elus valesti teeb, siis las see jääb). Kui sa oled juba sama äge kui meie, võid ka nii rippuda (Reeda tunnihind on suht kõrge, tho), aga see võtab pisut aega:

Ja selle panen eraldi reale, sest see on väga oluline. VENITA. Üks asi, mis ronimises eriti silma torkab, aga mis loomulikult on omane kogu elule tervikuna, on see, et inimesed tahavad teha neid asju, mis neil hästi välja tulevad – ja hülgavad seega oma nõrgad küljed, mis hakkavad neid varsti tagasi hoidma. Ehk siis tulevad joogapifid ronima, keelduvad jõudu tegemast ja ainult venitavad, tulevad suured tugevad mehed trenni, ronivad kolm tundi, lähevad ilma venitamata koju ja järgmisel päeval kurdavad, et kõik valutab. Aasta pärast kurdavad, et ei saa mingit rada alustatud, sest “siin peab ju põhimõtteliselt spagaadis seisma”. Mina olen ise olnud hädas, sest jalgu venitasin küll, sest selle olulisus on seinal ilmselge, aga tegin igapäevaselt lõuatõmbeid ja pärast seda ei venitanud, kuni jõudsin olukorda, kus ise hommikul patsi teha oli õlgadel valus ja ei paindunud hästi. Nii et õla-, rinna- ja seljalihased tuleb pärast trenni korralikult läbi venitada, et vigastusi vältida ja potentsiaalset valu vähendada, ning jalgu võiks venitada selle pärast, et sellest on ühel hetkel seinal palju kasu.

P.S. Mis iganes algaja ronija või lihtsalt ronihuviline seda loeb. Kui tunned, et tahaks rohkem kõrgust ja köiemängu, siis Lasnamäel ja Kristiines on suurem sein ka, julgestusvöö jms antakse kõik kohapealt, ainult enda sussid peaksid olema (suvel on Lasnamägi kinni, aga minu meelest on Kristiine sein parem ka). Alguses ronid ülaltjulgestuses, st köis on juba paigas ja kui kukud, ei kuku matile, vaid ripud hellalt õhus, kus mõne usaldusväärse mehe käed sind hoiavad. St need käed hoiavad köie teist otsa, mitte SIND, no homo. Teine variant on teha päevane trip Helsingisse Kiipeilyareenale, seal saad julgestusvöö rentida ja automaatjulgestusega ronida ( = sind ei julgesta mitte inimene, vaid masin, ainus miinus on, et kui sa tavajulgestuses kukud, siis sõber üldiselt lubab sul rasket kohta uuesti proovida, suisa julgustab seda tegema, masin laseb su kohe põrandale). Ja kui see ka igav tundub, siis … Väljas on ka kive:

View this post on Instagram

Climbing in the U.K. means so much more to me, especially here in the Peak District where I have such a strong personal connection with both the culture and history. It’s important as I feel like I can engage more fully with the spirit of the crags, and the feeling of the moves. Even though my trip was cut short, I’m glad that I can now spend this very un-British summer at some of my favourite places around the U.K. Raven Tor is one of the original limestone areas, once the premier national destination for hard sport climbing. The bouldering here is grey, polished, really hard and a bit dirty, really intended more for training than anything else. But I’ve been coming to the Tor since I was a teenager, and it’s still one of my favourite places in the world. The sit start to Cave Problem is a worthwhile extension to a tricky and technical problem, albeit one where the crux is possibly avoiding the dab… or was it a grass-dab? Thanks @mimi_fehurihi for the video. #climbing #bouldering #oldskool #dabornodab @scarpa_uk @3rdrocking @frictionlabs @organicclimbing

A post shared by Michaela Tracy (@michaela.w.tracy) on

P.P.S. See Tomi järgmise päeva valu kirjeldus pani mind heldimusega oma esimest korda meenutama. Kui mina esimest korda ronimas käisin, olin ma selline tavaline lodev sardell, kes mingit trenni ei teinud, mitte paks, aga igatahes mitte heas vormis. Nii et tänasin hiljem taevast, et ma parajasti suhtes juhtusin olema, sest täitsa tõsiselt, ma ei saanud ise särki ei selga ega seljast ära. Kui peiksi poleks olnud, oleksin kolm päeva sama särgiga käinud ja haisenud vist.

 

Ema, ma olen kodus

Olen mina Instagrammis sõber ühe Ämeerika rajakeeraja ja treeneriga, eks ole. Selline suht võimekas tüüp suht võimekate sõpradega – ma ei tea, mis ta ise ronib, aga gf ronis tal V13 ning tema ise töötab rajakeerajana, keerab V10+ radu, st kõike alates V10st. No ja tema on innukalt kaasa elanud mu põlvehädale ning kirjutas mulle, et sõbralikult nõu anda – põlvemure pärast ei pea kohe liidima hakkama, ole nüüd, mine lihtsalt slab gym’i. Puccio tegi seda, kui tal vigastus oli, ja vaata, kui hästi läks! Nagu bless your heart, black boy, tõesõna, aitäh soovitamast. 😀 Ma panen selle tuhande ruutmeetrise boulderhalli ukse selja tagant kinni, jalutan ükskõikselt mööda meie viiest suurepärasest sportronimise hallist ja lähen hoopis slääbihalli tõesti.

Lisaks on ta üks neist meestest, kes ütleb asju, mille kohta sa tead, et see on õige, aga mida sa väga ei taha kuulda – näiteks et normaalsed inimesed ei roni campusele, kui tehnikas on veel nii palju, mida parandada. Iseenesest, kuna praegu põlvega boulderhallis väga hullu panna ei saa, oleks hea aeg tehnikaharjutusteks. Miks ka mitte. Istu seina ette maha ja tee endale ise erinevatest värvidest radu (jälle peab mõtlema). Naljakas on muidugi, et ta oma (õigustatult?) kõrge hobuse seljast ei usu väga sellesse, et inimesed, kes ise vähemalt V10 ei roni (= põhimõtteliselt kõik Eesti rajakeerajad) võiksid üldse midagi head ja arendavat keerata. Sellega ma päris ei nõustu, meil on väga häid rajakeerajaid ka. Rääkimata sellest, et ega me ju ronimata ei jäta selle pärast, et AGA VÄLISMAAL arvab keegi, et issand, kuidas te sellistes tingimustes üldse ronite. Mis on väga naljakas, sest alles hiljuti oli mul sarnane vestlus Reedaga teises suunas, kus ma ütlesin hooletult midagi selle kohta, et Tallinnas on ikka hulga paremad tingimused kui Tartus, ja ei saanud üldse aru, miks ta kaitsesse tõmbus – praegu oleks ise tahtnud kohe sellele välismaalasele öelda, et ole meheks ja istu sisse see slääbihall omale.

Igatahes tõi ta sellise näite, et kui ta käis omal ajal Miamis mingit rajakeeramise sertifikaati saamas, oli eksamil selline harjutus – sul on ainult jugid ja kümme minutit aega. Keera V10 rada, kus poleks ühtegi düno. Ja väga paljud inimesed vahtisid selle ülesande peale lolli näoga, sest nad ei ole harjunud beeta kaudu mõtlema, nad mõtlevad kas ainult võimsuse või järjest väiksemateks/vastikumateks minevate nukkide kaudu. Ja sellega olen ma küll nõus, et ma hästi ei usu, et eriti paljud Baltimaade rajakeerajad sellega hakkama saaksid. Aga selles mõttes väga põnev vestlus oli, et andis palju huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas trenni edasi teha, nii et paremaks saada ja samal ajal mitte oma (õnneks paranevat) põlve segada. Hunniku Dai Koyamada videosid andis ka (tal on selline viieosaline videopäeviku asi, kust näeb, KUI palju ebaõnnestutakse enne millegi äraronimist), sest leidis, et see on see mees, kelle tehnikast ja suhtumisest ma peaksin kohe õppima hakkama – mis ausalt öeldes üllatas mind üsna korralikult, sest Dai on väga tehniline mees, stereotüüpselt mitte just esimene, keda tugevad ameeriklased soovitavad. Nii et on, millele mõelda, ma tahaks selle aasta sees jätkuvalt väljas 6c flashi kätte saada (ja olen teinud nimekirja asjadest, mida selleks arendama pean, mis on väga ebameeldiv, sest üks peamine asi seal on ekspressist kõrgemalt kukkumise harjutamine raskete liigutuste pealt).

Teemavahetus. Muidu tahtsin öelda, et külm on kogu aeg. Austrias oli nädalavahetusel väljas liiga palav, olime pühapäeval sunnitud sees ronima, sest kliimaseade on üks mõnus leiutis. See ei tähenda, et nüüd Tallinnas külmetada väga mõnus oleks. Mõnel seal on ikka kogu aeg kärss kärnas ja maa külmund, mis ma oskan öelda.

Tore uudis on aga see, et sel viimasel päeval sain ühe 6c flashitud ja teise peaaegu flashitud, kukkusin cruxis. See teine oli ägedam rada, nii et mõtlesin, et söön ühe burksi (sportlased ja tervislik toit) ning lähen ja teen vähemalt redpoint’i ära – aga selle aja peale olid kahjuks mingid inimesed juba samasse kohta oma radu ronima jõudnud. Tegin juba treenerile nalja, et Rents teeb läbi ussim suure häda kuidagi ühe 6c puhtalt liidis ära, nii et oleks juba igati paslik oks laiali nende algajate juurde minna ja öelda, et “eest ära nüüd, mõnel on PÄRIS projektid siin, eks ole”. Aga tõesti oli megapalju ägedaid radu seal hallis, isegi rajad, mis on liiga rasked, on sellised, et sa saad ikkagi aru, kui lahedad need on. Muide, näitan teile ronihalli, kuhu ma lolli peaga seekord ei jõudnud, kuigi läksime samast linnast lennukisse – vat sinna tahan ma küll tuleval aastal uuesti minna:

Oleks mul raha, ma saadaks paar Eesti rajakeerajat kuueks kuuks sinna elama, ronima ja keerama, nad tuleks hoopis teiste inimestena tagasi (ja ilmselt väga ei vaidleks ka, ronijad üldiselt ei vaidle, kui neid tasuta ronima tahetakse saata).

View this post on Instagram

Cyrus takes the best pictures 🌺

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, tahtsin jagada seda artiklit valust, sest see on nii huvitav. Mul nimelt on oma põlvega ka tunne, et mõni asi, mis pole hea, ei tee üldse haiget, aga samas mõne koha peal on valureaktsioon lihtsalt aju ehmatusest, mitte nö päris (näiteks saan ma mõnda liigutust aeglaselt vabalt teha, aga kui teen sama liigutust ootamatult ja kiiresti, on valus). Paremaks on läinud märgatavalt, aga artikkel on ikka huvitav, nii et olgu siin jagatud.

Ja nüüd panen ohates viimase pildi Austriast ja jään igatsusega hoopis järgmist reisi ootama:

P.S. Inimesed on vahel naljakad. Tellisin midagi tuttavalt Sirru sünnaks ja panin tähtaja nii, et jääks igaks juhuks paar päeva puhveraega ka – no kasvõi selle jaoks, et ma saaksin rahus pakkida ja asju kokku sobitada, ma isegi ei mõelnud selle peale, et tegija hilinema peaks, mul on temaga ainult positiivsed kogemused olnud. No ja juhtus nii, et esmaspäeval ütles ta mulle, et peab õhtul hilja selle ära tooma, ei saa enne valmis. Ma ütlesin, et pole hullu, too või kolmapäeval, ma jätsin väikese puhveraja nagunii. Ja – riddle me this – ta võttis selle pakkumise rõõmuga vastu, aga tundus kergelt solvunud. Et mis mõttes sa ei usalda. Mis on hästi natuke naljakas olukorras, kus tal tegelikult ju neid lisapäevi vaja läks. 😀 Tundlikud loomad oleme me ikka.

P.P.S. Kas ma rääkisin nüüd kõigist neist asjadest, mis omavahel kokku ei sobi, või unustasin midagi ära? Hetkel ei tule rohkem meelde, no jumal temaga.

Äpu teeb asju

Täitsa äge on siin. Iga päev on vihma lubanud ja lõpuks on ikka olnud päev kuiv ning sadu on saabunud alles öösel. Hommikul kuivab kivi paari tunniga ära ja kannatab jälle lõbutseda. Selles mõttes on meil vedanud.

Kuna olen natuke vigane, olen sundinud peale kohustuslike puhkepäevadega graafiku. Vähemalt iga kahe ronipäeva tagant tuleb üks puhkepäev teha. Esimesel puhkepäeval käisime õlletehases ekskursioonil, täiega äge oli. Klikkige sel pildil paremale, näete, kui ägedad vanaegsed jubinad.

See bassein kusjuures on õllevanni jaoks, mida saab eraldi juurde osta. Meie ei ostnud, sest nii suured õllefännid me ka ei ole. Aga pilet oli vist 7 eurot ja selle sisse käis ka tasuta õlu, nii et ma ütleksin, et üsna odav lõbu.

Täna oli teine puhkepäev, nii et läksime mäe otsa – sedapuhku suusaliftiga (kas see on suvel ka suusalift v lihtsalt tõstuk?), mis oli minu jaoks elus esmakordne kogemus, nii et alguses ikka käpp värises veits musirulli suure käpa all (ma kardan kõrgust! ja kiirust! st kõike, mille tulemusel võib potentsiaalselt suurel kiirusel maaga kohtuda). Tibu mul leidis, et see on väga naljakas, ja veenis mind alla sõitma hoopis sellise Ameerika mägede stiilis asjaga, kus sõiduk mööda rööpaid keerutab ja ringe teeb – seda sai ise pisut juhtida (pidurdada ja kiirendada) ning tegelikult see muidugi Ameerika mägede kiirus ei olnud (pensionärid ja lapsed ka sõitsid), aga sai ikka üsna korraliku hoo sisse, kurvides oli mul hing paelaga  kaelas ning huilgasin üle selle mäe. Ja mõelge nüüd sellele, et see sõit alla võttis ca 10 minutit, mul jalad täiega värisesid all, kui ükskord välja astusin. 🤣

Õnneks tohib Austrias 0,5-ga sõita, sain enne rooli istumist südamerahustuseks ühe joogi  teha.

Muidu oleme muidugi roninud. Hiljuti tundus ilm nii sombune, et läksime igaks juhuks sisehalli väliseinale (et kui päris sadama hakkab, saab tuppa ära minna, kuigi nagu näete, on see välisein ka üsna hästi kaetud). Radade pikkused on ca 20-25 meetrit ja need on megahästi tehtud. Ma ei oska selgitada, milles see erinevus on, aga siin (ja ntks kasvõi Soomes) ei teki mul pea kunagi tunnet, et rada jääks ronimata, sest ma ei ulata. Rada jääb ronimata, sest ma olen kehv, mitte selle pärast, et ma olen lühike. Ja selle peale öeldakse (loomulikult, ma ütleks ka), et tule keera ise Eestis paremaid radu – aga no ma tõesti ei saa peale vaadates aru, millest see erinevus tuleb ja kuidas nad oskavad siin nii imelisi asju teha. Aga eks ilmselt on selle taga eelkõige lihtsalt kogemus, Saksamaa ja Austria on pikaajalise traditsiooniga karmid sportronimisemaad, mis paistab kasvõi sellest, et siin oli tehisseinal ka 8c radu – meil pole Eestis inimesi, kes seda taset ise ronidagi suudaks, mis siis veel teistele keeramisest rääkida. Või vaadake seda negatiivi (treener ütles mul selle kohta, et “korralik võistlussein”):

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et algajaid hakatakse varakult negatiiviga (ja suisa horisontaaliga) harjutama. Näiteks on väga suurte ja väga heade nukkidega rada sellel väliseinal – esimene osa on vertikaal, teine ca 30-kraadine negatiiv ja viimane juba puhas horisontaal. Esimene ankur on negatiivi lõpus (6a) ja teine katuse servas (6c v eriti heade nukkide puhul isegi 6b). 6a pole mingi megaraske tase, aga kui sa juba esimesse ankrusse jõuad, siis muidugi tahaks ikka kohe edasi minna ka.

Tunnistan ausalt, et mul, kes ma kõrgust kardan, jäi esimese korraga negatiivi peal julgusest puudu, sest no nii hirmus oli see, et ekspressid järsku lihtsalt õhus rippusid. Mis on debiilne, sest tegelikult on nii just ohutum kukkuda, sest pole ohtu vastu seina lennata. Ma TEAN seda, aga ikka kartsin – mis on seda imelikum, et ma olen varem ka negatiivi liidinud Soomes, ei tea, kuidas nüüd siis järsku jänes püksi oli roninud. Tulin alla, kogusin julgust, läksin üles tagasi ja tegin 6a ära. Horisontaali ei julgenud seekord ikkagi minna, sest selleks peab kogu keha korralikult sirge ja tugev olema, vigasena pole mõtet lolli mängida. Aga selleks, et keha tiba rohkem koormust saaks (välironimine on minu praegusel tasemel hea tehnika- ja sõrmetrenn, aga mitte üldfüüsiline) ja pea negatiiviga harjuks, tegin terve selle trennipäeva ainult kalde all radu. Ei, ühe 6c slabi liidisin ka (ja lendasin 3 meetrit enne toppi, kui crux juba ammu selja taga oli, lihtsalt 25-meetrine rada ja olin juba liiga väsinud), aga muidu ainult jõulisem kraam. Kojuminekuks olid käed juba täiesti läbi ja terve järgmise päeva andis tunda. Vahel on ikka mõnus rahmeldada ka.

Selline lühike lugu, nii me elame, kodu juba paistab. Tahaks enne seda väljas päris kivi peal ka mõne 6b flashi kätte saada, aga rohkem tahaks ikka terve olla, nii et näis.

Igatahes suudlen ja igatsen! Tervitage teisi!

  • Kategooriad