Elulistes asjades saamatu ning inimestega ebapädev

Vahepeal on elu nii kiire olnud, et pole jäänud aegagi teile kirjutada, sest kool ja töö võtavad viimase kui minuti – rääkimata sellest, et kuna mõlemaga kaasneb metsikus koguses trükkimist + ronimas käin ju ka, on sõrmed parajalt valusad, nii et ega ei taha küll rohkem arvutit lahti teha kui hädavajalik – seda enam, et väljas on nii ilus ilm olnud, et vabal ajal hoopis jalutad rõõmuga natuke või kas või istud pargis. Seetõttu on seegi postitus suuremas osas telefonist pärit.

Sain eile Atu tuha kätte, kevadel matame selle maal aeda maha. Imelik mõelda, et kaks nädalat juba möödas. Igatahes pidin seal lõuna ajal käima, sest neil ei ole kogu aeg kedagi kontoris. Käisin ära ja tulin urniga tööle tagasi. No ja nagu kella peale tuleb muidugi üks kolleeg, rabab selle laua pealt pihku ja teeb: “Oi, küpsised!” Mina lihtsalt maigutasin ehmunult suud, Roju tegi teisel pool lauda: “Ei-ei-ei-ei! See on ta … koer!”

Tüüp, kes on tegelikult täiega hea poiss, lihtsalt pea laiali otsas, pani ehmunult purgi maha, ütles vabandavalt, et ta arvas, et keegi on lahkumas (siis meil kogutakse purki nänni, HOOPIS TEISTSUGUSESSE PURKI, MIS ON ALATI ÜHES HOOPIS TEISES KOHAS), ja hakkas ehmunult minema kiirustama. Ja Roju oma tuntud huumorimeelega muidugi PIDI talle järele hüüdma, et “Ei, see purk on siin selle pärast, et keegi juba ON lahkunud!” Mina lihtsalt irvitasin nagu lollakas, sest no see oli nagu absurditeater*.

Aga sellega seoses oleks ilmselt kohane siis ka oma koera saamis- ja eluloost rääkida, nagu ma rohkem kui nädala eest lubasin. Ta pole mind ju mitte lihtsalt kogu mu täiskasvanuelu saatnud, vaid temaga ALGAS mu täiskasvanuelu, nii et nüüd ei oska kohe ollagi. Hommikul siiani harjumusest panen tihti käe üle voodiserva, et talle hommikupai teha, enne kui aru saan, et pole seal enam kedagi. Aga kuidas ta tuli?

Nimelt olin ma peatselt 19-aastaseks saav titt, oli aprilli lõpp, gümnaasium oli põhimõtteliselt läbi (mais olid tollal ainult eksamid). Minu bf, kellest hiljem sai minu abikaasa, elas juba minuga koos mu ema juures, sest ta oli jõulude paiku Pärnus kooli pooleli jätnud ja Tartusse kolinud, sest armastus. Mina olin hirmus armunud, kuigi leidsin veidi, et tainapea (sest mul on teatavasti haridusfetiš), emale ei meeldinud üldse punkarid ja kaltsakad ning kindlasti mitte ei meeldinud talle noormehe tarbitav alkoholikogus. Mina ise arvasin naiivselt, et selles vanuses kasvatakse joomisest ometi välja, sest ma olin ise paar korda proovinud ja ikka väga kähku läks tüütuks (ja Mina olen ometi normaalsuse mõõdik – kui mul läks tüütuks, läheb kõigil teistel ka, eks ole, vähemalt toredatel inimestel).

Igatahes, ilmselgelt mu emale mu bf ei meeldinud, aga üsna väikese igakuise rahasumma eest oli ta tema siiski lahkelt oma katuse alla lubanud – mis oli temast tõesti väga kena, igasuguse irooniata. Ma küll ei saa lubada, kas teeksin samas olukorras sama või ütleksin, et kui iseseisvalt hakkama ei saa, pole vaja kodu mängida. Seda enam, et ütlen täitsa ausalt, et kui minu tütar sellise tüübiga koju tuleks, ei oleks mina ka kohe MITTE SUGUGI rõõmus. 😀 Igatahes julgen arvata, et ema vastutulelikkuses mängis oma rolli ka arusaamine, et me oleksime olnud valmis innukalt kohe ka oma elu peale tormama. Olen üsna varasest teismeeast peale olnud tulisel veendumusel, et Inimeseks olemise üks oluline osa on valmisolek kõhklemata läbi närida see käsi, mis sind toidab, kui tundub, et teine käsi rihma natukenegi liiga pingul tahab hoida. Ja kui täna olen ma üsna rahulik inimene, kes eelistab enne hetke mõelda, kas ehk ei annaks soovitut siiski kuidagi soojast veest ja sulepatjadest loobumata saavutada, siis tollal uskusin ma lihtsalt 100%, et kuidagi ikka saab hakkama. Saigi, nii et selles mõttes oli mul ju õigus, aga see veendumus põhines tõesti ainult nooruselollusel ja seisukohal, et väike nälg on vabaduse eest igati okei hind maksta. Mad Maxil oleks selle kohta nii mõndagi öelda.

Ma ei mäleta täpselt, miks me koera tahtsime, ilmselt lihtsalt tahtsime, nagu noored ikka (sest no taas, kodu oli vaja mängida, hea, et lapsi ei tahtnud). Igatahes teda me tahtsime ja nii me varjukasse kutsikaid vaatama läksime. See oli veel aasta või kaks enne Kirke saabumist, kes varjupaigas korra majja lõi, nii et tollal oli seal veel üsna kohutav olukord, tööl olev tüüp oli ilmselgelt purjus ja kogu see vaatepilt oli nii kurb, et nutsin põhimõtteliselt terve tee kutsikaga koju, sest nii kahju oli neist, kes sinna jäid. Kodus õnnestus mul vist suisa kaks päeva Atu eksistentsi varjata (ma ise eeldasin naiivitarina, et see on positiivne argument – “vaata, kui vaikne ta on, sa ei pane tähelegi,” – üllatuslikult mu ema ei nõustunud), kuni otsustasin, et nüüd on aeg teema üles võtta. Olin tol hetkel 100% veendunud, et emps veits vihastab ja siis annab järele, sest meil oli poolehektarine aed + elasin eraldi korrusel, st minu arust üsna ideaalsed tingimused ühe kutsika kasvatamiseks.

Dialoogi aga ei tulnud, tuli “vii tagasi või minge minema”. Mis ei ole valik eks ole, ma ei hakka ju OMA koera tagasi varjupaika viima. Nii et järgmised kuud elasime nagu tõelised hipid, paar ööd kommuunis, paar ööd ühe sõbra juures, paar ööd teise sõbra juures, suvel osaliselt bfi ema juures Pärnus, osaliselt taas ühel ja teisel põrandal. Ütleme nii, et koer sai kenasti sotsialiseeritud, käisin temaga koertekoolis jne. Ema ilmselt ei osanud muidugi oodata, et ma järele ei anna – mis on naljakas, sest mitte keegi meie tuumikperekonnast ei ole väga … kompromissialdis, ma ei tea, miks nad seda teistelt eeldavad.

Päris näljas me ei olnud, kuigi ega ma ei mäleta, mille eest me elasime. Mul oli küll kuni järjest õppimise lõpuni kindel riiklik sissetulek (st minu puhul siis esimese magistri lõpuni), aga seda üldiselt suvel ei makstud, pidi viima sügisel tõendi, et jätkuvalt õpin, ja siis sai suve eest tagantjärele. Kuna see juhtus kahe õppeastme vahel, oli kindlasti sama teema. Nii et eeldan, et ju bfi ema meid toitis ja kattis ning minu isa toetas igakuiselt pisut (ta tegi ka seda kuni ca magistri keskpaigani), aga vahet pole, olime vaesed, aga mitte näljas. Sügisel läks bf Tartusse tööle ja mina kooli, nii et sealt edasi oli juba natuke rahulikum – aga olgem ausad, ega ühte 19aastast eriti ei morjenda see, kui päris täpselt ei tea, kus sa järgmisel nädalal magad.

Atul igatahes selles mõttes vedas megalt, et kuna alguses käisin mina ainult koolis ja hiljem oli ikka vahetustega töö, ei pidanud ta kunagi päris päev otsa üksi kodus passima. Paari aasta pärast tuli juba Oskar ka ja nii me elasime. Kusjuures algusest peale oli kokku lepitud, et Atu on nö minu oma ja Oskar bfi oma, nii et kui ühel hetkel jagamiseks läks, siis selle osaga polnud mingit muret. Nii et kui ma ühel hetkel omaette kolisin, tuli Atu kaasa – alguses Supilinna ja siis Tallinnasse jne.

Nii et nüüd on ikka päris suur auk. Kaks nädalat möödas, aga ikka tahan vahepeal öelda, et “peame enne trenni kodust läbi käima ja koera välja viima”. Ja koerakarvu tuleb ilmselt igalt poolt ikka veel järgmised viis aastat. Mäletan, et kui pool aastat Austraalias olin, siis oli mul üsna vähe riideid kaasas, nii et need käisid kõik vähemalt korra kahe nädala jooksul pesus – ja koerakarvu oli siin-seal ikka lõpuni välja. Nii et need jäävad, miskigi siin ilmas on igavene.

*Sellega seoses meenub, et üks õhtu läksin mina väga pahuralt voodisse. Javaprogramm ei töötanud, ja ma olen piisavalt kaua siin ilmas olnud, et aru saada, kui probleem arvuti ja tooli vahel on. No ja Sirru hakkas pinnima, et kas ma olen ta peale pahane ja kas ma tahan sellest rääkida jne. Ma ütlesin, et olen küll pahane, aga kogu maailma peale, ning ainult selle pärast, et ma olen väsinud ja pahur, nii et poleks aus seda tema peale välja valada. Ja see tainapea, selle asemel, et hinnata seda jumalikku suhet ja mõistvat naist, küsis täiesti sirge näoga: “Miks siis varem alati on aus olnud?”

Mõni mees lihtsalt tahab sõimu saada, ausalt.

Pean vist natuke selgitama

Avaliku blogi miinus on see, et ei saa jagada ainult häid aegu, vahel tuleb jagada ka halbu. Panin tookord postituse dräfti tagasi, sest tundus vale seda avaldatuna hoida – Atu tervis läks üleöö nii halvaks, et ei võtnud enam jalgugi alla. Arst arvas, et ilmselt on tegu mingi ravitava põletikuga kõhukoopas ja lasi ta pärast röntgenipilte isegi ööseks koju, et järgmisel hommikul ultraheli tegema minna – aga ultrahelisse me enam ei jõudnudki. Sirru pidi minema täna hommikul kella seitsmeks tööle riliisi tegema, nii et kui ma kell 6.45 ärkasin selle peale, et ta istus voodi servale ja küsis ettevaatlikult, kas ma tahan ehk, et ta hoopis koos minuga koju jääks, sain kohe aru, et asjad pole enam halvasti, vaid ikka VÄGA halvasti.

Iseendale lohutuseks tahaks öelda kõiki neid asju, et ta oli juba vana (14 on koera kohta iidne), et tal oli ühe koera kohta mega elu (pool ajast suure aia ja tiigiga, keegi pea kogu aeg kodus, keegi kogu aeg poputamas, pehmed asemed ja täielik hellitamine), et ta oli juba kahest operatsioonist kenasti taastunud ja karta oli, et kartsinoomi puhul võivad siirded kuskile edasi liikuda. Ning et tegelikult on hea, et ta pikalt ei piinelnud, vaid asi piirdus ÜHE väga haige päevaga. Ja et vähemalt suri meiega koos kodus, mitte haiglas võõraste juures. See kõik on tõsi, aga ei muuda seda, et täna on raske päev. Küll aga olen ma kindel, et see teadmine teeb vähemalt tagantjärele olemise natuke lihtsamaks.

Ajasin kõik asjad korda ja tulin tööle, sest lihtsam on, kui mingid muud mõtted esikohal on. Ja samas tundub see nii ebaaus, et elu läheb lihtsalt edasi. Keegi teine astub rongilt maha ja lõpuks on see lihtsalt osa päevaplaanist – täna orgunnime krematooriumi, homme on töökoosolek, ülehomme läheme kooli. Et mis mõttes see planeet ei jää seisma selle pärast, et minu süda jäi? Aga universum on külm ja kõle ning ei hooli meist, lõpuks saame ikka ainult ise üksteise eest hoolt kanda.

P.S. Mu blogi on oma kuulsuse vääriline, isegi selline postitus ei saa ilma feminismilõigukeseta. Nimelt oli vene mees, kes Atule järele tuli, väga viisakas ja sõbralik ja igas mõttes hoolitseva suhtumisega, aga kui ma talle väravat avasin, oli tema esimene küsimus stiilis “oi, kas Teil meest polegi?” Ma olin hetkeks segaduses ja siis otsustasin, et ilmselt ma kuulsin valesti ja ta tegelikult küsis, kas mul AUTOT ei ole (vene keeles teatavasti on ‘mees’ ja ‘auto’ sarnased sõnad), st uurib, miks ma ise koera ära ei toonud, vaid nad järele kutsusin. Nii et ütlesin lihtsalt ei, sest ei olnud tuju hakata selgitama, et ma pidin laskma sõbrannal neile HELISTADA, sest ma ei suutnud ise telefonigagi rääkida, nii et koera neljandalt korruselt allatoomise peale ma isegi ei mõelnud. Seega oli ilmselt suur tema üllatus, kui ta minuga tuppa jõudis ja seal siiski meest nägi. Igatahes ütlesin ma talle lõpus, et aitan Atu alla viia – ja ta ütles pooleldi sõbralikult / pooleldi etteheitvalt midagi stiilis “sul on ju mees”. Sirru pani samal ajal nagunii juba saapaid jalga, sest talle tundus ka loogiline, et tema tassib – ja mina sain alles sel hetkel aru, et see esimene küsimus oli ka suunatud sellele, et naisterahvas ei peaks selliste asjadega tegelema. Võttis olukorra tõsidusest hoolimata hetkeks isegi muigama – Sirru on MINU päevade päike ja ööde õis. Mu koeral oli ainult ÜKS inimene ja see ei olnud tema. Atu võttis talt toitu vastu ja käis temaga vajadusel jalutamas, aga tema igast rakust paistis välja, et tal on üks omanik ja ta on selle korraldusega rahul. Ma ei saa sellises olukorras teises toas nägu käte vahel istuda, kuni keegi teine temaga tegeleb. See poleks mitte ainult lugupidamatu, vaid ka lihtsalt vale. Aga ma muidugi hindan seda, et ta mu tundeid säästa üritas.

Vägivaldses peres kasvamine

Kui mu koer oskaks rääkida, ei jõuaks te keegi ära kuulata, kui kohutav omanik ma olen. Ei, ma ei peksa ja ei sunni talvel väljas magama (mitte et tal vist selle viimase vastu väga midagi oleks), oh ei, see oleks liiga lihtsakoeline. Mkm, ma olen hulga peenemate võtetega sadist. Näiteks lähen meelega teiselt poolt puud, nii et ta peab ohates keerutama, et rihma otsa kinni ei jääks. Normaalne omanik kõnniks ometi temaga koos keset muru, mitte mööda kõnniteed.

Või mida mõned sõbrad mul eales unustada ei lase, kuidas ma “sundisin koera kõrgustest alla hüppama” – see oli tõesti 100% minu süü ja selle eest tulekski mõnitada, aga no aastaid hiljem võiks ehk vaikselt andestaga. Igatahes lugu oli selline, et andsin talle kommi laia pargipingi peal poomi harjutamise eest. Ja ma ei tea, kuidas, aga ajasin korra käskluse sassi ja ütlesin hoopis pinki patsutades hopp, sest mõtlesin, et ta hüppab sinna peale – tema hüppas hooga üle. Ainult et pink oli nende Emajõeäärsete puitaluste serval, nii et üle pingi hüpates hüppas ta ka hooga sealt serva pealt alla – ning oli minu peale metsikult nördinud, jooksis lõuates ja klähvides minu juurde õigust nõudma, mis sellest, et kukkumist oli kindlasti alla kahe meetri. Väga piinlik lugu igatahes muidugi. Nüüd olen ma aga napi kahe nädala jooksul juba kaks korda kohutav tõbras olnud.

Esiteks ma MÕÕTSIN teda. Jah, saate õigesti aru, ma hoidsin tema kohal mõõdulinti, mis oli temast vaevu viie-kümne sentimeetri kaugusel. Vaene loom pidi end värisedes voodi alla pressima, siiani imestan, et temasugune trulla mahtus sinna. Ma ei tea, kas ta tõsimeeli mõtles, et seon tal käpad kokku nagu kitsel, aga miskipärast oli väga hirmus. Loodetavasti jõulukink kaalub ikka selle elamuse üles. Eeldusel, et ma leian sobiva jõulukingi, sest tahtsin tellida SEDA elektrilise soojendusega matti (ärge naerge, ta on vana juba, artriit ja valutavad liigesed, soojendusega küljealune oleks kindlasti väga mõnus), aga nad ei toimeta Eestisse – kui te olete kuskilgi selliseid asju müügil näinud (eriti Eestis, ma olen mitmest lemmikloomapoest küsinud, ei midagi), siis jagage, ma muidu leian amazonist ja ebayst ainult väiksematele koertele mõeldud asju, see oleks täpselt sobiva suurusega olnud.

No ja teiseks käis ta täna ilusalongis pesus. Ja terve selle aja huilgas nagu tapetaks. Ma ei saa aru, miks, sest eelmine kord lasi ta seal endaga üsna rahulikult toimetada, ei tea, mis täna siis nii koledat oli. Igatahes lubasin endale seda kuulates, et kui mul on kunagi laps, kes juukselõikust kardab, siis ta lihtsalt kasvab pokuks, pole parata. Sest liiga südantlõhestav oleks sellist asja kuulda. Täitsa hirmus ikka, kuidas see, et teine kardab, isegi kui saad aru, et see hirm pole põhjendatud, endal ka niimoodi südame valutama paneb.

Reede-reede-reede

Avastasin eile öösel koera jalutades, et tema tagant koristamiseks vajalik kilekott oli jaki taskusse jäänud, nii et olin sunnitud hunniku sinna jätma. Täitsa tõsiselt, te ei kujuta ette, KUI piinlik on hommikul ILMA KOERATA seda koristama minna. Koeraga on nagu normaalne, sest kõik teavad, et inimesed koristavadki oma koerte tagant. Aga kui sa ilma koerata kuskile kohale jalutad ja hakkad põõsaalust kammima, on täpselt selline tunne, nagu kõik arvaksid, et sa oled mingi imeliku fetišiga koprofiil. Teemal “ärge pange tähele, ma käin siin tihti hommikuti hunnikuid otsimas”. Pärast seda oli muidugi lähim prügikast 100 meetri kaugusel ja pidin oma minikleidi ja junnikotiga kõndima mööda hotelli ees seisvatest vilistavatest välismaa sõjaväelastest. Ma arvan, et ma olin tööle jõudes ka veel näost punane nagu vähk.

Iu.

Aga ütlen selle koleda teema leevendamiseks, et nii tore, et lõpuks ometi on vihmased ilmad möödas ja saab jälle väljas ronida. Ma olin eile vist terve õhtupooliku sellise näoga:

View this post on Instagram

Meeting the sun 🤗 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja siis oli meil selline päikeseloojang:

Atu, kes väga armastab ujuda, oli kõige selle lõpuks nii väsinud, et ei tahtnud enam õhtul väljagi minna, põõnas diivani ees nagu kott. Märg ja väsinud ja rahul:

View this post on Instagram

Tired #dogs are my favourite

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nüüd on mul eriti töörohke nädalavahetus ees ootamas, aga sellest pole midagi, patareid peaks nüüd natukeseks laetud olema. Töö ja vile jne.

Häda ja viletsus

View this post on Instagram

The bravest dog ever 😊

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma tean, et mul on niigi hästi läinud oma koeraga, sest nii ta iseloom kui ka tervis on üsna head, aga vaikselt hakkavad ikkagi tekkima igasugused vanusega seotud tervisehädad. Mul oli siin vahepeal see kahe tööpakkumise vahel valimine ja lõpuks otsustasin Tallinna kasuks (eks ma tööst kirjutan natuke hiljem pikemalt, kui see jälle peas natuke tähtsam tundub ja ma enam nii mures pole). Sealses korteris on kass ka, nii et pakkisin viimaseid asju ja plaanisin Atu homme juba Tallinnasse viia, et nad teineteisega harjuda saaks. Aga täna käisime vaktsineerimas ja selle käigus avastati (taevale tänu, et tuttav arst ja taipas/julges patsutada jne) piimanäärmekasvajad. Nii et esimese asjana hoopis homme vereproovile ja järgmise nädala reedel operatsioonile. Parimal juhul on tegu lihtsalt 400-500-eurose väljaminekuga ja pärast seda saab tervis kähku korda ning saab veel mitu aastat õndsat vanuripõlve nautida.

Kehvemate juhtude peale hetkel veel ei mõtle. Saan aru küll, et koerte puhul tuleb mõelda üldise seisukorra peale, sest ühel hetkel öeldakse koera kohta täpselt nii nagu ühele minu (tunduvalt vanema koeraga) tuttavale: “Teie koer on põhimõtteliselt surnud, ainult süda veel lööb.” Minu koeral on see silmahäda, aga muidu on ta tervis igati korras. Sugulased kurtsid küll, et kuulmisega on probleeme, aga seda ma just eile testisin – ta kuuleb seljaga minu poole olles nii vaikset vilistamist kui ka sosistamist, nii et tundub, et seal oli tegu pigem huvipuudusega (“ei kuule kutsumist” ja “ei pea seda oluliseks” võivad kõrvaltvaatajale üsna sarnased välja näha). Jalutada jaksab, vajadusel trepist käia jaksab jne, energiapuudus veel probleeme ei tekita. Nii et usun, et ta saab selle opiga kenasti hakkama ja õitseb edasi.

Ja vaadake, kui julge ta hobustega oli, ainult esimese nuusutamise ajal oli saba ettevaatlik, pärast seda (noole peal saab paremale vajutada) oli juba igati vahva, sai niisama ringi vahtida ja puha, üldse ei kartnud. Kaugemal oli agilityrada ka, proovisin Atule näidata, et ühest torust võiks läbi ronida. Ta leidis, et kui mul on hädasti vaja, et keegi sealt torust läbi roniks, võin ma seda ise teha. Sinna sisse saaks teda küll ainult toiduga, mida mul parajasti ei olnud. 😀 Aga no ei näe ju välja nagu mingi kõbi, vastupidi, näeb välja nagu igati kõbus.

Saaks see märts juba läbi

Ma olen talvest täiega väsinud ja tahaks juba PÄRIS kevadet, nii et nüüd ma vingun. Niigi oli eelmine nädal juba poole vinnaga, kella keeramine tegi VEEL uimasemaks. Nüüd on nagu valgem küll, aga kaks päeva järjest olen koju minnes esimese asjana hoopis poolteist tundi lõunauinakut teinud. Täna on lõpuks vaikselt inimese tunne, aga igapäevased jõuharjutused näitavad, et jõudu ja tasakaalu on ikkagi tavapärasest natuke vähem. Muuhulgas ostsin endale gümnastikarõngad, kujutades ette, mida kõike ma nendega tegema hakkan. Ütleme nii, et kui ma alguses plaanisin hakata minuti kaupa plankima käed rõngastes ja jalad pallil, siis tegelikult on juba selle asendi mõneks sekundiks stabiilselt võtmine TÄIEGA raske.

Skype vaevleb ka vist kevadväsimusega. Jamab juba mitu nädalat, olen uuendanud jne, aga ikka teeb kehvematel päevadel nii, et kasutajanime laseb sisestada, aga parooli sisestamise lehe viskab ainult korraks ette, et siis tagasi kasutajanime lehele minna. Üsna tüütuks läheb, nii et vajutasin lõpuks siis kirjale “Probleemid sisselogimisega?”, mida nad nii lahkelt pakuvad – ja sealt saab abi ainult siis, kui ise oled loll olnud ja parooli äraunustanud, nendepoolsest veast teavitamise kohta seal ei olegi. 😀

Muidu avastasin, et minu liigne mehelikkus hakkab juba tervisele. Nimelt oli mul probleem (ja ühel sõbrannal ka, nii et eks ta ka peab nüüd naiselikumaks hakkama). Muidu iial pea ei valuta, aga nädal aega järjest olid kobarpeavalud, ainult ühel pool, samal ajal ka üks ninapool kinni. Ma seostasin seda üldise väsimuse ja kehva enesetundega, aga nüüd tuli välja, et ongi kohe selline sündroom, kuigi see 90% juhtudest meestel esineb. Pidi olema migreeni alaliik, eelkõige hooajaline (seoses päikesevalguse hulga muutumisega), kuigi mul seda küll õnneks migreeniks ei saanud nimetada, lihtsalt selline pisike häiriv tüütus. Sel nädalal on juba ok olnud, nädalavahetusel ei tulnud peavalu pärast undki.

Ja võin uhkusega öelda, et olen korterikaaslase õpetanud endaga boulderdamist vaatama. Ometi möödub mu ronimisvaba nädal telerist vastavaid võistlusi vaadates ja teoreetilise poolega tegeledes. Ta oskab küsida, kas keegi flashis või mitte, teab, mis on dyno, oskab selgitada, et keegi kasutas heel hook’i, ja kui keegi ütleb “no nüüd on küll käes”, saab juba silmi pööritada ja öelda, et “ei tea midagi, ta pole kahe käega topis ju veel”. Ronimine ilmselgelt ei ole keeruline, vähemalt teoreetilisel tasandil mitte. Nii et kõik ettevalmistused peagi saabuvaks selle aasta esimeseks boulder cupiks on tehtud.

Ahjaa, meile jagati ka firma kalendrid, kus on firma töötajate tehtud fotod. Mõned neist on ikka megaägedad, mulle meeldib see, et Tieto laseb inimestel ka oma muid oskusi näidata (alles hiljuti osalesid nad firmabändide võistlusel ka). Minu lemmik on muidugi koeraga (välk on minult ilmselt, kodus alles avastasin):

Lisa: kuidas ma küll unustasin. Mul on iga kuu mingi väljakutse, eks. Veebruari väljakutse tuli instagrammist piffide vormikaks treenitud tagumikke vaadates (näiteks see, kuigi tahaks rohkem teada, mis harjutustega ta oma rinnad suuremaks treenis)  – tahtsin vaadata, kas kuu aega trenni valgel inimesel toob mingeid muudatusi kaasa või mitte. Mõõtmete koha pealt küll midagi aru saada pole (ei, ma ei pane pilte), kuigi tiba pringim on (mis võib vabalt olla soovmõtlemine). Kolm aastat ei viitsi teha ka seda katset, nii et olgu lihtsalt öeldud, et Kardashiani tagumiku saamiseks tuleb siiski Peep Pree juurde minna, mitte trenni. Ausalt öeldes arvan, et see katse oli seotud ka mu trennivigastusega, natuke liiga kummaline juhus tundub see, et ma just samal ajal ronides kannilihase ära juhtusin tõmbama (kolm nädalat hiljem ja ikka valutab, saatuse märk, et ei tasu liiga pinnapealsetele asjadele keskenduda).

Aga märtsi väljakutsena otsustasin rippumist treenida. Ma nimelt võin olla tugev nagu loom, aga ma olen ühe käe otsas rippumises HARULDASELT kehv, mis on ka loogiline, sest ma kaalun umbkaudu miljon kg rohkem kui keskmine minupikkune ronija (soost olenemata). Nii et aprillis ripun iga päev ja vaatan, palju kuu lõpuks tuleb. Huvi pärast testisin täna pärast muud trenni: suutsin parema käega rõngas rippuda ainult 5 sekundit ja vasakuga poole vähem, nii et nutune (kangi peal on tulemus ikka tiba parem olnud, aga mitte oluliselt, parema käega ca kümpsi kanti, vasakuga vähem). Aga see-eest on palju arenguruumi, mida aprillis kenasti täita.

Vastan küsimusele

Panin eelmise postituse parooli alla, sest eks see pigem üks emotsionaalne pursatus oli + Mallu hankis juba raadiopiirde ja tellis värava ning teeb üldse neid asju, mida üks inimene selles olukorras tegema peaks.

Aga ühele küsimusele vastan ikka, sest postitusega läksid ka kommentaarid lukku:

Aga kui jutt juba koerakasvatamisele läks, siis kuidas sa kommenteerid koera puuris hoidmist? Küsin sellepärast, et mul oli suur koer, elas korteris (koos minuga loomulikult) ja sai vabalt seal ringi liikuda, aga ööseks puges kõige kitsamasse, pimedamasse ja külmemasse nurka. Sellest võiks ju eeldada, et koer tahabki öösel pesas olla, AGA vahel kuulsin, kuidas ta keset ööd vett jooma läks või mind nuusutama tuli. Kas siis pigem lasta koeral vabalt ringi liikuda või sulgeda ta tema oma ruumi?

See on üks keeruline küsimus – ma kindlasti ei leia, et see oleks koerapiinamine. Paljude tundliku närvikavaga koerte puhul isegi soovitatakse seda. Puur on koerale nagu oma pesa, sellline turvaline koobas, kus midagi karta ei ole, ainult ühelt poolt avatud, ideaalis kaetud jne. Koer, kes muidu on närviline, on seal rahulikum, sest ta tunneb, et tal on olukorra üle parem kontroll. Näiteks see treener, kelle juures mina oma koertega käisin (ja keda ma julgen nimetada üheks parimaks treeneriks Eestis), hoiab ka oma koeri puuris, kui nad üksi kodus on, lihtsalt selle pärast, et mis neil ikka ringi sahmida. Temal on ilmselt see põhjus ka, et ta koerad peavad palju ringi reisima ja siis on koerale hea, kui tal on see üks koht, mis on alati turvaline ja alati oma (no kasvõi siis, kui sa võtad koera tööle kaasa – hea, kui tal on pime koht, kuhu soovi korral rahunema ja puhkama minna).

Minu koer ei ole puuris, sest ma ei näe selle järele vajadust. Ma mõtlen pigem niipidi, et kui ta tahab kuskile nurka ronida, on tal see võimalus, aga ma tahan, et tal oleks ka võimalus soovi korral end natuke sirutada. Öösiti on ta liikumisruum niigi üsna väike, ca kolmandik minu magamistoast, aga ikka ta vahepeal valib, kas ta magab nüüd vaiba peal, oma pesas või põrandal. Kui miskipärast oleks VAJA teda puuri sulgeda, siis mina end selle pärast halvasti ei tunneks. Oskar oli väiksena puuris, sest ta oli selline rahmeldis. Tegime nii, et puuriuks oli päeval kogu aeg lahti ja puur oli see koht, kus ta süüa sai ja kus keegi teda kiusata ei tohtinud (ei teine koer ega ka meie, mida ta muidugi üritas kurjasti ära kasutada, varastatud juustuga puuri jooksmine jms). Ööseks ja üksi kodus olemise ajaks läks puuriuks kinni. Mõjus selles mõttes väga hästi, et kui ta meile tuli, hakkas ta muidu öösel ringi jõlkuma ja siis juhtus ikka mõni õnnetus ka tuppa. Kui ta puuris oli, siis suurest igavusest magas ja kannatas kenasti 8 tundi välja. Hiljem jätsime ööseks puuriukse lahti, aga magas ikka harjumusest seal edasi – aga lahti jätsime just selle pärast, et ta saaks vett juua, kui tahab. Päeval oli tema puuris hoidmine vältimatu, sest ta näris valimatult kõike, ka selliseid asju, nagu klaaspudelid ja elektrijuhtmed, nii et kuidagi tuli teda elus hoida, kuniks tal endal mõistus pähe tuleb. Selles mõttes on paljude kergelt opakate aktiivsete kutsikate omanikel koera puuris hoidmine juba koera tervise seisukohast hädavajalik.

Nii et mina ütleks pigem, et kuni koeraga tegeletakse, ei ole puuris midagi halba, peaasi, et teda sinna ei “unustata” sajaks aastaks. Öösiti pole ühelgi koeral vaja ka ringi jõlkuda, kui tema töö pole suurt territooriumi valvata (kui ma jätan kõik uksed pärani, siis mu koer ikka tiba patrullib), kannatab vajadusel ka joomata olla. Nii et kui koer lõhub või öösel tuppa teeb, paneks ma südamerahuga ta ööseks kinni ja ei pilgutaks silma ka, kui keegi hakkaks igisema, et see on piinamine. Konkreetse kommenteerija puhul ma lihtsalt ei näe selleks erilist vajadust, sest koeral juba on ju oma pime nurk, kuhu ronida.

Ahjaa, ideaalis võiks see koerapuur olla asetatud nii, et tal on sealt võimalikult hea ülevaade toimuvale, et näiteks toauks sealt kätte paistaks. Põhimõtteliselt sama teema, mis kuudiga – valveinstinktiga koer ei lähegi sinna kuudi juurde, kui värav ja välisuks sealt kätte ei paista, sest ta tahab, et ta teaks, mis tema territooriumil toimub.