dogs

Vastan küsimusele

Panin eelmise postituse parooli alla, sest eks see pigem üks emotsionaalne pursatus oli + Mallu hankis juba raadiopiirde ja tellis värava ning teeb üldse neid asju, mida üks inimene selles olukorras tegema peaks.

Aga ühele küsimusele vastan ikka, sest postitusega läksid ka kommentaarid lukku:

Aga kui jutt juba koerakasvatamisele läks, siis kuidas sa kommenteerid koera puuris hoidmist? Küsin sellepärast, et mul oli suur koer, elas korteris (koos minuga loomulikult) ja sai vabalt seal ringi liikuda, aga ööseks puges kõige kitsamasse, pimedamasse ja külmemasse nurka. Sellest võiks ju eeldada, et koer tahabki öösel pesas olla, AGA vahel kuulsin, kuidas ta keset ööd vett jooma läks või mind nuusutama tuli. Kas siis pigem lasta koeral vabalt ringi liikuda või sulgeda ta tema oma ruumi?

See on üks keeruline küsimus – ma kindlasti ei leia, et see oleks koerapiinamine. Paljude tundliku närvikavaga koerte puhul isegi soovitatakse seda. Puur on koerale nagu oma pesa, sellline turvaline koobas, kus midagi karta ei ole, ainult ühelt poolt avatud, ideaalis kaetud jne. Koer, kes muidu on närviline, on seal rahulikum, sest ta tunneb, et tal on olukorra üle parem kontroll. Näiteks see treener, kelle juures mina oma koertega käisin (ja keda ma julgen nimetada üheks parimaks treeneriks Eestis), hoiab ka oma koeri puuris, kui nad üksi kodus on, lihtsalt selle pärast, et mis neil ikka ringi sahmida. Temal on ilmselt see põhjus ka, et ta koerad peavad palju ringi reisima ja siis on koerale hea, kui tal on see üks koht, mis on alati turvaline ja alati oma (no kasvõi siis, kui sa võtad koera tööle kaasa – hea, kui tal on pime koht, kuhu soovi korral rahunema ja puhkama minna).

Minu koer ei ole puuris, sest ma ei näe selle järele vajadust. Ma mõtlen pigem niipidi, et kui ta tahab kuskile nurka ronida, on tal see võimalus, aga ma tahan, et tal oleks ka võimalus soovi korral end natuke sirutada. Öösiti on ta liikumisruum niigi üsna väike, ca kolmandik minu magamistoast, aga ikka ta vahepeal valib, kas ta magab nüüd vaiba peal, oma pesas või põrandal. Kui miskipärast oleks VAJA teda puuri sulgeda, siis mina end selle pärast halvasti ei tunneks. Oskar oli väiksena puuris, sest ta oli selline rahmeldis. Tegime nii, et puuriuks oli päeval kogu aeg lahti ja puur oli see koht, kus ta süüa sai ja kus keegi teda kiusata ei tohtinud (ei teine koer ega ka meie, mida ta muidugi üritas kurjasti ära kasutada, varastatud juustuga puuri jooksmine jms). Ööseks ja üksi kodus olemise ajaks läks puuriuks kinni. Mõjus selles mõttes väga hästi, et kui ta meile tuli, hakkas ta muidu öösel ringi jõlkuma ja siis juhtus ikka mõni õnnetus ka tuppa. Kui ta puuris oli, siis suurest igavusest magas ja kannatas kenasti 8 tundi välja. Hiljem jätsime ööseks puuriukse lahti, aga magas ikka harjumusest seal edasi – aga lahti jätsime just selle pärast, et ta saaks vett juua, kui tahab. Päeval oli tema puuris hoidmine vältimatu, sest ta näris valimatult kõike, ka selliseid asju, nagu klaaspudelid ja elektrijuhtmed, nii et kuidagi tuli teda elus hoida, kuniks tal endal mõistus pähe tuleb. Selles mõttes on paljude kergelt opakate aktiivsete kutsikate omanikel koera puuris hoidmine juba koera tervise seisukohast hädavajalik.

Nii et mina ütleks pigem, et kuni koeraga tegeletakse, ei ole puuris midagi halba, peaasi, et teda sinna ei “unustata” sajaks aastaks. Öösiti pole ühelgi koeral vaja ka ringi jõlkuda, kui tema töö pole suurt territooriumi valvata (kui ma jätan kõik uksed pärani, siis mu koer ikka tiba patrullib), kannatab vajadusel ka joomata olla. Nii et kui koer lõhub või öösel tuppa teeb, paneks ma südamerahuga ta ööseks kinni ja ei pilgutaks silma ka, kui keegi hakkaks igisema, et see on piinamine. Konkreetse kommenteerija puhul ma lihtsalt ei näe selleks erilist vajadust, sest koeral juba on ju oma pime nurk, kuhu ronida.

Ahjaa, ideaalis võiks see koerapuur olla asetatud nii, et tal on sealt võimalikult hea ülevaade toimuvale, et näiteks toauks sealt kätte paistaks. Põhimõtteliselt sama teema, mis kuudiga – valveinstinktiga koer ei lähegi sinna kuudi juurde, kui värav ja välisuks sealt kätte ei paista, sest ta tahab, et ta teaks, mis tema territooriumil toimub.

dogs

No mis sa ära teed, kui koer lihtsalt ei kuula

Disclaimer: tegin postituse võimalikult neutraalseks, äkki kulub mõnele teisele koeraomanikule ära. Nagu ma juba varem ütlesin, ma ei saagi seda postitust isegi otse Mallule suunata, sest te ei kujuta ette ka, kui palju selliseid loomaomanikke ma olen näinud. Muuhulgas ka selliseid, kes mulle halvustavalt ütlevad, et “no sinu koer peab ju nööri mööda käima” – ignodes fakti, et ma saan oma koerale tunduvalt rohkem vabadust lubada just tänu sellele, et ta on VAJADUSEL võimeline nööri mööda käima.

Miks? Sest koer, kes käsklustele “siia” ja “stopp” ei reageeri, ei peaks MITTE KUNAGI rihmast lahti olema. Kui tema aed pole selline, kust ta igatahes välja ei saa, ei peaks ta üksi aias olema. Väga lihtsad reeglid, eks? Kui inimesed neist päriselt kinni peaksid, oleksid pooled probleemid olemata. Mure tekib sellest, et inimesed on süüdimatud, ei adu tegude ja tagajärgede vahelisi seoseid ning pole võimelised vastutust võtma. Näiteks. Kui su koer on aastal 2016 kokku kümme (või mõni muu suvaline suur number) korda jooksu pääsenud ja sa täna ütled õlgu kehitades, et nojah, naabrilapsed kisuvad väravat lahti, on see SINU süü, et värav lukku ei käi. Jah, naabrilapsed on tropid, aga pärast seda, kui sa saad teada, et su naabrilapsed on tropid, teed SINA informeeritud otsuse. Otsus probleemi ignoda on ka otsus, selle peale ei saa hiljem õlgu kehitada.

Iga elusolend siin ilmas üritab võimalikult lihtsalt ja meelelahutuslikult oma eksistentsi mööda saata. Kuni sa ei nõua koeralt, et ta ei sikutaks, ta sikutab. Kuni sa ei nõua lapselt, et ajagu nüüd ise oma puder lusikaga suhu, ei ole tal plaaniski seda tegema hakata (ja ma ei mõtle siin nüüd individuaalset arengut, see on muidugi selge, et igaüks areneb omas tempos). See ei loe, mis emotsionaalne ajend sul on, tulemus on sama. Ja mõlema puhul on põhiteemaks järjekindlus. Reegel on reegel on reegel, täna, homme, iga päev. Minu koeral on rihma otsas kaks reeglit. Esiteks ei tohi sikutada, muidu jäädakse seisma (ja jäädki alguses kaks nädalat järjest IGA jalutuskäigu ajal tuhat korda seisma – mis siis? ja kui peaks hommikuse kiire pissiringi ajal sikutama, siis on see tema isiklik mure, et selle võrra lühem ring tuleb). Teiseks peab koer alati hoidma vasakule, sest teda on lihtsalt treenitud nii, et rihm on alati vasakus käes, seega on loogiline, et rihmas olev koer ei hakka mul jalus vänderdama. (Mõni inimene ütles mulle, et talle pole see üldse oluline – see muutub oluliseks siis, kui sul on korraga näiteks koer ja poekott/jalgratas/lapsevanker. Kui koeraga nagunii eraldi jalutatakse, polegi oluline.)

Tundub, et kogu see jama võtab maru palju aega? Aga täitsa tõsiselt, mida te koera võttes mõtlesite? Või kuidas see kutsika planeerimine välja nägi? Inimesed arutavad ju omavahel läbi, kuidas koera liikumisvajadus rahuldatakse, kes, millal ja kui palju koeraga tegelema hakkab, sealhulgas logistika (kuidas kutsikakooli saab, kes seal käima hakkab jne). Kui teil neid asju ei arutatud, siis tulemus on vastav. Praegusel ajal annab iga koolitaja juba kontaktiharjutusi ka, sest need koolitajad ei koolita koeri, nad koolitavad omanikke – ei ole võimalik, et inimene, kes on paar kordagi koertekooli jõudnud, ei TEA, kuidas oma koera kasvatada. See ei jää informeerituse taha. Jah, koerad on erinevad, jah, neid kõiki pole ühtviisi lihtne kasvatada. Üks meie koertest oli ka TOHUTULT kangekaelne, on siiani. See tähendab seda, et kui ma käratan “stopp”, siis ta väriseb üle kere, sest nii tahaks minna. See EI tähenda, et ta läheb. Aga meil oli kasvamisperioodil (st põhimõtteliselt esimesed poolteist aastat) ka IGA PÄEV mingi rividrill ja pärast seda sai paar korda nädalas ikka kinnistatud, et ei harjuks lõdvalt võtma. Ei ole seda aega? Õnneks keegi ei sunni koera võtma ka.

Inimesed mõistavad hukka nagunii ja nagunii elate te kõik naabrite meelest oma elu valesti. Tehke need otsused siis vähemalt elusolendi heaolust lähtudes ja kui ise ka saate ühel hetkel kaine pilguga vaadates aru, et teiega on sellel loomal sitt elu, siis andke ta mõnda paremasse peresse ära. Kuni te uut ei võta, on see kõigile kasulikum.

dogs

No kes see seda minu tibukest ära jõuab kiita

atu

Reet viimasel ajal ikka räägib oma nunnust ja sellest, kaua see lamada või istuda jaksab, nii et kuna meil on igasugu treeningutest ikka üksjagu vett juba merre voolanud, mõtlesin täna huvi pärast testida, kas loom mäletab üldse, et käsklus “lama” peaks kauem kestma kui kaks sekundit. Näiteks käsklus “välja” tähendab tema arust küll “mine toast nii kauaks ära, kuni nad ei vaata, ja proovi siis vaikselt tagasi imbuda” ja “kao minema mu joogamati pealt!” tähendab, et on aeg loomakaitsesse helistada, sest jälle kiusatakse täiesti ilmaasjata.

Nii et panin ta köögipõrandale lamama ning hakkasin endale kohvi tegema ja salatit kaussi panema jne. Salati juurde käis ka liha, selle servast lõikasin peki ära, panin tema kaussi, läksin teise tuppa, tulin tagasi – koer ikka pikutas kenasti. See on vist nagu jalgrattasõit, ei lähe meelest ära, kui väiksest peale tead. Muidu on küll mõned käsklused, mida ta raudselt enam ei mäleta (nagu “rooma” või “koht”, sest ma iial ei saada teda tema koha peale, käsin lihtsalt jalust ära minna või kuskil konkreetses kohas oodata).

Ainult üks kapitalistlik siga on ta. Täna üritasin talle koerajalutusplatsil taas selgeks teha, et mingu üle poomi. Kui mina kõrval olen, teeb kenasti otsast lõpuni. Kui ma niisama ütlen, et “ole inimene koer, mine tee poomi,” siis nuusutab esmalt mu taskut, tõmbab nina vingu, sest nänni pole kaasas, ja siis viitsib heal juhul poomi keskele jalutada, enne kui alla hüppab.

P.S. Tegin just tassi kohvi, istusin maha ja … sain internetist teada, et olen oma elu valesti elanud.

P.P.S. Ahjaa, kuna lugeja kirjutas ja palus seebikale järge – armastusest vist ikka ei saa asja, sest peost on nüüd kolm päeva möödas ja poiss pole mulle siiani ühtki peenisepilti saatnud, kuigi kõik teavad, mida moodsa deitimise reeglid ette näevad. Ma ei tea, mida ma valesti tegin, kas rääkisin liiga vähe oma eksist või ei hoidnud banaani süües piisavalt kaua silmsidet, aga midagi läks ilmselgelt viltu. Ma tean, ma tean, ma ise ka nutan.

dogs

Meil on siin nüüd koerajalutusaedik

20161214_211839

Nagu selline täitsa päris juba. Jumal teab, kaua see siin tegelikult juba olnud on, ma pole vähemalt kuu aega Eedeni taha sattunud, aga kolmapäeva õhtul tulin trennist ja jäin silla pealt vahtima, mis sealt õige paistab (vt üles). See siis paistiski. Nagu välismaal, ma ütlen, ei pea enam iga kord koera lahti lastes passima, et ta mõne kaluri õnge tuuri ei paneks.

20161215_181531

Eile läksime Atuga kohe lähemalt uurima. Selline täitsa asjalik aed on, kaheks osaks jagatud – üks osa suurtele (seal on näiteks pildil olev poom ka), teine väikestele koertele. Eriti kena on see, et aial on topeltväravad, st kahe värava vahel on puhvertsoon, välistamaks seda, et värav lahti ununeb ja koerad juhuslikult välja pääsevad. Me sattusime sel mõttes kehval ajal, et peale meie oli seal veel hulgim nooremaid koeri, kes tahtsid kõik korraga minu vanurile selga lennata, et teda uudistama hakata. Talle oli see ilmselgelt liig (olgem ausad, isegi mulle oli see liig, teate küll, millised need noored pealetükkivad labradorid on, minu koer on titest peale hulga reserveeritum olnud, teate küll, omaniku nägu ja omanik on tõeline daam jne), natuke kannatas, siis hakkas hambaid näitama. Nii et kahjuks ei saanud me kauaks jääda, tegin temaga aias täpselt nii väikese ringi, kui võimalik tundus (selgitus mittekoeraomanikele: kohe teisipidi lahkumine pole mõistlik variant, sest oleks me kohe ta urina peale väravast välja astunud, oleks talle võinud jääda mulje, et me põgeneme nüüd ebamugavast olukorrast, järelikult a) oli põhjust karta ja b) hammaste näitamine andis soovitud tulemuse), ja siis läksime ära, sest see pole ka ju päris kena, kui teised enda koeri ainult minu vanuri pärast rihmas peavad hoidma. Peaks mõnikord tagasi minema, kui teisi pole, Atu polegi saanud kunagi päris poomi proovida, on seda suvaliste pargipinkide peal harjutanud – eile läks üles küll, aga siis tüdines ja hüppas alla, nii see asi ometigi ei saa jääda.

20161215_181444

Selline rõngas oli ka mõlemas aias. Kuna väike aed oli parajasti täiesti tühi, astusin ma atuga sinna, et sellest pilti teha ja vaadata, kas ta tahab ehk läbi selle hüpata. Ütleme nii, et tal on teatav haukumine, mida ta kasutab ainult siis, kui tal on tunne, et ma olen nüüd päris lolliks läinud (näiteks siis, kui ma teen joogapalli peal mingit asja, mis hõlmab peaalaspidi olemist), ja eile sain ma seda kuulda. Inimestel on ilmselgelt ikka lollid mõtted, ega ta mul puudel ei ole. Minu meelest olid need rõngad mõlemas aedikus ühesuurused, aga peab uurima, äkki suurte koerte omas on ikka natuke suurem, kust läbihüppamine ka parem mõte tundub.

Mis mul muidu uudist? Nagu need, kes mind instas jälgivad, teavad, alustasin ma seitsmepäevase kätelseisu šhalleeensiga, sest ma kavatsen jätkuvalt kätelseisuni jõuda, lihtsalt hetkel on põhieesmärk seda end vigastamata teha. Nii et kes tahab näha, kuidas ma iga päev mingil moel siputan (siiani pole veel kordagi pea peale kukkunud), siis minge ja vaadake. Karmi hinnaga tuleb, minu käevõruüritus kukkus eile jälle nulli, sest karjusin instagrammi peale, sest ta ei tahtnud minuga koostööd teha. Ja Benny Hilli laulu ei lastud ka ühe video taustaks panna, sest autorikaitse! Käevõrud kuluvad ära varsti sellest tihedast ühe käe pealt teisele liikumisest. Seitset päeva pole veel kordagi täis saanud. 😀

Kas anname diibi mõtte ka nädalavahetuseks? No anname. Minu lemmikjoogatädi käskis nädalavahetusel isikliku arengu kodutöö raames iseendalt küsida, mis see on, millest just sina kramplikult kinni hoiad, kuigi ammu oleks aeg lahti lasta. Mul küll on üht-teist, nende teemadega on umbes nii nagu Westworld’i robotitel – ebameeldivat asja ei märka siis ka, kui see sul nina all on, ikka püüad vältida ja mitte mõelda sellele, et see on nüüd küll üks halb harjumus.


dogs

Koer peab karjajuhile 100% kuuletuma

Sõbranna sai hiljuti kutsika ja mõtleb nüüd selle peale, kuidas ta koera ümber käitub (sest nagu laste puhulgi, see hetk, mil sa teadlikult kasvatustööga tegeled, pole mitte sugugi see hetk, mil ta kõige rohkem õpib, käsn imeb ikka kogu aeg, mitte ainult siis, kui sa parajasti mõtled selle peale, et sa nüüd vett kallad). Nii et viimasel ajal on koerakasvatusteema õhus ja sellega seoses torkab paratamatult silma, et inimesed, kes üldiselt ei viitsi eriti mõtlemisega vaeva näha, tahavad asju enda jaoks lihtsustada. No näiteks, et inimestele meeldib mõelda, et koer on ju PÕHIMÕTTELISELT nagu hunt (eem, ei) ja huntidel on ju PÕHIMÕTTELISELT üks alfaisane, kes karja juhib (eem, ei) ja no minul on oma koeraga ju PÕHIMÕTTELISELT ka nagu kari (ei, ei ja veel kord ei, koer ei ole loll, ta saab aru, et te ei ole ühest liigist), nii et kui ma käitun nii, nagu MINU VÄGA HARIMATUST MEELEST võiks käituda üks karm isane hunt (kused naabri aiapostidele v?), on tulemuseks raudselt see, et mul on maailma kõige paremini sõna kuulav koer. Just oli näiteks artikkel Jüri Hiiemäe koerast, kus Jüri väidab, et pealtnägija pidas koera raputamist ekslikult jala ja rihmaga peksmiseks (need kaks asja on tõesti visuaalselt nii sarnased, et võivad kergesti sassi minna). Ja kogu Hiiemäe jutt selles artiklis on stiilis “loll arvas, et peksti, aga ma kasutasin täiesti aktsepteeritud treeningvõtteid, mida teab ja kasutab iga vähegi asjaga kursis olev inimene”.

Mina kui asjaga kursis inimene (mitte ainult oma kahe koera baasilt, vaid hulga agility– ja IPO-inimestega, karjakoerte omanikega ja koeratreeneritega suhtlemise baasilt)  ütlen, et kui sa sunnid suhteliselt stressivabas situatsioonis (looduses, ilma lisasegajateta) koera lamama ja ta sind selle peale hammustab, oled sa koeraomanikuna perse kukkunud ja peaksid mõtlema, mida oma igapäevases käitumises nüüd muutma hakata. Ärapekstud koer muidugi üldiselt lamab käsu peale, mitte ei hammusta, see on tõsi, aga sel juhul ei maksa ometi piirduda peksmisega, olen kuulnud ka rotveileriomanikest, kes oma koera poova rihmaga üle puuoksa rippuma tõmbavad. Loll peabki end vägivallaga kehtestama. Minu koer on ka mind ühe korra hammustanud – hammustas kogemata oksast mööda ja viskas selle peale ise kohe pikali, niutsus ja liputas saba. Kui elu koeraga (ka isase dominantse koeraga) on täiskasvanud inimesel pidev võimuvõitlus, siis järelikult ei oska see inimene end igapäevase käitumisega selle konkreetse koera jaoks piisavalt kehtestada. Okei, see oli üldistus, kui see koer on vanuses kuus kuud kuni täiskasvanuiga, siis jah, vahepeal on seda aega, kus tuleb meelde tuletada, et MINA olen siin see, kes ütleb, kelle aiaposti peale me kuseme (see ei tähenda jalaga löömist). Hiiemäe tunnistab ise ka, et õige aeg on mööda lastud ja koer on praegu just selles kõige raskemas eas. Aga nii üldises plaanis. Ma olen koos elanud ka koeraga, kes tahtis nii väga teiste isastega kakelda, et ta hakkas kontrollimatult üle keha värisema, kui ta teist isast nägi. Käskluse “stopp” peale jäi ta ikka seisma, aga käskluse “lama” peale poleks ta elu sees sellises olukorras reageerinud – ja kui ma oleksin üritanud teda vägisi lamama suruda, oleks ta olnud kange nagu raudkang, mitte mõelnud, et hammustaks mind selle peale, sest halloo, ma olen ta omanik, mind ei hammustata.

Ma ei väida siin, et ma ei ole oma elu jooksul koertele ühtki laksu andnud või virutanud, kui selleks oluline põhjus on (hammustamine oleks kindlasti oluline põhjus, aga see tähendab siis ühte kohe antud hoopi, mitte seda, et koera pekstakse nüüd terve kodutee). Ma olen näinud, kuidas kaks isast koera (õnneks polnud kumbki minu oma) suruti mõlemad peadpidi vee alla ja hoiti seal, sest kumbki poleks muidu lahti lasknud. Ma olen kõrval seisnud, kui meie isane läks endast väiksemaga kaklema. Kuna ta on põhimõtteliselt pitbull ja lihtsalt ei tunne valu, siis mu eksabikaasa, kes suudab ohusituatsioonides äärmiselt arukalt ja kiiresti reageerida, lahendas olukorra nii, et võttis ta munanditest kinni ja lihtsalt väänas (kujutan elavalt ette, mis nägu mu meeslugejad praegu arvuti taga tegid). See kõik on vahel vajalik. Mingit peksmist polnud kummalgi juhul, sest see ei ole vajalik. Ja mitte ükski neist koertest ei leidnud, et peaks konflikti käigus oma omanikku hammustama. Mõelge natuke selle peale – minu eksabikaasa, kes ei peksa koeri, on oma dominantse isase koera silmis sellest hoolimata NII austusväärne, et võib tal jõuga kottidest kinni võtta ja sealt väänata, ilma kartmata, et koer teda hammustaks. Nii et Hiiemäel oleks aeg aru saada, et hetkel on ta selle koeraga liiga hädas, et teda üksi kasvatada. Kui tema esitatud versioon vastab tõele (st ta TÕESTI surus koera ainult lamamiseks maha ja koer TÕESTI ainult selle peale teda käest hammustas), siis üritab ta kasvatada teenistuskoera koerast, kes teda KARDAB ja UMBUSALDAB. See on sinu esmane probleem. Tunnista, et sa oled hädas ja mine asjaliku koolitaja juurde, neid on Eestis õnneks mitmeid. Ära ürita jätta ajakirjanduses muljet, et see, mis toimub, on isaste koerte puhul normaalne, ja ära ürita jätta muljet, et sa tead, mida sa teed, ja et need on aktsepteeritud treeningvõtted.

Aga mida mina ka tean, ma leian üldse, et koer EI pea kogu aeg sõna kuulama. Ja mul on koer, kes ei tea ainult käsklusi nagu “istu” ja “lama”, vaid ka käsklusi nagu “üles”, “alla”, “vasak”, “parem”, “rihm” ja nii edasi umbes miljon igapäevaelus ära kuluvat käsklust veel. Ja kelle peale ma vihastan, kui ma ütlen “istu” ja ta ei istu kohe, vaid viie sekundi pärast – sest ma ei andnud seda käsklust selleks, et seda homme täidetaks, eks ole. Aga koer ei ole loll, ta saab aru, et on käsklused, millele tuleb reageerida otsekohe (näiteks “stopp” ja “anna”), ja käsklused, mis pole päris nii olulised (näiteks kui ma näitan käega, et mine põllule, võib ta ise valida, kui kaugele ta läheb ja kui ma tahan, et ta teest eemale läheks, siis viipan uuesti). Vahel võib üldse käsklust ignoreerida. Täna tulime me näiteks Atuga koos pikalt jalutuskäigult koju, tal oli keel juba korralikult vestil, löntsis viimased sada meetrit. Ja kuna liftiukse ees ootas juba üks mees ja ma ei tahtnud vägisi talle koera seltsiks lifti suruda, ütlesin Atule, et lähme trepist. Ta vaatas mind nagu lolli ja istus mehe kõrvale maha. Mis seal siis ikka, kuna mees hakkas naerma ja ütles, et võime kõik koos liftiga ka minna, siis läksimegi liftiga. Slaava boogu, mu koer on 11 aastat vana, kui tema ei taha trepist käia, siis tema ei pea trepist käima. Ta on ka elusolend, ta elu võiks olla muud kui üks reeglihunnik. Ja see ei tähenda, et mu “karjajuhi koht” (ütleme pigem tema austus minu suhtes) nüüd läinud oleks. Mind ei huvita, kes esimesena uksest läheb (mugavam on minu kodus, kui see tavaliselt koer on). Laua ääres ei tohi kerjata, aga selle eest ei saa tappa, kästakse lihtsalt köögist ära minna. Su koer on pereliige, aga erinevalt su naisest ta ei saanud valida, kas ta kolib sinuga kokku või mitte. Nii et sinu asi on tagada, et tema elu teiega oleks võimalikult meeldiv ja et teie elu temaga oleks võimalikult meeldiv.

Lühidalt võtame kokku, et ei oleks ainult sõim. Mis on minu soovitused algajale koeraomanikule:

  • esiteks vastutad sa teiste ja oma koera turvalisuse eest. Selles järjekorras. Just seetõttu peab ta kohe reageerima näiteks käsklusele “stopp”, see käsklus kaitseb nii teda (näiteks autotee ääres, öösiti ületamegi me neljarealist teed ilma rihmata nii, et ta peab igal joonel seisma jääma, sest käsklus on vanem kui meie) kui teisi (kui käsklus anti, sest eemal on kass või laps vms). Käsklused on turvalisuse tagamiseks.
  • kui sa ei kasvata võistluskoera, võib koer sinuga koos aega veeta (kui sa kasvatad võistluskoera nii, et kogu aja, mil ta parajasti ei treeni, on ta üksinda aedikus, oled sa värdjas, aga ilmselt on ta sul vähemalt niigi kuulekas). Ja kui su koer sinuga koos aega veedab, õpid sa teda lugema. Tema õpib sind ka lugema. Ma küsisin täna koeralt “tienes hambre?” ja ta läks kööki ja istus toidukausi juurde maha, sest ta sai aru, et nüüd võib süüa saada. Loe oma koera. Kui ta midagi palub, on sinu otsustada, kas sa tahad seda anda. Kui ta midagi NÕUAB, siis ilmselgelt ta seda ei saa. Kui ta midagi palub, sa ütled ei, ja ta läheb sama asja su elukaaslaselt paluma, saadetakse ta otsekohe teise tuppa, sest nii need asjad nüüd küll ei käi. Kui ta teeb midagi, mille kohta ta teab, et seda ei tohi teha, siis sellele ei järgne mitte ainult sõim ja raputamine, vaid kui ta niisama ei taha aru saada, võetakse talt väga nähtaval moel ära võimalus seda asja teha. Näiteks kui koer kiusab kassi, siis mitte ei panda kass teise tuppa kinni (sest sellega karistad sa kassi koera käitumise eest), vaid sa esmalt raputad koera ja kui ta sellest ei õpi, tõkestad ta pääsu sellesse tuppa, kus te parajasti olete, paned kas või toolid ukse ette vms. Nii et ta näeb, et te chillite seal mõnusalt, aga tema käitumisel oli tagajärg.
  • Kui teile tundus, et selle viimase lausega eeldan ma nüüd koertelt liiga palju, siis uskuge mind, koerad, kes kasvavad inimestega koos, õpivad väga hästi aru saama, kuidas inimesed toimivad. Minu oma näiteks tuleb alati koridori nillima, kui ma riidesse panen, et näha, kas välja saab – ja kuigi ma kannan kõrgeid kontsi ainult paar korda aastas, keerab ta neid nähes otsa ringi ja läheb viskab oma tuppa pikali, sest ilmselgelt me ei lähe neid kingi kandes jalutama. Kui me jalutame ilma rihmata ja eemalt lähenevad väikesed lapsed, läheb ta ise enamasti põllu peale ära, kuniks me neist möödunud oleme, või jääb täpselt minu jala juurde tolknema, sest ta teab, et nii on kõige väiksem võimalus, et ta rihma otsa pannakse. Kust ta seda teab? Sest ma olen koeraomamises järjekindel.
  • Nii et see on kõige olulisem. Ole olulistes asjades järjekindel. Järeleandmisi tehakse väikestes asjades. Luba ta vahel voodisse, kui tahad, see ei tähenda, et ta sinna homme ka peaks saama, sest homme võid sa vabalt EI öelda. See, et käsklus EI on alati kehtiv, on oluline asi, siin ei mõelda ümber.
  • Kui sa oled sellises olukorras, nagu ülalkirjeldatud mees, siis ära kasuta lauset “ma olen kõike proovinud”, kui sa tegelikult pole ühegi koolitajaga vestlemas käinud (see kõlab lollakalt, aga te ei kujuta ette, kui palju ma selliseid inimesi olen kohanud). Kui koer on juba agressiivne, on viimane aeg koolitaja juurde minna, sest muidu on järgmiseks sammuks ta maale vanaema juurde ketti saatmine või magamapanek. Jah, koolitaja juurde minek tähendabki, et sa vajad abi, aga mis siis? Ma ei suuda ise oma hambaid ka ravida, pesen küll neid, aga ikka käin hambaarsti juures ka. Koeraga pead sa vedamise korral 15 aastat koos elama, kui ta on su esimene koer või su esimene isane koer või ilmselgelt su esimene raske iseloomuga koer, siis leia see raha ja aeg ja mine juba kutsikaga koolitaja juurde. Sotsialiseerimise mõttes ka kasulik + koer, kes kuulab kodus, ei pruugi stressisituatsioonis sugugi nii kuulekas olla.

Rohkem vist ei olegi. Kuigi tegelikult tahaks ma öelda, et kui sa oled juba koera võtnud, siis armasta oma koera. See ei tähenda, et reegleid ei oleks. Piiride seadmine on normaalne osa armastavast kasvatusprotsessist (olen kuulnud, et mitte sugugi ainult kutsikate puhul), väga oluline osa. Aga see peab selle armastuse osaga käsikäes käima, koer saab ka aru sellest, kas ta on pereliige või mitte.

dogs · Uncategorized

Koeraomaniku elu

Koer istub täis toidukausi kõrval ja vahib mind etteheitva näoga, sest nagu kogu kvartal teab, ma olen loomapiinaja.

Mina: Okei, ma ANNAN sulle sinna natuke riisi-munarooga juurde, aga ainult siis, kui sa vannud, et sa ei hakka seda muude asjade vahelt välja korjama.

Tema: Auh!

Nüüd istun ja ootan, et ta lõpetaks krõbinate riisist puhtaks lutsutamise, et ma saaks need põrandalt kokku korjata. Ja ta osad sõi ikka ära ka!

dogs

Ma olen õnnetu

Sest mul on üks sõber, keda ma juba pikka aega väga lähedaseks olen pidanud ja kellele ma enda meelest oma poolehoidu igati välja näitan. Ja ikka on nii, et kui me koos välja läheme, pean ma pidevalt peale passima, sest muidu see tõbras lihtsalt hiilib salaja teiste … seedeprodukte sööma. Teab, et ei tohiks, aga ikka teeb. Ja siis ei saa aru, miks ma mitu päeva ei luba tal hommikul end nuuskima tulla, ei taha teda nunnutada jne jne.

Praegugi näiteks üritab mulle selgeks teha, et ta peaks ka krabibulka saama. Tutkit, brat, krabipulgad on neile, kes ei ole oma kõhtu juba kenasti si**a täis parkinud.

anna kannatust · dogs

ainult kuulaks transistorit

See on nüüd ilmselt natuke rumal küsimus, aga seletage lollile – kuidas see tolmuimeja neid ämblikke kinni peaks hoidma? Selles mõttes, et ma saan aru, kuidas tolm tolmuimejast teisipidi välja ei tule, aga ämblikud on ju võimelised iseseisvalt liikuma. Minu loogika ütleb, et kui on auk, kust saab midagi sisse minna, saab vajadusel sealt ka teisipidi midagi välja ronida, kui miski seda just ei takista. Selles mõttes tunduks banaanide pesemine tunduvalt mõistlikuma mõttena, sest kui vesi need tegelased kuskile minema uhub, siis nad ka minema voolavad ja kui peaks ka ellu jääma ja kuskil mujal välja ronima, pole see “kuskil mujal” enam minu köök. Mitte et ma tegelikult ämblikke kardaks või viitsiksin edaspidi oma banaane kuidagi rohkem inspekteerima hakata, lihtsalt mõtisklesin.

Mul on viimased mitu päeva selline kõikevõitev laiskus peal olnud, et olen ära teinud AINULT kolme tüüpi asjad:

a) need, mille eest palka saab

b) need, kus tähtajad peale pressivad (osaliselt kattub a-ga, aga mitte täielikult) ja

c) need, mille eest ma olen maksnud

Viimastel vabadel päevadel tegin oma tõlketöö ära, vedasin end TYSKi kohale, aga polnud seda tunnetki, et hakkaks veel Jilliani tegema või kirjutaks hooga pool lõputööd valmis. Ja ma isegi ei üritanud mingeid vabandusi leida, vaid olingi selili, ajasin näiteks Skaibis kellegagi juttu ja EI TEINUD MITTE MIDAGI. No välja arvata a ja b ja c, mis pool ajast ära võttis, aga ikkagi. Vähemalt on siit selgelt näha, mis mind motiveerib. Peaks juhendajale selgeks tegema, et mulle on vaja konkreetseid tähtaegu ja serbohorvaadikeelset sõimu (või mult raha väljapeksmist), kui selleks tähtajaks midagi head laual ei ole. Kuigi ma tegelikult tean, mille taga praegu asi seisab – selle taga, et hetkel pooleliolev asi eeldab seda, et ma pühendan paar päeva järjest vähemalt neli-viis tundi korraga lõputööle ja ma pole suutnud sellist aega leida. Nii suur tükk, et kardan, et ajan lihtsalt suu lõhki, kui üritan nurgast näksima hakata. Nii et loodan selle peale, et neljapäeval ja reedel saan järjest rabeleda.

Hea, et koer* vähemalt piisavalt aktiivselt oma seisukohti väljendada oskab, muidu jääks vaeseke vist jalutamata ka. Eile oli muide meie esimene megapikk kevadine jalutuskäik. Mitte et mul oleks selle jaoks oluliselt jaksu olnud, aga Atu oli nii innukas ja ilm oli nii ilus. Päikese käes oli nii mõnus, et olin ainult dressikaga ja pidin ikkagi käised üles käärima. Ainult need teised jalutajad, kes miskipärast jätkuvalt mütse, jopesid ja KINDAID kandsid, üritasid seda pilti lõhkuda. Reaalsus on ikka kõigest igaühe isiklik tunnetuslik mull.

Ahjaa, ma ka mõtlesin leetriuudiseid lugedes, et miks need vaktsineerimata lapsed üldse tavakooli/lasteaeda lastakse, kui on juba selline lillelaste eluviis, siis olgu omasugustega Waldorfkoolis**, mitte ärgu seadku teisi ohtu. Avastasin täitsa juhuslikult, et ma võin ju radikaal olla, aga ma pole sugugi üksi – Californias kästi vaktsineerimata lastel kaheks nädalaks lihtsalt lasteaiast/koolist koju jääda. Väidetavalt tehti nüüd sama Berliinis (ma ei leidnud esimese hooga selle kohta ühtki artiklit). USA-s on lisaks hulk haiglaid, mis ei luba selliseid inimesi tavainimestega ühte ooteruumi. Loogiline muidugi ka, kui sa ohustad oma lapse (väidetava, kuigi äärmiselt kaheldava) heaolu arvelt ülejäänud ühiskonda, siis on see ju ainult ootuspärane, et tavapärasest suurema ohu korral potentsiaalne ohuallikas teistest eraldi hoitakse.

* Alles hiljuti ütlesin Facebookis naljaga, et inimene ei pea sugugi last saama, et lolliks minna – minul piisas omal ajal kutsika võtmisest, läks tükk aega, enne kui normaalseks hakkasin ja aru sain, et ta imelikul kombel ei olegi teiste maailma keskmeks ja nad ei tahagi tema pilte vaadata jne. Eile, kui ma kohvikus kotleti, mida ma süüa ei jaksanud, sujuvalt salvaka vahel kotti libistasin, et mul oleks musirullile koju jõudes midagi head pakkuda, sain aru, et see jutt normaalseks hakkamisest oli ehk siiski ennatlikult antud hinnang. Jätke mind rahule, ma olin selle eest maksnud!

** Jah, ma tegelikult tean, et kõik waldorfkooli lapsed pole vaktsineerimata, see on lihtsalt kõige lähedasem vaste “hipikoolile”, mis Eestis eksisteerib

dogs

Supilinna idüll

10440186_950840804926870_5385983151674894718_n

Oeh. Mulle väga meeldib siin elada, sest minu keskmisest boheemlaslikum elustiil tundub siinses keskkonnas suisa tagasihoidlik, aga vahepeal ajavad need värvikamad inimesed ikka natuke närvi mustaks. Mul on siin nimelt sellised imelikud linnainimese kombed, et ma esiteks ei lase oma koera üksi küla vahele jalutama ja teiseks suisa koristan tema järelt (meie kõrvalmaja koeraomanik on minu käest suisa küsinud, et MIKS OMETI). Teiste supilinlaste meelest on normaalne, et kasse kulubki ju nagu leiba ja kui uued naabrid nende lillepeenart liivakastina kasutava kassi varjupaika lasevad viia, on nad halvad inimesed. Kassidega pole meil tegelikult probleemi, lillepeenraid mul ei ole ja Atul on nendega mingi imelik hierarhia paigas (meie trepikoja oma on sõps, maja teises pooles elav suur mauk on vist kasvu poolest juba respekti väärt ja kaks kõrvalmaja oma aetakse loa korral nalja pärast kuuri katusele, kui nad eest ära viitsivad joosta – kui ei viitsi, jookseb Atu nendeni ja tuleb pettunult tagasi, sest teised ei oska tema kvaliteetmeelelahutust hinnata) ning minul on tegelikult ka ükskõik, palju neid kulub või ei kulu, mingi üsna konstantne number neid on ja meie maja omad tunduvad ka sellised keskmisest taibukamad olevat. Ja ma muidugi utreerin pisut, sest tegelikult on vähemalt minu lähiümbruses suuremas osas normaalsed loomaomanikud, võib isegi öelda, et seaduskuulekamad kui mina, sest minu koer pole ju suurema osa ajast rihma otsas, kui pole just ohtu, et ta muidu kitsamas kohas kellelegi jalgu või ratta alla jääb. Ja üldiselt linnas elav kass, kes on esimesed paar aastat juba üle elanud, oskab vaadata ka, millal ta teele astub. See on mulle selline keeruline teema, sest mulle väga meeldivad kassid, aga ma ei tahaks neid tubasena pidada, aga süda ei lubaks ka välja hulkuma lasta, nii et linnas mulle ilmselt kassi ei tule.

Igatahes. Lisaks kõigile neile normaalsetele loomadele on meie aias ka mingi taks ja nässu, kes lihtsalt kogu aeg lahtiselt ümber maja jõlguvad. Üks täiesti omapäi, teisel on vahepeal omanik kuskil lähiümbruses. Ja minu koer saab nendega normaalselt läbi, aga mure on selles, et taks tahab hulkuda ja meelitab seda teist ka pidevalt endaga kaasa. Ja kui mina oma koeraga jalutama lähen, üritab end kaasa pressida, aga ma ei taha ju suvalist võõrast koera kaasa, kes mu sõna ei kuula. Naabrite seisukoht on, et kärata, siis ta läheb ju minema – mis enamasti toimib, kui ma olen üksi, kuigi ühe korra on ta näiteks mulle spordiklubini järele jalutanud. Üksinda Kartuli tänavast TÜSKi on minu meelest ühele pisikesele väikese aruga koerale ikka natukene liiga pikk ja ohtlik reis, aga tundub, et peale minu keegi teine eriti selle pärast südant ei valuta. Täna aga tahtsin ma Atuga jalutama minna. Märts, jooksuka lõpp (tundus, et noormeeste meelest tippaeg, kuigi Atu ise ei tundu enam juba ca nädal aega nii arvavat). Ja me ei saanudki lihtsalt kuskile minna, sest kaks härrasmeest leidsid, et nad peavad end kaasa pressima. Käisin isegi taksiomaniku uksele koputamas, lahti keegi ei teinud, kui seal ka keegi kodus oli. Õnneks on mul kaks trepikoda – sain lõpuks oma koeraga jalutama nii, et läksin üles kolmandale korrusele tagasi, läbi pööningu teise trepikotta, sealt alla ja siis hiilisin teisest väravast välja ja jalutasin hoopis teisele poole, kui alguses plaanisin. Atul oli muidugi hea meel, uued lõhnad ja mis kõik veel, aga see ei ole ju normaalne, et ma pean oma maja ümber hiilima nagu varas, sest naabrid ei viitsi oma koertel silma peal hoida.

Tegelikult peaksin ma muidugi õnnelik olema, need kaks on vähemalt väikesed ja armsad, tahavad ainult sõpsida ja Atule nad meeldivad ka. Kui ma veel Tähtveres elasin, oli Vikerkaare tänavas kahe suure koeraga tropp, kelle koerad pidevalt aiast “välja said” ja mind korra konkreetselt terroriseerisid, kui ma kahe suure toidukotiga koju üritasin minna – ja kui ma järgmisel päeval omanikuga sellest rääkima läksin, arvas ta, et äkki ma ei peaks siis mööda seda tänavat jalutama, kui mul hakkliha kotis on. Taksiomanikuga saab vähemalt rääkida, kui ta parajasti kodus juhtub olema, ja kui talle öelda, et hoia nüüd oma lambukest paar minutit kinni, et ma oma nunnuga ära jõuaksin minna, siis hoiab ka. Lihtsalt neil õnnetutel päevadel, kui koeraga spiooni kombel mööda pööningut pead hiilima, ajab ikka natuke pahuraks.

Ära ikka ei koli. Otsustasin, et mulle meeldib siin, jään vähemalt üheks talveks veel. Seda enam, et naabrid on toredad ja korter soe ja kõik oluline (loe: trenn) lähedal. Aga vahel tahaks lihtsalt öelda, kui raske mu elu on. Tegelikult pole muidugi põhjust muretseda, paari päeva pärast on Atul jooksuaeg ametlikult läbi, siis lasen oma 30 kg rõõmu ka lihtsalt hommikul tööle minnes uksest välja ja õhtul koju tulles tuppa tagasi. Ega ta ometi teistest kehvem ole. 😀

P.S. Igaks juhuks ütlen, et pildil olev värav pole looga seotud, lihtsalt on äge.

anna kannatust · dogs

oh seda õnne ja rõõmu

atu

Käisin eile sõbra juures massaažis. Jalamassaaž on selline hirmus asi, et kui su jalalihased saavad korralikult vatti, aga sa ei viitsi seal piisavalt tihti käia (= hea, kui korra kahe kuu jooksul end kohale vead, nüüd polnud ma vist kolm kuud käinud), on see megavalus, oled sa siis enda meelest kõik selle aja korralikult venitanud või mitte. Õigemini mulle antakse valida, kas tehakse sada aastat natuke valusat või tehakse need valusamad kohad kiiremini ära, nii et ma siis pigistan käed rusikasse ja ähin ja puhin seal. Õnneks olin ma neljapäeval just käinud ja nüüd oli järelkülastus, ehk siis ainult paar valusat sõlme oli veel sees. Teine sõber, kes minuga kaasas oli, otsustas, et ta tahaks hirmsasti samuti seda õppida, nii et talle tehti kohapeal põhjalik seletus selle kohta, mis kuidas pidi jookseb, millal tohib lihast venitada, millal ainult lõdvestada jne ja lõpuks masseeriti kõige sellega kokku mu jalgu kokku pea POOLTEIST tundi. Kui valus osa mööda sai, oli edasi ainult puhas rõõm – kas meest korraga su jalgu masseerimas, sellega võib täitsa ära harjuda.

Moodsat telekamängu mängisime ka. Lõbus on ikka, kui ei pea kogu aeg ringi laskma, nagu orav rattas. Kuigi mul on sõpru/tuttavaid, kes mulle järjekindlalt ette heidavad seda, et mul IIAL vaba aega ei ole, öeldes, et ma peaks midagi ümber korraldama – selle asemel, et taibata, et kui ma oma elu juba nii korraldanud olen, ilmselt mulle need asjad, mis seda täidavad, ikka meeldivad. Ja neid asju, mis meeldivad, on tegelikult nii palju, et kui mõni neist ära kaoks, suudaksin ma ikka oma aja täiesti täis planeerida ja poleks seda hirmugi, et vaba aega liigselt üle jääks.

Muidu. Mu koer on vist kurjast vaimust vaevatud. Viimased üheksa aastat pole ta mitte üht asja lõhkunud ja nüüd kukkus üks öö laamendama, tehes kaks raamatut ribadeks ja Asimovi tiba räsides. Ma olin need hiljuti meie hulgast lahkunud sugulase raamaturiiulist koju tassinud. Kusjuures need ei vedelenud niisama, vaid kõik raamatud olid alguses kenasti kilekotti pakitud – ja hiljem üle toa laiali loobitud. Mine võta kinni, kas suhtles vaimudega või ei meeldinud talle lihtsalt see, et talle oli vahelduseks blokeeritud ligipääs nii voodisse kui tugitooli, aga miskipärast oli ta otsustanud hammastel käia lasta. Vanatädi oli muidu tore inimene, vaevalt ta nüüd oma raamatuid kummitama tuleks. Ehk talle lihtsalt Pipi ja Nukitsamees ei meeldi, propageerivad seaduserikkumisi.

Tahtsin veel kirjutada, et no ma saan aru üleplaneerijatest, mul siin alles üks hiljuti liigutas mu küünlaid, juhuks kui riiulist peaksid asjad muidu neile peale kukkuma ja maja maha põlema, mis sellest, et iial sealt riiulist midagi alla kukkunud ei ole. Ma mõistan selliseid inimesi. Ma saan aru ka neist, kes üldse ei planeeri, Saksamaale kohale lendavad, esimese paari nädala jooksul kogemata tite hakkama panevad ja siis mõtlevad, et mis seal ikka, tüdruk on ju tore. Järelikult siis ongi tore ja mis seal ikka pabistada. Mõlemad äärmused tunduvad mulle kuidagi mõistetavad. Aga vat ma ei saa aru neist inimestest, kelle jaoks ON elus mingigi stabiilsus tegelikult äärmiselt oluline (siia hulka kuulub nüüd 75 protsenti blogijaid, sest suurem osa neist tunduvad olevat bipolaarsed inimesed või muul moel ühe sammu kaugusel hullumeelsusest, kes vajavad teatavat kindlustunnet ja tasakaalu, et jälle ära ei kammiks*) – ja sellest hoolimata nad otsustavad näiteks kolida teise riiki ilma sihtkoha keelt oskamata, mis sellest, et neil pole seal mingit tugisüsteemi, kohalike seadustega põhjalikult tutvumata ja paberile kirja panemata, kui palju täpselt raha oleks ja kas tulud ületaksid üldse kulusid või peaks ehk enne lahkumist kodus natuke raha kõrvale panema. Või võtavad vastu töö, mida nad pole varem teinud, linnas, kus nad pole elanud ja kedagi ei tunne, ja sukelduvad sinna röögatu entusiasmiga, samal ajal kui kõik teised vaatavad hirmu ja/või huviga, millise kaarega ja kui suure pauguga see rakett seekord nina ees maad kündma hakkab. Vat sellised inimesed sunnivad mind kahe käega peast haarama, nii et tahtsin kirjutada pikka tiraadi teemal “no kuidas nad siis nüüd niiviisi?”, aga siis tuli meelde see tavainimese postitus ja ma otsustasin, et ma ei ütle mitte midagi. Peale selle lõigu siin, aga plaanituga võrreldes võib öelda, et olen erakordselt tubli, et end erandkorras tagasi hoidsin ja ei läinudki üle piiri. Mediteerin hoopis teemal “eks me kõik ole erilised “. Jõuluimed on olemas!

P.S. Neile, kes meid Supilinnas näinud on – ta tegelikult ei vaevle hirmsa haiguse käes ja ei ole vaja hakata tema ravimiseks annetusi koguma. Nii rääbakas näeb ta välja lihtsalt selle pärast, et on otsustanud kogu karva seljast maha visata. Kui ma teda kammin, on tulemus selline, nagu teda oleks hekikääridega rünnatud, ja hiljemalt ühe päeva pärast tokerdab jälle igalt poolt midagi. Tundub, et nüüd lõpuks hakkab otsa saama, aga ma vähemalt kaks nädalat juba kammin ja koristan ja köhin, sest ikka on kogu aeg koerakarvad igal pool.

P.P.S. Eestlased oskavad komplimente vastu võtta küll. Tuli täna postiljon ja laotas oma kirjad letile sel hetkel, kui üks tudeng just leti äärest lahkumas oli. Tudeng vaatas teda ja ütles maailma suurima naeratusega:”Oi, proua, küll teil on ilus müts!” Ja proua vastas rahulikult:”Ahah.” Info sai vastu võetud, mis siin ikka suuri sõnu teha.

* Ei, see ei olnud kvalitatiivne hinnang, lihtsalt tähelepanek.