Rubriik: dogs

anna kannatust · dogs

Aken kellegi teise ellu

Rents9 kommentaari

Teate seda üldtunnustatud teooriat, et me tegelikult ei tunne mitte kedagi (sh ka iseennast). Me näeme teistest inimestest mingit pilti, vastavalt sellele, mis rolli nad meie elus mängivad, aga me ei näe tervikut. Kui see inimene on meie elus olulisel kohal, ütleme näiteks meie ema, siis ei näe me mitte pilti, vaid aastatepikkust seriaali, kus me mõningal määral näeme teda mitte ainult emana, vaid ka naisena, õena, tütrena jne. Aga ka siin on omad piirid. Ma ei tea päriselt, milline mu parim sõbranna on kolleegina või abikaasana, kuigi ma olen teda paar korda näinud töösituatsioonis või mehega suhtlemas. Ja need rollid võivad olla täiesti erinevad, üks mu tuttav on mitte lihtsalt ülevoolav, vaid vulgaarne ja seksuaalselt tunduvalt avameelsem, kui mulle meeldiks (ma ei taha teada, et mu meestuttav käis vahatamas) – aga töö juures ei ole olemas professionaalsemat kuivikust pintsakliplast.

Siis on need inimesed, kes mängivad meie elus mingit rolli teatud perioodil. Põhikooli pinginaaber, üks hooaeg. Näed ainult kindlas kontekstis, sa ei tea, milline vend või tulevane isa ta on. Või ühes olulises sündmuses, üks film. Ning need inimesed, kellega sul on üks põgus kokkupuude või keda sa vahel harva kuskil näed. Mõned polaroidülesvõtted ja vahel ikka mõtled, et äkki see pilt oli lihtsalt halva nurga alt. Või vastupidi, avastad aastaid hiljem, et see modell pildil oli ainult Photoshopi tulemus. Või ei mõtlegi talle kunagi, aga see poleks kirjanduslikult põnev.

Väga palju aastaid tagasi, ühes teises elus, oli Rentsil üks ebameeldiv kokkupuude ühe äärmiselt ebameeldiva mehega. Suisa nii ebameeldiv, et olin üllatunud, kui avastasin, et pole sellest bloginud. Igatahes elasin ma tollal Tähtvere linnaosas ja Vikerkaare tänava alguses elas üks tüüp, kelle aias oli lisaks hunnikule lagunenud kolale ka kaks hüljatusse jäetud suurt koera ning aed, mis neid sugugi ei pidanud. Õigemini VÄRAV, mis neid sugugi ei pidanud, sest omanik ei vaevunud sinna normaalset lukustussüsteemi orgunnima. Nii et juhtus nii, et jalutasin mina toidukotiga mööda Vikerkaare tänavat kodu poole, kui kaks koera väravast välja tormasid ja mind urisedes ümber piirasid. Üsna hirmus oli, ausalt, seisin seal ja värisesin, sest liikuda nad mul ei lasknud. Õnneks juhtus omanik kodus olema, nii et ta tormas välja ja … sõimas mind läbi, sest (mälu järgi tsiteerides) “endal võiks nii palju mõistust peas olla, et ei käi hakkliha kotis mööda minu tänavat”.

Nagu käsi südamel, seda olin ma küll kuulnud, et liiga lühikese seelikuga ei peaks õhtuti väljas käima, aga ma ei osanud arvatagi, et kui kotis on õllepudel, tuleks päise päeva ajal vältida üht tänavat, ja kui seal on hakkliha, tuleks vältida mõnda teist. Aga mis seal ikka, võtsin teatavaks, et selle maja elanik on tropp, hoidusin oma koertega sellest tänavast ja elasin rahulikult edasi. Ehk siis minu kogemus oli üks pilt, hetk ühest ebameeldivast päevast. Nii et kui see ka meelde tuli, mõtlesin eelkõige, et äkki oli tal ka halb päev (kuigi üks halb päev ei seleta, miks inimene oma väravat ära ei paranda) ja et ehk on ta lihtsalt üks neist inimestest, kes alateadlikult kaitseseisundis kohe rünnakule viskub.

Aga eile sattusin Facebookist lugema, et sama mehe noor rotikasegune oli ilma rihmata jalutamas, rappis korralikult pisikest rihmas olnud koera – ja kui lahtise koera omanik kohale jõudis, ei pakkunud ta abi ravikuludega vms, vaid sõimas väikese koera omaniku lihtsalt läbi (viimane tol hetkel muidugi ei teadnud, kellega tegu, aga jõudis õnneks pilti teha, nii et Facebookis sai selgus kähku majja, nii et loodetavasti saab politseisse avalduse teha). Siit sain ma pärast kõiki neid aastaid teada ka murelapse nime ja lisaks veel, et:

a) juba mitu aastat enne seda, kui mina sinna kanti kolisin (kui ma veel täisealinegi polnud, 2000 ja pisut peale), lasi politseinik ühe ta koera maha (mehe enda versiooni kohaselt lihtsalt võimu näitamiseks, Tartu politsei versioon oli hoopis teistsugune ja rohkem kooskõlas minu hilisema kogemusega), ning

b) ca viie-kuue aasta eest ründas tema koer üht teist rihma otsas mööda jalutanud koera ja tookord reageeris mees nii, et ähvardas rünnaku ohvriks olnud koera omaniku ära tappa.

Ehk siis täiesti juhuslikult sai Facebooki abiga ühest pildist kaleidoskoop. Ei andnud loodetud tausta ega oluliselt laiemat pilti, aga kinnitas veendumust, et mõni inimene ongi tropp, hällist hauani. Elu.

P.S. Postituse alguses olev rotveiler pole mitte kuidagi looga seotud. Täitsa ausalt, mulle isiklikult tõupuhtad rotveilerid väga meeldivad. Lihtsalt minu kogemus Eesti “paberiteta, aga muidu täiesti puhaste” rotikatega ütleb, et olgu välimusega, kuidas on, iseloom ei vasta neil pea kunagi tõustandardile, mille kohaselt on tegu rahuliku ja enesekindla koeraga. Mina, kes ma kasvasin üles külas, kus igas teises aias oli “tõupuhas paberiteta” argagressiivne rotikamix, olin ikka väga üllatunud, kui elus esimest korda koertenäitusele sattudes nägin, kui väärikalt selle tõu hästi kasvatatud ja päriselt tõupuhtad isendid käituvad.

dogs

Kellele me valetame?

Rents46 kommentaari

Meie alla kolisid uued inimesed. Igati toredad inimesed, kolme koeraga. Üks neist on suht kutsikas veel ja noh, me kuuleme iga päev mitu korda haukumist. See isegi ei häiri meid, mind vähemalt mitte, lihtsalt me kuuleme seda, täpselt nii, nagu me kuuleme autosid väljas jne. Ma pean ütlema, et mind ajab rohkem närvi Sirru, kes võib täiesti tõsiselt minu käest öösel (kui ma MAGAN!) küsida, et “kas sa ka kuuled haukumist???” Nagu jah, nüüd kuulen tõesti, pärast seda, kui sa mu üles ajasid, et ma sinuga koos seda kuulaksin. Muidu oleksin südamerahus maganud. Sest no ma suudan magada tema norskamisest hoolimata, asi see koer siis maja teises otsas.

Igatahes kohtusin nendega mingi päev trepikojas ja üldse midagi mõtlemata tegin kutsikale pai ja küsisin, et “noh, sina haukusid öösel v?”, mille peale omanikud ütlesid põhimõtteliselt ühest suust, et omg, ometi mitte, meie tibu, ei iial. Ma viisaka eestlasena hakkasin muidugi ise vabandust paluma sel hetkel ja ütlesin, et minu esimene mõte oli lihtsalt, et raudselt kutsikas haugub öösel, sest teda ei lubata magamistuppa. Mille peale naine ütles šokeeritult, et “muidugi lubatakse meil koeri magamistuppa!” Mina ei mõista hukka kumbagi pidi, tõesõna. Minu oma magas magamistoas vaibal, aga näiteks voodisse ei olnud lubatud.

Lihtsalt no kellele me valetame? Milleks? Kui ma olen sada aastat elanud siin, iial pole koera haukumist kuulnud ja nüüd alates teie sissekolimisest järsku kuulen iga päev, siis see ei ole ilmselt naabrinaine, kes on otsustanud haukuma hakata. Seda enam, et mind isegi ei häiri, mingi röökiv titt segaks hulga rohkem, koera puhul loodan, et kasvab kiiremini ja harjub ära. Või täna just kuulsin, kuidas mingi paarike tülitses. Ka esimest korda kogu siin elatud aja jooksul (siiani on ainult naabrid meid kuulama pidanud). Vat selle kohta tasuks valetada, sest see häiriks mind küll, kui igapäevaselt kuulama peaks – ning seda oleks lihtsam teiste kaela ajada.

See meie tülitsemine oli nali, eks ole. Ma tahaksin suisa öelda, et me tülitseme haruharva, aga Sirru ilmselt ei nõustuks. Vahepeal on mul tõsiselt endal ka tunne, et äkki ma olen vägivaldne või midagi, sest ma näiteks selja tagant mööda kõndides patsutan kanni vms ja ta konkreetselt hüppab hirmunult, nagu ma muidu peksaksin. Olgu öeldud, et mina olen siin see ohver, kes on kaks korda päriselt laksu kirja saanud, kui ta läbi une suvalises suunas oma jäsemeid loobib. Mina peaksin kartma. Aga ei. Täna läksin vannituppa hambaharja järele, kui ta pesus oli, ja ta karjus, et oleks peaaegu rabanduse saanud, sest tal oli seep silmas ja ta ei näinud, et ma tulen. Mul oli kiire, ei tahtnud hambaarsti juurde hiljaks jääda, muidu ma lasen tal rahus aeleda seal, sest personal space jne. Üldse, tal pole juukseid, mida ta seebitab seal, et silmad kinni peavad olema? Ei julge vaadata kui m No ja iga kord, kui ma olen väsinud või haige vms, siis ta küsib, kas ma olen jälle millegi peale pahane. Mis kuradima jälle? Sa pole näinudki mind pahasena.

Aga naabreid peaks vist hoiatama, sest meil on siin mingi väike valge nässakas ka, kes isegi ei ela siin, aga ikka vahepeal sõelub meie aias mingi lapsega, kes ilmselgelt teda eriti kinni ei jaksa hoida. Ja see koer on nii tropp, kui üldse olla saab. Talle ei tohi selga pöörata, sest siis ta üritab inimesi ka hammustada, eriti mehi. Koertele tahab kogu aeg kallale minna, seda ei ürita isegi salaja teha. Ma alati imestan, kuidas linnas elavad inimesed sellist koera pidada suudavad. St koolitamine oleks hulga väiksem energia- ja närvikulu kui sellise koolitamata koeraga elamine. Aga samas, kui nende lahendus on ta lapsega välja saatmine ja ise probleemi ignomine, siis ilmselt neil ei olegi probleemi, laps lihtsalt karjub juba eemalt koeraga inimestele (kes päriselt elavad selles aias, kus tema oma koeraga külas on), et “ärge tulge lähemale, muidu ta tuleb kallale”.

Kui te mõtlete, mida kuradit te just lugesite, siis selle kirjutamisstiili nimi on väsinud ajust otse paberile, ilma vahepeal toimetamata. Võtke heaks.

P.S. Ritsiku juures läks madinaks teemal “kuidas lapsed peaksid koolis riides käima” ning üks inimene käis täiesti tõsiselt välja argumendi “mõelge, kui häbi neil on hiljem tagasi vaadata ja mõelda, mis neil seljas oli”. Nagu halloo, mäletate meie noorusaega v? Konkreetselt kõik peale minu kandsid klouni kombel värvilisi retuuse, ma pole kohanud ühtki inimest, kes nüüd tagasi vaadates häbeneks. Naeravad ja leiavad, et oh noorus. Siis mingi hetk kandsid kõik liibuvaid pükse ja samas puhvis sulejopesid, mis kõigest soojusest hoolimata selja paljaks jätsid. Häbenete täna v? Ei usu. Ja no mina olin mingi hetk väga hipi, käisin poolalasti või väga värviliselt (siiani käin värviliselt), ka ei ole häbi veel kohale jõudnud. Praegu käin ringi ja vaatan neid inimesi, kes selle ilmaga kukepükse kannavad, nii et soki ja pükste vahele 10 cm paljast ala jääb – mul oleks hea meel, kui nad häbeneksid, sest see on nii loll mood lihtsalt, aga olen kindel, et ei häbene neist ükski ei täna ega viie aasta pärast.

dogs

Veel üks koeralugu

Rents16 kommentaari

Nägin Facebookis toda sama koeraartiklit ja meenus lugu ajast, mil ma veel üliõpilane olin. Nii et loomulikult jagan teiegagi.

Käisin mina Oskariga jalutamas ja vihastasin end seaks, sest ta raibe suutis rihma otsas olles päris raibet (surnud kassi) märgata ja sinna otsa püherdama viskuda. (Kui teid väga huvitab, hakkasin meenutama, aga ei suutnudki välja mõelda, kas tegu oli inimese väljaheites või laibas püherdamisega, sest no mõlemat juhtus rohkem kui kord ja kes see enam mäletab.)

Nii et nüüd jalutasid koos kodu poole üks üsna haisuvaba siga ja üks üle kogu linna laibahaisu levitav koer, keda tuli kodus pesema hakata. Peaaegu oma nurgani jõudsime ära, enne kui ootamatult kohale jooksnud võõras laps mu koerale kaela viskus. Ema jalutas rahulikult 10 meetrit tagapool, ei teinud teist nägugi ja oli üldse üks neist lapsevanematest, kes lehvitavad ja ütlevad, et “ärge kartke, meie Mari ei hammusta”, nagu SEE oleks see hirm siin olukorras.

Igatahes mina ei tea, kuidas see hais seda last eemal ei hoidnud, sest no see oli ikka VÄNGE, aga seda lapsukest see nüüd küll ei huvitanud. Kallistas Oskarit ja lasi kätel rõõmuga patsutades käia. Oskar oli muidugi asjade käiguga rahul, mina ainult vahtisin lolli näoga suu ammuli.

Kohale loivanud ema näost oli aru saada, et teda nagu segab see hais küll, aga ta ei oska kuidagi viisakalt küsida ka, et mis siin haiseb (ja no vastus oleks selleks hetkeks olnud “muuhulgas ka Teie laps”). Nii et mis mul ikka enam teha oli, ütlesin lapsele sõbralikult, et “meil on nüüd aeg koju vanni minna, sul ilmselt ka,” ja tulin tulema. 🤣

Nii et see on ka üks riskidest, kui luba küsimata koera kallistate või oma lapsel seda teha lubata. 😁 Ei ole midagi ainult hambad ohtlikud.

Pildil üks keskmisest suurem koer natuke väiksema semuga.

dogs

Päriselt kommenteeringi Õhtulehe artiklit

Rents3 kommentaari

Õhtulehes on täna ilmselgelt klikimagnetiks artikkel sellest, et kui lapsi kasvatada ei oska, pole mõtet neid ka teha – tegelikult siis jutt sellest, et vanemad lasevad oma lastel võõra koera juurde minna, ilma olukorra vastu üldse huvi tundmata. Ja inimesed tahavad sellistes olukordades kohe keskenduda sellele, et kui su koer kuri on, ei tohiks sa temaga üldse linnas ollagi, ta peaks suukorvi kandma ja mida veel. Või sellele, et loll lapsevanem, ei oska oma lapse eest hoolitseda.

Nii et ma tahaks igaks juhuks välja tuua selle, et lapse vigastamiseks või ehmatamiseks ei pea koer sugugi kuri olema. Kunagi ka mulle kuulunud poolbokser (pildil) ARMASTAB lapsi, kohe väga armastab. Aga kujutage nüüd ette lõikamata sabaga bokserit innukalt saba liputamas. See on selline külmrelv, et kui ta seda laua ääres teeb, siis ei kuku klaasid-pudelid lihtsalt ümber, vaid ta on neid sabahoobiga pooleks löönud. Ütleme nii, et seda võib võrrelda kummivoolikuga peksmisega. Kas sa laseksid oma last kummivoolikuga peksta? Ja ta ongi nii innukas, et kui ta sind sõbralikult nuusutab, siis saba käib nii hoogsalt kahele poole, keha vänderdab ja no raudpolt saad vähemalt korra sellega pihta. Rääkimata sellest, et ta tahab selle suure põmmpeaga sind sõbralikult tonksata – ENAMASTI oskab ta laste puhul arvestada, et neid peab hulga väiksema jõuga tonksama, aga see on ainult enamasti. Jah, ta on lastega väga kannatlik, olen näinud, kuidas ta laseb end kõrvadest ja isegi keelest sikutada (jah, läksin vahele, aga tema ise ei näinud üldse probleemi), enda najal kõndida jne, aga ikka valvad kõrval kullipilguga, sest üks tema sõbralik, aga jõuline liigutus ja see laps on pikali maas.

Kusjuures minu enda kõige hirmsam koerakogemus on ka seotud koeraga, kes vähemalt minu suhtes üsna sõbralik oli. Olin laps, minu isa tahtis oma sõbraga selle garaažis juttu ajada ning arvas, et igati normaalne on mind sõbra Kaukaasia lambakoeraga kahekesi välja jätta. Aga koer nõudis minult pai ja nii kaua, kuni ma teda paitasin, oli kõik okei. Kohe, kui ma paitamise järele jätsin ja üritasin garaaži poole nihkuda, hakkas ta urisema ja mind käpaga kaapima, et ma teda edasi sügaksin. Ja mina olin tol hetkel täpselt nii suur, et ta põhimõtteliselt urises mulle näkku, nii et mul oli ikka VÄGA suur hirm. Tagantjärele on tunne, et päriselt garaaži jõudmine võttis mul pool tundi, sest vahepeal oli ka pisike värav, kust pidi läbi minema ja kust koer mind sugugi läbi lasta ei tahtnud (sest ta oli siiski valvekoer), aga vabalt võib olla, et tegelikult võttis viis minutit ja see aeg lihtsalt tundus pikem, sest kartsin nii väga. Aga siiani ei saa aru, mida mõtles see lapsevanem, kes arvas, et igati ok on oma kuuene suure kaukaaslasega kahekesi jätta.

Muidu nägin just paari päeva eest Atut unes. Meil oli mere ääres maja, mis juba iseenesest on naljakas, sest kumbagi meist ei huvita mere lähedus eriti. Igatahes võõrustasime seal parajasti külalisi ning kuidagi läks sellisel väga traditsioonilisel moel, et mehed imbusid ülakorruse terrassile viskit jooma ja mina pidin allkorrusel daame lõbustama. Härrased olid aga viisakad ja panid kogu aeg enda järelt kenasti ukse kinni – mis ajab koera muidugi närvi, sest ta peab ju KÕIGEL silma peal hoidma. Nii et see ajas omakorda mind närvi, pidin käima talle seda ust muudkui lahti tegemas, kuigi ta oli isegi unenäos juba nii vana, et ega ta trepist üles minna ei tahtnud, jäi sinna trepi ette vahtima ja ohkama. Viimasel ajal on ta lihtsalt kuidagi rohkem meelel jälle, ilmselt selle pärast, et keegi küsis hiljuti, kas ma tahaks uut koera, ja ma ütlesin, et kindlasti mitte, kohe üldse üldse üldse ei ole tunnet, et keegi teine (vähemalt veel) selle koha peale võiks tulla. Aga unenägu oli tore, selline rahustav.

anna kannatust · dogs

Elulistes asjades saamatu ning inimestega ebapädev

Rents4 kommentaari

Vahepeal on elu nii kiire olnud, et pole jäänud aegagi teile kirjutada, sest kool ja töö võtavad viimase kui minuti – rääkimata sellest, et kuna mõlemaga kaasneb metsikus koguses trükkimist + ronimas käin ju ka, on sõrmed parajalt valusad, nii et ega ei taha küll rohkem arvutit lahti teha kui hädavajalik – seda enam, et väljas on nii ilus ilm olnud, et vabal ajal hoopis jalutad rõõmuga natuke või kas või istud pargis. Seetõttu on seegi postitus suuremas osas telefonist pärit.

Sain eile Atu tuha kätte, kevadel matame selle maal aeda maha. Imelik mõelda, et kaks nädalat juba möödas. Igatahes pidin seal lõuna ajal käima, sest neil ei ole kogu aeg kedagi kontoris. Käisin ära ja tulin urniga tööle tagasi. No ja nagu kella peale tuleb muidugi üks kolleeg, rabab selle laua pealt pihku ja teeb: “Oi, küpsised!” Mina lihtsalt maigutasin ehmunult suud, Roju tegi teisel pool lauda: “Ei-ei-ei-ei! See on ta … koer!”

Tüüp, kes on tegelikult täiega hea poiss, lihtsalt pea laiali otsas, pani ehmunult purgi maha, ütles vabandavalt, et ta arvas, et keegi on lahkumas (siis meil kogutakse purki nänni, HOOPIS TEISTSUGUSESSE PURKI, MIS ON ALATI ÜHES HOOPIS TEISES KOHAS), ja hakkas ehmunult minema kiirustama. Ja Roju oma tuntud huumorimeelega muidugi PIDI talle järele hüüdma, et “Ei, see purk on siin selle pärast, et keegi juba ON lahkunud!” Mina lihtsalt irvitasin nagu lollakas, sest no see oli nagu absurditeater*.

Aga sellega seoses oleks ilmselt kohane siis ka oma koera saamis- ja eluloost rääkida, nagu ma rohkem kui nädala eest lubasin. Ta pole mind ju mitte lihtsalt kogu mu täiskasvanuelu saatnud, vaid temaga ALGAS mu täiskasvanuelu, nii et nüüd ei oska kohe ollagi. Hommikul siiani harjumusest panen tihti käe üle voodiserva, et talle hommikupai teha, enne kui aru saan, et pole seal enam kedagi. Aga kuidas ta tuli?

Nimelt olin ma peatselt 19-aastaseks saav titt, oli aprilli lõpp, gümnaasium oli põhimõtteliselt läbi (mais olid tollal ainult eksamid). Minu bf, kellest hiljem sai minu abikaasa, elas juba minuga koos mu ema juures, sest ta oli jõulude paiku Pärnus kooli pooleli jätnud ja Tartusse kolinud, sest armastus. Mina olin hirmus armunud, kuigi leidsin veidi, et tainapea (sest mul on teatavasti haridusfetiš), emale ei meeldinud üldse punkarid ja kaltsakad ning kindlasti mitte ei meeldinud talle noormehe tarbitav alkoholikogus. Mina ise arvasin naiivselt, et selles vanuses kasvatakse joomisest ometi välja, sest ma olin ise paar korda proovinud ja ikka väga kähku läks tüütuks (ja Mina olen ometi normaalsuse mõõdik – kui mul läks tüütuks, läheb kõigil teistel ka, eks ole, vähemalt toredatel inimestel).

Igatahes, ilmselgelt mu emale mu bf ei meeldinud, aga üsna väikese igakuise rahasumma eest oli ta tema siiski lahkelt oma katuse alla lubanud – mis oli temast tõesti väga kena, igasuguse irooniata. Ma küll ei saa lubada, kas teeksin samas olukorras sama või ütleksin, et kui iseseisvalt hakkama ei saa, pole vaja kodu mängida. Seda enam, et ütlen täitsa ausalt, et kui minu tütar sellise tüübiga koju tuleks, ei oleks mina ka kohe MITTE SUGUGI rõõmus. 😀 Igatahes julgen arvata, et ema vastutulelikkuses mängis oma rolli ka arusaamine, et me oleksime olnud valmis innukalt kohe ka oma elu peale tormama. Olen üsna varasest teismeeast peale olnud tulisel veendumusel, et Inimeseks olemise üks oluline osa on valmisolek kõhklemata läbi närida see käsi, mis sind toidab, kui tundub, et teine käsi rihma natukenegi liiga pingul tahab hoida. Ja kui täna olen ma üsna rahulik inimene, kes eelistab enne hetke mõelda, kas ehk ei annaks soovitut siiski kuidagi soojast veest ja sulepatjadest loobumata saavutada, siis tollal uskusin ma lihtsalt 100%, et kuidagi ikka saab hakkama. Saigi, nii et selles mõttes oli mul ju õigus, aga see veendumus põhines tõesti ainult nooruselollusel ja seisukohal, et väike nälg on vabaduse eest igati okei hind maksta. Mad Maxil oleks selle kohta nii mõndagi öelda.

Ma ei mäleta täpselt, miks me koera tahtsime, ilmselt lihtsalt tahtsime, nagu noored ikka (sest no taas, kodu oli vaja mängida, hea, et lapsi ei tahtnud). Igatahes teda me tahtsime ja nii me varjukasse kutsikaid vaatama läksime. See oli veel aasta või kaks enne Kirke saabumist, kes varjupaigas korra majja lõi, nii et tollal oli seal veel üsna kohutav olukord, tööl olev tüüp oli ilmselgelt purjus ja kogu see vaatepilt oli nii kurb, et nutsin põhimõtteliselt terve tee kutsikaga koju, sest nii kahju oli neist, kes sinna jäid. Kodus õnnestus mul vist suisa kaks päeva Atu eksistentsi varjata (ma ise eeldasin naiivitarina, et see on positiivne argument – “vaata, kui vaikne ta on, sa ei pane tähelegi,” – üllatuslikult mu ema ei nõustunud), kuni otsustasin, et nüüd on aeg teema üles võtta. Olin tol hetkel 100% veendunud, et emps veits vihastab ja siis annab järele, sest meil oli poolehektarine aed + elasin eraldi korrusel, st minu arust üsna ideaalsed tingimused ühe kutsika kasvatamiseks.

Dialoogi aga ei tulnud, tuli “vii tagasi või minge minema”. Mis ei ole valik eks ole, ma ei hakka ju OMA koera tagasi varjupaika viima. Nii et järgmised kuud elasime nagu tõelised hipid, paar ööd kommuunis, paar ööd ühe sõbra juures, paar ööd teise sõbra juures, suvel osaliselt bfi ema juures Pärnus, osaliselt taas ühel ja teisel põrandal. Ütleme nii, et koer sai kenasti sotsialiseeritud, käisin temaga koertekoolis jne. Ema ilmselt ei osanud muidugi oodata, et ma järele ei anna – mis on naljakas, sest mitte keegi meie tuumikperekonnast ei ole väga … kompromissialdis, ma ei tea, miks nad seda teistelt eeldavad.

Päris näljas me ei olnud, kuigi ega ma ei mäleta, mille eest me elasime. Mul oli küll kuni järjest õppimise lõpuni kindel riiklik sissetulek (st minu puhul siis esimese magistri lõpuni), aga seda üldiselt suvel ei makstud, pidi viima sügisel tõendi, et jätkuvalt õpin, ja siis sai suve eest tagantjärele. Kuna see juhtus kahe õppeastme vahel, oli kindlasti sama teema. Nii et eeldan, et ju bfi ema meid toitis ja kattis ning minu isa toetas igakuiselt pisut (ta tegi ka seda kuni ca magistri keskpaigani), aga vahet pole, olime vaesed, aga mitte näljas. Sügisel läks bf Tartusse tööle ja mina kooli, nii et sealt edasi oli juba natuke rahulikum – aga olgem ausad, ega ühte 19aastast eriti ei morjenda see, kui päris täpselt ei tea, kus sa järgmisel nädalal magad.

Atul igatahes selles mõttes vedas megalt, et kuna alguses käisin mina ainult koolis ja hiljem oli ikka vahetustega töö, ei pidanud ta kunagi päris päev otsa üksi kodus passima. Paari aasta pärast tuli juba Oskar ka ja nii me elasime. Kusjuures algusest peale oli kokku lepitud, et Atu on nö minu oma ja Oskar bfi oma, nii et kui ühel hetkel jagamiseks läks, siis selle osaga polnud mingit muret. Nii et kui ma ühel hetkel omaette kolisin, tuli Atu kaasa – alguses Supilinna ja siis Tallinnasse jne.

Nii et nüüd on ikka päris suur auk. Kaks nädalat möödas, aga ikka tahan vahepeal öelda, et “peame enne trenni kodust läbi käima ja koera välja viima”. Ja koerakarvu tuleb ilmselt igalt poolt ikka veel järgmised viis aastat. Mäletan, et kui pool aastat Austraalias olin, siis oli mul üsna vähe riideid kaasas, nii et need käisid kõik vähemalt korra kahe nädala jooksul pesus – ja koerakarvu oli siin-seal ikka lõpuni välja. Nii et need jäävad, miskigi siin ilmas on igavene.

*Sellega seoses meenub, et üks õhtu läksin mina väga pahuralt voodisse. Javaprogramm ei töötanud, ja ma olen piisavalt kaua siin ilmas olnud, et aru saada, kui probleem arvuti ja tooli vahel on. No ja Sirru hakkas pinnima, et kas ma olen ta peale pahane ja kas ma tahan sellest rääkida jne. Ma ütlesin, et olen küll pahane, aga kogu maailma peale, ning ainult selle pärast, et ma olen väsinud ja pahur, nii et poleks aus seda tema peale välja valada. Ja see tainapea, selle asemel, et hinnata seda jumalikku suhet ja mõistvat naist, küsis täiesti sirge näoga: “Miks siis varem alati on aus olnud?”

…

Mõni mees lihtsalt tahab sõimu saada, ausalt.

dogs · faith · Uncategorized

Pean vist natuke selgitama

Rents19 kommentaari

Avaliku blogi miinus on see, et ei saa jagada ainult häid aegu, vahel tuleb jagada ka halbu. Panin tookord postituse dräfti tagasi, sest tundus vale seda avaldatuna hoida – Atu tervis läks üleöö nii halvaks, et ei võtnud enam jalgugi alla. Arst arvas, et ilmselt on tegu mingi ravitava põletikuga kõhukoopas ja lasi ta pärast röntgenipilte isegi ööseks koju, et järgmisel hommikul ultraheli tegema minna – aga ultrahelisse me enam ei jõudnudki. Sirru pidi minema täna hommikul kella seitsmeks tööle riliisi tegema, nii et kui ma kell 6.45 ärkasin selle peale, et ta istus voodi servale ja küsis ettevaatlikult, kas ma tahan ehk, et ta hoopis koos minuga koju jääks, sain kohe aru, et asjad pole enam halvasti, vaid ikka VÄGA halvasti.

Iseendale lohutuseks tahaks öelda kõiki neid asju, et ta oli juba vana (14 on koera kohta iidne), et tal oli ühe koera kohta mega elu (pool ajast suure aia ja tiigiga, keegi pea kogu aeg kodus, keegi kogu aeg poputamas, pehmed asemed ja täielik hellitamine), et ta oli juba kahest operatsioonist kenasti taastunud ja karta oli, et kartsinoomi puhul võivad siirded kuskile edasi liikuda. Ning et tegelikult on hea, et ta pikalt ei piinelnud, vaid asi piirdus ÜHE väga haige päevaga. Ja et vähemalt suri meiega koos kodus, mitte haiglas võõraste juures. See kõik on tõsi, aga ei muuda seda, et täna on raske päev. Küll aga olen ma kindel, et see teadmine teeb vähemalt tagantjärele olemise natuke lihtsamaks.

Ajasin kõik asjad korda ja tulin tööle, sest lihtsam on, kui mingid muud mõtted esikohal on. Ja samas tundub see nii ebaaus, et elu läheb lihtsalt edasi. Keegi teine astub rongilt maha ja lõpuks on see lihtsalt osa päevaplaanist – täna orgunnime krematooriumi, homme on töökoosolek, ülehomme läheme kooli. Et mis mõttes see planeet ei jää seisma selle pärast, et minu süda jäi? Aga universum on külm ja kõle ning ei hooli meist, lõpuks saame ikka ainult ise üksteise eest hoolt kanda.

P.S. Mu blogi on oma kuulsuse vääriline, isegi selline postitus ei saa ilma feminismilõigukeseta. Nimelt oli vene mees, kes Atule järele tuli, väga viisakas ja sõbralik ja igas mõttes hoolitseva suhtumisega, aga kui ma talle väravat avasin, oli tema esimene küsimus stiilis “oi, kas Teil meest polegi?” Ma olin hetkeks segaduses ja siis otsustasin, et ilmselt ma kuulsin valesti ja ta tegelikult küsis, kas mul AUTOT ei ole (vene keeles teatavasti on ‘mees’ ja ‘auto’ sarnased sõnad), st uurib, miks ma ise koera ära ei toonud, vaid nad järele kutsusin. Nii et ütlesin lihtsalt ei, sest ei olnud tuju hakata selgitama, et ma pidin laskma sõbrannal neile HELISTADA, sest ma ei suutnud ise telefonigagi rääkida, nii et koera neljandalt korruselt allatoomise peale ma isegi ei mõelnud. Seega oli ilmselt suur tema üllatus, kui ta minuga tuppa jõudis ja seal siiski meest nägi. Igatahes ütlesin ma talle lõpus, et aitan Atu alla viia – ja ta ütles pooleldi sõbralikult / pooleldi etteheitvalt midagi stiilis “sul on ju mees”. Sirru pani samal ajal nagunii juba saapaid jalga, sest talle tundus ka loogiline, et tema tassib – ja mina sain alles sel hetkel aru, et see esimene küsimus oli ka suunatud sellele, et naisterahvas ei peaks selliste asjadega tegelema. Võttis olukorra tõsidusest hoolimata hetkeks isegi muigama – Sirru on MINU päevade päike ja ööde õis. Mu koeral oli ainult ÜKS inimene ja see ei olnud tema. Atu võttis talt toitu vastu ja käis temaga vajadusel jalutamas, aga tema igast rakust paistis välja, et tal on üks omanik ja ta on selle korraldusega rahul. Ma ei saa sellises olukorras teises toas nägu käte vahel istuda, kuni keegi teine temaga tegeleb. See poleks mitte ainult lugupidamatu, vaid ka lihtsalt vale. Aga ma muidugi hindan seda, et ta mu tundeid säästa üritas.

anna kannatust · dogs

Vägivaldses peres kasvamine

Rents16 kommentaari

Kui mu koer oskaks rääkida, ei jõuaks te keegi ära kuulata, kui kohutav omanik ma olen. Ei, ma ei peksa ja ei sunni talvel väljas magama (mitte et tal vist selle viimase vastu väga midagi oleks), oh ei, see oleks liiga lihtsakoeline. Mkm, ma olen hulga peenemate võtetega sadist. Näiteks lähen meelega teiselt poolt puud, nii et ta peab ohates keerutama, et rihma otsa kinni ei jääks. Normaalne omanik kõnniks ometi temaga koos keset muru, mitte mööda kõnniteed.

Või mida mõned sõbrad mul eales unustada ei lase, kuidas ma “sundisin koera kõrgustest alla hüppama” – see oli tõesti 100% minu süü ja selle eest tulekski mõnitada, aga no aastaid hiljem võiks ehk vaikselt andestaga. Igatahes lugu oli selline, et andsin talle kommi laia pargipingi peal poomi harjutamise eest. Ja ma ei tea, kuidas, aga ajasin korra käskluse sassi ja ütlesin hoopis pinki patsutades hopp, sest mõtlesin, et ta hüppab sinna peale – tema hüppas hooga üle. Ainult et pink oli nende Emajõeäärsete puitaluste serval, nii et üle pingi hüpates hüppas ta ka hooga sealt serva pealt alla – ning oli minu peale metsikult nördinud, jooksis lõuates ja klähvides minu juurde õigust nõudma, mis sellest, et kukkumist oli kindlasti alla kahe meetri. Väga piinlik lugu igatahes muidugi. Nüüd olen ma aga napi kahe nädala jooksul juba kaks korda kohutav tõbras olnud.

Esiteks ma MÕÕTSIN teda. Jah, saate õigesti aru, ma hoidsin tema kohal mõõdulinti, mis oli temast vaevu viie-kümne sentimeetri kaugusel. Vaene loom pidi end värisedes voodi alla pressima, siiani imestan, et temasugune trulla mahtus sinna. Ma ei tea, kas ta tõsimeeli mõtles, et seon tal käpad kokku nagu kitsel, aga miskipärast oli väga hirmus. Loodetavasti jõulukink kaalub ikka selle elamuse üles. Eeldusel, et ma leian sobiva jõulukingi, sest tahtsin tellida SEDA elektrilise soojendusega matti (ärge naerge, ta on vana juba, artriit ja valutavad liigesed, soojendusega küljealune oleks kindlasti väga mõnus), aga nad ei toimeta Eestisse – kui te olete kuskilgi selliseid asju müügil näinud (eriti Eestis, ma olen mitmest lemmikloomapoest küsinud, ei midagi), siis jagage, ma muidu leian amazonist ja ebayst ainult väiksematele koertele mõeldud asju, see oleks täpselt sobiva suurusega olnud.

No ja teiseks käis ta täna ilusalongis pesus. Ja terve selle aja huilgas nagu tapetaks. Ma ei saa aru, miks, sest eelmine kord lasi ta seal endaga üsna rahulikult toimetada, ei tea, mis täna siis nii koledat oli. Igatahes lubasin endale seda kuulates, et kui mul on kunagi laps, kes juukselõikust kardab, siis ta lihtsalt kasvab pokuks, pole parata. Sest liiga südantlõhestav oleks sellist asja kuulda. Täitsa hirmus ikka, kuidas see, et teine kardab, isegi kui saad aru, et see hirm pole põhjendatud, endal ka niimoodi südame valutama paneb.

anna kannatust · climbing · dogs · Uncategorized

Reede-reede-reede

RentsLisa kommentaar

Avastasin eile öösel koera jalutades, et tema tagant koristamiseks vajalik kilekott oli jaki taskusse jäänud, nii et olin sunnitud hunniku sinna jätma. Täitsa tõsiselt, te ei kujuta ette, KUI piinlik on hommikul ILMA KOERATA seda koristama minna. Koeraga on nagu normaalne, sest kõik teavad, et inimesed koristavadki oma koerte tagant. Aga kui sa ilma koerata kuskile kohale jalutad ja hakkad põõsaalust kammima, on täpselt selline tunne, nagu kõik arvaksid, et sa oled mingi imeliku fetišiga koprofiil. Teemal “ärge pange tähele, ma käin siin tihti hommikuti hunnikuid otsimas”. Pärast seda oli muidugi lähim prügikast 100 meetri kaugusel ja pidin oma minikleidi ja junnikotiga kõndima mööda hotelli ees seisvatest vilistavatest välismaa sõjaväelastest. Ma arvan, et ma olin tööle jõudes ka veel näost punane nagu vähk.

Iu.

Aga ütlen selle koleda teema leevendamiseks, et nii tore, et lõpuks ometi on vihmased ilmad möödas ja saab jälle väljas ronida. Ma olin eile vist terve õhtupooliku sellise näoga:

View this post on Instagram

Meeting the sun 🤗 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja siis oli meil selline päikeseloojang:

Atu, kes väga armastab ujuda, oli kõige selle lõpuks nii väsinud, et ei tahtnud enam õhtul väljagi minna, põõnas diivani ees nagu kott. Märg ja väsinud ja rahul:

View this post on Instagram

Tired #dogs are my favourite

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nüüd on mul eriti töörohke nädalavahetus ees ootamas, aga sellest pole midagi, patareid peaks nüüd natukeseks laetud olema. Töö ja vile jne.

dogs · faith

Häda ja viletsus

Rents10 kommentaari

View this post on Instagram

The bravest dog ever 😊

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma tean, et mul on niigi hästi läinud oma koeraga, sest nii ta iseloom kui ka tervis on üsna head, aga vaikselt hakkavad ikkagi tekkima igasugused vanusega seotud tervisehädad. Mul oli siin vahepeal see kahe tööpakkumise vahel valimine ja lõpuks otsustasin Tallinna kasuks (eks ma tööst kirjutan natuke hiljem pikemalt, kui see jälle peas natuke tähtsam tundub ja ma enam nii mures pole). Sealses korteris on kass ka, nii et pakkisin viimaseid asju ja plaanisin Atu homme juba Tallinnasse viia, et nad teineteisega harjuda saaks. Aga täna käisime vaktsineerimas ja selle käigus avastati (taevale tänu, et tuttav arst ja taipas/julges patsutada jne) piimanäärmekasvajad. Nii et esimese asjana hoopis homme vereproovile ja järgmise nädala reedel operatsioonile. Parimal juhul on tegu lihtsalt 400-500-eurose väljaminekuga ja pärast seda saab tervis kähku korda ning saab veel mitu aastat õndsat vanuripõlve nautida.

Kehvemate juhtude peale hetkel veel ei mõtle. Saan aru küll, et koerte puhul tuleb mõelda üldise seisukorra peale, sest ühel hetkel öeldakse koera kohta täpselt nii nagu ühele minu (tunduvalt vanema koeraga) tuttavale: “Teie koer on põhimõtteliselt surnud, ainult süda veel lööb.” Minu koeral on see silmahäda, aga muidu on ta tervis igati korras. Sugulased kurtsid küll, et kuulmisega on probleeme, aga seda ma just eile testisin – ta kuuleb seljaga minu poole olles nii vaikset vilistamist kui ka sosistamist, nii et tundub, et seal oli tegu pigem huvipuudusega (“ei kuule kutsumist” ja “ei pea seda oluliseks” võivad kõrvaltvaatajale üsna sarnased välja näha). Jalutada jaksab, vajadusel trepist käia jaksab jne, energiapuudus veel probleeme ei tekita. Nii et usun, et ta saab selle opiga kenasti hakkama ja õitseb edasi.

Ja vaadake, kui julge ta hobustega oli, ainult esimese nuusutamise ajal oli saba ettevaatlik, pärast seda (noole peal saab paremale vajutada) oli juba igati vahva, sai niisama ringi vahtida ja puha, üldse ei kartnud. Kaugemal oli agilityrada ka, proovisin Atule näidata, et ühest torust võiks läbi ronida. Ta leidis, et kui mul on hädasti vaja, et keegi sealt torust läbi roniks, võin ma seda ise teha. Sinna sisse saaks teda küll ainult toiduga, mida mul parajasti ei olnud. 😀 Aga no ei näe ju välja nagu mingi kõbi, vastupidi, näeb välja nagu igati kõbus.

anna kannatust · dogs

Saaks see märts juba läbi

Rents7 kommentaari

Ma olen talvest täiega väsinud ja tahaks juba PÄRIS kevadet, nii et nüüd ma vingun. Niigi oli eelmine nädal juba poole vinnaga, kella keeramine tegi VEEL uimasemaks. Nüüd on nagu valgem küll, aga kaks päeva järjest olen koju minnes esimese asjana hoopis poolteist tundi lõunauinakut teinud. Täna on lõpuks vaikselt inimese tunne, aga igapäevased jõuharjutused näitavad, et jõudu ja tasakaalu on ikkagi tavapärasest natuke vähem. Muuhulgas ostsin endale gümnastikarõngad, kujutades ette, mida kõike ma nendega tegema hakkan. Ütleme nii, et kui ma alguses plaanisin hakata minuti kaupa plankima käed rõngastes ja jalad pallil, siis tegelikult on juba selle asendi mõneks sekundiks stabiilselt võtmine TÄIEGA raske.

Skype vaevleb ka vist kevadväsimusega. Jamab juba mitu nädalat, olen uuendanud jne, aga ikka teeb kehvematel päevadel nii, et kasutajanime laseb sisestada, aga parooli sisestamise lehe viskab ainult korraks ette, et siis tagasi kasutajanime lehele minna. Üsna tüütuks läheb, nii et vajutasin lõpuks siis kirjale “Probleemid sisselogimisega?”, mida nad nii lahkelt pakuvad – ja sealt saab abi ainult siis, kui ise oled loll olnud ja parooli äraunustanud, nendepoolsest veast teavitamise kohta seal ei olegi. 😀

Muidu avastasin, et minu liigne mehelikkus hakkab juba tervisele. Nimelt oli mul probleem (ja ühel sõbrannal ka, nii et eks ta ka peab nüüd naiselikumaks hakkama). Muidu iial pea ei valuta, aga nädal aega järjest olid kobarpeavalud, ainult ühel pool, samal ajal ka üks ninapool kinni. Ma seostasin seda üldise väsimuse ja kehva enesetundega, aga nüüd tuli välja, et ongi kohe selline sündroom, kuigi see 90% juhtudest meestel esineb. Pidi olema migreeni alaliik, eelkõige hooajaline (seoses päikesevalguse hulga muutumisega), kuigi mul seda küll õnneks migreeniks ei saanud nimetada, lihtsalt selline pisike häiriv tüütus. Sel nädalal on juba ok olnud, nädalavahetusel ei tulnud peavalu pärast undki.

Ja võin uhkusega öelda, et olen korterikaaslase õpetanud endaga boulderdamist vaatama. Ometi möödub mu ronimisvaba nädal telerist vastavaid võistlusi vaadates ja teoreetilise poolega tegeledes. Ta oskab küsida, kas keegi flashis või mitte, teab, mis on dyno, oskab selgitada, et keegi kasutas heel hook’i, ja kui keegi ütleb “no nüüd on küll käes”, saab juba silmi pööritada ja öelda, et “ei tea midagi, ta pole kahe käega topis ju veel”. Ronimine ilmselgelt ei ole keeruline, vähemalt teoreetilisel tasandil mitte. Nii et kõik ettevalmistused peagi saabuvaks selle aasta esimeseks boulder cupiks on tehtud.

Ahjaa, meile jagati ka firma kalendrid, kus on firma töötajate tehtud fotod. Mõned neist on ikka megaägedad, mulle meeldib see, et Tieto laseb inimestel ka oma muid oskusi näidata (alles hiljuti osalesid nad firmabändide võistlusel ka). Minu lemmik on muidugi koeraga (välk on minult ilmselt, kodus alles avastasin):

Lisa: kuidas ma küll unustasin. Mul on iga kuu mingi väljakutse, eks. Veebruari väljakutse tuli instagrammist piffide vormikaks treenitud tagumikke vaadates (näiteks see, kuigi tahaks rohkem teada, mis harjutustega ta oma rinnad suuremaks treenis)  – tahtsin vaadata, kas kuu aega trenni valgel inimesel toob mingeid muudatusi kaasa või mitte. Mõõtmete koha pealt küll midagi aru saada pole (ei, ma ei pane pilte), kuigi tiba pringim on (mis võib vabalt olla soovmõtlemine). Kolm aastat ei viitsi teha ka seda katset, nii et olgu lihtsalt öeldud, et Kardashiani tagumiku saamiseks tuleb siiski Peep Pree juurde minna, mitte trenni. Ausalt öeldes arvan, et see katse oli seotud ka mu trennivigastusega, natuke liiga kummaline juhus tundub see, et ma just samal ajal ronides kannilihase ära juhtusin tõmbama (kolm nädalat hiljem ja ikka valutab, saatuse märk, et ei tasu liiga pinnapealsetele asjadele keskenduda).

Aga märtsi väljakutsena otsustasin rippumist treenida. Ma nimelt võin olla tugev nagu loom, aga ma olen ühe käe otsas rippumises HARULDASELT kehv, mis on ka loogiline, sest ma kaalun umbkaudu miljon kg rohkem kui keskmine minupikkune ronija (soost olenemata). Nii et aprillis ripun iga päev ja vaatan, palju kuu lõpuks tuleb. Huvi pärast testisin täna pärast muud trenni: suutsin parema käega rõngas rippuda ainult 5 sekundit ja vasakuga poole vähem, nii et nutune (kangi peal on tulemus ikka tiba parem olnud, aga mitte oluliselt, parema käega ca kümpsi kanti, vasakuga vähem). Aga see-eest on palju arenguruumi, mida aprillis kenasti täita.