Häda ja viletsus

The bravest dog ever 😊

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma tean, et mul on niigi hästi läinud oma koeraga, sest nii ta iseloom kui ka tervis on üsna head, aga vaikselt hakkavad ikkagi tekkima igasugused vanusega seotud tervisehädad. Mul oli siin vahepeal see kahe tööpakkumise vahel valimine ja lõpuks otsustasin Tallinna kasuks (eks ma tööst kirjutan natuke hiljem pikemalt, kui see jälle peas natuke tähtsam tundub ja ma enam nii mures pole). Sealses korteris on kass ka, nii et pakkisin viimaseid asju ja plaanisin Atu homme juba Tallinnasse viia, et nad teineteisega harjuda saaks. Aga täna käisime vaktsineerimas ja selle käigus avastati (taevale tänu, et tuttav arst ja taipas/julges patsutada jne) piimanäärmekasvajad. Nii et esimese asjana hoopis homme vereproovile ja järgmise nädala reedel operatsioonile. Parimal juhul on tegu lihtsalt 400-500-eurose väljaminekuga ja pärast seda saab tervis kähku korda ning saab veel mitu aastat õndsat vanuripõlve nautida.

Kehvemate juhtude peale hetkel veel ei mõtle. Saan aru küll, et koerte puhul tuleb mõelda üldise seisukorra peale, sest ühel hetkel öeldakse koera kohta täpselt nii nagu ühele minu (tunduvalt vanema koeraga) tuttavale: “Teie koer on põhimõtteliselt surnud, ainult süda veel lööb.” Minu koeral on see silmahäda, aga muidu on ta tervis igati korras. Sugulased kurtsid küll, et kuulmisega on probleeme, aga seda ma just eile testisin – ta kuuleb seljaga minu poole olles nii vaikset vilistamist kui ka sosistamist, nii et tundub, et seal oli tegu pigem huvipuudusega (“ei kuule kutsumist” ja “ei pea seda oluliseks” võivad kõrvaltvaatajale üsna sarnased välja näha). Jalutada jaksab, vajadusel trepist käia jaksab jne, energiapuudus veel probleeme ei tekita. Nii et usun, et ta saab selle opiga kenasti hakkama ja õitseb edasi.

Ja vaadake, kui julge ta hobustega oli, ainult esimese nuusutamise ajal oli saba ettevaatlik, pärast seda (noole peal saab paremale vajutada) oli juba igati vahva, sai niisama ringi vahtida ja puha, üldse ei kartnud. Kaugemal oli agilityrada ka, proovisin Atule näidata, et ühest torust võiks läbi ronida. Ta leidis, et kui mul on hädasti vaja, et keegi sealt torust läbi roniks, võin ma seda ise teha. Sinna sisse saaks teda küll ainult toiduga, mida mul parajasti ei olnud. 😀 Aga no ei näe ju välja nagu mingi kõbi, vastupidi, näeb välja nagu igati kõbus.

Saaks see märts juba läbi

Ma olen talvest täiega väsinud ja tahaks juba PÄRIS kevadet, nii et nüüd ma vingun. Niigi oli eelmine nädal juba poole vinnaga, kella keeramine tegi VEEL uimasemaks. Nüüd on nagu valgem küll, aga kaks päeva järjest olen koju minnes esimese asjana hoopis poolteist tundi lõunauinakut teinud. Täna on lõpuks vaikselt inimese tunne, aga igapäevased jõuharjutused näitavad, et jõudu ja tasakaalu on ikkagi tavapärasest natuke vähem. Muuhulgas ostsin endale gümnastikarõngad, kujutades ette, mida kõike ma nendega tegema hakkan. Ütleme nii, et kui ma alguses plaanisin hakata minuti kaupa plankima käed rõngastes ja jalad pallil, siis tegelikult on juba selle asendi mõneks sekundiks stabiilselt võtmine TÄIEGA raske.

Skype vaevleb ka vist kevadväsimusega. Jamab juba mitu nädalat, olen uuendanud jne, aga ikka teeb kehvematel päevadel nii, et kasutajanime laseb sisestada, aga parooli sisestamise lehe viskab ainult korraks ette, et siis tagasi kasutajanime lehele minna. Üsna tüütuks läheb, nii et vajutasin lõpuks siis kirjale “Probleemid sisselogimisega?”, mida nad nii lahkelt pakuvad – ja sealt saab abi ainult siis, kui ise oled loll olnud ja parooli äraunustanud, nendepoolsest veast teavitamise kohta seal ei olegi. 😀

Muidu avastasin, et minu liigne mehelikkus hakkab juba tervisele. Nimelt oli mul probleem (ja ühel sõbrannal ka, nii et eks ta ka peab nüüd naiselikumaks hakkama). Muidu iial pea ei valuta, aga nädal aega järjest olid kobarpeavalud, ainult ühel pool, samal ajal ka üks ninapool kinni. Ma seostasin seda üldise väsimuse ja kehva enesetundega, aga nüüd tuli välja, et ongi kohe selline sündroom, kuigi see 90% juhtudest meestel esineb. Pidi olema migreeni alaliik, eelkõige hooajaline (seoses päikesevalguse hulga muutumisega), kuigi mul seda küll õnneks migreeniks ei saanud nimetada, lihtsalt selline pisike häiriv tüütus. Sel nädalal on juba ok olnud, nädalavahetusel ei tulnud peavalu pärast undki.

Ja võin uhkusega öelda, et olen korterikaaslase õpetanud endaga boulderdamist vaatama. Ometi möödub mu ronimisvaba nädal telerist vastavaid võistlusi vaadates ja teoreetilise poolega tegeledes. Ta oskab küsida, kas keegi flashis või mitte, teab, mis on dyno, oskab selgitada, et keegi kasutas heel hook‘i, ja kui keegi ütleb “no nüüd on küll käes”, saab juba silmi pööritada ja öelda, et “ei tea midagi, ta pole kahe käega topis ju veel”. Ronimine ilmselgelt ei ole keeruline, vähemalt teoreetilisel tasandil mitte. Nii et kõik ettevalmistused peagi saabuvaks selle aasta esimeseks boulder cupiks on tehtud.

Ahjaa, meile jagati ka firma kalendrid, kus on firma töötajate tehtud fotod. Mõned neist on ikka megaägedad, mulle meeldib see, et Tieto laseb inimestel ka oma muid oskusi näidata (alles hiljuti osalesid nad firmabändide võistlusel ka). Minu lemmik on muidugi koeraga (välk on minult ilmselt, kodus alles avastasin):

Lisa: kuidas ma küll unustasin. Mul on iga kuu mingi väljakutse, eks. Veebruari väljakutse tuli instagrammist piffide vormikaks treenitud tagumikke vaadates (näiteks see, kuigi tahaks rohkem teada, mis harjutustega ta oma rinnad suuremaks treenis)  – tahtsin vaadata, kas kuu aega trenni valgel inimesel toob mingeid muudatusi kaasa või mitte. Mõõtmete koha pealt küll midagi aru saada pole (ei, ma ei pane pilte), kuigi tiba pringim on (mis võib vabalt olla soovmõtlemine). Kolm aastat ei viitsi teha ka seda katset, nii et olgu lihtsalt öeldud, et Kardashiani tagumiku saamiseks tuleb siiski Peep Pree juurde minna, mitte trenni. Ausalt öeldes arvan, et see katse oli seotud ka mu trennivigastusega, natuke liiga kummaline juhus tundub see, et ma just samal ajal ronides kannilihase ära juhtusin tõmbama (kolm nädalat hiljem ja ikka valutab, saatuse märk, et ei tasu liiga pinnapealsetele asjadele keskenduda).

Aga märtsi väljakutsena otsustasin rippumist treenida. Ma nimelt võin olla tugev nagu loom, aga ma olen ühe käe otsas rippumises HARULDASELT kehv, mis on ka loogiline, sest ma kaalun umbkaudu miljon kg rohkem kui keskmine minupikkune ronija (soost olenemata). Nii et aprillis ripun iga päev ja vaatan, palju kuu lõpuks tuleb. Huvi pärast testisin täna pärast muud trenni: suutsin parema käega rõngas rippuda ainult 5 sekundit ja vasakuga poole vähem, nii et nutune (kangi peal on tulemus ikka tiba parem olnud, aga mitte oluliselt, parema käega ca kümpsi kanti, vasakuga vähem). Aga see-eest on palju arenguruumi, mida aprillis kenasti täita.

Vastan küsimusele

Panin eelmise postituse parooli alla, sest eks see pigem üks emotsionaalne pursatus oli + Mallu hankis juba raadiopiirde ja tellis värava ning teeb üldse neid asju, mida üks inimene selles olukorras tegema peaks.

Aga ühele küsimusele vastan ikka, sest postitusega läksid ka kommentaarid lukku:

Aga kui jutt juba koerakasvatamisele läks, siis kuidas sa kommenteerid koera puuris hoidmist? Küsin sellepärast, et mul oli suur koer, elas korteris (koos minuga loomulikult) ja sai vabalt seal ringi liikuda, aga ööseks puges kõige kitsamasse, pimedamasse ja külmemasse nurka. Sellest võiks ju eeldada, et koer tahabki öösel pesas olla, AGA vahel kuulsin, kuidas ta keset ööd vett jooma läks või mind nuusutama tuli. Kas siis pigem lasta koeral vabalt ringi liikuda või sulgeda ta tema oma ruumi?

See on üks keeruline küsimus – ma kindlasti ei leia, et see oleks koerapiinamine. Paljude tundliku närvikavaga koerte puhul isegi soovitatakse seda. Puur on koerale nagu oma pesa, sellline turvaline koobas, kus midagi karta ei ole, ainult ühelt poolt avatud, ideaalis kaetud jne. Koer, kes muidu on närviline, on seal rahulikum, sest ta tunneb, et tal on olukorra üle parem kontroll. Näiteks see treener, kelle juures mina oma koertega käisin (ja keda ma julgen nimetada üheks parimaks treeneriks Eestis), hoiab ka oma koeri puuris, kui nad üksi kodus on, lihtsalt selle pärast, et mis neil ikka ringi sahmida. Temal on ilmselt see põhjus ka, et ta koerad peavad palju ringi reisima ja siis on koerale hea, kui tal on see üks koht, mis on alati turvaline ja alati oma (no kasvõi siis, kui sa võtad koera tööle kaasa – hea, kui tal on pime koht, kuhu soovi korral rahunema ja puhkama minna).

Minu koer ei ole puuris, sest ma ei näe selle järele vajadust. Ma mõtlen pigem niipidi, et kui ta tahab kuskile nurka ronida, on tal see võimalus, aga ma tahan, et tal oleks ka võimalus soovi korral end natuke sirutada. Öösiti on ta liikumisruum niigi üsna väike, ca kolmandik minu magamistoast, aga ikka ta vahepeal valib, kas ta magab nüüd vaiba peal, oma pesas või põrandal. Kui miskipärast oleks VAJA teda puuri sulgeda, siis mina end selle pärast halvasti ei tunneks. Oskar oli väiksena puuris, sest ta oli selline rahmeldis. Tegime nii, et puuriuks oli päeval kogu aeg lahti ja puur oli see koht, kus ta süüa sai ja kus keegi teda kiusata ei tohtinud (ei teine koer ega ka meie, mida ta muidugi üritas kurjasti ära kasutada, varastatud juustuga puuri jooksmine jms). Ööseks ja üksi kodus olemise ajaks läks puuriuks kinni. Mõjus selles mõttes väga hästi, et kui ta meile tuli, hakkas ta muidu öösel ringi jõlkuma ja siis juhtus ikka mõni õnnetus ka tuppa. Kui ta puuris oli, siis suurest igavusest magas ja kannatas kenasti 8 tundi välja. Hiljem jätsime ööseks puuriukse lahti, aga magas ikka harjumusest seal edasi – aga lahti jätsime just selle pärast, et ta saaks vett juua, kui tahab. Päeval oli tema puuris hoidmine vältimatu, sest ta näris valimatult kõike, ka selliseid asju, nagu klaaspudelid ja elektrijuhtmed, nii et kuidagi tuli teda elus hoida, kuniks tal endal mõistus pähe tuleb. Selles mõttes on paljude kergelt opakate aktiivsete kutsikate omanikel koera puuris hoidmine juba koera tervise seisukohast hädavajalik.

Nii et mina ütleks pigem, et kuni koeraga tegeletakse, ei ole puuris midagi halba, peaasi, et teda sinna ei “unustata” sajaks aastaks. Öösiti pole ühelgi koeral vaja ka ringi jõlkuda, kui tema töö pole suurt territooriumi valvata (kui ma jätan kõik uksed pärani, siis mu koer ikka tiba patrullib), kannatab vajadusel ka joomata olla. Nii et kui koer lõhub või öösel tuppa teeb, paneks ma südamerahuga ta ööseks kinni ja ei pilgutaks silma ka, kui keegi hakkaks igisema, et see on piinamine. Konkreetse kommenteerija puhul ma lihtsalt ei näe selleks erilist vajadust, sest koeral juba on ju oma pime nurk, kuhu ronida.

Ahjaa, ideaalis võiks see koerapuur olla asetatud nii, et tal on sealt võimalikult hea ülevaade toimuvale, et näiteks toauks sealt kätte paistaks. Põhimõtteliselt sama teema, mis kuudiga – valveinstinktiga koer ei lähegi sinna kuudi juurde, kui värav ja välisuks sealt kätte ei paista, sest ta tahab, et ta teaks, mis tema territooriumil toimub.

No mis sa ära teed, kui koer lihtsalt ei kuula

Disclaimer: tegin postituse võimalikult neutraalseks, äkki kulub mõnele teisele koeraomanikule ära. Nagu ma juba varem ütlesin, ma ei saagi seda postitust isegi otse Mallule suunata, sest te ei kujuta ette ka, kui palju selliseid loomaomanikke ma olen näinud. Muuhulgas ka selliseid, kes mulle halvustavalt ütlevad, et “no sinu koer peab ju nööri mööda käima” – ignodes fakti, et ma saan oma koerale tunduvalt rohkem vabadust lubada just tänu sellele, et ta on VAJADUSEL võimeline nööri mööda käima.

Miks? Sest koer, kes käsklustele “siia” ja “stopp” ei reageeri, ei peaks MITTE KUNAGI rihmast lahti olema. Kui tema aed pole selline, kust ta igatahes välja ei saa, ei peaks ta üksi aias olema. Väga lihtsad reeglid, eks? Kui inimesed neist päriselt kinni peaksid, oleksid pooled probleemid olemata. Mure tekib sellest, et inimesed on süüdimatud, ei adu tegude ja tagajärgede vahelisi seoseid ning pole võimelised vastutust võtma. Näiteks. Kui su koer on aastal 2016 kokku kümme (või mõni muu suvaline suur number) korda jooksu pääsenud ja sa täna ütled õlgu kehitades, et nojah, naabrilapsed kisuvad väravat lahti, on see SINU süü, et värav lukku ei käi. Jah, naabrilapsed on tropid, aga pärast seda, kui sa saad teada, et su naabrilapsed on tropid, teed SINA informeeritud otsuse. Otsus probleemi ignoda on ka otsus, selle peale ei saa hiljem õlgu kehitada.

Iga elusolend siin ilmas üritab võimalikult lihtsalt ja meelelahutuslikult oma eksistentsi mööda saata. Kuni sa ei nõua koeralt, et ta ei sikutaks, ta sikutab. Kuni sa ei nõua lapselt, et ajagu nüüd ise oma puder lusikaga suhu, ei ole tal plaaniski seda tegema hakata (ja ma ei mõtle siin nüüd individuaalset arengut, see on muidugi selge, et igaüks areneb omas tempos). See ei loe, mis emotsionaalne ajend sul on, tulemus on sama. Ja mõlema puhul on põhiteemaks järjekindlus. Reegel on reegel on reegel, täna, homme, iga päev. Minu koeral on rihma otsas kaks reeglit. Esiteks ei tohi sikutada, muidu jäädakse seisma (ja jäädki alguses kaks nädalat järjest IGA jalutuskäigu ajal tuhat korda seisma – mis siis? ja kui peaks hommikuse kiire pissiringi ajal sikutama, siis on see tema isiklik mure, et selle võrra lühem ring tuleb). Teiseks peab koer alati hoidma vasakule, sest teda on lihtsalt treenitud nii, et rihm on alati vasakus käes, seega on loogiline, et rihmas olev koer ei hakka mul jalus vänderdama. (Mõni inimene ütles mulle, et talle pole see üldse oluline – see muutub oluliseks siis, kui sul on korraga näiteks koer ja poekott/jalgratas/lapsevanker. Kui koeraga nagunii eraldi jalutatakse, polegi oluline.)

Tundub, et kogu see jama võtab maru palju aega? Aga täitsa tõsiselt, mida te koera võttes mõtlesite? Või kuidas see kutsika planeerimine välja nägi? Inimesed arutavad ju omavahel läbi, kuidas koera liikumisvajadus rahuldatakse, kes, millal ja kui palju koeraga tegelema hakkab, sealhulgas logistika (kuidas kutsikakooli saab, kes seal käima hakkab jne). Kui teil neid asju ei arutatud, siis tulemus on vastav. Praegusel ajal annab iga koolitaja juba kontaktiharjutusi ka, sest need koolitajad ei koolita koeri, nad koolitavad omanikke – ei ole võimalik, et inimene, kes on paar kordagi koertekooli jõudnud, ei TEA, kuidas oma koera kasvatada. See ei jää informeerituse taha. Jah, koerad on erinevad, jah, neid kõiki pole ühtviisi lihtne kasvatada. Üks meie koertest oli ka TOHUTULT kangekaelne, on siiani. See tähendab seda, et kui ma käratan “stopp”, siis ta väriseb üle kere, sest nii tahaks minna. See EI tähenda, et ta läheb. Aga meil oli kasvamisperioodil (st põhimõtteliselt esimesed poolteist aastat) ka IGA PÄEV mingi rividrill ja pärast seda sai paar korda nädalas ikka kinnistatud, et ei harjuks lõdvalt võtma. Ei ole seda aega? Õnneks keegi ei sunni koera võtma ka.

Inimesed mõistavad hukka nagunii ja nagunii elate te kõik naabrite meelest oma elu valesti. Tehke need otsused siis vähemalt elusolendi heaolust lähtudes ja kui ise ka saate ühel hetkel kaine pilguga vaadates aru, et teiega on sellel loomal sitt elu, siis andke ta mõnda paremasse peresse ära. Kuni te uut ei võta, on see kõigile kasulikum.

No kes see seda minu tibukest ära jõuab kiita

atu

Reet viimasel ajal ikka räägib oma nunnust ja sellest, kaua see lamada või istuda jaksab, nii et kuna meil on igasugu treeningutest ikka üksjagu vett juba merre voolanud, mõtlesin täna huvi pärast testida, kas loom mäletab üldse, et käsklus “lama” peaks kauem kestma kui kaks sekundit. Näiteks käsklus “välja” tähendab tema arust küll “mine toast nii kauaks ära, kuni nad ei vaata, ja proovi siis vaikselt tagasi imbuda” ja “kao minema mu joogamati pealt!” tähendab, et on aeg loomakaitsesse helistada, sest jälle kiusatakse täiesti ilmaasjata.

Nii et panin ta köögipõrandale lamama ning hakkasin endale kohvi tegema ja salatit kaussi panema jne. Salati juurde käis ka liha, selle servast lõikasin peki ära, panin tema kaussi, läksin teise tuppa, tulin tagasi – koer ikka pikutas kenasti. See on vist nagu jalgrattasõit, ei lähe meelest ära, kui väiksest peale tead. Muidu on küll mõned käsklused, mida ta raudselt enam ei mäleta (nagu “rooma” või “koht”, sest ma iial ei saada teda tema koha peale, käsin lihtsalt jalust ära minna või kuskil konkreetses kohas oodata).

Ainult üks kapitalistlik siga on ta. Täna üritasin talle koerajalutusplatsil taas selgeks teha, et mingu üle poomi. Kui mina kõrval olen, teeb kenasti otsast lõpuni. Kui ma niisama ütlen, et “ole inimene koer, mine tee poomi,” siis nuusutab esmalt mu taskut, tõmbab nina vingu, sest nänni pole kaasas, ja siis viitsib heal juhul poomi keskele jalutada, enne kui alla hüppab.

P.S. Tegin just tassi kohvi, istusin maha ja … sain internetist teada, et olen oma elu valesti elanud.

P.P.S. Ahjaa, kuna lugeja kirjutas ja palus seebikale järge – armastusest vist ikka ei saa asja, sest peost on nüüd kolm päeva möödas ja poiss pole mulle siiani ühtki peenisepilti saatnud, kuigi kõik teavad, mida moodsa deitimise reeglid ette näevad. Ma ei tea, mida ma valesti tegin, kas rääkisin liiga vähe oma eksist või ei hoidnud banaani süües piisavalt kaua silmsidet, aga midagi läks ilmselgelt viltu. Ma tean, ma tean, ma ise ka nutan.

Meil on siin nüüd koerajalutusaedik

20161214_211839

Nagu selline täitsa päris juba. Jumal teab, kaua see siin tegelikult juba olnud on, ma pole vähemalt kuu aega Eedeni taha sattunud, aga kolmapäeva õhtul tulin trennist ja jäin silla pealt vahtima, mis sealt õige paistab (vt üles). See siis paistiski. Nagu välismaal, ma ütlen, ei pea enam iga kord koera lahti lastes passima, et ta mõne kaluri õnge tuuri ei paneks.

20161215_181531

Eile läksime Atuga kohe lähemalt uurima. Selline täitsa asjalik aed on, kaheks osaks jagatud – üks osa suurtele (seal on näiteks pildil olev poom ka), teine väikestele koertele. Eriti kena on see, et aial on topeltväravad, st kahe värava vahel on puhvertsoon, välistamaks seda, et värav lahti ununeb ja koerad juhuslikult välja pääsevad. Me sattusime sel mõttes kehval ajal, et peale meie oli seal veel hulgim nooremaid koeri, kes tahtsid kõik korraga minu vanurile selga lennata, et teda uudistama hakata. Talle oli see ilmselgelt liig (olgem ausad, isegi mulle oli see liig, teate küll, millised need noored pealetükkivad labradorid on, minu koer on titest peale hulga reserveeritum olnud, teate küll, omaniku nägu ja omanik on tõeline daam jne), natuke kannatas, siis hakkas hambaid näitama. Nii et kahjuks ei saanud me kauaks jääda, tegin temaga aias täpselt nii väikese ringi, kui võimalik tundus (selgitus mittekoeraomanikele: kohe teisipidi lahkumine pole mõistlik variant, sest oleks me kohe ta urina peale väravast välja astunud, oleks talle võinud jääda mulje, et me põgeneme nüüd ebamugavast olukorrast, järelikult a) oli põhjust karta ja b) hammaste näitamine andis soovitud tulemuse), ja siis läksime ära, sest see pole ka ju päris kena, kui teised enda koeri ainult minu vanuri pärast rihmas peavad hoidma. Peaks mõnikord tagasi minema, kui teisi pole, Atu polegi saanud kunagi päris poomi proovida, on seda suvaliste pargipinkide peal harjutanud – eile läks üles küll, aga siis tüdines ja hüppas alla, nii see asi ometigi ei saa jääda.

20161215_181444

Selline rõngas oli ka mõlemas aias. Kuna väike aed oli parajasti täiesti tühi, astusin ma atuga sinna, et sellest pilti teha ja vaadata, kas ta tahab ehk läbi selle hüpata. Ütleme nii, et tal on teatav haukumine, mida ta kasutab ainult siis, kui tal on tunne, et ma olen nüüd päris lolliks läinud (näiteks siis, kui ma teen joogapalli peal mingit asja, mis hõlmab peaalaspidi olemist), ja eile sain ma seda kuulda. Inimestel on ilmselgelt ikka lollid mõtted, ega ta mul puudel ei ole. Minu meelest olid need rõngad mõlemas aedikus ühesuurused, aga peab uurima, äkki suurte koerte omas on ikka natuke suurem, kust läbihüppamine ka parem mõte tundub.

Mis mul muidu uudist? Nagu need, kes mind instas jälgivad, teavad, alustasin ma seitsmepäevase kätelseisu šhalleeensiga, sest ma kavatsen jätkuvalt kätelseisuni jõuda, lihtsalt hetkel on põhieesmärk seda end vigastamata teha. Nii et kes tahab näha, kuidas ma iga päev mingil moel siputan (siiani pole veel kordagi pea peale kukkunud), siis minge ja vaadake. Karmi hinnaga tuleb, minu käevõruüritus kukkus eile jälle nulli, sest karjusin instagrammi peale, sest ta ei tahtnud minuga koostööd teha. Ja Benny Hilli laulu ei lastud ka ühe video taustaks panna, sest autorikaitse! Käevõrud kuluvad ära varsti sellest tihedast ühe käe pealt teisele liikumisest. Seitset päeva pole veel kordagi täis saanud. 😀

Kas anname diibi mõtte ka nädalavahetuseks? No anname. Minu lemmikjoogatädi käskis nädalavahetusel isikliku arengu kodutöö raames iseendalt küsida, mis see on, millest just sina kramplikult kinni hoiad, kuigi ammu oleks aeg lahti lasta. Mul küll on üht-teist, nende teemadega on umbes nii nagu Westworld’i robotitel – ebameeldivat asja ei märka siis ka, kui see sul nina all on, ikka püüad vältida ja mitte mõelda sellele, et see on nüüd küll üks halb harjumus.


Koer peab karjajuhile 100% kuuletuma

Sõbranna sai hiljuti kutsika ja mõtleb nüüd selle peale, kuidas ta koera ümber käitub (sest nagu laste puhulgi, see hetk, mil sa teadlikult kasvatustööga tegeled, pole mitte sugugi see hetk, mil ta kõige rohkem õpib, käsn imeb ikka kogu aeg, mitte ainult siis, kui sa parajasti mõtled selle peale, et sa nüüd vett kallad). Nii et viimasel ajal on koerakasvatusteema õhus ja sellega seoses torkab paratamatult silma, et inimesed, kes üldiselt ei viitsi eriti mõtlemisega vaeva näha, tahavad asju enda jaoks lihtsustada. No näiteks, et inimestele meeldib mõelda, et koer on ju PÕHIMÕTTELISELT nagu hunt (eem, ei) ja huntidel on ju PÕHIMÕTTELISELT üks alfaisane, kes karja juhib (eem, ei) ja no minul on oma koeraga ju PÕHIMÕTTELISELT ka nagu kari (ei, ei ja veel kord ei, koer ei ole loll, ta saab aru, et te ei ole ühest liigist), nii et kui ma käitun nii, nagu MINU VÄGA HARIMATUST MEELEST võiks käituda üks karm isane hunt (kused naabri aiapostidele v?), on tulemuseks raudselt see, et mul on maailma kõige paremini sõna kuulav koer. Just oli näiteks artikkel Jüri Hiiemäe koerast, kus Jüri väidab, et pealtnägija pidas koera raputamist ekslikult jala ja rihmaga peksmiseks (need kaks asja on tõesti visuaalselt nii sarnased, et võivad kergesti sassi minna). Ja kogu Hiiemäe jutt selles artiklis on stiilis “loll arvas, et peksti, aga ma kasutasin täiesti aktsepteeritud treeningvõtteid, mida teab ja kasutab iga vähegi asjaga kursis olev inimene”.

Mina kui asjaga kursis inimene (mitte ainult oma kahe koera baasilt, vaid hulga agility– ja IPO-inimestega, karjakoerte omanikega ja koeratreeneritega suhtlemise baasilt)  ütlen, et kui sa sunnid suhteliselt stressivabas situatsioonis (looduses, ilma lisasegajateta) koera lamama ja ta sind selle peale hammustab, oled sa koeraomanikuna perse kukkunud ja peaksid mõtlema, mida oma igapäevases käitumises nüüd muutma hakata. Ärapekstud koer muidugi üldiselt lamab käsu peale, mitte ei hammusta, see on tõsi, aga sel juhul ei maksa ometi piirduda peksmisega, olen kuulnud ka rotveileriomanikest, kes oma koera poova rihmaga üle puuoksa rippuma tõmbavad. Loll peabki end vägivallaga kehtestama. Minu koer on ka mind ühe korra hammustanud – hammustas kogemata oksast mööda ja viskas selle peale ise kohe pikali, niutsus ja liputas saba. Kui elu koeraga (ka isase dominantse koeraga) on täiskasvanud inimesel pidev võimuvõitlus, siis järelikult ei oska see inimene end igapäevase käitumisega selle konkreetse koera jaoks piisavalt kehtestada. Okei, see oli üldistus, kui see koer on vanuses kuus kuud kuni täiskasvanuiga, siis jah, vahepeal on seda aega, kus tuleb meelde tuletada, et MINA olen siin see, kes ütleb, kelle aiaposti peale me kuseme (see ei tähenda jalaga löömist). Hiiemäe tunnistab ise ka, et õige aeg on mööda lastud ja koer on praegu just selles kõige raskemas eas. Aga nii üldises plaanis. Ma olen koos elanud ka koeraga, kes tahtis nii väga teiste isastega kakelda, et ta hakkas kontrollimatult üle keha värisema, kui ta teist isast nägi. Käskluse “stopp” peale jäi ta ikka seisma, aga käskluse “lama” peale poleks ta elu sees sellises olukorras reageerinud – ja kui ma oleksin üritanud teda vägisi lamama suruda, oleks ta olnud kange nagu raudkang, mitte mõelnud, et hammustaks mind selle peale, sest halloo, ma olen ta omanik, mind ei hammustata.

Ma ei väida siin, et ma ei ole oma elu jooksul koertele ühtki laksu andnud või virutanud, kui selleks oluline põhjus on (hammustamine oleks kindlasti oluline põhjus, aga see tähendab siis ühte kohe antud hoopi, mitte seda, et koera pekstakse nüüd terve kodutee). Ma olen näinud, kuidas kaks isast koera (õnneks polnud kumbki minu oma) suruti mõlemad peadpidi vee alla ja hoiti seal, sest kumbki poleks muidu lahti lasknud. Ma olen kõrval seisnud, kui meie isane läks endast väiksemaga kaklema. Kuna ta on põhimõtteliselt pitbull ja lihtsalt ei tunne valu, siis mu eksabikaasa, kes suudab ohusituatsioonides äärmiselt arukalt ja kiiresti reageerida, lahendas olukorra nii, et võttis ta munanditest kinni ja lihtsalt väänas (kujutan elavalt ette, mis nägu mu meeslugejad praegu arvuti taga tegid). See kõik on vahel vajalik. Mingit peksmist polnud kummalgi juhul, sest see ei ole vajalik. Ja mitte ükski neist koertest ei leidnud, et peaks konflikti käigus oma omanikku hammustama. Mõelge natuke selle peale – minu eksabikaasa, kes ei peksa koeri, on oma dominantse isase koera silmis sellest hoolimata NII austusväärne, et võib tal jõuga kottidest kinni võtta ja sealt väänata, ilma kartmata, et koer teda hammustaks. Nii et Hiiemäel oleks aeg aru saada, et hetkel on ta selle koeraga liiga hädas, et teda üksi kasvatada. Kui tema esitatud versioon vastab tõele (st ta TÕESTI surus koera ainult lamamiseks maha ja koer TÕESTI ainult selle peale teda käest hammustas), siis üritab ta kasvatada teenistuskoera koerast, kes teda KARDAB ja UMBUSALDAB. See on sinu esmane probleem. Tunnista, et sa oled hädas ja mine asjaliku koolitaja juurde, neid on Eestis õnneks mitmeid. Ära ürita jätta ajakirjanduses muljet, et see, mis toimub, on isaste koerte puhul normaalne, ja ära ürita jätta muljet, et sa tead, mida sa teed, ja et need on aktsepteeritud treeningvõtted.

Aga mida mina ka tean, ma leian üldse, et koer EI pea kogu aeg sõna kuulama. Ja mul on koer, kes ei tea ainult käsklusi nagu “istu” ja “lama”, vaid ka käsklusi nagu “üles”, “alla”, “vasak”, “parem”, “rihm” ja nii edasi umbes miljon igapäevaelus ära kuluvat käsklust veel. Ja kelle peale ma vihastan, kui ma ütlen “istu” ja ta ei istu kohe, vaid viie sekundi pärast – sest ma ei andnud seda käsklust selleks, et seda homme täidetaks, eks ole. Aga koer ei ole loll, ta saab aru, et on käsklused, millele tuleb reageerida otsekohe (näiteks “stopp” ja “anna”), ja käsklused, mis pole päris nii olulised (näiteks kui ma näitan käega, et mine põllule, võib ta ise valida, kui kaugele ta läheb ja kui ma tahan, et ta teest eemale läheks, siis viipan uuesti). Vahel võib üldse käsklust ignoreerida. Täna tulime me näiteks Atuga koos pikalt jalutuskäigult koju, tal oli keel juba korralikult vestil, löntsis viimased sada meetrit. Ja kuna liftiukse ees ootas juba üks mees ja ma ei tahtnud vägisi talle koera seltsiks lifti suruda, ütlesin Atule, et lähme trepist. Ta vaatas mind nagu lolli ja istus mehe kõrvale maha. Mis seal siis ikka, kuna mees hakkas naerma ja ütles, et võime kõik koos liftiga ka minna, siis läksimegi liftiga. Slaava boogu, mu koer on 11 aastat vana, kui tema ei taha trepist käia, siis tema ei pea trepist käima. Ta on ka elusolend, ta elu võiks olla muud kui üks reeglihunnik. Ja see ei tähenda, et mu “karjajuhi koht” (ütleme pigem tema austus minu suhtes) nüüd läinud oleks. Mind ei huvita, kes esimesena uksest läheb (mugavam on minu kodus, kui see tavaliselt koer on). Laua ääres ei tohi kerjata, aga selle eest ei saa tappa, kästakse lihtsalt köögist ära minna. Su koer on pereliige, aga erinevalt su naisest ta ei saanud valida, kas ta kolib sinuga kokku või mitte. Nii et sinu asi on tagada, et tema elu teiega oleks võimalikult meeldiv ja et teie elu temaga oleks võimalikult meeldiv.

Lühidalt võtame kokku, et ei oleks ainult sõim. Mis on minu soovitused algajale koeraomanikule:

  • esiteks vastutad sa teiste ja oma koera turvalisuse eest. Selles järjekorras. Just seetõttu peab ta kohe reageerima näiteks käsklusele “stopp”, see käsklus kaitseb nii teda (näiteks autotee ääres, öösiti ületamegi me neljarealist teed ilma rihmata nii, et ta peab igal joonel seisma jääma, sest käsklus on vanem kui meie) kui teisi (kui käsklus anti, sest eemal on kass või laps vms). Käsklused on turvalisuse tagamiseks.
  • kui sa ei kasvata võistluskoera, võib koer sinuga koos aega veeta (kui sa kasvatad võistluskoera nii, et kogu aja, mil ta parajasti ei treeni, on ta üksinda aedikus, oled sa värdjas, aga ilmselt on ta sul vähemalt niigi kuulekas). Ja kui su koer sinuga koos aega veedab, õpid sa teda lugema. Tema õpib sind ka lugema. Ma küsisin täna koeralt “tienes hambre?” ja ta läks kööki ja istus toidukausi juurde maha, sest ta sai aru, et nüüd võib süüa saada. Loe oma koera. Kui ta midagi palub, on sinu otsustada, kas sa tahad seda anda. Kui ta midagi NÕUAB, siis ilmselgelt ta seda ei saa. Kui ta midagi palub, sa ütled ei, ja ta läheb sama asja su elukaaslaselt paluma, saadetakse ta otsekohe teise tuppa, sest nii need asjad nüüd küll ei käi. Kui ta teeb midagi, mille kohta ta teab, et seda ei tohi teha, siis sellele ei järgne mitte ainult sõim ja raputamine, vaid kui ta niisama ei taha aru saada, võetakse talt väga nähtaval moel ära võimalus seda asja teha. Näiteks kui koer kiusab kassi, siis mitte ei panda kass teise tuppa kinni (sest sellega karistad sa kassi koera käitumise eest), vaid sa esmalt raputad koera ja kui ta sellest ei õpi, tõkestad ta pääsu sellesse tuppa, kus te parajasti olete, paned kas või toolid ukse ette vms. Nii et ta näeb, et te chillite seal mõnusalt, aga tema käitumisel oli tagajärg.
  • Kui teile tundus, et selle viimase lausega eeldan ma nüüd koertelt liiga palju, siis uskuge mind, koerad, kes kasvavad inimestega koos, õpivad väga hästi aru saama, kuidas inimesed toimivad. Minu oma näiteks tuleb alati koridori nillima, kui ma riidesse panen, et näha, kas välja saab – ja kuigi ma kannan kõrgeid kontsi ainult paar korda aastas, keerab ta neid nähes otsa ringi ja läheb viskab oma tuppa pikali, sest ilmselgelt me ei lähe neid kingi kandes jalutama. Kui me jalutame ilma rihmata ja eemalt lähenevad väikesed lapsed, läheb ta ise enamasti põllu peale ära, kuniks me neist möödunud oleme, või jääb täpselt minu jala juurde tolknema, sest ta teab, et nii on kõige väiksem võimalus, et ta rihma otsa pannakse. Kust ta seda teab? Sest ma olen koeraomamises järjekindel.
  • Nii et see on kõige olulisem. Ole olulistes asjades järjekindel. Järeleandmisi tehakse väikestes asjades. Luba ta vahel voodisse, kui tahad, see ei tähenda, et ta sinna homme ka peaks saama, sest homme võid sa vabalt EI öelda. See, et käsklus EI on alati kehtiv, on oluline asi, siin ei mõelda ümber.
  • Kui sa oled sellises olukorras, nagu ülalkirjeldatud mees, siis ära kasuta lauset “ma olen kõike proovinud”, kui sa tegelikult pole ühegi koolitajaga vestlemas käinud (see kõlab lollakalt, aga te ei kujuta ette, kui palju ma selliseid inimesi olen kohanud). Kui koer on juba agressiivne, on viimane aeg koolitaja juurde minna, sest muidu on järgmiseks sammuks ta maale vanaema juurde ketti saatmine või magamapanek. Jah, koolitaja juurde minek tähendabki, et sa vajad abi, aga mis siis? Ma ei suuda ise oma hambaid ka ravida, pesen küll neid, aga ikka käin hambaarsti juures ka. Koeraga pead sa vedamise korral 15 aastat koos elama, kui ta on su esimene koer või su esimene isane koer või ilmselgelt su esimene raske iseloomuga koer, siis leia see raha ja aeg ja mine juba kutsikaga koolitaja juurde. Sotsialiseerimise mõttes ka kasulik + koer, kes kuulab kodus, ei pruugi stressisituatsioonis sugugi nii kuulekas olla.

Rohkem vist ei olegi. Kuigi tegelikult tahaks ma öelda, et kui sa oled juba koera võtnud, siis armasta oma koera. See ei tähenda, et reegleid ei oleks. Piiride seadmine on normaalne osa armastavast kasvatusprotsessist (olen kuulnud, et mitte sugugi ainult kutsikate puhul), väga oluline osa. Aga see peab selle armastuse osaga käsikäes käima, koer saab ka aru sellest, kas ta on pereliige või mitte.

  • Rubriigid