climbing · sport

Trennist ja uuest boulderhallist

Eided ei ole ikka kunagi rahul. This is me, mina olengi eided! Esimest korda elus on mul keset suurt talve kaal juba mitu nädalat järjest ainult langenud, täiesti iseenesest. Rõõmustamise asemel olen hirmul, sest no ma olen teoreetiliselt praegu ideaalkaalus, aga no ma tean, milline ma tavaliselt selles välja näen ja kui muidu on selle numbri juures kõhulihased selgelt näha, siis praegu ei ole, nii et järelikult on oht, et me kaotame siin lihasmassi lihtsalt, eks ole. Võib vabalt olla, sest Kreekas ma jõutrenni ei teinud ja ronisin pigem staatilisi radu ning nüüd on olnud selline laisk motivatsioonivaba november. St roninud olen ikka, aga need on olnud sellised väheintensiivsed lühikesed trennid, ilma jõuosata ja venitamiseta. Reedel vihastasin iseenda peale, sest niigi on sõrmed ja kere pärast ronitrippi nõrgad, meil pole siin aega mingi novembribluusi jaoks.

Nii et läksin koju ja tegin tavatrennile otsa hulga kerelihaseharjutusi, maailma kõige mannetuma hangboardi trenni + hunniku lõuatõmbeseeriaid. Ja kui ma ütlen “seeriaid”, siis ma mõtlen nelja-viieseid, sest ei olnud sellist tunnetki, et ma jaksaks praegu kümneseid seeriaid teha. 😀 Aga ma selles mõttes liigselt ei muretse, et ma mäletan eelmisest pikemast vahest ka, et päris esimene kord tegin ähkides ja puhkides kuidagi viis lõuatõmmet ära, aga juba järgmine kord oli hoopis teine teema, lihastele tuli meelde, mis neist tahetakse. Praegu sama lugu, täna olid juba hoopis teised numbrid.

Igatahes tundub, et mul käis eelmisel nädalal mingi plõks ära ja esimest korda pärast … neid hiljutisi sündmusi … tunnen ma, et tahaks jälle midagi teha. Vahepeal oli ikka väga letargiline see olek, enamvähem kogu aeg. Ei saa öelda, et otseselt depressiivne, lihtsalt kõik jättis külmaks ja miski ei huvitanud. Olin imeilusas soojas riigis ja kui Sirru küsis, mis rada ma ronida tahan, ütlesin, et ma julgestan hea meelega või loen raamatut, sest mind ennast lihtsalt ei kõnetanud eriti miski. Nüüd tunnen jälle, et mõni asi tekitab põnevust, on jälle tahtmist pingutada ja vaeva näha ja planeerida. Ka väikeste asjadega. Mul oli päriselt hea meel välja sööma minna ja ma lähen trenni jälle rõõmuga jne. Nii et see on tore. Trennimotivatsiooni aitab muidugi hoida ka see, et märtsis tuleb Tallinnasse uus ja suurem boulderkeskus. Suisa Baltimaade suurim! Rohkem kui 500 ruutmeetrit seinapinda. Nii et tuleb ometi korralikult treenida, et jaksaks seal midagi teha ka.

Iseasi muidugi, et eestlased (ja nagu selgub, ka Eestis elavad soomlased) ei oska kohe draamata. Tartus on ronijate kogukond pikalt üsna lõhestunud olnud. Ma lootsin, et uus boulderkeskus (sest Tartusse tuleb ka ronihall, avatakse loodetavasti juba jaanuaris) aitab seda muuta. No ja nüüd siis Tallinnas sama laul. Ronminni pool on muidugi solvunud, et uue halli plaani nendega ei jagatud — aga samas läks Ronminn kohe pärast uudisest kuulmist tipa-tapa patendiametisse, et uue konkurendi kaubamärk hoopis enda nimele registreerida. Et nagu … Ma ei oskagi kohe midagi öelda, esiteks on see lihtsalt nii petty. Teiseks on see minu meelest ka strateegiliselt äärmiselt kahtlane käik, sest selle ainus tulemus on ronikogukonna lõhestamine. Mina näiteks mõtlesin küll, et ostan mõlemasse kohta kuupileti ja käin rõõmuga vaheldumisi, sest kui tihti nad neid radu ikka vahetama hakkavad, tavaliselt vahetatakse ca sektor kuus. Muidugi pole tore monopolist loobuda, aga kui Helsingi oma miljoni elanikuga jaksab ära toita … (arvutab pingeliselt näppudel) … seitse? vist isegi kaheksa boulderkeskust (ja kindlasti on mõni pisike urgas, mida ma ei tea), toidaksime meie koos töötades vast kaks tükki ära. Aga kui sunnitakse pooli valima, siis enamik inimesi valib ju selle suurema ja uhkema ja parema asukohaga poole … Nii et majanduslikus mõttes ma kahtlen, kas nad sellest sammust võidavad.

Isegi uue halli rajajate Ronminnist bännimine oli küll ootuspärane ja inimlikul tasandil arusaadav, sest muidugi on solvumine suur, aga majanduslikult on see minu meelest riskantne samm. Sportronimine on nö paarisharjutus, sina ja su partner. Boulderdamine on VÄGA sotsiaalne sport, inimesed käivad kamba sõpradega trennis. Ja kui sa bännid nüüd korraga mitu väga head ronijat, sunnid sa sellega nende sõpru ka kind of poolt valima. Mina pole kellegagi bestikas, sest ma olen teatavasti antisotsiaalne ja ronimas käin öösiti salaja, et ei peaks teisi inimesi nägema (ning, olgem ausad, ei roni piisavalt hästi, et nende bännitutega samas kambas ronida — nad käisid ilmselt juba lapsena trennis), aga ma vaatan küll huviga, mida nende ronijate sõbrad teevad. No ja kalkuleerivamad kah-sõbrad, kelle sisemonoloog käib ehk sedapidi, et kas peaks suhteid säilitama inimestega, kes täna edendavad ronimiselu Tallinnas, või inimestega, kelle põhirauad on hetkel hoopis Tartus tules. Samas kui mittebännides oleks olnud üsna suur tõenäosus, et ilmselt nad nagunii ei julge oma nägu näidata enam, oleks ehk sama tulemuse draamavabalt saanud. Ma eeldan, ega ma ei tea, kas oleks või mitte. See on kõik spekulatsioon ning teatavasti tulevat peamine sissetulek hoopis algajatelt ja laste sünnipäevadelt, nii et ehk keegi ei märkagi seda, kui mõni piisk merest ära kaob. Mina siin ainult targutan ja teen aega parajaks, oodates seda päeva, mil meile hoopis korralik liidihall ehitatakse.

Kurat kui hea on ikka teiste draamat arutada. Te kõik teate, et igas MIND puudutavas konfliktis viskan mina esimesena kaane pealt ja saadan kõik pikalt, aga TEISI saab küll vaadata ja imestunult küsida, et miks nad ometi NII EMOTSIONAALSED on. 😀 Inimesed on, noh, inimesed ongi emotsionaalsed. Nii et ma rohkem ei targuta, näitan teile hoopis peatselt saabuva KIVI keskuse mudelit. Olgu öeldud, et käisin seal just veits abis ja tegelikult oli see hulga suurem kui videost tundub, aga siit paistab igatahes meeldivalt palju erineva kaldega seinapinda (uskumatu, et muusikat ei olegi, laulge ise seda vaadates):

P.S. Ma tahtsin kirjutada ka oma ÄÄRETULT põnevatest kogemustest prantsuse ja vene keelega, aga kuna ma olen viisakas inimene, panen need eraldi postitusse, siis saavad kõik haigutajad selle lihtsalt vahele jätta.

climbing

Oh yeaaaaaaah! (Apinajakari 6c+/7a)

Omg, omg, omg, sõbrad. Jah, ma läksin uuesti oma projekti proovima. Korduvalt, sest vahel oli sobiv päevake ja siis oli taas vihm ja/või kõik valutas ja/või töö jne. Raudselt kõige raskem rada, mille mina kunagi isiklikult ära olen teinud – ja lõpuks läks mul selle peale ainuüksi sel aastal kokku viis päeva, aga eelmisel aastal veetsin ju ka lugematul arvul päevi selle peal. Igatahes ma sain selle tehtud! Hoolimata sellest, et selle autor ütles, et see on nüüd 6C+ pealt 7A peale ümber hinnatud, sest mingi nukk olevat ära murdunud! (Omalt poolt jätan greidile hinnangu andmata, sest jah, minu jaoks oli see raske, aga mul pole selle tasemega lihtsalt piisavalt kogemust, et öelda, kas 6c+ raske või 7a raske. Lisaks on tunne, et ma leidsin selle raja jaoks lihtsama beeta, aga see on ilmselt osaliselt ka sarjast “kui mina olin võimeline seda ära ronima, kas see siis saab üldse raske olla???”)

Oeh, ma vist peaksin olema viisakas ja teistega arvestav inimene ning aru saama, et kõik ei taha ronimisest lugeda? Fain, panen siia selle joone vahele, kes ei taha, see edasi ei loe. Kes tahab teada, kuidas rada nimega Apinajakari (mis muide tähendab hindis loovust) tehtud sai, loeb ja vaatab videofilmi. Teile mõeldes töötlesin isegi natuke seda alguseosa kiiremaks, et te ei peaks vaatama, kuidas ma üritan ettevaatlikult mingile ämblikule pealeastumist vältida. 😀

Loe edasi “Oh yeaaaaaaah! (Apinajakari 6c+/7a)”
anna kannatust · climbing

Pain shopping

Kas te teate, mis on pain shopping? Põhimõtteliselt on see Rõõmu kaubamajas käimise vastand – st seda, et inimene teeb teadlikult asju, mille kohta ta teab, et see teeb ta tuju halvaks. Loeb negatiivseid uudiseid, vaatab pärast lahkuminekut iga päev ikka eksi Instagrammikontot jne. Noh, ma mõtlesin, et vaataks nädalavahetusel oma eelmise aasta väliprojekti peal, kuidas vorm tundub. 🙊

Oleks see kehv olnud, oleks kõik okei. Oleks see väga hea olnud, poleks ju ka probleemi, oleks see projekt tehtud. Aga nüüd on see mure, et see oli ülaltjulgestuses peaaegu kohe tehtav (kõigest kahe katsega tulid kõik liigutused meelde) ja siis hakkas sadama … Ning kuigi alguses lubas pühapäevaks ilusat ilma, sadas ka terve pühapäeva, nii et olime sunnitud tuppa minema.

Nii et ma tean ette, et ma tõmblen nüüd terve septembri, sest ma tahaksin ju ikka selle tehtud saada, kuigi selleks on teoreetiliselt veel ainult neli nädalavahetust. Praktikas EHK kolm, sest tulevaseks nädalavahetuseks lubab juba reedest pühapäevani vihma. 🌧

Nagu ma siin vahel mõtlen, ronimine üritab meile kõigile minnalaskmist õpetada – nii palju on faktoreid, mis on meist täiesti sõltumatud, nagu ilm ja koroona ja kukkuvad kivid, et rahulikuma loomuga inimesed üldiselt õpivad, et tuleb rõõmuga vastu võtta see, mis parajasti tuleb, ning anda enda parim seal, kus sellest kasu on. Tahaks ka rahuliku loomuga olla.

View this post on Instagram

🌧 forced us inside

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sisevorm oli hea, ei saa kurta. Kõigest ühest nädalast kukkumise harjutamisest oli ka metsikult kasu olnud, täitsa lõpp, kui kiiresti saab aju treenida.

Muidu on ainus põnev asi, mis nädalavahetusel juhtus, see, et ma oleks peaaegu surma saanud. Lugu algab hetkest, mil ma reede õhtul üle … vist suisa nelja kuu massaažis käisin. Ei saa kurta, oli mõnus, kuigi ka väga valus. Järgmisel hommikul ka veel oli nahk tundlik, aga muidu suurepärane enesetunne. No igatahes pidin ma sõidutama kogu meie roniseltskonna Helsingist kuskile Lahti kanti. Ja teate, kuidas enne reavahetust tuleb korraks üle õla uurida, miks olukord on, sest küljepeegli ja tahavaatepeegli vahele jääb pime nurk? Noh, ootamatult selgus, et liikuvus oli üleöö nii palju vähenenud, et ma ei olnud võimeline üle vasaku õla vaatama, ilma et õlad (ja nendega koos roolil olevad käed) poleks hakanud vasakule liikuma … Ja seal oli auto … Õnneks märkasin nii autot kui ka tekkinud olukorda piisavalt kiiresti, et ikka kenasti oma ratta tagasi tõmmata, aga väga hirmus. Kusjuures mitte midagi ei valutanud, ei olnud isegi natukestki tunda enne seda, et mingi jama on (sest no ega ma tavaliselt ka ei proovi hommikuti igaks juhuks kaela vasakule ja paremale käänata), alles siis, kui hakkasin keerama, sain aru. Püsis terve laupäeva, nii et laupäevaõhtul ka veel sõitsin megaettevaatlikult, pühapäevaks õnneks läks ise üle.

Kuigi ma sõidan enda arvates kogu aeg seal ettevaatlikult, sest ma ei tea, kas neil on lihtsalt palju tööd või on see rahva hirmutamise taktika, aga iga kord, kui ma seal maanteel sõidan, on seal mõni auto kraavis, politseilint ümber. Üle-eelmisel nädalal nägime üht, mille kapotil olid lilled ja kaisukaru … Automaatselt tuleb jalg sellise pildi peale gaasipedaalilt ära.

Peaks vist positiivse noodiga lõpetama või midagi? See on ehk positiivne, et ma üks kord elus sain ENNE semestri algust aru, et ei ole mõtet end lolliks ka rabeleda, ja registreerisin end oma ainsalt ainelt maha. Ma ei taha kogu aeg overachiever olla, olge vahelduseks ise, ma käin rahulikult tööl ja nokitsen oma lõputöö kallal, sellest mõneks ajaks piisab. Vist võtan akadeemilise ka, kuigi mul tehniliselt punktid koos, aga no nii juhuks, et kui lõputöö kevadeks valmis pole ja tekib mingi sisemine tung selle kõrvalt veel järgmisel sügisel mingeid aineid võtta, on see võimalus. Enesehoole on ometi positiivne, eks?

Pildil olev lill on meil megalahe, aga siin võib muidugi igaüks ise otsustada, mida see sümboliseerib. Kas seda, et kes püüab igast väest, saab üle igast mäest? Või seda, et vahel ületame selliseid tõkkeid, et isegi kui neist kuidagi end üle vinname, muudab see kogu meie olemust, nii et lõpuks oleme küll oluliselt kõrgemal, aga deformeerunud ja vaimselt räsitud?

Mine võta kinni. Tema on eluga rahul, kõver või mitte. Meie armastame teda just sellisena, nagu ta on.

climbing

Polegi ammu ronimisest kirjutanud

Ma tean, kuidas te kõik igatsete, kui ma vahepeal kogemata kolm päeva ronimisest ei kirjuta. Lasete silmadega kähku üle päevapoliitikast ja lollist ibast, lootuses, et ehk täna lõpuks kirjutatakse ka lõuatõmmetest. Nii et mõtlesin teile. Nagu ma hiljuti rääkisin, veetsin vahelduseks ühe nädalavahetuse kodus. Ma pole muidu sada aastat välja boulderdama jõudnud, sest nädalavahetusel ju Soomes ning nädala sees üritan siis sees ronida, et natuke jõudu ka tekiks/säiliks. Nii et väga huvitav on üle mitme kuu mõne kivi juurde naasta, sest näeb kohe, kuidas eelmise korraga võrreldes seis oli. No näiteks, et üks rada, kus ma varem kurtsin, et ma ei suuda lihtsalt neid pisikesi väikeseid nukke hoida, oli järsku täiesti tehtav ja neid pisikesi nukke hoida oli … LIHTNE.

Loe edasi “Polegi ammu ronimisest kirjutanud”
climbing · faith

Kirjand minu nädalavahetusest

Tundub, et kui kirjutasin, et kavatsen minna ja rõõmuga nädalavahetust nautida, oli tegu ennustamisega, sest ma leidsin täiesti juhuslikult uue lemmikronimiskoha. Ja mitte lihtsalt niisama, see on vist esimest korda nende kolme aasta jooksul, kui me leiame Soomes midagi, mis meid mõlemaid otsekohe vaimustab.

Tegu on nimelt sellise kohaga, mille asukoht on küll 27cragsis, aga neil ei ole seal toposid ega midagi, sest nad tegelikult ei taha sinna liiga palju inimesi. Meie saime sellest teada ainult tänu sellele, et ma olen sotsiaalne inimene, kes sattus laupäeval kokku selle ühe sotsiaalse soomlasega, kes riigi parimaid ronimiskohti soovitas. No ja kuna me juba samal õhtul seda skautimas käisime ja mõlemad hetkega ära armusime, pidin täna kell seitse üles ärkama, et saaks ikka päeva maksimaalselt kasutada. Kes ei tahaks nii pühapäeva veeta?

Kuna see on järve ääres ja vesi kannab väga kenasti heli edasi, on igal pool sildid, et ronida tohib õhtul kella kuueni ja kalju ääres tuleb vaikselt olla, sest muidu tulevad maaomanikud pahandama ja teadagi, kui maaomanikud liiga pahaseks saavad, ei ole nad kohustatud kedagi oma maale lubama. Nii et järvele kõige lähemal asuvas sektoris on suisa mitu hüüumärgiga silti, mis ütlevad kahes keeles, et „Ole hiljaa! / Be quiet!

See, et tuleb vaikselt olla, tähendab muuhulgas seda, et ronija ja julgestaja ei tohi omavahel verbaalselt suhelda, teadetetahvlil oli kirjas, et leppige omavahel enne seinale minekut kokku, mis mida tähendab – mis tegelikult muidugi pole probleem, tavaliselt on nagunii välja kujunenud mingid oma signaalid. Me pole seda omavahel kunagi kokku leppinud, aga ma tean küll, millise köiesikutamise peale tahab peiks köit ja millise peale hoopis, et teda sisse võetaks. Lihtsalt inimesed on tavaliselt ikka harjunud rada kommenteerima ja ideid jagama ning lihtsamatel radadel ehk isegi päevasündmusi arutama.

Ja lisaks tähendab see, et seal tuleb vaikselt olla, seda, et ma ei saa peale teie kellelegi sellest crag’ist rääkida, sest sõbrad on mul kõik sellised, et kes lõugab ise, kellel lõugab koer ja kes ei suuda julgestada, ilma et ta kogu aeg targutaks/õpetaks/julgustaks. No ja siis muidugi need, kes iga raske liigutuse juures karjuvad, nagu sünnitaks, ja/või iga ebaõnnestumise juures vannuvad. Aa, need ka, kes enne iga natukenegi raskemat liigutust iseendale motivatsioonikõnet peavad. Nii et ainult teile räägin praegu, hoidke saladust. Et ei hingaks ka sellest kellelegi.

Aga miks see siis nii imeline on? Esiteks on see kivi ilus. Nagu päriselt, vaatad peale ja silm puhkab. Teiseks on rajad huvitavad ja mitte liiga lühikesed. Soomes on tavaline ca kümme meetrit, seal olid mitmed üle 20. Kolmandaks on see suhteliselt kuiva olemisega, st ümbruses on küll puud, aga mitte liiga lähedal, nii et ei kuiva pärast iga vihma nädal aega, nagu mõni teine koht. Neljandaks on seal mustikad ja metsvaarikad, mis maitsevad täiesti imeliselt. No ja viiendaks on seal rahulik ja vaikne, koerad ei karju ja lapsed ei lõuga. Viie minuti kaugusel on tankla, mis avatakse juba hommikul kell viis ning kust saab ka sooja toitu ja isegi (ainult veidi kahtlase maitsega) lattet. Ma kavatsen suve lõpuni ainult selles crag’is käia. 😀

Ei, mul ei olnud midagi olulist öelda. Tahtsin lihtsalt rõõmu jagada. Loodan, et teie nädalavahetused olid sama toredad. ❤

anna kannatust · climbing

Armasta seda ühte keha, mis sulle on antud

View this post on Instagram

☀️ is out, let's 🧗‍♂️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ütles keegi taas siin mõne päeva eest, et armastus on otsus. Ja mõtles siis seda, et armastamine (nii sõbra- kui romantilistes suhetes) on aktiivne tegevus, mida me otsustame teha või mitte teha. Mis on naljakas, sest tuttavate draamasid kõrvalt vaadates jääb mulle mulje, et tihtipeale pole probleem mitte seal, et inimesed ei teeks otsust armastada, vaid vastupidi, nad ei tee otsust MITTE armastada, ka siis, kui on viis aastat juba selge olnud, et see oleks nii asjaosaliste endi kui viie lapse seisukohast kõigile tunduvalt tervislikum. Või pigem on nii, et sa jääd mingisse rattasse kinni ja siis lased seal edasi, sest sa oled kogu aeg nii väsinud, et ei jaksa peatuda, et mõelda, kas sa tahad ikka igapäevaselt neid otsuseid langetada.

Või mis “tuttavate draamasid”, endaga sama lugu. Ma olen ikka veel täiesti egoistlikult pahur, sest tahtsin eelmisel nädalal ühe sõbraga rõõmsat uudist jagada, aga sain kaela ämbritäie nuttu selle kohta, kui halvasti tal jätkuvalt läheb, nii et lõpuks jätsingi oma uudised lihtsalt rääkimata, sest kohatu tundus sinna lõppu öelda, et “btw, ma võitsin miljoni”. Pidin teadlikult tegema otsuse, et ma EI jää sinna kellegi teise sitta peegeldama, sest praegu ei ole see aeg ja ma ei saa kuidagi aidata, truult edasiistumine oleks automaatselt tulnud. Aga tõsi ta on, on palju inimesi, kes ei tee kumbagi otsust, vaid jäävad lihtsalt sinna vahele tiksuma – ei suuda otsustada juhet välja tõmmata, aga tegelikult ei suuda end ka enam armastama sundima. Krt, ma ei tea, miks ma mõtlen neile asjadele keset kaunist suve, sest mulle tundub, et ma olen hetkel elus sellises punktis, kus mul on tegelikult ümberringi täiesti imelised inimesed. 😀 Sellised ride or die sõbrad, et korduvalt olen üllatunud selle üle, kuidas mõni inimene vajadusel otsekohe nõu ja jõuga kohal on.

Aga mina kui suur enesearmastuse apologeet leian siiski, et esmalt armasta iseennast ja siis vaata, kuidas selle teistele hapnikumaski andmisega on – nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Ritsik just kirjutas kehadest. Ma saan alla kirjutada ehk sellele osale, et oma keha peaks armastama – ja mina saan küll aru inimestest, kes ütlevad, et armastavad oma keha, aga samas tahavad seda muuta. Keha on ju funktsionaalne, kui ma tahan, et ta mingit konkreetset funktsiooni paremini täidaks, siis ma selle poole ka liigun, aga ega see ei tähenda, et ma sellal seda vähem armastaksin. Armastus seatakse kahtluse alla siis, kui seda keha teadliku tegevusega pidevalt kahjustatakse. Näiteks ainult saastaga toidetakse. Sama mündi teise poole kohta loen just ühest raamatust – Reet kinkis mulle sünnaks kogumiku, kus on intervjuud mitmete professionaalsete ronijatega, ja päris mitu on neid, kes ütlevad ise, et nemad igatahes 40aastaselt midagi ei saavuta, sest nad on oma keha nii armutult retsinud. Põhimõtteliselt nagu surnuksaetud hobused, pingutavad viimase hetkeni ja kui viimanegi on välja pigistatud, eks siis on karjäär läbi. (Siin muidugi hakkab ka raha mängima, sest need konkreetsed rääkijad olid Venemaalt, kus ronijatel ei ole mingit riigi toetust, elavad ühikas ja teevad trenni, võrdluseks siis näiteks UK ja Sloveenia, kus noortel on algusest peale mitte ainult treener, vaid ka koondise arstid, massöörid jms tugispetsialistid kõrval.)

Mina oma mitteeksisteerivate eesmärkidega üritan trenni niimoodi korraldada, et õnnestuks siiski vigastusi vältida ja enese vastu lahke olla. Vanus pressib peale ja siin ma küll ei saa Ritsiku kombel öelda, et kui terve päeva füüsilist tööd teen, siis kuskilt ei valuta. Esiteks muidugi selle pärast, et ma ei tee füüsilist tööd. Printsesside asi. Aga kui ma terve päeva ronin, siis järgmisel hommikul ikka annab tunda. Just sel nädalavahetusel oli nii, et hommikuvõimlesin parajasti ühe vanamehega (ei, mitte Sirruga, VEEL vanema mehega), telgist tuli välja 19aastane noorsportlane, vaatas meid ja küsis täiesti tõsiselt: “Ja te PEATE seda tegema iga päev, et kuskilt kange ei oleks või ei valutaks???”

Nagu ei, tainapea, me peame seda tegema, et VÄHEM kange oleks ja VÄHEM valutaks. Tere tulemast kolmekümnendatesse.

Poiss läks ja istus lõkke äärde maha ja ütles seal hommikusööki valmistavale (27aastasele) daamile kurvalt: “Pärast 25. sünnipäeva on elu ikka läbi.”

Aga no eks ma retsin oma keha ka veits ja see-eest paindub ta mul küll siia ja sinna ning jõudu on ka. Ja päevadel, kui ma EI tee karmi trenni, ta üldiselt ka ei valuta. Nii et eks me üritame seda taluvuspiiri natuke nihutada. Muide, Sirrul üldiselt ei valuta kuskilt ja ta ei pea üldiselt hommikuvõimlemisega vaeva nägema, aga samas tema jälle ei paindu eriti ja varbaid ei katsu. Mina, kes ma olen painduvuse arendamisega vaeva näinud, tunnen igal hommikul, et olen öö jooksul kokku tõmmanud ja pean end jälle liikuma/painduma rabelema. Ehk siis see minu suurem liikuvus tahab õlitamist, tema väiksem liikuvus on ka ilma õlitamiseta kenasti stabiilne. Huvitav, eks?

View this post on Instagram

Discovering Saue

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, üks asi on mul veel Ritsikuga ühine. Ka minul on trennipiltidega häda! Aga minu häda on see, et mul ei ole neid piisavalt! Tahaks ju jagada inimestega seda, kui äge ikka ronimine on, aga viimasel ajal on treening jälle liidikesksem ja kui Sirrut ka pildistamine huvitaks, siis liidimise ajal on käed julgestamisega kinni ju. Selle pildi temast sain ka teha ainult tänu sellele, et mind ei huvita, kui ta kukub.

Nali! Ta on automaatjulgestuses siin, st teda julgestab masin, mis ta ise ohutult alla langetab, kui ta ühel hetkel lahti laseb. Aga no ronime me üldiselt sellistel aegadel, kus pole kedagi pildistamas, sest tahaks ju rahus omaette sportida. Nii et siis tulebki piltideta olla ja ei saagi oma progressiga kekata, kuigi vahel isegi oleks, mida näidata. Näiteks saan ma jälle normaalselt ka parema jalaga venitusharjutusi teha, see reielihasevigastus on oma asjad niimoodi kokku pakkinud ja minema läinud, et parematel päevadel pole tundagi. Aga sel ajal, kui mina venitan, loeb Sirru kuskil mujal raamatut, nii et ka siis saan ma pilte ainult siis, kui viitsin venitamise ajaks kella juba välja otsida ja ise teha.

View this post on Instagram

Hommikune trenn – check #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga sarjast “kas sul on lihtne kehakaalu hoida/langetada” … Keeruline küsimus. Mu kehal on oma arusaam sellest, mis on normaalne kaal – kui ma jõuan selleni, siis ta hoiab end ise seal, ka siis, kui ma kooki armastan, ja sellest eriti kõrgemale ei lähe. Häda on selles, et see kaal on ca 64/65 kg ja mulle endale meeldib siiski tiba madalamal olla. 😀 Ja siis ei ole lihtne, sest ma olen ka selline, kes näiteks ajutööd nõudvatel perioodidel tahaks arvuti taga istumise kõrval kogu aeg ka suul käia lasta. Praegu on sellest tiba madalam, aga suve lõpuks tahaks siiski vähemalt 60 peale minna, et kui juhtub nii, et saame oma iga-aastase ronitripi teha, siis selle ajal ei näeks te siin pildil mitte pehmet naiselikku keha, vaid ainult lihaseid. 😀

Aga selles mõttes minu peas nii ongi. Kui on parajasti EESMÄRK (näiteks ronireis), siis on lihtsam alla võtta, aga mina kardan küll ette juba seda, et kui ma peaksin kunagi lapsi saama, võin ma vabalt olla üks neist, kel on raske alla võtta, sest pole ju nagu otsest põhjust, kui nagunii kohe ronida ei saa (või ehk ei tahagi). Nii et ehk näete mind ka paari aasta pärast Instas korsette reklaamimas. Tuleb loota, et siiski ei lähe asi nii kaugele. Pigem tahaksin ma 20 aasta pärast olla nagu see 56aastane proua:

View this post on Instagram

Running Scared V10/7C+ 🎥 @mattiswilder

A post shared by Robyn Erbesfield-Raboutou (@robyn_erbesfield_raboutou) on

Unistamine ei ole ju ometi keelatud. 😀

climbing

Ronimisministeeriumi välisein on tänasest kõigile avatud

Teen häbenemata (ja täiesti omal algatusel) reklaami ja kutsun kõiki ronima. Loomulikult distantseerumise reegleid järgides jne, aga RonMin pole karantiini ajal sugugi käed rüpes istunud, vaid töömesilased on usinalt sumistanud. Nii et soovitan kõigil ronihuvilistel vaatama minna, eelistatult muidugi ajal, kui seal parajasti vähem inimesi on. Ei ole isegi oma susse vaja – piletiga saab kolm tundi sisse-välja käia, et rahus riideid vahetada, susse laenutada või tagasi panna, vetsu külastada vms. Isegi mina, kes ma suveperioodil rohkem päris kividest huvitatud olen, kavatsen esimesel kuival päeval asja uurima minna.

Esiteks olen internetis näinud, kui palju Mikael seal vaeva on näinud, nii et olen kindel, et seal on megalahedad rajad. See töö, mis sinna on läinud, on üsna metsik olnud, nii et ma tahan küll näha, mida ägedat sinna tehtud on. Täiendava ohutusmeetmena soovitan kasutada vedelat magneesiumi, vähemalt mulle mõjub see nii, et mul kaob igasugune huvi enne kätepesu oma nägu katsuda, sest sõrmed tunduvad lihtsalt veits rõvedad. 😀

View this post on Instagram

PRACTICALITIES FOR 2ND MAY AND ONWARDS On Saturday 2nd May, weather allowing, we get to climb outdoors! 🤘 On the Ronimisministeerium outdoor boulder the practicalities are as below and in the picture. 1) OPENING HOURS & MAINTAINING DISTANCE: – The plywood boulder and Dan Wall are open 9:00-20:00. ⏰ – Max two persons 🧗‍♀️🧗‍♂️ actively climbing on each section of the wall, others wait behind the euro pallets maintaining 2+2 rule. 2) TICKETS: – Are, as usual, bought from the Ronimisministeerium webshop. – Only single and 10 times tickets are operational. In other words, even if you have a 1-12 month ticket, you still have to buy a single or 10 times ticket (1-12 month tickets will be reactivated once it is possible to climb regardless of the weather i.e. both indoors and outdoors*). – You can open the gym door with a single or 10 time ticket for 3 h from first use. This allows you to go to the WC 🏃‍♂️or pick-up & return rental shoes. Other indoor facilities are off limits. This means that rain 🌧 might cut your climbing short it is your responsibility to check the weather forecacst before buying the ticket. – 10 times ticket is from now on personal as it would be possible to activate the second visit only after waiting for 3 h. – Slack park continues to be free of charge. 💰 In case you have any questions, please write them in the comments; others might be wondering about the same thing. * The number of days your 1-12 month card was not active will be added once it is possible to climb also indoors.

A post shared by RonMin (@ronimisministeerium) on

Teiseks. Meeldib see meile või mitte, aga ronimine on Eestis jätkuvalt nii lapsekingades, et tarbijatest sõltub praegu, kas boulderdamine Tallinnas üldse korralikult käima õnnestub tõmmata või mitte. Tartus oli õnneks uue keskuse planeerimine juba etapi või paari võrra kaugemal, aga kui tahame Tallinnasse ka sama ägedat ronihalli kui Soomes, peab selle kallal töötajatel olema võimalik ka pangale tõestada, et tasub neid toetada. Nii et kaevake oma kümpsid välja, enne kui koid sisse löövad. (Täiesti teemassepuutumatult tahaks siin välja tuua, et kas nägite, kui inclusive emotikonikasutus – neil on nii nais- kui ka meessoost ronija tekstis.)

Kolmandaks, täitsa omakasupüüdlikult – päris kivil ronimine ja kunstmaterjalil rabelemine on siiski natuke erinevad asjad. Ainult looduses kaotab ronija päris palju jõudu (aga võidab üldiselt jalatööd ja oskust kehapinget hoida). Okei, fain, olgem ausad, korrektne oleks öelda, et minu tasemel ronija kaotab palju jõudu, sest ma lihtsalt ei roni sellise negatiivi all olevaid radu, mis aitaksid seda säilitada. Keegi ei roni, kuni ta vähemalt 7a ei boulderda, nii et selles mõttes on äärmiselt kasulik siiski vähemalt kord nädalas kunsttingimustes ronida, see nõuab (ja seetõttu ka annab) füüsiliselt hulga rohkem. Vastasel juhul lähed sügisel oma arenenud jalatööga tuppa tagasi ja avastad, et oled nõrguke, nagu Rentsiga varem juhtunud on. Nii et õppige minu vigadest. Mina ise olen ammu leppinud sellega, et every season is a come-back season. Kui ma ka teen korralikult trenni, tuleb vahele mõni haigus või ootamatu ülikool (nagu ma ise oleks läinud sinna) vms, aga see ei pea ju nii olema.

Neljandaks, veel omakasupüüdlikumalt. On tekkinud mingid gumbie’d, kes on jaksanud hankida bouldermati, aga mitte kombeid. Nii et viimasel ajal olen ma konkreetselt iga kord ronima minnes pidanud enne ise ronima hakkamist kellegi teise magneesiumit kivi pealt maha pühkima. Ja ma tõsiselt ei saa aru, mis inimesed need on sellised. Tavaliselt märgitakse nimelt magneesiumiga pisikesi jalanukke, mida muidu ei pruugi märgata, see seltskond on korralikult ära puuderdanud ka kõik kümne sentimeetri laiused servad soojendusradadel ja suured käejugid. Ja ma ei saa aru, milleks. Selles mõttes, et kui sul tõesti on vaja selliste asjade märkamiseks need valgeks võõbata, äkki su koht pole mitte kivil, vaid silmaarsti kabinetis? Või äkki on sulle mõni sobilikum hobi, näiteks … kunstseinal ILUSATE SILMATORKAVATE NEOONVÄRVIDES NUKKIDEGA ronimine? Mina ei pea kellegi tagant koristama, sina ei pea konkreetselt trepiastmeid mäkerdama ja Mikaelil papp jookseb, KÕIK VÕIDAVAD.

Nii et tõesti, minge Hipodroomile ronima!

P.S. Reklaampostitus on sellega lõppenud, edasi kirjutan neile, kel on huvi selle vastu, MIKS üldse peaks väljas enda tagant koristama. Esiteks muidugi selle pärast, et normaalne inimene koristab igal pool enda tagant, duh. Ingliskeelne maailm ütleb selle kohta leave no trace, ma läheks tõlkes veel sammukese kaugemale ja ütleksin, et inimene, kes hoolib loodusest, lahkub kivi äärest nii, et see on puhtam kui enne. Näiteks kõige lihtsamate radadega kivi Tallinna lähedal on kahtlemata Mardimiku kivi, kuhu ma alati välironimisest huvituvaid inimesi esimesele katsele viin. Selle kivi häda on aga see, et kohalikele noortele meeldib seal joomas käia, nii et me võtame iga kord prügikoti kaasa ja korjame võimalikult palju klaasikilde ära. Ja kui sind selle koha peal lihtsalt normaalseks inimeseks olemine ei motiveeri, siis mõtle sellele, et ronimine on nii reguleerimata asi, et mitmete kivide juures saaks kohalik omavalitsus või niisama maaomanik soovi korral väga kergesti otsustada, et siin küll mingit ronimist ei ole. Nii et kui me suuresti ronime nende armust, on äkki hea mõte võimalikult kenasti käituda, ei v? ERITI olukorras, kus seaduse järgi võib autos ainult kaks inimest olla ja korraga ainult kaks inimest ronida ja … noh, te ju ise teate, kuidas te sinna kivi äärde saate ja mitmekesi te seal ronite, ei ole ehk vaja anda suvalisele tädi Maalile lisamotivatsiooni politsei kutsumiseks. Aga teiseks koristatakse ka selle pärast, et ronijatel endil on parem ronida, kui igaüks ei jäta sentimeetripaksust kriidikihti seinale – kui seda nii palju on (ja selle viimase kivi ääres oli seda PALJU), ei pese vihm seda lihtsalt maha, vaid see muutub selliseks pastataoliseks möginaks, millest osa muutub kivi kultuurikihiks ja lõpuks hoiavad need nukid tunduvalt kehvemini kui varem, harja palju tahad. (Sarnane lugu on räpaste sussidega ronides – sa ei vähenda mitte ainult enda võimalust rada ära ronida, vaid sinu talla all olev liiv poleerib kivi, nii et kui tegu on populaarse kohaga, ongi lõpuks iga kivi sile ja libe, nagu Fontainebleaus.)

P.P.S. Kui keegi tahaks osta harja ja paremaks inimeseks hakata, aga ei tea, kust neid saab, siis ma mäletan, et Matkamaailmas oli, ilmselt on ka Matkaspordis ja Ronminnis kohapeal. AGA. Kui eesmärk on seda ainult väljas kasutada, siis see ei pea olema mingi uhke ronijate hari, mille eest hipsterid 100 eurot küsivad, sest see on mõtlevast pirnipuust ja Alex Honnoldi kubemekarvadest, vaid iga käepidemega ja pehmemate harjastega saapahari ajab asja ära. Kui eesmärk on seda kasutada peamiselt sees boulderdades, siis soovitan küll kas spetsiifilist harja (vaatasin just, et Bergfreundes on kuus eurot, nii et ilmselt sarnane hind ka meie poodides) või suurema peaga hambaharja, sest siseseinal on tihti vaja mingit imepisikest asjakest puhastada. No ja mul on liidiradu projektides hari magneesiumikoti küljes kaasas, sest kui tunned, et no nüüd võiks järgmise katsega ära tulla, siis tahad alla tulles igaks juhuks kõik nukikesed puhtaks lüüa, et saatusele kaasa aidata (sest noh, mehed võtavad muidugi Selleks Kõige Olulisemaks Katseks särgi seljast, et näidata, kui tõsine asi on, aga naistel teatavasti ei ole samu õigusi/vabadusi, eks me peame siis muule rõhku panema). Nii et liidides ilmselgelt mingit kobakat autoharja kaasa ei vea, aga just väljas boulderdades on üldiselt üsna ükskõik, millega seda kivi nühkida, ja rahapuuduse tõttu küll hari hankimata ei tohiks jääda.

climbing

Ma siin filmisin ennast

View this post on Instagram

Well that beta did not work #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Alustasin ühe sõbrannaga selle lausega juttu. Või noh, me juba rääkisime, alustasin selle lausega uut teemat. Miks on nii, et ma olen sellises seltskonnas, kus selle lause peale on automaatne vastus: “Ma ei taha teie seksielust midagi teada”? Samas, oleks võinud ka kehvemini minna, ta oleks võinud vastata, et “oi, räägi veel,” ja siis mu vastust kuuldes pettuda.

Sest tegelikult filmisin ma loomulikult ronimist, sest mõtlesin, et enne uue treeningtsükli algust oleks mõistlik filmida end erinevatel radadel ja analüüsida enda nõrki külgi. See oli kohutav mõte. St see oli hea mõte, see on tõesti hea vahend eneseanalüüsiks, aga ma panin kõik vead kirja ja ütleme nii, et Prousti ajas heitlemised on selle suurteose kõrval tühised lühikritseldused. Siin on kõike! Siin on traagikat! Siin on pisaraid! Siin … Okei, peamiselt on siin siiski ainult traagikat ja pisaraid.

Teiste suhtes oleme ikka leebemad, enda video teed lahti ja mõtled, et kes see kurat on lehma seinale lasknud ja kas ta tõesti mõtleb, et nii saab üles v? Oot, see olen mina? Ei! Teate küll, kuidas need etapid on. Šokk, eitus, viha, kauplemine jne. Lõpuks ikka leppisin, mis mul muud üle jääb.

Tegelikult polnud see asi muidugi nii hull. Kõige kohutavamad nägid välja ühel ja samal päeval filmitud liidivideod ning see oli põhimõtteliselt esimene kord PÄRISELT sees ronimas pärast ronimisreisi, nii et see esimene kord ongi alati pisut kohmakas ja imelik. Nii et LIIGA palju ma selle pärast end ei peksa, kuigi eks ma nägin seal küll nii üht koma teist, mida paremini teha annaks.

View this post on Instagram

One move away from doing this 6c #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga see võõraste suhtes leebe olemine õnneks laieneb ka teistele. Nimelt saatsin need videod analüüsiks ka ühele tuntud välistreenerile (ma ei tahtnud, et tuttavad inimesed liiga põhjaliku pilguga vaataksid, mida kõike ma valesti teen 😀 ), et näha, mida tema mulle kõige rohkem ette heidab. Olin üsna kindel, et eks ta näeb neid samu asju, mida mina, ehk siis eeldasin, et esikohal on suvalises järjekorras lack of flow, kehv jalatöö ja mitte just parimatest asenditest klippimine. Ta tõi selle kõik välja küll (näete, eneseanalüüsis olen ma osav), kuigi jalatöö asemel heitis ette seda, mida me siin kutsume “patsutamiseks” – see, kui inimene ei tee liigutust (kas jala või käega, minu puhul mõlemaga) kohe õigesti, vaid võtab enne nukist ühtemoodi kinni, siis proovib teisiti, siis proovib kolmandat korda ja siis otsustab. Selle asemel, et minna ehk pisut aeglasemalt, aga üks kord ja korralikult. See pidev asendi parandamine kulutab energiat ja rikub loomulikku liikumist. Ehk siis ronimises on eestlaslik “üheksa korda mõõda ja üks kord lõika” halb lähenemine, tuleb olukorda realistlikult hinnata ja panga peale välja minna. Ahjaa, kuigi onu heitis mulle nii mõndagi ette, mahtus sinna ka sarrustus ja julgustus, tõi ikka välja, mis on hästi ja millega ta rahul on, nii et mul tekkis kohe tunne, et äkki ma polegi päris lootusetu, annaks talle veel raha!

View this post on Instagram

A fun 6b #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mis mind aga üllatas, oli see, et SUURIMAKS probleemiks ei pidanud ta ühtki neist eelloetletud probleemidest, vaid tõi prioriteedina välja … vähese puusapainduvuse. Nagu … Ma olen teadlik sellest, et seda võiks rohkem olla, aga ma tõesti ei arvanud, et see NII suur takistus on. Ja see on nii ebaaus, et mul on siin see välismaalane, kes ütleb, et ta küll ei viitsi venitada, sest no ta ei viitsi. Ja siis mina, kes ma venitan vähemalt kolm korda nädalas ja näen vaeva jne. Ning tema puusapainduvus on lihtsalt niisama tühja koha pealt parem, mis sellest, et IGAS MUUS MÕTTES paindun ma paremini. Tartus oli Reet, kes ka ei viitsinud venitada, aga võis suvalisel hetkel lootoseasendisse maha istuda, sest miks mitte. Ehk siis põhimõtteliselt pean ma nüüd hakkama igapäevaselt venitama, et jõuda järele neile kahele seljakeelikule, kes kunagi venitada ei viitsi, aga ikka minust sada sammu ees on. Sain täitsa juhuslikult ka teada, et minu eeldus, et kui ma venitan harkispagaati, venitan ka puusi, pole päris tõsi, st kõik teised venitused on selle jaoks hulga paremad, nii et see ehk selgitab ka, miks siin erilisi arenguid näha pole olnud.

Aga analüüs oli põnev selles mõttes, et ta märkas ka väga pisikesi asju, mida ma ise ei märka. Näiteks sinises videos seda, et vahel pole kerepinge piisav ja selle pärast ei püsi puusad kohati korralikult õige koha peal. Väidetavalt olevat jalatöö ka pisut rushed, mina oma harimatu silmaga ütleksin, et selles videos on täiega ok jalatöö ju. Ja samas näiteks seda punast rada täiega kiitis, ütles, et liigutused täpsemad, kehakontroll hulga parem, puusad hulga rohkem kontrolli all ja et äkki ma pingutan rohkem, kui rada on natuke raskem ja põnevamaks läheb. Mina vaatan ja tõesti väga olulist erinevust ei tee. Igatahes andis ta mulle mõned spetsiifilised harjutused – mitte megaoriginaalsed, ma olen sarnastest harjutustest varem lugenud ja mõnda neist isegi teinud, aga eelkõige ma tahtsingi seda, et keegi mu puudujäägid välja tooks. Nüüd tean, millele rohkem keskenduda.

Ahjaa, huvitav oli veel see, et ma olen siin pool aastat mõelnud, et äkki mul on ülepainduvad (hyperextended, noh) küünarnukid, sest siis on vigastused kergemad tulema. Aga heitsin selle mõtte kõrvale, sest ei tundunud peegli ees selline, nagu joogaõpetajate näidetes. See onu ütles aga (ilma et ma küsinud oleksin), et ta on veidi mures, sest sellelt siniselt rajalt on näha, et kui käed on sirged, on küünarnukid ülepaines (ja samas on seal koormus peal, eks ole). Nii et andis selle jaoks ka mingeid nippe. Ja esimest korda elus kuulsin, et tegelikult peaks ronides kogu aeg kerepinget ja ülemisi seljalihaseid pingul hoidma – käed võimalikult lõdvalt, et need ära ei väsiks, aga muus kehas pinge sees, muuhulgas ka vaagnapõhjalihastes. Just see, et vaagnapõhjalihaseid mainiti, on minu jaoks otsene paralleel joogaga, kus peavad bandha’d aktiveeritud olema. Mis viib tegelikult just samade lihaste aktiveerimiseni. Igatahes olen nüüd kaks trenni ainult kestvust roninud (2 x 30 minutit ja 2 x 40 minutit on tehtud, 2 x 45 veel ees) ning saanud selle ajal nõrkemiseni jalatöö harjutusi teha, proovides samal ajal õiget kehapinget hoida. Nii võib minust veel asja saada.

climbing · faith · Uncategorized

Oma voodi ootab!

View this post on Instagram

Mount Teide at dusk 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ütleme nii, et seekord on mul küll hea meel koju tulla. Lilled kaks nädalat kastmata ning ise põlenud ja kurnatud. Aga ilus on see kant. Üleeile käisime Santa Úrsula rikaste inimeste linnaosas. Ma saan täiesti aru, mida tundis lihtsalt Maria, kui ta sellisesse kohta õunavargile sattus. Aiad on neljal tasandil, basseinist avaneb ülalolev vaade, majad on nagu sisekujundusajakirjadest. Mõni oli minu silma jaoks küll luksuslik, aga ikkagi hubase moega, aga paar tükki olid nii modernistlikus stiilis, et oleks kohe tahtnud teada, mis eriala inimene sellise on ostnud. Näiteks üks, mis oli ainult monokroomsetes toonides ning välisuks oli kahe korruse suurune, üleelusuuruses käepidemega ja puha. Muidu arvaks, et äkki seal elab päriselt hiiglane, aga akendest paistsid ikka tavalise kõrgusega (ja muidugi minimalistlikus stiilis sisustatud) toad. Pole päris see stiil, mille endale valiks. Võtaks selle teise, kus domineeris pehme punane, nurkade asemel olid ümarad jooned jne. Nüüd on ainult paar milli puudu, tuleb vist oma start-up teha.

Tuli meelde, et “meie kodu” ma ei näidanudki. See oli selline tavaline väike majake. Tuleb tõdeda, et ka kolmetasandilise aiaga, aga need tasandid olid muidugi väga pisikesed ja hulga tagasihoidlikumalt plaaditud. Isegi basseini ei olnud! 😁 Aga selline armas majake ja pildil on näha minu taha jääv hommikusöögiala. Suur osa majast on mäekülje sees, mis on neil üsna tavaline ja lisaks aitab elamist jahedamana hoida.

Ahjaa, piinlik ülestunnistus. Viimased kolm-neli päeva oli 3/4 meist üsna pahur. Kuni ma avastasin, et keegi on nelja päeva eest kogemata tavalise asemel kofeiinivaba kohvi ostnud ja narkomaanid on närvilised. 😁 Nii kui korraliku laksu kätte saime, oli vähemalt minu elu küll hulga ilusam jälle. Viimane ronimispäev oli kõige parem ka, kohe rõõm oli sellisega lõpetada. Õhtul redpointisin veel pimedas ja vihmas ühte ägedat rada, nii põnev oli, et just enne ankrut ütles käekell mulle, et ma olen kümme minutit jooksnud ja väga tubli. Ilmselt oli suurest põnevusest pulss nii üles läinud, et kell arvas, et spordin innukalt (sest rada ise ei olnud sugugi megajõuline). Ma ei teadnudki, et ta selle jaoks läbitud distantsi üldse ei vaata.

Aga jah, kohe rõõm on koju saada. Homme lähen enne mullivanni ja siis sauna ning soojendan oma väsinud ja äraretsitud lihaseid. Ette juba on mõnus.

climbing · faith

Kurnatud/Exhausta

View this post on Instagram

Me meeting rock

A post shared by Rents (@rrrents) on

Selleks nädalaks lubas ainult vihma (mõni päev terve päev, mõni päev hoogvihma jne), nii et tegime ühe puhkepäeva (mille ajal tõesti sadas ja oli külm) ning edasi plaanisime paari kuiva tunni ajal muidu liiga kuumadesse nö päikesele avatud paikadesse minna, sest kivi kuivab siin megakiiresti. Juhtus aga nii, et sadas ainult öösiti. Eile polnud isegi pilvine mitte, kõrbesime seal päikese käes niimoodi, et mina pidin end üsna kiiresti kinni katma, et mitte täiesti ära põleda.

View this post on Instagram

Anchor selfie! #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Selline ilm võttis muidugi läbi ka, täna on kõigil paras pohmakatunne. Kusjuures see ilmaasi on siin saarel väga naljakas. Meie elame põhimõtteliselt kõrbes, Santa Cruz on meist 30 km ja seal on kõik ilus roheline – väidetavalt sajab seal ca 500 mm aastas ja meil ainult 200, sest mingid tuuled. No ja lisaks oskuslik majandamine veevarudega ilmselt, mis siin saarel üldse elu võimalikuks teeb. Konkreetselt Tenerife ajaloo kohta pole uurinud, aga Kanaari saarte puhul üldiselt olid need vanasti ikka rohelised, kuni inimesed liiginnuka põllupidamise ja metsamüügiga need kõrbeteks muutsid.

View this post on Instagram

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes saare erinevates osades on siin väga erinev ilm ja kuigi kahe aasta eest saime me küll parajalt vihma ka, oleme seekord puhkuseilma nautinud. Täna tundub küll, et äkki hakkab sadama, sest näete ise, millised need pilved on.

View this post on Instagram

Nomnomnom, #sushi

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teised siin igatahes rokivad. Üks sai esimese 7b+ redpointi, teine fläshis oma sünnipäeval esimese 7a. Mina … Sushit sõin näiteks (vt üles). Täna tegin väga tervisliku valiku ja võtsin hamburgeri salatiga, mitte nachodega:

Õnneks on ronimine siiski ka tore olnud, kuigi vorm pole seal, kus tahaks. Aga vähemalt kiviga olen ära harjunud ja sel nädalal ronimist juba tunduvalt rohkem nautinud. Nüüd tuleb varsti natuke trennipausi ja siis on põhimõtteliselt kolm kuud aega, et paremasse vormi saada ja selle kõrvalt loodetavasti küünarnukid terveks ravida.