Minu viimase aja parim uudis on see, et ma suudan taas trenni nautida ja isegi igatseda. Tulen koju ja on tunne, et võiks kohe trenni minna, mitte enam see “mitte midagi ei jaksa”. St trennis väsin küll kähku ära ja tõesti palju ei jaksa, aga kogu aeg läheb vaikselt paremaks ja vorm tuleb. Alustasin Ronminnis, sest seal on lühikesed rajad, sellest nädalast tahaks liidiseinale tagasi minna. Või ehk isegi ei tahaks, aga oleks aeg kestvust tiba lükata.
Laupäeval käisime esimest korda üle hulga aja Soomes ronimas. Plaan oli algusest peale selline, et Sirru liidib ühe sõbraga ja mina saan omaette boulderdada. Kauaks seda jaksu ei jätkunud ja kuigi tegime lühema päeva kui tavaliselt ja läksime niigi juba kella viiest sööma, oli neljatunnine trenn mulle ilmselgelt liig. Käsivars kiskus krampi ja reis kiskus krampi ja kõik valutas. Aga enne seda jõudsin mõned megalahedad rajad ära ronida, nii et olukord siiski päris NII nutune ei ole – ja teiseks venitasin nii põhjalikult, et järgmisel päeval väga ei valutanudki midagi. Lahedatest radadest pole mul muidugi ühtki pilti, sest mu elus ei ole lihtsalt ühtki inimest, kes hooliks minust piisavalt, et see 30 sekundit kulutada. Üks rada näiteks oli suht kõik horisontaalne, tore oli näha, et kerelihased on jätkuvalt funktsionaalsed. Aga järgmiseks nädalaks ostsime igatahes ette juba megalühikese päeva piletid, nii et trenniaega jääb ca kaks ja pool tundi, et poleks võimalustki end nii rihmaks tõmmata. Pärast seda tahaks hakata juba pikemaid trenne ka tegema, aga no tasa ja targu jne.
Ahjaa, kaal on ka hakanud mõistlikus suunas liikuma, olen hetkeolukorraga isegi enamvähem rahul. Kui nii edasi läheb, saan endale isegi jõululõunat lubada. 😁
Lisaks enda trennile olen usinalt võistlusi vaadanud, sest nädalavahetusel selgus, kas Ondra saab olümpiale (jaa). Nüüdseks on kõik juba aru saanud, et see kiirus + boulder + liid formaat on debiilne, sest see on umbes sama hea, kui iluuisutamine laskesuusatamisega kokku panna, sest mõlemat tehakse ju külmas kohas. Isegi korraldajad said sellest kähku aru, 2024 on need juba eraldi, aga 2020 veel kõik kolm korraga. Ja seoses sellega on mul neist vaestest kiirusronijatest lihtsalt kahju. Esiteks selle pärast, et kiirusronija peab tunduvalt rohkem aega suure rahvahulga ees oma puudujääke häbenema – kui Ondra on kiiruses kehv, peab ta selle häbiga avalikkuse palge ees olema ühel võistlusel maksimaalselt kolm korda 10 sekundit (kaks korda kvalis ja ühe korra finaalis). See on nagu mõne mehe seksuaalelu, kergelt piinlik, aga elatakse üle. Aga kui kiirusronija muudel aladel kehv on ja ainult kiirusega üldse võistlema pääseb (mis kehtib põhimõtteliselt IGA kiirusronija kohta), siis peab ta rahva ees häbenema kvalifikatsioonis neli korda viis boulderminutit ja kuus liidiminutit ning seejärel hea õnne korral finaalis kolm korda neli boulderminutit ning kuus liidiminutit. Okei, nad kukuvad üldiselt alla ammu enne seda, kui kuus liidiminutit täis saab, aga siiski, point on, et nad peavad tunduvalt kauem avalikult pusima millegagi, milles nad on tunduvalt kehvemad kui kõik nende ümber – ja nemad teavad, et kõik teavad, et nad on tunduvalt kehvemad. 5,6 sekundit uhkust vs 20 minutit häbi on üsna demotiveeriv, isegi kui sa tead, et kogu see üritus on sea selga sadula surumine.
Teiseks on see kergelt ebaaus ka selles mõttes, et sobivate füüsiliste eeldustega boulderdaja õpib tunduvalt kergemini hästi kiirust ronima kui kiirusronija boulderdama. Kiirusronimise rada on ainult 6b, st rada, mille isegi mina suudaksin sooja tegemata ära ronida. Ehk siis lihtne rada, mida tuleb lihtsalt teha väga kiiresti. Nii näiteks sai boulderdamise imelapsena alustanud Jan Hojer üleeile kiirusronimise finaalis teise koha, sest ta on tugev ja kiire, nii et milles props. Kiirusronija EI saa iial boulderdamises või liidis teist kohta, sest neil ei ole taga aastatepikkust vastavasuunalist tööd koordinatsiooni ja vastupidavuse arendamisel. Ja nad ei tõmba seda nüüd aasta ajaga maagiliselt pärakust välja, kui kõik oma ala tipud on kuueaastaselt alustanud.
Nii näiteks on väga tore, et Prantsusmaad esindavad pildil olevad vennad (juba selle pärast on tore, et ronimine on muidu väga valgete inimeste sport, see, et nad Olümpiale saavad, inspireerib kindlasti ka teisi alaga tegelema ja mitmekesistab seltskonda), aga kuna nad mõlemad on eelkõige kiirusronijad, siis see tähendab, et Prantsusmaa lootus sealt medaliga koju tulla pole suurem asi, sest kiirus annab siiski ainult kolmandiku punktidest. Võidu saab see, kes vähemalt kahel erialal normaalsed punktid saab – ja neid inimesi, kes on nii head boulderdajad kui ka head liidijad, on väga palju. Mõnel päeval jääb mulje, et jaapanlased võiksid spordihalli koristaja võistlema saata, kui ülejäänud meeskond haige oleks, ja ta tuleks ikka medaliga koju. Samas muidugi, kui ma üldse usun, et kiirusronija võiks päriselt ronima õppida, siis ilmselt oleks see just Mickael Mawem, st üks neist Prantsusmaa ronivendadest, sest tema on siiani boulderdamises kõige paremaid tulemusi saavutanud. Kas tema kõrval oleks pidanud Olümpial olema Bassa või Manuel Cornu, on vaieldav, aga kuna neist kummalgi pole eriti reaalset medalilootust, pole see ka väga oluline. Aga fakt on see, et Olümpiale sõitjate nimekiri on praeguseks juba VÄGA huvitav ja 2020 saab olema esimene aasta, mil mina tõesti südamest sellele võistlusele kaasa elan.
P.S. Kõik on nüüdseks kindlasti juba lugenud, et kõik suure suuga looduskaitsjad, kes kohvi oma bambustopsi ostavad, on tegelikult kogu selle aja liimi joonud, sest liim, mille abil bambuskiud kokku on kleebitud, hakkab 70 kraadi juures sulama. Ma õnneks tööl jalutan tavaliselt kohvikusse oma klaasist kruusiga, bambustopsi olen ainult koolis käies kasutanud, aga mõtlesin ikkagi, et kaua me end mürgitame, ja käisin Apollos uut (keraamilist) tassi otsimas. Valikus oli ainult kolm tükki ja ükski neist polnud imeilus, nii et mis mul üle jäi, joon liimi edasi ning lohutan end sellega, et latte on tavaliselt 65-70 kraadi, st liimilahustamistemperatuurist tsutikese jahedam. Nii et kui mõni mu päris sõpradest istub praegu näpp suus ja mõtleb, et tahaks mulle midagi jõuludeks kinkida, aga ühtki mõtet pole, siis this is it, seda on mul vaja.
Pärdikute päevaraamat 