EM · sport

Jee!

Sain oma selle semestri kõige huvitavamas aines (infoturbes) A – tõesti oli äge aine, kuigi tööd oli ka palju, kindlasti rohkem kui kolme punkti puhul tavaks. Muide, kui keegi tunneb, et ta tahab end vahel harida, siis vähemalt Tartu Ülikooli IT-osakonnal on küll väga paljude ainete materjalid (kohati isegi videoloengud) kõigile internetis vabalt kättesaadavad. Ainult võta ja õpi.

Teine lahe asi on see, et kuna pidin kolmapäeval seal kandis poolteist tundi aega parajaks tegema, käisin üle ca aasta aja Joogaruumis. Olen kindlasti rääkinud, et pärast põlvevigastust ei saanud käia, sest kuigi Mihkli tunnid mulle VÄGA meeldivad, on need põlvede ja õlavöötme seisukohast siiski ka väga karmid. Tagantjärele mõtlen, et ega see mõistlik mõte ei olnud, just enne puhkust põlve testima minna, aga taastusravi on järjest rohkem igati tavaliseks võimlemiseks üle läinud ning viimased paar kuud olen saanud juba isegi ühejalakükke jälle ilma igasuguste probleemideta teha (teen ettevaatlikult ja üle kolme järjest ei tee, igaks juhuks, sest aasta alguses hakkas siiski tuikama, kui hoogu läksin). Nii et nagu kalkun ees, mõtlesin ka mina, et mis seal ikka juhtuda saab, ja läksin ikka.

Olgu öeldud, et tund oli täpselt selline, nagu ma mäletasin, kerelihaseid võttis nii korralikult, et järgmisel päeval isegi tuikasid natuke, mida mul väga naljalt ei juhtu. Õlad samuti raksusid veel täna hommikuvõimlemise ajal, sest seal pannakse korraga ikka üsna palju koormust peale. Hästi palju on igasuguseid erinevaid planke ning siis nende käigus põlvega randmete ja küünarnukkide kopsimist. Samuti on palju igasuguseid kätelseisu eelharjutusi, mis eeldavad ka jalaga lükkamist, mis teatavasti on põlvele koormav, aga see on vähemalt selline koormus, millega mu kehaharjunud võiks olla. No ja lisaks sellele hästi palju ühe jala peal aelemist (sh asendivahetusi, mis tähendab, et põlv peab stabiliseerimisega eriti vaeva nägema), kuigi seal ma üritasin end natuke siiski tagasi hoida, nii igaks juhuks. Ma olen ju nagu karu, esimese hooga ei saa midagi aru, suured lihased teevad kõik töö ära, järgmisel päeval väikesed valutavad, sest olid ka sunnitud üle saja aasta midagi tegema.

Tulemus? Eile hommikul tundus, et hoopis parem põlv on kergelt valus. 😀 Tegelikult ei olnud miski otseselt valus, lihtsalt kuna pole sellise trenniga harjunud, siis reied olid megapinges ja survestasid omakorda põlvi, nii et pidin neid suisa eile hommikul ja õhtul ning veel täna hommikulgi rullima. Iga kord sai kohe hulga parem ja see murelapsest vasak põlv on ka igati kenasti käitunud, ei ühtki valupiuksu.

Siiski on minu jaoks tegu trenniga, mida ma väga naudin, aga kus ma püsivalt ei käiks. See sobiks kaks-kolm korda käimiseks pigem inimesele, kes muud trenni ei tee, aga mina tunnen küll, et kui ma niigi oma õlgadele palju koormust annan, siis selle tihti tegemine oleks mulle natuke liig. Jääb ilmselt mulle pigem magustoiduks 2 või kolm korda kuus, sest millalgi võiks lihased ju puhata ka. Aga nii tore teada, et ma seda endale taas liigselt muretsemata lubada saan. 🙂

EM

EM 15

ari

Mu juhendaja saatis mulle mu lõputöö esialgse versiooni põhjaliku ja konstruktiivse tagasisidega tagasi. Mis on väga hea, sest see tähendab kahte asja:

a) mu lõputöö on juba piisavalt hea, et seda kasvõi kuskile suunata (no muidugi on ka võimalus, et ta sai aru, et SEE ei mõtle ise midagi välja, aga ignoreerime seda varianti) ja

b) ma tean nüüd enam-vähem, mida sellega peale hakata.

Natuke niru on aga see, et ta saatis selle tagasiside praegu, mitte ca kuu aja eest – nüüd peaks mul nädala pärast juba esialgne versioon valmis olema! Miks ta ei oleks võinud seda kuu aja eest saata, ah? AH???

Kahjuks on vastus äärmiselt lihtne – tuleb häbiga tunnistada, et kuu aja eest ei olnud üks kroonilise laiskusega maadlev staarblogija oma juhendajale lihtsalt kommenteerimiseks midagi saatnudki. Selline see elu on, kui oma käru ei lükka, siis ainult jumala abiga see edasi ei liigu. Nii et nüüd tuleb üks ääääääärmiselt töine nädal (hea kohe, et mul selle jaoks puhkus on võetud) ja neljandaks maiks peaks selge olema, kas tuleb ca kaks samasugust veel otsa või, vastupidi, on aasta lõpuni aega selle asjaga. 😀 Vähemalt nii palju on mu hiljutistest pingutustest kasu olnud, et ma usun, et ühel hetkel (ükskõik, kas praegu või aastaks 2020) võiks see töö valmis saada – vahepeal oli küll juba tunne, et savi, viskan minema need 65 lk ja hakkan otsast täiesti uut megaigavat tööd kirjutama mõnel grammatilisel teemal, näiteks sellest, millal on sõna et raamatus “20 000 ljööd vee all” tõlgitud sõnaga “ja” ja millal sõnaga “ning”. Seal ei oleks vähemalt subjektiivsusele eriti ruumi.

P.S. Ilmselgelt reageerib mu aju stressile – nägin täna öösel unes, et juhendaja oli salaja igasse mu alapeatükki kahemõttelise nalja sisse toimetanud, ja mina ei taibanud seda ning avastasin kohutava tõe alles kaitsmisel, kui oponent sellele tähelepanu juhtis. Bad supervisor, bad!