Reede-reede-reede

Avastasin eile öösel koera jalutades, et tema tagant koristamiseks vajalik kilekott oli jaki taskusse jäänud, nii et olin sunnitud hunniku sinna jätma. Täitsa tõsiselt, te ei kujuta ette, KUI piinlik on hommikul ILMA KOERATA seda koristama minna. Koeraga on nagu normaalne, sest kõik teavad, et inimesed koristavadki oma koerte tagant. Aga kui sa ilma koerata kuskile kohale jalutad ja hakkad põõsaalust kammima, on täpselt selline tunne, nagu kõik arvaksid, et sa oled mingi imeliku fetišiga koprofiil. Teemal “ärge pange tähele, ma käin siin tihti hommikuti hunnikuid otsimas”. Pärast seda oli muidugi lähim prügikast 100 meetri kaugusel ja pidin oma minikleidi ja junnikotiga kõndima mööda hotelli ees seisvatest vilistavatest välismaa sõjaväelastest. Ma arvan, et ma olin tööle jõudes ka veel näost punane nagu vähk.

Iu.

Aga ütlen selle koleda teema leevendamiseks, et nii tore, et lõpuks ometi on vihmased ilmad möödas ja saab jälle väljas ronida. Ma olin eile vist terve õhtupooliku sellise näoga:

Meeting the sun 🤗 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja siis oli meil selline päikeseloojang:

The best days are the ones that end like this 😍 #bouldering 📸@toivoparnpuu

A post shared by Rents (@rrrents) on

Atu, kes väga armastab ujuda, oli kõige selle lõpuks nii väsinud, et ei tahtnud enam õhtul väljagi minna, põõnas diivani ees nagu kott. Märg ja väsinud ja rahul:

Tired #dogs are my favourite

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nüüd on mul eriti töörohke nädalavahetus ees ootamas, aga sellest pole midagi, patareid peaks nüüd natukeseks laetud olema. Töö ja vile jne.

All you need to make a movie is a girl and a gun

#bouldering 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mm, nädalavahetus. 😍 Antagu mulle andeks, aga vahepeal tahan mina ka lihtsalt “nii tore on” postitusi teha.

Meil olid töö juures kõik ekskremendid ka nädalavahetusel korralikult ventikas, aga kuna mind see otseselt ei puudutanud, kasutasin juhust ja nautisin esimest päikesepaistelist ilma üle kümne aasta või nii. Teoreetiliselt oli mul puhkepäev, sest reedel tegin sõrmetrenni ja täna on tsükli viimane sõrmetrenn, nii et mina plaanisin rohkem ilma nautima kaasa minna. Seda enam, et eelmisel päeval olin ma lisaks hangboard‘ile üle hulga aja ka ühe ebameeldivate nukkidega v5 ära roninud, nii et sõrmed on vatti saanud rohkem kui rubla eest. Aga no teate küll, kuidas sellega on, ikka paned “igaks juhuks” sussid kotti jne. Kuigi seekord olen ma enda üle väga uhke, hoogu ma seal ei läinud ja ronisin ise minimaalselt – mis sellest, et see oli suuresti tingitud sellest, et hõõrusin eelmisel päeval uute tossudega jala katki ning sussi paigaldamine ja jalas hoidmine tekitasid mõlemad suhteliselt põrgupiina, mis sellest, et mul oli kand korralikult ära vooderdatud.

Igatahes käisime Lohusalu rannas, kus on Lohusalu kivi. Ja selline meri:

Nii et eelkõige tegin ma rannas joogat ja aelesin niisama. Ujumas käisime ka, nii et nüüd on muidugi natuke nohu. 😀 Aga ülichill koht, vaikseks ajaveetmiseks suurepärane. Ilma kaela murdmata sügavasse vette jõudmine on vähemalt sama raske, kui kivi otsa saamine, aga kui ettevaatlikult ja rahulikult minna, saab hakkama küll. Kes ütles, et Eesti mehed joogat ei tee? Toits küll teeb.

Vaadake, linnud:

Sellest hästi vähesest, mis ma ronisin, tegin ma muidugi video ka, sest kuidas siis muidu (ma ise ütleksin selle põhjal, et kui paar kilo veel alla võtta, oleksin ma juba PÄRIS rahul, praegusega kannatab ka kenasti elada, aga seal on veel natuke arenguruumi). Huvitaval kombel on mul telefonis see esimene video heliga, aga arvutis mitte, aga no kes neid universumi saladusi mõistab:

Nüüd olen hästi natuke roosa ja megamõnus on. Selline tunne, et oled päriselt natuke puhanud, seda enam, et vastu eilset ma magasin 12 tundi järjest ka. Selle üle on ka hea meel, et täiega on näha, et nii sõrmed kui õlad on stabiilsemad ja vastupidavamad, kasu on olnud nii kaalulangetamisest kui teadlikust trennist. Vastupidavus on ka paranenud, mille eest saab ainult häid treeningpartnereid tänada. Kuigi, taevas teab, et eks neilgi ole omad vead.

Ahjaa, teid raudselt huvitab see ka, et täna kell 9 tuleb koju mu musirullike, kes on just 2 nädalat oma meesperemehe juures veetnud, kärgpere rõõmud, saab tibukese suvel maale (Tartusse) saata. Nad pidid täna paadiga sõitma minema. Nii et igas mõttes imeline nädalavahetus.

P.S. Vaatasin, et mul on üks poolik postitus, mis on inspireeritud Murca postitusest teemal “kas inimesed muutuvad suhtes/vallalisena” ja vvn-i postitusest teemal “kuidas kaaslast valitakse” – kas ma tõesti ei kirjutanud sellest juba kuu eest või nii? Või tahtsin kirjutada ja jäi avaldamata? Mitte ei mäleta.

vaenlasega voodis

Ma kirjutan nüüd hästi vaikselt, et sõbrad-tuttavad teada ei saaks. Tegin eile midagi mõeldamatut ja käisin alpinistidega Astangul ronimas. Khm, jah, täitsa nii oli, köiega ja puha. Mina ronisin seekord ülaltjulgestuses, sest varem olin ma seal ainult jää peal käinud + ma ei ole alpinist, nii et igasugune tradivarustus ja -kogemus mul puudub, aga paar poissi lasid seda ka.

(Selgituseks mitteronijatele, trad tähendab seda, et sul on HUNNIKUGA igasugu erineva suurusega jubinaid seinal kaasas, sa võtad köie ise alt ühes ja siis iga natukese aja tagant otsid sobiva suurusega prao jaoks sobiva suurusega jubina, topid selle sinna auku, paned jubinast köie läbi ja palvetad, et peaks, kui kukkumiseks läheb. Neil näiteks üks ei pidanud, sest noh, iga kord ka ei vea. Aga nad üldiselt ei sure nagu kärbsed, nii et ju nad ikka üldiselt hoiavad suht hästi.)

Vahva oli, fläshisin ühe 6b raja ära (st tegin ära esimese katsega, kuigi mu treener ütleb, et kui pole oma varustus, pole flash, aga see kõlab lihtsalt liiga absurdselt, sest selle loogika järgi pole ma iial ühtki rada ära fläshinud, sest mul on oma vöö ja oma jalatsid, aga oma köit pole ostnud … aga ehk ta mõtles seda, et see sõna peaks ainult altjulgestuse kohta käima). Pildile on jääud hoopis üks kergem rada, 6b on see, kus parajasti rohelise särgiga ronimispersoon aeleb (mina olen siis see punase dressikaga, showing off my best ASSets, nagu ikka). Selleks, et sealsetest radadest midagi karmimat välja pigistada, tuleb vist hakata ise midagi ära jätma, sest öeldi, et seal lähebki raskusaste neljast (see on trepp, ma eeldan) 6b-ni. Selle viimase peal on siis hästi natuke kerget negatiivi ka. Nii et selle osaga võib rahul olla, aga ma ei läinud sinna mitte niivõrd kivi katsuma kui igasugu alpinismioskusi meenutama/õppima. Muuhulgas sain esimest korda elus haaratsiga tõusta ja ilma julgestusvahendita (st karabiini ja Munteri sõlmega) laskuda. Ma polnud nii ammu tavalise Prusikugagi laskunud, et isegi seda oli alguses natuke hirmus teha. Põhimõtteliselt tehakse sulle köie külge selline sõlm ja öeldakse sulle, et kamoon, astu üle kaljuserva, see täiega pidurdab ja ise saad ju tempot kontrollida. Pidurdab küll ja saabki ise kontrollida, aga iga kord, kui ma seda taas üle aasta uuesti teen, väriseb ikka esimese hooga veits sees. 😀 No aga see kogus manti, mis alpinistidel kogu aeg kaasas on, on metsik (siin on hetkel ainult “jubinad”, sellele lisagem siis veel köied, jalatsid, kiivrid):

Muuhulgas oli mul salaronimiseks valitud umbkaudu kõige kehvem võimalik aeg, sest juhuslikult toimus just samal ajal Jaak Juske ajaloomatk, millest võttis osa 150 inimest, kes siis kõik seisma jäid ning huvitatud näoga jõllitasid, mida kuradit need lollid nüüd teevad ja kas nad alla ka kukuvad. Sealhulgas muidugi ka üks boulderdamiskaaslane. See-eest oli aga ilmaga metsikult vedanud, mis sellest, et sinna seina äärde päike ei paistnud – vähemalt oli mõnusalt soe olla sel ajal, kui sääsed meie kallal mõnuga hea maitsta lasid. Ja neid sääski oli umbes mustmiljon. Mina, kes ma siiani olin sel kevadel täpselt ühte näinud, olin suutnud vahepeal ära unustada, et nad olemas on, nii et see oli küll ebameeldiv üllatus.

Üldises plaanis igati huvitav rahmeldamine, sääskede eest võtan paar punkti maha, nii et tugev 5/7 ja suisa 10/10 would try again. Tahaks sel suvel vähemalt nii palju käia seal, et julgelt käe sisse harjuks vajalikud sõlmed jms (märkus iseendale: too Tartust oma repsunöör ära või osta uus, paar karabiini võiks ka osta).

  • Rubriigid