Eided ei ole ikka kunagi rahul. This is me, mina olengi eided! Esimest korda elus on mul keset suurt talve kaal juba mitu nädalat järjest ainult langenud, täiesti iseenesest. Rõõmustamise asemel olen hirmul, sest no ma olen teoreetiliselt praegu ideaalkaalus, aga no ma tean, milline ma tavaliselt selles välja näen ja kui muidu on selle numbri juures kõhulihased selgelt näha, siis praegu ei ole, nii et järelikult on oht, et me kaotame siin lihasmassi lihtsalt, eks ole. Võib vabalt olla, sest Kreekas ma jõutrenni ei teinud ja ronisin pigem staatilisi radu ning nüüd on olnud selline laisk motivatsioonivaba november. St roninud olen ikka, aga need on olnud sellised väheintensiivsed lühikesed trennid, ilma jõuosata ja venitamiseta. Reedel vihastasin iseenda peale, sest niigi on sõrmed ja kere pärast ronitrippi nõrgad, meil pole siin aega mingi novembribluusi jaoks.
Nii et läksin koju ja tegin tavatrennile otsa hulga kerelihaseharjutusi, maailma kõige mannetuma hangboardi trenni + hunniku lõuatõmbeseeriaid. Ja kui ma ütlen “seeriaid”, siis ma mõtlen nelja-viieseid, sest ei olnud sellist tunnetki, et ma jaksaks praegu kümneseid seeriaid teha. 😀 Aga ma selles mõttes liigselt ei muretse, et ma mäletan eelmisest pikemast vahest ka, et päris esimene kord tegin ähkides ja puhkides kuidagi viis lõuatõmmet ära, aga juba järgmine kord oli hoopis teine teema, lihastele tuli meelde, mis neist tahetakse. Praegu sama lugu, täna olid juba hoopis teised numbrid.
Igatahes tundub, et mul käis eelmisel nädalal mingi plõks ära ja esimest korda pärast … neid hiljutisi sündmusi … tunnen ma, et tahaks jälle midagi teha. Vahepeal oli ikka väga letargiline see olek, enamvähem kogu aeg. Ei saa öelda, et otseselt depressiivne, lihtsalt kõik jättis külmaks ja miski ei huvitanud. Olin imeilusas soojas riigis ja kui Sirru küsis, mis rada ma ronida tahan, ütlesin, et ma julgestan hea meelega või loen raamatut, sest mind ennast lihtsalt ei kõnetanud eriti miski. Nüüd tunnen jälle, et mõni asi tekitab põnevust, on jälle tahtmist pingutada ja vaeva näha ja planeerida. Ka väikeste asjadega. Mul oli päriselt hea meel välja sööma minna ja ma lähen trenni jälle rõõmuga jne. Nii et see on tore. Trennimotivatsiooni aitab muidugi hoida ka see, et märtsis tuleb Tallinnasse uus ja suurem boulderkeskus. Suisa Baltimaade suurim! Rohkem kui 500 ruutmeetrit seinapinda. Nii et tuleb ometi korralikult treenida, et jaksaks seal midagi teha ka.
Iseasi muidugi, et eestlased (ja nagu selgub, ka Eestis elavad soomlased) ei oska kohe draamata. Tartus on ronijate kogukond pikalt üsna lõhestunud olnud. Ma lootsin, et uus boulderkeskus (sest Tartusse tuleb ka ronihall, avatakse loodetavasti juba jaanuaris) aitab seda muuta. No ja nüüd siis Tallinnas sama laul. Ronminni pool on muidugi solvunud, et uue halli plaani nendega ei jagatud — aga samas läks Ronminn kohe pärast uudisest kuulmist tipa-tapa patendiametisse, et uue konkurendi kaubamärk hoopis enda nimele registreerida. Et nagu … Ma ei oskagi kohe midagi öelda, esiteks on see lihtsalt nii petty. Teiseks on see minu meelest ka strateegiliselt äärmiselt kahtlane käik, sest selle ainus tulemus on ronikogukonna lõhestamine. Mina näiteks mõtlesin küll, et ostan mõlemasse kohta kuupileti ja käin rõõmuga vaheldumisi, sest kui tihti nad neid radu ikka vahetama hakkavad, tavaliselt vahetatakse ca sektor kuus. Muidugi pole tore monopolist loobuda, aga kui Helsingi oma miljoni elanikuga jaksab ära toita … (arvutab pingeliselt näppudel) … seitse? vist isegi kaheksa boulderkeskust (ja kindlasti on mõni pisike urgas, mida ma ei tea), toidaksime meie koos töötades vast kaks tükki ära. Aga kui sunnitakse pooli valima, siis enamik inimesi valib ju selle suurema ja uhkema ja parema asukohaga poole … Nii et majanduslikus mõttes ma kahtlen, kas nad sellest sammust võidavad.
Isegi uue halli rajajate Ronminnist bännimine oli küll ootuspärane ja inimlikul tasandil arusaadav, sest muidugi on solvumine suur, aga majanduslikult on see minu meelest riskantne samm. Sportronimine on nö paarisharjutus, sina ja su partner. Boulderdamine on VÄGA sotsiaalne sport, inimesed käivad kamba sõpradega trennis. Ja kui sa bännid nüüd korraga mitu väga head ronijat, sunnid sa sellega nende sõpru ka kind of poolt valima. Mina pole kellegagi bestikas, sest ma olen teatavasti antisotsiaalne ja ronimas käin öösiti salaja, et ei peaks teisi inimesi nägema (ning, olgem ausad, ei roni piisavalt hästi, et nende bännitutega samas kambas ronida — nad käisid ilmselt juba lapsena trennis), aga ma vaatan küll huviga, mida nende ronijate sõbrad teevad. No ja kalkuleerivamad kah-sõbrad, kelle sisemonoloog käib ehk sedapidi, et kas peaks suhteid säilitama inimestega, kes täna edendavad ronimiselu Tallinnas, või inimestega, kelle põhirauad on hetkel hoopis Tartus tules. Samas kui mittebännides oleks olnud üsna suur tõenäosus, et ilmselt nad nagunii ei julge oma nägu näidata enam, oleks ehk sama tulemuse draamavabalt saanud. Ma eeldan, ega ma ei tea, kas oleks või mitte. See on kõik spekulatsioon ning teatavasti tulevat peamine sissetulek hoopis algajatelt ja laste sünnipäevadelt, nii et ehk keegi ei märkagi seda, kui mõni piisk merest ära kaob. Mina siin ainult targutan ja teen aega parajaks, oodates seda päeva, mil meile hoopis korralik liidihall ehitatakse.
Kurat kui hea on ikka teiste draamat arutada. Te kõik teate, et igas MIND puudutavas konfliktis viskan mina esimesena kaane pealt ja saadan kõik pikalt, aga TEISI saab küll vaadata ja imestunult küsida, et miks nad ometi NII EMOTSIONAALSED on. 😀 Inimesed on, noh, inimesed ongi emotsionaalsed. Nii et ma rohkem ei targuta, näitan teile hoopis peatselt saabuva KIVI keskuse mudelit. Olgu öeldud, et käisin seal just veits abis ja tegelikult oli see hulga suurem kui videost tundub, aga siit paistab igatahes meeldivalt palju erineva kaldega seinapinda (uskumatu, et muusikat ei olegi, laulge ise seda vaadates):
P.S. Ma tahtsin kirjutada ka oma ÄÄRETULT põnevatest kogemustest prantsuse ja vene keelega, aga kuna ma olen viisakas inimene, panen need eraldi postitusse, siis saavad kõik haigutajad selle lihtsalt vahele jätta.
Pärdikute päevaraamat 